Paldiski

Käesoleva artikli autorite hinnangud ajaloosündmustele, samuti äritegevusele ja kinnisvara arendustele ei pruugi kokku langeda Teejuhi koostajate seisukohtadega.

Mati Õun, Jüri Pärn (21.01.2022)

Paldiski Külma sõja rindel

Aastail 1946–1994 oli Paldiski linn koos oma lähiümbrusega üks militariseeritumaid piirkondi Eestis. Tõsiseltvõetav ning ammendav Külma sõja aegse militaarse Paldiski lugu on veel kirja panemata või vähemasti laiemale üldsusele avaldamata. Nähtavasti pole ka vene keeles jõutud või tahetud seda teha. Senistes põhjalikumates Paldiski ajaloo käsitlustes on reeglina piirdutud Teise maailmasõja eelse ajaga, 1940. aastast edasi leiab kokkuvõtlikku avalikku teavet vaid mõne lehekülje jagu. Ja ka netiavarustelt (eriti eestikeelsetelt) leiab tõest ning täpset infot Paldiski militaaria kohta väga napilt. Kahjuks on selles osas 2006. aastal ilmunud Mati Õuna toimetatud „Punalaevastik Eestis…“ jäänud oma detailsuselt ja mahult siiani ületamatuks – lausa kümne leheküljega… Vaatamata sellele, et see sisaldab üsna palju vigu ning ebatäpsusi.

Viimastest ei ole paratamatult vaba ka seekordne ülevaatekatse, kuna on kokku pandud paljudest siit-sealt korjatud faktikillukestest, mis vahel ka üksteisele vastu räägivad. Autorid on tänulikud kõigile neile, kes viitsivad puudustele tähelepanu juhtida ning parandusi-täiendusi lisada. Eriti vähe on teada perioodist 1944–1960, veidi rohkem on andmeid 1980. aastaist. Ka Eesti riigist ei ole siinjuures kahjuks abi, sest kuigi Eesti Vabariigi võimud hakkasid Paldiski linnas oma kontrolli kehtestama juba 1993. a märtsis, pole riigiorganeil ega -ametnikel tänase päevani korralikku pilti selle piirkonna militaarajaloost aastail 1940–1995. Ja ega see paista neid eriti huvitavatki.

Küsimusele, kui palju on Paldiskis selle aja jooksul olnud NSV Liidu sõjaväeobjekte, väeosi ning -asutusi, jäävad nende ridade autorid vastuse võlgu. Objektide ülevõtmise ajal aastail 1992–1995 koostati küll mitmete instantside poolt mitmeid nimekirju, ent vähemalt Kaitseministeeriumi omad on kaugel täielikkusest. Need ei sisalda isegi kõiki noil aastail kasutusel olnud militaarobjekte, rääkimata neist, mis jäeti maha või lammutati varasematel aastatel.

Omaaegne EV Valitsuse eriesindaja Paldiskis Jüri Tikk väitis 1994. a 13. jaanuari Rahva Hääles, et selles linnas oli üle 400 sõjaväeobjekti. Nende hulka on aga ilmselt arvestatud nii sõjaväelinnakute üleantud ehitised kui ka eri aadressidega elamud ning asutused. Kaitseministeeriumi ehituse osakonnas koostatud nimekirja jõuti kanda 172 kirjet, mis kajastasid erinevaid krunte ühe kuni mitmekümne hoone või rajatisega.

Erineva numbriga sõjaväelinnakuid oli Paldiski garnisonis 1990. aastail vähemalt 15, neist suurima (reaktorilinnaku) number oli 57. Kuna Paldiski garnisonis oli nähtavasti käibel eraldi linnakute numeratsioon, näitab see number ligikaudselt, kui palju võis neid siin kokku olla. Olukorra teeb aga segaseks see, et mitu numbriga sõjaväelinnakut koosnevad üksnes või peamiselt linnaelamutest (sõjaväelinnakud nr 11, 14, 42), aga teisalt on mitme linnaku koosseisu arvestatud mitu üksteisest lahus asuvat hoonegruppi. Näiteks allveelaevnike linnaku nr 49 hooned asusid viiel eraldiasuval maatükil seitsme omaette aiaga ümbritsetud alana, mis kuulusid viiele erinevale väeosale (neli neist allusid Tallinna Mereväebaasi tagalale).

Meie jaoks on Paldiskis veel palju mõistatusi. Paljud Paldiski militaarobjektid on aastakümnetega jäänud arengu alla ja täielikult hävitatud, need on uurijate jaoks kadunud. Midagi aga on siiski veel alles ja seda tasuks väga põhjalikult üles pildistada ning lähemalt uurida, kuni see veel võimalik on. Ükspuha kui tühiste ja ebahuvitavatena need meile praegu ka ei tunduks. Militaarajaloolist huvi võivad pakkuda ka säilinud vanad talukohad, kuna seal võisid mõnd aega elada sõjaväega seotud inimesed ning jätta endast maha ka teenistuslikke esemeid.

Selle kõigega tuleb kiirustada, sest lähikümnendeil „arendatakse“ ka Paldiskis ära kõik seni vähepuudutud maad. Ja olemasolevad fotod, joonised ning muud objektidega seotud dokumendid, kus ja millisel kujul nad ka poleks, tuleks alles hoida – kui need ka praeguseid omanikke ei huvita, siis tuleks need anda vastavate huviliste kätte hoiule või pakkuda neid arhiividele/muuseumidele. Sellest pole kasu mitte üksnes praegustele ja tulevastele militaar- ning ehitusajaloo uurijaile, vaid ka neile sadadele tuhandetele, kes on kunagi Paldiskis teeninud, elanud või töötanud (või nende järeltulijaile) ning on praegu mööda ilma laiali pillutatud.

Paldiski elanike ja sõjaväelaste arvust

Paldiski linna elanike arv on riiklike loenduste või rehkenduste järgi olnud 1940. a 726, 1951. a u 3500, 1959. a 3387 (rahvaloendus), 1965. a 4039, 1969. a 5081, 1970. a 6907 (RL), 1973. a 8400 (ENE 5. kd, 1972), 1976. a 7287, 1979. a 7311 (RL), 1989. a 7690/8200 (RL, alaline/faktiline elanikkond; sh 2,4% eestlasi), 1991. a 7572, 1992. a 7703/8066 (EE 7. kd, 1994), 1994. a märtsis 4576 (elanike registreerimine ning anketeerimine 22.–26.03.94, oletatavasti jäi registreerimata u 1000 inimest), 1995. a vaid u 3700 (sh 300 eestlast; Mereleksikon), 2000. a aga 4262 (RL: 4248/4148; sh juba 29,7% eestlasi) ning 2019. a arvestusega isegi veel vähem – 3529.

1994. a mais, mil hakkas Paldiski linnas toimima Eesti võimudele alluv omavalitsus, saadi elanike korterikartoteegi endiselt sõjaväe majavalitsuselt ülevõtmisel selle linna elanike arvuks 5700 inimest (osa neist ei pruukinud tol hetkel siiski Paldiskis elada, omades vaid sissekirjutust). Aga sama aasta juulis väitis vastne linnaosavanem (aastail 1994–1996 oli Paldiski Keila linnaosa) Jaan Mölder, et Paldiskis oli siis 6085 elanikku, neist Eesti kodanikke 288 ja Vene sõjaväelasi 520. Veidi enne seda, 1993. a augustis ütles tollane Paldiski sõjaväevastuluure osakonna ülema kohusetäitja, et tol ajal oli Paldiskis elanikke umbes 8000. NSV Liidu 1987. a topograafilisele kaardile 1:25 000 on aga kantud linna elanikearvuna 8500 ning umbes samast ajast pärinevale Maa-ameti arhiivis olevale fotoplaanile 8514.

Vene vägede lahkumine kuni 1995. a septembri lõpuni, mil pidid kohustuslikult ära sõitma viimased lepinguga tuumareaktorit teenindama jäänud sõjaväelased koos pereliikmetega, kahandas Paldiski linna elanike arvu umbes 4000 inimeseni. Veel 1996. ja 1997. aastal emigreerusid Venemaale viimased erusõjaväelaste perekonnad, kes said Ameerika Ühendriikide abiprogrammide kaudu korteri, ning seejärel intensiivne emigratsioon peatus. Absoluutne miinimum saavutati 1997. a (1. jaanuari seisuga 3793). Edasi hakkas linna elanike arv järjepidevalt kasvama.

ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi 1968. aasta 27. detsembri seadlusega laiendati Tallinna, Keila ja Paldiski linna piire. Seejuures Paldiski linnale lisandus 2800 hektarit koos 110 või 241 inimesega Klooga külanõukogust (s.t nii palju inimesi elas tol ajal veel siinsetes taludes). Samal aastal sai Paldiskist nn kinnine garnisonilinn (kuid Vikipeedia väidab, et juba 1964. a). Pakri vald oli likvideeritud juba 1940. a ning Pakri saared viidud Paldiski linna haldusse, ent 1947. a tehti seda uuesti („elanike vähesuse tõttu”). 1957. a liideti saared Klooga külanõukoguga, kuid millalgi peale 1973. a ühendati taas Paldiskiga. Sellest ajast peale oli Paldiski pindalalt Eesti suurimaid linnu (u 60 km2).

Eesti Ekspressis avaldati 1989. aasta 27. oktoobril tabel, milles väideti, et 1984. aasta seisuga oli Paldiskis 25 000 sõjaväelast, looduskaitsjate ajalehe „Roheline” andmeil oli neid aga 1990. aastal isegi 30 000.

Paldiski mereväe insenerteenistuse arvestuste kohaselt oli linna elanike arv 1975. aasta 20. novembri seisuga umbes 12 000. Viimane oli kommunikatsioonide projekteerimistöödel aluseksvõetav keskmine kontrollarv, pigem üles-, kui allapoole ümardatud ning ilmselt sisaldusid selles ka ajateenijad ja pikemaks ajaks komandeeritud ohvitserid-mitšmanid ning töölised ja teenistujad. Seda numbrit avalikustatud elanikearvuga võrreldes võime tuletada Paldiski tolleaegse sõjaväepersonali üsna tõelähedase maksimumarvu – umbes 4000–5000. Enamus neist olid mereväelased (koos ehitusväelastega), lisaks mingi hulk mittekohalikke eraisikuid, umbes 150 raketiväelast 94. seniitraketibrigaadi kahes seniitraketidivisjonis (Leetse ja Paju) ja olenevalt aastaajast 150–750 piirivalvurit 106. piirivalvesalga õppeallüksustes (majakast idas) ning kordonis ja komandantuuris (Majaka tee 10).

Eestikeelne Vikipeedia teab aga siiski kinnitada, et Paldiski salastatud elanike arv oli 14 000 (kahjuks allikat pole ära toodud – millalgi võis ju see vabalt nii ollagi), venekeelsetes allikates on aga väidetud, et ainuüksi õppekeskuse teenindamisega tegeles 16 000 inimest (mis keskuse ehitamise kõrgaastail võis isegi tõsi olla; vt ka arutlust allpool, õppekeskuse inimeste arvu kohta). Jääb vaid loota, et ehk selgub kunagi ka see päris tõde, kasvõi aastate kaupa.

Eesti keel Nõukogude Paldiskis

Väikese kurioosumina võib võtta asjaolu, et Paldiskis olid enamus tänavanimesid ametlikult eestikeelsed: Aia, Balti, peatänav Lauristini, Lepiku, Mere, Nõukogude, Oktoobri, Pioneeri, Punaarmee, Põhja, Päikese. Mõni nimi tekitas kirjutajaile raskusi – nii on ühele linnakuskeemile kirjutatud Pioneeri asemel Паискири.

Venekeelsed olid aga nt Salavat Julajeva, Južnaja, Ossipova, Proletarskaja, Sadovaja (viimane polnud mitte Aia tänava venekeelne vaste, vaid eraldi aianduskruntide ja garaažideni viiv 2–4 korteriga soome majakestega tänavake raudtee lähedal, praegune Põllu tn).

Salavat Julajevi tänav oli nimetatud Baškiiria rahvuskangelase Salavat Julajevi järgi, kes oli siin sunnitööl kuni oma surmani. See tänavanimi kaotati Paldiskis Keila Linnavolikogu 4.10.1994. a määrusega, 15. oktoobrist 1994 ennistati varasem nimi „Kivi tänav“. Kümmekond aastat hiljem andis aga Paldiski Linnavolikogu oma 4. märtsi 2004. a määrusega nr 10 Salavat Julajevi nime senisele Paemurru teele, mis asetses Majaka tee alguse ja Paldiski lahe vahel. See tee viib põhja poolt Põhjasadamasse ning jõuab kaardi kohaselt otsapidi läbi Põhjasadama keeluala Sadama tänavani välja. Seda tehti Baškortostani Vabariigi delegatsiooni soovil. Tänavasildi järgi kandis see tee aga veel 2019. a lihtsalt Salavati tee nime. Eks ta sealkandis ju omal ajal tööd rabas teha. Tema surma- ja matmiskoht olevat aga tänaseni teadmata.

93. mereväe õppekeskus

Paldiskis asunud väeosadest on tänapäeval muidugi tuntuim 93. mereväe õppekeskus (93 учебный центр ВМФ, 93 УЦ ВМФ; s/o 56190, kutsung „Kozõrnoi”, eesti keeles „trump-” või „trumbi-”), mida nimetatakse meil enamasti tuumaallveelaevnike õppekeskuseks.

Lühikest aega, aastail 1984–1985 figureeris väeosa nimetusena isikutoimikuis „60-ndad mereväe elektromehaanikakursused”. Võib-olla reorganiseeriti need hiljem (teise reaktori lisandudes?) õppekeskuseks, või oli see lihtsalt paralleelne peitenimi. Õppekeskus ei allunud mitte Balti laevastikule, vaid Moskvas asunud NSV Liidu Merejõudude Peastaabi lahingettevalmistuse valitsusele.

Paldiski õppekeskus võis olla üks tähtsamaid ja kallimaid Eestis asunud sõjaväeobjekte aastail 1968–1995. Sellise mastaabiga õppekeskusi olevat maailmas olnud ainult kaks – üks NSV Liidul ja üks USA-l. NSV Liidul oli tuumaallveelaevnike õppekeskusi siiski koguni 11, aga ju siis polnud kõik nii suured ja komplekssed kui Paldiski oma. Osa neist olid kitsama profiiliga. Toimiva reaktoriga õppestend oli näiteks ka Sevastoopoli mereväekõrgkoolis.

Õppekeskus loodi vastavalt NLKP KK ja NSVL MN määrusele nr 968-412 25. oktoobrist 1961. Väeosa asutamise kuupäevaks loetakse siiski alles 2. detsembrit 1964. On teada, et väeosa 25. aastapäeva tähistati 2.12.1989 ja selleks puhuks lasti teha isegi vastav rinnamärk (vt pilt 1). Märgi kavandi konkursi võitis vanemmitšman A. A. Šabalini eskiis, mis oli „teostatud laevastikusümboolika parimate traditsioonide kohaselt”.

Õppekeskust hakati rajama kompleksselt, s.t koos elamute ja muu ülelinnalise tugistikuga. Väeosa paigutati varem sealsamas Paldiskis asunud ja diiselallveelaevnikke koolitanud Balti laevastiku 14. elektromehaanika õppesalga (s/o 36033) kasarmulinnakutesse.

Objektide esimesed ehitusuuringud valmisid 1962. a jaanuaris ja samal aastal alustati keskuse ning sellega seotud infrastruktuuri ehitamist. Alguses ehitati valmis materjaliladu ja kolme punkriga betoonisegusõlm, auto- ja mehhanismipark ning ehitajate kasarmulinnak. Samaaegselt uute õppehoonete rajamisega ehitati ka reaktorilinnaku hooneid, hospidalilinnakut, linna elamuid, sauna, lastepäevakodu, kooli, kauplust, keskküttetrassi, veevärki ja kanalisatsiooni jm objekte, rekonstrueeriti olemasolevaid kasarmuid. Keskuse tegevuseks vajalikud põhiehitised valmisid umbes kolme aastaga (1962–1964).

Keskuse parteialgorganisatsiooni esimene protokollitud koosolek toimus 6.12.1963, organisatsioonis oli siis 10 liiget. 26.10.1964 oli neid juba 68 ning siis jagati organisatsioon neljaks.

1964. a kevadel-suvel algas õppeseadmete montaaž veel viimistlusjärgus olevate hoonete kabinettidesse. 20.06.1964 võeti ehitajatelt vastu esimesed õppekorpused 1A ja 1V (Lauristini ehk praegu Rae tänava alguses asunud kaks kolmekorruselist täiskeldritega hoonet, mis ühendati omavahel 7-korruselise blokiga 1B). Juba 30.06.1964 oli kohal esimene muutuvkoosseisu ehk väljaõpetatavate ekipaaž (s/o 31243 ehk 56190-A), kes abistas valmistajatehaste monteerijaid seadmete paigutamisel.

1964. a novembris algasid prooviloengud. Mereväe ülemjuhataja nõudis, et õppetöö algaks 1. detsembril 1964. 1965. aastal käis ülemjuhataja laevastikuadmiral S. G. Gorškov isiklikult Paldiskit üle vaatamas ning lubas linnast teha teise Sevastoopoli.

Paldiski linnas, väljaspool õppekeskust ehitati enam kui 20 viiekorruselist elumaja alalisele õppejõudude koosseisule ning 5 viiekorruselist võõrastemaja ekipaažide ehk muutuvkoosseisu jaoks, lisaks üks veel spetsiaalselt õppetrenažööre ehitanud tootmisettevõtete („postkastide“) töötajaile. Paljud õppekeskuses teeninud ja töötanud elasid aga ka Tallinnas ja mujal Paldiski lähikonnas.

Õppekeskuse tegevusmahu iseloomustamiseks mainime näitena, et 1984. aastaks oli väeosale ette nähtud 3000 tonni küttemasuuti, 80 t autobensiini ning 20 t diislikütust, kulutati aga vastavalt 2712, 116 ja 44 tonni.

Organisatsiooniliselt koosnes õppekeskus juhtkonnast (mille juurde kuulusid salajaoskond ja masinakirjabüroo), õppe-, poliit-, kaadrite ja rivi-, relvastus- ja laboriteenindus- (algul tehnika-, hiljem 1980.-te II pooleni relvastus- ja tehnika-), korteriekspluatatsiooni-, materiaaltehnilise tagamise osakonnast ning teenistustest „R” ja „T” (vastavalt energiakompleksi radiatsiooniohutus- ja tehniline teenistus), meditsiini-, toiduaine-, riietus- ja kütuseteenistusest, samuti oli keskuse struktuuris kohaliku kaitse staap. Oli ka nn abimajand.

Õppetöö oli ära jagatud seitsmeteistkümne nn tsükli vahel, mis vastasid umbes erialadele ehk distsipliinidele tsiviilõppeasutustes. Keskuse algaastail nimetati neid suundadeks, mida 1964. a oli vähemalt 12.

Õppekeskusele allus ka ujuvvahendite komando ja sõjaväestatud valve komando (viimane koosnes eraisikutest), 2830. (1989. aastal 188.?) tuletõrje- ja päästekomando (enne 1989. a sõjaväe tuletõrjekomando). Eri aegadel on keskusele allunud 1271. üksik vahtkonnarühm (?; 1271 OKV), 228. valverood 225. üksik valve- ja teenindusrood ning 95. sõjaväestatud valve jagu (?; 95 OVO, tsiviilisikuist).

Õppekeskusel oli jahtklubi ehk mereklubi Paldiski Vanas ehk Põhjasadamas, viis viiekorruselist võõrastemaja ehk ühiselamut (nr 1 Rae/Lauristini 25, nr 2 Rae 42 /Lauristini 48, nr 3 Rae 50 /Lauristini 52, nr 5 Pakri 4 /Oktoobri 12 ja nr 6 Rae 38 /Lauristini 42), võõrastemaja „Ljuks” admiralide ja teiste kõrgemate külaliste jaoks (Rae /Lauristini 22), puhkebaas Kersalus (sõjaväelinnak nr 3 linnast väljas, Tallinna maantee kontrollpunkti lähedal, praegu Meresalu tn 5, 6 jt; oli väeosa käes kuni 31.08.1995), viis raamatukogu (sh kaks salajase kirjanduse jaoks), suur mitme tsehhiga trükikoda ja fotolabor, eripolikliinik, 2 lasteaeda, 2 ujumisbasseini (üks n-ö linnas, Pakri 7 /Oktoobri 2, teine „Pentagoni“ õppeala sisemuses) ja mitmeid muid allüksusi/objekte. 1989. a asutati väeosas aianduskooperatiiv.

Õppekeskuse territooriumil oli Severodvinskis asuva Põhja Masinaehitusettevõtte (Ettevõte Postkast G-4572) montaaži- ja käikuandebaas, mille töötajad ehitasid keskusele tuumaallveelaevade (sh „Akula“) trenažööre „Ol’ha“ ja „Start“.

Omaette maa-ala keskuse territooriumil oli ka Riia Tootmiskoondise „ERA“ esindusel, mis tegeles laevade raadioelektroonika- ja automaatikaseadmete paigaldamisega.

Vene meedias on avaldatud, et „Paldiski õppekeskuse töö kindlustasid suurusjärgus 16 000 inimest“. Kahjuks ei tea, kust see number on võetud, aga selleks on vähemalt kolm võimalust: kui see on mõeldud samaaegselt kohalolnud inimeste arvuna, siis võib-olla saadi see summa koos ehitajate ja seadistajatega keskuse rajamise lühikesel kõrgajal (umbes 1962–1970) või liideti kogu Paldiski linna eksistentsi tagamisel osalenud pluss nende perekonnaliikmed, või on äkki suudetud isegi kokku lugeda kõik erinevad inimesed, kes aastakümnete jooksul keskuse ehitamisel ja ekspluateerimisel osalesid.

Igatahes 1980. aastate teisel poolel sai väeosa dokumentide kohaselt õppekeskuses tööd umbes 1300 inimest mereväeohvitseridest õppejõude, teenindavat personali ning abijõude (sh üle 550 eraisiku – töölise ning teenistuja; nii suur oli 1980. aastatel keskuse juures tegutsenud ametiühingute Kohakomitee nr 84 liikmeskond). Näiteks 1989. aasta lõpus oli seal ametis 287 ohvitseri, nende seas 51 esimese järgu kaptenit – rohkem kui kogu Tallinna Mereväebaasi alluvuses kokku! Mitšmankoosseisu oli samal ajal 418, nende hulka arvati ka 6 praporštšikku ning 9 madruse või vanema auastmes naissõjaväelast (naisi oli ka mitšmaniauastmeis). Püsikoosseisu ajateenijaid oli tollal 4 roodu (300–400 meest). Ajateenijad olid ainult kuues allüksuses: teenindus- ja valveroodus, teenistustes „R“ ja „T“ ning tuletõrje- ja kaatri(?)komandos (lühend K/K). Teenindusroodus ja tuletõrjekomandos oli nende teenistusaeg kaks aastat, mujal kolm nagu laevadelgi. Keskuse rajamise algaastail oli ajateenijaid vähe ning need olid põhiliselt kaadrikomandos (vn кадровая команда) ning valverühmas.

1990. a paiku oli keskusel relvi kokku 922, sh 7 kergekuulipildujat, 539 Makarovi püstolit (ohvitseridele ja mitšmanitele) ning 376 automaati AK-74 ajateenijaile. 1993. a augustis oli ajateenijaid veel alla saja, 1994. a kevadel said viimased neist koju.

Õppekeskuse hooned paiknesid neljal üksteisest eraldatud krundil, mis kandsid järjekorranumbreid 2–5.

Krundil nr 2 ehk õppetsoonis ehk põhiõppealal paiknesid n-ö tavatrenažööride õppehooned, sh nn Pentagon praeguse Rae ehk endise Lauristini tänava alguses. Selle ülevõtmise-aegne aadress oli Rae 12 ehk Kivi 10, kuid nüüdseks on see krunt ja naaberkrunt nr 5 jagatud paarikümneks uute aadressidega kinnistuks (peamiselt Lääne, Pakri ja Kivi tänava numbritega), ainult endine väeosa pääsla ja lubadebüroo hoone, mis ülevõtmise järel oli mõnd aega Eesti kaitseväe käsutuses, on säilitanud vana aadressi Kivi 10, aadress Rae 12 on aga kaardilt kadunud.

Vaatamata kohaliku rahva poolt antud nimele polnud see „Pentagon“ siiski viisnurkne, vaid hoopis mittetäielik tetragoon – idast lahtine, sest selle idapoolset külge ei jõutud valmis ehitada (või polnudki plaanis). See koosnes kahest eri aegadel ehitatud ja nelinurgana kokkupaigutatud V- ja L-kujulisest hoonest, mis olid omavahel väikese galeriiga ühendatud ja mille frontooni pikkus oli u 700 m. Nelinurga keskossa jäi vana kasarmulinnak, milles oli viis ühekorruselist kasarmuhoonet (neli ehitatud 1940. a ja üks 1951. a), 1959. aastal ehitatud 25 m pikkuse basseiniga siseujula jt ehitisi, mis rekonstrueeriti õppehooneteks ja ladudeks. Ala idaserva lähedal oli kaks varjendit. Hoovile juurdelisatud hoonetest on ehk huvitavam spetsiaalselt saladokumentide põletamiseks mõeldud eraldiasuv u 20 m2 suurune koldehoone (nn zdanije-topka, juba aastast 1964).

Nn Pentagonis olid allveelaevade eri mehhanismide, aparaatide ja seadmete tööd imiteerivad trenažöörid, millel sai harjutada pea igasugust vajalikuks arvatavat tegevust kuni tiibrakettide ja ballistiliste rakettide väljalaskmiseni. Viimast siiski nii-öelda „kuiva trennina”, ilma reaalseid rakette minema lennutamata. „Pentagonis” ning selle hoovil oli 15 õppeotstarbelist hoonet ja rajatist 676 õppekabineti ning auditooriumiga, kuhu oli paigutatud üle 200 õppe- ja treeningukompleksi ning trenažööri.

Tänavaäärne u 300 m pikkune hoone (korpus 1ABVG, praeguste aadressidega Lõuna 8 ja Tööstuse 2) ehitati 1960. aastatel ja see koosnes neljast omavahel galeriidega ühendatud osast. Neist keskmine (blokk 1B) oli 7-korruseline ning lääneküljes põrandani ulatuvate akendega, nurkmine Tallinna-poolne (1G) oli 4-korruseline, ülejäänud 3-korruselised (+keldrid). Bloki 1G 2. ja 3. korrusel olid ohvitseride ja mitšmanite sööklad kokku 500 kohaga, neljandal korrusel oli kinosaal. (Muide, ohvitseride sööklas oli ametis vähemalt 8 ettekandjat.) Projekti kohaselt oli kavas ehitada bloki 1G katusele u 8 m kõrgune kuppel ja korpuse põhjaotsa juurde Lauristini tänava poole u 50 m kõrgune massiivne postamendil mast (lipuvardaga?). Need plaanid aga jäid vist realiseerimata.

Nelinurga tiibmised korpused ehitati 1980. aastatel. Neist põhjapoolses (kinnistul Lääne 11 asunud hoones) olid muuhulgas trenažöörid „Start“ ja „Motõljok“. Lõunapoolne bloki 1G kõrval asunud 4–6-korruseline u 200 m pikk ja seest 15–20 m lai ligikaudu L-kujulise põhiplaaniga hoone (korpus 2AB, Lääne 5 ja Lääne 8) peitis endas tervet III põlvkonna tuumaallveelaeva ruumistikku. Erinevus originaaliga seisnes selles, et laeval on vahetekid terasest, hoones aga olid enamasti umbes 2 tonni raskustest ja 6 m pikkustest raudbetoonpaneelidest, samuti oli seal aparatuuristendide vahel ilmselt rohkem ruumi väljaõpetatavete kursantide (reakoosseisu) ja kuulajate (ohvitseride) jaoks. Selles hoones oli 941. projekti ehk „Akula” katamaraanallveelaeva, mis on tänaseni maailma suurim tuumaallveelaev, kõiki üheksateistkümmet sektsiooni imiteerinud trenažöör „Ol’há” (objekt 346-III). Enne tsooni Eesti võimudele üleandmist olevat see trenažöör demonteeritud ning veetud Venemaale.

Trenažöörihoone projekteerimisülesanne anti arhitektidele veebruaris 1978. Hoone koosnes omakorda kahest blokist (T- ja L-kujulisest) ning selles oli üle 250 umbes 3,5 m kõrguse ruumi. Keskmises kuuekorruselises osas oli komandopost ehk kaptenisild. Väidetavalt oli selle trenažööri koosseisus ka töötav reaktor (kuigi autentsuse huvides pidanuks olema selle sektsioone kaks tükki kõrvuti, s.t mitte üks, vaid kaks reaktorit). Ühes kohas oli 18×6 m suurune ruum, mis ulatus läbi kolme korruse kuni 11 m kõrguseni maapinnast ja sellel puudusid I korruse põrandapaneelid – seal võiski asuda reaktorisektsioon.

Tänaseks on kogu õppetsoonist alles vaid 2 väikest hoonet, mõned platsid ning rohtuvad asfaltteed. Suurem lammutustöö tehti ajavahemikus 2006–2008. Kahju, et ei tahetud leida sellele võib-olla Eesti suurima põrandapinnaga sõjaväelinnakule mingit mõistlikku rakendust. Ei saa ju pidada mõistlikuks korraliku ehitusmaterjali purustamist sadamakaide täiteks – see on inimeste tööle ja vaevale sülitamine ning terve mõistuse vastane. Sinna oleks saanud teha kasvõi mingeid hoidlaid.

Krunt nr 3 oli sõjaväelinnak nr 57 ehk nn õppetuumareaktorite kompleks keset Pakri poolsaart, nüüdse aadressiga Leetse 21 (ja riigimaa sisse katastreeritud eratootmismaa Leetse 21a, mis külgneb reaktorihoonega ning millel on kaks hoonet – garaaž ja pääsla). Täpsemalt väljendudes oli tegu energeetika-õppestendide kompleksiga, ametliku nimetusega „tehnoloogiline õppetsoon” või „õppe-tehnoloogiline tsoon” (vn k третий участок, учебно-технологическая зона, УТЗ). Algaastail kasutati (ka?) nime „tehnoloogiline tsoon“.

Kompleksi 210 meetri pikkune peahoone (nr 301–302) mahutas kaks nn õppestendi koodnimetustega 346A ja 346B (ehk 346-I ja 346-II), kumbki ühe survevee-tuumareaktoriga (tüüp VVR ehk PWR), margitähis vastavalt VM-A ja VM-4-1 (NL tuumaallveelaevadel oli aga enamasti kaks reaktorit). Sisuliselt olid need poolikud allveelaevad: kahe I ja II põlvkonna aatomiallveelaeva jõuseadmete (nn pea- ning abienergiaseadmete) maapealsed prototüübid, mis moodustasid ligi poole vastavate allveelaevade pikkusest (4–5 laevasektsiooni 8–10-st, kumbki u 50 m pikk) ning sisaldasid ka reaalselt töötavaid reaktoriseadmeid.

Peahoones oli muuhulgas kaks 50-tonnise tõstejõuga sildkraanat ning sellesse sai rong sisse sõita. Hoone koosnes kahest eri aegadel ehitatud hoonest 301 ja 302 ning külgmisest juurdeehitusest.

Vanem I põlvkonna reaktor olevat töötanud peamiselt teadusotstarbel, kuna samasugune reaktoristend oli juba Obninski tuumajaama juures asuvas õppekeskuses olemas. Lisaks lõpetati neid reaktoreid kasutanud projekt 675 tiibrakettidega allveelaevade (mille n-ö masstootmist silmas pidades Paldiski stend paika pandi) ehitamine enneaegselt, sest nende asemel hakati ehitama moodsamaid II põlvkonna ballistiliste rakettidega allveelaevu (projekt 667B ja järgmised). Viimatimainitute ekipaažide õpetamiseks rajatigi Paldiskisse uuema reaktoriga stend.

Esimese reaktori kuumkäivitus toimus 1968. a aprillis, teisel alles 1983. a. Mõlemad reaktorid lõpetasid töö 1989. aastal; esimesel õppestendil 29. jaanuaril ja teisel stendil 26. detsembril. Peale Tšernobõli katastroofi korraldatud ohutushinnangu tulemuste põhjal seisati 1989. aastal ajutiselt mõlemad reaktorid ja täiustati neid ohutumaiks, kuid Eesti Vabariigi taastamise tõttu neid ei taaskäivitatud. Koolitus õppekeskuses kestis küll kuni 1992. või 1993. aastani, kuid ilma praktilise reaktoritöö kogemuseta.

Vaevalt see aga kuigi suur probleem oli, sest 1969. a loodi 270. mereväe õppekeskus Leningradi oblastis Sosnovõi Bori tuumajaama lähedal ning 1976. a hakkas seal tööle III põlvkonna tuumaallveelaevade (sh „Akulade“) reaktoristend KV-1. Ka seal õpetati tuumalaevade meeskondi ning uuemate laevade jaoks kaadri koolitamisel saadi hakkama ilma Paldiski vananenud reaktoriteta. Pealegi hakati 1989. a paiku I põlvkonna allveelaevu juba niikuinii „pensionile“ saatma.

Teiseks oli Kaluuga oblastis Obninskis, mõnisada kilomeetrit Moskvast, NSV Liidu esimese tuumaelektrijaama juures, 16. (hiljem 510.) mereväe õppekeskus, kus juba 1950. aastate teisel poolel treeniti suure saladuskatte all ka esimeste tuumaallveelaevade meeskondi. Need olevat siis olnud erariietes „insener-tehnilisteks töötajateks” või objekti valvanud siseväelasteks maskeeritud, et kellelgi ei tekiks küsimust – mida teevad tuumajaamas mereväelased? Seal oli ka NSV Liidu esimene VM-A õppestend, mis käivitati 1956. a märtsis. Edaspidi rajati sinna ka moodsamaid stende.

Paldiskile iseloomulik 100 m kõrgune punase-valgetriibuline korsten, millest iial suitsu tulemas ei nähtud, kuulus tegelikult reaktorite ventilatsioonisüsteemi juurde ja oli ette nähtud võimaliku radioaktiivse saaste keskkonda sattumise tõkestamiseks. Sel eesmärgil tekitati kõigis reaktori tööga või radioaktiivsete materjalide töötlemisega seotud hoonetes ja rajatistes ventilatsioonikeskuse kuue hiigelsuure ventilaatori abil alarõhk. Ruumidest maa-aluse torustiku kaudu väljaimetud õhk läbis enne korstna kaudu keskkonda juhtimist HEPA filtrite süsteemi.

Linnakus oli paarkümmend suuremat ja teist sama palju väiksemaid ehitisi ning mõned olid ka väljaspool territooriumi piirdeaeda (nt peavärava esine söökla ja individuaalsõidukite parkla, mõned pumbamajad ning vee- ja kanalisatsioonitrassid). Lisaks pea- ja ventilatsioonihoonele oli objekti 29 ha suurusel alal veel kaks (tahkete ja vedelate) radioaktiivsete jäätmete hoidlat, vedel- ja tahkete jäätmete töötlemiskompleksid, remonditsehh desaktiveerimisseadmetega, kiirguskaitseteenistuse („R“) hoone, eripesumaja radioaktiivselt saastunud tööriietuse pesuks, keemiareagentide ladu (hapete ning aluste hoidlad), turbiiniõliladu, garaaž-pesula, ringlusveesüsteemi hoone, katlamaja kahe masuudihoidlaga, gradiiri- ehk jahutuskompleks, kaks suurt maa-alust jahutusveereservuaari (7000 m3 ja kuni 4000 m3) hoovil ning üks 6000 m3 suurune ringlusveemahuti aia taga (linnapoolses küljes, projekteeriti 1976. a, ehitati teise stendi 346-II tarbeks) ja teisi stendikompleksi töö tagamiseks vajalikke abiehitisi (kokku üle 50). Objektiplaani kohaselt oli reaktorialal ka kaks varjendit –– üks 350- ja teine 20-kohaline.

Krunt nr 4 oli auto- ja traktoripark koos vastavate ladude ja töökodadega. Seal oli ka eraldi aiakeses keemialadu ning angaar-laod montaažiettevõtete vara jaoks. Enamik sealseid hooneid olid 2021. a alles, tänase aadressiga Lääne 14.

Krundil nr 5 ehk administratiiv- ja kasarmualal või -tsoonis paiknesid kuus suurt kahekorruselist aastail 1940–1952 ehitatud kasarmut, millest neli olid 1960. aastatel rekonstrueeritud reakoosseisu majutamiseks, üks meditsiinipunktiks ja ühes olid kaks raamatukogu, lahingukuulsuse muuseum ning tagalateenistuste kabinetid. Linnakus oli 500-kohaline kahes vahetuses toitlustanud (s.t kokku kuni 1000 einet söögikorra ajal) söökla koos toiduladudega, kaks nn külmhoonet, hapendustsehh, klubi, täismõõtmeis jalgpalliväljak ning mitu muud spordiplatsi, samuti kaks varjendit ja 10×22 m suurune kasvuhoone (ehitatud 1964).

Keskuses valmistati ette spetsialiste küll kõigest kolme projektiseeria allveelaevadele (I, II ja III põlvkonna, vastavalt projekt 675, 667B–BRDM ja 941, NATO tähised vastavalt Echo II, Delta-I–IV ja Typhoon), kuid kuna kaks neist olid ühed levinuimad NL allveelaevastikus, võisid Paldiskist läbi käia enam kui pooled NL tuumaallveelaevade meeskonnad. On aga ka väidetud, et isegi kõik. Väeosa oli siiski spetsialiseerunud raketi-tuumaallveelaevadele, mida oli kokku ligikaudu pool NL aatomiallveelaevade koguarvust.

Õppetöö toimus kahel viisil: individuaalne ettevalmistus, milles harjutas igaüks eraldi oma profiilile vastaval trenažööril, ja ekipaažiettevalmistus, kui kogu meeskond eesotsas komandöriga treenis koostegevust erinevates olukordades. Lõpuks jõuti selleni, et viidi programmi sisse NL mereväe kursuseülesannete (s.t laeva kogu lahingvalmiduse tagamise alane tegevus nii baasis kui merel, vastavalt ülesanne K-1 ja K-2) hinde peale lahendamine ekipaažide poolt.

Ekipaažid võisid Paldiskis õppes olla mõnest nädalast mitme kuuni, ent isegi pooleteise aastani. Suurem osa ekipaaže olid Paldiskis 45-päevasel nn reisidevahelisel ettevalmistusel, ent seal õpetati välja meeskondi ka alles laevatehastes ehitamisel olnud allveelaevadele (formeeritavaid meeskondi) ning nende väljaõpe kestis tavaliselt poolteist aastat, mis sisaldas ka stažeerimise mõne vanema samalaadse laeva peal ning alles korduvalt ülekontrollitud meeskonna kätte usaldati uus tuumaallveelaev. Õppekeskus mahutas korraga kuni kümmekond ekipaaži, igaühes umbes 50–150 mereväelast (see arv kõikus üsna suures ulatuses olenevalt vajadusest, näiteks ei pruukinud kogu allveelaevameeskond korraga õppimas olla – sageli saabus reakoosseis hiljem). Kuuekümnendate II poolest kaheksakümnendateni Paldiskis õpetatud projektide 667A–667BDRM laevade meeskondades oli 114–140, projekt 941 ehk „Akula“ ekipaažis 163 meest.

Välja- ning täiendusõpetatavaid olevat parimail aegadel õppekeskusest läbi käinud umbes 1200 meest aastas, igas ekipaažis umbes 50 ohvitseri, eesotsas paari 1. või 2. järgu kapteniga. Keskus olevat välja õpetanud kuni 38 ekipaaži aastas. 28 aasta jooksul valmistati seal ette üle 70 000 allveelaevniku ja 147 strateegilise allvee-raketiristleja ekipaaži, sh 12 „Akulade“ oma (viimaseid oli koos tehniliste ekipaažidega 18; neid laevu ehitati kokku 6, seega said need kõik oma esialgse väljaõppe Paldiskis). 1974. aastast pidevalt läbiviidud reisidevahelise ettevalmistuse läbisid 20 aastaga 420 allveelaevameeskonda.

Olgu siin ka ära mainitud, et NSV Liidu mereväes oli enamikul tuumaallveelaevadel (mida kokku oli umbes 200, neist 1990. a veel rivis 180) kaks meeskonda, mis kumbki olid omaette väeosa oma komandöri, pitsatite ja muu juurdekuuluvaga. Nende väeosanumbrid olid reeglina samad, erinesid vaid selle poolest, et 2. ekipaažile oli antud number- või litterlisand, niisiis allveeristleja 2. ekipaaži võis tähistada näiteks s/o 09647-A, 09647-II või 09647-2. Lisaks neile olid ühe või mitme laeva peale tehnilised ekipaažid, millel olid oma taktikalised numbrid ja väeosanumbrid ning mis asusid laevale nende tehnilise hoolduse ja remondi ajaks. Seega ühtekokku oli NSV Liidul tuumaallveelaevade meeskondi üle 500.

Paldiski õppekeskuse viimane ülem oli kontradmiral Aleksandr Vassiljevitš Olhovikov. Ta kandideeris ka 1990. aasta märtsis toimunud Eesti NSV Ülemnõukogu valimistel ja sai 1481 häält, kuid ei osutunud valituks. Oli õppekeskuse ülem 02.1989–11.1994 (selleks ajaks oli keskus kui väeosa laiali saadetud?), edasi 11.1994–10.1995 Mereväe 5818. tehnoloogilise tsooni ülem (see tegeles tuumaseadmete hoiustamise ja teenindamisega; võimalik, et selle väeosa haldamise alla kuulus ka Paldiski „Objekt“). Erus 12.1995, suri 30.01.2015 74-aastasena. Maetud Moskvasse Trojekurovo kalmistule.

Olhovikov oli aastail 1974–1976 Paldiskis õpetatava projekti 667B allveelaeva K-650 1. ekipaaži komandör, seejärel projekti 941 „Akula” esimese tuumaallveelaeva, raske aatomi-allveeraketiristleja „TK-208” 1. ekipaaži esimene komandör (aastail 1976–1985) ning sai 2.02.1984 Nõukogude Liidu kangelase aunimetuse „uue eritehnika katsetamisel ja ekspluateerimisel ülesnäidatud mehisuse ja kangelaslikkuse eest“. Ta olevat oma laevalt näinud ka San Francisco linna tulesid. Tema „Akula“ ekipaaž õppis Paldiskis 10.1976–01.1980; laeva hakati ehitama 1976, lasti vette 09.1980 ja valmis lõplikult alles 12.1982. See allveeristleja oli 2021. aasta seisuga veel Venemaa laevastiku lahingukoosseisus alles, kandes 2000. aastast „Dmitri Donskoi” nime. 1987. aastal, mil NSV Liidu allveelaevad käisid esmakordselt jää alt Põhjapoolusel, oli Olhovikov Põhjalaevastiku „Akula’de” diviisi komandör.

Enne Olhovikovi olid samal ametipostil kontradmiralid A. A. Šaurov, V. S. Karavaškin, A. A. Ruljuk ja esimesena G. T. Kudrjašov (suri 31.12.1966 oma töökohal insuldi tagajärjel). A. Šaurov ja hilisem Suurpea polügoni komandör V. Berezovski olid aga kumbki esimese 667A ehk „Yankee“ „K-137“ ekipaažide esimesed komandörid (ajavahemikus 1964–1972).

„Paldiski endine tuumaobjekt“

Vastavalt sõlmitud Eesti-Vene lepingule jäid peale Vene vägede ametlikku Eestist lahkumise tähtaega (31.08.1994) Paldiski reaktoriala õppestendide komponente likvideerima 210+n „kerget tulirelva kandvat“ spetsialisti, keda ametlikult nimetati „tsiviilspetsialistideks”. Enamus neist olid aga tegelikult endises Paldiski õppekeskuses ja sellega seotud väeosades teeninud sõjaväelased, kes jätkasid „Objekti” juures oma tegevteenistust. Nende tegevus oli suunatud eeskätt Venemaa sõjasaladuste kaitsele, kuna tol ajal olid (ja on ka praegu) sealsed seadmed veel suuremalt osalt salastatud.

Tol ajal ja ka hiljem on meie ajakirjanduses ilmunud militaarse Paldiski kohta arvukalt artikleid, milles kirjutati muuhulgas ka reaktorite demonteerimisest. Tegelikult pole reaktoreid keegi veel demonteerinud (s.t osadeks lahti ega alustelt maha võtnud, lammutanud vms). 1994. aastal eemaldati reaktoritest tuumkütusekoostud (kütusevarraste komplektid, mida nt Fermi Energia nimetab kütuseelementideks) ja viidi erirongiga Venemaale, arvatavasti Ozjorski (end. Tšeljabinsk-65) koondisse „Majak“, kus neid saab töödelda ümber uueks tuumkütuseks. Et neid aga reaktorianumast kätte saada, eemaldati reaktoripealsed detailid ja reaktorite kaaned (viimased pandi hiljem tagasi ning keevitati kinni).

Samuti demonteeriti aastail 1993–1994 suurem osa õppestendidest, jättes alles vaid mõlemad tuumareaktorit sisaldavad allveelaevasektsioonid. Viimastest lõigati maha kogu reaktoriseadmete teenindusaparatuur ning sektsioonide sissepääsud keevitati kinni. Sektsioonide ümber ehitati 1995. a raudbetoonist sarkofaagid, mille 38 või 40 cm paksused seinad toetati sektsioone külgedelt piiranud betoonmüüridele (vanemal stendil üle 2 m ja uuemal u 1 m paksustele, mõlemal u 6 m kõrgused) ning on pealt kaetud betoonpaneelidega. Reaktorisektsioonidesse valati kiirgusohtlikumatesse kohtadesse betooni (väidetavalt vanemasse 30,75 ja uuemasse 41,2 m3, vastavalt 67 650 ja 90 700 kg).

Arvatavasti seda kinnikeevitamist, sarkofaagistamist ja betoneerimist oli vaja eelkõige selleks, et uudishimulikel lääneriikide esindajail poleks liiga lihtne nende konstruktsiooni uurida (või isegi neid minema viia?). „Igaks juhuks“(?) jäeti sinna betooni sisse ka „üllatusi“ – näiteks vanemasse sektsiooni sadakond pruugitud kiirgusallikat (neutron-, alfa-, beeta- ja gamma-) berülliumist plutooniumini, kokku 10–15 tonni: „About 100 sources (used for calibrating radiological measurement equipment) were entombed in concrete poured 346A reactor compartment within containers (exact location is not available).“ (Venemaal seisavad aga tuumaallveelaevade kinnikeevitatud reaktoriseaktsioonid mitmes kohas kümnete viisi rahumeeli lageda taeva all ja pole mingit muret radioaktiivsuse pärast. Oma kodus pole olnud vajadust neid betooniga täita…)

Reaktorid suleti betoonsarkofaagidesse 50 aastaks – alles siis tohtivat neile kallale minna, kuna selle aja jooksul jõuavad „haihtuda“ lühema poolestusajaga ning suurema osatähtsusega keemiliste elementide radioaktiivsed isotoobid (nt raua isotoop 55Fe poolestusaeg on u 2,6 aastat; peale 50 aastat jääb peamiseks radioaktiivsuse „süüdlaseks“ nikli isotoop 63Ni – 80–99%).

Selleks ajaks on ka vastavad saladuse pidamise kohustused loodetavasti aegunud (või riikidevahelised suhted paranenud?). Möödunud aastakümnete jooksul on Venemaa küll palju varem salajast infot avalikustanud, ent autoreile teadaolevalt pole tänase päevani välja lekkinud isegi fotosid nende Paldiski reaktorisektsioonide sisemusest, rääkimata andmetest nende täpse margi ning ehituse üksikasjade kohta. Ka ei antud AS A.L.A.R.A. väitel objekti üleandmisel Eesti poolele mingeid reaktorite ega ka muude reaktoriala objektide ehituse ega tegevusega seotud dokumente, võib-olla selle tõttu, et selliseid tühiseid pisiasju üheski kokkuleppes ei mainitud. Kas unustati või siis loobuti Venemaale selles osas pealekäimisest. Objekti uutel valdajatel tuli hakata tegutsema valdavalt „pimedast peast“ ning jalgrattaid leiutades. Alles 2015. aastaks saadi seadmeid projekteerinud ettevõtetelt mingeid üldisi skeeme ja täpsemaid näitarve (ning udune foto objekti dokumentatsiooni arhiivist, mis maast laeni pakse kaustakarpe täis – millele loomulikult „juurdepääs puudub“).

26. septembril 1995. a. kirjutati A. Olhovikovi ning J. Tiku poolt pidulikult alla objekti Eesti võimudele üleandmise ja vastuvõtu akt. Allakirjutamisel viibis isiklikult kohal isegi Eesti Vabariigi President Lennart Meri arvuka kaaskonnaga. Paldiski tuumaobjekti haldamiseks moodustati Eesti Vabariigile kuuluv ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi haldusalas olev aktsiaselts A.L.A.R.A. Selle firma sala- ja võõrapärasevõitu nimi tähendab äraseletatult „As Low As Reasonably Achievable“ (Nii Madal Kui Mõistlikult Saavutatav).

Enne endise tuumaobjekti üleandmist Vene Föderatsiooni poolt reaktorisektsioonides tehtud tööd pidid tagama reaktorite ohutuse ja stabiilsuse vähemalt viiekümneks aastaks. Väidetavalt siiski näitasid järgnenud uuringud ja hinnangud, et „Paldiski endise tuumaobjekti reaktorite hoiutingimused ei vastanud kaugeltki rahvusvaheliselt tunnustatud ohutuskriteeriumitele“. Aga näiteks Keskkonnamõjude hinnangu aruandes, mis valmis novembris 2005, heideti selles osas ette vaid kahte asja: peahoone katus ei pidanud vett (!) ja reaktorisektsioonide 3–4 cm paksuste kvaliteetterasest seinte välispinnal sarkofaagide sees oli kohati roostet. Nii et suure lammutamise ja peahoone välise vuntsimise tuhinas unustati katuse parandamine… Või pidas keegi seda üle jõu käivalt kalliks ja selle parandamisotsuse saavutamiseks tuli ära oodata hindajate laitus.

2005. aasta detsembris käivitusid Euroopa Liidu PHARE projekti 632.03.01 „Safe long-term storage of the Paldiski sarcophagi and related dismantling activities” raames objektil projekteerimis- ja ehitustööd, mille eesmärgiks oli reaktorite ja radioaktiivsete jäätmete ohutu hoiustamise tegelik tagamine vähemalt 50-aastaseks perioodiks, see tähendab peahoone ja seal asuvate sarkofaagide ning radioaktiivsete jäätmete vahehoidla ümberehituse ja/või täiustamise teel.

Küllap siis parandati ära ka katus ja reaktorisektsiooni seinad värviti üle. Igatahes A.L.A.R.A. kinnitab nüüd oma veebilehel, et „Objekti puhastustööde käigus kogutud jäätmed on käideldud ja ladustatud viisil, mis vastab kaasaegsetele rangetele ohutusstandarditele.“ ja teatab lootusrikkalt, et „Paldiski tuumareaktorite lammutamiseni on jäänud 18 aastat 00 kuud 00 päeva“ (31.12.2021 seisuga). Kuni selle suursündmuseni korraldab ta nende juurde ekskursioone (vt https://alara.ee/teenused/). Kiirustage, kes veel pole käinud ja näinud!

Aastail 2014-2015 koostatud siiani põhjalikemas uurimuses, milles osalesid ka objekti projekteerijafirmade esindajad, tõdetakse, et sarkofaagide sisemuse radioaktiivsus on madalam kui Eesti looduslik foon. (Ainult vahetult reaktori alt ehk „läänes“ enamlevinud terminoloogia järgi reaktori surveanuma alt saadi norme ületavaid näite.) Näib, et nende sarkofaagide otstarve on ühtlasi kaitsta reaktorisektsioone meie suhteliselt kõrge loomuliku radioaktiivsuse taseme eest.

Valdav enamik saastusest puhastamise töid Paldiski endisel tuumaobjektil lõppesid aastal 2012, aga reaktorisektsioonide lammutamisega tahetakse tegelema hakata aastail 2040–2050.

Reaktorisektsioonide „ohutu hoiustamise perioodi“ vältel, enne reaktorite lammutustööde alustamist, tuleb 2040. aastaks Eestisse rajada radioaktiivsete jäätmete lõpphoidla, kuhu paigutatakse lisaks olemasolevatele jäätmetele ka reaktorisektsioonide lammutamisel tekkivad väheradioaktiivsed jäätmed (u 450 t ehk 1000 m3). Tänase seisuga pole teada, kas see rajatakse Paldiskisse või kuhugi mujale. Peale Paldiski oli 2015. aastal kandidaate kaks: endine Rutja lennuväli ning Rebala prügila. Aga suurema osa kõigist nende lammutusjäätmetest moodustab mitteradioaktiivne sarkofaagide betoon (1260 t) ja sektsioonide sisemusest väljasaetav enamuses madala või väga madala radioaktiivsusega betoon (159 t ehk 73 m3). Mitteradioaktiivset vanametalli loodetakse neist saada 1505 tonni.

Eelmainitud uurimuses väidetakse ka, et siiani pole ükski tuumaallveelaevu omav riik vaatamata oma varsti 100-aastasele tuumakogemusele söandanud hakata nende reaktorisektsioone lammutama. Eestil on rõõm ning au saada esimeseks. (Tsitaat mainitud uurimuse eestikeelsest lõpparuandest: „Seni ei ole ühelgi tuumaallvelaevu omaval riigil praktilist kogemust nende laevade reaktorisektsioonide demonteerimise/lõppladustamisega. Laevade energiasektsioone ainult vaheladustatakse ning viiakse läbi keskkonnaseiret hoiupaigas.“ Toome ära ka tsitaadi ingliskeelsest versioonist, kuna eesti keelde on see tõlgitud olulise erinevusega: „So far, none of the countries that possess NPS have practical experience with dismantling/disposal of the reactor compartments, being currently in long-term controlled storage.“) Ja teised riigid eelistavad hoiustada oma reaktorisektsioone 70–100 aastat, ainult meie kiirustame.

Alates tuumaobjekti ülevõtmisest on radioaktiivsest ja mitteradioaktiivsest saastusest puhastatud ning lammutatud valdav enamik objektil paiknenud ehitisi. Kunagisest enam kui 50 hoonest ja rajatisest oli 2021. a seisuga alles veel vaid kolm hoonet: valvehoone, garaaž ja reaktorisektsioone sisaldav peahoone. Viimane on lammutatud väiksemaks ja osaliselt renoveeritud ning sellesse on rajatud AS A.L.A.R.A. kontori- ja laoruumid, töökojad ning väidetavalt kaasaegsetele nõuetele vastav radioaktiivsete jäätmete vahehoidla. Sellesse hoiukohta on kokku tassitud endise Tammiku tuumajäätmehoidla (mille valvamine käis Eesti Vabariigile üle jõu) sisu ning tuuakse ka edasi tuumajäätmeid üle Eesti. Need kokku on tõenäoliselt märksa ohtlikumad kui kinnibetoneeritud mõninga jääkradioaktiivsusega sõjaväereaktorid.

2021. aasta maikuu seisuga oli veel alles ka ventilatsioonikorsten, üldsegi mitte militaarajaloohuvilistele uudistamiseks, kellelegi nostalgiaks, õhuliiklusorientiiriks ega muuks asjalikuks otstarbeks, vaid üksnes tänu sellele, et selle ohutu lammutamine olevat liiga kallis ja lihtsalt õhkulaskmist ei luba geoloogid. Alles näis kevadel olevat ka sirbi ning vasaraga monument, millele küll A.L.A.R.A. poolt kuigi pikka iga ei ennustata. Lisaks on veel omal kohal ka kogu linnakuala ümbritsev betoonpiirdeaed, väljaspool aeda kanalisatsioonitrass mereäärse kahetasandilise õlipüüduriga (viimane küll 2021. a seisuga pealt kinni kaetud või uus tehtud?), sademevee äravoolukraav ümmarguse settebasseiniga mererannas ja kaks veetrassi territooriumist läänes Keila metskonna maal, mis oma umbes kahemeetrise kõrgusega kujutavad endist omaette vaatamisväärsusi (kuni neid pole jõutud välja kaevata ja valle minema vedada). Küllap lähemal otsimisel võib kohapeal veel muudki säilinut leida, vaatamata lammutajate senistele pingutustele. Ümbruskonna teeäärtes ja võsastikes torkab veel silma tohutu hulk paetükihunnikuid, mis on välja kaevatud või lõhatud ehitatavate hoonete-rajatiste nulltsüklitest või veelgi sügavamalt. Nende järgi saab mingi ülevaate vastavate ehitiste kogumahust.

157. üksik allveelaevade brigaad

Nõukogude ajal ehitatud Uues sadamas (nüüdne Lõunasadam) baseerus arvatavasti 1954. aastast kuni 1990. aastani 157. (üksik) allveelaevade brigaad (ehk allveelaevabrigaad; s/o 10575, kutsung „Verbovka”) koos oma 1154. kaldabaasiga (s/o 30869).

Veidike varasemast ajaloost: 15. veebruaril 1946 andis mereväe rahvakomissar käsu moodustada Riias Ust-Dvinski (Daugavgrīva) sõjaväelinnakus 2. allveelaevabrigaad. Koondisse kuulus 2 divisjoni (4. ja 5.). 5. allveelaevadivisjoni koosseisu anti väike kaardiväeallveelaev „M-171”, väikesed allveelaevad „M-90”, „M-102”, „M-200” ja „M-201”, samuti Saksa XXIII seeria allveelaev „N-31”. Divisjoni staap asus allveelaevade ujuvbaasis „Ahtuba”. 1951. a formeeriti 2. allveelaevabrigaadist 17. allveelaevadiviis ja brigaadi 5. divisjonist 157. allveelaevabrigaad. 1954. a-st hakkas brigaad saama 613. projekti allveelaevu. Arvatavasti sel ajal kolis brigaad Paldiskisse (kuigi allveelaevad võisid Eestis baseeruda ka varem). 1956 (või 1958) formeeriti ta ümber 157. üksikuks allveelaevabrigaadiks ning seda nime kandes allus ta 1960 aastatel Tallinna Mereväebaasile. 1970. aastatel allus ta Liepājas asunud 37. üksikule Punalipulisele allveelaevadiviisile (s/o 31222), 1.7.1976 kuni 1980. aastate alguseni või 1990. aastani Balti laevastiku 14. allveelaevaeskaadrile (s/o 22921; sel ajal puudus brigaadi nimest sõna „üksik”).

Brigaadi staabid, kasarmud, garaažid, madruste teemaja (tšainaja), üldlaod ja muu elukondlik asus Tallinna mnt ääres nn ülemisel territooriumil („Verh”; nüüd aadressiga Rae põik 1), kõik otseselt laevadega ja nende lahingmoonaga seonduv aga teisel pool raudteed ja praegust Rae põiktänavat „alumisel territooriumil” ehk „all” („Niz”). Need kaks maalahmakat moodustasid kokku sõjaväelinnaku nr 49, kuhu kuulus aga veel ka hospidali territoorium ning see linnak ulatus isegi idapoolse (luteriusu) kalmistuni välja.

Brigaadi juures olid peale kaldabaasi veel 13. garnisoni sidesõlm (s/o 13182, Tallinna mnt äärses hoones), 70. sõjaväeorkester, 120. õppekabinetid, oma laevaremonditöökoda ja reidivaatluspost ehk reidivalve vaatlus- ja sidepost nr 272 (Uue sadama kai nr 1 ehk peakai otsas). Brigaadil oli oma lasteaed (1989. a Ossipovi 13 ehk Sadama 22/Tuule 6).

Selle brigaadi üheks komandöriks on olnud lätlane – läti punase küti poeg, 1. järgu kapten Feliks Gustavovitš Martinson (lätipäraselt Feliksas Martinsons), kellest hiljem sai Riia diiselallveelaevade õppekeskuse ülem (s/o 53001 komandör). Selliste ametipostideni jõudsid väga vähesed „pribaltlased”. Brigaadi viimane komandör oli 1. järgu kapten V. P. Berezutski, kelle järgnev teenistuskoht oli samuti Riias, Tallinna Mereväebaasile allunud 78. vetevalvebrigaadi ülemana. Paldiski brigaadi diiselallveelaevadel on noore ohvitserina teeninud ka Tallinna mereväebaasi viimane komandör viitseadmiral Juri Pavlovitš Belov. Peale Leningradi Mereväeakadeemia lõpetamist suunati ta Põhjalaevastikku strateegilise allvee-raketiristleja komandöriks, millega seoses tuli tal korduvalt läbida ettevalmistustsükleid ka Paldiski õppekeskuses.

Brigaadis oli üheaegselt käigus kümmekond allveelaeva ja mõned abiujuvvahendid: üks õppe-treeningulaev (endine lahinguallveelaev), ujuvkasarmu, 1 või 2 torpeedopüüdjat, 1–2 reidi- ja/või ujuvlaadimisjaama, reidi-tuukrikaater, paar sõidukaatrit ja mõned konserveeritud allveelaevad. 1980. aastatel viibis Paldiski Uues sadamas üheaegselt 10 lahinguallveelaeva: keskmised allveelaevad S-95, S-160, S-181, S-188, S-191, S-297, S-329, S-338, S-341, S-363; lisaks veel õppe- ja treeningulaev UTS-372 ning torpeedopüüdja TL-965.

Allpool loetleme mõningaid (kaugeltki mitte kõiki!) eri aegadel (u 1970–1990) brigaadi koosseisus olnud laevu. Esimesed 22 tabeleis tooduist olid projekti 613 keskmised allveelaevad, mis 1990. aasta suvel olid veel brigaadi hingekirjas ja ootasid mahakandmist, neist 4 (paksus kirjas) olid sel ajal (vähemalt 20.07.1990) veel n-ö rivis ehk alalises lahinguvalmiduses, ülejäänud konserveeritud või juba demonteerimisel. Osa neist olid 37. diviisi (s/o 31222) alluvusega reservlaevad. Neile 22-le järgnevad varasemail aastail Paldiskis baseerunud keskmised ja väikesed allveelaevad (nn maimukesed – „Maljutka’d”) ning abilaevad ja ujuvvahendid.

Paldiski Uues sadamas baseerunud projekt 613 allveelaevad, mida NATO-s tähistati ahvatleva nimega „Whiskey”, olid arvukaim allveelaevatüüp NSV Liidu sõjalaevastikus ja kindlasti maailma arvukaim rahu ajal ehitatud allveelaevatüüp üldse. NSV Liidus ehitati neid 215 laeva ja lisaks veel Hiinas 21 laeva. Olgu siinkohal öeldud, et aastail 1945–2005 on NSV Liidus ja seejärel Venemaal valmis ehitatud vähemalt 711 allveelaeva; seni avalikustamata eksperimentaalallveelaevu võib-olla veel peale nende. Balti laevastikus oli „Whiskey´sid” 19 laeva.

Tabel 1. Paldiskis asunud keskmisi allveelaevu

Taktikaline nr, aunimetusS/o nrTehase-numberValmistaja (tehas nr)*Ehituse algusVette-laskmineRivvi asumineMärkus
1.S-951308142444423.11.5329.05.5429.09.54 
2.S-159, SM-1019075450511215.01.5323.05.5318.01.54ehitati ümber sihtmärk-laevaks?
3.S-1608721460111210.02.5301.07.5310.03.54–> 613V (tõsteti autonoomsust 45 päevani 30 asemel)
4.S-1661050770211228.05.5327.10.5315.07.54 
5.S-174, RZS-359, PZS-3591311590511230.09.5327.02.5423.09.541983 liigitati ümber ujuv-laadimisjaamaks
6.S-1817214321211222.01.5422.05.5423.11.54–> 613V
7.S-1881306445618931.03.5430.08.5408.03.55 
8.S-190, 13 EK (13. konserveerimis-ekipaaž)6905645818901.06.5421.05.5529.10.55 
9.S-191, Pskovski komsomolets1512645918901.06.5409.06.5531.10.55Eeldat. uppus Bornholmi s lähedal
10.S-2670963661311216.08.5429.12.5409.07.55 
11.S-273,SS-2732708471411213.10.5401.03.5531.08.55pr 613 –> 613E
12.S-2775317091311227.11.5412.04.5530.09.55 
13.S-283 Vladimirski komsomolets6003612411231.01.5517.06.5531.10.55 
14.S-2976382715311209.07.5519.11.5531.08.56 
15.S-300, Brjanski komsomolets5306416411222.09.5526.01.5608.09.56 
16.S-3295306116311212.09.5514.01.5628.07.56 
17.S-338, 31. reservekipaaž5309916511208.10.5520.02.5624.08.56–> UTS-338??
18.S-3416004917311204.11.5506.03.5608.09.56 
19.S-3456005918211227.12.5518.05.5611.10.56 
20.S-3496394319111210.02.5604.07.5631.12.56–> pr 613V?
21.S-3635608425218912.01.5616.11.5617.09.57598 EK?
22.S-3817016745944421.07.5627.02.5724.05.57lahkus Liepājasse?

Tabel 2. Veel enne 1990. a Paldiskis baseerunud keskmisi allveelaevu

Taktikaline nr, aunimetusS/o nrMärkus
23.S-?20359 
24.S-142 1965
25.S-187 1965
26.S-356 1965
27.L-3 1965
28.S-197  
29.S-380  
30.S-171  

Tabel 3. Väikesi allveelaevu Paldiskis

Taktikaline nr, aunimetusS/o nrTehase-numberValmistaja (tehas nr)*Ehituse algusVette-laskmineRivvi asumineMärkus
1.M-200 „Mest“ 122196, 63831.03.4017.07.4120.03.43projekt 96 (XV seeria); uppus 1956
2.M-2059016814119630.12.4010.11.4622.07.47projekt 96 (XV seeria)
3.М-215 114, 307, 289112, 402, 19630.04.4122.07.4731.10.47projekt 96 (XV seeria); ehitati kolmes tehases, iga tehas andis oma numbri
4.M-2357833335419620.06.4125.04.4825.08.4896 (XV)
5.M-240 37619627.08.4822.11.4830.07.49projekt 96 (XV seeria); uppus, olles ALMAVÜ kasutuses
6.M-2562680966519623.09.5315.09.5421.12.55projekt A615; uppus 26.09.57
7.M-264 107319604.06.5414.09.5503.10.56A615
8.M-266 107519630.08.5430.10.5530.09.56A615
9.M-3219006571519624.12.5523.02.5723.12.58A615
10.M-3529976280219410.04.5407.10.5530.09.56A615
11.M-355 80519408.07.5517.04.5701.08.57A615
12.M-3566828081619405.04.5627.04.5720.08.57A615

Tabel 4. Brigaadi abilaevu ja ujuvvahendeid

Taktikaline nr, aunimetusMärkus
1.UTS-338end. SPL S-338?
2.UTS-372Endine S-71, Paldiskis 1973–? (1989 polnud)
3.PZS-38 
4.RPZS-38 
5.PKZ-201989 Liepājas
6.RZS-438 
7.RZS-35983–92 (92–93 PZS-359); Riias mitu aastat 9 m sügavusel vee all
8.Torpeedopüüdja TL-965 (kaater)07.86 oli Tallinnas Miinisadama kai nr 44 juures
9.Torpeedopüüdja TL-540 
10.RK-1144 
11.RK-1069 
12.RVK-50 
13.995 (kaater-sihtmärk?) 
14.996 (kaater-sihtmärk?) 

* Tehaste numbrite tähendused:

112 – tehas nr 112, A. Ždanovi nim Laevatehas „Krasnoje Sormovo” (Gorki, praegune Nižni Novgorod).

189 – tehas nr 189, S. Ordžonikidze nim Balti Laevatehas (Leningrad, praegune Sankt-Peterburg).

444 – tehas nr 444, 61 Kommunaari nim Musta Mere Laevatehas (Tšernomorski SSZ, 2006. aastast Krupnotonnažnaja verf, Nikolajev, Ukraina).

194 – tehas nr 194, Admiraliteeditehas, endine A. Marti nim laevatehas, Leningrad.

196 – tehas nr 196, tehas „Sudomehh”, Leningrad; 1966. a-st Novo-Admiralteiski zavod (Uus Admiraliteeditehas); 1972 ühendati end. 194. ja 196. tehas Leningradi Admiraliteedikoondiseks (LAO); 1992 nimetati riigiettevõtteks „Admiralteiskije verfi” („Admiraliteedi Laevatehased”).

402 – tehas nr 402, Molotovsk (praegune Severodvinsk, ettevõte kannab nimetust Föderaalne Riiklik Unitaarettevõte „Tootmiskoondis Sevmašpredprijatije” ehk „Põhja Masinatööstusettevõte”).

638 – I. V. Stalini nim tehas nr 638, Astrahan.

Igal laeval on oma elulugu, millest saaks kirjutada üsna paksu raamatu. Loomulikult me neid kõiki siin kirjeldada ei jõua. Paar huvitavama elukäiguga laeva meie tabelites ülesloetuist vääriksid siiski mõnda lauset.

Mõned Paldiskis asunud allveelaevad on jäänud sukeleksponaatidena Eesti rannavetesse. Näiteks Jüri Tikk, Eesti valitsuse eriesindaja Paldiskis 1990. aastate esimesel poolel, on meenutanud, et üks „Whiskey”-tüüpi allveelaev uppus 1970. aastate keskel teel Paldiskist Tallinna. Laev olevat käigust maha võetud ja määratud vanarauaks lõikamisele; Tallinnas Paljassaare poolsaare kagurannal aga oli tollal selline laevade jupitamise koht. Mahakantud „Whiskey´t” veeti puksiiris. Vastutuleva veevoo survel pöörlesid ta sõukruvid, sõuvõllide laagritel ei olnud aga enam sundjahutust ja laagrite tihendid läksid kõrbema. Läbi sõukruvi laagrite hakkas nirisema laeva ahtriruumidesse vett ja lõpuks sai seda nii palju, et laev ajas oma vööri püsti. Puksiirots lasti lahti ja nädalapäevad olevat too „Whiskey” seal seisnud, vöör püsti nagu küünal. Mere sügavus on sealkandis 40–60 m ja ilmselt toetus too 76 m pikkune allveelaev ahtriga põhjale. Aegamisi aga imbus ta vett täis ja vajus põhja, kus on kuuldavasti seniajani.

Üks Paldiski allveelaev S-363 sai ka üle maailma tuntuks oma karilesõiduga Rootsi sõjalaevastiku peabaasi Karlskronasse viiva faarvaatri lähedal, ööl vastu 28. oktoobrit 1981. Ajakirjandusse sattus laev U 137 või U-137 nime all, kuid Balti laevastikus tegelikult sellenimelist laeva ei olnud. „Whiskey”-seeria allveelaevad olid tähistatud tähega „S” (mis tähendas keskmise suurusega allveelaeva – „srednjaja podvodnaja lodka”) ja nende numbrite 100 ning 140 vahel ei olnud ühtegi numbrit. 137 oli selle allveelaeva pardanumber. Loomulikult ei teadnud Rootsi ajakirjanikud tollal selle laeva tegelikku, salastatud nimetust. „U” oli lühend rootsi sõnast „Ubåt” – „allveelaev”. Muide, „Ameerika Hääle” raadiosaates 26.07.1988 väideti, et selle „eksinu” kodusadamaks oli Klaipėda.

Niisiis istus see U 137 ehk S-363 nädalapäevad põhjas kinni, siis tõmbasid rootslased ta lahti. NSV Liit maksis selle operatsiooni eest hiljem üle 1 miljoni dollari (5 milj SEK). Vahepeal oli aga Kahe Punalipuga Balti laevastik Karlskrona ette, Rootsi territoriaalvete piirile koondanud sõjalaevade löögigrupi, mis pidi S-363-le appi tulema, kui rootslased üritavad seda hõivata. Muide – rootslased kahtlustasid siis ka tuumarelva olemasolu allveelaeva pardal, kuna mõõteriistad registreerisid selle vööriosa juures märkimisväärse radioaktiivsuse (uraan-238). Need laevad võisid kanda ka tuumalaenguga torpeedosid. Igatahes oli vähemasti 1988. aastal Paldiski allveelaeval S-191 „Pihkva Komnoor” (s/o 15126) kõigile 51 meeskonnaliikmele ette nähtud individuaalne dosimeeter DPK-50A. Ju seal siis ikka midagi mõõta pidi olema?

Ametliku versiooni kohaselt sõitis laev Poola rannavetes kalatraali sisse, mistõttu sai vigastada raadiopeilingaatori antenn. Kuna see rike segas ka navigeerimist, oleks tulnud naasta Liepājasse remonti, ent Balti laevastiku staabist olevat antud käsk jätkata lahinguülesande täitmist, kasutades reservseadmeid. Komandöri vanemabi ehk tüürimees Anatoli Korostov olnud kogenematu ega saanud laeva õige asukoha määramisega hakkama. Nii tekkinudki 53-miiline viga, mis lõppes laeva seitsmemiilisel kiirusel kaljukaridele sõiduga. Ja õnnetul kombel just 10 km Rootsi kroonijuveelist Karlskronast, kus just katsetati uut tüüpi torpeedot.

Üsna pea selle kuulsa karilesõidu järel ristisid nõukogude mereväelased laeva „Rootsi komnooreks” („Švedski komsomolets”), parodeerides toonast kommet sõjalaevu kõiksugu „komnoorteks” nimetada. Läänes aga sai S-363 nimeks „Whiskey on the Rocks” (Viski jääga, „Whiskey” kaljudel). Nõukogude poole juurdluse ajal olid toimunus süüdistatavateks komandör 3. järgu kapten Anatoli Mihhailovitš Guštšin, tema asetäitja poliitalal kapten-leitnant Vassili Bessedin ja 157. brigaadi staabiülem 2. järgu kapten Jossif Avrukevitš. Viimane vallandati relvajõududest, Guštšin võeti kohalt maha ja saadeti teenima kaldaväeossa (1985. a oli sellenimeline 3. järgu kapten Paldiskis 1052. ühendlao ülem), Bessedin aga tunnistati süütuks. Viimane avaldas 2009. aastal Rootsis oma mälestusteraamatu „Inifrån U 137: min egen berättelse“.

Paldiskis baseerus S-363 1976. aastast. 1980.-il oli ta konserveerituna Paldiski Uues sadamas. Umbes 1987. a astus uuesti rivvi, aga 1.10.1988 saadeti laeva ekipaaž laiali. 1988–1990 asus laev Tallinnas, hiljem saadeti Riia laevalammutusbaasi, seejärel aga uuesti Paldiskisse. 19.04.1990 arvati mereväe koosseisust välja 11 „Viskit“, mis asusid Riias ja Paldiskis. Üks neist võis olla S-363. Edasi olevat S-363 veetud Suurbritanniasse utiliseerimisele, koos seitsme saatusekaaslasega. Muide, selle laeva Guštšini-eelne komandör (1979–1980) oli V. I. Garin, kellest hiljem sai Paldiski raketikaatrite kaldabaasi ülem.

Tänases Karlskrona muuseumis on aga koha leidnud Rootsi raketikaater Västervik / R 136, mille messis S-363 komandöri Anatoli Guštšinit üle kuulati ning mis seda laeva „konvoeeris“. Selle sündmuse ajal (1981) oli ta veel torpeedokaater, aga järgmisel aastal ehitati raketikandjaks ümber.

Karlskronast idas asuvale pisikesele Torhamnaskäri saarele on selle sündmuse auks pandud väike allveelaevasiluetiga mälestusmärk ja ning sealse ajaloolise miinijaama kõrvale U 137 kujutisega liikluskeelumärk (vt pildid 3 ja 4).

Allveelaev S-273 (s/o 27084) on märkimisväärne selle poolest, et ehitati aastail 1978–1987 „tavalisest“ projektist 613 ümber projektiks 613E „Katran”– talle paigaldati elektrokeemiline generaator, mis oli sõltumatu atmosfääriõhust ning võimaldas allveelaeval viibida vee all pidevalt, akude laadimiseks veepinnale tõusmata tavapärase 7 päeva asemel 4 nädalat. Ümberehituse ajal kandis ta nimetust Katseallveelaev „SS-273” (Opõtnaja podvodnaja lodka „SS-273”) ja kuulus 104. ehitatavate ja remonditavate allveelaevade brigaadi Gorkis (praegune Nižni Novgorod); 1987. aasta lõpus lahkus ta sealt Paldiski brigaadi alluvusse, kus teda katsetati veel paar aastat. Umbes 1990. a arvati ta Paldiski brigaadi koosseisu, ent juba 19.04.1990 eemaldati laevastiku koosseisust, 10.05.1990 oli utiliseerimiseks ette valmistatud, 31.12.1990 saadeti ekipaaž laiali. Millalgi peale seda viidi üle Leningradi ning sealses laevalammutusbaasis Turuhtani saartel (Tutkasaared, Турухта́нные острова́) lõigati vanametalliks.

S-283 (Vladimirski komsomolets) ehitati Gorki linnas, algul sõitis mööda Volgat Kaspia merre Bakuusse, seejärel sisevesi pidi Molotovski (Severodvinski) ning edasi Põhjalaevastiku baasidesse. Täitis lahinguülesandeid muuhulgas Tulemaa ja Islandi piirkonnas. 1961–1962 käis korraks jälle Gorkis remondis ning naasis oma baasi Põhjas. 1967. a nimetati „Vladimiri komnooreks“. 1970–1986 baseerus Paldiskis. 1985. a osales Balti laevastiku õppustel Põhjameres. Samal aastal kukkus Paldiski Uues sadamas torpeedode laadimisel üle parda laeva roolisignalist ning uppus. 1986. a kevadel vahetasid kahe „komnoore“ ekipaažid Liepāja sadamas laevu – Vladimiri ning Pihkva oma. Laev sai endale endise „Pihkva komnoore“ meeskonna, nimetuse ning väeosanumbri (S-191 „Pskovski komsomolets”, s/o 15126), jäi baseeruma Riiga 107. üksiku allveelaevadivisjoni koosseisus. 1.10.1990 saadeti meeskond laiali ning laev kinnitati pollari külge. 1992. a uppus hüljatuna Riia Talvesadamas madalasse vette ning jäi seetõttu lammutusbuumist esialgu puutumata. 1994. a peale Vene vägede Lätist lahkumist jäeti vastavalt lepingule Riia Daugavgrīva sõjasadamasse. 1998. a osteti vanarauana Saksa firma Scholz poolt, tõsteti Läti firmade poolt üles ja veeti ikkagi Saksamaale vanametalliks.

S-191 („Pskovski komsomolets”) asus 1956–1957 Paldiskis. 5.12.1960–01.1961 reisis neljast 613. projekti allveelaevast ja traaleritest koosnevas grupis uude baseerumiskohta Albaaniasse, kuid juba mais 1961 suhete halvenemise tõttu selle riigi ning NSV Liidu vahel tagastati Liepājasse. 15.–18.05.1962 külastas ametliku visiidiga Stockholmi. 3.06.1966 anti talle aunimetus „Pskovski komsomolets”. Aprillis-mais vahetasid kahe „komnoore“ ekipaažid Liepāja sadamas laevu – Vladimiri ning Pihkva oma. Laev sai endale endise „Vladimiri komnoore“ meeskonna, nimetuse ning väeosanumbri (S-283 „Vladimirski komsomolets”, s/o 60036). Suvel 1989 osales Varssavi lepingu maade õppustel Läänemeres. 19.04.1990 arvati mereväe koosseisust välja seoses üleandmisega Balti laevastiku materjalifondide osakonnale demontaažiks ja realiseerimiseks. 10.05.1990 oli utiliseerimiseks ette valmistatud, seisis kai ääres Paldiskis. 1.10.1990 saadeti ekipaaž laiali. 1991 kuni umbes 1992 veeti puksiiris mitmel korral mööda baseerumispunkte (oli ka Tallinnas). Eeldatavasti müüdi vanarauaks Taani ning uppus ostja poolt pukseerimisel Bornholmi saare lähistel. 2003. a avastati ta merepõhjas ning uuriti Taani sukeldujate poolt.

23.–25.07.1999 viibisid Pihkvas 14 allveelaeva „Pskov“ (B-336, projekt 945A) meeskonnaliiget. Neile anti edasiseks säilitamiseks pidulikult üle allveelaeva „Pskovski komsomolets” lipp, mis oli hoiul Pihkva oblasti administratsiooni noorsooasjade komitees. Huvitava kokkusattumusena on selle laeva komandörideks olnud kaks ülalpool mainitud allveelaevnikku –– Feliksas Martinsons 1961–65 ja Juri Belov 1968–71.

S-188 (või samuti Paldiski laev S-71 ehk hilisem UTS-372, või Lätis baseerunud S-153) võis olla see laev, mis müüdi Rootsi kompaniile „Submarinebrothers, Ltd“ aastail 1990 või 1991. Eksponeeriti ujuvmuuseumina Norrköpingis ja Stockholmis Vasa sadamas, Vasa muuseumi hoone juures. Sai nimeks „U-194“, ilmselt välismaale üleandmise aegse pardanumbri järgi. Arvatavasti 1998. a paigutati ümber Kalmari linna, taas allveelaev-muuseumiks, millena ta tegutses 1999–2002. Aastail 2006–2007 tehti talle kosmeetiline remont. Arvatakse, et just see laev uppus 6.02.2007 umbes 55 km Jüüti poolsaare (Taani) rannikust pukseerimisel Taisse, kus temast pidi saama Jesada Tehnikamuuseumi eksponaat. Pukseerimine algas 25.01.2007 Helsingborgist. Taani mereväe esindajate sõnul polnud laeval intsidendi ajal kedagi. Teatati, et pukseerimise ajal hakkas allveelaev uppuma ja seda vedanud traaleri meeskond oli enda ohutuse huvides sunnitud puksiirtrossi läbi lõikama.

S-174 ehitati 03.1953–02.1954. 1956. a-st baseerus Riias (Ust-Dvinskis e Daugava suudme sõjasadamas). 1958–1959 oli Gdynias (Poolas) Indoneesia allveelaevameeskondade õppebaasiks koos miiniristrejaga „Sokrušitelnõi“. 15.–18.06.1962 külastas ametliku visiidiga Stockholmi. 10.–11.1962 Kariibi kriisi ajal tegutses väljaspool Läänemerd. 07.1965 külastas laeva NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimees A. Kossõgin. 1965. a kaotas õppuste ajal praktikatorpeedo. 1966. a osales Varssavi Lepingu maade allveetõrjelaevade õppustel Świnouiśce sadamas, pardal viibis VLO maade staabi esindaja, kes koordineeris õppuste käiku. 1967 täitis lahinguteenistuse ülesandeid Atlandi ookeanil. 30.06.1970 viidi lahingukoosseisust välja, konserveeriti Paldiski sadamas. 1.09.1981 saadeti ekipaaž laiali. 7.06.1983 dekonserveeriti, formeeriti/liigitati ümber reidi-laadimisjaamaks, 28.07.1983 nimetati ümber RZS-359-ks. 198? viidi üle Riiga 107. üksikusse allveelaevadivisjoni. 13.08.1992 liigitati ning nimetati ümber ujuv-laadimisjaamaks PZS-359. 13.9.1993 arvati laevastiku koosseisust välja seoses üleandmisega sõjaväevarustuse realiseerimise osakonnale demontaažiks ja realiseerimiseks. 30.12.1993 saadeti ekipaaž uuesti laiali. 1994. a jäeti ta vastavalt lepingule Venemaa vägede Lätist lahkumisel pooluppununa Ust-Dvinski. Hiljem uppus 9 m sügavusele. Samal aastal osteti ta Saksa firma „Scholz“ poolt vanarauaks, tõsteti Läti firmade „ASPTR“ ja „Opron Shipping“ poolt üles ning müüdi Taani. Seejärel pukseeriti Liepājast Koldingisse (Taanis) puksiiriga „Horizont 2“.

Taanis aga sai tema nimeks „U-359“ – teenistuse lõppemise ajal kerel olnud nimetuselühendi PZS-359 numbri järgi. 1995. a ostis Skara Sommarlandi veeparki juhtinud Bert Karlsson laeva kere Taanist ainult poole miljoni rootsi krooni eest, kuid kulutas laeva transpordiks ettevalmistamiseks ja kohaleveoks veel kaks miljonit. Laev saadeti algul Göteborgi, kus ta lõigati neljaks ja veeti mööda Göta kanalit Lidköpingisse, sealt edasi veoautodega Skara Sommarlandi, kus ta pandi uuesti kokku ning avati külastamiseks „U-137“ nime all. Bert Karlsson püüdis kõigile tõestada, et see on seesama kuulus S-363 pardanumbriga 137. Aga näiteks veebilehe deepstorm.ru koostaja Andrei Nikolajevi väitel erines Sommarlandi laeva väliskuju tunduvalt S-363 omast. Eeldatavasti 1996–1998 asus laev Skara Sommarlandis. Esimesel aastal kaasati sellesse projekti ka S-363 endine komandör A. M. Guštšin. Laeva olevat seal külastanud ka S-363 komandöri poliitasetäitja V. Bessedin. 1998. a pukseeriti alus tagasi Taani, Nakskovi sadamasse, kus ta tegutses laev-muuseumina veel 2010. a oktoobrikuus. 2011. a mais aga seisis laev juba Fredrikshavni sadamas, augustis oli tema väliskere pooleldi maha lõigatud ning eeldatavasti sama aasta jooksul ta ka täielikult utiliseeriti.

Paraku ei saadud läbi ka ilma tõsisemate õnnetusteta. Laoküla tee ja mere lähedal võpsikus, praeguse Kai tänava keskpunktist u 20 m kagus (Kai tn 3) asus 1956. aastal hukkunud väikese allveelaeva „M-200” meeskonna matmispaik ja memoriaal. Maetuid oli seal 26, kuna kolme surnukeha üles ei leitud ja neile paigaldati kenotaafid. Selle kõrvale, eraldi aiakesse oli (väidetavalt tema enda soovil) maetud järgmisel, 1957. aastal surnud allveelaevabrigaadi peaarst (flagmanski vratš) Dmitri Pavlovitš Morozov (1921–1957). Sinna maetud sängitati ümber Paldiski kalmistule, matmistseremoonia toimus 28.08.2004.

Mis siis toimus tol saatuslikul 1956. aasta oktoobriõhtul? Väike, vaid 283-tonnine allveelaev M-200 lisanimega „Mest” („Kättemaks”) oli ehitatud Teise I maailmasõja lõpul (1943) ja 1950. aastate keskel baseerus Paldiskis. Ta sõitis Tallinnast välja oma kodusadama poole ja suundus Naissaare ning Suurupi poolsaare vahelisse väina, seal aga sõitis talle otsa Tallinna suundunud hävitaja (esminets) „Statnõi”. Allveelaev murdus pooleks ja vajus põhja, kuid tänu veekindlatele vaheseintele jäi osa meeskonnast laevapooltes esialgu ellu.

Kuuldus sellest õnnetusest jõudis välismaile ja Soome ning Rootsi olevat pakkunud abi laeva kiireks ülestõstmiseks. Kuid oma suures sõjasaladuste hoidmise tuhinas lükkasid venelased naabrite pakkumised tagasi. Kui nad ise ükskord laevapooled pinnale said, olid allveelaevnikud kõik surnud. Ülestõstmistöödel osalenud Paldiski mereväeohvitserid on meenutanud, et lämbuvad meremehed olid allveelaeva seintele kirjutanud kompartei ja NSV Liidu juhtide kohta nii mõndagi. Mereajaloolase Vladimir Koppelmanni sõnul tegid mõned noored leitnandid ettepaneku laev traalidega madalamasse vette lohistada, kus olnuks lihtne meeskonda päästa. Neil „kollanokkadel“ kästi aga vait olla ja mitte segada.

Merepõhja jäid siis ka 157. üksiku allveelaevabrigaadi staabiülem 2. järgu kapten Juri Štõkov ning veel 4 ohvitseri. Ellu jäid kuus sillal olnud meeskonnaliiget, sealhulgas komandör. Mõlema laeva komandörid, 3. järgu kaptenid Šumanin ja Savtšuk mõisteti kolmeks aastaks vangi, ühe väidetavalt NL ajaloo saamatuima päästeoperatsiooni korraldajad aga olevat pääsenud terve nahaga. Allveelaeva komandör Šumanin tuli peale karistuse kandmist tagasi Paldiskisse ja on sinna ka maetud.

1. üksik kaardiväe raketikaatrite divisjon

18. sajandil rajatud Paldiski Vanas sadamas (praegu killuke Põhjasadamast, see osa kinnistust Sadama tn 1, mis asub Sadama tänava otsa lähedal raudteest mere pool) baseerus vähemalt 1960. a-st Tallinna mereväebaasi 1. üksik kaardiväe raketikaatrite divisjon (s/o 20951), mida teenindas 1278. kaldabaas (s/o 56006). Enne 1960. a asusid need väeosad Riias. 1942. a-st 1970. aastate keskpaigani või 1980. aastate alguseni kandis ta nimetust 1. üksik kaardiväe torpeedokaatrite divisjon, ent ka raketikaatrite divisjonina oli selle koosseisus pidevalt mõni torpeedokaater (ja 1960. a alates ka vastupidi). Divisjonile allusid ka 121. õppekabinetid. Kasarmulinnak asus algselt Paldiski linna põhjaserval, praeguse krundijaotusega Majaka tee 4 ja 6 (endine sõjaväelinnak nr 40). 1990. aastal, kui allveelaevabrigaad likvideeriti, kolisid kaatrimehed üle paremas seisukorras olnud allveelaevnike linnakusse ja vanad kasarmud jäeti lihtsalt maha. Paremad lahingualused viidi üle Uude ehk nüüdsesse Lõunasadamasse, Vanasse sadamasse jäid vaid konserveeritud kaatrid (vn k konservatsija, ekipaži konservatsii, korabli rezerva) ning nendega seotud varustuse laod. Vanas sadamas oli ka oma kambüüs (köök) ja meeskonnakubrik. Need hooned moodustasid osa sõjaväelinnakust nr 20, mis laius Mere tänava algusest kindluseni.

Uue sadama linnaku kaitseks oli 1991. a kaks lahingumasinat BM-21 („katjuušade“ järeltulijat). Väeosal oli 1990. a paiku 241 Makarovi püstolit, 101 automaati AK-74 ning 91 karabiini SKS – arusaamatult suur hulk, ent võib-olla hoiti selle juures ka üsna suuri mobilisatsioonivarusid.

Aeg-ajalt viibisid Paldiskis ka mõne teise, „võõra” divisjoni kaatrid, näiteks 196. raketikaatrite divisjonist (s/o välipost 49310), mis dislotseerus Poolas, Świnouiśce’s (venepäraselt Svinouistse, Svinoustje), kus oli Balti laevastiku tagalaosakond ja mitu laevakoondist. Vägede Eestist lahkumisel viidi Paldiskist ära meile teadaolevalt vaid üks raketikaater (s/o 20951-A ehk 90348-M, tuli Baltiiskist peale 27. septembrit 1989 ning naasis Baltiiskisse peale 30. novembrit 1992), teiste ehk n-ö divisjoni enda kaatrite ressurss ilmselt oli ammendunud ja need jäidki Põhjasadamasse. Osa neist vajus aja jooksul põhja – kas hooldamatusest või siis lasti meelega (üks seletus on selline – torustike pronksosad krutiti ära ja müüdi maha ning seepeale voolas laevadesse vesi). 1992. aastal olevat seal olnud koguni 13 mahakantud kaatrit.

Vanas sadamas tegutses 1993. aastal 46-liikmeline kalastusklubi „Norus“ (Noorus?), kellel oli seal 5 mootorpaati. Selle sadama Eesti võimudele üleandmise akt kinnitati 28.09.1993. Vabariigi Valitsuse 13. augusti 1993. a korraldusеga nr 491-k anti Vene Föderatsiooni relvajõududelt ülevõetav Paldiski Lõunasadam Teede- ja Sideministeeriumi haldusse ning Põhjasadam Kaitseministeeriumi haldusse. Põhjasadama ülemaks määrati Eesti mereväeohvitser Viktor Vassiljev. Lõunasadama linnakusse asus Kalevi jalaväepataljoni kompanii.

Kaatridivisjon on aga praeguseni alles, Kaliningradi oblastis Baltiiskis.

Tabel 5. Raketikaatrid (BRKA, RKAB; MRKA, RKAM)

NimiAegProjektMärkused
1.RKA „Brestski Komsomolets” („R-6”)9.87, 10.88205 
2.R-35 205 
3. 82206objekt 204/206 =? 20951-R
4. 83206obj. 3208/206
5.R-7   
6.MRKA R-424.75, 11.761241.xGinea RDV-s 23.2.75–12.8.76;
7.MRKA R-584.75, 11.76  

Tabel 6. Suured torpeedokaatrid (BTKA, TKAB)

NimiAegProjektMärkused
1.TK-8 (79, 83: T-8)77, 79, 83  
2.TK-1812.77, 8.78206 
3.T-12478, 79  
4.TK-131 (10.80 T-131)74, 80206Ginea RDV-s 23.2.75–12.8.76; 10.80 kuulus 237. konserveerimisekipaažile
5.TK-168   

Tabel 7. Väikesed torpeedokaatrid (MTKA, TKAM)

NimiAegProjektMärkused
1.TK-35811.81, 82 objekt 220?; 20951-G, 15 ajateenijat
2.TK-113964183Allus 20951-A-le
3.TK-1178 183kas oli Paldiskis?
4.TK-124172, 74183 
5.TK-127570, 72183 
6.TK-131372, 74183 
7.TK-1324u 68  
8.TK-135773, 74183 
9.TK-136469, 72183 
10.TK-136672183 
11.TK-136873, 74183 

Tabel 8. Muud veesõidukid ja ujuvvahendid

NimiAegProjektMärkused
1.Ujuvbaas „PB-40”3.64, 12.67  
2.Kaater-sihtmärk „KM-1747”88, 89 = või allus? 20951-K

Muud Paldiski mereväeüksused ja -objektid

Paldiski Ohvitseride Maja (Pakri 5, endine Balti 5), 620-kohalise peasaaliga. 1983. a loodi selle juures mereväe noorte sõprade klubi. Asutus saadeti laiali 1. aprilliks 1994. a. Veel 2021. aasta kevadel oli selle hoone alles, linnavalitsus on lubanud selle kultuurimajaks taastada, ent valduse omanik leiab, et see ei tasuvat ära, ning asus lammutama.

Kino „Baltika” linna peatänava ääres (praeguse aadressiga Pakri 3, end Lauristini 17), allus Paldiski Ohvitseride Majale.

374. mereväehospidal (s/o 09645) Tallinna maantee 7 ja 9, allveelaevabrigaadi linnaku vastas. Allus Tallinna Mereväebaasi meditsiiniosakonnale. Saadeti laiali 1994. a aprilli lõpuks. Hooned on nüüd Eesti kaitseväe kasutuses.

166.? (Tallinna?) sõjaväe autoinspektsiooni (VAI) post linna esimesel ristmikul, praeguste Rae ja Kalmistu tänavate nurgal.

21. elektrivõrkude ettevõtte (endise 21. elektrivõrgu, varasema nimetusega Energiarajoon, vn k Энергорайон) jaoskond Sadama 37 (end. Ossipovi 2a). Haldas kogu Paldiski elektrimajandust (64 km kaabel- ja 37 km õhuliine), talle kuulus mitukümmend alajaama. Liinid said alguse peaalajaamast (Sadama 40), mis oli Põhja Kõrgepingevõrkude Keila võrgurajooni halduses.

414. garnisoni (autode) tehnohooldejaam (414 GSTO, GSTOA) idapoolse (luteri) surnuaia taga paremat kätt (linna poolt tulles), kuulus sõjaväelinnakusse nr 49. Selles oli 3 ühekorruselist kivihoonet, katlamaja ja kolm 25 m3 reservuaari. Selle kõrval, Tallinna mnt poolt vasakul asus eraldi territooriumil arvatavasti autoteenistuse ladu. Nüüd on mõlema aadress Rae tn 1a.

328. mehhaniseerimise ja autotranspordi töödeülemavalitsuse (s/o 33074) 3. (1970.–80-il 5.) autokolonn Peetri 2 (end Nõukogude tn algus), kuulus sõjaväelinnakusse nr 4. Selles oli 8 ühekorruselist kivihoonet, autopesula ja tuletõrje veemahuti.

1052. üldväevarustuse ühendladu (s/o 51272, 1052 объединенный склад общевойскового снабжения) staabiga Peetri 14 ja 16 vahel põiki asunud puumajas, praegusel Rae 5 krundil; end. Nõukogude 11?, varasem ühiselamu). Väeosale allusid 28. leivatehas Peetri 12 (nüüd ühendkrundil Peetri 12/14, end. Nõukogude 9?), 1425. sõjaväestatud valve grupp (12 eraisikust laskurit), 43. (sõjaväe) tuletõrjekomando (tuletõrjemeeskond; 1 lipnik ja kuni 7 ajateenijat), samuti ametiühingu kohakomitee nr 82.

Väeosa objektid olid jagatud vähemalt kahe sõjaväelinnaku (nr 4 ja nr 20) vahel; lisaks ladudele oli tal ka 3 varjendit à 15–30 inimesele. Objekte oli mitmes eri kohas üle linna: staabi kõrval Peetri 14 ja üle tee Peetri 9 olid toidulaod, praeguse aadressiga Sadama 1 Vana ehk Põhjasadama ja kindluse vahel aga vedelkütuseladu. Viimase hoidlatest viis torustik Vana sadama vahereservuaarini, millest sai korraga kütust anda kolmele suurele torpeedo- või raketikaatrile. Selle lähedal kindluse kõrval on aastaist 1940–1941 säilinud suure kütusemahuti kiviseinte varemed. Raudteeharu lõpu ja ranna vahel kindluse kõrval oli tahkekütuse ladu, kus hoiti garnisoni kivisütt ja küttepuitu.

Nüüdseks hiigelkrundiga Sadama 1 liidetud kvartalis (endiste aadressidega Mere 1, 3, 5 ja 7?, sõjaväelinnakus nr 20) praeguse „Peetri Tolli“ vastas olid riideladu (tsaariaegses raudteeäärses laohoones), tehnikaladu, autopark ning töökojad ja praegusel aadressil Peetri 31 (1995. a Mere 14) oli väike garaažiala töökodadega. Kivi 4 (end. Julajevi 8) oli väeosal 8 korteriga elamu. 2021. a seisuga olid veel alles juurviljaladu, üks väikehoone ja vist ka külmhoone (jääkelder?) kinnistul Peetri 12/14. Säilinud on ka tsaariaegsed hiigellaod, mis on osalt renoveeritud Põhjasadama hoidlateks. Krundile Peetri 12/14 tuli 1946. a kaardi kohaselt ka oma raudteeharu.

Isikkoosseisus oli ette nähtud 2 ohvitseri, 6 lipnikku ja kuni 25 eraisikust töötajat, ajateenijad üksnes tuletõrjekomandos. Väeosal oli 1980. aastail 11 Makarovi püstolit ja 32 karabiini SKS. Komandöriks oli vähemalt aastail 1985–1986 3. järgu kapten A. M. Guštšin (sama Anatoli Mihhailovitš Guštšin, kes oli 1981. a allveelaev S-363 komandör?). Väeosa saadeti laiali 1994. a aprilli lõpuks.

NSV Liidu (1991. a lõpust Venemaa Föderatsiooni) Riigipanga väliosakond nr 87502 (s/o 87502) Peetri 31/Sadama 6. Peale sõjaväelt ülevõtmist on selles hoones asunud Põhjasadama juhtkond. Mais 1993 oli sel asutusel veel 10 sõjaväeosast klienti. Väeosas oli 6 ohvitseri ning mitšmanit. Sõjaolukorras toimusid sõjaväe rahaülekanded nn NSVL Riigipanga väliasutuste kaudu (Teise maailmasõja ajal nimetati neid välikassadeks). Samamoodi toimusid need ka peale sõda NSVL välismaal asunud väegruppides, samuti kaugetes sisepiirkondades, kus puudus tsiviilpangavõrgustik. Eestis oli ajavahemikus 1946–1991 Riigipanga väliasutus ainult Paldiskis, ent selles oli arve ka mõnel väljaspool Paldiskit asunud väeosal. (Enamikul suuremail Eestis asunud väeosadel, -asutustel ja -organisatsioonidel olid arveldusarved aga vabariiklikes tsiviil-pangakontorites – 1980. aastate keskpaigani nt NSVL Ehituspanga ja Riigipanga Eesti vabariiklikus kontoris, 1980. aastate lõpus NSVL Elamu-Sotsiaalpanga, Riigipanga ja Tööstus-Ehituspanga Eesti vabariiklikes pankades.)

Paldiski garnisoni eriosakond (1992. a-st sõjaväevastuluure osakond; s/o 69062) omaette majas Adamsoni 2, õppekeskuse peapääsla kõrval (2019. a seisuga oli see hoone rekonstrueeritud majutuskohaks).

241. sõjaväemetskonna allüksus (üks? metsavahikordon, asukoht teadmata; metskonna kontor oli Tallinnas). Selle hallata oli Pakri poolsaarel ja saartel vähemalt 25 metsakvartalit – nr 53–78. Seejuures kummagi saare metsad kuulusid ühte kvartalisse – Suur-Pakril oli kvartal nr 53 ja Väike-Pakril nr 54. Vähemalt 1989. a olid need kvartalid väeosade vahel ära jagatud, n-ö vastutava korrashoiukohustusega.

560. kaubandus- ja teenindusettevõte (1990. a-ni sõjaväekaubastu nr 560, 1940.-il Paldiski linna sõjaväekaubastu, u 1954–1955 Sõjaväekaubastu Paldiski filiaal, 1958. a paiku Tallinna Sõjaväekaubastu Paldiski filiaal), kontoriga Rae (endine Lauristini) tn 15. Sellel olid garaažid-töökojad Mere 7?, külmhoone jm laod küttekeskuse kõrval Sadama 34 (end. Ossipovi tn, raudtee ääres), Universaalkauplus (Univermag) Rae 23 ehk Sadama 10 (Ossipovi 19), restoran „Primorski“ Tuule 4 (Punaarmee 14), moeateljee Muuli 2 (Kingissepa 44), kohvikud „Junost“ ja „Tšeburaška“ („Potsataja“) ning paarkümmend väiksemat kaubandus- ja teenindusasutust nii linna vahel kui ka suuremates sõjaväelinnakutes. Suurim kaupluse number 1983. a oli 21, oli ka kaks teemaja ja puhvetid „Marati“ ning ohvitseride maja juures. Kaubastu abimajand (sigala) oli rajatud endisse õhutõrjepatarei kasarmulinnakusse Leetses praeguse Kadaka tee ääres (Kasarmu katastriüksus). Varsti peale sõjaväelt ülevõtmist asus aadressile Rae 15 AS-i Tallinna Sadamad esindus.

Balti laevastiku Paldiski teeninduskombinaat Rae 32. Sellel olid saun ja pesumaja vastavalt Pakri 9 ning Pakri 11.

41. tuletõrje- ja päästetööde teenistus (1989. aasta sügiseni kandis nime „106. garnisoni tuletõrjeinspektsioon”), allus õppekeskusele (?).

2830. sõjaväe tuletõrje- ja päästekomando (2830 VPK, endine 2830. sõjaväe tuletõrjekomando, kuulus? õppekeskuse juurde) Sadama 39, end. Ossipovi 2?; enne „baaside tulekut” siseneti Paldiskisse Tallinna poolt tulles just sealtkaudu, praegune Tallinna maantee on ehitatud hiljem.

1988. mere-insenerteenistuse jaoskond (1988 OMIS; 1970.-il Paldiski mere-insenerteenistuse jaoskond) sõjaväelinnakus nr 20, Põhjasadama kõrval endise Ossipovi tn lõpus (Ossipovi 30; tänav algas mitte kesklinnast, nagu linnades enamasti tavaks, vaid äärelinnast), 1995. a aadressidega Sadama 3, 5 ja 7 (nüüd väike osa Põhjasadama krundist Sadama 1), naabriks endine merekooli hoone (Sadama 9, varem Ossipovi 28, tollal linna lastepäevakodu). Selle tühjaksjäänud staabihoones asus veel 1995. aastal, peale enamiku Paldiski objektide Eesti võimudele üleandmist luku taga OMIS-i projektiarhiiv – suur tükk Paldiski ajalugu. Tegeles linna kommunaalmajandusega ja olevat hallanud 80% Paldiski elamufondist. Andis 26.07–10.08.1994 EV võimudele üle vähemalt 105 1–5-korruselist elamut, 13 autot (sh 2 KamAZ-i, kütuseveok MAZ-500, autokraana GAZ-53, veeavariiauto ZIL-157), autodresiini DMm-2, saeraami, diiselelektrijaama ESD-200-T jm tehnikat. Tegeles muuhulgas ka prügi- ning sibiveoga, milleks oli tal kaks konteineriveokit GAZ-53, prügiauto KO-413 ning assenisatsiooniauto ASN-53. Linna ametlik prügimägi asus 1991. aastal Leetses Pooli katastriüksusel. Jaoskonnale allusid:

1. majavalitsus ehk Paldiski garnisoni majavalitsus kontoriga jaoskonna staabi juures, hoovipealses (põhjapoolses) L-kujulises majas, vana aadressiga Ossipovi 30 (nüüd samuti Sadama 1). Staabi ning majavalitsuse hoone vahel asus klubihoone.

1. tee-ekspluatatsioonijaoskond (1 ДЭУ) 2830. tuletõrjekomando vastas, praeguse aadressiga Sadama 38. Selle hooldada oli 55 km autoteid.

12. küttekeskus ehk keskkatlamaja (12 теплоцентраль, 12 ТЦ) Ossipovi tn alguses, nüüd Sadama 28, allus 1988. mere-insenerteenistuse jaoskonnale. Selle juurde kuulus 12 km soojatrasse.

Leetse mõisahoonest (Leetse tee 22) mere pool klindi all, enne relvaladusid (Leetse tee 41a) asus insenerteenistuse jaoskonna korterivarustuse ladu, arvatavasti kunagises kasarmu- või staabihoones.

Veetorn ja pumbamaja Sadama 44b ja 44a (viimane on eraldi väikese hoonega kinnistu, mis asub veetorni krundi sisemuses).

Peaveehaarde pumbamaja Põdra tee 34. Seal on 2 suuremat hoonet, mille juures ristuvad erisuunalised veetrassid, muuhulgas algavad sealt ka kaks reaktoriala veetrassi. Selle kinnistu kõrval on kaks suurt lahtist paesse raiutud veereservuaari, ümmargune 50 m läbimõõduga ja väiksem neljakandiline. Suuremast 100 m lääne pool on samal krundil (59.352092, 24.091993) 1946. ja 1961. a kaardile kantud ümmargune u 40 m läbimõõduga veeauk. Nüüd näib see olevat kinni kaetud –– objekti Maa-ameti ortofotol aimatava kontuuri keskel on väike putka (pumbamaja?) ning selle ümber kümmekond luugiga trassikaevu. Mõlema reservuaari kõrvale tõi väikese harukesega raudteetupik, mille tamm on maastikul märgatav.

Puurkaevudega pumbamaju oli veel mitmel pool mujalgi, kokku vähemalt 12. Veevõrku oli OMIS-il u 48 km ja kanalisatsiooni välisvõrke 33 km.

Linna kanalisatsiooni pumbajaam Peetri 4 (õigeusu kalmistu kõrval) ja puhastusseadmed Jaama 11 (sama kalmistu vastas rannas). Seal oli ristikujuline settebassein, mis nüüdseks on asendatud uuega.

8. sõjatehas (8. mehaanika- ja ehitustehas, ka 8. laevamehaanikatehas, s/o 99318; 1946. a Balti laevastiku Inseneriosakonna tehas nr 8) Peetri 11–19 (end. Nõukogude tn), mis valmistas meremärke, ujuvkaisid ning -tõkkeid ja remontis ka väiksemaid laevu. Allus mereväe Laevaremonditehaste Peavalitsusele. Alguse sai ta peale sõda rajatud autoremonditsehhist. Tehase juures oli ametiühingukomitee nr 131. Tehasel oli oma 5-korruseline ühiselamu Rae /Lauristini 36. See hoone oli Paldiskis tõenäoliselt kõige kauem ametlikult Venemaa sõjaväelaste käes, kuni 30.09.1995-ni. Tehases oli vaid üks sõjaväelane – selle ülem. 1992. a oli selles 120 töötajat, kuid enne sidemete katkemist Venemaaga oli neid umbes 350. Tehasel oli oma elamufond, lasteaed (Majaka tee 2a, nüüd tänavast autoplatsi betoonmüüridega ära lõigatud, endine kasarmu, praegu varemeis), abimajand, kauplus ja kohvik-söökla. Tehase bilansiliseks väärtuseks oli 1992. a augustis 1,7 miljonit (inflatsioonieelset) rubla. 1990. aastate alguses oli tema nimeks Riigiaktsiaselts Palmet. Tehase kolmekorruselises kontorihoones Peetri 11 asub nüüd Põhjasadamat haldava Paldiski Sadamate AS-i juhtkond.

Paldiski garnisoni sõjaväekomandantuur (Paldiski linna garnisoni komandandi valitsus) asus Kivi 7, endisel Julajevi tänaval, ilmselt sellele allus ka Paldiski garnisoni peavaht (asus eriosakonna kõrval, õppekeskuse territooriumil). Peale Vene sõjaväelt ülevõtmist asus sinna politseijaoskond. Komandantuurile allus sõjaväestatud valve komando, kus teenisid peamiselt naised. Need „vahtjoršad” (nagu neid kutsuti) pidasid karabiinidega vahti kolmes pääslas (KPP – kontrolno-propusknoi punkt) – üks (nr 2) Laoküla raudteepeatuse juures ja kaks Paldiskisse suunduvatel maanteedel (nr 1 Tallinna maanteel Kersalu küla juures ja nr 3 vastu Laoküla), samuti Paldiski poolsaart mandrist eraldanud kahekordse okastraataiaga piiratud ribal asunud vahitornides.

Endises Gorkis, nüüdses Nižni Novgorodis asunud laevatehase „Krasnoje Sormovo” („Ettevõte Postkast M-5596”) Kalda-tankimiskompleks (Beregovoi kompleks zapravki ehk lühendatult BKZ, tingnimetus „Ettevõte Postkast G-4572”, kutsung „Majak”) asus Uue ehk Lõunasadama juures; see tehas oli ehitanud ka Paldiskis baseerunud projekti 613 („Whiskey”) allveelaevu ning ehitas ka mõningaid tuumaallveelaevu. Kompleks ehitati 1980. aastate keskel elektrokeemilise jõuseadmega katseallveelaeva (projekt „Katran” – Paldiski allveelaevabrigaadi koosseisus olnud allveelaev SS-273) varustamiseks reagentidega (vesiniku ja hapnikuga). Selle tankimiskompleksi juures olevat valmistutud vastu võtma ka „Varšavjankasid” ehk suuremaid projekti 877 allveelaevu, mis olevat olnud maailma vaikseimad ja manööverdusvõimelisimad diiselallveelaevad. Seoses relvajõudude vähendamisega jäid nood aga Paldiskisse saabumata (nagu mereväelased selle kohta ütlesid – „Gorbatšov koondas ära”).

Baas „Larga” – Leningradi tootmiskoondise „Almaz” montaaži- ja käikuandebaas (Ettevõte Postkast Ju-9756) asus Uuest sadamast veidi Laoküla pool (praeguse katastriüksuse Tuletorni 4 piirkonnas). Koondis ehitab raketi- ja piirivalvekaatreid, õhkpatjadel dessantlaevu jm suhteliselt väikesi veesõidukeid. Ka Paldiskis baseerunud torpeedo- ja raketikaatrid olid seal ehitatud. „Larga” tähendab muide tähnilist hüljest – randali alamliiki (Phoca vitulina largha), kes elutseb näiteks Venemaa idarannikul. „Largas” ja BKZ-s käis nii palju komandeeritud spetsialiste, et nende tarvis oli Paldiskis omaette 5-korruseline võõrastemaja-ühiselamu nr 4 asukohaga Rae 35 (Lauristini 33). 1992. aastal oli selle keldris baar „Ravelin“.

Balti laevastiku luurevalitsusele allunud 22. mere-raadiosalga (s/o 08538, kutsung Tvorets) allüksus (raadio- või luurepunkt, s/o 08538-B) toodi Paldiskisse 1990. aasta paiku Poolast, asus algul allveelaevabrigaadi linnakus, peale BKZ likvideerimist kolis selle laboratooriumihoonesse, 1. aprilli paiku 1992 kolis aga ümber õppekeskuse territooriumile.

Keila – Paldiski maantee ääres Põllküla lähedal suures sõjaväelinnakus nr 30 (Tallinna mnt 40 ja 39b) asus mereväe 63. üksik distsiplinaarrood (s/o 81318), kuhu suunati karistusaluseid kogu Balti laevastikust. Selle kõrval suurtes paekivihoonetes oli 2577. tehnikalao (s/o 63951, staap ja põhiterritoorium Harjumaal Arukülas) hoiuosakond. Karistusalused punusid selle lao tarvis laevaköisi. Kõnekeeles aga kutsuti väeosa sageli disbat’iks või dizbat’iks, kas ajaloomälu mõjul või siis peeti nii lihtsalt suupärasemaks öelda kui „disrota” või „dizrota”, ja vahetult peale Teist maailmasõda kandiski ta nimetust „487. distsiplinaarpataljon”, 1950. aastail „62.(?) üksik distsiplinaarpataljon”, kuuekümnendate alguses taandati aga üksikrooduks (arvatavasti seoses Ida-Balti Flotilli ümberkujundamisega Tallinna Mereväebaasiks). Väeosal oli 1980. aastail 18 püstolit, 77 automaati AK-74 ja 100 karabiini SKS. Ajateenijad elasid kahes teeäärses kasarmus. Valveallüksustes teenisid merejalaväelased, kelle teenistusaeg oli kaks aastat.

Sõjaväelinnak on ehitatud põhiosas aastail 1940–1941, kuid sõja siiakanti kohale jõudes jäi selle ehitus pooleli. 1942. a maist kuni 1944. a. septembrini oli selles linnakus ning lähiümbruses (katastriüksustel „Tallinna mnt 46“ ja „Keila metskond 341“ praeguse Põllküla territooriumi põhjanurgas) Põllküla karantiini- ja kogumislaager, millest käis läbi üle 60 000 ingerisoomlase, 1945–1946 aga NSV Liidu NKVD kontroll-filterlaagri nr 0316 laagrijaoskond.

Pakri poolsaarel paiknes ka 2394. relvastuse ja varustuse ühendladu (s/o 69244; 1960. aastatel 2394. traalivarustuse ja laevatõrjerelvastuse ladu – 2394 склад трально-противолодочного оружия и вооружения). Laol oli mitu eraldiasuvat territooriumi. Poolsaare edelaküljel Laoküla lähedal oli selle asutuse staabilinnak (nüüdse aadressiga Soomepoiste tn 11) ning miini- ja traalivarustuse laod (nüüdsete Kasesaare ja Kraavi kinnistute alal, traalipoid olid lageda taeva all teelt näha), allveelaevnike nn alumisest territooriumist linna pool (praegu Jaama 5) samuti ladu ja kaablitsehh, kirderannikul Leetses torpeedoladu (ent arvatavasti ka rakett- ja suurtükirelvastuse ladu; Leetse tee 43 ja Pangapealse katastriüksused), Tallinna maantee 31 aga insenervarustuse ja -tehnika ladu (viimane oli neist suurima laohoonega – viie sissesõiduväravaga ja üldpinnaga 5500 m2, osa seinu olid paekivist ja osa tellistest; selle on renoveerinud Pakri Teadus- ja Tööstuspark). Väeosale allus ka töökoda nr 1 (küllap neid oli siis mitu eriprofiililist, kui neid juba nummerdama hakati), 46. tuletõrjemeeskond (endine sõjaväe tuletõrjekomando) ning 49. miini- ja traalipartii. Väeosal oli 1980. aastail arvel 62 Makarovi püstolit, 173 karabiini SKS ja 9 1944. a karabiini (osa neist oli ilmselt mõeldud mõnede väikeste väeosade/asutuste jaoks, millel endil polnud relvahoidlat ette nähtud). Väeosa saadeti laiali 1994. a aprilli lõpuks.

Paldiski piirest natuke maad väljas, Keila valla maal Laokülas praegusel Allika kinnistul asus sõjaväelinnak nr 28, mis oli Tallinna mereväebaasi raadiotehnilise teenistuse 1755. raadiotehnikalao (s/o 87167, staap ja põhiterritoorium Tallinnas) käsutuses. Eesti ajal kuulus see maa-ala kõrvalasuvale Põlde talule, millele 1990. aastate algul tagastati kõrvalkinnistu koos kahe sama lao juurde kuulunud sõjaväelaste elamuga (aadressidega Laoküla 10 ja 11?, nüüd Põlde katastriüksusel). Need hooned olevat kohaliku elaniku väitel ehitatudki ladudeks, algselt olnud seal toiduladu (sh juurviljaladu), hiljem raadiotehnikaladu. Siiski võis see alguses olla hoopis läheduses asunud lennuvälja või õhutõrjesuurtükipatarei linnak, kuna selles on üks suur u 1000 m2 suurune paljude akendega hoone, mis meenutab ennem kasarmut kui ladu, ning selle kõrval on olnud ka teine vähemalt niisama suur maja. 1946. a kaardil on nad märgitud kasarmulinnakuna. Lao eksisteerimise viimastel aastatel olevat seda valvanud kohalikud Laoküla elanikud („külamutid“). 1947. aastal oli tõenäoliselt selles linnakus 176. üksik insenerpataljon. Aastail 1939–1941 asus Laokülas raudtee ja Paldiski – Harju-Madise tee vahel Balti laevastiku 10. lennuväebrigaadi Laoküla maalennuväli ning Laoküla rannas merelennuväli, mida mõlemat teenindas 28. lennuväebaas. Sealsed lennukid osalesid ka Talvesõjas.

Laoküla jaama juures, seespool linnapiiri asus Paldiski nn KPP-2 – kontrollpunkt ehk pääsla nr 2. Rong peatus seal niikaua, kuni kõigi reisijate dokumendid olid kontrollitud. Vastas üle raudtee, kahe okastraataia vahel kõrgus üks Paldiski perimeetri puust vahitornidest.

Linnaservast mõnisada meetrit Pakri majaka poole, sellele vastavalt ka Majaka tee nime kandva maantee ääres oli sõjaväelinnak nr 40, mille tee pooleks jagab. Paremat kätt (praegu Majaka tee 9) asusid ehitusväeosad: 838. sõjaväeehitussalk (1987. a-st 2445. sõjaväeehituspataljon, s/o 32539), 259. ja 538. sõjaväeehitussalga (vastavalt s/o 01590 ja s/o 67905, staabid Tallinnas) ning aeg-ajalt ka sanitaartehnilistele töödele spetsialiseerunud 1385. sõjaväeehitussalga (s/o 95930) allüksused. Veidi maad tagasi linna suunas (Majaka tee 5 ja 7) oli 1970. aastail oma väike linnak Paldiski õppekeskuse ehitust juhtinud mehhaniseerimise ja autotranspordi (?) töödeülemavalitsusel (s/o 36898), mis hiljem kolis Riiga. 1970. aastatel on Paldiskis asunud ka 414. sõjaväeehitussalk, 644. sõjaväeehitussalk ja Balti laevastiku 8. sõjaväeehitussalga allüksused, võimalik et samas kohas.

Kaatrimeeste linnaku majakapoolse hoone (medpunkti) loodetiivas paiknes Paldiski miilitsajaoskond, mis vaid moepärast kandis nimetust „Harju Rajooni RSN TK Siseasjade Osakonna 1. jaoskond”, tegelikult allus aga NSV Liidu Siseministeeriumi Erivalitsusele, nagu teisedki kinniste linnade miilitsakontorid, ja tema nimi esineb ka kujul „NSVL Siseministeeriumi 276. miilitsajaoskond” (1991?. aastal). Selle juures oli ka nn passilaud. Kõrvalepõikena mainigem, et ka Paldiski Riiklik Notariaalkontor (sealsamas, Majaka tee 6) allus mitte ENSV Justiitsministeeriumile, nagu enamik teisi Eesti notariasutusi, vaid NSV Liidu omale.

Samas hoones resideerus ka nn Paldiski kohus – ametliku nimega „Eesti NSV Ülemkohtu Alatine Sessioon”. Eesti NSV Ülemkohtul polnud aga sellega suuremat pistmist, selle tegelik juhtasutus (?) paiknes Leningradis, Liteinõi prospekt 4. See aadress kuulub nn „Suurele majale” – 7-korruselisele hoonele (ja rahvajutu kohaselt veel teist nii palju korruseid maa all), mis praegu mahutab endas Venemaa FSB (Föderaalse Julgeolekuteenistuse) Sankt-Peterburgi ning Leningradi oblasti valitsused.

Ehitusväeosa linnakust edasi paremat kätt (praegu Kadaka tee 1 ja 1a) olid 131. töödeülemavalitsuse (s/o 11032) materjalide keskladu (CMS) ja betoonisegusõlm (RBU). Nende tagant möödus majaka raudteeharu.

Pakri majakas ehk tänane Pakri tuletorn sai valguseandjaks 1. oktoobril 1889. Oma 52,3-meetrise kõrgusega on ta Eesti randade ja saarte kõrgeim. Teises maailmasõjas põletati maha torni ümbritsevad hooned, kuid torn ise jäi alles; ainult ta latern löödi puruks. Elumajad ning abihooned torni ümber ehitati uuesti üles 1952. aastal, torn sai muidugi ka uue laterna. Nõukogude Liidu mereväe käsutusse võeti Pakri, Osmussaare, Tahkuna, Kõpu, Ristna ja Sõrve tuletornid juba 15. mail 1940 ning ülejäänud Eesti hüdrograafiateenistus 1. jaanuaril 1941. Eesti majakaid ja meremärke valitses 48. hüdrograafiateenistuse rajoon (s/o 87280). Majakalinnak on erastatud ning jagatud mitmeks krundiks – Majaka tee 41…45. Majaka kompleksi kuulus ka raadiomajakas ning udusireen. Sealsamas pangaserval osaliselt säilinud vana majakas ehitati arvatavasti 1723–1724 ning väidetavalt valinud selle praeguseks ebaõnnestunud asukoha välja Peeter I isiklikult.

Pakri poolsaare otsal (Majaka tee 51, varem 47) asus 74. vaatlusrajooni 1355. raadiotehniline rood (s/o 20306, kutsung sõjalaevastiku aluste jaoks Pérekiss, Varssavi Lepingu Organisatsiooni maade laevadega suheldes aga Mantissa); sellel olid rühmad Naissaarel ja Jumindal ning varem ka Vaindlool (viimaselt oli 1990. aasta paiku meeskond ära toodud ja tehnika konserveeritud). Pakri majaka kõrval paekalda äärel asuvat varsti merre murduvat vana tuletorni „kändu“ kasutas rood vaatlus- ehk signalistitornina (võška signalštšika), olles ehitanud väikese putka selle otsa. Roodu komplekshoone kõrval oli 3 radarimasti ning ümbruses vähemalt 4 raadioantennimasti, mille massiivsed alused ja hoidetrosside betoonankrud on veel alles katastriüksusel „Tuulepealne“ (2021. a seisuga veel riigikaitsemaa ning riigiomand), mis laiub ümber majakalinnaku ja kordoni hoonete. Aastail 1993–2012 oli roodu linnakus Eesti piirivalve Paldiski kordon, praegu aga Tallinna kordoni automaatradar.

Majaka piirkonnas asusid ka Paldiski garnisoni kohaliku kaitse linnaväline juhtimispunkt (ZKP) „Zalp” (nimetatud sealses tornis asunud rannasuurtükiväeradari Zalp-B järgi?) ehk varjend nr 9, mis mahutas 150 inimest (Majaka tee 29), ja kaitserajatis (ZS) „Škot” ehk varukomandopunkt ehk varjend nr 10 koguni 428 inimese äramahutamiseks (sõjaeelse 130 mm patarei gaasivarjend, lähiaadressiga „Pakri maastikukaitseala 2“).

Osa Paldiski juurde kuulunud militaarobjektidest asusid Suur- ja Väike-Pakri saarel. Saarte varasemad asukad eestirootslased aeti oma kodudest välja 1940. aasta juunis tollal viimaseid päevi tegutseva Eesti riigiaparaadi toel. Aastal 1944 naasis valdav osa pakrilasi oma esiisade kodumaale Rootsi.

Pärast Teist maailmasõda elas kuni 1965. aastani Pakri saartel vähesel määral uusi tsiviilelanikke; samal ajal aga käis juba ka saarte põhjalik militariseerimine. 1940. aastate lõpul olevat saartel asunud 500–700 sõjaväelast, kes esialgu elasid pakrirootslastest mahajäetud taludes. Seal olevat baseerunud ehituspataljon (nr 876?), samuti oli saarel mitu suurtükipatareid. Kahe saare vahele ehitati enne 1947. aastat käänuline tee, mis kulgeb üle saartevaheliste laidude Lillgrundi, Storgrundi ja Langgrundi. Ühele neist olid mereväelased ehitanud palkmajakese-kalameheonni, mida olevat sagedasti kasutanud õppekeskuse ülem kontradmiral Karavaškin.

1960. aastail aga sai saarte kasutus uue suuna – neil organiseeriti merelennuväe pommituspolügon. Pommitati ja tulistati rakettidega esialgu Suur-Pakrit; Väike-Pakrile aga ehitati polügoni juhtimispunkt ja mitu väikest sõjaväelinnakut ehk pigem küll sõjaväeküla. Saartel teenis polügoniroodus algusaastail kuni sadakond (?) sõjaväelast, kes seadsid lennukite tarbeks üles mitmesuguseid märke ja käisid hindamas pommitamiste ning „õhk – maa” rakettidega tulistamise täpsust.

On väidetud, et Tallinnas, Tõnismäe all, tollase Ehitus- ja Mehaanikatehnikumi kõrval olnud kolm antennimasti, mida tunti „Ameerika Hääle” segajatena (nn Kolm õde), olevat ühtlasi olnud ka võimsaks raadiomajakaks. „Suurelt nõukogudemaalt” ja „sotsialistlikelt vennasmaadelt” startinud pommi- ja raketilennukid võtnud kaugelt tulles esialgu suuna sellele. Jõudnud Tallinna lähistele, lülituti ümber väiksemale raadiomajakale, mis asus Paldiskis (majaka juures?); sealt olid aga Pakri saared juba käeulatuses.

Organisatsiooniliselt kujutas Pakri polügon endast merelennuväe 61. lennuväepolügoni 2. polügonijaoskonda (s/o 39078-B, kutsung Stearin), mille staap asus Paldiski linnast väljas, väikeses kahekorruselises hoones enne majakat, praeguse aadressiga Majaka 21, endise raudteesuurtükiväeosa radaritorni lähedal. See torn oli samuti polügonimeeskonna käsutuses. „Toidul ja seebil“ oli jaoskond kaatridivisjoni kaldabaasis. 61. lennuväepolügoni juhtkond asus Klaipėdas ning sellel oli polügonijaoskond ka Läti – Leedu piiri lähedal Pape – Rucava kandis, lisaks veel veealad B-46 Leedu ja B-47 Kaliningradi oblasti rannavetes.

Lendude juhtimiseks oli jaoskonnal veel 1980. aastate keskel õhukaitseradar P-12, tolleks ajaks juba üsna vananenud. Juhtimispunktist Suur-Pakri pommitusala näha ei olnud, see jäi Väike-Pakri taha. 1984. a kukutasid Balti laevastiku lendurid kaks õppepommi Paldiski linna servale, õnneks oli neis vaid 1,5 kg lõhkeainet. Juhtunus süüdistati polügonijaoskonna ülemat, kes saadeti seepeale pensionipõlve pidama.

Jaoskonna ülemana teenis 1984. a sügisest kuni 1986. a sügiseni eestlane Mati Iila, kes kirjeldab oma teenistusaega 2015. a ilmunud mälestusteraamatus „Aviaator“.

Väike-Pakril asus 1989. aastani Õhujõudude 14. lennuväepolügoni (s/o 48221) linnak, mille merelennuväe polügonijaoskond 1990. aasta algul üle võttis. Arvatavasti oli tegu sõjaväelinnakuga nr 56, milles oli veel 1994. aastal 7 teenistuslikku ühekorruselist tellishoonet kogumaksumusega 2,8 miljonit vene rubla (muide umbes niisama palju maksis tol ajal üks ühekorruseline enam-vähem elamiskõlblik puust elamu, seega polnud nood hooned just viimase peal). Kuigi Pakri lennuväepolügon oli rajatud merelennuväele ning oli ka kirjade järgi algusest lõpuni arvel laevastiku varana, peremehetsesid saartel õhuväelased, kes teenindasid Varssavi pakti maade õhuväeosade pommituslende. See polügon oli seotud Ämari lennuväeosadega. „Rahvusvahelise mõõtme“ tõttu laiendas ta saartel oma võimu, rajas Väike-Pakrile uue juhtimiskeskuse, uusi sihtmärke, infrastruktuuri hooneid. 1980. aastatel oli merelennuvägi seal kõrvaletõrjutu rollis ning sel lubati üsna harva neil saartel pommitada.

Viimased pommid ja raketid langesid Pakri saartele 1992. aasta septembris, kui saared olid juba üle aasta olnud Eesti Vabariigi territooriumiks. Pommitajaiks olid meie naabri Venemaa või Valgevene lennukid, sest nii Nõukogude Liit kui ka Varssavi pakt olid selleks ajaks oma eksistentsi lõpetanud.

Saartest põhja pool meres oli kahemiiline laevade mõõteliin, mis oli kallastel tähistatud kuue liitsihi-meremärgiga, üks paar Suur-Pakril ja kaks paari Väike-Pakril. Saarte põhjaosades on ka väikesed tuletornid. Pakri saarte rannavetes on mitmeid sõjalaevavrakke.

Pakri saared tagastati Eesti võimude haldusse 16. mail 1994. Saartel oli palju märklaudadena kasutatud auto-, veduki- ning lennukirususid, lennukipomme, „õhk – maa” rakette ja isegi lennukitorpeedosid ning -miine. Tänapäevaks on saared ja saartevaheline väin lõhkekehadest valdavalt puhastatud. Saarte taasasustamine seisab alles ees. Aga mida kauem see aega võtab, seda kauemaks jätkub neid saari militaarajaloohuvilistele. Täna jätkub seal avastamist pikaks ajaks, kuna saartel on säilinud ehitisi vähemalt kaheteistkümnest suurtükipatareist ja kuuest kasarmulinnakust ning Väike-Pakri saare keskosas kaist edelas oli ka üsna suur laoala (59.331653, 23.987972 Keila metskond 125; 1961. a kaardil juba varemeis).

Rannasuurtükiväest Paldiskis

Enamus Paldiski rannapatareidest pärineb aastaist 1940–1941 ning neid me siin pikemalt ei käsitle. Puudutame vaid neid, mida kasutati alates 1945. aastast. Siiski suurtükiväest kõneldes meenutame varasemast ajaloost seda, et Paldiski oli ka sõjaeelse Wabariigi jaoks teatud määral strateegiline piirkond ega pääsenud ilma kahuripaukudeta. Nimelt kasutasid linnakese raudteeharusid Eesti soomusrongid suviti alates 1921. aastast oma õppelaskmisteks. Tulistati Väike-Pakri saare põhja- ja lõunaotsas asunud sihtmärgialade suunas. Umbes nende laskmiskoha lähedal (Paldiski raudteejaamas, katastriüksuse Peetri 7 taga laohoone kõrval) eksponeeriti 1.10.–15.10.2019 Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks valminud Soomusrongi nr 7 „Wabadus“.

Paldiski õppekeskuse reaktorite hooneid ei ehitatud päris tühjale kohale. Enne kuuekümnendate algust oli seal raudteesuurtükipatareide depoo ja muid abihooneid. Seal nüüdseks lammutatud vedeljäätmete hoidla peasaali hoone seinal ilutses üsna suurelt aastaarv 1956 (meenutame, et õppekeskust hakati ehitama alles 1962. aastal). Ka nn reaktori raudtee eksisteeris juba varem ning sellel oli poolsaare põhjaosas kaks paralleelharu, mis läbisid 305/356 ja 180 mm raudteesuurtükkide positsioone, lisaks majaka poole suunduv ja sealt kuni Testepere karjäärini kulgev haru 130 mm raudteesuurtükkidele.

See raudtee algas tollal Tallinn – Paldiski raudteelt Laoküla lähedalt endise Ohtra küla kohalt, kus oli „ristmik” selliste kaartega, et ešelon sai vabalt keerata nii Tallinna kui Paldiski suunal. Sellest ajast säilinud raudteetamme on veel mitmel pool. Depoost läbi läks raudrada edasi laskepositsioonidele. Raudteerööpad peale reaktorini viiva peaharu on ammu üles võetud, tammid ja kolm vallitatud suurtükiõue on aga praeguseni märgatavad, säilinud on seal ka mõned hooneasemed ning metallodööride ponnistustele vaatamata leidub veel raudagi. Toimiv rööbastega raudtee on 1946. a kaardil 1:25 000 ja 1953. a kaardil 1:200 000 kuni punktini 59.375761, 24.080234 (Kadaka tee 39), majaka tammiharul punktini 59.386485, 24.041152 (Pakri maastikukaitseala 2), samuti kindlusse keeranud harul.

Esimene raudteepatarei (nr 12) saabus Pakri poolsaarele juba detsembris 1939 ja selle 180 mm transportöörid TM-1-180 paigutati ajutistele positsioonidele. Veebruaris 1940 valis komisjon eesotsas 2. järgu flagman (viitseadmiral) Ivan (Johannes) Greeniga välja kohad alalistele positsioonidele 11. ja 12. üksiku raudteesuurtükipatarei paigutamiseks (vastavalt kolme 356 mm transportööriga TM-1-14 ja nelja 180 mm transportööriga TM-1-180). 1940. a jooksul rajati positsioonid ja poolsaarele saabus 11. patarei. 1941. a suvel transportöörid evakueeriti. Teise maailmasõja lõpukuudel taastati siin infrastruktuur 11. ja 19. raudteesuurtükipatarei (vastavalt 3×356 ja 4×180 mm) paigutamiseks ning rajati raudteeharu 1110. raudteesuurtükipatarei jaoks (3×130 mm, positsioone ei ehitatud valmis). Need kuulusid 402. raudteesuurtükidivisjoni, mis ilmselt samuti asus tollal Paldiskis. Hiljem kuni umbes 1960. aastani baseerus Pakri poolsaarel (ümbernimetatuna?) endine 11. raudteesuurtükipatarei kolme transportööriga TM-1-14. Rajati kaks prožektoripositsiooni paekalda servale ning ehitati raudbetoonist komandoposti blokk radaritorniga (vähemalt viimane alles 1950. aastail). 1960. aastatel lõigati transportöörid Paldiskis vanametalliks.

294. üksik raudteesuurtükipatarei (s/o 90448) kolme 305 mm suurtükiseadmega TM-III-12 viibis Paldiskis vähemalt 06.1947–9.06.1948, ent võis käia siin ka hiljem, kuni 1961. aastani. Selle komandör aastail 1957–1961 ja transportööri nr 1 (mis on paigutatud Poklonnaja Gora memoriaali Moskvas) komandör aastail 1948–1950 oli eestipärase perekonnanimega mees Viktor Ivanovitš Soe, kes sündis 1921. a Kalinini oblastis Ploskovo (?, alliktekstis Плоскотского района) rajoonis Kozlovo külas. Patarei toodi 1945. a jaanuaris Hanko poolsaarelt (endine 9. patarei) Leningradi lähedale, kus ta ka enamuse oma eluajast baseerus.

Vähemalt aastail 1955–1958 oli Paldiskis 58. mehaaniliselt veetav patarei (s/o 53012, 58 батарея на механической тяге), mis allus Suurupis asunud staabiga 464. üksikule mehaaniliselt veetavale suurtükidivisjonile (s/o 87506, 464 отдельный артиллерийский дивизион на механической тяге). See täpses tõlkes kohmakana tunduva nimega üksus kujutas endast nelja 130 mm järelveetava suurtükiseadmega SM-4-1 rannapatareid. Vedajateks olid lintidega suurtükiväevedukid AT-T, mis olid ehitatud tanki T-54 baasil. Need suurtükid lasksid mürske kuni 28 km kaugusele.

1961. aastaks likvideeriti Eestis praktiliselt kõik rannapatareid. Viimase mälestusena kunagisest rannasuurtükiväest jäi Eestisse alles ainult üks vähendatud koosseisuga patarei – 343. Punalipuline mehaaniliselt veetav suurtükipatarei (s/o 63935) nelja suurtükiga SM-4-1, mis vähemalt 1966. a septembrist kuni 1.10.1970 oli Paldiskis (torpeedokaatridivisjoni linnakus, positsioonid Pakri majaka lähistel), seejärel Tallinnas „10. kilomeetril” (nn Astangu ladude linnakus) ja koondati 30.09.1972. Patarei tehnika konserveeriti lattu ja seda kasutati kordusõppuste ajal, nt 1983. a; viimati taastati väeosa (nn „komanda 00981”) täiskoosseisuliseks 1988. a aprillis toimunud õppekogunemiste käigus.

Reaktorilinnakust edasi mere poole, teekäänaku kohal vasakut kätt (Kurvi katastriüksus) asusid sõjaeelse 76 mm seniitsuurtükipatarei positsioonid – neli suurtükiõue ja maa-alune juhtimispunkt. Viimane on ilmselt rajatud peale sõda kas kohaliku kaitse juhtimispunktiks või mingiks kaitstud komandopunktiks (kaitserajatis „Zvezda“?). Selle ümber on säilinud betoonist aiapostid nagu majaka juures asuval „Škotilgi“ ning sellest lääne pool oli mitu suurt hoonet. Vastas üle tee (Kasarmu katastriüksusel) oli 560. sõjaväekaubastu sigala, mis oli rajatud endisse (sama õhutõrjepatarei?) kasarmuhoonesse.

Mainitud patarei oli üks kolmest aastail 1940–1941 Paldiski garnisoni ümbritsenud 76 mm õhutõrjepatareist (621., 622. ja 623. seniitsuurtükipatarei, mis allusid 83. õhukaitse seniitsuurtükidivisjonile – viimane oli samuti Paldiskis?). Teised asusid majakast kagus Kadaka tee 2b ja Laokülas Viristajavälja katastriüksusel. Laoküla oma ei saanud päris valmis – selle hoiu- ja meeskonnaruumid on ilma katusteta (võimalik, et sõja ajal olid neil ajutised kerged katused). Battal.ee andmeil olid põhjapoolsete patareide positsioonid kasutusel ka alates 1945. aastast – loodepoolsel 707. seniitsuurtükipatarei ning kirdepoolsel 1240. seniitsuurtükipatarei, kummalgi neli 85 mm järelveetavat suurtükki. Nende laialisaatmise aeg pole meile teada. Paldiskis võis asuda ka divisjon, mille koosseisu nad kuulusid.

Aastail 1940–1941 oli Pakri poolsaare läänerannal kaks statsionaarset 45 mm rannasuurtükipatareid – 245. ja 246., kumbki nelja suurtükiga 21-K. Põhjapoolsema positsioonid asuvad katastriüksusel „Keila metskond 412“ (Maa-ameti veebikaardi koordinaatidega 59.375111, 24.036247), lõunapoolsemad on ligi 14 ha suuruse eratootmiskrundi nimega „S. Julajevi tee 2“ edelanurgas, 30 m rannaveest. Evakueerimisel mõlemad õhiti. Põhjapoolse patarei positsioonidel sai 11.11.1944 valmis 799. rannasuurtükipatarei (3×45 mm), mis aga juba 1946. a saadeti laiali.

Viimatimainitu ümbruses on üks huvitav objekt, mis koosneb neljast ortofotolt vaadates V-kujulisest liitehitisest, mis on üksteisest u 80 m kaugusel. Mere pool on vähemalt kolmel neist kuni 1 m kõrgune vall ja kõik nad on külgedelt läbisõidetavad. V haarade (paekividest laotud u 1 m laiuste koridoride) külgedel on osalt katusteta ruumid (vähemalt kolm). Neist 50 ja 100 m põhja pool on kaks paarisvalli, mille vahele mahuksid ära mingid veokid (sisemõõtmed u 20×3 m). Veebilehe battal.ee väitel on tegu sõjaeelse 28. lennuväebaasi (mis aastail 1939–1941 teenindas Paldiski lennuvälju ehk tegelikult Laoküla mere- ja maalennuvälja) lennuvälja juurde kuulunud varjetega, kuid eelmainitud neli ehitist näevad välja nagu suurtüki- või lausa raketipositsioonid. Pealegi asuvad nad Laoküla lennuväljast u 8 km kaugusel.

Väike-Pakri saarel oli 798. rannasuurtükipatarei (3×45 mm), mis paigutati aastail 1940–1941 eksisteerinud 244. rannasuurtükipatarei positsioonidele. 798. ja 799. patarei toodi üle Saarte mereväebaasist, mis asus Leningradi oblasti Seiskari ning Moštšnõi (Lavassaare) saarel (kokku u 20 km2-l; võrdluseks mainime, et Naissaare pindala on 19 km2). Juba 1946. a saadeti ta laiali.

Saare lõunaotsas asunud 224. või 225. seniitsuurtükipatarei (4×76 mm, allusid 202. õhukaitse seniitsuurtükidivisjonile) positsioonidele paigutati 1945. a 708. seniitsuurtükipatarei (neli 85 mm järelveetavat suurtükki).

Saare põhjatipus Esimese maailmasõja aegse patarei nr 3b positsioonidel astus 21.12.1944 rivvi 473. rannasuurtükipatarei (3×100 mm suurtükiga B-24), mis toodi üle Laadoga järves asuvalt väikeselt (90×60 m) hobuserauakujuliselt majaka jaoks kokkukuhjatud Suhho tehissaarelt, Laadoga flotilli koosseisust. Saadeti laiali 1950. aastate lõpus.

Lähemat uurimist vajavaid veel identifitseerimata suurtüki- või muid positsioone on Pakri poolsaarel veel mitukümmend (nt 59.367977, 24.123745 Keila metskond 299 ja Leetse; 59.358518, 24.099429 Keila metskond 68 ja Soometsa; 59.341968, 24.098804 Tallinna mnt 23; 59.339513, 24.109404 Tallinna mnt 24; 59.342293, 24.131048, Kubja; 59.384188, 24.074626 Pakrineeme; 59.383166, 24.067106 Suure-Testepere; 59.386448, 24.055491 Pakri maastikukaitseala 2; 59.388771, 24.045884 Pakri maastikukaitseala 2; 59.390019, 24.043077 Pakripanga; 59.374208, 24.073355 Tuulepargi jpt), neid on ka Pakri saartel. Teadustööd on militaarajaloohuvilistele siin veel palju ning mistahes ehitustegevust peaks arendama väga ettevaatlikult. Kahjuks aga ei suhtuta meil sellesse veel piisava tõsidusega ning paljud Eesti militaarobjektid lihtsalt hävitatakse enne seda, kui uurijad nendeni jõuavad.

Muude relvajõuliikide üksustest

1960.–1970. aastatel (kuni 1980. aasta maikuuni) Kloogal asunud Balti sõjaväeringkonna 3. üksikul tankipataljonil (s/o 13958, kutsung „Tihhar’“) oli meredessandi harjutamiseks polügon Laokülas, väljaspool Paldiski linna piiri. Paar hoonet sellest on veel alles. Pataljonil olid ka ujuvtankid ning dessantkaatrid ja iseliikuvad ujukid tankide kiireks (väidetavalt kuni 80 km/h) transportimiseks mööda veepinda.

Leetse mõisahoones ja selle läheduses oli aastail 1958–1990 94. õhukaitse seniitraketibrigaadi (staap Türisalus) seniitraketidivisjon kompleksiga S-75 (s/o 56178-D, kutsung „Džinga“; u 1964–1990 7. seniitraketidivisjon), aastail 1990–1992 brigaadi 4. divisjonigrupi 10. seniitraketidivisjon kompleksiga S-300PS (laskeulatusega kuni 90 km – Soome rannikuni). Divisjoni komandopunkt asub 2021. a seisuga Leetse 20d, osa divisjoni territooriumist on jagatud elamukruntideks. Divisjoni varupositsioon oli 1,1 km kagus, EW aegse Kõrgema talu lähedal Jalaka, Väike-Kõrgema ja Paenurga kü-l. Põhikrundi suurus oli 35,11 ha, võeti EV võimude poolt üle 27.05.1993. Divisjonil oli 4 elamut Leetse mõisahoone lähedasel rannaalal (katastriüksused Leetse, Leetse tee 37, 39 ja 41). Neist ühe ehitamisel olevat säilitatud osa vanu majaseinu – nii sai selle vormistada „olemasoleva hoone rekonstrueerimisena“ ja vältida 100-meetrise ehituskeeluvööndiga kaasnevaid sekeldusi.

Endise Paju talukoha piirkonnas oli aastail 1964–1990 sama brigaadi 14. seniitraketidivisjon kompleksiga S-125 (s/o 56178-T, kutsung „Bespetšnõi“), ajavahemikus 1990–1992 aga selle brigaadi 4. divisjonigrupi 9. seniitraketidivisjon kompleksiga S-300PS. Põhikrundi suurus oli 18,12 ha, võeti EV võimude poolt üle 27.05.1993. Komandopunkt on veel säilinud (Väike-Pakrineeme kü-l), veel on alles ka mõningaid muid ehitisi. Laskeseadmete varjevallid kujundati seoses uue kompleksi paigutamisega ümber, kuid need on enne 1999. aastat minema veetud. Aastail 1992–1993, kui S-300PS divisjonid olid Eestist ära viidud, osa Vene vägesid aga veel Eestist lahkumata, oli selle positsioonile paigutatud Saaremaalt äratoodud 210. brigaadi S-125M divisjon. Varupositsioon? oli divisjoni komandopunktist 1,8 km lõunaedelas Uuepõlde ja Põlde kü-l (sh eriti võimsad ja huvitava kujuga komandopunktivallid, vastavalt 59.367258, 24.063577 ja 59.365868, 24.067555), valepositsioon? 500 m kagus kü-del Kadaka tee 10b ja Keila metskond 413 (59.379421, 24.084237; viimasel oli 1998. a ortofotol positsiooni kõrval ka vähemalt üks hoone). Divisjonil oli kolm elumaja (Kadaka tee 33), kasarmu ja veel mõned hooned jäid Paju kinnistule.

106. piirivalvesalga 1. piirivalvekomandantuur (s/o 2198-H?) ja 11. piirivalvekordon (s/o 2198-C, kutsung „Stražnik“) Majaka 8b, elamud Majaka 8 ja 8a. Maaeralduse suurus oli neil 18,3 ha. Enne viimast suuremat salga kordonite ümberkorraldamist, aastail 1970–1976 oli siin aga 2. piirivalvekomandantuur (s/o 2198-H?, kutsung „Tropik“) ja 16. piirivalvekordon (s/o 2198-C?, kutsung „Gerbovõi“). Enne seda vahetas kordon mitmel korral numbrit ja kutsungit (viimane sõltus kordoni järjekorranumbrist).

Kordonil oli vaatlustorn hoonetest paarsada meetrit eemal mererannal (demonteeritud enne 1998. aastat, betoonalused alles, 59.36675, 24.039058), dott SPS-3 (59.366152, 24.038666; mõlemad Rannikumetsa kü-l), takistusriba kü-del Vägari tee 3, 1, 2, 10, 12, 16 ja Vägari tee; prožektoripost Majaka tee 42 (metalltorniga sellest 50 m ida pool, naaberkinnistul, alused alles), uus kolmekorruseline tehnilise vaatluse post Majaka tee 44 (mõlemad lammutatud, endiselt riigikaitsemaa ja riigiomand), vaatluspost Lahepere piilkonnamaja kü-l (see võib-olla kuulus piirivalvekoolile; on alles, endiselt riigikaitsemaa, ent juba eraomand) ning samuti demonteeritud metalltorniga vaatluspost Paenurga kü piiresse jääval kaldapealsel (59.359516, 24.154664, 2021. a olid betoonalused säilinud). Ka Väike-Pakri saarel on üks hästi säilinud vaatluspost rannapatarei komandoposti bloki lael (59.361448, 23.954270), mille on ehitanud arvatavasti piirivalvurid sõjajärgsetel aastakümnetel.

106. piirivalvesalga õppepunkt (s/o 2198-Je) ja 17. salkadevaheline seersantide kool (s/o 2198-AV, kutsung „Zahhod“) Kadaka tee 2, väliõppekeskusega Testepere vana karjääri juures, kü-del Keila metskond 297, Kadaka tee 4 ja Suure-Testepere. Maaeralduse suurus oli 15,58 ha. Võib-olla kuulus selle allüksuse juure ka Lahepere piilkonnamaja kü-l asuv hoone (õppe-vaatluspunkti või -prožektoripunktina?). Juba 1946. a kaardil on selle linnaku juurde märgitud piirivalveallüksuse tingmärk (komandantuur või juba õppekeskus?). Linnak on ehitatud põhiosas arvatavasti aastail 1940–1941 ja tõenäoliselt 130 mm statsionaarsele 22. rannapatareile, mille positsioonid olid majaka lähedal. 1990. aastaks oli seal kaks 1100 m2 kivikasarmut (on olnud ilmselt veel üks, kui mitte rohkem) ja 5 väiksemat (u 380 m2) puitkilpkasarmut, samuti viis elumaja kuni 15 korteriga. Hoonetest idas tee ääres oli piirivalve takistusriba, hooneist lõunas mõlemal pool teed õppelinnakud. Tänaseks on enamik sealseid hooneid ja rajatisi lammutatud, alles on veel kopteriväljak (Kadaka 2b) ja puurkaevumaja seinad (Majaka tee 25). Viimase juurest linnakusse kulgenud veetrass on veel maastikul märgatav.

Piirivalveallüksuse märk on 1946. a kaardil ka kü-l „Keila metskond 417“ (Majaka 21 hoonest edelas, teest mere pool. Võimalik, et seal asus esimestel sõjajärgsetel aastatel piirivalvekordon.

Kordonite alluvus, asukohad ja numeratsioon aastakümnete jooksul muutusid. Näiteks seisuga 6.03.1950 oli Paldiski kordoni käsutuses krunt nr 139 Paldiski linnas pindalaga u 1 ha. Seda peeti väikeseks ja sooviti kahte juurdelõiget Balti laevastikule võõrandatud maadest: nr 139a 14 ha heina- ja karjamaa jaoks (kindluse juures), nr 139b 2 ha künnimaaks (jaamast kagus). Sooviti nende alade kinnistamist kordonile, kuid nähtavasti seda enne Stalini surma teha ei jõutud. Seda tehti alles ENSV MN määrusega nr 005 31.07.1954, millega eraldati Paldiski kordonile kaks teine teisel pool Koidu tänavat (likvideeritud, oli praeguse Pakri ning Sadama tänava vahel) asunud krunti – osad praegustest kinnistutest Rae 36 (kordon jm, nr 139a 0,53 ha) ja 34 (elamu?, 139b 0,28), kokku 0,81 ha. Heina-, karja- ja künnimaid enam vist ei nõutud (sel perioodil asendati piirivalves hobused autodega).

Seisuga 6.03.1950 eksisteeris ka Pakri kordon Väike-Pakri saarel (kaardi järgi kuni 1 km sadamast läänes või edelas), umbes 1 ha suurune krundiga nr 138, millele sooviti juurde Balti laevastikule võõrandatud maadest krunti nr 138a (20 ha, kaardi järgi keset saart) heina- ja karjamaaks ning 138b künnimaaks ja laskeväljaks (4 ha). 1954. a seda kordonit ilmselt enam polnud, kuna eelmainitud määrusest olid need maatükid välja jäetud.

Mõlemad kordonid allusid 1950. aastal Kloogarannas (1945. a-st?) asunud komandantuurile.

Seisuga 1.06.1946 olid piirivalvel Paldiski linnas Koidu tn 17 kasarmu ja tall, Väike-Pakri saarel kasarmu, söökla ja tall (kubatuur ja ruumide sisepind vastavalt 563 ja 135, 162 ja 101 ning 550 ja 43 m3/m2); viimased olevat eraldatud Pakri valla täitevkomitee otsusega nr 28 29.04.1945. Objektid olevat piirivalvele üle antud kohalike võimude sellekohaste otsuste, määruste ning aktidega ja need objektid võisid olla NL piirivalve kasutuses juba 1940. aastast. Lisaks mingite otsustega üleantuile oli piirivalve käes maju ning üksikkortereid ka n-ö tasuta rendil.

Sõjaväeosa 9362 prokuratuur (s/o 9362) asus Tallinnas, Suur-Sõjamäe 8a, on nimetatud ka „Dvigateli“ prokuratuuriks. Paldiskiga on tal seost niipalju, et selle huvisfääri kuulus ka Paldiski tuumaallveelaevnike õppekeskus. Ja väeosa esindaja (1983. a nt prokurör E. M. Stojanovski) osales ka Paldiski linna organite istungitel. Sellised KGB-le allunud nn eriprokuratuurid asusid Keskmasinaehituse Ministeeriumi ettevõtete juures ning tegelesid tuumaenergeetikaga seotud sõjaväelaste kuritegude uurimisega.

Samasse NKVD/MVD/MGB/KGB jne süsteemi kuulus ka nn Põllküla laager, mis rajati NSV Liidu Suure Isamaasõja eelse kasarmulinnaku ning sõjaaegse ingerisoomlaste karantiini- ja kogumislaagri asukohta Kersalu ning Laoküla vahelisel alal. Laagri asukohana on tavaks nimetada Põllküla, kuigi täpsemalt oli enne Teist maailmasõda selle lähimaks kohanimeks Laoküla Ringi talu. NSV Liidu siseasjade rahvakomissari 7. oktoobri 1944 korralduse nr. 444 alusel organiseeriti seal 1945. aasta alguses kontrolli- ja filtreerimispunkt (kontroll-filterpunkt, проверочно-фильтрационный пункт, ПФП), isikkoosseisuga 30 inimest. Juba 1945. aasta jaanuaris formeeriti selle baasil NKVD Еrilaager nr 0316, mis vastavalt NKVD 20. veebruari 1945 käskkirjale nimetati ümber Kontrolli- ja filtreerimislaagriks nr 0316 (kontroll-filterlaager, Проверочно-фильтрационный лагерь НКВД СССР № 0316, ПФЛ).

Sellised laagrid tegelesid peamiselt saksa sõjavangis, okupeeritud territooriumidel, liitlaste armeedes ning Euroopa vabastusliikumiste formeeringutes viibinud isikute (sh kodumaa reetmise kahtlusega sõjaväelaste) kontrollimise ning selekteerimisega. Laagrile allunud 1. laagrijaoskond asus Paldiski linnas (hilisema õppekeskuse 2. krundi kasarmulinnakus?) ja 2. laagrijaoskond „Põllkülas“.

Juba 1946. aasta kevadeks oli põhimass Eesti nn spetskontingendist esmase kiirkontrolli läbinud ning alustati filterlaagrite likvideerimist. Vastavalt NSV Liidu MVD Gulagi ülema 1946. aasta 26. märtsi direktiivile kuulus likvideerimisele ka kontrollfilterlaager nr 0316. Likvideerimiskomisjon lõpetas töö 24. mail 1946. a ning viimased laagris olnud 1910 isikut anti üle „Baltvojenmorstroi” ehitusvalitsuse käsutusse. Kokku käis laagrist läbi 21 667 inimest, neist enamus Põllküla ja Paldiski laagrijaoskondadest.

Baltvojenmorstroile (NKVD-le ning hiljem NSV Liidu Sõjaväe ja Mereväe Ettevõtete Ehituse Ministeeriumile allunud ehitusorganisatsioon aastatel 1944–1949) kuulus umbes aastail 1945–49 Paldiski karjäär ja küllap oli siin ka mõne tema ehituspataljoni allüksusi. Baltvojenmorstroi ülemaks ja kohakaasluse alusel Tallinna Mereväebaasi Ehitusvalitsuse ülemaks määrati kindralmajor Ivan Komzin, kes juhatas aastatel 1940–1941 Paldiski mereväebaasi rajamist, olles tollal NSV Liidu Ehitusministeeriumi Loodepiirkonna Ehituse Peavalitsuse ülem.

Täpsustamata alluvuse/kuuluvuse, nimetuse või asukohaga väeosi/objekte

Paldiskis on asunud Tallinna mereväebaasi ning Balti laevastiku varukomandopunkt, mis peaks olema mingi keskmisest suurem allmaarajatis. Võib-olla mahtusid need ära majaka lähedal asunud objekti „Škot“ või reaktorilinnakust idas Kurvi katastriüksusel asuvasse maa-alusesse juhtimispunkti. Ka 1996. aastal ilmunud Mereleksikonis on Paldiski artiklis ära mainitud mingi „Lääne piirkonna maa-alune komandopunkt”. Siiski tundub viimane nimetus terminoloogiliselt veider ja võib olla ka lihtsalt kellegi kirja- või tõlkeviga, sest zapadnõi (lääne-) ja zapasnõi (varu-, reserv-) on sarnase kõlaga. Loodame, et keegi oskab siin asjasse selgust tuua.

1946. a NSV Liidu topograafilise kaardi järgi on sõjaväelinnakud Paldiskis asunud ka Majaka tee 2a (hiljem ehitati ümber 8. tehase lasteaiaks, mille varemed on Julajevi tee äärse „vabatsooni“ taga alles, ent sellest mere pool oli Julajevi 2 kü-l veel mitu kasarmut), Majaka tee 26 ja selle taga loodud uute Vägari tee kruntide kohal (säilmeid hooneist on vähemalt kruntidel 21 ja 22, viimasel on alles ka täiesti terve betoonprügikast), kü-de Nurmenuku 1/3 ja Kannikese 4 ümbruses, samuti Sinilille tn? (nn punased kasarmud, millest ühe tellisseinad olid veel 2021. aastal püsti), Jaani tee 7 ja 18 (sealse linnaku juurde on ulatunud oma raudteeharu koos laadimisplatvormiga (?) või ladudega; teeäärsete kasarmute vundamendid on alles), Uuemardi kü-l (sügavate kraavidega ääristatud lao?linnak – 10 ühesuurust ahjuvaremetega (?) vundamenti mõõtmetega 10×20 m).

Üks suurem hoonekompleks asub ka Uuepõlde kü-l pika krundi Majaka 11a lõunanurgas (Põllu tn lõpus, 59.365168, 24.053419) ning suuremad laoalad panga all kü-l „Pakri maastikukaitseala 4“ – üks endise Kaasiku talu kohal (59.376215, 24.097554) ja teine Leetse mõisahoone juurest põhja poole suunduva tee ääres (59.372476, 24.116417), kus on veel võsas alles nii raudteetamm kui ka mitu vundamenti. Ka Tuulepargi kü-l punktis „59.364407, 24.088939“ on vana talukoha jaoks liiga korrapäraselt paigutatud ja sarnased vundamendid.

1956. a juulis olid Paldiskis linnakud nr 103, 109, 111B ja 134.

Paldiskis oli 1944. või 1945. aastast Balti laevastiku ja 1946. a-st Põhja-Balti laevastiku Ehitus nr 33, mis oli ilmselt mereväe baseerumispunktide ehitamiseks loodud asutus. Paldiskis asus 1940.-tel ka Põhja-Balti Laevastiku 876. sõjaväe ehituspataljon ja mitmeid muid ehitusväeosi.

Veel Paldiskis asunud sõjaväeüksuseid:

Tagalaosakond Paldiskis (s/o 87285, Отдел тыла в Палдиски) vähemalt 1.09.45…01.52. Sellele allus 1945. aastal 1072. sõjaväetöökoda.

Pootsmaniladu? (s/o 90233, 1970, 8.74), kus olid hoiul nt piiritus, pimenduspaber, valgustid.

8105. mereväehospidal (374. mereväehospidali eelkäija, 1953).

Nooremkomandöride kool (s/o 42837) ajavahemikul 11.53–07.54 (selles on toimunud 6-kuulised kursused).

1940. aastate lõpus ja 1950. aastate alguses oli Paldiskis 1. Balti laevastikuekipaaž (s/o 81232), millel oli 1949. a kaks kasarmulinnakut –– „M“ (majaka?) ja „U“ (Uuga?).

1950. aastate keskel oli Paldiskis 8. laevastiku Ühendõppesalga 14. relvakool, mis hiljem nimetati 14. elektromehaanika õppesalgaks ja 60.-te alguses saadeti laiali.

Veel mõningaid sõjaväe objekte

Õppekeskuse supluskoht mererannas oli 1989. a garnisoni komandandi vastava käskkirja kohaselt Vanast sadamast 600 m põhja pool, 200×50 m suurusel rannaveealal.

Paldiski territooriumil oli aianduskooperatiiv Marina (selle maade juriidiline vormistamine toimus aastail 1982–1986), praegu Marina tee aadressidega majad poolsaare idarannal Kersalu lähedal.

Paldiskis oli 1989. a ka ühiskondlik organisatsioon, mida nimetati kalapüügikooperatiiviks (рыболовный кооператив).

1961. a kaardile 1:25 000 on kantud Leetse tee 37 kohal Lohusalu mäe poole suunduv merekaabel.

Pakrineeme kü-lt (Alexela LNG terminali krunt) kulgeb samal 1961. a kaardil panga teesüvendi sihis merre kaabel, mis mõnesaja meetri järel haruneb ja keerab ära, jõudes välja Osmussaare kaguotsa ning Suurupi patarei linnakusse Tallinna mereväebaasi saatekeskuse punkrisse.

1946. a kaardil suundub merekaabel ka Paldiski kindluse edelabastioni nurga juurest Väike-Pakri saarele, 1961. a kaardil on see aga uues kohas, eelmisest veidi lõuna pool.

Mingi vaatlustorn on 1987. a kaardil 1:25 000 praeguse Kadaka tee 10a lääneservas (vaatamata naabruses lokkavale tootmisehitusele võib see koht veel tänu võsale puutumata olla).

Abimajand? Lõuna 6b ja 6a, raudteest idas.

Distsiplinaarroodu? abimajand? Tallinna mnt 39b kü põhjaosas.

1947. a kaardile on kantud müstiline kuni 2,1 m kõrgune vall Paldiski piirest mõnisada meetrit väljaspool Põllkülast Lahepere rannani ning Laoküla vallidega siksak-kraavid endise lennuvälja piirkonnas Need on tõenäoliselt sõja ajal kaevatud, EW 50 000-sel kaardil neid pole. Kas garnisoni maapoolne kaitse?

Drew Wilson kinnitab oma raamatus „Auk“, et kontradmiral Olhovikovi „maja põles mõistatuslikul kombel maha päev pärast seda, kui ta pidi selle Eesti riigile üle andma“. Kahjuks ei tea me selle maja asukohta – kui aga väide tõele vastab, oleks huvitav seda teada.

Tsiviil-Paldiskist

Kellelegi on võinud jääda ehk mulje, nagu Paldiskis tsiviilelu ning -asutusi polnukski. See siiski päris tõele ei vasta.

Oli linnas ka oma tsiviilvõim, kuigi selle haldusala ei peeta tänapäeval kuigi oluliseks – Paldiski Linna Rahvasaadikute Nõukogu (koosnes 1984. a 50 saadikust) ja selle Täitevkomitee (RSN TK). Asus too võim viiekorruselise elumaja Rae (Lauristini) 29 esimesel korrusel. Ometigi otsustasid need asutised omal ajal mingeid kohapeal üsna tähtsaid asju. Näiteks olid Paldiskis garaažikooperatiivid „Orbita“, „Sputnik“ ja „Delfina“. Viimastesse soovitas uusi liikmeid ja vabastas nende liikmestaatusest just linna RSN täitevkomitee ning need organisatsioonilised muutused kinnitati selle istungil vastavate otsustega, samuti andis ta (või siis erandjuhul ei andnud?) liikmetele loa oma garaažibokse kellelegi edasi müüa. „Orbita“ suuruse üle võib otsustada selle järgi, et 1983. a hakati ehitama selle neljandat järku, milles oli 60 garaažiboksi. TK otsustada olid ka kollektiivaiamaadeks eraldatavad alad, abihoonete ehituslubade (sh nt garaažide silikaatvoodriga ümbritsemise) andmine jms.

TK jagas muuhulgas kortereid mittesõjaväelastele (sh ka väeosades ning -asutustes töötavatele eraisikutele) ka Paldiski OMIS-ile ja väeosadele kuulunud majadesse ning Tallinnas ja Keilas asunud Harju Rajooni Elamuekspluatatsioonivalitsuse bilansis olnud elamutesse, tegi otsuseid linna hoonete elamiskõlblikkuse kohta jne. Näiteks veel üks väga tähtis positiivne otsus puudutas piiritusjookidega kaubitsemist ohvitseride maja puhvetis, maja ülema V. Haitovi taotlusel (1983. a, s.t J. Andropovi NLKP peasekretäriks oleku ajal). Ja ei olnud sugugi harvad needki juhud, mil TK ja RSN istungitel „said pähe“ ka sõjaväeosade ning -asutuste juhid või asjamehed/-naised.

Linna TK-l oli ka oma eelarve – nt 1984. aastaks oli see 38 750 rubla, mille tuludest lõviosa (30 000) moodustas kinofilmide näitamise maks, 5500 transpordivahendite maks ja 3250 ehitisemaks ning maarent. Kulueelarves oli samal aastal 7570 rubla, sh töötajate palk 6350 ja majanduskulud 700 rubla. Vabadest vahenditest anti raha näiteks linnahaigla remondis olnud lasteosakonnale füsio(teraapia)aparatuuri ostmiseks.

Oli ka n-ö tsiviilmiilits – 1983. a vähemalt kuus rahvamalevat suuremate asutuste ning mõnede väeosade juures. Kurdeti ainult, et neil oli liiga vähe liikmeid, näiteks õppekeskuse malevas oli ainult kolm inimest.

Lõppes venekeelne tsiviilvõim Paldiskis nii, et Keila linnapea Andres Pärt vallandas 1994. a kevadel oma käskkirjaga töölt Keila linnaosa Paldiski täitevkomitee esimehe, kaks raamatupidajat ja sõjaväearvestaja. Raamatupidajad alustasid siiski juba järgmisel päeval samas ruumis samade laudade taga uuesti tööd, Keila linna Paldiski linnaosa raamatupidajatena.

Linna tsiviilettevõtted ning -asutused mahtusid aga lahedasti ära ühele telefoniraamatu leheküljele:

Trikotaažitootmiskoondise „Marat“ Paldiski tootmisjaoskond (1992. a paiku AS „KND Marat“ Paldiski õmblusvabrik) Kivi 2 (Julajevi tn), Peetri 16 ja 16/1. See oli ainuke tsiviiltööstusettevõte linnas. 1982. a seda rekonstrueeriti ning selle tööjõulimiidiks kinnitati 300 inimest, sh 200 uut juurdevärvatavat. „Marat“ pidi aastail 1986–1987 oma jõududega ehitama Paldiskisse 120-kohalise lasteaia. Selle uusimad tootmishooned valmisid alles 1990. aastal. Vabrik suleti 2009. aastal ning siis oli selles 60 töötajat. Linnapea Jaan Mölder süüdistas selles Eesti Venemaa-vastast poliitikat. 2014. aastal omandas krundi Pakri Teadus- ja Tööstuspark.

Paldiski keskkool Nõukogude 29 (1981. a on aadressiks märgitud Nõukogude 4), milles oli 1980. aastail u 1000 õpilast, 1989/90 alg- ja keskkoolis kokku 1249 õpilast.

Paldiski töölisnoorte keskkool, 1948. a-st (ehitati 1947. a paiku). 1980.-il oli üle 100 õhtukooliõpilase.

Algkool ja lastemuusikakool (viimane 1981. a-st) Rae 56 (Lauristini 54), valmis 1970. a.

Paldiski haigla Sadama 20 (Ossipovi 15), selle polikliinik Sadama 14, laboratoorium Sadama 15, lasteosakond Tuule 1 (Punaarmee tn), narkoloogiakabinet 8. tehase ruumides (Peetri 9?, avati 1983. a). Oli neli täiskasvanute ja kolm laste jaoskonnaarsti.

Linnas olid veel apteek nr 26, hoiukassa nr 7421/044, linnaraamatukogu, linna lastepäevakodu, „Tallinngaasi“ teenistus (nn gaasikontor), ilmajaam, sidejaoskond, Keila võrgurajooni alajaam, raudteejaam, Teeninduskombinaadi „Harju“ komplekstellimuspunkt, fotoateljee ja moeateljee, „Orbita Service’i“ raadio- ja teleriremondi töökoda ning Tallinna lennujaama (pileti)kassa.

Paldiski linna maa-alal oli veel 1980. aastatel kirjade järgi ka kolm küla (vene keeles kutsuti neid enamasti huutoriteks, mis tähendab nii talu kui väikeküla): Mere, Kersalu ja Põllküla (viimased kaks n-ö omad, mitte need samanimelised traataiatagused „eesti“ külad). Need figureerisid näiteks valimisringkondade nimekirjades valijate aadressidena.

Ja muide – 1983. a juulis oli Paldiskis 55 peret, kes pidasid isiklikus majapidamises veiseid ja kellele TK eraldas linna territooriumil nummerdatud heinamaatükke (nende suurim number oli 88a). Loomapidajate nimekirjas oli ka kaks eesti nime – K. Saat ja Rootsi.

Peatüki lõpetuseks toome siin ära kaks huvitavat rahvaloenduse andmete tabelit, millest saab aimu Paldiski elanike tegevusaladest, võrdlusena NSV Liidu ja Eesti Vabariigi ajal.

Tabel 9. Paldiski elanike vanuseline jaotus

AastaElanike Vanuserühm (aastad)
0-1415-64 üle 64
 arv%arv%arv%
198976902005265383703024
200042628752029336945411

Tabel 10. Paldiski töötajate jaotus tegevusalati

19892000
Põllu-, jahi- ja metsamajandus4411
Kalandus3
Töötlev tööstus872396
Energia- ja veevarustus2069
Ehitus10882
Kaubandus; sõidukite ja kodumasinate remont168190
Hotellid ja restoranid8446
Veondus, laondus ja side172225
Rahandus87
Kinnisvara-, üürimis- ja äritegevus84107
Avalik haldus ja riigikaitse; kohustuslik sotsiaalkindlustus2128286
Haridus196156
Tervishoid ja sotsiaalhooldus240101
Muu ühiskonna-, sotsiaal- ja isikuteenindus19652
Töötajaid kokku43201757

Allikas: http://entsyklopeedia.ee/artikkel/paldiski3

Eesti kaitsejõududest Paldiskis

Kuna tegelikult pole maailmas 20. sajandi keskel alustatud Külm sõda veel kaugeltki lõppenud, käsitleksime siin pisut ka uue Eesti kaitsejõudude Paldiskis paiknemist.

Eesti piirivalve asus Paldiskisse 1992. aasta sügisel, alguses kordoni elamutesse (kuna kordoni hooned olid rüüstatud). 1993. a võeti üle majaka juures asuv radarirühma linnak. Alguses teenisid seal eesti piirivalvurid koos 6–7 Vene madrusega. Vene mereväelased võtsid Eesti kaitseministeeriumi loal maha ja viisid ära uusima radari MR-220 (mida Eesti polevat vajanud), kaks vanemat jäeti pitseerituina eesti piirivalvureile.

12.03.1993 õhtupimeduses toimus politsei, piirivalve ja Kaitseliidu korrakaitseoperatsioon „Ämblik“. Paldiski videosalongist jm asutustest konfiskeeriti relvi ning laskemoona, sh automaadipadruneid ja trotüüli.

1993. a suvel paigutati Paldiskisse Läänemaa Vabatahtlik Jäägrikompanii. Puuduliku ettevalmistustöö tõttu polnud jäägritel seal õiget eluaset ja nad hõivasid ühe allveelaevade õppekeskusele kuulunud tühja ühiselamu. See oli aga ametlikult Eesti poolele üle andmata ja venelaste relvastatud üksus saadeti hoonet tagasi vallutama. Õnneks jätkus mõlemal poolel kainet mõistust ja konflikt lahendati rahumeelselt. Seda rahu aga ei jätkunud kauaks. Teenistus Paldiskis osutus kompaniile nähtavasti üle jõu käivaks. Juba 25. juulil teatas jäägrikompanii, et lahkub kaitsejõudude koosseisust. 27. juulil andis valitsus korralduse kompanii laiali saata ja jäägritelt relvad ära võtta. Kompanii juhid teatasid seepeale, et moodustavad laialisaadetud üksuse asemele uuesti vabatahtliku jäägrikompanii ning kutsusid üles „kõiki Eesti vabariigi julgeolekust ja euroopalikust mõtlemisest lähtuva kaitsesüsteemi loomisest huvitatud Eesti kodanikke” endaga ühinema. Seepeale andis kaitseväe juhtkond Kalevi pataljoni A-kompaniile korralduse võtta üle Paldiskis jäägrite poolt valvatud objektid (sh endine allveelaevnike linnak –– nn Lõunalinnak).

4 . jaanuarist 1994 asus Paldiskis tegutsema linna Eesti-poolne komandant kolonel Raul Luks (tollal ühtlasi Kaitsejõudude Peastaabi operatiivosakonna ülem).

Paldiskis on asunud:

– EKV Paldiski Komandantuur 1994–1995.

– Põhja üksik-jalaväekompanii 07.–08.1993–1995? (loodi Kalevi pataljoni A-kompaniist KJPS ülema käskkirjaga 29. juulist 1993, alates 1.01.1998 formeeriti ümber Põhja üksik-jalaväepataljoniks asukohaga Tapal, alates 20.03.1998 suurtükiväegrupiks).

– Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Väljaõppekeskus (Tallinn, Kase 61; Paldiski, Pakri 14) 1995–1997 (VVm 29.04.1997 nr 92; 1997. a sügisest? Tartus). Endise õppekeskuse hoonete baasil plaaniti rajada EKV väljaõppekeskus kokku kuni 2200-inimeselise garnisoniga.

– Eesti Rahuoperatsioonide Keskus 1995–2008 (loodi Vabariigi valitsuse määrusega 8. juulist 1994, esialgu Eesti Rahuvalve Üksikkompanii nime all, asukohaga Kadriorus eestiaegse Vahipataljoni kasarmulinnakus, mis lammutati uue kunstimuuseumi KUMU ehitamiseks; 1995. aasta esimesel poolel kolis üle Paldiski nn Lõunalinnakusse; 17. juulist 1997 Rahuoperatsioonide Keskus).

– Scoutspataljon (ESTBAT) (VVm 22.05.2002 nr 172) 2001(2002)–2014 (loodi BALTBAT-i Eesti kontingendi baasil VV määrusega 29.03.2001-st, määruses oli ta Skautpataljoni nime all).

– 1. Jalaväebrigaadi juhtkond 2006–2014 (loodi 2003 Tallinnas 1. jalaväerügemendi õigusjärglasena, 2006 kolis brigaadi staap Paldiskisse, 1. jaanuaril 2009 määrati 1. jalaväebrigaadi alluvusse Scoutspataljon, Kalevi jalaväepataljon ja tagalapataljon). 2014. a-st paikneb Tapal.

– Kalevi (üksik-)jalaväepataljon 1993?–2002 ja 2009–2020 (lahkus Tapa linnakusse).

Samuti tegutsevad Paldiskis Naiskodukaitse, Kodutütarde ja Merinoorkotkaste allüksused. Kaitseliidu allüksust linnal veel ei ole.

2021. a augustist on Paldiski linnakus Kaitseväe toetuse väejuhatuse alla kuuluvad logistikakool ja logistikapataljon, mis paiknesid varem Ämari lennubaasis. Eelnevalt Eametsas asunud toetuse väejuhatuse staap, mis andis oma objektid üle Kaitseliidule, lõpetas oma ümberpaiknemise Paldiskisse 28. augustiks. Kaitseväe toetuse väejuhatus tegeleb kaitseväe igapäevaseks toimimiseks vajalike tegevuste korraldamisega, lihtsamalt öeldes kõige sellega, mille nimi meil varem oli sõja- ja kaitseväes tagala ning tsiviilelus varustus-turustus. (Kahju ainult, et sellise kolimisotsusega nii hiljaks jäädi – kui palju oleks mahtunud mitmesugust logistikat nüüdseks ära rüüstata ja seejärel maha lammutada jõutud õppehoonetesse, millest osa olid suuremaid Eestis.)

Oma roll Paldiski omandamises oli ka Kaitseliidul. Põhjasadam anti peale Vene mereväelt ülevõtmist kolmeks aastaks rendile Kaitseliidu Fondile, kes tegeles peamiselt metalliäriga, hiljem anti sadam aga üle Paldiski linnale.

Ka enda poolt ülevõetud õppekeskuse linnasisesed objektid, sh ühiselamud jm ehitised andis Kaitseministeerium linnale, aga paraku – nagu linnapea Jaan Mölder väitis – põhjalikult rüüstatutena. 1990. aastate segasel ja tormilisel ajal oli Eesti kaitseväe peamine, kui mitte ainuke tõsisem lahinguülesanne Vene sõjaväelt ülevõetud objektide valvamine kuni neile mõistliku rakenduse leidmiseni, kuid sellega kahjuks vääriliselt hakkama ei saadud. Eesti tegelik kaitsmine reaalsete igapäevaohtude ning -jamade eest ei olnud nähtavasti piisavalt atraktiivne väljakutse, et selle nimel pingutada (ega ole seda ka praegu).

Tolleaegsete kohalike hinnangul jätsid Vene väed lahkudes enamiku oma objekte maha üldiselt üsna heas seisukorras. Vastuvõtval poolel oli muidugi sageli ka mitmeid pretensioone, mis vormistati lahkhelide protokollidena. Aga kuna ülevõetud vara ei jõutud ega tihtilugu tahetudki nagu kord ja kohus valvata, jäid paljudest hoonetest mõne aastaga järgi vaid rusud ja selleks ajaks kohalejõudnud objektiinventeerijail jäi vaid üle konstateerida „ulatuslikku keskkonnareostust“.

Lisalugemist:

battal.ee – Полуостров Пакри (мыс Пакерорт)

Peeter Kaasik. Erikontingendi filtreerimine ja töölerakendamine Eesti NSV-s kontroll-filterlaager nr. 0316 näitel (Tuna 2010/4) (PDF)

deepstorm.ru – Projekt 675

deepstorm.ru – Projekt 667B

deepstorm.ru – U-194

deepstorm.ru – Projekt 613

deepstorm.ru – S-283

deepstorm.ru – S-191

deepstorm.ru – S-174

en.topwar.ru – Submarines and psychological warfare. Part of 1

nikmuseum.com/en/remember-u-194-2/

Marinmuseum, Karlskrona – Västervik missile ship

Атомная энергия. Том 80 (1996) – Paldiski reaktorisektsioonide skeemid

Eesti Entsüklopeedia – Paldiski

AS A.L.A.R.A.

alara.ee – Paldiski tuumaobjekti reaktorisektsioonide dekomisjoneerimise ning radioaktiivsete jäätmete lõppladustuspaiga rajamise eeluuringud 2014-2015

Eesti Kaitsevägi – Kaitseväe toetuse väejuhatus jõudis lõpule allüksuste ümberpaigutamisega Paldiski linnakusse (20.08.2021)

Kaitseliit – In memoriam kolonel Raul Luks

Paldiski linn. Üldplaneering (2004)

pakri.ee – Paldiski tulevik: väikelinnast nutikaks tööstuskeskuseks (20.07.2018)