Peamised allikad:
Sõja ja rahu vahel I. Koostaja Ago Pajur. Tallinn 2004.
Toe Nõmm. Arsenal 1920-1940. Eesti sõjatehase lugu. Kaitse Kodu 2002/5, lk 19-22.
Toomas Türk. Kui tiivad olid puust ja mehed rauast ehk kui Eestis ehitati lennukeid… Sõdur 2018/1, lk 58-65
Sõjatööstus hõlmas aastail 1939-1940 hinnanguliselt kuni seitsmendiku Eesti kogu metalli- ja masinatööstuse toodangust ning mitmed selle käitised kuulusid suurte ja moodsaima sisseseadega ettevõtete kategooriasse. Nii oli Arsenal (oktoobris 1939 517 töölist) töötajate arvult ja toodangult Eesti metalli- ja masinatehaste hulgas kolmandal (AS Fr. Krulli ja Riigiraudtee Peatehaste järel) kohal, koos temaga tihedalt seotud relva- ja laskemoonatöökodadega (kokku 450 töölist) aga juhtival kohal. Viies keskses sõjatööstusettevõttes (Arsenal, relva- ja laskemoonatöökojad vastavate keskladude juures, Aviotehas ja merejõudude baasi töökoda) töötas 1939-1940 üle 1100 tsiviiltöötaja, lisaks sõjaväespetsialistid. Neile lisandus terve rida väiksemaid käitisi. Parema sisseseade ja originaaltoodanguga paistsid silma sidepataljoni, pioneeripataljoni ning lennukooli õppetöökojad. Riikliku kaitsetööstuse üldtoodang küündis 1939-1940 hinnanguliselt kuni 3,5 miljoni kroonini. Sõjalised käitised olid mitmel alal ka rakendusuuringute keskusteks Eestis.
Tähtsaim sõjatehas oli Arsenal.
Arsenal 1920-1940. Eesti sõjatehase lugu
Vabadussõja ajal oli Eestisse kogunenud väikeriigi kohta väga suur hulk relvastust ja muud varustust, sh näiteks umbes 165 000 püssi, 2900 kuulipildujat, üle 500 suurtüki, sadu miini- ja pommipildujaid, 50 lennukit, tankid, soomusautod ja -rongid, kuni 100 000 tonni lahingumoona jne. Enamik sellest oli ajakohane, kuid vajas suuremat või väiksemat remonti ja varuosi. Nii küpses otsus liita senised hajali ja eri alluvuses lihtsad sõjaväetöökojad üheks suureks sõjaministeeriumile alluvaks käitiseks, mis hooldaks relvi jm tehnikat ning korraldaks üldse igasuguste sõjaväele vajalike tööde tegemist.
Ühendatud töökodade asutamine
Sobiv suur hoone leiti Miinisadama lähedal Erika tänavas ning suvel 1920 koguti osa Tallinnas laiali asunud sõjaväetöökodasid sinna kokku. Uue ettevõtja te esimeseks nimeks sai Sõjaministeeriumi Varustuse Valitsuse Ühendatud Töökojad.
Tühi, vee- ja elektrivarustuseta Erika tänava hoone tuli lõpuni ehitada ja sisustada. Kuid pilt muutus kiiresti. Lisaks sinna koondatud töökodade sisseseadele hangiti mitmelt poolt tööriistu juurde ja tööliste arv ületas varsti 500 piiri.
Esialgu oli ettevõtte ülesannete ring väga lai, teha püüti kõike, mida sõjavägi vajas, alates relvade parandamisest kuni kasarmumööbli, hobuseraudade, autode hoolduse, hoonete ehitamise ja remondi ning teetöödeni välja. Isegi Eesti münditoorikuid toodeti seal.
Tehase väljaarendamine
Riigi toel muutus tehas iga aastaga spetsialiseeritumaks. Aastail 1921-1924 sai see väljaarendamiseks riigieelarvest ligi 200 miljonit marka ehk 75 protsenti tehase sama perioodi brutotoodangu koguväärtusest. Spetsiaaltööpingid jm keerukam sisseseade osteti peamiselt Saksamaalt.
Õpetati välja oskustöölised ja vallandati enamik algusaastate lihttööde tegijaid. Nii kasvas toodangu väärtus ühe töölise kohta aastatel 1921-1925 üle nelja korra. Samuti viimistleti ettevõtte juhtimis- ja finantskorraldust. Vahepeal Mehaanika Töökodade nime kandnud ettevõte sai ametliku nime Arsenal alles 1924. aastal ja oli selleks ajaks arenenud hea sisseseadega võimekaks metalli- ja masinatehaseks. 1931. aastaks oli Arsenalis juba 148 metallitöömasinat, sh 25 freespinki ja mitmesuguseid muid seadmeid.
Arsenal oli täielikult riiklik ettevõte, mille tootmis- ja arenduskulud, töötajate palgad jm kaeti riigieelarvest. Tehase kui sõjaministeeriumi struktuuriüksuse koosseisud, ülesehitus ja juhtkond olid valitsuse või ministeeriumi määrata. Tehas vabastati tulu- jt maksudest ning importseadmete ja -materjalide tollist. Kuid kõik sõjaväe tellimused pidi Arsenal täitma omahinnaga, kasumit planeerimata. Enamiku ajast (1925-1940) oli Arsenali ülemaks kolonel Eduard Kimber (Kimberg; 1885-1943).
Kuulipildujate korrastamine
Ühe esimese keerukama tootena prooviti juba 1921. aastal valmistada Maximi kuulipilduja lukke. Kuid selliste relvaosade nõutav täpsusaste küündis 1/500 ja isegi 1/1000 tollini (0,05-0,025 mm) ning läks veel aega, enne kui jõuti püsiva kvaliteedi ja toodetu osiste ilma sobitamiseta vahetatavuseni.
Vastsoetatud masinatega Arsenalis algas Madseni lukkude valmistamine 1923. aastal ning Lewisi, Maximi jt kuulipildujate raudade, lukkude jm keerukate osade tootmine aastail 1924-1925. Näiteks ajavahemikus 1924-1933 toodeti 4200 erinevat kuulipildujarauda ja 2000 lukku ning Vickersi raskekuulipilduja raudu tehti ka Lätile. Aja jooksul koostati Eesti sõjaväe kuulipildujad Lewis, Madsen ja Maxim suures osas või koguni peamiselt omatoodetud osadest.
Eesti oma soomusauto ja püstolkuulipilduja
Juba 1920. aastate teisel poolel jõuti kahe oma tooteni – soomusauto ja püstolkuulipildujani -, mis on jäädvustanud Tallinna Arsenali maailma relvaajalukku. Aastatel 1924-1925 töötati välja uue kerge soomusauto kontseptsioon ja tehniline dokumentatsioon ning aastail 1926-1928 valmis Arsenalis kokku 13 soomusautot Arsenal-Crossley – nime teise poole andis kasutatud Inglise veokišassii. Loomisaja kohta olid need täiesti ajakohased soomusmasinad, mis püsisid Eesti relvastuses kuni 1940. aastani.
Ajas etteruttavakski julgustükiks oli püstolkuulipildujate valmistamine. Eesti mahtus ses osas maailma kõige ärksamate hulka. See relv loodi küll juba Esimese maailmasõja lõpul, kuid isegi järgmise, Teise maailmasõja eel kõhkles enamik riike selle vajalikkuses.
Esimesed viis püstolkuulipilduja katseeksemplari valmisid Arsenalis 1926. aastal. Katsetustega jäädi igati rahule ning järgneva paari aastaga toodeti sõjaväele ja Kaitseliidule kokku 537 sellist relva ametliku nimetusega A.T. (Arsenal Tallinn). Hiljem valmistati väiksemaid partiisid piirivalvele, politseile ja Läti Vabariigile.
Kuigi üldeeskujuks võeti tuntud Saksa Bergmanni püstolkuulipilduja, polnud tegu mitte koopia, vaid mõneski mõttes originaalse ehituse ja oma juurutustöö abil loodud relvaga. Töötas see spetsiifilise padruniga 9 mm Browning long (9×20 SR), nagu ka Eesti standardpüstol Browning 1903, omanäoline päästemehhanism võimaldas nii üksik- kui ka ridatuld, pikka salve mahtus 50 padrunit.
Vastav arendustöö jätkus Arsenalis hiljemgi ning 1938. aastal loodi tehases täiesti uus originaalne püstolkuulipilduja. Selle mudeli tootmiseni 1940. aastal aga enam ei jõutud.
Vintpüsside uuendamine
Esmatähtsat osa etendas jalaväe põhirelva – vintpüsside – korrashoid. Eestil oli püsse rohkem kui üldmobilisatsiooniks vaja, kuid nende seisukord jättis tublisti soovida. Paljud neist olid läbi kulunud ja vajasid tõsist remonti.
1920. aastate lõpust käivitus mahukas vintpüsside uuendamise ja ühtlustamise programm. Aastail 1929-1930 alustas Arsenal uute vintraudade tootmist Inglise ja Vene vintpüssidele. Kaliibri ühtlustamiseks puuriti aastail 1930-1934 Inglise 7,70 mm peale ümber üle 23 000 Jaapani 6,5 mm püssi. Samal ajal algas ka Vene vintpüsside moderniseerimine alates lihtsast sihiku meetermõõdustikule ümbertegemisest kuni põhjalikult uuendatud sõja-täpsuspüssideni välja. Kokku tehti aastail 1930-1940 erineval viisil ümber 58 000 Vene, Jaapani ja Inglise vintpüssi.
1930. aastate algusest peale oli Arsenal võimeline tootma kõiki oma püssi- ja kuulipildujatüüpide osi ning väiksemaid suurtükiosi, tegema täpseid vase- ja rauavalutooteid, optilisi riistu, mürske, sütikuid jne. Väljaõppeks laeti kasutatud püssipadrunikesti ümber puukuuliga paukpadruniteks.
Jalaväe peamiste laskurrelvade – vintpüsside ja kuulipildujate – kõikvõimalike osade tootmine jäi Arsenali üheks peamiseks tööks kuni 1940. aastani. Nii võib rääkida ka Vene vintpüssi ning Madseni, Lewise ja Maximi kuulipilduja tootmisest Eestis. Ainult et neid ei tehtud tervikuna, s.t algusest lõpuni valmis, vaid toodeti ajajooksul erinevate osade partiisid vastavalt vajadusele ja kasutati ära ka vanu korras osi. Laskurrelvade teravat puudust ei olnud ning majanduslikult oli mõttekam piirduda nende korrastamise ja täiustamisega.
Arsenali tegevus ei piirdunud kaugeltki laskurrelvadega. Seal valmistati juba 1920. aastate keskpaigast alates ka osi erinevatele suurtükkidele ning parandati bussoole jt optilisi riistu. Hiljem lisandus välitelefonide ja kommutaatorite ehitus.
Tehase sisseseadet ja nomenklatuuri täiendati ning Erika tänavasse toodi üle teisigi väiksemaid sõjaväekäitisi. Aastail 1928-1930 osteti juurde moodne terastoodete elekterkarastusahi ja korralik malmivalu-püstahi kvaliteetsete mürsukannude valmistamiseks. 1928. aastal alustas Arsenalis tööd moodne optikariistade paviljon ja 1930. aastal kolis Arsenali ruumidesse üle gaasikaitselaboratoorium ehk G-labor.
Gaasikaitse
Kahe ilmasõja vahel valmistusid kõik riigid ka keemiasõjaks. Eesti ei saanud jääda erandiks.
Juba 1925. aastal valmistati nimetatud G-laboris haubitsamürskude laadimiseks kloorpikriini ning algas broombensüüli ja hiljem difenüülkloorarsiiniga laetud pisargaasiampullide tootmine. 1932. aastal töötati Arsenali toetusel välja isegi ipriiditehase sisseseade projekt, mis jäi küll ainult paberile. Peamiseks sel alal jäi Eestis mitte ründe-, vaid kaitsevahendite tootmine. Ajavahemikus 1925-1927 loodi Prantsuse eeskujul Eesti gaasimask E-I ning 1933. aastal juba täiesti moodne E-III. Ühtekokku valmis koostöös tehasega Põhjala aastail 1927-1940 üle 80 000 gaasimaski E-I ja E-III ning kümneid tuhandeid varukurnasid neile. Toodangu kogumaksumuselt oli gaasikaitsevarustuse valmistamine üheks Arsenali mahukamatest töödest relvaosade järel.
Käsigranaadid ja tankitõrjemiinid
Kaalukat osa etendas Arsenal Eesti käsigranaatide ja tankitõrjemiinide juurutamisel ja tootmisel. Aastail 1929-1933 valmis üle 62 000 ründekäsigranaadi EK I ehk „Eesti kaigas“ ning hiljem ilmus ka turvalise linksütikuga kaitsegranaat EK II.
Eraldi väärivad märkimist Pioneeripataljoni ohvitseri Theodor Tomsoni loodud tankitõrjemiinid TM-34 ja TM-37, mis olid oma aja kohta väga täiuslikud. Esimest neist toodeti üle 10 000.
Suur moderniseerimine
Pärast suurt majanduskriisi jätkus eriti kiire edasiminek. Arsenali toodangu maksumus kasvas aastail 1933-1939 üle kolme korra ja tööliste arv üle kahe korra ning kinnisvara väärtus tänu uute hoonete valmimisele peaaegu kolm korda. Ühtlasi viidi läbi Arsenali põhjalik moderniseerimine.
Mõne aasta jooksid, ajavahemikus 1937-1939 sai Arsenal valitsuselt rekordilise lisaraha 4 miljonit krooni uute moodsate tootmismasinate ja strateegilise toormevaru ostmiseks. Tänapäeval võrduks sellise uuendamise hind paarisaja miljoni krooniga.
Riigi kulutused Arsenalile olid sõja eel suuremad kui kõigile kõrgkoolidele kokku.
Uus suund – laskemoon
Üheks uuendamise eesmärgiks oli tehase suunitluse muutmine. Nüüd pidi tähtsaimaks saama püssi- ja suurtükilaskemoona tootmine. Vabadussõja lõppedes oli Eestil seda alles umbes sama palju, kui kulutati ära kogu sõjas. See sünnitas muretust ja oma padrunitehase idee jäi unustusse. Kuid 1934. aastaks oli padrunivaru väljaõppekulu ja vananemise tõttu kahanenud kaks korda ja selle protsessi peatamine nõudis pingutusi.
Probleemiks oli siin rahu- ja sõjaaja kulu väga suur erinevus – kuu lõikes paarsada korda. Sõjavajadusi rahuldav suur laskemoonatehas (võimsus 50 või enam miljonit padrunit kuus) seisnuks rahuajal enamiku ajast tegevuseta, küll aga tulnuks valmis hoida nii tooret kui ka õpetatud tööjõudu. Kogu sõjavajaduse sisseostmine maksnuks aga tohutult ja olnuks rahuaja väikese kulu mõttes ebaökonoomne. Lõpuks jõuti kompromissini – n.-ö kompensatsioonitehaseni -, mis katnuks rahuaja kulu ning varude aeglase värskendamise ja täiendamise. Sama tüüpi padrunitootmine oli ka Lätis jm.
Saksamaalt osteti moodne padrunitootmisliin ning mürskude valmistamiseks 250-tonnise võimsusega pressid ja spetsiaaltööpingid. Vene 7,62 mm püssikuulide ja kestade tootmine algas aastail 1938-1939. Tänu neile investeeringutele suutnuks Arsenal 1939. aastal toota kuni 270 000 mürsku (76 ja 107 mm) ning üle 20 miljoni püssipadruni. Loodud oli ka toorainevaru. Mõne aastaga planeeriti jõuda nii rahu- kui ka sõjaaja vajadusi tasakaalustava olukorrani.
Miinipildujad ja tankitõrjepüssid
Sõja eel lisandus Arsenali toodangusse veel mõndagi. Relvastuse moderniseerimisel osteti proovipartiidena Soomest 81,4 mm miinipildujaid ja Šveitsist 20 mm tankitõrjepüsse. Kuid juurde tellimise asemel otsustati hakata neid ja vastavat laskemoona ise valmistama.
1938. aastal valmisid Arsenalis kaks järeletehtud miinipildujat ja üks 20 mm püss. Mõlemad relvad kuulusid maailma moodsaimate hulka. Solothurni poolautomaatne tankitõrjepüss oli ilmselt ka komplitseerituim ja kalleim (maksis rohkem kui sõiduauto) metallitoode, mis Arsenalis otsast lõpuni valmis tehti. Tehase ülekoormatuse tõttu valmisid aga nimetatud relvade esimesed seeriad – 50 miinipildujat ja kuni 20 püssi – alles 1940. aastal, kusjuures pooled neist juba pärast iseseisvuse kaotamist. Ise tegemine tähendas siin paratamatult ajakaotust.
Võimalik, et aastail 1940-1941 oleks teoks tehtud ka mõte hakata Arsenalis tootma sõjaväepüstolit FN 1935. Selle üksikuid osi juba valmistatigi.
Aastail 1939-1940 sai Arsenal ka mahukad maastikuautode pealisehituste ja kahurieelikute ning välisuurtükkide ümbertegemise ja uuendamise tellimused, sh seoses soomusrongide likvideerimisega jne.
Tehas töötas suures osas kolmes vahetuses ja võimete piiril, tööliste arv ulatus 1939. aasta sügisel üle 500 ja kasvas hiljem veelgi. Lisaks neile töötas tehases ligi sada koosseisulist ametnikku ja spetsialisti. Tasub märkida, et Arsenal tegutses tihedalt koos teise sõjakäitise – 200-250 töölisega relvatöökojaga -, kus relvad said külge Arsenalis valmistatud osad ning neid kontrolliti ja katsetati.
Kokkuvõtteks
Kogu aja oli Arsenali peaülesandeks olemasoleva suure relvapargi korrashoid koos neile kulunud osade valmistamisega ning vajadusel ka mõningane täiustamine, mitte aga terviklike uute relvade tootmine. Selle kõrval saavutati silmapaistvaid tulemusi ka originaaltoodangu, näiteks soomusautode, püstolkuulipildujate, maailmakuulsate võistluspüsside jms, alal.
Arsenali täpsusrelvadega saavutasid eestlased Helsingi ja Luzerni maailmameistrivõistlustel edu, mida hiljem pole korratud ühelgi spordialal.
1939. aastal oli Arsenal Eesti metalli- ja masinatehaste seas üldsuuruselt AS F. Krulli ja Riigiraudtee Peatehaste järel kolmandal, koos relva- ja laskemoonalao töökodadega (kokku ligi tuhat töötajat) ning tehniliselt tasemelt aga juhtkohal. Sisseseade moodsuse ja erilisuse poolest polnud Eestis Arsenalile ilmselt võrdset.
Arsenali ülemad
1923. aastani dipl insener A. Sander
1923-1925 kindralmajor A. Silberg
1925-1940 dipl insener kolonel Eduard Kimber (Kimberg)
Arsenali tootmistegevus
| Aasta | Brutotoodang(tuh kr) | Töölisi keskmiselt |
|---|---|---|
| 1920 | 103 | 520 |
| 1921 | 616 | 695 |
| 1925 | 800 | 260 |
| 1933/34 | 589 | 207 |
| 1938/39 | 1450 | 351 |
| 1939/40 | 1953 | 460 |
Arsenali majandusnäitajaid (1.04.1939)
Põhikapital 3 000 000 kr
Kinnisvara 2 200 000 kr
Materjale 670 000 kr
Võrdluseks: sõiduauto maksis 4000-5000, moodsaim hävituslennuk 250 000 krooni.
Suuremad sõjaväekäitised majandusaastal 1939/40
Sõjaväekäitistes kokku oli aastatel 1939/40 umbes 1500 töölist ja nende brutotoodang kuni 3,5 miljonit krooni
| Käitis | Töölisi |
|---|---|
| Arsenal | 500 |
| Relvatöökoda | 240 |
| Laskemoonalao töökoda | 200 |
| Aviotehas | 100 |
| Merejõudude Baasi töökoda | 100 |
| Rätsepatöökoda | 100 |
| Sadulsepatöökoda | 100 |
Relvatöökoda
Relvatöökoda (ka: Relvalao töökoda) oli Tallinnas Tondil tegutsenud relvaremondikäitis. Töökoda oli Eesti Sõjaministeeriumi Varustusvalitsuse Relvastusosakonna alluvuses. Töökojas remonditi ja hooldati relvi, samuti tehti lihtsamaid relvaosasid.
Aviotöökoda
Aviotehas (1927–1940 Aviotöökoda) oli Tallinnas Lasnamäel tegutsenud sõjaväeüksus ning sõjalennukite remondiga ja ehitamisega tegelev ettevõte. 1927–1930 oli Aviotehas Lennuväerügemendi osa, pärast 1930 aga Eesti Õhukaitse osa ja allus Lennubaasile.
Eeskätt tehti Aviotehases lennukite korralist remonti ja parandati rikkeid. Aastas tehti kapitaalremont ümmarguselt 20 lennukile ja 50 mootorile. Mõnigi kord võrdus see sisuliselt uue kere ja uute kandepindade tegemisega.
Lennukiehitus oli väikeriikides paljuski prestiižiküsimus ning selle sõjaline tähtsus piiratud. Eesti võis olla maailma väikseim riik, kus jõuti oma lennukiehituseni. Mõningane vastuolu Aviotehase peaülesande – olemasoleva lennutehnika korrashoiu – ja andekate ning entusiastlike uute lennukite loojate (Voldemar Post jt) sihtide vahel oli paratamatu. Täiesti uute lennukite ehitus hõlmas aviotöökoja töötundide mahust 1935-1940 umbes 12%. Näiteks võitlus-luurelennuki PN-3 loomine oli põnev konstruktorivõimete proovilepanek, kuid selle ehitus venis ja ega see ei saanudki tehniliselt sammu pidada hävitajate arenguga suurriikides.
1935. a augustis alustati Aviotehases ettevalmistustega nelja PON-1a treeninglennuki ehitamiseks, need valmisid 1936. a sügiseks ning võeti divisjonides nr 1 ja nr 2 kasutusele treeninglennukitena.
Juba PON-1a lennukite ehitamise ajal alustati ettevalmistustega moodsama treeninglennuki PN-3 (PN nagu Post-Neudorff) ehitamiseks. Vastav nõusolek saadi kaitseministeeriumi nõukogult 15. juunil 1935. Seekord sooviti ehitada võimsamat, n-ö ülemineku lennukit, millel piloodid saaks teha samu lennuharjutusi mis lahinglennukilgi. Lennuki ehitusega alustati 1937. a jaanuaris ning see valmis 1938. a detsembris. Kahekohaline topeltjuhistega monoplaan läbis lennukatsed 1939. a juuliks. Paraku jäi valmisehitatud lennuk ainueksemplariks.
1937. a hakkas lennuvägi planeerima uut moderniseerimist, selles sisaldus ka pakkumine PTO-4 õppe-treeninglennukite ehitamiseks.
Post-Tooma-Org PTO-4 oli vabaltkandvate tiibadega monoplaan.Prototüüp valmis 1938 ja peale võrdlevate katsetuste läbiviimist 1939.aastaltelliti esialgu 12 PTO-4 õppelennukit. Lennukite ehitus pidi algama lennubaasi Aviotehases 1940. a. aprillis ning lennukid valmima novembrist 1940 kuni aprillini 1941. Aprillis algaski töö, mis aga katkes 1940. a suvesündmuste tõttu.
G-laboratoorium
1930. aastatel asus Hiiul Peeter Suure Merekindluse raudtee ringdepoo kõrval Pioneerpataljoni gaasikompanii laboratoorium (G-laboratoorium), kus hoiti ja katsetati sõjagaase, sealhulgas ipriiti.
Merejõudude Baas
Miinisadamas tegutses 1927, aastal moodustatud eraldi tehnilise teenindamise üksus: Merejõudude Baas, mis 1940. aastaks koosnes üld-, miini-torpeedo-, suurtüki-, tehnika- ja majandusjaoskonnast. 1939/40 oli seal 100 töötajat.