Harald Kikas
Kogumik Verbum habet Sakala. 1974
Kommentaaridega varustanud Jüri Remmelgas
Tsaari-Venemaa kavatsuste kohaselt pidi Tallinnast ja selle ümbrusest kujunema suur ja tugev merekindlus. Ühenduses sõjalaevastiku suurendamisega rajati 1912. aastal Kopli poolsaarele Vene-Balti ja Beckeri laevatehased ning aasta hiljem samasse lähedusse Noblessneri (hilisem Peetri) laevaehitus tehas. Laiendati ka Sadamatehaseid. Ehitati miiniristlejaid ja allveelaevu. Tööliste arv neis neljas tehases oli Esimese maailmasõja puhkedes kokku umbes 4000.
Esimese maailmasõja ajal muutus Tallinn pärast Liibavi langemist sakslaste kätte üheks Venemaa tähtsaimaks mereväebaasiks. Tööliste arv laevatehastes kasvas 1917. aastaks 18 000le. Samaaegselt oli kindlustustöödel 15 000 meest. Sõjaväelaste ja laevastiku meeskonna suurusest puuduvad andmed. Kaitseehituste suurusest Tallinna ümbruses annab ettekujutuse ka see, et kindluse sisemise raudtee kogupikkus oli üle 250 kilomeetri.
Märtsis Petrogradis puhkenud revolutsioon leidis soodsa kõlapinna Tallinna vene madruste, sõjaväelaste ja tööliste hulgas. Oli ju siia saadetud Poolamaa mahajäetud kindluste demobiliseeritud garnisone, muuseas palju kurjategijaid, kelle karistuse kandmine oli sõja lõpuni edasi lükatud. Samuti oli siia saadetud ka Venemaal streikide tõttu mobiliseeritud tehasetöölisi.
Revolutsiooni puhkemisel süüdati ja põletati maha Toompea ja Paksu Margareta vanglad, Peeter Suure merekindluse ülem admiral Gerassimov tapeti [tegelikult sai admiral Gerassimov ainult vigastada, osales hiljem Vene kodusõjas ja emigreerus, suri Tuneesias 1931. a – A.T.], politseinikke ja vangivalvureid peksti, rünnati väeosade staape ja politsei jaoskondi ja kriminaalpolitseid, põletati karistusaluste ja tagaotsitavate kohta käivaid akte, tapeti ohvitsere, staabikirjutajaid ja isegi arste.
Algul oli väejuhatusel raskustest hoolimata siiski lootusi korra säilitamiseks, nagu see selgub Baltimere laevastiku ülema admiral Nepenini [vt kommentaar 1] telegrammist vägede ülemjuhatajale Aleksejevile ja Läänerinde ülemale kindral Ruzskile. See kõlab järgmiselt:
Keisrile ettekandmiseks. Tallinn, 2. märtsil 1917. a. kell 20.40. Nr. 260.
Suurte raskustega suudan korda ülal hoida mulle usaldatud laevastikus ja väeosas. Tallinn on kriitilises olukorras. Mina pole veel kaotanud oma lootust. Ühinen suurvürst Nikolai Nikolajevitshi ja rinde ülemjuhataja seisukohtadega, et riigiduuma ettepanekud saaksid vastu võetud.
Ase-admiral Nepenin
Kuid ajalookäiku ei suudetud enam pidurdada ja Tallinnas viidi revolutsioon läbi sama põhjalikkusega kui mujal Venemaal.
Mis edasi sündis ja milliseks kujunes olukord pärast kommunistide võimuhaarangut 1917. a. oktoobris, selle kohta annab hea ülevaate V. Merkuševi poolt koostatud dokumentide sari, mis ilmus teoses „Arhiv russkoj revoljuutsi” 13. köites lehekülgedel 155-196, Berliinis 1924. a.
V. Merkušev, kes oli Peeter Suure merekindluse ohvitser, jäi pärast enamlaste Eestist põgenemist Tallinna ootama saksa vägede saabumist. Tal õnnestus teha mõnesuguseid väljavõtteid dokumentidest, mis asetsesid kindluse komandandi büroos. Väljavõtteid tegi ta ka kindluse komandandi päevikust. Dokumendid hõlmavad ajavahemikku oktoobrist 1917. a. kuni veebruari keskpaigani 1918. a. (kõik käesolevas ülevaates toodud kuupäevad on antud uue kalendri järgi).
Alljärgnevalt toome nendest dokumentidest lühendatud väljavõtteid.
*
22. okt. saabus Tallinna Põhja rinde varuvägede ülemjuhataja kindral Tšeremissov. Siin kohtas ta Soomest, Helsingist saabunud Balti laevastiku ülemat admiral Razvozovit. Ühisel koosolekul otsustati kindluse komandandi Izmestjevi ettepanekul moodustada Tallinna kindlustatud rajoon, kuhu kuulunuks „Keiser Peeter Suure merebaas“ koos Haapsalu ja selle ümbrusega. Tallinna kindlustatud rajooni ja 12. armee piiriks määrati Matsalu lahe lõunaosa – Kassari jõgi kuni Muhu väinani. Operatsioonipunktidena määrati kindlaks Risti, Riisipere ja Keila. Kindlustatud rajooni ülesandeks jäi Tallinna kulgevate teede kaitsemine ning sideme pidamine 12. armee üksustega.
30. novembril 1917. a. peeti Sõja-revolutsiooni Komitee koosolek. Mida sel puhul arutleti, selgub allpooltoodud protokolli väljavõttest:
„Tähele pannes, et rahuläbirääkimised sakslastega on käimas, kuid tulemused pole veel teada, peab Tallinn olema valmis enesekaitseks. Seepärast on vajalik tunnelite ja keldrite väljaehitamine. Kindluse komandant kindral Izmestjev märkis, et vene väeosad pole enam löögivõimelised ja suurtükiväe meeskond on väheldane. Tallinna tähtsus kui Soome lahe võti on väga suur, kuid sovjeti võim pooldab üldist desarmeerimist ja, võib-olla, ei pooldagi Tallinna kindlustamist. Seega oleks töö asjatu.“
Armee Täitevkomitee esimees lipnik Tokarev mainis, et vaba Venemaa ei vaja enam sõjaväge, kuna tulevat rahvaste ülddemobiliseerimine. Kindluse ehitused on vaid niipalju väärt, kuipalju nad suudavad meile rahu kindlustada. Kindluse ehitaja polkovnik Maressev ja kindluse komissar kümnik Lazarev pooldasid tunnelite lõpule ehitamist. Neid võib edaspidi kasutada sadama laoruumideks. Polkovnik Levenets, kindralstaabi ohvitser, leidis, et tuleb teha järelepärimine armee ülemjuhatajale Tallinna (s. t. kindluse, J. R.) tuleviku kohta.
Otsustati: „Komisjon, tähele pannes, et sakslastega peetavate rahuläbirääkimiste tulemused pole veel teada, otsustas, et Tallinna kindlustuste rajooni ehitused tulevad lõpule viia. Tallinn kaitseb ühtlasi ka Vene pealinna ja kogu Baltimere laevastiku liikumist Balti meres. Tal on Soome lahes võtmepositsioon. Kuna ehituste jätkamiseks puudub raha, tuleb esmajärjekorras läbi viia hädavajalikud tööd, nagu tunnelite ehitused jne. Ehitusinseneril tuleb esitada minimaalsete kulutuste arve. Komiteel pole teada, milline on valitsuse seisukoht Tallinna sadama tuleviku kohta.”
1917. a. detsembris saatis kindluse komandant järelepärimise telegrammi tööde kohta ja sai vastuseks, et tööd tuleb jätkata merebaasis, kuid mandril lõpetada.
*
Kuid olukord Eestis halvenes demoraliseerunud vene vägede vägivallategude tõttu iga päevaga. Et kuidagi katsetada korraloomisega, pöördus Tallinna kindlustatud rajooni armee täitevkomitee üleskutsega vene madruste ja sõdurite poole.
„Seltsimehed! Eestimaalt saabub igalt poolt Täitevkomitee nimele kaebusi meie seltsimeeste väärtegudest. Kas tõesti, meie seltsimehed, lubame meie revolutsiooni suuri saavutusi rüvetada? Eestimaa rahva silmis osutuvad meie seltsimehed vaid röövliteks ja piraatideks.
Seltsimehed! Teie .peate teadma, et kogu maa on rahva omandus ja komiteed otsustavad selle saatust. Seltsimehed-sõdurid! Mõelge omastele! Kas neil oleks heameel selle üle, kui võõrad inimesed tulevad ja riisuvad neilt viimse kana ja põrsa? Rahva hinges keeb needus, mis teie peale langeb. Lõpetage see häbiplekk!
Tallinna kindlustatud rajooni armee täitevkomitee.”
Kuid „seltsimehed” jätkasid „revolutsiooni süvendamist” ja täitevkomitee üleskutse jäi hüüdjaks hääleks ‘kõrbes.
*
Signaal Vene armee laostamiseks anti 29. novembril 1917. a., mil Sõja-revolutsiooni Komitee alustas punaarmee moodustamisega. Vene armee laialisaatmine leidis sõjast tüdinud sõdurite juures vaimustatud pooldamist. Esineti ka omapoolsete soovidega ja seisukohavõttudega. Nii esitas 44. jalaväediviis järgmised omapoolsed nõudmised: Kõik vene sõdurid-venelased saavad ühekuulise puhkuse. Pärast selle möödumist peavad ilmuma oma ülemuste juurde. Teenistuskoht on valitav. Venelaste kohad täidetakse (s.t. ühekuulise puhkuse ajal, J. R.) ukrainlastega. [vt kommentaar 2]. Kui see korraldus teatavaks sai, algas venelaste massiline jooksuminek väeosadest. 44. jalaväediviisist võttis 1000 sõdurit puhkuse, 9000 sõdurit jooksis pikemata laiali.
*
7. detsembril 1917. a. algas üldine demobilisatsioon. Armee täitevkomitee hakkas müüma sõjaväe hobuseid 10 rubla tükk. Mõned madrused ostsid hobuseid, toitsid neid ülejäänud leivaga ja müüsid siis hea kasuga elanikele edasi. Sõdurite hulgas võttis laiskus ja logelemine võimust. Ühte polku saabus 160 hobust, kuid sõdurid keeldusid neid toitmast ja harimast. Leivaküpsetajad-sõdurid nõudsid küpsetamise eest eritasu. Oldi sunnitud leivaküpsetajad asendama sõjavangidega. Kindluse komandandi, 12. armee täitevkomitee ja Sõjavägede ülemjuhataja Krõlenko [vt kommentaar 3] käske ja korraldusi ignoreeriti. 45. diviisi sõdurid nõudsid kõigi üksuste kiiret demobiliseerimist. Sõdurid hangeldasid, madrused tegid soomlastega suurt äri: vedasid Soome toidutagavarasid, saades sealt vastu riietust, lõhnaõli, nahamaterjali ja teisi saadusi.
Kogu detsembrikuu jooksul ründasid kindluse komandanti igasuguste väeosade delegatsioonid, nõudes temalt väeosade kojusaatmist. Puhkusele lubatud sõdurid ja madrused ei ilmunud enam tagasi oma väeosadesse. Täitevkomitee aga jagas lakkamatult uusi puhkuselubasid. Hukkus massiliselt veohobuseid hoolitsuse puudusel. Väeosad nõudsid vooride likvideerimist. Kindluse komandant andis ühe diviisi ja 35. suurtükiväe brigaadi hobused üle eestlastele, hoolimata ülemjuhataja Krõlenko keelust. Venelased 45. diviisist andsid eestlastele üle Krõlenko keelu vastaselt 24 kahurit ja poole oma voorist.
*
19. jaanuaril 1918. a. saatis kindluse komandant kindralmajor Izmestjev maavägede ülemjuhatajale järgmise telegrammi:
„45. jalaväe diviisist on järele jäänud ainult need sõdurid, kes pole üldse rindel olnud. Diviis pole enam võitlusvõimeline. Kavatsen diviisi asendada eestlastega, kes on formeerimisel. 45. diviisis on polkusid, kus roodudes leidub vaid 2-3 sõdurit. Tallinna elanikud on vihased vene sõduritele, nad kardavad õhtuti väljas liikuda, kuna esineb tulistamisi ja tapmisi. Sõdurite kojuminek kannab massilist ilmet. Nii kurb kui see ka on, kuid pean kiiresti eestlastest formeerima rahvuslikud sõjaväeüksused, kuna vene polkudele lootma jääda ei saa.
Nr. 4.
Izmestjev.”
Tallinna kindluse komandant kindralmajor Izmestjev astus ühendusse Eesti Diviisi ülemaga, kusjuures selgus, et 45. diviisi võib asendada 1. Eesti Polguga, täiendades seda Viljandis moodustatud Eesti Ratsapolguga. Samal ajal 12. armee Täitevkomitee ja Sõdurite-Tööliste Nõukogu Pihkvas süüdistas 1. Eesti Polku kontrrevolutsioonilises tegevuses. Sõdurid saadeti laiali, hobused ja sõjavarustus konfiskeeriti ja eesti rahvusväeosade edasine formeerimine keelati. Hoolimata sellest Tallinna kindluse komandant kindralmajor Izmestjev otsustas taastada Eesti Ratsapolgu ja anda Eesti Diviisi ülemale tagasi hobused, sadulad ja relvastuse, kuna eestlased olid ainsad, kelle peale võis veel loota.
20. jaanuaril 1918. a. saatis kindluse komandant maavägede staabiülemale järgmise telegrammi:
„45. jalaväe diviis Haapsalu rajoonis asendatakse osadega Eesti Diviisist. Eesti Diviisi ülem teatab, et tema moodustab kahe nädala jooksul kolm pataljoni, mis oma löögivõimelt vastavad 45. jalaväe diviisile. Palun luba 45. jalaväe diviisi paigutamiseks Narva või Rakvere rajooni, kuna Tallinnas puuduvad diviisi majutamiseks sellekohased ruumid.
Nr. 5.
Kindluse komandant Izmestjev.”
25. jaanuaril saatis kindluse komandant Izmestjev telegrammi maavägede ülemjuhatajale, milles tegi teatavaks, et Põhjarinde ülemjuhataja on nõustunud 45. jalaväediviisi ümberpaigutamisega Narva ja Rakveresse. Diviis asendatakse 1. Eesti Polguga, kes oma löögivõimelt vastab diviisile.
„Tegin ettepaneku Eesti Diviisi ülemale veel kolme pataljoni Haapsallu saatmiseks. Palun kinnitada minu korraldused”, lõpetab Izmestjev oma ettekande nr. 12.
*
Vene armee lagunemist ei suuda enam keegi ega miski pidurdada.
24. jaanuaril 1918. a. saatis Izmestjev ülemjuhatajale ettekande olukorrast 44. diviisis, seisuga 11. jaanuaril 1918. a.:
„Romna polk ei eksisteeri enam. Kohale on jäänud veel vaid polgu komandör ja staabi toitlustamise ohvitserid. Transpordi juures on tegevad sõjavangid.
173. Kamenetski polk on samas olukorras.
175. Baturski polk koosneb 550 täägist ja 1200 muidusööjast.
176. Perevolotšenski polgus on 400 inimest. Diviisi kahurväe komitee otsustas, et kahurväelt võetakse hobused ja kahurid, kuna pole enam kedagi, kes nende eest hoolitseks.”
Tallinna merekindlus oli tähelepandaval määral varustatud laskemoona ja lõhkeainetega. 28. jaanuaril 1918. a. oli Tallinna kindluse ja mereväebaasi laskemoona ja materjali seis järgmine:
„Merebaasi kahurite materjaliosad on täiesti korras – nii imelik kui see ka on. Mürskude tagavarad on järgmised:
1500 kergekahuri mürsku,
500 haubitsa mürsku,
500 mürsku kuni 6-tollisele kaliibrile,
187 mürsku enam kui 6-tollisele kaliibrile,
120 padrunit püssi kohta,
jaapani püssi (Arisaka) padruneid 20 miljonit,
jaapani 3-liinilise vanatüübilise vintpüssi padruneid 4 879 000 tk,
valgustusrakette 84 930 tk,
käsigranaate 47 146 tk,
dünamiiti 10 000 puuda ja
püroksüliini (trotüüli) 6000 puuda.”
*
Olukorrast Tallinna kindluses leidub alltoodud kujukas ettekanne 28. jaanuarist 1918. a. [vt kommentaar 4]:
„Sõdurid täidavad oma kohustusi võimatult lohakalt. Valve puudub täielikult. Näide: kindral inspekteerib patareid, tunnimees puudub, see istub valveruumis ja soojendab ennast.
Kindral: „Miks lahkusite postilt?”
Sõdur: „Tulin soojendama. Vana korra juures oli see karistatav tegu, kuid nüüd on meil vabadus …”
Teises patareis samasugune lugu. Tunnimees puudus. Vahitoas kohtas kindral kahte sõdurit.
Kindral: ”Kes teist on vahtkonna ülem? Kus on vahtkond?” Sõdurid: „Meid on vaid kaks sõdurit, kui üks meist läheb postile, siis on tema tunnimees ja teine vahtkonna ülem.”
Kindral: ”Kas vahtkonna määrusi tunnete?”
Sõdurid: ”Mis meil tegemist vahtkonna määrustega? Need olid tsaari määrused, nüüd on meil vabadus …” ”
*
22. oktoobril loodi Tallinnas Eestimaa Sõja-Revolutsiooni Komitee, kes endast kujutas kõrgeimat võimu maal. Samaaegselt tegutses ka Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee, kes 10. veebruaril 1918. a. kuulutas välja balti saksasoost kodanike ja aadlike vahistamise ja lindpriiks kuulutamise. Saksa aadlikke süüdistati kontrrevolutsioonis. Korraldati suuri haaranguid sakslaste vahistamiseks ja läbiotsimisi kogu Tallinnas. Arreteeriti mitte üksnes mehi ja naisi, vaid ka lapsi ja vanakesi. Täitevkomitee kuulutas lindpriiks kõik balti aadlikud mehed 17 ja naised 20 eluaastast alates. Lindpriiks kuulutati ka jõukad kodanikud, kaupmehed, suuremad majaomanikud jne. Sakslaste vahistamiseks rakendati äsjaloodud punakaarti, mis koosnes suures osas eestlastest. Vahistatud toimetati relvastatud valve all Merepuiesteel asuvasse kinosse „Grand-Marina”. Mehed eraldati naistest ja viidi Tallinna sadamasse, kus paigutati vilja elevaatorisse (selle õhkisid kommunistid 1941. a. 28. augustil Tallinnast lahkumisel). Naised viidi Sõjasadamasse, kus need paigutati miinide monteerimise töökotta. Seal peeti neid kinni paar nädalat. Aegna saare merekindluse garnisoni venelastest sõdurid nõudsid, et aadlike mehed saadetaks Aegna saarele, kus garnison oleks nende üle kohut mõistnud ja nad merre uputanud või maha lasknud. Tallinnas kestsid sakslaste arreteerimised kaks päeva ja Tallinna toodi aadlikke ka maalt ja teistest linnadest. Hiljem vabastati vahistatud meestest osa, kuna ülejäänud toimetati Petrogradi ja sealt hiljem edasi Siberisse, Krasnojarskisse. Teel sinna pidid nende ešeloniga liituma veel naised ja vahistatud eestlased. Hiljem vabastati kõik naised. Vahistatud saadeti mõne aja pärast Eestisse tagasi, pärast Brest-Litovski rahulepingu sõlmimist keiserliku Saksa ja Nõukogude Vene vahel. Rahulepingu jõustumise üheks tingimuseks oli kõigi sakslaste vabastamine ja nende tagasisaatmine nende elukohtadesse. See nõue oli laiendatud ka teistest rahvustest vahistatud Baltikumi elanikele, mille tõttu vabanesid ka arreteeritud ja Petrogradi viidud eesti sõjaväelased eesotsas polkovnik (hiljem kindral) A. Tõnissoni, rittmeister G. Jonson (hiljem kindral) jt.
*
Ööl vastu 11. veebruari 1918. a. saabus rahvakomissar L. Trotskilt Brest-Litovskist järgmine telegramm:
„Nõukogude-Vene rahudelegatsioon teatab Vene Föderatiivse Vabariigi valitsuse rahvakomissaride nõukogule, et Venemaa loeb sõjaseisukorra enda, Saksamaa, Austria, Türgi ja Bulgaaria vahel lõppenuks. Vene vägedele kõigil rinnetel on antud demobiliseerimise käsud [vt kommentaar 5].
Brest-Litovsk, 28. jaanuaril 1918. (u. k. järgi 10. veebruaril.)
Vene rahudelegatsiooni esimees rahvakomissar L. Trotski,
liikmed Bitsenko, Karelin, Joffe, Pokrovski, Karahan jt.”
Samal õhtul kell 6 toimus Tallinna kindluse staabis sõjaväe ülemate ja Tallinna Täitevkomitee esindajate nõupidamine. Kindluse komandant nõudis kiires korras varanduste evakueerimise kavade koostamist. Sellele vaieldi vastu, kuna selle vastu olevat Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee. Komissar sõdur Bahvalov väitis, et sakslased ei julgevat Tallinna okupeerida, kuna seda saavat takistama Tallinna proletariaat.
Hoolimata vastuseisust andis kindluse komandant 12. veebruaril käsu kindlustuste õhkulaskmise kavade koostamiseks. Õhkimisest üle jäävad lõhkeainete tagavarad peavad Tallinna lahte uputatama. Üks sõdur või madrus vaidles sellele vastu: polevat sõdureid, kes selle läbi viiksid.
*
13. veebruaril 1918. a. kell 4 pärast lõunat toimus Tallinnas „Kuld Lõvi” hotellis nõupidamine, millest võtsid osa Põhja rinde poliitiline komissar Posern Pihkvast (juhatas nõupidamist), kindluse komandant Izmestjev, Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee sõjalise osakonna esimees sõdur Zassuljski, kindluse ehituse juhtkonnast insener polk. Maressev, Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee esindajatena V. Kingisepp ja J. Anvelt, 12. armee sõjaline komissar arst Trakman jpt.
Nõupidamise juhataja Posern oma avasõnavõtus peab võimalikuks, et sakslased tulevad Tallinna vallutama kättemaksuks parunite vahistamise eest. Ta soovis vastust järgmistele küsimustele: 1. milline on Tallinna garnisoni löögivõime, 2. milline on sõjavarustuse seis ja 3. millised on sakslastele vastupanu võimalused.
Kindluse komandant kindral Izmestjev:
„Teie teate minu ettekannet Tallinna garnisoni kohta. Kordan seda lühidalt: 44. jalaväediviisi pole enam olemas. 45. jalaväediviisi evakueeritakse Narva rajooni, temal löögivõimet ei ole. 118. jalaväediviisist on järel vaid Arzamasi polk, 600-800 meest, kuid need on väljaõppeta. Tallinna kindluse polgud ei kõlba kusagile. Kindluse suurtükivägi koosneb 2000 mehest, kes võiks teenindada 18 kindluse patareid, kuid mul pole lootust nendele. Tallinna 2. piirikaitse polk omab ainult 90 mõõka [vt kommentaar 6]. Jääb järele ainult üks eesti polk – 1. Eesti Polk, kuid sedagi tahetakse demobiliseerida. See on ainus löögivõimeline üksus. 3. Eesti Polk pole löögivõimeline [vt kommentaar 7]. Meil on Tallinnas kümned miljonid puudad inseneriväe ehitusmaterjali. Selle evakueerimiseks on vaja vähemalt 500-600 platvormi ja 1000 vagunit. Mina nõudsin veerevat koosseisu, kuid Eestimaa Täitevkomitee ei anna seda”.
Kindluse komandant Izmestjev arvab, et sakslastel on eesti saartel kuni 10 000 meest. Saksa vägede pealöök võiks toimuda Valga-Tapa liinil, et lõigata ära Tallinna merekindlus ja -baas. Sõjaliste seadmete õhkimiseks on tehtud korraldused.
Tallinnas asuva laevastiku löögivõime kohta annab informatsiooni keegi madrus, komiteeliige.
„Meil on vähe mehi, paljud on puhkusel. Masinad on remondis, komandörid on kohal.”
Kohalviibiv laevastiku delegaat lisab sellele:
„Laevastik pole võitlusvõimeline, võib aga sõita Helsingisse.”
16. veebruaril 1918. a. andis Petrogradi sõjakolleegium korralduse nr. 187, mille kohaselt Tallinnas asuvad üksused ja varandused pidid evakueeritama. Evakueerimiskäsule olid alla kirjutanud Florovski, Räämo ja Loginov.
*
1. Eesti Polgu demobiliseerimise käsu peale vastas polguülem polkovnik E. Põdder järgmiselt:
Tallinna kindluse komandandile ja Eesti Diviisi ülemale.
17. veebruaril 1918. a.
Polku saabus Eestimaa Täitevkomitee sõjalise sektsiooni liige Kudeberg polgu demobiliseerimise ja selle punaarmee üheks polguks ümbermoodustamise volitustega. Tema korralduse kohaselt peaks mobilisatsiooniga alustama 22. veebruaril, kusjuures sõdurid peaks reservi saatma roodude kaupa üks rood päevas. Kui niimoodi demobiliseerida, siis jäävad 45. diviisi positsioonid tühjaks. Punaarmee polku ei saa moodustada ühe nädala jooksul. Sõjalise sektsiooni nõukogu projekt polgu demobiliseerimiseks on vastuolus demobiliseerimisosakonna ja Põhjarinde demobiliseerimise ülema käskkirjaga.
Nr. 688. Polkovnik E. Põdder.
Tallinna kindluse komandant pöördus otsekohe Põhjarinde ja sõjalise sektsiooni osakondade poole, väites, et demobilisatsioon on enneaegne. Sealt vastati, et see on punaarmee korraldus ja et seda muuta ei saavat.
*
Eht-venelikult ja viljatult jätkusid igasugused nõupidamised, saabusid Petrogradist ja armeede staapidest igasugused juhtnöörid ja korraldused.
12. armee staabist saabusid järgmised direktiivid:
„Sõjavägede ülemjuhataja käskkirjaga 3-301 loetakse sõjavahekord Saksamaaga lõppenuks [Vt kommentaar 8]. Alustada demobilisatsiooniga. Sõdurid viia rindelt tagalasse.
Käseme: 1) Punaarmee üksustest moodustada piirikaitse üksused järgmiselt: rannikul määrata valvesse 4 ja mandril 12 sõdurit ühe versta peale praegusel positsioonil. Need üksused peavad takistama salakaubitsejate ja röövlite tegevust. 2) Evakueerimisega alustada kohe, kusjuures väärtuslik materjal, nagu lennukite-, kahurite- ja masinaosad peavad viidama tagalasse. Juhul kui sakslased alustavad pealetungi, peab taganema ja vastu tulistada ei tohi. Varandus, mida evakueerida ei saa, tuleb hävitada, kui olukord seda nõuab, et varandused mitte vaenlase kätte ei langeks.” [Vt kommentaar 9]
18. veebruaril alustasid sakslased kogu rindel sõjategevust. See tekitas bolševike hulgas suurt paanikat ja peataolekut. Demoraliseerunud vene armee alustas üle-pea-kaela põgenemist.
18. veebruaril kell 2.37 öösel saabus Valgast, 12. armee staabist armeekomissaride Gunzadse ja Trakmani allkirjadega Tallinna täiendav käsk, mille järgi määrati kindlaks vene korpuste taganemisteed. 13. armee pidi taanduma Venemaale Paide-Rakvere- Narva kaudu, 6. Siberi korpus Tartu-Narva, 2. Siberi korpus Petseri-Pihkva ja 43. armee Riia-Pihkva maanteed mööda Pihkva kaudu. Juhul, kui sakslane avas tule, siis pidi talle tulega vastatama ja seejärel lahingu korras taganema. Materjalid, mida evakueerida ei suudeta, pidi hävitatama kohapeal.
*
Tõenäoliselt 18. veebruaril toimus Tallinna kindluse komandandi juures järjekordne nõupidamine, mis väga kujukalt tõendab, millist kahepaikset mängu eesti kommunistide juhid mängisid.
Komandant: „Meil on andmeid, et Eestimaa Täitevkomitee takistab evakueerimist, on võtnud enda valdusse autosid, telegraafi-telefoni kaableid jne. Palun teid selle kohta oma arvamist avaldada.”
Eestimaa Täitevkomitee esimees Anvelt: „Kahjuks puudub mul täitevkomitee volitus selle peale vastamiseks. Eraisikuna arvan, et evakueerimist toimetavad sõjaväevõimud.”
Komandant: „Arvan, et kui meil vaenlane juba on „nina” all, ei vaja meie enam mingisuguseid volitusi. Mina kutsusin teid koosolekule kui Eestimaa Täitevkomitee esimeest ja mind paneb imestama, et teie ei taha koosolekust osa võtta.”
J. Anvelt ei vastanud seepeale, vaid lahkus koosolekult. Komandant pöördus siis Tööliste ja Sõdurite Täitevkomitee esimehe lipnik Devišini poole, kuid see hiilis otseste vastuste andmisest mööda.
Seepeale vihastas komandant, ütles jämedusi Devišinile ja kutsus kõiki üles tööle. ”Kes seda ei tee, on isamaa reetur!”
Kindluse komandanti Izmestjevi kaitses Balti laevastiku esindaja madrus Marjev, kes samuti kutsus seltsimehi „tööle”.
Kohe seejärele kutsuti juusi-(telegraafi otseühenduse-)aparaadi juurde kindluse komandant Izmestjev, kellega soovis kõnelda Sõjavägede Ülemjuhataja lipnik Krõlenko.
Krõlenko: „Teatage mulle täpsed teed Haapsalu peale. Millised kaitse- või hävitusvahendid on kasutusele võetud? Meil on andmeid, et Haapsalu on sakslaste käes. Mida kavatsete ette võtta, et takistada sakslaste edasitungi?”
Krõlenko järelpärimise võtab vastu juusi-aparaadi juurde rutanud maavägede operatiivosakonna ülem Pinus, kes vastab, et praegu toimub just kindluse komandandi juures nõupidamine, kuidas sakslastele vastupanu organiseerida ja et Tallinnas oodatakse Petrogradi Sõjakolleegiumi korraldusi.
Krolenko: „Hästi. Annan siin teile lühikesed ettekirjutused. Raudteed ja muud liiklusteed põhjalikult purustada, vähemalt kaks versta kümne versta peale. Kõik varandused hävitada. Sakslastele avaldada vastupanu, võimalikult partisanide üksustega.”
Pinus: „Kuivõrd kindlus ja Tallinna merebaas on löögivõimelised, selle kohta annab selgitust kindluse komandant.”
Selleks ajaks on aparaadi juurde jõudnud kindluse komandant Izmestjev, kes küsib, mida ülemjuhataja soovib.
Krolenko: „Tutvuge lindiga ja vastake mulle selle järgi.” Izmestjev: „Teated Haapsalu langemisest on valed. Rannavalve teatab, et kõik on vaikne. Haapsalus on 1. Eesti Polk. 45. jalaväediviisi jääned on löögivõimetud ja need evakueeritakse Narva. Eestlased on üldiselt löögi võimelised. Tallinnas asub 1000 meest kahest kindlusepolgust, kuid need on löögivõimetud. 2000 kahurväelast võivad teenindada 18 patareid. Praegu saabus Soome kaitseülema telegramm, milles teatatakse, et Naissaare, Aegna ja Mäkiluoto patareide meeskonnad on otsustanud sakslastele tuld mitte avada. Minul on 6000 puuda püroksüliini ja 10 000 puuda dünamiiti, mida võiks merre uputada. Selle lõhkemisel häviks kogu Tallinn. Palun, kodanik Sõjavägede Ülemjuhataja, teie korraldust, kuhu peaks evakueerima kindluse valitsuse ja tehnilised väeosad, kes jäävad viimastena kohale, et toimetada varanduste hävitamist, mida ei suudeta evakueerida? Teie korraldused annan üle Eesti Diviisi [Vt kommentaar 10] ülemale, keda tunnen kui oma kindralstaabi õpilast ja kelle vastu mul on usaldus.” Krolenko: „Praegu toimub siin nõupidamine. Vastan teile veel täna. Koostage väikesed, kuid kindlad partisanide üksused. Üksuste ülemad võivad olla muulased ja mitte-ohvitserid.”
*
Vene armeedes, korpustes, diviisides ja polkudes edeneb kiire lagunemine. Jäävad eksisteerima ainult numbrid ja nimetused. 12. armee rindeseisu aruanne 19. veebruarist 1918. a. jutustab järgmist:
„433. Novgorodi polgu sõdurid läksid tagalasse, polku jäi järele vaid 40 meest valvemeeskonnast. Vastaspoolel teevad sakslased rindel ümberpaigutusi. 43. korpuse 109. jalaväediviisi Tšerepovetsi polk lahkus omavoliliselt positsioonilt. Liigati jaama juures paiknenud polgust on jäänud järele vaid 30 meest-valvurit. Allaši mõisa juures meie poolt õhitud silla on sakslased jälle korda seadnud. 13. eripolk keeldus luurele minemast, saadeti selleks otstarbeks välja ohvitseride komando. Sõdurid purustasid ja rüüstasid polgu toidumoonalao ja jooksid tagalasse. Nitau mõisa rajoonis paiknenud polgust on järele jäänud vaid komandör ja kaks sõdurit. 18. ja 19. veebruari hommikutel ilmusid Volmari ja Valga peale saksa lennukid ja heitsid alla lendlehti, milles kutsusid linnade elanikke alistumisele ja milles teatati, et saksa väed vabastavad Liivi- ja Eestimaa. 1. ja 12. armee sõdurite meeleolu on selline, et kõik peavad sõda lõppenuks. Pole mingit lootust vastupanuks. Viienda armee bülletään pole veel saabunud.
Nr. 697
Pihkva, 19. veebruaril 1918. a.
Põhja rinde kindral-kortermeister Artemjev.”
Krõlenko käsule punaarmee moodustamise asjus vastab 109. diviisi staabiülem:
„Pole võimalik neid moodustada. Puuduvad hobused ja kahurid. Novgorodi ja Tsherepovetsi polkudes on kokku 60 meest, kuid ka need jooksevad varsti laiali. On olemas vaid diviisi ja polkude staabid. Punaarmee 110. diviis pole veel saabunud. Paari tunni pärast, võib-olla, pole rindel enam ühtegi meest.
Nr. 0418. Valgas, 19. veebruaril.
Laurits, 12. armee kindral-kortermeister
Trakman, armee komissar.”
Põhja rinde 1., 5. ja 12. armeed ei eksisteeri enam. „Rindele on jäänud vaid miljonitesse ulatuv laisk, kuuletumatu inimmass, kellel pole isamaad”, märgitakse ühes teises ettekandes.
*
Öösel saabusid täiendused käskkirjadele nr. 218 ja 484:
„Vaenlase pealetungil ja meie vägede taandumisel Tallinnast ning maarindelt Paide-Viljandi-Tartu liinile alluvad kõik üksused 49. armeekorpuse ülemale. Ülesanne: Petrogradi kaitsmine.
Nr. 490.
Pihkva, 18. veebruaril.
Põhja-rinde juhataja Posern Štšerbakov Vishnevski, staabiülem.”
12. armee juhatus andis järgmised direktiivid:
„1) 13. armeekorpusel pidada sidet 49. armeekorpusega ja taganeda Viljandi rajooni. 2) 6. Siberi korpusel ühendus võtta 49. korpusega ja taganeda Valga liinile, sidepidamine toimub üle Tartu. 3) 49. armeekorpusel taganeda Narva liini positsioonile ja vastu võtta taanduvate 13. armee ja 6. Siberi korpuse üksused ja asuda koos nendega Narva vastupanuliini kaitsele. 4) 13. armeekorpuse ülemale teha korraldus rannikult kahurite ja väärtusliku materjali kiireks evakueerimiseks. 10. Turkestani laskurdiviis taganegu kohe Mõisaküla jaama rajooni.
Valga, 19. veebruaril.
armee juhatus: Gunzadse, Trakman Gontarev, staabiülem.”
*
18. veebruaril saabus Petrogradist rongiga Tallinna Inglise sõjalise missiooni liige kapten Hastings, kes oli saanud ülesandeks Tallinna mereväebaasi vastupanu organiseerimise. Hastings ilmus kindluse komandandi kindral Izmestjevi ja merebaasi komandandi juurde, kuid ei saavutanud midagi. Kui Eestimaa Täitevkomitee kapten Hastingsi ilmumisest teada sai, arreteeriti ta ja teda hoiti Vene tänaval arestimajas kinni kuni 24. veebruarini, mil ta vabanes. Kuidas Hastings Tallinnast minema pääses, selle kohta puuduvad andmed [vt kommentaar 11].
*
18. veebruaril alustasid saksa sõjaväeüksused kogu rindel jälle sõjategevust ja liikusid paaniliselt taganevate vene armeede jäänete kannul sisse Eesti territooriumile.
Samal päeval kell 9.10 hommikul võttis Tallinna raadiojaam vastu Tsarskoje Seloo raadiojaama kaudu Saksa valitsusele Vene Föderatiivse valitsuse poolt saadetud protestiraadiogrammi:
„Berliin. Saksa valitsusele.
Rahvakomissaride Nõukogu (Sovjet) avaldab valju protesti selle vastu et Saksa väed on alustanud uut pealetungi Vene sovjetiriigile, kes omalt poolt on kuulutanud sõjategevuse Saksa riigi vastu lõpetatuks ja alustas desarmeerimist kõikidel rinnetel. Tööliste ja talupoegade valitsus ei oodanud seda sammu. Vaherahu lepingu järgi 2. (15.) detsembrist 1917. a. pidid lepinguosalised sellest sammust 7 päeva ette teatama”.
Otsekohe pärast sakslaste sõjategevuse alustamist anti Haapsalu ja Spithamni (Põõsaspea) raadiojaamade kaudu Tallinnale korraldus evakuatsiooni läbiviimiseks. Üks Tallinna asunud allveelaevade divisjon lahkus jäälõhkuja „Volõnets” [vt kommentaar 12] saatel Tallinnast Helsingi, kuhu pidid järgnema kõik Tallinnas asetsevad sõja-, transport- ja vedurlaevad.
19. veebruaril kell 12 kandis 109. diviisi ülem ülemjuhataja staabile ette, et 18. veebruari hommikul olevat Tšerepovetsi polgu lõigus ilmunud venelaste juurde saksa parlamentäär ja teatanud, et 18. veebruaril kell 12 lõpeb vaherahu ja algab uuesti sõjategevus. Sel puhul olevat saksa leitnant ka teatanud, et kui venelased tuld ei ava, siis ei tee seda ka sakslased.
13. eripolgu komandör teatas, et Lembergi mõisa all parandavat sakslased sildu ja Sigulda (Segewoldi) jaamas raudteed. 109. diviisi ülem teatas, et 18. veebruaril olevat Liigati jaama jäänud kogu diviisist järele vaid 433. ja 44. polkude komandörid, nende adjutandid, 4 telefonisti ja 12 meest luurekomandost.
20. veebruaril teatas 12. armee kindral-kortermeister Laurits, et kell 11.20 ilmunud Liigati jaama sakslaste luuresalk, 8 meest, kuid kadunud jälle. Kell 13.30, pärast lühikest saksa kahurituld, ilmus Liigati jaama jälle sakslaste luuresalk 12-mehelises koosseisus. Diviisi staap koos rügemendi staapidega taganes Võnnu suunas. Vedur ja kaks vagunit varanduste õhkimiseks määratud lõhkeainetega jäid sakslaste kätte. Raudteeliini purustada ei saadud.
Mõni tund hiljem teatas kindral-kortermeister Laurits, et Pabatsist lõunapool parandavat sakslased Inzupi jõe silda ja et Liivi rannikule olevat ilmunud saksa 149. rügemendi üksused.
Nüüd hakkasid igalt poolt jõudma Tallinna teated saksa vägede lähenemisest. Kuid Tallinnas ei pööratud nendele teadetele kuigi suurt tähelepanu. Eestimaa Täitevkomitee ja Tööliste-Soldatite Nõukogu pidasid kibedat võimuvõitlust kindluse komandandi Izmestjevi kõrvaldamiseks, mis neil ka õnnestus ja kindluse juhtimise võttis enda kätte mingi kolleegium, mis moodustati 19. veebruaril järgmiselt: 1) Tööliste-Soldatite Nõukogu, 2) Eestimaa Täitevkomitee, 3) Punaarmee Staap ja 4) merevägi. Esimesed kolm organit andsid kaks, merevägi neli esindajat. Vahistatud kindluse komandandi saatuse pidi otsustama kolleegium.
Tallinna ainsa ametliku ajalehe „Tööliste-Soldatite Saadikute Teated” viimases numbris (22. 2. 1918) öeldi järgmist:
„Linnas levitatakse kuuldusi Haapsalu sakslaste kätte langemisest ja neljapäevasest ultimaatumist Eestimaa vabastamiseks. Meie oleme volitatud selliseid kuuldusi kategooriliselt ümber lükkama. Kutsume elanikke üles olema rahulikud.
Sõjaväe allikatest teatatakse meile, et Saksa vägede koondamist Muhu-, Saare- ja Hiiumaale ei ole märgata. On asjata karta Tallinna vallutamist. Eestimaa töölised ja kehvikud ei taha sõdida Saksamaa ja Austria rahvastega. Meie arreteerisime Eesti parunid, kes palusid Saksa keiser Willemi okupeerida Eestimaad.”
Kuid ka sellel valel olid lühikesed jalad. Anveltid ja Kingissepad teadsid väga hästi, et saksa väed olid vallutanud Haapsalu ja olid teel Tallinna poole. Neile saadeti Keilasse vastu 400 väljaõppeta Tallinna töölist-punakaartlast. Keila lahing kujunes kergeusklikele, enamlaste poolt üleskihutatud Tallinna töölistele suureks veristamiseks, kuna lisaks 45 langenule toimetati Tallinna veel üle 90 haavatu [vt kommentaar 13].
25. veebruaril 1918. a. langes „Keiser Peeter Suure merekindlus” ja sõjasadam sakslaste kätte. Keskpäeval lahkus Baltimere laevastik reidilt suunaga Helsingi.
Päev enne seda oli aga juba välja kuulutatud Eesti Vabariik.
Kommentaarid
1) Ase-admiral Nepenin oli Esimese maailmasõja ajal Balti laevastiku üks silmapaistvamaid juhte ja miiniristlejate eskaadri komandör. Tema oli see, kes viis punalaevastiku karavani Tallinnast Helsingisse, alustades selle liikumisega 25. veebruaril. Sakslaste Helsingile lähenedes siirdus Balti laevastiku ligemale 200 üksust läbi Soome saarestiku Kroonlinna Nepenini juhtimisel, kes niiviisi päästis Vene laevastiku sakslaste kätte langemisest. Admiral Nepenin hukati Kroonlinna punalaevastiku tribunali otsusega põhjusel, et ta olevat teotanud punalippu. Jalutades oma lipulaeva tekil, oli N. valvekorra madruse tähelepanu juhtinud sellele, et laeva punalipp olevat luitunud, tuultest-vihmadest lõhki käristatud, mispärast olevat vaja see „kalts“ (trjapka) alla võtta ja uuega asendada. Madrus oli N. korraldust võtnud halvustava solvamisena, esitanud N. peale kaebuse ja N. hukati 1918. a. suvel.
2) Üheaegselt eestlastega üritasid ka ukrainlased oma rahvusväeosade formeerimist ja 1917. a. hilissuvel alustatigi Ukraina armee loomisega. Ukrainlaste rahvusväeosade moodustamisele vaatasid suur-vene vaimus üleskasvanud vene võimukandjad suure umbusaldusega, kuna revolutsioonist tiivustatuna nõudsid ka ukrainlased vaba enesemääramist. Ka ei meeldinud ukrainlaste püüded enamlastele ja ukrainlasi püüti igati takistada kodumaale ja oma rahvusväeosadesse pääsemast. Vene sõdurite nõuded käsitlusel oleval juhul on vägagi iseloomustavad suur-venelastele, kes ukrainlastele alati on suvatsenud ülalt alla vaadata. Lisanduvalt võib siia juurde märkida, et Ukraina armeesse on kuulunud ka Vabadussõja-aegne 5. jalaväepolgu ülem ja hilisem 2. Diviisi ülema abi polkovnik Siegfried Pinding, esimene 1. Eesti Polgu ülem selle formeerimisel 1917. a. ja Vabadusristi II/2 ja I/2 kavaler.
3) Nikolai Vassiljevitsh Krõlenko (14.05.1885-1938) mobiliseeriti Esimesse maailmasõtta, lõpetas lipnike kooli. Vana revolutsionäärina agiteeris ta sõjaväes tsaarivõimu vastu ja märtsirevolutsiooni puhkemisel 1917. a. oli K. üks selle aktiviste. Ta valiti delegaadina Ülevenemaalise Sõjaväeorganisatsioonide Keskbüroosse, oli Petrogradi Sõja-Revolutsiooni Komitee liige ja 1917. a. novembrist kuni 1918. a. märtsini N. Vene sõjajõudude ülemjuhataja ja sõjaasjade rahvakomissar. Oli hiljem kõrgema sõjatribunali esimees, prokurör ja viimati N. Liidu kohtu rahvakomissar. Hukati Stalini „suure puhastuse” ajal kuklalasuga 1938. a. mais (vt. R. Conquest „Suur terror”).
4) Enamline kord oli otsustanud täielikult hävitada endise sõjaväelise korra. 14. veebruaril 1918. a. otsustas Tallinna Sõdurite-Madruste ja Tööliste Täitevkomitee kõrvaldada kindluse komandandi ja alustada demobilisatsiooniga, kusjuures selle operatsiooni komissariks valiti vabateenija Golovanjenko. 20. veebruaril 1918. a. vallandati kindluse komandant kindralmajor Izmestjev ja kindlustusrajooni valitsejaks valiti eriline sõjaline kolleegium. „Seltsimehed” ei saanud kaua valitseda – 25. veebruaril 1918. a. lakkas Tallinna Peeter Suure merekindlus eksisteerimast – madrused, punakaartlased ja enamlise administratsiooni tegelased evakueerusid Tallinna sadamas seisvatele Baltimere laevastiku laevadele ja lahkusid 25. veebruari keskpäeval Tallinna reidilt suunaga Helsingi. Algas enamlaste poolt nii tähtsaks ülespuhutud „jääretk” ja tänapäeval on Tallinna Maarjamäel selle suure „kablutamise” mälestuseks püstitatud hiigelobelisk.
5) Kommunistliku kihunduse tulemusena kadus varsti vene sõjaväest igasugune distsipliin. Ohvitserid kas tagandati, vahistati või hukati ja väeosi asusid juhtima sõdurite komiteed. Sõdurid keeldusid sõdimast. Võimu ülevõtnud bolševikud astusid peatselt läbirääkimistesse Saksa ülemjuhatusega vaherahu sõlmimiseks. Vaherahu läbirääkimisi peeti Valgevenes Bresti (Brest-Litovski) linnas, kus vaherahule kirjutati alla 2.(15.) detsembril 1917. a. Vaherahu allakirjutamisele järgnesid samas rahuläbirääkimised keskriikide ja N. Vene vahel. Nendel läbirääkimistel nõudsid sakslased oma sõjaliste vallutuste sanktsioneerimist ja Poola, Leedu ja Kuramaa Venemaast lahkumise kinnitamist. Ka nõudsid sakslased, et Eesti- ja Liivimaalt peaks viivitamatult vene okupatsiooniväed välja viidama, et „kohalik rahvas (selle all mõtlesid saksa rahuläbirääkimiste delegaadid baltisakslasi) võiks oma poliitilist tahet vabalt avaldada”. Sakslaste sellised nõuded kohutasid bolševikke, N. Vene delegatsiooni esimees L. Trotski lahkus protestiks ja tema asemele määrati Adolf Joffe, kes pidi läbirääkimisi venitama lootuses, et ehk puhkeb ka Saksamaal revolutsioon ja et siis muutuks sakslaste diktaadi vastuvõtt vajatuks. Kuid sakslased järele ei andnud ja kiirustasid, kuna Baltikumist saabus sagedasi teateid vene vägede terroritegudest ja saksa rahvustest inimeste arreteerimistest. 10. veebruaril lahkus N. Vene delegatsioon Brestist teatades, et „Venemaa lõpetab sõja rahu alla kirjutamata”. Saksa ülemjuhatus tõlgendas seda vaherahu ülesütlemisena ja pärast selle 7-päevase termini möödumist alustas 18. veebruaril 1918. a. uuesti sõjategevust.
6) Ühe väeüksuse lahingutugevusena (ka n.n. rinde- või kaevikutugevusena) on kasutatud jalaväe kohta nii-ja-nii palju tääke, ratsaväe kohta nii-ja-nii mitu mõõka. Üksuste nominaalne suurus võis olla hulga suurem, kuna näiteks voorisõdurid, kokad, toitlustajad, sanitarid jne. ei kuulunud võitlevasse koosseisu.
7) 3. Eesti jalaväepolgu formeerimisega alustati Tallinnas juba 26. septembril (9. oktoobril) 1917. a., mil asuti moodustama 2. jalaväe polgu üksikut pataljoni. Kuna Petrogradi Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee oli aga juba alustanud üritust 2. Eesti Lembitu polgu formeerimiseks siis loobuti 2. Eesti jalaväe polgu nimetuse kasutamisest ja Tallinnas moodustatavat väeosa hakati nimetama Tallinna Eesti Eraldi polguks ja hiljem 3. Eesti Polguks.
Asudes Tallinnas, pealegi ruumipuudusel mitmes paigas laiali, oli Tallinna Eesti Eraldi Polk avatud enamlikele mõjutusile, mida siin avaldasid komiteed vene tööliste ja madruste toetusel. Kui kommunistlikud kihundajad püüdsid kõikjal laostada ja võitlusvõimetuiks muuta meie riikliku iseseisvuse peatugesid – rahvaväeosi, siis Tallinnas, Eesti rahvusliku ülesehituse töö tähtsaimas keskuses, osutasid nad sel alal erilist agarust. Saanud lahti 1. Eesti Polgust viimase ümberpaigutusega Rakverre, taheti Eesti Eraldi Polk kahjutuks teha selle sisemise moraali ja distsipliini lõhkumisega. See andiski tagajärgi. Tallinna Eraldi Polk, hiljem 3. Eesti Polk, osutus Tartu Tagavarapataljoni kõrval kõige rohkem enamlustunud väeosaks. Hoolimata sellest jäi see väeosa ometi lõpuni eesti rahvusaate teenistusse. Ta toetas Eesti Maanõukogu ja aitas kaitsta Tallinna ja väga laialiselt ka ümberkaudsete maaelanike vara ja julgeolekut vene väeosade vägivalla vastu. Tallinna Omakaitse organiseerimisel ja tegevuses etendas 3. Eesti Polk tähtsat osa, andes Omakaitsele rea juhtivaid jõude ja toetades ta tööd kõigiti. Samuti oli 3. Eesti Polk see tähtsaim reaaljõud, kelle poolt omakaitsesalkade kaasabil enne Saksa okupatsioonivägede tulekut kukutati pealinnas enamlaste hirmuvalitsus ja kuulutati välja Eesti iseseisvus. Saksa okupatsiooni ajal jätkas rohkesti endise 3. Eesti Polgu juhtivaid jõude rahva omakaitse organiseerimist põranda all (Eesti Vabadussõda 1918-1920 I, lk. 74-76.)
8) Kuna N. Vene katkestas läbirääkimised keskriikidega, siis alustasid saksa väed edasiliikumist kõigil Vene rinnetel, kuigi venelased kinnitasid, et nemad „loevad sõjavahekorra Saksamaaga lõppenuks.” Eesti saartelt liikusid saksa väed mandrile Tallinna suunas ja Lätist Lõuna-Eestisse. Võru lähistel jäid venelased taandumisel sakslastele jalgu ja siin arenes pikem tulevahetus, mis lõppes sellega, et venelased põgenesid. Sakslastel oli kokkupõrge venelastega ka Järva-Jaani lähedal, ka sel puhul venelased põgenesid. Sakslastel oli tee kõikidesse Venemaa osadesse lahti. Kohutatud võimalusest, et sakslased võiksid Narvast jätkata edasitungi vene revolutsiooni hälli – Petrogradi (Leningradi) suunas, alistus Rahvakomissaride Nõukogu 19. veebruaril sakslaste nõudmistele ja rahulepingule kirjutati alla. Eesti allutati Saksa okupatsioonile. Bresti rahu ratifitseerid 15. märtsil IV Ülevenemaalisel erakorralisel nõukogude kongressil, millest võtsid osa ka eesti bolševike delegaadid Viktor Kingisepaga eesotsas. Sellel kongressil hääletas V. Kingisepp eesti kommunistide nimel Eesti ja Liivimaa sakslaste poolt okupeerimise poolt. (Daniel Rudnev: „Viktor Kingisepp Moskvas”, Tallinn, 1963. a.).
9) See käsk jäi vaid käsuks. Sakslaste kätte jäi tohutul hulgal igasugust varandust – väärtuslikku laevaehituse terast, masinaid, ehitusmaterjali, puitu, tsementi, riidevarustust, relvi ja laskemoona. Evakueerimiskäsud tulid hilja. Naiivselt loodeti, et sakslased ei alusta sõjalist aktsiooni ja rahvast hoiti teadmatuses tõelisest olukorrast, kuigi oli juba andmeid, et sakslased olid mandrile jõudnud ja olid teel Tallinna suunas.
10) 1917. a suvel edenes eesti rahvusväeosade formeerimine jõudsalt. Eestlasi ilmus kõikjalt rahvaväeosadesse ja sellega oli tekkinud vajadus suurema eesti väekoonduse formeerimiseks. Ettepanekuid ja algatusi oli mitmesuguseid – pooldati brigaadi, diviisi ja isegi korpuse moodustamist. Eriti lahedaks kujunes olukord Eesti Diviisi moodustamiseks 1917. a. teisel poolel, mil valitsusvõimud nägid, et laostumise tõttu venelaste väekoondustele enam loota ei saa. Vene Ajutise Valitsuse sõjaminister Verhovski pooldas Eesti Diviisi asutamist. Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee volitusel hakkas alampolkovnik Jaan Soots otsima võimalusi diviisi asutamiseks ja pärast mitmesuguste formaalsuste ületamist saadi Eesti Diviisi asutamiseks luba Põhjarinde tagavaravägede juhatajalt kindral Tšeremissovilt. Diviisiülema ajutiseks kohusetäitjaks ja staabiülemaks määrati alampolkovnik J. Soots. Diviisi ülemaks oli kutsutud kindralstaabi alampolkovnik Johan Laidoner, keda kindral Izmestjev tundis kui oma õpilast. Alampolkovnik J. Laidoner jõudis Tallinna 19. dets. 1917. a. (1 .jaan. 1918. a.) ja asus diviisi juhtima 23. detsembril 1917. a. (5. jaan. 1918. a.)
11) Petrogradis paiknenud liitriikide sõjaliste missioonide esindajad olid pärast seda, kui Vene Föderatiivse Vabariigi (nii nimetas N. Liit end pärast oktoobri-võimuhaarangut) valitsus astus keiserliku Saksamaaga läbirääkimistesse vaherahu sõlmimiseks, veendunud, et liitlased on kaotanud Venemaa väljalangemisega selle sõjalise toetuse ja et varsti vabanevad suured saksa väeüksused Idarindelt, keda võidakse paisata Läänerindele liitlaste vastu. Muret tekitas liitlastele ka asjaolu, et taganedes võivad vene väed jätta sakslastele sõjasaagiks igasugust sõjavarustust, mis võiks tugevdada sakslaste sõjalist potentsiaali. Et päästa, mis veel vähegi päästa annab, selleks üritasid liitlased mitmeid samme, mis tundusid kohati desperaatseina. Teisiti ei tohiks ka Hastingsi Tallinna kiirustamine mõistetav olla. Esimese maailmasõja puhkemisel 1914. a. tungisid läbi Taani väina Läänemerre inglise allveelaevastiku üksused, kes siia jäid opereerima tervelt neljaks aastaks, valmistades sakslastele palju muret ja sidudes saksa merejõudusid. Tallinna baasi langemisega ähvardas inglise allveelaevu kotti jäämine ja sakslaste kätte langemine. Kroonlinna polnud võimalik taanduda, kuna merd kattis tugev jää. 1918. a. veebruaris paiknesid inglise allveelaevad Soomes Hangö baasis. Kuid Eesti langemisega sakslaste kätte ähvardas Hangöt sakslaste blokaad. Seda võimalust arvestades ja kartes peaks vist olema mõistetav Hastingsi tegevus. Hiljem õhkisid inglased oma allveelaevad, et need sakslaste kätte ei satuks ja siirdusid läbi Soome Murmanskisse, kus sellal inglased olid peremehed.
12) Jäälõhkuja „Volõnets”, mis oli tellitud Saksamaalt, jõudis Tallinna paar kuud enne Esimese maailmasõja puhkemist, mille järele ta sai nimeks ”Tsar Feodor Mihailovitš”. Maailmasõja puhkemisel rekvireeriti jäälõhkuja, arvati Balti laevastiku koosseisu ja pärast märtsirevolutsiooni puhkemist 1917. a. ristiti ümber ”Volõnets’iks”. Pärast allveelaevade flotilli Helsingisse konvoeerimist 20. veebr. 1918. a. jäi „Volõnets” Helsingisse. Masinate remondi tõttu jäi „Volõnets” Helsingisse maha, kui Balti laevastik jätkas oma jääretke läbi Soome saarestiku Kroonlinna. Soomlased seadsid jäälõhkuja korda ja andsid talle nimeks „Väinämöinen.” See jäälõhkuja toimetas 28. dets. 1918. a. Tallinna esimesed Soome vabatahtlikud, sellega saabus Tallinna ka Taani vabatahtlike kompanii ja viidi Soome tagasi maamulda sängitamiseks Eesti Vabadussõjas langenud soomlased. 1920. a. andsid soome võimud jäälõhkuja Eestile tagasi kui eesti riigile kuuluva ja nüüd sai jäälõhkuja endale nimeks „Suur Tõll”. Esimese maailmasõja ajal ja soomlaste teenistuses oli jäälõhkuja kapteniks Juhnevitsh, eesti päritoluga, kelle teeneid vabariigi valitsus hindas VR I/3 annetamisega. „Suure Tõllu” masinate võimsus oli 5800 hobusejõudu ja ta veeväljasurve 3000 tonni. 13) Eesti enamlastele Tallinnas sai sakslaste sõjategevuse alustamine teatavaks juba 18. veebruaril pärast lõunat, samuti järgmisel päeval Rahvakomissaride Nõukogu poolt vastuvõetud otsus Saksa nõudmistele alistumiseks ja rahulepingule allakirjutamiseks. Sellest hoolimata pidasid eesti bolševike ninamehed rahvast tõelise olukorra suhtes teadmatuses ja heietasid aina juttu „balti parunite salkadest”. Tallinnas teati, et Haapsalu poolt liiguvad Tallinna poole saksa regulaarväed ja nende pidurdamiseks saadeti 23. veebruaril rongiga Keilasse umbes 400 punakaartlast, nende hulgas ka naisi, kapten A. Põld’i juhtimisel. Lahingulise väljaõppeta Tallinna töölised polnud saksa vilunud regulaarüksustele mingid vastased ja punakaartlaste lüüasaamine oli hävitav. See polnud mitte esimene ega viimane kord, mil eesti bolševikud saatsid oma kergeusklikke pooldajaid kindlasse surma. Nad kordasid seda veel 1. detsembril 1924. a. organiseeritud mässukatsega. Mõlema ürituse taga seisis eesti bolševike ninamees Jaan Anvelt. Ka selle mehe teeneid hinnati 1938. a. suure puhastuse ajal kuklalasuga.