Aegna

Robert Nerman. Aegna. Tallinn 2008
Väljavõtteid raamatust valis ja kommenteeris Ain Tähiste

Sissejuhatus

Aegna ajaloole on jätnud jälje saare allumine erinevatele võimudele. 1689. aastani kuulus Aegna Tallinna raele, seejärel läks saar Rootsi riigile ning pärast Põhjasõda Viimsi mõisale. 1918. aasta lõpus allutati Aegna saar Viimsi vallale ning pärast Viimsi ja Nehatu ühinemist 1939. aastal Iru vallale. Alates 1923. aastast, kui Aegna merekindlus muudeti suletud territooriumiks, muutus allumine Viimsi vallale formaalseks. Vaid üksikutes küsimustes pidi Aegna arvestama Viimsi vallavalitsusega. Näiteks Aegna algkool oli kuni 1938. aastani Viimsi algkooli filiaal ning vald toetas seetõttu ka Aegnal asuvat kooli. 1940. aastal läks saar Nõukogude sõjaväevõimudele ning Tallinnast lahkudes 1941. aasta augustis hävitasid Nõukogude väed Aegnal paiknenud kahurid, relvalaod ning enamiku sealsest hoonestusest. Saksa võimud ei kasutanud saart sõjalistel eesmärkidel. 1944. aasta septembrist, kui Punaarmee tagasituli, sai Aegnast taas suletud territoorium, kus paiknes 1956. aastani Baltilaevastiku õhutõrjeväeosa. [Lisaks oli sõjajärgsel perioodil saarel kaks rannapatareid, nende tegevus lõppes umbes samal ajal – A.T.]

1957. aastast kuulus Aegna piiritsooni, kuid sinna rajati populaarne puhkerajoon. Uusi ehitisi ei kerkinud kuigi palju, enamasti kohandati sõjaeelseid hooneid vaheseinte rajamisega puhkemajadeks. 1975. aastal allutati Aegna Tallinna Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee Mererajoonile ja pärast Eesti iseseisvuse taastamist Tallinna Kesklinna Valitsusele.

Ootamatud muutused saarel toimusid 1912. aastal, kui Vene kroonu hakkas Aegnale võimsaid merekindlusi rajama. Need rajatised lõhati 1918. aasta veebruaris, kui punaväed Eestist lahkusid. Kindlustuste taastamine algas juba sama aasta novembris, kuid võim Eestimaal läks Eesti Ajutise Valitsuse kätte ning oli karta Nõukogude Venemaa kallaletungi. Vabadussõja ajal ning pärast seda jätkusid Aegnal kindlustustööd. Koos kindlustuste rajamise ja uuendamisega kasvas ka saare elanikkond.

15. veebruari 1925. aasta seisuga oli üleaja- ja ajateenijaid kokku 275. Siia tuleks lisada veel ohvitserid, sõjaväelaste perekonnaliikmed ning saarel töötanud eraisikud. 18. juunil 1930. aastal valitsuse kinnitatud koosseisu järgi pidi Aegna Komandantuuris rahu ajal olema 22 ohvitseri, 61 üleajateenijat ja 248 ajateenijat, seega Aegna saare garnisonis teenima 331 sõjaväelast. Kui sellele lisada ohvitseride ja üleajateenijate pereliikmed ning mõned eraisikud, siis oli saare alaline elanikkond suurem kui kunagi varem.

Eesti okupeerimine Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal muutis põhjalikult ning pikaks ajaks Aegna arengut. 1941. aasta augustini oli saarel Nõukogude rannakaitseväeosa. Tallinnast lahkudes hävitati nii rannakaitsekahurid ja laskemoon kui ka suur osa saarel asunud hoonetest. Pärast seda oli Aegna mõnda aega tühi. Aastatel 1947–1957 asus saarel umbes 100 mereväelasest koosnev garnison, lisaks sellele elasid seal osa ohvitseride ja üleajateenijate pered. Saare elanikkond ei ületanud tõenäoliselt 150 piiri. 1957. aastast elas saarel veidi üle 20 piirivalvuri ning aastaringselt mõned eraisikud, suvehooajal aga oli nädalavahetustel saarel keskmiselt 2000 inimest. Pärast piirivalvurite lahkumist 1992. aastal oli saar aastaid ilma alaliste elaniketa.

Aegna on perifeerne ala nii Tallinna kui ka Viimsi suhtes. Sellistest aladest on alati kõige vähem talletatud materjale. Peale selle raskendab saare ajaloo uurimist asjaolu, et 1941. aasta augustis süüdati punavõimude korraldusel Iru vallamaja koos seal asunud arhiiviga. Suhteliselt hõredalt jäädvustatud Nõukogude perioodi uurimist raskendas Aegna klubi põleng 1988. aastal, kus muu hulgas hävis selle perioodi kõige kompaktsem allikmaterjal. Rohkesti ajalooallikaid 1920. ja 1930. aastatest hävitati Nõukogude ajal. Paljud Aegna Komandantuuri kirjavahetuses ja nimekirjades kirjeldatud dokumendid ei jõudnudki arhiividesse. Sellegipoolest näeme suuri disproportsioone sõjaeelse Eesti Vabariigi 22-aastase ja ligi 50-aastase Nõukogude perioodi arhiivides talletatud materjalide võrdlemisel. Nõukogude ajast on säilinud mitukümmend korda vähem ning võrratult hõredama sisuga allikmaterjale kui 1920. ja 1930. aastate kohta. Suurem osa Nõukogude aja materjalidest pärineb paljudelt üksikisikutelt, organisatsioonidelt ning oma tegevuse lõpetanud eraettevõtetelt. Ei ole saladus, et selline materjal on kiire kaduma koos selles keskkonnas aktiivselt tegutsenud inimestega ning teabe päästmine hävingust on seni üksikisikute pärusmaa. Oleks väga tervitatav, kui seda süsteemselt toetaks mingi instants, näiteks vastloodud Eesti Mälu Instituut. Igapäevast ümbrust puudutavad seigad on tegelikult aja möödudes kõige haruldasem teave, sest lihtsad ja igapäevased asjad tunduvad alati niivõrd endastmõistetavad, et neid ei peeta talletamise vääriliseks.

Aegna saare ajaloo uurimisel on teerajajaks olnud Heino Gustavson. Eelkõige tsensuuri piirangute tõttu sai ta avaldada 1976. aastal lühendatud variandi Aegna ajaloost. 1998. aastal ilmus sama raamatu teine, hoopis mahukam trükk. Rohkesti lisainformatsiooni Aegna ajaloo kohta pakub H. Gustavsoni 1993. aastal ilmunud raamat merekindlustest. Aegna saare kohta leidub palju teavet Aleksander Viidase 1992. aastal ilmunud uurimuses Viimsi ajaloost ning Mati Õuna 2001. ja 2010. aastatel ilmunud raamatutes Eesti merekindlustest ja nende suurtükkidest.

Peeter Suure merekindluse ehitustööd Aegnal

Venemaa lüüasaamine Vene-Jaapani sõjas 1905. aastal ning sealjuures Balti laevastikust formeeritud Vene 2. Vaikse ookeani eskaadri täielik hävimine Tšušima merelahingus näitas selgelt Vene sõjaväe nõrkust. See sundis tolleaegseid võime senisest suuremat tähelepanu pöörama impeeriumi kaitsevõimele. Vene impeeriumi uue riigikaitsekava väljatöötamine algas kohe pärast 1907. aastat, kui tsaar andis korralduse. Eriti oluliseks peeti Peterburi kaitset. Keskseks sõlmeks merepoolses kaitsesüsteemis oli rannakaitsepatareide rajamine Tallinna–Porkkala joonele. Alles 18. augustil 1909. aastal käskis keiser välja töötada seaduseelnõu ehituskrediitide määramiseks. Vene pealinna Peterburi kaitsva merekindluse positsioonide strateegilised printsiibid signeeris tsaar 16. novembril 1911. aastal. Selleks ajaks oli välja töötatud ka liini üldprojekt.

Tööde käigus jõuti peagi arusaamale, et Tallinna-Porkkala liini ja Kroonlinna patareidest ei piisa Peterburi kaitsmiseks. Tallinn oli kergesti vallutatav, ohustatuks jäid Lääne-Eesti saared, mille vallutamine andnuks vaenlasele suurepäraseid baase. Ainuke mõistlik lahendus peitus kaitseliinide arvu suurendamiseks. Nii sündiski gigantne kaitsekava, millel oli eelpositsioon (Tahkuna – Hanko), Muhu väina positsioon (Sõrvest Kõpu poolsaareni, ka lähedasel mandrirannikul), peapositsioon (Tallinn–Porkkala), põikpositsioon (Helsingi lähistel saartel ja neemedel), varupositsioon (Meriküla-Rankkisaari), Kroonlinna positsioon (väline liin: Krasnaja Gorka – Ino ja sisemine liin: Kotlini saar seda ümbritsevate patareidega) ning Ahvenamaa positsioon.

Tallinna regiooni rannakaitse üldkava kiitis Nikolai II heaks 5. juunil 1912. aastal ning sama aasta 19. oktoobril nimetati linn koos lähiümbrusega maa- ja merebaasiks. Kogu kaitseliini detailne projektdokumentatsioon valmis 28. detsembriks 1912. 1913. aasta algul eeldati, et kogu Tallinna regiooni mere- ja maarinne valmib 31. detsembriks 1917 ning järgmisel viiel aastal kavatseti kindluserajatiste võimsust mõnevõrra suurendada.

15. juunil 1913. aastal signeeris Nikolai II ehitustööde põhikirja, milles kogu Tallinna–Porkkala territoorium kandis juba Imperaator Peeter Suure Merekindluse nime. Kindlus jagunes kolme põhiossa: lõuna- ja põhjasektor ning nende vahel meresektor. Lõunasektor paiknes Eestis ja põhjasektor Soomes. Mererinde moodustasid Suurupi, Kakumäe, Paljassaare ja Viimsi poolsaare ning Pakri neeme rannikupiirkond, Aegna, Naissaar ning Suur- ja Väike-Pakri saar. Maarinne kulges ümber Tallinna ning jagunes kolmeks kaitsevööndiks. Kindluse juhtivaks keskuseks nimetati Tallinn. Kehtestati ka 92,4 miljoni rubla suurune eelarve viisaastaku lõpuni ja määrati kindlaks ehitus- ja relvastustöödega seotud ametikohtade üksikasjalik loetelu.

Peeter Suure Merekindluse võimule allutati 26. oktoobrist 1915 veelgi ulatuslikum territoorium: kogu Tallinn, Haapsalu, Paide ja Rakvere kreis. Kindluse mererinne tugines kolmele raskuspunktile: Naissaare 14- ja 12-tollistele, Suurupi 14- ja Aegna 12-tollistele patareidele, mis olid võimelised Soome lahel sõjalaevade läbipääsu sulgema ning kaitsma ka Paldiski esist akvatooriumi.

Tallinna-Porkkala liini kaitsmisel oli Aegnal küll teisejärguline, ent sugugi mitte väike tähtsus. Kui vastane oleks suutnud viia rivist välja Naissaare patareid, siis oleks tal tulnud tegemist teha Aegna 305-mm ehk 12-tolliste kahurite tulega. Peale selle oli Aegnal ülesanne kaitsta Tallinna lahte, eriti just koostöös Naissaare idakalda patareiga. Kui vaenlasel oleks õnnestunud Tallinna–Porkkala liini läbi murda ja alustada dessantoperatsiooni näiteks Muuga lahel, siis suutnuks Aegna 305-mm patarei võtta sealse ohustatud piirkonna tule alla.

Aegna saarte rannapatarei ehituste töödejuhataja-inseneriks oli aastatel 1914-1918 Oskar Amberg. Ta sündis 1878. aastal Tartumaal, Meeri vallas. 1904. aastal lõpetas ta Riia Polütehnikumi mehaanikateaduskonna insenertehnoloogina. O. Amberg oli erakordselt mitmekülgne. Ta oli Riias õppimise ajal, s.o. 1900. aastal oli üks esimese eesti korporatsiooni ,,Vironia” asutajaid. 1905–1906 töötas ta insener-konstruktorina Riia masinavabrikus ,,Abotir” ja 1906–1910 direktorina Minski kubermangus Agorgovi puiduvabrikus. 1910. aastal asutas ta Tallinnas silikaattellisetehase “O. Amberg & Co” ja oli kuni I maailmasõjani selle juht. 1914. aastal oli ta üks spordiseltsi ,,Tallinna Kalev” asutajaid ja esimene esimees. Vabadussõja ajal töötas O. Amberg Varustusvalitsuse inseneriosakonna ülemana ning 1919. aasta detsembrist Inseneriväe Valitsuse ülema abina. 1920. aastatel tegeles poliitikaga, oli 1921–1926 I ja II Riigikogu liige ning 2. augustist 1923 töö- ja hoolekandeminister, 26. märtsist 17. oktoobrini 1924 sõjaminister ja 15. detsembrist 1925 kuni 23. juulini 1926 teedeminister. 1922. aastal asutas ta aktsiaseltsi ,,Eesti Reisibüroo”, mille juhatuse esimees ja direktor oli aastail 1927–1940. Ta oli mitme ühiskondliku organisatsiooni juhatuse liige ning autasustatud peale kodumaiste ka Läti, Poola, Rootsi, Saksa, Belgia ja Portugali aumärkidega.

1912. aastal, kui Tallinn muudeti Balti sõjalaevastiku baasiks, saadeti Aegnal asuvate Viimsi mõisa renditalude elanikud mandrile. 1914. aastal alustati Aegnal ulatuslikke ehitustöid, kus kasutati peamiselt Venemaalt värvatud töölisi. Ka peaaegu kõik Aegna nooremad elanikud jäid saarele ehitustöödele, mis vabastas noori mehi rindele minekust. Esialgsete kavade järgi pidi Aegnale tulema vaid üks 305-mm patarei, mis pidi koosnema kahest kahetorulisest soomustornist. Patarei kandis plaanil Aleksandr Nevski patarei nime. Samal aastal alustati saarel ka kasarmute ja raudtee ehitamist. Esimese maailmasõja alguseks aga kindlustuste rajamisega kuigi kaugele ei jõutudki.

1915. aastal alustati põhjarannas Sameliku soo ja Tagamaa vahel Aleksandr Nevski 305-mm ehk 12-tollise patarei ehitust. Hiljem kandis see patarei nr. 15 nime. Võimsa betoonehitise kogupikkus oli 200 meetrit. Selle kummaski otsas asus kaks 9 meetri kõrgust betoonkolossi, millel pöörlesid suurtel kuullaagritel soomustornid kahele kahurile laskeulatusega kuni 30 kilomeetrit. Ehitises paikneval kahel korrusel olid ruumid meeskonnale ja laengutele. Betoonosade vahele jäi kolmas soomuskuppel, kus asus komandopunkt ja selle all diiselelektrijaam. Patareidest veelgi sügavamal kulges avar ühenduskoridor. 305-mm kahurid asusid erinevatel kõrgustel. Idatorni suurtükid kõrgusid 15 meetrit üle merepinna, olles kõrgemal kui läänetorni suurtükid. See võimaldas esimesel vajaduse korral tulistada üle teise. 1917. aasta lõpuks oli valmis vaid üks soomustorn. Kogu ehituse esikülg jäi liivamassidega varjamata. Ka Aegna saar vajas kaitset sel ajal, kui kavade teostamine oli veel pooleli. Seda ülesannet täitis ajutine patarei, mida alustati sama aasta hilissügisel. Punakivikari (või Punakari) juures rannamadalikule rajatud nn. ajutine patarei relvastati nelja ,,tumbadele pandud” 120-mm kahuriga. Tulesektor hõlmas mere kuni Naissaareni. Suurtükipesad olid vooderdatud puitprussidega. Komandopunktiks oli tagasihoidlik prussvooderdisega ehitis, mis paiknes veidi üle 10 meetri keskmistest kahuritest tagapool.

1915. aastal alustati saare läänerannikul ajutise patarei taga patarei nr. 14 ehitamist. Kõik betoonrajatised valmisid juba samal aastal, kuid 130-mm kahurid jõudsid kohale alles 1916. aasta sügisel. Projekti ei järgitud täpselt, kuue ettenähtud relvapositsiooni asemel ehitati neli. Iga kahuri jaoks oli omaette betoonpositsioon varjendiga meeskonna ja laskemoona jaoks. Kahurid olid üksteisest 40 meetri kaugusel. Varjend, mis asus kahuri ees, moodustas ühtlasi rinnatisetaolise kaitse. Patarei põhjapoolsemast kahurist kirdesse rajati samaaegselt kapitaalne komandopunkt. Tegemist oli betoonehitisega, mille ruumid all ja vaatlusplatvorm üleval. Platvormi rinnatises oli kolm 1,45 meetri kõrgust nišši: keskmises paiknes kaugusemõõdik, vasakul ja paremal seisid nurgamõõdikuga tuld juhtivad ohvitser ja allohvitser. Platvormile pääses metalltrepi abil piki välisseina tagaosa. Selle patarei valmimise järel kaotas oma tähtsuse Aegna läänerannikul asunud ajutine patarei.

Nii patareil nr. 14 kui ka 15 olid loomulikult oma helgiheitjad. Esimene asus suurtükipositsioonist märgatavalt lõuna pool, Talneeme poolsaare tipus, rannast paarikümne meetri kaugusel. Sinna rajati 1915. aastal patarei nr. 14 tarbeks jõujaam ja prožektor, mis asusid puukuuris. Helgiheitja ülesandeks oli ala valgustamine kahuri laskekauguse ulatuses. Ta oli tööpositsioonis siis, kui prožektor lükati vagonettalusel välja kivimuuli otsas asuvale platvormile. Patarei nr. 15 helgiheitjat ei hoitud puust varjualuses nagu eelmist. Aastail 1915–1917 rajati patareist nr. 15 läänes prožektori mitme meetri paksuse laega betoonvarjend, kus asus ka diiseljaam. Sealt toimetati prožektor mööda rööbastikku positsioonile Kurikneeme otsas asuvale kiviplatvormile, kus oli helgiheitja positsioon. Keskkomandopunkti saarel tollal ei olnud, tõenäoliselt toimusid vaatlused primitiivsest palksõrestiktornist.

Peale patareide valmis saarel kitsarööpmeline raudtee. Kindlusraudtee ehitati aastatel 1913–1914 ning selle tammid moodustavad sõltuvalt pinnase reljeefist madalad pinnasekuhjatised või süvendid. Veidi üle kolme kilomeetri pikkune raudtee ühendas saare edelaranna sadamat ning lääne- ja põhjaranna patareid. Saare keskossa ehitati kasarmu, selle juurde garnisoni söökla ning lihtne puust vedurikuur kahele vedurile. Vedurikütteks kasutati kogu kindlusraudteel puitu. Esimene vedur oli firmas ,,Orenstein & Koppelin” 1913. aastal valmistatud 0-2-0-tüüpi 45 hobujõuga tankvedur. Sama tüüpi vedur oli kasutusel ka Naissaarel ja Tahkunas.

Tagamaa tee 16 asub ristikujulise põhiplaaniga palkmaja, mille fassaadi katab kitsas horisontaalne laudis. 1914. aastal ehitatud ning 1930. aastal ümberehitatud hoone oli kasutusel söökla ja kasarmuna. Söögisaal paiknes põhjatiivas, selle lage toetavad ka praegu nikerdatud puitpostid. Hoone teistes tiibades olid kasarmuruumid. Vanemaid hooneosi, sealhulgas keskset laternaga saali eristab hilisematest osadest üle katusepinna tõusev kivimüür. Igal juhul sai see hoone 1918. aasta veebruaris tõsiselt kannatada ning maja taastati 1919. aastal esimeste hoonete seas. Saarele ehitati töökoda, sadamasild, ambulatoorium, veduridepoo, barakid ehitajatele ja sõjaväelastele. Tõenäoliselt said needki hooned enamlaste lahkumisel 1918. aasta veebruaris kannatada. Paraku on selle ulatust praegu raske määrata.

Külaniidu tee 4 asuv kahekorruseline viilkatusega hoone ehitati 1915. aastal. Selles majas paiknes Peeter Suure Merekindluse laskemoonalaboratoorium, kus valmistati laenguid nii õppe kui ka lahingu tarbeks. Hoone esimene korrus on ehitatud tellistest ning teine puidust. Puitosa katab vertikaalne ja osalt horisontaalne laudis.

Aegna esimene sadamasild paiknes praegusest mõnevõrra ida pool, Karnapi rannas. Suured rändrahnukogumikud rannavees juhtisid tugevat lainetust eemale ning hoidsid sealset neemikut ja silda. Habras tasakaal kadus, kui kindluseehitajad vedasid rannast ja rannalähedasest merepõhjast rahne ehitusmaterjaliks. Sild ja neemik hävisid kiiresti ning uus sild tuli ehitada veidi eemale ja tugevama konstruktsiooniga.

Pikaajaline sõjategevus toob reeglina kiiresti esile riigi majandusliku olemuse. Kuigi I maailmasõja raskuskese asus läänerindel, osutus tsaaririik liitlaste nõrgimaks lüliks. 1917. aastal Venemaa majandus laostus, sõjavägi oli demoraliseerumas. Ohvitseride seas levis käegalöömise mentaliteet, millele lisandus joomine, alamväelased igatsesid rahu ja kodu. Nendes tingimustes kasvas järk-järgult enamlaste populaarsus. Kõik see oli hästi jälgitav ka Imperaator Peeter Suure Merekindluse sõjaväelaste ja ehitustööliste ning Tallinna mereväebaasis asunud madruste seas. Nii majanduslike tingimuste halvenemise ja suure inflatsiooni kui ka sõjavastaste meeleolude kasvu tõttu oli kindluse komandant sunnitud lõpetama muu hulgas Aegna sadamasilla ehitamise.

Veel 1917. aasta juulis toetasid merekindluse komiteed esseere ja Ajutist Valitsust. Augustis aga toimus järsk murrang enamlaste kasuks. 5. septembril 1917 läksid paljud juhtivad kohad enamlaste kätte. Septembri lõpus otsustati kehtestada Revolutsioonikomitee kontroll Ajutise Valitsuse kohalike esindajate üle. 2. oktoobril 1917 moodustati Merekindluse Piirkonna Kaitsekomitee ja sellele allutati kogu sõjaline võim kindluse territooriumil. 22. oktoobril moodustati Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee ning järgmisel päeval võtsid enamlased oma kontrolli alla kõik olulised piirkonnad linnas ja kindluses.

16. ja 17. veebruaril 1918. aastal hakkasid sõjaväelased nii mere- kui ka maarinde positsioonidelt lahkuma. Sakslased maabusid 20. veebruaril Virtsus ning kolm päeva hiljem võeti Tallinnas vastu evakueerimisotsus. Rannapatareidesse saadeti õhkimiskomandod. Purustamisaktsioon algas ööl vastu 24. veebruari ja kestis ööni vastu 26. veebruarit. Aegna saarel õhiti 12-tolline patarei ja selle laskemoonalaod, puruks peksti ohvitseride eluruume ja süüdati sõdurite barakke ning osa saarel asunud elamutest. Terveks jäid patarei nr 14 ja komandopunkt, kuid kahurid veeti ära. Aegna põliselaniku Rudolf Klaamase mälestuste järgi oli kogu saar justkui tulemeri ning kui pärast enamlaste lahkumist Aegna rahvas Kräsuli saarelt tagasi tuli, oli kogu maa risu ja metallitükke täis.

Eesti iseseisvuse väljakuulutamisest Tartu rahuni

24. veebruaril 1918. aastal kuulutati välja sõltumatu Eesti Vabariik. Juba järgmisel päeval olid Saksa väed Tallinnas ning peagi asusid nad Naissaarele ja Aegnale. Kummalegi saarele jäeti 50-meheline garnison. Naissaarel moodustati eelmiste valdajate poolt maha jäetud vana tüüpi suurtükkidest kaks patareid, mille ülesanne oli riivistada sissepääsud Tallinna lahte.

Aegnat pidasid Saksa kindralid Naissaarest olulisemaks, sest nüüd tuli vastast oodata idast, mitte enam läänest nagu eelmise riigikorra ajal. Tõsiselt kaaluti, kas mitte taastada õhkimisel suhteliselt vähe kahjustatud 305-mm ehk 12-tollise patarei nr. 15 idapoolne soomustorn, ent mõttele tõmbas kriipsu peale remondimaterjali, eelkõige ülidefitsiitse värvilise metalli nappus. Otsustati rajada betoonpositsioon nimetatud patareist veidi ida poole kõrgele luitele. 1918. aasta kevadel paigaldati Aegna saarele neli 152-mm ehk 6-tollist vanatüübilist välisuurtükki ja kaks 105-mm moodsamat laevasuurtükki. Sakslased rajasid idarannikule kaks rinnatiseta sõõrjat suurtükialust 105-mm relvadele, lähedale ehitati väike laskemoonaladu. Millegipärast asendati alustele kruvitud suurtükid kahe 100-mm rataslafettsuurtükiga. Põhjaranniku ligidale olid sakslased paigaldanud paar õhukaitsesuurtükki, kuid need viidi hiljem ara. Mainitud kolmest patareist ei tehtud ainsatki lahingulasku, mis iseloomustab hästi tollast sõjalist olukorda Soome lahel.

Tallinna kaitse ei olnud sakslastele esmajärguline küsimus, kuna peamise Balti mere rivaali Nõukogude Venemaaga oli sõlmitud Bresti rahu ning Saksa laevastik oli niikuinii Balti merel ainuvalitseja.

1918. aasta sügisel tabas sakslasi ja nende liitlasi katastroof. 15. juulil 1918. aastal alanud II Marne’i lahingus läks initsiatiiv lõplikult Antantile ehk Inglismaa, Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriikide koalitsioonile. Üksteise järel kapituleerusid kõik Saksamaa liitlased. 28. oktoobril algas Saksa sõjalaevastikus ülestõus, mis 3. novembril paisus revolutsiooniks. Selle lainetus küündis ka okupatsioonivägedeni Eestis. 8. novembril algasid Saksa sõdurite manifestatsioonid, kus nõuti kojulaskmist. Nõrgendatud okupatsioonivõim pidas nendes tingimustes otstarbekaks tunnustada Eesti Ajutist Valitsust. 9. novembril teatati keisri loobumisest troonist.

11. novembril 1918. aastal kirjutati Compiegne’is alla vaherahule Saksamaa ja Antanti riikide vahel. Sellega lõppes I maailmasõda. 11. novembril 1918. aastal taasalustas tegevust Eesti Ajutine Valitsus ning algas Eesti Kaitseliidu loomine. Sel päeval viibisid Tallinna sadamas veel sakslaste kergeristleja Stralsund ja miinipanija Nautelius, järgmisel päeval lahkusid needki.

Ärevad teated tulid aga Nõukogude Venemaa poolt. 13. novembril tühistas Nõukogude valitsus Bresti rahulepingu ning alustas ettevalmistusi pealetungiks läänes. 15. novembril moodustasid Eesti enamlased Petrogradis Ajutise Revolutsioonikomitee, mis pidi juhtima võitlust nõukogude võimu taaskehtestamise eest Eestis. Eesti Ajutine Valitsus otsustas 16. novembril luua vabatahtlikest Eesti sõjaväe. Kaks päeva hiljem nõudis Punaarmee ülemjuhataja Narva, Valga ja Tallinna kiiret vallutamist. 19. novembril sõlmisid Ajutise Valitsuse esindajad Saksamaa peavoliniku August Winnigiga Riias lepingu võimu lõplikuks üleandmiseks kogu Eesti territooriumil.

22. novembril lõid Saksa sõdurid tagasi Punaarmee esimese katse vallutada Narva. 26. novembril vallutas Punaarmee Pihkva ja lahkuvate Saksa vägede kannul taandus Eestisse ka Vene valgekaartlik Põhjakorpus. Nendele suurtele ja dramaatilistele sündmustele lisandus asjaolu, et võõrvõimud olid Eestist ära viinud rohkesti seadmeid, toorainet ja toiduaineid. Lahkudes hävitas Saksa sõjavägi siia jäänud kergerelvi, rääkimata lõhkeainest ja raskerelvadest. Tänu kohalikele eesti töölistele, kes juhtisid täislaaditud vagunid kõrvalistele teedele, rikkusid ärasaatmiseks määratud vedureid ja vaguneid või laadisid neid taas tühjaks, õnnestus minimaalsemalgi määral relvastada neid väeosi, kes esimestena Punaarmeega võitlusse asusid.

27. novembril 1918. aastal võttis Eesti Ajutine Valitsus lõplikult vastu otsuse kaitsta relvade jõul Eestit Punaarmee vastu. Juba järgmisel päeval tungisid Punaarmee ülekaalukad jõud Eestisse. Lahingutega Narva all algas 14 kuud kestnud Vabadussõda. Enamlased said väga hästi aru, et kui neil õnnestub vallutada Tallinn, siis ülejäänud maa hõivamine on juba lihtsam. Loomulikult arvestasid ka Eesti Ajutine Valitsus ja väejuhatus, et vastase pealöök tuleb Tallinna suunas. Väga reaalseks peeti, et Punalaevastik teeb katseid pääseda Tallinna lähistele ning linna pommitades tekitada mitte ainult suuri kahjustusi, vaid elanikes paanikat ning äraootaval seisukohal olnud enamlaste aktiviseerimist. Aegna kindlustustel oli määrav roll Eesti pealinna kaitsmisel mere poolt.

Vabadussõja keerulistes tingimustes kujunes välja rannakaitse keskorganisatsioon. Kuna eestikeelne sõjaline terminoloogia oli alles kujunemas, kandsid ka rannakaitse keskasutused veidi kohmakaid nimetusi, mis olid tõenäoliselt otsetõlked vene keelest. Nimevormid sümboliseerivad tolleaegset olukorda, kus ülekaaluka vaenlase pealetung sundis lühikese aja jooksul moodustama selliseid kaitseväe struktuure, mida tavalistes tingimustes poleks niipea loodudki. Kuni 11. detsembrini 1918 allus Tallinna Ranna Kindluse Piirkond (ülem kapten Konrad Rotschild), s-h. Naissaare ja Aegna merekindlused Kaitseliidule. 13. maini 1919 kuulusid rannakindlustused 1-se Kindluse Raskesuurtükiväe Divisjoni (ülem alamkapten Eduard Aindt) alluvusse. 16. veebruaril 1919 moodustati merejõudude koosseisus rannapatareide osakond, mille ülemaks määrati leitnant Fedor Pohlmann, 7. juunil sai tema asemele Joann Masik. 18. juunil reorganiseeriti rannapatareide osakond meresuurtüki ja rannakindlustuste osakonnaks ja see 22. juulil omakorda Merekindluste Suurtüki ja Miini Valitsuseks. Juba nelja kuu pärast see valitsus kaotati ning 10. oktoobril 1919. aastal moodustati selle asemele Merekindluste Staap, mida juhtis nädalajagu veel leitnant J. Masik. 17. oktoobril määrati staabi etteotsa kapten Johannes Roska (1935. aastast Orasmaa).

Merekindluste ülesehitamine nõudis suuri jõupingutusi, alustada tuli peaaegu nullist. 1918. aasta veebruaris Tallinnast lahkunud enamlased olid hävitanud Aegnal peaaegu kõik, mis võimalik. Kui sakslased Aegnal mingit huvi üles näitasid, siis eelkõige säilinud laskemoona ja metalli vastu. Isegi pärast seda, kui kohalik Saksa staap signeeris 11. novembril 1918. aastal lepingu Naissaare ja Aegna üleandmiseks eestlastele, ei lasknud Aegnal paiknenud Saksa sõjaväelased Eesti esindajaid saarele. Aleksander Varma andmeil käisid sellele vaatamata Kaitseliidu korraldusel kaks ohvitseri ja kaks rahvaväelast juba 9. novembril saarel.

13. novembril 1918 andis Eesti Kaitseliidu ülem polkovnik Jaan Unt kapten Konrad Rotschildile korralduse Tallinna piirkonna rannakaitse üle võtta. Kaitseliidul ei olnud anda mehi ega suurtükke, kõik tuli ise leida. Juba järgmisel päeval asus Rotschild koos leitnant Johannes Paulsoni ja lipnik Joosep Sillaga tutvumisreisile saartele. J. Paulson määrati Aegna ja lipnik J. Sild Naissaare komandandiks. Sakslased võtsid neid väga umbusklikult vastu ning seletasid, et neil on käsk suurtükid saarelt lahkudes kaasa viia või kui see pole võimalik, siis purustada. Kahurite eestlastele andmine ei tulnud kõne allagi. Kui Rotschild andis Saksa veltveeblile raha, lubas see midagi välja mõelda, et kahurid jääksid saarele. 13. novembrit, kui esimesed Eesti kaitseväelased saarele asusid, tähistati hiljem Aegnasaare Komandantuuri sünnipäevana. Pärast tutvumisreisilt naasmist asus kapten K. Rotschild tegema ettevalmistusi, et saari tegelikult üle võtta. Raskusi oli meeste saamisega, sest kaitseliitlastele tollal palka ei makstud ja ilma ei tahetud linnast välja minna. Asjast saadi siiski üle nii, et kinnitati kapten K. Rotschildi ettepanek saartele sõitjatele päevaraha maksta.

Aegna mehitamine kaitseliitlastega algas 17. novembril 1918. aastal, kui Saksa väed lahkusid Aegnalt ning samal päeval sõitsid saarele leitnant Mahlstein ja leitnant Johannes Arro koos 12–15 kaitseliitlasest ja kooliõpilasest moodustatud väesalgaga, et Aegna kindlus üle võtta. Järgmisel päeval jõudis kohale Aegna esimene komandant leitnant Johannes Paulson. Enne taastamistöödele asumist tuli kindlaks määrata kahjustuste ulatus. Esialgne ülevaatus andis kurva pildi. Selgus, et ohvitseride ühiselamust sadama pool oli metsa all virn 305-mm ehk 12-tolliseid mürske, teine virn oli sadamasillal. Kohalike elanike ütluste järgi vedasid sakslased neid patareist. Ohtrasti oli metsa laiali pillutud laskemoona. 305-mm rannapatarei ülevaatus näitas tõsiseid kahjustusi. Parempoolse torni betoonosa oli purustatud ning lõhkeainekelder kokku varisenud. Mürsukeldri alumises osas leiti põrandalt 20 lõhkemata mürsku. Vasakpoolse torni betoonosad olid plahvatustest pragunenud, mõlema torni sisemised mehhanismid osaliselt rikutud või purustatud. Torni raudosal oli kaas pealt ara ning üks tahvel vedeles torni taga maas, teised betoonosa peal. Jõujaama diislid olid puruks lastud, õhukompressor ning jõukaablid tornides, jõujaamas ja tunnelis põletatud. Suurtükid olid siiski terveks jäänud.

Komandantuurile püstitatud ülesanne, pealinna kaitsmine mere poolt, näis võimatuna. Töömeestele polnud anda isegi tavalisi tööriistu, nagu näiteks kirveid, saage ja haamreid. Puudus oli kõigest, sealhulgas toidust. Samas ülekaaluka vaenlase kiire pealetung välistas igasuguse viivitamise suurtükkide kordategemisel.

28. novembril 1918. aastal, kui algas Vabadussõda, oli Tallinn mere poolt kaitstud ainult ühe 42-liinilise 1877. aasta mudeli järgi valmistatud suurtükipatareiga, mis oli Naissaarel jõutud selleks ajaks korda teha. Eesti merejõud koosnesid küll juba kahest laevast, kuid nende abi rannakaitsele ei tulnud esialgu arvessegi. Üks neist, suurtükilaev Bobr (hiljem Lembit) seisis liikumisvõimetuna ja rikutud suurtükkidega Tallinna sadamas. Teine vahilaev Lauterbach (hiljem Laine) oli küll korras, kuid oma 57-mm suurtükiga ei kujutanud endast arvestatavat lahinguüksust. Sellest kõigest järeldub, et Tallinn oli Punalaevastiku vastu peaaegu kaitseta.

Leitnant R. Tammemägi mälestuste järgi kardeti Punalaevastiku rünnakuid kõige enam pärast 28. novembrit, kui lahingutegevuses osales ka punaste sõjalaevu. 29. novembril nähti Soome torpeedopaadilt Arensgrundi kohal üht Vene ristlejat, mis suundus läände. Räägiti Vene sõjalaevast Aegna taga. Tegelikult oli see vene hospidalilaev Okean, mis sakslaste nõudel pidi Tallinna sadamast lahkuma. Ka sakslastel oli andmeid, et järgmise päeva koidikul on oodata punaste dessanti Tallinna lahes või Viimsi poolsaarel. Viimsisse toodi seepeale Eesti kaitseväelasi ja kahureid, mis olid seal detsembri keskpaigani, kui Tallinna saabus Inglise laevastik. Anti korraldus, et Aegnale tuleb toimetada kaks sakslaste käest saadud 76-mm vene kahurit. Kahurid jõudsid saarele sama aasta 1. detsembril. Õnneks osutusid kuuldused Punalaevastiku liikumisest Soome lahe lääneosas alusetuks. Nagu hiljem selgus, põdes Vene Balti laevastik tollal niivõrd suurt korralagedust, et ta lihtsalt polnud võimeline oma baasist nii kaugele lahkuma. Kahjuks seda keegi tollal Tallinnas ei teadnud. Kriitiline ajajärk Tallinna kaitse seisukohast kestis 12. detsembrini, siis saabus kauaoodatud Inglise laevastik, tuues pealinnale julgeolekutunde merepoolse hädaohu vastu.

1918. aasta detsembri lõpuks vähenes Vene Balti laevastikus korralagedus ning nad söandasid saata oma ristlejaid Tallinna alla. Kuigi teati, et Tallinna lahes on Inglise laevastik, loodeti selle peale, et Eesti töölised võtavad linnas võimu oma kätte. See polnud Vene võimudele esimene ega viimane kord, kui panustamine soovitule maksis valusalt kätte. Inglise eskaader vangistas 26.-27. detsembril 1918. aastal Tallinna lahte tunginud miiniristlejad Spartak ja Avtroil. Mõlemad sõjalaevad anti üle Eestile ning pärast remonti jätkasid miiniristlejad Eesti mereväe koosseisus.

Aegna saare esimene komandant Johannes Paulson oli Vabadussõja algul seotud muude kohustustega ning teda asendas 1. detsembrist 1918 kuni 27. jaanuarini 1919 lipnik August Aron. 30. juulil 1919 nimetati leitnant Johannes Paulsoni asemele uueks komandandiks leitnant Ernst Kogger. Aegna komandandil olid samad volitused kui Tallinna komandandil ja garnisoni ülemal, sõjaväeliselt olid tal iseseisva väeosa (polgu) komandöri õigused. 14. mai 1919. aasta seisuga oli saarel 4 ohvitseri, 2 sõjaväeametnikku ja 135 reameest. Vabadussõja ajal oli oluline saarel asuvate sõjaliste objektide valve. Seda ülesannet täitis vahtkond, keda nimetati tollal karauuliks. Vahtkond koosnes Vabadussõja ajal 15 mehest ning selle ülemaks oli allohvitser. Valve all olid kassa, peavaht, moonaladu ja sadamasild. Üks käskjalg asus kantseleis.

Taastatava 305-mm patarei nimetus oli Aegna 12-tolline patarei. Kui Merekindluste Staap meie rannapatareide numbrid ühtsesse süsteemi pani, nimetati see rannapatareiks nr. 1. Selle komandöriks oli Aleksander Kuhlberg (Kuulberg), kes ise tollal saarel ei asunud. Korrastustöid juhtis tema abi aseohvitser Jaak (Jakob) Feldmann. Sõjalises mõttes oli kõige olulisem 305-mm patarei taastamine, millega alustati esimesel võimalusel. Esialgu tegid seal taastamistöid Veeteede Ameti mehed soomlase Väino Yllane juhtimisel.

Selle hiidkahuri soomustornide komandöri abiks määratud Jaak Feldmanni mälestuste järgi saadeti 14. aprillil 1919 koos temaga Aegna saarele kahuriväe asjatundja II järgu kapten Benno Gerhardt, Sadamatehaste insener Edgar Heinrichsen ja veel mõned vilunud meistrid Sadamatehastest. E. Heinrichsenist sai 12-tollise patarei taastamistööde üldjuht. Kaasa tuli ka Veeteede Ameti insener Meder. Aegnale jõudes suunduti kõigepealt 12-tollise patarei juurde, kus remonditi Veeteede Ameti meeste abiga parempoolset soomustorni.

Jaak Feldmann oli hea spetsialist raskesuurtükkide alal. I maailmasõja ajal teenis ta soomuslaeval Poltava 305-mm suurtükitorni vanemana, seejärel suunati ta 1916. aasta detsembris Sõrves ehitatavasse 305-mm rannapatareisse. Benno Gerhard oli kuni 1918. aasta detsembrini Vene sõjalaevastikus ristleja Bogatõr juht. Pärast Nõukogude Venemaa sõjategevuse algust põgenes ta Peterburist Soome ning sealt siirdus Tallinna, kus asus Kaitseliidu ridadesse. Edgar Heinrichsen sai tehnilise kõrghariduse Saksamaal Kyffhäuseri polütehnikumis, I maailmasõja ajal teenis Tallinna sõjasadamas ning Vabadussõja ajal tegutses Sadamatehaste peainsenerina, mereväe rannakindluste ehitusosakonna ülemana ja Sadamatehaste valitsuse ülemana.

Tööd Aegnal toimusid mitmes lõigus. Kõigepealt viidi keldrist välja lõhkemata mürsud ning samal ajal hakati Saaremaalt, Naissaarelt ja Hiiumaalt kokku korjama patareide laialipillutud osi, mida saarel või Tallinna tehastes korda tehti. Pingsad remonditööd kestsid pärast esimest proovilaskmist kesksuveni. Tööd rühiti teha ööd ja päevad. Esialgu andis ruumide valgustamiseks elektrit patarei juurde toodud lokomobiil, kuid üsna pea seadsid Sadamatehaste mehed jõujaamas üles uue 150-hobujõulise diiselgeneraatori ja suruõhu andmiseks kompressori. Parempoolse suurtükitorni mehhanisme üle vaadates leiti, et need on praktiliselt terved ning torni saaks käsitsi laadida, kui ta paigas oleks. Paigaldamist takistas aga torni tugirõngas ehk pesa, mis oli plahvatamisel muljuda saanud. Feldmannile anti käsk saada 1. maiks 1919 üks soomustorn laskekorda. Muljutud tornipesa tõttu jäi ülesanne küll täitmata, kuid proovilasud tehti 1. mail liikumatust ja veidi ripakil tornist siiski ära. Mingeid vigu suurtükimehhanismide juures proovilaskmise ajal ilmsiks ei tulnud ja see andis meestele kindlustunnet, et ollakse õigel teel.

Kui raskepatarei ülem leitnant Aleksander Kuhlberg 1919. aasta mais patareisse jõudis ja remonditööde juhtimise aseohvitser J. Feldmannilt üle võttis, hakkas ta komplekteerima 305-mm patareile asjatundlikku meeskonda. Tollal oli patareis 20 sõdurit, kuid mitte ühtegi spetsialisti. Suurtüki taastamise keerulisi töid polnud võimalik asjatundjata teha. J. Feldmann sai loa valida spetsialiste oma äranägemise järgi. Ta käis Mereväe Ekipaažis, laevadel ja Tallinnas asuvates väeosades, et vajalikke inimesi leida. Oskajatel meestel õnnestus ka tornipesa ära rihtida ning torn pesale paigaldada.

Mitmeid rannakindluste taastajaid autasustati kõrgete aumärkidega. J. Feldmannile, E. Heinrichsenile ja B. Gerhardile anti I liigi 3. järgu Vabadusrist.

305-mm kahuri meeskonna elupaigaks saadi esialgu vanas barakis üks ruum. 20. mai 1919. aasta seisuga oli patarei nimekirjas 2 ohvitseri ja 60 rahvaväelast, 6. septembri 1919. aasta seisuga oli ametis 170 inimest.

Vasakpoolse tornikahuri esimene proovilaskmine toimus 1920. aasta mais, kuid kahuri remont ja moderniseerimine kestis veel 10 aastat. Tööde lõpuks pikenes selle laskekaugus 40 kilomeetrini.

1919. aasta oktoobris ja novembris oli 12-tolline patarei täies koosseisus Peterburi ligidal, kus nende ülesandeks oli Judenitši vägede toetamine Krasnaja Gorka fordis, kui Vene valgekaart Peterburi ründab. Jõuti vaid 20 km kaugusele fordist, kui selgus, et valgekaartlased taganevad. Seetõttu pidi ka 12-tollise patarei meeskond taanduma ning nad tulid laevaga Aegnale tagasi. Ära oldi saarelt umbes kuu aega.

Saare lääneranda, Talneemest sadakond meetrit loode poole rajati 1918. aasta lõpus ajutine patarei. Sinna paigaldati neli vana 190-puudast suurtükki. Need olid Canet’ tüüpi 152-mm ehk 6-tollised kahurid, mis asusid rataslafettidel. Kahurid olid konstrueeritud 1871. aastal ning hiljem neid mõnevõrra täiendati. Suurtükke hakati tootma 1875. aastal Obuhhovi ja Permi tehases. Nende kahurite mürsk kaalus 33,7 kg ning laskekaugus oli ligi 9 km. 1919. aasta suvel viidi need kahurid rindele. Seda suurtükipositsiooni Talneemest loode pool hiljem enam ei taastatud.

305-mm rannapatareist sadakond meetrit ida poole endistele Saksa 105-mm patarei alustele paigaldati Vabadussõja lõpuks kaks soomuslaevalt Slava pärit 6-tollist Canet’ kahurit. Samal ajal algas uue positsiooni projekteerimine senisest mõnisada meetrit ida poole luidetele Eerikneeme lähedal. Patarei kandis algul Aegna 6-tollise patarei ja 1919. aasta II poolest Aegna saare patarei nr. 2 nime. Patarei ajutiseks ülemaks sai leitnant Johannes Paulson ja tema abiks algul aseohvitser Pihlakas ja 16. juunist 1919 aseohvitser Emil Sinisoff. 20. mai 1919. aasta seisuga oli 6-tollises patareis nimekirja järgi 22 rahvaväelast, ohvitsere ei olnud. 1919. aasta suvel viidi need kahurid rindele. Sõja lõpus nimetati Aegna saare patarei nr. 2 ümber rannapatareiks nr. 2.

3. jaanuaril 1920. aastal Sõjaväe Varustusvalitsusele esitatud aruandes on kirjas, et rannapatareis nr. 2 on laskekorras kaks 152-mm suurtükki, mis võisid tulistada 12,5 km kaugusele. See oli suurem laskekaugus kui teistel sama tüüpi kahuritel, erinevus tulenes suuremast tõstenurgast. Rannapatarei nr. 2 kahuritel oli see 25°. Seda tüüpi kahuritele oli jäänud Eestisse rohkesti mürske ja laenguid.

Endine patarei nr. 14 jäi terveks, kuid oli relvadeta. Sinna paigaldati 1919. aasta lõpus kolm laskekorras 130-mm kahurit. Need kahurid valmistati tõenäoliselt Inglismaal ning toodi I maailmasõja ajal Arhangelski kaudu rongide ja laevadega Saaremaale. Kaks kahurit paigaldati Vabadussõja ajal raudtee-platvormile ning nad kandsid nimesid ,,Kalevipoeg” ja ,,Rasputin”. 1919. aasta lõpus oli kolm 130-mm suurtükki juba Aegnal. Suurtükk kaalus 16,83 tonni, millest raua kaal oli 5,35 tonni. Kahurite raua pikkus oli 7,02 meetrit ehk 54 kaliibrit. Kahurite laskekaugus oli 14,4 km ja mürsu kaal 36,7 kg.

Esialgu kandis kolmest kahurist koosnev patarei Aegna 130-mm patarei nime. 10. oktoobril 1919. aastal nimetati see ümber rannapatareiks nr. 3. 1920. aasta jaanuari alguses oli 130-mm kahurite jaoks 292 lahingumürsku ja 268 lahingulaengut, lisaks veel 56 õppemürsku ja laengut.

130-mm patarei ülemaks sai alamleitnant Ernst Kogger ja tema abiks aseohvitser Valdur Järv. 9. augustist 13. septembrini 1919 oli patarei komandöriks kapten Arved Melkov. 20. mai 1919. aasta seisuga oli 130-mm patareis nimekirja järgi l ohvitser ja 24 rahvaväelast.

Sõjaväele kuulunud hoonetest oli alles vaid üks maja. 12-tollise patarei juures asus punastest tellistest ehitatud helgiheitjajaam. Sellesse majja majutati patarei meeskonda kuulunud sõdurid. Komandant Paulson ja alamleitnant Kogger elasid endises talumajas, mis jäigi komandandi elamuks. Seal asusid veel kantselei ja telefonikeskjaam.

Vaatamata sõjaoludele toimus Aegnal ka kommunikatsioonide ja elumajade korrastus. Näiteks algas 1919. aasta juulis ühiskasarmu ehitamine. Tollal oli 180-kohaline kasarm mõeldud ainult rannapatarei nr. 1 jaoks, mille koosseisus oli 170 meest. Ühiskasarmus elas mõnda aega ka osa poissmeestest ohvitsere ja allohvitsere, 2–3 meest koos. Koos kasarmuga ehitati abihooned. Kasarm valmis jõuludeks ja selle sisseõnnistamise pidu oli mereväe aastapäeva eelõhtul. Merejõudude juhataja Johannes Herm ja merekindluse ülem Johannes Roska lahkusid saarelt öösel, et väikese aurikuga linna sõita. Suure udu tõttu nad eksisid ära ja sattusid Kakumäe ranna lähedale. Seal tuli neil oodata järgmise päeva õhtuni, kui udu hajus ja nad said linna sõita. Ärevus oli muidugi suur ning kardeti juba, et laev hukkus ja koos sellega ka kogu meie mereväe ja merekindluste juhtkond.

Vabadussõja ajal tehti Aegnal ka muid pakilisi töid. Näiteks 10. juuliks 1919 oli tsingitud telefonitraate paigaldatud kogupikkuses 10 versta, elektrijuhtmeid 200 meetrit ning 52 elektrilampi. Saarel oli korda tehtud väike elektrijaam ning ehitati veduridepoo.

1920. ja 1930. aastad

Komandantuur

1940. aastani kasutati ametlikes dokumentides, perioodikas ja inimeste erakirjades nimevormi Aegnasaare Komandantuur. Hiljem on ka ajaloolistes uurimustes eelistatud Aegna komandantuuri nime, seetõttu käsutame allpool lihtsamat vormi.

Aegna komandantuur oli oma suurekaliibriliste kahurite tõttu ainuke seesugune Eestis. Patareide juhtimisel oli kasutusel hulk tundlikke seadmeid, mille hooldamine ja järelevalve nõudis spetsiifilisi oskusi. Komandantuur omandas iga aastaga üha enam tehnilise väeosa ilmet. Üheks eripäraks oli saare isoleeritus, mis tingis kõrvalharudega tegelemise, millega mandril asunud väeosa kokku ei puutunud: elektrijõujaam, raudtee, pesukoda, leivatehas, toidu- ja kütteainetega varustamine jms. Tihtipeale olid lisakohustused aeganõudvad, näiteks tuli 1924. aastal toimetada Tallinnast Aegnale 500 kantsülda küttepuid.

Aegnal asus Eesti merekindluste suurim üksus, kus teenis ligikaudu pool merekindluste isikkoosseisust. Erinevalt Naissaarest asustati Aegna elanikud 1922. aastal ümber lähedal asuvale Kräsuli saarele ja Viimsi poolsaarele ning kogu 292 ha suurune saar muudeti suletud territooriumiks. Elanikest vabanenud majad remonditi ning anti ohvitseridele ja üleajateenijatele korteriteks.

Aegna komandantuurile allutati 1927. aastast patareid Leppneemes (rannapatarei nr. 8), Miidurannas (rannapatarei nr. 7) ja Randveres (rannapatarei nr. 15).

18. juunil 1930. aastal kinnitas Vabariigi Valitsus Aegna komandantuuri rahuaegse koosseisu. Selle dokumendi järgi kuulusid staapi komandant, tema adjutant, sideülem (kes oli ühtlasi gaasikaitse juhataja), 8 ohvitseri, insener-mehaanik, mehaanik, majandusülem, laekahoidja (kes oli ühtlasi kortermeister) ning asjaajaja.

Sideülemale alluvas sidekomandos oli 7 üleajateenijat ning 13 ajateenijat, insener-mehaanikule alluvas mehaanikakomandos 15 üleajateenijat ning 12 ajateenijat, adjutandile alluvas administratiiv-majanduse komandos 5 üleajateenijat, 3 ajateenijat ning 4 eraisikut. Ambulantsis oli ette nähtud üleajateenija ja ajateenija ning 6 voodikohta haigetele. Rannapatarei nr. 1 koosseisu kuulusid 5 ohvitseri, 15 üleajateenijat ja 89 ajateenijat, rannapatareis nr. 3 oli ette nähtud 5 ohvitseri, 10 üleajateenijat ja 84 ajateenijat ning rannapatarei nr. 10 koosseisu kuulusid ohvitser, 3 üleajateenijat ja 10 ajateenijat. Koos Miidurannas asunud rannapatareiga nr. 11 oli Aegna komandantuuri koosseisus rahu ajal ette nähtud 22 ohvitseri, 61 üleajateenijat ning 248 ajateenijat.

Sõjaaegsed koosseisud olid märksa suuremad: staabis 11 ohvitseri, 29 allohvitseri ja 23 madrust, sidekomandos 2 ohvitseri, 21 allohvitseri ja 43 madrust, mehaanikakomandos 2 ohvitseri, 27 allohvitseri ja 32 madrust, degaseerimise komandos 1 ohvitser, 3 allohvitseri ja 18 madrust. Ambulatooriumis pidi olema üks ohvitseri ja kolm allohvitseri aukraadiga meedikut ning neli madrust.

Komandantuuri kantselei kolis pärast ühiskasarmu valmimist 1919. aasta lõpus nn. punasesse majja ja telefonikeskjaam selle vastas asunud laudkuuri.

1922. aastal valmis ohvitseride kasiino hoone, mida mõnda aega kasutati staabina. Peagi asus staap hoonesse nr. 21, kus komandandi kabinet oli 8,6 m² suurune. Hoones asusid veel komandandi adjutandi, laekahoidja, asjaajaja ning majandusülema kabinet, raamatukogu, arhiiv, vahtkonna- ning muud ruumid. Hävinud.

Saare keskkomandopunkti ülesannet täitis esialgu patarei nr. 1 taha luitele püstitatud triangulatsioonitorni taoline puitkonstruktsioon. Ajakohane keskkomandopunkt valmis Eerikneemel 8. oktoobril 1927. aastal. Tegemist oli kahekorruselise betoonvarjendiga, mille ümber kuhjati põllukividest kõrge vall. Lae moodustasid 8 ja 12 tolli paksused soomusplaadid, mis olid pealt asfalteeritud. Keset lage seisis suhteliselt madal silindriline soomustorn vaatlus-piludega. Selle juhtimiskeskuse varemed on säilinud tänaseni ning võetud mälestisena kaitse alla.

Aegna ja teiste rannapatareide efektiivsus olenes mitte ainult suurtükiväelaste professionaalsusest, vaid ka kõigi tasandite koordineeritud, kiirest ja täpsest tegevusest. Seetõttu hangiti rannapatareide tule juhtimiseks väga erinevaid seadmeid ja ehitisi: sihikuid, kaugusmõõtureid, tulejuhtimisseadmeid, sidevõrke, helgiheitjaid, vaatlus- ja mõõtepunkte. Optilisi seadmeid (sihikuid, kaugusmõõtureid, käärpikksilmi jms.) osteti merekindluste jaoks välismaalt. Sidevahendeid, nurgamõõtjaid ja tulejuhtimisseadmeid püüti valmistada Eestis, sest tavaliselt tuli kohapeal toodetu välismaisest odavam ega olnud ka kvaliteedilt kehvem.

Merekindluste efektiivsus sõltus suurel määral patareide koostöövõimest. Selle huvides kujundati 1930. aastatel välja merekindluste vaatlusvõrk, mis koosnes Tallinna lähedal rannikul ja saartel sisse seatud vaatlus- ja mõõtepunktidest. Selleks kasutati peamiselt olemasolevaid ehitisi, aga vajaduse ja võimaluse korral ehitati ka uusi. Näiteks üks 13 vaatlustornist oli Aegna vahitorn [tänaseks hävinud – A.T.]. Sõja puhul pidid need punktid saatma rannapatareidesse andmeid vaenulike laevade paiknemise kohta ning aitama korrigeerida suurtükituld. Merekindluste tähtsaimaks vaatlus- ning tulejuhtimispunktiks pidi saama 1939. aastal ehitatud Viimsi ülemine tuletorn Lubja mäel, kust avanes vaade merekindluste kogu tegevusväljale. Kuna Eesti merekindlused olid Soome kolleegidega veealuste sidekaablite kaudu ühenduses ja kokkulepped ammu sõlmitud, oleks saanud vajaduse korral Viimsist korrigeerida ka Soome rannakaitsekahurite tuld Helsingist lõuna poole jääval merealal.

Lahinguvalgustuse abinõudena oli saarel üles seatud kolm helgiheitjat koos jõujaamade ja vaatluspunktidega. Vaatlusvõrguga olid tihedalt seotud helgiheitjate vaatluspunktid. Aegna komandandi käskkirjaga moodustati 19. mail 1925. aastal komisjon helgiheitjate vaatluspunktide kohta käivate tingimuste väljatöötamiseks. Komisjon lähtus sellest, et vaatluspunkt peab asuma helgiheitja ja patarei vahel helgiheitjast võimalikult kaugel, sest ta ei tohi piirata helgiheitja valgustussektorit. Punkt peab olema võimalikult kõrgel ning asuma mere ääres, et olla võimalikult lähedal vaadeldavale märgile. Komisjon soovitas vaatluspunktid ehitada tornikujuliste ehitistena, mille tipus oleks kinnine ruum, kuhu mahuksid vaatleja, telefonist ning kõik vajalikud abivahendid. Komisjon soovitas rannapatarei nr. 1 vaatluspunktina kasutada kaht Vene ajast pärinevat kraanat, mille pealmine osa vastas tingimustele. 1927. aastal ehitas komandantuur majanduslikul teel kolm helgiheitja vaatluspunkti. Helgiheitja nr. 1 4 m² suurune tornikujuline puidust vaatluspunkt toetus raudkividest alusele, oli teistest veidi suurem, laudpõranda ja seintega, puidust katus oli kaetud tõrvapapiga. Helgiheitja nr. 2 ja 3 vaatepunktid olid 3 m² suurused.

I maailmasõja ajal saare loodenurka ehitatud 12-tollise patarei helgiheitjavarjend koos prožektoripositsiooniga erilist remonti ei vajanud. Alles 1930. aastate keskel ehitati positsioonile uus platvorm, millele sõitis välja kindluse võimsaim helgiheitja (2,2 miljardit küünalt). Helgiheitja toodi saarele 1924. aastal. Eduard-August Lemmingu andmeil oli 210-sentimeetrise helgiheitja valgusvihk nii äge, et Aegnast lastuna olevat selle valgel võinud Naissaare rannas ajalehte lugeda. 1930. aastateks ulatus selle helgiheitja valgustusulatus 8,3 kilomeetrini. Varjendist sai helgiheitja viia kitsarööpmelist raudteed pidi Kurikneemel asuvale lahingupositsioonile. Kogu seda kompleksi nimetati helgijaamaks nr. 1.

Rannapatareide varustamist kodumaise tehnikaga võimaldas silmapaistvate leidurite töötamine merekindlustes. Aastail 1933–1935 valmistati merekindluste ja mereväebaasi töökodades rannakaitsesuurtükkide tulejuhtimise elektriline aparatuur. Töö algataja ja juht oli merekindluste insener-mehaanik kaptenmajor Johannes Plaks. Need tulejuhtimisseadmed paigaldati ka rannapatareisse nr. 2. Aastail 1934–1935 konstrueeriti kapten Friedrich-Viktor Pau algatusel ja juhtimisel komplekt rannapatareide tulejuhtimisabinõusid, mis olid eriti vajalikud patareist mittenähtavate tulealade tulistamiseks. 1927. aastal sai rannapatarei nr. 10 õhumärkide tulistamiseks automaattule-juhtimisaparatuuri, mille konstrueeris Karl Papello.

Kuna Eesti võimudel polnud idanaabri vallutusambitsioonide suhtes illusioone, siis on igati loogiline sõjalise koostöö otsimine teiste Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel asuvate riikidega. Vastuolud Poola ja Leedu vahel takistasid tõhusa liidu loomist. Siiski oli lähimate naabrite soomlastega kujunemas sõjaline koostöö Nõukogude Liidu võimaliku rünnaku vastu. Mõlemal pool Soome lahte asunud merekindlustel oli siin tähtis roll, sest reaalseks eesmärgiks oli Soome lahe sulgemine.

24. jaanuarist 1921 juhtis komandantuuri kapten August Suurkivi, kaks kuud hiljem kapten Oskar Petsold (Pezold), 1. märtsist 1925 major Jaan Taadler, 23. detsembrist 1927 major Karl Aleksander Freimann, 15. aprillist 1934 major Otto Kivima (enne eestistamist Kleemann) ja 15. märtsist 6. augustini 1940 kaptenmajor Jaan Põder.

Rannapatarei nr. 1

Aegna komandantuur peab õigustatult oma suurimaks saavutuseks enamlaste poolt 1918. aasta veebruaris õhitud 12-tollise patarei kahe suurtükiga parempoolse torni taastamist ning juba 15. mail 1919 esimese proovilasu õnnestumist. Sellega oli juba Vabadussõja lõpul loodud võimalus tõrjuda Punalaevastik Tallinna lähistelt. 1920. aasta kevadel saadi korda ka vasak torn ja mais korraldati sellest proovilaskmine.

Rannapatarei nr. 1 oli 180 meetri pikkune betoonehitis, mille keskel paiknesid diiseljõujaam ja tulejuhtimispunkt, otstes aga kahekorruselised betoonplokid, mis mahutasid patareimeeskonna eluruume sõja puhuks, laengu- ja mürsukeldreid ning hulga muid ruume. Otsmiste betoonplokkide keskel olid ümmargused šahtid, kus pöörlesid soomustornide alused. Ühe soomustorni metallkonstruktsioon kaalus 770 tonni, millest liikumatu alus koos šahti ülaosas olnud soomusvööga 200 ja pöörlev osa 570 tonni. Viimase kroomnikkelterasest soomus kaalus 260 tonni. Torni soomusseina paksus oli 305 mm ja soomuslae paksus 203 mm. Torn pöörles hiiglaslikel kuullaagritel, mille diameeter oli 9,9 meetrit. Kuullaagris oli 144 kuuli ning ühe kuuli läbimõõt 152 mm. Tornis asus kaks suurtükirauda, ühe raua kaal oli 50,8 tonni ning pikkus 15,85 meetrit ehk 52 kaliibrit. Lähikaitseks oli suurtükiraudu võimalik langetada 1,5° allapoole horisontaalpinda ning maksimumkaugusele tulistamiseks tõsta kuni 35°. Laadimiseks tuli suurtükid langetada 15° tõstenurgani.

305-mm suurtükkide rauad olid valmistatud Petrogradis Obuhhovi terasvalutehases, tornid aga samas linnas asuvas metallitehases. Selle suurtüki mürsud olid kahe kaaluga: 446,4 ja 470 kg, mürsu pikkus varieerus 0,95 meetrist 1,53 meetrini. Mürsu algkiirus, mis sõltus viskelaengu kaalust, oli 762–915 m/s. Viskelaeng kaalus olenevalt tüübist 132–156 kg ja koosnes kahest osast ehk poollaengust. Aegna suurtükkide laengukambri pikkus oli 2,66 meetrit ja poollaengu pikkus 1,33 meetrit.

Rannapatarei nr. 1 mürsuvaru oli 3. jaanuaril 1920. aastal 135 lahingumürsku ja 196 laengut. II maailmasõja alguseks oli merekindlustesse kogutud 1253 305-mm suurtükimürsku ning 493 laengut, neist asus Aegnal 400 laengut. Üks lahingulask 305-mm suurtükist läks maksma 3000 Eesti krooni, sellest mürsu hind oli 2090 krooni ja laengu maksumus 910 krooni. Praeguses vääringus olnuks see umbes 150 000 krooni.

Kuigi Eesti riigile oli see kulukas, puudus meil alternatiiv võimaliku vaenlase tõrjumiseks. Seetõttu jätkati ka pärast sõjategevuse lõppu kalli, kuid tõhusa patarei korrastus- ja uuendustöid. 1922. aastal alustati soomustornide vahel asuva jõujaama laele tulejuhtimiskeskuse jaoks kolmanda soomustorni väljaehitamist. Suurema osa ehitus-, sealjuures raudbetoontöödest tehti 1924. aastal. Patarei läks sel ajal üle kesktulejuhtimissüsteemile. Patarei keskosas asuvale komandotornile toodi kuppel ehk pöörlev soomustorn Naissaarelt ning pandi paika 1925. aasta septembriks. Kupli diameeter oli väljast 3 350 mm ja seest 3 050 mm ning kõrgus väljast 2 455 mm ja seest 2 305 mm. Komandotorn oli varustatud elektrilise sihtimisseadme, sekundiarvesti ning kuplit pöörava elektrimootoriga. Tulejuhtimispunkti lael asetses 150 mm paksusest terasest valmistatud pöörlev kaugusmõõdutorn, mille läbimõõt oli 3,35 meetrit ja kõrgus 0,75 meetrit. Läbi torni ulatus 6 meetri pikkune terasvutlaris optiline kaugusmõõtur (tolleaegses kõnepruugis kaugusmõõtja). Maksimaalne pöörlemiskiirus oli üks täisring minutis, kuid seda sai reguleerida, saavutamaks sünkroonsust sihtmärgiga. 1925. aastal paigaldati parempoolse soomustorni laele 57-mm merekahur, mida hakati kasutama õppelaskmiseks. Seda oli võimalik kasutada ka dessanditõrjeks.

Rohkem vigastatud läänepoolse ehk vasaku torni taastamine algas samuti Vabadussõja ajal. 1920. aasta mais sai sellest teha esimese proovilaskmise. Kõik vasakpoolse suurtüki ja torni mehhanismiosad, mis vajasid asendamist, toodi Naissaare põhjatipul asunud veneaegsest patareist nr. 10b.

Patarei laskesektor hõlmas Kaberneeme lahe, Rammu, Aksi ja Prangli saare, Naissaare ning Suurupi. Pidev töö toimus suurtükitule kiiremaks ja tõhusamaks muutmiseks. Kauge ja tabav tuli sõltus väga erinevate aspektide arvestamisest. Kõigepealt lasti üles sooja õhuga täidetud õhupallike, mille abil määrati tuule suund ja kiirus kõrgemates kihtides; iga mürsk kaaluti uuesti, määrati mürsu ja laengu täpne temperatuur; võeti arvesse sihtmärgi liikumissuund, kiirus ja kaugus. Kui objekt ei olnud nähtaval, siis saatsid andmeid nurgamõõtepunktid Naissaarelt, Kerilt, Pranglilt ja Leppneemest. Spetsiaalsed tabelid võimaldasid kiiresti määrata sihtimisnäidud, selleks ei tohtinud kuluda üle minuti. Sama ajaga pidi olema lõpetatud laadimine: elektriseadme käpad haarasid mürsu ja laengu, toimetasid need üles soomustorni ja tõukasid raua õõnde, siis sulgus lukk. Päästiku ülesannet täitis lüliti komandotornis.

1924. aastal värviti rannapatarei nr. 1 seinad ja pealmised osad õlivärvidega üle, värvide kombinatsioon valiti võimalikult lähedane ümbritsevatele esemetele ja maastikule. Aastail 1926–1934 kaeti betoonplokkide seinad ja ühendustunnelid liivaga. Et vältida objekti äärde demaskeeruva nn. vallikraavi tekkimist liivaseljandiku kuhjamisel, veeti liiv vagonettidega eemal olevatest luidetest. Selleks ehitati saarele ajutised rööbasteed. Edaspidiste tööde huvides korraldati komandantuuri ohvitseridele lende saare kohal. Maskeerimine jätkus ka hiljem. Näiteks 1935./1936. eelarveaastal rajati 2600 m3 ulatuses patarei kaitsevalli, mille pinnad kaeti mätastega. Nende tööde maksumus oli 4 760 krooni.

1933. aastal algas rannapatarei nr. 1 kindlustamine gaasirünnakute vastu. Selleks tihendati uste ja muude avade sulgurid ning suleti kahurite ambrasuurid presentmansettidega. Patarei ventileerimiseks pumbati sinna õhku läbi tulejuhtimispunktis oleva filtri. See tekitas patarei sees väikese ülerõhu ning allesjäänud piludest ja avadest ei tulnud gaas enam sisse, vaid neist voolas sees olevat õhku välja. Rannapatarei nr. 1 oli ainuke gaasikindel patarei Eestis. Projekti autoriks oli tolleaegne Eesti tippspetsialist sõjagaaside alal, Kõrgema Sõjakooli lektor Diedrich Buxhoevden.

1930. aastate lõpus oli rannapatareis nr. 1 neli laskekorras 305-mm vene ranna-kahurit, mille laskekaugus ulatus ligi 27 kilomeetrini. 1930. aasta paiku täiustas veneaegseid mürske Soome rannakaitsestaabi tehnikaosakonna ülem major (hiljem kolonel) Johannes (Jussi) Lambert Rikama. Ta lisas 305-mm mürskudele teravaotsalised õõnsad nn. ballistilised otsikud, mis vähendasid õhutakistust. Lisaks sellele laskis ta mürskudest välja sulatada lõhkelaenguks oleva trotüüli, vabanenud laenguõõne esiotsa kinnitati sulaparafiiniga puidust treitud 25 cm pikkune koonus ja seejärel valati trotüül tagasi. Selle operatsiooniga vähendati mürsu kaalu ja viidi raskuskese tahapoole. Täiustatud mürsud suurendasid 305-mm kahurite laskekaugust ligi 1,6 korda ja see ulatus pärast mürskude täiustamistöid 42–43 km. Laskemoona oli nende kahurite jaoks 1 253 mürsku. Rannapatarei nr. 1 sai kasutada kaht laskekorras 57-mm Hotchkissi kahurit, mille laskekaugus ulatus 6,4 kilomeetrini. Õppelaskudeks oli 1930. aastate lõpus 3 000 mürsku. Rannapatareis nr. 1 olid kõik neli suurtükki komplekteeritud rohkete tagavaraosade, tarbeasjade ja tööriistadega, seega sai kõikvõimalikke kahjustusi saarel operatiivselt ja korralikult korda teha.

Rannapatarei nr. 1 mõlemad suurtükid nõudsid väga suurt ja professionaalset meeskonda. Näiteks 15. veebruari 1927. aasta seisuga teenis selles patareis 15 üleajateenijat ning 99 ajateenijat. 305-mm suurtüki meeskonda valiti parimatest parimad.

18. juunil 1930. aastal kinnitatud Aegna komandantuuri koosseisu järgi oli rannapatareis nr. 1 ette nähtud 5 ohvitseri (patareiülem, torniülemad ja torniülemate abid), 15 üleaja- (veltveebel, 3 komendori, elektriinstruktor, 4 elektrikut, 2 motoristi, 2 kaugusemõõtjat, kuulipildur ja varahoidja) ning 89 ajateenijat (s-h. 10 komendori, 9 elektrikut, 3 motoristi, 3 telefonisti, 14 kaugusemõõtjat, 2 kütjat, 2 kuulipildurit ja kirjutaja)185. Lahinguolukorras koosnes rannapatarei nr. 1 meeskond 12 ohvitserist ning 239 allohvitserist ja sõdurist.

21. novembril 1920. aastal lahkus patareiülem Aleksander Kuhlberg tegevteenistusest. Patareiülema kohusetäitjaks jäi aseohvitser Jaak Feldmann. Kaks kuud hiljem, 24. jaanuaril 1921 sai rannapatarei nr. 1 ülemaks alamkapten Ernst Kogger. 1924. aasta augustist jäi patareiülema kohusetäitjaks vanemleitnant Johannes Theodor Bernhoff. Peagi anti talle kaptenmajori aukraad ning ta teenis sellel kohal kuni surmani 9. aprillil 1929. aastal. Seejärel oli rannapatarei nr. 1 ülemaks kapten Peeter Mei, kellel anti samuti kaptenmajori auaste. 8. detsembril 1938. aastal nimetati patareiülemaks Jaan Kibena, kes teenis patareis ohvitserina juba 1926. aastast ning oli 1931. aasta oktoobrist II torni ülem. 1. septembril 1939 sai patareiülemaks vanemleitnant Jaak Vendla, kes on meile varasemast ajast tuttav aseohvitser Jaak Feldmannina.

Rannapatarei nr. 2

Pärast Vabadussõda leiti, et rannapatarei nr. 2 asukoht endise sakslaste patarei kohal ei ole kõige sobivam, ning valiti uus positsioon mõnisada meetrit ida pool. Ehituskava kinnitati 25. mail 1923. aastal, järgmisel talvel toodi kohale ehitusmaterjal ning kogu suve kestsid Eerikneeme luidete lähedal ehitustööd. Neli sõõrjat betoneeritud süvendit läbimõõduga 5 meetrit olid ühes reas, meeskonnavarjendeid oli 7 ja laskemoonakeldreid 6. Komandopunkt paiknes süvenditest veidi tagapool, II ja III suurtüki vahemaal. Tegemist oli suhteliselt väikese betoonrajatisega, mille alakorrusele laskus trepp. Ülemise korruse moodustas betooniga kaetud 8-tolline soomusplaat, millele toetus liikumatu soomuskuppel.

Uude positsiooni seati üles neli Canet’ kahurit, millest kaks olid seni eelmisel positsioonil seisnud, ning kaks toodi 1923. aastal Meriküla patareist.

1924. aasta septembriks olid rannapatarei nr. 2 ehitus- ja seadistustööd lõpetatud ning sõjaministri abi ja merevägede juhataja juuresolekul toimusid esimesed proovilaskmised saarel varem olnud suurtükkidest. Selgus, et Meriküla patareist toodud kahurid vajasid Sadamatehases veel mitmesuguseid täiendus- ja remonditöid. 1924. aastal kaeti rannapatarei nr. 2 betoonehitised ja liivavallid mererohu ja adruga, et takistada liiva tuiskamist kahuritele. Umbes samal ajal ehitati patareide juurde paar pöördealust 76-mm välikahuritele, mis olid mõeldud kasutamiseks dessandi vastu. 1926.–1928. aastal kestsid patarei maskeerimistööd. Kahurid ja nende keskel asunud tulejuhtimispunkt värviti sobilike värvidega, suurtükid ja osalt ka laskemoonakeldrite sissekäike katvad traatvõrgud maskeeriti männiokstega. Samal ajal kaeti laskemoonakeldrid ja meeskonnavarjendid liivaga ning see omakorda mätastega. Patareist mööduv raudtee maskeeriti samblaga.

1927. aastal rajati komandopunkti liikumatu soomuskupli kõrvale betoonplatvorm käärpikksilma ja 6-meetrise optilise kaugusmõõtja jaoks. Kaugusmõõtja platvormi alla jäi kelder optiliste abivahendite jms. hoidmiseks. 1929. aastal ehitati patarei lääneossa varukomandopunkt. Järgmisel aastal pikendati patarei laskekaugust 20 kilomeetrilt 28ni. 1932. aastal tugevdati peakomandopunkti arvestusega, et selle lagi suudaks vastu pidada 6-tollise mürsu otsetabamusele. Komandopunkti seina vastas oli patarei kesklaskemoonaladu. 1920. aastate lõpus nimetati rannapatarei nr. 2 ümber merekindluste õppepatareiks. Õppelaskmistel asetati rauaõõnde 37-mm suurtükiraud, kuhu lähemal asetsevate märkide puhul sai omakorda kinnitada tavalise vintpüssiraua.

1940. aasta suveks oli rannapatareis nr. 2 neli töökorras 152-mm suurtükki ühes tagavaraosade, tarbeasjade ja tööriistadega. Patarei kasutuses olid moodsad tulejuhtimis-, lahinguside- ja elektriseadmed.

Eesti merekindluste patareidel olid erinevad laskekaugused, mis tulenes kahuri-raudade kõrgusest. Rannapatarei nr. 2 tõstenurk oli 25° ja selle esialgne laskekaugus ulatus 12,4 kilomeetrini. 1930. aastate teisel poolel, kui 152-mm mürskusid varustati ballistiliste otsikute ehk nn. tupedega, saadi samade kahurite laskekauguseks 16,5 kilomeetrit. Neid kahureid on nimetatud ka kaalu järgi 190-puudasteks (1 puud on 16,38 kg, seega 190 puuda on 4,75 tonni). Kahuriraua pikkus oli 3,34 meetrit ehk 22 kaliibrit. Selle mürsk kaalus 33,7 kg.

Rannapatareis nr. 2 teenis 15. veebruaril 1927. aastal 5 üleaja- ja 57 ajateenijat. Patarei veltveebel oli 1. aprillist 1924 Nikolai Tombert. Komandörina teenis alates 1. detsembrist 1924 nooremallohvitser Aleksander Raadik. Veel teenisid tollal rannapatareis nr. 2 üleajateenijatena Karl Attemann, Boris Leismann ja Jaan Grass. Viimati nimetatu oli ametis lukksepana, sest suurtükkide kasutamisel läks sageli vaja ka selle ala asjatundjat. Patareis teenis teisigi suurepäraseid spetsialiste. Nooremveebel Agu Tammsaar alustas 1937. aasta sügisel ,,152-mm Kanee rannakahuri käsitsemisõpiku I osa” koostamist. 152-mm ehk 6-tollised Canet’ meresuurtükid said nime leiutajalt, prantsuse suurtükiinsenerilt Gustav Canet’lt. 1891. aastal ostis Venemaa Mereministeerium G. Canet’lt täiskomplekti 152-mm merekahuri jooniseid ja peagi algas Obuhhovi terasevalutehases nende kahurite seeriatootmine. Kuna Eestis kasutati Canet’ kahureid mitmel pool, siis õpik oli suurtükiväelastele hädavajalik. Enne trükkimist tutvusid käsikirjaga meie tuntumad suurtükiasjatundjad. Kuna hinnangud olid positiivsed, lasi merekindluste juhatus õpikut paljundada 100 eksemplaris ning autorile määrati tehtud töö eest tasu. Nooremveebel Agu Tammsaar kavandas pärast esimese raamatu ilmumist avaldada Canet’ suurtükkide kohta muidki kasutamisõpikuid.

Rannapatarei nr. 2 ülemaks oli 1. septembrist 1924 kuni 1927. aastani Otto Kleemann. Hiljem muudeti rannapatarei nr. 2 õppepatareiks, mis ei olnud pidevalt mehitatud. Alles II maailmasõja puhkemisel mehitati patarei uuesti peamiselt kordusõppustele võetud reservväelastega.

Rannapatarei nr. 3

Vabadussõja lõpus asus rannapatareis nr. 3 kolm laskekorras 130-mm ehk 5,1-tollist kahurit. Igaüks kaalus 16,83 tonni, millest kahuritoru ehk raua kaal oli 5,35 tonni. Nende kahurite raua pikkus oli 7,02 meetrit ehk 54 kaliibrit. Kahurimürsk kaalus 36,7 kg. Järgnevatel aastatel teostati selles patareis peamiselt jooksvat laadi töid. Mahukas töö tehti helgiheitjatega. 1924. aasta suvel toimetati kohale 210-cm helgiheitja, sama aasta sügisel algas selle tarbeks jõujaama ehitamine. Jätkus rannakindlustuste maskeerimine, betoonehitised kaeti liivaga ja osalt mererohuga ning patarei esisele platsile istutati põõsaid. Näiteks 1928. aastal istutati patarei ümbruskonda ligi 700 puud, peamiselt toomingaid ja kaski. Suurtükipositsioonide kõrvale istutati metsviinapuid, et need põimuksid maskeerimisvõrkudesse.

1926. aastal ehitati 76-mm dessanditõrjekahuritele kaks pöördalust. 1929. aastal asendati kahe kahuri senised puitalused betoonist ja terasest alustega, mis kujutasid endast tsementeeritud sõõrjaid süvendeid läbimõõduga 1,5 ja sügavusega 1,2 meetrit. Keskel olevale poldile toetus pöörlev klamber rataslafettsuurtükkide jaoks. Need rataslafettidel vene välikahurid kaalusid 1 tonn. Kahuritoru pikkuseks oli 2,28 meetrit ehk 30 kaliibrit. Mürsk kaalus 6,6 kg ja selle laskekaugus ulatus 6,4 kilomeetrini. Kahur oli varustatud poolautomaatlukuga, mis pärast lasku ise avanes. Väljaõppinud meeskond tulistas kahurist 10 lasku minutis.

1929. aastal varustati rannapatarei nr. 3 Vickersi firma tulejuhtimisseadmetega. Teise maailmasõja alguses lisandus patareisse neljas 130-mm kahur, varustusse kuulusid ka moodsad side- ja elektriseadmed.

Lahingumeeskonna moodustasid 5 ohvitseri ning 98 allohvitseri ja sõdurit. Rannapatareis nr. 3 teenis 15. veebruari 1927. aasta seisuga 6 üleaja- ja 49 ajateenijat, veltveebel oli alates 1. aprillist 1922 Vassili Männi. Komandörina teenis alates 1. detsembrist 1926 nooremallohvitser Aleksander Kask ja sama aasta 1. novembrist Aleksander Samuel. Veel olid patareis üleajateenijad Leopold Rõõmusmägi, Karl Suuk ja Theodor Torpel.

18. juunil 1930. aastal kinnitatud Aegna komandantuuri koosseisu järgi oli rannapatareis nr. 3 rahu ajal ette nähtud 5 ohvitseri (patareiülem, kaks patareiülema asetäitjat ning kaks rühmaülemat), 10 allohvitseri (veltveebel, 4 komendori, 2 kaugusemõõtjat, telefonist, varahoidja ja kuulipildur) ning 84 ajateenijat (s-h. 20 komendori, 14 kaugusemõõtjat, 10 telefonisti, 3 elektrikut, 5 kuulipildurit ja kirjutaja).

6. juunil 1921. aastal määrati Johannes Theodor Bernhoff rannapatarei nr. 3 nooremohvitseriks. 1922. aasta novembrist edutati ta sama patarei ülemaks, kellena töötas 1923. aasta augustini, mil määrati rannapatarei nr. 1 ülema kohusetäitjaks. Hiljem oli pikemat aega 3. patarei ülemaks kapten Konstantin Tingas.

Patarei nr. 10

Mati Õuna andmeil asusid saare kirdenurga lähedal kahurid juba 1925. aasta lõpul. 1926. aastal ehitati tulevasele patareipositsioonile kuus laskemoonakeldrit. Ametlikult moodustati patarei 31. oktoobril 1927. aastal ja selle ülesandeks oli õhu- ja dessanditõrje. Tõenäoliselt oli sel ajal neli 75-mm õhutõrjekahurit juba puitplatvormidele paigaldatud. 1928. aastal piirati rannapatarei nr. 10 okastraataiaga. 1933. aastal võeti patareist üks 75-mm õhutõrjekahur ja anti see üle Tallinnas Kalamajas asuvale Õhukaitse Suurtükiväegrupile.

75-mm õhutõrjesuurtükke oli merekindlustes kokku kuus, neist neli Aegnal. Need kahurid olid konstrueeritud Canet’ tehases ning valmistatud Venemaal Obuhhovi ja Permi tehases 1891. aastal prantslastelt ostetud jooniste järgi. Eesti rannakaitsesse jõudis 75-mm kahurite täiustatud variant. Nimelt töötas Obuhhovi tehase ülem suurtükiväekindral R. Möller aastatel 1896–1898 nendele kahuritele välja kergema pöördlafeti, 1914. aastal aga konstrueeris täiustatud merekahuri baasil õhutõrjekahuri. Need olid 75-mm Mölleri tüüpi õhutõrjekahurid, mille kaal oli 2 tonni ning 3,75 meetri pikkune ehk 50 kaliibriline kahuritoru kaalus 0,91 tonni. Mürsk kaalus 4,9–6 kg. Teoreetiliselt võis seda tüüpi kahuritest tulistada 6 kilomeetri kõrgusele, kuid normaalne tabavus ulatus 4 kilomeetrini. Relvi võis käsutada ka dessanditõrjeks ning siis ulatus laskekaugus 9,8 kilomeetrini.

1927. aastal osteti Tallinnas elavalt eesti leidurilt insener Karl Papellolt 600 000 marga eest erakordselt efektiivne automaattulejuhtimisaparatuur. Selle seadme ametlikuks nimeks oli Õhukaitse Suurtükiväegrupi tulejuhtimise aparatuur T-5, mis paiknes kahes reisikohvri suuruses kastis ning arvutas välja sihtmärgi kauguse, tuule suuna ja tugevuse ning mürsu kõrvalekalde. Skaalale ilmusid vajalikud andmed, mis anti automaatselt edasi sihturile. Patarei juhtimispunktis oli igaks juhuks ka 2 meetri pikkune kaugusmõõdik. K. Papello aparatuuri ostsid ka Rootsi, Inglismaa ja USA. 1931. aastal kutsuti K. Papello tööle Saksamaale Carl Zeissi optika- ja peenmehaanikafirmasse.

1930. aastate teisel poolel ilmutasid 75-mm õhutõrjekahurid tugevaid kulumis-märke: suunamisseadmetesse olid tekkinud nn. surnud käigud ehk loksud ning tulistamisel ei saavutanud mürsud rauaõõnes enam normaalseid pöördeid. Senised suurtükialused asendati uute positsioonidega. Mati Õuna andmeil telliti 26. aprillil 1936. aastal vananenud kahurite asemele Saksa firmalt Rheinmetall-Borsing 420 000 riigimarga ehk 540 709 Eesti krooni eest viis moodsat 37-mm kahurit. Tellimus täideti 1937. aasta jaanuariks ning 9. veebruaril sõitis kolmeliikmeline komisjon seda vastu võtma. Viiest õhutõrjekahurist viidi kolm Aegnale. Uute õhutõrjekahurite laskekõrgus ulatus 4,8 kilomeetrini, kuid efektiivne oli see alla 3 kilomeetri. Suurtükiraua tõstenurk oli kuni 85°.

1938. aastal viidati õigustatult patarei halvale asukohale, sest saare kohale jäi nn. surnud sektor, kuhu õhutõrjetuli ei ulatunud. Kahjuks loobuti suurtükkide ümberpaigutamisest Rohuneemele või Kräsuli saarele.

18. juunil 1930. aastal kinnitatud Aegna komandantuuri koosseisu järgi oli patareis nr. 10 rahu ajal ette nähtud 1 ohvitser, s.o. patareiülem. Üleajateenijaid pidi patareis olema 3 (2 komendori ja 1 kaugusemõõtja) ning ajateenijaid 10 (5 komendori, 4 kaugusemõõtjat ja telefonist).

1. aprillil 1927 oli patarei nr. 10 ülema kohusetäitjaks kapten Verner Brockner, kes 15. jaanuarist 1930 määrati patareiülemaks. 31. jaanuaril 1937. aastal vahetas ta välja kapten Adolf Hansmann.

Patarei nr. 14

Õhutõrjepatareist ehk patareist nr. 10 mõnikümmend meetrit lõuna pool asus dessanditõrjepatarei ehk patarei nr. 14 betoonpositsioon ning sellest omakorda mõnikümmend meetrit ida pool lihtpositsioon. See patarei rajati 1930. aastate teisel poolel ning algul allus ta patarei nr. 10 ülemale, kuid 1930. aastate lõpus muudeti iseseisvaks patarei nr. 14 nimetuse all.

Kummaski positsioonis oli kaks 76-mm ehk 3-tollist rataslafettkahurit, mis fikseeriti alustele terasklambri abil. Vajadusel võis suurtükke mujale veeretada.

Need kahurid kaalusid veidi üle tonni ja olid varustatud poolautomaat-lukkudega, mis pärast lasku ise avanesid. Väljaõppinud meeskond tulistas 10 lasku minutis. Merekindlustes oli 11 sellist kahurit, mida kasutati üldiselt dessanditõrjeks, Suurupi merekindluses õhutõrjeks. Need kahurid toodeti 1901.–1903. aastal Venemaa relvatehastes.

Õppeala

Aegnal asunud võimsaid rannakaitsekahureid pidevalt moderniseeriti ja täiendati lisaseadmetega. See eeldas, et keeruliste ja täpsete relvade kasutajad vajasid senisest enam teadmisi ja oskusi.

Rannakaitseohvitseride väljaõpe sai teoks osalt iseõppimise teel ja praktilistel töödel patareis, osalt ka kohapeal vanemate rannakaitseohvitseride juhendamisel toimunud kursustel. 1934. aastani oli 2 ohvitseri käinud täienduskursustel Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuses, 10 patareiülemate kursustel, 2 täiendas end Prantsusmaal, üks Inglismaal ja Soomes.

Suurem osa veltveebleid ja osa riviallohvitsere lõpetas Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuse allohvitseride kooli. Seal omandati kursustel gaasi-, kuulipilduja- ja suurtükimeistri oskused ning täiendati end kehalise kasvatuse alal.

Aegnale suunati noori ajateenijaid kaks korda aastas. Näiteks 1933. aasta kevadise kutsega toodi 3. ja 9. aprillil saarele 85 meest ning sügisese kutsega 1. novembril 81 meest. Kevadise kutse väljaõpe lõppes 15. septembril 1933. aastal ning sügisese kutse väljaõpe 27. jaanuaril 1934. aastal. Aegna komandantuuris on kutsealuste väljaõpe toimunud eraldi moodustatud noortekomandos, reameeste väljaõpe patareides ning spetsialistide väljaõpe komandodes ja õppekompaniis, kus valmistati rannakindlustustele ette ka tagavaraohvitsere. Kaalukaimaks perioodiks oli suvine laskepraktika, kus kevadel pidi meeskond omandama laskeoskuse ning sügisepoole seda täiustama.

Õppustest võiks veel mainida ohvitseride ja sõdurite suviseid, sügisesi ja öiseid laskmisi suurtükkidest ning ballistilisi laskmisi mürskude algkiiruse parandamise eesmärgil. Õppelaskmiste ajal selgitati välja kõige teravama silmaga ajateenija ja anti talle komendori märk. Õppusi ei korraldatud kunagi metsaaladel, vaid alati lagedatel liivikutel, et mets kahjustada ei saaks. 1924. aasta suvisel laskepraktikal toimusid muu hulgas öised laskmised helgiheitjate kaasabil.

1924. aasta algul oli komandantuuri nimekirjas 175 kaitseväelast. Noori ilmus teenistusse 99 ning aasta lõpuks demobiliseeriti 125 kaitseväelast. 15. veebruari 1925. aasta seisuga oli Aegna saarel üleaja- ja ajateenijaid kokku 275, lisaks ohvitserid, üleajateenijate perekonnaliikmed ning saarel töötanud eraisikud. Ajateenijate osas olukord muutus, sest 1926. aastal teenisid nad vaid 1. patareis ning äsja kaitseväkke tulnud sõdurid olid esialgu suunatud 2. ja 3. patareisse. Parematele ajateenijatele anti võimalus jätkata teenistust allohvitseridena. Reeglina olid need oma ala väga head spetsialistid. 10. jaanuari 1927. aasta seisuga teenis komandantuuris 20 üleajateenijat. Näiteks vanemallohvitser Otto Kandsmon alustas üleajateenistust elektrikuna 5. detsembril 1921. aastal, nooremallohvitser August Reinberg motoristina 1. juunil 1923. aastal, vanemallohvitser Richard Nesselberg telefonistina ning vanemallohvitser Rudolf Alkok signalistina 1. detsembril 1923. aastal.

Omaaegsete ajateenijate mälestuse järgi oli nn. kahuriklass suurem õppeklass, kus sõdurid andsid ka sõdurivande. Ruumi keskel asunud kahurit hüüti ,,Rasputiniks”.

Õppekompanii ülemaks määrati iga ajateenistusse võtmise eel keegi Aegna ohvitseridest. Kõige sagedamini oli sellel kohal kapten Adolf Hansmann.

Baaside lepingust võõrvõimude korraldatud riigipöördeni

23. augustil 1939. aastal kirjutasid Saksamaa välisminister Joachim von Ribbentrop ja Nõukogude Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimees Vjatšeslav Molotov Moskvas alla mittekallaletungilepingule, mille salajases lisaprotokollis jagati omavahel Ida-Euroopa: Saksamaa sai Poola lääneosa ja Leedu (viimane läks hilisema täienduslepinguga Nõukogude Liidule), Moskvale anti vabad käed Soome, Eesti, Läti, Ida-Poola ja Bessaraabia suhtes.

Juba nädal pärast lepingu allakirjutamist tungisid Saksa väed Poolasse ning 3. septembril laienes Saksa–Poola sõda maailmasõjaks, kui Suurbritannia ja Prantsusmaa teatasid, et loevad end Saksamaaga sõjajalal olevaks. Nõukogude Liit ei jätnud kasutamata rahvusvahelise olukorra pingestumist ning asus peagi Molotovi–Ribbentropi lepingus talle loovutatud maid annekteerima.

24. septembril esitati Eestile ultimaatum, millega nõuti Eesti territooriumile Nõukogude laevastiku baaside ja lennuväljade lubamist. Eesti keeldumise korral ähvardati kasutada sõjalist jõudu. Eesti valitsus oli sundolukorras ning pidi 28. septembril baaside lepingule alla kirjutama. Idanaabrile jäi aga baasidest väheks. Uute nõudmiste eel sagenesid provokatsioonid.

1. detsembril 1939. aastal viskas punatäheline pommilennuk viis pommi Naissaarele rannapatarei nr. 5 positsioonidele. Üks pomm vigastas allohvitseride elamut, teine purustas 76 mm dessanditõrjekahuri. 2. detsembril ilmus rannapatarei nr. 10 päevaraamatusse sissekanne ,,Patüli korraldus: Tulistada kõiki lennukeid, milliste ilmumisest pole ette teatatud, kui ilmuvad saare kohal. Kolm pidet olgu valmis laetud, üks asetatud laadimislauale”. On selge, et korraldus ei olnud patareiülema algatus, vaid otsustatud kõrgemal pool.

Täpselt kolm kuud hiljem, 2. märtsil 1940 läkski laskmiseks. Sama patarei päevaraamatus on selle kohta kirjas nii: ,,Kell 13:35 tulistati 4 üksiklasuga lennukit, mis ilmus N W suunast 200 m kõrguselt ja suundus avatud tule tõttu SSW. See oli pommituslennuk ja kandis NSV Liidu tunnuseid. Kell 15:20 tulistati NW-st ilmunud tundmatut lennukit 6 lasuga”. Rannapatarei nr. 10 päevaraamatu sissekannetest selgub, et provokatsioonid jätkusid ka hiljem. ,,11. märtsil kell 12:40 tulistati 2 lasuga kolmikkoondist, mis ilmus NNO suunast 500 meetri kõrguselt, kuid suundus siis otsekohe NNW-i. Samal ajal ilmus NO suunast 3 lennukit. Tuli kanti üle neile, lastes välja 3 lasku, mille peale lennukid sooritasid sama manöövri, kui esimene grupp. Lennukid olid pommitajad.”

2., 10. ja 11. märtsil 1940. aastal tegid Nõukogude pommitajad (kokku 93 lennukit) üle merekindluste (peamiselt üle Aegna ja Naissaare) viisteist ja grupilendu. Meie õhutõrjekahurid avasid kaheksal korral tule. Tabamise kohta ei ole märkmeid, aga küllap Nõukogude lennukite kahjustamist välditi, sest sellest oleks saanud järjekordne ettekääne uute järeleandmiste nõudeks.

1. aprillist 1940 reorganiseeriti Eesti merekindluste organisatsioon sõjavajadustele vastavaks. Aluseks olid merejõudude juhataja kaptenmajor Johannes Santpanga ja merekindluste ülema mereväekapten Karl Freimanni ettepanekud 1939. aasta sügisest. Likvideeriti merekindluste staap ning senine ülem Karl Freimann jäi merejõudude ülema asetäitjaks merekindluste alal. Moodustati kaugkaitse divisjon nr. 1 kaptenmajor Peeter Mei juhtimisel. Selleks jagati rannapatarei nr. 1 kaheks patareiks. Vasak soomustorn jäi kandma rannapatarei nr. 1 nime ja parem soomustorn koos selle juurde kuuluvaga sai nimeks rannapatarei nr. 15. Selle koosseisus oli 13 ohvitseri, 49 allohvitseri ning 171 madrust. Alustati kaugkaitsedivisjoni nr. 2 formeerimist, mis aga jäi väljapoole Aegnat. Peale nimetatud kahe divisjoni taheti moodustada 6 gruppi, sealjuures Aegna komandantuuri alluvusse Põhja laevatee kaitsegrupp, mille koosseisu kuulusid rannapatareid nr. 2 ja 3 ning isikkoosseisus oli 5 ohvitseri, 21 allohvitseri ja 70 madrust. Aegna õhu- ja dessantkaitse gruppi jäid rannapatareid nr. 10 ja 14, dessantkaitsekompanii, laskurrühm ning raskekuulipildujarühm, kokku 4 ohvitseri, 15 allohvitseri ja 111 madrust. Kokku kuulus sõja ajal Aegna komandantuuri 53 ohvitseri, 222 allohvitseri ning 657 madrust. Kui lisada saarel elanud ohvitseride ja allohvitseride pereliikmed, siis pidi Aegna elanikkond olema sõjaoludes üsnagi suur.

Lõpetanud 13. märtsil 1940. aastal Talvesõja, hakkas suur idanaaber valmistuma uueks sõjaks, nüüd oma väikese läänenaabri vastu. Erioperatsioon ,,Gudok” pidi tooma NSV Liidu kaitserahvakomissari 9. juuni 1940. aasta määruse nr. 02622 järgi Eesti, Läti ja Leedu lõplikult NSV Liidu valdusse. Balti Laevastiku sõjanõukogu 10. juuni 1940. aasta käskkirjas nr. 0095 öeldi, et ,,Nõukogude valitsuse eriabinõude tagamise huvides” kehtestatakse Eesti, Läti ja Leedu vastu blokaad. Nii pidid Punalipuline Balti Laevastik ja Leningradi Sõjaväeringkond 12. juunil 1940. aastal kell 22 valmis olema järjekordseks ,,vabastusretkeks”. Sõjategevuse alustamisaja kohta oli öeldud, et see määratakse omaette korraldusega. Määrusest selgub, et punavägede esmaste ülesannete hulka kuulus dessandi korraldamine Aegnale ja Naissaarele.

Punalipulise Balti Laevastiku komandör kontradmiral Sergei Kutšerov andis Paldiski Mereväebaasile 11. juunil 1940. aastal lahingukäsu nr. 1/OB, mille järgi pidi Tallinna ning selle läheduses asunud patareid vallutama Klooga piirkonda koondatud 65. erilaskurkorpus. 12. juunil 1940. aastal andis laevastiku juhataja viitseadmiral Vladimir Tributs Balti Laevastiku sõja-õhujõudude juhatajale ning Paldiski Mereväebaasi komandörile konkreetseid juhtnööre. Aegna vallutamist pidi juhtima torpeedokaatrite brigaadi komandör 2. järgu kapten V. Tšerokov. Enne dessandi maabumist pidi 8. lennuväebrigaadi kaks eskadrilli pommitama Aegna rannapatareisid ning üks eskadrill tornpatareisid.

Samal päeval andis Balti Laevastiku Sõjanõukogu direktiivi, millega kästi 10. lennuväebrigaadil neutraliseerida Naissaare ja Aegna rannakaitsepatareisid pommirünnakutega. Saarte pommitamine pidi algama 15. juunil kell 5.00 ning kestma 5:30-ni. Aegna patareisid pidi ründama selle lennuväebrigaadi kolm eskadrilli ning pärast esmaülesannete täitmist pidid 8. lennuväebrigaadi lennukid andma löögi Aegna 305-mm patareile.

Balti riikide blokaad algas 15. juunil kell 20:15 ja kuulutati lõppenuks 21. juunil. Blokaadis osales 120 Balti Laevastiku lennukit. Blokaadi ajal peeti kinni 52 Eesti, Läti, Soome ja Rootsi alust. Blokaadile järgnema pidanud Nõukogude vägede sissetung lükati edasi, sest rahvusvahelisele mainele oli sobivam nende riikide võitluseta alistumine ning veelgi sobivam jätta mulje, nagu oleks kõik see toimunud kohaliku rahva algatusel. Tõenäoliselt Nõukogude juhid ei uskunud, et Balti riikide annekteerimine nii kergelt toimub ning keerulise rahvusvahelise olukorra tõttu ei saa neid riike keegi aidata. Kiiresti tuli muuta stsenaariumi ning jätkata Balti riikide iseseisvuse likvideerimist nende Nõukogude Liiduga vabatahtliku liitumise sildi all. Mitte juhuslikult ei meenuta hiljem mõned kommunistlikud tegelased, et neile ülimalt ootamatuna seati kohustus mõne tunniga kokku koguda rahvas, et Töölisvõimlas nn. rahvakoosolek maha pidada.

Nõukogude võimud ajastasid erioperatsiooni ,,Gudok” endale väga soodsalt. Kogu maailma tähelepanu oli koondatud Pariisi vallutamisele Wehrmachti poolt 14. juunil 1940. aastal. Selline ajastus võimaldas juba samal päeval esitada Leedule ultimaatumi, nõudes Moskva-sõbraliku valitsuse moodustamist. Ka Eestis seati Nõukogude baasid lahinguvalmidusse, sõjalaevad blokeerisid Eesti sadamaid ja lahingu-lennukid tulistasid alla diplomaatilise postiga Tallinnast Helsingisse lendava Soome reisilennuki. Kaks päeva hiljem esitas Nõukogude Liit ka Eestile ja Lätile analoogilise ultimaatumi. Nõuti samuti Nõukogude Liidule sõbraliku valitsuse moodustamist ning 80 000 punaväelase Eestisse laskmist.

Kuna Eestil polnud kusagilt toetust loota, pidi J. Laidoner 17. juunil 1940. aastal kirjutama Narvas alla Nõukogude Liidu tingimustele. Sisuliselt toimus Eesti okupeerimine. Nõukogude baasides asunud väed toodi Tallinna ning üle piiri tulnud üksused valgusid laiali üle kogu Eesti territooriumi. 17. juuni 1940. aasta Punaarmee Eestisse paigutamise lepingu salajastes protokollides oli muu hulgas nimetatud ka Aegna saar. Kõnekas on asjaolu, et veel enne protokolli signeerimist saabusid võõrväed Tallinna lähistele saartele. Ööl vastu 17. juunit käskis kontradmiral Sergei Kutšerov merejalaväebrigaadi ülemal polkovnik Ivan Kostikovil ,,maandada 17. juunil kell 6:00 3. laskurpataljon ja kuulipildujarood Naissaarel ning 6. laskurpataljon Aegnal”.

Raske on selle korralduse otstarbekust mõista olukorras, kus Nõukogude Liidule tehti maksimaalseid järeleandmisi. Arvatavasti ei söandanud Balti Laevastiku juhid omal algatusel jätta täitmata ülesandeid, mille muutmiseks otseseid korraldusi ei tulnud. Küllap olid neil värskelt meeles laevastiku juhtkonnas tehtud suured puhastused ja keegi ei teadnud, kuidas suhtutakse sellises olukorras loogilisena näivasse tegevusse.

17. juuni hommikul kella kuue paiku maabusid saarele Nõukogude meremehed ning asusid laagrisse rannapatarei nr. 3 ja allohvitseride kogu vahelisele platsile. Eesti sõjaväelased ei lasknud ennast sellest häirida. Provokatsioonide vältimiseks laskeharjutused esialgu katkestati. Mõni päev hiljem, 20. juunil kell 9 õhtul pandi rannakaitsepatarei nr. 3 kolme suurtüki juurde keldrite laele Nõukogude Liidu tunnimehed. Samas jäi kohale ka Eesti sõjaväevalve koos merevaatlejaga, kohal oli ka valveohvitser. Sama aasta 5. juulil pidi Aegna komandantuuri ülem andma korralduse patareide üleandmiseks Nõukogude sõjaväele ning ühtlasi Eesti sõjaväe lahkumiseks saarelt.

Eve Mandri meenutab: ,,Saare elanikele oli Nõukogude vägede saabumine üllatuseks. Küllap oli see kooskõlastamata Eesti võimudega ning rahvast ei jõutud ette valmistada. Igal juhul 17. juuni hommikul 1940. aastal kuulutati välja häire. Helisesid telefonid, üürgas alarmipasun ning peagi teatati, et saare hõivavad kohe-kohe punaväelased, kes olid saare idapoolse külje 10-meheliste paatidega ,,hõivanud”. Rannapatareist nr. 2 kõlas 6-tollise kahuri hoiatuslask, kõik olid vastuhakuks valmis, ent siis tuli presidendi ,,ukaas” vastuhakk lõpetada, kasarm tühjendada ja meeskonnal asuda patareide juurde blindaažidesse. Paadid randusid, oli koletu mootorimüra. Meie isa ja ema sõitsid ema noorema õe pulma ja mina olin endast nooremate – kahe vennaga kodus. Istusime keldris, telefoniside oli katkenud. Järgmise päeva lõunaks tulid isa-ema koju. Siis selgus, et meil tuleb kohe lahkuda ja saar üle anda sõjaväebaasina kokkuleppe alusel venelastele. Esimene korraldus oli see, et 24 tunni jooksul tuleb saar ,,vabastada” ja iga isik saab kaasa viia 50 kg. Jälle liikusid ,,noodid”, kuna ülesande või käsu täitmine oli täiesti võimatu. Nii neid tähtaegu pikendati ja 1. september 1940 oli viimane ja lõplik tähtaeg.

Punavägi elas telkides metsa all, kasarmutesse ei juletud minna. Juhtkond, sealhulgas politrukid paigutati saarel elavate sõjaväelaste korteritesse. Meile suruti isegi 2 ,,seltsimeest”. Kolisime Tallinna Paldiski maantee eramajja. Kõike mööblit ei saanudki ara viia. Isa oli merekindluse likvideerimiskomisjoni liige. Saar vabastati tähtpäevaks. Kergerelvastus viidi Tallinna 18. Algkooli ruumidesse, kus mitu kuud kestis väeosa likvideerimine”305.

5. juulil 1940 sõlmisid Nõukogude võimu esindajad A. Ždanov ja V. Botškarjov formaalse lepingu J. Varese valitsusega, millega lubati Naissaar ja Aegna 10 aastaks rendile Nõukogude Liidule. Kuigi Eesti jäi 6. augustini 1940 formaalselt iseseisvaks riigiks, käsutasid Moskva ,,lavastajad” vahepealset aega selleks, et samm sammu haaval siduda Eestit idanaabriga. Ähvarduste kõrval kasutati meelitusi. Näiteks 3. augustil 1940 tõsteti tööliste ja teenistujate palka 25–30% võrra. Majanduselu küündimatu juhtimise tagajärjel tuli juba 1. oktoobril 1940. aastal tõsta tööstuskaupade hindu 50% ja toiduainete hindu 25% võrra. Sellele järgnesid peagi uued hinnatõusud. Tähelepanuväärne oli ka see, et oluline ja eluline muutus ei väärinud isegi ajalehtedes kajastamist.

Moskva ,,lavastajad” pidasid oluliseks, et enne Aegna komandantuuri likvideerimist valitaks väeosa komitee. Selle kunstliku moodustise esimeste nõudmiste sisu näitab veenvalt, et nõuti seda, mis juba niigi hästi toimis. Siit võib järeldada, et nõudmised pandi kokku seal, kus tegelikke olusid ei tuntud. Selge on ka see, et kommunistliku kirjanduse levitamise ning poliitjuhtide ametisse määramise pakiline soov ei saanud tekkida saarel teenivate ajateenijate seas, vaid korraldus tuli nendelt, kes täpselt teadsid, millised ülesanded selle ametikohaga isikud täitsid. Tegelikkus aga pole kunagi enamlasi huvitanud, oluliseks peeti välist muljet ja küllap loodeti, et koos tsensuuriga saab soovitut tõe pähe esitada. Tsensuuri polnud vaja kaua oodata. Ükski leht ei saanud näiteks kirjutada sellest, et Aegna saarelt Tallinna ja mujale teenima suunatud ohvitserid ja üleajateenijad olid suurtes raskustes korteriolude tõttu. Näiteks Merelaevastikku suunatud Eduard-August Lemming kurtis juba 1940. aasta augustis, et tema uus korter on erakordselt vilets ja asub teenistuskohast kaugel. Merejõudude Baasi üle viidud vanemleitnant Valdur Loo pidi viieliikmelise perega elama ühetoalises korteris. Korterikriis Tallinnas ja mujalgi tekkis aga sellest, et paremad korterid anti suurele hulgale Nõukogude ohvitseridele ja ametiisikutele.

Edaspidiseid sündmusi silmas pidades on selge, et järeleandmised meie olukorda ei kergendanud, vaid raskendasid oluliselt. Kui võrrelda Eesti ja Soome inimkaotusi, siis meie omad olid märksa suuremad. Võrreldamatud on aga meile tekitatud kahjud venestamise, nõukoguliku mentaliteedi pealesurumise, looduse saastamise, linnade ja külade risustamise, rohkearvuliste ilmetute ja viletsa kvaliteediga hoonete rajamisega.

Baltimaade annekteerimisest võeti õppust. Pärast II maailmasõda ühinesid NATOga muu hulgas paljud Euroopa väikeriigid, isegi need, kellel puudus oma sõjavägi ja kes asusid Nõukogude Liidust kaugel (näiteks Island).

1940.-1957. aasta

17-aastane periood 1940. aastast 1957. aastani oli Eesti ajaloo seisukohast sündmusterohke. Siia ajavahemikku mahtusid Nõukogude esimene okupatsioon, sõjategevus Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel, Saksa okupatsioon, Eesti taasokupeerimine 1944. aasta sügisel, Stalini hirmuvalitsemisaeg, Nikita Hruštšovi võimuletulek 1953. aasta septembris, NLKP XX kongress 1956. aasta veebruaris, kus toodi avalikkuse ette Stalini isikukultus ja selle hukatuslikud tagajärjed, sellele järgnenud lühike poliitilise kliima pehmenemisperiood ehk nn. Hruštšovi sula, millega seondus ka majanduslikust otstarbekusest dikteeritud ENSV Rahvamajanduse Nõukogu moodustamine 7. juunil 1957. aastal. Paradoksaalsel moel on see sündmuste poolest rikas aeg äärmiselt hõre kohaajaloo uurijaile sobilike allikate poolest. Eriti puudutab see neid Aegna taolisi piirkondi, mis olid võõrvõimude poolt muudetud suletud territooriumiks. Pärast Eesti annekteerimist 1940. aastal ei jäänud Aegnale tõenäoliselt ühtegi eesti rahvusest sõjaväelast.

6. septembril 1940. aastal kinnitas NSV Liidu Sõjalaevastiku rahvakomissar Nikolai Kuznetsov direktiiviga nr. 00228 Eesti patareide ülemineku Punalipulise Balti Laevastiku koosseisu. Neist formeeriti 94. ja 96. suurtükidivisjon. Kõigile uutele patareidele anti järjekorranumbrid kooskõlas Balti Laevastiku rannakaitses kehtiva süsteemiga. Aegna nelja 305-mm suurtükiga tornpatareist sai patarei nr. 334, nelja 152-mm suurtükiga patareist nr. 181 ja kolme 130-mm suurtükiga patareist nr. 182, Viimsi nelja 120-mm suurtükiga patareist nr. 185 ja nelja 152-mm suurtükiga patareist nr. 186.

94. rannakaitse suurtükidivisjoni staap asus Aegnal ning selle koosseisu läksid patareid nr. 181, 182, 185, 186 ja 334. 96. rannakaitse suurtükidivisjoni staap asus Naissaarel ja selle koosseisu läksid Naissaarel ja Suurupil asunud patareid. Mõlemad divisjonid tuli lõplikult formeerida 15. septembriks 1940.

1940. aasta suvel ja sügisel inventeerisid Nõukogude mereväeeksperdid endiste Eesti merejõudude infrastruktuuri, kus muu hulgas anti hinnang Eesti rannakaitse-patareide tugevate ja nõrkadele külgedele. 305-mm patarei üldist seisu hindasid eksperdid igati rahuldavaks – selle materiaalosa ei nõudnud remonti, küll aga tuli välja vahetada laskemoonavaru. Patarei lahinguvõime tõstmiseks soovitati seda moderniseerida, nii et laskekiirus ulatuks kahe lasuni minutis. 152-mm suurtükkidega patarei puhul arvati, et need tuleb asendada 130-mm B-13 suurtükkidega. 130-mm suurtükkidega patarei soovitati asendada 100-mm suurtükkidega. Viimsi poolsaare kaguosas Randvere küla juures asunud 152-mm suurtükkidega patarei hinnati rahuldavaks. Poolsaare lääneosas asunud 120-mm patarei puhul soovitati relvastus asendada 100-mm suurtükkidega, millel on moderniseeritud tulejuhtimissüsteem. 18. septembril 1940 otsustas Nõukogude sõjalaevastiku rahvakomissari asetäitja admiral Ivan Issakov jätkata kolme 152-mm patarei kaasajastamist ning see 1941. aastal lõpule viia.

2. oktoobril 1940. aasta direktiivis nr. 00248 käskis sõjalaevastiku rahvakomissar Nikolai Kuznetsov remontida 305-mm tornpatarei nr. 334 ja 152-mm patarei nr. 181. Aegna 305-mm tornpatarei remondi lõpptähtajaks määrati 1. august 1941 ja patareil nr. 181 1. mai 1941.

26. oktoobril 1940 saatis Balti Laevastiku staabiülem kontradmiral Juri Pantelejev mereväe peastaabi ülemale Lev Gallerile ettekande, milles teatati, et Viimsi 152-mm patarei nr. 185 remont lõpeb 15. novembriks 1940, Aegna 152-mm patarei nr. 181 remont sama aasta 1. detsembriks ja Aegna 305-mm tornpatarei nr. 334 juures lõpetatakse tööd 1. jaanuariks 1941. Remonti tegid Tallinna Arsenali ning Leningradi tehase Priborõ i Vooruženije töölised.

Balti Laevastiku juhataja käskkirjaga reorganiseeriti 94. rannakaitse suurtüki-divisjon 94. üksik-rannakaitse suurtükidivisjoniks, millele allusid patareid nr. 181, 182, 186 ja 334 Aegnal ning patarei nr. 185 Viimsis.

Punaarmee ehitas saare loodenurka, rannapatarei nr. 1 helgiheitja varjendi lähedale uue õhukaitsepatarei. See koosnes frondiga loodesse suunatud neljast betoneeritud süvendist vahemaaga 45 meetrit. Peale põhiülesande, õhuruumi kaitse võidi tule alla võtta ka Naissaare ja Aegna vaheline ala. Relvadena kasutati varem Eesti sõjaväele kuulunud 40-mm Boforsi õhutõrjekahureid, mis Tallinnast kohale toodi. [Need andmed pärinevad Heino Gustavsoni raamatust „Merekindlused Eestis 1913-1940“, allikas on R.Hiiesaare suulised mälestused. Battal.ee veebileht sellist infot ei kinnita. Täpsustatud andmetel (battal.ee) rajati samas asukohas 1945.a alguses nõukogude rannapatarei nr. 341, algselt relvastatud kolme 127mm USA päritolu suurtükiga,1950. aastate esimeses pooles nelja 130mm suurtükiga B-13, oli viimasel perioodil õppepatarei. Neljast kahuriõuest ühe peale on püstitatud suvila – A.T.]

Endine rannapatarei nr. 1 nimetati ümber patareiks nr. 334. Võimsad kahurid läksid peagi kapitaalremonti ning pärast remondi- ja uuendustöid oli võimalik nende tulesektorit suurendada 360 kraadini. Sellest oli suur kasu 1941. aasta augustis, kui Aegnal asunud kahurid osalesid lahingutegevuses pealetungivate sakslaste vastu. Nii oli võimalik patareist avada tuli sakslaste poole Saku suunas. Samas ei olnud Nõukogude kahuriväelaste ettevalmistus kuigi hea. Kohalike elanike mälestuste järgi kukkusid 305-mm ehk 12-tollised mürsud sohu kedagi kahjustamata. Lahinguoperatsioonis osalenud punaarmeelaste mälestuste järgi olevat Aegna patarei tuld juhitud Jõelähtme kiriku tornist. Ainuüksi selline valik oli elementaarne viga. Kuna pühakojast Sakuni on 30 kilomeetrit, siis pole ime, et mürsud isegi ligilähedaselt märki ei tabanud. Punaarmee ei suutnud peatada sakslaste pealetungi ning enne lahkumist Leningradi õhiti 29. augustil 1941 Aegna patareid ja suurem osa muudest rajatistest ning hoonetest.

Sakslased paigaldasid II maailmasõja ajal Külalahe kaldale õhutõrjerelvad. Sealse lihtsavõitu patarei kaheksa sõõrjalt asetsevat betoonsüvendit olid piiratud muldvalliga, komandopunkt asus keskel. Tuld sai anda ka laevade pihta. Suuremaid kindlustusi nad Aegnale ei ehitanud eelkõige seetõttu, et II maailmasõja ajal valitsesid Balti merel Saksa sõjalaevad. Kui mitte arvestada väheseid allveelaevu, siis pääsesid Nõukogude laevad suhteliselt harva Kroonlinna ümbrusest kaugemale. [Täpsustatud andmed: Saksa rannakaitse taasrelvastas rannapatarei nr2 kolme nõukogude päritolu 130mm trofeesuurtükiga B-13, kohandades kahuriõuede betoonpõrandaid. 1944.aasta sügisel rikkusid taganevad sakslased suurtükid, kuid 1944.aasta 5.detsembril oli patarei uuesti Punalipulise Balti Laevastiku teenistuses, numbriga 380, relvastatud kolme 130mm B-13 suurtükiga. Lõpetas tegevuse 1950. aastate keskpaigas- 1960. aastate alguses, täpne aeg teadmata – A. T]

Kui rinne 1944. aasta sügisel taas Aegna kanti jõudis, piirduti tsiviilelanike pommitamisega Kräsuli saarel. Jakobi kabel Rohuneemel hävitati seetõttu, et Nõukogude sõjaväelased pidasid seda fašismi mälestusmärgiks. Kiiresti võeti Aegnal üles ka kindlusraudtee. Nõukogude väejuhatusele polnud Aegna merekindlusena enam oluline, seetõttu ei hakatud seal rannapatareisid taastama. Hiljemalt 1947. aastal asus Aegnale Balti mere laevastikule allunud õhutõrjeväeosa. 1952. aastal nimetati ametlikes dokumentides seda väeosaks nr. 87278 ja 1959. aastal väeosaks nr. 10490, mida juhatas polkovniku aukraadis sõjaväelane. Väeosa kasutada oli rohkesti eluhooneid, mis jäid 1941. aasta augustis hävitamata. Analoogilised õhutõrjepatareid asusid Miidurannas ja Naissaarel. Nendest pidepunktidest võib järeldada, et tegemist oli 15. septembril 1951. aastal Tallinnas moodustatud 3076. seniitsuurtükipolguga, mis juba 5 päeva hiljem lülitati 8. sõjalaevastiku 95. seniitsuurtükiväediviisi koosseisu, mille staap asus Keila-Joal. 1955. aastal nimetati väeosa ümber 1142. seniitsuurtükiväepolguks. [Battal.ee andmetel tegutses Talneemel 1944. aasta novembrist kuni 1946.aasta I pooleni 3 x 45mm õhutõrjepatarei nr156 – A.T:]

Mis puutub Aegnal asunud õhutõrjeväeossa, siis tollal saarel tööülesannete tõttu käinud Andrei Glebi mälestuste järgi koosnes see umbes 100 sõjaväelasest, peale nende oli saarel ka suurel hulgal ohvitseride ja üleajateenijate pereliikmeid. Saarel tegutses hiljemalt 1947. aastast väike neljaklassiline algkool, mille juhatajaks ning ainukeseks õpetajaks oli Nadežda Solovjova (hiljem Bondarenko). Ta oli lõpetanud Poltaava Pedagoogilise Instituudi ning töötas selles koolis alates 1948. aastast. Tema kuupalk oli 100 rubla. Kooli koristaja, kes oli ühtlasi ka katlakütja, teenis tunduvalt enam, 270 rubla.

Peredega Aegnal elanud ohvitserid ja üleajateenijad võisid algul lisasissetuleku eesmärgil pidada lehmi ja sigu, mis hiljem keelati. Õpetaja suhtes kehtis erand. Endise õpetaja korteris mõni aasta tagasi tehtud remondi käigus avastati dokument, millest selgub, et 31. augusti 1950. aasta seisuga oli Aegna algkoolis kokku 9 õpilast, sealhulgas I klassis 1, II klassis 1, III klassis 6 ning IV klassis 1 õpilane. Kool tegutses veel 1957. aasta kevadel. Kui 1955./56. õppeaastal õppis Aegna algkoolis 12 õpilast, siis 1956./57. õppeaastal oli koolis vaid 6 õpilast.

Kool paiknes sõjaväeosa medpunktiga ühe katuse all. See oli ühekorruseline 96 m² suurune maja, kus algkooli käsutada oli 32 m². Koolipinke oli kokku kaheksa ning klassitahvleid kaks, lisaks õpetaja laud. Ruumid olid 3 meetri kõrgused. Väikesel koolil oli ka oma raamatukogu, kus 1956. aastal oli 92 raamatut, neist 87 ilukirjandus.

Aegnal asunud garnison saadeti 1955.–1956. aasta paiku laiali ning saarele tulid piirivalvurid, kelle staap asus Viimsis. Aegnal viibis vahetuste kaupa korraga kuni 12 meest.

Sõjajärgsetel aastatel kasutati omaaegsete rannapatareide mürske Tallinna kesklinnas dekoratsioonina. Nimelt paigaldati 1954. aastal ehitatud Tallinna Ohvitseride Maja ette kaks Aegna saarel asunud kahjutuks tehtud 305-mm patarei mürsku.

1957.-1991. aasta

Muutused saarel 1950. aastate lõpust 1975. aastani

1950. aastate keskel likvideeriti Aegnal asunud Nõukogude õhutõrjeväeosa. Eesti elanikele polnud sellel erilist tähtsust, sest saar jäi suletuks. Märkimisväärsemad uuendused hakkasid toimuma mõni aasta hiljem, kui 7 juunil 1957. aastal moodustati Eesti NSV Rahvamajanduse Nõukogu. Sellele Arnold Veimeri juhitud keskasutusele allutati kõik põhilised tööstus- ja ehitusharud Eestis. Rahvamajanduse Nõukogu loomine soodustas kohalikku initsiatiivi ja suurendas vabariigi õigusi oma territooriumi haldamisel ja majandamisel. Selline muutus kehtis ka Aegna kohta, sest vastasel juhul poleks 1957. aastast saanud sinna korraldada rühmaekskursioone. Laevaliiklus oli algul ebaregulaarne ning sõltus saarele pääseda soovinud rühmade moodustamisest. Nende inimeste mälestuste järgi, kellel õnnestus tollal kõrgel tasemel saadud lubade alusel saart külastada, kontrollisid piirivalvurid väga põhjalikult dokumente ning andsid Aegnal viibimiseks lühikesi tähtaegu. Hiljem, kui saarele tuli rohkem rahvast puhkama, muutus olukord leebemaks. Passe kontrolliti sellegipoolest ning aeg-ajalt siseneti ka puhkekodudesse kontrollima. Tavaliselt toimus see õhtul hilja, sest piirivalve nõuete järgi ei tohtinud puhkajad õhtuti väljaspool puhkemaja viibida.

Saare üleminek kohalikele võimudele toimus järk-järgult, ametlikult vormistati see palju hiljem. Näiteks 18. augustil 1959. aastal andis sõjaväeosa nr. 10717 Tallinna ettevõtetele üle Aegnal asunud hooned. Koostatud aktist selgub, et mitu senist eriotstarbelist hoonet oli vahepeal kohandatud elumajaks, näiteks endine ambulatoorium. Mõnel hoonel oli võrreldes 1940. aasta andmetega üldpind märgatavalt vähenenud (näiteks endisel ühiskasarmul) või juurdeehituste abil suurendatud. Suur osa hooneid oli vahepeal hävinud. Võimalik, et see toimus 1941. aasta augustis, kui Nõukogude sõjaväelased saarelt lahkusid ning hävitasid koos suurtükkide ja laskemoonaladudega ka osa hooneid. Üleandmisaktist selgub, et hoonetel kasutati hoopis teist numeratsiooni, kui see oli Aegna komandantuuri ajal. Täiesti ebatäpsed olid sõjaväe koostatud dokumentides hoonete ehitusajad. Näiteks mõnigi 1930. aastate lõpul ehitatud maja oli kirjas kui 1917. aastal või enne seda ehitatud hoone. Osa maju oli vahepeal niivõrd amortiseerunud, et need tuli lammutada. Samal ajal ehitasid Tallinna ettevõtted saarele uusi puhkemaju. 1959. aastal koostatud üleandmisakti järgi läks ühekorruseline, puitseinte, plekk-katuse ning ahjuküttega ühiskasarmu, mida varem kasutati sööklana, Tallinna Paberivabriku bilanssi. Uue numeratsiooni järgi kandis see hoone nr. 1 nimetust. Üleandmise ajal oli 1919. aastal ehitatud majas üldpinda 1033 m² ja elamispinda 866 m². Võrreldes varasema ajaga oli ruumide põrandapind tunduvalt väiksem, põhjuseks asjaolu, et üks ühiskasarmu tiibadest oli hävinud, võimalik, et 1941. aasta augustis.