Herbert Lindmäe
Suvesõda Virumaal 1941 (Tartu 2002, lk 256-338)
Aaspere vald
Aaspere vallas tegutses Vatku-Hõbeda ja Ama Kesksoo laager. Vatku-Hõbeda laagris oli kuni 15 meest, nendest viiel relvad. Ama Kesksoo laager oli umbes 8-meheline. Relvad olid vaid pooltel meestest.
Liiguste lahing. Aaspere vallas algas partisanivõitlus 5. juuli (teistel andmetel 10. juulil) öösel Liiguste lahinguga Tallinn-Narva maanteel Liiguste küla lähedal 87. teetulba juures. Lahingu eel kogunesid keskööl Nõtke külla Ellikmaa tallu 13 relvastatud metsavenda. Otsustati minna Tallinn-Narva maanteele venelasi jahtima ja relvi hankima. Üle Koigi küla väljade läksid kolm meest maantee suunas luurele. Neile järgnes Liiguste jõesängi mööda Paul Tamme juhtimisel 6 metsavenda. Maha jäi 4 meest. Kui mehed jõudsid poolsada meetrit maanteest Liiguste koorejaama juurde, nähti Tallinn-Narva maanteel Narva suunas voorimas autosid ja soomusmasinaid. Voorimise vaheajal ruttasid mehed hüpetega maantee äärtpidi sinna, kus oli Kruuskopi talu heinamaal rünnakuks sobiv tihe pajuvõsa. Et viletsate relvade tuli oleks mõjusam, jäädi varitsusse 5-10 m kaugusele teest. Tule avamise märguandeks pidi olema vile. Kui teele ilmus sõiduauto miilitsameestega, andsid metsavennad vile peale põõsastest kaks kogupauku. Sellele autole järgnes teine sõiduauto ja külgkorviga mootorratas, mis samuti püssitulega vastu võeti. Autod lasti puruks. Enamlastel oli surnuid ja haavatuid. Surma said ka mootorratta juht, samuti külgkorvist vastu tulistanud sõitja. Samas sõitis Tallinna poolt enamlaste autobuss, mis kihutas metsavendade kuulide all kraavi. Lahingu ajal jõudis aga sündmuskohale tohutult pikk, sadakonnast veoautost ja soomusmasinast koosnev punaväe kolonn. Metsavendadele avati tihe kuulipildujatuli. Sõjasaagi kogumisest ei saanud olla enam juttugi. Metsavennad põgenesid kaotusteta, selja taga punaväelaste hurraahüüded ja tulistamine. Enamlaste vooris tekkinud segadust kasutades põgenes koos varustusega 14 (teistel andmetel 21) Eesti sõjaväelast, nende hulgas leitnant Henning. Osa sõjameestest ühinesid metsavendadega, osa aga otsustas matkata läbi metsade oma kodukanti. Et enamlastele jääks arvamine, et ründajateks olid soomlased ja nad ei kimbutaks lähikonnas külasid, jätsid metsavennad lahingukohale Soome vapiga täpsuslaskemoona tühje karpe. Samuti levitati jutte sakslaste ja soomlaste rünnakust. Otse Liiguste küla külje all peetud lahingu järel külarahvast ei tülitatud.
Aaspere vallamajalahing. 19. juuli öösel ründasid metsavennad Aaspere vallamaja. Seda piiras kakskümmend meest Riho Viirese juhtimisel. Vallamaja kaitsesalk oli viieliikmeline, relvadeks vintpüssid. Metsavendade nõudel tuli vallamajast välja kolm hävituspataljonist ja andsid ära oma relvad. Teised avasid vallamajast vastutule. Metsavennad tulistasid vallamaja seni, kuni sealt enam vastu ei lastud. Vallamajja tunginud Riho Viires sai keldrisse pugenud hävituspataljonlaselt surmava lasu. Metsavennad süütasid vallamaja, lootes, et majja jäänud hävituspataljonlased hukkuvad tules. Enamlased põgenesid aga keldriakna kaudu. Lahingus sai üks hävituspataljonlane haavata. Tules hävisid dokumendid vallaelanike ja varade kohta. See raskendas sundmobilisatsiooni läbiviimist ja varade rekvireerimist. Vohnja miilitsavoliniku Alfred Volke Venemaal antud usutluses meenutatakse: „Kella kahel paiku öösel nägime Aaspere pool tulekuma. Telefoniühendus Aasperega oli katkenud. Informeerisin nüüd Rakvere miilitsat, Riiklikku Julgeolekut ja tuletõrjet. Kui kohale jõudsime, oli vallamaja juba pooleni maha põlenud. Kohapealsed elanikud jutustasid, et bandiite olevat olnud umbes sada. Kolm Aaspere aktivisti oli vangistatud. Sms. Maas täitevkomiteest oli jäänud põlevasse majja. Üks ründajatest, keda tunti ümbruskonnas Peetri Richardi nime all, olevat aknast sisse roninud ja hüüdnud: „Anna alla! Käed üles!“ Maas tabas teda kahe lasuga. Peetri Richard kukkus põrandale ja põleski sisse. Maas ise aga hüppas aknast välja ja pääses minema. Enne seda heitsid bandiidid vallamajja kodusel teel valmistatud granaate, mis haavasid Maasi näost ja kätest. Kolme vangistatu saatus jäigi teadmata.“
Vallamaja ründamisele järgnesid hävituspataljonlaste karistusretked. Nii oli Villem Soo 20. juulil hävituspataljonlaste suure jõuguga Võipere külas. Otsiti vallamaja ründajaid. Maha põletati Peetri talu (R. Viiresse isakodu). Kaks talu rööviti paljaks ja arreteeriti inimesi. Selle kohta meenutab miilitsavolinik Alfred Volke: „Juhtnööriks oli meil: need, kelle osavõtt banditismist on kindlaks tehtud, kohapeal maha lasta, nende majad maha põletada ja varandus konfiskeerida. Peetri talu oli sõna tõsises mõttes kraamist tühjaks kantud. Panipaigad asusid rukkis, metsas, jne. Otsisime selle üles ja kogusime kokku. Kodus oli ainult vanaema. Käskisime viimast majast väljuda ja süütasime talu. Haarang mingisuguseid tulemusi ei andnud.“
22. juulil korraldas poolesajameheline miilitsate, hävituspataljonlaste ja punaväelaste jõuk haarangu Kihlevere, Au küla, Aaspere ja Võipere vahelistes metsades ja heinamaadel. Metsavendade laager oli aga kolinud Viitna-Sumuva metsadesse. Küll jäid haardesse kolm ennast üksikult varjanud metsavenda. Üks neist sai surma, kusjuures kaks pääses haavatuna põgenema. Külasid seekord ei rüüstatud. Eksikombel sattusid enamlased omavahel tulevahetusse, mistõttu kaks hävituspataljonist said raskesti haavata.
Loobu metsavahelahing. 28. juulil toimus Loobu lahing Aaspere, Vohnja ja Palmse valla piiride ristumiskoha lähedal, kus metsavennad ründasid Tallinn-Narva maanteel Loobu metsa vahel venelaste autovoori. Metsavendi oli 15, nende hulgas Vihula ja Aaspere valla mehi. Neid juhtis v-leitnant Alfons Rebane. Metsavennad tõkestasid Tallinn – Narva maantee teele lastud puudega. Kui voori liikumine takerdus, avasid metsavennad metsast tule. Tulevahetuses lasti kaks enamlaste autobussi kraavi. Venelastel oli surnuid ja haavatuid. Metsavennad taandusid.
6. augustil sattus Aaspere asunduses hävituspataljonlaste kätte metsavend Arvi Laanemaa. Tema laip leiti metsast. Ohvril olid täägitorkejäljed. A. Laanemaa on maetud Haljala koguduse kalmistule.
Enne Saksa vägede tulekut oli metsavendadel Aaspere valla piires rida kokkupõrkeid taganemisel metsadesse valgunud venelastega. Metsavendi juhtis v-leitnant Alfons Rebane. Sakslastele anti 6. augustil üle Aaspere ja Vihula metsades vangi võetud paarkümmend punaväelast.
Assamalla vald
Assamalla vallas tekkisid metsavendade Kadila, Lasila ja Linkaevu laagrid.
Kadila metsavennad (laagrivanem kaitseliitlane Karl-Rudolf Avasalu) pesitsesid Kadila küla lähedal metsas. Metsa mindi juba 22. juunil. Meeste suurem arv oli 33, nendest 28 relvastatud.
Lasila metsavendade laager tegutses politseinik August Kanguri juhtimisel Lasila – Saksi metsades. Mehi oli 10 ümber, pooltel neist olid relvad.
Linkaevu metsavennad varjasid ennast Linkaevu metsas. Lähemad andmed laagri kohta puuduvad. Küll on teada, et mehed läksid seal peagi laiali.
Kadila metsavennad käisid mõned korrad Raeküla – Kullenga teeristil relvade hankimiseks venelastele oma sõnutsi lõbu tegemas. Seal valmistati laskurpesad, maskeeriti need ja korraldati varitsus. 24. juulil olid varitsuses 16 Kadila meest K.-R. Avasalu juhtimisel. Tuli sõiduauto, sõidukis 2 bolševikku. Mõlemad tulistati surnuks. Dokumentide järgi oli tegu parteitegelastega. Raeküla – Kullenga teeristil vallutatud auto jäi metsavendadele.
26. juulil langes Karunga külas tehtud haarangul Ants Mühlberg.
Metsavennad said 30. juulil teada, et Nurmetu külas peatub 5 punaväelast. Mehed ruttasid enamlasi relvitustama. Need olid aga liikunud juba külast välja metsavendadele vastu. Tulevahetuses langes metsavendade sidemees Osvald Tüli (17) Küti valla Koeravere küla Seebeli talust. Metsavennad taandusid.
30. juulil tulistasid K.-R. Avasalu 12 metsavenda Raeküla – Kullenga teeristil 3-mehelist punaväelaste patrulli. Üks punaväelane sai surma, teised kaks põgenesid. Saagiks saadi vintpüss. 31. juulil vangistusid K.-R. Avasalu metsavennad Raeküla – Kullenga teeristil 5 punaväelast. 1. augustil tulistasid metsavennad kolmemehelist punaväelaste patrulli Pritsu kuusikus. Tulevahetuses tapeti üks punaväelane.
2. augustil ründasid Ev. Otsa 4 metsavenda relvade hankimiseks Veadla külas kolme punaväelast. Üks neist tapeti, kaks põgenesid.
Kadila külas olid punaväelased lausa nuhtluseks: rööviti karistamatult külaelanikke. Metsavennad hiilisid külla ja lasid rahvamaja ees püstolist maha ühe venelase. 3. augustil pidasid K.-R. Avasalu 20 metsavenda Kadila külas lahingu 15 punaratsanikuga. 4. augustil tulistasid nad Kadilas kahel korral üksikuid marodeerivaid punaväelasi. Kaks punaväelast tapeti, teised põgenesid.
Ööl vastu 6. augustit tulistasid punaväelased suurtükist metsavendade laagrikohta, kuhu langes mitu mürsku. Metsavennad olid aga sealt juba lahkunud. Loodi side sakslastega ja anti neile vajalikke luureandmeid. 6. augustil kell 5 hommikul algas sakslaste suurtükituli ja juba esimeste mürskude lõhkedes panid enamlased jooksu. Metsavennad võtsid Inju-Merikülas vangi venelaste suurtükituld juhtinud punaväelased. Enne sakslaste tulekut puhastasid metsavennad Inju-Meriküla venelastest. Sakslastega koos sõdinud metsavennad koondusid Koeraveres.
Avanduse vald
Avanduse vallas ei alustatud küüditamist kohe esimesel päeva, 14. juuni öösel, mistõttu saadi sellest varakult teada. Üheks küüditatavate hoiatajaks oli kohalik miilitsavolinik H. Toome. Meeste otsus oli: keegi ei lase ennast elusana ära viia. Perekonnad saadeti kiiresti kaugemale sugulaste või sõprade juurde varjule. Esimesed metsavennad olidki küüditajate käest pääsenud mehed: Isamaaliidu liige algkoolijuhataja kapral Meeme Mälgi, O. Harilo ja A. Peddai, samuti kapten Orr Tallinnast jt. Simuna meeste grupp M. Mälgi juhtimisel otsis varju Simuna lähedal Peetla rabas.
Avanduse vallas varjasid metsavennad end ka Sirevere küla lähikonnas (kaitseliitlane S. Raidmaa jt), Sootaguse küla ümbruse metsades (lipnik J. Mikkor jt), Luhe rajoonis ning Kurtna-Kärsa kandis (laagri juht kaitseliitlane G. Vainola). Sirevere metsavendi oli umbes 10, Sootaguse laagris 40, Luhe laagris 40 ja Kurtna-Kärsa laagris 20 meest.
3. juuli õhtul võtsid lipnik J. Mikkori 16 metsavenda Rohu-Sootaguselt ette Avanduse vallamaja ründamise. Õhtuvidevikus piirati vallamaja ümber. Tulevahetuses sai haavata tuletõrjevalves olnud mees. Loodeti tabada Villem Sood, kuid ta oli enne rünnakut vallamajast lahkunud. Kui hävituspataljonlased Simunast kohale jõudsid, tuli metsavendadel taanduda. Metsavendi jälitati rabaservani. Hävituspataljonlased jäid mõneks päevaks vallamaja juurde. Koos punaväelastega korraldati V. Soo juhtimisel ümbruskonnas haaranguid.
Avanduse valla täitevkomitee esimees Hugo Vettik tahtis 5. juulil oma perekonna evakueerimiseks kasutada piimaühingu veoautot, mis seisis Kurtnal. Seda talle ei antud. Selle peale ähvardas H. Vettik: „Selle eest peab pool Avanduse valda vastutama“. Oma ähvarduse täitmiseks tellis ta 6. juulil telefonitsi välja karistussalga, et sõita Kurtnale. Karistussalga väljasõidust said aga teada metsavennad. Metsavendade juht G. Vainola kutsus kaasa Karl Lepiksaare ja Sillamaa ning jalgratastel sõideti kiirustades Simuna poole enamlastele vastu. Simuna surnuaia juures kohtuti karistussalgaga. Ees sõitis sõiduautol Avanduse valla täitevkomitee esimees H. Vettik ja paar-kolm miilitsameest, seejärel autobussitäis hävituspataljonlase Metsavennad avasid sõiduauto pihta vintpüssitule. Tulevahetuses tapeti H. Vettik ja üks miilits. Enamlased pöördusid Simunasse tagasi. Nii tõkestasid metsavennad 6. juulil karistussalga sõidu Kurtnasse ning kaitsesid Kurtna küla rüüstamise ja hävingu eest.
8. juulil olid enamlased sõiduauto ja autobussiga taas karistusretkel. G. Vainola 8-meheline salk varitses neid Hirla metsateel. Tulevahetuses Väike-Tammiku ja Karjamaa talude vahel sõiduauto põgenes. Peagi jõudis enamlastele appi kaks veoautotäit hävituspataljonlase Lahing kestis üle 3 tunni. Enamlastel oli langenuid ja haavatuid. Karistusretk jäi katki. Metsavendadel kaotusi ei olnud.
Metsavendadel oli enne sakslaste tulekut enamlastega veel teisigi vähemaid kokkupõrkeid. Bolševikud uskusid, et metsas on suured metsavendade jõud ega söandanud haarangule tulla.
Erra vald
Erra valla esimesi metsavendi oli endine vallasekretär ja 1938. aastal moodustatud Riigivolikogu liige Juhan Piirimaa. Pärast vallasekretäriametist vallandamist asus ta tööle Sondas Tarvitajate Ühisuses raamatupidajana. Kuna NKVD jälitas J. Piirimaad, otsustas ta 27. aprillil kaduda. Ta ilmus välja alles pärast enamlaste võimu lõppu.
Valla piiridesse jäid Kiviõli ja Sonda. 15. juunil kohtusid Kiviõlis lipnik Otto Lauri, leitnant Jaak Varik ja kaitseliitlane J. Lumiste: otsustati moodustada relvastatud salk juhuks, kui peaks puhkema sõda. Nende eestvõtul läksid 25. juunil metsa 17 relvis meest. Laagrisse jäädi Maidla asunduse heinamaadele. Metsamineku esimesel päeval lasksid Kiviõli mehed maha Maidla valla kommunisti (teadaolevalt Osvald Amose), kes oli nende järele luuranud.
Uljaste 7-meheline metsavendade laager oli Põdri küla lähedal Uljaste soos ja Sonda metsas lõuna pool laiaroopalist raudteed. Metsavendade juhiks oli kaitseliitlane Julius-Eduard Veskus Uljaste külast. Mehi aitas toita J.-E. Veskuse abikaasa, kes viis neile sohu kokkulepitud kohta süüa.
Nüri metsandikus oli kaks Sonda-Nüri metsavendade laagrit. Esimeses laagris oli mehi 37, relvi vähem kui pooltel. Laagrivanem oli kaitseliitlane Anton Võhma. Teises Sonda-Nüri laagris oli mehi vaid 10, pooltel relvad. Juhtideks olid kaitseliitlane seers Tarmo Velliste ja n-seers Aleksei Kurg. Metsavendi toitis Nüri küla. Talunikud ajasid oma loomad metsa, mistõttu piima oli laagris küllaga.
Mujalt Erra valda tulnud metsavendade raudtee-äärne Kestla – Satso – Aseri laager paiknes Aseri raudtee ja Satso küla vahelises metsas. Metsavendade juhtideks olid leitnant Leo Kuusik (teistel andmetel leitnant Otto Kuusik) ja veebel Jaan Tabur. Mehi kogunes laagrisse 90 ümber, nendest kandis relva kolmandik. 17. juulil laager lagunes enamlaste haarangu tõttu.
Liignurme vahtkonnas oli leitnant Kaarel Innuse 20-meheline laager, nende hulgas mehi varemast Aseri raudteeäärsest laagrist. Samuti valis Liignurme vahtkonna oma varjamiskohaks Viru maavanem, 1938. aastal moodustatud Riigivolikogu liige, Kaitseliidu Viru Maleva pealiku abi erukapten Karl-Eduard Pajose vähese relvastusega poolesajameheline Purtse jõetagune metsavendade laager.
Erra valla metsavennad ise enamlastega sissisõtta ei kippunud, sest relvastus oli nõrk. Küll aga olid Erra valla piires aktiivsed väljastpoolt tulnud metsavennad.
17. juulil said Aseri raudtee ja Satso küla vahel paiknev leitnant L. Kuusiku laager andmeid, et Aserist väljub keskpäeval rong Eestist Venemaale viidava röövitud varaga. Otsustati rong kraavi lasta. Umbes 30 metsavenda eesotsas leitnant L. Kuusiku ja veebel J. Taburiga asusid varitsusse. Selgus aga, et mehed olid hiljaks jäänud: rong oli Aserist juba tund aega tagasi väljunud.
Sellal, kui mehed varitsesid asjatult rongi, toodi neile laagrist sõna, et Kiviõlist on välja sõitnud hävituspataljonlased ja miilitsamehed ning ilmselt tehakse haarang metsavendade laagrile. Varitsus tõmbus laagrisse tagasi. Teistest jäi maha veebel J. Tabur koos teise metsavennaga: nad jäid ootama Aseri poolt lähenevat dresiini. Dresiinile avati Aseri ja Sonda vahel 40 sammu pealt tuli. Venelased jooksid metsa. Metsavennad lükkasid dresiini kraavi ja läksid teistele laagrisse järele.
Leitnant L. Kuusik kutsus laagrist kaasa 3 sõdurit ja neljakesi mindi vahiposte kontrollima. Esimesel postil ei olnud kedagi. Hiljem selgus, et mees jooksis haarangu eest valvepostilt ära ja sattus lähedal asuva Metsakulli talu juures venelaste kätte. Metsavend lasti maha. Samas kuulsid metsavennad äkki eemalt paksust tihnikust lähenevast enamlaste ahelikust venekeelseid käsklusi. Sellest selgus aheliku liikumissuund. Enamlaste ahelik liikus paremale. Aheliku pikkus jäi aga selguseta. Metsavennad jooksid tihedas võsas piki ahelikku, selgitamaks haarangu ulatust. Põõsalisel heinamaal ei olnud aga enam võimalik märkamatult edasi joosta ja mehed peitsid ennast kahte tihedasse pajupõõsasse, et enamlaste ahelik läbi lasta. Kuna põõsad olid madalad, jäi ühel sõduril püssitääk otsapidi paistma. Miilitsate ja punaväelaste segaahelik liikus üle heinamaa, põõsaid läbi otsimata. Ahelik oli tihe, meeste vahe ahelikus vaid umbes 5 meetrit. Maarajad tulid laskevalmis püssidega ja metsavennad hoidsid hinge kinni, käsigranaadid käepärast. Läks Õnneks. Samas märkasid enamlased rohul värskeid jalajälgi. Selle kohta arvati, et küllap on oma mehed siit juba läbi läinud. Haarajad möödusid peidusolijatest nii lähedalt, et mehed tunnistasid hiljem: surma haisu oli juba tunda!
Haarajad olid jõudnud poolesaja meetri kaugusele, kui korraga leidsid nad punaarmeelse laiba – haavatuna dresiinilt põgenenud punaväelane oli seal surnud. Nüüd anti käsk pöörduda tagasi ja kõik põõsad läbi otsida. Metsavennad nägid, kuidas enamlased asusid põõsaid tääkidega läbi torkima. Mehed roomasid oma peidukohast põõsaste varjus tihnikusse ja hiilisid ohtlikust paigast eemale. Mindi Aseri raudtee suunas. Eesmärk oli pääseda üle raudtee lääne poole, kus oli Kuresoo ja suuremad padrikud.
Raudtee ääres satuti enamlastele, kes varitsesid kadakapõõsastes: üks metsavend märkas äkki, et kadakapõõsas liikus. Pikemalt mõtlemata tulistas ta põõsast ja sealt kukkus välja surnud punaväelane. Metsavendade pihta avati kuulipildujatuli, kuid kuulid lendasid kõrgelt üle. Leitnant L. Kuusik heitis käsigranaadi, see sundis kuulipilduja korraks vaikima. Mehed ületasid hüpetega raudtee. Sellal tulistati kuulipildujast uuesti ja täpsemini – põlvekõrguselt lastud kuulid rebestasid leitnandi kalifeepükse, kuid mehe jalad jäid terveks. Joosti sadakond meetrit ja viskuti hingetutena maha. Kell oli juba 9 õhtul. Roomates ja hüpetega taganeti järk-järgult Kuresoo suunas. Sellal, kui üks metsavendade paar roomas tahapoole, kattis teine paar püssitulega taganemist. Enamlased jälitasid metsavendi, kelle kuulidest langes mõnigi haaranguline. Metsavendade jälitamine kestis üle Kuresoo lõunaserva öö läbi ja veel järgmiselgi päeval. Üks metsavend sai kerge jalahaava, see aga liikumist ei takistanud. Kui metsavennad jõudsid õhtul kella 5 paiku välja Voorse lähedale, lõpetasid enamlased paarkümmend tundi kestnud jälitamise. Surmväsinud metsavennad jäid puhkama Uljaste järve lähedale padrikusse. Pärast puhkust ei otsinud nad enam üles oma laagrit, vaid suundusid Pohlaharusse ja sealt üle Sirtsi soo ning ühinesid sealsete metsavendadega.
Sellal, kui leitnant L. Kuusiku mehed pidasid enamlastega lahingut, suundus Aseri raudtee ja Satso küla vahel paiknenud metsavendade laager veebel J. Taburi juhtimisel nende selja tagant Härjapea küla alla metsa. Metsavendade laagrist ida pool sattusid hävituspataljonlased samal ajal vastamisi Vene piirivalvuritega ning lõid eksikombel omavahel maha lühikese ja ägeda lahingu. Oli surnuid ja haavatuid.
Metsavendade laagriplats hävitati. Venelaste kätte langes ka sinna mahajäänud metsavendade auto, millega leitnant L. Kuusik oma meestega oli punaväe ešelonist põgenenud.
28. juulil kella 4 paiku tulid Puisma külla kitsarööpaliselt raudteelt 4 venelast. Nad olid dresiiniga sõitnud Mustveest ja nõudsid lähemast väiketalust süüa. Kui nad raudteele tagasi pöördusid, varitsesid neid Puisma raudteekäänakul soises võsas 6-meheline metsavendade salk Sirtsi soo Tamme laagrist. Metsavennad olid dresiini kraavi lükanud. Tulevahetuses kergelt haavatud politruk ja punaväelane põgenesid läbi metsa Sondasse. Kaks haavatud punaväelast põgenes samasse tallu, kus nad olid söönud. Metsavennad tulid tallu järele ja lasksid nad seal tulevahetuses maha. Punaväelaste relvad võeti kaasa. Tund hiljem tulid enamlased Sondast haarangule, kaasas haavatud politruk. Talust leiti tapetud punaväelased. Dresiin tõsteti kraavist raudteele, tassiti sellele laibad ja sõideti Sondasse.
29. juulil läksid Nüri metsandiku laagri 8 metsavenda Gerald Luppe juhtimisel läbi metsade luureretkele, et tungida kallale vene patrullile ja hankida relvi. Mehed suundusid Vana-Sonda küla kohalt laiaroopalisele raudteele. Raudteevalvurilt saadi teada, et Kiviõli poolt on tulemas 8-meheline venelaste patrull. Enamlasi otsustati rünnata Vana-Sonda ja Varenurme küla vahelisel raudteelõigul. Varitseti metsatukas. Lõuna ajal tulidki venelased mööda raudteed. Kui nad jõudsid metsatuka kohale, tulistati neid kogupauguga. Üks venelane kukkus rööbastele, teised hüppasid raudteetammi taha. Kes sai, jooksis paanikas Sonda poole. G. Luppe hüppas raudteele, haaras langenu vintpüssi ja mõned padrunid padrunitaskust. Rohkemaks aega ei olnud, sest paukude peale tuli Sonda poolt dresiin punaväelastega. Metsavennad põgenesid. Dresiin peatus lahingukohal, kus korjati raudteelt ja raud teetammi tagant üles paar-kolm langenut. Metsavendi sel päeval ei jälitatud. Küll korraldati haarang järgmisel päeval. Metsa aga ei julgenud haarangulised minna.
3. augustil tegi Uljastel ennast üksikult varjanud metsavend Jõhvik mõtlematu teo: öösel kella 2 paiku viskas ta oma kodutalu lähedalt rukkist Kabala poolt sõitva autokolonni viimasesse autosse käsigranaadi. Esimesest maailmasõjast pärit granaat ei lõhkenud. Venelased peatasid auto, tormasid Jõhvika tallu, kus tapsid metsavenna venna Gustav Jõhvika (64).
8. augustil oli 4-1 metsavennal (teistel andmetel Ed. Männil) Nüri metsandikus tulevahetus 16 enamlasega. Kaks enamlast langes, neli andis ennast vangi. Teised põgenesid. Saagiks saadi 2 vintpüssi.
Kiviõlist põgenesid punaväed ilma lahinguta. 10. augustil oli Erra vald enamlastest vaba.
Haljala vald
Küüditamisest pääsenud mehed varjasid ennast Haljala valla metsades. Nende hulgas olid 1938. aastal moodustatud Riigivolikogu liige lipnik Arnold Tartu, vallavanem Georg Nõlvak jt. Sõja algupäevadel oli metsavendluse üheks organiseerijaks ka Kaitseliidu Haljala kompanii relvurpealik n-seers Villem Raudkivi VR II/3.
Sõja algul oli Haljala metsavendade suuremaks kogunemiskohaks Haljala lähedal Võle-Nuudi metsas asuv Võle laager. Metsavendade juhiks oli lipnik Arnold Tartu. Laagris oli kuni 32 meest, nendest 20 relvis. Koos meestega oli metsa tulnud ka naisi. Kaasa oli toodud hobuseid, riide- ja muud kraami.
Veltsi laager oli Veltsi metsas. Laagrit juhtis Kaarel Raudkivi. Mehi oli laagris kuni 20. Tosinal meestest olid relvad.
Lihulõpe metsavendade laager paiknes Lihulõpe küla lähedal. Laagrit juhtis n-seers Villem Raudkivi. Mehi oli laagris 10 ümber. 25. juulil ühines laager Võle laagriga.
Männiku laagri 11-meheline salk pesitses Männiku külas. Metsavendi juhtis Gustav Org.
Sudisoo laager paiknes Varangul Sudisoo metsas. Metsavendi oli kuni 50, relvi kümmekond. Mehed olid Sudisoo metsas 26. juulist peale.
Põdruse laagripaik (metsavendade juht leitnant Edvard Vahuri) oli Põdruse küla lähedal Tammispea metsas. Metsavendi oli umbes 30, relvi 10 ümber. Laagris olid metsavennad 23. juulist.
2. juulil umbes kell 3 ründasid 11 Võle metsavenda lipnik Arnold Tartu juhtimisel Rakvere-Võsu maanteel enamlaste sideautot. Autol olid 3 punaväelast ja 5 Eesti sidetöötajat, kes parandasid metsavendade poolt lõhutud telefoniliini. Punaväelased tapeti. Samuti sai lahingus surma üks ja haavata kolm sidemeest, kuigi tavaliselt metsavennad eestlastest telefoniliini parandajaid ei puutunud. Saagiks saadi 2-3 vintpüssi ja üks automaatpüss. Sideauto sõidutati metsavendade laagrisse.
6. juulil tabati haarangul metsavend Ülo Salusaar, kes sattus üle tee joostes enamlaste auto ette. Tema saatusest ei teata midagi.
Võle lahing. 7. juuli hommikul jõudis metsavendade laagrisse Nuudi metsa sõnum sellest, et kolm autotäit punaväelasi, punamadruseid ja miilitsaid, kokku sadakond meest, on sõitnud Võle küla alla. Plaanis on ilmselt suurem haarang Võle laagrile. Haarangut juhtis Võlest pärit Virumaa miilitsa operatiivosakonna ülem Tammo Raias, kes kandis oma koduküla rahva vastu vimma. Hommikul kogunesid haarangulised Võle küla juures Mullamäele. Sealt sõitsid nad Annikvere kaudu Kandlele, kust taheti metsavendi ootamatult rünnata. Samuti tuli ka Haljala poolt mitu autotäit miilitsamehi, kes peatusid metsa ääres Nuudi talu juures. Mahalaskmise ähvardusel nõuti andmeid metsavendade kohta, kuigi metsavendade laagri asukoht oli enamlastele niigi teada.
Metsalaagrit haarati eest ja külgedelt. Laagris oli sellal 30 meest, relvadeks peamiselt jahipüssid ja revolvrid või püstolid ning mõni vintpüss ja venelastelt võetud automaatpüss. Veel oli metsavendadel 8 vankripussidest tehtud käsigranaati.
Metsavendade vahipostidel oli ette nähtud taandumistee laagrisse. Kuid maantee ääres vahipostil olnud metsavennad lõigati haarangus laagrist ära. Nad hüppasid puu otsast alla ja said põgenema. Eest lähenevad enamlased tulistasid ägedalt, külgedelt läheneti aga käratult. Ümberpiiramisest polnud metsavendadel enne aimu, kui märgati enamlaste ahelikke lähenemas kahelt poolt. Laagrile anti taganemiskäsk. Teed taganemiseks tuli murda tulega. Taganeti üle lagendiku. Seetõttu nõudis haardest pääsemine ohvreid. Nii jäid enamlaste kuulipildujatules 7. juulil langenutena Võle küla Alemaa talu karjamaal maha neli metsavenda: Bernhard-Johannes Kivijärv (19) Veltsi külast, Endel Pukspuu (25) Vanamõisa külast, Otto Rätsep ja Oskar Vihtma (23) Aru külast. Tulevahetuses sai B.-J. Kivijärve kõrval raskesti haavata lipnik Arnold Tartu. Samuti sai taganemisel jalast haavata Endel Orupõld. Mõlemad haavatud pääsesid eluga. Enamlastel oli hulk surnuid ja haavatuid. Metsavennad põgenesid Tatruse alla sohu, kus varjati ennast mitu päeva. Enamlased hävitasid Võle laagripaiga. Nende kätte jäi ka 2. juulil enamlastelt äravõetud sideauto ja 6 relva. Laagrist leitud metsavendade varustus, samuti toiduvarud osalt põletati, osalt (raadioaparaat, paremad rõivad jm) viidi kaasa. Haarangud kestsid järkude kaupa veel terve päeva ja öö tagantjärele. Taevavõlvil loitis tulekuma – põles lipnik A. Tartu kodu. Tartu-nimelise bandiidi maja põletati maha, nendib oma usutluses Võlel haarangutes osalenud miilitsamees Johannes Purk.
B.-J. Kivijärv, E. Pukspuu, O. Rätsep ja O. Vihtma on maetud Haljala koguduse Kakumäe kalmistule.
10. juulil olid taas haarang Võle metsas, samuti Põdruse küla lähedal, 14. juulil Veltsi külas ja metsas. Veltsis peetud haarangul viidi kaasa kolm metsavendade sugulast. Maha lasti ühe kutsealuse 16-aastane õde. Metsavennad hukkasid seepeale kättemaksuks kaks kohalikku bolševikku. 19. juulil korraldasid enamlased järjekordse haarangu Põdruse küla ümbruses.
Et Võle lahingu kaotuste eest kätte maksta, samuti hävitada valla asjaajamine, otsustasid metsavennad rünnata Haljala vallamaja. See pidi toimuma 26. juulil. Kuna selgus, et omavalmistatud käsigranaatidel süütenöör ei põle korralikult, tuli neil süüde asendada. Seetõttu lükati rünnak edasi 28. juuli õhtule. Kuna lipnik Arnold Tartu oli haavatud, jäi rünnaku juhiks August Annus. Rünnakuplaani kavandas major Peeter Kabja. Kell 1 öösel kogunes 21 metsavenda kokkulepitud kohta, kus neid juba ootas A. Annus. Metsavendade relvastus oli kirju, igal mehel isemoodi relv. Samuti olid meestele kätte antud omavalmistatud käsigranaadid. Kell 1.30 lähenesid ründajad vallamajale. Samas oli kuulda, kui tunnimees koputas vallamaja aknale, andmaks märku hädaohust. Punaste võimukeskust rünnati üheaegse tormijooksuga nii eest ja küljelt. Käiku läksid käsigranaadid. Hoone uksed-aknad nagu pühiti eest. Läbi akna heideti hoonesse ka bensiinipudeleid, kuid hoone ei võtnud tuld. Lühikeses karmis öölahingus vallamaja vallutati. Vallamaja kaitsjad hüppasid majast välja ja kadusid metsavendade püssitules heki taha. Vallamaja kaitsjatest surmati Rakverest pärit miilitsavolinik August Siim. Surmavalt sai haavata ka kohalik kommunist Adolf Rätsep, kes oli süüdi paljude inimeste küüditamises ja vangistamises. Metsavennad pöördusid kaotusteta tagasi metsa rüppe. Lahingus süttinud või metsavendade poolt süüdatud vallamaja põles maani maha.
29. juulil oli bolševike haarang Vanamõisa ümbruses ja Veltsi metsas, 31. juulil aga Sudise metsades. Haaranguliste kätte langes üks metsavend. Ta viidi Haljalasse ja lasti seal maha.
1. augustil korraldasid hävituspataljonlased taas haarangu Veltsi metsas, kus tapeti üks metsavend.
Päikeselõõmane augustikuu algus tõi sõja Haljala vallale lähemale. Lõunakaarest lähenes sõjamürin. Õhus tiirles Saksa lennukeid, saatjaks monotoonne mootorimürin. 6. augustil lehvis Haljala kiriku tornis Eesti lipp.
Kunda vald
Kunda vallas ei olnud suuremaid metsavendade laagreid. Mehed varjasid ennast üksikult või väiksemate gruppidena. Nende arvu ei ole teada. Kuna metsavennad vallas ei tegutsenud, ei korraldatud seal ka haaranguid.
Kunda metsavendadest on teada: E. Allese, E. Anderson, J. Kivimägi, M. Katko, H. Kaurla, E. Langei, J. Langei, K. Langei, Ev. Lillo, K. Lukke, K. Länts, N. Madisoo, J. Mikker, H. Muttik, R. Muttik, H. Mäeväli, E. Neidre, H. Niinepuu, E. Ong, T. Ong, M. Paas, E. Peebo, E. Penjam, K. Prants, P. Prants, A. Punane, A. Rattur, A. Ruuma ja P. Talu.
Kunda vald vabanes enamlastest 9. augustil.
Küti vald
Küti valla metsavennad koondusid Meriküla, Kehala, Aruküla, Pajusti, Saueaugu-Ohja küla, Karitsa ja Kulina-Puka laagrisse. Sealmail läksid metsa ka mitmed mehed nn valla aktiivist. Nii teab Rakvere miilitsavolinik Osvald Põiklik oma Venemaal tehtud usutluses kinnitada: „Küti vallast läksid minu teada metsa valla TK esimees Ernst Männik, samuti kadus ära ta asetäitja Tikerpuu ning valla TK sekretär Peil, edasi Küti valla rajoonivolinik Vaher koos Roela valla rajoonivoliniku Otsaga. Valla ümbruses liikuvaist inimestest kadus veel ära varumisagent Tiigi.“
Meriküla metsavennad (umbes 35 meest) pesitsesid Meriküla all metsades, Koeravere – Viru-Jakobi maanteest lõuna pool paemurruaukude lähedal. Relvad olid 15 mehel. Metsavendi juhtis lipnik Avo Raatma. 31. juulil korraldas hävituspataljon Meriküla metsades haarangu. Metsavennad said õigel ajal haarangust teada ja taandusid. Haarang läks tühja.
Osa Meriküla meestest liitus Kulina-Puka laagriga.
Kehala metsavennad (laagri juht A. Kõll) pesitsesid Kehala metsades ja Vinni hainamaadel. Mehi oli 25, relvi 15. Laager tegutses 22. juulist.
Aruküla metsavendade laagripaik oli Aruküla naabruses. Mehi oli 30 ümber, relvad vaid pooltel. Et hankida relvi, ründas Aruküla laagri paarikümnemeheline metsavendade rühm Karl Kello juhtimisel 26. juulil punaväelaste veoautot Roela-Paasvere maanteel Lingapere metsa vahel. Veoauto vallutati. Neli punaväelast sai surma, neli haavata. Sõjasaagiks saadi relvi, padruneid ja käsigranaate. Metsavendadel kaotusi ei olnud.
10-meheline Pajusti laager asus Pajusti metsades (laagrijuht Ülo Hiiemäe). Mehed olid relvastatud. Laager tegutses 4.-25. juulini. Seejärel ühinesid Pajusti metsavennad samuti Kulina-Puka laagriga.
Saueaugu – Ohja küla metsades varjas ennast alates 4. juulist 9-meheline metsavendade rühmitus.
Kulina-Puka laager tekkis 22. juunil, kui 8 relvis Kulina meest läksid oma kodudest Kulina-Pukale. Laagrivanem oli leitnant Erich Priskar. 7. juulil liitus selle grupiga 8 täies lahinguvarustuses Eesti suurtükiväelast, samuti sõjaväeešelonist ärahüpanud n-leitnant Hugo Allisma ja v-seers Adolf Relli. Sõjaka ja julge metsavendade rühmitusega seltsis teisigi ja metsavendade arv ulatus peagi umbes 30-le, peamiselt Viru-Jaagupi ja Koeravere kandist pärit mehele. Pooltel metsavendadest olid mitut liiki vintpüssid ja jahipüssid. Et hõlbustada toidu hankimist, jaotati see grupp meeste soove arvestades kaheks, Koeravere ja Viru-Jaagupi grupiks. Koeravere mehed asusid külast läänepoolsesse metsa, Seebre ja Kaevu talu kanti. Nende juhiks sai seal politseinik Eino Männik. Viru-Jaagupi gruppi juhtis leitnant E. Priskar. Nii moodustus juulikuu algupäevadeks Viru-Jaagupi ja Karitsa asunduse vahemikus kaks metsavendade rühmitust, kokku umbes 40-50 meest, neist 25-30 relvis. Metsavendade grupid pidasid vajalikuks hoida omavahel sidet ja olla vajadusel teineteisele abiks. Nende gruppide üldjuhtimise võttis enda peale n-leitnant H. Allisma. Seejärel tõusis meeste arv järjepanu. Kulina-Puka laagris kehtis kindel kord ja kombed: hommikul heisati ja õhtul langetati sinimustvalge lipp ning õhtusi loendusi toimetati koos hümni laulmisega.
Metsavendadel oli side eestimeelsete meestega, kellel polnud põhjust ennast varjata. Nendest olid tublimad Orupõld, J. Tüli (Tülli) ja vennad Lehovad Rägaverest. Miilitsavolinik Osvald Põiklik teab Venemaal tehtud usutluses kinnitada, et „bandiitide ja välismaailma vahel oli sidemepidajaks Kulina algkooli õpetaja Helene Vaigur, kes hiljem samuti metsa kadus. Kohalike bandiitide võiga varustajaks oli Kulina meier Jaan Lugus, kes pidas võisaajate kohta nimekirja, mis sattus ühel haarangul punaarmeelaste kätte. Valla salga juhiks oli Kehala külast pärinev reservleitnant Erich Priskal.“
Pärast 8. juuli Karitsa lahingut ühines metsavendade Karitsa grupp Koeravere meestega. Nendega liitus ka mehi Viru-Jaagupi rühmitusest. Salga suurus oli 40 meest. Seda rühmitust nimetati Koeravere metsavendade salgaks (salga eesotsas oli n-leitnant Hugo Allisma). Salga asukohaks jäi Koeravere-Viru-Jaagupi teest lõuna pool asuv mets. Salgal oli side Küti valla täitevkomitee esimehega, kellest hiljem sai metsavend. Tema kaudu saadi jahirelvi, mis olid vallamajja kokku toodud. Metsavendadel oli usaldusisikuid ka miilitsate hulgas ja täitevkomitees. Kohalik rahvas toetas igati oma metsavendi: toodi toiduaineid, sidemeid haavade sidumiseks ja arstirohtusid. Kui n-leitnant H. Allisma pidas metsas oma 35-ndat sünnipäeva, tõi külarahvas metsa tosin torti ja liitri piiritust.
12. juulil ajasid metsavennad Vaeküla põllutöökooli karja Kulina-Pukale.
23. juulil said metsavennad teada, et Ubja, Vihula ja Küti riigimõisate karjad aetakse Venemaale. Samal päeval asusid kümmekond metsavenda n-leitnant Hugo Allisma juhtimisel Koeravere metsadest teele Roostova poole, et takistada karjade edasiajamist. Teejuhiks oli endine Koeravere salga juht politseinik Eino Männik (Koeravere paarikümnemehelise salga juhiks sai lipnik Avo Raatma). Metsavendadele jäi Näsu külas teel ette venelaste 6-meheline õhuvaatluspost (ÕVP), mis asus E. Männiku onu talus. ÕVP vallutamise plaan heideti külarahva palvel kõrvale – kättemaksuks oleks enamlased küla hävitanud. 23. juuli õhtul jõuti Roostova metsavahi maja lähedale sooheinamaadele. Võhu jõe käärus, umbes 1 km Aravuse vesiveskist lõunas, leitigi eest riigimõisate karjad. Umbes 2 km sealsete metsavendade laagrist eemal heinamaal oli 242 lehma ja 38 karju saatnud hobust vankritega. Seal olid varju otsinud ka oma kodudest põgenenud inimesi, punasest kutsest kõrvalehoiduvaid kutsealuseid ja Venemaale viimisel sõjaväeešelonidest ärahüpanud ajateenijaid, peaaegu kõik relvis. Inimesi võis seal olla 250-ne ümber. Kuigi lähedal Liiva külas asus hävituspataljoni üksus, puudus laagril organiseeritud kaitse: iga mees toimis oma äranägemise järgi. 23. juuli õhtul korraldas v-seers Adolf Relli laagri ja karjade relvastatud kaitse.
Kulina-Puka metsavennad varitsesid Iisaku ja Tudulinna vallast rekvireeritud hobuste voore teel Rakverre. Laagrisse aeti hobuste saatjad, samuti 70 hobust koos 50 vankriga. Voorilisi peeti laagri piirkonnas kinni kolm päeva ja siis lasti neil asuda ükshaaval hobustega koduteele.
Juulikuu lõpupäevil tulid laagrisse kaks Aruküla metsavenda, kes seletasid n-leitnant H. Allismale, et nende grupis on 80 meest, kuid grupil puudub juht. Kontrollinud meeste juttu, saadeti selle grupijuhiks v-seers A. Relli. Augustikuu esimestel päevadel ühines v-seers A. Relli ja osa tema meestest n-leitnant H. Allisma meestega.
26. juulil liitus n-leitnant H. Allisma Kulina-Puka metsavendadega ka 38 meest Koeravere, Inju ja Karitsa küladest, kes olid ennast varjanud Inju-Meriküla kandis. Seeläbi kasvas Kulina-Puka metsavendade laager 136-meheliseks. Nendest 80 meest olid korralikus lahinguvarustuses ja alati löögivalmis. Teistel olid relvadeks püstolid ja revolvrid, samuti käsigranaadid. Relvastatud mehed paigutati enamlaste rünnaku tagasilöömiseks Kulina-Puka külla. Laagri 26. juuli päevakäsus nimetati Kulina-Puka metsavendade laager Rakvere ümbruskonna Rahvakaitse pataljoniks (Kulina-Puka metsavendade pataljoniks). Pataljoni üldjuhiks sai n-leitnant H. Allisma ning tema abiks ja lahingujuhiks leitnant E. Priskar. Majandusala ja voori ülemaks oli talunik L. Siil, laagri sisemise julgeoleku eest vastutas konstaabel A. Miller, sanitaarteenistus oli velskri õlul. Pataljoni koosseisu arvati ka Aruküla ja Viru-Roela keskuse metsavendade grupid, kokku 48 meest. Nad jäeti oma asukohtadesse väljaspool Kulina-Pukat: Aruküla metsavennad jäid Aruküla lähikonda, Viru-Roela mehed aga Viru-Roela keskust lõuna poolt hõlmavatesse metsadesse.
Kulina-Puka metsavendade suurlaager tegutses Kulina-Pukal, Roostoval, Aravusel ja Roela-Liival. Nende tegevus ulatus peagi üle Küti valla piiride.
25. juuli paiku hädamaandus Vene lennuk Inju väljadel, Leo küla lähedal. Lendurid jätsid lennuki maha. Pajusti metsavennad tegid lennuki relvadest lagedaks – võeti maha kuulipilduja ja laskemoon ning süüdati lennuk põlema. See kutsus ümbruskonnas esile mitmeid suuremaid haaranguid. Uuriti, kes pani lennuki põlema. Rakveres kuulati peksuga üle Evald Inno ja mitmeid teisi külaelanikke.
25. juulil asusid metsavennad laagrisse Roostova metsavahi maja lähedale. Siin oli koos ligi 200 metsavanda, nendest poolsada Eesti sõdurit. Enam-vähem relvis oli umbes 130 meest.
Kulina-Puka metsavennad said andmeid, et Villem Soo on toimetanud relvi, laskemoona ja muud varustust varjule Rägavere vallas Anguse (Kuremuna) metsavahi juurde. Need olid mõeldud edaspidiseks partisanisõjaks Saksa tagalas. 26. juulil korraldasid metsavennad leitnant E. Priskari juhtimisel omal autol retke Angusele, kuid see jäi tulemusteta. Metsavahi kodus kinnitati, et relvi on küll toodud, kuid miilitsad olevat need peidukohast ära viinud.
27. juulil mindi politseinik E. Männiku ettepanekul taas Angusele: saadi uusi andmeid, et Anguse metsavahi talus jäi leidmata punaste partisanide jaoks ettenähtud relvaladu. Otsustati asi tõsiselt käsile võtta. Läbi soo ja raba läks teele paarkümmend metsavenda, teejuhiks sealtkandi mees. Õhtu eel piirati metsavahi maja sisse. Mahalaskmise ähvardusel nõuti relvi ja metsavaht näitas kätte peidupaiga. Teistel andmetel metsavahti kodus ei olnud ja relvad jm leiti läbiotsimisel. Saak oli rikkalik. Peidupaigast leiti kergekuulipilduja ja 4-5 vintpüssi koos paarituhande vintpüssipadruniga, püstol koos 600 püstolipadruniga, jahipüss ja umbes 60 käsigranaati, samuti 6700 rubla raha, kirjutusmasin, paljundusaparaat ning mõned kastid paberit ja kantseleitarbeid, samuti mitu vaati bensiini ja petrooli. Samas leidsid metsavennad punaste partisanide jaoks jäetud 1,5 tonnise veoauto. Auto tehti sõidukorda, sõjasaak laaditi peale ja 28. juulil hommikul sõideti sinimustvalge lipu lehvides kõrvalteid pidi Näsu ja Võhu kaudu tagasi laagripaika, kergekuulupilduja autokabiini katusel. Teel enamlastega kokku ei juhtutud. Nüüd oli metsavendadel laagris 2 veoautot ja külgkorviga mootorratas.
Kulina-Puka laagris moodustati politseinik E. Männiku käe all kuulipildujarühm.
Simunast väljalöödud ning üle Laekvere – Paasvere – Rahkla taganevad ja mujalt kokkuvalgunud punaarmee lahinguüksused koos hävituspataljonlaste ning Läti miilitsatega püüdsid kinnitada kanda Viru-Roelas ja tõkestada sakslaste edasitungi. Enamlaste hulka hinnati seal umbes 3000 mehele.
28. juulil varitsesid Kulina-Puka 10 metsavenda Roela vallas Tudu teel asjata Villem Sood, kes pidi sealt läbi sõitma. Samas tulistasid metsavennad Vene sõjaväeautot. Auto ei peatunud.
30. juuli hommikupoolikul toodi Kulina-Puka laagrisse sõna, et Roela valla Roela-Puka külas, umbes kilomeeter maad Viru-Roela mõisast röövivad enamlased toitu ja loomi. Leitnant E. Priskari metsavendade 30-40-meheline löögirühm, kaasas kergekuulupilduja, kihutas veoautoga Roela-Pukale. Auto jäeti metsa äärde ja liiguti mööda rukkipõldude ääri varjatult talust tallu. Kohalike elanike juhatamist mööda saadi teada, et tosin hävituspataljonist on Suurmanni talus söömas. Talu oli lagedal väljal. Leitnant E. Priskar saatis 10-mehelise jao E. Männiku juhtimisel haarama talu paremalt. Ise liikus ta kraavi põõsastiku varjus talu poole. Läbi elamu akna oli näha, et enamlased sõid köögis laua taga. Leitnant E. Priskari mehed avasid talule püssi- ja kuulipildujatule. Algas tulevahetus. Elamu tagaakendest hüppasid välja 8 enamlast. Seal võtsid aga neid püssitulega vastu E. Männiku mehed. Enamlased püüdsid leida varju rukkis. E. Männik heitis sinna käsigranaadi. Seepeale vastutulistamine lõppes. Rukkipõllu läbiotsimisel leiti sealt 5 laipa. Saagiks saadi vintpüsse ja püstoleid. Dokumentidest nähtus, et tegemist on Petseri hävituspataljonlastega: nende hulgas olid ka kaks eestlast – Petseri maakonna täitevkomitee kommunaalosakonna juhataja ja maakonna spordiinstruktor. Lahingus tapeti üldse 6 punaselindimeest, Viru-Roela poole pääsesid põgenema kaks hävituspataljonlase üks tervelt, teine haavatuna. Metsavendadel kaotusi ei olnud. Laibad tassiti rukkipõllu juurde kraavi. Talunikele anti käsk need maha matta. Metsavennad ruttasid tagasi laagrisse. Kuna Viru-Roelas oli bolševikel suured jõud, võis arvata, et sealt tullakse kohe karistusretkele ja järgneb suurem haarang. Laagris tehti ettevalmistusi lahkumiseks: seati valmis voor, mis pidi laagripaiga mahajätmisel kolima varem valmisvaadatud kohta.
Leitnant E. Priskar korraldas lahingust tagasi jõudes oma löögirühmaga laagri kaitset. Laagri jaosuurune lahingueelpost paiknes Roela-Pukale viiva tee ääres Heina talu lähedal, talu rajakraavist veidi Roela-Puka poole. Kuna enamlaste tulek Roela-Puka teed pidi oli kõige tõenäolisem, jäeti sinna ka kuulipilduja. Teise eelposti saatis leitnant E. Priskar Kulinale viiva tee äärde lauavabriku lähedale silla juurde. Haarangulised võisid tulla ka sealt poolt. Laagrit julgestas telliskivitehase suunast Rohu talu juures kolmas jaosuurune eelpost. Staap, samuti laagri põhijõud, jäid tahapoole, Saare ja Nurga talu juurde. Sinna pidi taganema ka Rohu talu lahingueelpost. Laagri taandumine oli ette nähtud Roostova suunas. Umbes kell 1 päeval toodi laagrisse sõna, et sõiduauto miilitsatega on sõitnud Roela-Pukas hommikusele lahingupaigale. Sinna oli toodud veel kaks bussitäit haarangulisi. Veidi aega hiljem nähti vastase pidureid Roela-Puka poolsel metsaserval. Umbes 10-meheline enamlaste jagu läbis metsatuka lahingueelpost! selja tagant. Leitnant E. Priskar saatis lahingueelpostile käsu tõmbuda tagasi ja tõkestada enamlaste rünnakut paremalt küljelt. Ärevuses jätsid mehed taandudes maha oma mantlid. Kuna enamlaste ahelikku polnud veel näha, sõitsid kolm meest leitnant E. Priskari loal jalgratastel oma rõivaste järele. Eemalt nähti, et seal, kus paiknesid lahingueelposti laskurpesad, olid juba enamlased. Metsavennad pöörasid oma jalgrattad ringi ja hakkasid kiiresti haaranguliste tule all tagasi sõitma. Kuulid tabasid jalgrattaid, ühel metsavennal läbis kuul tühja binokliümbrise ja rikkus tal seljas olnud inglise vintpüssi luku. Mehed jätsid oma puruks lastud jalgrattad maha, ise aga jõudsid tervelt tagasi. Rünnak metsavendade laagrile oli alanud. Kell oli 2 päeval.
Kulina-Puka suurhaarangus 30. juulil osales umbes 300 hävituspataljonlase miilitsameest ja punaväelast kahe kergekuulipildujaga. Hiljem toodi juurde lisajõude. Haarangulised tungisid peale Roela-Puka poolt kolmest küljest. Püüti haarata Rohu talu ja rünnata metsavendi tiivalt. Maastik oli kaitseks soodne: Rohu talu oli kõrgemal kohal, võsaga ääristatud kraavid pakkusid varju enamlaste tagasitõrjumisel, samuti taandumise korral. Metsavendade tuli oli tappev. Kui haaranguliste parempoolne kuulipilduja jõudis edasiliikumisel suure kivi taha, tapsid metsavendade kuulid kuulipilduri, tema paarimees sai haavata ja kolmas mees pages tagasi. Kuulipilduja vaikis. Äge tulevahetus kestis umbes pool tundi.
Juba lahingu algul tegi leitnant E. Priskar laagri voorile korralduse koonduda umbes 1 km tagapool Sepa tallu. Samuti hakkasid ka lahinguüksused jagude kaupa järk-järguliselt üksteise tule kattel taanduma. Kui peajõud olid jõudnud taganeda umbes Soome talu joonele, tõmbus taandumist katnud jagu Rohu talu juurest Maasika talu juurde ja asus seal kaitsele. Metsavendade tules enamlaste pealetung takerdus. Korraks tulevahetus vaibus. Lahingupaiga kohal ringles kaks Vene ründelennukit, toetamaks haarangut õhust. Lennukid laskusid madalale ja lendasid üle kohast, kus olid metsavennad olnud kaitsel. Punalendurid ei suutnud aga mõista lahinguolukorda ning tagasi pöördudes saatsid mõne kuulipildujavalangu Rosenthali juures ekslikult omade pihta. Kui lennukid olid ära lennanud, asusid bolševikud rünnakule. Nende ahelik liikus Rohu ja Saare talu suunas. Laagri löögiiiksus avas Maasika talu juurest nende pihta tabava tule. Metsavendade tulejõudu tõstis kergekuulipilduja. Mõned Rohu talu juurde jõudnud enamlased langesid. Metsavendade lahingujuhi poolt karjutud saksakeelsed käsklused ja nende südi vastuhakk kergekuulipildujatule toetusel ajas vastase segadusse. Enamlased korjasid üles oma langenud ja haavatud ning tõmbusid tagasi. Ka metsavendade löögiüksus taandus õhtupoolikul Sepa tallu. Sellega oli umbes poolteist tundi kestnud lahing lõppenud. Enamlastel oli paarkümmend langenut, samuti haavatuid. Metsavennad kaotusi ei kandnud. Küll sai aga kannatada küla, kus lahingut peeti. Rohu talu rööviti paljaks. Mida röövida ei jõutud, lõhuti, laastati ja hävitati. Ka Saare talu rüüstati. Vähem kannatas Maasika talu.
Sepa talus pandi osa laagrirahvast hobustele ja autodele ning sõidutati Võhu kaudu Roostova suunas. Enamlaste kuul tappis vooris kraamikoorma ees hobuse ja koormas olnud peaasjalikult riidevarustus jäi haarajatele. Laagri üldjuht n-leitnant H. Allisma viis ülejäänud rahva, samuti laagrisse varjule toodud karjad läbi metsa ja raba Koostavale. Taandumisel lendas üle kaks punaste lennukit ja metsavennad said lennukitelt kuulipildujatuld. Ka metsavendade löögiüksus taganes oma voore kaitstes uude laagripaika Roostova-Aravuse vahelisse metsa. Laager koos kariloomadega peatus Roostova metsavahi maja lähedal 40-ndal kvartalil.
Haarangus võtsid enamlased kinni kaks laagris olnud Vaeküla põllutöökooli õpilast. Nad lasti hiljem vabaks. Samuti langes enamlaste kätte laagri perenaine Helene Siil. Ta oli peitnud ennast rukkisse, kust bolševikud ta tabasid ja kaasa viisid. Tema saatuse kohta puudusid andmed. Teati, et H. Siili on piinatud ja ta on Rakvere vanglas maha lastud.
Peale Kulina-Puka lahingut algas punastel Viru-Roelast kibe-kiire ärasõit. Küllap arvati, et metsas on saksa langevarjurid koos metsavendadega.
Roostovalt läks metsavendade löögirühm samal päeval, 30. juulil, tagasi Kulina-Puka endisesse laagrikohta luurele. Laager oli rüüstatud. Haarangulised olid puruks peksnud ka laagriplatsile mahajäänud Viru- Jaagupi postkontorist 28. juulil äratoonud raadioaparaadid.
Roostova lahing. 30. juuli õhtul, kui kell oli saamas 9.30, rivistusid metsavennad õhtuseks loenduseks. Vanale laagrikohale luurele saadetud löögirühm oli jõudnud laagrisse tagasi veerand tundi enne rivistumist. Laagripaigal oli kvartalisihtide ristumiskohas püstitatud lipuvarras. Metsavaikuses kerkis masti trikoloor. Rivis oli umbes 150 meest, neist 80 lahinguvalmis, püssid jalal. Algas õhtune loendus ja päevakäskude jagamine. Äkki nagu maa alt veeres Võhu poolt aeglasel sõidul laagriplatsile enamlaste sõiduauto ja peatus mõned meetrid lipumastist. Auto järel astusid kaks punakomandöri, kes uurisid käigul kaarti. Eesti lippu märgates avasid nad võssa joostes metsavendade rivi suunas püstolkuulipildujatule. Valangud lendasid aga üle meeste peade. Jahmatusest ärganud metsavendade kuulidest sai autojuht surma ja auto peatus. Metsavennad paiskusid ahelikku. Olukorra selgitamiseks ruttasid kolm metsavenda Võhu suunas, kust oli venelaste sõiduauto pääsenud mööda metsavendade paariseelpostist. Nagu hiljem selgus, oli üks mees läinud vahipostilt jõkke suplema, teise mehe sõnul läinud tal relv rikki ja ta ei saanud venelasi tulistada. Samas tuli vene jalaväekolonn, samuti ratsaüksus, kokku umbes 300 mehe ümber, ees rühmasuurune julgestus. Metsavendade kergekuulipilduja ja laskurjaod tormasid neile lahingukorras vastu. Tulevahetuses langes Roostava metsas metsavend rms Johannes-Eduard Elvest (38) Võhu külast – teda tabas kuulipildujavalang kõhtu. Langenud J.-E. Elvesti laiba juures visati kergekuulipilduja hargile ja kuulipildujatule toetusel läksid metsavennad rünnakule. Samas saatis leitnant E. Priskar teise rühma Leipalu juhtimisel venelasi haarama paremalt küljelt. Venelaste hirmutamiseks andis ta andis käsu käivitada laagri sõidukite mootorid. Metsas võimendunud mootorimürast tekkis põrgulärm. Kuna metavendade poolelt kuuldus leitnant E. Priskari karjutud saksakeelseid käsklusi, pani see enamlased uskuma, et neid ründab selja taha tunginud Saksa väeosa koos metsavendadega. Metsavendade rünnak peatus umbes 1 km laagrist Võhu põlendmaa juures Roostova metsavahi maja lähedal. Enamlased kaotasid langenutena paarkümmend meest. Hulgaliselt oli haavatuid. Öö saabudes tulevahetus soikus ja punaväelased taandusid Võhu külla. Ööpimeduses neid ei jälitatud. Venelased lasksid üles rakette: küllap püüti kutsuda abi. Metsavennad pöördusid tagasi laagrikohale. Sõjasaagiks jäi laagriplatsile veerenud punakomandöride sõiduriist ja sealt leitud operatiivkaart, käsigranaate ja revolver. Leitnant E. Priskar andis laagri voorile käsu olla valmis uude laagripaika liikumiseks. Veel samal õhtul muudeti laagri asukohta: mindi Aravusele ja sealt Sirtsi soo poole Kihula piirkonda.
31. juuli õhtul pärast Roostova lahingut olid kolm metsavenda – Ülo Hiiemäe, tema vend Lembit Hiiemäe ja kolmas mees, arvata, Karl Lehova – jalgratastega teel Kulina metsavendade laagrist oma kodukanti. Kella 11 ajal jõuti Saueaugu külavahelisele ristteele, kus L. Hiiemäe pöördus Mõdriku teele, teised kaks aga suundusid Pajusti poole. Vaevalt olid mehed jõudnud sõita paarsada meetrit, kui Saueaugu küla Kaera talu juures hüppas teele punaväelane ja käsutas mehed seisma. Samas olid ka teised punaväelased, püssid laskevalmis, metsavendade ümber. Meestel käsutati käed üles ja asuti neid läbi otsima. Juhtunut nägi eemalt L. Hiiemäe ja tulistas mõned lasud punaväelaste pihta. Sellest polnud aga abi. Ü. Hiiemäe tõmbas taskust püstoli ja jõudis teha paar lasku enne, kui punaväelaste kuulid ta elu lõpetasid. Teine metsavend haaras aga kuuetaskust käsigranaadi ja heitis selle oma jalgade ette. Ta hüppas ise eemale, komistas ja kukkus teele. Punaväelase kuul tuisutas tema kõrval teekruusa. Hetkega oli metsavend püsti, paiskas rüseluses punaväelased laiali ja hüppas kõrvale. Vintpüssikuul riivas tema külge ja suudmeleek kõrvetas riiet. Siis kõmatas teel käsigranaadi plahvatus, mis tappis ja haavas mitu punaväelast. Metsavenda tabas tosina sammu pealt lastud kuul vasakust puusast, mees kukkus, hüppas aga kohe ülesse ja oligi varjupakkuvas põõsastikus. Verekaotusest nõrkenud metsavend jõudis poolroomates umbes 3 km eemal asuvasse tuttavasse tallu, kus ta haav seoti. Haavatu peideti Mustjärve sohu. Seal lamas ta paar päeva. Talust käidi haavatut sidumas ja toitmas. Siis viidi ta metsavendade laagrisse Voore küla juurde Rägavere metsa. Kui metsavend paranes sedavõrd, et suutis liikuda, suundus ta Roostoja suurlaagrisse. Teel pidi ta kahel korral langema enamlaste kätte, kuid pääses siiski õnnelikult. Ülo Hiiemäe (29) Pajustist on maetud Viru-Jaagupi kalmistule.
Aravusel peatunud laagrist saatis leitnant E. Priskar 1. augustil Kihula suunas ette Eesti sõduritest koosneva jaosuuruse piilkonna. Aravuse-Rihula teel Rägavere valla Männikvälja küla juures satuti öösel peale kolmele tee ääres peatunud punaväe autole. Metsavendade kahest käsigranaadist kukkus üks otse auto veokasti venelaste huikaja lõhkes. Autod pöörati ümber ja kihutati tagasi. Ka metsavennad taandusid. Lahingumüra kostus Aravusele. Seepeale muudeti esialgselt kavandatud plaani kolida laager Rihulasse ja liiguti umbes 3 km lõuna poole Aravuse talu karjamaadele. Sinna jõudis venelaste autosid rünnanud metsavendade piilkond järgmisel päeval.
Uues laagripaigas tõkestas metsavendade 5-meheline eelpost Aravuse küla lähedal tee laagri poole sõitval enamlaste veoautol. Tulevahetuses pöördus auto tagasi. Seepeale tõmbus metsavendade laager metsa. Anguse teele tehti teetõkkeid. Ka seal oli metsavendadel kokkupõrge enamlastega. Seejärel kolis laager Roela-Liivale. 2. augustil võtsid metsavennad Viru-Roelas võimu üle. 3. augustil oli metsavendadel tulevahetus Läti miilitsatega. Surma sai üks miilitsamees. Samal päeval ründasid kprl Taruse 6 metsavenda punaväelaste 6-mehelist posti Tõnuveres. Tulevahetuses enamlased põgenesid. 1.-3. augustini hävitasid metsavennad üksikuid punaväelaste salku.
3. augustil sõitis leitnant E. Priskari 40-meheline metsavendade lahingurühm veoautol sinimustvalge lipu lehvides Laekverre. 4. augustil saadi laagris teada, et Roela-Liival Tammiku külas Lipu talus on venelased. Kuna leitnant E. Priskar oli läinud osa meestega sakslastega sidet looma, otsustas n-leitnant H. Allisma ise minna koos 60 mehega enamlasi haarama. Metsavennad piirasid talu ümber. Tulevahetuses sai Posti talu karjamaal surma metsavend, kaitseliitlane Leonhard-Heinrich Uustalu (32) Rägavere vallast. Samas tabasid metsavendade kuulid ka L. Uustalu tulistanud politrukki. Enamlased kaotasid tapetutena 16 meest, teised põgenesid. Metsavennad said saagiks hulga relvi. Samal päeval ründasid 5 metsavenda Aravuse küla lähedal vene sõjaväeautot. Punaväelaste kaotuste kohta puuduvad andmed. Auto põgenes.
4. augustil ründas tosin Aruküla löögiüksuse metsavenda v-seers A. Relli juhtimisel hävituspataljonlasi Arukülas Klei talu juures, Aruküla koolimajast umbes 2 km kaugusel. Enamlasi oli 15 mehe jagu. Nad liikusid Rakvere-Simuna teel Simuna poole. Klei talu heinamaal langes tulevahetuses metsavend Kainu Kelu (22). Roela valla Tudu küla Kunnesaare talust. Vihmasajus põgenesid enamlased Uuevälja küla poole. Maha jäi üks tapetud ja teine haavatud hävituspataljonlane. Metsavendadele jäid kahe mehe relvad. Enamlaste kätte langes ja hukati metsavendade sidemees Lehova Rägaverest. Teistel andmetel sai Lehova venelastega kokkupõrkes haavata ja oli ühes metsatalus ravil.
5. augustil jõudsid Laekverre Saksa eelosad. Sakslastel suruti tänutäheks kätt ja öeldi Küti ja Viru-Roela elanike tänu. Metsavendadelt said sakslased teada, et eespool, 30-40 km ulatuses enamlasi ei ole. Viru-Roelast sõitis välja saksa jalgratturite luuregrupp. Teejuhina sõitis kaasa v-seers A. Relli. Ühe talu õues nähti maanteelt vene sõdurit. Sakslased avasid maanteekraavist tule ja tapsid punaväelase. Kui vseers A. Relli lähenes elamule, jooksis majast välja punakomandör. Metsavenna püstolikuulid meest aga ei tabanud. Talus olid ema ja tütar. Selgus, et punaväelased olid püüdnud vägistada tütart, kes sai varju pööningule. Siis algas tulistamine ja naine pääses. Naiste arvates oli abi tulnud otsekui taevast.
Küti vald vabanes enamlastest täielikult 9. augustil.
Mahu vald
22. juunil oli Viru-Nigulas leerilaste püha ja kohalikus rahvamajas peeti dekaadinäitust, kui saabus kuuldus alanud sõjast. Ulatuslikum metsaminek oli kutsealuste sõttakutsumise ajal: valla kohta leidus vähe noormehi, kes olid valmis kutsealustena Venemaale minema. Mobilisatsioon tõi metsadesse hulgaliselt lisajõudu. Nii tekkisid Mahu valla metsadesse arvukad metsavendade salgad.
Mahu vallas teatakse metsavendade Võrkla laagrit Nugeri-Varudi soos (Varudi Suursoos) ning Abaja-Härjapea laagrit Abaja ja Härjapea külade lähedal heinamaal. Viru-Nigula metsavendade Võrkla laagris oli 42 meest, relvadeks 26 vint- ja jahipüssi. Laagrivanema oli Karl Trei. Laagris oli 3 metsavendade jagu, igas jaos 5-6 vintpüssi. Jaoülemad olid Kustav Kallip, Karl Purjemäe ja Otto Allikmaa. Laagri koosseisust on veel teada Ats Jurtom, Aavo Kallip, Karl Kallip, Alfred Kullani, Juhan Kullat, Karl Kullat, Johannes Pentus, Kustav Pärn, Villem Pärn, K. Renser, Enn Samel ja veltv M. Tuuts.
Abaja-Härjapea laager tekkis 18. juulil, kui Aseri raudteeäärne metsavendade laager lagunes ja sealt tuli mehi Abaja-Härjapeale. Laagris oli 33 meest, relvi jätkus vaid 10-le. Laagri juhtkonda kuulusid leitnant Leo Kuusik, veebel Jaan Tabur ja August Vaarinan.
Kuna Mahu täitevkomitee oli „võitmatu“ Punaarmee taganemisest segaduses, ei avaldanud ta erilist agarust metsavendade ohjeldamisel. Muidugi leidus vallas aga neid pimepunaseid, kellelt võimumehed said teateid metsavendade kohta. Nii korraldasid punaväelased ja hävituspataljonlased eesotsas Villem Sooga Varudil ja Nugeril mitmeid haaranguid. Kuna metsavennad said haarangust aegsasti teada, taandusid nad uude peidupaika ja haarajad jäid tühjade kätega.
Omakaitse arhiiviandmete järgi oli Mahu metsavendadel tulevahetus enamlastega vaid ühel korral – 7. augustil Varudi sohu tehtud haarangul. Seal pesitsesid sellal Pikaristi ja Sõmeru metsavennad. Tulevahetusest hävituspataljonlastega võttis osa 17 metsavenda Karl Trei juhtimisel. Haarangumeestest sai üks haavata. Metsavennad taandusid, kusjuures hävituspataljonlased neid ei jälitanud. Järgmisel päeval, 8. augustil said metsavennad Varudi soos enamlastelt suurtükituld. Metsavendadel kaotusi ei olnud.
Varudi Suursoo laagri vanem Karl Trei ise mäletab neid sündmusi järgmiselt. 5. augustil hoiatas laagrit hävituspataljonlaste haarangust Villem Pärn metsavendade paarispostilt. Laager seadis end lahinguks valmis ja liiguti, ees mehed relvadega, läbi tiheda võsastunud metsa Viru-Nigula poole haarajatele vastu. Metsavennad olid umbes 70-80 m kaugusel magistraalkraavist, kui punaselindimehed avasid tiheda tule. Metsavendade pikk ahelik ründas kraavi kaldal kitsal lõigul peatunud haarajaid. Üks metsavendade jagu jõudis kraavi kaldani ja paar meest hüppasid sellest üle. Hävituspataljonlased ei pidanud rünnakule vastu: ilmselt kartsid nad kottijäämist. Haarajad kargasid püsti ja pagesid oma laskemoona maha jättes Tipu talu poole. Lahing kestis 15-20 minutit. Oma esimese lahingu kaotuseta mahapidanud metsavennad kogunesid laagriplatsile. Seejärel peatus laager ühe ööpäeva Varudi Suursoo keskel asuval künkal. Päeval tulistasid enamlased suurtükist Suursoo kõrgendikku. Metsavennad pugesid soos soomätaste vahele laiali. Tulistamine ketis ligi tunni. Kokku tulistati sohu 42 mürsku, nendest lõhkes 32. Metsavennad pääsesid tervelt. Veel peatuti üks öö Soosaare ümbruses ja järgmisel päeval liiguti Varudi mõisa, kuhu oli jõudnud Saksa väeosa.
Pühapäev, 10. august oli pärast mitu päeva kestnud sadu päikesepaisteline. Lahingumüra oli vaikinud. Juba hommikul vara nähti kõikjal metsast välja tulnud valgete käesidemetega mehi.
Maidla vald
Virumaal sai tuntuks metsavendade Aruvälja ehk Aru laager – Maidla suurlaager. Aruvälja metsalaager paiknes Aruvälja küla lähedal, 8 km Kiviõlist lõuna pool. Laager sai alguse Kaitseliidu Lüganuse malevkonna kompaniipealiku seers Albert Nurga metsapõgenemisest – ta läks metsa pärast oma vanema venna, Kaitseliidu Lüganuse malevkonna pealiku August Nurga ja tema pere küüditamist. Saanud Otto Isküllilt teada küüditamisest, küpses otsus: elusana te mind ei saa! Seers Albert Nurk võttis peidetud relvad ja laskemoona ning kadus metsa. Sellise otsuse tegemist hõlbustas asjaolu, et tema abikaasa oli sellal Tartus haiglas. Koos seers A. Nurgaga põgenes metsa ka tema juures ennast varjanud Jaan Eero. Juba sõja algupäevadel seltsis nendega trobikond mehi. 25. juunil liitusid seers A. Nurga meestega ka 17 Kiviõli meest eesotsas leitnant Jaak Variku ja lipnik Otto Lauriga. Peagi tuli laagrisse teisigi põgenikke, samuti mehi õlitööstuse juhtkonnast, Kaitseliidu tegelasi, Kiviõli kaevureid ja ametnikke. Mõnigi mees tuli metsa koos naise-lastega.
Metsavendade juhid olid Kaitseliidu kompaniipealik seers Albert Nurk Aidu-Sookülast ja leitnant Jaak Varik Erra vallast Kiviõlist. Vahepeal oli laagrivanemaks Vabadussõja veteran major Julius Ellandi VR II/3. Mehi oli laagris umbes 120, nendest pooled relvis.
Levis kuuldus, et Arul formeerib kindral Reek suuremat metsavendade väeüksust. Paljud mehed Virumaa metsanurkadest püüdsid pääseda Arule, et saada relvi ja asuda punaseid maalt välja peksma. Et kuuldusel polnud alust, pöördus osa mehi tagasi oma kodukandi metsadesse, paljud aga liitusid Aru laagriga.
Aru laagris kehtis sõjaväekord. Iga Aru metsavend andis pühaliku vandetõotuse: „Tõotan sini-must-valge lipu ja kodumaa nimel, et vangistamise puhul ei anna laagri juhtkonna, liikmeskonna, relvade hulga ja laagri asukoha kohta mingisuguseid andmeid, ennem suren!“
Aruvälja metsavennad otsustasid rünnata enamlaste pesa – Kiviõli. Rünnakut kavandasid seers Albert Nurk, Jaan Lumiste ja aspirant n-seers Arnold Pajos. Eesmärk oli paisata segi ja purustada enamlaste ametiasutused Kiviõlis, vabastada vangid, vangistada ja tuua metsa kohalikud punategelased ning hankida relvi. Sellal värvati Kiviõlis kohalikke komnoori ja kommuniste hävituspataljoni. Teati, et hävituspataljonlaste jaoks oli kohale toodud hulganisti relvi, mis ei olnud aga veel välja jagatud. Relvad pidid olema miilitsate hoole all. Hävituspataljoni staap asus apostliku õigeusu kirikus.
30. juuni õhtul käisid Maidla suurlaagrist Kiviõlis luurel leitnant Jaak Varik ja Leo Jalasto. Selgus, et suuri Punaarmee üksusi õlilinnas ei ole.
1. juulil pärast keskööd oli metsavendade esimene rünnak Kiviõlile. Rünnakus osales Maidla valla Aruvälja metsalaagri 44 metsavenda. Rünnakut juhtisid lipnik Otto Lauri ja seers Albert Nurk. Tegevusplaan oli üksikasjadeni läbi mõteldud. Et üheaegselt vallutada rünnakuobjekte, jagunes rühm mitmesse gruppi. Peagrupp, umbes 20 meest, sai kõige raskema ülesande. Leitnant J. Variku ja lipnik O. Lauri juhtimisel pidi see vallutama miilitsamaja. Hoone ümberpiiramisel pidid 5 vabatahtlikku viskama maja tagakülje akendest sisse vankripussidest valmistatud käsigranaadid ning siis ise akende kaudu majja tungima. Teise grupi (6 meest) ülesanne oli lülitada postkontor sidevõrgust välja, lõhkuda postkontoris kommutaator ja võtta seejärel oma valdusse jaamahoone. Grupi juht oli H. Sikk. Kolmas, 4-meheline grupp eesotsas Ants Läänega pidi vallutama vene kiriku ja tooma sealt välja relvad. Neljandast grupist pidid 8 meest ründama ametiühingute maja ja vangistama seal enamlaste ninamehed. Sellesse gruppi kuulusid veel paarispatrullid, kes pidid liikuma raudteejaama juures. Paar meest sellest grupist saadeti Püssi, et hoiatada Kiviõli ründajaid, kui sealt peaks tulema enamlastele abi. Enamlaste lähenemisest Kiviõlile tuli anda märku kahe raketiga.
Aruvälja küla lähedalt laagrist lahkuti 30. juunil kell 11.30 öösel. Metsavendade ahelikud lähenesid kell 1.30 ööhämaruses Kiviõlile. Rünnak algas täpselt kell 2 öösel. Esimene löögigrupp juhtus enne raudteevahi ületamist raudtee ülesõidukoha läheduses kokku miilitsamehega. Leitnant J. Varik haavas meest revolvrist. Metsavennast sõdur Manfried Veskus laskis miilitsa maha ja sai omale vintpüssi. Esimeste laskude peale alustas vene kiriku juures tulistamist raskekuulipilduja. See oli metsavendadele üllatuseks. Kuulipilduja tulistas raudteevalli ja takistas sealt üleminekut. Hiljem selgus, et peale metsavendade luure lahkumist Kiviõlist oli sinna tulnud autotäis punaväelasi, kes asusid vene kirikusse. Samuti oli seal ka hävituspataljonlasi. Kiriku vallutamiseks jäi metsavendadel mehi väheseks. Tulistati kiriku välisust. Tapeti ja haavati mitu punaväelast. Püssiragin äratas Kiviõli elanikud. Lõuna pool raudteed, samuti raudteejaama ja ametiühingumaja kandis valjenes lahingukära. Sekka kostus hookaupa kuulipildujavalanguid. Kuulda oli eestikeelseid hõikeid ja käsklusi. Ägedas lahingus vallutati raudteejaam, kus purustati selle seadmeid. Seejärel tungiti postkontorisse ja tehti seal puhas töö: paisati segi telefonikeskjaam, lõhuti juhtmeid ja lõigati läbi keskjaama peakaabel.
Miilitsamajani jõudis ainult 10 meest. Akendesse visatud käsigranaatidest lõhkes vaid üks, põrkudes vastu aknaraami. Miilitsamaja juures sai kaelast kergelt haavata konstaabel Karl Põld.
Kiviõli oli umbes kolmveerand tundi metsavendade võimuses. Side oli bolševikel katkenud.
Segadusse sattunud enamlased toibusid esialgsest ähmist ja nende vastutuli tihenes. Seers A. Nurk andis signaali taandumiseks. Mehed kogunesid vastase tiheda tule all raudteejaama taha lepikusse, kust vastati kogupaukudega. Sealt tõmbusid metsavennad tagasi metsa.
Lahingumehed jõudsid Aruväljale oma laagrisse kell 5 hommikul. Üksikud mahajääjad tulid järele veel järgmisel päeval. Nagu hiljem kuuldi, olid enamlaste kaotused 8 langenut ja hulk haavatuid. Kiviõlis käis järgmisel päeval kolmel korral punaseristi auto ja viis haavatuid Rakvere haiglasse. Loodetud suuremat relvasaaki aga Kiviõlist ei saadud – metsavennad said saagiks vaid ühe vintpüssi. Rünnak ebaõnnestus puudulike luureandmete tõttu. Ka lõid mehed kuulipildujatule all araks. Ülekaalu ees tuli taanduda. Peagi vurasid Kiviõlli veoautod punaväelastega.
Metsavendadest sai 1. juuli rünnakul raudteetammi ületamisel kõhust haavata Ernst Tiib. Haav oli raske. Kaaslaste abiga liikus ta teistele järele. E. Tiib suri 1. juulil õhtupoolikul kell 4.45 Soonurme külas. Ta maeti laagris sõjaväeliste auavaldustega, ainult aupaugud jäid laskmata. Haud maskeeriti. Jalutsis kasvava kuuse tüvele lõigati ristja langenu nimetähed.
Metsavendade rünnak Kiviõlile tekitas enamlaste hulgas paanikat. Õlitööstuse rajooni paisati uusi Punaarmee väeosi.
Kiviõli lahingule järgnes haarang. Kohale sõitis ka Villem Soo ise. Haarang hargnes 1. juuli varahommikul Sondas ja sealt Nüri küla kaudu Puismale. Külade põldudel ja metsaservadel nähti punaselindimeeste ahelikke.
Sonda metsavennad magasid Nüri metsandiku küünis rahulikku und ja ei aimanudki, milline oht neid varitses. Otsiti läbi Puisma küla talud. Ühe talu rukkipõllus varjas ennast metsavend. Perenaine palus hävituspataljonlasi, et nad ei tallaks vaese inimese leivanatukest ja enamlased jätsidki rukkipõllu läbi otsimata. Põldu uuriti kõrgemalt kohalt. Siis kogunesid hävituspataljonlased autobussi juurde ja sõitsid tagasi Kiviõli poole. Haarang lõppes tulemusteta.
Enamlaste poolelt meenutab Otto Miider Kiviõli lahingut: „Bandiidid ründasid miilitsaosakonda ja jaama. Jaamas rikkusid nad telegraafi- ja telefoniaparaadid, miilitsaosakonda aga heitsid mitu granaati. Kui aga Kohtla-Järvelt abijõud kohale saabusid, olid bandiidid kadunud. Jäi mulje, et vaenlane on tõmbunud Sonda metsadesse. Sealt mindigi neid otsima. Järgmisel õhtul aga anti häire Küttejõust – bandiidid tegutsesid hoopis seal.“
Metsavendade laagris oli 2 veoautot ja 4 mootorratast. Ühe auto tõid metsa sidepataljonist põgenenud mehed. Kaks ratsahobust tõi kaasa leitnant Andres (Arseni) Korp. Mehi oli kogunenud laagrisse 120-150, vahepeal ulatus see arv 200-ni. Pooled meestest olid aga relvadeta.
3. juulil värvati noori kutsealuseid Punaarmeesse. Maidla vallast pidi minema 41 noort meest. Vallamaja juurde tuli neist vaid kaks ja needki viis leitnant J. Varik sealt täitevkomiteelaste silme all Aru laagrisse. Ta läks vallamajja täies Eesti ohvitseri vormis ja lausus kutsealustele: „Kui vahest soovite teenida aga rohelises pataljonis, siis astuge mulle järele!“. Ja poisid astusidki.
4. juulil tulistasid kolm metsavenda Maidla asunduses Nurga talu lähedal mootorrattal sõitnud hävituspataljonlasi. Kaks punaselindimeest tapeti. Metsavennad said saagiks mootorratta, 2 vintpüssi ja 2 püstolit.
5. juulil ründasid Aru metsavennad seers A. Nurga juhtimisel Küttejõudu, kus lasti maha valvepostidel olnud enamlased. Samal päeval oli lipnik O. Lauri 15 metsavenda Kiviõlis Varinurme (Varenurme) töölisasulas. Metsavennad viisid Varinurme kaupluse kaubad Maidla suurlaagrisse, vältimaks nende röövimist enamlaste poolt. Metsavendadel kaotusi ei olnud.
5. juulil korraldasid hävituspataljonlased Küttejõu kommunistide juhatusel Aru laagrile haarangu. See ei andnud tulemusi. Samal päeval oli enamlaste haarang ka Aidu külas, kus nad tapsid ühe mehe.
Pühapäeval, 6. juulil oli roheline armee taas Kiviõlis: õlilinna ründasid teistkordselt Maidla valla Kiviõli-Aruvälja metsavennad. Kõik algas sellest, et trobikond Erra valla mehi tahtsid teha veel ühe retke Varinurme. Paarkümmend meest istus veoautole ja lipnik Otto Lauri juhtimisel algas sõit Kiviõli poole. Soonurme külas saadi Kiviõli põgenikelt andmeid, et Kiviõlli on hävituspataljonlastele toodud kergekuulipildujaid. Need pidid asuma lõunakaevanduse piirkonnas pumbamaja juures. Punaselindimehi pidi olema aga seal vähe. Kuulipildujate kättesaamine meelitas ja neid arvati kergeks saagiks. Lipnik O. Lauri pidas õigeks uuesti Kiviõli rünnata. Ta saatis sellest teate laagrisse ja kutsus abi. Kaks veoautot kokku umbes 40-mehega sõitis laagrist välja täpselt kell 12 päeval. Rühma juhtis major J. Ellandi. Koos lipnik O. Lauri meestega liiguti ahelikus Kiviõli lõunakaevandusest pumbamajani. Seal enamlasi ei olnud – saadud andmed osutusid valeks. Siis leiti, et kui juba kord mehed on välja käsutatud, tuleks proovida veelkord Kiviõli enamlastega jõudu. Oli teada, et enamlased olid kolinud vene kirikust rahvamajja ja seal end kindlustanud. Samas selgus, et Kiviõli Ametiühingute maja ees seisab autobuss, millega pidi veetama evakueeritavaid Venemaale. Otsustati vallutada Ametiühingute maja, evakueerimise takistamiseks rikkuda autobuss ning tabada sealt mõni Kiviõli punategelane.
Mehed jaotati kolme gruppi. Esimene grupp pidi tegutsema leitnant J. Variku juhtimisel paremal tiival, teine grupp (leitnant A. Korp) keskel ja kolmas grupp eesotsas lipnik O. Lauriga vasakul. Üllatusrünnaku üldjuhiks jäi major J. Ellandi.
Metsavendade ahelikud jõudsid Ametiühingute maja taha lepavõssa. Samas sõitis Rakvere poolt Kiviõli jaama punamadruste ešelon: 5. juulil purustatud raudtee Sondas oli juba korda seatud. Major J. Ellandi ei hoolinud enamlaste lisajõududest ja otsustas siiski Ametiühingute maja vallutada. See asus metsa serval ja seetõttu oli metsavendade taandumistee vaba. Päise päeva ajal ettevõetud sissetung Kiviõlli oli enamlastele ootamatu. Satuti paanikasse. Ründajajate ahelik jõudis miilitsate ja hävituspataljonlaste vastupanust hoolimata varsti linna tänavatele. Ametiühingute maja vallutati. Maja õuel seisis suur autobuss: kohalikud kommunistid valmistusid ärasõiduks, joosti ja askeldati oma pampudega. Metsavennad avasid enamlaste pihta tule. Autobussi mootor lõhuti ja rehvid lõigati läbi. Tapeti mitu enamlast. Kuna lahinguülesanne oli täidetud, oleks olnud aeg tõmbuda tagasi. Kuid edu ergutas ja läks uuesti rünnakuks. Metsavennad tormasid major J. Ellandi õhutusel „Poisid, peale!“ Ametiühingute maja juurest välja lagedale, et haarata rahvamaja jaamahoone poolt. Rahvamajas pidi olema hävituspataljonlaste staap. Sellal kostus paremalt tiivalt vägev hurraa! ja arvati, et metsavendade parem tiib tungib peale. Siis aga märgati oma kohkumiseks, et seal olid hoopis venelased, kes tulid ahelikus raudteetammi tagant vasturünnakule. Metsavennad said püssi- ja kuulipildujatuld õlivabriku tornist ja rahvamaja akendest. Ka rahvamaja katuselt avati metsavendadele raskekuulipildujatuli. Kuna metsavendi ähvardas ümberhaaramine, tõmbuti tagasi.
Kuigi selleks käsku ei olnud, tungis leitnant J. Varik oma meestega raudteeni välja. Raudtee lähedal sai leitnant J. Varik haavata rinnust ja jäi lebama lagedale, keset asfaltteed. Talle sai saatuslikuks tema hulljulgus. Kuulide eest ei otsinud ta vähematki varju, jäi tule all rahulikult püsti ja püüdis tabada enamlaste kuulipildurit. Kuulipilduja- ja püssituli oli niivõrd tihe, et surmavalt haavatud leitnant Jaak Variku (24) abistamiseks ei olnud võimalik midagi ette võtta. Pealegi haarasid enamlased metsavendi selja tagant. Metsavennad jäid risttule alla. Haavatu tuli jätta taganemisel maha. Lahingus sai kergelt õlast haavata metsavend V. Avasalu. Taanduti üle põldude Sala küla suunas. Kiviõlist põgenemisel jäid metsavennad kahest küljest enamlaste tule alla ja kandsid kaotusi. Metsavendadest langesid Kaarel (Karl) Kobbe Varinurmest, Kiviõli kaevur Enn Romer (Römer) (22), Johannes Röömer ja Rakvere Linna 1. Algkooli õpetaja Märt Talvre (29). Asp n-seers Arnold Pajos sai vasakust käevarrest pealtpoolt küünarnukki kergelt haavata. Kuna hävituspataljonisid tekkis eksituse tõttu tulevahetus punamadrustega, ei asutud metsavendi jälitama. Teadaolevalt oli enamlastel 4 langenut ja 2 haavatut.
Asp n-seers A. Pajos jäi taandumisel verekaotuse tõttu kaaslastest maha. Ta jõudis peale mitmetunnilist ekslemist Soonurme külla ja peatus seejärel ühe nädala Mehide metsavahitalu lähedal Tagamaa küla juures metsavendade laagris. Käehaav paranes.
Sellal kui metsavennad pidasid Kiviõlis lahingut, oli Aru laager kaitseta. 6. juulil oli seal vaid üks relvastatud mees – laagrivanema asetäitja H. Sikk. Laagri asukoht oli enamlastele teada: laagrist põgenes mahalaskmisel haavatud bolševik Tedremets, kes enne surma jõudis laagri asukohast kõnelda oma emale Minna-Helene Tedremetsale. Ema juhataski hävituspataljonlased laagrikohta. Siiski õnnestus laagril enne haarangut põgeneda. Maha jäi lahingusse läinud meeste toit, riidevarustus ja tarbeesemed. Kolm metsavenda tabati. On teada, et nendest mõrvati õpetaja Martin Treimann. Teised kaks jäid kadunuks. Laager rüüstati ja pisteti põlema. Külas vangistati laagri toitmises süüdistatud naised Elfriede Lipp, Ella Lipp, Herta Lipp, Ida Lipp ja Leeni Lipp, samuti Eve Hiiemäe ja Tarumite pere. Kui korratult taanduvad metsavennad kogunesid pärast Kiviõli ründamist Soonurme külla, said nad vahepeal juhtunust teada. Kaotusekibedus – 4 Kiviõli lahingus langenut ja 2 haavatut ning 3 meest laagrist vangistatud -, samuti asjaolu, et laager oli rüüstatud ja metsavendade toitjad enamlaste meelevallas, põhjustasid meeste etteheiteid juhtkonna läbimõtlematu tegutsemise pärast.
Kohe peale 5. juulil toimunud Sonda katastroofi asus Sondasse hävituspataljon. Hävituspataljonlased (umbes 150 meest) tulid Tallinnast kolme autobussi ja veoautoga. Metsavennad said teada, et hävituspataljonlased otsivad taga habemega metsnikku – see pidi olema metsnik T. Velliste, kes elas metsnikumajas Nüri külas, umbes 2,5 km Sondast. Ööseks kutsuti metsavennad maja kaitsma. Mehi tuli kümmekond. Metsnikumajas varjul olnud sõjapõgenike pered viidi kaugematesse taludesse. 8. juuli öösel tegi sadakond hävituspataljonist haarangu Nüri külla. Tuldi kolme autoga. Metsavennad taandusid. Hommikul kell 6 läks metsnikumaja juurde luurele metsapraaker A. Kurg. Metsaservalt piiludes näis kõik vaikne. Ta läks, jahipüss käes, üle lageda heinamaa maja poole ja umbes 30 m majast märkas enamlaste varitsust. A. Kurel käsutati käed üles, kuid kiirete hüpetega põgenes ta kuulide all metsa. Mees pääses otsekui ime läbi.
9. juulil tegi hävituspataljonile 30-meheline jõuk haarangu Rääsa külla, kus nad lasksid maha ühe poisikese.
Maidla suurlaagri 4-meheline eelpost (leitnant A. Korp, lipnik O. Lauri, J. Lumiste ja H. Sikk) oli Savala küla karjamaadel. 9. juuli õhtupoolikul tulistasid eelpostil olnud mehed Kiviõli poolt sõitnud miilitsameeste autot. Auto kummid lasti läbi. Haavatud juht suutis auto siiski ümber pöörata ja sõitis minema, viies kaasa oma surnud ja haavatud. Seejärel ruttas eelpost tagasi 6. juulil rüüstatud Aruvälja laagriplatsile, et leida sealt veel midagi tarvilikku.
Laagriplatsist eemal läks lipnik O. Lauri jõkke suplema. Korraga märkas ta miilitsaid, kahmas riided ja relvad ning kadus metsa. Miilitsamehed piirasid metsatuka sisse. Ka leitnant A. Korp, J. Lumiste ja H. Sikk märkasid ohtu. Tekkis tulevahetus. Haardesse jäänud 4 metsavenda pääsesid õnnelikult enamlaste ahelikust läbi.
11. juulil tegid hävituspataljonlased haarangu Tarumaa külla, kus vangistati 6 külaelanikku. Kolm nendest jäid kadunuks.
12. juulil toimus taas Aruvälja küla lähedal hävituspataljonlaste ja punaväelaste suurhaarang Aru laagrile. Maidla metsavennad seers A. Nurga juhtimisel jõudsid haardest läbi murda ja pääsesid ohvriteta. Haaranguliste kätte jäid laagri toiduained, samuti 6 vintpüssi. Pääsenud ootamatust haarangust, olid meestel järgmisel päeval kõhud tühjad ja meeleolu räbal. Ümbruskond oli täis hävituspataljonlasi ja punaväelasi. Küladest ei olnud võimalik toitu tuua. Vana laager oli maha põletatud. Sealt leiti siiski vähe võid, mille metsavennad olid laagrikohal maasse kaevanud. Mehed olid näljas: näriti kuiva leivanatukest ja rüübati peale sogast soovett. Hinge puges kahtlus: Soome raadio oli juba ammu kuulutanud, et mõne päeva pärast pole Eestis enam ühtegi punasõdurit, kuid päevadest oli saanud nädalad ja nädalatest juba kuu, aga kuulda polnud veel kahurimürinatki. Toidunäljas lasksid metsavennad maha põdra, kuid värske liha ja soovesi rikkusid nälginud meeste kõhud. Suure hulga meeste toitmine käis Mehide külale üle jõu.
Seni tubli ja sõjakas Aru laager lagunes toidunappuse ja tülide tõttu ning läks järgmistel päevadel eri kanti laiali. Nii eraldusid Aruvälja suurlaagrist juulikuu esimesel poolel kolm väiksemat laagrit: tekkisid Maidla meeste Virunurme laager, Rebu laager ja Tagamaa-Sirtsi laager.
Virunurme ümbruse metsades varjasid ennast seers Albert Nurga metsavennad. Mehi oli laagris 55, nendest kandsid relvi 25.
Rebu laager – 6 relvastatud meest lipnik Otto Lauri juhtimisel – asus Rebu küla juures metsas.
Tagamaa – Sirtsi laagri metsavennad (15 relvastatud meest) varjasid ennast Tagamaa küla ümbruses ja Sirtsi soos. Metsavendade juhiks oli lipnik E. Lipp.
Samuti teatakse Maidla valla Lümatu – Sirtsi laagrit. Selle asupaik oli Lümatu lähikonnas ja Sirtsi soos. Mehi oli laagris 21, relvi 16. Laagrivanemaks oli kaitseliitlane Martin Piir.
20. juulil sattus J. Lumiste koos kahe metsavennaga Aho künkal kokku enamlastega. Nad lasksid kaks punaväelast maha ja said saagiks nende relvad.
21. juulil tegid punaväelased koos hävituspataljonlastega haarangu Tagamaa külla. Haarangu ette jäid Tagamaa – Sirtsi laagris lipnik E. Lipu 15 metsavenda. Kaks metsavenda tapeti, üks Kiviõli mees sai haavata ja kaks langes enamlaste kätte. Metsavennad põgenesid. Laager kolis Sirtsi sohu. Arreteeriti mitu inimest Tagamaa külast. Kaks neist tapeti Sondas.
26. juulil tuli kindlustustöödelt Virunurme laagrisse metsavendade juurde Kohtla-Järve põlevkivitööstuse haigla arst dr Eva Madar koos kahe halastajaõe ja ambulantsiga.
28. juulil juhtusid kolm metsavenda – L. Jalasto, Raesaar ja Simm – nägema Soonurme küla juures, kuidas venelased mineerisid Soonurme – Hirmuse teed. Kui vene pioneerid lahkusid, võtsid metsavennad miinid välja ja viisid need teele, mida venelased kasutasid läbisõiduks. Veidi aja pärast sõitiski seal auto miini otsa ja üks punaväelane sai surma. Metsavennad avasid auto pihta tule. Venelastel oli surnuid ja haavatuid.
Virunurme metsavennad võtsid koos Tudulinna valla Reinu laagri meestega oma hoole alla Venemaale aetavad Triigi, Põdrangu, Porkuni ja Vao riigimõisate karjad – umbes 270 lehma, samuti 50 hobust ja kümmekond lammast. See tegi lõpu ka toidumurele – piima ja võid oli nüüd metsavendadel külluses. Maidla meeste Virunurme laagris oli koorelahutaja kännu otsas ja Reinu laagri metsavendadega kahasse peetud karjade karjatamisel mindi piimarohkuse tõttu niivõrd maiaks, et piima enam ei tahetudki, joodi selget koort.
7. augustil korraldasid enamlased Virunurme vahtkonnas seers A. Nurga metsavendadele suure haarangu, milles osales 350–400 meest. Hävituspataljonlased tulid Virunurme ja Reinu laagri meeste poolt metsa aetud karjade järele. Lahingus sai metsavend Liig haavata, August Lainevool Erra valla Varinurme külast ja veel teine mees langesid enamlaste kätte. Teistel metsavendadel õnnestus haarangust pääseda. Lätlased ajasid laagrist ära suurema osa seal varjulolnud karjast, umbes 200 veist. Metsavend August Lainevool (40) lasti samal päeval maha.
8. augustil märatses 150-meheline bolševike jõuk Tarumaa külas, kus üks inimene lasti maha, kolm arreteeriti. Arreteeritutest kaks jäid kadunuks. Samal päeval lasksid n-seers A. Nurga mehed Piilse külas maha hävituspataljonlase. Saagiks saadi revolver.
10. augustil läks Maidla metsades ennast varjanud metsavend Johannes Kriisk teiste keelitamisest hoolimata üksi Maidla vallamaja üle võtma. Hiljem leiti tema laip vallamaja lähedalt.
12. augustil lehvisid Maidla vallas sinimustvalged lipud.
Paasvere vald
Paasvere vallas olid esimesed metsavennad küüditajate käest pääsenud mehed.
Metsavennad pesitsesid Salutaguse küla lähedal metsas (mehi oli 32, neist ligi pooled relvis, laagrivanem – Arnold Liivak), Paasvere metsades (19 mehe kohta oli laagril ainult 7 relva), Rahkla metsades (esimeses Rahkla laagris oli 12 meest, pooled nendest relvadega, laagrivanem – Voldemar Vares, teises Rahkla laagris – 7 meest eesotsas Rakvere advokaat Valdur Hiievallaga) ning Veneveres Sivi metsades (metsavendi oli laagris 27, relvi 9, laagrivanem – Kaitseliidu rühmapealik Kaarel Rajasalu).
Paasvere vallas läbib maantee põlismetsa kilomeetrite pikkuselt. Sestap ründasidki metsavennad seal relvade hankimiseks tihtilugu üksikuid punaväe veoautosid. Paasvere mehed olid lõpeks pealaest jalatallani relvis.
8. juulil ründas Sivi 20-meheline rühm K. Rajasalu juhtimisel Rakvere – Avinurme teel Sivi küla lähedal venelaste autokolonni. Kolm punaväelast tapeti. Metsavendadel oli üks haavatu. Tulevahetuses tõmbusid metsavennad tagasi.
20. juulil vallutasid Salutaguse ja Vassivere 15 metsavenda A. Liivaku juhtimisel Arukse metsa vahel venelaste veoauto. Punaväelasi oli 9 meest, nendest 3 tapeti. Saagiks saadi veel 5 vintpüssi, samuti paarsada vintpüssipadrunit. Metsavendadel kaotusi ei olnud.
Paasvere metsavennad tulistasid kohalikku miilisameest Enn Aasat, kes sai kergelt haavata ja põgenes.
23. juulil tegid 3 Saksa hävituslennukit Paasvere – Venevere teel rusudeks 5 enamlaste autot. See seik julgustas metsavendi. Metsavennad kolisid suurematele teedele lähemale.
24. juulil (teistel andmetel 26. juulil) ründas V. Varese metsavendade 10-meheline jagu Rahkla metsavahelisel teel enamlaste veoautot. Tapeti 13 punaväelast. Punaväe autokolonni tõttu olid metsavennad sunnitud loobuma sõjasaagist ja tõmbuma sügavale metsa. Tulevahetuses sai Rahkla metsavend Edgar Tarto raskelt haavata. Ta suri 13. augustil.
Paasvere vallas jäid metsavendade tegevuse tõttu katki nii inimeste kaitsetööle ajamine, hobuste enamlaste jaoks kokkutoomine (alles jäid peaaegu kõik hobused) kui ka muude täitevkomiteest tulnud käskude täitmine.
28. juulil toodi hävituspataljon Paasvere valda arveid õiendama. See päev on Paasveres meelde jäänud õuduste päevana. Metsa minna ja metsavendi seal taga ajada enamlased ei julenud. Haarangud korraldati Muuga – Paasvere tee joonelt mööda lagedaid põlde. Mitusada hävituspataljonist ründas Rahkla ja Laekvere küla. Põletati taluhooneid ja tapeti elanikke.
Rahkla külla tehtud haarangul jäi hävituspataljonlaste ette 8-meheline metsavendade grupp. Tulevahetuses tapeti Valdur Hiievald (38). Tema vend talunik Theodor (Teodor) Hiievald (35) langes enamlaste kätte ja hukati. Hävituspataljonlastel oli 2 langenut. Hiievaldade talu rüüstati. Valdur Hiievald on maetud Koeru koguduse kalmistule.
28. juulil langesid Aru metskonnas haarangul veel metsavennad Johannes Kirsimets ja Meinhard Laide. Langenud on ümber maetud Simuna kalmistule. Metsavendadest sattusid hävituspataljonlaste kätte Rakvere linna 3. algkooli õpetaja üliõpilane Felix Grusdam (37) (Feliks Krustam) ja Karl-Herbert Sillamaa Laekverest, Kaarel Kristmann Paasverest ja Heinrich Silvere Rahklast. H. Silverel õnnestus hävituspataljonlaste kuulide all põgeneda. K. Sillamaa mõrvati 28. juulil, K. Kristmann – 1. augustil ja F. Grusdam – 9. augustil. F. Grusdam on maetud Simuna kalmistule.
30. juulil olid hävituspataljonlased taas Paasvere vallas. Kõigepealt süütasid nad Rahklas vendade Hiievaldade talu hooned. Samal ajal pidasid Punaarmee väeosad sakslastega lahingut Simunas, kus enamlased löödi taganema. Nähes punaväelasi põgenemas, pages hävituspataljon Rakvere poole. Karistusoperatsioon jäi katki. Neid sündmusi meenutab Tartu miilitsamees Felix Till oma Venemaal tehtud usutluses: „Rakvere advokaat Hiievald’i laskis koha peal maha miilitsionäär Leet. Hiievaldi venna, kohaliku kulaku, vangistasime ning andsime üle punaväelastele. Hiievaldi talus toimunud läbiotsimisel selgus, et mehed olid kõik põgenenud. Järgmisel päeval sms Avald tegi ühele miilitsarühmale korralduse konfiskeerida Hiievaldi varandus ja süüdata talu põlema. Kuulusin selle korralduse teostavasse rühma. Piirasime talu ümber. Selgus, et Hiievaldi laip oli metsast tallu toodud ning talus valmistati matuste rooge. Võtsime talu varandusest ainult seda, mis meie varustamiseks hädavajaline, ajasime inimesed välja ning süütasime talu põlema.“
Sivi metsavendadel oli haarangulistega mitmeid kokkupõrkeid. Ühel haarangul, milles osales 500-600 haarangulist, olid metsavennad peaaegu surmasuus. Saksakeelsed käsklused metsavendade ahelikus aga hirmutasid enamlasi – arvati, et tegu on sakslastega ja põgeneti kabuhirmus.
Juulikuu viimastel päevadel lasksid venelased õhku Triigi ja Venevere sillad ja põgenesid Rakvere poole. Sildade õhkulaskmine tähendas enamlaste võimu lõppu Paasvere vallas. 1. augustil (teistel andmetel juba 29. juulil) võtsid metsavennad valla keskuse – Laekvere küla -oma valdusesse. Kõikjal lehvisid sinimustvalged lipud.
Saksa luureüksus oli Paasvere vallas 2. augustil.
Palmse vald
Viru ranniku läänepoolsem osa on eemal suurematest teedest. Juba peale 14. juunit otsiti varju Viru rannametsades. Sinna tuli Tallinnast Eesti laevaomanikke ja meremehi, kes olid küüditamisel inimjahist pääsenud. Ka mitmed Käsmu laevaomanikud ja laevakaptenid nagu Oskar Tiedemann ja Gustav Pruun varjasid ennast sealsetes metsades. Metsa tuli ka laevadelt põgenenud Eesti meremehi. Nendega seltsis hiljem kutsealuseid ja mobilisatsiooni alla kuuluvaid mehi.
Palmse vallas oli metsavendade laager Sagadi turbarabas (Sagadi laager) ja Loobu jõe ääres (Loobu ehk Lauka soo laager).
Sagadi laagri metsavennad tegutsesid alates 5. juulist mitmes grupis. Mehi oli kuni 200, relvi ainult 14.
Loobu laager asus Uueküla ja Loobu jõe vahel. Metsavendade laagris oli paarkümmend meest, neist pooled relvadeta. Seal oli meremehi ja talunikke Võhmast, Uuekülast ja mujaltki. Juuli algupäevadel korraldasid enamlased haarangu Sagadi metskonnas. See luhtus. Et hankida relvi, käisid metsavennad aeg-ajalt Tallinn-Narva maanteel punaväelasi kimbutamas ja tulistasid punaväe autosid. Tavaliselt jäid sellised relvahankimise retked tulemusteta. Maanteel voorisid pidevalt punaväe autod. Kui mõni neist lastigi puruks ja mindi relvi koristama, vuras samas kohale järgmine autovoor ja metsavennad pidid metsa taanduma. Enamlaste torkimiste tulemuseks oli, et punaväelased ei julgenud enam Tallinn-Narva maanteel autodega üksikult liikuda, vaid sõideti rühmiti mitu autot vooris.
Palmse vallamaja lahing. Loobu laagri metsavendade suuremaks ettevõtmiseks tuleb pidada Palmse vallamaja ründamist. Palmse valla täitevkomiteelased olid eriti agarad nii meeste mobiliseerimisel kui ka talunikelt hobuste röövimisel. 14. juuliks olid enamlased käsutanud Palmse vallamaja juurde kokku valla hobused: pidi toimuma järjekordne hobuste võtmine Punaarmeele. Et takistada hobuste röövi, valmis metsavendadel plaan rünnata vallamaja, ajada laiali valla täitevkomitee eesotsas selle esimehe Gustav Lieholmiga ja paisata segi täitevkomitee asjaajamine.
14. juuli öösel liikusid metsavennad, umbes 40 meest, R. Maripuu juhtimisel vallamaja poole. 30-35 mehel olid relvadeks jahipüssid ning ajast ja arust vene, jaapani, saksa ja inglise vintpüssid, samuti püstolid ja revolvrid. Metsavendadel oli ka omameisterdatud käsigranaate. Kui esimesed metsavennad vallamaja juurde jõudsid, märkas neid kaks õues olnud täitevkomiteelast. Algas tulevahetus. Üks nendest, kurikuulus kommunist Toomas Eemann (Eenmann), ei jõudnud aga akna kaudu vallamajja põgeneda: teda tabas metsavenna jahipüssilaeng. Ta jäi haavatuna lamama vallamaja akna alla ja suri päev hiljem Rakvere haiglas. Selgus, et vallamaja rünnak ei olnud täitevkomiteelastele ootamatu: rünnaku ettevalmistamine oli toimunud liialt avalikult. Vallamaja oli kindlustatud: sinna oli ehitatud tugevad varjed, millest metsavendade kuulid läbi ei tunginud. Ka käsigranaadi killud ei ohustanud vallamaja kaitsjaid. Vallamajas oli valves 8-10 kohalikku kommunisti eesotsas partorg Erich Leemetsaga. Lahing vältas pea kolm tundi. Siis aga jõudsid täitevkomiteelastele appi Käsmu ja Loksa kordonite piirivalvurid. Metsavennad pidid jätma vallamaja ründamise katki ja taganema.
Palmse vallamaja süttis põlema ja põles koos oma asjaajamisega maha. Ei ole täpselt teada, kas tegid seda metsavendade käsigranaadid või selles olid süüdi enamlased. Nii arvatakse: hoone süütasid täitevkomiteelased ise, et vabaneda selle valvamisest. Vallamaja asus teistest hoonetest eraldi metsa sees ja seal pesitsemine oli muutunud enamlastele eluohtlikuks. Vallamaja mahapõlemine põhjendas uude ohutusse kohta kolimist. Täitevkomitee valis enda uueks asukohaks endise restoranihoone Võsul. Muidugi süüdistasid enamlased vallamaja mahapõletamises metsavendi.
Metsavendadest sai vallamaja ründamisel haavata August Kaljuvee (22) Ilumäe külast. Tema vend Arved Kaljuvee (21) koos sama küla mehe Evald Saluveerega (19) meisterdasid kanderaami ja tassisid haavatu 8 km taha Ilumäe küla lähedale metsa. August Kaljuvee peideti ja mindi ise külla hobuse järele, et viia haavatu vankril koju. Koduteel langesid aga mehed punaväelaste kätte. Piinamisel tunnistasid nad üles, et osalesid vallamaja ründamisel ja andsid teada, kuhu oli jäetud haavatu. Enamlased tõid haavatu metsast ära ja kõik kolm viidi Loksale. Seal jäid mehed kadunuks.
Järgmisel päeval pärast Palmse vallamajalahingut korraldasid enamlased haarangu Loobu jõe ääres Lemmingu talu mail. Metsavennad hoidusid lahingust. Samuti tehti teisigi haaranguid Joaveski ja Uueküla vahel.
Viru rannametsades tegid laevamehed peilimise teel nagu merel laeva asukohta määrates küllaltki täpselt kindlaks rinde liikumise: millal jõudis sõjarinne Tapale, Kadrinale, Rakverre ja sealt edasi. Sellega oldi ametis igal hommikul.
7. augusti paiku tulistas Saksa lennuk Leningradist Tallinna poole lennanud Nõukogude transpordilennukit ja see oli sunnitud hädamaanduma Sagadi põllul. Lennukis olnud punakomandörid ruttasid läbi metsa Võsule, kus peeti aru, kuhu poole minna. Sellal oli Vene piirivalve juba kordonist põgenenud. Kohalikud elanikud soovitasid punakomandöridel ennast vangi anda, kuid seda nõuannet ei võetud kuulda ja asuti Tallinna poole teele.
Palmse valla meestel lõppes metsavennaelu 8. augustil.
Rakvere vald
Rakvere vallas teatakse ajutisi väiksemaid metsavendade laagreid, üks neist Karitsal, Karitsa mõisast lõuna pool.
Rakvere valla mees Lembit Orupõld julgustas mehi metsa minema, pidas sidet metsavendade gruppide vahel ning hankis relvi. Tema kaasmetsavendadest on teada E. Grünfeldt, A. Lillak, K. Mulla, H. Pajur, E. Palm, E. Tominga ja M. Vare.
5. juulil tegid hävituspataljonlased tulemusteta haarangu Mädapeal Kurgvere mäe kandis ja Jämi metsas.
Karitsa (Jupri) lahing. 8. juuli õhtu eel, umbes kell 6 toodi Karitsa metsavendadele sõna, et Levala külas märatsevad veo- ja sõiduautoga tulnud enamlased – arreteeritakse nende kutsealuste pereliikmeid, kes on pagenud metsa. Karitsal olevat kinni võetud Karu talu perenaine koos oma 18-aastase tütrega, samuti üks vanem mees. Oli selge, et arreteerimised sellega ei piirdu. Läheduses asuvast Raidma talust Karitsa-Jupril olid metsas kaks perepoega, üks kutsealune, teine Punaarmee väejooksik. Seetõttu oli ohus ka nende kodu. Metsavennad otsustasid kaitsta Raidma peret. Jupri talule lähenedes oli näha, et veoauto ja sõiduauto enamlastega olid jõudnud juba tallu viivale teeotsale, kus peatuti mõni minut. Metsavennad jõudsid hoiatada Raidma pererahvast ja perenaine kahe lapsega (teistel andmetel koos tütrega) põgenes metsa. Peremees Eduard Raidma lubanud kohe järele tulla, kuid millegipärast viivitanud minekuga. Metsavendade ahelik asus kiiresti talutee lähedal lepavõsa servale roigasaia taha varitsusse, selja taga võsastunud nõlvak. Mehi oli ahelikus 9-10, neist 6 kutsealust. Jupri mäel olid varitsuses nooremleitnant H. Allisma ja v-seers A. Relli, samuti Raidma talu perepoeg, kaitseliitlane metsavaht Hundrich, Heino Pajur, Jüri Tiivas jt. Metsavendadel oli 6 vintpüssi ja 2 püstolit, üks mees oli relvata.
Oodati enamlaste autode lähenemist. Ees oli nõgu, mis varjas vaatevälja. Autod punaväelaste ja hävituspataljonlastega tulid nähtavale nõo varjust 50-70 m kauguselt. Ees sõitis sõiduauto. Sellele järgnes umbes 100 m tagant veoauto enamlastega ja autokastis istuvate arreteeritud taluinimestega. Mõlemat autot korraga tulistada ei olnud võimalik. Sõiduauto sõitis taluõuele. Kui veoauto jõudis nõlvakule, avati käskluse peale tuli. Püüti kokku hoida laskemoona ja tulistada täpselt, vältimaks autol olnud vahialuste tabamist. Metsavendade lasud olidki tabavad: enamlased istusid auto veokasti äärel ja olid heaks märklauaks. Et täpsemini lasta, tõusis Jüri Tiivas ahelikus püsti ja toetas püssi aiaroikale. Enamlastel oli surnuid ja haavatuid. Metsavendade kuulidest muutus auto sõidukõlbmatuks ja süttis põlema. Enamlased ei taibanud esialgu, kust tulistatakse. Veoautolt mahahüpanud mehed tulistasid küll vastu ja pildusid käsigranaate, kuid hoopis vales suunas. Siis aga võeti tule alla metsavendade ahelik. Õnneks lendasid kuulid kõrgelt üle. Lahing kestis umbes 10 minutit. Kuna enamlaste käsigranaadid kukkusid aheliku lähedale ja granaadikillud lendasid ümberringi, pidid metsavennad laskemoona lõppedes taanduma. Tulevahetuses metsavendadel kaotusi ei olnud. Veel hulga aega jätkasid enamlased võsa tulistamist. Kuigi paarikümne minuti pärast jõudis lahingukohale kaks-kolm veoautotäit punaväelasi ja hävituspataljonlasi eesotsas Villem Sooga, ei söandatud metsavendi jälitada. Maha jäi metsavendade püssitules sõidukõlbmatuks muudetud veoauto.
Samal ajal piirasid enamlased ümber Jupri talu. Eduard Raidma (63) oli haaranud jahipüssi. Ta jäi enamlaste kätte. Elamu ja kõrvalhooned süüdati Villem Soo ettevõtmisel ükshaaval põlema. Samuti süüdati suur puuriit. Maha jäi põletamata vaid vana viltuvajunud saun. Vana sõjamees, kes oli kaasa teinud Vene-Jaapani sõja, samuti Esimese maailmasõja ja Vabadussõja, heideti elusalt tulle. Teistel andmetel tapeti Eduard Raidma kuklalasuga.
Kuuldavasti sai Karitsa lahingus surma 5 punasõdurit, mitu haavatut suri aga teel Rakvere haiglasse. Külast kinnivõetud inimesed jäid terveks ja nad pääsesid koju. Kuna Karitsa lahingu järel kardeti enamlaste kättemaksu ja haaranguid, ühines Karitsa grupp Küti valla Koeravere metsavendadega.
12. juuli öösel tulistasid 3 metsavenda Kõrgemäe külas jahipüssist kolme kohalikku bolševikku, keda kahtlustati küla põletamise plaanis. Jahipüssipauk peletas enamlased pakku.
15. juulil oli tosinajagu hävituspataljonlasi haarangul Mädapeal Pakkeri talu kandis.
Rakvere valla mehed tulid metsast välja 7. augustil.
Roela vald
Roela vallas teatakse Tudu Järvesoo, Essu, Rasivere – Ädara ja Saara metsavendade laagreid.
Tudu metsavendade laager asus Tudu Järvesoos. Mehi oli 32, relvi 18. Metsavendade eesotsas oli kaitseliitlane lipnik Ernst Luuk. Küüditamine muutis Tudu rahuliku elu nagu torge vapsikupessa. Tudulased arvasid: „Niisuguine kuradi asi ei klapi, et venelased meie rahvast hakkavad vägivaldselt ära vedama. Tudust ei anna meie enam heaga välja mitte ühtegi hinge!“ Edasist küüditamist olid valmis takistama 19 noort meest, kes varitsesid küüditajaid Rakvere – Tudu teel. Tudu metsaülemat Oskar Uustalu ei saadud aga päästa, sest küüdiauto sõitis teist teed Tudulinna suunas.
22. juunil heiskas Aldo Soovere Tudu külas sinimustvalge lipu 42 m kõrgusel topograafiatornil, mida hüüti Sitika torniks. Sellele kinnitati ähvarduskiri: Kes lipu kõrvaldab, on surmalaps! Lipu heiskamisest teatasid kohalikud võimumehed Rakverre. Abi küsiti ka Roela valla täitevkomiteest. Käsud ja korraldused lipu mahavõtmiseks ei aidanud – lipu mahatoojaid ei leitud. Alles 23. juuni õhtupoolikul tuli kohale Roela miilits koos kahe Mustvee miilitsamehega, kuid nendestki ei olnud lipuni ronijat. Lipu lõhkus ja selle tükid põletas kohalik bolševik. Ähvardus läks täide: lipu rüvetaja lasti maha.
Mobilisatsioonikäsk tõi metsa kõik Tudu käsualused mehed. Ega metsavennad ennast siinmail suurt varjanudki – Tudu aleviku vahel liiguti avalikult püssid seljas, rääkimata metsaäärsetest küladest. Roela valla täitevkomitee esimees pakkus 100 rubla sellele, kes annab teada metsavendade asukoha Tudus. Nuhke aga seal rahva hulgas ei leidunud.
Metsavennad kerisid Tudu – Avinurme vahel tervete postivahede kaupa maha telefoniliini ja tapsid punaväe sidemehe.
Hobuste ja kariloomade rekvireerimiskäsku täitma asunud talunikud kihutati Tudu metsa vahelt tagasi. Seetõttu andsid Tudu talunikud enamlastele ära vaid 6 hobust.
Augustikuu algupäevil oli lipnik E. Luugi meestel Sonda – Mustvee raudteel Tudu jaama lähedal kahel korral tulevahetus punaväelastega. Tulevahetuses tapeti punakomandör ja kaks punaväelast. Saagiks saadi 3 vintpüssi. Tudu metsavendadel kaotusi ei olnud.
Essu metsavendade 15-meheline laager (relvad olid vaid neljal metsavennal) paiknes Essu vahtkonnas. Laagrivanem oli Agu Part.
Rasivere – Ädara külade ümbruses paiknes 15-meheline metsavendade laager. Relvad olid vaid kolmel mehel. Laagrivanem oli Aldo Kalmet. 1. augustil oli 10-meheline hävituspataljonlaste jõuk teel Ädara külla, et ära ajada kariloomi. Külarahvas pages metsa pakku. Küla juures oli sellal 3 relvis metsavenda eesotsas A. Kalmetiga. Metsavendade paugutamise peale pöördusid hävituspataljonlased tagasi.
Saara küla ümbruse metsades pesitses pärast küüditamisest oma asukohta vahetades Saara küla metsavendade laager. Mehi oli laagris 38, nendest vähem kui pooltel olid relvad. Laagrivanem oli politseinik, kaitseliitlane lipnik Heino Juhkami.
13. juulil tegid miilitsad haarangu Ristikülla. Lossi talus peatunud metsavendi hoiatati ja nad jõudsid enne haaranguliste tulekut kaduda. Haarangul arreteeriti Anette Oja, kes jäi kadunuks.
15. juulil oli haarang Tammiku külas: venelased otsisid läbi kogu küla ja selle ümbruse. Ühe taluniku juurest leiti raadioaparaat ja mees lasti maha. Heinaküünist tabati 3 metsavenda. Üks neist pääses haavatuna põgenema, kaks mõrvati. Mõrvatute ja haavatu nimed ei ole teada.
17. juulil korraldasid miilitsad haarangu Saara külla, et tabada Juhkami talu perepoeg lipnik H. Juhkamit. Metsavennad taandusid sügavamale metsa ja haarang läks tühja.
20. juulil ründasid lipnik H. Juhkami 8 metsavenda Saara küla juures Rakvere – Tartu maanteel varitsusest kahte punaväe veoautot. Tulevahetuses metsavennad taandusid. Paari tunni pärast olid mehed tagasi samas kohas. Nüüd tuli autobuss miilitsatega. Buss sõitis metsavendade püssitules kraavi, metsavennad kadusid metsa.
24. juulil tulistasid lipnik H. Juhkami mehed Rakvere – Tartu maanteel Saara küla juures venelaste autot. Kaks metsavendade kuulidest surma saanud punaväelast kukkusid autolt maha ja sõjasaagiks saadi kaks vintpüssi. Auto kihutas peatumata edasi.
25. juulil ründasid lipnik H. Juhkami metsavennad samas kohas kahte venelaste autot. Järgmisel päeval haavasid nad mootorrattal sõitnud kahte miilitsameest. Mootorratas paiskus ümber ja miilitsamehed kukkusid teele. Relvad jäid aga saamata, sest samas lähenes sündmuskohale enamlaste autobuss. Metsavennad pidid tõmbuma metsa.
Paasvere vallas haaranguid korraldanud hävituspataljonlaste üksus tuli 31. juulil haaranguga Saara külla. Lipnik H. Juhkami 38 metsavenda ei usaldanud oma 17 relvaga haarangut vastu võtta ja taandusid.
28. juulil tegi 300-meheline punaväe üksus suurema haarangu Roela metsadesse. Roela metskonna lähedal jäi haarangu ette neli metsavenda. Meestel õnnestus haarangust pääseda.
Tartu linna miilitsa jaoülem Felix Till mäletab oma Venemaal tehtud usutluses Roela vallas korraldatud haarangutest: „Sõitsime Liiva metsa ning sealt järgmisel päeval Viru-Roela alevi. Selles rajoonis olid tavalisteks näheteks bandiitide tulistamised metsavahelistel teedel. Ühel päeval tõi sms Illison haavatud punaväe komandöri kaasa, keda bandiidid olid metsavahel tulistanud. Läksime otsekohe bandiite taga ajama. Leidsime küll komandöri auto, kuid bandiidid olid ise põgenenud metsa. Paari päeva pärast tegime Viru-Roela ümbruskonnas suurema haarangu. Haarangust võtsid osa umbes 1000 meest (miilits, punaväelased, hävituspataljoni võitl. Ja ka Läti hävit. pataljon)“.
2. augustil pages Roela valla täitevkomitee Viru-Maidla suunas ja metsavennad võtsid Viru-Roelas võimu juba enne sakslaste tulekut enda kätte. Sellal võimutsesid vallas Viru-Roelast eemal veel enamlased. Nii korraldas 2. augustil umbes 200 Läti hävituspataljonlase punaväelast ja miilitsameest haarangu Tudu Järvesoos. Seal pesitsenud lipnik E. Luugi 32-meheline laager põikas haardest kõrvale.
4. augustil pidasid Saara küla juures lipnik H. Juhkami 6 metsavenda mitmetunnise lahingu paarikümne punaväelasega. Üks metsavend langes. Punaväelastel oli 4 surnut, 2 enamlast võeti vangi. Metsavennad said saagiks mitu vintpüssi.
5. augustil tulistas metsavendade paarisvalvepost Rakvere – Roela teel 8 punaväelast jalgratastel. Üks venelane tapeti, teised põgenesid. Metsavendadele jäi vintpüss ja jalgratas.
6. augustil märkas metsavendade valvepost Rakvere – Roela teel Rakvere poolt lähenemas punaväelaste rühmasuurust jõuku. Roela koolimajas peatunud metsavendadest sõitis 15 meest jalgratastel haarama venelasi küljelt. Punaväelased põgenesid. Neid jälitati Kummikõrve metsani Viru-Jakobi lähedal. Kuna metsavendade teada oli ees tee mineeritud, ei usaldatud edasi minna.
8. augustil asus Tudu alevikku punaarmee väeosa, arvata umbes 2500 meest. Selle peletas aga Tõnsule saadetud sakslaste luureüksus paari kuulipildujavalanguga jooksule. Kui Saksa väeosa 9. augustil kell 10 hommikul Tudusse jõudis, polnud seal enam venelastest jälgegi.
Rägavere vald
Rägavare valla mehed varjasid ennast peaasjalikult Sirtsi soos. Nii pesitsesid sõjaväelase Tamme 7 relvastatud meest soosaarel, allohv Siimu 12-meheline relvastatud rakverlaste salk (osa Pühe laagrist) Rihula-Mädaoja metsavahi juures ja Sirtsi soos. Samuti oli Sirtsi soos 10-meheline metsavendade rühmitus, kelle juhti ei teata.
Mõdriku laagriplats oli Mõdriku vahtkonnas (kvartalid nr 11, 12 ja 15).
Metsavendadele tegi meelehärmi see, et raudteel veeti ööd ja päevad läbi Eestist välja tehaste sisseseadeid ja muud vara. Nii otsustasid kaks metsavenda, Lembit Hiiemäe Küti vallast Pajustist koos teise mehega Mõdrikult lasta õhku Sämi raudteesild Vaeküla ja Kabala raudteejaamade vahel. Pühapäeva, 13. juuli öösel sõitsidki nad jalgratastel raudteesilla poole. Meestel oli paar puuda lõhkeainet kahes süütenööriga varustatud õhukindlas pakis. Kuna raudteesilla läheduses oli sillavahi maja, loobuti sellest plaanist: plahvatus oleks purustanud hoone ja seadnud ohtu sillavahi pereliikmete elu. Nii otsustatigi lasta raudtee õhku Sämi raudteesillast Rakvere poole Konna metsa vahel. Lõhkelaeng kaevati raudtee muldesse. Metsavennad süütasid süütenööri ja kadusid metsa. Peagi käis plahvatus, mis kostus kümnete kilomeetrite taha. See lõhkus pika tüki raudteest ja kahel pool raudteed paikneva telefoni-ja telegraafiliini. Liiklus seisis seal järgmise päeva õhtuni. Lähematesse raudteejaamadesse kuhjus läbilaskmist ootavaid ronge. Raudteeside oli tükiks ajaks katkenud. Seepeale tegi hävituspataljoni rühm 14. juulil haarangu Kabala ja Nõmmise külla. Haarang läks tühja.
Kuna esimene ettevõtmine raudteel oli õnnestunud, otsustasid mehed 14. juuli öösel hävitada raudteeliini sideseadiseid. Selleks ühendasid nad Rakvere – Vaeküla vahel antennitraadiga Kunda kõrgepingeliini raudtee telefoni- ja telegraafiliiniga. Plaan ebaõnnestus, sest Kunda jõujaam oli seisatud.
Kabala soos laskis Uljaste metsavend Ants Kaav maha punaväelase. Ta oli hulljulge mees: pani ennast proovile ja käis metsast Uljaste järves venelaste hulgas suplemas.
22. juulil tappis L. Hiiemäe koos teise metsavennaga tulevahetuses Rägavere vallamaja lähedal Rägavere – Rakvere teel Rägavere valla miilitsa Kallaste. Miilitsamehe laip jäi teekraavi, metsavendadele sai vintpüss ja püstol. Sellele järgnes 23. juulil enamlaste tulemusteta haarang Pikavere metsas.
7. augustil korraldasid enamlased veel haaranguid Rägavere metsades. Siis nähti Viru-Kabalas ja selle ümbruses esimesi põgenevaid punaväe üksusi: korratud punaväelaste salgad, poriste jalameeste, ratsanike ja autode virr-varr hallis vihmasajus. Keskpäeval kaevati valmivas viljas ja heinamaadel kaevikuid. Üritati sakslastele vastuhakku.
8. augustil tapsid metsavennad Tubamäe metsas (Sonda metskonnas) bolševike käsilase, kes oli tulnud metsa metsavendi luurama. Teadaolevalt hukati sel päeval Sonda metskonnas August-Richard Miilberg (36) Viru-Kabalast.
(Viru-Kabala raudteejaama lähedal varemeil püsti jäänud lipumastis lehvis 9. augustil sinimustvalge lipp.
Salla vald
Salla vallas teatakse kahte suuremat metsavendade rühmitust: Salla- Käru ja Tammiku laagrit.
Käru küla mehed tulid 22. juunil kokku ning otsustasid minna metsa ja alustada võitlust bolševike vastu. Nõupidamisest võttis osa ka leitnant August Pajula. Salla-Käru metsavennad varjasid ennast Käru ümbruse metsades. Remonditi ja hangiti relvi ning muretseti laskemoona. Metsavendade juhtideks olid leitnant August Pajula ja lipnik Harald Holm. Meeste arv ulatus 280-ni, relvi oli vaid 30-ne ümber.
Tammiku laager paiknes Salla Tammikus. Laagrit juhtisid Rudolf Saluri ja V. Pilvet. Et metsavendade laagripaik jääks saladuseks, vahetati tihti oma asukohta. Nii koliti 29. juuni õhtul kilomeetri jagu edasi Antu raiesmiku servale.
26. juunil varitsesid metsavennad Käru küla lähedal maantee ääres valla partorgi ja miilitsat. Kui nende auto lähenes, astusid leitnant A. Pajula ja lipnik H. Holm relvad käes teele ja peatasid sõiduki. Sõitjaid ähvardati, et kui nad talusid rahule ei jäta, rakendavad metsavennad karme vastuabinõusid. Enamlased pöörasid auto ümber ja kihutasid tagasi.
28. juunil sõitis leitnant A. Pajula tallu täitevkomitee esimees. Leitnant A. Pajula läks talle püstol käes vastu ja hoiatas: kui täitevkomitee ei jäta rahva ärritamist, põgenetakse metsa.
30. juunil toimus Salla metsavendade nõupidamine, kuhu oli kutsutud ka naabervaldade metsavendi.
1. juulil saadeti Käru laagrist välja metsavendade luuresalk. Õhtul olid mehed Käru veskis vihmavarjus. Seal kirjutati valmis hoiatuskiri enamlastele: „Igaüks, kes tänasest päevast peale sõna või teoga hakkama saab, mis käib Eesti rahva vastu ehk kes seisab nende eest, kes vägivaldselt 40 000 eestlast oma kodudest on elajalikult ära röövinud, on ära teeninud karistuse, mis ei tunne piire. Metsavennad“. See hoiatus pandi üles Käru külas telefoniposti külge.
Rinde lähenemine julgustas metsavendi: rikuti enamlaste sideliine (1. juulil purustasid metsavennad telefoniliini Salla – Tammiku vahel) ja rünnati relvade hankimiseks enamlaste vähemaid salku. Neid kokkupõrkeid enamlastega nimetasid metsavennad „väikenokkimiseks“.
2. juulil oli metsavendadel esimene tulevahetus enamlastega. Salla – Käru teel sõitis 3 punaväelast hobusega. K. Palmisto koos kahe metsavennaga sõitsid relvade hankimise eesmärgil jalgratastel neile järele. Üks venelane sai tulevahetuses Sillaotsa talu juures haavata. Venelased põgenesid. Samal päeval otsustasid lipnik H. Holmi mehed takistada kutsealuste äraviimist. Selleks lõhuti Karaski sild. Kui autobuss tuli kutsealustele järele, võeti see oma hoolde. Buss pöörati põigiti teele ja jäeti sõidukõlbmatuna maha.
Käru laager äratati 3. juuli varahommikul koidu ajal (kell oli 3.30). Ees oli Salla vallamaja ründamine. Hommikune külmavõbin kehas asuti teele vallamaja poole. Kuni Salla külani liiguti kolonnis, siis aga jaotati mehed kolme rühma. Iga rühm sai oma ülesande. Esimene rühm (E. Ploomi juhtimisel) pidi vallutama miilitsamaja, teine (lipnik H. Holmi juhtimisel) asuma küla taha, et seal vallamajast pagejaid püssitulega vastu võtta, ja kolmas (leitnant A. Pajula juhtimisel) puhastama vallamaja enamlastest. Vaevalt said rühmad kohale, kui Kadi küla kandist kostus mootorimüra. Samal ajal kuuldi miilitsamaja poolt esimesi pauke. Vallamaja juurde sõitis autotäis punaväelasi. Autolt mahahüpanud sõdurid viskusid ahelikku ja avasid püssitule. Vallamaja kaitseks seati üles kaks kuulipildujat. Mõne vintpüssiga polnud metsavendadel siin edu loota. Vallamaja ründamine jäi katki ja lipnik H. Holm andis taandumiskäsu. Salla vallamaja kaitsesalga ja punaväelaste vahel läks laskmiseks. Punaväelastel olnud üks surnu ja haavatu. Haavata sai miilitsamehe Sillaotsa naine, kes hiljem suri. Metsavennad kogunesid Kantküla talu küüni. Sealt mindi tagasi Saha talu karjamaale. Meeste tuju oli räbal.
Metsavendade ettevõtmine tekitas enamlaste hulgas segadust. Samal päeval korraldasid punaväelased ja hävituspataljonlased haarangu ühele metsavendade endisele laagripaigale. Haarajaid oli arvutu hulk. Metsavendade valvepost nägi oma vaatluskohast kuuse otsas haaranguliste 9 veoautot ja autobussi. Metsavendi ei tabatud. Küll vangistati külas inimesi – metsavendade naisi, samuti mõned kutsealused.
6. juulil korraldasid hävituspataljonlased haarangu Käru külas. Haarajate ette jäi Salla-Käru metsavend H. Krutop. Ta sai haavata reiest. Haavatuna tappis ta hävituspataljonlase ja haavas teist. Seeläbi pääses metsavend eluga. Laagrist H. Krutopi otsimiseks saadetud metsavennad leidsid ta üles. Haavad seoti ning H. Krutop jäeti haarangu ajaks samasse tihnikusse lamama. Jõudmata abi ära oodata, tuli mees järgmisel päeval kepi najal laagrisse. Mees sai metsas ise terveks.
Tunda andis toidupuudus. Nende päevade kohta täheldati Salla-Käru suurlaagri metsavendade päevikus: „Raskusi tekitab toitlustamine, sest metsavendade pere on tubliste kasvanud, tuleb leppida ühe võileivaga.“
11. juulil ründas 5-meheline metsavendade salk K. Palmiste juhtimisel Karaski metsa vahel relvade hankimiseks punaväelaste autot. Auto kihutas metsavendade püssitules edasi.
Laupäeval, 12. juuli õhtul läksid Salla-Käru metsavennad oma laagripaika vahetades pimeduse varjus Tamme karjamaale. Käidi lähedal asuvas Kulli talus saunas. Pühapäev möödus rahulikult. Õhtul pugesid mehed lepikualusesse magama. Siis tuli haarang Käru külla. Mitmed metsavennad, kes magasid Kulli talus, pääsesid üle noatera surmast. Varem jalast haavata saanud H. Krutop oli teistkordselt enamlaste kuulide all. Ta oli Kulli talust varahommikul laagripaigale tulles puhkamiseks metsa alla maha istunud, kus punaväelane talle peale sattus. Haavatud jalale vaatamata jõudis ta hüpata põõsaste varju. Talle järele lastud lasud kostsid metsavendade laagrisse ja magajaid äratas hüüe: „Haarang! Ruttu ülesse!“. Selgus, et haarajad lähenevad lõuna poolt. Puu otsast paistis, et enamlased olid juba Kulli talus, kust mõned metsavennad olid äsja pagenud. Metsavennad liikusid haaranguliste ees poolesaja sammu kaugusel. Haarajateks oli enamlaste segaseltskond: miilitsamehed, punaarmeelased ja hävituspataljonlased. Avastati metsavendade laager Saha talu karjamaal ja see rüüstati. Metsavennad tõmbusid tagasi üle Pedja jõe. Samal ööl tulistas Saksa lennuk Emumäe küla lähedal punaste moonavoori ja kihutas haarangulised vallamaja juures laiali.
13. juulil tabasid hävituspataljonlased Käru küla Saare talu rehelakast magamise pealt metsavenna Voldemar-Heinrich Saha (22). Tema laip leiti 6. augustil Käru-Salla maantee äärest Kubja talu karjamaalt. Mõrvaohver oli tapetud püssitäägiga. V.-H. Sahk on maetud Simuna koguduse kalmistule.
17. juulil heiskasid Salla metsavennad Tammiku mäel rahvuslipu. Lipp lehvis seal üle ööpäeva, kuni punaväelased selle maha võtsid.
Uuel laagriplatsil, Avanduse küla heinamaadel, oli mitu rahulikku päeva. Meeste arv suurenes üha. Tuli ajateenijaid, kes Venemaale viimisel olid Püssi jaamas rongilt maha hüpanud. Hiljem tuli metsa suurel hulgal mobilisatsioonist keeldunud mehi.
Rünnati üksikuid punaseid ja väiksemaid punaväelaste gruppe, kes liikusid ümbruskonna teedel. Nii tulistasid 19. juulil kaks metsavenda Simunast Määri mõisa poole viival teel kurikuulsat miilitsameest Sillaotsa, keda aga ei õnnestunud tabada. 25. juulil vangistasid viis metsavenda eesotsas lipnik H. Holmiga Härma talu juures kaks punaväelast, kes olid autoga kraavi sõitnud. Saagiks saadi vintpüss ja käsigranaate.
26. juulil oli salguti tegutsevatel leitnant A. Pajula ja lipnik H. Holmi meestel Salla ümbruses ringihulkuvate üksikute punaväelaste ja nende gruppidega mitu pisikokkupõrget. Üks punaväelane sai surma, kaks (teistel andmetel neli) meest vangistati. Olid ilusad heinailmad, ja vangid pandi ümbruskonnas heinatööle.
28. juulil ründasid seitse metsavenda eesotsas leitnant A. Pajula ja lipnik H. Holmiga Ploomi talu mail nelja punaväelast, kes olid läinud mööda küünist, kus metsavennad magasid. Mehed hüppasid väljaja asusid venelasi jälitama. Üks metsavend sai tulevahetuses granaadikilluga peast haavata. Punaväelastel oli üks sumu, teised põgenesid.
29. juulil lõid metsavennad Sadala valla Reastvere küla juures sideme sakslastega ning andsid neile suurtükitule juhtimiseks andmeid venelaste koondumiskohtade kohta.
29. juulil ületasid Saksa väeosad Virumaa piiri ja tungisid Salla valda. Venelased pagesid paanikas. Kui Käru küla sai enamlastest vabaks, tulid mehed metsast välja ja marssisid sinimustvalge lipu all külla. Sellal oli Kärusse jõudnud saksa sõjaväe voor.
Veel 31. juulil oli lipnik H. Holmil ja metsavend Kaunissaarel Tedre talu juures tulevahetus 7 venelasega. Lipnik H. Holm sai haavata. Kaks punaväelast tapeti, teised põgenesid.
Sõmeru vald
Sõmeru valla metsavennad koondusid kuude laagisse: need olid Kohala, Sooaluse, Lauka raba, Aresi, Sämi ja Aluvere laagrid.
Kohala-Koovälja 33 metsavenda leidsid endale laagripaiga Kohala küla karjamaadel. Metsavendade juhiks oli Ilmar Maamets. Meestel oli 30 relva.
Sooaluse laager oli Sooaluse turbarabas. Metsavendi kogunes laagrisse 18, nendest 10-1 mehel olid relvad. Laagri juhiks valiti kaitseliitlane Alfred Lillo.
Varudi küla lähedal Lauka rabas varjasid ennast Lauka raba ehk Hiiesaare 11 metsavenda eesotsas Evald Jalakaga. Pooltel meestest olid relvad. Sinna kolis hiljem ka Mahu valla Võrkla laager. Varudi raba keskel asub kõrgendik, mida hüütakse Hiieks. Soorohu ja pilliroostikuga Hiiel kasvasid ainult üksikud kased ja põõsad. Kolme kooskasvava kase vahele 4,5 m kõrgusele ehitasid metsavennad aluse, kust võis näha oma 10 km kaugusele. Elamiseks olid metsavendadel turbaonnid. Värsket vett saadi Hiiele kaevatud kaevust, mis ulatus soosaare kruusasesse põhjakihti. Päeval oli vahitornis valve, öösel aga selleks vajadus puudus: soosaart ümbritsesid laukad, mis tegid võõral Hiiele tuleku võimatuks. Üksnes metsavennad teadsid soosaarele viivaid radu. Öösel mattus ümbrus tihedasse uttu ja näha oli vaevalt paarikümne sammu peale.
Aresi küla karjamaadel oli Aresi 21-meheline laager, pooled nendest relvadeta. Metsavendade juht oli n-seers Evald Arumäe.
Sämi metsavendade laagripaik oli Särni metsas. 7-mehelise metsavendade salga juht oli Arnold Aavastu. Salgal oli 4 relva.
Aluvere metsavennad olid laagris Aluvere küla lähedal metsas. Laagris oli 7 meest, nendest 3-1 puudusid relvad. Laagri eesotsas oli Richard Nurk.
Kohala, Sooaluse, Aresi, Sämi ja Aluvere laagrid tekkisid 26. juunil, Lauka raba (Hiiesaare) metsavendade laager 21. juulil.
7. juulil takistasid Kohala metsavennad I. Maametsa juhtimisel Sõmeru vallas talumeestelt hobuste võtmist Punaarmeele. Öösel pandi teele välja relvastatud valve. Rakverre sõit jäi katki ja talumehed aeti koos hobustega tagasi koju. Samal päeval tulid hävituspataljonlased haarangule, kuid metsa ei juletud minna: haarang peatus metsa serval.
Juulikuus lasti Kohalas maha kohalik kommunist.
Kohala metsavennad said ühel korral enamlastelt ka suurtükituld. Ühel Õhtupoolikul hakkas äkki langema suurtükimürske Kohala jõe kanti metsavendade laagri lähedale. Esialgu arvati, et tegu on juhuslike mürskudega. Siis aga nähti, et suurtükkidest püüti tabada laagrit. Mürsud paiskasid üles muda ja sammalt. Laagrijuht suutis metsavendi paigale sundida. Tulistamine lõppes õhtu eel kell 6. Ükski mürsk laagrit ei tabanud. Üks metsavendadest hiilis koju, et saada asjast selgust. Isa jutu järgi kihutas lõuna paiku tallu enamlaste suurtükipatarei. Talu kahtlustati metsavendade toitmises ja nõuti andmeid bandiitide kohta. Politruk ähvardanud: Kui üksainuski mees soos peaks liikuma, saad kuulija ka talust ei jää muud kui tuhahunnik! Suurtükkidest tulistamisel jälgiti talu lähedalt künkalt sood. Kuna soos liikumist ei märgatud, jäädi uskuma, et metsavendi seal ei ole. Tühjade mürsukastide järgi oli näha, et sohu tulistati 16 mürsku.
7. augustil tulid sakslased. Lõuna ajal sõitsid Saksa tankid läbi Kohala küla ja lõikasid ära venelaste roodu taganemistee Kalmu küla poole: 19 punaväelast tapeti, 23 meest andis ennast vangi. Tankid kihutasid edasi Uhtna – Sämi teed. Osa neist suundus Kunda poole. Saksa tankide ilmumisel tulid metsavennad Kohala külla. Seejärel korraldas 68 metsavenda Kaarel (Karl) Lindla ja Ilmar Maametsa juhtimisel Kohala väljade puhastamise punaväe riismetest. I. Maametsa rühm liikus ahelikus Kalmu küla suunas, K. Lindla mehed – Sooaluse küla poole. K. Lindla metsavennad märkasid rukkis venelasi. Vene keeles tehtud allaandmise ettepaneku peale tuli käed üleval rukkist välja 67 punaväelast. Üks punaväelane püüdis lamades heita metsavendade suunas käsigranaadi, kuid rukis pidas selle kinni ja mees ise hukkus oma käsigranaadi läbi. Teine metsavendade rühm sai 6 vangi. Haarang kestis hilisõhtuni. Sakslastele anti üle 73 vangi. Metsavendadel kaotusi ei olnud. Sõjasaagiks saadi suur hulk relvi.
Suuremal osal Sõmeru valla metsavendadest lõppes metsaelu 7. augustil. Järgmisel päeval said metsast välja ka Sämi laagri mehed.
Tudulinna vald
Tudulinna vald paikneb Lõuna-Virumaal vastu Tartumaa kirdepiiri, ulatub seal Peipsi järveni ja laiub Rannapungerja jõe kallastel. Valda läbib Tartu – Narva maantee. Siit lähevad teed ka Rakverre ja Alutagusele. Seetõttu vooris sõjasuvel Tudulinna valla teedel pidevalt edasitagasi punaväelasi.
Metsavendlus tekkis Tudulinna vallas 14. juunist, kui metsa läks küüditamisest pääsenud mehi (kaitseliitlane seers Eugen-Samuel Timotheus Lemmaku külast jt).
Küüditajate käest pääses ja hakkas ennast metsas varjama ka Robert-Eduard Rajamägi Raja külast. Tema pere küüditati. R.-E. Rajamäega liitusid metsas üheksa ümbruskonna meest: Otto Blum Saveru talust, Erich Elevant Ohja küla Vanasilla talust, Arnold Jõe (Arnold Kimmel või Kimli) Oonurme küla Niinsaare talust, Ants Lehismets Suuressaarelt Murakasoo äärest, Ludvig Nurmse Tagajõelt Suka talust, August Pikhoff Raja külast Kärdilt, Arved Roost Raja külast Mäuramaalt, Robert Treilman Tagajõelt Toomaru talust ja Nigul Vaas Vanaköstri talust. R.-E. Rajamäe jaosuurune metsavendade grupp varjas ennast Oonurme-Raja küla lähikonnas, Tagajõe laagris.
Paljud Tudulinna valla mehed leidsid varju Reinu laagris, samuti Oonurme Aadomäe ehk Lutsu ja Rannapungerja metsavendade laagris.
Reinu laager paiknes Oonurme külast põhja pool Reinu vahtkonnas, Reinu metsatalu lähedal, samuti Murakasoos. Metsavendi kamandas kaitseliitlane lipnik Erik Mäemets. Mehi oli laagris sadakond, relvi vaid kolmekümne ümber.
Oonurme külast loodes asus Aadomäe metsavendade ehk Lutsu laager, kus laagrivanemaks oli Friedrich Luts (hüüdnimega Muru Mart) Jõhvist. Mehi oli laagris 14 (Voldemar Tõldsepp, Aleksander Vahtra, E. Välba jt), relvad olid vaid viiel mehel. Aadomäe metsavendadel oli side Reinu laagriga – laagrite vahemaa oli kümne kilomeetri ümber.
Rannapungerja metsades pesitses poolesajameheline Rannapungerja metsavendade laager eesotsas lipnik Toomas Vaasiga.
Oonurme lahing. 24. juunil pidid Tudulinna valla talunikud tooma oma hobused vallamaja juurde kokku – algas Punaarmee jaoks hobuste rekvireerimine. Reinu laagri metsavennad otsustasid seda takistada. Tudulinna teedele saadeti metsavendade paarispostid, kes pidid talunikel keelama hobuste äraandmise. Käsk oli: kes vabatahtlikult hobust ümber ei pööra, tuleb selleks sundida. Kuna hobuseid toodi kokku vähe, tulid enamlased õhtu eel sõiduautoga asja kontrollima. Tudulinna – Oonurme teel sattusid nad metsavendade postile.
Metsavennad said andmeid (teade tuli täitevkomiteest või sidekontorist), et Rakverest saadetakse 25. juuli õhtuks Tudulinna hobuste Iisakusse saatmise julgestamiseks miilitsaid. Metsavennad pidasid õigemaks võtta miilitsamehed vastu juba teel Tudulinna. Oonurme 12-meheline jagu sai käsu asuda Tudulinna – Oonurme teel varitsusse. Igal mehel oli laskeriist: kellel vintpüss, kellel jahirelv. Jahipüssi padrunid olid laetud kartetšide või jahikuulidega. Metsavennad varitsesid miilitsamehi Oonurme küla lähedal tiheda lepavõsaga maanteekraavis Väljaotsa talust umbes kilomeeter Tudu poole. Kell 11 õhtul tuli kaks miilitsatest pungil veoautot. Kui autod jõudsid varitsuskohale, avati parajalt kauguselt tuli. Jahipüssid tegid kobaras koos istuvate miilitsate hulgas koletu töö: enamlastel oli surnuid ja haavatuid. Esimesel autol lõhkes tagaratta kumm. Sellele vaatamata kihutati edasi Oonurme küla Väljaotsa tallu. Metsavendadel kaotusi ei olnud. Laagrisse saadeti teade: ülesande täitmine nurjus, kuid miilitsad said valusa õppetunni.
Oonurmes palusid miilitsamehed telefoni teel Rakverest abi. Tudulinnaga ühendust ei saadud, sest metsavennad olid purustanud telefoniliini. Sideliinide pidev rikkumine oli metsavendade (nn telefonistide) ülesanne.
Roostoja lahing. Kuna miilitsamehed jäid tulemata, andis täitevkomitee esimees 26. juunil ühele täitevkomitee liikmele käsu, et see sõitku ise hobuste-vankrite vooriga Tudulinnast hommikul kell 3 välja. Täitevkomiteest läks teade metsavendadele: Voor lahkub Mõisamäelt hommikul kell 3, liikumistee Tudulinna – Roostoja – Iisaku, saatjateks kaks relvastatud meest. Metsavendade küüned kibelesid: hobuste tagasisaatmise ülesanne näis lihtne. Rannapungerja laagri 18-mehelist rühma juhtis Kaitseliidu kompaniipealik lipnik Toomas Vaas. Mõned mehed olid relvadeta – neid nimetati hobuste lahtirakendajateks. Metsavennad jõudsid Roostojale 26. juuni hommikul kella 4 paiku. Hobuvoori asuti varitsema hõredal metsaalusel. Kohad võeti sisse ennast peaaegu varjamata. Samal ajal sai metsavendade staap uue teate: Hobuvoor lahkus kell 3.30. Tudulinna saabus kaks veoautotäit erariides miilitsaid, kelle ülesanne ei ole teada. Arvati, et miilitsamehi toodi kohale haaranguks. Tegelikult sõitsid miilitsamehed autodega hobuvoorile järele ja istusid paarikaupa ümber vankritele.
Metsavennad pidasid varitsuses plaani, kuidas voor ilma püssipauguta vallutada ja paarimehelisele voori kaitsele rõngas ninna panna. Kui aga hobuvoorjõudis hommikuvaikuses kell 4.45 varitsuskohale, oli metsavendade üllatus suur: igal vankril istusid seljad vastamisi ja jalad üle vankriserva kaks relvastatud meest. Miilitsaid oli umbes 40. Samas märkas üks miilitsamees metsa all lamavat metsavenda ja tõstis tulistamiseks vintpüssi. Metsavenna jahipüssist lastud laeng paiskas miilitsa vankrilt maha. Lask äratas unise teeääre. Roostoja lahing oli alanud. Kärgatas kümmekond pauku. Vankrites istuvad miilitsad olid ülihead märklauad: nad istusid nii, et kuul, mis oli sihitud ühe pihta, tabas ka teist meest. Vooris tekkis segadus, hobused olid perus, haavatud karjusid. Samas kostus vasakult metsavendadele seni võõras enamlaste kuulipilduja ta-ta-ta-ta. Üks metsavend sai tulevahetuses kergelt haavata. Metsavennad taandusid metsa. Sõjasaagiks saadi miilitsa vöörihm, millel oli padrunitaskud 45 padruniga. Miilitsameestel oli 6 surnut ja 4 haavatut.
Seda sündmust mäletab Tudulinna täitevkomitee esimehe asetäitjast hävituspataljonlane Elmar Kool oma usutluses: „Sõjakomissariaadilt saadeti nimestik, kui palju tuleb hobuseid kokku võtta ja nimelt kelle käest. Nõuti kokku umbes 300 looma, kuid kohale toodi ainult 140. See ebaõnnestumine oli tingitud bandiitide järjest suuremaks kasvavast tegevusest. Ähvardati talumehi ja kihutati neid üles käsku mitte täitma. Esimese partiiga läksime välja kella 7 paiku hommikul, suundudes mööda teise klassi maanteed Iisaku poole. Mõni kilomeeter edasi läinud, sattusime järsku metsast avatud tule alla. Meid oli ainult väike näputäis – täpset arvu ei mäleta – ründajaid võis olla 150. Haavata sai 4 punaväelast ja 1 küüdimees, 3 punaväelast surid hiljem. Hobused jooksid laiali“.
Kellasaare lahing. 27. juuni õhtul olid Oonurme 10 metsavenda O. Blum, E. Elevant, A. Jõe, A. Lehismets, L. Nurmse, A. Pikhoff, A. Roost, R. Treilman ja N. Vaas eesotsas R.-E. Rajamäega Kellasaare küla lähedal, Kellasaare talust umbes veerand kilomeetrit Rannapungerja poole jääva Tudulinna – Oonurme metsavahelise tee ääres varitsuses. Metsavennad hargnesid Kruusoja teeotsast Kellasaare küla suunas paarisaja sammu ulatuses. Meestel olid põhiliselt jahipüssid. Kesköö paiku tuli hävituspataljonlaste veoauto. Metsavendade püssitules kihutas see edasi Oonurme poole. Relvade hankimine ebaõnnestus. Juttude järgi kaotasid enamlased 2 meest langenutena ja 2 haavatutena.
Pärast varitsust Tudulinna – Oonurme maanteel läksid mehed tuldud rada pidi tagasi oma laagripaika Kellasaare küla lähedal. Tagasiteel põikasid Raja küla mehed August Pikhoff ja Arved Roost koju magama: laagripaik oli nende kodust vaevalt ühe kilomeetri kaugusel. Teised läksid hanereas laagrisse ja heitsid seal muretult puhkama: metsavennad olid muutunud hooletuks. Kella kolme paiku jäid mehed magama. Metsavendade püssitules põgenenud enamlased jätsid aga varitsuskoha meelde ja Rakverest sõitsid välja haarangulised. Varitsuskohast viis öises kastes rohule jäänud jäljerada metsavendade laagipaigale. 28. juunil, umbes kell 7 hommikul piirasid punaväelased ja miilitsad valveta jäänud laagri sisse ning metsavendade grupp hävitati magamise pealt. Tagajõe metsavendade laagrist langesid enamlaste kuulidest 6 meest: Otto Blum (31), Erich Elevant, Arnold Jõe (23), Robert-Eduard Rajamägi (43), Robert Treilman (26) ja Nigul Vaas (27). Ludvig Nurmse sai käest haavata, Ants Lehismets jäi kuulidest puutumata. Mõlemad mehed langesid enamlaste kätte. Metsavendade laibad veeti Mäuramaalt võetud hobustega kahel vankril maanteel seisnud veoautole. Samale autole aeti ka A. Lehismets ja L. Nurmse. L. Nurmse viidi Rakvere haiglasse, A. Lehismets aga Rakvere vanglasse, sealt Tallinna Patareisse. Laagripaigas tapetud metsavendade matmiskoht ei ole teada.
28. juunil langes Tudulinna metsas metsavend Johannes Känd. Ka tema haud on teadmata.
Hävituspataljonlane Elmar Kool mäletab: „Linnast saadeti välja salk mehi. Need leidsid metsast tee ääres värsked jäljed ja läksid seda rada mööda bandiitidele järgi. Kuski tule ümber istusid 8 jälitatavat ja ajasid pahaaimamata endi vahel juttu. Rakvere mehed avasid bandiitidele automaadist tule, tappes kohe 6. Üks tulistatav sai haavata, üks jäi ellu ja võeti kaasa.“.
Aadomäe metsavennad võtsid Tudu metsa vahel kinni Tudulinna suurtaludest Venemaale saatmiseks röövitud loomakarja ja ajasid lehmad Oonurme küla lähedale Alliksaare talu heinamaale. Karjaga olid kaasas karjaajajad ja lüpsjad. Lüpsma tuli appi ka inimesi nendest taludest, kust loomad pärinesid. Karjaajajad ja lüpsjad olid varjul suures heinaküünis. Laagri toitmiseks aeti piim koorelahutajast läbi ja vändati hommikust õhtuni võimasinat. Taludest ja kauplusest toodi kottidega rukkijahu. Leiba küpsetati Alliksaare talus. Need metsavennad ja karjatalitajad, kelle kodu oli lähedal, tõid toidulisa ka sealt. Metsavennad said piima ja talunikud olid rahul, et nende lehmad olid alles.
Aadomäe metsavendadega liitus neli kutsealust, nende hulgas ka Juhan Lepasaar. Kutsealuste viimisel Tudu raudteejaama hoidusid nad poisterivis tahapoole. Ühe metsavahelise teekäänaku taga jäid nad kutsealuseid saatnud valla partorgi valvsa pilgu alt kõrvale. Sealt hüpati metsa ja rutati neljakesi Murakasoo poole. Laagrikohaks valiti Murakasoo kõrgete kallastega soosaar, kust oli võimalik näha igasse ilmakaarde. Päeval peeti kordamööda valvet, öösel magati aga rahulikult: soosaarele ei pääsenud tihedas soo-udus keegi peale metslooma. Murakasohu kostus Peipsitagune kahurimürin, mis nihkus edasi põhja poole. See kinnitas usku, et Saksa vägede pealetung Leningradi suunas on edukas. Paari nädala pärast leidsid neli kutsealust omale uue laagripaiga Kaukerijõe metsatalu lähedal. Sealt kutsuti noormehed Aadomäe metsavendade laagrisse, kus vajati abi loomade karjatamisel.
Kui Aadomäe metsavendade laagris saadi teada, et Tudulinna poolt aetakse Rakvere suunas suurt lambakarja, otsustas laagrivanem Fr. Luts karja üle võtta ja metsa ajada. Selle ülesande said kaks Punaarmeest ärahüpanud sõdurit ja veel mõned mehed. Kutsealused pidid hakkama karjaajajateks. Mööda metsasihti jõuti maantee äärde. Umbes tunni pärast tuligi Oonurme poolt lambakari, ees vanker, tagapool karjaajajad. Vanker juhiti metsasihile ja lambad aeti sihti mööda Alliksaare poole. Paari tunniga jõuti välja Alliksaare jõeheinamaadele. Kuna suurenenud laagripere vajas toitu, valiti supi keetmiseks lambakarjast välja viletsamaid loomi.
8. ja 10. juulil ründasid metsavennad Oonurme – Tudulinna teel umbes kilomeeter-poolteist Väljaotsa talust Tudu poole kahte enamlaste autot.
Murakasoo lahing. 10. juulil korraldas poolesajameheline punaväelaste rühm Murakasoo lõunaserval haarangu. Seers E.-A. Timotheusi 15 metsavenda olid laagris Murakasoo lähedal, Tagajõe ja Roostoja külade vahel. Metsavennad olid alalistest haarangutest väsinud. Otsustati lahkuda vanalt laagriplatsilt ja minna mõneks päevaks puhkama Murakasoo rabasaarele. Kell 4 hommikul ärkasid aga metsavennad püssipaukudest. Saadeti välja luure. Selgus, et enamlased on alustanud suurt haarangut. Haarajad tulid kolmes jaos: üks grupp liikus Tagajõe tee poolt Tagajõe suunas, teine ja kolmas Roostoja külast Murakasoo ja Mäurasaare talu poole. Püssipaugud kostusid mitmest kandist, lähemalt ja kaugemalt, nagu oleks tegu ümberpiiramisega. Metsavennad püüdsid haardest välja libiseda ja suundusid Murakasoo poole. Hommik oli soe ja kandamiga liikumine raske. Raba äärde jõudmisel liiguti mööda tiheda võsaga kaetud kraavikallast. Kraav suundus ühele rabasaarele. Metsavennad peatusid ja istusid kraavikaldale korraks suitsu tegema, ümber lage samblasoo. Relvad ja kompsud pandi maha, mõni mees võttis särgigi seljast. Äkki avati metsavendade pihta lähedalt püstolkuulipildujatuli. Mehed hüppasid kraavi ja avasid vastutule. Eemalt tuli punaväelaste jaosuurune jõuk. Kraavi kaldavõsa varjus taandusid metsavennad metsa veerde. Seal jäid nad teiselt poolt tuleva kuulipildujatule alla. Siiski pääsesid metsavennad haardest kaotusteta. Punaväelased kaotasid tulevahetuses 3 meest.
Aadumaa lehmalahing. Mitmesajapealise Tudulinna lehma- ja lambakarja asukohta Oonurme küla lähedal Alliksaare ja Aadumaa talu karjamaal ei saadud hoida saladuses. 5. augustil tulid jalgratastel 6-7 hävituspataljonist miilitsamehe juhtimisel karja ära ajama. Fr. Lutsu metsavennad otsustasid karja kaitsta. Laagri 14 meest jaotusid kahte jakku: üks pidi sulgema Oonurme seltsimaja läheduses Tudulinna – Oonurme tee, teine asuma varitsusse Rasi heinamaal Tudu tee äärde. Hävituspataljonile jõuk jõudis Aadumaale, leidis sealt karja ja avas tule relvitute karjatalitajate pihta. Inimesed pagesid metsa. Metsavennad eesotsas Fr. Lutsuga ründasid Rasi heinamaalt Aadumaa tallu tulnud enamlasi. Karja äraajajad põgenesid. Üks neist sai tulevahetuses surma, üks haavata. Kari päästeti. Metsavendadest langes 5. augusti lahingus Aadumaa perepoeg Johannes Roosiväli (26) (teistel andmetel haavati teda jalast). Metsavendadele jäi saagiks vintpüss koos 50 padruniga, samuti enamlaste 6 jalgratast.
Aadumaa lahingus lüüasaanud enamlased palusid abi. Tudust sõitis välja kaks autobussi- ja veoautotäit Läti miilitsamehi ja hävituspataljonlasi ning paarkümmend meest jalgratastel ja ratsa. Metsavennad taandusid suure ülekaalu eest metsa. Lätlased põletasid haarangul Oonurmes maha ühe heinaküüni. Metsas läks aga lätlastel omavaheliseks tulistamiseks. Tulevahetuses sai surma 3 lätlast.
6. augustil tulistasid metsavennad Tudu – Oonurme teel Ilvese sillal punaväe mootorratturit. Punaväelane tapeti.
Virunurme lahing. Maidla vallas Virunurme ja Kaukvere külade vahelises peaaegu teedeta metsas oli umbes 250-pealine Triigi, Porkuni, Põdrangu ja Vao riigimõisate veisekari ja 50 hobust. Virunurme külast põhja pool oli Maidla meeste laager. Karja kaitsmine Kaukvere küla poolt oli Reinu laagri metsavendade hooleks. Karja kaitse oli laagrist vähe eemal. Kohaliku äraandja juhatusel korraldasid umbes poolteistsada läti hävituspataljonist 7. augustil (teistel andmetel 8. augustil) karja äraviimiseks Virunurme metsas haarangu. Hommikul saadeti metsavendade laagrist laagrikorra kohaselt kaks meest – Riho Roonet ja Otto Tralla – öises valves olnud Enn Källot ja Johannes Sinimerd välja vahetama. Mehed jõudsid karja asukohta viivale metsasihile, kus märkasid äkki haarangulisi. Enamlased olid loomakarja juba ümber piiranud. R. Roonet ja O. Tralla ruttasid tagasi laagrisse juhtunust teatama. Metsavennad Enn Källo (27) ja Johannes Sinimeri (40) olid tapetud tääkidega. Mõlemad mehed on maetud Tudu kalmistule. Nende viimast puhkepaika tähistavad hauaplaadid.
Karja kaitsest jäi haarangu ette 7-meheline metsavendade jagu lipnik Jakob Metsmäe juhtimisel. Tulevahetuses sai haarangulistest surma naishävituspataljonlane, taskust leitud dokumentide järgi lätlane. Saagiks saadi püstol ja sanitaarpaun. Metsavennad taandusid.
Samal ajal pidasid karja kaitsmisel lahingut läti hävituspataljonlastega ka Maidla mehed. Metsavendade kaitse all olnud loomakarjast aeti ära paarsada veist.
Võhkasaare lahing. 8. augustil püüdis 7-meheline Reinu metsavendade jagu Meinhard Sofri juhtimisel Võhkasaare talu juures vangistada taganevaid punaväelasi. Tulevahetuses oli vastasel 2 langenut, üks punaväelane sai haavata. Enamlased põgenesid. Saagiks saadi kergekuulipilduja ja 4 vintpüssi koos laskemoonaga, samuti käsigranaate. Metsavendadel kaotusi ei olnud.
Samal päeval ründas E.-A. Timotheusi 9-meheline metavendade jagu Metskülas punaväelaste gruppi. Kolm punaväelast said haavata, teised põgenesid.
9. augustil kohtusid metsavennad sakslastega. Metsavendade 32- meheline rühm E.-A. Timotheusi juhtimisel abistas sakslasi lahingutegevuses Oonurme küla ümbruse puhastamisel Punaarmee riismetest.
Koos sakslastega jõudsid 11. augustil Tudulinna ka metsavennad.
Undla vald
Undla vallas tekkis metsavendlus küüditamise aegu. Seal teatakse Udriku, Pakitu, Neeruti, Aruküla ja Lante metsavendi.
Udriku metsades varjasid ennast Udriku 31 metsavenda (12 mehel olid relvad). Metsavendluse organiseerijateks olid J. Treial, punaväest ärakaranud leitnant Oskar Iila, metsavaht E. Mändoja, vennad Kastemäed ja Joh. Sakk.
Pakitu metsavennad varjasid ennast Pakitu küla lähedal soos ja metsas. Mehi oli paarkümmend, relvad ainult paaril metsavennal.
Neeruti mägedes oli Neeruti metsavendade laager, kus oli 35 meest, relvi vaid 8. Laagris peatusid ka 4 Soome langevarjurit.
Aruküla metsavendade laagripaik oli Kiku ja Pariisi külade vahelistes metsades. Mehi oli koos 17, relvi vaid 5.
Lante metsavennad peatusid Lante metsades, Kadrinast umbes 5 km kirdesse. Kümnest metsavennast olid relvis 8 meest.
2. juulil kutsuti kokku kutsealused. Neist tuli Kadrinasse kohale vaid mõned. Undla valla täitevkomitee esimees Johannes Aaman läks ise kutsealuseid Rakverre viima. Kui jõuti Hulja männiku kohale, jooksis neist suurem osa metsa. 3. juulil asus Joh. Aamann koos miilitsa Karl Jaagoga ja täitevkomitee liikme Ferdinand Urbasega kaotsiläinud kutsealuseid püüdma. Jõepere pargi lähedal juhtuti peale seitsmele metsavennale, sealhulgas vennad Aksel Haug, August Haug ja Paul Haug, samuti Romet Matsiselts ja Rudolf Matsiselts. Miilitsamees K. Jaago sai pargis vintpüssist kuuli pähe. Täitevkomiteelased Joh. Aamann ja F. Urbas pagesid surmahirmus üle põldude ja läbi vilja Undla vallamajja Kadrinas. Miilitsamehe relvad jäid metsavendadele. Mehed kadusid metsa. Samal päeval nõudis Joh. Aamann Rakverest välja karistussalga. K. Jaago laiba järele sõitis veoautoga paarkümmend miilitsat. Jõepere park võeti tule alla ja alles siis juleti minna laiba juurde. Pärast seda sündmust ei julgenud täitevkomiteelased enam üksinda liikuda. Joh. Aamann püsis nüüdsest vallamajas: „Aitab minule sellest saunast küllalt, mina enam oma nina siit välja ei pista!“.
Udriku metsavennad ründasid relvade hankimiseks raudteepatrulle, jahiti maanteel punaväe autosid ja mootorrattaid. Nii läksid 5. juulil Udriku 13 metsavenda eesotsas J. Treiali ja Joh. Sakiga Udriku männiku vahele teekäänakule relvade jahile. Tuli mootorratas kahe punakomandöriga. Metsavendade kuulide all jäid enamlased Udriku riigimõisa juures haavatutena kraavi. Mõisas anti neile esmaabi ja toimetati haiglasse. Samal päeval tulid mõisasse hävituspataljonlased, kes pinnisid punakomandöride tulistamise kohta elanikke.
6. juulil tõmbasid Jõepere metsavennad Aksel Haug, Paul Haug, Rudolf Matsiselts ja Romet Matsiselts kohaliku pritsimaja lipuvardasse sinimustvalge lipu. Koduvärvid lehvisid õhtuni.
Samuti heiskasid Vohnja metsavennad Eesti lipu Undla valla Sootaguse mäel triangulatsioonitornile. Lipp lehvis tornil ööpäeva.
Udriku riigimõisa 60-pealine kari ja 15 hobust viidi varjule Neeruti metsadesse.
8. juulil korraldas 60-meheline hävituspataljonlaste jõuk haarangu Saksi Metsakülla. Enamlaste haardesse jäid Saksi Metsakülas kaks Udriku metsavenda – n-seers Elmar Kastemäe ja leitnant Oskar Iila. N-seers Elmar Kastemäe (22) langes Otsa talu heinamaal, leitnant O. Iila pääses vaevu põgenema. E. Kastemäe on maetud Kadrina koguduse kalmistule.
10. juulil hirmutasid metsavennad enne Kadrina raudteejaama püssitulega Tallinna poolt tulnud enamlaste rongi. Rongilt tulistati vastu kuulipildujast. Samas ründas rongi omakorda saksa lennuk kuulipildujatulega.
12. juulil kell 1 öösel ründasid metsavennad Undla vallamaja. Täitevkomiteelased avasid vastutule. Kui vallamaja kaitsjatele Kadrinast rühm punaväelasi appi jõudis, tuli metsavendadel taanduda. Samas tekkis aga täitevkomiteelastel paaritunnine eksilahing neile appi tõtanud punaväelastega. Vallamaja kaitsesalgast sai üks mees haavata. Täitevkomitee kolis seepeale Undla vallamajast Kadrina algkooli majja, kus elati nagu kindluses.
14. juulil vurasid veoautod hävituspataljonlastega Udriku mõisa. Mõis piirati sisse ja otsiti põhjalikult läbi. Metsavendi ei tabatud. Ümbruskonna elanike ülekuulamine kestis terve öö. Mõis rüüstati.
16. juulil tegi 300-meheline hävituspataljon haarangu Neeruti ja Udriku metsades. Metsavennad hoidusid lahingust kõrvale, sest vastase ülekaal oli masendav. Haarangulised said kätte mõisa karja ja hobused. Need toodi mõisa tagasi.
19. juulil oli enamlastel tühjaläinud haarang Saksi Arukülla. Järgmisel päeval oli Saksi lähedal Nõmme külas 7-meheline miilitsate salk. Otsiti taga Kaitseliidu kompaniipealiku Osvald Rüütli alaealist poega, keda külaelanikud varjasid. Otsitavat ei leitud.
21. juulil jälitas Saksa luurelennuk vene pommilennukit üle Kadrina ja tulistas selle alla. Lennuk kukkus Pada järve.
25. juulil kohtusid metsavendadega Neerutis peatunud Soome langevarjurite Erna erigrupi mehed. Sellesse gruppi kuulusid Toomas Hellat, Ülo Jõgi, Artur Rägastik ja Paul-Peeter Toome. Langevarjurite ülesanne oli selgitada Punaarmee 8. armee peastaabi asukoht ja saada andmeid selle ümberpaiknemisest. Nende sidet Soomega segas asjaolu, et puudus raadiovastuvõtja. Sellest saadi üle nii, et paluti kinnitada Soome raadios siit saadetud teate vastuvõtmist kokkulepitud sõnadega enne või pärast uudiseid. Nii kuulati metsas patareidega töötava raadioga põnevil Soome sõjateateid.
25. juuli mobilisatsioon tõi metsavendadele täiendust. Paljud mehed jätsid vallas punaväkke minemata, paljud pöördusid teel tagasi ja läksid metsa. See oli suuresti kapten August Valduri teene, kes tegi mobilisatsioonikutse saanud meeste hulgas selgitustööd.
28. juulil oli taas punaväelaste ja miilitsate 100-mehelise jõugu suurem haarang Udriku ja Neeruti mägedesse. Metsavendi ega Soome langevarjureid ei tabatud.
31. juulil läksid Udriku metsavennad J. Treial ja konstaabel A. Miller kohtuma Neeruti metsades Soome langevarjuritega. Üle Udriku – Saksi maantee minekul, umbes 2,5 km Udrikust, jäid nad venelaste 3-mehelise patrulli ette. Tulevahetuses sai surma üks punaväelane, teised põgenesid. Sel päeval tulistasid Saksa lennukid Kadrina aleviku kohal alla kaks Vene kahemootorilist lennukit.
1. augustil ründasid langevarjurid T. Hellat, Ü. Jõgi, A. Rägastik ja P.-P. Toome koos 6 Udriku metsavennaga luureandmete hankimiseks Tapa – Kadrina maanteel Udriku riigimõisa lähedal metsavahelisel teekäänakul üksikult sõitvat punaväelaste autot. Kümme meest eesotsas langevarjur A. Rägastikuga asusid õhtul teekäänakule varitsusse. Mehed paigutati kurvilisel teelõigul kahele poole teed. Üksiku auto ilmumisel avati tuli. Autojuht sai metsavendade kuulidest haavata, 3 sõitjat said surma. Samas jõudsid teekäänakule Udriku mõisa poolt tulnud punaväe autokolonn. Enamlaste tihedas vastutules rünnak nurjus. Tulevahetuses sai haavata A. Rägastik. Metsavendadel tuli tõmbuda metsa varju. Haavatu viidi kaasa. Pärast lahingut tegid punaväelased haarangu. Metsavennad olid sellal aga juba kaugel.
Langevarjurid ja mõned metsavennad ei jäänud ootama sakslaste tulekut, vaid läksid läbi rinde neile vastu.
3. augusti varahommikul purustasid Saksa pommituslennuki pommid pool kilomeetrit Kadrina jaamast ida pool raudtee. Õhtupoolikul langes neli lennukipommi Kadrina alevikku, kus sellal seisis raudteejaamas vene soomusrong. Samal päeval lõikasid kaks J. Treiali metsavenda Nõmme metsas Saksi – Kiku vahel läbi venelaste suurtükipatarei sideliini. Seeläbi halvati patarei tulejuhtimine ja vene suurtükid vaikisid. Punaväelased tulid haarangule, kuid metsavennad olid teokohalt juba kadunud.
4. augustil jäid metsavennad Nõmme – Salla – Kiku külade vahelistes metsades saksa suurtükitule alla, pääsesid aga tervelt. Seejärel sattusid 8 J. Treiali metsavenda Sultsi metsavahi talu ja Kiku küla vahelisel teel enamlaste tõkkesalgale. Tulevahetuses metsavennad taandusid. Samal päeva õhtupoolikul kohtusid metsavennad Saksi mõisast loode pool sakslastega ja juhtisid nad Kiku küla väljadel venelaste selja taha. See tagas lahingus sakslaste edu. Teistel metsavendadel lõppes metsaelu 6. augustil.
Vao vald
Metsavendade esimesi salku tekkis Vao vallas Kaitseliidu instruktor leitnant Eduard Kaurla jt eestvõttel. Metsa mindi juba 22. juuni õhtul.
Vao valla metsades olid Lebavere, Vao, Avispea ja Loksa metsavendade laagrid.
Lebavere metsas oli piirivalveametniku Saumetsa käe all 22 metsavenda, neist pooltel olid relvad. Selles laagris peatusid ka 8 Eesti sõdurit ühe Eesti ohvitseri juhtimisel. Sealt lahkusid nad 15. juulil. Nende edasine peatuskohi ei ole teada.
Leitnant E. Kaurla kuus relvastatud metsavenda peatusid ajutiselt Vao küla juures Vao laagris. 6. juulil siirdusid nad Järvamaale.
Avispea ümbruskonna metsades varjasid ennast 28 Avispea metsavenda. Laagrivanem oli R. Saage.
Loksa küla metsavennad (18 relvis meest) major Richard Rubachi juhatusel pesitsesid alates 3. juulist püsivalt Loksa küla lähedal vanas kivist rehehoones.
Vao valla metsavendade võitlustest on teada, et 19. juuli õhtul sõitsid bolševikud eesotsas Villem Sooga mootorrattal ja autoga Avispea külla Kaberi talu läbi otsima. Sellest teatati metsavendadele, kes otsustasid V. Soo ja tema jõugu hävitada. Üheksa metsavenda eesotsas leitnant Olev Tennolaga ruttasid mööda põllupeenraid viljaväljade vahelt läbi Avispea – Väike-Maarja teele Avispea küla lähedale teekäänakule. Kolm meest jäid teekäänaku juurde. Nende ülesanne oli hävitada mootorratturid. Kuus metsavenda asusid varitsusse mõnikümmend meetrit Avispea poole. Nad pidid läbi laskma mootorratta, jättes selle kolmiku hooleks ning tulistama autot. Käsk oli püssituli avada mõlema sõiduki pihta korraga. Mehed varitsesid maanteekraavis, selja taga rukkipõld varjamaks taandumist. Öösel kell 0.30 tulidki enamlased. Nagu arvatud, sõitis ees mootorratas kahe mehega, sellejärel auto. Kolmik aga mootorrattureid ei tulistanud: mehed olid varitsusest jalga lasknud. Kuuemeheline varitsuse tulistas lähedale jõudnud autot lühikese maa pealt. Auto hakkas vibama ja sõitis umbes 50 m eemal kraavi. Tulistamist segas teetolm ja pimedus. Autos sai üks mees surmavalt haavata. Enamlased avasid vastutule nii, et teekillustik kraavist tulistavate metsavendade silme ees tuiskas. Kuna metsavendade tulejõud oli nõrk, peeti targemaks taanduda. Jälgede segamiseks tehti mitmekilomeetrine ring enne, kui suunduti oma asukohta Väljaru tallu. Enamlased vedasid oma auto Triigi mõisa. Autol oli klaasid puru ja keres mitukümmend kuuliauku. Hommikul sõitis Avispeale hävitussalk: autotäis punaväelasi, teine miilitsaid. Lahingukohale lähem talu pisteti põlema. Võeti kinni kohalikke elanikke, kes aga hiljem vabastati.
Hävituspataljonlased korraldasid vallas mitmeid haaranguid, mis ei andnud aga tulemusi.
30. juulil sattusid metsavennad kokku kahe punaväelasega Uustalu karjamaal. Metsavendi oli 7, neist vaid ühel relv. Arvati, et tegu on haaranguga. Püssimees tulistas enamlasi, teised karjusid hurraa. Venelased pistsid jooksu. Külarahvas kohkus paugutamise peale ja oli kogu öö ärevil.
31. juulil sattus salkkond metsavendi taas Väljaru talu lähedal punaväelastele, kes olid varjul kiviaia taga. Enamlased tuld ei avanud. Metsavennad nõudsid, et antagu heaga alla. Punaväelased kõhklesid, kuid omavahelise arutelu järele tõusid nad püsti ja andsid ära oma relvad. Vangi võeti 7 meest. Vintpüssid jäid metsavendadele.
Vao valla metsavendadel lõppes metsaelu paari päeva pärast.
Vihula vald
Vihula valla esimesi metsavendi olid Nõtkel 24. juunil Ellikmaa tallu kogunenud 14 relvis meest.
Vallas teatakse Kavastu ehk Viitna-Pauna, Karula, Eisma ja Vihula metsavendade laagrit.
Kavastu metsades oli mitmes grupis kokku paarsada meest, relvi ainult neljakümne ümber. Kavastu metsavendi koos Aaspere meestega oli laagris ka Aaspere valla piirides. Metsavendade juhid olid Riigivolikogu liige Rudolf Penno ja vanemleitnant Alfons Rebane.
Karula metsas oli laagris 8 Karula metsavenda n-seers Udo Küti juhtimisel. Pooltel puudusid relvad.
Eisma metsavendadest (46 meest) olid relvastatud vaid 5. Nende laagripaik oli Eisma ümbruse metsades. Laager paiknes kavalalt otse punaste külje all, ainult 4-5 km eemal Vainupäält (Vainupealt), kus asus vene väeosa. Sealt varjajaid otsida ei osatud.
Vihula 10-meheline metsavendade salk oli laagris Vihula saeveski juures. Salgas oli relv vaid ühel mehel.
Eisma ja Vihula metsavendade laagri vanemate kohta puuduvad andmed.
Metsavendade ettevõtmised ei jäänud alati Vihula valla piiridesse, vaid kandusid sealt ka väljapoole naabervaldadesse.
Vihula vallas korraldati mitmeid haaranguid, millel olid kohalikele elanikele kurjad tagajärjed. Haarangulistele väheste relvadega vastuhakkamine oleks olnud enesetapp. Sestap välditi kokkupõrkeid. Esimene haarang metsavendade püüdmiseks tehti kohaliku bolševiku juhatuse järgi 4. juulil Vihula küla lähedal. Paarkümmend punaväelast otsisid läbi ümbruskonna võsa ja metsa. Samal ajal peeti haarang ka Konnakaevul, kus haarangulisi oli mitu autotäit. Metsavendi ei tabatud.
5. juulil olid punaväelased haarangul Eisma ümbruses. Metsavennad taandusid kaotusteta sügavale metsa. Seejärel oli vallas tervelt kümme rahulikku päeva. Alles 15. juulil tulid punaväelased ja miilitsad haarangule Paaderisti talu juurde. Samal päeval otsisid hävituspataljonlased metsavendi Villandi külas. Kedagi kinni ei võetud.
Oma pealekaebamistega tõi kohalikele küladele mitmed haarangud ja häda kaela kohalik bolševik ja hävituspataljonlane. Äraandja sattus 15. juulil Võsu – Rakvere maanteel metsavendade kätte. Kardetud ja vihatud mehe lasksid metsavennad maha Salatsel. Teadaolevalt tapeti sel päeval Vihulas Roman Pullat (40).
27. juulil vuras sõidu- ja veoautotäis punaväelasi ja miilitsamehi koos mõne kohaliku bolševikuga Kavastu koolimaja õuele. Veoauto kastis seisis raskekuulipilduja suudmega tahapoole ning sõidusihis vahtis juhikabiini katuselt vastu kergekuulipilduja. Üle paarikümne mehe piiras koolimaja ümber ja hoone otsiti põhjalikult läbi. Koolimajas näitelava põranda alt tabati ennast seal varjanud Jaan Tomula. Mees viidi Rakverre.
Koolijuhatajat A. Palmistot süüdistati J. Tomula varjamises. Talt nõuti mahalaskmise ähvardusel andmeid metsavendade kohta. Samal ajal tuhniti ringi külas. Haarangulistele jäi ette kaks metsavenda, kes aga vaatamata neile järele lastud kuulidele pääsesid tervelt. Võeti kinni üks vanem naine. Ta viidi Rakverre, kuid lasti hiljem lahti. Ka A. Palmisto jäeti lõpuks rahule.
Samal päeval, 27. juulil ründasid seitse Karula metsavenda eesotsas Udo Küti ja A. Põdraga Karula – Pajuveski maanteel viit punaväelast. Kaks venelast tapeti, politruk sai paar jahipüssilaengut kehasse. Põgenemisel tassisid lahingus tervelt pääsenud punaväelased haavatud politruki kaasa, kuid teel Kundasse haavatu suri.
28. juulil tapsid metsavennad Eismal varitsuses kättemaksuks kohaliku enamlase, teine pääses haavatuna põgenema.
Et metsavennad oleksid rünnanud Vihula vallamaja, selle kohta usutavad andmed puuduvad. Küll kinnitatakse aga hävituspataljonlase Evald Varese Venemaal tehtud usutluses: „Nüüd teatati Vihulast, et rünnatakse ka nende vallamaja. Nim. abipalve kohaselt sõitis välja veoautol 40 meheline rühm hävituspataljonist kui ka Rakvere militsionääre. Juba enne meie päralejõudmist oli lahing lõppenud. Selgus, et aktiiv oli suutnud valgete kallaletungi siiski puha omal jõul likvideerida, peaasjalikult tänu sellele, et vallamaja oli ehitatud kivist ja ümbritsetud pealegi kiviaiaga. Kaotusi polnud kummalgi poolel. Korraldasime ümbruskonnas haarangu, mis ei andnud aga tagajärgi.“. Kallaletungist Vihula valla täitevkomiteele kõneldakse ka EK(b)P Virumaa Komitee II sekretäri kohusetäitja Magda Tunneli usutluses.
30. juulil tegid enamlased Kavastu külale uue haarangu. Kavastu koolimaja õue sõitis veoautotäis miilitsaid, hävituspataljonlasi ja punamadruseid. Otsiti metsavendi. Sel haarangul tapeti metsavend Arved-Sigmar Plunt (26) ja tema isa Jaagub (Jakob) Plunt (65) Kavastu külast. A.-S. Plunt tuli 30. juuli hommikul metsast, et kohtuda oma isaga Adaka küla Väljaotsa talu heinamaal. Nad ei märganud jalgratastel lähenevat hävituspataljonlaste jõuku. A.-S. Plunt püüdis metsa joosta, kuid põgenemisel tabas teda püstolkuulipildujavalang ristluudesse. Vaatamata rasketele haavadele suutis metsavend põgeneda veel umbes kilomeetri eemale metsatihnikusse, kus suri. J. Plunt ei püüdnudki pageda. Hävituspataljonlased tapsid ta revolvrilasuga otsaette. Kuul oli läbinud J. Plunti randme: ohver oli tulistamise ajal tõstnud oma käe näo ette. Väljaotsa talust võeti labidas ja kraavilükatud laip kaeti õhukese mullakorraga. Üks mõrvaritest oli kohalik mees. Kuna punase terrori tõttu ei olnud mõrvaohvreid võimalik matta kodust 15 km kaugele kodukabelisse, maeti isa ja poeg kodutalu nõmmele. A.-S. Plunt ja J. Plunt on ümber maetud Haljala koguduse kalmistule.
1. augustil oli haarang Kandle külas.
6. augustil õhtupimeduses tulid viis relvis metsavenda Eisma külla, kui küla teises otsas olid veel punaväelased. Kuna külaelanikud kartsid talude mahapõletamist, hoidusid metsavennad lahingust ja tõmbusid tagasi.
Enne sakslaste tulekut vangistusid metsavennad 7.-9. augustil Eismal, Karulas ja Vainupääl hulkuvaid enamlasi. Kinni võeti seitse punaväelast. Samuti vangistati üks kohalik bolševik.
Vohnja vald
Vohnja vallas varjasid metsavennad ennast Kolu ja Kõrve küla ning Pala metsades.
Kolu ja Kõrve küla metsavennad (Rei metsavendade pataljon) pesitsesid mitmes laagipaigas. Metsavendlus tekkis sealsetes metsades 18. juunil, kui kaitseliitlased Johannes Kiigemägi ja Edgar Ranniste said kokku vallavanema, Kaitseliidu üksikrühma relvurpealiku seers Elmar Rei VR II/3 kutsel tema talus ja otsustasid hakata relvaga ennast enamlaste vastu kaitsma. 24. juunil oli Kolu külas Toomingamäe talu mail lõkketule ümber metsavendade koosolek. Tuli paarkümmend meest, kes valisid oma juhiks seers E. Rei. Laager asus esialgu Ämmasaare järve ääres. Metsavendi kogunes laagrisse kolmekümne ümber, relvi oli 21.
26. juunil tulid miilitsad koos punaväelastega seers E. Reid ja tema mehi tabama, tagaotsitavad olid aga juba metsa varjul.
Pala ja Ohepalu rabad ja metsad ulatuvad Tapa külje alt pea Soome laheni. Sealsetesse metsadesse kogunes sadu mehi mitmest kandist, nii Tallinnast, Rakverest ja Tapalt kui ka ümberkaudsetest küladest. Siia põgeneti punase terrori ja mobilisatsiooni eest küll üksi, küll perekonniti. Metsavendade ühe rühmituse eesotsas oli Haljala pastor B. Talvar, kes tuli metsa koos oma naisega. Pala metsades paiknes ka 40-meheline Pala laager. Laagrit juhtis Jakob Sirp.
Pärast seda, kui miilitsad ja hävituspataljonlased tabasid 27. juunil Kolu külas metsavend Aleksander-Helmut Mõega, vahetas seers E. Rei laager oma asukohta – mindi Ämmasaare järve äärest Kõrve küla taha metsa. Uues laagripaigas oli võimalik jälgida liikumist ümbruskonna teedel. Sinna jäädi peatuma. Kaasatoodud raadiost kuulati sõjauudiseid. Rahvasuus kõneldi mitmesajamehelisest Rei hästirelvastatud metsavendade pataljonist.
2. juulil tulistasid kuus metsavenda eesotsas E. Rannistega keset päiset päeva Ämmasaare teekäänakul kahte kohalikku bolševikku, kes viisid jalgratastel kutsealustele sõttamineku kutseid. Üks neist sai jalast kergelt haavata.
5. juulil said metsavennad teada, et Vohnja valla täitevkomitee on vallamajas koos ja valmistub, arvata, lahkuma. Metsavennad otsustasid punaseid võimumehi vallas toimepandud kuritegude eest enne põgenemist karistada. Kolu-Kõrve metsavendade jagu asus vallamaja lähedal metsaserval varitsusse. Vallamaja juures käis elav askeldamine. Kui metsavendade varitsusest sõitis jalgrattal mööda valla täitevkomitee esimees, lasti tema pihta paar pauku. Mees sai kõhust raskesti haavata ja kukkus jalgrattalt. Vallamajale avati püssituli. Metsavennad tulistasid vallamaja põhjapoolset osa, sest teisel pool elas eestimeelne vallasekretär Rosalie (Roos) Arusild. Metsavendade püssitules põgenesid vallamaja kaitsjad läbi rukki Kadrinasse abi järele. Metsavennad taandusid.
Rakverest saadeti haavatud täitevkomitee esimehele järele sanitaarauto hävituspataljonlastega. Raske kõhuhaava saanud mees suri järgmisel päeval Rakvere haiglas. Kui vallamaja juurde jõudsid autoga Villem Soo, Aadu Jõeveer ja teised enamlased, leidsid nad eest kuulidest läbipuuritud tühja vallamaja. Nii jäi Vohnja vallamaja mõneks päevaks tühjaks.
Kolu pargi kohal tõkestasid metsavennad suurte kividega tee ning varitsesid seal enamlaste autosid.
7. juuli öösel oli seers E. Rei meestel tulevahetus Kolu küla juures autobussiga tulnud punaväelastega. Metsavendi oli lahingus 19 meest. Kaotusi nendel ei olnud. Vastase kaotuste kohta puuduvad andmed.
8. juulil said metsavennad vallasekretär R. Arusillalt teada, et kell 11 õhtul on tulemas autobuss bolševike perekondade järele: ärgu metsavennad naisi-lapsi tulistagu. Otsustati auto läbi lasta. Öösel kuuldi Kõrve küla kandist viit püssipauku. See pidi olema kokkuleppe järgi metsavendadele märguandeks, et vajatakse abi. Seers E. Rei 10-meheline jagu ruttas jooksujalu Kõrve küla poole. Vohnja vallamaja juurest oli sõitnud Kolu suunas enamalaste autobuss. Bussilt tulistati kuulipildujast lühikeste valangutega teeääri. Metsavennad avasid kaugemalt autobussile püssitule. Tagajärgi ei teata.
10. juulil lasksid metsavennad Pala külas maha äraandmiste tõttu külarahva viha alla sattunud kohaliku bolševiku.
11. juulil kolis Vohnja valla täitevkomitee hävituspataljonlaste kaitse all vallamajja tagasi.
Täitevkomitee esimeheks määrati kommunist Tulpak. Nüüd koosnes vallamaja valve 12 hästirelvastatud mehest. Vallamaja seina tehti laskeavad. Ühtaegu korraldati ümbruskonnas haaranguid ja mõrvati inimesi. Nii korraldas hävituspataljonlaste rühm 11. juulil haarangu Pala külas. Metsavendade 10-meheline jagu seers E. Rei juhtimisel hoidus kokkupõrkest ja taandus.
Kui 13. juulil poosid bolševikud Vohnja vallamajas üles vallasekretäri Rosalie Arusilla (47), vastasid sellele metsavennad samal päeval omapoolse tapmisega: lasti maha varem hukatud bolševiku kättemaksuhimuline naine, kelle tellimisel olid enamlased Palal tapnud kolm meest. Metsavennad läksid selle naise juurde hävituspataljonlastena ja pärisid, keda oleks vaja veel ära viia. Kui naine hakkas nimesid lugema, lasti ta maha. Pikalt mõtlemata lasti maha ka tema poeg. Pimedas vihas järgiti vanatestamentlikku põhimõtet – silm silma ja hammas hamba vastu.
Arreteerimised ja mõrvad sundisid metsavendi saatma valla täitevkomiteele ähvarduskirja, milles hoiatati: „Kui teie meie perekondi puudutate, siis hoidke oma nahad. Kui teie meie perekondi terroriseerite, hävitame ka teie perekonnad.“
17. juulil olid hävituspataljonlased Tõdva-Kõnnu asunduses. Seal tabati ja lasti Saueaugu talu põllul maha kutsealune Lembit Tammar (20). L. Tammar on maetud Kadrina koguduse kalmistule. Selle peale lasksid 19. juulil seers E. Rei metsavennad Metsakülas maha kaks kohalikku bolševikku, kes keeldusid metsavendadele välja andmast hävituspataljonlastelt saadud relvi. Taolise vastastikkuse tapmise lõpetas lähenev sõjamürin.
Hävituspataljonlased jõudsid enne sakslaste tulekut teha veel ühe haarangu Ohepalu ja Pala küla ümbruses. 20. juulil tõid 6 veoautot ja 3 autobussi kohale 200-mehelise hävituspataljonlaste jõugu. Otsiti läbi põllud. Rukkist leiti metsavenna seljakott, kus oli ajaviiteks lugeda võetud raamat omaniku nimega. Võeti kinni metsavenna isa Johannes Kaur (54). Ta lasti maha 23. juulil. Tema laip leiti paar kuud hiljem Narva maantee äärest Läsna küla lähedalt Pala metsast. J. Kaur on maetud Kadrina koguduse kalmistule.
Siis oli metsavendadel mõni päev rahulikku metsaelu.
Kui Vohnja valla teedel hakkasid liikuma taganevate enamlaste voorid, asusid neid kimbutama metsavennad. 25. juuli hommikul sulgesid seers E. Rei 23 metsavenda koos Kadrina meestega Oja talu lähedal Tapa – Arbavere tee palkide ja propsidega. Metsavennad jäid ise Kurisoo mäele varitsusse. Umbes kell 10 tuli venelaste veoauto. Metsavendade püssitules sai autojuht pihta, auto sõitis kukerpalli Kurisoo mäest alla ning jäi seal rattad ülespidi pidama. Tulevahetuses tapeti arvata tosin punaväelast. Samas sõitis lahingupaigale soomusauto, ja metsavennad taandusid kuulipildujatule all. Relvade kogumiseks ei jäänud enam aega. Metsavendadest keegi pihta ei saanud.
28. juuli hommikul valgenedes nägid Vohnja metsavennad Punaarmee väeosi taganemas Kadrina poolt. Sajad autod veeresid Kadrina – Vohnja teel Viitna poole
30. ja 31. juulil täitsid ka Tapa ja Pala poolt taganevad punaväe voorid Vohnja valla teid. Tugevnes suurtükimürin rindel, juba oli kuulda kauget kuulipildujaraginat.
3. augustil olid 23 metsavenda eesotsas seers E. Reiga Ämmasaare talu lähedal varitsuses. Venelaste tohutu voor lasti läbi, siis peeti aga kinni üksik vanker leivakoormaga ja vankril olnud kaks punaväelast vangistati. Metsavennad said vintpüssi, poolautomaatpüssi ja neli käsigranaati. Vankriga sõitsid metsavennad metsa, hobune rakendati vankri eest lahti ja viidi ära. Et vange oli tülikas metsa kaasa viia, vangide tapmine ei tulnud aga kõne allagi, lasti neil minna. Vangist vabanenud punaväelased tõid aga haaranguks kohale rühmaosa punaväelasi. Kolu metsavahi maja lähedusse metsa peidetud moonavankri leidsid enamlased üles. Punaväelased ähvardasid maha lasta metsavahi Kirschi naise, kuid laste pärast halastati. Külast toodi hobune, rakendati koorma ette ja sõideti minema. Samal päeval taganes üks 30-meheline venelaste rühm läbi Kõrve küla. Külast rööviti hobuseid ja jalgrattaid ning suunduti Arbavere poole. Seers E. Rei 26 metsavenda tõttasid punaväelaste jõugule Katku talu juurde vastu ja avasid nende pihta tule. Venelased põgenesid. Osa röövitust jäeti maha. Samuti oli 3. ja 4. augustil seers E. Rei meestel Kõrve küla ja Metsaküla vahelisel talveteel Kaevikmäel kahel korral tulevahetus punaväelastegaja -madrustega. Enamlased põgenesid.
3. augusti ööl paistsid Vohnjale Tapa, Ambla ja Väike-Maarja poolt suured tulekahjud. Lahingud lähenesid Vohnja valla piiridele. Valla täitevkomitee põgenes. Teed olid täis paanikas taganevaid vene väeosi ja voore. Tekkis liiklusummikuid. Siis ilmus äkki Kallukse küla kohale kaks Saksa lennukit. Need tulistasid taganevat punaväge kuulipildujatest ja heitsid pomme. Külavahe muutus põrguks. Surma sai kümmekond punaväelast. Hulganisti oli haavatuid. Tapeti mitukümmend hobust.
5. augustil hakkasid venelased taganema Kolu ümbrusest Ohepalu ja Kõrve vahelt üle põldude loode suunas Vohnja metsade poole. Neid tuli nii Tapa kui ka Pala poolt. Metsavennad kartsid, et kui venelased pääsevad metsa, on nad seal peremehed ja nende püüdmine nõuab ohvreid. Seetõttu avas 26-meheline seers E. Rei metsavendade rühm metsaservalt tuleja tõkestas punaväelaste taganemistee Vohnja metsadesse. Punaväelased kandsid raskeid kaotusi ja olid sunnitud oma taganemisteed muutma. Lahinguväljalt said metsavennad hulgaliselt relvi.
5. augusti lõuna paiku olid sakslased Kolus. Venelaste mass taganes Vohnja küla, Arbavere ja Kadrina poole, jättes maha palju langenuid ja sõjamaterjali. 5. augusti õhtul tulid metsavennad metsast välja.