Julius Põldmäe
Kogumik Vana Tallinn IV, 1974
Esimese maailmasõja algusaastad tõid Tallinna ümbrusse palju elevust. Seoses Tallinna Peeter Suure merekindluse ehitustööde ettevalmistamisega ja varsti ka ehituse algusega toimus siin tõeline rahvaste liikumine, sest võimsa kindlustusvööndi ehitamine nõudis tuhandete meeste rakendamist.
Maapoolne kaitseliin läbis ka minu koduküla Limu talude maid. Ehitust alustati, kui olin 4-aastane, selle lõpul juba kaheksane ja võin nüüd tunnistada, et see kujunes meile – minule, mu kolmele vanemale vennale ja samaealistele külapoistele – tõeliseks elukooliks. Ehitustööd tõid meie ümbrusse palju võõraid mehi, kes sageli vahetusid. Järgnevais ridades püüan edastada lapsepõlve mälestuskatkeid aastaist 1914-1918 tervikpildina, tõstes aga esile ka üksikuid inimesi, kes nüüd veel silme ette kerkivad.
Mõistagi ei osanud ma siis, poisiklutina, täielikult taibata ehitustööde otstarvet, ent tagantjärele tean, et Limu küla põllud-heinamaad-karjamaad lõikas läbi kindlustuste eesliin. Piirduti siin ju ainult kaevikute rajamisega, kuna massiivsemad ehitised – blindaažid – puudusid. Juba täismehena tutvusin nende tänaseni püsinud suurehitistega: sügavad paesse raiutud 20-25 meetrise läbimõõduga augud Iru loopealsel (olnud rahvajutu järgi kavandatud maa-aluse raudtee jaamadeks), võimsad betoonblindaažid Rae mõisa maadel, Pääskülas ja mujal, kindluseraudtee Pääskülas, Liivalt Väänani jm.
Meie küla maadel oli kaht liiki kaevikuid: ühed kitsad, hagudega vooderdatud jooksukraavid ja teised, laskerinnatis esi- ja istepingid tagaküljel, mida nimetati laskekraavideks. Rahvas arvas, et neile, eriti laskekraavidele, pidi vist ehitatama veel mingi kaitsekatus, kuid nii kaugele ei jõutud.
Limu küla maad olid kõik paepõhjaga, millel mulda vaevalt 10-30 cm. See nõudis paepinnase lõhkamist. Päevast päeva kostis talust mõnesaja meetri kaugusel kärgatusi, kerkisid suitsupahvakud ja vingusid paekamakad või väiksemad killud.
Neil aastail pidas minu isa Jaan Põldmäe kaht Limu küla talu: suguvõsa igipõlist 56-hektarist Mäe pärustalu ja 1908. aastal rendile võetud Raudoja, mis mõni hektar väiksem kui Mäe. Isa, ema ja 7-liikmeline lastepere koos kahe sulase ja ühe-kahe tüdrukuga elasid Raudojal, Mäe 4-toaline elamu oli osaliselt küla piimamehe kasutada, ülejäänud ruumid ja suure riietusruumiga saun anti ajutiselt kindlustustöölistele eluasemeks. Minu mälu järgi elas neis ruumides 15-16 meest. Suvel, mil kindlustustööd käisid eriti hoogsalt, elunes osa töömehi kuurialustes ja lakapealseis.
Üks Raudoja talu küllaltki ruumikas ja lukustatav puitkuur võeti lõhkeainelaoks. See oli kohati maast laeni täis dünamiidikaste, süütenöörirulle ja lõhkekapslite kaste u 7x7x7 cm suuruste kapslikarpidega. Okastraadirullid vedelesid igasuguse valveta suurtes hunnikutes, mingit valvet polnud ka lõhkeainelao juures. Lõhkematerjali väljastas hommikuti kümnik. Ohutustehnikast tänapäeva mõttes polnud mingit jälge. Dünamiidikast võeti lihtsalt kaenla alla, lõhkekapslite pakk pisteti tasku, süütenöörikera riputati kaela. Sageli tekkis lao ukse juures meestel vestlus, jalgade puhkamiseks istuti kuuri seina äärde pingile või laskuti ilusale rohelisele õuemurule, ja et mitte asjatult aega raisata, hakati tegema tööks ettevalmistusi. Süütenöörikerast lõigati vajalik hulk juppe, võeti kapslid, sobitati need nööride otsa ning hammustati vaskkapsli lõhkeaineta ots nööri külge kindlalt kinni. Siis riputati nöörid kapslitega nagu kaelakeed kaela, haarati dünamiidikast kaenlasse ja siirduti lõhkamispaika. Paneb imestama, et sellise hoolimatuse juures ei juhtunud vähemalt meie külas ühtki õnnetust, kuid pean tunnistama, et nähes, kuidas töömees hammustas lõhkekapsli süütenööri külge, vähemalt minul küll põlved värisesid. Seda enam, et teati rääkida juhtumist, kuidas Rae mõisa lähedal oli sel viisil töömehel minema lennanud pool pead. On üldse ime, et kogu see krempel, laskemoonaladu, õhku ei lennanud.
Meil, poisikestel, oli võimalus saada dünamiidirulle mängimiseks ja paugutamiseks piiramatult, samuti saime meestelt vabalt ka süütenööri. Nii tore oli seda põletada ja teisi hirmutada. Peale dünamiidi ja süütenööri võis mängida veel mingite makaronitaoliste lõhkekehadega, mis süüdates hakkasid hüplema ja mõlemast otsast suitsu välja ajama. Nimetasime neid konnadeks. Määrisime kahele raudkivimunakale dünamiiti ja saime neid koksides parajaid pauke ning vägeva sõjameeleolu. Eriti veel siis, kui poisse oli neli-viis. Iseäranis kõva kõmakas käis, kui veidi suurem dünamiiditükk pandi kivile ning kukutati sellele teine kivi peale. Tavaliselt tegime seda kõrge kiviaia ääres, mille taha võis küürutada. Kuigi meie vanemad olid niisugused mängud rangelt keelanud, harrastasime neid ometi. Tuleb tänada õnne, et meil, neljal vennaksel ja teistel külapoistel, jäid käed-jalad terveks ning silmad pähe. Küllap olime omandanud vajalikul määral kogemusi. Samal ajal aga jäi mitu naaberküla Vaskjala poissi ilma käelabast.
Väga ettevaatlikud pidime olema lõhkamistööde piirkonnas liikudes. Kuigi sinna minek oli rangelt keelatud, oli ometi huvitav piiluda, kuidas seda kõike toimetati. Paugud käisid hommikust õhtuni ja ma ei mäleta, et eelnevalt oleks elanikkonda hoiatatud. Tuli endal olla ettevaatlik. Kord sattusime minust kolm aastat vanema venna Rudolfiga jooksukraavi pidi hiilides lõhkamistsoonile liiga lähedale ja päris kivirahe alla. Vend saigi ühe kivitükiga õlast vigastada, kuid õnneks polnud lugu kuigi tõsine ning sellest ei tarvitsenud kodus rääkidagi. Ent edaspidi olime ettevaatlikumad.
Kindlustustööde kohapealne juhataja oli Tallinna ärimees Julius Tusti. Ilmselt oli ta sellesse ametisse sokutatud. Kindlustuste ehitajad olid ju rindekohustusest vabastatud. Ja miks pidi Tallinna rikas ärimees minema lahingutesse kusagile Ida-Preisimaale või Augustowi metsadesse, kui paraja pistisega võis pääseda siia, Tallinna lähistele. Härra Tusti, keda nimetati podrätsikuks, käis mõned korrad ka meie talus, kus oli minu emalt tellinud lõuna.
Üks asjamees ehitustöödel oli Pirnbaum (eesnimi oli vist August). Ta oli jutukas, kiirete liigutustega ja uhkevõitu ning armastas mängida suuremat saksa, kui ta ametikoht tegelikult lubanuks. Lõunatamas käis ta meie talus. Tavaliselt tellis Pirnbaum munaputru, milles munatükid segamini võitükkidega. Kuigi või sulas, olid need söömise ajal veel küllaltki suured. Juurde hammustas ta ainult saia (leib talle ei kõlvanud) ja jõi peale hästi külma piima. Et munapuder pidi olema segatud võitükkidega, oli meile uudiseks.
Pirnbaum maksis hästi ja õigeaegselt, sest rahapuudust ta ei tundnud, vaid armastas rahaga isegi uhkeldada. Kord kerge auru all olles kirus ta, et rahakoti rauad ei anna enam kuidagi kinni. Asetas siis rahakoti pliidinurgale ja vajutas põlvega kotisuule. Minu isa ei suutnud hoiduda märkusest: „Sa, mees, ükskord veel sandipõlve näed!“ Ja ime küll, prohvetlikud sõnad täitusid. Rohkem kui kümme aastat pärast sõda oli isa näinud sama meest Tallinna turul kerjamas ja astunud ligi. Pirnbaum olnud puujalaga ja seetõttu liikumine vaevaline. Vaeseke oli seletanud, et jäänud purjuspäi jalgupidi veskivõlli vahele. Andnud siis minugi isa oma veeringud kunagi rahaga uhkeldanud härrale. Sic transit gloria mundi!
Tusti ja Pirnbaumi kõrval kerkib silme ette terve rida kindlustustöömehi, kes meie taludes või ümbruskonnas elasid. Suveõhtud kogunesid nad tavaliselt Raudoja avarale õuele vestlema. Ammuli sui ja kikk-kõrvul kuulasime seda pealt. Jutumehi oli palju, üks andekam kui teine, üks suurem valetaja kui teine. Eriti on jäänud meelde mees, keda kutsuti Kose Kustaseks. Ta pidi olema pärit Kose kihelkonnast ning rindelt pääsemiseks sokutanud ennast kindlustustöödele. Selle inimese fantaasial polnud piiri. Kui keegi võttis üles mõne teema, sekkus Kustas kohe jutusse, ent hoopis mahlakama juhtumi kirjeldamisega. Kui keegi rääkis näiteks rästikust ja näitas kätesirutusega mürkmao pikkust, tuli Kustas kohe lagedale jutuga ussikuningast, keda ta olevat Kose metsas oma ihusilmaga näinud. See olnud tohutult pikk, pea sülla kõrgusel kaseharude vahel, silmad nagu tõllarattad lähenejat juba ette õgimas, saba maapinnal vinklemas. Ja kroon peas! Tarvitses teisel mehel alustada juttu targast ja kavalast koerast, kui Kustas kukkus kohe oma koera kavalust ja kiuslikkust kirjeldama. Näiteks olnud koeral kombeks igasuguseid esemeid hambu võtta ja ära peita. Kustasel olnud põllul käsil kivide lõhkamine. Ta pistnud lõhkelaengu kapsli ja süütenööriga kivisse puuritud auku, pannud süütenöörile tule otsa ja jooksnud kaugemale, koer aga karanud kivi juurde, haaranud põleva süütenööri koos laenguga lõugade vahele ja jooksnud sellega põõsastesse, kus siis ilmakärakas käinud. Loom jäänud terveks! Nii korduvalt – koer aina viinud lõhkelaenguid metsa. Siis saanud Kustasel hing täis. Pannud laengule hästi lühikese süütenööri külge, et kiusaja koos kiviga õhku lendaks. Ja lennanudki. Kui nüüd keegi kuulajaist küsis, mis koerast sai, vastas Kustas naerulsui: „See raisk tuli nagu pilvedelt alla, kivitükk suus, ja liputas saba. Tal polnud häda midagi!“
Kindlustustöölisist mäletan vendasid Rudolf ja Julius Pruljanit. Neist said minule ja vend Rudolfile head kambamehed, küllap vist ühesuguste nimede tõttu. Rudolf Pruljanist sai Eesti Vabariigi algusaastail tuntud kommunist, kes arreteeriti 1924. aastal ja mõisteti samal aastal 149 protsessil kaheteistkümneks aastaks vangi. Meie talus elades olid mõlemad lõbusad poisid, punasest värvist polnud Rudolfi juures küll mingit märki.
Väga selgesti mäletan Pillimeest. Ainult nii teda hüütigi, muud nime polnud ma kunagi kuulnud. See lustlik noormees oli pärit Tartumaalt ja käis alati ringi, kaherealine lõõtspill kaenlas. Külaklunkreil oli ta hinnatud, sest ületas teisi pillimehi. Ühel päeval aga ostis üks kraavitööline endale uue kolmerealise läikivate metallnurkadega suure lõõtspilli ning tuli seda esimesel võimalusel ka simmanile demonstreerima. Ent kuigi pill oli vägev, jäi mäng kaunis nigelaks. Nii uudistatigi rohkem pilli kui pillimeest. Siis tuli ka Pillimees, vaatas toimuvat eemalt, kuulas pisut ning lausus mul siiamaani mälus püsinud otsuse: „Mis too kaust aidass, kui sehen midägi ei ole.“ Nii tabas ta ka täpselt kõigi arvamuse.
Mida aasta edasi, seda rohkem hakkas tunda andma maailmasõja lähenev lõpp. Kindlustustööliste hulgas liikus pilajutte tsaariperekonnast ja imearst Rasputinist, maad hakkas võtma üha suurenev joomine, laisklemine, ulaelu ja kaardimäng. Sellest ajast jäi meie ümbruses mitu kena tüdrukut üksinda kasvatama poega või tütart. Meie aga, noored külapoisid, saime neist päevist tugeva elukooli. Oli see kasuks või kahjuks, kes seda oskab õigesti hinnata. Igatahes nägime kõiki elupooli, saime targemaks paljudes saladustes, mis tavalistes oludes poleks nii varajases eas meie teadvusse ulatunud, kuulsime vandumisi, rõvedusi, nägime kaklusi. Saime selgeks kaardimängu, eriti „21“ ehk atškoo ja hakkasime seda külapoistega väga noorelt mängima. Juba 7-8-aastasel nagal oli oma isiklik rahakott kaardimängu jaoks. Minust 6 aastat vanem vend Gustav, seega 12-15-aastane poiss, oli atškoos lausa meister. Kuigi teda kahtlustati vahel valemängus, ei suutnud seda keegi kindlaks teha. Nii oli poisil põuetasku rahast pungil. „Mitme lehma ostmiseks,“ nagu ta ise uhkeldas. Tsaariaja lõpu eel, eriti aga Kerenski ajal, käidi ju rahaga hämmastavalt ükskõikselt ümber. Isa-ema olid küll selle mängu suhtes äärmiselt ranged, aga ega nende pilk kodust kaugemale ulatunud. Kaardimänguks leidus kohti igal pool.
Pisaraidki nähti vahel mõne mehe silmis. Mäletan üht alalist kaotajat, poisikeseohtu noormeest, kes kogu suve kõndis paljajalu, sest saapad olid jäänud kaardilauda panti. Hüüdsime teda Paljajalupoisiks. Ta oli meie vastu ülbe, pealegi ropu suuga. Nii me isegi parastasime teda ta alatiste kaotuste puhul.
Veel mäletan, kuidas kogu küla oli jalul ühel ilusal suvehommikul, kui oli lastud liikvele jutt, et kõrge väeülem, tsaari onu, olevat tulnud meie kanti kontrollkäigule. Auväärt seltskond sõitis kolmel lahtisel sõiduautol Vaskjalast tulles läbi ka Limu külast, kuid ma ei mäleta, et nad oleksid teinud peatuse kindlustustööde ülevaatamiseks. Ühel autol hakkas silma läikivate pagunitega pikk mees. Kas tema oligi tsaari onu või keegi teine tähtis kuju, kes seda meile seletas. Külarahvale jäi see läbisõit pikka aega jutuaineks, seda enam, et autot nähti külas esimest korda, ammu siis kolme korraga. Samal suvel tiirutas mõne minuti vältel meie kohal ka lennuk, mille nägemine oli meile samuti esmakordne.
Kindlustustööde aeg kujunes ümbruskonna talupidajaile päris tulusaks. Kaevikute vooderdamiseks vajati palju hagu, mida talumehed oma võsast raiusid ja korraliku hinna eest ka kohale vedasid. Talud andsid tasu vastu hobuse koos mehega. Taluperenaised müütasid toidukraami, sest kindlustustöödel puudus ühiskatel ning iga mees pidi toituma omal käel. Leiba, liha, piima, kanamune, kartulit ja juurvilja osteti taludest küllaltki suure raha eest. Kasvavale noorsoole olid Esimese maailmasõja ja kindlustustööde aastad karastavaks elukooliks ja paljude tegelastega eluteatriks, kust oli palju õppida. Samas aga jäid valminud kaevikud ja muud kaitseehitised pärast tööde lakkamist taludele nuhtluseks. Suur osa põldudest oli rikutud. Mõned lõigud aeti küll kinni, kuid kõiki kraave täita ei jõutud. Paar töömeest labidaga ei suutnud seda laga likvideerida, mida sajad mitme aasta jooksul sünnitanud. Ometi võin kinnitada, et need täiskasvanutele rasked aastad olid minule, poisikesele huvitavad ja elamusrikkad. Veel seitsekümmend viis aastat hiljemgi meenutan neid hea meelega.