Robert Treufeldt
Tehnikamaailm 2010 nr 5, lk 60-63
Meie ajalootaju on kohati imelik. Vaadake raamatukaupluse riiuleid – jutte sellest, kuidas me 1940. aastal riigi käest andsime, on kordades enam kui neid, mis kirjutavad, kuidas see riik kakskümmend aastat varem kätte võideti: relvaga käes, kahel rindel venelaste ja sakslaste vastu! Ning toona olime me valmis oma kodumaad ka kaitsma. Selleks tuli kindlustada piir.
Eesti riik hakkas Vabadussõja Viru rindel välikindlustisi ehitama jaanuaris 1919. Suve lõpuks loodi juba välikindlustiste süsteem, mis hiljem etendas ka olulist osa Punaarmee pealetungide tõrjumisel Vabadussõja viimastel kuudel.
Esimene idapiiri kaitsekava koostati juba 1920. aasta märtsis. Sügisel 1920 hakati korrastama vanu kindlustisi ja rajama uusi. Jaanilinna ees taastati ka sakslaste poolt 1918. aastal ehitatud 8 km pikkune linnavõrgust elektrivoolu saav traataed. Töid jätkati veel 1921. aastal. Narva kindluse moodustasid punkrid, traattõketega kaitstud kaevikud ja ühenduskraavid, suurtükipositsioonid ning ringkaitseks ehitatud tugipunktid, sh isegi kindlustatud külad. Eesti piir pole enam kunagi olnud nii tugev.
Euroopa üldine rahunemine 1920. aastatel vähendas ka Nõukogude kallaletungi ohtu ning 1922. aastast lõppesid tööd kirde- ja kagupiiril. Välikindlustised segasid kohalikku majandustegevust, olid üsna lühikese ea ning kuluka korrashoiuga ning seetõttu loobuti nende lahingukorras hoidmisest. Suured alad läksid talude alla ja piiri kindlustamises tekkis seisak, mille jooksul isegi seniehitatu jäi unarusse.
Teine piirikindlustuskava koostati 1926.-1927. aastal. Selle kava järgi olevat Jaanilinna Keldrimäele 1931. aastal ehitatud Narva – Jamburgi tee tule all hoidmiseks suur raudbetoonpunker. Paraku pole selle ehitise kohta seni arhiivis andmeid leitud. Võimalik, et punkrina käsitletakse 1928-1932 ehitatud Vabadussõja memoriaali mingis osas taastatud sõjaaegseid kaevikuid ja blindaaže, kuid need olid puit-muld-tarindis. Praegu on need alad Venemaa valduses ja väliuurimistööd oleksid seal raskesti teostatavad.
Kolmas kava valmis 1932. aastal ning nüüd saadi ka senisest rohkem raha ja luba kasutada hädaabitöölisi. Esmalt kavandati 1933. aastal Narva jõe kaldale raudbetoonist punkrite liin ning Riigikülas (tegelikult küll Vaasa mõisa alal) ehitatigi 1934. aastal selle kava järgi ka üks kuulipildujapunker.
Järgmisena võeti ette Vasknarva – Jõhvi tee tõkestamine. Siin oli oht, et vastane läheb Narva jõe ülemjooksu kaudu mööda Narva jõe peakaitseliinist ja jõuab piki sealset ainsat soodevahelist teed Narva ruumis olevate Eesti põhijõudude selja taha. Teele kavandati kolm kaitsevööndit, aga ehitada jõuti ainult kolmandas vööndis – 1934. aastal rajati Agusalu küla lähedale neli kuulipildujapunkrit.
Kevadel 1935 viidi läbi katsetusi, mille käigus neid ehitisi ja Tallinna lähedale suurtükiväe polügoonile ehitatud koopiat tulistati isegi suurtükkidest. Tekitatud vigastused küll parandati, kuid kõrgem sõjaväejuhtkond polnud ehitiste omadustega rahul. Alustati uute ja tugevamate punkrite projekteerimist.
Vastase pealetungi aeglustamiseks kavandati ulatuslike alade üleujutamist, sildade, teede ja truupide õhkimist, puude teedele langetamist ning võsa läbipunumist okastraadiga. Narva ümbruses valmistati 1934. aastal õhkimiseks ette kuus vana silda, edaspidi ehitati Virumaal kuni 1939. aastani kõikidele uutele sildadele kokku 124 õhkimispesa või -klambrit.
Neljanda, 1937. aasta kaitsekava järgi oli Narva jõe läänekaldal uus liin üheksast kuulipildujapunkrist. Eraldi sillapea kaitses Jaanilinna, mille ees kulges poolkaares u 12 km pikkune kolmekordne positsioon. Hiljem, 1939. aastal projektis tehtud parandustega kavandati kirdepiiri 245 püsipunkrist tervelt 199 ehitist just sillapea positsioonidele.
Narva ja selle ümbrusse kavandati suurtükkide püsipositsioone. Sakslased olid 1918. aasta lõpul maha jätnud hulgaliselt vanu Prantsuse ja Vene suurtükke (1877.-1878. aasta mudelid) ja Eesti kasutas neid Vabadussõjas üsna ulatuslikult. Pärast sõda arvati need reservi ning enamik neist müüdi 1937. aastal välismaale (kaude jõudsid need siis Hispaania kodusõtta).
Nüüd otsustati järelejäänud suurtükid Narvas ja Narva-Jõesuus üles seada. Need lasid u 8 km kaugusele, seega oli peaaegu kogu Narva sillapea esine ala tule all. Suurtükialuseid, laskemoonavarjendeid jms ehitati augustist novembrini 1938 ning kuni sama aasta lõpuni seati relvi üles.
Narva-Jõesuusse ehitati puit-muld-patarei kolmele 152 mm kahurile ja kivist laskemoona- ja kahurikuurid. Rosona lõunapoolsesse jõesuusse kavandati positsioon kolmele 76 mm kahurile ning veel üks kuulipildujakaponiir.
Narva Sutthofi parki ehitati jõe äärde üks kuulipildujakaponiir. Sellest veidi lõunasse (praeguse Saksa sõjaväekalmistu ja autolammutuse vahele) rajati parki betoon-muldpatarei neljale 152 mm kahurile ja üks betoonist laskemoonaladu. Teisele poole Surnuaia (praegu Jõesuu) teed kavandati 2. suurtüki patarei maa-alale üks kerge positsioon 76 mm kahurile ja kivist abihooned.
Honori bastioni alale kavandati patarei kahele 229 mm mortiirile ja üks betoonist laskemoonaladu. Hermanni linnuse kirderondeeli tugevdati ja sinna ehitati üks betoonalus 76 mm kahurile. Pearaudteejaama ehitati silla suunas tulistamiseks veel üks puitalus 76 mm kahurile ja üks kivist suurtüki- kuur-laskemoonaladu. Jüri (aastani 1939 Georgi) saarele ehitati betoon- muldpatarei kolmele 152 mm kahurile ja üks betoonist laskemoonaladu.
Jaani linnusesse rajati patarei betoonist alustega kahele 229 mm mortiirile, ühele 76 mm kahurile (siin kinnitati kahur tumbale) ja üks betoonist laskemoonaladu. Jaanilinna postijaama rajati Jamburgi tee suunas tulistamiseks kerged positsioonid kahele 76 mm kahurile ning jaama kivilaut ehitati ümber laskemoonalaoks.
Kokku rajati betoonpositsioone neljale 229 mm mortiirile ning seitsmele 152 mm ja kahele 76 mm kahurile. Puit-muld jms kergeid positsioone taheti rajada kolmele 152 mm ja seitsmele 76 mm kahurile. Täpselt polegi teada, kas kõik kerged positsioonid ning nende laskemoonalaod, kahurivarjendid jms ka valmis ehitati.
Kogu projekt oli ka rahaliselt väga otstarbekas, sest suurtükipositsioonide ja ühe kaponiiri ehitus läks maksma u 55 000 krooni, aga selle raha eest ei saanud tollal isegi ühte uut kergesuurtükki osta. Nüüd aga täienes Narva sillapea kaitse paari suurtükiväerühmaga, millest üle poole olid raskerelvad.
Kirdepiiri kindlustustöid tabas ootamatu hoop 1938. aasta algul, kui selgus, et tööde kohapealne juht kapten Nikolai Trankmann (hilisem Nõukogude Liidu polkovnik ja Teise maailmasõja aegne sõjakurjategija) oli alates 1934. aastast müünud kindlustustööde plaane Nõukogude Liidule.
Töödele määrati uus juht, kapten Eduard Mullart (aastani 1937 Müllerstein; suri 1943. aastal Gulagis) ning kõik plaanid tehti ümber, mis aga tekitas tunduvat rahalist kahju ja ajakadu. Tehniliselt tuli ümbertegemine kaponiiridele kasuks, sest nende paiknemist muudeti maastikku paremini katvamaks, neid varjati maastikus paremini ning tugevdati ka nende tarindit.
Kirdepiirile tulnuks 1939. aasta suveks valminud uue projekti järgi ehitada kokku 245 (nt Eesti kagupiirile 503) raudbetoonpunkrit. Nagu tänapäeval on selgunud, oli kagupiiri eelistamine õige, sest Nõukogude 1939. aasta rünnaku suund oli eelkõige kavandatud Eesti ja Läti piirialale ning sealt edasi nende riikide sisealale.
Püsikindlustisi oli veel Narva-Jõesuu – Narva lõigul, Pljussa jõe suudmes Piimanina piirkonnas (praegu Narva veehoidla all) ning Narva jõe ülemjooksul Gorodenka ja Peipsi järve vahel. Vasknarvas järve ääres muuli peal oli algul kavas ehitis, kus all oleks olnud kuulipildujapunker ja ülal tuletorn. Veeteede amet keeldus aga kaasabist ning edaspidi kavatseti rajada ainult kuulipildujapunker, mis jäigi tegemata.
Kavandatud kaitseliin, mis tuntud kui „Laidoneri liin“ olnuks koos kiiresti rajatavate välikindlustistega (puit-muldtarindis kaitse- ja ühenduskraavid, kuulipilduja- ja püssilaskepesad, meeskonna- ja laskemoonavarjendid, traattõkked jms) vähemalt lühikest aega Punaarmeele arvestatav tõke.
Tegelikult töötati aeglaselt. Tööde haripunktil (august-september 1939) tegutses ainult umbes 500 inimest, neist pooled sõjaväelased ja pooled palgatöölised. Narva linna ja Kudruküla vahel valmis kümme kaponiiri, kuid tegemata jäid veel pinnase-, moondamis jms tööd.
Sealsed kaheksa ja Piimanina kuus kaponiiri olid sel ajal alles algfaasis, ehk alusmüüri, põranda ja alaseina järgus. Rohkem ei saanud ehitada, sest sarrusteras oli otsas ning alanud Teise maailmasõja tõttu polnud enam võimalik seda isegi piiri tagant kiiresti juurde osta.
Eesti oli jäänud piirikindlustustöödega hiljaks. Vähemalt rahuajal ei kavatsetud ka ehitada vähenõudlikumast materjalist lihtsamaid kindlustisi – vastupidi näiteks Nõukogude poolele, kus tihti oli oluline ehitiste hulk, aga mitte nende kvaliteet.
Eesti kavandas kaitsetegevust oma piirialadel, et mitte lasta võimalikul sõjal kanduda sisemaale. Tõenäoliselt loodeti vastu pidada rahvusvahelise abi kohalejõudmiseni.
Paraku oli sügisel 1939 olukord Euroopas muutunud. Pärast Molotov-Ribbentropi paktina tuntud lepingu sõlmimist 23. augustil polnud abi enam kusagilt loota. Eesti juhtkond otsustas selles olukorras loobuda sõjalisest vastupanust.
Kõigi ehitusprobleemide lahendus saabus seega 28. septembril 1939, mil Eesti vabariik kirjutas alla NSV Liidu sõjaväebaaside sissetoomise paktile. Eesti peatas 1.-2. oktoobril kõik ehitustööd, novembri alguseks ka abitööd ning piiri kindlustamine oli lõppenud.
Ühe viimase teadaoleva sõjalise ehitisena valmis Narva linnas detsembris 1939 moodne paekivist ja hoopis kergemast sardbetoonist tankitõrjekahurite lao- ja remondikompleks. See Hariduse tänava hoone on Narva purustamistest imekombel säilinud tänapäevani.
Pärast Eesti annekteerimist Nõukogude Liitu purustati kaponiirid tõenäoliselt juba augustis-septembris 1940. See aktsioon tundub kättemaksuna, sest sõjaliselt puudus sellise teo järele 1940. aastal ju vajadus.
Kõikidest kaponiiridest on järele jäänud varemed, kuid vähemalt viiest on säilinud ka olulisi osi. Osa ehitisi on säilinud maa sees ja 1952-1956 rajatud Narva veehoidla vee all. Ka praegu Venemaa käes olevatel aladel on säilinud palju ehitisi.
Hermanni linnuses olev mortiir on ainuke Eestis säilinud Eesti vabariigi suurtükk, mis on sinna toodud 1950. aastatel kunagisest Honori bastioni patareist. Praeguse Venemaa poolel Jaani linnuses asub aga sellele lisaks ainuke Eesti vabariigi suurtükk, mis on säilinud isegi oma algsel, 1938. aasta positsioonil.
