Refereeritud: Toomas Hiio. XXVI armeekorpus vallutab Kirde-Eesti. Ettevalmistused Tallinna kaitsmiseks ja vallutamiseks
Täna 80 aastat tagasi – sõjasuvi 1941 Eestis
Lahingute käiku on lihtsam mõista, kui võtta abiks Maa-ameti kaardirakenduse Eesti topograafiline kaart 1935–1938. Enamik mõlema sõdiva poole dokumentides nimetatud kohti on sellel kaardil nimetatud; palju raskem on neid leida kaasaegsetelt kaartidelt.
https://xgis.maaamet.ee/xgis2/page/app/ajalooline
10. augustil teatas XXVI armeekorpus Punaarmee vastupanu tugevnemisest Purtse jõel. Vaenlase suurtükivägi takistas 291. jalaväediviisil Lüganuse ja Soome lahe vahel positsioonidele asuda. Ka 93. jalaväediviisil oli Püssist läänes raskusi rünnaku lähtepositsioonile liikumisel, seda raskete teeolude tõttu. Korpusejuhatus otsustas, et 11. augustil suurt pealetungi ei alustata, küll aga parandatakse väiksemate rünnakutega lähtepositsiooni. Korpuse komandopunkt oli Rakveres. 254. jalaväediviis oli Aseri ja Kunda lähistel.
Kindralmajor Rudolf Friedrichi lahingugrupp kandis ette vaenlase hästi maskeeritud positsioonidest Rannapungerjast Tudulinnani. Lahingugrupile allutatud 271. jalaväerügement (93. jd) oli Lohusuu-Avinurme joonel valmis pealetungiks. 402. jalgrattapataljon julgestas tiiba Oonurme juures Murakasoost lääne pool. Lahingugrupi staap oli Mustvees, sellele allutati peale jalgrattapataljoni veel 161. tankitõrjedivisjon (61. jd), 662. pioneeripataljon, 401. ja 658. sillakolonn ning 536. raskesuurtükidivisjon (rasked välihaubitsad).
Punaarmee loodesuuna ülemjuhatuse sõjapäeviku järgi olid 11. laskurkorpuse riismed (s.o 11. laskurdiviis ja 125. laskurdiviis) ning 118., 268,. ja 48. laskurdiviis taandunud Purtse jõe ja Murakasoo joonele. 48. laskurdiviis tõrjus kuni kella kümneni õhtul tõrjus Purtse jõel kolm vaenlase rünnakut. 268. ja 125. laskurdiviisi rindelõikudes ründas vaenlane väiksemate rekkeüksustega.
11. august. Eelmise päeva hilisõhtul oli XXVI armeekorpuse juhataja andnud korpusekäsu rünnakuks Purtse jõe lõigus. Üksused pidid ületama Purtse jõe ja tungima võimalikult kiiresti maanteele mõlemal pool Jõhvit. 93. jalaväediviisi ülesanne oli rünnata raskuspunktiga Maidla mõisa juures kuni kõrgendikuni nr. 50 Aidu juures. Kõrgendik kontrollis ligipääsu maasillale Hiiesoo ja Kadassoo vahel. Püssi asulas olev vaenlane tuli riivistada nõrkade jõududega, suurtükitulega maha suruda ja hiljem Püssi vallutada nõrkade jõudude rünnakuga lõuna poolt. 291. jalaväediviis pidi ründama Kääniku sillapealt põhja pool Püssit Kolga peale (enne Sakat ja Ontikat) raskuspunktiga mõlemal pool maanteed. 10. raskekuulipildujapataljon (korpusejuhataja otsealluvuses) pidi julgestama lõunatiiba Viru-Roela – Raja joonel ning tegema reket Rahkla-Muuga-Tudu-Jõepere joonel.
93. jalaväediviisi rünnak ei edenenud, kuid jõuti Uniküla – Savala põhjaserva – Aidu mõisa joonele. Päev oli erakordselt kaotusterohke: haavatu ja langenuna kaotati 150 meest. 270. jalaväerügemendis said surma III ja II pataljoni ülemad reservkaptenid Matzner ja Lörcher ning kaks kompaniiülemat; veel neli ohvitseri sai haavata, sh rügemendiülem ooberst vabahärra Hans Joachim von Schleinitz. Vangi võeti 71 punaarmeelast. Diviisi päevane laskemoonakulu oli seni suurim, umbes 100 tonni. Transpordiruumi ei jätkunud ja 30 tonni kergete välihaubitsate laskemoona jäi kohale toomata. Diviisi komandopunkt paigutati Kiviõlisse.
291. jalaväediviis ei suutnud luua sillapead, sest Punaarmee suurtükituli oli liiga tugev. Saksa hävitajad takistasid Nõukogude lennukite tegevust ning ründasid täienduseks toodavaid Punaarmee üksusi Varjast põhja pool ja Murakasoo põhjatipus.
254. jalaväediviis siirati korpuse paremale tiivale Uniküla juurde ja seati seal ründevalmis.
XXVI armeekorpusele allutati 511. raskesuurtükidivisjoni üks patarei (15 cm kahurid). Ülesanne, võitlus Balti laevastiku laevadega, jäi samaks, kuid patarei paigutati Aseri lähedale sel moel, et ta saaks tulistada ka vaenlase taganemisteid 291. jalaväediviisi ees.
Friedrichi lahingugrupp suutis visa vaenlasega võideldes luua sillapead Rannapungerja ja Tudulinna juures, kuid nendevaheline tee piki Pungerja jõge jäi Punaarmee kontrolli alla. Lahingugrupi eelüksus paremal tiival oli kilomeetri jagu Rannapungerjast idas, tugevdatud 271. jalaväerügement (93. jd) aga üks kilomeeter Tudulinnast kirdes. 402. jalgrattapataljon oli Pungerja jõe koolmekohal, 403. jalgrattapataljon oli reservis ja koos lahingugrupi komandopunktiga Avinurmel.
11. augustil oli XXVI armeekorpuse koosseisus ja alluvates üksustes kokku 58 500 meest ja 16 300 hobust.
Ilm oli vihmane.
Punaarmee üksused pidid ka 11. augustil juhinduma 8. armee 9. augusti lahingukäsust: võtta sisse kaitse ja jätkata vaenlase kinnihoidmist Purtse jõe – Murakasoo – Tagajõe joonel.
48. laskurdiviisi lõigus tabas tugev Saksa suurtükituli suurtükipositsioone ja miinipildujatuli eesliini. Purtse juures tungisid sakslased jõe idakaldale, 48. laskurdiviisi ülema hinnangul kuni kaks rügementi. 125. laskurdiviisi üksused tõrjusid Tudulinna juures vaenlase pataljonitugevuse kuue soomuki ja viie tankiga (185. ründesuurtükidivisjoni ründesuurtükid, sakslastel seal tanke polnud) rünnaku. Vastase kell kolm alanud teist pealetungi saatis edu ning ta murdis läbi Maidla mõisa juures ja Tudulinnast põhja pool, koondades seejärel oma põhijõud Lüganuse-Uueküla (st Purtse jõe läänekaldal) piirkonnas.
Punaarmee jõudude paigutus õhtul: 11. laskurdiviis Purtse jõel Soome lahest kuni Purtse-Liivani, 48. laskurdiviis Purtse-Liivalt Ojaveteni. 268. laskurdiviis võitles Aidu-Liiva juures ja taganes Unikülani ning 12. augusti öösel kella kaheks olukorda ei taastanud. Hommikul valmistuti vasturünnakuks. 125. laskurdiviisi lõigus jättis 749. laskurpolk (ca 600 meest) maha Tagajõe joone ja taganes kõrgendikeni 45,1 ja 52,7 (Tudulinna ja Murakasoo vahel). 657. laskurpolgu vasak tiib võitles Peipsi järve lähedal kuni kompaniitugevuse vaenlasega. 118. laskurdiviis oli Ontika mõisa juures oma ridu korraldamas.
8. armee juhataja otsustas 12. augustiks, et 11. laskurdiviis teeb vasturünnaku Kalmistre (tänapäeval Mustmätta küla) suunas. 118. laskurdiviis annab kell 6.30 löögi metsast (tänapäeva Kohtla-Järvel) loodesse. 48. laskurdiviis pidi kindlustuma Kohtla mõisast põhja pool oleva metsa lääneserval 118. diviisist edelas.
12. august. Eelmisel hilisõhtul oli XXVI armeekorpuse juhataja kindral Wodrig andnud uue korpusekäsu järgmise päeva ülesannetega Purtse jõe lõigus. 93. jalaväediviis pidi peale tungima tugevamate jõududega mõlemal pool Ojamaa-Ereda teed ja sellega sisse juhatama vaenlase lõunatiiva haaramise. Diviisi nõrgemad üksused kästi saata üle Aidu-Nõmme Kohtla peale ja vaenlane Püssist suurtükitulega välja sundida. 291. jalaväediviis pidi jätkama juba alustatud rünnakut. Korpuse käsutuses olnud 185. ründesuurtükidivisjoni patarei, mille üks rühm allus 402. jalgrattapataljonile, pidi liikuma Tudulinnani ja seal tervikuna jalgrattapataljoni alluvusse minema. 511. raskesuurtükidivisjoni ülesanne jäi endiseks: tulistada Aseri lähedalt Nõukogude laevu Soome lahel.
Eelmisel õhtul tulistati 93. jalaväediviisi vasakut tiiba nähtavasti merelt. Oli kaotusi. Öösel tõrjus diviis Punaarmee Aidu-Liiva suunalt tehtud vasturünnaku ja läks hommikul kell viis pealetungile, liikudes vaenlase visa vastupanu murdes parempoolse lahingugrupiga üle Aidu-Nõmme ning Hiiesoo ja Kadassoo vahelt Varese metsavahimaja suunas. Vasaku tiiva lahingugrupp jõudis alale Hiiesoost põhja pool. Pärastlõunaks jättis Punaarmee Püssi maha, kuid tema taganevate üksuste jälitamine oli viletsate teeolude tõttu raske. 93. jalaväediviisi eelosad olid õhtuks kolm kilomeetrit Aidust idas ja sillapeal Kohtlast lõunas.
291. jalaväediviis alustas pealetungi varahommikul kell pool neli ja jõudis kella viieks raske lahinguga ja suurtükitule all teeristile Kalmistrelt (Mustmätta küla) loodes. Edasi ründas diviis sillapealt Purtsest lõunas ning Varja ja Moldova vahelt ning jõudis kell kolm eelosadega tuuleveski juurde Aa mõisast ida pool. Sealt tungiti edasi üle Kolga (Saka juures) Kohtla-Järve suunas. Õhtuks oli diviisi parem tiib raudteeülesõidukohal Kohtla-Järve juures, vasak tiib Saka juures.
254. jalaväediviis (ilma 93. jalaväediviisile allutatud 484. jalaväerügemendita) marssis korpuse paremale tiivale ja oli kella kolme paiku Sondast lõuna pool.
Kolme päeva lahingutega suutis XXVI armeekorpus vaenlase mõlemal pool Püssit Purtse jõe joonelt taganema lüüa. Nii sakslaste kui ka Punaarmee kaotused olid suured. Korpus jõudis Jõetaguse-Jõhvi-Valaste üldjoonele. Sakslased märkisid Punaarmee suurtükiväe oskuslikku rakendamist ja imestasid, et vaenlasel on endiselt palju laskemoona. Punaarmee kaitset soodustas raske maastik, kus vaheldusid sood, metsad, jõed ja tööstusalad. Katsed leida läbipääs Sirtsi-Kohtla joonest lõuna pool polnud edukad. See ala oli läbipääsmatu isegi jalaväele. Saksa õhujõudude toetus suurenes: Saksa hävitajate ilmudes katkestasid Punaarmee lennukid kohe oma õhurünnakud.
Friedrichi lahingugrupp liikus Peipsi looderannikul aeglaselt edasi. Hommikul tõrjuti Punaarmee rünnakud Rannapungerja ja Tudulinna sillapeadele. Lahingugrupp üritas laiendada sillapead Rannapungerja ja Kauksi vahel, kuid Punaarmee tõusis pidevalt vasturünnakule. Tudulinnast suunati üks löögiüksus kirdesse, kuid see pidi raidtõkete tõttu Roostoja-Iisaku teel pöörama itta Sälliku suunas. Õhtuks jõudis lahingugrupi vasak tiib teeristile 8,5 km Tudulinnast kirdes, ja peatus mineeritud raidtõkete ees. Lahingugrupile allutatud pioneeripataljon oli parasjagu mujal. Friedrichi lahingugrupile allutati sel päeval 185. ründesuurtükidivisjoni üks patarei ja 10. raskekuulipildujapataljon. 403. jalgrattapataljon oli staabi juures Tudulinnas. 271. jalaväerügemendi (93. jd) komandopunkt ja parem tiib olid Sällikus, vasak tiib Mäetaguse jõe sillal 6 km Sällikust loodes.
Punaarmee 8. armee juhatus tegi alluvatele diviisidele ülesandeks jätkata kaitset; Loodesuuna ülemjuhataja aga käskis 11. ja 118. laskurdiviisi jõududega anda vastulöök. Sakslased murdsid kell neli hommikul 48. laskurdiviisi lõigus Võhma küla juures (Ereda ja Pagari vahel) Punaarmee rindest läbi ja vallutasid küla. Kell seitse ründas vaenlane kuni kahe rügemendi jõuga „suurtükkide, tankide ja lennuväe toetusel“, haaras 11. ja 48. laskurdiviisi lõunast ning tõrjus nende üksused Purtse jõe joonelt metsadesse Kohtla mõisast põhja pool. Samal ajal tungis „mitte vähem kui jalaväediviis“ edasi piki Peipsi põhjakallast. 8. armee üksused osutasid vihast vastupanu ning taandusid Aa mõisa ja Kadassoo põhjakalda (Aidu-Nõmmelt idas) joonele. 11. laskurdiviisi positsioonid olid kell seitse õhtul Saka küla idaservast kuni Ontikani. 48. laskurdiviis seisis õhtuks Krabulist (tänapäeval Kaasikvälja külas) kuni kõrgendikuni 80,9 Kohtla-Järve ja Kukruse vahel. 8. armee tagalakaitseülema alampolkovnik Golovkini ettekande järgi taganes 48. laskurdiviis korratuses ning tõkestussalgad võtsid kinni umbes 1500 inimest, kes olid rindelt lahkunud ühekaupa või väikeste rühmadena. Nad saadeti oma üksusse tagasi.
268. laskurdiviisi rünnati „kahe rügemendi jõuga tankide toetusel“ 942. laskurpolgu lõigus. Polk taganes Aidu-Nõmme – kõrgendiku 47,5 joonele, kus soode (s.o Hiiesoo ja Kadassoo) vahel kaitsesse jäädi. Tiivalt haaratud 947. laskurpolk hoidis Püssi jaama piirkonda. Päeva lõpuks olid 268. laskurdiviisi polgud joonel Hiiesoo läänepoolne metsaserv – Hiiesoo idakallas. 942. polgu laialilöödud üksused sulandusid 947. ja 952. polgu üksustesse. Viimane oli joonel kõrgendik 52,8 (Oandu juures) – Sala. Hilisõhtuks taganesid üksused võssa Sompast läänes ja edelas, staabi ja üksuste kontakt katkes. 125. laskurdiviis taandus seniselt joonelt ja pidas metsavõitlusi Tudulinnast idas. 749. laskurpolk oli kaitses kõrgendike 45,1 ja 52,7 vahel (st taganes Iisaku suunas). 657. laskurpolk pidas lahingu Rosseli juures ja taganes kaks kilomeetrit. 118. laskurdiviis (527. ja 463. laskurpolk ning väiksemad üksused) oli kaitses joonel kõrgendik 80,9 – Peeri – võsastik Tammemäelt (Tammikult) läänes (st Kohtla-Järve ja Jõhvi vahel).
Sel päeval kaotasid 8. armee diviisid langenu ja haavatuna neli polguülemat.
13. august. Oma korpusekäsus käskis XXVI armeekorpuse juhataja kindral Wodrig jõuda sel päeval Jõetaguse-Jõhvi-Valaste joonele. 93. jalaväediviis pidi ründama üle Ereda ja Kohtla ning hõivama kõrgendiku nr 80 Tammikust läänes ja Sompa ümbruse. Tugevdatud 484. jalaväerügement (254. jd) pidi esialgu diviisi alluvusse jääma. 291. jalaväediviisi ülesandeks määrati jõuda eelüksustega Ädise – Kukruse küla – Valaste joonele, kusjuures Ontika-Valaste lõiku pidid katma nõrgemad jõud. Diviisile allutati ka 511. raskesuurtükidivisjoni 1. patarei. Pärast määratud joontele jõudmist kästi diviisidel rühmituda kaitsesse. 563. tankitõrjedivisjon ja 185. ründesuurtükidivisjoni staap olid Kiviõlist loodes.
Hommikul kell 9.45 vallutas 291. jalaväediviisi eelüksus 505. jalaväerügemendi ülema ooberst Carl Lohmeyeri (1893–1942) juhtimisel Jõhvi. Oma päevases ettekandes teatas XXVI armeekorpus 18. armee peakorterisse, et „sealjuures vabastati 50 interneeritud saksa eestlast ja teisigi.“ „Saksa eestlased“ (deutsche Esten) olid sõja alguses interneeritud Saksa kodanikud, kes eri põhjustel olid 1941. aasta kevadtalvisest (balti)sakslaste järelümberasumisest maha jäänud. Need 50 inimest olid ešelonis, mille Venemaale viimise tõkestas Jõhvi jaama vallutamine.
Päeval moodustati Lohmeyeri eelüksuse baasil XXVI armeekorpuse eelüksus (Vorausabteilung Lohmeyer), mis pidi Jõhvist itta tungima ja mille koosseisu määrati:
- 505. jalaväerügemendi 9. (jalgratta)kompanii,
- 291. jalaväediviisi 291. jalgrattaeskadron,
- 505. jalaväerügemendi 8. kompanii ja rügemendi jalgrattarühma allüksused,
- 13. (jalaväekahurite) kompanii raskerühm (kaks 15 cm jalaväekahurit 2. raketiheitjadivisjoni 1. kompaniilt laenatud poolroomikmasinate haakes),
- 14. (tankitõrje)kompanii,
- diviisi 291. tankitõrjedivisjoni 1. kompanii,
- diviisi 291. pioneeripataljoni 1. kompanii,
- 505. jalaväerügemendi pioneerirühm,
- kaks kolmandikku maaväe 31. õhutõrjepataljoni 1. kompaniist,
- üks rühm diviisi 291. sidepataljoni 3. kompaniist,
- diviisi 291. sanitaarpataljoni 1. kompanii allüksused,
- üks 505. rügemendi kompanii veoautodel
- 93. jalaväediviisi üks jalgrattaeskadron ja üks tankitõrjekompanii.
Lisaks allutati eelüksusele 18. armee käsutuses olnud suurtükiväeüksused:
- 633. raskesuurtükidivisjoni 2. patarei (10 cm kahurid),
- 637. raskesuurtükidivisjoni 1. patarei (21 cm mörserid),
- 185. ründesuurtükidivisjoni 3. patarei ja
- 637. raskesuurtükidivisjoni 2. patarei rasked poolroomikud (Zugkraftwagen).
Lohmeyeri eelüksus mängis lähipäevade lahingutes tähtsat rolli.
Kell 11.15 otsustas 18. armee, et Pagarile jõudes allutatakse Friedrichi lahingugrupp XXVI armeekorpusele. 291. jalaväediviisi edasiliikumine pandi seisma ja diviisi edasise rakenduse üle pidi otsus langetatama hiljem. ka 254. jalaväediviisi edasiliikumine peatati, diviis oli kavas suunata läände Tallinna peale. Otsus XXVI korpuse edasisest rünnakusuunast oli OKH käes, vastus loodeti saada 2–3 päeva jooksul. Armee ülemjuhataja kindral von Küchler otsustas jätkata pealetungi itta, kuid 291. jalaväediviis pidi olema valmis läände suunamiseks ja koonduma Jõhvist loodes ilma korpuse eelüksusse määratud osadeta (ja mõistagi ilma 504. jalaväerügemendita, mis oli Pärnus).
Õhtul kell seitse jõudis ooberst Lohmeyeri eelüksus jõeni 11 km Jõhvist idas ja võitles seal vaenlasega, keda toetasid suurtükid ja rasked miinipildujad.
93. jalaväediviis, mille edasiliikumist takistasid rohked miiniväljad, jõudis suurema osa isikkoosseisuga Kohtla-Järve-Sompa-Kukruse piirkonda. Diviis kaotas viis meest langenuna (teisal märgiti neli langenut ja 40 haavatut). „Senised ohvitseride kaotused ei ole mingisuguses [tavapärases] suhtes alamväelaste kaotustega, sest optilise sihikuga vintpüssidega vene snaiprid võtavad ennekõike tule alla ohvitserid, kes oma vormi tõttu on selgesti äratuntavad,“ kirjutati 93. jalaväediviisi tagala sõjapäevikusse. Vangi võeti 150 punaarmeelast, sõjasaagiks saadi 14 suurtükki ja 13 raskekuulipildujat. Koos Friedrichi lahingugrupiga oli diviisi toidul üle 20 000 mehe ning diviisi staap kurtis korpuse juhatusele, et see ületab diviisi tagalateenistuste võimeid.
291. jalaväediviisi üksused olid Jõhvi ja Kolga ümbruses, 254. jalaväediviis Sonda juures ja Kiviõlist lõunas, korpuse komandopunkt kaks kilomeetrit Kiviõlist kirdes.
Enne keskpäeva Pagari vallutanud Friedrichi lahingugrupp allutati kell neli pärast lõunat XXVI armeekorpusele. Grupi edasi itta liikunud eelüksus vallutas samal ajal Adivere (Illuka juures). Friedrichi lahingugruppi kuulusid sel ajal
- 402. jalgrattapataljon,
- 403. jalgrattapataljon,
- 10. raskekuulipildujapataljon,
- 271. jalaväerügement (93. jd),
- 161. tankitõrjepataljon (ilma ühe kompaniita) (61. jd),
- 536. raskesuurtükidivisjon (ilma ühe patareita),
- 185. ründesuurtükidivisjoni üks patarei ja
- 193. suurtükiväerügemendi (93. jd) I divisjon.
XXVI armeekorpuse tagalat ja rannikut julgestas 374. jalaväerügement, mis võttis alates 14. augustist üle rannakaitse Aserist Võsuni: I pataljon ilma 3. kompaniita Aserist Letipeani, III pataljon koos 207. suurtükiväerügemendi I divisjoniga (ilma ühe patareita) Letipeast Vainupeani, II pataljon koos 13. kompanii (suurtükipatarei) Vainupeast Võsuni. Rügemendi 14. (tankitõrje)kompanii, jalgrattarühm ja pioneerirühm olid Haljala ja Vanamõisa vahel.
502. rannakaitsepatarei paigutati alates 13. augustist kolm kilomeetrit Seljast põhja poole ülesandega kaitsta meremiinivälju, patareid julgestas 374. rügemendi üks kompanii. Rügemendi staap oli Vanamõisas neli kilomeetrit Haljalast loodes.
Kell kuus õhtul teatas Saksa õhureke, et vaenlase 10 km pikkune kolonn marsib Jõhvi-Narva maanteel ida poole. Narva sild on terve. Popovka ja Siivertsi juures on ajutised sillad ning abisild ka Narva-Jõesuu juures.
Punaarmee 8. armee võttis diviiside järelvägede katte all sisse positsioonid Oru-Liivakõrtsi-Pühajõe-Vasavere jõe joonel ülesandega kaitsta metsast ja soist piirkonda ning mitte lubada vaenlasel edasi itta tungida. 118. laskurdiviis kindlustus kaitsejoonel ja tõrjus vaenlase väiksemate gruppide rünnakuid. 11. laskurdiviis oli kaitses Pühajõe idakaldal. Diviis teatas, et sakslased ületasid Paemurru juures (Purult kirdes) jõe kompaniisuuruse jõuga tankide toetusel ja kandsid sealjuures kaotusi.
48. laskurdiviisi 301. laskurpolgu 100 meest olid Pühajõe mõisa – Voka joonel. 268. laskurpolgu 200 meest olid sealt edasi Voka-Liivakõrtsi joonel (Oru jaamast läänes Pühajõe maanteesilla juures). Mõlemas polgus oli alles kaheksa raskekuulipildujat ja neli suurtükki. Liivakõrtsi juures lasti puruks vaenlase tank ja hävitati rekkerühm.
118. laskurdiviisi 463. laskurpolgus oli 400 meest, kolm raske- ja kaheksa kergekuulipildujat ning kaks roodumiinipildujat. Polk seisis Liivakõrtsi-Uuemaa metsavahitalu joonel. Sama diviisi 527. laskurpolk, milles oli 300 meest, oli teises ešelonis Oru jaama juures. Polgul oli kaks raske- ja kolm-neli kergekuulipildujat. Diviisi 621. haubitsapolk oli ilma suurtükkideta. Allesjäänud 200 meest olid kaitses raudtee juures Sanniku metsavahitalust lõunas.
268. laskurdiviisi kaitselõik ulatus raudteest Kurtna järveni. Diviisi 952. laskurpolgus oli 450 meest ja kolm raskekuulipildujat, 942. laskurpolgus 500 meest ning kaks raske- ja neli kergekuulipildujat. 947. laskurpolgu kohta andmeid ei olnud.
125. laskurdiviis võitles Friedrichi lahingugrupiga, selle 749. laskurpolk koos kahe suurtükiga oli Adivere ja Illuka juures, 657. laskurpolgu pataljon kolme suurtükiga Sõrumäe-Jõuga juures. 466. laskurpolk seisis Iisakul.
Kella üheksaks paiskas vaenlane „tankide ja soomukite toetusel“ Punaarmee jõud kirdesse ja jõudis Kurtna järve(de) – Raudi joonele. Vastas seisis Punaarmee andmetel 93. jalaväediviis – sõjavangid olid 271. ja 272. jalaväerügemendist.
Läti hävituspataljonlastest formeeritud polk oli kaitsel järvedevahelisel defileel Kurtna järvest
Kon(t)su järveni. 8. armee peakorteri tagalaosad ja asutused alustasid kell kuus liikumist Kotlõ-Kostino piirkonda Leningradi oblastis 50 km Narvast kirdes. Narvat oldi maha jätmas.
11. ja 118. laskurdiviisi jõud 13. augusti seisuga
| Polgud | Inimesed | Vintpüssid | Kuulipildujad | Suurtükid | |||
|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Kerge | Raske | 76 mm | 122 mm | 152 mm | |||
| 11. laskurdiviis | |||||||
| 320. lp | 428 | 306 | 9 | 2 | 1 | ||
| 163. lp | 883 | 855 | 11 | 6 | |||
| 219. lp | Ei olnud diviisi alluvuses | ||||||
| 72. lp | 647 | 560 | 5 | 6 | 4 | ||
| 539. haub-p | 717 | 672 | 11 | 14 | 3 | ||
| 118. laskurdiviis | |||||||
| 463. lp | 484 | 417 | 22 | 3 | |||
| 527. lp | 851 | 662 | 21 | 2 | |||
| 604. kahurip | 657 | 403 | – | 11 (sh 5 remondis) | |||
| KOKKU | 4667 | 3875 | 79 | 11 | 18 | 20 | 3 |
Raske olukorra tõttu rindel käskis 8. armee juhataja kindralleitnant Pšennikov anda tagalakaitse ülemal oma tõkestuspataljonide koosseisust iga diviisi eriosakonna alluvusse ühe tõkestusrühma diviisi kohta, et tagalavööndis korda luua ja desertöörid kinni võtta.
14. august. Eelmise päeva õhtul kell üheksa oli XXVI armeekorpuse juhataja Wodrig andnud korpusekäsu vaenlase jälitamiseks: „Korpus ründab eelüksuste ja 93. jalaväediviisiga nõrgenevat ja taganevat vaenlast ning rühmitub samal ajal ümber äramarsiks läände. Friedrichi lahingugrupp pidi armee käsul liikuma üle Adivere ja Metsküla Mõisaküla juurde (st Sinimägede lõunaserva), et rünnata tagalast vaenlase arvatavat Vaivara positsiooni. Ooberst Lohmeyeri eelüksus sai ülesande liikuda üle Jõhvi ja Konju, et takistada taganeval vaenlasel Vaivara jaama ja Türsamäe joonel uutele positsioonidele asumist. 93. jalaväediviis koondus Sompa juures, et valmistuda juba varahommikul eelüksusele järgnema. Plaanitud 484. jalaväerügemendi (254. jd) liikumine läände oma diviisi juurde ei tohtinud segada 93. jalaväediviisi ittaliikumist. 291. jalaväediviis jäeti Jõhvist loodesse korraldusi ootama. 185. suurtükidivisjon sai käsu jaotada oma lahinguvõimelised ründesuurtükid Lohmeyeri eelüksuse, Friedrichi lahingugrupi ja 93. jalaväediviisi vahel. Kell kuus hommikul täpsustas korpusejuhataja korpusekäsku: 291. jalaväediviis pidi ründama piki Soome lahe kallast kulgevat teed, vallutama Toila ja kõrgendiku sellest idas, et hajutada vaenlase tuld ja juhatada sisse vaenlase jälitamine piki rannaäärset teed.
Korpuse üksused jõudsid lahinguid pidades Pühajõeni ja Vasavere jõeni ning sealt edasi Konju-Künnapuu joonele. 93. jalaväediviis liikus talle hommikul kell pool üksteist allutatud Lohmeyeri eelüksuse järel lahingutega teekäänakuni 500 m Vokast kagus Pühajõe kirdekaldal (Sanniku metsavahitalu lähistel). Võeti 357 vangi. Diviis kaotas 39 langenut ja 168 haavatut. Korpuse eelüksus hävitas neli vaenlase tanki. Saksa hävitajad tulistasid Kunda lahe kohal alla kolm Nõukogude hävitajat. Kuid kell 17.20 teatati, et Lohmeyeri eelüksus on väsinud ja vaenlane paneb visalt vastu ning et Konjust edasi liikuda ei suudeta. Seetõttu polnud välistatud, et Punaarmee vallutab uuesti Vaivara lõigu. Vaatamata nappidele rekkeandmetele oli korpusel hommikul plaan anda Adivere (Illuka) juurest kergete mobiilsete jõudude löök Vaivara raudteejaama suunas ja sealt ida poole. Kuid Friedrichi lahingugrupp ei suutnud Metsküla suunas edasi liikuda, sest teed olid erakordselt viletsad ja täiesti soostunud.
93. jalaväediviisi tagala sõjapäevikust: „93. jalaväediviisi paremat tiiba häirisid pidevalt puude otsas varjunud täpsuskütid; võitluses oskuslikult ja visalt võitleva vaenlasega ülevaadet mittevõimaldaval metsaalal kanti korduvalt puhkenud lähivõitlustes tuntavaid kaotusi ja kulutati palju aega.“
254. jalaväediviis sai käsu marssida Sonda – Kiviõli ümbrusest Rakverre ja sealt Viitna suunas. 15. augusti hommikul kell kaheksast allutati diviis XXXXII armeekorpusele.
18. armee käsul pidi XXVI armeekorpus alustama 93. jalaväediviisiga niipea kui võimalik rünnakut Narva suunas ja murdma läbi mõlemalt poolt linna. Korpuse juurde kästi saata sillaehitusüksused, et ehitada üle Narva jõe kaks silda, üks 8- ja teine 24-tonnise kandejõuga. 18. armee kindralstaabiülem teatas, et väegrupp Nord otsustas jätta XXVI armeekorpuse Narvat ründama ning selleks korpuse alluvusse nii 93. kui ka 291. jalaväediviisi ja Friedrichi lahingugrupi. XXVI armeekorpus pidi jätkama pealetungi ka teisel pool Narva jõge.
Ilm oli kohati vihmane, pärastlõunal selgimistega.
Punaarmee 8. armee sõjapäeviku teatel murdis vaenlane päeva teisel poolel nelja (sic!) jalaväediviisi jõududega tankide toetusel läbi 48. laskurdiviisi rinde. 8. armee kaitsejoon ulatus Pühajõe idakaldalt üle Aknajärve (Kurtnast idas) Kontsu järveni. Päeva jooksul tehti paar vasturünnakut, kuid lõpuks taganes 48. laskurdiviis 505. soomusrügemendi (st Lohmeyeri eelüksuse) ees uuele kaitsejoonele Sõtke jõe idakallas – Sillamäe – Uus-Sõtke.
48. laskurdiviisi teatel ründas vaenlane kahe pataljoni tugevuse jõuga tankide toetusel oma vasakul tiival. Punaarmeelased lasksid puruks ühe tanki ja vallutasid ühe tankitõrjekahuri. Pärast rinde läbimurdmist suunati 48. laskurdiviis armeejuhataja reservi ja kästi koonduda Väiküla –Riigi(küla) – punkt 7,3 piirkonda Narva jõe kirdekaldal.
118. laskurdiviisi 557. laskurpolk tegi vasturünnaku Liivakõrtsi juures, 463. laskurpolk oli kaitsel Liivakõrtsi–Uuemaa lõigus. Vaenlane haaras diviisi vasakult tiivalt, diviis taganes lahingutega uuela joonele Sõtke jõel Uus-Sõtkest Tagaluhani.
268. laskurdiviis jooksis vaenlase surve tõttu Pühajõe idakalda metsadesse laiali ja taganes allüksuste kaupa Oru jaama. Diviisistaabil kästi diviis uuesti koondada ja asuda hommikul joonel Reidepõllu – Kreksi (talu) kaitsepositsioonile.
125. laskurdiviis taganes päeva teisel poolel lahinguga Sõtke jõe idakaldale Kreksi-Veski lõigus.
Alates 13. augustist allutati Põhjarinde juhataja käsul 8. armeele Narva lahingugrupp, mis kaitses Narva jõe loodekallast. Lahingugrupi koosseisus oli üks rahvakaitsediviisi polk, 191. laskurdiviis ning 5. ja 6. hävituspataljon. Lahingugrupi ülem oli kindralmajor Ivan Lazarev (1898–1979), kes oli olnud varem 10. mehhaniseeritud korpuse ülem.
15. august. Oma korpusekäsus 15. augustiks tegi XXVI armeekorpuse juhataja oma vägedele ülesandeks jätkata pealetungi Narva suunas. Friedrichi lahingugrupp sai ülesande rünnata kergete mobiilsete jõududega läbi metsaala Nõmmelt (Kurtna järvistus, tänapäeval Konsu küla alal) idas Mõisaküla (omaaegse Vaivara mõisa juures Sinimägedest lõunas) üldsuunas, et mõjutada eeldatavasti mõlemal pool Vaivarat olevat vaenlase järelväepositsiooni ja tema taganemistee läbi lõigata. 271. jalaväerügement, mis allus seni Friedrichi lahingugrupile, kästi saata tagasi 93. jalaväediviisi käsutusse piirkonda Jõhvist lõunas. Jõuga, Lehtepää (Kuremäelt põhja pool) ja Adivere (Illuka juures) juurde tuli jätta julgestused. 114. suurtükiväeülema staabi (s.o Friedrichi lahingugrupi väejuhatuse) rakendamise kohta oli oodata 18. armee ülemjuhataja eraldi korraldust. 93. jalaväediviis pidi kaitsma 291. jalaväediviisi paremat tiiba mõlemal pool Vaivara raudteejaama ja Jõhvi-Narva maanteest lõunas. Diviisi ülesandeks määrati mõõduka tugevusega rünnak ja samaaegne metsade puhastamine. Lohmeyeri eelüksus viidi 93. jalaväediviisi alluvusest välja, kuid diviisi juurde jäid eelüksusse kuulunud diviisi üksused, 193. jalgrattaeskadron ja 193. tankitõrjekompanii. 291. jalaväediviis pidi ründama mõlemal pool itta viivaid maanteid. 185. ründesuurtükidivisjonil kästi jaotada 2/3 oma sõidukorras suurtükkidest 93. ja 291. jalaväediviisi vahel. Divisjoni staap koos ülejäänud suurtükkidega jäeti korpuse käsutusse Jõhvi lähistele. Samuti jäeti korpusejuhatuse käsutusse 818. suurtükiväerügemendistaap (ülem ooberstleitnant Johannes Bruhn, 1898–1954) ja 511. raskesuurtükidivisjon (ilma ühe patareita, mis oli Pärnus). Senine „rannakaitsegrupp“ saadeti laiali ja 633. raskesuurtükidivisjoni patarei viidi oma divisjoni juurde tagasi. 536. raskesuurtükidivisjon (ilma ühe patareita) paigutati kella kaheks päeval Kahula-Rutiku ruumi (Eredalt loodes). 563. tankitõrjedivisjon (ilma kahe rühmata) paiknes alates kella kahest Jõhvist kagus. XXVI armeekorpuse komandopunkt kavatseti kell 14.00 viia Errast Jõhvi koolimajja. Tallinna operatsioonile määratud 254. jalaväediviis pidi aga marssima vastupidises suunas, piirkonda Rakverest idas, kus pidi allutatama XXXXII armeekorpusele. 254. jalaväediviisile allunud armee- ja korpuseüksused tuli jätta senisesse asukohta.
Päevastes lahingutes pani vaenlane mõlemal pool Sõtket kangekaelselt vastu, Punaarmeel oli selles rindelõigus üks raske ja kolm kerget patareid. 291. jalaväediviisi 506. jalaväerügement moodustas põhja pool Sõtket sillapea üle Sõtke jõe. 505. jalaväerügement tungis Vaivara-Sillamäe raudteelõiguni. Nõukogude raske rannakaitsesuurtükivägi (või laevasuurtükid) tulistas põhja poolt Narva-Jõesuud teekitsust Sõtke juures. 291. jalaväediviis jõudis mõlemal pool Perjatsit Perjatsi ojani. 93. jalaväediviisi 272. ja 270. jalaväerügement katsid lõunatiiba Vaivara jaamast lääne pool kuni Oru jaamani. Friedrichi lahingugrupp, mis oli hommikul teatanud, et isegi kerged sõidukid ei pääse Adiverest Illuka suunas läbi, koondati Pagari ümbrusse julgestustega Jõuga-Kuremäe-Adivere joonel. Üks 15 cm suurtükidivisjon paigutati Sillamäelt lõuna poole maanteele kaudtuleks Narva-Jõesuu juures oleva silla ja taganemistee pihta Mõisakülast (Sinimägedes) Narvani. Tagalat julgestava 374. jalaväerügemendi Eesti Omakaitselt saadud andmetel oli üksikuid punaarmeelaste gruppe Viru-Nigulast edelas; Varudi soos ja soost lõunas aga veel mitusada meest. Rügement sai korralduse võtta alates 16. augustist üle Maidla-Püssi-Moldova joon Kiviõlist ja Lüganuselt idas. Rügemendi komandopunkt oli kuus kilomeetrit Haljalast lääne pool.
Punaarmee 8. armee laskurdiviisid said ülesandeks hoida rinnet joonel Sõtke jõgi – Sirgala – Kreksi (tänaseks kadunud talukoht Sirgala ja Auvere vahel) – Mustajõgi – Narva jõgi – Pjata jõgi (Narva parempoolne lisajõgi suudmega Narvast lõuna pool) ning vasturünnakutega vaenlast hävitada, tõkestades tema edasiliikumine itta ja kirdesse.
11. laskurdiviis taganes kõrgendiku 33,4 (Vaivara jaamast läänes) loodenõlvale. Õhtul toetas diviisi oma tulega Balti laevastiku kahuripaat. 118. laskurdiviis oli päeval kella üheks kaitses joonel Uus-Sõtke – Tagaluha. Diviisi 463. laskurpolgus ja 621. haubitsapolgus oli 322 meest, kolm kergekuulipildujat ja neli miinipildujat. 527. laskurpolgus oli 437 meest, 19 kergekuulipildujat ja kuus miinipildujat. Õhtul tegi diviis edutu vasturünnaku 11. laskurdiviisi lõigus läbi murdnud vaenlase vastu. 268. laskurdiviis oli kaitsel Reidepõllu-Kreksi joonel. Sidet oma polkudega diviisistaabil ei olnud. 125. laskurdiviis oli kaitsel Kreksi-Väska-Mustajõe joonel, enne kella kuut õhtul vaenlasega kokkupuudet ei olnud. Läti hävituspataljonlastest formeeritud polk oli kaitses Mustajõe teeristil. Tagalasse viidud 48. laskurdiviis oli Narva jõe idakaldal Väiküla – Riigi(küla) – punkt 7,3 joonel. Narva lahingugrupp võitles kuni pataljonitugevuse vaenlasega, kes ületas Pjata jõe Narva maantee piirkonnas, ja kahe pataljoniga, mis ründasid Aleksejevkast Tikopisi suunas. 11. laskurdiviisi 219. laskurpolk, mis oli kogu aeg olnud julgestuses Narva jõe ääres sakslaste vastu, kes liikusid Peipsi idakaldal põhja poole, koondus Dolgaja Nivas (Krivasoo vastas teisel pool Narva jõge).
16. august. XXVI armeekorpuse juhataja eelmisel õhtul kell 10 antud korpusekäsu järgi jätkati varahommikul rünnakut Narvale. Vaenlase järelväepositsioon Türsamäe ja Vaivara jaama vahel murti läbi ja liiguti sealt 2,5 km edasi. Vaenlase suurtükivägi oli tugev ja tema moonavarud üllatavalt suured. 93. jalaväediviis pidi mõlemal pool raudteed Vaivara jaama suunas peale tungima. 291. jalaväediviis pidi jätkama liikumist itta põhja pool kõrgendikke Mõisaküla juures (s.o Sinimägesid), esimene rünnakusiht oli Repniku-Utria tee. Friedrichi lahingugrupp julgestas Pagari juures sügavat paremat. 818. suurtükiväerügemendistaap pidi vaenlast oma tulega häirima ja seadma sisse positsioonid Sinimägede kõrgendikust nr 70 lääne pool, et anda kaudtuld Narva ja sildade pihta Narvast loodes, mida pidi toetama tulejuhtimine õhust. Korpuse komandopunkt jäi Jõhvi.
291. jalaväediviis vallutas raskes lahingus Sinimäed, Utria ja Mummassaare. 93. jalaväediviisi rindelõigus tegi Punaarmee kaks pataljonitugevust vasturünnakut Sooküla ja Mõisaküla suunalt ning diviis Vaivarast kaugemale ei jõudnud. XXVI armeekorpusele alluvad üksused võtsid 200 sõjavangi. Rekkeandmetel ei olnud vaenlast Kuremäelt lõunas ja edelas. Õhtuks oli 291. jalaväediviis Mõisaküla-Utria-Mummassaare joonel, 93. jalaväediviis Vaivara juures kuni Oru jaamani; lõunatiiva julgestused (Friedrichi lahingugrupi üksused) olid Jõuga-Adivere joonel. Õhtul viidi Friedrichi lahingugrupi juhatus (suurtükiväeülem nr. 114) XXVI armeekorpuse alluvusest välja.
Kiire edasiliikumine hakkas tekitama varustus- ja muid logistilisi probleeme. 93. jalaväediviis võttis 15. ja 16. augustil u. 400 sõjavangi ning palus korpuse sõjavangide koondamispunkti (Korps-Gefangenen-Sammelstelle) tuua Rakverest Jõhvi, sest veoautode nappuse tõttu polnud võimalik vange nii kaugele tagalasse vedada. Kütust toodi ikka ja jälle tellitust vähem, vajaliku 30 m3 asemel ainult 7–9 m3; seetõttu pidid diviisi varustajad Paidesse sõitma, kust said 25 m3.
8. armeele allunud üksuste isikkoosseis 16. augustil
| 8. armee juhatus | 1821 |
| 11. ld | 7776 |
| 48. ld | 2648 |
| 118. ld | 5041 |
| 125. ld | 2486 |
| 125. ld täiendus | 683 |
| 268. ld | 10 320 |
| 266. üksik kuulipilduja- ja suurtükipataljon | 622 |
| 10. ld | 6984 |
| 16. ld | 4207 |
| 27. kap | 1181 |
| 73. kap | 200 |
| Kokku | 43 969 |
Tabelist nähtub, et täielikke andmeid 10. laskurkorpuse alluvuses olnud üksuste kohta armeejuhatusel ei olnud. Samuti ei ole tabelis andmeid 22. NKVD laskurdiviisi ja veel mõne üksuse kohta nagu ka mitte 10. ja 11. laskurkorpuse juhatuste ega NKVD piirivalvesalkade, Balti laevastiku merejalaväelaste ja maal võitlevate mereväelaste kohta.
Eestis või osaliselt juba Narva jõe idakaldal võitlevate üksuste koosseisu kuulus ilma Balti laevastiku meremeesteta ja õhujõududeta üle 50 000 mehe; tõsi, vintpüss näib olevat olnud ainult pooltel 8. armee sõduritel. Viies Saksa jalaväediviisis, arvestades, et nad olid oma täiskoosseisust kaotanud umbes viiendiku, oli kokku umbes 60 000 meest, kellele lisanduvad korpustele, 18. armeele ja väegrupile Nord alluvad jalgrattapataljonid, suurtükiväeüksused, pioneeriüksused, suurtükiväe- ja pioneerirügementide staabid, väli- ja asulakomandantuurid, maakaitseväepataljonid, julgestusüksused jm, aga ka eesti vabatahtlikud ja Omakaitse liikmed.
Punaarmee 8. armee tegi alluvatele üksustele 16. augusti ülesandeks kaitsta Reidepõllu-Sirgala suunda tugevdatud roodu tugevuste salkadega, 268. laskurdiviisi koos juurde antud 466. laskurpolguga aga koondada Vaivara kiriku juurde metsaserva löögiks Aro ja Kannuka (Soome lahe rannikul) suunas, et taastada 11. ja 118. diviisi olukord. See ei teostunud. 191. laskurdiviis pidi katma tagalat idast ja kirdest, et takistada vaenlase läbimurret Kingisseppa ja Luuga kindlustatud rajooni. Vastavalt 8. armee staabi hommikusele korraldusele oli armee kaitsel joonel Narva jõe idakallas – Pjata jõe põhjakallas – Luuga jõgi.
11. ja 118. laskurdiviis taganesid piki Soome lahe rannikut. Kella seitsmeks õhtul viidi Narva jõe idakaldale voorid ja suurtükivägi, pimeduse saabudes alustasid jõeületust ülejäänud üksused. 11. laskurdiviis pidi koonduma Väiküla-Ropsu-Magerburgi-Arssi piirkonnas (st Narva-Jõesuu, mere ja endise Eesti piiri vahel). 118. laskurdiviis pidi koonduma Novaja Derevnja – Ropša – Sarai piirkonnas Luuga jõe läänekaldal. 268. laskurdiviis, mis pidi andma hommikul koos 466. laskurpolguga löögi 11. ja 118. laskurdiviisi ründava vaenlase pihta, taganes õhtuks Narva ja võttis öösel sisse kaitse Narva idaosas. 125. laskurdiviis pidas väheaktiivse vaenlasega senisel joonel tulevahetust. Diviis sai korralduse minna öösel üle Narva jõe ja võtta sisse kaitse jõe idakaldal Vasa-Popovka joonel.
Narva lahingugrupi 191. laskurdiviis jättis vaenlase surve tõttu maha Kingissepa. Diviisi 559. ja allutatud 219. laskurpolk (ilma ühe pataljonita) likvideerisid 58. jalaväediviisi 154. jalaväerügemendi läbimurde. 546. laskurpolk hoidis parema tiivaga senist joont, vasak tiib taganes. Merejalaväeväelaste salk ja 4. hävituspataljon taganesid üle Pjata jõe.
Narva lahingugrupi ülemale kindralmajor Lazarevile ja Narva komandandile brigaadikomandör Lev Netšajevile (1892–1976) tehti ülesandeks lasta õhku elektrijaam ja Narva jõe sillad. 4. rahvakaitsediviisi 1. polk sai käsu koonduda Velikino-Jelizavetino piirkonda.
191. laskurdiviis formeeriti 1941. aasta kevadel ja paiknes umbes endisel Eesti piiril Narva-Koporje-Slantsõ piirkonnas. Diviisiülem oli polkovnik (a-st 1943 kindralmajor) Dmitri Akimovitš Lukjanov (1900–1985). Diviis julgestas 21. kindlustastud rajooni, mis oli rajatud alates 1928. aastast Soome lahest Peipsi järveni enamasti piki Luuga jõe idakallast. Alates 16. augustist laskis rajoon läbi taganeva 8. armee üksused ning oli kaitses kuni 22. augustini, kui sisse piirati. 30. augustil lõpetasid vastupanu viimased mehed. 1941. aasta augustis oli kindlustatud rajooni ülem polkovnik Valerian Kotik.
21. kindlustatud rajooni isikkoosseis ja relvastus 15. augustil 1941
| Isikkoosseis | Kuulipildujad | Suurtükid (kahurid, mm) | |||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Ohv | Alamv | Kokku | Raske | Kerge | 107 | 76 | 76 õt | 45 | |
| Juhatus | 42 | 60 | 102 | ||||||
| 152. üksik kuulipildujapat | 82 | 821 | 903 | 105 | 35 | ||||
| Eelmise suurtükirühm | 4 | 64 | 68 | 4 | 8 | ||||
| 263. suurtüki- ja kuulipildujapat | 115 | 973 | 1088 | 12 (84)* | 61 | 3 | 28 | 12 | |
| Kindlustatud rajooni üksik siderood | 1 | 40 | 41 | ||||||
| Kokku | 243 | 1509 | 2202 | 117 | 96 | 3 | 28 | 4 | 20 |
* – Ettenähtud kuulipildujate arv. Suurem osa kuulipildujatest oli saadetud rindeüksustele.
17. august. Õhtul kella kuueks toodi 18. armee peakorter Viljandist Rakverre.
XXVI armeekorpuse eelmise päeva õhtul kell pool üheksa antud korpusekäsu kohaselt pidid korpuse diviisid julgestama idasuunda ja jääma senistele aladele, et puhata ja oma ridu korrastada. Eesmine julgestusliin pidi kulgema joonel Jõuga – Kuremäe – Adivere – Mustanina – Reidepõllu – Sooküla – Auvere veski (Auvere jaamast lõunakagus) – Repniku mõis – Mummassaare. Vaenlase vasturünnaku korral tuli seda joont hoida. Üksused paiknesid paremalt vasakule (s.o enam-vähem läänest itta) järgmiselt: julgestus-lahingugrupp Pagari juures (402. ja 403. jalgratta- ning 10. raskekuulipildujapataljon ja 93. jalaväediviis) joonel Kose-Mustanina-Krivasoo. Eraldusjoon 93. ja 291. jalaväediviisi vahel: kõrgendik nr. 43 Konju juures – 500 m põhja pool kõrgendikku nr. 34 – 500 m põhja pool Narva raudteed – kõrgendik nr. 32 Soldina jaama juures. 93. jalaväediviis sai korralduse teha reket Krivasoo suunas, et välja selgitada, kas seal on vaenlase üksusi. Suurtükiväel kästi vähendada ettekorraldatud tuld (Planfeuer) eelnevalt väljaselgitatud sihtmärkide pihta (arvatavasti laskemoonanappuse tõttu). Vaatluspunktide jaotamine Sinimägedel eri üksuste vahel anti 291. jalaväediviisi staabi pädevusse. 818. suurtükiväerügemendistaap (z.b.V.) jätkas seniste ülesannete täitmist. 563. tankitõrjedivisjon (ilma kahe rühmata) jäeti Jõhvist lõunasse, seal oli ka 185. ründesuurtükidivisjoni staap.
Hommikul teatas 93. jalaväediviis, et vaenlane on tema positsioonide eest haihtunud. Keskpäeval jõudis väike eelüksus ooberst Lohmeyeri juhtimisel Narvas jõeni. Raudtee- ja maanteesild olid õhku lastud.
Narva vallutamine kulges järgnevalt. Kell üheksa hommikul palus XXXVIII armeekorpus XXVI armeekorpuselt abi, sest Punaarmee oli teinud sillapea Pljussa jõe lõunakaldale kolm kilomeetrit Uuskülast lõuna pool. Kell 10 moodustati kaks eelüksust 402. jalgrattapataljoni ja 10. raskekuulipildujapataljoni ülemate juhtimisel ülesandega tungida peale mõlemat Narva viivat teed mööda. Samal ajal saabus teade, et 505. jalaväerügemendi ülem ooberst Lohmeyer on ühe jalgrattakompaniiga kahe ründesuurtüki toetusel ka ise Narva peale läinud ja kell 12 linna lääneosa vallutanud. Seetõttu allutas korpus Lohmeyerile ka 402. jalgrattapataljoni ja 10. raskekuulipildujapataljoni ülema eelüksused, kui need Narva jõuavad, seda kuni diviisi põhijõudude päralejõudmiseni, ülesandega luua Jaanilinnas sillapea. Kell veerand neli pärast lõunat julgestas ja puhastas 402. jalgrattapataljon Narva lõunaosa, 10. raskekuulipildujapataljon julgestas Riigi(küla) juures.
506. jalaväerügemendi (291. jd) rekkeüksused jõudsid keskpäeval Narva-Jõesuu lõunaservale, 93. jalaväediviisi eelüksused olid kell kaks pärast lõunat Soldina raudteejaamas. Ründesuurtükid hävitasid Krivasoost Auveresse taanduva Punaarmee kolonni, mis koosnes kolmest suurtükist, kahest tankitõrjekahurist ja seitsmest veoautost. Nõrga, kuid kangekaelselt sõdiva vaenlasega võideldes laiendasid 291. jalaväediviisi üksused Jaanilinna sillapea 800 m itta kuni kirikuni peatänaval. 506. jalaväerügement tõrjus kell pool seitse Narva-Jõesuus ühe jõe-suurtükipaadi rünnakukatse. Ohvitseridest koosnev rekkerühm saavutas pool kaheksa õhtul lõuna pool Kreenholmi (Pljussa jõe suudmes) kontakti 58. jalaväediviisi Kreipe lahingugrupiga (vt eespool). 93. jalaväediviisi eelüksused olid Narvas ja Narva jõe läänekaldal Kreenholmist Narvani, 291. jalaväediviisi osad paiknesid Jaanilinna sillapeal (505. jalaväerügement) ja Narvast kuni Narva-Jõesuuni (506. jalaväerügement). Armeekorpuse komandopunkt oli Vaivaras, 93. jalaväediviisi komandopunkt Mõisakülas (Sinimäed) ja 291. jalaväediviisi komandopunkt Olginas.
Narva jõudnud 93. jalaväediviisi staabi allüksused olid algul paigutatud turuplatsi juurde, kuid pärast Punaarmee suurtükiväe tulelööki turuplatsi piirkonda koliti staap Kreenholmi. Korpuse laskemoona ümberlaadimispunkt viidi Türilt Tamsallu. See oli küll 70 km lähemal kui seni, kuid siiski üsna kaugel.
Pärast Narva vallutamist viidi suurtükiväeülem nr. 104 kindralmajor Karl Böttcher oma staabiga XXVI armeekorpuse alluvusest välja (üksus oli toodud La Manche’i rannakaitsest ja viidi Põhja-Aafrikasse).
Lisaks viidi korpuse alluvusest välja 683. sillaehituspataljoni 2. kompanii ning 254. ehituspataljoni staap ja kaks kompaniid. 291. jalaväediviis saatis 185. ründesuurtükidivisjonile tagasi ühe patarei (vähemalt viis ründesuurtükki) ning 563. tankitõrjedivisjoni ühe kompanii ja 436. raskesuurtükidivisjoni (10 cm kahurid).
