S-75 seniitraketidivisjon

Kõnekeeles kasutatav mõiste raketibaas on üldine termin, mille alla liigituvad erineva otstarbe ja relvastusega lahingüksused alates mandritevahelise ulatusega ballistilistest rakettidest kuni lähiulatusega õhutõrjerakettideni.

Eestis paiknenud seniitraketibaasid pärinevad 1960.-1970. aastatest. Nõukogude perioodi lõpuaastail algas seniitraketivägede ümberrelvastamine mobiilsete süsteemidega S-300 ja need ei vajanud enam statsionaarseid rajatisi.

Täpne termin sellele lahingüksusele on seniitraketidivisjon ehk tuledivisjon. Selle koosseisu kuulus lahingjuhtimisjaoskond, raadiotehniline patarei ja stardipatarei.

Raadiotehniline patarei tegeles radarite abil sihtmärkide avastamise ja seirega. Radaritüübiks oli algselt P-15M, hiljem P-18 ja see pidi raadiohäirete vältimiseks paiknema vähemalt 500 meetri kaugusel rakettide suunamisradarist RSN-75

Stardipatarei teenindada oli 6 õhutõrjerakettide stardi- ehk laskeseadet (tüüp algul S75, hiljem S-75M „Volhov” ja selle edasised modifikatsioonid), mis asusid kuusnurkselt ümber komandopunkti, pinnasevallidega ääristatud positsioonidel ehk õuedel. Neid ümbritses ringtee, mille ääres olid varjed rakettide tankimisvahenditele ja 3 raketihoidlat ettevalmistatud rakettidega, mis asusid spetsiaalsetel poolhaagistel: transpordi- ning laadimismasinatel. Ringteelt viisid kuusnurkselt haruteed iga stardiseadmeni, nii et vajadusel sai kõigi laskeseadmete juurde laadima sõita üheaegselt, ilma et veokid oleksid üksteist seganud, seda ka siis, kui mõni oleks rivist välja läinud. S-75 igal stardiseadmel oli üks rakett. Kokku oli ühes tuledivisjonis määrustikujärgselt kuni 24 raketti, tegelikkuses enamasti vähem. Pärimusallikast on näiteks teada, et Leetses oli 18 raketti.

Kaheastmelise raketi stardikiirendi töötas tahkekütusel, teine, nn „marsiaste“ aga kahekomponendisel vedelkütusel: petrooleumi ja oksüdeerija e „hapnikutootjaga“. Oksüdeerija põhikomponendiks oli lämmastikhape ja see segu on väga mürgine ja söövitav. Seetõttu ei saanud raketisüsteem S-75 olla pidevas lahingvalmiduses. Praktikas lahendati olukord nii, et ühes piirkonnas paiknenud S-75 tuledivisjonid olid kordamööda valmisolekus nr 1: kõik kuus laskeseadet tangitud rakettidega laaditud.

Positsiooni keskel paikeva komandopunktist juhiti rakettide lendu sihtmärgini. Selle põhiosaks oli suunamisradar RSN-75 (tüübi lühendile lisandusid tähed vastavalt raketikompleksi modifikatsioonile, nt S-75M1 „Volhov-M1” puhul V1 jne), mis koosnes tugevdatud varjesse paigutatud aparaadikabiinidest, 3 diiselgeneraatorist ja komandopunkti kõrvale tehiskünka otsa paigutatud antennipostist. Komandopunkti ruumides olid ajateenijad ning ohvitserid eesotsas komandöri või tema asetäitjaga, kes sihtmärke jälgisid, edastasid infot brigaadi komandopunkti ning vajadusel andis divisjoni komandör või tema asendaja stardikäsu.

1970. aastatel lisandusid kompleksi S-75 relvastusse tuumalõhkepeadega raketid. Need olid ette nähtud suurte sihtmärgigruppide hävitamiseks või sellise lennuki allatulistamiseks, mille pardal oli tuumarelv. Tuumalõhkepäid rakettidele S-75 hoiti spetsiaalsetes hoidlates „rajatis 7A“, mille tüüpideks oli „Granit“ või „Pantsir“, mis mahutas kolm raketti. Nõuetekohase temperatuuri ning õhuniiskuse tagamiseks oli hoidlas autonoomne kütte- ja ventilatsioonisüsteem. Kohapealsete sõjaväelaste juurdepääs sellele oli piiratud vaid paari ohvitseriga, ajateenijad pidasid vaid valveteenistust selle ümber. Hoidlat käisid aeg-ajalt kontrollimas spetsialistid Valga lähedalt, Jaanikese külas asunud liikuvast remondi- ja tehnikabaasist.

Täiendavaid lahingukomplekte hoiti raketihoidlates, raketikütuse ja selle oksüdeerija tankimiseks on eraldi rajatised, autotranspordi jaoks garaažid.

Sõdurite elamiseks oli kasarm või komplekshoone, kus lisaks magamisruumidele oli söökla, punanurk, olmeblokk, staabiruumid. Iga raketibaasi kohustuslik element oli riviplats koos agitatsiooniseinaga. Ohvitseride ja nende perede jaoks paiknesid harilikult vahetult baasi naabruses korter- või ridaelamud. S-75 tuledivisjoni koosseisu kuulus määrustikujärgselt 11 ohvitseri ja 97 ajateenijat, reaalsuses olid üksused pigem alakomplekteeritud.

Kasutuses olnud tehnika, viimased modifikatsioonid.

  • Rakett 5Я23 (В-759): pikkus, 10,91 m; lahingvalmiduses raketi kogukaal 2406 kg; lõhkepea БЧ 5Ж98 kogukaal 200 kg, sellest lõhkeaine 90 kg, kildude koguarv lõhkepeas 29 000. Tuumalõhkepea võimus 15 kilotonni. Raketi maksimaalne kiirus 3,5 Mach, laskeulatus 6-56 km, sihtmärgi kõrgus 100 meetrit kuni 30 kilomeetrit
  • Stardiseadeldis СМ-63-IIА
  • Transpordi- ja laadimisseadeldis ПР-11ДА, veduk Zil-157
  • Raadiolokatsioonijaam РЛС П-18
  • Raketisuunamisjaam РСН-75В3
  • Antennipost ehk „kabiin“ П2В

Raketisüsteemi hooldust ja komplekteerimis viidi läbi tehnilistes divisjonides, need võisid paikneda teistes asukohtades. Tuumalõhkepäid S-75 ja S-200 rakettide tarbeks ladustati ja hooldati Valga lähedal Jaanikese külas paiknenud Metsniku remondi- ja tehnikabaasis.

Esimene lennuk, mis tulistati alla S-75 raketiga oli Taiwani õhujõudude luurelennuk RB-57D, Pekingi lähedal, 7. oktoober 1959, lennukõrgus 20 000 m.

1. mail 1960 tulistati NSV Liidu õhuruumis Sverdlovski kohal 20 000 meetri kõrguselt alla USA luurelennuk U-2, piloot Francis Gary Powers katapulteerus ja vangistati. Talle mõisteti 10 aastat vangistust kuid vahetati 1962 välja Nõukogude luuraja William Fisheri, tuntud kui Rudolf Abel vastu välja. Vahetus toimus Ida- ja Lääne Berliini vahelisel sillal. (2015. film Spioonide sild, režissöör: Steven Spielberg, peaosas Tom Hanks). Allatulistatud U-2 jäänuseid eksponeeritakse Moskvas Relvajõudude Keskmuuseumis. Kariibi kriisi ajal, 27. oktoobril 1962 tulistas S-75 Kuuba kohal alla veel ühe U-2 luurelennuki, piloot Rudolf Anderson hukkus.

Raketikompleksid S-75 leidsid laialdast kasutamist Vietnami sõjas ja Araabia-Iisraeli sõdades ning paljudes hilisemates konfliktides kuni tänaseni välja. Relvasüsteemi kasutavad veel tänapäeval üsna paljud riigid.

Eestist on teada üks juhus, kus 1962. aastal püüti Saaremaal Maantee tuledivisjonist alla tulistada NATO luureõhupalli. Katse ebaõnnestus.

S-75 seniitraketidivisjonid Eesti pinnal:

  • Karatuma, Nõmme küla Läänemaal
  • Leetse, Paldiski Harjumaal
  • Rohuneeme, Viimsi Harjumaal
  • Kupu Harjumaal
  • Kiviõli Ida-Virumaal
  • Kloodi Lääne-Virumaal
  • Reinevere Järvamaal
  • Rõngu Valgamaal
  • Sangaste Valgamaal
  • Rutu Viljandimaal
  • Piiri, Muhu Saaremaal
  • Kallemäe Saaremaal
  • Maantee Saaremaal
  • Oriküla Saaremaal

Osa neist likvideeriti juba 1960. aastate lõpus. 1991. aastal oli alles 7 kompleksi.

Varemed Eestis, tänane seis:

http://www.mil.hiiumaa.ee/xx/

Lisalugemist- vaatamist:

http://pvo.guns.ru/s75/s75.htm

https://www.youtube.com/watch?v=eqBV0iSJO6w

https://www.youtube.com/watch?v=Lm_lSGpvEiw

https://www.youtube.com/watch?v=-0cjHG7h6Hk