Toomas Türk. Eesti lennuvägi Lasnamäel. Sõdur 3 2019
Esimest korda kasutas Lasnamäed lennuväljana 1913. aasta suvel Tallinna väisanud prantsuse lendur Marcel Brindejonc des Moulinais. Aasta hiljem, 1914. aasta suvel külastas Tallinna juba suurem grupp lennukeid. Nimelt korraldas Peterburgis asunud 1. lennuväe rood, mis koondas kõiki Peterburgi sõjaväeringkonna lennuüksusi, 1914. aasta suvel kaks ringlendu. Neist üks kümnest lennukist koosnenud grupp tegi seda Eesti ja Liivimaa kohal.
Pärast esimese maailmasõja puhkemist hakati Tallinnas rajama alalist lennuvälja. Peeter Suure merekindluse koosseisus oli ette nähtud ka lennusalk. Selle asukohaks valiti Lasnamäel varasemalt juba kasutatud lennuplatsidest veidi idapoole jäänud Tallinna jalaväepolkude lasketiir.
1916. aasta kevadeks oli tiiru linnapoolsesse serva püstitatud neli puitangaari, Narva maantee poolsesse külge pommikelder ja bensiinihoidla. Lennuvälja nurgas paiknes teenistushoone, kus olid puidu- ja remonditöökoda, ladu ning torniga valvurimaja. Ülemiste raudteejaamast oli lennuväljani rajatud raudteeharu, mida mööda toimetati lennuväljale nii lennukid (transpordikastidesse pakitult) kui kõik muu vajalik.
Meeskond elas lennuväljast veidi eemal, praeguse lauluväljaku kõrvale jäävas ja tänaseni säilinud rekvireeritud kahekorruselises puitmajas. Sellest majast veel rohkem mere poole jäänud tselluloosivabriku direktori Fahle suvemaja oli samuti rekvireeritud ning seal asusid lennusalga staap ning ohvitseride kasiino (suvemajaon tänaseks hävinud). Ohvitserid elasid erakortereis.
Peeter Suure merekindluse lennusalk alustas tegevust 1916. aasta suvel. Üksuse esimesed lendurid on oma korteriraha saanud mai viimase nädala eest. Salga esimene ülem kapten Agejev ning suurem osa lendureist aga sama aasta juulist. Kahjuks on säilinud väga vähe infot salga tegevuse kohta, sedagi peamiselt mälestustes. Tagalas asunud üksus oli lenduritele pigem puhkepaigaks rindeteenistuse vaheaegadel ja tundub, et pidevalt alamehitatud. Kord ei olnud seal kuigi range ning 1917. aasta revolutsioonid muutsid olukorra vaid hullemaks.
1917. aasta lõpu ja 1918. aasta alguse seisu on meenutanud Arnold Under, kes siis ka salka teenima asus. Enne Underit oli salgas juba üks eestlasest lendur – Jaan Nusberg – ja neli-viis tehnikut. Oma esimesel tutvumisretkel kuulis Under väeosa soldatite nõukogusse kuulunud eestlaselt, et nõukogul ei oleks midagi salga koosseisus ka ainult eestlastest koosneva allüksuse loomise vastu. Salgas olevat olnud viis vakantset lenduri kohta ning kokkumonteerimata lennukeid. Üksuse varahoidja olevat samuti olnud eestlane. Enamik meeskonnast oli aga sõjast tüdinud ning ootas vaid võimalust koju pääsemiseks. Tihti saboteeriti isegi lennukäsku. Under lõpetaski teenistuse Moskva lennukoolis ning asus 1918. aasta jaanuaris Peeter Suure merekindluse lennusalka. Juba järgmisel kuul oli ta osaliseks esimese Eesti lennuüksuse loomise katsel.
Pärast punase Venemaa esindajate Bresti rahuläbirääkimiste katkestamist alustasid sakslased uut pealetungi. 18. veebruaril tulid saksa üksused ka Saaremaalt üle jää ning alustasid Eesti mandriosa hõivamist. Demoraliseerunud vene väed neile vastupanu ei osutanud, üritati vaid võimalikult palju vägesid ja vara evakueerida, sealhulgas ka Tallinnas asunud lennusalgad. Kui Pirita jõe suudmes asunud merelennusalk hävitas oma lennukid ja võttis suurema osa muust varast kaasa, siis Lasnamäel asunud Peeter Suure merekindluse lennusalk jättis kõik lennuväljale maha, vaid meeskond evakueerus. Sedagi mitte täielikult, eestlased jäid enamjaolt kohale. 24. veebruari hommikul võtsid eestlased Lasnamäe lennuvälja üle. Under tõi Omakaitse staabist kaheksa meest lisaks: nii oli eestlaste käes lennuväli, 24 lennukit, bensiini, pomme ja muud varustust. Kuid juba järgmisel päeval Tallinna jõudnud sakslased võtsid lennuvälja omakorda üle.