Arto Oll
Meremees 2018 nr 2, lk 14-16
Võrreldes teiste Balti riikidega, oli Eesti sõjalis-strateegiline olukord 1918. a märksa keerulisem, sest väikeriiki ohustasid samal ajal Nõukogude Venemaa Punaarmee ja Balti laevastik. Eesti mereväe lahinguvõimekus oli aga 1918. a novembris väga madal ning väeliik ei suutnud otseselt lahingutegevusse sekkudagi.
Detsembris 1918 olid eestlaste käsutuses ainult kaks kaitseliitlaste poolt üle võetud sõjalaeva – osaliselt soomustatud suurtükilaev „Lembit“ ja vahilaev „Laine“. Samas teostas N. Vene Balti laevastik juba operatiivtegevust Eesti vetes. Kuigi Balti laevastiku olukord oli Esimese maailmasõjaga võrreldes märkimisväärselt halvenenud, suudeti 1. detsembriks 1918 lahinguvalmidusse viia lahingulaev „Andrei Pervozvannõi“, ristleja „Oleg“, 8 miiniristlejat (hävitajat), 7 allveelaeva, 1 torpeedopaat, 4 traalerit ja 3 vahilaeva.
Kuigi merejõudude juhataja Johan Pitka juhtimisel sekkus Eesti väikesearvuline laevastikusalk juba 1918. a detsembris Põhja-Eesti lahingutegevusse, ei suudetud vastase alustega avamerel konkureerida. Pealegi polnud vähemalt esialgu võimalik Eesti mereväge sõjalaevadega täiendada ning ainult „Lembitu“ ja „Lainega“ poleks suudetud Tallinna merelist kaitset tagada. Kuid Pitka dessantoperatsioonid kujunesid üle ootuste edukaks, tekitades segadust Punaarmee taktikalistes liikumistes Põhja-Eesti rannikul. See omakorda oli häiresignaaliks Balti laevastiku juhtkonnale, kes asus kiiruga vastutegevust plaanima.
Detsembrikuus külastas Tallinna Suurbritannia sõjalaevade eskaader. Eskaadri ülema kontradmiral Edwyn Alexander Sinclairiga algatas Pitka tulemusliku koostöö. Tuginedes eri luureandmetele, levis info N. Vene Balti laevastiku Tallinna vallutamise operatsioonist. Teabe õigsust ei suudetud piisavalt kontrollida, kuid Sinclair pidas vajalikuks saata Tallinna kindlustamiseks kaks kergeristlejat ja kolm hävitajat. Esimesena jõudis Liepajast 21. detsembril kohale „Calypso“, millele järgnesid 22. detsembril „Wakeful“ ja „Vendetta“ ning 23. detsembril „Caradoc“ ja „Vortigern“.
Kuigi N. Vene Balti laevastiku peajõud saanuks kergesti likvideerida Pitka laevastikusalga, ei suvatsetud adekvaatse info puudumise tõttu riskida ofensiivsete mereoperatsioonidega. Esialgu tuli välja selgitada, milliste jõududega rünnatakse Punaarmee positsioone, kas Soome lahel teevad koostööd Eesti ja Suurbritannia sõjalaevad ning kus asub vastase operatiivbaas. 24. detsembril 1918 koostati Balti laevastiku staabis edasised tegevuskavad. Kavandatavast mereoperatsioonist pidid osa võtma lahingu laev „Andrei Pervozvannõi“, ristleja „Oleg“ ning miiniristlejad „Avtroil“, „Azard“ ja „Spartak“.
Plaani kohaselt pidid kolm miiniristlejat Põhja-Eesti rannikuvetes luuret tegema. Veendudes vaenlase sõjalaevade puudumises, pidanuksid laevad edasi sõitma Tallinna reidile ning tulistama linna suurtükkidest. Eesmärk oli provotseerida võimalikke sadamas asuvaid sõjalaevu, mis omakorda ründaksid miiniristlejaid. Eesti väiksema laevastikuga kokkupuutumisel pidanuks neid kohe ründama. Juhul, kui sadamast oleks väljunud suurem ja võimsam Briti eskaader, pidid miiniristlejad taganema.
Novik-tüüpi miiniristlejail olid selleks ka tehnilised eeldused, sest nende auruturbiinid suutsid laevade kiirust arendada üle 30 sõlme. Lahinguolukorra tekkimisel pidanuksid miiniristlejad avama brittide pihta suurtükitule ning taganemist teeseldes meelitama sõjalaevad juba eelnevalt ettevalmistatud kaitsepositsioonidele. Luureeskaadri toetuseks paigutati ristleja „Oleg“ Suursaare juurde ning lahingulaev „Andrei Pervozvannõi“ Šepelevi tuletorni lähedusse.
Vastavalt Briti eskaadri suurusele oleksid miiniristlejad võtnud esimese lahingu vastu Suursaare juures koos „Olegiga“. Suurema ohu korral pidanuks salk omakorda taganema „Andrei Pervozvannõi“ 305 mm suurtükkide kaitse alla. Operatsiooni läbiviimise ajaks määrati miiniristlejale „Spartak“ luurekäigu juhatajaks N. Venemaa Revolutsioonilise Sõjanõukogu liige Feodor Raskolnikov. Juba operatsiooni eel langes tehnilistel põhjustel rivist välja „Azard“ ning „Avtroilil“ tuvastatud masinarike lükkas aluse väljasõidu määramata ajaks edasi.
Perspektiiv operatsiooni edukaks läbiviimiseks oli seega juba kaotatud. Laevade koondis oli ilma jäänud kahest miiniristlejast, mis muutis edasise operatiivtegevuse küsitavaks. Uut infot saadi allveelaevalt „Pantera“, mille komandöri kinnitusel ei olnud Tallinna sadamas Suurbritannia sõjalaevu. Jättes „Olegi“ kaitsepositsioonile Suursaare juurde ning „Andrei Pervozvannõi“ Šepelevi tuletorni lähedusse, otsustas Raskolnikov 26. detsembril ainult „Spartakiga“ tulistada väidetavalt kaitsetut Tallinna. N. Vene miiniristleja sõitmist Tallinna lahe poole märgati juba Keri tuletornist. Kohe informeeriti Sadamate Valitsuse ülemat Treilmanni, kes omakorda teavitas lähenevast sõjalaevast Briti laevastikukoondise ülemat mereväekapten Bertram Thesigeri.
Britid olid selge ilma tõttu juba pikemat aega jälginud bolševike sõjalaeva liikumist Aegna ja Naissaare vahel. Thesiger otsustas „Spartaki“ omavolitsemise merel lõpetada ning kell 11.43 väljus Tallinna sadamast „Vendetta“, millele järgnesid kell 11.45 „Vortigern“, kell 11.52 „Wakeful“, kell 11.59 „Calypso“ ja kell 12.07 „Caradoc“. Meeskond „Spartakil“ oli sündmuste käigust šokeeritud. Laeva komandör vanemleitnant Nikolai Pavlinov võttis kohe kursi Suursaare poole, kuid õnnetuseks sõitis alus täiskäigul Kuradimuna madalale. Saadud sõukruvide ja -võllide vigastused ei võimaldanud põgenemist jätkata.
Vältimaks laeva hävimist koos meeskonnaga, heisati „Spartakil“ kell 12.32 valge lipp. Miiniristlejalt paigutati seitse ohvitseri koos 95 mereväelasega Briti laevadele ning „Vendetta“ pukseeris vigastatud aluse Tallinna. Brittide kätte sattunud laeva dokumentatsioon reetis ühtlasi „Olegi“ asukoha Suursaare juures. Thesiger otsustas tekkinud olukorra ära kasutada, rünnates ankrus olevat ristlejat ootamatult. Sama päeva õhtul sõitsid Tallinnast Suursaare poole „Calypso“, „Caradoc“ ja „Wakeful“. Öösel mööduti Tallinna reidile sõitvast miiniristlejast, mille pihta ei lubanud Thesiger tulistada.
Järjekordse vaenlase sõjalaeva ilmumisest informeeriti Tallinna jäänud hävitajate komandöre. Takistamaks tundmatu sõjalaeva marsruuti, said „Vendetta“ ja „Vortigern“ ülesande patrullida mereala Kerist põhja pool ning sundida alust muutma kurssi ida suunas. Briti eskaader jõudis Suursaare juurde 27. detsembri koiduvalguses, kuid vaenlase ristlejat sealt ei leitud. „Oleg“ oli eelmisel päeval peale Raskolnikovi hädasignaali kättesaamist sõitnud tagasi Kroonlinna. Seejärel otsustas Thesiger kinni püüda Tallinna poole sõitnud sõjalaeva. Selleks jaotati laevastik laiali, piirates punalaeva sisse viiest suunast. Alus osutus miiniristlejaks „Avtroil“, mis oli „Spartakit“ otsima saadetud. Laeva komandöril, vanemleitnant Viktor Nikolajevil ei olnud Briti eskaadri kohalolust aimugi. Nähes horisondil Briti hävitajaid „Vendetta“ ja „Vortigern“, sõitis Nikolajev ida poole „Wakefuli“ suunas, mistõttu manööverdas „Avtroil“ täiskäigul kirdesse, kus oli aga vastas „Caradoc“, ja seejärel lõunasse, kus sõitis ette „Calypso“. Põgenemise ajal teatati raadiotelegrammidega kujunenud olu korrast „Olegile“. Kui miiniristleja oli samal ajal viie aluse suurtükitule all, lasti puruks laeva raadioantenn.
Lootusetus olukorras „Avtroilil“ heisati 35 minutit kestnud põgenemise järel kell 12.00 valge lipp. Mohni saare juures peatunud aluse meeskond vangistati: 7 ohvitseri ja 138 mereväelast paigutati „Vortigernile“ ja „Wakefulile“. Miiniristlejale asus Briti meeskond, kes navigeeris aluse Tallinna. Sadamas anti vangid Eesti patrullide valve alla, misjärel viidi laevamehed ülekuulamisele. Hiljem paigutati mereväelased Naissaare vangilaagrisse.
Balti laevastiku luureoperatsioon lõppes katastroofiliselt, mis oli ilmekas näide punalaevastiku olukorrast. Tegevsalga sõjalaevade madal lahinguvõime oli eelkõige tingitud ebapädevatest meeskondadest. Sõjalaevastiku korrigeerimata operatiivtegevusele lisaks oli läbikukkumine tingitud Raskolnikovi kärsitust tegevusest ning suutmatusest olukorda asjatundlikult hinnata. Esialgu lihtsana tundunud operatsioon läks N. Venemaale maksma kaks moodsat miiniristlejat, mille britid võtsid kinni koos meeskondadega. Kokku langes vangi 247 mereväelast, kellest kaks komissari viidi Londonisse. Ülejäänud vangid anti eestlaste käsutada, neist asus 51 peatselt teenistusse Eesti mereväes. Vangi langenud miiniristlejatest oli merekõlblik ainult „Avtroil“. „Spartak“ jäeti Tallinna remonti, sest laeva sai kohapeal parandada. Meeskond komplekteeriti suures osas endistest kaubalaevastiku meremeestest ning ajutiseks komandöriks määrati kaugsõidukapten Johannes Paurmann. Tekkis küsimus, mis saab laevadest edasi. Briti Admiraliteedile oli see sõjasaak, mille kasutamine nende endi laevastikus ei olnud otstarbekas. Pealegi oli Suurbritannia Esimeses maailmasõjas ehitanud maailma suurima ja modernseima sõjalaevastiku. 28. detsembril 1918 saabus Tallinna admiral Sinclair vangi langenud bolševike sõjalaevu inspekteerima.
Esialgu otsustas ta tehniliselt korras „Avtroili“ oma eskaadriga kaasa viia. Vigastatud „Spartak“ pidi jääma Tallinna remonti, kuid suurtükid lubati eestlastel laevalt maha võtta ja rindele viia.
Siiski otsustati mõlemad alused laenulepinguga eestlastele üle anda. Vastavalt lepingu tingimustele anti miiniristlejad eestlastele kasutada ainult sõjategevuse ajaks ning hiljem tuli need tagastada merekõlblikena. Merejõudude juhataja päevakäsuga said laevad ka eestipärased nimed: „Avtroil“ nimetati „Lennukiks“ ja „Spartak“ omakorda „Wambolaks“.
2. jaanuaril 1919 kohtusid mereväekapten Thesiger ja kapten Pitka „Avtroili“ pardal. Pärast ametlikku laeva üleandmist pidas Pitka lühikese tänukõne, misjärel arvati alus „Lennuki“ nime all Eesti merejõudude koosseisu. See oli kõige suurem ja võimsam sõjalaev Eesti mereväes. Siiski ei saanud miiniristlejat kohe mereoperatsioonidesse kaasata.
Enne merele saatmist tuli üle kontrollida kõik laeva mehhanismid, masinad ja teha üleüldine kontroll tehnilise seisukorra üle. G. Luki juhitud Mereväe Koosseisu ja Tehnilise Varustuse Valitsuse tehnikaosakonnale tegi Laidoner ülesandeks „ Lennuk“ 6. jaanuariks sõjategevuseks ette valmistada.
Miiniristleja „Lennuk“ komandöriks määras Pitka seni „Lembitul“ komandör-instruktorina teeninud sakslasest vanemleitnandi Georg Veigelini. Intensiivse tööga saadi laev 6. jaanuari hommikuks korda: kolm katelt olid auru all, suurtükid korda tehtud, raadiojaam üles seatud ja teine turbodünamo ära parandatud. Rinde raske olukorra tõttu ei tehtud masinate katsetamiseks proovisõitu merel, vaid sõideti otsejoones toetama 1. diviisi vasakut tiiba.
