Herbert Lindmäe
Suvesõda Virumaal 1941 (Tartu 2002, lk 199-209)
Sakslaste pealetung Virumaale algas 29. juulil Sadala külast Türi – Rakke – Sadala joonelt Simuna suunas. Teisel rünnakukiilul, mis lähtus 30. juulil Rakkest, oli esialgu sama suund. Esimesed Saksa väeüksused jõudsid Virumaa pinnale teisipäeval, 29. juulil. 30. juulil vabastasid sakslased enamlastest Salla valla ja hilisõhtul Avanduse valla lõunaosa koos Simuna alevikuga. Ootamatu haarderünnaku tõttu pääses Simuna alevik võrdlemisi kergelt. Enamlaste plaanidest andsid sealmail tunnistust mahajäetud süütepudelid. Ägedad lahingud toimusid Simuna aleviku, Avanduse asunduse ning Võivere ja Kurtna külade all. Rinne liikus edasi Väike-Maarja ja Viru-Roela suunas. Enamlased alustasid uue kaitseliini rajamist piki Sämi ja Avijõge.
Sakslased hõivasid kogu Avanduse valla 2. augustil. Samal päeval vabanes enamlastest ka Vao vald koos Väike-Maarja alevikuga (teistel andmetel olid sakslased Väike-Maarjas 3. augustil).
Paasvere valda jõudsid Saksa luureüksused 2. augustil. Metsavennad olid võimu vallas üle võtnud juba 29. juulil.
4. augustil vallutasid Saksa väeosad Tapa, kust suundus jõuline rünnak Undla valda Kadrina suunas. 5. augustil olid sakslased Vohnja, Aaspere, Undla ja Assamalla vallas. Peale Kadrina vallutamist 5. augustil suunasid sakslased oma rünnakukiilu üle Au küla otse Haljalale. Haljala teed olid täis taganevat punaväge. Ka Haljala miilitsamehed, täitevkomiteelased ja hävituspataljoni riismed pagesid 5. augusti lõuna paiku Narva poole. Samal päeval jõudsid sakslased Rakvere valda ning tungisid Roela valla lääneossa, kus juba 2. augustist peremehetsesid metsavennad.
6. augustil algasid võitlused Haljala pärast. Esimestena vabanes enamlastest Haljala valla lõunaosa – Vanamõisa, Lihulõpe ja Veltsi. Veltsi all said sakslased sõjasaagiks suurtükke ja võtsid hulgaliselt vange. 6. augusti lõuna eel algas otserünnak Haljala alevikule. Punavägi püüdis Haljala maanteede sõlmpunkti oma käes hoida, kuid kella 1 paiku päeval murti enamlaste meeleheitlik vastupanu. Punavägi kandis suuri kaotusi. Otse kirikuvärava ees teel lebas mitu punakomandöri laipa. Punaväelaste laipu oli hulganisti ka Kisuvere-Veltsi teeharu kraavis. Samuti langes suur hulk punaväelasi sakslaste kätte vangi. Siis avas Haljala pihta tule enamlaste Rohnamäe raskepatarei [Juba esimestel sõjapäevadel koondati Viru rannikule tohutul hulgal punaväge: kindlustati rannajoont. Toolse kõrgel mäekünkal Rohnamäel, kust avanes avar vaade merele, asuti ehitama kaugelaskepatarei tulepositsiooni. Viru ranniku kindlustamiseks veeti südasuvel suurte regedega kilplaste kombel Toolsele kümmekond raskekahurit ja kaevati need kõrgel kaldal maasse. Patarei asukoht piirati traataiaga ja maskeeriti. Kohalikke elanikke sinna enam ei lastud. Teeharudel seisid punamadruste valvepostid.], samuti patareid Essust ja Katelast. Kerkisid suitsu- ja tulesambad.
6. augusti õhtuks vaibus lahingutegevus Haljala ümbruses ja Haljala kiriku tornis lehvis Eesti lipp. Rahvas tervitas sakslasi tänumeeles. Samal päeval vabanes enamlasest kogu Aaspere vald. Haljalast jätkasid sakslased hoogsat pealetungi Põdruse suunas. Idavere mõisa juures püüdsid enamlased seda asjata tõkestada. 7. augusti varahommikul vabastati enamlastest Tatruse, Katela ja Varangu. Sakslased liikusid edasi Kunda ja Rakvere poole. Punaste vastupanu oli murtud.
Saksa väeosad jätkasid Vao vallast pealetungi kahes suunas: Aburi külast otserünnakuga Kullengale ja Väike-Maarja alevikust üle Pandivere – Kadila – Vinni Pajustile. Enamlased suutsid ennast korraks veel korraldada vastupanuks Assamalla vallas Kullenga – Porkuni teeristil. Kullengal oli lühike ja äge lahing: sakslaste suurtükituli peksis Vene patareid segi ja punaväelased pagesid paanikas, mõned paljajalu. Kullanga asunduses oli tules üheksa talu hooned. Sakslaste abiga pandi tulele piir. Assamalla küla jäi sakslaste suurtükitule alla. Mürsud kukkusid aga hoonete vahele ja küla jäi lahingus esialgu terveks. 6. augusti õhtul tulistas Vene lennuk põlema nelja talu hooned. Tule levimist tõkestasid taludevahelised metsasalud. Üheaegselt Kullenga ja Assamalla külade vallutamisega käis lahing Kadila ja Inju – Meriküla piirkonnas, kus koos sakslastega tegutsesid ka metsavennad. 6. augusti õhtupoolikul taandusid nad mööda Narva maanteed Vaeküla suunas. Vaevu jõudsid venelased põgenemisel Jupri mägedes ülesseatud suurtükke ära vedada. Mitmele poole jäid maha laskemoonalasud. 6. augustil oli Assamalla vald enamlastest vaba. Sakslased jõudsid Karitsale ja tee Rakverre oli lahti.
Külarahvas oli heinatööl – kuiv loog ootas ülesvõtmist. Läänest kerkis vihmapilv. Järsku ehmatas heinalisi Rohnamäe patarei kogupauk, mis pani õhu värisema. Tulistati korraga neljast kahurist. Seejärel jätkusid üksiklasud. Tulistamine kestis pool tundi. Kahurid olid pööratud lõunasse, kust kostus sõjakõmin. Mürsud tabasid aga enamlaste enda taganevaid väeosi. Metsavennad olid telefonikaabli läbi lõiganud ja patareil puudus väeosadega side. Tulistati huupi. Peatselt oli kuulda lennukimürinat ja Saksa lennuk tegi mõned tiirud patarei kohal. Kostus plahvatus ja patarei asukohast tõusis must suitsupilv. Lendas õhku laskemoon ja undasid mürsukillud. Suitsusammas tihenes ja kattis taevalaotuse. Toolse küla majad põlesid. Maha põles ka piirivalve Toolse kordon. Paari päeva pärast lasti Toolsel järelejäänud kahurite torud lõhki ja punaväelased pagesid Narva poole.
Vihula valla piiridesse jõudsid sakslased 6. augusti ööl. Rannapatareide juurest kostus tumedaid plahvatusi: enamlased purustasid oma suurtükke Vainupääl. Mida lähemale jõudis rinne Rakverele, seda hädisemateks muutusid maakondlikud punavõimurid. Nädal enne Rakvere vabastamist enamlaste käest ei julgenud nad enam mujal magadagi, kui maavalitsuse ruumides, autod põgenemiseks käepärast. Viru maakonna täitevkomitee esimees A. Valdsak valmistas juba paar nädalat ette maavalitsuse pagemist: pakiti dokumente, kirjutusmasinaid ja kantseleitarbeid. Kõik kiirustasid Venemaale sõiduga. Kaadriosakonna juhtaja A. Veervald, kes õhuhäire ajal oli vintpüssist põmmutanud Saksa lennukeid, võttis juulikuu lõpupäevadel ette maavalitsuse keldris hoitud Virumaa organisatsioonide lippude põletamise. Lippe põletati keskkütteruumi katlaahjus. [Põletamata jäi üks sinimustvalge lipp, mis tõmmati lipumasti 7. augusti hommikul, kui sakslased Rakverre jõudsid]. Venemaale kibelevaid punategelasi hoidis tagasi EK(b)P Virumaa Komitee I sekretäri A. Stammi kuri korraldus: jääda partei juhtnööride kohaselt viimase minutini oma valvepostile! Mõned päevad enne sakslaste tulekut Rakverre anti ootamatult naisseltsimeestele käsk olla poole tunni jooksul valmis Venemaale sõiduks ja koos kraamiga raudteejaamas! Haarati kiiruga kokku oma kimpsud-kompsud ja kihutati ukse ette antud partei tõldautoga jaama. Seal aga Leningradi sõiduga ei kiirustatud ja sõidumugavusi ei pakutud: seltsimehed paigutati kõrvalteel seisva rongi kaubavagunisse koos haavatud punaarmeelastega. Haavatute kandmine nõudis hulga aega, enne kui rong Leningradi poole tossutas.
Sagenesid Saksa lennukite lennud Rakvere kohal. Linnas oli rohkesti sõjaväge. Tavaline oli, et niipea, kui lennuk linna kohale lendas, avasid punaväelased selle pihta marutule, täis usku, et lennuk peab alla tulema! Lasti püstolitest ja vintpüssidest. Ka tulistati lennukeid Vallimäele, kasarmute juurde ja mujalegi ülesseatud õhutõrjekuulipildujatest. Vaatamata taeva poole lennutatud kuulirahele ei saadud ühtki Saksa lennukit alla. Need ei teinud kuulidest väljagi, lendasid lausa üle katuste ja pöördusid ikka ja jälle otsekui venelaste narritamiseks pardarelvadest tulistades tagasi. Sageli lasksid Saksa lennukid öösel linna kohale hõljuma valgustusraketi ja linn muutus valgeks nagu päeval. Siis ilmestasid taevast punaväelaste leekkuulide valgusjooned.
7. augustil kella 6 paiku hommikul olid Saksa väeosad Rakveres. Enamlaste Rakvere kaitseliin osutus nulliks. Sakslased ei mõelnudki tungida Rakverre sealt, kuhu oli ehitatud kaitserajatised, vaid tulid hoopis Kadrina maantee kaudu, kus polnud ees kaitsekraave ega kuulipildujapesi. Kuigi hävituspataljonlased olid lubanud kaitsta linna viimase veretilgani, pühkisid nad ammu enne sakslaste tulekut oma saapataldadelt Rakvere tolmu. Samal päeval jõudis Saksa rünnakukiil välja Soome lahe äärde ja Kunda vabastati enamlastest. Punavägi põgenes Malla poole. Põhja-Eestis opereerivad Punaarmee väeosad olid lõigatud pooleks. Ka Vihula valla rannakülades lehvisid 7. augustil rahvuslipud.
7. augustil hõivasid sakslased Küti vallas Viru-Jaagupi.
7. augustiks oli rinne Mahu vallale juba nii lähedale nihkunud, et sakslaste esimesed suurtükimürsud lõhkesid valla lääneosa talude karjamaadel. Sama päeva õhtul rüüstasid punaväelased Viru-Nigulas kauplusi. Teed olid täis taganevat punaväge. Õhus peremehetsesid Saksa lennukid. Sageli sundisid nad enamlasi teelt viljapõldudesse laiali jooksma ning otsima varju võsas ja heinasaadude taga. Võrklas sattus lennukipomm talumajale ja tuli nõudis ohvriks mitmed talu hooned. Viru-Nigula oli nagu sõjalaager – sealt vooris pidevalt läbi punavägi, küll jala, küll autodel.
Punaarmee väeosad asusid kaitsele Kunda jõe taha. 7. augustiks olid venelastel jõe paremkaldal Põlulast kuni Sämisillani kaevikud valmis. Seati üles suurtükipatareid ja raskekuulipildujad. Jõekalda raudteesilla ja Sämisilla vaheline lõik oli kõvasti kindlustatud. See oli Narva maantee ja raudtee kaitse. 7. augusti hommikul, kui Rakvere poolt kostuv lahingumüra üha lähenes, lasti õhku raudteesild. Kaitset hõlbustas pehmete kallastega jõgi. Siit pidi hargnema Punaarmee vastupealetung, et vallutada tagasi Rakvere. Viru-Kabala ümbruse metsades seati üles õhutõrjesuurtükke. Veeti kohale uusi väeosi: Kiviõlli, Sonda ja Kabalasse tulid sõjaväeešelonid.
Reedel, 8. augustil laiendasid sakslased oma läbimurret ja vallutasid lääne suunal Palmse valla koos Võsu alevikuga. Ida suunal hargnes sakslaste rünnak Mahu vallas Viru-Nigula poole. Viru-Nigula kiriku tornist juhiti enamlaste suurtükituld. Saksa suurtükipatarei hävitas paari tabava lasuga vaatluspunkti. Kirikuhoone süttis suurtükimürsust. Tuli hävitas kiriku sisemuse täielikult, püsti jäid vaid kivimüürid ja kirikuvõlvistik. Sakslased vallutasid Viru-Nigula 8. augustil.
8. augusti hommikul olid Narva maakitsusel kaitsel Tartumaalt taganenud 8. armee 11. laskurkorpus (Pada jõe joonel Mahu vallas Lahe külast Koilani), 118. laskurdiviis (Koila – Metsavälja vahemikus), 268. laskurdiviis (Metsavälja – Tudu joonel) ja 125. laskurdiviis koos Tartumaalt taandunud hävituspataljonide riismetega (Tudust piki Avijõge Peipsini). Rindejoon läbis Mahu, Rägavere, Roela ja Tudulinna valda.
Loodeti, et punavägi jätab Mahu valla maha ilma lahinguta, kuid 8. augustil algas Pada jõel, Padaorust kuni mereni ulatuval rindel äge lahing. See kestis vahetpidamata oma seitse tundi.
8. augustil hargnes Rägavere vallas Punaarmee vasturünnak: raudteed mööda tungiti üle purustatud Kabala raudteesilla kuni Vaeküla jaamani ja murti 4-5 km sügavune kiil Saksa rindesse. Veel 8. augusti õhtul liikus Sonda – Uljaste – Haansalu maanteel Viru-Kabala poole 9-10 km pikkune kolonn sadakonna venelaste suurtükiga, suuremalt osalt hobuveol. Samal päeval tulid sakslased Pada orust üle ja jõudsid Koogu mõisani. Sealt tungisid nad edasi Sonda jaama ja Kiviõli suunas, ähvardades haarata punaväge paremalt tiivalt. Samal ajal läksid Saksa motoriseeritud üksused Rägavere vallas Põlula tagant üle Kunda jõe ning tankid ja grenaderid jõudsid Kõrma juurest Miila külasse. Seeläbi ähvardas venelasi Ulvi, Sämi ja Sonda kolmnurgas kottijäämine. 8. augusti öösel ja 9. augusti hommikul põgenesid Punaarmee väeosad paanikas. Nii tuli ka vasturünnakuks koondatud suurtükid öö jooksul ümber pöörata ja taanduda Kiviõli suunas. Kuna 8.-9. augustil sadas põuase suve esimest vihma, muutus sood läbiv tee sügavalt poriseks ja suurtükkidele raskesti läbitavaks. Piki raudteed Vaeküla jaamani tunginud punaväeosad hävitati. Eriti raskeid kaotusi kandsid enamlased Viru-Kabala raudteesilla ja Vaeküla jaama vahel Konna ülesõidukohal, kus Narva maantee viib üle raudteest. Põgenemisel jäeti maha rohkesti suurtükke, laskemoona ja sõjavarustust.
Saksa väed liikusid kiiresti edasi. Suuremad teed olid sakslaste suurtükitule all. Taganevad punaväed tunglesid metsa- ja külavaheteedel. Ilm oli tuulevaikne. Enamlaste taganemisteed tähistasid küünalsirgelt taevasse tõusvad suitsu- ja tulesambad. Põlesid taluhooned, osalt süüdatud, osalt suurtükitulest süttinud.
9. augustil olid Saksa väeosad Aseris. Samuti jõudsid sakslased sel päeval Viru-Kabalasse.
Mahu vald vabanes pühapäeval, 10. augustil.
10. augustil kell 9 hommikul jõudsid esimesed Saksa mootorratturid Erra vallas Sondasse ja veidi hiljem, kell 10 Kiviõli tööstusasulasse. Kõikjal heisati sinimustvalged lipud. Ka Kiviõli kõrgel tuhamäel lehvis rahvuslipp. Sakslastele kingiti lilli, oli rõõmupisaraid. Samal päeval vabastasid Saksa 291. jalaväediviisi üksused enamlastest Rägavere ja Erra valla ning Maidla valla lääneosa.
Bolševikud lootsid kinnitada kanda Lüganuse mail Purtse jõe taga ja panid oma viimased vastupanulootused Purtse kaitseliinile. 9. augustil mehitasid punaväelased Purtse jõe idapoolse kalda kaitseliini kaevikud.
10. augustil lasksid punased Maidla mõisa juures õhku Purtse jõel põlise kivisilla ja süütasid põlema kolm puusilda. Püssis lasti puruks Lehtmetsa sild. Lüganuse sild süüdati põlema, kuid selle kustutas külarahvas eesotsas Mihkel Nurgaga. Sillalt veeretati minema ka bensiinivaat. Kuid enamlased tulid tagasi ja süütasid silla uuesti. Samal päeval jõudsid ka Saksa väeosad Purtse jõe – Murakasoo – Tagajõe joonele.
10. augustil kell 1.30 lõid leegid välja sajandeid seisnud Lüganuse kiriku tornist, mis oli suurtükimürsuga pihta saanud. Tulest jäid järele vaid 700-aastased müürid.
10. augustil langes lahingus enamlastega Lüganusel Kõrkküla lähedal Lembit Vaikivi (18).
Lahing möllas Lüganuse – Maidla liinil veel 11. augustil. Läbi öö vältas äge tulevahetus Lüganuse surnuaia juures, samuti jõe keskjooksul Maidla valla piirides Savala küla, Maidla asunduse, Aidu-Liiva ja Aidu-Nõmme all. Alles järgmise päeva hommikupoolikul, 12. augustil murti punaste rinne ja esimesed Saksa tankid sõitsid Purtse jõest läbi. Järsuks kaevatud jõekallas ja tankitõrjekraav sakslasi kinni ei pidanud. Lahing Purtse jõe joonel oli lõppenud. Jõekallas oli punaarmeelaste laipu täis – neid langes üle 500 mehe. Pärast Purtse jõe ületamist, samuti lõunast edasi tungides vabastasid Saksa väeosad 12. augusti lõuna ajal enamlastest täielikult Lüganuse ja Maidla valla. Lüganuse vallas hävisid lahingu ajal 37, Maidla vallas 30 talu hooned. Eriti rängalt sai kannatada Maidla asundus. Hirmunud punaväelaste hulgad tormasid osalt Rakvere – Narva maanteed mööda läbi Jõhvi, osalt Ontika – Valaste – Toila rannikuteed pidi ja osalt otse läbi soiste metsade Narva poole. Algas paaniline põgenemine, et jõuda üle Narva jõe ja pääseda ähvardavast kotist välja.
Lüganuse ja Maidla kandist lähenes sõjamürin Kohtla vallale. Kohtla-Järvel ja Kukrusel oli rahvas põgenenud sõja jalust allmaakaevandusse: sadu inimesi oli paar ööd-päeva varjul pimedates maa-alustes käikudes. Lühikese lahinguga murdsid sakslased punaväe vastupanu ja 12. augusti õhtul kell 8 vabanes Kohtla-Järve enamlaste meelevallast. Samal õhtul kell 11 jõudis Saksa luure Kukrusele. Kabuhirmus jätsid enamlased maha pika voori suurtükke ja veokeid, samuti hulganisti laskemoona. Õhtu eel tulid inimesed tagasi oma kodude ahervaremetele. Sakslased said tänutäheks lilli. Kõikjal lehvisid sinimustvalged lipud. Kukruselt jätkus edasitung Jõhvi suunas.
Narva poole taganemisel pidasid lihtsameelsed punaväelased Jõhvit Berliini eeslinnaks, Berliinini pidi olema nende teada 20-25 km. Küsiti: Kui palju on maad Berliini? Vastuseks seletasid jõhvilased: Ilma sõjata jalgsi minnes on sinna kuu- või pooleteise teekond, Leningradi võib aga jõuda samas suunas marssides 4-5 päevaga. See vihastas küsijaid.
12. augustil langesid Jõhvi valla piiresse ja Jõhvi linna esimesed Saksa suurtükimürsud. Enamlased pagesid paanikas: Narva maantee ja Jõhvi suunduvad muud teed olid põgenevast punaväest kohati umbes. Hävituspataljonlane Viktor Särg meenutab Venemaal tehtud usutluses: „Paar tundi hiljem hakkas Tallinna poolt voorima paanikaliselt taganevaid väeosi. Kõik oli segamini: mootorveokid, hobused ja jalaväeosad, kahurid, moonavankrid ja kuulipildujad. Umbes tund aega hiljem algas punaväeosade taganemine Iisaku poolt – samasuguses seisukorras“.
13. augusti hommikul kella 10 paiku jõudis Jõhvi Saksa luurejagu. Kiiklas ja Sompas oli punavägi veel sees, kui Saksa rünnakukiil 13. augusti päeval Jõhvi tungis. Tähtis teesõlm lõigati läbija tohutud punaväe taanduvad massid paisati ülepeakaela metsadesse. Punased jätsid Jõhvi maha lahinguta. Küll aga jäi Jõhvi punaste suurtükitulle. Koos esimeste sakslastega jõudis oma kodulinna Jõhvi sealse saeveski omanik, Tudulinna valla metsavendade Lutsu laagri vanem Friedrich Luts. Ka Vabadussõjas oli ta osalenud Jõhvi vallutamisel ja nüüd tahtis ta taas olla esimeste Jõhvi vabastajate hulgas. Tema korraldusel heisati Jõhvis sinimustvalged lipud. Sellal, kui rahva juubelduste saatel heisati rahvuslipud, lõhkes turuplatsil enamlaste suurtükimürsk, mis tappis Friedrich Lutsu.
Punaväed taganesid Vaivara suunas. Vastupanu üritati veel Pühajõe orus ja Kõrve metsa vahel.
13. augusti õhtupoolikul algas lahing Liivakõrtsi juures ning kestis Voka ja Konju liinil ligi kaks päeva. Lahingumöllus hävis rida taluhooneid, samuti Jõhvi piimaühingu Konju koorejaam. 14. augusti õhtuks oli enamlaste visa vastupanu murtud. Taganemisel olid teeääred täis purustatud Vene suurtükke, soomusmasinaid ja autosid. Punaväelased pagesid Narva poole. Mõni oli visanud metsa oma sinelirulli, mõni saapad ja mütsi, mõnel puudus relv või padrunikott. Pikk higist märg särk pükstel, liduti mööda põlde, kraave ja metsi. Sillamäel peeti põgenejad kinni ja aeti uuesti lahingusse.
Sõtke jõe org moodustab loodusliku kaitseliini. Venelased olid ehitanud Sillamäele kuni viie palgi paksuste lagedega punkrid. Punkrite jaoks hävitati Sillamäe parki ja metsa, kus võeti valikuta maha mände ja kuuski. Kasutamata jäänud palgid lebasid risti-rästi Sillamäe metsas. Jõe idapoolsel nõlval lookles mitme kilomeetri pikkune lamedapõhjaline tankitõrjekraav. Selle kaevamisel oli vaeva näinud Sillamäe ja Narva rahvas. Kõik see oli olnud asjatu. Neljapäeval, 14. augustil ületasid esimesed Saksa tankid jõe. Sakslased murdsid Punaarmee kindlustusvööndi läbi mere ääres ja haarasid venelasi selja tagant. Narva-eelsest kaitsevööndist polnud kasu. Lahing Sillamäel kestis kogu 15. augusti. Venelased püüdsid suurtükitulega tõkestada Saksa vägede edasiliikumist. Telefonijuhtmed veeti Vaivara kirikusse ja suurtükituld juhiti kiriku tornist. Paari suurtükilasuga hävitasid sakslased kirikutorni. 16. augustil vallutasid Saksa väed Sillamäe ja hõivasid kogu Vaivara valla. Venelased taganesid pea vastupanuta Narva poole. Läbi Vaivara jõudsid sakslased 16. augusti õhtuks Utria – Auvere joonele.
Mustveest edasitungi alustanud Saksa väeosad olid 11. augustil Tudulinna vallas ja hõivasid 12. augustil Rannapungerja. Enne seda peeti maha paar tundi väldanud lahing. Enamlased hülgasid oma kaitseliini ja pagesid mööda laani Iisaku poole. Eestlaste töö ja vaevaga Rannapungerja jõe äärde kaevatud tankitõrjekraav pidas Saksa vägesid kinni vaid kümmekond minutit. Pärast paari labidatäie liiva kühveldamist kraavi põhja sõideti sellest takistamatult üle. Roostoja sild oli küll õhku lastud, kuid Saksa tank sõitis otse läbi jõe.
13. augustil hõivasid sakslased Mäetaguse ja Iisaku valla.
Pärast lühikest tulevahetust enamlastega Ohakvere – Kuremäe teel, olid esimesed sakslased 13. augustil Illuka vallamaja juures. Ööbinud Raudi asulas, liikus Saksa väeosa varahommikul edasi Kuremäele. Seal oli peatunud tervelt kolm nädalat ümbruskonda terroriseerinud hävituspataljonlaste rood. Hävituspataljonlased tapsid osa kloostri kariloomi toiduks, osa karjast aeti minema. Punaselindimehed lahkusid Kuremäelt öösel enne sakslaste tulekut. Kui esimesed Saksa mootorratturid lähenesid Kuremäe kloostrile, hakkasid sakslaste tervituseks helisema kloostrikellad. Sakslaste rünnakukiil suundus seejärel Vasknarva valda. Vasknarvas oldi 14. augustil. Sõjakeerisesse oli Vasknarva sattunud aga juba juuli keskpaiku, kui Saksa väed olid Peipsi tagant jõudnud Raja valla piiridesse.
16. augustil olid Saksa väeosad Alutaguse vallas ja Narva-Jõesuus.
17. augustil jõudsid sakslased kogu ulatuses Narva jõeni ja tungisid Narva linna.
Sõjavankri veeremisest üle Ida-Virumaa jäid lahingute tallermaal järele ahervaremed, mürskudest ülesküntud maa, purustatud sillad ja teed ning lõputud enamlaste sõjamoonariismed, samuti Jõhvist Narva poole loendamatu hulk põlenud ja poolpõlenud autosid, soomusmasinaid ja suurtükke.
Narva jõe tagusesse Narva valda jõudsid sakslased pärast Pljussa jõe ületamist. Narva valla suurim lahing peeti Uuskülas, kus venelased püüdsid sakslastele veel vastupanu osutada. 19. augustil vallutasid sakslased Komarovka, Lilienbachi, Keldrimäe jt külad. Narva valla põhjapoolne osa Ingeri vabanes Ida-Virumaal enamlastest kõige viimasena – alles 23. augustil.
Suvesõja ajal maeti Virumaa mulda 732 saksa sõdurit (nendest hulgas võis olla ka mõni mujalt Virumaa haiglatesse toodud haavatu, kes siin suri). Rakvere linnas on maetud 131, Jõhvi linnas 15, Kunda linnas 3, Aaspere vallas 6, Assamalla vallas 15, Avanduse vallas 2, Erra vallas 37, Haljala vallas 18, Iisaku (Tärivere) vallas 2, Jõhvi vallas 80, Kohtla vallas 12, Kohtla-Järve alevikus 3, Kunda vallas 1, Küti vallas 12, Lüganuse vallas 60, Mahu vallas 36, Maidla vallas 32, Rakvere vallas 6, Roela vallas 1, Rägavere vallas 72, Salla vallas 7, Sõmeru vallas 1, Tudulinna vallas 11, Undla vallas 60, Vaivara vallas 62, Vao vallas 33, Vasknarva vallas 2 ja Vohnja vallas 12 Saksa sõdurit.