Andres Soome
Narva Muuseum. Toimetised 15. 2024 (LÜHENDATULT, lk 53-56)
Kokkuvõtvalt tartu rahulepingu sõlmimisest
Eesti delegatsioon rõhus piirikavade kaitsmisel ning oma seisukohtade põhjendamisel Eesti väiksusele, kes ei kujuta endast suurele Venemaale mingit ohtu, vaid vastupidiselt on Eestil põhjust arvestada ohuga idast. Vene diplomaadid tõid omapoolsete piiritaotluste põhjendamisel välja strateegilised kaalutlused julgeoleku vajadustele viidates. Ettekäändena kasutas Vene pool liitlasriikide võimalikku interventsiooni. Vene vägede baseerumine Virumaal kui ka vahetult Narva jõe idakaldal oleksid venelaste hinnangul interventsiooni ohtu vähendanud. Vene delegatsioon viitas ka sellele, et liitlasriigid ei olnud Eesti Vabariiki tunnustanud ja võisid sellest lähtuvalt ning Eesti valitsuse tahte vastaselt kasutada Eesti territooriumi sõjalise platsdarmina Nõukogude Vene vastu.
Venemaa üritas sõjalise survega Narva rindel mõjutada Eesti Vabariiki. Narva rinde püsimine tagas Eesti eesmärkide läbisurumise rahuläbirääkimistel enamlastega. Narva jõe kaitseks soodsate taktikaliste eeliste kättevõitmine võimaldas edaspidiselt ehitada üles korraliku riigikaitsesüsteemi, milles Narva jõe kaitsel oli jätkuvalt oluline roll.
Eesti Vabariigi ajajärk
Tegutsemisvabadusele Narva jõe lääne kaldal oli varasemalt tähelepanu juhtinud Eesti armee ülemjuhataja kindral Laidoner. Eesti soovile Narva jõe läänekalda kasutamisel kaitse eesmärkidel viitas ülemjuhataja Laidoneri 29. detsembril 1919 saadetud telegramm Eesti delegatsiooni koosseisu kuuluvale kindral Sootsile Tartu rahuläbirääkimistel. Kindral rõhutas, et Eestile oleks vaja täielikku tegevusvabadust Narva jõe vasakul kaldal. Laidoner arvas, et võimsal Vene riigil ei ole põhjust karta meiepoolseid rünnakuid ja seetõttu vaevalt rajab fortiikatsioone meie vastu. Seevastu Eestil on põhjust karta sõjalisi operatsioone idast, millele tuleb vastu seista tehniliste vahenditega.
Kahekümne iseseisvusaasta jooksul jõuti välja töötada mitmed idapiiri kaitsekavad. Need kavad keskendusid kindlustuste rajamisele Eesti-Vene piiril ja selle vahetus läheduses. Alljärgnevalt vaatleme põhjalikumalt esimest ja kolmandat idapiiri kaitsekava ning anname ülevaate Ida-Virumaa osast Eesti Vabariigi kaitseplaanis.
Peeter suure merekindluse varupositsiooni osa Narva regioonis
Enne piirikindlustuskavade käivitumist seati töökorda osa tsaariaegsest suurtükipositsioonist Merikülas. Eesti sõjavägi üritas Peipsi järve ja Soome lahe vahelise ala kaitsel kasutada osa merekindluste positsioonist. Narva lahe kalda lähedal paiknenud rannakaitsesüsteemi Varupositsiooni Meriküla patarei jäi tsaariajal relvastamata. Lisaks olid positsioonid Merikülas suunatud läände ning ida suunas kindlustamata. Seoses sellega alustas Eesti sõjavägi Meriküla patarei piirkonda uue positsiooni rajamisega 13. novembril 1919. Sellel ajal käisid Narva rindel intensiivsed tõrjelahingud. Vastavalt 2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahule kindlustustööd peatati. Tähelepanuväärne on asjaolu, et veel samal aastal jätkati väikese ajalise vahega kahel korral nimetatud positsiooni ehitamist. Relvastus demonteeriti alles 1922. aastal. Positsiooni demonteerimine võis olla seoses idapiiri I kindlustuskava elluviimisega, mis tugevdas märgatavalt Eesti piiri Venemaaga.
Piirkindlustuskavad
Tartu rahuleping kehtestas Eesti piirialadel kuni 1921. aasta lõpuni neutraaltsooni. Neutraalsel alal ei võinud paikneda suured üksused, ega rajada kindlustusi. Kuid Eesti–Vene vaheline piir märgiti Narva piirkonnas Narva ja Jamburgi linna vahele. Sellega seoses hõlmas mõlemale poole piiri ulatuv neutraaltsoon vaid Narva jõe idakalda. Narva jõe läänekaldale neutraaltsooni mõju ei laienenud. Seega oli Eesti Vabariigil tegevusvabadus Narva jõe läänekaldal. Eesti Vabariigil õnnestus kindral Laidoneri eelnevalt viidatud mõte läbi suruda.
Eesti armee Inseneriväe Valitsuses töötas esimese sõjajärgse idapiiri kaitsekava välja märtsis 1920. Ulatuslike tööde käigus 1920. aasta sügisel reorganiseeriti Vabadussõja aegsed välikindlustused. Kava elluviimisel rajati ainsad uued positsioonid Peipsi järve ja Soome lahe vahelisel lõigul Narva jõest läände. Rekonstrueerimise tulemusena saavutas Eesti idapiir 1922. aastal tugevuse milleni ta enam hiljem ei küündinud.
Järgneva kaheksa aasta jooksul eraldati riigieelarvest maismaapiiri tugevdamiseks vähe raha. Nende summade eest oli isegi olemasolevate kindlustuste hooldamine võimatu (Nõmm). Alainantseerimine võis nendel aastatel olla tingitud vähesest riigikaitse eelarvest. Riigikaitseks eraldatav summa oli pidevate poliitiliste vaidluste objektiks ning selle protsentuaalne vähenemine aastatel 1921–1934 tavaline.
Teine piirikindlustus kava töötati välja eesti sõjaväe poolt aastatel 1926–1927. Selles kavas projekteeriti Eesti esimene raudbetoonpunker Narva sillapeale. Kava elluviimiseks ei eraldatud raha. Võimalik, et raha ei eraldatud riikliku otsuse puudusel.
Kolmanda kava projekt piiride kindlustamiseks valmis Kaitsevägede Staabis 1932. Eesti Vabariigi valitsus pidas vajalikuks piiride kindlustamist juba rahuajal. Selle kohase otsuse avaldas valitsus 22. novembril 1933. Kaitseminister moodustas sama aasta detsembri käskkirjaga Piirikindlustustööde Juhatuse ning selle juurde kuuluva Tehnilise Büroo. Lisaks kaasati piirikindlustamisplaanide täide viimiseks Teedeministeerium.
Kolmanda kava käigus ehitati 1934. aastal Vasknarva – Jõhvi tee äärde Agusallu neli raudbetoonist punkrit. Raudbetoonpunkrite ehitamine oli kooskõlas sõjavägede ülemjuhataja kindral Laidoneri ideega positsioonisõjast. Ülemjuhataja toetas püsikindlustuste rajamist. Püsikindlustuste rajamisel Vabariigi lõikes olid peamises fookuses Tallinna merekindlused ja Narva jõe joon. Permanentsed kaitserajatised baseeruvad positsioonisõja põhimõtetel. Eesti territooriumi seisukohast sobis tugeva kaitseliini hoidmise idee hästi.
Agusallu ehitatud punkrite puhul on oluline tähele panna, et kindlustusi ei rajatud enam ainult vahetule piirile, vaid ka maastikulisi iseärasusi arvesse võttes rohkem sisemaale. Narva jõe ülemjooksult sisemaale suunduva ainsa tee kindlustamine oleks raskendanud vaenlasel Narva jõe joonel paiknevate eesti vägede ümberhaaramist.
Kindlustuste rajamise kõrval mõeldi ka vastase pealetungi tõkestamisele Eesti üksuste tagasitõmbamise korral. Kaitsevägede staabis 1933. aastal valminud põhjalik plaan nägi ette sildade õhkimise ning teede purustamise. Lisaks viimastega kaasnevatele standardsetele taktikalistele protseduuridele, milleks on raidtõkked ja mineerimine, kavatseti Ida-Virumaal peatada mõnede jõgede vool. Viimane põhjustab märkimisväärse pindala kunstliku soostumise takistades tehnika kasutamist. Arvestati kõigi sildade, teetruupide ja teekitsuste purustamisega. Planeeritud ja sõjakorral käivitatav purustuste ala ulatus riigi idapiirilt Jõhvi – Kauksi jooneni. Seega lõikus planeeritav purustuste ala 35–50 km pikkuselt territooriumi sügavusse. Selle kava teoks tegemine piiranuks drastiliselt pealetungijal manööverüksuste kasutamist, mis omakorda vähendanuks tunduvalt pealetungi hoogu ja löögi raskust. Kõik see andnuks aega edasiste kaitseoperatsioonide käivitamiseks ning vähendanuks kaitsja kaotusi.
Kolmandat piirikindlustuste kava täpsustati hiljem korduvalt. Eesti plaanide kohaselt kulges Ida-Virumaal peapositsioonina kaitseliin piki Narva jõge. Narva jõe idakaldal oleks vastase avangardi tõrjeks rakendatud katteüksusi. Poolkaares Jaanilinna ümber kulgevat kaitseliini planeeriti eraldi. Rohkem tähelepanu pöörati neljale lõigule Narva jõel. Need sektorid Narva jõel piiritles kolonelleitnant Maide tõenäoliste idast lähtuvate pealetungisuundadena:
- Narva sektor: Pjata jõgi – Vepsküla;
- Kriuša sektor: Borovnja, Polja ja Pjata jõgi;
- Vasknarva sektor: Peipsi järv Borovnja Polja joon;
- Narva-Jõesuu sektor: Vepsküla – Narva laht.
Esimese sektori vastu oli suunatud Vabadussõjas vastase peajõud, eesmärgiga haarata enda valdusse Narva jõe sillad. Teises sektoris oli Punaarmeel tiibamise võimalus Auvere suunas. Kolmandas oli võimalik haarata Vasknarva – Kuremäe – Jõhvi suunas Narva jõe kaitsel olevad jõud. Neljas sektor toetatuna dessandiga võimaldab anda löögi Vaivara suunas, tiibamise eesmärgil. Neljanda lõigu kindlustamisele pöörati püsikindlustuste rajamisel Narva jõe kaitseliinil põhitähelepanu.
Kolmanda piirikindlustuskava ellu viimine käis planeeritust aeglasemalt. Kolmas kava ei keskendunud Narva jõele vaid hõlmas Peipsi järve ja Soome lahe vahelise ala tervikuna. Seevastu kaitseministeeriumi eelarves kindlustustöödeks eraldatavad summad kõikusid 1924–1935 30 000 – 60 000 krooni piires. Võib väita, et eelarve ja planeeritud tööd ei olnud proportsioonis. Alles 1938. aastal hakkas rahaline olukord paranema. Piirikindluste ehitamisel tekkis järgnev seisak seoses kindlustuste dokumentatsiooni avalikustamisega Nõukoguse Liidule.
Eesti Vabariigi piiriäärsed kaitserajatised pälvisid NSVL luure erilise tähelepanu. Seoses Narva piirkonna kindlustusjooniste vahendamisega NSV Liidule mõisteti 1938. aastal süüdi kapten Nikolai Trankmann. Nimetatu teenis 1937. aastal Pioneeripataljoni 1. Pioneerikompanii ülemana, juhtides kindlustustöid Narva piirkonnas. Lisaks käimasolevatele kindlustustöödele oli kapten Trankmann kursis ka edasiste kindlustuskavadega Narva piirkonnas. Avalikustumise tagajärjel peatati tööd eesmärgiga viia kindlustuskavasse sisse muudatused punkrite ehituses ja asendites. Tööd jätkusid alles 1939. aasta suvel.
Statsionaarsete suurtükipositsioonide rajamine ei olnud Narva kaitseliinil eesmärk omaette. Eesti sõjaväe nimekirjas olemasolevad vananenud suurtükid kasutati ratsionaalselt ära Narva kaitseliini tulejõu tõstmiseks. Narva ja Narva-Jõesuusse positsioonidele paigaldatud jäiga lafetiga 1877–1878 pärinenud relvad andsid maksimaalseks laskekauguseks 7–8 km. Narva jõe idakaldal asuva niinimetatud julgeolekutsoonina tuntud maariba katmiseks tulega olid need relvad piisavad. 1939. aasta kevadeks paigaldati Narva 11 ja Narva-Jõesuu alale kolm 152 ja 229 mm suurtükki. Ratsionaalne ja rahaliselt soodne käik täiendas Narva kaitseliini raskerelvadivisjoni võrra.
Narva regiooni osa eesti vabariigi kaitseplaanis ja kattekavas
Eesti Vabariigi peakaitseliiniks põhjarindel oli Narva jõgi. Tagavarapositsioon planeeriti Sinimägedele. Viimast positsiooni loeti kergemini kaitstavaks, kuna kaitstav lõik oli võrreldes Narva jõe joonega 10–15 km lühem.
Eesti riigi kaitsmiseks väljatöötatud kaitseplaan nägi ette positsioonisõja pidamist riigi piiridel. Seda pidid läbi viima mobiliseeritavad jõud. Rindejoone taha planeeriti mobiilsed varud, millega likvideerida vaenlase dessandid õhust, merelt ja järvedelt. Idapiiril laiuvad kolm järve koos Narva jõega kergendanuks märgatavalt kaitsetegevust ning raskendanuks vaenlasel tulemuslikult kasutada ülekaalukaid jõude. Nimetatud joone säilitamine sõltus mobilisatsiooni õnnestumisest ning katteväeosade asumisest positsioonidele. Eestil oleks olnud võimatu mobilisatsiooni läbi viimine vajalikul määral, kui Punaarmee üksused oleksid Ida-Virumaalt Vabariigi pealinna suunas läbimurdnud. Selle vältimiseks pidid katteväeosad pidurdama vastast Narva jõe kaitseliinil. Eesti vägede valduses olev maariba Narva jõe paremal kaldal oleks rakendunud puhvrina, summutades Punaarmee avangardi löögi. Vabariigi kaitseplaani üheks aluseks oli kattekava.
Katteväeosad pidid jõudma õigeaegselt kattepositsioonidele. Katteväeosadel tuli tagada kaitseliini vastupidamine mobiliseeritud vägede kohale jõudmiseni. Narva linn jäi vastasele soodsa pealetungikoridori, Jamburgi – Narva maantee, lõiku. Selles lõigus oli vastase arvatavaks eesmärgiks Narva linna vallutamine. Narva kaitsel tuli arvestada vastase manööverüksuste kiire löögiga, eesmärgiga hõivata Narva jõe sillad. Selle ohu vähendamiseks oli loodud niinimetatud Narva sillapea – poolkaares positsioon Jaanilinna ees.
Vabariigi kaitseplaani teiseks sambaks katteplaani kõrval oli mobilisatsiooni plaan. Mobilisatsiooni plaani järgimine sõltus katteplaani edukast täitmisest. Viimase täitmise raames tuli katteväeosadel hoida peakaitseliini Narva jõel vähemalt neli päeva. Vastavalt mobilisatsiooni plaanile oleks nelja päeva jooksul jõutud mobilisatsioon läbi viia.
Kokkuvõtvalt Eesti Vabariigi ajajärgust
Kõik kindlustustööd piiril täitsid strateegilist eesmärki – võita aega. Arvestades Eesti Vabariigi suhteliselt väikese territooriumiga oli aja võitmine pöördvõrdelises seoses põhjalikumate riigikaitseliste operatsioonide käivitamisega. Näiteks mobilisatsiooni läbiviimisega. Lisaks olid inimressursid piiratud ning neid oli võimalik efektiivselt rakendada vaid lühikesel kaitseliinil. See tingis maastikulise eelise totaalse ära kasutamise kaitsja huvides. Kõige paremad looduslikud võimalused avanesid selleks Kirde-Eestis. Peipsi järve ja Soome lahe vahelisel alal langesid kokku maastikuliselt sobivad tingimused ning Eesti Vabariigi strateegiline eesmärk – aja võitmine.