Herbert Lindmäe
Suvesõda Virumaal 1941 (Tartu 2002, lk 338-371)
Alutaguse vald
Kui algas küüditamine, pages Alutaguse valla suurmetsadesse küüditajate püünistest pääsenud mehi, naisi ja lapsi. Paljud varjasid ennast Mustladva soos.
Narva ümbruskonnas tekkis mitu metsavendade rühmitust. Nii koondus Kudruküla sohu paarkümmend meest Narva-Jõesuust ja Mereküla kandist. Nendest on teada Julius Aiand, Kaskmaa, Kiiver, Konsa, Martpõld, Jaan Oras, Jüri Oras, Ev. Palk, vennad Paulused, Piik, Reinap, Otto Sepp, Ants Vihalem, Nikolai Vilumaa ja V. Ülesmäe. Meestel olid mõned jahipüssid ja paar Kaitseliidu vintpüssi. Kudrukülas varustas metsavendi talunik Aleksander Ülesmäe, kelle poeg oli samuti metsas. A. Ülesmäe viidi ülekuulamisele ja peksti läbi. Metsavendi toitsid ka teised ümbruskonna talunikud. Samuti varustasid metsavendi toidu ja paberossidega Narva-Jõesuu puhkekodu toitlustaja Ella Jaagumäe ja puhkekodu juhataja Kapsta, riskides nõnda oma eluga.
Kõrgesoo rabas varjas ennast umbes 40 meest Soldinast, Narvast ja Arumäelt. Peetri-Viivikonna metsades olid peidus Auvere ja Repniku rahvast. Repniku vahtkonnas oli koos terve Kaitseliidu rühm eesotsas oma pealikuga. Relvi oli kümmekond. Putki (Peetri) metsas olid omale laagriplatsid leidnud mehed Mustajõelt, Piiri ja Raja vallast. Relvastus oli vilets. Narva-Jõesuu ja Narva vallutamise plaanid jäid siin ainult metsavendade unistuseks.
Narva külje all Pähklimäel (Pähklemäel) pesitses Narva meeste sissisalk. Pähklimäe rohelisi koondas inventariseerimisbüroo juhtaja E. Viiberg. Sellesse salka kuulus kümmekond meest, nende hulgas N. Fleiss, R. Meiel, vennad Poomed, J. Põldma, P. Vaade jt.
Rühm Narva-Jõesuu metsavendi varjas ennast juuli esimestel päevadel A/S Põhjala suvila keldris Aia 51. Kui enamlased tulid suvilaid läbi otsima, põgenesid metsavennad Augale ja Kudruküla sohu. Kättemaksuks võtsid enamlased 10. augusti õhtul oma kodus kinni A/S Põhjala suvilate majahoidja Märt (Mart) Vendla (39), kelle laip leiti 28. septembril mererannalt sõjaväe sanatooriumi juures liiva alla maetuna. Ka pärastine Narva-Jõesuu Omakaitse juht V. Bock leidis endale varjupaiga Augal. Teda oli hoiatanud kohalik eestimeelne miilitsamees: „Kaduge kiiresti! Teist oli eile õhtul juttu!“
Puhkova ja Mereküla mehed otsustasid 25. juulil ennast varjata kodulähedases metsas. Laagrikoht valiti Puhkova küla lähedale. 10. augustil korraldasid punaväelased jala ja ratsa haarangu Puhkova küla heinamaadel. Metsavennad olid sellal Johannes Kiiveri heinaküünis. Äkki olid enamlased küüni juures. Küüni visati käsigranaat, kuid üks metsavendadest jõudis selle tagasi heita. Tulevahetuses küünipalkide vahelt lastud kuul tappis politruki ja üks punaväelane sai haavata. Enamlased haavasid metsavenda Jüri Orast kergelt käest. Metsavendadel õnnestus põgeneda. Punaväelased põletasid küüni maha ja jätsid haarangu katki. Veel samal päeval saadeti kohale hävituspataljon, kuid metsavennad olid tõmbunud juba Leekova sohu.
Metsavennad lasksid Mereküla lähedal maha Narva-Jõesuu sõjakomissariaadi asjamehe. 14. augustil oli metsavendade 3-mehelisel valvepostil kokkupõrge 9 punaväelasega, kes olid tulnud ratsa läbi Auga metsa. Üks ratsanik tapeti. Metsavendade poolt saksa keeles antud käsklusi kuuldes kostus hüüe nemtsõ! ja punaväelased põgenesid.
Enamlastel kadus julgus haaranguga metsa tulla. Kui sõideti metsavaheldel teel, tõmmati enda julgustamiseks kahele poole metsa igaks juhuks äge püssi- ja kuulipildujatuli ning röögiti metsikult.
Narva-Jõesuus käis evakueerimine. Merekülast lastud Saksa suurtükipatarei mürsud langesid juba Narva jõe suudmes pontoonsilla lähedale jõkke ja Magerburgi männikusse. Üks mürsk tabas silda ja liiklemine katkes seal tükiks ajaks. Laupäeva õhtul, 16. augustil asusid hävituspataljonlased süütepudelitega supellinna põletama. Mereküla poolt kostus ägedat tulistamist. Enamlased süütasid rannahoone. Sealt tõusid praginal leegid. Süüdati ka Vabaduse tänava äärseid maju. Pühapäeva varahommikul jätkusid süütamised: tuli pandi otsa hoonetele sadama piirkonnas. Seal põles mitu maja. 17. augustil kell 8 hommikul tulid kuurhoone-taguse metsa kaudu Narva-Jõesuhu Puhkova ja Kudruküla, samuti Mereküla metsavennad. Samal ajal kerkisid Narva-Jõesuu idapoolsest linnaosast suits ja leegid. Süütajate – hävituspataljonlaste ja punaväelaste – laialiajamiseks liikus osa metsavendi Poska tänavat pidi, teised ruttasid Vabaduse tänava suunas. Siin-seal puhkes tulevahetus. Jõe ääres võeti mitu vangi. Üks hävituspataljonlane hüppas metsavendade kuulide all vette ja ujus üle jõe. Poska ja Vabaduse tänava nurgal nähti postkontori ees nelja punasõdurit. Metsavendade kuulide all põgenesid enamlased jõe poole. Jõe ääres tõstsid punaväelased käed üles ja andsid alla. Paari tunniga oli Narva-Jõesuu enamlastest puhas. Sadamas seisid veel kaks enamlaste kiirpaati. Metsavend Evald Valke püüdis kaldapealsest võsast oma vintpüssikärbikuga kiirpaatide merele sõitu takistada, kuid see ei õnnestunud. Metsavennad asusid kustutama süüdatud maju. See oli ohtlik, sest enamlased avasid jõe teiselt kaldalt kustutajate pihta tule. Nii tapeti kustutustöödel sadama kandis elanud kalur Eljas Korkiainen ja tema poeg Alexander Korkiainen, kes läksid jõest ämbriga vett tooma. Metsavennad peremehetsesid Narva-Jõesuus sakslaste tulekuni. Kell 2 (teistel andmetel kell 3) päeval sõitis Narva-Jõesuhu mootorrattal esimene sakslane. Ta pööras turuplatsi lähedal oma sõiduriista ümber ja kihutas tagasi. Pool tundi hiljem tulid Narva-Jõesuhu Saksa väeosad. Metsavennad andsid neile üle kümmekond vangi. Narva-Jõesuus lehvisid sinimustvalged lipud. Sakslastele kingiti lilli, toodi võileibu ja mune. Linnavalitsuse hoone õuele kanti kokku punalippe, loosungikangaid ja punavõimurite pilte. Need rebiti puruks ja pandi põlema. Riigi küla juures läksid sakslased üle Narva jõe.
Kõrgesoos ennast varjanud metsavennad toimetasid sakslaste kätte 40 vangistatud enamlast.
Iisaku (Tärivere) vald
Iisaku valla rabad ja metsapadrikud olid sõjasuvel metsavendade päralt.
Iisaku valla mehed pesitsesid põhiliselt Valgesoo, Imatu soo (Väleda), Ongassaare (Ongasaare), Pärnasaare, Jõuga ja Miiloja metsavendade laagris.
Valgesoo laager (nn Valgesoo armee) paiknes Nurme küla all, külast umbes 5 km ida suunas. Metsavendade juhid olid Guido Laur, Paul Tõldsepp ja Velmart-Reinhold Karp. Mehi oli laagris kuni 35, nendest 15 relvadega. Nii on teada Valgesoo laagrist Nurme kandi mehed Kalju Arju, Heino Arju ja Ülo Arju, Eilart Karp, Elmar Karp ja Evald Karp jt. Metsas leidsid varju ka naised Valve Arju ja Velda Virumäe, samuti Voldemar Muravljov, kes oli pääsenud mahalaskmisest. Esialgu olid Valgesoo laagris veel Varesmetsa ja Luuga mehed Aadu Karp, Juhan Kirspalu, Reinhold Krejus, Leino Põdra, Eduard Sootalu, August Voormantsik jt, kes aga hiljem lõid suurest laagrist lahku ja otsisid varju koduküla metsades, sest väikestes gruppides oli kergem ennast varjata. Metsaelu elati alates küüditamisest. Laagris olid hiljem ka neli saksa lendurit: nende lennuk oli hädamaandunud.
Juuli lõpupäevadel liitus Valgesoo laagri metsavendadega kolm punaväelast. Nad olid deserteerunud juba tankitõrjekraavide kaevamise ajal Rannapungerjal ja tulid sealt ära koos Liiva küla meestega. Metsavennad Evald Karp ja Velmart-Reinhold Karp tõid venelased Valgesoo laagrisse. Punaväelastelt saadi kergekuulipilduja, poolautomaatpüss ja hulga laskemoona.
Valgesoos oli range laagrikord. Kuna laagrivanem Guido Laur kartis, et enamlased võivad laagri asukohast teada saada, ei tohtinud metsavennad laagrist loata lahkuda. Iga päev käidi külades toitu hankimas. Valgesoo armee toitmisel olid suured teened A. Nipsusti ja J. Roosma talul. Nii seadsid talunikud ennast metsavendade toitmisel teadlikult hädaohtu.
Imatu soo laager paiknes Illuka ja Iisaku valla piiril, Imatu külast umbes 5 km kaugusel. Metsavendade juht oli Kaitseliidu instruktor leitnant Artur Mägi. Mehi oli laagris 14, pooled nendest relvadeta. See grupp siirdus hiljem Illuka valla piiridesse.
Ongassaare laagri asukoht oli Illuka vallas Ongassaare vahtkonnas. Laagrit juhtisid Kaitseliidu rühmapealik Aadu Vaas ja n-seers H. Rumm. Mehi oli ebatäpsetel andmetel 37, relvi 13. Metsavendade hulgas olid ka A. Vaasi naisevennad Elmar Liiva ja Juhan Liiva. Nii Imatu soo kui ka Ongassaare laager tegutsesid alates 23. juunist.
Pärnasaare laager (21 meest, pooled nendest relvadeta) asus Pärnasaare vahtkonnas. Seda juhtis lipnik Johannes Henno VRII/3. Laager tekkis 25. juulil.
Jõuga 8-meheline laager (relvis oli 5 meest) paiknes Jõuga külast 6-7 km ida suunas. Laagrivanem oli Pääsuke. Laager tegutses alates 27. juulist.
Metsavendade Miiloja laager Miiloja heinamaal ei olnud püsivalt koos. Lähemad andmed selle laagri kohta Omakaitse arhiivis puuduvad. Arvata on, et tegu oli lipnik Johannes Henno metsavendade grupist eraldunud ja põhiliselt Alliku ja Iisaku meestest koosneva rühmitusega, kes varjas ennast algul Mäetaguse Metskülas, hiljem Roostojal (Miiloja asub Roostoja kandis) ja seejärel Alliku küla all. Selle laagri meestest on teada: Heinrich Järvepera, August Kaljura, Sergei Kapalõgin, Valter Kirsimäe, Elmar Mihelev, Endel Peep, Evald Prants, Adolf Saar, Pääro Sellik, Aleksander Tamm ja Bernhard Tetlov.
Iisaku vallas varjati ennast ka üksikult (Kristov Karus jt), samuti väiksemates, 3-5 mehelistes gruppides, mis asusid oma kodukülade lähedal (nt Tärivere metsavendade kaks gruppi, samuti Luiskas 3-meheline grupp – Ervin Raiend, tema vend ja Arvo Toome).
Iisakus olid tugevad enamlaste jõud. Siin märatsesid Saksa haardest pääsenud hävituspataljonlased Tartust, Võrust, Valgast ja Petserist, samuti läti röövjõugud. See asjaolu halvas suuresti metsavendade ulatuslikuma tegutsemise.
18. juulil oli Valgesoo metsavendade 10-mehelisel jaol Paul Tõldsepa juhtimisel Nurme küla all kokkupõrge läti hävituspataljonlaste rühmaga. Metsavennad tulistasid haaranguliste autot Kirsipuu talu koplist. Tulevahetuses kahe tule vahele jäänud metsavennad põgenesid. Hävituspataljonlastel oli üks langenu ja haavatu. Metsavendadel kaotusi ei olnud. Paul Tõldsepa kodutalu otsiti kahel korral läbi. Arreteeriti talu peremees, kelle koplist enamlasi tulistati, ja mees, kelle maja juurest leiti vintpüss.
26. juulil tegid hävituspataljonlased haarangu Miiloja kandis ja rüüstasid metsavendade kodusid.
Ongassaare lahingud. Juulikuu lõpul korraldasid 30-40 punaväelast haarangu Ongassaares. Haardesse jäid 16 metsavenda eesotsas n-seers H. Rummuga. Lahingus sai surma 2 punaväelast. Metsavennad taandusid kaotusteta.
1. augustil (teistel andmetel 4. augustil) said metsavennad teada, et Ongassaare metsavahi maja juures on paarikümnemeheline hävituspataljonlaste ja punaväelaste jõuk, kes jälitas Viivikonna kandis hädamaandunud lennukilt põgenenud Saksa lendureid. Otsustati enamlased laagri naabrusest minema lüüa. Metsavennad (18 meest eesotsas Aadu Vaasiga) hargnesid metsavahi maja lähedal võsas. Verner Kreek Tammetaguselt pidi hoidma tule all tööliste baraki ust, Aadu Vaas aga tungima baraki kuuri. Kui Aadu Vaas jõudis kuuri juurde, nägi ta õuel punaväelast püss kõhul magamas. Metsavenna revolvrikuul tappis mehe. Seepeale hakkas lakaluugist punaväelasi üksteise järele alla pudenema. Metsavennad avasid nende pihta tule. Tulevahetuses langes Verner Kreek (25). Enamlased kaotasid surnutena 5 meest. Metsavendadel tuli tõmbuda tagasi metsa.
Nurme küla lahing. 1. augustil pidid Nurme küla elanikud viima oma kariloomad Iisakusse. Et takistada selle käsu täitmist, läksid Valgesoo metsavennad loomakarjale teele vastu ja käsutasid karja saatjad koju. Kariloomad aeti metsa peitu. 2. augustil tuli 15-meheline hävituspataljonlaste ja punaväelaste jõuk Nurme külla, et ise loomad ära tuua. Enamlased asusid kokku aetud karja Iisakusse ajama. Lehmad-lambad kippusid laiali jooksma ja karjaga maadeldes jõuti alles päikeseloojanguks Kirsipuu talu kopli juurde. Seal varitses röövjõuku Paul Tõldsepa 8 metsavenda: ühel pool teed olid kaks metsavenda kergekuulipildujaga, teisel pool kuus meest püssidega. Kui enamalased jõudsid parajale kaugusele, avati nende pihta püssi- ja kuulipildujatuli. Punased hüppasid mäerinnaku taha võsa varju, mistõttu tuli neid tulistada huupi. Teisel pool teed olnud metsavennad aga ei julenud madalamalt lasta, sest kardeti tabada omi mehi. Sellele vaatamata ei saanud metsavendade tule alla jäänud enamlased pead tõsta. Lahingu ajal ajas Eilart Karp paugutamise peale laialijooksnud loomad (6 lüpsilehma ja 20 lammast) metsa. Metsas jäi loomi karjatama Ülo Arju. Tulevahetus kestis öö läbi. Hommikuks enamlaste vastutuli vaibus. Kuna karta oli, et enamlastele tuleb abi, tõmbusid metsavennad kaotusteta tagasi. Hävituspataljonlastel oli 2 langenut ja 2 haavatut. Samas jõudiski enamlastele appi veoautotäis punaväelasi. Punaväelased jälitasid metsavendi küll metsa servani, kuid metsa minna ei julgenud. Kari oli metsavendade hoole all sakslaste tulekuni. Bolševikud ei usaldanud enam ette võtta loomade uut äraajamist ja Nurme küla jäi metsavendade võimusesse. Kaitseks haarangu vastu laager kindlustati: kaevati laskurpesi. Kuna ööd läksid külmemaks ja vahetevahel tibas vihma, kaevati magamiseks koopaid.
Valga maakonna täitevkomitee esimees hävituspataljonlane Voldemar Joakit meenutab Nurme küla lahingut Venemaal antud usutluses: „Järgmisel päeval sai Valga grupp ülesandeks ajada Iisakusse kokku karjad. Selle ülesande täitmise juures tekkis lagedal väljal bandiitidega tulevahetus kella 21.00 paiku ning kestis kuni 03.00-ni. Karjaajajad ei saanud varem võitluspaigalt lahkuda, kuna bandiidid asusid varjatud kohtades, nemad aga lagedal. Kella 24.00 paiku teatas Iisaku grupp tulevahetuse tekkimisest ning neile saadeti Tartu meestest abijõudusid. Need abijõud aga ei ilmunud kohale. Tulevahetusel sai surma Karula vallast päritolev ning vabatahtlikuna kaasa läinud Oskar Nüüd.“
Hädamaandunud Saksa lennuki rusude juures oli 5. augustil neljal Saksa lenduril ja Valgesoo metsavendadel tulevahetus punaväelase ja hävituspataljonlasega. Sakslased ja metsavennad taandusid kaotusteta.
10. augustil oli Sälliku (Säliku) külas haarang: tapeti üks vanem mees, kelle poeg oli metsas. 13. augustil vabanes Iisaku alev ja vald lahinguta: Saksa väeosad paiskasid punaväe Alutaguse metsadesse ja rabadesse. Metsavennad teatasid sakslastele, et nende hulgas on Saksa lendureid. Esialgu seda ei usutud. Kohtumine Nurmes oma kamraadidega oli sakslastele rõõmsaks üllatuseks.
Illuka vald
Illuka valla lõunapoolne ots tungib kiiluna otse Alutaguse suurmetsade südamesse. Kui algas küüditamine, pages Alutaguse metsadesse küüditamisest pääsenud mehi, naisi ja lapsi. Ka sõja algupäevadel poetus mõnigi mees metsa ja sohu, kuid metsavendade laagreid sellal veel vallas ei tekkinud.
Ühel juunikuu päeval piirasid hävituspataljonlased ümber Kuremäe kloostri. Kogu klooster otsiti põhjalikult läbi: käidi isegi tornikuplites ja katusealustes. Arvati, et kloostris on peidus metsavendi.
Kutsealustena ilmus Illuka vallamajja kolm noormeest, kes sealt aga Punaarmeesse mineku asemel metsatee valisid.
Eestimeelne täitevkomitee (esimees Osvald Kruusa) lubas hävituspataljoni ülemale, et kutsealused ilmuvad 24 tunni jooksul vallamajja, kust nad edaspidise korralduseni kindlustustöödele saadetakse. Kes aga jääb ilmumata, sellest pidi teatatama kohe Rakvere sõjakomissariaati ja parteikomiteesse. Metsa läinud poiste varandus ähvardati rekvireerida, vanemad arreteerida ja hooned maha põletada. Enamus kutsealuseid tuligi metsast välja ja ilmus vallamajja. Nendest jäid paljud tuletõrjevalvesse ja virgatsiteks, mõned aeti kindlustustöödele, osa saadeti koju. Kaheksa poissi jäid metsa. Rakverre teatati, et kõik kutsealused on metsast välja ilmunud. Seega ei saanud Punaarmee Illuka vallast ühtki nekrutit.
Hävituspataljon korraldas kutsealuste ja teiste metsavendade tabamiseks haaranguid. Esimene haarang oli 12. juuli öösel Sootaguse külla ja Konsu (Kontsu) järve piirkonda. Seal jäi üks tundmatu eesti lendur haarangu ette ja lasti maha. 23. juulil oli haarang Kaatermul ja Kamamal. Külad otsiti läbi, kuid metsavendi ei tabatud.
Iga paari tunni järele pidi Illuka täitevkomitee teatama Rakverre olukorrast vallas. Teatatigi, ja alati: korras ja vaikne! Seetõttu Illukale täitevkomitee kaitsemeeskonda ei saadetud. Valla kaitse kästi moodustada kohalikest aktivistidest. Samal ajal käis mobilisatsioon. Illuka vallamajja tuli kokku 4 meest. Needki saatis täitevkomitee koju. Käsu kohaselt moodustati vallas oma kaitsemeeskond. Sinna arvati 40 mobilisatsiooni alla kuuluvat meest, kõik kaitseliitlased. Kuna Illuka vallast ei läinud ühtegi meest mobilisatsiooniga kaasa, siis 27. juulil saadeti Illukale hävituspataljon. Uuriti välja, kes kuuluvad täitevkomitee kaitsemeeskonda. Hävituspataljoni ülem vandus: teie kaitsemeeskond on püssidega teeäärtes meid varitsemas! Nõuti, et kohe saadetakse välja mobilisatsiooni alla kuuluvad mehed. Eestimeelne miilits Arkadi Kello vahistati. Mees pääses Rakvere vanglast sakslaste tulekul. Täitevkomitee esimees Osvald Kruusa püüdis asja parandada ja saatis 17 mobilisatsioonikutsega meest öösel Jõhvi poole teele. Tund hiljem helistas aga üks teele asunud meestest Kurtna riigimõisast, et metsast on neid tulistatud ja mehed laiali jooksnud. Kurtnas ollakse neljakesi. Järgmisel päeval kadusid ka need neli meest metsa. Seega tõi nõukogude üldmobilisatsioon metsalaagritesse peaaegu kõik Illaku valla keskealised mehed.
27. juulil hommikul pommitas Saksa lennuk Toila jaamas peaasjalikult Rakvere ümbrusest pärit mobiliseeritud meeste rongi. Mehed jooksid õhurünnaku eest laiali ja rongile pöördusid tagasi vaid vähesed. Siit sattus rohkesti mehi Mustaladva soosse. Kuna lennuk ei jätnud rongi rahule, hüppas Vaivaras rongilt metsa veel teisigi. Kurtna ümbruse mets otse kihas põgenikest. Seal oli umbes tuhat rongilt põgenenud meest.
Mobilisatsioonist peale teatakse Illuka vallas Mustaladva metsavendade Konsu (Kontsu) ehk Tarumi laagrit ja Kamama laagrit. Puhatu soosaare metsavendade ehk Mädatiigi-Kriiva laager tekkis 11. augustil Konsu laagrist eraldunud meestest. Veel oli Illuka vallas 5-liikmeline Jõeheinamaade laager, mille kohta puuduvad lähemad andmed.
Konsu laager paiknes Konsu järve taga Mustaladva soos, mõni kilomeeter järvest. Mustaladva soo kuulub Puhatu soostikku, mis on üks suuremaid soid Virumaal. See algab Kuremäe külje alt ja ulatub ühe küljega kohati vastu Tallinn-Narva raudteed, teisega sirutab ennast lõuna poole kuni Peipsini. Rabapind on laugastega üle külvatud. Laagrivanem oli leitnant Mart Tarum, kes tundis hästi ümbruskonna metsi. Konsu hästikorraldatud laagris oli mehi 60-ne ümber, pooled neist relvis. Suurem osa metsavendadest olid Illuka valla mehed. Laagriga ühines palju väljastpoolt tulnud metsavendi: mehi oli Jõhvist, Sillamäelt, Kohtla-Järvelt ja Kiviõlist, isegi Tallinnast, samuti Türsamäe ja Viivikonna õlitööstuste juhte ja insenere. Mustalatva sattus ka sõjaväeešelonidest põgenenud Eesti sõjamehi: Toila ja Oru jaamad asusid metsa ja rabapadriku servas, mis otse kutsus Eesti mehi sõjaväerongilt maha hüppama ja metsast kaitset otsima. Ohvitseridest varjasid end Mustaladva laagris kolonel Teodor Kalberg VR 1/3, leitnant Uusmaa, leitnant Udumäe jt. Valitses kindel sõjaväekord. Laagris oli ka naisi ja lapsi, kokku umbes 70 inimest.
Esialgu pidas muu maailmaga sidet ja hankis laagrile toitu Johannes Brecher. Tal oli Illuka valla eestimeelselt täitevkomiteelt saadud liikumisluba.
Metsavennad said jahirelvi Illuka valla miilitsamehelt Arkadi Kellolt.
Kamarna küla lähikonnas, umbes 3 km külast, moodustus 26. juulil Kamarna paarikümnemeheline metsavendade laager. Meestel oli esialgu vaid üks jahipüss. Ühel päeval sõitsid metsavendade laagrisse Punaväe tatarlasest leitnant ja 6 punaväelast. Veoautoga saabunud punaväelased tõid kaasa ka veoautotäie toiduaineid, mis oli määratud punaväeosale, ja andsid ära oma relvad. Auto aeti esialgu Kamarna külas Arnold Välimetsa karjakoplisse ja maskeeriti kaseokstega. Hiljem sõitsid punaväelased Vasknarva valda Smolnitsa külla. Teadupärast said punaväelased ühelt külaelanikud paadi ja sõitsid koos paadi peremehega üle Peipsi nurga sakslaste juurde. Kamarna laagri metsavendadel jätkus toiduaineid kuni sakslaste tulekuni.
3. ja 4. augustil pidasid enamlased tulemusteta haarangu Tuusna külas, samuti Imatu-Mantsikal.
9. augusti haarangul Nõmme külla tabasid hävituspataljonlased ühe metsavenna ja lasksid ta maha.
Pühapäeval, 10. augustil korraldasid enamlased taas haarangu Imatu-Mantsikal. Sel päeval oli õnne Illuka valla mehel Eduard Bilovil. Ta oli haarangu ajal koos mõne metsavennaga kodus, kui õue sõitis salkkond hävituspataljonlasi. Teised jõudsid pageda, Eduard Bilovit ei osatud aga kahtlustada – ta tegi koos punaselindimeestega rahulikult suitsu.
Üheks hulljulgeks metsavennaks oli Soompea küla mees Roman Sabolotny, kes käis sageli külas ööbimas. Ühel hommikul ei tulnud ta aga laagrisse tagasi. Hävituspataljonlased olid mehe 10. augustil Nõmme külas kinni võtnud ja Kurtnasse viidud. Tema laip leiti Kurtna metsast. Enne tapmist oli teda rängalt piinatud: mõrvaohvril olid käe- ja jalaluud murtud ja keel puruks rebitud.
Mustaladva lahing. Hävituspataljonlased korraldasid 11. augustil Konsu metsavendade laagrile Konsu järve taga suure haarangu. Sihi kõrval tihedas padrikus varitsevate hävituspataljonlastega sattusid ootamatult kokku Johannes Brecher, Elmar Paas ja Voldemar Vahtramäe (Vahtramaa), kes olid metsas luurel ja toitu toomas. Johannes Brecher läks ees ja juhtus otse punaselindimehe püssiraua ette. Käsklusega Seisa! üheaegselt jõudis metsavend tulistada ja hävituspataljonlane vajus kokku. Tekkinud tulevahetuses metsavennad põgenesid, tappes veel teisegi hävituspataljonlase. Mehed jõudsid õigeaegselt laagrit hoiatada. Kiiresti asusid relvis metsavennad (neid oli 30 meest) leitnant Mart Tarumi juhtimisel Mustaladval haarangut tõrjuma, laager aga kolis sügavamale metsa. Metsavennad pääsesid kaotusteta. Vaatamata metsavendade viletsatele relvadele langes vähemalt 5-6 haarajat.
Juba järgmise päeva varahommikul oli see kant, kus oli laagri endine asupaik, punaväelasi täis: otsiti taga kadumaläinud laagrit.
Puhatu soosaare lahing. Konsu laagri kolimisel uude asukohta otsustasid 15 peamiselt Kuremäe kandi meest lahku lüüa ja luua oma laagripaik Mustaladva Puhatu (Paseni) soosaarele. Sellal, kui pool Illuka valda oli juba enamlastest prii, sattusid 13. augustil sellele metsavendade laagrile kohalike kommunistide juhatusel peale hävituspataljonlased. Enamlaste haardest pääses õnnekombel 8 meest, 7 metsavenda aga tapeti. Nii langesid seal metsavennad Bruno Mahelsaar Kohtla-Järvelt ning Illuka valla mehed Arnold Salmus (31), Valdik Taidru, Vello Taidru (23), Heino Tammaru (Tamman) (31), Arnold Vares (31) Lähtepea külast ja Herman Volt. Sakslaste tulekul leiti metsast üles nende matmiskoht. Laibad lebasid üksteise peal, kaetud mullakorraga. Meeste pead olid tundmatuseni purustatud, kõigil kehas mitu kuulihaava. Arnold Salmusel oli nägu ja käsi põletatud bensiini või muu põlevainega. Herman Voltil oli pea enne tapmist seotud, kehal piinamisele viitavad sinised laigud. Valdik Taidru laip saadi hiljem kätte Vaivara alt.
Raudi surnuaial on Bruno Mahelsaare, Roman Sabolotny, Arnold Salmuse, Valdik Taidru, Arnold Varese ja Herman Volti kalmud. Kuremäe kloostri kalmistul puhkavad metsavennad Vello Taidru ja Heino Tammaru.
Illuka valla meestel lõppes metsavennaelu 13. augustil, kui vald vabanes enamlastest. Sakslaste tulekul kuulutas Kuremäe kloostrikellade helin ümbruskonnale vabanemist kommunistide hirmuvalitsemise alt.
Jõhvi vald
Jõhvi valla metsavendade suuremad laagrid paiknesid Uikala, Puru, Kahula ja Voka metsades.
Uikala ehk Kotinuka laager asus Uikala – Toila vahelises metsas, Uikala lõputute põlismetsade ja rabapadrikute keskel. Esimesed metsavennad varjasid ennast seal juba juuniküüditamisest peale. Mehi oli laagris 70, neist pooled relvis. 2. juulist oli laagrivanemaks veebel Leonhard Mehu leitnant Voldemar Aasoja patareist.
Puru (Linnupuu ehk Metsaloosi) suurlaagri asukoht oli Puru küla lähedal Linnupuu metsas. Laager tekkis juba 16. juunil. Mehi oli laagris paarsada, relvi vaid 23. Metsavendade juhid olid kapten Mart Piirsalu ja Kaitseliidu instruktor leitnant Enn Rannik. Laagrit toitis Puru küla. Toiduvalmistamise võimalus oli Jõhvi ärimehe Harald Bachvali jahimajas. See oli metsavendade staabiloss.
Kahula metsavennad lipnik E. Tallermo ja kaitseliitlase Peeter Raudari juhtimisel pesitsesid Kahula heinamaadel, Linnamäel ja Vardassaare soos. Mehi oli sadakond, relvi paarkümmend.
Voka metsavennad (laagrivanem Rudolf Sivi) varjasid ennast kuni laagri laialiminekuni 7. augustil Voka küla lähedal metsas. Mehi oli 13, relvi 9.
Jõhvi valla metsavendade arv kasvas kiiresti. Nii said metsalaagrid täiendust sõjaväeešelonidest ärahüpanud Eesti sõjameestest. Eriti suureks paisusid Kuhjalava pataljonid pärast seda, kui 27. juuli hommikul toimunud Saksa õhurünnak peletas Toila raudteejaamas tühjaks mobiliseeritute rongi. Siin ei olnud paljudel enam kaksipidi mõtlemist ja Toila jaamast viis otsetee Kurtna poole. Ainult eemale Toilast! Esialgu oli vabandus käepärast: põgenetakse Saksa lennukite eest. Pageti rühmiti, kes isamaasõtta mineku seljakotiga, kes ilma. Varahommikuses kastes jäid meeste jäljed metsaheinamaale maha nagu karjatee. Mehed olid niueteni kastemärjad. Aeg-ajalt tõmmati hinge ja siis pageti jälle edasi, kuni satuti metsavendade relvis paariseelpostidele. Ärge kartke! Omad mehed! Kui kuuldus suurest ärakargamisest jõudis Puru suurlaagri metsavendadeni, tihendati eelposte, et Toilast tulijaid vastu võtta ja mehed laagrisse juhatada. Toila jaamas jooksis ära suur osa rongile topitud mobiliseeritud meestest. Ainult mõnisada sõitis edasi Oruni või Vaivarani, kus olid ees uued pommirünnakud ja ärakargamised. Kuid Punane Virumaa kiitis: Virumaa täiendas sajaprotsendiliselt Punaarmee ridu. Tegelikult täiendati rohelist armeed. Muist Toilast tulnud mehi peitis end metsadesse raudtee ja mere vahel. Need redupaigad olid viletsad. Mõnigi mees püüti seal kinni ja tapeti.
Puru suurlaagris tekkis mobilisatsiooni alla kuulunud meestest omaette rühmitus. Algul magati paar ööd lageda taeva all, siis ehitati kuuseokstest vigvamid ning öine kaste ja niiskus ei tunginud enam nii hullusti luudesse ja liikmetesse. Kui juhtus soine ja niiskevõitu metsaalune, materdati usse – neid oli siin rohkesti. Ööd olid rahutud, päevad aga veelgi rahutumad, eriti aga hommikud, mil enamlased tavatsesid korraldada haaranguid. Relvi meestel ei olnud, mõnel ainult pussnuga. Ilma relvadeta oli metsas ligi paarsada mobiliseeritute rongilt pagenud meest. Neil tuli loota kohalike metsavendade kaitsele.
Puru küla metsaheinamaad, kus lodupealsed maalapid vaheldusid tihedate metsatukkadega, olid metsavendade jaoks suurepäraseks redupaigaks. Ainus puudus oli, et see ala paiknes kolmnurgeti Jõhvi – Iisaku, Jõhvi – Kurtna ja Pagari – Illuka maanteede vahemikus, kus tihti liikusid enamlased, nii jalgsi, ratsa kui ka autodega. Laagrisse kostus ühtelugu automootorite müra ja ratsahobuste kabjaplaginat. Ka asusid Jõhvi-Tammiku mõisas hävituspataljonlased, kes korraldasid pahatihti ümbruskonnas haaranguid. Hiljem kolisid Jõhvi ka Virumaa Täitevkomitee ja punaväe armeestaap. Laagrist jäi lähemate küladeni või teedeni igas suunas ainult 3-5 km. Ohtu nähti ka selles, et kui sakslased tungivad Jõhvi just Tallinn – Narva maantee poolt, võivad metsavennad jääda taganevale punaväele jalgu. Seepärast hiilis mõnigi Toilast ärakaranud mees ööpimeduses üle Jõhvi – Iisaku maantee ja retkles siit kodu poole. Muidugi polnud ka see ettevõtmine ohutu. Teel tuli karta mitut häda korraga: punaväelasi, punaselindimehi ja miilitsaid, samuti nälga. Eksikombel võis kuuli saada ka võõraste metsavendade käest. Mõned mehed plaanisid minekut ida poole Puhatu soosse, et seal sakslaste tulek ära oodata.
Metsavendadel tekkis mõte küsida sakslastelt relvi. Teatakse, et H. Bachvali jahimaja ette metsalagendikule valmistati valgest paberist tohutu haakrist ja selle keskele lisati suurte tähtedega sõna Flinte! (püsse! – H.L.). See pidi paistma kõrgele. Ja paistiski: ühel päeval kostus lennukimürin ja loodetud relvade asemel pillati nõukogude lennukilt alla kaks pommi. Kiiruga koristati märklauaks saanud haakrist ja tähed. Õnneks jäi katse sel moel relvi hankida ohvriteta.
Et aeg läheks rutemini, pakkusid metsavennad ennast kohalikele peremeestele heinalisteks. Tööhoos unustati ohutunne ja elumured. Rongilt pagenud meestel piisas kotiga kaasavõetud toidust peaaegu terveks nädalaks. Kellel toidukott rongi oli jäänud või põgenemisel kaotatud, sai toidupala teistelt. Kohalik Puru küla rahvas aitas toidumurest üle. Vahel tuldi metsavendade laagrisse hobusega, vankrivahes heinaliste jaoks mitu kotti kartuleid, plekknõud täis piima, leivapätsid, liha, tang ja jahu. Nii mõnigi talumees pani metsavendi abistades oma elu mängu. Toidu valmistamiseks olid metsas pajad ja pannid, isegi üks väliköök oli metsa siginenud. Vett polnud vaja kaugemalt hankida – samas oli kaks allikat. Suur osa meestest köhis rängalt: maa oli soine ja niiske. Õhtuti oli köhimine kaugele kuulda. Seepärast püüti seda teha vaiksemini – köha summutati pintsakusse või samblasse. Mõned mehed olid kusagilt hankinud labida, kirve ja sae ning meisterdasid endale korraliku varjualuse. Et lõke ei suitseks, õpiti pehkinud kändudest tuld tegema.
Oodati haarangut. Ühel päeval kuuldus Iisaku – Jõhvi maanteelt ägedat tulistamist, sekka käsigranaatide kärgatusi. Õhtupoolikul sai selgeks, et metsavennad olid teeäärsest võsast rünnanud kolme Jõhvi suunduvat punaväe sõiduautot. Seepeale toodi Jõhvi-Tammikust kohale hävituspataljonlase kes tuulasid võsa umbes poole kilomeetri laiuselt läbi. Laagrini seekord haarang ei ulatunud.
Heietati mõtet rünnata Jõhvi arestimaja ja vabastada vangid. See ohtlik ja ülejõu käiv plaan jäeti siiski katki. Ilmad läksid halvaks. Ränkade sadude tõttu ei leidunud soisel savipõhjaga metsaalusel enam ühtki puud, mis oleks vett pidanud. Otsiti ulualust heinaküünidest.
Kaks päeva kostus äge suurtükituli Purtse kindlustatud liinilt. Siis rauges seegi. Kuulda oli vaid üksikuid prahvatusi. Räägiti, et Kohtla põleb.
20. juulil tegi hävituspataljon haarangu Kahula külla. 24. ja 25. juulil korraldasid miilitsad ja punaväelased haarangu Kotinuka külla.
24. juuli õhtupoolikul tulid Paumeri tallu metsavennad. Kaheksa mehe peale oli neil vaid kolm vintpüssi. Valvesse jäetud mees märkas kahe miilitsa tulekut ja hoiatas teisi, kes olid parasjagu söömas. Metsavennad hüppasid läbi akna välja ja jooksid metsa. Tulevahetuses tapeti üks miilits. Paumeri talust põgenenud metsavennad palusid Uikala laagrist abi: oli selge, et tullakse miilitsa laiba järele. Metsavendi tuli 15 meest, neist 9 relvis, juhiks veebel L. Mehu. Kell 4 õhtupoolikul vuraski Jõhvist kohale kaks veoautot 30-40 miilitsa ja punaväelasega, kaasas kuulipilduja. Paumeri talu otsiti läbi. Samuti tuulati ümbruskonna taludes. Selleks ajaks olid inimesed taludest metsa pagenud. Tulevahetuses sai surma metsavend r-ms Ilmar Krepp. Metsavennad põgenesid.
Juulikuus langes Jõhvi vallas metsavõitluses veel Aksel Viljamaa (Vildenau) (19).
Uikala metsalahing. 4. augusti korraldasid hävituspataljonlased koos miilitsameestega (umbes 400 meest) suurhaarangu Uikala metsavendade laagrile. Varahommikul kell 7.30 kostus Uikala küla poolt laagrisse koerte haukumine ja üksik püssipauk. Sellele järgnes kogu küla ulatuses (umbes 2,5 km laiuselt) tihe püssituli ja kuulipilduja ragin. Laagris oli veebel L. Mehu 30 meest, relvi vaid 14. Sellal elasid Uikala metsavennad rahulikku laagrielu. Ja nii juhtuski, et kuna laagrivalve puudus, olid haarajad äkki laagriplatsil. Metsavennad said tekkinud möllus põgenema. Tulevahetuses oli kaotusi mõlemal poolel. Metsavendadest langes 5 meest: Meinhard Albi, Karl-Arnold Naur (19) Toila asundusest ja Arnold Simm Jõhvi vallast. Samuti langes haarangul kaks Eesti sõdurit – Kaljo Urke (Urk) ja August (Eduard) Ait. Langenud olid paljajalu, kehad täägiga läbi torgitud ja näod püssikabaga lömastatud. Haavatuna jäi hävituspataljonlaste kätte Valentin Siirak Kohtla vallast Kukruselt, kes hiljem täägiga surmati. Imekombel pääses haarangus metsavend A. Mikiver (teistel andmetel A. Vilk) Kukruselt. Haarajate eest suure paksu kuuse otsa ronides pillas ta käest vintpüssi. Relva järele minna polnud tal enam aega, sest haarajate ahelik oli jõudnud kuuse lähedale. Õnneks relva puu all ei märgatud ja metsavend pääses üle noatera eluga. Metsavendade laager rüüstati. Mida kaasa ei jõutud viia, põletati laagriplatsil. Hävituspataljonlastel oli kümmekond langenut. K.-A. Naur on maetud Toila kalmistule. [4. augusti Uikala lahingukoht asub kilomeetrit viis Jõhvist. See tähistati 16. augustil 1942 Jõhvi – Toila tee ääres Uikala küla lähedal mälestustahvliga: „4. augustil 1941. a. langesid Uikalas punase terrori vastu võideldes metsavennad: Meinhard Albi, August Ait, Karl Naur, Arnold Simm, Valentin Siirak, Kaljo Urke ja Ilmar Krepp. I. Krepi nimi oli mälestustahvlil teistest allpool – ta langes Kotinukal. Mälestustahvli avas Uikala metsavend Kalju Otto.]
5. augustil panid kolm Kahula laagri metsavenda Jõhvi – Tartu maanteele miini, mille otsa sõitis enamlaste mootorratas. Mootorratturid paiskusid kraavi. Kuna samal ajal tuli punaväe auto, siis metsavennad põgenesid.
7. augustil tulistasid metsavennad Voka küla lähedal metsas telefoniliini vedanud punaväelasi. Haarangu eest põgenemisel läks Voka laager laiali.
11. augustil tabasid enamlased kodus käimas olnud metsavennad Elmar Kaupi ja Johannes Kaupi. Mehed tapeti. Samal päeval langes metsavõitluses Valastel Heinrich Prei (30). Veel võeti kinni metsavend Värav. Ta viidi kõrgele paekaldale ja mõrvati. Laip heideti kaldalt alla.
12. augustil said Uikala metsas hävituspataljonlaste kuulidest surma Tiido Kokamäe ja Arnold Kruut.
Puru metsalahing. Puru küla lähedal Linnupuu metsas korraldasid enamlased viimasel metsapühapäeval, 10. augustil, suurhaarangu, milles osales paarsada meest, nende hulgas Vene ratsaväelasi püstolkuulipildujatega. Haaranguga alustati hommikul umbes kell 9. Metsa rünnati neljast kandist – Purust, Jõetaguselt, Raus verest ja Illukalt. Laagrit oli haarangu eest hoiatatud: Kukkuri talu julge perenaine jõudis tuua metsa teate haarangu kohta. Ka laagri vahipostid nägid lähenevaid ratsanikke ja metsavendadel jäi aega haarajate vastuvõtmiseks. Laagris hõigati käsklus: Relvad! Metsavendi juhtisid kapten M. Piirsalu ja lipnik E. Rannik. Relvadeta mehed taandusid ida suunas. Ette saadeti neli vintpüssiga vabatahtlikku. Siis kostusid esimesed lasud. Ka paremalt oli kuulda tulevahetust. Kapten M. Piirsalu tõttas koos kümnekonna mehega haaranguliste vasakut tiiba ründama. Seal saadi vastu tihedat automaadituld ja tõmbuti tagasi. Ümberringi põlesid heinaküünid. Kostsid lasud ja granaadiplahvatused. Siis järgnes vaikus. Bolševikud põletasid maha H. Bachvali jahimaja ja 17 heinaküüni: metsavendade heinategu läks tühja. Paljude meestel seljakotid ja riidevarustus põlesid sisse. Enamlaste tihe kett pidi laagri ümber piirama, kuid õnneks Illuku poolt lähenev haaranguliste ahelik hilines. Tulevahetuses avanes siit metsavendadele pääsetee. Taganeti sügavamale metsa. Haarang kestis kuni pimenemiseni. Langes metsavend Agu Hiire Kukruselt. Samuti tapeti 10. augusti haarangul Olev Jõe (37) Jõhvi valla Tammiku asundusest. O. Jõe on maetud Jõhvi koguduse kalmistule. Metsavendade kuulide läbi said surma ka seitse haarangulist. Mitmed said haavata. Laager pääses ja koondus järgmisel päeval uuesti.
Samal päeval oli üheksal metsavennal Kahula küla lähedal Rikandi talu juures tulevahetus venelastega.
12. augusti hommikul lendas madallennul üle Vasavere Vene neljamootoriline pommituslennuk. Seda saatis metsavendade püssituli. Ja oh imet – punakotkas tuli Pannjärve metsas Kurtna laagri maadel puude latvu murdes mürinal alla. Tegu oli hädamaandumisega: oma surmahoobi oli see saanud Saksa lennukilt. Metsavennad aga uskusid, et küllap ka nende kuulid punakotka lendu lühendasid. Üheksa punalendurit, nende hulgas lennukit juhtinud eestlane Endel Puusepp, pagesid enne kui metsavennad tulid lennukist sõjasaaki nõudma. Mõni tund hiljem jõudis lennuki juurde punaväelaste veoauto, arvata, lennukist relvi ja muud väärtuslikku koristama. Tulijad pidid aga leppima sellega, mis oli metsavendadest järele jäänud. Venelaste saabudes oli lennuki juures veel metsavend Elmar-Voldemar Laanemäe (31) Rausvere külast. Ta lasti põgenemisel maha. E.-V. Laanemäe on maetud Jõhvi koguduse kalmistule.
Jõhvi vabanes enamlastest lahinguta 13. augusti hommikul. Umbes samal ajal tulid linna ka metsavennad.
Kui sakslased olid juba Jõhvis, ruttasid kuus Puru metsavenda lahingumüra peale Jõhvi poole. Äkki olid nad tosina Läti miilitsamehe vahel. Miilitsad vaidlesid isekeskis, kas lasta bandiidid kohe maha või nad kaasa viia. Esialgu jäi mahalaskmine katki ja koos vangidega asuti teele Narva poole. Kui nendest lendas madallennul üle Saksa lennuk, jooksid kaks metsavenda metsa. Nüüd hoiti ülejäänud neljal karmilt silma peal. Õnneks märkasid Läti miilitsate jõuku teised metsavennad, kes olid samuti teel Jõhvi. Tulevahetuses viskusid vangid kraavi. Mõned miilitsamehed said surma, teised põgenesid. Metsavendi juhtis Sillamäe ehitusjaoskonna abijuhataja Tobre. Tulles Puru küla all metsast välja, said metsavennad sakslaste eest metsa valgunud punaväelastelt kuulipilduja- ja püssituld. Külas pesid metsavennad end üle mitme aja korralikult puhtaks ja külaelanikud kostitasid neid kõige käepärasega.
Kohtla vald
Kes Kohtla vallas küüditajate käest pääses, läks peitu. Juba sõja esimestel päevadel asusid paljud Kohtla-Järve töölisasula ja Kukruse mehed ennast allmaakaevanduse pimedates käikudes ja kivipunkrites varjama. Sellest, mis maa peal toimus, teatasid õhutorudes valvet pidavad mehed ruuporitega alla. Allmaakäikudes pesitses sadu inimesi. Levis kuuldus, et enamlased kavatsevad kaevandusse varjupugenud inimesed gaasiga tappa. Allmaakaevanduse sissepääsu juurde seati valve: mehed olid valmis ennast kaitsma kas või kivide ja kaigastega.
Pärast mobilisatsiooni väljakuulutamist 25. juulil oli metsades mehi kubinal. Nii kuulus Kohtla vallas (k.a arvatud õlitööstused) mobilisatsiooni alla ligi 2000 meest. Mobilisatsioon tõi kokku vaid umbes 300 mehepoega.
Tartu raudteesõlme aktivist Hermann Visnapuu kinnitab Venemaal tehtud usutluses: „Bandiite leidus ümbruskonna metsades laialdaselt. Eriti palju bandiite oli Kohtla-Järve ümbruses. Isegi Kohtla jaama ülem ja jaama korraldaja putkasid meie seal viibides ühel õhtul metsa.“
Võrnu küla ümbruse metsades ja heinamaadel paiknes metsavendade Võrnu suurlaager. Mõnigi mees varjas ennast seal juba 14. juunist alates. Erinevatel aegadel peatus siin kokku umbes 1000 meest; pidevalt oli laagris umbes 300-400 metsavenda. Relvi kandis nendest umbes 30, needki sõjariistad ajast ja arust. Mõnel vintpüssil oli relvalaad maa sees seismisest pehkinud. Püsse oli remonditud ja kuidagimoodi laskekõlbulikuks kohendatud. Laagris oli ka naisi ja lapsi, enamus Kohtla-Järvelt, kuid mõned ka ümbruskonna küladest ning isegi Tallinnast. Võrnu metsavendade suurlaager jaotus mitmeks lähestikku paiknevaks alllaagriks. Nende vahel oli tihe side ja läbikäimine. Metsavendluse organiseerijateks ja metsavendade all-laagrite juhtideks olid leitnant Hans Jams, leitnant A. Erm, Kaitseliidu rühmapealik Arnold Reinmaa, Masso jt. Päevauudiseid saadi raadiost. Neid käis õhtuti metsas kuulamas kogu Võrnu küla rahvas. Sidet välismaailmaga pidas Kohtla-Järve kaevanduse abidirektor Kurusk. Mõned seiklushimulised poisid käisid metsast väljas teateid toomas naisterõivastes. Ühele neist püüdnud punaväelane isegi külge lüüa.
Võrnu 40 taluga küla oli Kohtla valla metsavendade kuningriik. Metsavennad liikusid kedagi kartmata külas ringi. Tänu külarahva toetusele ei tuntud toidust puudust. Taludes pesti metsavendade pesu ja nende jaoks köeti sauna.
2. juulil seadis laagrirahvas oma kellad Euroopa aja järgi. 4. juulil heisati laagris trikoloor. Lipuvardasse olid sisse lõigatud laagri metsavendade nimed. Seda lippu ja lipuvarrast hoiti alles ka pärast suvesõda.
Uute metsavendade vastuvõtukoht oli nn Lähtemännik. Seal vahetati ka külarahvaga uudiseid. Juulikuu algul toimus sealsamas ka metsavendade esimene kokkupõrge hävituspataljonlastega. Vaatamata sellele, et relvastus oli otse naeruväärne, asuti südilt haarangulistele vastu. Langes metsavend Artur Pärkmann Kohtla valla Peeri külast, haavata said August Suuban ja Endel Supp. Ka haarangulistel oli surnuid ja haavatuid.
5. juulil varitsesid metsavennad Kohtla asunduse juures maanteel venelasi. Neid tuli kaks autotäit. Tulistamist kuuldes tõttas appi leitnant H. Jams oma meestega. Lahingus osales paarkümmend metsavenda. Tulevahetuses metsavennad taandusid.
13. juulil langes Võrnu metsas Artur-Johannes Kasesalu (20). Ta on maetud Jõhvi kalmistule.
Võrnu metsavennad kleepisid Kohtla raudteejaama hoonele, vallamaja seinale ja telefonipostidele enamlaste mobilisatsioonikäskude ja muude käskude-keeldude kõrvale metsavendade üleskutseid: „Kodanikud! Roheline armee vajab piiramata arvul ohvitsere, allohvitsere ja reamehi, eriti kuulipildureid, sihtureid Eesti metsameeste võitlevatesse ridadesse, et välja kihutada ja kodumaa vabastada neist punastest verekoertest. Korraldus on maksev kõigi 18-40 eluaastas meeskodanike kohta.“
Samuti: „Meeskodanikud! „Rohelise armee“ Alutaguse staap kutsub teid üles ilmuma viibimata eesti metsavendade võitlevatesse ridadesse. Praegu pole aeg kodus magamiseks! Isamaa ootab meilt tegusid! Kaasa võtta 10 päeva toidumoon, kõik sõjariistad, pussid ja kirved. „Rohelise armee“ Alutaguse staap.“ Mõnele üleskutsele oli irvitamisi lisatud, et täpsemaid andmeid saab igast miilitsajaoskonnast.
26. juulil kella 4 paiku ründas leitnant H. Jamsi 10-meheline metsavendade jagu Mäetaguse vallast mobiliseeritute voori. Meeste sõnutsi käidi mobiliseerituid vallutamas. Lasti ka mõned paugud. Kõik mobiliseeritud mehed viidi metsa.
Võrnu metsavendade hoole all oli arvukalt kariloomi ja hobuseid. Nii võeti üle mõnikümmend Mäetaguse valla hobust, kui neid taheti viia Rakverre.
Võrnu lahing. Mobiliseeritute metsaviimine ja hobuste võtmise nurjamine ei võinud jääda karistamata. 30. juuli hommikul tuli Võrnu külla rühm hävituspataljonlase Haarangust teada saanud, otsustasid metsavennad selle vastu võtta. Leitnant H. Jamsi metsavennad asusid varitsusse Võrnu küla lähedale metsaserva, teest paarisaja meetri kaugusele. Hävituspataljonlased asusid küla lõunapoolseid talusid läbi otsima ja rüüstama. Puistati läbi kolm talu ja sõideti edasi. Metsavendade lasud paiskasid kaks punaselindimeest autolt maha. Kui hävituspataljonlased avasid kuulipildujatule, metsavennad taandusid. Juhtumisi lendas sellal üle lahingukoha Saksa lennuk ja enamlaste auto sai tuld lennukikuulipildujast. Teatakse, et punaselindimehed kaotasid 14 meest.
1. augustil tulid hävituspataljonlased jälle haaranguga Võrnu külla. Metsa minna nad ei julenud, vaid tulistasid metsaserval kuulipildujast.
Võrnu laagrile lähemateks taludeks olid Võrnu küla Elme ja Lantovi talud. Elme talust olid metsas perepoeg Evald Elm ja väimees Jaan Jõesalu. Laupäeval, 9. augustil tulid hävituspataljonlased Elme ja Lantovi tallu. Elme talus olnud metsavennad jäid haarangu kätte, kuid pääsesid tulevahetusest eluga. Haaranguliste saagiks langes tosin metsavendade jalgratast. Elme ja Lantovi talu pererahvast süüdistati metsavendade varjamises ja toitmises. Mõlema talu hooned süüdati. Samuti panid enamlased põlema puust tuuleveski: kui küla ei saa jahvatada jahu, siis ei ole võimalik ka bandiitidele leiba teha. Elme talu põlevas majas oli Katta Elm ja tema haige jalaga tütar Olga Jõesalu. Neil õnnestus hoone tagaseinas olnud köögiakna kaudu majast pääseda ja peita ennast maja taha kuuseheki alla. K. Elm ja O. Jõesalu jäid ellu otse ime läbi: neid ei märgatud ning põleva maja lõõskavas kuumuses ja lämmatavas suitsus jõudsid nad ära oodata, kuni hävituspataljonlased lahkusid. Elme talu peremees Johannes (Juhan) Elm viidi 9. augustil Jõhvi, kus ta mõrvati. Samuti viisid hävituspataljonlased Jõhvi Lantovi talu peretütre Hirlanda Lantovi, kes aga pääses enamlaste käest eluga.
Kohtla valla parteiorganisaatori Albert Koppeli Venemaal antud usutluses kirjeldatakse kohapealseid sündmusi järgmiselt: „Võrno küla ümbruskond jättis suuremas osas kutsealused kohale. Võrdlemisi suurel arvul jäi noori tulemata ka Kohtla-Järve kaevandusest. Kutsealuste püüdmiseks korraldasime mõnegi haarangu. Meeste mobilisatsioon toimus 26. juulil. Kuna mobilisatsiooni korraldamisega niivõrd viimasel minutil oli tehtud määratu viga, siis polnud ka loota selle edukat teostamist. Vahepeal olid jõudnud Soome raadiosaadete ja oma bandiitide ning jutusepitsejate agar tegevus juba küllaldasel määral õõnestada tagalat ning kinnitada veelgi juba varemalt rahvas peituvat veendumust, et sakslane okupeerib meie maa mõne nädala jooksul. Bandiitide vastu võitlemiseks korraldasime terve rea haaranguid. Tavaliselt käis meiega haarangutel kaasas ka Ontika piirivalve osakond, kes toimetas ka relvadega kättesaadud mobilisatsioonist kõrvalehoidujate mahalaskmist kohapeal. Suurem grupp bandiite oli koondunud Ontika ja Jõhvi vahele metsa, kust nad teostasid kallaletunge punaarmeelasile, mille järeldusel sõjavägi teostas suurema haarangu, kusjuures umbes 80-mehelisest salgast saadi kätte elusatena ja langenutena 25 meest [niisuguseid kaotusi ei ole Virumaa metsavennad üheski haarangus kandnud – H.L.]. Nende hulgast äratuntute vanemate ja perekondade suhtes võeti tarvitusele survevahendid, konfiskeeriti varandused ja represseeriti. Juulikuu lõpupäevadel toimetasime Võrno külast 10-12 karilooma äraajamist taludest, mis olid maha jäetud või kust oli mõni perekonnaliige bandiidiks läinud. Sinna tuli meid saatma Talvi ratsaüksus, mis kuulus HP koosseisu. Võrno külas arenes korrapärane lahing, kus sai meie meestest kaks raskesti haavata. Bandiite me kätte ei saanud. Kättemaksuks süütasime veski ja paar talu, mis aga kustusid äärmiselt ägeda vihmahoo tõttu.“.
12. augustil said Mõisamaa metsas enamlastega toimunud tulevahetuses surma metsavend Gustav Suuban (58) ning augustikuus metsavend Rudolf Kirikmäe Kohtla-Nõmmel. 13. augustil, kui sakslased olid jõudnud enamlased Kunda vallast juba välja tõrjuda, langes metsavend Ernst-Friedrich Veeber (20).
Metsavennad ruttasid oma kodudesse. Ka allmaakaevandusest tulid välja juubeldavad inimesed.
Lüganuse vald
22. juunil oli Lüganusel surnuaiapüha. Siitpeale algas paljude meeste metsavennaelu.
Lüganuse vallas teatakse Seljamäe, Sope, Aa, Roodu ja Reisi metsavendade laagrit. Seljamäe 18 relvis metsavenna laagripaik oli Varja-Voorepere külast lõuna pool Seljamäel, Sope 6-meheline metsavendade salkkond Purtse-Varja vahel, Aa 7-meheline laager Saha rannas (esialgu oli laagris mehi rohkem, kuid osa neist läks üle Roodu laagrisse), Roodu 20-meheline laager Roodu metsavahi juures ja Reisi 10-meheline laager Roodu metsavahi juurest 2 km lõuna poole. Aa, Roodu ja Reisi metsavendadel oli vaid 2-3 relva. Laagri vanemate kohta andmed puuduvad.
5. juulil kell 11 õhtul korraldasid hävituspataljonlased Kalmistre külas haarangu. Haarangu ette jäid kolm juhuslikult külas olnud Seljamäe laagri metsavenda. Haarangusse jäänud metsavendadest tabati Lembit Karm ja Meinhard Kuusmaa. Mõlemad lasti Kiviõli tuhamäe juures maha. Haarangus sai haavata metsavend Arnold Karm, kes suutis aga pageda ja varjas ennast kuni sakslaste tulekuni Varja metsas. Teda ravitsesid Naiskodukaitse liikmed Salme Keskema ja Ilse Piip. Kalmistre külas sai tulevahetuses üks miilitsamees surmaja üks haavata. Küla rüüstati ja mõned külaelanikud arreteeriti.
6. juulil kell 1 päeval ründasid kuus Sope metsavenda Tallinn – Narva maanteel Liiva kõrtsi juures miilitsate autobussi. Teele heidetud vankripussidest käsigranaadid sundisid bussi peatuma. Algas tulevahetus. Räägitakse, et enamlastel oli kaks surnut ja haavatuid. Metsavennad taandusi kaotusteta.
19. juulil jäi Rannu sooja Kestla küla vahelises metsas Läti hävituspataljonlaste haarangul kätte nooruke metsavend Johannes Vanatalu Kestla külast. Ta oli käinud laupäeva õhtul kodus saunas ja toitu toomas. Pärast metsikut piinamist lasti J. Vanatalu Metskulli talu põllu veerel maha. Ta on maetud Lüganuse kalmistule.
12. augustil lõppes Lüganuse valla meestel metsavennaelu.
Mäetaguse vald
Üksikuid metsavendi pesitses Mäetaguse valla metsades juba enne sõda. Nii varjas Johannes Rekkor Atsalama külast ennast küüditamisest peale metsas. Sõda tõi metsadesse hulga mehi. Vallas tekkis seitse metsavendade laagrit: Arvila, Atsalama, Jõetaguse, Kalina, Metsküla, Puusepa ja Uhe laager.
Arvila metsavendade pelgupaik oli alates 3. juulist Kiikla – Ratva – Arvila ümbruskonnas. Mehi oli laagris 43, nendest 11 kandsid relva.
Atsalama 45-meheline metsavendade laager asus 1. juulist Atsalama metsades. Relvad olid vaid 8 mehel.
Jõetaguse metsavendade 7-meheline relvastatud salk pesitses alates 23. juunist Jõetaguse lähedal.
Kalina küla lähedal paiknes Kalina metsavendade laager. Metsavendi oli 60, nendest ainult 7 olid relvis. Laager tekkis 25. juulil.
Metsküla kandis varjasid ennast 3. juulist peale 34 Metsküla metsavenda. Relva kandsid nendest vaid 11 meest.
Puusepa metsavennad (7 meest) olid sõja esimestest päevadest peale peidus Puusepa talu juures. Laagrivanemaks oli seersant R. Tolli. Metsavendade hoole all 20 lehma ja 15 hobust.
Uhe metsas pesitses 3. juulist Uhe 22-meheline metsavendade rühmitus.
Metsavendade juhtide kohta (peale Puusepa laagri) puuduvad andmed.
Mäetaguse valla rahvas toetas metsavendi igati. Olenemata sellest, kas metsavend oli kohalik või kaugemalt tulnud, võis ta julgesti igasse tallu sisse astuda ja toitu paluda. Seda ei keelanud keegi.
Atsalamas ja teistes Mäetaguse valla külades panid metsavennad üles plakateid: Maha vereimejad Tiitus ja Tinno! Tiitus oli kohalik miilitsamees, Eduard Tinno – Mäetaguse valla täitevkomitee esimees. Kolmas valla metsistunud kommunistidest oli Leopold Tihane. Need kohalikud kommunistid tegid valla rahvale palju kurja: nende algatusel küüditati vallast üle tosina perekonna. Samuti oli meeste hingel rea vallaelanike arreteerimine ja mõrvamine. Sellepärast pidasid metsavennad tarvilikuks neid kolme karistada toimepandud kuritegude eest. 5. juuli õhtupoolikul lasidki Puusepa metsavennad maha valla ühe verisema kommunisti, Kalina kingsepa Leopold Tihase. Mees tapeti tema oma kodus.
6. juulil tapsid metsavennad Kalina küla kohaliku kommunisti, kes oli reetnud metsavendi.
Mäetaguse vallamaja lahing. Bolševikud arreteerisid kolm Atsalama küla meest: Alfred (Albert) Kuuspalu, Johannes Põldsaare (Põltsaare) ja Robert Krongi. Mehi hoiti kinni Mäetaguse vallamajas. Seda järjekordset vägivallategu ei suutnud Puusepa laagri metsavennad enam taluda. Otsustati rünnata vallamaja, vabastada vahialused ja hävitada täitevkomitee. Rünnakut organiseeris Joh. Rekkor. Ründamisega kiirustati, sest kardeti vahialuste edasisaatmist Jõhvi.
Õhtu eel käis luure vallamajas: viidi vahialustele toitu, selgitamaks, kas vangid on veel kohapeal. Samuti püüti kindlaks teha, kui palju on vallamajas enamlasi.
6. juulil kell 1 päeval poetus rünnakrühm (paarkümmend ümbruskonna meest) Mäetaguse vallamaja lähedale rukkisse ja võssa. Vallamaja ja postkontori vaheline telefoniliin lõigati läbi. Kaasa oli kutsutud neli Punaarmee väekargajat, kes täies relvis olid tulnud ühte tallu. Üks Eesti sõduritest valiti rünnakut juhtima. Vallamaja otsustati vallutada tormijooksuga. Enne aga pidi üks grupp metsavendi varjuma vallamaja ees paiknevasse liivaauku, kust olnuks hea hoonet tule all hoida. Liivaaugust avati aga vallamajale lähenevate metsavendade pihta ootamatult püssi- ja kuulipildujatuli. Seal pesitsesid juba enamlased. Teine kuulipilduja tulistas metsavendi vallamaja juures seisnud veoautolt. Sai selgeks, et metsavendade rünnak ei olnud enamlastele ootamatu ja vallamaja kaitsjad olid jõudnud tellida Jõhvist abi. Osa ründajatest põrkus kuulipildujatules tagasi, osa aga jooksis liivaaugust tulistavale kuulipildujale hulljulgelt tormi. Metsavendade ja 5-6 enamlase vahel tekkis liivaaugus metsik käsivõitlus. Kuulipilduja taga oli Jõhvi miilitsavolinik Aleksander Pastak, kelle tappis Tartu kandist pärit ajateenija Padari täägilöök. Samas langes ka Padar ise. Liivaaugus sai surma veel kohalik metsavend Eerik Metsjõe ja keegi ajateenija Orro Tartu lähedalt. Enamlaste kätte langes vangi H. Rekkor Atsalamast. Metsavennad taganesid, jättes maha oma langenud. Vallamaja jäi vallutamata. Enamlased kaotasid vähemalt kaks meest. Nende laibad viidi järgmisel päeval veoautoga Jõhvi.
Pärast lahingut ei julenud kohalikud punategelased vallas enam üksinda ringi liikuda. Täitevkomitee esimees Eduard Tinno ja teised võimumehed sõitsid autoga 20 km kaugusele Jõhvi ööbima. Ümbruskonnas korraldati haaranguid.
Hävituspataljonlane meenutab: „Käidi lühikese aja jooksul kolmel korral Mäetaguse vallamaja ründajaid vaigistamas. Lahingu ajal kaotasid bandiidid seitse meest, sealhulgas ka pealiku, tegevarmeest deserteerinud ajateenija.“.
Mobilisatsioonikäsu peale tulid mõnesajast mobilisatsiooniealisest mehest vallamajja umbes 70. Samal ajal toimus ka Punaarmeele hobuste võtmine. Täitevkomitee saatis mobiliseeritud mehed koos hobustega teele Rakverre. Metsavennad pidasid voori kinni. Osa hobuseid lasti lahti, nad leidsid ise kodutee, osa aga viidi lipnik Leo Peedo juhtimisel metsa. Mobiliseeritutest sai täiendus rohelisele armeele. Mäetaguse vallast läks mobilisatsiooniga ära umbes ainult 3-4 meest.
Oli arvata, et enamlased asuvad kaotsiläinud mobiliseerituid jälitama. Et haarangulisi hirmutada, levitasid metsavennad juttu sellest, et metsas on 700-meheline üksus. Seda usuti ja enamlased kartsid metsa. Oldi hirmul ka teedel liikudes.
Ratva lahing. Juulikuu lõpul tapsid metsavennad Arvila metsavahi, kes oli kogunud nende kohta andmeid. Sellele järgnes 28. juulil hävituspataljonlaste haarang Arvila metsa. Kui punaselindimeeste auto peatus Ratva külas Nello talu lähedal maanteel, hiilisid üheksa metsavenda eesotsas A. Nelloga umbes 100 m teest asuva kiviaia taha ja avasid auto pihta püssitule. Enamlased olid segaduses: arvati, et tulistatakse Nello talust. Tulevahetuses sai üks metsavend haavata. Enamlastel oli 3 langenut ja haavatuid. Kui paugud kostsid ka Arvila küla poolt, kartsid metsavennad sisse piiramist ja taandusid. Seejärel korraldasid hävituspataljonlased Nello talus läbiotsimise. Saunast leiti sinimustvalge lipp ja püssipuhastamise vahendeid. Talu rüüstati. Eduard Nello arreteeriti ja lasti Jõhvis maha.
Juuli lõpul võtsid Jõhvi miilitsad Pagari metsas kinni viis metsavenda: Aksel Arro (19), Hendrik Juuse (21), Voldemar Kivikalju (19), Heinrich Porri (20) ja Karl Puuri (20) Pagari külast. Nende saatus jäi sellal teadmata. [Nüüdseks on teada, et A. Arro, H. Juuse, V. Kivikalju, H. Porri ja K. Puur viidi Venemaale. Kõik nad mõisteti Irkutski oblasti sõjatribunali otsusega surma. V. Kivikalju suri enne oma kohtuotsust 6.08.1942, teiste osas viidi surmaotsus täide 9.09.1942.
1. augustil sõitis kaks autotäit miilitsamehi Kiikla metsa haarangule. Neid ründasid üksteist metsavenda. Kaks miilitsat sai surma. Haarangulised löödi taganema.
5. augustil oli hävituspataljonlaste haarang Metsküla metsas.
Augustikuu algupäevadel kukkus Puusepa laagri läheduses alla põlema süttinud Vene lennuk. Põlenud lennukilt võeti maha kuulipildujad. Need parandati ja laagri relvastus sai hädapärast täiendust.
Sõjavanker lähenes Mäetaguse vallale. 13. augustil saabusid Mäetagusele esimesed Saksa väeosad ja metsavendade metsaelu sai otsa.
Vaivara vald
Vaivara valla metsavennad varjasid ennast Jogusoo, Mustaladva, Päite-Künnapuu, Reidepõllu, Sirgala ja Sooküla laagrites. Vaivara suured metsad ja sood pakkusid varju nii kohalikele kui kaugemalt tulnud meestele. Sinna pages ka küüditamisest pääsenuid, nende hulgas Türsamäe õlitööstuse juhtkond koos naiste ja lastega.
Joguoo 15 metsavenda olid laagris Jogusoo metsas. Nendest kandis relva vaid 5 meest. Laagrivanem oli seers Lillo.
N-leitnant Edmund Sihveri juhtimisel tegutses Mustaladva metsas 80-meheline ajutine metsavendade (relvi oli 35) laager. 20. juulil läksid mehed laiali teistesse laagritesse.
Päite ja Künnapuu ümbruses olid laagris Päite-Künnapuu metsavennad eesotsas kprl Tobrega. Mehi oli laagris 40. Relvad olid 16-1 metsavennal.
Reidepõllu laager tekkis kohe pärast sõja algust: Männiku tallu kogunesid Endel Klaus, A. Kriisa, L. Laiõun, B. Lehiste, Johannes Männik, Kaarel Männik, Aleksander Naur, V. Orgo, E. Puskar, A. Rannama ja A. Roost ning otsustasid minna metsa. Laager paiknes Reidepõllu ja Sirgala küla all ning Mustaladva metsas. Mehi oli poolsada, nendest pooltel olid relvad. Metsavendi juhtis lipnik Adolf Niglas, hiljem seers Maide.
Sirgala metsavennad varjasid ennast (vahepeal koos Reidepõllu laagri meestega) Sirgala küla lähedal metsas. Mehi oli 25, nendest 10-1 olid relvad. Laagrivanem oli seers Raudva.
Sooküla metsavennad pesitsesid Sooküla metsas. Mehi oli laagris 25, neist 9 kandsid relva. Laagrivanema kohta puuduvad andmed.
2. juulil olid hävituspataljonlased Reidepõllu külas. Külarahvalt nõuti andmeid metsavendade kohta. Haaranguga metsa minna punaselindimehed ei usaldanud.
Sellal, kui evakueeriti Sillamäe õlivabrikut, toimetati kohale lõhkeainekastid vabriku õhkimiseks. Need paigutati vabriku punase direktori Velga korraldusel tema korteri keldrisse. Metsavennad – lukksepp Johannes Aps, Evald Aps ja elektrik, tuntud poksija ja spordikohtunik Romil Annika – said lõhkeaine asukohast teada ja otsustasid selle kahjutuks teha. Enamlased kuulsid metsavendade plaanist äraandjalt. Tabati J. Aps, Ev. Aps ja R. Annika põgenesid metsa. 5. juulil mõrvasid hävituspataljonlased Vana-Sõtke küla juures Põlendiku metsas Vaivara valla VTÜ ja Sillamäe spordiklubi liikme Johannes Apsi (26) Türsamäelt. J. Aps on maetud Jõhvi koguduse kalmistule.
Metsavend Romil Annika võttis metsaelu lõbusa seiklusena. Juulikuu lõpul otsustas ta enamlaste üleskutse peale minna metsast välja ja asuda üheks päevaks tööle, et saada kontorist propusk, mis lubaks tal liikuda ka öösel. R. Annika võeti aga pikema jututa kinni, kuulati üle ja pandi trellide taha mahalaskmist ootama. Metsavend muukis seinast kangutatud naelaga kongiukse luku lahti ja sai põgenema. Talle järele lastud kuulid ei tabanud.
Enamalaste küüsi langes ka metsavend Villem Priks Sookülast. Teda süüdistati koostöös sakslastega ning nõuti raadiosaaja asukoha kättenäitamist. V. Priks viidi Vaivarale. Tema mahalaskmine jäeti järgmiseks hommikuks. Vangi hoiti raudteejaamas, jaamahoone väikeses ruumis. Varahommikul vappus õhk lennukimürinast. Punaväelased põgenesid jaama ees seisnud sõjaväerongist nagu kanakari. Kostus tugev plahvatus ja aknalaual istunud V. Priks lendas koos aknaraamidega põrandale. Ukse taga seisund valvur sai surma. Metsavend põgenes.
Sirgala laagri metsavendadel oli side Viivikonna (Vivikonna) kaevanduse juhtkonnaga. Kaevanduse kaadriosakonna juhataja Vellak, kaevanduse juhataja insener Suits ja tema abi Alber tulid metsa ja teatasid, et punastel on plaan lähemal ajal lasta õhku Sillamäe vabrikud, samuti Viivikonna käitis. Hävitustöö ettevalmistamisel oli tekkinud paanika, sest Soome raadio teatel olid Saksa väed juba Eestis ja sakslaste jõudmine Virumaale lähiaja küsimus. Ka ringles kuuldus eelseisvast Soome dessandist kusagile Viru rannikule.
Kuulnud kurjast kavatsusest, otsustasid metsavennad kaitsta Viivikonna kaevandust: andis ju kaevandus tööd paljudele Viivikonna asula elanikele.
5. juulil tungis kolmkümmend relvastatud rohelist Viivikonna töölisasulasse. Valves olnud punased põgenesid. Kaevanduse käitisekomitee eesotsas selle esimehe Friedrich Koiduga, samuti viis tähtsamat punategelast võeti vahi alla. Metsavennad võtsid valve alla asulasse suunduva maantee. See tee oli ainuke, mis ühendas metsade rüppe peidetud kaevandust lähema keskusega, mis asus 7 km kaugusel. Vedurid sõidutati alla kaevandusse, kus need olid paremini kaitstud.
Asulast põgenema pääsenud enamlased kutsusid abi Sillamäelt, Jõhvist ja Narvast.
7. juulil toimus Viivikonnas suurhaarang. Roheliste eelpostide teatel liikus Viivikonna poole 30 veoautot ja kaks autobussi hambuni relvis hävituspataljonlaste ja punaväelastega. Kokku oli haarangulisi umbes 800. Sellise ülekaaluga polnud jõudu võidelda. Metsavennad tõmbusid kaotusteta tagasi metsa. Kaasa viidi vangid. Samuti läksid koos metsavendadega metsa nende perekonnad. Sirgala metsavendade laager kasvas 57-meheliseks. Juurde tuli viis rongilt maha hüpanud relvis Eesti sõdurit. Metsavendi juhtisid Laanekütt, Toome ja kaevanduse masinist Eduard Tops.
Viivikonna lahing. Sirgala suurlaager ootas uut haarangut. Sellal oli laagriga ajutiselt liitunud ka Reidepõllu metsavendi. 8. juulil tuligi Viivikonna kaevanduse juurest haarangule roodusuurune hävituspataljonlaste jõuk. Haarajatele saadeti vastu 8-meheline metsavendade jagu Ed. Topsi juhtimisel. Kokkupõrge enamlastega toimus Viivikonna lähedal teel. Hävituspataljonlastel oli mitu langenut. Tulevahetuses sai haavata õlivabriku vedurijuhi abi, metsavend Kalju Piirimaa (27) Sirgala külast. Punaselindimehed said haavatu kätte, piinasid teda ja tapsid ta samal päeval Mustanina küla juures raudtee ääres. K. Piirimaa on maetud Vaivara koguduse kalmistule.
Laager tõmbus enamlaste marutule alt tagasi sügavale metsa. Haarangulised ei julenud metsavendi metsas jälitada. Nad korjasid kokku oma langenud ja pöördusid tagasi Viivikonna kaevandusse.
V hävituspataljoni komissar Igor Tšernov meenutab Venemaal tehtud usutluses: „Üheks aktiivsemaks bandiitide grupiks tuleb lugeda kindlasti Viivikonna oma. Koosnes see saadud andmete põhjal 40-st mehest, kes olid varustatud vint- ja jahipüssidega ning püstolitega. 18. juulil vangistas see grupp Viivikonna kaitsekomitee kogu koosseisus. Sel puhul sõitis sinna välja pataljon tervena. Tegutsesime seal 2 päeva, meie ees sõitvad mootorratturid sattusid Viivikonna metsa vahel bandiitide tule alla, mille tagajärjel kaks neist põgenes, kaks said haavata. Tekkinud tulevahetuses sai surma kaks bandiiti ja haavata üks. Ühe bandiidi vangistasime ja lasksime kohal maha. Viivikonna asunduse juures oli tehtud teele tõke, mille tagant tulistati meid. Korraldasime haarangu. Selle tulemusena vangistati kokku 11 inimest, nende hulgas 2 bandiitide perekonda, kes viidi kaasa pantvangidena. Maha lasti kohalik metsavaht (pärit Karu talust), kelle süü bandiitide abistamise suhtes tehti kindlaks. Haarangu tagajärjena vabastasime ka bandiitide poolt vangistatud kaitsekomitee liikmed.“.
Samas tunnistab hävituspataljoni komissar: „Karistusabinõuna rakendati varanduse ja loomade konfiskeerimine ja süüdlaseks osutunud isikute talude mahapõletamine.“
Sirgala metsavennad ei saanud mitmel päeval midagi toekamat hamba alla: toidutagavarad puudusid. 9. juulil lasti maha suur põder. Nüüd oli toitu külluses ja igal mehel seljas lihakandam. Vase vere külas vahetati põdraliha leiva vastu. Tükiks ajaks oli toidumure murtud. Samal päeval lasti vabaks ka vangid, kellele metsavennad olid oma lõbuks püüdnud poliitikat selgitada. Enamlased said oma jutu järgi aru, et jah, meid on petetud ikka küll. Nad kinnitasid, et ei hakka eluilmas enam punaseks. Arvati, et kinni võetud bolševikud olid vahepeal tõesti jõudnud värvi muuta. Kuid oma sõna nad ei pidanud ja see sai neile hiljem saatuslikuks.
12. juulil võeti Haabsaarel kinni kaks Jõgevalt pärit bolševikku. Mõlemad mehed lasti maha. Samal päeval korraldasid miilitsad Reidepõllu külla suure haarangu. Hirmutati elanikke ja rüüstati talusid.
20. juulil viskasid Saksa lennukid Vaivara kirikuküla heinamaadele langevarjuga alla kaks kasti taolist pakki. Kuus metsavenda tõttasid asja uurima. Pakkide allaviskamist olid näinud ka venelased. Nad jõudsid autoga sündmuskohale enne metsavendi. Venelased viisid kastid ja langevarjud kaasa. Kastide sisu jäi metsavendadele saladuseks.
8. augustil Reidepõllu külla tehtud haarangul sattus haaranguliste ette talu lakas maganud metsavend n-seers Lembit Taru (23) Sillamäelt. Põgenemisel sai ta jalast haavata, võeti kinni ja tapeti metsikult Läti miilitsate poolt kohapeal. L. Taru on maetud Vaivara koguduse kalmistule.
13. augustil heiskas talunik Villem Promet Perjatse külas oma maha põletatud talu ahervarel sinimustvalge lipu.
14. augustil vangistasid poolsada kprl Tobre meest Päites 20 punaväelast. Saagiks saadi vangidelt võetud vintpüssid. Samal päeval oli metsavendadel H. Kindlama juhtimisel tulevahetus enamlastega Sooküla ja Metsküla vahel. Punaväelased põgenesid. Saagiks saadi kolme punaväelase relvad. 14. augustil langes Uus-Sõtke külas Vaivara ja Auvere raudteejaamade vahel õlivabriku tööline metsavend Enn Neeme (22). E. Neeme on maetud Vaivara koguduse kalmistule.
Viivikonnas heiskasid metsavennad juba 15. augusti õhtul sinimustvalge lipu. Omal ajal oli käitisekomitee esimees Friedrich Koidu selle kokku pakkinud ja pakile lisanud kirja: „Loodan, et sina, sini-must-valge ei saa enam kunagi lehvima! Koidu“. Viivikonna kaevanduse punategelase Fr. Koidu lootused luhtusid ja sinimustvalge lehvis taas.
Kui sakslased vabastasid 16. augustil Vaivara valla enamlastest, andsid metsavennad neile üle kolmkümmend vangivõetud punaväelast.