Baltvojenmorstroi oli NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi (NKVD) ja NSV Liidu Sõja- ja Mereväe Ettevõtete Ehitusministeeriumile allunud sõjaväeehitusettevõte aastatel 1944-1949. Baltvojenmorstroile allus alguses kolme mereväebaasi ehitamine – Tallinnas, Riias ja Porkkalas (Soomes). Hiljem eraldati need iseseisvateks ehitusobjektideks. 1946. aasta märtsis viidi Baltvojenmorstroi NKVD alluvusest NSV Liidu Sõjaliste ja sõjalis-mereliste ehituste ministeeriumi alluvusse ning nimetuseks sai Tallinna ehitusvalitsus Baltvojenmorstroi. 1949. aastal allutati Baltvojenmorstroi uuesti NSV Liidu Siseministeeriumile ja 1949. aasta märtsis nimetati see ümber Siseministeeriumi ehitustrustiks nr 5. Hiljem allutati ehitustrust NSV Liidu Ehitusministeeriumile ja 1957. aastal anti see üle ENSV Elamuehituse ministeeriumi haldusalasse.
Tallinna mereväebaasi ehitus koosnes kolmest ehitusorganisatsioonist ja laevatehasest:
1) Gidrostroi („Vesiehitus“) – sadamarajatised Miinisadamas, Bekkeri sadamas ja Kaubasadamas ning Balti laevastiku erilinnaku ehitus.
2) Promstroi („Töösstusehitus“) – laevastiku telefoni-telegraafikeskuse, kasarmute, sauna-pesumaja ehitus, Baltvojenmorstroi elamuehitus ning mitu tsiviilobjekti.
3) Spetsstroi („Eriehitus“) – laevastiku ladude, töökodade, külmhoone, raadiokeskuse ja lennuvälja (Suurkülas e Ämaris) ehitus.
4) Sudostroi („Laevaehitus“) – laevatehas nr 871.
Tööjõuna kasutati ehituspataljonlasi, kokku umbes 10 000 meest.
Ehituspataljonide koosseisudesse arvati:
– kontroll-filtratsioonilaagrites kontrolli läbinud saksa sõjavangid ja „kodumaareeturid“ (või selles kahtlustatavad);
– Saksa vangilaagrites olnud punaarmeelased;
– Balti riikide kodanikest endised sõjavangid;
– kutsealused repatriandid;
– 1944./1945. aastal Eestist Punaarmeesse mobiliseeritud kutseealised mehed (suurem osa nendest oli olnud ka Saksa relvajõududes või Omakaitses);
– Eestlastest „korpusepoisse“: peale 41. Eesti kaardiväe laskurkorpuse koosseisude vähendamist ülejäänud sõjaväelased;
Igasugust loogikat eirates tekitati absurdne olukord, kus ehituspataljonidesse sattusid kokku vastaspoolel sõdinud mehed. Ühe osa moodustas sellest „ebausaldusväärne“ seltskond, kelle puhul oli kahtlus, et nad Saksa okupatsioonivõimudega koostööd tegid, teise osa nõukogude süsteemi absurdsuse ohvritena eestlastest korpusepoisid, kes olid võidelnud Punaarmees natsiriigi purustamise nimel. Tuleb märkida, et töö- ja olmetingimused olid ehituspataljonides väga nirud, pigem sarnanesid vangilaagri omadega. Nõukogude võimule oli olulisem tasuta tööjõu vajadus sõjalistel objektidel. 1945. aastal oli ehituspataljonides üle Eesti kokku umbes 29-30 000 meest, hiljem numbrid järk-järgult vähenesid. 1946. aasta suvest hakkas kiiresti kasvama vabapalgaliste osa. Ehituspataljonid likvideeriti 1949. aastal.
Baltvojenmorstroi staabi asukoht Tallinnas vajab täiendavat uurimist. Jüri Pärna andmetel paiknes see algselt Narva maanteel, tolleaegse numeratsiooniga majades nr 57 ja 58, hiljem Scheeli panga taastatud majas vanalinnas Suur-Karja 1.
Põhjalikumalt NSVL sõjavangipoliitikast ja sõjavangide kohtlemisest Eestis, Peeter Kaasiku doktoritöö: