NSV Liidu relvajõududel paiknes Tallinnas hulgaliselt väeosi, muid üksusi ja poolsõjaväestatud ning muid toetavaid asutusi ja organisatsioone. Kohalolek varieerus periooditi, soovitame üle lugeda Jüri Pärna ülevaate „Nõukogude Liidu relvajõud Eestis 1944-1995“.
Kõige laiahaardelisemalt tegutses Tallinnas merevägi. Ülevaade on eraldi artiklina Tallinna Mereväebaas.
Aastail 1967–1994 moodustas Eestis asunud Nõukogude Armee maavägede põhijõu 144. kaardiväe Jelnja Punalipuline Suvorovi II järgu ordeniga motolaskurdiviis, mis oli siin tollal ainsaks üldväe- ehk maaväediviisiks.
Diviisi juhatus paiknes Tallinnas Tondi sõjaväelinnaku staabihoones Järve 34a. Diviisi juhatuse juures asusid ka juhtimis- ja suurtükiluurepatarei, orkester ehk muusikarood, komandandirood ja spordirood või -rühm.
Diviisi koosseisu kuulunud Aleksandr Matrossovi nimeline 254. kaardiväe motolaskurpolk asus Tallinnas Tondi 55 – sõjaväelinnaku nr 1 Mustamäe-poolseimas telliskivikasarmus, polgu tehnikapark oli Rahumäe tee ja Tuisu tn nurgal.
Kaks ülejäänud motolaskurpolku paiknesid vastavalt 482. Lätis Alūksne linna lähedal ja 488. Kloogal.
Diviisi 450. liikursuurtükipolk ja 1082. seniitraketipolk asusid Kloogal, 228. tankipolk Keilas.
Muud, väiksemad üksused paiknesid valdavalt kas Tondil või Kloogal, õppekeskus linnakuga Aegviidu lähedal Tõrrepõhjal. Diviisi 13. Sõjaväehospidal asus Tallinnas Juhkentali 58 (tänapäeval Kaitseväe Peastaap), haigla oli suurim ja tähtsaim Eestis asunud sõjaväehospidal.
Üks suuremaid ja pea kogu Eesti territooriumi hõlmanud Nõukogude Armee väeosi siin oli Õhukaitsevägede 14. diviis, milles oli eri aegadel umbes 7000 – 13 500 sõjaväelast. Diviisi staap asus Tallinnas Juhkentali (Dünaburgi) kasarmuis ja komandopunkt Tännassilmas. Diviisi vastutusalasse kuulus suurem osa Eestist, ainult Kirde-Eesti umbes Kohtla-Järve – Alajõe joonest ida pool oli 54. õhukaitsekorpuse (juhtkond Leningradi lähedal) vastutusalas.
14. õhukaitsediviisi koosseisus olid: seniit- ehk õhutõrjeraketivägi, raadiotehnikavägi, hävituslennuvägi ja tagala väeosad.
Seisuga 1.01.1991 oli 14. diviisil 45 lahingupositsioonidele paigaldatud seniitraketikompleksi kokku 1228 juhitava õhutõrjeraketiga:
- S-75M3 („Volhov-M3“) – 7 kompleksi;
- S-125M2 („Neva”, „Neva-M2“) – 18 kompleksi;
- S-200 (S-200V „Vega“) – 11 kompleksi;
- S-300PS („Volhov M-6S“) – 9 kompleksi.
Diviisi raadiotehnikavägi oli koondatud 4. õhukaitse raadiotehniliseks brigaadiks juhtkonnaga Maardus, millel oli üle Eesti 6 raadiotehnilist pataljoni ja kuni 14 üksikut raadiolokatsiooniroodu. Kokku oli nende positsioonidele paigutatud üle 60 radarikompleksi ning üle 50 kõrgusmõõdiku.
Diviisi hävituslennuväe koosseisus oli 1989-1992 3 lennuväepolku, 3 teenindavat üksikpataljoni ning 1 üksik kopterieskadrill.
Seisuga 1.01.1991 oli 14. õhukaitsediviisi hävituslennuväel:
- 4 lennuvälja – Haapsalu, Pärnu, Tapa, Rutja (varulennuväli);
- 104 lennukit MiG-23M, MiG-23MLD ja Mig-23UB;
- 10 kopterit Mi-24P;
- 6646 lennukiraketti (neist 2242 juhitavat ning 4404 mittejuhitavat);
- 166 569 lennukipadrunit (pardakuulipildujaile ja -kahureile);
- 713 tonni lennuväe insenerteenistuse varustust.