NSV Liidu piirivalvekordonid ja nende olulisemad objektid Eestis

Jüri Pärn

Piirivalvekordoni all mõistetakse nii piirivalve allüksust kui ka selle paiknemiskohta.

Kordon kui allüksus

Piirivalvekordon (liinikordon, merepiiril ka rannakordon) oli piirivalvevägede põhiline allüksus, NSV Liidu „raudse eesriide“ režiimi tagamise peamine lahingüksus, kes kuulus piirivalvesalga või -komandantuuri koosseisu ja kelle ülesandeks oli vahetult ja pidevalt valvata ja kaitsta kindlat riigipiirilõiku, mille pikkuseks oli keskmiselt 15–25 km. Sõltuvalt looduslikest, sõjalis-poliitilistest või muudest iseärasustest võis aga NSV Liidu piirivalvekordoni vastutusala ulatuda mõnesajast meetrist mitmesaja või enam kui 1000 kilomeetrini (nt Arktika piirivalvesalga puhul) nii piki piiri kui ka sellega risti. Kordoni kohustuste hulka kuulus ka õhukaitseväeosade ja mereväe teavitamine õhupiiri rikkumistest.

Kordonid kandsid nimetusi vastavalt asukohanimele ning need olid märgitud siltidele kordonite peahoonete paraaduste kõrval, ent see nimetus võis ka tegelikust paiknemisasula nimest erineda: näiteks Hiiumaal oli Suursadama kordon umbes 1982. aastast Sääre külas.

Kõigil kordonitel olid järjekorranumbrid ehk nn tegelikud nimetused (järjestusega Eesti aladel idast läände ja põhjast lõunasse), tingnimetused ja telefonikutsungid. Viimased olid seotud järjenumbritega ning numbri muutmisel sai kordon ka uue, saadud numbrile vastava sõnalise kutsungi. Kordonite tingnimetused kujutasid endist salga tingnimetuse ehk neljakohalise väeosanumbri ühe või mitme tähe kombinatsiooni (nt Sõjaväeosa ehk S/o 2133-D või 2133 „D“) ning neid kasutati tavapostiaadressides, mittesalajases kirjavahetuses (sh tsiviilasutustega) ja väeosa sisedokumentatsioonis.

Tegutsevate kordonite järjenumbreid, asukohti ning tingnimetusi NSV Liidu avalikus meedias ja mittesalajastes trükistes avaldada ei tohtinud. Kui piirivalvekordoneist ajalehtedes juttu tehti, siis ilma nimetusteta või siis kasutati üldnimetust „N. kordon“ või „N. allüksus“.

Nõukogude piirivalvurid saabusid Eestisse Leningradi ning Pihkva oblastist veel enne Eesti ametlikkult NSV Liidu koosseisu inkorporeerimistvõtmist,1940. aasta juulikuu viimasel dekaadil: kolm piirivalvesalka (6., 8. ja 10.), milles oli kokku 15 komandantuuri, 89 ranna- ehk liinikordonit ning 15 reservkordonit. 26. juulil 1940 raporteeriti siinse merepiirilõigu valve alla võtmisest.

Kui uskuda seni avaldatud dokumente, korraldati see ära hämmastava operatiivsusega – sisuliselt ühe ööpäevaga. 21. juulil 1940 võttis vastvalitud Eesti Riigivolikogu Johannes Lauristini ettepanekul vastu otsuse kuulutada Eesti „Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks, kus võim kuulub töölistele ja talurahvale“. Vastav deklaratsioon võeti vastu ühehäälselt. Järgmisel päeval, 22. juulil otsustati esitada taotlus Eesti vastuvõtmiseks NSV Liidu koosseisu. Juba samal 22. juulil andis EV siseminister Maksim Unt välja käskkirja nr 76, mille §1 kohaselt tuli lõpetada piiri valvamine merepiiril alates 22.07.1940 kell 15.00 ning anda see üle NSVL piirivalvele, vastavate aktidega üle anda ka teenistuslikud ehitised ja muud varad, v.a autod, mootorrattad, relvad ning laskemoon.

Piiri taga esitas aga NSVL Siseministeerium (NKVD) päev enne Eesti NSV sündi, 20. juulil 1940 NSV Liidu keskorganitele ettekande soovitustega Eesti ning Läti merepiiri NKVD väeosade valve alla võtmise meetmete kohta. Juba järgmisel päeval, 21. juulil võttis NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu vastu sellekohase määruse ja NKVD andis välja vastava täiesti salajase käskkirja nr 00867, mille alusel tuli NSV Liidu ja Balti riikide piiridel asunud üheksast piirivalvesalgast neli reorganiseerida ja ümber formeerida, kolida tervenisti ümber Eestisse ja Lätti ning hakata seal pidama piirivalveteenistust vastavalt NSV Liidu standarditele. Ülejäänud viis salka tuli alles jätta „vanale“ piirile tõkketsooni režiimi tagamiseks. (Mõnes allikas on käskkirja nr 00867 väljaandmise ajaks märgitud isegi 21. juuni 1940, ent see peab olema eksitus, kuna 22. juunil 1940 anti välja samalaadne käskkiri nr 00758 Leedu-Saksa piiri valvamise kohta. Käskkirju ei nummerdatud suvaliselt, vaid nende väljaandmise kronoloogilises järjestuses.)

Niisama operatiivne kui otsustamine oli ka otsuste täideviimine – näiteks formeeriti eelmainitud käskkirja alusel NKVD Leningradi Ringkonna 6. Oranienbaumi Merepiirivalvesalk ümber Balti Ringkonna NKVD Piirivalvevägede 6. Merepiirivalvesalgaks asukohaga Rakveres. Samal 21. juulil kell 23.00 alustasid salga allüksused autokolonniga liikumist Oranienbaumist Rakverre ja 22. juulil saabusid uude asukohta. Väidetavalt veel samal päeval võtsid nad Soome lahe äärse piirilõigu valve alla. Nõukogude piirivalvurite Eesti läänerannikule ja -saartele paigutamisele ja piirivalveringkonna juhatuse moodustamisele Tallinnas kulus mõni päev kauem.

Piirivalvureid nappis uute ülesannete täitmiseks mitte ainult Balti riikides, vaid ka NSV Liidus ja seetõttu jäeti 1940.a detsembris väljaantud käskkirjaga 7000 piirivalvurit uute läänepiiride ning tõkketsooni mehitamise eesmärgil aasta võrra kauemaks teenima.

Kuna Eestisse toodud salkades olevat olnud 1941.a jaanuari seisuga igaühes u 1200 piirivalvurit, oli nende kordonites tollal arvestuslikult vaid umbes 20–30 meest. Salkade staabid asusid Rakveres, Haapsalus ja Kuressaares ning nende kordonite vastutusalad olid Rakvere salgal endisest Eesti ning NSV Liidu piirist (Bolšoje Kuzjomkino ehk Narusi või Narvusi külast) Suurupi Ninamaa neemeni, Haapsalu salgal Suurupist Häädemeeste neemeni, k.a Kihnu saar, Kuressaare salga kordonid paiknesid aga ümber kogu Saare- ja Hiiumaa ning Muhu ja Vormsi saarel.

1941. aasta suvel, kui Teine maailmasõda Eestisse jõudis, viidi saarte piirivalvurid Põhjarinde tagalakaitseks Petseri ümbrusse, Haapsalu ja Rakvere salkade komandantuurid aga osalesid koos armee väeosadega Eestis toimunud lahingutes kuni taganemiseni Venemaa aladele.

Mais-juunis 1944 moodustati rinde tagalas läänepiirile paigutamiseks mõeldud piirivalvesalgad, mille kordonite isikkoosseisu suuruseks oli algselt määratud 32 inimest. Sel ajal oli piirivalve üheks ülesandeks tagasivallutatud aladel võitlus „ebaseaduslike relvastatud grupeeringutega“ ehk nn bandiitidega ning banditismi-vastase võitluse põhjendusel suurendati kordonite isikkoosseisu 1944. a septembris 50-ni.

Eestisse saabus 1944. a lõpukuudel neli piirivalvesalka, igas neist neli komandantuuri 20 liini- ning nelja reservkordoniga: 99. salk (staabiga Rakveres) Narva-Jõesuust Kolga-Aablani, 106. (Tallinna) salk Salmistust Elbikuni, 11. (Kuressaare) salk Hiiu-, Muhu- ja Saaremaal, 6. (Pärnu) salk mandri-Eesti läänerannal Paslepast Kablini, sh Kihnu ja Vormsi saarel.

1946. a veebruaris likvideeriti sisemere-äärne Pärnu salk. Eesti merepiirile jäi seejärel 70 liinikordonit, sh Kuressaare salgal 30 ja ülejäänud kahel kummalgi 20 kordonit. 1950. aastal oli Eestis piirivalvekordoneid uuesti ligi 90. Aastakümnete jooksul kordonite arvu kord suurendati, kord vähendati, aeg-ajalt anti neid üle salgast salka ja nende alluvus ning arv stabiliseerus alles 1970. aastate keskel. Mõned Eestis asunud kordonid viidi 1969. aastal tervikuna üle Hiina piirile. Organisatsiooniliste ümberkorralduste käigus muudeti korduvalt ka kordonite numbreid, eriti sageli nt aastail 1969–1975.

1980. aastail oli Eestis asunud NSV Liidu piirivalvekordonite koosseisu suuruseks ette nähtud 3 ohvitseri, 2–3 üleajateenijat ja 35–60 ajateenijat (kokku minimaalselt 42). Kordoni ajateenijate arv võis oleneda kordoni vaatluspostide arvust või muudest asjaoludest. Täiskooseisus olid kordonid harva, tavaliselt oli osa kohti täitmata (vahel isegi kuni pooled), sageli praktiseeriti mitme ametikoha ühitamist. Kordon vastas oma tasemelt maavägede üksikroodule, komandantuur üksikpataljonile ning piirivalvesalk polgule. Kordoniülema ametikoha auastmeks oli tavaliselt major, ent sellele kohale võis olla määratud ka vanemleitnant või kapten.

Merepiiril asunud piirivalvekordoni koosseisu kuulusid juhtkond (kuni 10 inimest) ja 4 jagu (à kuni 12 meest), sh laskurjagu, side- ja signalisatsioonijagu, tehnilise vaatluse posti(de) jagu ning raadiolokatsioonijagu ehk liikuvate tehnilise vaatluse postide jagu. Lisaks võis kordonis olla eraldi allüksusena ka majandusjagu ning teenistuskoerte jagu.

Piirivalveteenistust pidas kordon erinevate toimkondadena, mida oli vähemalt 16: patrull, vaatluspost, tehnilise vaatluse post, valve-sidemees, salapost, piirikonvoi, liikuv piirivalvepost, otsingugrupp, tunnimees (sh kordoni, piiri, kai, tõkkepuu tunnimees), piirivalve postiside, kordoni korrapidaja, tõkestus. Erakorralistel juhtudel reageerimiseks oli kordonis valmisolekus häiregrupp.

Kordon kui militaarobjekt (allüksuse asukoht)

Piirivalvekordoniks nimetatakse ka kordoni kui allüksuse alalise (NL kordonite puhul nüüd endise) paiknemise kohta ehk linnakut.

1940. aastal paigutati NSV Liidu piirivalvekordonid osalt sõjaeelsetesse Eesti Vabariigi kordonitesse, mis anti Venemaalt saabunud piirivalvesalkadele üle vastavalt EV siseministri Maksim Undi käskkirjale 22. juulist 1940. Sel ajal oli EV-l 147 piirivalvekordonit ja -posti, neist idapiiril 61, Läti piiril 13 ja merepiiril 73, sh põhjarannikul 47, lääneranniku mandriosas 11, Saaremaal 8, Hiiumaal 5, Muhus ja Vormsis kummaski 1. Rakvere salk sai üle võtta 39, Haapsalu oma 19 või 20 ja Kuressaare oma 14 või 15 Eesti piirivalve kordonit või posti. Kuna neid oli uue võimu ülesannete täitmiseks kohati liiga vähe (eriti läänepiiril) ning nad võisid olla ka liiga väikesed (kuna EV kordoni koosseisus oli tavaliselt 3–5 meest) või ebasobivates kohtades, majutati saabunud piirivalvurid hiljem sageli suurematesse (enamasti võimuvahetuse või sõja tagajärjel tühjaksjäänud) taludesse, endistesse mõisakompleksidesse (näiteks Paslepa, Saka, Ontika) või muudesse hoonetesse.

Militaar- ja ehitusloolist huvi pakuvad nii piirivalvevägede poolt ehitatud kui ka kasutuselevõetud varem olemasolnud hooned, kuna viimaste juures tehti reeglina mitmeid ümber- ja juurdeehitusi ning rajati ka täiendavaid ehitisi, millest siin-seal on midagi ka tänaseni säilinud. Näiteks Hiiumaal Kalanas on veel alles endises Luguse talus paiknenud kordoni hoone, millele on tehtud spetsiifilised ümberehitused: vana rehielamu seinad on tehtud 4 palgi võrra kõrgemaks, ruumid u 3 m kõrgusteks (et hoone kubatuur vastaks normidele, ja et saaks kasutada 2-korruselisi raudvoodeid), sisse kroonulik siseviimistlus (seinad allpool laudvoodriga, kõrgemal krohvitud ja lubjatud), lisaks ehitatud/täiendatud keedupajaga küttekolle ning leivaahi jms. Õuele on aga lisaks ehitatud pumbamaja hoone, kõrval tee ääres on säilinud vaatlustorni alused.

Arvatavasti 1940. aastate lõpust hakati Eestis ehitama spetsiaalsed kordonihooneid ja -komplekse (nt Kolga-Aabla kordoni kasarmu valmis 1949. aastal), kohandades nende tarvis üleliidulisi ametkondlikke tüüpprojekte, mida hakati NSV Liidus koostama juba 1924. aastast. 1940.-1950. aastatel olid kordonite ruumivajadused väiksemad – põhilisteks ehitisteks olid kasarmu, hobusetall, elamu(d), mõni kuur jne. Küll aga vajati siis mitut hektarit maid heina- ja karjamaadeks ning igal kordonil oli ka väike laskeväli.

Märtsis 1950 oli Eestis piirivalvekomandantuuride ja -kordonite käsutuses 96 põhimaatükki ning u 200 täiendavat maatükki (laskeväljade, elamute ja heinamaade jaoks). Sel ajal asusid komandantuurid ja reservkordonid reeglina liinikordonitest eraldi ning aastail 1946–1953 oli Eestis piirivalveallüksuste linnakuid üheaegselt üle 100.

1954. aastal vormistati ENSV Ministrite Nõukogu määrusega piirivalve kordonite ja komandantuuride asupaikade maaeraldused 84 objektile, kokku 392 ha, sh Saare- ja Hiiumaal 32 objekti (216 ha) ning mandri-Eesti rajoonides 52 objekti.

Vastavalt kordonite tehnilise varustatuse paranemisele ja ehitusnõuete arengule täiustati ka projekte ning lisandusid uued ehitiste tüübid. Kuna piirivalvekordonid paiknesid sageli suurematest asulatest eemal, olid need suhteliselt autonoomsed mitmekülgse võimekusega allüksused, millel oli teenistusülesannete täitmiseks kasarmu ehk peahoone ehk komplekshoone (staap, kubrik(ud) ehk magala(d), sidesõlm, köök, söökla, kinoseadmete ruum, spordisaal jm ruumid ühes hoones), raadioantennimast (piirivalvelaevadega sidepidamiseks statsionaarsete raadiojaamade abil), koertemaja, garaaž, laod (sh keldrid), saun (sageli basseiniga), relvakontrollipost, kurilka ehk suitsetamise koht, abimajapidamine (laut, kasvuhoone). Kordoni territooriumil või selle lähedal võis olla ka reservjuhtimispunkt (nt varjendis). Eraldatumates piirkondades oli köögis isegi leivaahi. Merepiiri kordonite lähedal õues oli kala ja liha suitsutamiseks ka suitsuahi või lausa kaks (külm- ja kuumsuitsutamiseks eri ahjud). Keskküttesüsteem ja veevarustus oli kordoneil autonoomne ja elektrivarustuse kindlustamiseks olid neil lisaks kohaliku elektrivõrguga ühendatud trafoalajaamale ka generaatorid ning akud. Sanitaarnõuete karmistudes rajati ka ehitusaja normidele vastavad heitvete puhastussüsteemid. Ohvitseride jaoks olid kordoni kontrollitaval territooriumil või lähikonnas eraldi elamud (seda isegi Tallinnas asunud kordonites) ja panipaigaehitised, ent osa nende kortereist võis asuda ka kordoni peahoones (nagu nt Hiiumaal Kõrgessaare kordonis ja mandril Turbuneeme kordonis).

Kõigi uute kordonite juurde rajati ka haljastus – muru, põõsad ja puud, vahel ka meile võõrapäraste liikidega. Kordoni läheduses paiknesid vaatlustorn, betoon- või asfaltkattega kopteriväljak, õppeväljakud (takistusriba, piirivalve õppelinnak jm), sageli ka lasketiir.

Kordoni ülesandeks oli piiri mitte ainult valvata, vaid ka kaitsta: relvastatud rünnaku korral pidi kordon vastu pidama vähemalt 20–30 minutit. Seetõttu ümbritses kordonit väljapoole piirdeaeda rajatud kaevikusüsteem ühe või mitme kaevikuliini, laskepesade ja varjenditega, sageli ka dzottide või dottidega. Varjendid võidi valmistada ka nt metallreservuaaridest või rajada lihtsad kividest ja palkidest punkrid. Kordoni kaitsel kasutati piirdeaiale ning vajadusel ka hoonete külge paigaldatud signaaltraate ja väljapoole aeda ülesseatud peitsilmustikku (nn vähemärgatav takistus – peenest traadist 50 cm läbimõõduga silmustega võrk). 1970.-1980. aastail paigaldati paljude kordonite juurde monteeritavatest betoon- ja metallelementidest dotte SPS-2 ja SPS-3. Lisaks kordoni lähikaitsele oli kordoneil ka üks või mitu piiriäärset tugipunkti, kus olid samuti kaevikud, dotid ja varjendid. Varjenditeks kasutati 1980. aastail mitmel pool ka maasse kaevatud lainelistest metallkonstruktsioonidest rajatisi KVS-U.

Kordoni vastutusalas paiknesid erineva otstarbe, koosseisu ja varustusega vaatluspunktid ehk vaatluspostid (visuaalvaatlus-, prožektori-, raadiolokatsiooni- ning tehnilise vaatluse postid), samuti insener-tehnilised, side- ja muud piirivalve rajatised, sh nt piiririba, patrullirada ja vaatluspostide juurdesõiduteed. Piki randa ehitati vähemalt 1950. aastate lõpul sihtidega telefoniõhuliinid, mille igal 3.–10. postil oli nummerdatud pistikupesa telefonitoru ühendamiseks. Näiteks Hiiumaal Kõrgessaare kordonil oli selliseid 34. 1980. aastail paigaldati piiririba sisse või selle lähedusse maa-alune sidekaabel, millel olid samuti mõnesaja meetri tagant väljaviigud pistikupesade jaoks.

1992. aastal võttis Eesti Piirivalveamet Venemaa piirivalvelt üle 68 sõjaväelinnakut, sh 40 kordonit 42-st (kõik peale Kakumäe ja Mähe kordoni; esimese neist võttis üle Politseiamet ning teine anti hiljem valitsuse korraldusega Venemaa saatkonnale). EV Valitsuse määrusega nr 328 16. novembrist 1993 kanti need riigi omandusse jääva vara nimekirja koos 52 tehnilise vaatluse posti ning prožektoripostiga (nimekirjas kui „radarijaamad“) ja 3 „vaatlusjaamaga“ (selle all on tõenäoliselt mõeldud suuremat või korralikumat raadiolokatsiooniposti), 70 kordoni ja komandantuuri elamuga ning 63 piirivalve vaatlustorniga. Viimane arv ei kajasta siiski kogu ülevõetud metalltornide arvu, sest osa kordonite juures asunud torne on arvestatud nende 63 sekka ja osa mitte; nende täpne arv nõuab täiendavat uurimist. Osa endise NL piirivalvetorne viidi idapiirile ning uurimist vajaks ka nende edasine saatus.

Nõukogude piirivalve kordonilinnakuid on Eestis olnud samaaegselt kuni 100 ringis ning ligi 50 aasta jooksul on nad paiknenud enam kui 180 erinevas kohas. Näiteks ainuüksi Hiiumaal oli neid aastail 1944–1992 vähemalt 28 eri paigas ja koos aastail 1940–41 eksisteerinutega vähemalt 33–35 kohas. Kordonite asukohad muutusid ka seoses uute kordonikomplekside ehitamisega.

Tehnilise vaatluse post

NSV Liidu piirivalve põhilisteks „eesliini“ allüksusteks merepiiri ääres olid tehnilise vaatluse postid (TVP, vn k ПТН – пост технического наблюдения), mida nimetati ka raadiotehnilisteks postideks. Nende ülesandeks oli piirilõigu või kindlaksmääratud objekti jälgimine pimedal ajal või halva nähtavusega päevasel ajal, eesmärgiga avastada ja kinni pidada piiririkkujaid. TVP-d kuulusid eeskätt kordonite koosseisu, ent ka Tallinna Üksikul Kontrollpunktil oli üks TVP Tallinna sadamas.

TVP kohustused:

1) tehniliste vahendite abil tagada katkematult neile usaldatud piirilõigu kindel valve;

2) teada kindlalt vastava piirilõigu valves osalevate jõudude ja vahendite vahelise koostöö signaale ja korda;

3) hoida kõik tehnilised vahendid alalises tegevusvalmiduses;

4) oskuslikult suunata piirivalvetoimkondi, -laevu (-kaatreid) ja -lennukeid (-koptereid) avastatud sihtmärkideni ning tegutseda piiririkkujate kinnipidamise nimel;

5) teada piiririkkujate avastamise ja kinnipidamise korda ja tegutseda selleks oskuslikult.

Teenistust TVP-l võisid pidada spetsiaalselt ettevalmistatud piirivalvurid, kes oskasid kasutada piiri valvamisel neile usaldatud tehnikat, läbi viia selle profülaktilist ülevaatust ja remonti.

Kordoni koosseisus oli tehnilise vaatluse posti(de) jagu (jaokomandör, TVP ülem, vanemoperaator, operaator, prožektorijaama ülem, vanemprožektorist, prožektorist, diselist-elektrik, akumees) ja raadiolokatsioonijagu ehk liikuvate tehnilise vaatluse postide jagu (jaokomandör, vanemoperaatorid, operaatorid, autojuht-prožektorist, akumees).

TVP-d võisid olla liikumatud või liikuvad. Olenevalt kasutatud vahenditest jagunesid nad raadiolokatsiooni- ja prožektoripostideks (RLPP, РЛПП), raadiolokatsioonipostideks (RLP, РЛП, kasutasid radareid ja öönägemisseadmeid) ja prožektoripostideks (PRP, ПРП).

Liikuvad TVP-d (LTVP, ППТН, подвижный пост технического наблюдения) olid varustatud tehnikaga, mis võimaldas selle kiiret ümberpaigutamist ühest punktist teise. LTVP-d võisid teostada vaatlust ühelt või mitmelt põhi- ning varupositsioonilt.

TVP tähendas piirivalveallüksust (üldnimetusena), ent samamoodi on tavaks nimetada ka selle allüksuse spetsiaalselt väljaehitatud püsivat ehk alalist (liikumatu TVP) positsiooni, mis merepiirilõikudel kasutasid peamiselt statsionaarselt paigaldatud tehnikat. Neis toimus piiriäärse tegevuse jälgimine tehniliste vahendite – radarite (raadiolokatsioonijaamade), prožektorijaamade ja teiste tehniliste erivahendite abil (nt öönägemisseadmed – valgusvõimendid ja termoviisorid). Visuaalvaatluseks kasutati statsionaarseid kuni 20-kordse suurendusega binokleid.

TVP positsioon koosnes kuni kümmekonnast hoonest ning rajatisest, millest olulisemad olid operaatori- ehk meeskonnahoone, prožektorihoone (PRP), diislihoone, vaatlus- ja radariantennitorn, raadioantennimast (piirivalvelaevadega sidepidamiseks statsionaarse raadiojaama abil) ning välikäimla. Vaatlustornid olid algul puust, ent üsna varsti pärast Teist maailmasõda (enne 1952. aastat) hakkas tööstus valmistama monteeritavaid metalltorne, mida sai püstitada kiiremini kui puittorne ja mis olid märksa kestvamad.

Reeglina olid vaatluspostid ümbritsetud okastraataia ning signaaltraadiga. Kaitseks rajati TVP territooriumile või ka sellest väljapoole erineva ehitusega kaevikuliine ja üksik-laskepesi, samuti varjendeid ja dzotte või dotte.

1980. aastatel hakati ehitama suuremaid komplekshooneid, milles seni eraldi hoonetes paiknenud ruumid mahutati ühte kuni neljakorruselisse hoonesse. Neid köeti enamasti elektrikalorifeeridega. Kõrgemate liithoonete puhul sageli loobuti metallvaatlustornist. TVP juurde kuulus ka veidi eemal asuv kütuseladu, mis oli enamasti pooleldi maasse süvistatud ning asus väljaspool TVP okastraadiga piiratud ala või eraldi aiakeses.

Tehnilise vaatluse postide varustuses olid 1–2 (–3) statsionaarset laevaradarit (nt „Don“, „Najada“), statsionaarsed ratastel prožektorijaamad (läbimõõduga 45–200 cm, nt RP 15-1, Z-20, B-200P või B-200-4s, samuti PS 45mk), öönägemisseadmed ja statsionaarsed binoklid, samuti 1–3 (reeglina kahe) agregaadiga diiselelektrijaam (1–2 agregaati radarite ja üks prožektori jaoks).

TVP-sid tähistati neljakohaliste numbritega, milles 1. kohal oli salga järjenumber ringkonnas (idast läände või põhjast lõunasse lugedes, Eestis olid nendeks 1–3), 2.–3. tähistasid kordoni numbrit ja 4. oli TVP järjenumber kordonis (idast läände lugedes, kui neid oli kordonil mitu).

TVP-de ja kordonilinnakute vaatlustorne ehk visuaalvaatlusposte või -punkte tähistati kolmekohaliste numbritega, milles 1.–2. tähistasid kordoni numbrit ja 3. oli torni järjenumber (idast läände või põhjast lõunasse lugedes). Hiiumaal anti Eesti piirivalvele üle 14 piirivalve metallvaatlustorni ning üks mereväe oma, kuid allesolevate tornialuste ja kaartide ning mälestuste põhjal on piirivalvetorne Hiiumaal olnud vähemalt 50.

Hiiumaal oli tehnilise vaatluse poste nende Eesti piirivalvele üleandmise ajal 9 (Suursadama kordonil 1, teistel 2), kuid varasemail aastail on neid olnud rohkem – metallvaatlustornidega varustatud tehnilise vaatluse poste ja prožektoriposte on Hiiumaal olnud vähemalt 15. Eestis kokku oli 1992. aasta alguseks 42 kordonil alles veel 57 TVP-d, seega enamikul Eesti kordoneist oli vaid üks TVP.

106. (Tallinna) piirivalvesalgal oli 1980. a oktoobris 16 kordonil 19 TVP-d, millest kuuel oli kaks radarit Don ja 13-l üks. Kolmel kordonil oli kaks TVP-d, ühel (11. kordonil, Paldiskis) aga seda tollal ei olnudki. Viiel salga TVP-l (Kakumäe, Vääna-Jõesuu, Kurkse, Alliklepa, Rannaküla kordonis) oli üks diiselagregaat, ühel (Vormsi Kärsläti) aga tervelt kolm.

Prožektoripost

Prožektoripostidel (PRP) puudusid statsionaarsed radarid (seega ka vastav operaatorihoone), prožektor võis olla teisaldatav. Viimasel juhul puudus prožektorihoone ja selle asemel oli ehitatud üleni või osaliselt betoneeritud platvorm autorataste suunaja ning tõkkega, puudus ka diisliruum või -hoone ja kütuseladu.

Prožektorimeeskondade positsioone hakati Eestis rajama enne 1950. aastat. Posti komplekti kuulus ka vaatlustorn ja väike meeskonnahoone, samuti kaitserajatised. Vaatlustornid olid algul puust, ent üsna varsti pärast Teistmaailmasõda (enne 1952. aastat) hakkas tööstus valmistama monteeritavaid metalltorne, mida sai püstitada kiiremini kui puittorne ja mis olid märksa kestvamad.

Prožektoripostide relvastusse kuulusid prožektorijaamad helgiheitja läbimõõduga 90–200 cm, nt autokastides APM-90, Z-15-4B, järelhaagistena või statsionaarselt relssidel RP 15-1, Z-20, B-200P või B-200-4s. Seniitprožektorid RP-15 olid olemas juba Teise maailmasõja ajal ning piirivalve jaoks kohandamisel eemaldati neilt raadioprožektori osad. Prožektorite komplektis olid ka infrapunafiltrid, et anda lisavalgust öönägemisseadmetele.

Seoses TVP-de väljaehitamisega ja liikuvate prožektorijaamade levikuga vähendati prožektoripostide arvu ning 1980. aastail polnud neid mitte igal kordonil. Näiteks 106. (Tallinna) piirivalvesalgal oli 1980.a oktoobris prožektoripost viiel kordonil 17-st, millest neljal (Muuga, Pringi, Paldiski ning Alliklepa kordonil) oli prožektorijaam RP 15-1 ja ühel (Vormsi Förby) Z-20. Kolmel (Kakumäe ja Vääna-Jõesuu) kordonil oli kaks TVP-d, ühel (11. kordonil Paldiskis) aga seda tollal polnudki (ehitati hiljem komplekshoonena).

Raadiolokatsioonipost

Lisaks tehnilise vaatluse postidele ja prožektoripostidele olid kordoneil ka raadiolokatsioonipostid (RLP), mida rakendati piirivaatluseks kantavate lähiradarite abil. RLP kui allüksuse koosseisu kuulus 2-3 meest (ülem, vanemoperaator, nooremoperaator). Esimesed lähiradarid võeti NSV Liidus kasutusele 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguseks olid need jõudnud ka Eestisse.

RLP-deks nimetati ka samanimelise allüksuse või liikuva tehnilise vaatluse posti statsionaarset positsiooni, mida igal Eestis asunud kordonil oli 2–10. Need kujutasid endist üsna varieeruva konstruktsiooniga väikeehitiste komplekti. Posti (põhi)hoone oli kuni kolmekorruseline, tavaliselt mõõtmetega kuni 3 x 3 m. Eestis on neid ehitatud silikaatkividest, Narva plokkidest, puust, monoliitbetoonist jm materjalist. Võisid olla ka pooleldi süvistatud (isegi muldonnidena). Post oli ümbritsetud okastraataia ning signaaltraadiga. Nende lähedal võis olla betoonist või kividest kolmjala alus kantava radari paigutamiseks, koerakuut, käimla jm ehitisi. Saaremaal ja mõnel pool mujal on nende jaoks ära kasutatud rannaäärseid Teise maailmasõja aegseid raudbetoondotte. Sageli oli hoone kõrval ka autoprožektori positsioon.

Põhilisteks lähiradarite tüüpideks olid kantavad maismaaluurejaamad „Podjom“, „Garpun“ ja „Kredo“, ent NL eksisteerimise lõpuaastail olid Eestis lühikest aega ka uuemad, võimsamad ja mugavamad liikuvad lähiradarid „Goloturija“, Ural-4320 baasil (paigutatud selle furgooni ehk KUNG-i). Veel 1980. aastate alguses polnud „Kredosid“ mitte igal kordonil. Näiteks 106. (Tallinna) piirivalvesalgal oli 1980. a oktoobris vaid kaheksal kordonil 17-st kokku 14 „Kredot“, seejuures kahel (Pringi ja Kopli) kordonil oli neid kaks ja ühel (Vormsi) neli. Vormsis oli ka salga ainus eraldi allüksusena käsitletud liikuv tehnilise vaatluse post.

Ka liikuvaid prožektorijaamu APM-90 polnud siis 106. salga igal kordonil, vaid kümnel 17-st, neist enamikul üks ning ainult Mähe kordonil kaks (kuna selle Olümpiapurjespordikeskuses asunud TVP-l puudus statsionaarse prožektori positsioon ja ka diiselagregaat).

Vaatluspunkte (PRP-de ja RLP-de positsioone) tähistati viiekohaliste numbritega, milles 1. kohal oli salga järjenumber ringkonnas (idast läände või põhjast lõunasse lugedes), 2.–3. tähistasid kordoni numbrit ja 4.–5. olid objekti järjenumber (tavaliselt idast läände või põhjast lõunasse lugedes, kuid oli ka erandeid – nt Hiiumaal Ojaküla ja Sõru kordonil ei olnud vaatluspunktide numeratsioon geograafiliste asukohtade järjestuses).

Hiiumaal anti Eesti piirivalvele üle 22 vaatluspunkti, ent nende dokumentides esineva numeratsiooni kohaselt on neid olnud vähemalt 30.