Hanno Ojalo
Raamatust „Tallinna Merekindlus Teises maailmasõjas“, Tallinn 2021
Sakslaste pealetung Tallinnale algas 20. augusti varahommikul kell 3.00 (mõnedes lõikudes ka 3.30), kui neil selleks eraldatud väegrupp lähtepositsioonidele oli koondatud ja ettevalmistused tehtud. Kõige põhjapoolsem oli 254. jalaväediviis, kes tungis Tallinna poole idast mööda Narva maanteed (tänapäeval Vana-Narva maantee). Temast lõuna pool tegutses 61. diviis, kes liikus edasi mööda Tartu maanteed (tänapäeval Piibe maantee). Rapla suunalt ja Viljandi maanteed mööda suundus Tallinna poole 217. diviis. Friedrichi grupp oli ametis Läänemaa lõunaosas, kuid osa sellest suundus Eesti pealinna poole edelast. Kõigis suundades saavutati kohe ka edu. Aeglaselt ja järjekindlalt suruti venelasi tagasi. Punaarmee väed ei suutnud pikka 160-170 km pikkust kaitseliini korralikult katta, taganedes rindejoone pikkus kogu aeg kahanes. Sellele vaatamata kurdavad nõukogude ajaloolased, et tõhusat kaitset suudeti korraldada vaid tähtsamate teede lõikudes ja jõudude vähesus ei võimaldanud reservide kasutamist vasturünnakuteks, samuti oli väike tuletihedus.
21. augustil puhastasid Saksa 217. diviisi üksused Rapla nõukogude vägedest. Samal päeval vallutati ka Kehra. Vaatamata kahe kitsarööpmelise soomusrongi (nr 1 ja nr 2) toetusele olid 16. Laskurdiviisi üksused sunnitud 23. augustil taganema Hageri-Kohila joonele. Juba 22. augustil langes sakslaste kätte Märjamaa.
22. augustil jõudis 254. diviis Kallavere ja Maardu lähistele, kus venelased just sellelt suunalt põhilist ohtu nähes oma põhitähelepanu Tallinna idapoolsele kaitsele koondasid ja sakslasi pidurdada suutsid. 22. NKVD motolaskurdiviisile saadeti appi merejalaväelased ja laiarööpmeline raudtee suurtükipatarei. Merelt tulistasid pealetungivat Saksa jalaväge Aegna saarel asuvad suurtükipatareid ning suurtükipaadid Argun ja Moskva. Paistab, et Maardu lähistele jõudnud sakslased takerdusid seal vene merejalaväelaste kaitsesse ja ei suutnud mitu päeva edasi liikuda. Järgmiseks tõsiseks takistuseks kujunes neile Pirita jõgi, millel asuva Iru silla venelased õhkisid. 25. augustiks peeti selles suunas lahinguid Nehatu – Iru – Muuga lõigus.
Kuid kõige ohtlikumaks kujunes hoopis kagusuund, kust sakslastel peagi õnnestus Tallinnasse sisse tungida. 61. jalaväediviisi 151. rügement vallutas Raasiku, sama diviisi 162. ja 176. jalaväerügement lõid Kiviloo ja Perila väljadel kolmepäevase lahingu tulemusena puruks 1. Tallinna kommunistliku kütipolgu ja 1. läti kütipolgu. Friedrichi grupp lõi samal päeval Lihulast välja 14. Haapsalu hävituspataljoni ja puhastas Märjamaa nõukogude mereväelastest. Sakslased vallutasid Kuusalu, Keila ja Märjamaa.
23.augustil jõudis 217. diviis Hageri – Kohila – Tuhala joonele. 24.augustil langes sakslaste kätte Kohila.
25. augustiks oli Punaarmee taganenud Keila jõe – Saku – Lehmja – Pirita jõe joonele; punavenelaste kätte jäid vaid vahetult Paldiskit ja Tallinna ümbritsevad alad ning Eesti läänerannik. Sellest päevast tulistasid Saksa suurtükid juba linna ja sadamas seisvaid laevu. Saksa 150 mm suurtükimürsuga sai tabamuse ka ristleja Kirov, millel tekkis tulekahju. Surma sai 9 ja haavata 30 meremeest. Punalaevastik avas kahuritule Saksa positsioonide pihta. Samal päeval avastas 61. diviisi 151. rügemendi pataljoniülem hauptmann Rooth tee venelaste kaitse sügavusse – see oli Vaskjala – Ülemiste joogiveekanal, mille kaldad olid ümbritsevast maastikust madalamad. Piki kanalit liikusid Ülemistele ja Mõiguni selle rügemendi II ja III pataljon, kes seejärel 26. augusti hommikupoolikul alustasid uut pealetungi ja vallutasid lõunaks sealse lennuvälja ja Dvigateli tehase. Sakslaste andmetel nägid nad, kuidas põlev Tallinn mattus üha uute tulekahjude suitsulooridesse. Õhku vapustasid linnast kostvad plahvatused, jätkus pidev tulevahetus sakslaste ja venelaste vahel. Seega kujutas venelastele suurimat ohtu just Saksa 61. jalaväediviisi sissetung Tallinna piiridesse lõuna poolt. Samal ajal olid Friedrichi grupi üksused jõudnud Saku ja Nõmme lähistele ja 254. jalaväediviis püsis endiselt Maardu piirkonnas?
Samal päeval andis Looderinde ülemjuhataja marssal Kliment Vorošilov viitseadmiral Tributsile loa Tallinn maha jätta, olles enne teinud vastava taotluse Kõrgemalt Ülemjuhatusele ja saanud Stalini nõusoleku. 25. augustil oli Tributs taotlenud selleks luba, viidates vägede vähesusele ja kurnatusele ning vaenlase suurele arvulisele ülekaalule. Rindejuhatuse korraldusel tuli lahingutegevus 27. augustil lõpetada ja asuda laevadele. Viitseadmiral Tributs pidi nüüd laevastiku Kroonlinna ning Leningradi viia ning kaasa võtma niipalju inimressurssi ja vara, kui suudab. Kohe algas punaväe põgenemine Tallinna sadamas laevadele, mis kestis kuni järgmise päeva hommikuni; ööl vastu 28. augustit hakati laevadele asuma ka Paldiskis.
27. augustil alustas Saksa 61. jalaväediviis lõplikku rünnakut Tallinnale Lasnamäe piirkonnas. Punased osutasid vihast vastupanu.
28. augusti hommikul kell 8 läks 151. jalaväerügement peale 10-minutilist suurtükkide tulelööki uuesti pealetungile, tungis tunniga Lasnamäe ja Lubja tänavani umbes kell 13.00 turuplatsile (paiknes tol ajal Estonia teatri juures), kell 13.30 Raekoja platsile ja kell 14 heiskasid sakslased Raekojale haakristilipu. Tallinna elanikud tervitasid kõikjal Saksa vägesid vaimustusega, selles on üksmeelsed nii saksa sõjaväelaste kui ka tallinlaste mälestused. Sel päeval toimusid veel mõned hajusad tulevahetused laevadele põgenevate venelastega sadama piirkonnas.
Samas jäi hulk punaväelasi Nõmme piirkonnas ja mujalgi laevadelt maha või lihtsalt ei mahtunud alustele. Nõmmel tegutsesid 10. laskurdiviisi mehed ja Lasnamäe-Maardu piirkonnas olid ära lõigatud merejalaväelased. Suurem osa neist andis end vangi. Kokku langes Saksa vägede kätte Tallinnas ja Harjumaal vangi 11 432 punaväelast ja punamadrust.
Samal ajal ei langenud ka sugugi kõik oma väejuhatuse poolt Tallinnasse jäetud punaväelased Saksa sõjavangi. Kogu hommikupooliku oli Tallinna tänavatel veel näha üksikuid punaväelasi, kellest enamik aga peatselt sakslaste ja omakaitselaste poolt ilma vastupanuta kokku koguti. Taandujate põhimass oli koondunud Tallinna sadamatesse ja Koplisse.
Umbes 500-700 kindlameelsemat meest aga otsustasid kahes grupis ida poole välja murda, et siis üle sadade kilomeetrite kaugusel asuva rindejoone omadeni jõuda. Rohkem kui 500-mehelisel pataljonil õnnestuski vastase väeosade vahelt läbi libiseda ja linnast väljuda. Neile järgnes korratu massina hulk põgenikke, kes jagati hiljem 100-200-mehelisteks gruppideks. Kõik nad suundusid itta, kuid ainult vähestel õnnestus taas Punaarmeega ühineda. Paraku oli see peaaegu võimatu missioon. Pidevates lahingutes Omakaitsega need grupid hajutati ja hävitati, suurem kokkupõrge toimus Rakvere kandis. Neist meestest jõudis kontrollitud andmetel omadeni Venemaal kõigest 34 meest.
Saksa sõjaajaloolase Werner Haupti andmeil langes sakslaste kätte Tallinnas suur sõjasaak: 149 tankitõrje- ja välisuurtükki ning 144 õhutõrjesuurtükki, 91 soomusautot ja 304 kuulipildujat. Kui palju neist kasutuskõlblikud olid, on muidugi iseküsimus.
Mis sai soomusrongidest? Kuigi andmed on vastuolulised, võib öelda, et kitsarööpmelised soomusrongid, mida kasutati Tallinna lahingu viimastel päevadel tselluloosivabriku piirkonnas, langesid sakslaste kätte. Üks lasti rööbastelt maha, teine saadi kätte tervena. Liikuva raudteepatarei vedur sai 27. augusti õhtul Pääskülas Saksa tankitõrjesuurtükilt tabamuse. Liikumisvõimetu rongikoosseisu platvormvagunid tõugati rööbastelt välja, neist üks kukkus Pääsküla jõkke.
28. augustil lahkus Tallinna reidilt Kroonlinna suunas mitusada erinevat sõja-, abi- ja transpordilaeva kokku 28 000 inimesega. Juminda miinilahingus ja õhurünnakutes uputati neist 63 erinevat laeva koos 15 000 inimesega. Nõukogude ajaloolaste andmetel õnnestus venelastel laevadele panna ja Tallinnast ära viia ka 15 000 tonni mitmesugust vara, millest osa muidugi koos laevadega merepõhja läks.
1941. aasta oli teadaolevalt esimene kord, mil Tallinn vallutati sõjalise rünnakuga. Alates 1220. aastast on Tallinna korduvalt ja tulemusetult piiratud, vaid 1710. aastal alistus katkust puretud Rootsi garnison venelastele vastavalt kokkuleppele, et nad võivad vabalt kodumaale purjetada. Siis ei teinud Peeter I sõjavägi katsetki Tallinna rünnakuga vallutada.
Punaste lahkumine oli seotud suure hävitustööga. Täites Stalini käsku jätta vaenlasele „põletatud maa“ asusid punased juba 24. augustist (luba Tallinnast lahkumiseks saadi 26. augustil) Tallinnat tühjaks rüüstama ja maha põletama.
Muuhulgas põletati ahervaremeiks Balti jaam, Sadamatehased, Tselluloositehas, Puhk ja Poegade suurveski, Balti Puuvillavabrik ja hulk muid vabrikuid, hulk Sõjaväehaigla hooneid, Kalevi pataljoni kasarmud Koplis ja Linna Elektrijaam.
Kopli kalmistul ja kinoteatri „Grand–Marina” aias Mere puiesteel (praegu Vene Kultuuri Keskus) lasti maha sadu eesti talumeestelt rekvireeritud hobuseid, veiseid ja muid kokkuröövitud kariloomi. Eriti suured purustustööd teostati Tallinna sadamais – põletati külmhoone ja viljaelevaator, lasti puruks kraanasid; sadamais olevailt raudteeharudelt lükati vette sadu lastis vaguneid ja kümneid vedureid. Põletati allesjäänud vedelkütust ja laskemoona, loobiti merre kolmveerandsada sisseõlitatud ja seni kasutusele võtmata raskekuulipildujat. Plahvatused rebisid puruks sadamaladudes seisnud miinitraale, millistest õige pea, ärasõidu käigus, hakati puudust tundma.
Tallinn-Väikese jaamas süütasid hävituspataljonlased ligi 410 raudteevagunit, põlevad rongikoosseisud lükati tupikust alla. Sealsamas sõidutati kaks vedurit pöördsilla avasse, üks neist sai raskelt kannatada. Lisaks Balti jaamale panid punaväelased põlema ka Tallinn-Sadama jaamahoone.
Kokku hävis tulekahjudes Tallinnas 389 ehitist, eriti sai kannatada Sadama piirkond, Kopli ja Lasnamäe.
Muidugi sai Tallinn kannatada ka lahingutegevuses Saksa relvade läbi. Saksa õhurünnakud ja suurtükituli olid suunatud põhiliselt sadamale ja seal seisvatele laevadele, samuti purustati lahingute viimastel päevadel kahuritulega Lasnamäe maju, et neist punaväelasi välja lüüa.
Tallinna lahingu 9 päeva kestel kaotas Punaarmee ja Balti laevastik linnas ja selle lähistel langenuina ümmarguselt 8 500 meest; haavata ja vigastada sai 28 000. Tallinnast viidi 28. augustil ära 18 000 võitlusvõimelist punaväelast, Paldiskist 4000. Kiirustades ja organiseerimatusest jäi maha ümmarguselt 12 000 sõjameest. Neist 11 432 olevat sakslaste poolt Tallinnas sõjavangi võetud; üle 700 mehe põgenes kahes suures grupis ida poole, kellest suur osa sai surma või langes vangi Rakvere lähistel toimunud varitsuslahinguis.
Sakslaste ametlikud kaotused Tallinna operatsioonis olid 871 surnut ja 3282 haavatut, seega vastasest tunduvalt väiksemad. Lahingutes osalenud eestlaste kaotused küündisid mitmesaja meheni, arvestamata neid, kes uppusid hiljem Soome lahte. Tsiviilelanike hulgas olid kaotused õnneks väikesed.