Refereeritud: Toomas Hiio. Punaarmee 11. laskurkorpuse purustamine Ida-Eestis. Wehrmacht jõuab Kundas Soome laheni ja poolitab Punaarmee väed Eestis kahte ossa
Täna 80 aastat tagasi – sõjasuvi 1941 Eestis (Eesti Sõjamuuseum)
Punaarmee visa vastupanu tõttu Eestis, mida soodustas ka Kesk-Eesti, omaaegse Eesti- ja Liivimaa piiriala, kaitseks soodus maastik, jaotas 18. armee oma pealetungi Eestis nelja rindelõiku. Kahe peamise pealetungisuuna lähtekoht oli Türi ja Paide piirkonnas ning Põltsamaalt ida pool. Türi ja Paide juures juhtis XXXXII armeekorpus 61. ja 217. jalaväediviisi pealetungi Tallinna peale, Põltsamaast ida pool aga XXVI armeekorpus 93., 254. ja 291. jalaväediviisi pealetungi Tapa, Rakvere ja Soome lahe suunas.
Punaarmee 8. armee 29. juuli luurekokkuvõtte järgi nägi Punaarmee Eestis endiselt kahte rindelõiku vastavalt Wehrmachti pealetungisuundadele: Pärnu suund ja Viljandi suund. Pärnu suunda, kus Saksa pealetung oli passiivsem, katsid piirivalvesalgad ja hävituspataljonid. Viljandi suunal Türi ja Paide ümbruses oli kaitsel 10. laskurkorpus, Põhja-Tartumaale oli taganenud 11. laskurkorpus ning kahe laskurkorpuse ühenduskohta Järva- ja Tartumaa piiril siirdi 16. laskurdiviis.
28. juulil sõnastas Punaarmee 8. armee staap lähema aja ülesande: „Armee tähtsaim ülesanne on 48. ja 125. laskurdiviisi piiramisrõngast väljatoomine ning Türilt Paide suunas tungiva vaenlase purustamine; kaugemaks eesmärgiks koostöös Balti laevastikuga on Pärnu piirkonna vallutamine ja vägede viimine Pärnu – Viljandi – Emajõe joonele, sellega rindejoone lühendamine ja sillapea laiendamine laiaulatuslikuks pealetungiks Pihkva suunal tegutseva vaenlase tagala sügavusse.“
(Mis sellest ülesandest välja tuli, sellest saab teada alljärgnevast lahingtegevuse ülevaatest – A. Tähiste täiendus).
XXVI armeekorpuse pealetung Põltsamaa – Torma joonelt Soome lahe suunas
Punaarmee visa vastupanu tõttu Eestis, mida soodustas ka Kesk-Eesti, omaaegse Eesti- ja Liivimaa piiriala, kaitseks soodus maastik, jaotas 18. armee oma pealetungi Eestis nelja rindelõiku. Kahe peamise pealetungisuuna lähtekoht oli Türi ja Paide piirkonnas ning Põltsamaalt ida pool. Türi ja Paide juures juhtis XXXXII armeekorpus 61. ja 217. jalaväediviisi pealetungi Tallinna peale, Põltsamaast ida pool aga XXVI armeekorpus 93., 254. ja 291. jalaväediviisi pealetungi Tapa, Rakvere ja Soome lahe suunas.
27. juulil võttis 61. jalaväediviisi tugevdatud 151. rügement üle Mõisaküla – Vanatänava (Laiuselt kagus) – Jõgeva lõigu kaitse. Siiski suutis mõne suurtükiga vaenlase üksus põhja suunas 403. jalgrattapataljoni lõigu poole läbi murda. 61. jalaväediviis oli võtnud 922 vangi ning saanud saagiks 31 hoburakendit, neli veoautot, viis kergekuulipildujat ja kaks roomikvedukit; 254. jalaväediviis oli võtnud 227 vangi ning sõjasaagina 19 kuulipildujat ja 70 püssi. XXVI armeekorpuse lõigus tulistati alla viis lennukit. 61. jalaväediviisi rügemendid paiknesid vastavalt Alajõe – Järve – Kose – Omedu jõe suudme ning Vanatänava – Jõgeva joonel ja ida pool Palamuset. Korpusestaap oli Kuremaal. XXVI armeekorpuse juhatus teatas 61. jalaväediviisile, et piiramisrõngas olevate vaenlase üksuste hävitamine tuleb üle anda 93. jalaväediviisile, milleks sellele anti ajutiselt lisaks 176. jalaväerügement (61. jd) ja 403. jalgrattapataljon.
Korpusejuhataja kindral Albert Wodrig andis kell neli pärast lõunat korpusekäsu korraldustega Tallinna operatsiooni alustamiseks. 27. ja 28. juulil pidi 61. jalaväediviis koostöös 93. jalaväediviisiga lõpetama vastase likvideerimise lõunapoolses piiramisrõngas Halliku ümbruses ning järgmisel päeval paremalt tiivalt alates (s.o 254. jalaväediviisi lõigus) alustama liikumist Mustvee – Jõgeva joonelt Rakvere – Tapa – Aravete joonele. Jõgeva ümbrusse koondunud 61. jalaväediviisi pealetungi alguseks Rakke suunas määrati 30. juuli varahommik.
Suurtükiväeülem nr. 104 kindralmajor Karl Böttcher sai korralduse moodustada koos talle allutatud 10. raskekuulipildujapataljoniga sillapea Pedjast põhja pool vastu Endla raba. Edaspidi oli kavas talle allutada 402. ja 403. jalgrattapataljon. Varasemast kuulusid Böttcheri lahingugruppi 563. tankitõrjedivisjoni 3. patarei, 58. suurtükiväerügemendi II divisjon (rasked välihaubitsad), 633. raskesuurtükidivisjoni 1. patarei (10 cm kahurid) ja 662. pioneeripataljoni 1. kompanii.
Otse korpusejuhatajale alluv 474. jalaväerügement (254. jd) pidi hoidma positsiooni Päinurme ja Koeru vahel, kust lääne pool algas XXXXII armeekorpuse 217. jalaväediviisi rindelõik. Kahe korpuse eraldusjoon oli Ülde – Arussaare – Järavere – Sigapusma – Köisi – Peetri – Roosna-Alliku – Kõrvenurga.
Kuid juba samal õhtul kell 23.30 pidi kindral Wodrig oma käsku muutma. Õhurekke andmetel oli oodata Punaarmee vasturünnakut Tapa piirkonnast Paide suunas ning XXVI armeekorpus suunas oma pealetungi raskuskpunkti Simuna – Rakke joonele.
28. juulil jätkasid 61. ja 254. jalaväediviisi üksused sissepiiratud ala läbikammimist. Lünk 474. jalaväerügemendi ja 403. jalgrattapataljoni vahel suleti. Päinurme juures tegi Punaarmee pataljonitugevuse vasturünnaku suurtükkide toetusel, 604. õhutõrjepataljon tulistas Mustvee kohal alla luurelennuki. Õhtuks oli 93. jalaväediviis puhastanud Omedu jõest itta jääva ala. 254. jalaväediviis võttis Muru kotis vangi üheksa ohvitseri ja 1250 meest. Diviis kaotas 12 hobust tapetu ja 15 vigastatuna.
Eelmisel õhtul oli Punaarmee 8. armee juhataja andnud 16. laskurdiviisile korralduse alustada viivitamatut liikumist Rutikvere – Vao – Norra – Tapiku marsruudil. 249. laskurpolk jõudiski kell kaks päeval ilma vastupanu kohtamata Tapikuni. Punaarmee 8. armee juhatus 16. laskurdiviisi tegevusega rahul ei olnud. Armee sõjanõukogu direktiivi kohaselt pidi 167. laskurpolk juba hommikul kella neljaks jõudma Härjanurme mõisa ja 249. laskurpolk Kaave mõisa juurde, mis pidi olema lähtejooneks 11. laskurkorpuse diviiside piiramisrõnga lahtimurdmise rünnakule. Kuid selle asemel sattus 167. polk Päinurme ja Rutikvere juures lahingusse 474. jalaväerügemendiga (254. jd). 249. laskurpolk vallutas Kauru ning pidas veel õhtul kell kaheksa lahingut Kaave mõisa pärast.
29. juuli hommikul tegi Punaarmee jõulise väljamurdekatse Mustvee ja Torma vahel Kõnnust idas oleva teeristi juures ning samal ajal sissemurdekatse välisrindelt Kasevere – Raaduvere juures, kus oli kaitsel ooberstleitnant von Frantziuse 161. rekkepataljon. Selle kahe pataljoni tugevuse Punaarmee rünnaku, mida toetasid kaheksa tanki ja raskesuurtükivägi, lõi tagasi 162. jalaväerügement (61. jd). Pärastlõunal saadeti sinna (Pädest lõuna poole) toetuseks 151. jalaväerügement (61. jd). Õhtuks oli seitse vaenlase tanki puruks lastud.
Punaarmee 8. armee sõjapäevik kirjeldas sama operatsiooni järgmiselt. Löögiüksus (163. ja 268. laskurpolgu üksused) ründas Lõpe juures välisrindelt Torma suunas avatud parema tiivaga, sest eeldati 16. laskurdiviis sinnajõudmist, mis oli aga juba kaugemal lahingusse takerdunud. Kella kümneni edenes pealetung edukalt, kuid seejärel takerduti sakslaste tugevale vastupanule. 163. laskurpolk oli Lõpel ja Sootagal, 268. laskurpolk aga Pedja jõe põhjakaldal. 268. laskurpolk kandis suuri kaotusi ja hakkas korratult põhja poole taganema, lahingus kaotati kaks tanki.
XXVI armeekorpuse teatel ilmus Punaarmee 16. laskurdiviisi 249. laskurpolk õhtul välja Jõgevalt läänes Aidu ja Kaave juures. Seda saadeti tõrjuma 667. pioneerirügemendistaabi (z.b.V.) ülema ooberst Ullerspergeri lahingugrupp, mille koosseisu kuulusid 662. pioneeripataljon, 185. ründesuurtükidivisjoni (ülem major Friedrich Lieckfeld, 1896–1955) 3. patarei ja 58. suurtükiväerügemendi II divisjoni osad. Õhtuks suutis vähemalt pataljonijagu punaarmeelasi Aidu – Jõgeva tee ääres kaevuda ja oma positsioonil kindlustuda.
Õhtul alustati 254. jalaväediviisi koondamist Sadala juurde. Senise rindelõigu võttis üle 93. jalaväediviis. Öösel oli plaanis panna üles sillad üle Pedja jõe. XXVI armeekorpus võttis vangi 1270 meest, seega operatsiooni algusest alates kokku 6250. Punaarmee langenute arvuks piiramisrõngas hinnati 2000–3000. 61. jalaväediviis oli kaotanud 38 hobust tapetu, 16 vigastatu ja 28 ärajooksnuna, enamasti õhurünnakute tagajärjel.
30. juuli pärastlõunaks võttis 254. jalaväediviis sisse positsioonid punktist kaks kilomeetrit Simunast edelas kuni Tammiku mõisani (Rakke ja Simuna vahel). Sealt lõuna poole Sallast edelas oli 61. jalaväediviisi parem tiib, vasak tiib oli Vägeva jaama juures. Õhtul kell pool kaheksa jõudis 254. jalaväediviis Simunasse, 61. jalaväediviisi eelüksused võitlesid Rakke juures.
Punaarmee 8. armee sõjapäeviku järgi murdis Punaarmee 268. laskurpolk kell kaks päeval lahti piiramisrõnga ja võttis sisse kaitse Edru juures Rakkest lõunas; 163. laskurpolk oli kaitsel Mõisamaa juures Rakkest kagus. Pärast Simuna vallutamist liikusid sakslased edasi Rahkla suunas. 11. laskurkorpuse ülem saatis lahingusse oma viimase reservi, 100 meest. Kesköö paiku palus 8. armee staabiülem Põhjarindelt luba viia armee staap vastase edasitungi tõttu Arbavere mõisa ja sai selle loa.
Samal ajal tegelesid sakslased Jõgeva – Aidu tee puhastamisega väiksematest Punaarmee üksustest. Üks neist ründas hommikul Luualt Varbevere suunas, möödudes Palamuselt. Rünnaku peatas ooberstleitnant von Frantziuse tugevdatud 161. rekkepataljon koos juurde antud 176. jalaväerügemendi III pataljoniga (mõlemad 61. jd). Kuid vaenlane oli suutnud põlema süüdata osa 61. jalaväediviisi voori sõidukeid ja ühe kütuselao.
Hommikul oli Ullerspergeri lahingugrupp teatanud, et punaarmeelaste vastupanu Aidu ja Kaave juures annab järele. 474. jalaväerügement suunati üle Lahavere Aidusse, et saavutada ühendus Ullerspergeri grupiga. Õhtuses korpusekäsus kästi Ullerspergeri grupil talle allutatud 176. jalaväerügemendi (61. jd) üks pataljon üle Kõpu põhja poole suunata, kus olla vaenlast nähtud; seal pidi pataljon taas oma diviisi alluvusse minema. Ülejäänud grupp pidi aga jääma Aidu juurde, mis oli endiselt 249. laskurpolgu käes.
Punaarmee 8. armee sõjapäeviku järgi suutis 16. laskurdiviisi 167. laskurpolk end öösel Päinurme juures vaenlasest lahti rebida ja õhtul kell üheksa pidasid polgu eelüksused vaenlase kolonniga lahingut Vaimastvere mõisa juures. Polgu põhijõud jõudsid Endlani. 249. laskurpolk rebis end Kaave mõisa juures vaenlasest lahti ja selle eelüksused jõudsid kelle üheksa õhtul Öönurme (?) juurde. Diviisi staap oli Norra mõisas. Õhtul sai 16. laskurdiviisi ülem korralduse tõmmata oma üksused välja Pedja jaama juurde ning ida ja lõuna suunas teha ainult reket. Öösel pidid diviisi polgud koostöös 163. ja 268. laskurpolguga purustama vaenlase Edru ja Salla mõisa juures ning jõudma välja Rakke – Tammiku mõisa joonele, kus võtma sisse kaitse rindega lõunasse.
31. juuli pärastlõunal jõudis 254. jalaväediviis Kiltsi lähistele, olles umbes 15 km edasi liikunud. Diviisi rekkepataljon kaitses pealetungi paremat tiiba Sadalast kirdes. 61. jalaväediviisi parem tiib oli Liigvallast idas, vasak tiib Vahu juures. Hilisõhtuks oli 254. jalaväediviisi üks pataljon Simunas, ülejäänud üksused Väike-Maarjast lõunas. 61. jalaväediviis oli Puhmu – Koeru joonel.
Nende vastas seisid 11. laskurkorpuse üksuste riismed, osutades nõrka vastupanu, sest neil ei olnud suurtükiväge. 163. laskurpolk oli Rakke juures. Kell kaks päeval oli 268. laskurpolgu I pataljon Äntus ja tegi reket Pandivere suunas. Piiramisrõngast väljamurdnud meestest formeeritud 650-meheline 301. laskurpolk ühe raskekuulipildujaga hoidis Rohu mõisa – Moora mõisa – Paasvere mõisa joont. 1500-meheline 657. laskurpolk kolme jalaväesuurtüki ja ühe raskekuulipildujaga oli kaitsel Kilbavere – Ulvi – Saaremetsa joonel. Õhtuks kindlustus 11. laskurkorpuse parem tiib senisel positsioonil, kuid vasak tiib taganes Avijõe joonele. 400-meheline ainult vintpüssidega relvastatud 301. laskurpolk taganes mootorrattaüksuse ees, mida toetasid miinipildujad, Viru-Jaagupisse.
Punaarmee 10. laskurkorpuse ülema reservis korpuse vasakul tiival olnud 22. NKVD motoriseeritud laskurdiviis võitles pealetungiva vaenlasega Rakke ja Järva-Jaani vahel ning taganes õhtuks Pähu (Kuksema) – Metsla – Ramma – Võhmuta mõisa joonele. Lahingus Piibe mõisa juures olevat vaenlane jätnud lahinguväljale umbes 200 langenut. Nii suurt hulka langenuid Saksa kaotuste aruanded ei kinnita.
Õhtul teatas 18. armee väegrupi peakorterile, et pealetungivate diviiside tagalas olid 11. laskurkorpuse üksuste riismed 30. juulil hävitanud Tartu – Jõgeva teel peaaegu terve sillakolonni, 31. juulil vallutasid aga kolmes kohas Jõgeva – Rakke tee ning katkestasid XXVI armeekorpuse tagalaühendused. 93. jalaväediviisi rindelõigus ründas vaenlane diviisi voori. 18. armee palus väegrupilt julgestusüksuste kohalesaatmist, kes liikuvat vaenlast ohjeldaksid.
18. armee kokkuvõte võitlustest põhja pool Tartut: 22. juulil alanud XXVI armeekorpuse pealetung koostöös 93. jalaväediviisiga viis märgatava osa 11. laskukorpuse üksuste – 48. ja 125. laskurdiviisi ning 51. ja 73. korpusesuurtükiväepolgu – purustamiseni. „Hävitatuks võib lugeda 328., 301., 19., 749. ja 466. laskurpolgu. Enamik mõlema diviisi ja ka korpuse surutükiväest on hävitatud või sõjasaagiks saadud. Põltsamaa ja Jõgeva vahel võidelnud 168. ja 657. laskurpolk on kirde ja põhja suunas laiali paisatud.“
Korpuse purustamine oli eeldus pealetungi jätkamiseks Rakvere suunas. Seni oli võetud 8794 vangi, tapetud 2000–3000 punaarmeelast, trofeeks oli saadud 68 suurtükki. Lisaks sisaldas sõjasaagi loetelu viis tanki, kolm rekkesoomukit, 86 kuulipildujat ja neli Vierling-kuulipildujat jm. Tartust põhja pool olevates suurtes metsades oli laialipillatuna veel palju iga tüüpi suurtükke ja sõidukeid. Nende kokkukogumine polnud ajapuudusel võimalik, sest pealetung jätkus. Prognoositi ka sõjavangide arvu suurenemist, sest Muru piiramisrõngas Mustveest lõuna pool pani vastu, samuti liikusid ringi laialipaisatud väiksemad üksused.
18. armee kiirustas operatsiooni lõpetamisega Põhja-Tartumaal, et vabastada 61., 254. ja 93. jalaväediviis pealetungi jätkamiseks Põhja-Eestisse. Selleks taotleti eraldi üksusi koti lõplikuks likvideerimiseks, mis 18. armeele ka anti. Võitlused Põhja-Tartumaal jätkusid veel rohkem kui nädala (vt allpool).
474. tugevdatud jalaväerügement oli Valilas ja Jõekülas Endla raba lähistel. Ooberstleitnant von Frantziuse 161. tugevdatud rekkepataljon koos talle allutatud 402. jalgrattapataljoniga võttis Vaimastvere juures üle 61. jalaväediviisi läänetiiva julgestamise ning sinna tunginud 16. laskurdiviisi osade hävitamise. 402. jalgrattapataljon kaotas sel päeval neli meest langenu ja kuus haavatuna.
Punaarmee 16. laskurdiviisi ülesanne oli sel päeval välja murda Pedja jaama piirkonnast ja liikuda Rakke mõisa juurde 163. laskurpolgu kaitsejooneni. Kuid diviisi staap oli Norra mõisas ja tal puudus ühendus oma polkudega. Kell 11 käskis armeejuhataja diviisiülemal ja diviisikomissaril oma polkudesse minna ja neid juhtida. Kell üks pärast lõunat teatas diviisiülem, et vaenlane tõmbab oma julgestuse Tapiku mõisa juurest põhja poole. Diviisi tagasitõmbumise tee lõigatakse ära ja laskemoon on otsakorral. Diviisiülem sai loa diviis tagasi tõmmata. Kell kolm pidas diviis vaenlasega endiselt lahingut Vaimastvere mõisa juures ning taganemisteed olid ära lõigatud. Õhtul kell kaheksa käskis 8. armee staap diviisil ööl vastu 1. augustit vaenlast vältides Rakke juurde taganeda ning võimaluse korral vallutada Kiltsi jaam.
Diviisiülem polkovnik Ivan Suturin jäi selle operatsiooni ajal teadmata kadunuks. Tegelikult juhtis diviisi staabiülem polkovnik Afanassi Safronov, kes mõne aja pärast sai 118. laskurdiviisi ülemaks (vt allpool).
Hilisõhtuses ettekandes Põhjarinde juhatajale teatas 8. armee juhataja, et järgmisel päeval on tõenäoline Rakvere langemine ja Tallinna – Narva raudtee äralõikamine. Vaenlasel on kahekordne ülekaal ning vägede tagasitõmbamisega viivitamine ähvardab juba järgmisel päeval strateegilise ja taktikalise ümberpiiramise ning baasidest äralõikamisega. Vägede säilitamine on võimalik ainult viivitamatu taganemisega raudteed mööda Tallinna ning sealt meritsi evakueerimisega, sest igasugune varustuse ja relvastuse täiendamine võib hiljaks jääda.
1. augustil jõudis 254. jalaväediviis Karinusse, 61. jalaväediviisi parem tiib oli Metslas Koeru ja Järva-Jaani vahel ning vasak tiib Pähus (tänapäeval Kuksema külas). Hilisõhtuks jõudsid 254. ja 61. jalaväediviisi üksused Järva-Jaani. 18. armee peakorteris oletati, et 16. laskurdiviis koos 11. motoriseeritud laskurdiviisi ja 22. NKVD motoriseeritud laskurdiviisi osadega suutsid XXVI armeekorpuse Järva-Jaanile suunatud lööki vältida ning Tapale ja sealt läände tagasi tõmbuda. Rekke andmetel laaditi 1. augustil Tamsalus maha üks või kaks pataljoni Punaarmee lisajõude. Armeekorpuse staap oli Tammiku mõisas.
22. NKVD motoriseeritud laskurdiviis oli kaitsel Järva-Jaanist idas ja pidas lahingut Ramma juures. Õhtuks taganes diviisi 5. laskurpolk Kuksema – Metsla ja 83. raudteepolk Karinu – Järsi joonele. Sakslased vallutasid Tamsalu ja tulistasid sealt suurtükkidest Tapat.
61. jalaväediviisile allutatud tugevdatud 474. jalaväerügement (254. jd) oli hommikul Esna lõunaserval. Järva-Jaani suunas liikunud rügement tõkestas Olliküla (tänapäeval Kirisaare külas) juures Paide-Aravete maantee ning korpus tervikuna jõudis Järva-Jaani – Olliküla joonele. Järgmiseks päevaks antud korpusekäsuga käskis kindral Wodrig jõuda Tapa – Lehtse – Jäneda raudteelõiguni.
16. laskurdiviisi polgud Endla raba piirkonnas olid põhijõududest peaaegu ära lõigatud, kuid Jõgeva-Vaimastvere tee lõik Paduvere ja Ripuka vahel oli endiselt nende kontrolli all. Sakslased hindasid 16. laskurdiviisi polkude vastupanu kangekaelseks. Ooberstleitnant von Frantziuse 161. rekkepataljon pidi nad tagasi tõrjuma. 61. jalaväediviisi staap nõudis, et diviisi varustamiseks hädavajalikud teed Rohe, Pedja, Onga ja Kurista ning Vaimastvere ja Kärde vahel niipea kui võimalik vaenlasest puhastataks. 161. rekkepataljonile määrati toetuseks 176. jalaväerügemendi üksused, mis veoautodel kohale saadeti, 58. suurtükiväerügemendi II divisjon ilma ühe patareita, 95. ehituspataljon ja 161. välitagavarapataljon (61. jd). Kohale jõudsid ka ülejäänud 176. jalaväerügemendi osad ning ooberstleitnant von Frantziuse lahingugrupp allutati tugevdatud 176. jalaväerügemendile selle ülema ooberst Robert Sattleri (1891–1978) juhtimisel. Sattleri lahingugrupp pidi 2. augustiks antud 61. jalaväediviisi ülema diviisikäsu kohaselt „lahendama olukorra põhja pool Jõgevat nii kiiresti kui võimalik“. Sattleri lahingugrupi käsutuses oli ka 2. raketiheitjate divisjon.
Punaarmee 10. laskurkorpuse staabi andmetel olid 16. laskurdiviisi 167. ja 249. laskurpolk sel ajal lahingus Vaimastvere juures. 11. laskurdiviisi sapöörirood võitles vaenlasega Jõeküla juures.
Punaarmee 8. armee rinde vasakul tiival seisid 11. laskurkorpuse polkude riismed: 163. laskurpolk Kullenga – Inju ja 301. laskurpolk Viru-Jaagupi – Voore mõisa joonel ning 657. laskurpolk Avijõe põhjakaldal Avinurme – Lohusuu joonel.
Põhjarinde peakorteri käsul allutati 8. armeele lisaks 268. ja 118. laskurdiviis ning 323. suurtükiväepolk, mille ešelonid pidid ööl vastu 2. augustit 10–15-minutiliste intervallidega raudteitsi Rakvere ja Kabala jaama saabuma. Kuid sel ööl ei saabunud ühtki ešeloni. Kohale jõudsid nad järgmise kahe päeva jooksul. 1. augustil teatas 268. laskurdiviisi ülem kindralmajor Jenšin, et tema diviisi juhtkonnas, staapides ja teenistustes on 986 meest, neist 573 ohvitseri, 133 politrukki ja 105 meditsiinipersonali liiget. Üksustes oli seersante ja vanemaid 1647 ja reamehi 8644, diviisis kokku 11 277 meest ja naist. Seega oli tegu täiskoosseisulise diviisiga. Diviisil oli 3197 hobust, 249 veoautot, 10 tanki (kuulipildujatega relvastatud tanketid T 37, T 38 või T 40), 5411 vintpüssi ja karabiini, 3288 automaatvintpüssi, 124 raske- ja 293 kergekuulipildujat, 48 76 mm ja 26 45 mm suurtükki, 54 50 mm miinipildujat jm.
Põhjarinde lahingukäsus määrati 8. armee ülesandeks mitte lubada raudtee läbilõikamist Tapa ja Rakvere vahel ning Tallinna-Narva katkematu raudteeühenduse tagamine. Juhul aga, kui sakslaste läbimurre siiski teostub, määrati 10. laskurkorpus Tallinna garnisoni ülema alluvusse ja kästi sellel Tallinna tagasi tõmbuda. Balti laevastik sai korralduse suunata kõik oma õhujõud 8. armee operatsioonide toetuseks.
Päeval tapsid metsavennad 8. armee meditsiiniülema 1. järgu sõjaväearsti Miron Beilini (1896–1941), kes oli teel Tapalt 8. armee staapi.
2. augustil jõudsid 254. jalaväediviisi üksused Tamsalu – Alupere joonele Porkunist edelas, diviisi rekkepataljon oli Väike-Maarjas. 61. jalaväediviisi esimesed üksused jõudsid Selikülla Järva-Jaani ja Aravete vahel. 474. jalaväerügement tõrjus Esna ja Olliküla juures vaenlase kangekaelsed läbimurdekatsed Paide ümbrusest.
Tugevdatud 176. jalaväerügement (61. jd) tõrjus vaenlase Jõgeva ja Vaimastvere vaheliselt maanteelt läände ning sai korralduse hävitada 249. laskurpolgule saadetud täiendus Preedi – Udeva – Valila – Raja – Päinurme – Jõeküla piirkonnas. Seal puhkesid ägedad lahingud. 176. rügemendi I pataljoni ülema major Weberi aruande järgi oli punaarmeelaste kaotusi raske hinnata, kuid tema pataljon kaotas Jõeküla lähedal Orava silla juures 13 meest langenu, 12 haavatu ja viis teadmata kadununa ning taandus pimeduse saabudes Udevale. Osa varustusest langes vaenlase kätte, kuid vallutati järgmisel päeval tagasi. Punaarmee 8. armee staabil 16. laskurdiviisi üksustega sidet ei olnud. Diviisi staap oli tagasi tõmmatud Viitna juurde Virumaal.
8. armee vasaku tiiva (11. laskurkorpus) üksused olid joonel Inju – Meriküla – Viru-Jaagupi – Avijõgi. Päeva teisel poolel ründasid sakslased Nõmmküla mõisa juures kaitsel olevaid 109. raudteepolgu, 167. laskurpolgu ühe roodu ja ühe merejalaväeroodu üksusi, mis tõmbusid tagasi Tapa suunas. Korpusestaap oli viis kilomeetrit Sondast iga pool. Sealt 25 km edelas oli eelmisel õhtul Järva-Jaani maha jätnud 10. laskurkorpuse 22. NKVD motoriseeritud laskurdiviis kaitsel Orina mõisa – Karinu mõisa joonel. 8. armee staap viidi üle uude komandopunkti Kundast kirdes.
Saksa õhurekke andmetel transporditi Punaarmee suuri soomusjõude (seitse ešeloni tanke Narva Rakvere raudteeliinil). Seetõttu allutati 217. ja 291. jalaväediviisi viimased allesjäänud tankitõrjeüksused 93. jalaväediviisile, mis pidi julgestama XXVI armeekorpuse pealetungi ida- ja kirdetiiba. Sellega muutusid need diviisid väga haavatavaks tankide ja soomukite rünnakutele ning ühtlasi jäid ilma suutlikkusest moodustada mobiilseid eelüksusi.
Punaarmee 8. armee andmetel kulges aga 118. ja 268. laskurdiviisi vedu Eestisse üle kivide ja kändude. Saksa õhurekke märgatud suurte soomusjõududega tegu ei olnud. Koidikul laaditi esimesena Kadrinas maha üks 398. laskurpolgu (118. ld) pataljon, mis saadeti kohe positsioonidele Nõmmküla – Koigi (5–6 km lõunaedelas) joonel. Õhtuks saabusid ka teised selle diviisi pataljonid, mis said samasuguse ülesande. Kokku saabus sel päeval ainult kolm ešeloni (kolm pataljoni) 118. laskurdiviisi 398. polgu üksustega ja üks ešelon ühe 268. laskurdiviisi 942. laskurpolgu pataljoniga, mida ründasid mahalaadimisel Kabalas Saksa lennukid. 12 meest sai haavata.
3. augustil jõudsid 254. jalaväediviisi üksused joonele Kalle (Vahakulmust lõunas) – kõrgendikud Tapalt lõunas. 61. jalaväediviisi rindelõik ulatus teeristilt Aravetelt lõunas üle Järva-Madise Roosna-Allikule. Väike-Maarja ja Tapa lähistel oli palju Punaarmee miinivälju. Samal ajal oli 217. jalaväediviisi esimesed üksused jõudnud Nurmsisse Paidest 12 km põhja pool.
Punaarmee 8. armee sõjapäeviku järgi sel päeval suuremat lahingutegevust ei olnud, üritati pidurdada sakslasi, kelle eesmärgiks oli läbi murda 10. ja 11. laskurkorpuse vahelt Aegviidu ja Tapa juures. 10. laskurkorpuse 11. laskurdiviisi 320. laskurpolk koondus Jäneda ümbruses, et võtta sisse kaitsepositsioonid Kukevere – Rägavere – Pruuna joonel. 163. laskurdiviisil ei olnud vaenlasega kontakti ja diviis paiknes joonel Kullenga – Inju-Meriküla. 22. NKVD laskurdiviisi 5. laskurpolk kaitses Amblat ja 83. raudteepolk Rägavere mõisa ja Lehtset. Diviisi staap oli Kolu mõisas. Tapat kaitsesid 109. NKVD laskurpolgu kolm roodu, üks rood 463. sapööripataljonist ja rood merejalaväge. 118. laskurdiviisi 398. polk võttis sisse kaitse Valgejõe edelakaldal Tapalt Järvajõe mõisani.
Udeva piirkonnas oli sakslaste andmetel sisse piiratud võitlusvõimelisi 16. laskurdiviisi üksusi, mis üritasid üle Koeru ja Rakke kirdesse läbi murda. Punaarmee 8. armee sõjapäeviku teatel ei laekunud 16. laskurdiviisist päeva jooksul ühtki teadet ning nende taganemistee põhja suunas oli juba ammu läbi lõigatud.
Õhtul andis XXVI korpuse juhataja käsu moodustada brigaadimõõtu lahingugrupp Böttcher (ülem kindralmajor Karl Böttcher, suurtükiväeülem nr 104) ülesandega likvideerida lõuna pool Koerut (õieti Endla rabas Liusvere ja Jõeküla vahel) juba sisse piiratud 16. laskurdiviisi riismed. Talle allutati:
- 176. jalaväerügement koos 161. suurtükiväerügemendi I divisjoni kolme patareiga
- 162. jalaväerügemendi I pataljon koos 2. raketiheitjadivisjoni ühe kergepatareiga
- 161. rekkepataljon koos 161. suurtükiväerügemendi I divisjoni neljanda patareiga
- 402. jalgrattapataljon koos 563. tankitõrjedivisjoni 3. patareig
- 217. jalaväediviisi kiirreageerimisüksus (nn Jagdkommando, kaks jalgrattakompaniid, üks
- pioneeri- ja üks tankitõrjerühm)
- 291. jalaväediviisi kiirreageerimisüksus (sama koosseis mis eelmisel)
- 185. ründesuurtükidivisjoni kaks ründesuurtükki
- 58. suurtükiväerügemendi II divisjon (motoriseeritud rasked välihaubitsad)
- Sideüksus.
61. jalaväediviisi juhtkond vabanes sellega piiramisoperatsiooni juhtimisest kaugel tagalas. Õhtul oli XXVI armeekorpuse staap Tammiku mõisas, kuid alates 4. augustist Koigis. 254. jalaväediviisi staap oli Nõmmkülas ja 61. jalaväediviisi staap Pähul (tänapäeval Kuksema küla alal).
Idapoolses rindelõigus Punaarmee 8. armee vasakul tiival olid kaitsel 11. laskurkorpuse diviiside riismed, mis olid piiramisrõngast välja murdnud. 48. laskurdiviisi 268. laskurpolgu üks pataljon oli Inju mõisast Kullini (ilmselt Roela juures) ja teine pataljon Kanakülast Paluküla mõisani. 301. laskurpolgu üksused olid Viru-Jaagupi ja Voore mõisa vahel ning diviisi staap Vanakubjal (ilmselt Kabala juures). 125. laskurdiviisi 749. polk oli kaitsel Mustametsa-Rehesaare joonel, 657. polk Lohusuu juures. Diviisistaap oli Tudulinnast idas, korupsestaap endiselt Sonda juures.
Jätkus 118. ja 268. laskurdiviisi ešelonide saabumine. 118. diviisi 527. laskurpolk laaditi maha Rakveres ning 604. kergesuurtükiväepolk Rakveres ja Vaivaras.
4. augusti hommikul kell 5.30 vallutas 254. jalaväediviis Tapa. Seega lõigati läbi Tallinna raudteeühendus Rakvere ja Narvaga. Pärastlõunal teatas XXVI armeekorpus 18. armeele tugevast vastupanust paremal tiival suurtükitule toel, eriti ida pool Lokutat. Udrikus sunniti üks Punaarmee soomusrong tankitõrjekahurite tulega tagasi Kadrinasse sõitma.
Böttcheri lahingugrupp lõpetas 16. laskurdiviisi polkude riismete likvideerimise, olles võtnud umbes 600 vangi, ja sai käsu 5. augustil rindelõigust lahkuda („kardan, et vaenlane pole täielikult hävitatud“, on keegi XXVI armeekorpuse teatele käsitsi peale kirjutanud). Kõik allutatud üksused saadeti oma diviiside ja üksuste juurde tagasi. Piirkonda saadeti 10. raskekuulipildujapataljon, mis 8. augustil teatas Tapiku ümbruses kogutud suurest sõjasaagist, sealhulgas neli 76 mm õhutõrjekahurit, kaheksa 152 mm suurtükki, kolm 81 mm miinipildujat, kaks Vierling-raskekuulipildujat (vt eespool) ja viis 37 mm tankitõrjekahurit koos veokite, laskemoona ja muu varustusega. Kuid suur osa relvadest oli vigastatud või ilma lukkudeta.
Hilisõhtuks oli 254. jalaväediviis joonel sillapea Kallest põhjas (tänapäeval Vahakulmu külas Valgejõe kirdekaldal) – Udriku – Polma. 61. jalaväediviisi 151. rügement oli joonel Lehtsest lõunas – Käravete – Ambla ja 162. rügement joonel Aravete – Järva-Madise – Kaalepi.
Alates keskööst vastu 5. augustit allutati XXVI armeekorpusele 93. jalaväediviis, mille komandopunkt oli Väike-Maarjas, mis pidi koonduma Väike-Maarja ümbruses ja sai korralduse valmistuda edasiliikumiseks Roela – Viru-Jaagupi – Rakvere suunal. Samal ajal allutati korpusele ka 291. jalaväediviis (ilma Pärnus oleva 504. jalaväerügemendi, Hippleri grupita).
Õhtul teatas 18. armee väegrupi Nord ülemjuhatusele, et alustab alates 6. augustist pealetungi Rakvere piirkonda. Pealetungi vasakut tiiba Tallinna suunal katsid XXXXII armeekorpuse 61. ja 217. jalaväediviis.
Punaarmee 118. laskurdiviisi mahalaadimine lõpetati. 398. laskurpolk oli kaitses Lokuta-Kadapiku joonel Tapalt kirdes. Ülejäänud polgud paigutati ümber Rakvere edelas, lõunas ja idas: 463. laskurpolgu lõik oli Tõrmast Vinnini, polgu löögigrupp oli Vetiku juures metsas; 527. laskurpolk kaitses Vinni – Mõdriku mõisa joont. 398. polgus oli kella kolmeks päeval haavata saanud 51 meest. 268. laskurdiviisist oli kella kaheksaks õhtul kohale jõudnud 12 ešeloni, mida maha laaditi.
Ilm oli pilvine ja jahe, puhus kerge tuul.
5. augusti õhtuks vahetas 291. jalaväediviis välja 484. jalaväerügemendi (254. jd) Vahakulmu sillapeal (vt eespool). Pärastlõunal antud korpusekäsuga andis XXVI armeekorpuse juhataja korralduse jätkata kaitset koos rünnakutega väiksemates rindelõikudes, sest vaenlane on toonud Rakvere ümbrusse uusi jõude, sh oli kindlaks tehtud 118. laskurdiviis. Tapalt loodes ja läänes nagu ka ülejäänud rindel olid tema arvates nõrgemad üksused, enamasti 10. laskurdiviisi riismed.
10. laskurkorpusele alluv 22. NKVD laskurdiviis võitles pärastlõunal Lehtsest läänes ning tõmbus õhtuks põhja poole tagasi Pala (Kõrvemaa ja Ohepalu vahel) –Tõdva-Kõnnu mõisa (Kadrina juures) joonele. Diviisi staap oli Arbavere mõisas. 10. laskurkorpuse ülem teatas armee staapi, et sakslased lõikasid Arbavere juures läbi Tallinn – Narva maantee ning palus luba rakendada 62. laskurpolk (10. ld) Tallinna suuna katmiseks Anija – Jägala – Koila joonel. Armeejuhataja luba ei andnud, sest soovis hoida jõude ühe löögirusikana ning lisas, et põhjapoolse suuna katmisele oleks tulnud varem mõelda. 11. laskurdiviisi lahingugrupp (merejalaväelaste rood (150 meest), 118. laskurdiviisi 398. laskurpolgu II pataljon (350 meest), 109. NKVD raudteepolk (160 meest) ja 463. ehituspataljon), mis oli Põima juures, taandus Viitna lähistele. Lahingugrupp pidas Kolu mõisa juures (Vaiatu lähedal) pool päeva lahingut vastase tugevdatud pataljoniga, kusjuures mõis käis korduvalt käest kätte.
Hilisõhtul olid 454. ja 474. jalaväerügemendil (254. jd) sillapead Ahila juures ja Loobu lõigus ning jõuti Kihlevere ja Võipereni, kust võeti tule alla Tallinna – Rakvere maantee. 254. rekkepataljon vallutas 18.45 Kadrina, kusjuures Loobu jõe sillad Kadrina – Ahila lõigus saadi kätte tervelt. Seal võitles Punaarmee poolel 320. laskurpolk (11. ld), mis oli kaitsel Tokolopi – Sultsi joonel ja pidi kell viis pärast lõunat (s.o Moskva aja järgi) loovutama osa Kadrinast.
118. laskurdiviisi 398. laskurpolk (ilma ühe pataljonita) võitles Neeruti mõisa – Metsapere (Nõmmküla lähedal) joonel. 163. laskurpolk (11. ld) oli Kullenga – Inju-Meriküla joonel ning 11. laskurdiviisi staap viidi üle Päidesse. 268. laskurdiviis koondati Mädapea mõisa – Karitsa – Inju – Piira piirkond. Uued Eestisse toodud diviisid pidid tõkestama kagust ja edelast vaenlase pealetungi Rakverele ja Tapale.
Kell kaks päeval saatis 8. armee juhataja Põhjarinde juhatajale oma plaani „vaenlase vägede Tapa grupeeringu“ purustamiseks. Löök oli plaanis anda kahe grupiga: 11. laskurkorpuse ülema kindralmajor Mihhail Šumilovi üldjuhtimisel tegutsevad 118. ja 268. laskurdiviis pidid ründama Tapat kirdest üle Tokolopi. Teine grupp koondas 10. laskurkorpuse vasaku tiiva allesjäänud väed korpuseülema kindralmajor Ivan Nikolajevi juhtimisel ja pidi Tapat ründama edelast üle Ambla. Rünnaku algusajaks plaanis kindralleitnant Pšennikov 7. augusti varahommiku kell pool neli.
Alates kella kaheksast õhtul allutati 61. jalaväediviis XXXXII armeekorpusele. XXVI ja XXXXII armeekorpuse eraldusjoon oli nüüd Ambla-Lehtse-Kolgu-Pala-Koitjärve-Rehatse.
Õhtul valmistus 93. jalaväediviis pealetungiks Pandivere – Aburi – Väike-Maarja joonel. 291. jalaväediviisi positsioonid olid Vahakulmust Adrikuni ja 254. jalaväediviisil Kalluksest idas üle Kihlevere Võipereni.
6. augusti hommikul kell neli alustas XXVI armeekorpus pealetungi. 93. jalaväediviis jõudis kolm kilomeetrit Koeravere-Karitsa joonest (Vinni-Pajusti lähedal) põhja poole, 291. jalaväediviis Lepna-Hulja joonest kolm kilomeetrit edelasse, 254. jalaväediviis jõudis piirkonda Haljalast ida pool. 93. jalaväediviisi vastas võitles umbes pataljonisuurune üksus, 291. diviisi vastas kolm tugevdatud pataljoni, 254. jd vastas vähemalt üks pataljon, kõigil tugev suurtükivägi. 93. jalaväediviisi edasiliikumist takistasid miiniväljad. 18. armee hinnangul kaitses vaenlane iga jalatäit maad, et vältida maismaaühenduse läbilõikamist Tallinna ja Narva vahel. Õhtul tõrjus Punaarmee Põdruse juures veoautodel kohale toodud lisajõududega 254. jalaväediviisi ümberpiiramiskatse. 93. jalaväediviis jõudis neli kilomeetrit Koeravere-Karitsa joonest põhja poole, 291. jalaväediviis Lepna ja Karivärava juurde. Õhtul hävitati ründesuurtükkidega üks patarei ja jõuti Rakvere põhjaservale. 254. jalaväediviisi parem tiib oli kõrgendikult nr 100 Veltsini, kust saadi sõjasaagiks üks patarei kuue suurtükiga. Vasak tiib oli Põdrusel. Diviisi julgestas korpuse loodetiiba joonel Sauste-Võipere-Kõrve. Korpuse kavatsus – jõuda Kunda jõeni.
18. armee peakorteri andmetel oli Rakverest lõunas 11. motoriseeritud laskurdiviis ning läänes ja loodes 118. laskurdiviisi kolm polku. Rakverest idas laaditi ešelonidelt maha 268. laskurdiviisi. Oletati, et neid vägesid juhib 11. laskurkorpuse staap, mis oli Põhja-Tartumaa piiramisrõngast välja pääsenud. Viitna lähistel oletati seisvat 22. NKVD motoriseeritud laskurdiviisi osi. Nagu allpool näeme, pidasid 18. armee andmed enam-vähem paika.
6. augustil võttis XXVI armeekorpus 1600 vangi, neist 350 Endla järve ääres, 7. augustil veel 900. 93. jalaväediviis kaotas 26 hobust tapetute 12 vigastatute ja neli ärajooksnuna. 6. augustil oli Jõgeva juures vangi langenud 167. laskurpolgu ülem, polkovnik, koos polgu staabiga. (Punaarmee andmetel jäi 167. laskurpolgu ülem polkovnik Andrei Babenkov 1941. aasta augustis Tapiku lähedal teadmata kadunuks.)
Sakslaste pealetung tabas 8. armee väekoondisi, mis valmistusid oma plaanitud pealetungiks, ootamatult ning Punarmee diviisid hakkasid taganema põhja ja kirde suunas. Õhtuks jõudsid sakslased Haljala joonele ja metsadesse Kadrinast ida pool. 11. laskurdiviisi eelnimetatud lahingugrupp kaitses teederisti Arbavere juures. 320. laskurpolk ja üks 219. laskurdiviisi pataljon pidasid Haljala juures lahingut kuni pataljonitugevuse vaenlasega. Sakslaste rünnak jaotas 118. laskurdiviisi 527. laskurpolgu kahte ossa kummalgi pool Kadrinat: kaks pataljoni taganesid Lihulõpe-Veltsi joonele Haljalast lõunas, üks pataljon Härjadi-Hulja joonele Kadrinast kirdes. Diviisi 463. polk oli Hulja-Tagaküla joonel sealt lõunas, 398. polk kaitses Järtu (Lasilast põhja pool) – Tamna joont Rakverest edelas. Kullenga – Inju-Meriküla juures olnud 163. laskurpolk löödi segamini ja taandus korratult Karitsa mõisa juurde. 268. laskurdiviis sattus 163. laskurpolgu taganemise tõttu Inju juures lahingusse rindega lõunasse ja pidi ühtlasi takistama põgevaid 163. laskurpolgu sõdureid. Diviisiülem teatas, et parempoolse naabri taganemise tõttu möödub vaenlane temast põhja poolt. 268. laskurdiviisi kaks polku hargnesid samal ajal Sepa (ilmselt Kabala juures) – Viru-Jaagupi – Kupna (?) joonel.
Kell veerand kolm päeval teatas 8. armee juhataja Põhjarinde juhatajale oma otsusest paigutada armee parem tiib, 10. laskurkorpus, Tallinna kaitsele, vasak tiib aga tõmmata enne pimedat tagasi Kunda jõele. Sisuliselt tähendas see otsus, et armee juhataja oli leppinud tema vägede poolitamisega kahte ossa Saksa pealetungi tulemusena.
Seetõttu paigutati 6. augusti õhtul ümber ka 8. armee peakorter. Kuid esialgu väljavalitud koht osutus sobimatuks, sest metsa asemel oli tegu hoopis võserikuga, valiti uueks asukohaks üks Jõhvi-lähedane mets. Segaduse tõttu eksles staap terve öö ning üks staabikolonn sattus sakslaste ründelennukite rünnaku alla, mis hävitas 10 autot. Sealhulgas põles ära kogu 5. osakonna asjaajamine ning surma sai osakonna ülem major Aleksejev. Staabi ümberpaiknemise tõttu dešifreeriti alates 6. augusti õhtust saabunud teated alles 7. augusti hommikul ja päeval.
Järgmisel hommikul selgus, et Põhjarinde juhataja ei nõustunud 8. armee juhataja plaaniga taganeda Kunda jõele. Ta käskis hoida positsioone Loobu jõel, mitte lubada vastase edasitungi itta ja kirdesse ning lähtuda senisest plaanist rünnata 118. ja 268. laskurdiviisi ning 10. laskurkorpuse osadest moodustatud löögigrupiga vaenlast Tapa ümbruses.
7. augusti keskhommikul kell pool üksteist hõivas 291. jalaväediviis ilma vastupanu kohtamata Rakvere. Kell 15.30 vallutas 454. jalaväerügement (254. jd) Kunda. Punaarmee väekoondised Eestis olid nüüd jagatud kahte ossa ning Tallinnal, Lääne-Eestil ja saartel ei olnud enam maismaaühendust ülejäänud Eesti osaga. 93. jalaväediviis jõudis kell kolm päeval Mõdrikule. Õhtul oli 93. jalaväediviisi komandopunkt Vinnis, 291. diviisil Rakveres ja 254. diviisil Haljalas. 18. armee päevateate järgi tulistasid õhtul 254. jalaväediviisi positsioone 21 cm laevakahurid. (Balti laevastiku ristlejatel olid 180 mm suurtükid. Suuremate, 305 mm suurtükkidega lahingulaevad olid viidud Kroonlinna.)
Punaarmee 8. armee vasak tiib taganes Kunda jõe idakaldale. 11. laskurdiviis oli Kunda juures Lontovas, diviisistaap Kalvi mõisas. 118. laskurdiviisi 463. laskurpolk (190 meest) ja 527. laskurpolk (180 meest) olid joonel Varudi-Vanaküla-Nõmmise. Kummagi polgu ülemat polgu juures ei olnud. 118. laskurdiviisi staap oli Pada mõisas, lähikonnas oli 604. kergesuurtükiväepolk allesjäänud 11 suurtükiga ning täies koosseisus taganenud 47. korpusesuurtükiväepolk.
8. augusti hommikupoolikul teatas 18. armee operatsioonide osakonna ülem väegrupi staabile, et vaenlane taganeb XXVI armeekorpuse ees itta ja asub osaliselt laevadele. Õhureke on märganud rongide ja kolonnide liikumist Jõhvi suunas. 93. jalaväediviis oli veel vastupanu kohanud. Et vaenlase ittataganemist takistada, palus 18. armee peakorter, et 4. tankigrupile alluv XXXVIII armeekorpus vallutaks peatselt Narva. XXVI armeekorpus alustas hommikul kell 11 rünnakut Kunda jõe joonelt. 93. jalaväediviis kohtas vasakul tiival tugevat vastupanu ja pidi lääne pool Kabalat üle Kunda jõe taganema, kusjuures Punaarmee tungis 3 km Kundast lääne poole. Olukorra lahendas tugevdatud 505. jalaväerügemendi (291. jd) vastulöök. 291. jalaväediviisi esimesed üksused olid õhtuks 2 km Võrklast lõunas, 254. diviisi üksused kolm kilomeetrit Kanguristist põhjas. XXVI armeekorpuse komandopunkt oli alates 7. augustist Udrikul, 93. jalaväediviisil Roosnas kaks kilomeetrit Mõdrikust idas, 291. jalaväediviisil Sõmerul ja 254. jalaväediviisil Paaskülas kolm kilomeetrit Ojakülast edelas. 254. jalaväediviis kaotas tapetuna 24, vigastatuna 16 ja ärajooksnuna ühe hobuse; 291. jalaväediviisis sai surma viis ja viga 17. hobust.
Punaarmee 8. armee juhatus käskis 8. augusti hommikuks taastada endine olukord 11. ja 118. laskurdiviisi rindelõigus ning idapoolse grupeeringu jõududega kindlustada Kunda jõe vasak kallas, kusjuures kaitset Kunda jõel tuli käsitada kui lähtejoont otsustavaks tegevuseks vaenlase Tapa-Rakvere grupeeringu vastu. Kuid hoolimata kohatisest edust jätkasid diviisid siiski taganemist. 11. laskurdiviis oli kaitsel Pada jõe ääres vastu Soome lahte Lahekülast Koilani. Diviisi 320. laskurpolgus oli alles 350 võitlejat, viis raskekuulipildujat ja üks tankitõrjekahur, 163. laskurpolgus 1200 meest, 15 raskekuulipildujat, üks miinipilduja, kaks tankitõrjekahurit ja üks õhutõrjekahur ning 72. suurtükiväepolgus ja haubitsapolgus vastavalt 14 ja 17 suurtükki. 118. laskurdiviisi 463. ja 527. polk olid hommikul Koilas ja Metsaväljal, 398. polk koondus Kolu mõisa ümbruses. Päeva teisel poolel üritasid sakslased haarata diviisi vasakut tiiba Pada mõisast lõunas oleva metsa kaudu ning diviis taganes 4–5 km Pada jõest ida poole. Diviisistaap oli metsas põhja pool Uueküla. 268. laskurdiviis võttis hommikul sisse kaitsepositsioonid Kunda jõel Tudu juures. 11. laskurkorpuse kaitsejoonel lõid 268. laskurdiviisi üksused „energilise rünnakuga“ tagasi vaenlase kuni kahe rügemendi tugevuse rünnaku Kabala-Ulvi lõigus, kus sakslased oleksid tunginud peaaegu Kabala raudteejaamani. Samal ajal ründasid sakslased kuni ühe rügemendi tugevuse jõuga 125. laskurdiviisi positsioone.
Samal päeval andis 8. armee tagalaaülema asetäitja polkovnik Maltševski korralduse võtta kõigil teedel viivitamatult maha kilomeetripostid, teeviidad, millel olid näidatud vahemaad ning tahvlid asulate ja jõgede nimedega.
9. augustil allusid Punaarmee 8. armee 11. laskurkorpusele 11., 118., 268., 58. ja 125. laskurdiviis – õieti nende riismed – ja 47. korpusesuurtükiväepolk. 11. laskurdiviis taganes Aserisse: 320. laskurpolk võitles Kalvi mõisa juures ja 163. laskurpolk Kesimetsa lähedal. 118. laskurdiviis, mis oli taganenud Pada jõe joonele ja saanud ülesande taastada endine olukord seda ei täitnud, vaid võitles vaenlasega vastavalt Raudna juures (Tüükri lähedal, 527. laskurpolk) ning Pada ja Toomika ümbruses (463. laskurpolk ja 398. laskurpolgu riismed). 268. laskurdiviis oli lahingus Kabala piirkonnas: 942. laskurpolk Arla ja Nõmmise juures, 952. laskurpolk olla aga omavoliliselt taganenud Sondasse, kuid üks pataljon peeti Kiviõli juures kinni ja saadeti tagasi. 947. laskurpolk oli Sondas. Armeejuhataja käskis sellel polgul hargneda metsas lääne pool Pada mõisa ja minna vasturünnakule põhja ja kirde suunas, et purustada 11. ja 118. laskurdiviisiga võitlevad vaenlase üksused. 125. laskurdiviis oli senises asukohas, 48. laskurdiviis valmistus kaitseks Purtse jõel Soome lahest kuni Püssi mõisani.
10. augusti ülesandeks määras Punaarmee 8. armee oma idatiival võitlevale 11. laskurkorpusele võtta sisse kaitse ja peatada vaenlase edasiliikumine Purtse jõe – Suure Murakasoo – Tagajõe joonel, st taganeda Soome lahe ja Peipsi järve vahelisele maakitsusele. Üksused paiknesid vastavalt Purtses ja Purtse-Liival (11. laskurdiviis), Purtse-Liiva – Mustmätta – Püssi mõis (48. laskurdiviis), Püssi mõis – Uniküla – Rebu (268. laskurdiviis), Tagajõgi-Rannapungerja (125. laskurdiviis), kusjuures viimase ees vaenlase üksusi ei olnud. Üks 466. laskurpolgu pataljon oli Iisaku lähedal metsas. Ilma suurtükkideta 51. korpusesuurtükiväepolk oli Kuremäel ja 118. laskurdiviis armeejuhataja reservis metsas Ontika mõisast lõuna pool.
XXXXII armeekorpuse pealetung loodesse
27. juulist – 6. augustini edenes saksa vägede pealetung Järvamaal ja Raplamaal, detailsem info T. Hiio koostatud ülevaates.
6. augustil edenes XXXXII armeeekorpuse pealetung raskuspunktiga mõlemal tiival. Hommikul kell 10 jõudis 61. jalaväediviis Kolguni ja alale Nahest loodes. 176. jalaväerügemendi (61. jd) ees hoidis vastane kolme patarei toetusel Mustjõe läänekaldal Jäneda-Kõrveküla joont, samal ajal kui diviisi vasakul tiival vallutas 162. jalaväerügement Järva-Madise juures Risti. 217. jalaväediviis lõi Taga-Võõbus ja Mustla juures pärast suurtükiväe ettevalmistustuld vastase taganema. Vahastusse ja Lellele paigutati alates 6. augustist nõrgad Omakaitse julgestused, mida toetas üks saksa jagu. Lelle-Kehtna teel vaenlast ei olnud. 61. jalaväediviisi 151. jalaväerügement koos 161. suurtükiväerügemendi III divisjoni ja 161. pioneeripataljoni 2. kompaniiga allutati XXVI armeekorpusele ja saadeti järgmiseks hommikuks Viitna juurde, et kaitsta korpuse tagalat ja pikka vasakut tiiba ning vabastada rünnakuks itta kõik senised XXVI armeekorpuse üksused. 61. jalaväediviisi parema tiiva julgestamise võttis üle 161. rekkepataljon.
XXXXII armeekorpuse vastas Tartu maantee ja Piibe maantee vahel seisid 16. laskurdiviisi riismed ja 11. motoriseeritud laskurdiviisi üksused. Tartu maanteest läänes kuni Viljandi maanteeni oli kaitsel 10. laskurdiviis. 10. laskurkorpuse staap oli Alavere lähistel.
10. laskurdiviisi varahommikuse raporti järgi hävitas diviis varahommikul Keava piirkonnas kuni rühma sakslasi, vallutas raadiojaama ja laskis õhku laskemoonaveoauto. Teave 10. laskurkorpuse tegemistest saabus 8. armee staapi katkendlikult, sest kaabelsidet ei olnud ja raadiosides olid pikad katkestused. Kell üks päeval andis armeejuhataja raadio teel 10. laskurkorpusele korralduse paigutada oma väed samaaegselt vasakut tiiba julgestades Tallinna kaitsele joonel Vasalemma jõgi – Kohila – Atla jõgi – Kaiu mõis – Aela mõis – Ees-Võõbu – Jägala jõgi – Manniva (Jägala jõe suudmes), ja seda tihedas koostöös Balti laevastikuga.
Saksa suurtükiväe õhurekkelennuki tulistasid Nõukogude hävitajad alla, peale selle said Paide kohal pihta kolm Saksa viimast hävitajat, kusjuures üks neist vajas pikemat remonti. XXXXII armeekorpuse logistikaülema ja kortermeistriosakonna julgestamiseks saadeti 660. pioneeripataljoni jalgrattakompanii Huuksi mõisa ülesandega puhastada punaarmeelastest Huuksi ja Päinurme vaheline mets.
Ööl vastu 7. augustit jättis Punaarmee 61. jalaväediviisi paremal tiiva vastas maha Aegviidu, Jäneda ja Kõrveküla ning taandus loodesse. Saksa väejuhatus oletas, et Punaarmee on Jägala jõe taha tagasi tõmbunud. 61. diviisi vasakul tiival tuvastati kaks kilomeetrit Ristist läänes ja Kõrvenurga juures tugevad kaitsepositsioonid. Eesti Omakaitse teatel oli Kõrvenurga juures neli suurtükipatareid, kuus raskekuulipildujat ja umbes 100 punaväelast. Kell kolm päeval oli Punaarmee maha jätnud Pillapalu. 217. jalaväediviisi lõigus oli Punaarmee blokeerinud Lelle-Mäe (Kehtna juures) tee raidtõkete ja miiniväljadega. XXXXII korpuse järgmiste päevade plaanis oli rekkeüksustega kindlaks teha, kas vastase põhijõud on kindlustunud Jägala-Kose-Rapla joonel või hoopis kaugemale läände, Tallinna ida- ja kagupiirile taandunud. Korpuse rekkejooneks määrati Nahe-Lelle.
10. laskurkorpuse väed taandusid vastavalt korraldusele. Idatiival võeti sisse positsioonid Kuusalu – Anija vallamaja joonel.
8. augustil jätkasid Punaarmee üksused taganemist ja XXXXII armeekorpuse diviisidel lahingukontakti nendega polnud. Õhtul olid Punaarmee julgestused veel ainult Vetla ja Ardu juures, Kõrve-Mustjõe-Kõrvenurga-Kuimetsa-Rapla joonelt oli Punaarmee loodesse taganenud. Kell pool kolm jõudis 311. jalaväerügement (217. jd) Rapla jaama Rapla kaguserval. Punaarmee oli Keavast lahkunud. Õhtul määras 18. armee XXXXII ülesandeks edasitungimise Kahala –Soootsa (Alavere ja Vetla vahel) – Ardu – Lelle joonele ja tõi korpuse rinde põhjalõigus 151. jalaväerügemendi tagasi 61. jalaväediviisi alluvusse. Seevastu aga tuli XXVI armeekorpusele loovutada 346. jalaväerügemendi (217. jd) III pataljon, 536. raskesuurtükiväedivisjon ning 161. tanktitõrjedivisjon (61. jd), kumbki ilma ühe patareita, et neid rakendada Rakverest lõuna pool. 61. ja 217. jalaväediviisi operatsioonialade eraldusjooneks määrati Kõrvenurga-Lendermaa-Perila-Igavere-Tallinn.
Punaarmee 10. laskurkorpus sai ülesande valmistada 9. augusti varahommikuks ette kolme polgu tugevune pealetung kogu suurtükiväe toetusel vaenlase tiivale ja tagalasse Undla (Kadrina lähedal) – Vatku (Lahemaal Kotka teeristi lähedal) joonelt Haljala üldsuunas eesmärgiga jõuda välja Selja jõeni. Kuid korpuse üksused täitsid veel eelmist käsku võtta sisse ringkaitse Tallinna ümber. Kella kolmeks olid nad jõudnud Vasalemma jõe – Maidla – Hageri – Kohila – Mälivere – Kirivalla – Paunküla – Jägala jõe joonele koos Kasari jõe – Pärnu – Velise mõisa – Valgu mõisa – Rapla – Anija vallavalitsuse – Valkla – Salmistu rekkejoonega ning oleksid olnud suutelised jõudma kästud rünnaku lähtejoonele alles 9. augusti õhtuks, sest see oli 50 kilomeetri kaugusel.
9. augustil saavutasid sakslased vaenlasega kontakti 61. jalaväediviisi lõigu keskel ja vasakul tiival Kehra ja Vetla juures ning 217. jalaväediviisi lõigus Alttoa-Kõue-Habaja joonel. Kui kaugele põhja poole Raplat tõmbas Punaarmee oma läänetiiva, ei olnud XXXXII korpuse juhatusele teada. Oli aga teada, et ka Hippleri lahingugrupi lõigus korpuse läänetiival oli vastane hakanud oma jõude põhja poole tõmbama. Keavat ja Raplat julgestasid Eesti Omakaitse üksused.
18. armee andis korralduse kaasata rekkeoperatsioonidesse ka Erna grupi liikmeid ning ernalased saadeti Loksale ja sealt edasi Viinistu poole, et mereväe teatel poolsaarel paiknevad patareid kahjutuks teha, enne kui need hakkavad ohustama 151. jalaväerügemendi (61. jd) edasitungi.
18. armee andis korralduse kaasata rekkeoperatsioonidesse ka Erna grupi liikmeid ning ernalased saadeti Loksale ja sealt edasi Viinistu poole, et mereväe teatel poolsaarel paiknevad patareid kahjutuks teha, enne kui need hakkavad ohustama 151. jalaväerügemendi (61. jd) edasitungi.
Elanikelt oli teateid vaenlase tugevate jõudude kohta teisel pool Jägala jõge.
10. augustil tehti kindlaks, et Loksal ja Pärispea poolsaarel vaenlast ei ole. Omakaitse oli Raplast lahkunud. 161. rekkepataljon (61. jd) jõudis pool kolm Koitjärvele. Sel päeval suuremaid kokkupõrkeid ei olnud.
