Ain Tähiste
Suure tegevusraadiusega Nõukogude seniitraketisüsteem loodi 1960. aastate keskpaigaks võitluseks vastase lennukite ja tiibrakettidega kuni 300 kilomeetri kauguselt ja maksimaalselt 40 kilomeetri kõrguselt.
Eestis paiknenud S-200 seniitraketidivisjonid olid rajatud Leningradi (Peterburi) kaitseks massiivse õhurünnaku vastu. Rakette võis relvastada lisaks tavalõhkepeale ka tuumalõhkepeaga.
Raketikompleksil oli mitu modifikatsiooni: „Angara“, „Vega“, „VegaM“, „VegaE“ (eksportvariant), „Dubna“.
Lahingüksuse (seniitraketidivisjoni) koosseisus oli 6 laskeseadeldist 5П72, aparaadikabiin К-2В, stardiks ettevalmistamise kabiin К-3В, jaotuskabiin К21В, diiselelektrijaam 5Е67, 12 automaatset laadimismasinat 5Ю24 ja antennipost К-1В tulejuhtimise radarisüsteemiga 5Н62В.
Kompleksi täiendasid sihtmärkide avastamise ja eelhoiatuse radarid (erinevad süsteemid): П-14, П-35/37, 5Н87(Кабина 66)/64Ж6, 5Н87М, П-35/37, П-15М(2).
Kuigi kogu süsteem oli üles ehitatud mobiilsena, paiknesid Eestis asunud S-200 seniitraketidivisjonid statsionaarsetes baasides:
- Harjumaal Türisalus – 3 seniitraketidivisjoni;
- Virumaal Tõõrakõrves – 3 seniitraketidivisjoni;
- Raplamaal Pahklas – 2 seniitraketidivisjoni;
- Saaremaal Karujärvel – 3 seniitraketidivisjoni.
Lahingüksustele lisaks paiknesid raketibaasides tehnilised divisjonid ja juhtkond. S-200 seniitraketibaaside komandokeskused paiknesid Harjumaal Humalas (Türisalu ja Pahkla divisjonid), Lääne-Virus Rakveres (Tõõrakõrve divisjonid) ja Saaremaal Orikülas (Karujärve divisjonid).
S-200 süsteemi rakett jõudis sihtmärgini sealt peegelduva radarisignaali ja autopiloodi abil. Tulejuhtimise radarisüsteem 5Н62В jälgis sihtmärki, signaal peegeldus sihtmärgilt ja raketi suunamissüsteem püüdis selle kinni. Süsteemi nõrkuseks oli võime jälgida ainult ühte sihtmärki ja suhteline tundlikkus segamise suhtes. Raketti oli võimalik juhtida ka maapealsest antennipostist.
Raketi start toimus nelja tahkekütusega stardikiirendi abil, peamootor töötas vedelkütusel TG-02 (ka „Samiin“, segu töötati välja juba II MS ajal sakslaste poolt, kandis nime Tonka-250), oksüdeerijaks peamiselt lämmastikhappest koosnev segu AK-27P (ka „Melanzh“). Mõlemad kütusekomponendid on väga mürgised.
- Stardikaal: 7,1 t, sellest 3 t stardikiirendid
- Pikkus: 11 m
- Kiirus: 700 kuni 1200 m/s, sõltuvalt sihtmärgi kaugusest
- Lõhkepea 5Б14Ш: 220 kg, sisaldab 90 kg lõhkeainet ja 37 000 metall-elementi sihtmärgi purustamiseks;
Alternatiivselt võis rakett kanda tuumalõhkepead СБЧ ТА-18 võimsusega 25 kilotonni. Võrdluseks – 1945. a Nagasakile heidetud aatompommi võimsus oli 21 kilotonni.
S-200 süsteemi rakette oli relvastuses erinevaid modifikatsioone: 5В21, 5В21B, 5В28, 5В28М.
4. oktoobril 2001 tulistas Ukraina õhukaitse Musta mere õhuruumis õppuste käigus ekslikult alla Siberia Airlines´i reislennuki Tu-154. Hukkus 78 inimest.
Süsteemi on aktiivselt kasutanud Süüria relvajõud lugematutes Lähis-Ida sõdades.
Viited:
YouTube – S-200 Angara/Vega/Dubna (SA-5 GAMMON)
YouTube – Close missile system S 200 once famous Russian
YouTube – NATO’s Fear SA-5/S-200 Surface-to-air Missiles – YouTube
pvo.guns.ru – Зенитная ракетная система С-200 (SA-5 Gammon)
vko.ru – «Ангара», «Вега», «Дубна»
