XX sajandi algusaastad tõid Eesti militaarmaastikele suuri muutusi. Peamiselt Tallinna ümbrusse ja Lääne-Eesti saartele hakkas tsaari-Venemaa rajama hiiglaslikku rannapatareide ja kindlustuste süsteemi. Selle keskpunktideks pidid kujunema Peeter Suure Sõjasadam Tallinnas ning Soome lahe suudmeala ning Tallinnat riivistav Peeter Suure Merekindlus. Ettevõtmine oli mastaapne, on avaldatud arvamust, et omal ajal üks suurimaid maailmas – ei julge siinkohal sajaprotsendiliselt kinnitada, küll aga kannatavad siin ehitatu ja plaanitu julgelt välja võrdluse näiteks Belgia fortidesüsteemiga, mis rajati samuti Esimese maailmasõja eel.
Esimene maailmasõda külvas surma, kannatusi, õudusi ja purustusi. Eestile, teistele Balti riikidele, Soomele ja Kesk-Euroopa riikidele pakkus ilmasõda võimaluse rajada rahvusriigid. Kõigil Vene ja Austria-Ungari keisririikide varemeile oma riiki rajada püüdnud rahvastel nii hästi ei läinud.
Väike põige „oleksoloogiasse“ – kui ilmasõda poleks puhkenud, viinuks tsaaririik oma merekindluse rajamise plaani ellu. Tallinn oleks Musta mere äärse Sevastoopoliga sarnane linn. Eesti keelt kuuleks siin harva, võib-olla veel kusagil maapiirkondades. Ajalugu on vahel armuline.
Peeter Suure Merekindluse lugu on Eesti autoritest kõige põhjalikumalt uurinud Heino Gustavson. Arhiividest võib leida tema käsikirju, kokkuvõtvalt ja üldhariva tekstina on uurimused avaldatud 1993. aastal kirjastuses „Olion“ ilmavalgust näinud raamatukeses „Merekindlused Eestis 1913-1940“. Tsiteerime ja refereerime Gustavsoni tekste üsna sagedasti. Hilisematest uurijatest tõusevad esile Mati Õun, Robert Treufeldt ja veebiväljaanded www.battal.ee ning www.militaar.net (kasutaja vax loodud PSM interaktiivne kaart). Tänuväärset tööd on teinud objektide asukoha tuvastamisel Jüri Pärn.
Meie koostatud kaart ei pretendeeri viimase astme täpsusele ja ei juhata kõige kaugema kaevikujupi juurde.
Huvilistel soovitame kindlasti uurida militaar.neti kasutaja vax poolt koondatud infot Google kaardirakenduses
Veebileht battal.ee on teinud samuti väga põhjaliku töö objektide kandmisel kaardile ja lisaks suures mahus välitöid ja skeeme. Materjal on vene keeles. Lehe sirvimine võib alguses tunduda keerukavõitu. Kaardimaterjali järgimine on mõnevõrra raskendatud, kuna autorid on andmed kandnud 1980. aasta nõukogude topokaardile. Lisaks on kõik kohanimed tsaariaegses nimekujus ja kirillitsas:
Maa-ameti kaardirakenduse reljeefkaart näitab üsna hästi kätte need pinnavormid, mis on võpsikus, metsas või põllumassiividel: