Toomas Hiio. Lahingud Eestis 1944. aastal
Refereeritud ja täiendatud
16. septembril 1944 käivitus operatsioon „Aster“ saksa vägede väljatõmbamiseks Eestist. Tallinna evakueerimist kattis kindralleitnant Kurt Gerocki lahingugrupp.
See koosnes peamiselt mereväele ja armeegrupile „Narwa“ allunud rannakaitsepatareide meeskondadest, 1004. armee-rannakaitsedivisjonist ja kahest pioneeripataljonist; eestlaste üksustest olid sellele allutatud 291. politseipataljon ja 286. politseipataljoni 4. kompanii. Gerocki lahinggrupile allusid Tallinna komandandi (kindralmajor Artur Bisle) ja Paldiski komandandi lahinggrupid. Esimese koosseisu kuulusid Tallinna garnison, 1005. armee-rannakaitserügemendi staap, 20. Eesti SS-diviisi väli-tagavarapataljon (sealhulgas nn „soomepoiste“ II pataljon) ja 45. Eesti SS-rügemendi III pataljon, 1002. armee-rannakaitsesuurtükidivisjon ning väiksemad suurtüki- ja pioneeriüksused; Paldiski komandandile allutati peale Paldiski garnisoni ka mitmetuhandemeheline 20. Eesti SS-väljaõppe- ja tagavararügement.
Gerocki Grupi ülesandeks määras armeegrupp „Narwa“ Punaarmee edasitungi takistamise piki Tapa-Tallinna raudteed ja Rakvere-Tallinna maanteed ning Tallinna ja Paldiski kaitsmise kuni linnade evakueerimise lõpetamiseni. Grupi taganemine pidi algama Rakverest kuni Varanguni ulatuvatelt positsioonidelt (staap oli Haljalas), Rakvere ja Tallinna vahel rajati kolm vahepositisiooni (Loobu, Kahala ja Jägala). Viimased Gerocki Grupi üksused jõudsid Rakvere positsioonidele alles 19. septembril, sest raudtee ja maantee olid koormatud taganevate SSi III soomuskorpuse üksustega. Et SSi III soomuskorpuse ja 300. eriotstarbelise diviisi üksuste taganemine veel kestis, motoriseeriti kogu grupp Tallinnas grupi tarbeks rekvireeritud 40 veoautoga, mis võimaldas kauem hoida Rakvere positsiooni. Tallinna kagu- ja idaserval paigutati positsioonidele mõlemad grupile allunud Eesti SS-pataljonid. 19. septembri õhtul pommitas Nõukogude lennuvägi Rakveret, kuid Gerocki grupp ei kandnud nimetamisväärseid kaotusi. 20. septembril alustati taganemist. Esimene suurem kokkupõrge oli 21. septembri keskpäeval, kui Punaarmee ründas Kahala positsioonile taganenud Gerocki Gruppi 40–50 tankiga. Ümberhaaramisohus Gerocki grupp taganes pärastlõunal Tallinna suunas. Kokkupõrkes Jägala positsioonil 17.30 kasutas Punaarmee reaktiivmiinipildujaid ja suurtükiväge. Jägala positsioon jäeti maha ööl vastu 22. septembrit. Mittevajalik auto- ja hobutransport saadeti Haapsalu ja Pärnu suunas. 22. septembri hommikul kell 08.45 oli kogu grupi meeskond laevadele paigutatud ja liikus Paldiski kaudu läände.
Gerocki grupi ülesandeks oli ka sadama jm rajatiste hävitamine taganemisel. Eesti sideohvitser armeegrupi „Narwa“ peakorteri juures kapten Aleks Kurgvel vahendas Gerocki grupile armeegrupi korralduse: hävitada tuleb vaid seda, mida „venelased võiksid koheselt oma sõjapidamise kasuks rakendada“. Nõnda purustati enne laevadele asumist kõik statsionaarsed suurtükid ja relvastus ning eriseadmed, kahurid, mida ei jõutud evakueerida, laskemoon, telefonikeskjaam, raadiomaja, vedurid ja vagunid ning raudtee. Tallinna elektrijaama tulistati merelt ning hävitati ka Tallinna sadam. Viimase Saksa üksusena lahkus Tallinnast 22. septembri hommikul 531. meresuurtükiväedivisjon. Tallinnas ei olnud taanduvatel Saksa üksustel Punaarmeega lahingukontakti.
Saksa vägede taganemise ajal Eestist algasid kokkupõrked rahvuslikult meelestatud eesti sõjaväelaste ja eelkõige Gerocki Grupi saksa üksuste vahel.
18. septembril lõpetas Saksa Tsiviilvalitsus ja talle allunud Eesti Omavalitsus oma tegevuse. Samal päeval nimetas viimane vaba Eesti peaminister Jüri Uluots, kes põhiseaduse kohaselt täitis presidendi kohuseid, ametisse Vabariigi Valitsuse eesotsas Otto Tiefiga. 19. septembril toimus Tallinnas Sakala tänaval Eesti Maapanga hoones valitsuse esimene istung. Otto Tief luges ette deklaratsiooni, kus teatati Eesti Vabariigi Rahvuskomitee likvideerimisest ning uue valitsuse tegevusseastumisest. Samal ajal alustasid mitmesugused eestlastest koosnevad relvaformeeringud Tallinnas tegevust ja võtsid mitmel pool linnas võimu enda kätte, ühtlasi takistati sakslastel strateegiliste objektide õhkimist. 20. septembri pärastlõunal võeti Toompea lossi eestlastest valvemeeskonna poolt Pika Hermanni tornist maha haakristilipp ja heisati sinimustvalge.
531. meresuurtükiväedivisjon allutati 20. septembril 1944 alarmpataljonina Tallinna komandandile. Divisjoni kuulus 7 ohvitseri, 52 allohvitseri ja 247 sõdurit. 20.-21. septembri ööl võitles divisjoni üks kompanii Tallinna Kopli linnaosas umbes 100 relvastatud eesti „terroristiga“ ja suutis korra jalule seada. Samal ööl võitles divisjoni üks allüksus Tallinnas ühes Wehrmacht’i majutuspaigas rüüstavate eesti politseinike ja tsiviilisikute vastu. Politseinikelt võeti relvad ja nad anti koos tsviilisikutega Tallinna komandandi kätte. 21. septembril sai divisjon ülesande julgestada Tallinna sadamat. Sadam piirati sisse ja puhastati tsiviilisikutest. Tallinna komandandi korraldusel võeti eesti sõjaväelastelt relvad ära. 21.-22. septembri ööl toimusid sadamas kokkupõrked relvastatud eesti „terroristidega“. Umbes 25 eestlast tapeti. Sadamajulgestus võeti 22. septembri hommikul kell 10 maha, relvakontakti pealetungivate Punaarmee üksustega ei olnud. 150 relvitustatud eesti sõjaväelast saadeti tööjõuna Saksamaale.
21. septembril pärastlõunal piiras sakslaste löögisalk sisse Pitka löögiüksuse staabi Narva maanteel ja vallutas selle.
532. meresuurtükiväedivisjoni meeskond taganes Narva rinde rannakaitsest alates 19. septembrist. 21. septembril sattus divisjoniülem korvetikapten Blum Tallinna lähistel Nehatu juures eesti sõjaväelaste jalaväerelvade tule alla. Üks Luftwaffe leitnant hulga sõduritega teatasid, et eesti sõjaväelased olid neilt relvad ära võtnud. Kokkupõrke käigus eestlastega oli ühe ülemveltveebli teatel langenud kolm sakslast, oli palju haavatuid. Korvetikapten Blum moodustas kaks löögirühma, mis puhastasid tee eestlasest ja võtsid 80 meest vangi. Blumi enda divisjon kaotas ühe staabiveltveebli langenuna ja kaks sõdurit teadmata kadunutena.
21. septembril 1944 loodi Nõukogude Kõrgema Väejuhatuse Peakorteri korraldusel neli mehhaniseeritud eelsalka, mille eesmärgiks oli Tallinna hõivamine. Ühe eelsalga moodustas 8. Eesti Laskurkorpus, mida alguses juhtis korpuse ülema asetäitja polkovnik Martin Pusten, keda ootamatu surma järel asendas polkovnik Vassili Võrk. Salga moodustasid 7. Eesti laskurdiviisi 354. laskupolgu 1. pataljon ja 2. pataljoni 5. ja 6. rood, automaatrelvade rood ja kaks rühma tankitõrjepüsside roodust. Eesti laskukorpuse ülema kindralleitnant Lembit Pärna korraldusel paigutati nad 21. septembri hommikul Paasvere juures autodele ja tankidele ning suunati Tallinna peale.
22. septembril hõivasid 8. armee 117. laskurkorpuse 125. ja 72. laskurdiviisi väeosad koostöös 27. ja 82. tankipolgu, 1811. liikursuurtükkide polgu ja 152. tankibrigaadiga Tallinna. 8. Eesti Laskurkorpuse 7. Eesti Laskurdiviisi 354. Laskurpolgu eelsalk ja alampolkovnik Eduard Kuslapuu 45. üksik tankipolk «Nõukogude Eesti eest», alampolkovnik Sergei Tšesnokovi 952. liikursuurtükkide polk, eesotsas polguülema Vassili Võrguga jõudis 22. septembril Saksa vägedest maha jäetud Tallinna. Leitnant Johannes Lumiste ja jefreitor Elmar Nagelman kõrvaldasid Pika Hermanni tornis lehvinud Eesti Vabariigi sinimustvalge lipu ja heiskasid asemele Nõukogude Liidu punalipu.
Viimased suured põgenikelaevad olid Tallinnast lahkunud 20. ja 21. septembril ning mõned väikesed sõjalaevad, kuhu ka põgenikke peale võeti, veel 22. septembri hommikul. Viimane Saksa väeüksus, mis Tallinnast sel hommikul lahkus, oli 531. mereväe suurtükipataljon. Enne laevaleminekut hävitati kõik suurtükid ja muu relvastus, erivarustus, relvad, mida polnud võimalik evakueerida, laskemoon, telefonikeskjaam, raadiomaja, vedurid, vagunid ja raudtee. Otto Tief lahkus koos viimaste valitsuse liikmetega Tallinnast 22. septembri varahommikul.