Militaarne Hara

Jüri Pärn 26.01.2022

Hara ümbruskonna militaarmaad ja -veed

Maavaldaja s/o 10717:
Hara linnak 43,6 ha MNm 066 29.11.46
Hara saar (pindala puudub, peaks olema 10,1 ha) MNm 07 25.2.48
Virve k-s? stendide kai kaela ümbrus 3 ha 10717 – (1.1957…8.64)
Lohja järvest loodes kursipostide ala 4,0 ha MNm 0014 9.4.56
Suurpea linnak 52,0 ha MNk 0011 7.9.55

Sama määrusega eraldati ka Suurpea ja Pärispea mereala (rajoon nr 80) 1240,0 ha ja visiiripost? Suurpea loodepoolsel neemikul Mäe bussipeatusest loodes (9,0 ha).

(Rajooni nr 80 pindala oli tegelikult mitte 1240, vaid umbes 3,5×6,75?=2360 ha, seejuures selle rajooni ning eelviidatud 1991.a kaardil toodud maa-alade kontuurid ei kattu, märgitud maaeraldus on rajooni pindalast veidi väiksem – rajooni nr 80 lõunapiir kulges mööda 59°36’ paralleeli).

Piirivalve s/o 2198 maaeralduse andmed ja pindala EPP-91 kaardil puuduvad, kordoni ala on märgitud valesse kohta (ligikaudu 2585. sõjaväelao piirkonda).

Merevägi

Hüdroakustiline Teadusuuringujaam

ENSV Ministrite Nõukogu esimehele Arnold Veimerile adresseeritud kirjas 22. oktoobrist 1946 (registreeritud 24.10 nr 3/3584s all) palus Põhja-Balti Laevastiku juhataja admiral Tributs võõrandada maa-ala Hara lahe rannikul koos Hara saarega (vastavalt lisatud skeemile), et seal ehitada Sõjamerejõudude Hüdroakustiline Teadusuuringujaam (kirjas „Научно-Исследовательская Гидроаккустическая станция ВМС“). Hara lahe akvatoorium olevat oma sügavuste poolest ainus hüdroakustikajaama paigutamiseks kõlblik mereala Balti mere sõjatandril. Hara saarel polevat elanikkonda olnud, seal elanud üks inimene (majakavaht) võidi sinna jätta majaka teenindamiseks ka edaspidi. Küsitud maismaaranniku alal asus 6 kalurite individuaalmajapidamist. Need paluti ümber asustada 1947. a maikuuks samas piirkonnas olemasolnud vabadesse majapidamistesse.

Kirjale lisatud plaani kohaselt jäi alale 5 kalurikohta ja metsavahi- või metsnikukoht. Maaeralduse piir kulges peamiselt mööda talukruntide piire. Sooviti saada osa Hara metsavahikohast A.175, Hara metsniku kohast A.57, Madikse A.5 krundist ja rannaäärsest riigimetsakvartalist nr 4, tervenisti aga Kõrtsi A.4, Merivälja A.122 (kaks eraldi krunti), A.174, A.52, A.58, Jüri A.6 ja Kõrve A.7. Plaani järgi metsavahikohas ja krundil A.58 ei elatud, tegutseva majapidamisena pole märgitud ka Kõrtsi, A.174 ning A.52 kohti, Madiksele on aga märgitud kaks eraldi majapidamist. Hara saarel oli Majaka koht ja riigimetsa Hara metsandiku kvartal 116.

Kiri saabus ENSV MN Asjadevalitsuse Salaosakonda 25.10 ja ENSV RKN Sõjaosakonda 26.10.1946. 29. oktoobril on kirjale kantud pisut vigases vene keeles resolutsioon MN asjadevalitsejalt Aleksander Veiderpassilt: „Isiklikult pole nõus. Ümber asustada pole võimalust. P. B. L. /s.t Põhja-Balti Laevastikul/ tuleb jääda neile juba pakutud piiridesse /,/ s t umbes 3/4 ENSV merepiiridest.“ (Tegelikult mereväe käes nii suurt osa Eesti merepiirist ei olnud, vaid aastail 1944–45 eraldati mereväele peamiselt rannasuurtükiväe jaoks ligi 1/4 NSV Liidu Eestis kulgenud merepiiri ulatuses rannaalasid, kust kohalik tsiviilelanikkond tuli paari aasta jooksul ümber asustada. Seejuures Hara piirkonda nende hulgas ei olnud.)

Eelmainitud kirjale järgnenud asjade käik pole kahjuks autorile selge, aga eitavale resolutsioonile vaatamata eraldati laevastikule juba kuu aja pärast MN määrusega nr 066 29.11.46 hilisema Hara linnaku ala pindalaga 43,6 ha. Küllap see hüdroakustikajaam sinna siis ka ehitati. Seega tulevane Suurpea polügon ei sündinud päris tühjale kohale.

Kadapiku Kustav Ojasalu (snd 1892) kirjutas oma päevikusse, mille väljavõtteid on avaldatud raamatus „Hara ajarattas“ (2021): „8.05.1948 – Elga kolib Ahosse vene autoga. /Elas evakueeritavas talus?/ Harapoolne osa kolita välja sunni korras“. Ilmselt alles tolle aja paiku asuti seal sõjaväeobjekti ehitama. Hara saar (10,1 ha) eraldati mereväele MN määrusega nr 07 25.2.48. Kuna veel 1947.a sai üks kohalik seal joonistada saare hoonete üsna põhjaliku skeemi, algas ilmselt ka saarel uusasukate tegevus alles 1947. või 1948. aastal. Neil aastail pidid oma kodudest lahkuma Hara küla Kõrve, Toru, Madikse, Helga, Kõrtsi, Kalda ja metsniku talu pered.

Oma ENSV MN Sõjaosakonnale koostatud sõjaväeobjektide nimekirjas teatas Harjumaa TSN Täitevkomitee, et 27.01.1949 seisuga oli Kolga vallas juba „mereväebaas“ pindalaga 51,41 ha (sh metsa 11,41 ha), millele oli maa eraldatud 20.11.1946 (p.o 29.11?) määrusega nr 066 (erar-0-1_016_0000070_00016_t.jpg). Kuna viimati mainitud määrusega eraldati 43,6 ha, on 1949.a pindalasse tõenäoliselt arvestatud ka 1948.a mereväele eraldatud Hara saar (10,1 ha).

Kahjuks pole meile midagi teada selle jaama tegevusest. Ehk on veel elus mõni kohalik, kes sellest rääkida oskab?

Füüsikaliste väljade polügon

Miks on siin polügon ühe o-ga? Iga koosseisuline keeletoimetaja parandaks selle kohe kaheooliseks, ent mina kirjutan seda tahtlikult ühega. Mina olen sellest põlvkonnast, kes mäletab veel Robi Vaidlo raamatut „Suurtükiväelane Peeter Poligon pajatab“ ja ka minu ajateenistuse aegsed eestlased nii hääldasid kui kirjutasid seda ühe o-ga. Jäägu sõna „polügoon“ ehk „paljunurk“ matemaatikutele ja maamõõtjatele, ja minu poolest võivad ka praegused eesti kaitsevägilased seda kahe o-ga kirjutada, kui tahavad – pole minu asi. NSV Liidu aegseid väeosi on aga minu meelest väga imelik mingiteks hulknurkadeks nimetada. Eriti sellist, mille eesotsas olid admiralid ja mille maa- või vee-eralduse kujul polnud mitte mingit sisulist tähtsust.

Hara lahes ja selle kaldail tegutses aastail 1953–1992 väeosa, mida nimetati Mereväe 1. polügoniks (Sõjaväeosa 53083) ja mis allus NSV Liidu Kaitseministeeriumi Sõjalaevaehituse Teadusuuringute Keskinstituudile (1. Keskinstituut ehk Sõjaväeosa 27177). Tegemist oli sõjalaevade füüsikaliste väljade teadusuuringute välibaasiga, mis uuris laevade tehniliste vahendite abil avastatavust ja töötas välja meetmeid selle vähendamiseks. Algul oli põhiliseks uurimissuunaks laevade miinivastane kaitse, kuid avastustehnika edasi arenedes kerkisid päevakorda näiteks laevade ja muu sõjatehnika soojusliku, raadiolokatsioonilise ning optikolokatsioonilise (laserite abil) avastamise takistamine. Väljaparameetrite mõõtmiseks oli Hara lahe põhjas vähemalt 15 erinevat veealust stendi.

Selline uurimisasutus oli NSV Liidus ainuke ja ühtlasi ka väidetavalt ainulaadne kogu Euraasia mandril. Isegi „maailmasandarm“ USA olevat paljuski selle tasemest kuni 20 aastat maha jäänud. Väeosa juhtkond ja selle põhilised maismaaobjektid asusid lahe idakaldal Suurpeal, kus oli ka 700–900 elanikuga sõjaväeasula. Ent alguse sai see väeosa Hara külast.

Laskem sellest kõnelda omaaegsetel asjaosalistel. Alljärgnev kokkuvõte polügoni algusaastaist pärineb s/o 53083 ametiühinguorganisatsiooni seinalehest „28 aastat meie väeosa. 1953–1981“.

„1952. aastal võeti NSV Liidu Ministrite Nõukogu erimäärusega vastu otsus väeosa formeerimise kohta. See oli objektiivselt tingitud teaduslik-tehnilisest revolutsioonist ja 1950. aastate alguseks kujunenud rahvusvahelisest olukorrast. Peale otsuse vastuvõtmist tegi Sõjamerelaevastiku Sõjalaevaehituse Peavalitsuse ja Teadusuuringute Valitsuse erikomisjon ära suure töö väeosa paiknemiskoha valikul ja rajatiste projekteerimisel.

12.9.1953 kirjutas väeosa esimene komandör 1. järgu kapten Ivan Pavlovitš Ivanov alla käskkirjale nr 1 enda asumise kohta s/o komandöri ametikohale. Seda päeva hakati tähistama väeosa sünnipäevana. Alguses paiknes väeosa Hara lahe läänekaldal hoonetes, mis olid ostetud kohalikult elanikkonnalt, ja kahes sinna ehitatud soome kilpmajakeses. Hara saarel mahajäetud väikese kalakonservitehase hoonetes paiknes tulevase Polügoni 1. laboratoorium, mille esimeseks ülemaks oli vanemleitnant Sergei Voronin.

1955. a lõppes Hara lahe idakalda põhirajatiste projekteerimine ning sinna saabusid ehitajad. … Sel ajal oli väeosa komandöriks 1. järgu kapten Nikolai Fomitš Kuhta. 1957. a anti käiku esimesed hooned idakaldal.

1957. a suvel külastas väeosa SMJ ülemjuhataja Nõukogude Liidu laevastikuadmiral S. Gorškov ning andis ehituse käigule positiivse hinnangu. …

Palju jõudu ja energiat panustasid unikaalse Läänekalda kompleksi evitamisse 1. järgu insenerkaptenid B. G. Semjonov ja V. P. Tsvetkov, 2. järgu insenerkapten Aleksandr Iljitš Stjopotškin jt.“

Polügoni Hara ja Virve külas asunud osa rajamisest annab mingi pildi väike väljavõte polügoni 4. osakonna ehk s/o 53083-S komsomoliorganisatsiooni ajalooülevaatest (koostatud u 1971.a). Kaldkriipsude vahel on tõlkija täiendused/selgitused.

„Läänekaldal algasid tööd tellimustega /“tellimusteks“ ja „objektideks“ nimetati teenindatavaid laevu/ 1962. a suvel. Esimeseks objektiks oli laev projektist 266 /projekt 266 oli tollal uusim miinitraaler, esimene NL traaler, mille ehitamisel kasutati vähemagnetiseeruvat metalli/, mis läbis mõõtmised õõtsumisel /?, на качке/ stendil VP-1.

1963.a märtsis algas stendi VP-1 ümberseadmestamine. 1962.a ümberpaigutatud aparatuuri SMK-45 asemele hakati panema K-715.

Komsomolitöö läänekaldal algas 1963. a jaanuarist. /4 komnoort/ moodustasid komsomoligrupi, mis kuulus 1. osakonna /magnetismiuuringuosakonna ehk s/o 53083-M/ komsomolialgorganisatsiooni. Grupi komnoored tegid ära suure töö abi osutamisel monteerijatele ja seadistajatele aparatuuri K-715 ümberpaigutamisel, tegelesid palju selle tundmaõppimisega.

1963.a augustiks oli aparatuur vastu võetud ja 28.08.63 lõpetas katsetuse esimene tellimus.

Kuni 1964. a novembrini elas VP-1 isikkoosseis koos tuukritega, kes teostasid ehitus- ja montaažitöid IK-2M stendil /või stendil IK-2M/.

1964. a novembris paigutati isikkoosseis läänekaldal alaliselt administratiivkorpuse 2. korrusele. Seda tehti seoses iseseisva /4./ osakonna loomisega. Samal ajal loodi /selle osakonna/ komsomolialgorganisatsioon. … Komnoored tegid ära suure töö käivitus- ja seadistustöödel IK-2M stendidel, kuna sel ajal viidi lõpule tööd seadmestiku ning aparatuuri K-713 ümberpaigutamisel. …

1966. a novembris anti käiku IK-2M stend/id/ /või stend IK-2M/.. …

1968. a ehitati uus söökla ja kasarmu. Palju töötasid ehitusel /ka komsomoliorganisatsiooni liikmed/. 1968. a vihmasel ja külmal sügisel teostasid nad vanade hoonete ümberplaneerimise kasarmuks ja sööklaks, tegid kõik tööd müüriladumisel, vaheseinte ümberpaigutamisel ja lagede vooderdamisel, elektrijuhtmete paigaldamisel. Koos /katselaeva/divisjoni komnoortega … paigaldasid nad soojatrassi administratiivhoonest sööklani.

Spordilinnaku rekonstrueerimine ja elamislinnaku heakorrastamine. Komnoorte jõududega tehti jooksurada ümber staadioni, rajati võrkpalliväljak ja liuväli, kaugus- ja kõrgushüppesektorid. Palju töötasid komnoored heakorrastusel. Rajati territooriumi piirdeaed, istutati üle 100 sirelipõõsa, sõstra- ja karusmarjapõõsaid, ploomipuid, õunapuid, palju lilli. …

Ei saa mööda minna väga raskest sündmusest meie komsomoliorganisatsiooni elus. See oli kollektiivne kaklus 14.10.1968, kui grupp vanemajateenijatest madruseid peksis oma seltsimehi. Selle üleastumise eest heideti 6 inimest ÜLKNÜ ridadest välja, nelja neist karistati sõjatribunali poolt. …

Komsomoliorganisatsiooni tegevus toimus parteiorganisatsiooni alalise juhendamise all. Palju tegid suunamisel ära sellised kommunistid nagu: Semjonov, Tsvetkov, Gorožankin, Barinov, Kuljomin, Stjopotškin, Vassiljev.

Komsomolikoosolekutel esinesid vestlustega väeosa komandörid: 1. järgu kapten I. O. Rogalski, kontradmiral G. N. Ohrimenko, 1. järgu kapten I. M. Sidorenko; …“

Polügoni allüksused ja objektid Hara külas

S/o 53083-S ehk 4. osakond

S/o 53083-S ehk 4. osakond (statsionaarsete stendide? osakond)Osakond moodustati 1964. a novembris. 1980. aastate teisel poolel nimetati ta ümber 3. osakonnaks. Sellele kuulus Hara linnak nr 154, milles oli administratiivkorpus, roodu kasarmu, söökla, katlamaja, töökoda, kahe boksiga garaaž, toiduladu, veetorn, pumbamaja jm hooneid. Linnak anti kohalikele võimudele üle aktiga 15.10.1993 (samal päeval Suurpea linnakuga).

Roodus oli nt 1970. aastail kuni 40 ajateenijat. Samal ajal oli osakonnas ohvitsere ja mitšmaneid vähemalt 11. Osakonnas teenis ka naissõjaväelasi ning töötas eraisikuid. Näiteks 1985. a oktoobris oli linnaku sööklas toidul 52 inimest, neist 4 ohvitseri ning 7 mitšmani.

Ministrite nõukogu korralduse alusel eraldati polügonile senisest linnakust põhja pool täiendav maa-ala, millelt pidid 1963. aastal lahkuma viie Virve küla Hara „sadama“ poolse talu (Kalda, Neeme, Savineeme, Hallikivi ja Kadapiku) pered.

Hara koolimajast üle tee tehti linnakusse tantsuplats, kus näidati ka kino ja kus käisid nii sõjaväelased kui kohalikud. 1961. a ehitasid sõjaväelased Hara küla vahelise tee Hara „sadamast“ Loksani asfaltteeks.

Katselaevade divisjon

Katselaevade divisjonil (дивизион опытовых судов, ДОС; s/o 53083-K) oli Haras kaldabaas ning laevad (2–3 tuukrilaeva, mõni reidipuksiir) ja kaatrid (4–5 tuukrikaatrit ehk -paati, 2–3 reisikaatrit). Divisjoni juurde oli sageli komandeeritud füüsikaliste väljade kontrollilaev (SFP-283 „Zvuk“, 1970.-il GKS-283; s/o 36161) ja mähiseta demagneetimise laev ehk inglispäraselt väljendudes depermimislaev (nt SR-570, s/o 51298). Nende sildumiseks olid kasutusel stendide kai (W–O-suunalise lainemurdja maapoolne ots, pindala u 2200 m²) ning ujuvkai, lisaks oli veel ka linnaku lähedal väike kai kaatrite jaoks. Need siis koos kaldabaasi ehitistega moodustasid Hara objekti selle osa, mida võib nimetada sadamaks. Objekti märgatavamad ja iseloomulikumad põhiosad aga meenutavad pigemini laevatehase ujuvdokki kui sadamat. Kail asus osalt kahekorruseline divisjoni vahi- ehk korrapidajamajake. Linnakus oli divisjonil oma kasarmuhoone.

Divisjonil olid 1993. aastal käigus järgmised abilaevad: meretuukrilaev VM-420 (morskoje vodolaznoje sudno), reidipuksiir RB-17, sõidukaater RK-291 ning tuukrikaatrid RVK-564, RVK-1052, RVK-1464 ja RVK-1485 (kõik nimetatud lahkusid peale 12.07.1993 Leningradi oblastisse Lomonossovisse).

Varasemail aastakümneil baseerusid Hara sadamas ka hüdroakustilise kontrolli laev GKS-12 (1972), tuukrilaevad VM-17, VM-120 (1970, 1980; 1976 ja 1980 oli korraga 3 tuukrilaeva, sh eelmainitud VM-420), VM-72 (1985); sõidukaatrid RK-551 (1970), RK-548 (reidovõi razjezdnoi kater) (1980); reidi-tuukrikaatrid (varem kutsuti neid paatideks – bot) VRD-347 (1965, 1973), VRD-23 (ka RVK-23 – reidovõi vodolaznõi kater; 1973, 1980), VRD-348 ja VRD-836 (1976).

Sõjaväestatud valve komando

1569. sõjaväestatud valve komandol (grupil) oli Hara linnakus vahtkonnahoone ning selle hallata olid linnaku valverajatised. Komandol oli nt 1970. aastail kuni 13 1944. a karabiini, 6 püstolit TT ja 2 tääki. Selles töötasid nn vabapalgalised eraisikud, kelle sekka sattus ka kohalikke.

Statsionaarsed magnet(ismi)stendid

Aastail 1958–1964 projekteeriti ning 1966. a anti käiku Hara „sadama“ objekt IK-2M (lühend arvatavasti sõnadest „mõõte- või katsetuskompleks“ ja „magnetiline“). Seda on nimetatud „unikaalseks magnetilise töötlemise stendiks“, ent see nimetus pole päris täpne. Tegelikult on seal kõrvuti kaks stendi – põhja–lõuna-suunaline nr 1 ehk mõõtestend (4. osakonna laboratoorium nr 1 ehk 41. laboratoorium) ja ida–lääne-suunaline nr 2 ehk tööstend (laboratoorium nr 2 ehk 42). Nagu nimedki ütlevad – esimesel mõõdeti laev üle ja teisel tehti vajalikud korrigeerimised. Kummalgi oli oma lainemurdja või muul või kai (pikkus vastavalt 237 ja 260 m) ning selle peal operaatorihoone, viimase vastas teisel pool kanalit vintsihoone: mõõtestendil „üksiku saarena“ (kahe kärgkasti pealisehitusel), tööstendil aga Г-kujuliste sammastega galerii-estakaadi keskosas. Lainemurdjail oli ka tänavavalgustus – valgustatud pinnaga mõõtestendil 10 000 m² ja tööstendil 13 000 m². Kummalgi lainemurdjal oli kaks kraananoolega laevapukseerimiskäru, mida liigutati piki relsse jämeda ankruketi ning trosside ja pelide abil. Veel 1996. aastal olid need kärud alles, tänaseks on läinud muidugi metallivaraste saagiks. Operaatori- ning vintsihoone vahel oli 25 m pikk traavers, mida sai erikujulise veoketiga (meenutas osalt jalgrattaketti) tõsta-langetada mööda 28 m kõrgusi metallsõrestikust juhtsambaid, mis olid teineteisest 26 m kaugusel. Nende jalad toetusid betoontaldadele 13 m allpool veepinda. Ülemises asendis ulatus traaversi alaserv 12 m kõrgusele merepinnast. Traaversite kohal olid stendide kanalites ette nähtud 4 m laiad ning 6 m sügavad põikikanalid traaversite „sukeldamise“ jaoks. Mujal oli kanalite sügavuseks ette nähtud u 7 m. Sõidukanalite laius oli u 18 m. Seega suuremaid laevu seal mõõta ega töödelda ei saanud – näiteks NSV Liidu levinuimat aatomiallveelaeva tüübistikku „projekt 667x“, kelle meeskondi meil Paldiskis välja õpetati, oleks pidanud seal mööda põhja lohistama (laius 11,7 ja süvis 8–8,8 m). Eks need stendid olidki mõeldud väiksematele laevadele, eeskätt traaleritele.

Traaversile paigutati 21 andurit ehk muundurit, mis joonisel näevad välja nagu ämbrid. Veel 19+19 andurit olid paigutatud kummagi juhtsamba külge kinnitatud platvormidele, neist 10+10 asusid allpool veepinda ja 9+9 vee kohal. Operaatori- ning vintsihoone katustel olid metallsõrestiktornid kõrgustega vastavalt 5 ja 9 meetrit.

Tööstendi traaversi peal sõitis oma relssidel u 180 kg kaalunud käru, millel oli 3 hüdrofoni (allveemikrofoni). Selle stendi operaatorihoone tornis oli väike putka, milles 1982. a merekaardi kohaselt oli reidi vaatlus- ja signaalpost. Tööstendi kompleksi kuulus ka kuue diiselgeneraatoriga agregaadihoone. Tööstendi hoonete tagaküljed toetuvad lainemurdja 1,5 m kõrgusele parapetile (rinnatisele), mille peal oli samuti Г-kujulistele sammastele toetuv käigutee.

Raudbetoonist lainemurdjad on ehitatud palkidest ja kividega täidetud kärgkastide peale ning nende kärgkastide ehitamiseks uuristasid süvenduslaevad liivase ja savise merepõhja 13–14 m sügavuseks. Põhja poolt laugemalt, kuna seal oli liivane põhi, lõunast aga savipinnase tõttu järsemalt. Traaversite kärgkastide kõrgus on dokumentide järgi 11,3 m. Kärgkastide ümbrus täideti tagasi kividega, mida suuremate kastide ümber kulus tuhandeid tonne. Näiteks tööstendi kärgkasti nr 1 mõõtmetega 14×37 m jaoks kaevas süvendaja „Ob“ 1957. aastal u 60×60 m pindalaga ja 13,2–13,8 m sügavusele ulatunud vundamendiaugu. Valminud kasti ümber kallati kaevandipõue tagasitäiteks arvestuslikult 9500 m³ kive. Tagasitäite tasapind pidi olema 9 m allpool Kroonlinna nulli. 24.3.1958 oli sellest süvendi põhja kallatud 1250 m³. Samasugune kärgkast rajati ka mõõtestendile, mille süvend kaevati kuni 14,4 m sügavuseni. Ehituseks veeti praamidega kohale ka Harku karjäärist kaevandatud paekive, mida sai turvaliselt kasutada kasvõi kärgkastide täiteks allpool muutuvat veehorisonti, s.t vähemalt 1 m allpool keskmist veetaset.

Ehituse käigus tuli ette ka äpardusi. Näiteks ööl vastu 9. märtsi 1959 viis 7-palline edelatorm stendide ehituselt avamerele jää koos sellele paigutatud kahe isikkoosseisu soojakuga (à 4,5 m³ lauamaterjali), 4 cm laudadest laudistega, tuukritrappidega, laudpiirete ja -kilpidega, mistõttu läks kaotsi 47 m³ saematerjali, 85 kg naelu, 5 rulli tõrvapappi, 7 rulli pärgamiini ning 75 kg nööri.

Kuna samaaegselt ehitati ka objekte IK-2A ja IK-2D (vastavalt akustilised ja dünaamilised stendikompleksid), mille stendid asusid kaugemal ja sügavamal lahepõhjas, ei jätkunud magnetismiobjektile ujuvvahendeid – neid anti siis, kui teistest üle jäi. Praamid seisid ööpäevi reidil, kuna polnud puksiire, mis oleks nad ära vedanud. Probleeme oli ka kivide vedamisega, kuna sageli ei saanud eraldatud autosid (sh MAZ-e) kasutada lihtsalt korralike või üldse igasuguste juurdesõiduteede puudumise tõttu kohtades, kust kive varuti. Viimane toimus aga ehitussalga töötajate valikul.

Kursipostid ja peakursi meremärgid

Laevade stendide kohal täpse liikumise tagamiseks olid Hara küla randa rajatud pea- ning abikursipostid.

Hara peakursipost praegusel Mere-Tümamäe katastriüksusel 42301:002:0177. 1984. a kaardi 1:10 000 järgi on 240 m pikkusel rannaribal 5 väikest hoonet, neist üks abikursipost on suuremast (peakursipostist) idas ja kolm läänes. Hara kursipostide rajamiseks eraldati 4,1 ha maad ENSV MN korraldusega nr 0014 9.4.56.

Polügoni peakursi liitsihi alumine meremärk Hara küla Tümamäe katastriüksusel (42301:002:0176), ülemine meremärk sellest 2050 m SSE, Kolgakülas (Põllu-Lohja 42301:002:0441), 200 m Lohja järve edelakaldast. Kahe meremärgi vahel oli 8 m laiune siht elektriliiniga.

Sõjaväelaste meenutusi 1. polügonist ja Hara stendidest

Tõlge-väljavõte V. N. ja A. V. Parhomenko artiklist „Polügoni saatus“ „Морская газета“, г. Кронштадт, N 28–29, dets 2010):

„SML 1. polügon moodustati … kodumaiste sõjalaevade ning mere-eritehnika füüsikaliste väljade parameetrite uurimiseks ja kontrollimiseks. Aastail 1953–70 /p.o 80?/ teostati polügonil suur hulk teadustöid koos laialdaste välieksperimentide läbiviimisega, tehti tõhusat tööd sõjalaevade füüsikaliste väljade /SLFV/ allikate otsingul, füüsikaliste väljade alaste kaitsevahendite, normatiivide ja nõuete väljatöötamisel. Sel perioodil teostati ka erineva füüsikalise olemusega väljade mõõtmise, kontrollimise ja normeerimise metoodiliste küsimuste analüüsi ning uuringuid, tolle aja kohta mittetraditsiooniliste SLFV-de otsimisuuringuid, loodi uusi aparatuurinäidiseid ja juhenddokumente.

Järgnevail aastail planeeriti polügoni moderniseerimist, mis nägi ette spetsiaalsete allveestendide ehitust, uue laboratoorse baasi ehitamist FV taseme mõõtmiseks. Eesmärgipärase ja rütmilise finantseerimise puudumine alates 1980.-te aastate keskpaigast viis selleni, et moderniseerimise raamides õnnestus lõpule viia üksnes tööd osaga kaldakindlustustest /Suurpea magnetismimõõtejaama kohal/.

Sellegipoolest olid 1988. aastaks Hara lahe akvatooriumil loodud unikaalsed stendid:

– IK-2M magnetiliseks töötluseks; /objekt Hara „sadamas“/
– baas „Okaa“ – tõstetav ja langetatav seadeldis hüdroakustilise välja mõõtmisteks;
– stend „Pilon“ – 28-meetrine vee alla paigutatud ferm sellele paigaldatud hüdrodünaamilise rõhu anduritega ning mere hüdroloogiat kindlaksmääravate anduritega;
– /baas „Okaa-80“/ – hüdroakustiline süvaveestend /akustiline süvaveebaas/ polügoni põhiakvatooriumist 8 km /artiklis 80!/ eemal; jne.

Võib liialdamata öelda, et kogu lahe põhi oli „üle sillutatud“ kaablitrassidega. Polügoni loojate kavatsuste kohaselt tagati sellel teostatud uuringute komplekssus muuhulgas sellega, et laeva ühe halsi läbimisega mööda Peakurssi võis saada informatsiooni magnetilise, akustilise ja hüdrodünaamilise välja kohta, ent ka ülemise poolsfääri /pealpool veeliini mõjuvate/ väljade kohta. Seejuures võis katsetuste juht visuaalselt jälgida laeva liikumist halsil (laboratoorsest) Peakorpusest, mis ehitati spetsiaalselt kaldale.

1988. a oli polügoni koosseisus üle 200 ohvitseri ning mitšmani ning umbes sama palju ajateenijaid. Sõjaväelinnakus elas u 900 polügoni sõjaväelast, tsiviilteenistujat ja nende pereliiget. Kaitseministeeriumi pensionärid said sel ajal soovi korral alaliseks elamiseks korterid Tallinnas.

1988. a nimetati polügon ümber 1. Keskinstituudi Teadusuuringu- ja katsetuspolügoniks ning lülitati instituudi koosseisu iseseisva struktuuriallüksusena (filiaalina). Asukoht jäi samaks, aga töötajate koosseisuline arv vähenes 25%. Vaatamata teaduspotentsiaali olulisele nõrgenemisele jätkus väeosa töö kuni 1991. aastani endises režiimis.

1991. a püstitas NSVL koosseisust väljunud Eesti küsimuse polügoni Venemaale ümberasumisest. 29.11.1993 moodustati polügoni reorganiseerimise ettepanekute tegemiseks ja Eesti poolega läbirääkimiste pidamiseks SML komisjon (esimees V. N. Parhomenko, asetäitja S. P. Sazonov). Eesti Vabariigi poolsetele läbirääkimise osalistele tehti ettepanek kas ekspluateerida ühiselt laboratoorset ja tehnilist baasi või anda polügoni alune territoorium Venemaale rendile. 2.12.1991 kirjutati V. Parhomenko ja Raivo Vare poolt alla polügoni rahuldanud EV kaitseministeeriumi /?, R. Vare oli siis riigiminister/ ja NSVL SML Sõjalaevaehituse Peavalitsuse vaheline kavatsuste protokoll polügoni edasise funktsioneerimise kohta Eesti Vabariigi territooriumil. Siiski hiljem peale pikaajalisi läbirääkimisi lükkasid eestlased mõlemad meie ettepanekud kategooriliselt tagasi. Nähtavasti püstitati Eesti-poolsetele läbirääkimiste osalistele ülesanne likvideerida polügon kui väga tähtis laevastiku infrastruktuuri element.

Selline otsus oli ilmselgelt ekslik, seda tunnistasid ka eestlased ise. …

… Ümberpaiknemise komisjon määrati alles märtsis 1993, enne seda anti käiku polügoni varubaseerumispunkt Primorskis.

Kokku veeti sinna üle u 1500 tonni varustust, sh unikaalset kodumaist ja importaparatuuri, elektrijaam, katlad, agregaadid, transformaatorid jpm. Kasutati selleks nii SML sõja- ning abilaevu kui ka 20-tonnised furgoonautosid, mis tegid 40 reisi. Üle viidi divisjoni laevad ja polügoni autotranspordivahendid. Kolimine viidi lõpule 18. novembriks 1993. Selle tulemuste põhjal anti paljudele ohvitseridele medaleid ning omistati ennetähtaegselt kõrgemaid auastmeid. Ja juba 1994.a navigatsioonihooaja alates hakkas polügon sõna otseses mõttes „ratastelt“ täitma oma põhiülesandeid. …

Polügon teostas oma Eestis viibimise 40 aasta jooksul üle 170 spetsialiseeritud teadusuuringu ja kindlustas rohkem kui 500 sõja- ja muu laeva katsetused füüsikaliste väljade aspektist.“

Aga 1994.a ajakirjas „Morskoi sbornik“ ilmunud artiklis on üks eeltoodu autoreist V. Parhomenko väitnud, et Hara lahes töödeldi kokku u 1000 laeva.

Ühe ohvitseri (miinitraaleri „Kontradmiral Horošhin“ komandöri) mälestustest Hara stendilt (О. В. Сильвестров. Воспоминания о юности и службе. Севастополь, 2006. Часть 5. 08.02.2011, https://flot.com/blog/historyofNVMU/3506.php?print=Y):

„Laev kinnitati stendi külge, mis kujutas endast mittemagneetuvat puidust seina kahe relsse mööda liikuva käruga. Need kärud lükkasid aeglaselt laeva. Nii terve päev! Mingisugused seadmed fikseerisid midagi. Hiljem sain ma teada, et see oli kuidagi seotud meie allveelaevade ümbermaailmareisidega. Stendil modelleeriti maa magnetismi komponente. Aga meie „ujusime“ neis. Laeval ei tohtinud käratseda, koputada. Meremehed võisid ainult värvida /jms/… Õhtul naasis laev oma kohale kaldakai ääres.“

Väljavõte ühe ajateenija meenutustest Hara lahe polügonil viibimise kohta. (Александр Сергеевич Суворов (Александр Суворый). О службе на флоте. Легендарный БПК «Свирепый». https://www.proza.ru/2018/04/18/1714)

„Mereväelastel oli traditsiooniks nimetada Hara lahe polügonile minekut naljatamisi ning lühendatult „reisiks Lõustale“ („поход на „Харю“„). /харя – lõust, grimass, mask; „хара“ aga tähendab vene keeles mändvetikat / …

Reede hommikul 22.12.1972 võttis BPK „Svirepõi“ /Hara lahes/ peale ohvitser-lootsi ning asus täitma viimaste mürataseme, magnetvälja, kiiluveejälje turbulentsuse ja teiste laeva elutegevuse ning liikumise füüsikaliste parameetrite katsetuste, mõõtmiste ja uuringute programmi. Töö Hara lahes tõotas tulla laeva ekipaažile väga pingeline, kuna kõik olid juba häälestunud peatse uue 1973. aasta vastuvõtule…

Algusest peale osutus laeva töö Hara lahes raskendatuks udu tõttu – kaldaorientiirid hommikul visuaalselt ei eristunud, aga ilma nende sihimärkideta oli võimatu „aparaatide abil“ käia läbi kõiki vajalikke lahe põhja paigutatud andureid, et täpselt teha vastavaid mõõtmisi. Algul seisis „tüüril“ roolimeeste jao komandör 2. järgu vanem Tolja Telešev, ta pingutas, pingutas ka loots, aga meile teatati „raadiost“ kogu aeg, et „läksite mööda“ ja „peab kordama“.

Umbes kella 10.00-ks hakkas paremini nägema ja kaldasihimärgid muutusid nähtavaks. Asi läks lõbusamalt ja peagi kutsuti loots (kaldaväeosa kaptenleitnant) ohvitseride messi „kostitama end sellega, mis Jumal on saatnud“. Nähtavasti saatis Jumal ohvitseridele paljugi meeldivat, sest see loots saabus kaptenisillale „kõrgendatud“ meeleolus, aga teda ootas seal NSVL SML merepolügoni nr 1 kaldateenistuste kiretute kuivade andmete „külm dušš“. Ilmnes, et roolimehe ja vahiohvitseri juhtimisel ei järginud meie laev mitte päris täpselt marsruuti, seetõttu osutus osa mõõtmisi väljapraagituks, oli vaja korrata…

Nende manöövrite keerukus seisnes selles, et tuli sõita laeva kerega rangelt lahe põhjal asuvate stendiandurite kohal, seejuures oli vaja andurist andurini liikuda rangelt mööda sirgjoont, s.t mitte kalduda kõrvale visiiri sihist alumise ja ülemise sihimärgi suunas.

… juhtides laeva juba iseseisvalt sihimärkide järgi jõudsin vajaliku kohani, kus traaversi sihimärgid kokku langesid ja pöörasin järsult, hoides laeva nii, et praktiliselt ilma täiendava roolikeeramiseta minna vajalikule kursile. Peale pooltteist tundi pingelist higistamist kõik „rahunes maha“, raadio kaudu hakati kinnitama mõõtmiste parameetreid ning lubama vahetada Hara lahes liikumise iseloomu. Hara lahes käisime me: „mööda ringi“, „mööda ristkülikut“, „mööda kolmnurka“, ent ka „mööda kaheksat“, s.t piki polügoni otsi ning diagonaale.

Minu vahiaja lõpuks (üks vahivahetus sõjalaeval kestab 4 tundi) täitsin ma juba ilma valvsalt mu tegevust jälginud vahiohvitseri etteütlemiseta iseseisvalt kõik vajalikud pöörded ja kursivahetused. Leheke laeva polügoni andurite kohal kulgemise skeemi ja graafikuga lebas nüüd minu ees gürokompassi kursinäituri /картушка/ ning roolilehe /перо руля/ pöördenäituri kõrval.

Peale seda, kui me lõputult käisime Hara lahes ringiratast ja mööda polügoni piire ning joonistasime andurite kohal kaheksaid, kästi meil reede 22. detsembri õhtuks siseneda vahetult demagneetimisstendi IK-2M väga kitsasse /laius 18 m, ent projekt 1135 vahilaeva mõõtmed olid 123×14,2 m, keskmine süvis 4,5 m/ basseini, mis paiknes Hara lahe kõrval üle lahe Suurpea asula vastas. Me pidime jääma seisma veealuste kärude kohale, mis pidid vedama meie laeva siia-sinna, mööda mingitest undavate transformaatorite või „drosselpoolidega“ hoonetest. Need „drosselid“ pidid meie laeva koos kõigi pealisehituste, mehhanismide, seadmestiku ja relvastusega ära demagnetiseerima nii, et meres-ookeanis meie magnetkompass ei eksiks ja näitaks täpselt põhja, et magnetmiinid ja -sütikud ei reageeriks meie laeva korpusele. Alles peale seda, kui sildumiskomandod kinnitasid laeva kindlalt otse veealuste kärude kohale, tõusid need ülespoole, võtsid laevakere vastu ja me hakkasime aeglaselt sõitma piki stendi IK-2M kaldapealset.“ /Seni teadaolevalt ei olnud pukseerimiskärud siiski veealused, vaid liikusid relssidel mööda kaisid – vt ka ohvitser Silvestrovi mälestusi eespool. Aga võib-olla olid seal ka veealused veokärud./

Laupäev ja pühapäev … möödusid asjatoimetuste, koristamise ja muretsemise tähe all, sest oli vaja jälle paigaldada ümber laeva kaableid, välja viia ja ära peita laeva- ning isiklikud kellad, laeva korrastada peale töid kaablitega jne.“

/Uue vahilaeva „Svirepõi“ valmimisjärgne kontrollimine ja magnetiline töötlemine objekti IK-2M stendidel kestis 22. detsembrist 26. detsembrini 1972, s.t ligi 4 ööpäeva./

2585. ühendladu

Hara sõjaväeala lõunaosas paiknes 2585. sõjaväeladu ehk 2585. ühendladu (u 1982. aastani 2585. tagala ühendladu, 1960. aastail 647. sõjaväeladu). Allus Tallinna mereväebaasi Tagalale (s/o 87525). Laos hoiti üldsõjaväelist varustust (s.t mitte relvastust, tehnikat jms). Sellest sai Polügon oma tavavarustuse, sh vedelkütust. 2017. a oli laost säilinud 3 2-korterilist soome majakest, millest ühes oli ka lao kontor ja mis võivad olla Polügoni alguse aegsed. Laos teenis paar ohvitseri, 3–4 mitšmani ning mõned eraisikud. Laol oli ka paar veoautot ning maastur, veel 1992. a oli alles kolme boksiga puitgaraaž. Laoülema auastmeks oli 3. järgu kapten, kapten(-leitnant) või isegi vanemleitnant, seega oli tegu üsna madala kategooria laoga. Siiski hoiti seal ka mobilisatsioonivarusid vähemalt nelja sõjaolukorras moodustatava või laiendatava väeosa jaoks.

Lao territooriumi suurus oli 8,5 ha, seal oli 7 suuremat ehitist, sh 5 hoidlat ja 2 administratiiv- ning majandushoonet. Väeosa väljaviimise arvestuse tabeli kohaselt oli 1993. a paiku laoga seotud 71 inimest, sh 1 ohvitser, 3 mitšmani, 18 töölist ja teenistujat (eraisikut), 20 perekonda, 65 pereliiget. Ajateenijaid polnud. Põhifondide jääkväärtuseks arvestati (1992. a hindades?) 0,6 miljonit rubla, kolimiskuludeks 2,4 miljonit (demonteerimine ja kolimiseks ettevalmistus 0,42, veoks 0,78, uues kohas sisseseadmiseks 1,2 miljonit). Kolida tuli 25 vagunitäit vara. Laol oli 1 UAZ-469, 1 GAZ-66, 1 ZiL-131 (4,4 t tsisternauto kütuse veoks, АЦ-131-4,4), 1 ZiL-130 ja 1 GAZ-53 (viimased kaks anti autolattu 17.11.92, GAZ-66 4.8.93 ja ZiL-131 üleandmine oli planeeritud 12.93).

Haras oli sõjaväelinnak nr 154, mis anti üle kohalikele võimudele aktiga 15.10.1993. Sellesse linnakusse kuulusid ka 2585. sõjaväelao hooned. Viimane tuli laiali saata 1.8.93-ks, aga selle säilitamisele kuuluvad dokumendid anti arhiivi 30.4.93. Laol oli 1991. a paiku 4 Makarovi püstolit, seega kokku 4 ohvitseri ning mitšmani.

Piirivalve

Piirivalvekordon ja -komandantuur

1796. a avaldatud L. A. Mellini atlase Tallinna kreisi kaardi kohaselt Haras veel piirivalvekordonit polnud, Harale lähimad randrüütlimajad olid Jumindal, Vihasoos ja Pärispeal. Uuetoa Johannes Mooseri mälestuste kohaselt ehitati esimene rüütlihoone Harga 1866. aastal Hara Jüri põllule. Samal põllul oli ka endine metsavahi maja. Teine kordon, rahvasuus Tullimasina maja, ehitati vanadest tellisevabriku hoonetest 1873. aastal. Tänaseni säilinud kivikordon ehitati 1896. aastal. Neid kordoneid (ja kaugemalegi, nt Matsalu lahe äärde Puise ja Saastna neemele) ehitas Stenbockidele kuulunud Kolga mõis, mis sai kordonite eest kroonult renti. 1897. a ringis ehitati ka Juminda ning Pärispea kordonid.

Kuna piirivalvet loeti ratsaväeks, oli piirivalveohvitseri auastmeks rittmeister ja meeskonnaülemaks oli vahtmeister (ratsa- ja suurtükiväe allohvitser). Hara saare all seisid alaliselt piirivalve aurikud ehk nn soolamasinad (16–20 m pikad, purjetaglasega) ja nende meeskonnad asusid maal korteris. Metsniku maja ja kõrtsi vahel oli koht, mida kutsuti Vene sadamaks, ju seal siis nende kaikoht oligi. Nende söeladu oli vabriku silla otsas kaldal. Piirivalve ülesandeks oli tollal põhiliselt „konderpandi“ veo takistamine (peamiseks veoartikliks oli Soome sool). Salakaubavedajad kutsusid randrüütleid omavahel „sigadeks“. Need olid enamuses venelased ja elus esimest korda mere äärde saanud, sellepärast ei olnud nad kuigi efektiivsed soolavedajate püüdjad. Paadid olid neil suured ja kohmakad, kahemastilised luubid, millel asjatundjaiks ning teejuhtideks mõni kohalik, ja kui see juhtus oma rahvaga kokku mängima, pääsesid soolavedajad peaaegu alati terve nahaga.

Kordon oli Haras ka Eesti Vabariigi ajal. 1931. a oli Hara kordonis 7 meest.

1940. aasta juulis anti Eesti Vabariigi merepiirikordonid Eesti NSV siseministri Maksim Undi käskkirjaga üle NSV Liidu piirivalveväeosadele, seega võis ka Nõukogude kordon aastail 1940–1941 asuda Haras. Kohaliku mehe päeviku järgi „tulid venelased Hara kordoni“ 23. juulil 1940.

1944. a detsembris veel Haras kordonit ei olnud, Eestisse Soomest Hanko poolsaarelt saabunud 99. piirivalvesalga lähimad kordonid asusid Viinistus ja Jumindal (nr 7 ja 8, kaardil punaste ruutudena).

1945. a 10. veebruari seisuga on kordon juba Haras, ent seni autori poolt nähtud kaartidele on ta märgitud mitte Kordoni oja kõrvale tsaari- ning eestiaegse kordoni asukohta, mida tähistab väike must varrega „sildike“, vaid sellest u 2-3 km kagusse. Kuigi olnuks loogiline paigutada ta vanasse kordonisse, sest see on vaatamata rüüstamisele tänase päevanigi üsna hästi säilinud.

1945. aastal oli Loksal 99. piirivalvesalga (s/o 2197) 4. komandantuur ja sellele allusid Viinistu, Suurpea, Hara, Juminda ja Kolga-Aabla kordonid (nr 16–20). Hara kordon oli nr 18. Salgal oli kokku 20 kordonit Narva-Jõesuust Kolga-Aablani.

Kadapiku Kustav Ojasalu (snd 1892) päevikust, avaldatud raamatus „Hara ajarattas“, 2021:

„16.03.1945 – Viidi ära Aho mööbel Hara kordoni

7.05.1945 – Lasi keegi sõdur enda maha Käo kohal

9.05.1945 – Rahu Saksamaaga. Veame sõnnikut. Punane lipp katusel Ahos

15.05.1945 – Toome paadid Virvelt ära Eintri alla ketti. Kalapüük takistatud

14.06.1945 – Viis kordoni natsalnik Ahost voodi ja laua ja riiuli

8.10.1945 – Olen paadivalves Eintri rannas

26.12.1945 – II jõulupüha. Annan metsatalgu käsku. Toon paar soldatit napsule

14.01.1946 – Jälle veame paate Eintri rannalt Virvele hobustega

14.02.1946 – Käisin Loksal komandandi pool nooda pärast

15.02.1946 – Algan noodavedu Haagi noodaga

22.03.1946 – Õhtul Lauril õhugaasi kaitse kursus

25.11.1946 – Käisime Leesil passe kirjutamas

1.01.1947 – Koolimajas piirivalve koosolek. Tants

3.03.1947 – Käisime Loksal propuskite järel – mina jäin ilma

6.03.1947 – Käisin tule all, sain propuski kätte

15.01.1948 – Veame paate Virvelt Hara kordoni

26.03.1949 – Lähen koju. Elgalt saan teemoona. Viida kordoni. Lasta panna kott riideid kaasa. Maja on juba rüüstatud. Sõidutata Loksale, sealt Kolka. Kolgas, et vabatahtlikult asumisele ja vara riigile. Kolgas oleme poole ööni paigal“ /Mälestuste autor polnud pere küüditamise ajal kodus, läks järgmisel päeval ise neile järele./

1950. aasta alguses taotleti piirivalvele maade kinnistamist Hara külas järgmiselt: põhikrunt nr 228 – 2,7 ha, kasutusel piirivalvekordonina, endine EV kordon, ja täiendav krunt „a“ – 3 ha laskeväljana, lisaks neile sooviti riigi maafondi arvelt juurde lõigata veel 2 ha heinamaaks ja 2 ha karjamaaks. Piirivalvesalga komandantuur oli siis Loksal.

Kohalike elanike mälestuste järgi alustati 1950. a randa 8-realise okastraataia ehitamist, 1951–1952 seda täiendati, hiljem aeg-ajalt parandati. Rannariba äestati järjepidevalt.

Algul oli igal mereäärsel majapidamisel, kui seda sooviti, värav traataias vee äärde pääsemiseks. Õhtul enne kella 22 tuli see lukustada ning jäljed üle rehitseda. Kui piirivalvurid leidsid rehitsetud alal mõne jalajälje, käidi neid lähemate majade elanike jalanõudega võrdlemas. Hiljem väravate arv aina vähenes ning mere äärde sai vaid üksikutest kohtadest.

Patrulliti ööpäevaringselt kindlatel kellaaegadel enamasti kahekaupa, relvad seljas ning telefonitoru puldankotiga vööl rippumas. Külaotsa talu kandis kohtus Hara kordoni patrull Suurpea kordoni omaga, seal oli kordonite vastutusalade lahkmejoon. 1950. aastatel käidi ka öösiti taludes kontrollimas, et seal registreerimata inimesi poleks.

1953. a märtsis lahkus teise ilma generalissimus Jossif Stalin, millega seoses muutusid mõnevõrra ka NSV Liidu riigikaitse ja piirivalve koosseis ning põhimõtted. Vahetult peale Stalini surma piirivalverežiimi Eestis leevendati (siseminister Lavrenti Beria algatusel), aga väga lühikeseks ajaks.

Seisuga 22.7.53 oli Kirde-Eesti rannikul veel 99. piirivalvesalk (s/o 2345; väeosa tingnimetus oli vahepeal muutunud). Selle salga kordonid algasid Venemaalt (seal olid esimesed 11) Lebjažjest, Hara kordoni number oli siis üsna suur, vist 29 (salga viimased olid Juminda ja Kolga-Aabla kordon).

Ajavahemikus 10.1952–7.1954 likvideeriti Loksa komandantuur (see koondati võib-olla millalgi peale Stalini surma – seda tehti tollal paljude komandantuuridega üle NSV Liidu, seoses järjekordse relvajõudude vähendamisega).

Ilmselt siis likvideeriti Eestis ka 99. piirivalvesalk. Ent juba märtsis 1954 oli see asendatud 6. Punatähe ordeniga Gdynia piirivalvesalgaga (s/o 2294, juhtkond Rakveres). Ka selle salga kordonite numeratsioon algas vähemalt 1956. aastast Narva-Jõesuust ja kordoneid oli siis Narva-Jõesuust kuni Kolga-Aablani 21.

Piirivalve taotletud maade vormistamisega läks mitu aastat aega, vahepeal jõudsid vahetuda piirivalvesalgad. Hara kordoni (piirivalve objekti nr 228) maaeraldus kinnitati alles ENSV MN määrusega nr 005 31.07.1954, 3,88 ha, sh metsa 1,78 ha (riigi maafondist). Endise Loksa komandantuuri maa-ala numbri (230) all eraldati ENSV MN 31.7.54 määrusega nr 005 vaid 15×305 m suurune maariba piki Loksa ja Hara piiril olevat oja, ilmselt laskerajaks Hara komandantuurile ja kordonile.

1.1956 ja 1.1959 kandis Hara kordon järjenumbrit 19, postiaadress s/o 2294-F. 1.1959 oli üks allüksus ka Loksa sidejaoskonna aadressiga – s/o 2294-GD, ent see võis kuuluda Loksa KPP-le (kontrollpääsla, kontrolli- ja läbipääsupunkt).

Hiljem vähendati kordonite arvu mitmel korral ning Hara komandantuur anti üle 106. Punalipulisele (Tallinna) piirivalvesalgale, sellega koos ka Turbuneeme, Suurpea (1960. a-ni Pärispea), Hara, Tsitre ja Kaberneeme kordonid (vastavalt Haras asunud 1. piirivalvekomandantuuri 1., 2., 3., 4. ja 5. kordon).

Arvatavasti 1950. aastate lõpupoolel ehitati Hara ja vana kordoni vahele uus piirivalvekordoni hoone (1961. a kaardil on juba olemas), millele hiljem lisati täiendav otsatiib võib-olla komandantuuri jaoks. Vana kordonihoonet kasutati elamuna. Ehitati ka mitu kõrvalhoonet, neist uusim näib olevat nelja boksiga garaaž. Vähemalt 1980. aastate algusest oli kordoni kõrval ka 18 m kõrgune metallvaatlustorn.

1960. aastate alguses tehti kontrollpunkt tõkkepuu ja putkaga Hara koolimaja (hiljem raamatukogu ja sidejaoskond) juurde teeristile, bussipeatusest pisut Loksa poole. Hiljem tehti kontrollpunkt ka Lohjale algul tõkkepuu ja 1983.–1984. a paiku tellisputka Lohja talu aianurka. Kuna inimesed tulid autodega läbi savikarjääri, pandi ka selle juurdesõiduteele tõkkepuu üles. Siis sõitsid mõned Lohja õuest läbi. Lohja talu talli juures oli üks autokaupluse peatuskoht ning aeg-ajalt käisid selles poes ka piirivalvurid, kuigi ülemused olid neil selle ära keelanud.

1975. aasta lõpus või 1976. a alguses allutati Hara komandantuur uuesti 6. piirivalvesalgale ja nii jäi see kuni endise NL piirivalve lahkumiseni Eestist. Aastail 1976–1992 allus Hara komandantuurile (s/o 2294-P) kuus kordonit Vergist Kaberneemeni, lisaks mainituile Käsmu, Turbuneeme (1960–1970 Suurpea), Hara ja Tsitre kordon (7.–12. kordon, s/o-d 2294-Ž kuni 2294-N), komandantuuri väliõppekeskus asus teisel pool Hara lahte, Pärispea külas Pähknemännikus.

Hara kordonile kuulusid 1970.–1990. aastatel tehnilise vaatluse postid (metalltorn, 2 radarit + prožektorijaam) Virve, Juminda ja vist ka Leesi (viimane võis kuuluda ka Tsitre kordonile) külas, Tapurla sadama juures oli vist ainult kaitunnimehe torn. Küllap oli ka väiksemaid vaatlusposte (raadiolokatsiooniposte – enamasti 3×3 m üksikud tellishooned, traataiaga ümbritsetud, kolmjalal väikeradarite „Kredo“ jaoks). Maani purustatud varemed olid alles veel 2010. a vähemalt Tapurlas ja Juminda majaka lähedal, vist ka Hara saare vastas oleval Kõrve nukil ja Tapurla rannas võis olla teine veel.

Hara küla elaniku Ene Velströmi andmeil ehitati 1979. aastal piirivalve vaatlusposti hoone Hara küla Haagi ninale. Ka Virve Kolju nukil oli piirivalve vaatetorn ja prožektori plats, kust valgustati lahte. Lisaks kuur, kus oli sees piirivalvepost – majutuskoht umbes viiele mehele ja diiselgeneraator. Generaator oli millalgi sisse põlenud ja siis oli seda hakatud autoga kohale tooma.

1992. aastal anti Hara kordoni/komandantuuri linnak üle Eesti piirivalvele. 6. piirivalvesalga kordonid ja komandantuur viidi üle Eesti kagupiiri äärde Petserimaale.

Vabariigi Valitsuse määruses „Riigi omandusse jääva vara nimekirja kohta“ 25.10.1993 nr 328 on kirjas ka „Hara kordon: radarijaam, 2 vaatlustorni, 2 elamut“. Kuigi Eesti piirivalve sai endale Jumindal nii seniitraketidivisjoni kui mereväe raadiotehnilise rühma linnaku, peeti esialgu riigile vajalikuks ka Hara kordonit. Mainitud „radarijaam“ (tegelikult tehnilise vaatluse post) on tõenäoliselt Leesi oma, see oli korralikum kui Juminda post, teised võisid olla juba varem NL piirivalve poolt maha jäetud ja lagunema lastud. Ei tea, kas kordoni torn on siin kaasa arvestatud või oli siis peale Tapurla veel kuskil torn alles (Jumindal või Virvel).

Hara vanas kordonis asus lühikest aega ka Eesti piirivalve allüksus (objektivalve?), kuni otsustati vaesele riigile üle jõu käivad piirivalveobjektid rahaks teha.

Muu militaaria

Saksa suurtükipatarei

Sakslaste suurtükialuste kohad olid Lohjal, suurtükkide juhtpuldi asukoht Ale talu harulise männi juures. Saksa sõdurid olevat toodud Hara külla puhkusele ning jaotati majade vahel ära. Lohja talus oli paigal u 10 sõdurit, elasid kõik ühes toas. Sõdurid kaevasid kaevikuid Lohja rannas ja Ale talu juures Huntaugu tee ääres. Otsest vajadust nende järgi polevat olnud, kuid mõte oli selles, et anda sõduritele tööd. Lohja koplis oli saksa sõdurite punker. Lainela talus elasid ülemus ning adjutant, Tõrvaahjul rätsep ja kingsepp, Lõukas olid hobused. Kaasas oli arst, kes ravis ka kohalikke.

Mitmed Hara mehed varjasid end metsas, soovimata sõdida kummalgi poolel. Sõja ajal oli Hara ümbruses metsavendade onne, elati ka soo peal turbakuurides.

Kadapiku Kustav Ojasalu (snd 1892) päevikust, avaldatud raamatus „Hara ajarattas“, 2021:

„11.03.1944 – õhtul tuli 13 sakslast öömajale. Väga kenad poisid

13.03.1944 – Teen 20 sakslasele sauna. Äge vihtlemine. Suured tänud

15.04.1944 – Lohjal saksa kahurid üleval

21.–24.04.1944 – Sõidame Omakaitse õppustele Liivale. Kõva mahv peal. Laseme pomme ja kuulipildujat

25.07.1944 – Äge lahing – vene lennukid ja saksa sõjalaevad Hara lahes

5.08.1944 – Äge pommitus Hara lahes. 50–60 vene lennukit ja 11 saksa sõjalaeva

11.08.1944 – teen poistega oja kaldasse punkri

4.09.1944 – Tapurlas Omakaitse vahi teenistuses

15.09. 1944 – Õhtupoole kõva madin vene lennukite ja saksa laevade vahel

19.09.1944 – sakslased lasevad patareisid õhku

20.09.1944 – Plahvatused. Loksal lasta õhku sadamas

22.09.1944 – Vene kiirpaadid sõitsid Loksale. Täna langes Tallinn venelastele

23.09.1944 – Viime raadioaparaadid ära ja registreerita Loksal

26.09.1944 – Tulid venelased sisse Jussi majja ja Ahosse

29.09.1944 – Lähevad venelased külast välja Kolgakülla

18.11.1944 – Õhtu tulid kaks venelast öömajale

31.12.1944 – Venelased lasevad rakette ja püsse. …

1.01.1945 – Öösel käisid kaks venelast majas – tubakat, süüa, viina. …“

Nõukogude Balti laevastiku rannapatarei

8. armee Eesti NSV kaitse skeemil aprillist 1945 on märgitud lisaks kordoneile ka mereväe rannasuurtükipatarei paiknemine Loksa ja Hara vahel, praeguse Hara küla piires. See võis olla sama patarei, mis nii varem (nt 6.12.1944) kui ka hiljem (nt 22.8.1945) asus Jumindal (kolme 127 mm suurtükiga). Ent siiski võib olla tegu ka lihtsalt märkimisveaga.

Loksa sõjavangilaager

Loksal või selle lähedal asus vähemalt aastail 1946–1948 sõjavangilaager. See allus samuti Siseministeeriumile, nagu ka piirivalve esimestel sõjajärgsetel aastatel. Kohalike mälestustest nähtub, et ka Hara elanikel oli sellega kokkupuuteid.

Kadapiku Kustav Ojasalu (snd 1892) päevikust, avaldatud raamatus „Hara ajarattas“, 2021:

„8.–9.12.1946 – Kaks saksa vangi on Loksa laagrist ära jooksnud. Päeva läbi otsime saksa vange

20.06.1948 – Kaks saksa sõjavangi – ja kartulid, leiba, tubakat. Tegin tropid

22.06.1948 – Õhtul käis kaks saksa sõjavangi“

Tallinna Laevaremonditehase pioneerilaager „Volna“

Mais-juunis 1969 hakkas Tallinna Laevaremonditehas (allus algul NL kaitseministeeriumile ja 1960. aastatest Laevatööstuse Ministeeriumile, remontis ka sõjalaevu) ehitama Hara küla Haagi talu õue oma laagrit. Püstitati telkmajad, kohalik elanik Kustav Ojasalu palgati laagri komandandiks. Avati 15.6.1969. Laagris oli 40 voodikohta, kuid sageli oli seal kohal üle 300 inimese. Laagris käisid ka allveesportlased.