Refereeritud: Tondipoisid. Vabariigi sõjakoolide kasvandike mälestusi rahu- ja sõjapäevilt (1919-1945). Koostaja Andres Seene. ESM Toimetised 11. Tallinn 2020.
Vabariigi Sõjakooli asutamise ametlikuks kuupäevaks loeti 3. aprill 1919. Õppetöö algas 14. aprillil 1919. aastal. Kooli formeerijaks ja esimeseks ülemaks oli kapten Aleksander Simon (1877-1960). Sõjakool asus sel ajal Tallinnas Tehnika tänaval endise Raudtee Tehnikakooli ruumides. Koolis loodi paralleelselt jalaväe, suurtüki (rühm) ja ratsaväe (eskadron) klassid. Jalaväeklass lõpetas 2. augustil 1919. a, seega kujunes kursuse kestuseks alla nelja kuu, ratsa- ja suurtükiväe kursuste puhul kuni viis kuud. Edukad lõpetajad ülendati lipnikeks ja saadeti ohvitseridena väeosadesse. Sõdurid olevat neid nimetanud „samagoniks”, viitega ettevalmistuse teatavale kodukootusele. Vaatamata lühikesele õppeperioodile teenisid mitmed kooli kasvandikest lipnikud sõja lõpul juba rooduülemate (kompaniiülemate) ametikohtadel. Õpperuumide kitsikuse küsimus lahenes 1920. aasta maikuus, mil Sõjakool paigutati Tallinnas Tondil maailmasõja ajal valminud kasarmute kompleksi.
Lühemat aega tegutses Tondil ka Mereväe Kadettide Kool. 1920. aastal algul avati sealsamas eraldiseisva õppeüksusena Sõjaväe Tehnikakool, mis valmistas ette kaadri – ohvitsere-tehnikuid mitmetel erialadel (käsirelva- ja suurtükitehnikud, raadio- ja elektrotehnikud, pürotehnikud ning auto-tanki eriala spetsialistid). 1920. aastal alustas Tallinnas tegevust ka Allohvitseride Kool ja järgmisel aastal asutati Kindralstaabi Kursused staabikolledži tüüpi õppeasutusena, mis 1925. aastast kandis Kõrgema Sõjakooli nime. Vähese erialaspetsialistide vajaduse ja kulutuste kokkuhoiu kaalutlustel suleti Mereväe Kadettide Kool ja Sõjaväe Tehnikakool pärast esimeste lendude lõpetamist. Nende koolide sulgemisega seoses tõstatati „ühendatud sõjakooli” loomise idee, millest omakorda jõuti Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste moodustamiseni. Sõjaväe Tehnikakool kutsuti õppeasutuse koosseisus taas ellu 1936. aastal. Aastatel 1923-1940 tegutsesidki Sõjaväe Ühendatud Õppeasutusteks koondatud Kõrgem Sõjakool, Sõjakool, Sõjaväe Tehnikakool, Allohvitseride Kool (1936. aastast Lahingukooliks ümberformeerituna) ja erinevad kursused Tallinnas Tondi kasarmutes.
Lisaks Sõjakooli kadettidele, kes kursuse lõppedes said nooremohvitseri auastme ja jätkasid teenistust kutselise ohvitserina, avati 1922. aastast Sõjakooli juures asekadettide (hiljem aspirantide) kursus/klass, mis oli mõeldud reservohvitserkonna ettevalmistamiseks.
1938. aastal arvestati mobilisatsiooni korral ohvitseride sõjaaegseks koguvajaduseks (koos sissearvestatud väljalangevuste katteks mõeldud varuga) 6000 meest. Et sõja korral nähti ette kuni 41-aastaste ohvitseride mobiliseerimine, s.o 20 aastakäiku (6000 ülemat), siis tuli igal aastal keskmiselt ette valmistada 300 reservohvitseri. 1919-1940 lõpetas sõjakoolid kokku 1560 kaadriohvitseri. Aspirantide üksustes lõpetas Sõjakooli aastatel 1923-1940 kahekümne kahes lennus ligi 4300 erineva väeliigilise ettevalmistusega reservohvitseri. Kaadri- ja reservväelaste rahuaja teenistus koosneb paljuski õppimisest ja harjutamisest. Kõiki sel perioodil Tondil asunud õppeasutustes õppinuid ja läbi viidud erikursustel osalenuid kokku arvates võib saada inimeste arvu, mis ületab 7000. Mõistagi õppisid ja täiendasid oma teadmisi ja oskusi paljud sõjaväelased Tondil mitmel korral. Rahuaja teenistuse jätkamiseks läbisid ligi 600 sõjaaegse ettevalmistusega ohvitseri Sõjakooli juures aastatel 1921-1927 tegutsenud Alalisväe Ohvitseride Kursustel täienduskoolituse. Aastatel 1928-1934 korraldati õppeasutustes pataljoni-, kompanii- ja patareiülemate kursusi, kus oma teadmisi ja oskusi täiendasid üle 200 kaadriohvitseri. Kõrgema Sõjakooli lõpetas üle 220 ohvitseri, kellest üle poole olid juba oma sõjakoolide kasvandikud. Lisaks toimusid Tondil sõjaväe õppeasutuste juures mitmed erialakursused. Allohvitseride Koolis sai ettevalmistuse üle 1000 eri väeliigi üleajateenijat-allohvitseri.
Sõjaväe Ühendatud Õppeasutused likvideeriti 1940. aastal Nõukogude okupatsioonivõimude poolt ja endiste varade ning kaadri baasil moodustati Punaarmee Tallinna jalaväe sõjakool. N. Liidu-Saksamaa vahelise sõja puhkemise järel evakueeriti kool Siberisse Tjumeni linna, kus see tegutses sõja-aastail. Vähemalt sõja algperioodil õppis seal ka mobiliseeritud eestlasi. Nii mõnedki Punaarmeega N. Liidu tagalasse viidud eestlastest vanemohvitserid rakendati väljaõppetööle sealsetes sõjakoolides ja akadeemiates.
Mitmete Eesti ohvitseride juhtimisel tegutses sõja ajal algul Tartus ja hiljem Kehtnas Omakaitse juhtide kool, kus väljaõpe tugines endistele Eesti kaitseväe määrustikele. Saksa sõjaväes relva-SSis teeninud ohvitsere õppis Saksamaal Bad Tölzi sõjakoolis. Pärast 20. Eesti diviisi osade Eestist lahkumist ja selle ümberformeerimist sõja lõpul, tegutses diviisi juures ohvitseride kool, kus õpetajate ja instruktoritena osales ka omaaegse eesti väljaõppe taustaga ohvitsere.