Leho Lõhmus
Laidoneri Muuseumi aastaraamat 5. 2006, lk 83-92
Omavalitsuse ja kohaliku garnisoni suhted ennesõjaaegses Eesti Vabariigis on teema, mida seni pole praktiliselt uuritud. Pealegi kummitavad inimeste mälu need sassiläinud kontaktid, mis valitsesid nõukogude okupatsioonivägede ja kohaliku võimu vahel. Kummalisel kombel polnud need head isegi ENSV „parimatel päevadel“. Hulgaliselt huvitavat leidub selle kohta omaaegsetes kohalike täitevkomiteede ja parteikomiteede materjalides. Viimastele, salastatud materjalidele, on uurijad ligi pääsenud alles peale Eesti taasiseseisvumist.
Möödunud aeg on jätnud teadvusse oma pitseri – uue Eesti sõjaväe ja tema paiknemise-tegevuse vastu võideldakse mõnedes kohalikes omavalitsustes praegu sama või veel suurema innuga kui omaaegse nõukogude armeega. Ometi olid need suhted 1920.-1930. aastatel välja kujunenud headeks ja vastastikku kasulikeks. Linn ja väeosa olid partnerid, mitte vaenlased-rivaalid.
Heaks näiteks on siin omaaegne Nõmme, mille garnisoni moodustas Pioneerpataljon – väeosa, mis paiknes selles vaikses aedlinnas peaaegu kogu eelmise iseseisvuse aja. Pioneerpataljoni juhtis peaaegu kogu selle aja üks mees oma ametikohal kaptenist koloneliks tõusnud Johan Haljaste (enne eestistamist Johann-Bernhard Grünberg).
Pioneerpataljon Nõmmel
Peale Vabadussõja lõppu, 1920. aasta kevadel, asuti lahendama Insenerpataljoni rahuaegse paiknemise küsimust. Sõjavägede Staabi poolt valiti selleks Nõmmel asunud nn. „Pioneer Kasarmud“, kus I maailmasõja ajal paiknes vene sapöörüksus, Vabadussõja ajal, 1919. aasta kevadel, olid aga majutatud taani vabatahtlikud.
Maa-ala, kus kasarmud paiknesid, oli poolkaares piiratud kitsarööpmelise Liiva-Vääna raudteetammiga ning põhja poolt Harku tänavaga. Mustamäe poolt laius kidura männikuga kaetud liivik, kuhu 1923. aastal rajati Nõmme kalmistu. Kalmistu ja väeosa vaheline tänav sai nime Suurtüki tänava otsas paiknenud merekindluse suurtüki järgi. Pataljoni värav avanes Nõmme-Väike raudteejaama poole. Sealt piki raudteed Harku poole suunduv tee nimetati 1927. a. Nõmmelinna poolt väeosa auks Pioneeri tänavaks. Seda nime kandis tänav kuni 1959. aastani, mil nimede kordumise tõttu see algul Lao ja aasta hiljem Vääna tänavaks ümber nimetati.
Kasarmuhooned olid viletsas seisukorras, soojustamata ning praktiliselt ilma vundamentideta. Seetõttu võttis nende elamiskõlblikeks saamine ning vajaliku mööbli hankimine aega. Kaasa mängis ka subjektiivne faktor – väeosa ohvitserid ei tahtnud pealinnast ümber kolida unisesse suvitusalevisse, mida Nõmme tol ajal ju oli.
Kolimisega alustati peale hädapäraste korrastustööde tegemist 1920. aasta septembris ning kogu pataljon koondati Nõmmele 1921. aasta jooksul. 15. märtsil 1924 lahutati Insenerpataljonist sideüksused ning väeosa nimetati ümber Pioneerpataljoniks.
Pataljon Nõmme linna ja elanike kaitsel
Pioneerpataljon moodustas Nõmme linna garnisoni ja pataljoni ülem oli ühtlasi Nõmme garnisoni ülem. Seetõttu oli väeosale peale oma otseste ülesannete pandud kohuseks ka linna kaitse korraldamine. Nõmme oli 12. novembrist 1926 iseseisev linn, mille omavalitsus oli allutatud Harju maavalitsusele ning kohalikud suuremad ühingud-seltsid (näit. tuletõrje) olid osa Harjumaa vastavatest organisatsioonidest. Erandiks oli siin linna kaitsesüsteem, mis oli osa Tallinna kaitsest. Kaitseliidu Nõmme malevkond allus Tallinna malevale, politseikomissar aga Tallinn-Harju prefektile. Nõmme moodustas Tallinna kaitsesektori IV jaoskonna ühe alljaoskonna. Kriisi korral allutati nii kohalik omavalitsus kui ka jõustruktuurid, kaitseliit ja politsei, Pioneerpataljoni ülemale.
Juba 1920. aastatel asus pataljon abistama kohalikku kaitseliitu väljaõppel. 1931. aastast asus malevkonna noortekursusi juhendama leitnant A. Schäfer (Saluste).
Koostöös kaitseliiduga rajas Pioneerpataljon Mustamäe alla lasketiiru. Tiir avati 16. märtsil 1930, esimese püssilasu tegi kaitseliidu vanematekogu liige kindralmajor Ernst Põdder. Lasketiiru juurde viiva tee rajas aga Nõmme linn teedeministeeriumi rahalise abiga. Selleks kaevati hädaabi tööde korras läbi Mustamäe nõlv ning rajati teetamm, rakendust leidis kuni 60 inimest.Tee pikendati hiljem üle Mustamäe liiviku ning teda tunti hiljem Haabersti (praegu Ehitajate) tee nime all. Nii said uuest rajatisest kasu nii linn, kaitseliit kui ka Pioneerpataljon. Rääkimata juba kaitseliitlastest ja sõjaväelastest, kes tiirus oma laskeosavust lihvida said.
1930. aastate keskel, kui sai üha ilmsemaks läheneva sõja oht, asus pataljoni G-kompanii (gaasikompanii) koos Nõmme Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu (NVTÜ) ja linnavalitsusega korraldama gaasikaitsekursusi. Imiteeriti vaenlase gaasi- ja süütepommide rünnakut linnale ning harjutati selle tagajärgede likvideerimist – esmaabi andmist, pääste- ja kustutustöid. Vajalikud vahendid (gaasimaskid, keemiakaitse ülikonnad, gaasiimitaatorid jms.) saadi pataljoni varudest.Töö tõhustamiseks asutati 1936. aastal Nõmme Vabatahtlik Kodanliku Õhukaitse Ühing (VKÕ), mille ülesanne oli nõmmelastest tsiviilelanike ettevalmistamine võimalikuks sõjaks. Juhtivad tegelased selles organisatsioonis olid Nõmme linnapea, politseikomissari ja KL ülema kõrval Pioneerpataljoni ülem kolonel Haljaste ja kolonelleitnant Eduard Metstak. Nõmme VKÕ evis ligi 40-liikmelist täies varustuses rakendusmeeskonda, ühingul oli üle 200 liikme. 1940. aastaks sooritasid üle 400 nõmmelase Pioneerpataljoni instruktorite juhtimisel gaasi- ja õhukaitse katsed.
Koostöö kohaliku kaitseliidu ja omavalitsusega aitas välja töötada Nõmme linna sisekaitse plaani, mille lõplik versioon kinnitati Pioneerpataljoni ülema kolonel J. Haljaste poolt 1938. aasta detsembris. Plaansätestas abinõud olukorraks, kui on toimunud rünnak kehtiva riigikorra vastu. Plaani järgi tuli rahutused ja võimuhaaramise katsed resoluutselt maha suruda, keelatud olid igasugused läbirääkimised mässulistega. Sealjuures tuli „võimalikult vähem tülitada rahulikke kodanikke.“
Pataljoni õppekompanii pidi valve alla võtma Nõmme raudteejaama ühes postkontori ja telefoni keskjaamaga, Rahumäe viadukti ning Nõmme piirkonnas asunud tsiviilfirmade lõhkeainelaod Mustamäel ja Pääskülas.Pataljoni G-kompanii pidi valve alla võtma Nõmme-Väike ja Pääsküla jaama ning Nõmmel asunud postitalituse raadiojaama. Ühtlasi pidid nad tugevdama Harku ja Nõmme laskemoonalao valvet. Pataljoni pargi- (helgiheitjate) kompanii ülesandeks oli üle võtta raudteeliikluse kontroll Nõmme-Keila ja Liiva-Kiisa vahel. Ühtlasi pandi välja patrullid Rahumäe-Pääsküla jaamade vahel. Pioneerpataljonile allutati kriisiolukorras ka Männikul asunud Vahipataljoni 1. kompanii, kes pidi valve alla võtma Liiva raudteejaama ja Männiku laskemoonalaod. Juhul, kui mõni nimetatud objektidest oli juba langenud vaenlaste kätte, tuli need hõivata „kindlalt ja julgelt, purustades väljaastujate jõud“. Kaitsekava pidi rakenduma kas Sõjavägede Ülemjuhataja või diviisiülema korraldusel, kehtiva korra vastu sihitud väljaastumise puhkemisel aga „käsku ootamata“.
Eraldi osana kinnitati 1939. aasta jaanuaris Kaitseliidu Nõmme malevkonna sisekaitsekava.Selle järgi allutati Pioneerpataljoni ülemale nii Nõmme kui ka Nõmmel elavad Tallinna kaitseliitlased. Määrati ära teavitamise süsteem ja kogunemispunktid eraldi Nõmme ja Tallinna kaitseliitlastele.Kogunemispunktidesse tuli ilmuda hiljemalt poole tunni jooksul vormis (vähemalt vormimütsi ja käelindiga) ning täies varustuses. Täiendav laskemoon tuli eraldada Pioneerpataljoni varudest. Haavatute koondamispunktideks määrati nii Nõmme garnisoni kui ka Nõmme linna ambulants.
Pataljoniülema üldjuhtimise alla läks kriisisituatsioonis ka Nõmme politsei, kelle ülesannete hulka kuulus üldise korra tagamise kõrval ka linna lukustamine, s.o. kõigi teede sulgemine. Politsei ülesannete hulka kuulus samuti Nõmme taksoautode mobiliseerimine ning suunamine Pioneerpataljoni käsutusse.
Pioneerpataljoni sõdureid kasutati linnaasutuste valvamiseks ka rahuajal. 1934. aasta kevadtalvel, vapside liikumise kõrgpunktis, turvasid kaitseväelased Nõmme linnavalitsuse palvel kohaliku volikogu valimisi ning naisselts „Avitaja“ korjandusüritust.
Pataljon raudteeliikluse korraldajana
Peeter Suure Merekindluse jäänukina jäi Nõmmet läbima Liiva-Vääna kitsarööpmeline raudtee. 2. detsembris 1918 anti see liin lahkuvate Saksa okupatsioonivõimude poolt üle Eesti Vabariigi raudteele.Teisalt – Pioneerpataljon vajas polügooni, õpetamaks välja oma raudteekompanii kaitseväelasi. Niisugune lühike, riiklikus mastaabis vähetähtis ja majanduslikult vähetasuv liin oli selleks nagu loodud. 11. mail 1928 sõlmisid teede- ja sõjaministeerium lepingu, millega Liiva-Vääna raudtee koos kõigi haruteedega läks Pioneerpataljoni raudteekompanii teeninduse alla.Raudteevalitsus jättis liinile neli ametnikku: Nõmme-Väike jaamaülema, ühe teemeistri ja kaks veepumba masinisti. Ajutiselt jäeti kohale ka Vääna jaamaülem. Kõik teised ametikohad, kaasa arvatud vedurijuhtide ning Harku, Sõrve ja Vatsla jaamaülema omad, täitis Pioneerpataljon. Ka reisirongi konduktoriteks ja piletimüüjateks olid raudteekompanii ajateenijad. Kõik kulud (v. a. palgad) kandis raudteevalitsus. Neile laekusid ka reisijate- ja kaubaveost saadavad tulud. Raudtee andis ka teeremondiks vajalikud materjalid ja tööriistad. Remondi ja korrastustöid teostasid seevastu raudteekompanii kaitseväelased.
Kõik kaitseväelased, kes Liiva-Vääna raudtee ekspluatatsiooni kaasati, pidid läbima vastavad kursused ja tegema katsed Raudteevalitsuse juures. Raudtee ametnikud võisid kontrollida tehniliste nõuete ja määruste täitmist, kuid sealjuures pidid nad jälgima teatavat subordinatsiooni. Märgatud rikkumistest pidid nad ette kandma otse raudteekompanii teemeistrile või ülemale – „astuda vaielustesse sõduritega“ polnud lubatud.
Raudteel teenivad kaitseväelased pidid sõjaminister August Keremi käskkirja järgikandma mundril eritunnuseid: jaamaülem ja -korraldaja kaitseväe mütsil punast katet ning rongijuht ja konduktor vasakul varrukal käesidet vastavalt tekstiga „rongijuht“ või „konduktor“.
Kuidas siis pioneerid nõmmelasi ja Nõmme ümbruse elanikke teenindasid? Tallinn-Väike ja Liiva jaamade vahel liikus 1930. aastate alguses reisirong neli korda päevas. Esimene väljus Tallinn-Väike jaamast kell 4.20, viimane kell 19.10. Tagasi starditi vastavalt 6.30 ja 21.05. Sõiduaeg oli 1 tund 40 minutit.Raudteekompanii võttis ja andis „teatepulga“ üle Liiva jaamas, mis ise oli veel Raudteevalitsuse teenindada. Kui oli vaja ümber istuda laiarööpmelise raudtee liinile, sai seda teha Hiiu jaamas, mis asus Nõmme-Väike jaamast vaid paarisaja meetri kaugusel.
Lisaks n.-ö. graafikujärgsetele reisidele korraldati suvistel nädalavahetustel ka erireise – nõmmelaste väljasõite rohelusse. Selleks kasutati tavalisi kaubavaguneid, millel puupingid sees. Hommikul viidi inimesed looduse rüppe – kuhugi Sõrve või Vatsla kanti, ning õhtul toodi tagasi Nõmmele. Eriti tihti kasutasid seda võimalust Nõmme VTÜ, spordiselts „Kalju“ ja Nõmme Majaomanike Seltsi liikmed koos perekondadega.
Kaitseväelased tuli välja õpetada ka postiametnikeks, teenindamaks Harku ja Sõrve jaamades asuvaid postiagentuure. Selleks valiti tsiviilelus kontoritööga tegelenud ajateenijad.
1930. aastate majanduskriisi tingimustes pidi ka Pioneerpataljon oma kulutusi koomale tõmbama. Seoses raudteekompanii koosseisu vähendamisega muutus Liiva-Vääna raudteeliini haldamine väeosale ülejõukäivaks. Vastastikuse kokkuleppe alusel tagastatigi liin 1. aprillist 1933 Raudteevalitsusele.
Pataljon ja Nõmme omavalitsus
Kõrvuti otsese riigikaitselise tegevusega sidusid Pioneerpataljoni ja Nõmme linna ka mitmed teised üritused ja kohustused. Loomulikult olid kaitseväelased seal, kus oli tarvis näidata sõjaväelist rühti. Koostöös kaitseliidu ja „seltskondlike organisatsioonidega“ korraldati vabariigi aastapäeval ning 1930. aastatel ka Võidupüha tähistamist. Vabariigi juubelitähtpäevadel oli tseremoonia eriti pidulik – linnapea kõnele järgnes paraad ning Pioneerpataljoni marss läbi linna. Õhtul oli pidulik aktus kinos „Soleil“ (praegune Nõmme Kultuurikeskus), kuhu pataljonile oli reserveeritud teatud arv kohti. Kogu üritus päädis pataljoni korraldatud ilutulestikuga.Koos linna juhtidega pandi pärjad Nõmme kalmistule maetud Eesti vabaduse eest langenuile: Vabadussõjas oma elu andnud õppursõdur Hugo Läänemetsale ja 1. detsembri 1924 mässu ohvrile Jaan Laanusele.
Paraadid toimusid kas Nõmme keskuses turuplatsil või Hiiul Rahu tänava ääres paiknenud „Kalju“ spordiplatsil (nimetati ka Paraadiplatsiks – praegused tenniseväljakud). Suurim üritus oli 23.-24. juunil 1934 toimunud Nõmme III laulupäev, millel aukülalisena osales ka kaitsevägede ülemjuhatajakindral Johan Laidoner. 7000 osavõtjaga rivistust ja rongkäiku, milles osalesid kaitseväelased, kohalik kaitseliit ja tuletõrje (lauljatest-mängijatest rääkimata), juhtisid ja koordineerisid Pioneerpataljoni ohvitserid. Sõdurid valvasid korra järgi laulupeo platsil, programmi kuulus ka Nõmme linnapea ja pataljoni ülema ühine vastuvõtt ohvitseride kasiinos.
Kõrvuti tähtpäevaüritustega pakkus pataljon linnarahvale ka igapäevast meelelahutust. Talviti rajati väeosa territooriumile liuväli ja kelgumägi. Õhtuti mängis seal pataljoni orkester, liuvälja tegevust valvas aga spetsiaalselt selleks määratud korrapidaja, kes allus pataljoni korrapidaja ohvitserile. Selle ametimehe ülesandeks oli muuhulgas jälgida, et liuväljal sõidetaks ringe vaid ühes suunas, et jääle ei loobitaks prahti, et kelgutajad ei „kihutaks“ sõiduteele ja muidu korrast kinni peetaks. Rikkujatest kaitseväelased tuli suunata otse väeosa korrapidaja juurde, eraisikutele aga „ette panna viibimata pataljoni piirkonnast lahkuda“ .Liuvälja kõrvale rajasid kaitseväelased igal talvel ka laste lumelinna – lumest kindluse koos väravate ja tornidega. Sama traditsioon (taas)avastati Tallinnas alles aastakümneid hiljem.
Suurimaks Nõmme linna ja Pioneerpataljoni ühistööks oli Hiiu staadioni rajamine. 1928. aastal oli kohalikule spordiseltsile „Kalju“ linna reservmaast eraldatud maatükk, kuid tööde läbiviimine käis sellele väiksele organisatsioonile üle jõu. Nii moodustati 1930. aastal Nõmme Staadioni Komitee, kus peale spordiseltsi olid osanikeks Nõmme linnavalitsus ja Pioneerpataljon. Ühenduse etteotsa valiti pataljoni ohvitser, leitnant (hiljem kapten) Harald Tomp. Kümnekonna aastaga tehti suur töö – tasandati kogu maa-ala, rajati jalgpalliväljak ja jooksurajad. Nagu saatelehtedest nähtub, toodi täitemuld pataljoni halduses oleva kitsarööpmelist raudteed mööda Sõrve jaamast. Tööd tehti talgute korras sportlaste ja Pioneerpataljoni sõdurite poolt. 26. mail 1935 viidi staadionil esimese suurema üritusena läbi Nõmme I riigikaitsepäev, kus aukülalisena osales nõmmelane kontradmiral Johan Pitka. H. Tomp juhtis Eesti Suusaklubi palvel ka Mustamäe suusahüppetorni ümberehitust. Töö tehti Pioneerpataljoni jõudude ja materjaliga ning valmis 1935. aasta veebruaris, torni „võimsus“ tõsteti 8 meetrilt 25 meetrile. Edukalt läbiviidud töö võimaldas I Eesti talimängude läbiviimise Nõmmel
26. mail 1929 annetas Nõmme linnavalitsus Pioneerpataljonile lipu. See oli austuse ja lugupidamise märk oma garnisonile ja arenevale koostööle. Lippu tuli vastu võtma pataljon täies koosseisus.Pidulikust üritusest võtsid osa riigivanem August Rei, sõjaminister Mihkel Juhkam, sõjaministri abi kindralmajorPaul Lill, kaitsevägede staabiülem kindralmajor Juhan Tõrvand ja 3. diviisi ülem kindralmajor Johan Unt. Loomulikult oli kohal kogu Nõmme linnavalitsus ja -volikogu. Nõmme linnapea Johannes Lindemann andis lipu riigivanemale, kes selle omakorda pataljoni ülemale J. Haljastele edasi andis.
Kaitseväelased Nõmme linna elus
Pioneerpataljoni ohvitserid ja allohvitserid olid aktiivsed osalema ka kohalikus elus. Oli otse loomulik, et eesti ohvitser oli kaasatud kaitsetahte ja kasvava nooruse arendamisse. Pataljoni ülem Johan Haljaste oli aastaid Nõmme Skautide Maleva II rühma vanem, ühtlasi kuulus ta Nõmme Skaudisõprade Seltsi juhatusse. Malevasse kuulus erinevatel aegadel 200-300 poissi, 15 tegevusaasta (1925-1940) jooksul käis sealt läbi aga tuhandeid noori, kes said ellu kaasa hea treeningu ja isamaa-armastuse.Märtsis 1939 asutati Vabadussõja Üleriikliku Monumendi Püstitamise Nõmme linnakomitee. Selle pika nimega kogu ülesandeks oli anda Nõmme-poolne panus üle-Eestilisse üritusse – püstitada mälestusmärk kõigile Vabadussõjas langenuile. Ühenduse etteotsa sai linnapea Ludvig Ojaveski, abiesimeesteks valiti aga kohalike jõustruktuuride esindajad – KL malevkonna pealik, politseikomissar ja Pioneerpataljoni ülem. Komitee tegevus katkes 1940. aastal ja monument on siiani rajamata.
Pioneerpataljoni ohvitser kapten H. Tomp oli lisaks Nõmme Staadioni Komiteele ka Allveelaevastiku Sihtkapitali Nõmme toimkonna ja Seltskondlike Organisatsioonide Esindajate Kogu juhatuse liige. Esimene neist oli omataoliste hulgas üks tugevamaid riigis, kellelt laekus Eesti mereväe toetuseks üle 4000 krooni ja üle 100 tonni vanametalli. Teise, 1936. aastal asutatud kogu ülesandeks oli linna suuremate ürituste (vabariigi aastapäev, võidupüha, laulupäevad jms.) läbiviimine ning linna asutuste ja seltside tegevuse koordineerimine. Ühendusel oli üle viiekümne liikme.
Kõrvuti Pioneerpataljoni ohvitseridega osalesid kohalikus seltskondlikus elus ka mitmed teised Eesti kaitseväe ohvitserid. Tuntuim nendest on kindlasti kolonel Eduard Putmaker, kes oli Nõmmega seotud juba Vabadussõja päevist. 1919. aastal oli ta nimelt Nõmme ja Harjumaa kaitseliidu ülem ning ühtlasi Nõmme jaama komandant. Hiljem, Varustusvalitsuse ohvitserina, osales ta aktiivselt linna majanduselus – oli Nõmme Tarbijate Ühistu „Tulu“ esimees ning Nõmme Majaomanike Panga nõukogu liige.Koos J. Haljastega oli ta Nõmme Majaomanike Seltsi juhatuses ning esindas kaitseväge Nõmme Rotary Klubis. E. Putmaker moodustas kolonelide Mihkel Kattai ja Juhan Järveriga ning kindralmajor Richard Tombergiga ühtlasi väikese nõmmelastest ohvitseride sõpruskonna.
Kaitseväelane pidi tavaelus olema oma käitumisega eeskujuks kaaslinlastele. Nii mõndagi, mis tsiviilisikule oli lubatud, polnud talle soovitav või loeti suisa keelatuks. Tallinna garnisoni ülem avaldas regulaarselt nende Tallinnas ja Nõmmel asuvate restoranide, võõrastemajade jm. söögikohtade nimekirju, kus kaitseväelane võis ja kus ta ei võinud käia vormis. Nõmmel figureeris sellel keelatud poolel pidevalt restoran-võõrastemaja „Madrid“ (hilisema nimega “Tokio”) oma „soojade kabinettidega“ ning restoran „Liiva“ . Viimane omandas nii kurja kuulsuse, et tuli politsei poolt lausa sulgeda. „Soovitavate“ ajaviitmiskohtade hulka loeti Nõmme peenemad lõbustusasutused – restoran „Silva“ (hilisema nimega „Palais Royal“) ning restoran-kabaree „Maxim“. „Maximis“ toimusid 1930. aastate teisel poolel ka Nõmme koorekihi suuremad ballid garnisoni ohvitseride osavõtul.
Kõige soovitavam oli muidugi lõõgastuda pataljoni oma kasiinodes. Ohvitseride kasiino asus Mustamäe (praegu Vana-Mustamäe) ja allohvitseride kasiino Lääne (praegu Läänekaare) tänaval. Nendes asutustes oli puhvet alkoholiga, mille lahtioleku aja määras pataljoni ülem oma käskkirjaga. Tsiviilisikud võisid kasiinot külastada vaid selleks määratud üritustel pataljoni kaadrisõjaväelase kutsel ning vastutusel.
Suhted linnarahvaga polnud muidugi alati pilvitud. Probleeme tekitas just nende „keelatud“ asutuste külastamine ja ajateenijate purjutamised-korrarikkumised linnas. Kuid teole järgnes vääramatu karistus – pataljoni ülem ei olnud kartsapäevade jagamisega kitsi. Pahategijate nimed jäädvustati käskkirjades, „preemia“ ulatus 3-st päevast 14 päevani vee ja leiva peale. Mitmekordne korrarikkumine ja suurem üleastumine (näit. vargus) lõppes aga tavaliselt kohtus kriminaalkaristusega.
Lahkumine
1940. aastal jagasid senised head partnerid ühte saatust. Nõmme linn ühendati Tallinnaga 29. juulil 1940. Pioneerpataljoni likvideerimisprotsess käivitati sama aasta hilissuvel. 2. septembril sai senine 3. pioneerikompanii ülem major Erich Möldre käsu alustada 22. Territoriaallaskurkorpuse üksiku sapöörpataljoni formeerimist.Järk-järgult võttis uus väeosa Pioneerpataljonilt üle vara, hooned ja inimesed. Viimased muidugi ainult valikuliselt. 18. detsembril 1940 avaldati likvidaatori lõpparuanne ja üks Eesti väeosa lakkas olemast.
Nõmme viimane linnapea Ludvig Ojaveski läks 6. augustil 1940 vabasurma. Pioneerpataljoni ülem kolonel Johan Haljaste arreteeriti koos paljude kaasteenijatega Värska laagris 14. juunil 1940. Tema elutee lõpetas timuka kuul Norilski vangilaagris 29. juunil 1942. Nõmme linna ja Pioneerpataljoni koostöö sümbolid – lipp koos diplomi, auaadressi ja lipuhaamriga – anti üle Sõjamuuseumile. Nende asjade edasine saatus on teadmata.