Soomusauto Arsenal-Crossley ehk M 27/28
Masinad kasutasid Briti päritolu Crossley Motors Ltd mootorit ja veermikku. Arsenal-Crossley soomusautod projekteeriti aastatel 1924-1925 Eesti Sõjaministeeriumi Varustusvalitsuse Tehnikaosakonnas. Autosid toodeti 1926-1928 kokku 13, teistel andmetel 14. Oma aja kohta olid need moodsad kergesoomusautod. Soomustamiseks vajalikud terasplaadid telliti Rootsist. Soomusautod olid 4,87 meetrit pikad, 1,80 meetrit laiad ja 2,43 meetri kõrgused. Auto tühikaal oli 4,1 tonni, täisvarustusega 4,8 tonni, 1934. aastal tehtud varustustabeli järgi aga 5,5 tonni. Soomuse paksus oli kõigil külgedel 7 millimeetrit, lael 5 millimeetrit ja põhja all 3 millimeetrit. Seest oli auto vooderdatud vildi ja purjeriidega, et kaitsta meeskonda ja seadmeid mitteläbistavate tabamuste korral soomuse sisepinnalt murduda võivate terasekildude eest, ning põrand oli kaetud männilaudadega. Keres olid laskeavad, millest sai lasta spetsiaalselt selleks igasse autosse paigutatud Madseni kuulipildujaga. Kõik laskeavad ja muud luugid olid seestpoolt vedrulukkudega suletavad.
Auto veermik ja mootor pärinesid Inglismaalt firmast Crossley Motors Ltd. Kasutati Crossley 25/30 mudeli 4,531-liitrist mootorit, millel oli 45 hobujõudu ja mis andis tippkiiruseks 60 km/h. Kasutati poolpneumaatilisi rehve, et soomusauto rehvide läbistamise korral liikumisvõimetuks ei muutuks.
Kuue soomusauto tornis paiknes 37 mm Hotchkissi kahur, ülejäänutel oli tornis 7,7 mm Madseni kuulipilduja. Kuulipildujate tornist välja ulatuv toru oli kaetud soomusümbrisega.
Meeskond koosnes neljast liikmest: ees olid autojuht ja soomusauto ülem, tornis paiknes laskur ja taga, seljaga sõidusuunas, oli teine autojuht (taga paiknes teine rool).
1939.-1940. aasta vahetusel koostati plaan Kaitseväes olemasoleva tehnika täiustamiseks, mis muuhulgas nägi ette ka Arsenal-Crossley soomusautode relvastuse uuendamise. Kõik soomusautod pidid torni saama 37 mm kahuri ja juhi kõrvale masina esiküljele tuli paigutada soomusümbrises Madsen kuulipilduja. Meeskond pidi laskeavadest laskmiseks saama ühe püstolkuulipilduja Suomi ja seniste vintpüsside asemel revolvrid. Ohvitseridel oli juba varem isiklik püstol. Need plaanid jäid enne Nõukogude okupatsiooni algust rahapuudusel täitmata.
Eesti Vabariigi 100.aastapäevaks ehitas sõja-ajaloolane Sergei Jerjomin Jõgewa muuseumist soomusauto koopia.
Eesti vabariigi sünnipäevaks taasloodi Arsenali soomusauto!
Arsenali soomusautod (Sõdur 1994 nr 2, lk 37)
Arsenali püstolkuulipilduja
A. T. (Arsenal Tallinn) oli Eestis 1920. aastatel arendatud püstolkuulipilduja, mida kasutasid põhiliselt Kaitseliidu piiriäärsed üksused ja Eesti Piirivalve. Seda nimetati ka E. P. (Eesti püstolkuulipilduja) ja PK (Püstolkuulipilduja).Püstolkuulipilduja põhiline konstrueerija oli insener Johannes Teimann. Relvi toodeti kokku umbes 600. Osa neist müüdi Lätile, ning osa 1930. aastate teisel poolel Hispaaniasse, kus need olid Hispaania kodusõjas kasutusel vabariiklaste poolel.
Taktikalis-tehnilised andmed:
- Kaliiber9x20 mm SR.
- Salv40 padrunit.
- Laskekiirus 600 lasku/minutis.
- Pikkus 80,9cm.
- Kuuli algkiirus 355 m/s.
1935-1937 arendati Arsenalis välja täiustatud püstolkuulipilduja Arsenali 1938. aasta mudel, mille masstootmiseni ei jõutud.
Toe Nõmm – Arsenali püstolkuulipilduja (Laidoneri Muuseumi aastaraamat 2002, lk 129-142)
Eesti relvatööstuse hiilgus jõudis Hispaaniast kodumaale tagasi (Postimees 8.10.2009)
Arsenali tankitõrjepüss
Toe Nõmm – Eesti tankitõrje 1940. aastani (Laidoneri Muuseumi aastaraamat 2003, lk 106-133)
Solothurn-Arsenal oli Eesti koopia Šveitsi tankitõrjepüssist S-18/100. Seda toodeti ilma litsentsita Eestis vahemikus 1937 kuni 1940.Märtsis 1936 kätte saadud neliŠveitsi Solothurni tankitõrjepüssi meeldisid sõjaväelastele väga. Algul otsustativeel 50 püssi Šveitsist juurde osta, kuid samas tekkis mõte need ise TallinnaArsenalis valmis teha. Viimast pooldasid ka N. Reek ja J. Soodla. Juunis 1936koostatud kalkulatsiooni järgi tulnuks ühe seeriapüssi hinnaks Arsenalis 6450kr. Samal ajal saadi varasemast tunduvalt odavam pakkumine ka Šveitsist- 9212krooni relva eest ning 50-ne partii koos 75 tuhande padruniga kokku 1 223 062krooni. Arvestades, et püsside laskemoon tulnuks vähemalt esialgu importida,maksnuks 50 püssi koos sihikute ja padrunitega Solothurnilt ostes hinnanguliselt200-300 tuhande krooni võrra rohkem kui Eestis valmistades. Novembris 1936tegi kaitseminister P.-A. Lill ettepaneku tellida need 50 relva siiski Šveitsist ningjärgnevalt koostati isegi vastava lepingu projekt. Ometi jäi lõpuks pealeisetegemise soov ning jaanuaris 1937 andis selleks loa ka KaitseministeeriumiNõukogu.Kuni 500 000 krooni maksnud tootmislitsentsi ostmisega muutunuksettevõtmine rahaliselt kahjulikuks.Sellepärast otsustati tööd alustada ilmalitsentsita ning asja salajas hoidmiseks kasutati dokumentides Arsenali püssiasemel väljendit „osade komplekt“.Tootmisjooniste, materjaliandmete jm. puudumise tõttu tuli see kõik isevälja töötada ja katsetada ning komplitseeritud toote juurutamisele kulus paljuraha ja aega. Esimene, kevadeks 1938 Arsenalis valminud püss läks maksma 25tuhat krooni. Seeriarelvade hinnaks ilma optilise sihikuta tuli hiljem 7500…4500krooni. Tegemist oli Arsenali tehase kõige keerukama tootega, mis maksis kaseeriatoodangus rohkem kui sõiduauto. Katsetustel osutus Arsenali relv vägaheaks ning hinnati vähemalt võrdväärseks originaalpüssiga.
Arsenali miinipilduja
Rainek Kuura – Miinipildujad Eestis ja välisriikides enne Teist maailmasõda (Tartu 2003)
1936.aastal tellis Eesti Soomest kaks 81 mm „Tampella“ miinipildujat ja 600 miini. Relvad koos miinidega saadi kätte 1937. aastal. Sama aasta sügisel sõlmiti soomlastega uus leping, mille kohaselt saadi järgmisel aastal kümme 81 mm „Tampella“ miinipildujat koos miinidega. 1937. aastal telliti ka kaks 81 mm miinipildujatArsenalilt. Need miinipildujadvalmisid 1938. aastal. Arsenal tegi Soome „Tampella“ miinipildujat järele ilma litsentsita, et tuleks odavam. See aga nõudis omakorda rohkem aega, sest nii tuli ise luua joonised, tehniline dokumentatsioon ja muu selline. 1939. aasta kevadel telliti Tallinna Arsenalilt juba kakskümmend ning sama aasta juunis kolmkümmend 81 mm miinipildujat, mis valmisid 1940. aasta suvel. Lisaks relvadele oli 1939. aastal ettevalmistamisel 18 000 miini muretsemine, millest 15 500 lasu soetamiseks olid antud tellimused Tallinna Arsenali ja Saksamaale.
Arsenali tankitõrjemiinidTM-34 ja TM-37
Art Johanson – Eestis valminud tankitõrjemiini võis kasutada ka käsigranaadina (Sõdur 2015 nr 6, lk 40-41)
https://issuu.com/sodur/docs/sodur0615_issuu
Eesti kaitsevägi vajas oma kaitsetaktika läbiviimiseks tankitõrjemiine erinevate kergetankide, tankettide ja hiljem ka võimsamate soomusmasinate vastu. Tootmisesse läinud kaks sarnase tööpõhimõttega tankitõrjemiini TM-34 ja TM-37 konstrueerisid Teodor Tomson ja Anton Matwerk. Nende miinide põhjal valmis ka miinitõkete rajamise kontseptsioon.TM lühend tähendabki „tankitõrjemiini“, number lõpus tähistab tootmise alustamise aastat, kuigi termin „tankitõrjemiin“ oli eksitav, sest seda sai lisaks survemiinina kasutamisele kasutada ka käsigranaadina. 1940. aastal andis Sõjavägede Staabi VI osakond välja selle ainulaadse käsigranaat-miini TM-37 kasutamise ja käsitsemise juhendi, kus on põhjalikumalt kirjeldatud miini tööpõhimõtet, tõkete rajamist, hoiustamist ja transporti.
TM-34 kaalus 1,6 kg, millest lõhkeaine TNT moodustas 0,97 kg ja detonaatori initsieerivaks laenguks oli tetrüül. Massiivsem TM-37 kaalus 2,2 kg, millest 1,5 kg oli TNT. Peale eelolevate valmistati mõlemal mudelil baseeruvaid õppemiine.Miinid on oma kujult ringikujulised ja küljelt vaadates kuplikujulised. Spetsiifilise kuju tõttu on neid tänapäeval kõnekeeles kutsutud ka kilpkonnaks. Miini ehitus koosneb kestast, süütemehhanismist ja laengust. Kest koos aluse ja kupliga on kokku valtsitud, mis tagas ka veekindluse. Kupli harjal asub surveplaat, mis on kinnitatud klambri abil. Surveplaadi all asub õhukesest plekist miini külge joodetud plaat. Kupli enda küljel on süütajapesa ots, mis on suletud korgiga. Lisaks on miini alusel 5 mm kõrgune väljaulatuv sike, mis pidi vältima miini libisemist.
Alusel on täiteava miini täitmiseks lõhkeainega, mis on veekindlalt suletav. Aluse servale on kinnitatud ka kandesang ja kinnitusaas. Miini süütemehhanism töötab mehhaanilisel põhimõttel ja löökmehhanismi ennast hoitakse pidevalt vinnastatud seisus. Üks mees pidi suutma kanda 12 miini, seda kas kandepuu või kanderihma abil, näiteks sellisel juhul moodustas TM-37 kogumass rihmade või kandepuu küljes 26,4 kg.
TM-37 põhjale oli võimalik kinnitada ka lisalaeng, see kaalus 2,5 kg, millest 2 kg veekindlas silindrikujulises plekkümbrises asuv TNT. Võrdluseks kaalus sakslaste Tellermine-35 (tankitõrjemiin) 8,7 kg ja selle laeng oli 5,5 kg TNT, jäädes kogu Teise maailmasõja ajal sisuliselt samasuguseks. TM-37 moodustas koos lisalaenguga 3,5 kg TNT-d.
TM miine sai õhata kahte moodi – survest surveplaadi pinnale või kasutada seda käepidemes asuva löökmehhanismi abil käsigranaadina. Survemiinina oli kaks seadet:tugev surve seadel (surveplaadiga) ja nõrga surve seadel (surveplaadita). Tugeva surve puhul oli miin jalaväelasele ohutu, nõrga surve puhul sai miini kasutada lisaks tankitõrjele ka jalaväe vastu. Lisaks arvestati miini asetamisel pinnase omadustega: tugevsurve puhul asetati miin kõvale pinnasele, nõrga surve puhul, kui jalg vajub üle 5 cm pinnasesse – pehmele pinnasele.
Miin seati lahingukorda vahetult enne kasutamist, mis võimaldas miine ohutult nii masinatel kui ka kandepuul transportida. Väiksuse tõttu pole ta võrreldav tänapäevaste TT-miinidega, kuid see-eest oli sinna võimalik külge liita lisalaenguid. Miine sai kasutada praktiliselt igal aastaajal, igasugusel pinnasel, sealhulgas lumes ja veekogudes. Tolle aja kohaselt loeti miini üsna kergesti käsitletavateks ja ilma eriettevalmistuseta meeskonnad said miinitõkete ehitamisega kiiresti hakkama. Väiksuse tõttu oli miini kergem moondada ja kiirem paigaldada.
Üksikvõitlejad said kasutada miini ka tugevdatud käsigranaadina. Tankitõrjemiini käsigranaadina õhkimiseks oli vaja miinile valmistatud spetsiaalne alumiiniumist käepidet, milles asus löökmehhanism ja päästik. Käepide kaalus 150 g ja oli ribiline, et miini oleks mugavam hoida ja viskamisel suunata. Käepideme tarvitamisel kasutati viitsütikut, mille viivitus oli 3-4 sekundit (!) ja selle kasutamisel polnud võimalik survest kupli harjale miini õhata.Käsigranaadina kasutati seda võitluseks vastase soomusmasinatega või elavjõuga, sh oli tegu efektiivse vahendiga kindlustatud positsioonide või punkrite vastu. Viskeid tuli sooritada varjest, kas kaevikutest, laskepesadest või erinevatest lohkudest. Soomusmasinate puhul tuli tabada kas lasketorni või suunata miin roomikute alla. Viskekauguseks arvestati maksimaalselt 15 meetrit, mis seadis miini kasutamisel käsigranaadina ohtu ka kasutaja.
Miine oli võimalik kasutada ka ilma käepidemeta ja sel juhul töötas ta survemiinina, mida tuli heita sarnaselt kettaheite kettaga. Keelatud oli miini sanga kasutada, sest see ei oleks välja kannatanud viske hoogu, oleks ära tulnud ja miin poleks märki tabanud.
Kuidas rajati miinitõkkeid
TM-37 määrustiku järgi kasutati miine järgnevates miinitõketes:kaherealine miinitõke, kolmerealine miinitõke, nihutatav miinigrupp ja pettemiinitõke. Kõikide miinitõkete tõhususe tagas see, kui nad jäid omade tule poolt kaetuks.
Kaherealine tõke
Kaherealises miinitõkkes asetati miinid vastavalt maastikule ja teljele malekorda nõnda, et piki rida oli miinide kaugus 1,23 m ja ridade vahe omakorda 1,5 m. Raskendamaks miinitõkke hävitamist suurtükitulega pidi tõke olema looklev. Meeskonda kuulus 11 meest ja kilomeetrise tõkke valmistamine võttis aega 2,5–3 tundi. Töögruppi kuulusid: juht, 4 miinide paigaldajat, 6 miinide kandjat, tõkke kõrvaldamisel: juht, 4 miinide tühjendajat ja 6 kandjat. Ühe kilomeetri mineerimiseks kaherealises tõkkes kulus 1370 miini.
Kolmerealine tõke
Kolmerealises tõkkes asetati miinid nagu kaherealiseski malekorda. Piki rida oli miinide vahe 1,96 m ja ridade vahe 1,5 m, seega oli miinitõkke laius 3 m. Meeskonda kuulus 16 meest, kus oli juht, 6 paigaldajat ja 9 miinide kandjat. Kolmerealise tõkke rajamisel kulus samuti 1370 miini ja tõkke ehitamiseks kulus aega 2–2,5 tundi. Arvestati, et lisalaengutega varustatud tõkete valmistamine võttis 25% rohkem aega.
Nihutatav miinigrupp
Miinide vähesusel kasutati kaitselahingutes liigutatavaid miinidest moodustatud kette. Selle abil oli võimalik sulgeda soomusmasinatele kuni 100 m laiune riba. Miinigrupis oli 5-6 miini kinnitatud 30–50 cm vahedega nööri või traadi külge. Meeskonnas oli kaks liiget, kumbki eraldi otsas, kes vastavalt olukorrale liigutasid miine. Võimaluse korral kasutati suitsukatet vähendamaks soomusmasinate liikumiskiirust ja varjamaks enda tegevust.
Pettemiinitõke
Pettemiinitõkkeid rajati tõrjumaks või aeglustamaks vastase rünnakuid miinide vähesuse või ajapuuduse korral. Selle rajamisel kasutati 2–6 m laudu, mille alla kinnitati miine põhjaga vastu puitu (üksteisest 1–5 m kaugusel). Osa laudu jäeti täiesti ilma miinideta. Laudtõke seati maha risti vastase pealetungisuuna suhtes ja see jäeti moondamata, et tõke oleks vastasele nähtav. Selle abil oli ründaja sunnitud kas muutma liikumise kiirust, suunda või taanduma. Pioneerid pidid olema ettevalmistatud selliste tõkete kiirkorras valmistamiseks ka pealetungil, kus oli vaja sulgeda võimalikud vastase liikumisteed.
Tõkete mineerimine
Mineerimisel kasutati seda määrustiku järgselt mitmesuguste tõkete (traat- ja raidtõkete, barrikaadide, veekogude) ja esemete ja ehitiste (teed, majad, varjendid, kaevikud jm) mineerimiseks. Erinevate objektide mineerimisel kasutati miine nii tõmbel töötavatena (varustatud käepidemega) kui ka survemiinina.
Miinide moondamine
Miinide levinuim moondamine käis pinnase alla peitmise abil. Oluline oli, et miin ei oleks rohkem kui 5 cm pinnase all. Teedel asetati miinid teesillutisse tehtud aukudesse, mis omakorda kaeti pinnasega. Samas aja puudusel moondamisega vaeva ei nähtud, miinid asetati kas lohkudesse, aukudesse või rohuga kaetud pinnale.
Kokkuvõtteks võib öelda, et Eesti sõjatööstus oli võimeline valmistama originaalseid ja odavaid tankitõrje miine, mida oli 1940. aastaks ladudes 11 050 tk. Eesti TM-34 ja TM-37 kasutamine survemiinina oli Eesti sõjaväes läbi mõeldud ja see oli tehtud võimalikult selgesti arusaadavaks, samas antud platvormi kasutamine käsigranaadina nõudis suurt julgust ja vilumust.
Arsenali käsigranaadid
Aastail 1929-1933 valmis üle 62 000 ründe-käsigranaadi EK Ie „Eesti kaigas“ ning hiljem toodeti ka turvalise lintsütikuga käsigranaati EK II.
Arsenali püssid
Toe Nõmm – Eesti sõjapüssid 1918-1940 (Laidoneri muuseumi aastaraamat 2005, lk 37-82)
Alates 1920. aastate lõpust asuti Kaitseministeeriumi, Kaitseväe, Kaitseliidu ja Arsenali koostöös välja töötama erinevaid mooduseid Vene vintpüsside ajakohastamiseks. Aastaiks 1930–1933 loodi mitu Vene püssi täiustatud varianti ning valmistati nende katseeksemplare. Esimestena alustati 1931. aastal 1891. aasta mudeli moderniseeritud ja võitlusmudeli ning 1932. aastal snaipripüssi M1931 seeriavalmistamist. Järgnesid kütipüss M1933 (M1933/34), KL .300 ja lühendatud sõjapüss M1935.
Keskseks ning ühtlasi kalleimaks uueks relvaosaks selles arendustöös oli Arsenali kvaliteetne vintraud, mis enamikul uutest mudeleist oli märksa lühem kui 800 mm pikkune originaal. Raudade paksemate seinte ja siseehituse viimistlemisega koos muude täiustustega saavutati relvade kõrge lasketäpsus. Raua lühendamisega kaasnesid paratamatult teised tööd nagu lae ja rauakatte lühendamine ja uute kõrgemate kirpude valmistamine. Muid suuremaid osi nagu lukud, lukukojad ja salved Eestis valmistama ei hakatud, sest kulunud raudadega relvade ja nende lammutamisest pärit osade varu oli enam kui piisav.
M1891 moderniseeritud
Vene vintpüsside kaasajastamisel alustati Eestis täägist ja sihikust. Sihikute samm-mõõdustik märgiti ümber meetermõõdustikule ning valmistati uued kirbud, enamikul püssidel asendati läbikulunud rauad uutega ning relvad lasti sisse täägita. Tääki ennast muudeti veidi pealepaneku hõlbustamiseks. Asendati ka laade, valmistati uusi puhastusvardaid ja teisi väikeosi ning tehti muid väiksemaid korrastustöid.
KütipüssM1933
Kütipüss kui Eesti oma eriline püssitüüp jäi tavalise ja snaipripüssi vahepeale ning oli mõeldud jalaväe allüksuste parematele laskuritele.Selle relva kergelt kooniline raud oli 695 mm pikk ja läbimõõduga suudmest 17 mm (Vene originaalraua suudme läbimõõt oli 14,83 mm).Lisaks oli tõmbepunktiga päästik, täiesti uus sektorsihik, uus kirp ja kirbukaitse (nn püstkõrvad), muudetud kabaraud,mitmed raua ning lae sideme täiustused,suur laeotsmik nugatäägile ja uus rauakate.
M1938
Võrreldes 1933. aasta mudeliga muudeti sel raua asetust lael ning raua laesisene esiosa sai alumiiniumümbrise, lae esiotsa sisse pandi parandatud tugevdusribid ja sabakruvi pessa puks, parandati eeltõmmet ja alumist hoidrõngast.
KL 300
Kütipüssi M1933 lihtsustatud variant kasuks ilma nugatäägi, sektorsihiku ja mõne teise, järgnevalt kütipüssil M1933 juurutatud keerukama täienduseta. Toodeti Kaitseliidu tarbeks.
Lühendatud sõjapüss M1935
Veel lühema, varem karabiinilaadiliseks loetud rauaga sõjapüss. M1935 uuendustest võib märkida uut,Arsenali täpsuspüssi siseehitusega lühikest (600 mm) rauda ja vastavalt lühendatud ning tugevdatud laadi ja rauakatet, muudetud rauakinnitust, eelpäästikut, täägita tavakasutust ning hõlbustatud täägistamist, uut puhastusvarrast ja tulpkirpu ning selle alust koos „kõrvadega“ kirbukaitsega ja kokkusurutud lukukoda. Sihik märgiti ümber meetermõõdustikule 2000 meetrini ning eraldi jaotustega tavalise S- ja raske D-kuuliga padruniga laskmiseks. Viimase tõrgeteta söötmiseks muudeti jaotusheitjat ning pressiti salve külgedesse „näsad“.
Snaipripüss M1931
Seda 1931. a mudelit iseloomustas lühemapoolne (pikkus 660 mm), kuid eriti massiivne, 27 mm läbimõõduga silinderraud.
1934./1935. aastal jõuti sõjaväe snaipripüssi uue põhitüübi väljatöötamiseni.Selle oli endiselt 660 mm pikkune silinderraud, kuid vähendatud läbimõõduga 24 mm. Eelmise, 1931. a mudeli 27 mm diameetriga eriti raskete raudadega relvad osutusid laskurile sihtimisel koormavaks ning relva enda täpsuse eelis kadus.
Sõjakeemia
Insener P. Ernesaks töötas Arsenalis välja ipriiditootmise tervikliku seadmestiku ja tehnoloogia, kuid rahapuudusel jäi Eestil oma ipriiditehaseke siiski rajamata. Valmistati gaasikaitsevarustust ning lisaks sellele broombensüüli, difenüülkloorasiini ja kloorpikriini. Aastatel 1925-1927 loodi prantsuse eeskujul Eesti gaasimask E-I ning 1933 E-III. 1927-1940 valmis koostöös Põhjala tehasega 80 000 gaasimaski E-I ja E-III ning kümneid tuhandeid varutorbikuid. Gaasikaitsevarustuse tootmine oli relvaosade järel maksumuselt üheks mahukamaks.
