Heino Gustavson Peeter Suure Merekindlusest

Heino Gustavson. Merekindlused Eestis 1913-1940. Tallinn, Olion 1993
Väljavõtted raamatust valis, kommenteeris ja täiendas Ain Tähiste (2021)

Sissejuhatuseks

Pärast Krimmi sõja lõppemist 1856. a. algas Venemaa jaoks küllaltki kestev rahuaeg. Aleksander II oli veendunud oma riigi võitmatuses, asus majandust elustama ning sõjahaavu parandama. Mitme riigiga sõlmiti tulusaid kaubalepinguid, eriti Prantsusmaa ja Hiinaga. Liigsete kulutuste vältimiseks seiskas tsaar mitmeks aastaks nekrutite võtmise ning kahandas sõjaväge. Vastavad meetmed andsid end tunda ka Eesti alal, kus märgatava tähtsusega kindlustatud punktiks oli pikemat aega olnud Tallinn, vahetu osaleja Krimmi sõja operatsioonides. Juriidiliselt loetakse Tallinna kindluse likvideerimispäevaks 12. jaanuari 1864, mil keiser signeeris vastava korralduse.

Balti kubermangudes valitses rahu kuni suveni 1914. Tõsi, teataval määral ulatus siia sõjahingust nii Vene-Türgi (1877–1878) kui ka Vene-Jaapani sõja (1904–1905) aastail. Ent peamiselt avaldus see Punase Risti tegevusena: korraldati annetuste kogumist, sõjatandreile lähetati vabatahtlikke arste ja halastajaõdesid, organiseeriti sõjavälja- laatsarette, Baltikumis aga kosumisasutusi haavatuile jms. Arusaadavalt läksid lahinguisse ka siit pärinevad mehed.

Mainitud kaks sõda erinesid teineteisest moraalselt ja reaalselt. Kui esimest tähistasid võidud ja hurraameeleolu, siis teine põhjustas negatiivseid tendentse. Liigne enesekindlus oli uinutanud Vene kindralite valvsuse, andnud alust vastase alahindamiseks. Ja tagajärjeks olid häbistavad lüüasaamised maal ja merel.

Kuid Krimmi sõjast peale oli muutunud veel midagi olulist. Sõjakunst oli eespool nimetatud rahuperioodide vältel elanud üle olulise pöörde. Seda eriti kindlusehituses ja artilleerias. Vintrauaga suurtükkide kasutuselevõtt ja brisantmürskude võidukäik nõudsid senistest põhimõtetest loobumist ning joondumist uute tõekspidamiste järgi. Kivist ehitatud kindlustused (isegi kui neid varjasid muldvallid) ei suutnud enam kaitset pakkuda. Uuelaadsetel kaitserajatistel olid oma iseloomulikud jooned: senise väljakutsuva ähvardavuse asemel silmapaistmatus maastikul, ohtrad allmaaruumid ühendustunnelitega. Kivimüürid taganesid betoonehitiste ees.

Ei tohi jätta märkimata, et Saksa Keisririik oli 19. sajandi lõpuaastail ja 20. sajandi algul asunud energiliselt arendama merejõude.

Eeskuju võeti Briti Impeeriumist – tollal maailmavalitsejaks nimetatud suurriigist. Venemaa aga jäi sõjanduses maha (ehk oleks õigem lausuda: kujutletavatele loorberitele puhkama). Olles veendunud oma üleolekus kahandas tsaaririigi admiraliteet 1885. aastal märgatavalt sõjalaevastiku isikkoosseisu, seda eriti spetsialistide osas. Alles kümme aastat hiljem taibati niisuguses kokkuhoius peituvat ohtu. Ometigi jätkus senine kurss: sõjalaevade ehitamisel nõuti mõttetuina tunduvate kulutuste vähendamist (näiteks arvati, et laskemoona ja kütuse jaoks määratud laevaruumid on projekteeritud asjatult mahukatena!), samal ajal alanes juhtivkoosseisu väljaõppe tase.

Parem polnud lugu merekindlustega. Veel 20. sajandi algul arvati tolleaegse Venemaa südame, Peterburi, kaitseks jätkuvat Kroonlinna tõrjesüsteemist: patareidest Kotlini saarel ning selle vahetus läheduses, mida siiski vajadusel ajakohastati. Seda aga paraku vaid oma fortifikatsioonispetsialistide arvates. Tegelikult jäädi uuenevatest põhimõtetest maha.

Kõrgem väejuhatus pidanuks õpetust võtma Port-Arturi piiramisest Vene-Jaapani sõjas. Seal tabasid Jaapani 280 mm mürsud eksimatult kindluse igat punkti ja põhjustasid ränki kahjusid. Põhjus? Kaitse- ehitised asusid kaitstavale objektile liiga lähedal! Ka nüüd, Peterburi lähistel, ei saanud võimaliku uue sõja korral oodata palju paremat. Vastase sõjalaevadel oli ju imekerge sõita läbi riivistamata Soome lahe otse pealinna külje alla ja avada sealt ainukese merekindluse hävitamise järel purustav tuli Peterburile. Kindluse kurva saatuse määranuksid vaenlase märksa võimsamad kahurid. Kuid vähe sellest, et minevikumallide järgi mõtlevad staabid ei suutnud arendada strateegilist arutelu –, isegi taktikapagasist jäi vajaka. Ei tahetud kuulda võtta mitme erikomisjoni mõistlikke ettepanekuid, mis tuginesid eelmise sõja saatuslikele kogemustele. Nii jätkusid Kroonlinna positsioonil kuni 1908. aastani vaid üsna tähtsusetud tööd – kohendamised ja remondid. Alles siis taibati asuda kavandama ajakohaseid kaitserajatisi Kotlini saarest kaugemale lääne poole, lahe põhja- ning lõunakaldale. Sündisid võimsad Ino ja Krasnaja Gorka patareid.

Merekindluste süsteem Peterburi kaitseks 20. sajandil

Vene impeeriumi uue riigikaitsekava väljatöötamine algas 1907.aastal pärast seda, kui tsaar oli teinud vastava korralduse. Üks lõik sellest käsitles laevateede riivistamist ja dessanditõrjet ohtlikes paikades. Täiesti uus idee oli rannakaitsepatareide rajamine Tallinna – Porkkala joonele, samal ajal nähti ette ka seniste merekindluste – Kroonlinna positsiooni ja Suomenlinna (Sveaborg, soome k. Viapori) relvastuse moderniseerimine. Tallinnast pidi kujunema sõjalaevastiku operatiivbaas. Uus suur sõjasadam kavatseti esialgu ehitada Muuga lahte, peagi aga otsustati Tallinna lahe kasuks. Eeldati, et kõik tööd lõpetatakse hiljemalt 1916. aastaks.

Kuid alles 18. augustil 1909 käskis keiser töötada välja seaduseelnõu ehituskrediitide määramiseks. Tallinna–Porkkala kaitseliini strateegilise printsiibi kiitis ta heaks 16. novembril 1911, mil liini üldprojekt oli valminud. Mainitud kava kohaselt oli põhiülesanne tagada ja kergendada sõjalaevastiku operatiivset tegevust vaenlase laevade läbimurde tagasilöömisel, aga samuti läbimurde õnnestumise korral. Pearaskus langes Tallinnale, mille lähedal asuvad rannapatareid pidid kaitsma Paljassaarele ehitatavat sõjasadamat ja ladusid ning tagama sõjalaevadele vaba väljasõidu Soome lahele. Porkkala kui abikindlus oli toeks kergeristlejate baasile skäärides. Tulejõult moodustas kaitseliini raskuspunkti Naissaar. Tallinna merekindluse läänepoolsete raskepatareide (14″) ülesannete hulka kuulunuks ka Paldiski vete tule all hoidmine.

Varsti aga jõuti arusaamisele, et Peterburi kaitsmiseks ei piisa vaid Tallinna – Porkkala ja Kroonlinna patareidest. Oht peitus juba selleski, et Tallinn oli liiga lihtsalt vallutatav maa poolt: vaenlane vajanuks ainult osavat dessantoperatsiooni, selleks sobivaid paiku leidus. Ka jäid ohustatuks Eesti läänesaared, mille vallutamine andnuks vaenlasele suurepäraseid baase jätkuvaks lahingutegevuseks. Ainuke mõistlik lahendus peitus kaitseliinide arvu suurendamises. Nii sündiski gigantne kaitsekava, mis nägi ette alljärgnevaid positsioone:

• Eelpositsioon (Tahkuna – Hanko)
• Muhu väina positsioon (Sõrvest Kõpu poolsaareni, ka lähedasel mandrirannikul)
• Peapositsioon (Tallinn – Porkkala)
• Põikpositsioon (Helsingi lähistel saartel-neemedel)
• Varupositsioon (Meriküla – Rankkisaari)
• Kroonlinna positsioon (välimine liin: Krasnaja Gorka – Ino; sisemine liin: Kotlini saar seda ümbritsevate patareidega)
• Ahvenamaa positsioon

Siit nähtub, et kogu süsteem võis eeldatava edu korral vältida dessante Liivi lahes, Eesti läänesaartel, Muhu väinas ja Põhjalahes. Samuti olnuksid kaitstud rohkem või vähem Soome lahe rannikualad, aga ka olulised sadamad nagu Riia, Tallinn, Helsingi sadam ja loomulikult tsaaririigi süda – Peterburi linn.

Peterburi merekaitse peapositsioon – Imperaator Peeter Suure Merekindlus

Peterburi merekaitse rekonstrueerimiskava koostajad võtsid arvesse, et Soome lahe suue on kõige ahtam Naissaare ja Mäkiluoto saare vahel. Ka sobisid Tallinna laht ja Soome skäärid igati baassadamate rajamiseks. Ent analüüsides 1907. aastast pärinevat perspektiivprojekti, viitasid nad mõlemat saart lahutava akvatooriumi 19-meremiilisele laiusele, mis kahandavat tuletõkke intensiivsust. Lahenduse leidmiseks käskis Nikolai II moodustada erikomisjoni ning aastal 1909 tunnistatigi probleem põhjendatuks. Ühtlasi pakuti välja lahendus: ehitada kaks kunstlikku saart suurekaliibrilistele patareidele – üks Uusmadalale Naissaarest põhja pool, teine karidele Mäkiluotost lõunas. Kohe aga leidus kõrgemate sõjaväelaste seas oponente, kes võrdlesid relvastatud tehissaarekesi uputatud suurtükilaevadega, mida suhteliselt lihtne hävitada. Hoiatati ka liigsete väljaminekute eest. Tsaar laskis end veenda ja kriipsutas kavatsuse maha.

Tallinna–Mäkiluoto kaitseliini strateegilise printsiibi ilma tehissaar-patareideta signeeris imperaator 16. novembril 1911. Sedamaid algasid insenergeodeetilised uurimistööd ja detailprojektide koostamine. Tallinna regiooni rannakaitse üldkava kiitis Nikolai II heaks 5. juunil 1912 ja sama aasta 19. oktoobril nimetati linn lähiümbrusega maa- ja mereväebaasiks. Kogu kaitseliini (koos Soome sektoriga) detailne projektdokumentatsioon valmis 28. detsembriks 1912.

Sellal oli juba mõnda aega kestnud terav vaidlus maa- ja mereväe instantside vahel kindlusehitustööde asjus: kumma kätte tuleks need anda? Kohe pärast tsaari 5. juuni resolutsiooni tegi Balti laevastiku juhataja mereministrile ettekande, taunides merekindluste ehitamise usaldamist maaväeinseneride kätte. Kuigi minister tegi omakorda otsemaid ettekande Nikolai II-le, saavutati oodatud tagajärg alles 7. jaanuaril 1913.

Niipea kui ehitustööde teostamine oli läinud ühelt ametkonnalt teisele, esitasid mereväeinsenerid uue ja põhjendatud lisaprojekti. Selles oli tõestatud, et Tallinn ainult merekindlusena ei ole võimeline end kaitsma ning seab sellega ohtu ka Peterburi kaitse. Järelikult on vaja tugevat maapoolset rinnet. Juba 29. jaanuaril 1913 kiitis tsaar mõtte heaks. Eeldati, et nii mere- kui maarinne valmivad 31. detsembriks 1917. See oli nn. esimene viisaastak. Teise viisaastaku vältel kavatseti kindlusrajatiste võimsust mõnevõrra suurendada.

15. juunil 1913 signeeris Nikolai II ehitustööde põhikirja, mille kohaselt loodi juhtorgan – Merekindluste Nõukogu. Sellal kandis kogu käsitletav Tallinna–Porkkala territoorium juba Imperaator Peeter Suure Merekindluse nime. Vastav pidulik ukaas on dateeritud 26. aprilliga 1913. Kindlus jagunes kolme põhiossa: lõuna- ja põhjasektor ning nende vaheline meresektor. Esimene paiknes Eestis, teine Soomes, juhtivaks keskuseks nimetati Tallinn. Finantsplaan ehitustöödeks kehtestati 23. juunil 1913 ja selles nähti kulude kogusummana viisaastaku lõpuni ette 92,4 milj. rubla. Sellest relvastusele ja laskemoonale 56,49 milj., hoonete ja kaitserajatiste ehitamiseks 34,11 milj. ning maade sundvõõrandamise tasudeks 1,8 milj. rbl. Ehitus- ja relvastustöödega seotud ametikohtade üksikasjalik loetelu määrati kindlaks 15. juulil 1913.

Eelnimetatud finantsplaan ei jäänud lõplikuks. Kohe pärast koostamist otsustati kulutusi suurendada kogu Tallinna–Porkkala liinil järgmiselt: 1913. aastaks 17 181 500 rbl., 1914. a. 18 896 000 rbl., 1915. a. 19 319 518 rbl., 1916. a. 19 400 720 rbl. ja 1917. a. 19 261 503 rbl. Kokku 94 059 241 rbl., sellest ehitustöödeks, raud- ja maanteede rajamiseks, relvastamiseks 90 605 778 rbl. Ülejäänu läinuks vajalike maade ostmiseks sundvõõrandamise alusel.

Merekindluste alla taheti võtta maad 1169,5 ja maarinde jaoks 2592 tiinu, kindlusraudteedele 99 tiinu linna lähistel. Tallinna territooriumist kuulus omandamisele laskemoonaladude jaoks 3,5 ja kasarmuterritooriumideks 4 tiinu. Ühtekokku siis 3868 tiinu.

On huvitav märkida, et mererinde tarviduseks võõrandatava maa eest maksti ainuüksi naissaarlastele 61,9% antud otstarbeks määratud summast – 638 755 rubla. Miks niisugune suur osakaal? Siin oli mängus erikorraldus, milles nähti ette Naissaare nn. kroonutalupoegade ainsa elatusallika, kala- ja hülgepüügi, õiglast korvamist lisatasuga. Olenevalt paatide arvust ühes peres maksti 750 kuni 1500 kuldrubla. Mis puutub Aegna peredesse, siis nemad jäid sundvõõrandustasust ilma. Viimsi mõisnik Felix von Schottländer, kellele saar kuulus, sai terve summa endale.

Kuid ka viimane finantsplaan läks varsti karile. Augusti algul 1914 ilmnes, et Venemaa tööstus pole võimeline isegi sõjalaevastikku varustama relvade, laskemoona ega soomusplaatidega. Kohe otsustati jätta Imperaator Peeter Suure Merekindluse varustamine vastavate materjalidega kolmandasse järjekorda! Mitmesuguste kavalate käikudega õnnestus lõpuks siiski olukorda leevendada. Hindade tõus aga jätkus, 1915. a. kohta mõni näide tabelist.

Objekt	Eelarves rbl.	1915. a. rbl.
Üheksa 14″ tornseadet	10 350 000	12 930 000
Üks 12″ tornseade	1 024 000	1 500 000
Üks 8″ tornseade	920 000	1 280 000

Tegemist on Tallinna mererinde jaoks tellitud varustusega. Muide, sõjaeelsel ajal küllaltki odavad tulejuhtimisseadmed maksid 1915. a. kokku üle kolme miljoni rubla.

Kindlustustöödeks vajati peale raha ja materjali ka tööjõudu. Seda saadi sõjaväelaste, kohalike elanike, sõja ajal sõjavangide näol, väga ohtralt aga Kesk-Venemaa vaesunud elanike näol, kes saabusid siia sageli perekonniti. Viimaste elutingimused ei olnud kaugeltki rahuldavad, leppida tuli naridega kuurides või hädapärastes barakkides, viletsa toiduga. Loomulikult ei olnud siis ka loota tulemusrikast tööd. Kohalikud elanikud tegelesid põhiliselt hobuvedude, müüri- või tsemenditöödega, nende seas leidus häid puuseppi. Tasu üle ei nurisetud, pealegi jättis seadus ka mobiliseeritud edasi kindlusetöödele – järelikult koju. Ohtralt lokkas riigivargus alates okastraadikeradest ja puitmaterjalist (lihttöölised) ja lõpetades kuldrublahunnikutega (ülemused). Varustushäirete tõttu aeglustus töötempo pidevalt.

Sõjalise tähtsuse järgi jagunes Merekindluse lõunasektor kaheks:

a) 7-verstane rajoon. Vallad: Keila, Harku, Saue, Kurna, Nehatu (koos Aegna saarega), Naissaare, Prangli (koos Aksi saarega), osa Padise vallast (koos Pakri poolsaarega), osa Raasiku vallast (mõis; küladest Kurla, Arakavälja, Lammassaare ja Antla), osa Jõelähtme vallast (Kostivere mõis; küladest Manniva, Rebala, Koila ja Loo). Saared: Aegna, Naissaar, Prangli, Aksi, Kräsuli, Kumbli, Pandju, Paljassaared. Tallinna territooriumist kuulusid merekindlusele maad väljaspool järgmist piirjoont: raudteeliin ümber Kalamaja kalmistu kuni Balti raudtee pealiinini, sealt edasi mööda Peterburi raudteed kuni Ülemiste järve põhjatipust välja voolava Liivaojani, piki oja vasakut kallast kuni suudmeni (Tallinna reidini) Kadrioru rannas.

b) 20-verstane rajoon (hõlmas ka 7-verstase rajooni). Vallad: Pakri (mõlemad Pakri saared), Padise, Keila, Laitse, Harku, Kirna-Kohatu, Saue, Kohila, Kurna, Nehatu (koos Aegna saarega), Rae, Kose-Uuemõisa, Jõelähtme (koos Rammu ja Koipsi saarega), Raasiku, Peningi, Kiiu (koos Rahu- ja Pedassaarega), Anija, Naissaare, Prangli (koos Aksi saarega). Saartest oli siin peale 7-verstase rajooni nimistus mainitute ka Osmussaar ja mõned laiud. Rajooni piirid ulatusid Osmussaarest Põõsaspea neeme tippu läänes ning Juminda poolsaare kordonini idas.

Kindluse komandandil olid oma territooriumil, aga ka Tallinna linnas, kindluse alla mitte kuuluvas osas, väga suured õigused. Nii võttis ta oma kätte seni linnavalitsuse kompetentsi kuuluvaid küsimusi nagu kaubandus, tööstus, toiduainete väljavedu teistesse majandus-regioonidesse, isegi linnaliiklus jne. Olgu siin vaid üks näide: veebruaris 1915 keelas komandant Tallinnas ja Paldiskis koduõlle pruulimise, samuti kaljale või karastusjookidele alkohoolsete jookide lisamise! Tabamisel ootas süüdlast kas 300-rublane trahv või kolm kuud aresti.

Imperaator Peeter Suure Merekindluse võimule allutati 26. oktoobrist 1915 veelgi ulatuslikum territoorium: kogu Tallinna, Haapsalu, Paide ja Rakvere kreis.

Mererinne

Imperaator Peeter Suure Merekindluse mererindeks (приморский фронт) nimetati kindluseala lõunasektori, s. t. Eestis paikneva osa, rannakaitselist lõiku. See koosnes patareidest Tallinna lähedastel saartel ja neemedel, staabist, raudteesüsteemist, sideobjektidest, ladudest, ehitusjõududest jne.

Esimene detailprojekt mererinde jaoks valmis aastal 1912 ja toetus kolmele raskuspunktile:

• Naissaarel üks 14″ patarei (kolm kahekahurilist soomustorni) ja selle lähedal 12″ patarei (kaks kahekahurilist soomustorni) ;
• Suurupis üks 14″ patarei (kaks kahekahurilist soomustorni);
• Aegnal üks 12″ patarei (kaks kahekahurilist soomustorni).

Kirjeldatud raskerelvastus nähti ette nii Soome lahe riivistamiseks kui ka Paldiski-esise akvatooriumi kaitseks. Samuti oli arvesse võetud võimalus, et vastase laevastik võiks murda läbi kaitseliini ja ohustaks siis mererinnet kas põhja poolt või kirdest. Säärasel puhul pidid avama tule 11″ mortiirid Naissaarelt ja Viimsi poolsaarelt. Keskmise ja väikese kaliibriga kahurite ülesanne oli lähedaste faarvaatrite sulgemine. Viimasega pidid toime tulema nelikümmend 6″ ja kaksteist 120 mm kahurit. Dessanditõrjeks nähti ette 66 jalaväesuurtükki (rataslafettidel) ja 100 raskekuulipildujat. Ilmselt ei arvestatud peatse sõjaga. Seda näitab kujukalt otsus hakata haubitsapatareisid ehitama alles teisel viisaastakul.

Peagi aga muutus olukordade hinnang ja see nõudis ka kindlaid korrektiive. Valmis patareide uus asendi- ja relvastusplaan, mis oli eelmisest märgatavalt otstarbekam. Enam ei olnud selles tunda Kroonlinna positsiooni aegunud printsiipide mõju, mis avaldus kõige kujukamalt haubitsate rakendamises rannakaitserelvadena. Samal ajal jäädi ajakohasuses siiski maha Helsingi ümbruses laiuva põikpositsiooni patareide seadmestusest. Ükski projekt ei osutunud lõplikuks. Ei kõheldud neid muutmast vastavalt ilmnevatele soodsamatele lahendustele või varem tähelepanuta jäänud tingimustele.

Veelgi rohkem korrektiive tegi Mererinde rajamisse aeg ja tsaaririigi sõjatehaste võimetus planeeritud relvastust tarnida. Nii näiteks jäid kõik 14″ patareid pooleli.

Naissaar

Ehitustööliste põhimass toodi kohale 1913. a. Töötingimused olid alla rahuldava. Kivipurusteid oli mõni üksik, kraanasid vaid üks. Esialgu elati kiiruga ehitatud ajutistes barakkides. Kui naissaarlased olid sunnitud juulis 1914 kodust lahkuma, siis hakati kasutama mahajäetud elamuid. Esmajoones asuti rajama kitsarööpmelist raudteevõrku ja sadamaid. Viimased olid idakaldal: Põhja-, Kesk- ja Lõunasild ning Kesksadam. Kasutamiskõlbulikumaks tehti Lõunaküla kaluritele kuulunud paadisild kantsi kõrval lahes.

Euroopas ilmnevad poliitilised pinged nõudsid tähelepanu pööramist Tallinna lahe kaitsele veel enne sõja puhkemist. Ettevaatusele manitses sakslaste sõjalaevastiku kiire areng. Ja 1913. a. lõpuks oligi Naissaar saanud kaks, esialgu ajutiseks nimetatud patareid: nn. numbrita patarei ja Lõunapatarei.

Numbrita (põhja)patarei lahtine positsioon oli ette nähtud neljale 8″ suurtükile vahemaaga 35 m. Muldes oli kaks laskemoonakeldrit. Positsioon oli betoneeritud, samuti komandopunkt, mis paiknes äärmisest vasakpoolsest suurtükist 55 m edelas (tulesektor oli orienteeritud loodesse). Varukomandopunkt asus patareikehandil II ja III suurtüki vahel. Kui Naissaarel olid 1915. a. valminud mõned alatised patareid, võeti numbrita patareist relvad maha. Mõne aja pärast peeti siiski tarvilikuks seada eelmiste asemele üles neli 120 mm kahurit. Helgiheitja jaoks oli positsioonist veidi kirde pool varjend, kust see lükati mööda rööpaid kas saare põhjatippu, Virbuotsa lähedale või itta, Põhjasilla juurde. Patarei juurde tehti puurkaev.

Lõunapatarei, hilisem patarei nr 5 Lõunaküla ja Hülgekari vahelisel rannalagendikul pidi riivistama läbipääsu Tallinna poole saare ja mandri vahelt. Nähti ette koostöö ajutise Suurupi patareiga. Neli 6″ kahurit olid lahtisel betoonpositsioonil, nende kõrval laskemoonavarjendid ja idatiival komandopunkt. Viimane ei olnud kõrge, selle katusel asus vaatlusplatvorm liikumatu soomuskupliga. Lahinguvalmidusest võidi ette kanda juba 1913. a. lõpul, teha jäid üksikud viimistlustööd. Naissaare ja Suurupi vahelist ala valgustas helgiheitja. Seda toitev diiselelektrijaam asus Lõunakülast lääne pool kalmistu juures. Prožektori positsioon oli soodsas paigas: 18. sajandi muldkantsi valli edelaosal. Patarei meeskond koosnes kahest ohvitserist, kahest konduktorist (artilleerialipnikust) ja 50 alamväelasest. Võrdluseks: numbrita põhjapatareis oli juhtkonda samapalju, ent alamväelasi 75. Mõlema patarei ehitamiseks kulutati 1913. a. kokku 132 900 rubla, millele lisandusid väljaminekud telefoniside loomiseks 1690 rubla ulatuses.

1918. õhiti kaks kahuriõue, nende kõrvale rajati EW päevil kaks uut.

Peeter Suure patarei, hilisem nr 10a projekteeriti saare põhjaossa, rannast 300 m eemale. Teineteisest 200 m kaugusel oli kaks betoonist tornialust, kummassegi soomustorni nähti ette kaks kahurit kaliibriga 14 tolli. Nende vahel kulgeva liivavalli taga oli raudteeharu. Valli keskosas näeme laiendit, mille otstarbest andmeid pole. On kaks võimalust: kas paik oli ette nähtud komandopunktile või pidi sinna tulema eelmises projektis märgitud kolmas soomustorn. Valmis sai 1917. aastaks ainult põhjapoolne tornialus, millele portaalkraana tõstis soomustorni (soomuse paksus ees ja külgedel 300 mm, taga 175 mm). Lõunapoolsest tornialusest jõuti valada ainult seinad ja soomustorni silinderjas vundament. Mainitud alusehitised olid kahekorruselised.

Troonipärija Aleksei patarei, hilisem nr 8 oli planeeritud kõrgendikule saare keskosas (Suured mäed, Stora bärgerna). Nii nagu Peeter Suure patareisse, oli siiagi projekteeritud neli 14″ kahurit kahes soomustornis. Samuti ei olnud ka siin komandopunkti. Mõlemad nimetatud patareid pidid hoidma tule all Soome lahe suudme lõunaosa ja Pakri neeme ümbrust. Peale selle küündis patarei nr 8 laskesektor ka maarinde ette Väänast Sakuni. Ent vaatamata otsusele, mille kohaselt kõik kolm mererinde 14″ patareid (neist üks Suurupis) pidid olema lahinguvalmis 1916. a. lõpuks, suudeti Stora bärgernale kaevata vaid kaks süvendit. Nende sügavus oli 5 m, pindala kaevise põhjas 40×50 m. Lõunapoolsesse hakati ehitama suurtükitorni kahekorruselist alust, kuid teha jõuti ainult poole meetri paksune põldkivipõhi mõõtmetega 18×26 m.

Patareid nr 10b Djuphamneni lahe juures, 200 m looderannast, 1914. a. üldprojektis veel ei olnud. Ehitustöödega hakati pihta alles pärast sõja algust. Patarei koosnes kolmest põhilisest rajatisest ühel sirgel ja neid ühendavast tunnelist kõrgusega 2,8 m. Viimane kulges 200 m ulatuses kunstliku liivavalli all, põhjapoolsest soomustorniplokist lõunapoolseni. Keskel, nende vahel, kerkis Tallinna mererinde kõrgeim ehitis: kolmekorruseline betoonist komandotorn vaatlusplatvormiga lael (alusest platvormi rinnatise ülaservani 15 m). Viimase tagaküljel oli liikumatu soomuskuppel välisdiameetriga 2,7 m ja soomuse paksusega esiosas ning lael 10 tolli. Torni lõunaküljega liitus ühekorruseline 34,3 m pikkune betoonist tiibhoone diiselelektrijaama ja teiste ruumide tarvis. Soomustornides oli kummaski kaks 12″ kahurit, nende kahekorruseliste alusehitiste välismõõtmed olid 28×35 m. Ka selle patarei laskesektor hõivas akvatooriumi Naissaarest läänes kuni Pakri neemeni.

1918. lasti osaliselt õhku, EW päevil planeeriti lõunapoolse soomustorni taastamist või ruumide kasutuselevõttu laona, kumbki plaan ei teostunud.

Patarei nr 7, hilisem Naissaare nn. Ameerika patarei otsustati ehitada ühe täiendava projekti alusel Järvsaare neeme juurde lääneranda, 200 m kaugusele merest. Algselt pidi neli 130 mm kahurit asetsema lahtisel betoonpositsioonil. Siis aga jõuti 1915. a. kokkuleppele USA relvafirmaga „Bethlehem Steel“ 9,2″ kahurite tarnimises koos muude seadmete ja ehitusprojektidega. Tallinna mererindele lähetati neid kahe patarei jagu, millest üks otsustati paigaldada Naissaarele, teine Suurupisse. Naissaarel loeti sobivaimaks kohaks ülalkirjeldatud Järvsaare neeme naabrust. Ehitustöö ja relvastamine ei võtnud pikka aega, hilissügiseks 1916 oli patarei lahingukorras. Neli eraldi suurtükialust-varjendit (betoonrajatiste vahemaa 65 m) seisis reas loode–kagu joonel. Neist III moodustas ühtse kompleksi komandotorni ja tsentraalse laskemoonavarjendiga. Torni lael vaatlusplatvormil asus mittepöörlev soomuskuppel (metalli paksus 100 mm). Kahurimeeskonnad olid kaitstud mahukate kilpide ehk pooltornidega, mille soomuse paksus oli 75 mm. Tulesektor kattis saarest läände jääva akvatooriumi edelast loodeni ning ulatus Soome lahte riivistava miiniväljani.

1918. lasti 3 positsiooni õhku, neljas jäi terveks.

Patarei nr 9 (neli 8″ kahurit kahes soomustornis) saare põhjatipu juures kujutas enesest monoliitset betoonehitist. Kummaski otsas oli laskemoonavarjend sellele toetuva soomustorniga. Need aga ei pöörelnud koos laskemoonaruumidega nagu teistes siinsetes patareides, liikus üksnes torni ülaosa relvadega. Torni diameeter oli 6,62 m, soomuse paksus 300 mm. Betoonehitise otsi ühendab 80 m pikkune tunnel laiusega 1,5 ja kõrgusega 4,5, mille mõlemas lõpus on 6 m tõusvat treppi. Tunnelikehandi keskosast väljub tagala suunas mahukas betoonist tiibehitis jõujaama ja mitmesuguste abiruumide jaoks. Patareifront on orienteeritud edelasse ning seda varjab sinna külge kuhjatud liivavall. Tule alla võis võtta akvatooriumi Naissaarest läänes ning Suurupi ees.

1918. aastal lasid punased patarei õhku, kagupoolne positsioon purunes täielikult, loodepoolne osaliselt.

Patarei nr 6 edelarannast 250 m kaugusel Klaose talu kõrval oli üks neist, millele 1914. a., otsemaid pärast sõja algust erilist tähelepanu pöörati. Kindluse staabis otsustati: „Ehitada Naissaare lääneküljele patarei viiest 8″ kahurist, mis maha võtta sõjalaevadelt „Pjotr Veliki“ ja „Aleksander III“.“ Töö tehti ruttu. Valmis lahtine madal betoonpositsioon (rinnatise kõrgus 1,05 m, selle ees liivavall), mille taga, teineteisest 42,5 m kaugusel, viis suurtükialust. Samal sirgjoonel oli kehandi loodetiival (30 m äärmisest kahurialusest) väike komandopunkt lael asetseva vaatlusplatvormiga. Projektis ette nähtud helgiheitjavarjendist on olemas ainult betoonalus. Patarei ülesanne oli kaitsta Naissaare ja Suurupi esist merd. Paraku ei suudetud kohe relvi leida. Alles kevadel 1915, mil katse saada 130 mm kahureid oli luhtunud (pärast laevastikustaabi keeldumist loovutada 8″ suurtükke), leiti kusagilt laost viis 120-puudast suurtükki ja nendega tuli leppida. Märkigem, et need 6″ relvad pärinesid 1877. aastast! Kohe aga, kui naabruses seati lahingukorda 9,2″ patarei nr 7 (sügisel 1916), võeti vanad kahurid maha ja positsioon arvati reservi.

Tänapäeval on tervena säilinud ainult üks kahuriõu. Battal.ee oletuse kohaselt kasutati patarei rajatisi pärast IIMS lõhkeainete ja laskemoona ülejääkide likvideerimisel.

Patarei nr 11 ülesanne oli ulatuslik: kaitsta saare idakülge ning sealseid sadamasildu; koos Aegna suurtükkidega riivistada juurdepääs Tallinnale mõlema saare vahelt. Positsioon paiknes Põhjaküla lähedal kõrges rannaäärses luitevallis, mis ühtaegu kaitses ja varjas. Positsioon kujutas enesest kompaktset betoonrajatist, kus kahurid seisid ühel sirgjoonel, kuid omaette pesades laeplatvormil. Komandopunkt loode- tiiva otsas oli tegelikult süvendplatvorm samas kehandis. Patareid varustav raudteeliin laskus kaevisesse betoonploki taga, kuhu avanesid laskemoonakeldrite uksed. Segane lugu oli relvastusega: esimene projektivariant nägi ette kuut 130 mm kahurit, korrektiiv aga nelja alust 8″ kahuritele. Nii ka tehti, aga kui aeg käes, siis paigaldati hoopis neli 120 mm suurtükki.

1918. lasti osaliselt õhku

Naissaare patareide süsteem vajas tsentraliseeritud juhtimist, seda eriti lahinguolukordades. Selleks ehitati saare põhjaossa raudteesõlme lähedale massiivne kahekorruseline betoonist keskkomandopunkt. Kõrgust oli sel rajatisel ligikaudu 10 m, kuid kõik peale fassaadikülje kadus tüseda liivavalli varju. Kaitset kindlustasid samuti umbes 6 m paksune põhjapoolne sein ja tugev lagi. Varjendi 2,45 kuni 3,4 m kõrgustes, kuid suhteliselt väikestes ruumides (5,45–16,11 m2) asusid staap, juhtivate ohvitseride magala, aga ka alaline telefonikeskjaam ühenduse pidamiseks saare patareide ning mandriga. Keskkomandopunkti juurde pöördus pealiinilt eraldi raudteeharu. Tõenäoliselt asus vahetus läheduses puitsõrestikule toetuv kõrge vaatluspunkt. 1938 ehitati tsaariaegne keskkomandopunkt, mis tühjalt seisnud, ümber telefonikeskjaamaks.

Keskkomandopunkt on õhku lastud, purustamise aeg on täpsustamisel.

Naissaare patareidest oli 1917. lõpuks lahinguvalmis kuus (nr. 5, 7, 9, 10b, 11 ja põhjatipu numbrita), konserveeritud üks (nr. 6) ja ehitamisel kaks (nr. 8 ja 10a). Praktiliselt tähendas niisugune olukord saare kui Imperaator Peeter Suure Merekindluse tähtsaima lõigu rahuldavat olukorda.

Ei saa jätta lisamata, et riigiõiguslikust vaatepunktist lähtudes muutus Naissaar detsembris 1917 iseseisvaks nõukogude vabariigiks (Вольный остров Нарген), mida valitses rahvakomissaride nõukogu ja kus kavatseti isegi kehtestada omaette raha. Saarele tulijaid ja sealt lahkujaid hakati kontrollima. Uue riigikese kodanikkonna moodustasid garnisoni revolutsiooniliselt meelestatud liikmed ning Venemaalt saabunud tööjõud. Naissaare vabariik lakkas olemast vahetult enne Saksa okupatsioonivägede tulekut veebruaris 1918, mil saar tühjenes.

16. ja 17. veebruaril hakkasid sõjaväelased kõikjal: nii mere- kui maarindel positsioonidelt lahkuma. Sakslased maabusid Virtsus 20. veebruaril, kolm päeva hiljem võeti Tallinnas vastu evakueerimisotsus. Rannapatareidesse saadeti õhkimiskomandod, purustusaktsioon algas ööl vastu 24. veebruari ja kestis kuni ööni vastu 26. veebruari.

Naissaarel, kus garnisoni maju oli juba varem maha põletatud, toimisid minöörid teravmeelselt, ühendades paigaldatud lõhkelaengud olemasoleva telefonivõrgu kaudu detonaatoriga kesksadamas. Kuid kohalik metsavaht oli kohe mitu traati läbi lõiganud ja nii purunesid rohkem või vähem ainult patareid nr 5, 7, 9, 10b ja 11. Et plahvatused olid tõesti üheaegsed, seda meenutas kindluse kesklao ülem G. Fedorov. Ta lisas, et see vägev pauk „pani maapinna värisema 25 versta taha ja saarest kaugel põrusid aknad lahti“.

Suurupi

Suurupi ja Naissaare sõjaline ülesanne oli peaaegu ühine ning suurel määral teineteist toetav. Poolsaarele lähenevat vaenlast suutsid takistada Naissaare patareid nr 5, 6, 7, 8 ja 10b. Saarest läände jäävat akvatooriumi hoidsid omakorda tule all Suurupi kahurid. Väga olulist strateegilist ülesannet täitsid mõlemad: olla tähtsaim osa Peterburi merekaitse läbimatuks peetud kilbist. Pearõhk selles oli pandud kolmele 14″ patareile – kahele Naissaarel ja ühele Suurupis. Kuid ainuski nendest ei valminud.

Nii nagu Naissaare puhul, otsustati ehitada ka Suurupisse enne projekteeritud patareide lahinguvalmidust ajutine patarei. See aidanuks koos Naissaare lõunapatareiga riivistada läänepoolset ligipääsu Tallinnale, samuti kaitsta Suurupi randa. Nii ehitatigi Mäeranna küla juurde, rannajoonest umbes 50 m kaugusele poolsaare põhjakaldale pinnasvallidega lihtne positsioon neljale 75 mm kahurile (omavaheline kaugus 35 m). Kaugemal läänes oli ajutine helgiheitjapositsioon. Kui valmisid Suurupi patareid nr 2 ja 3, desarmeeriti ajutine patarei. Koristati ära ka prožektor.

Romanovite patarei, hiliseni nr 1 oli ette nähtud akvatooriumi tulistamiseks läänes kuni Paldiskini ja Pakri saarteni. Kõrgele klindineemikule, Suurupi ülemisest majakast lõunasse orienteeritud mõttelisele joonele kaevati kaks süvendit mõõtmetega 40×50 m, sügavusega 10 m. Kummagi ristkülikulise põhiplaaniga süvendi loodenurk oli ära lõigatud. Esimene kaevis paiknes tuletornist 300 m eemal, järgmiseni jäi 200 m. Kummassegi oli projekteeritud massiivsele betoonalusele toetuv soomustorn kahe 14″ kahuriga. Projektilt on asjatu otsida komandopunkti. Võiks arvata, et vastavaks ülesandeks kavatseti kohandada paksuseinaline majakas. Ometi räägib asjale vastu dokument, milles juttu 10 m pikkustest kaugusmõõdikutest – tuletorni ei oleks need kuidagi passinud.

Patarei juures otsustati lõpetada igasugused tööd alates kevadest 1916, kui sai selgeks nende relvastamise võimatus.

Patarei nr 2 pidi esialgse projekti kohaselt olema üsnagi primitiivne, ette nähtud kuuele 130 mm kahurile. Kui aga saavutati nõusolek osta Petrogradi kaitsesüsteemile 9,2″ kahureid USA firmalt „Bethlehem Steel“, siis leiti kahe nn. Ameerika patarei jaoks koht ka Imperaator Peeter Suure Merekindluses: üks Naissaarele, teine Suurupisse. Kõigiti ajakohane positsioon valmis kevadeks 1916. Helgiheitjavarjend asus suurtükialustest 300 m edelas, prožektor veeretati sealt rööbastel kaldaäärsele positsioonile. Tahtmatult kaldub mõte otsima seost 9,2″ patareide rajamise ning 14″ patareide (nr. 1 ja 8) mahakriipsutamise vahel.

1918. aastal viidi läbi õhkimisi, EW ajal taastatud rannapatareina nr 6 (4 x 234 mm). 1941. a õhiti kaks suurtükiblokki ja helgiheitja varjend.

Patareile nr 3 poolsaare põhjakaldal oli ette nähtud neli 130 mm kahurit, mis aga saabusid alles 1915. a. lõpuks. Varsti asendati need 6″ suurtükkidega, mis seisid varjatult betoonvarjendite kõrval. Komandopunkt oli patareist läänes, ida pool aga küündis merre sadamasild.

Patarei tulesektor kattis faarvaatri Naissaare ja mandri vahel. Seda ala valgustas kaks helgiheitjat. Üks peitus patareist mõnisada meetrit lääne pool massiivses, keldritega betoonvarjendis koos diiselelektrijaamaga. Sealt viis kaldapealsele positsioonile vagonetitee. Teine prožektor asus märksa kaugemal: Mäeranna ja Ilmandu küla juures, kõrge neemiku idaveerul.

Kõiki töid 2. ja 3. patarei juures ei jõutudki lõpetada.

EW ajal oli siin rannapatarei nr 9, 4 x 120 mm. Positsioon rekonstrueeriti, komandopunkti laeplatvormile valati väiksem tüsedaseinaline vaatlusruum, mille esikülje sisevooderdamiseks kasutati suurtükilaeva Lembit kahurikilpi. 1941. a augustis patarei purustati. Pärast sõda paigaldati samale positsioonile 3 x 127 mm USA päritolu suurtükkidega patarei, hiljem ehitati uued positsioonid 4 x 130 mm patareile ja tulejuhtimistorn (positsioonidest ca 400m läänes).

Pakri

Pakri regiooni patareisid tuleb vaadelda otseseimas seoses ehitamata jäänud 14″ patareidega nr 1 ja 8, millega jäi tulekatteta Pakri lähedane akvatoorium.

Nagu võib eeldada, järgneski vastavate tööde lõpetamisele korraldus varustada Pakri saared ja neem mitme vähema patareiga. Relvadena nähti ette 120 mm laevasuurtükke, 3″ välikahureid rataslafettidel (viimaseid sai õhutõrje vajadusteks upitada spetsiaalsetele aluspukkidele), aga ka äärmiselt aegunud 120-naelaseid kahureid.

On enam kui tõenäoline, et Pakri patareide sünnile andis ka tõuke Paldiski ootamatu tulistamine Saksa sõjalaevadelt suvel 1916 ning peakaotanute paanika. Projekt realiseerus siiski vaid osaliselt: patareisid jõuti ehitada ning relvastada ainult kaks.

Patarei nr 1b oli Pakri majakast 300 m põhja pool klindiäärel, kus raiuti paepinda neli süvendit; siseküljed kaeti prussidega, üles seati kolme kavatsetu asemel neli 120 mm kahurit. Primitiivsed varjendid olid toorprussidest. Komandopunkt kujutas enesest puistangvalli-tagust laudplatvormi. Ka suurtükkide ees olid vallid. Tsementi oli kasutatud minimaalselt.

Patareid nr 3b Väike-Pakri saarele hakati rajama alles suvel 1917. See relvastati plaanis ette nähtud kahe 3″ jalaväesuurtüki asemel kolme 120 mm kahuriga. Komandopunkt oli sama lihtne nagu patareis nr 1b, laskemoona jaoks vaid üks palkidest varjend. Kõikjal oli kiirustamise ja lohakuse jälgi.

Üldsegi ei asutud ehitama patareid nr 2b Suur-Pakri saarele. Pakri patareid allusid Suurupi komandantuurile.

Aegna

Tallinna – Porkkala liini kaitsmisel oli Aegnal küll teisejärguline, ent sugugi mitte väike tähtsus. Kui vastane oleks suutnud viia rivist välja Naissaare patareid, siis oleks tal kohe järgmiseks tulnud tegemist teha Aegna 12″ kahurite tulega. Need kuulusid nimelt samuti Soome lahe riivistussüsteemi. Peale selle oli Aegna ülesanne kaitsta Tallinna lahte, eriti just koostöös Naissaare idakalda patareiga. Ja veel: kui vaenulikul laevastikul oleks õnnestunud Tallinna – Porkkala liin läbi murda ja alustada, ütleme, dessantoperatsioone Muuga lahes, siis suutnuks Aegna 12″ patarei võtta sealse ohustatud piirkonna tule alla.

Ka Aegna vajas kaitset ajaks, mil käis projektikohaste patareide ehitamine. Vastav ülesanne lasus ajutisel patareil, mille positsioon sai valmis ja relvastati nelja 120 mm kahuriga 1914. a. hilissügisel. Tegemist oli kõrge sirge liivavalliga rannamadalikul Punakivikari kohal, mille front oli suunatud läände. Tulesektor hõlmas mere kuni Naissaareni. Komandopunkt oli primitiivne: prussvooderdisega liivakuhjatis mõniteist meetrit keskmistest kahuritest tagapool. Lisagem, et prusse oli kasutatud ka suurtükipesade vooderdamiseks.

Aleksander Nevski patareid, hilisemat nr 15, hakati ehitama saare põhjaranda Tagamaa ja Sameliku soo vahele suhteliselt hilja, alles 1915. a. Kerkis võimas betoonrajatis pikkusega 200 m, mille kummaski otsas seisis alusehitisel soomustorn kahe 12″ kahuriga. Nende vahele jäi soomuskupliga komandopunkt. Patarei ruumid paiknesid kahel korrusel, veelgi sügavamal kulges avar ühenduskoridor. Soomustornid pöörlesid koos oma silinderja kolmekorruselise alaosaga, mis jäi põhiehitise varju, suurtel kuullaagritel – osalt toetuvalt (soomustorn kahuritega), osalt rippasendis (laskemoona- ja meeskonnaruumid). Diiselelektrijaam asus komandopunkti all. Tuleks märkida, et idapoolsed suurtükid olid kõrgemal läänepoolsetest (vastav betoonehitis ulatus 15 meetrini merepinnast), mis võimaldas nendest tuld anda ka läände – üle teise soomustorni. Relvastamine lõpetati 1917. a. Kummatigi ei vastanud patarei ehituslikust küljest veel projektile: betoonkehandit varjavad liivamassid jäid kuhjamata.

Lasti õhku 1918, EW ajal taastati. 1941 purustati uuesti.

Patarei nr 14 ehitamine saare lääneranda läks ruttu, betoonehitised valmisid 1915. a. Küll aga venis vajalike relvade tulek, nii et lahinguvalmidusest võis raporteerida alles järgmisel sügisel. Ka ei lahenenud projekt selle algkujul. Nimelt oli kavatsetud üles seada kuus 130 mm kahurit, aga ümber tehtud ehitusplaan nägi ette nelja. Iga relva jaoks oli omaette terviklikult varustatud betoonpositsioon varjendiga meeskonna ja laskemoona jaoks. Varjend, mis paiknes suurtüki ees, moodustas ühtlasi rinnatisetaolise kaitse. Suurtükist teiseni oli 40 m. Komandopunkt, samuti tugev betoonehitis ruumidega all ja vaatlusplatvormiga lael, asus põhjapoolseimast kahurist kirde pool (seega mitte ühel sirgel suurtükkidega). Platvormi rinnatises on kolm 1,45 m kõrgust nišši: keskmist sai kasutada kaugusmõõdiku tarvis, äärmistes olid tuld juhtiv ohvitser ja allohvitser nurgamõõdikuga. Platvormile pääses metalltrepi abil piki välisseina tagaosa. Käsitletav patarei ehitati vahetult ajutise positsiooni taha. Kohe kui uus sai valmis, desarmeeriti esialgne. 1918. aastal patareid ei lõhatud, kuid eemaldati relvad.

EW algusaastatel rannapatarei nr 3. Õhiti Punaarmee garnisoni lahkumisel 29. aug. 1941. (battal.ee andmetel purustati 1941.a augustis ainult suurtükid, teistkordselt purustasid 10,5 cm suurtükkidega taasrelvastatud patarei 1944. a septembris taganevad saksa väed).

Nii patareil nr 14 kui ka nr 15 oli loomulikult oma helgiheitja. Esimene asus suurtükipositsioonist märgatavalt lõuna pool, Talneeme otsas. Rannast paarikümne meetri kaugusel olid jõujaam ning prožektorikuur, sealt kivimuulile lükati prožektor vagonettalusel. Patarei nr 15 helgiheitjat ei hoitud puust varjualuses nagu eelmist, siin oli ehitatud mitme meetri paksuse laega betoonvarjend, kus asus ka diiselelektrijaam. Ehitis oli patareist kaugemal läänes, sealt toimetati prožektor mööda rööbasteed positsioonile Kurikneeme otsa.

Keskkomandopunkti saarel ei olnud, tõenäoliselt toimusid vaatlused kusagilt primitiivsest palksõrestiktornist. Nagu Naissaarel ja Suurupis, oli siingi barakke, söökla jne. Ühendust mandriga peeti meritsi, selleks oli ehitatud sadamasild.

Kakumäe

Patarei nr 4 asukoht Kakumäe neeme tipus viitab selgesti ülesandele riivistada koos Naissaare patareiga nr 5 nende vaheline väin.

Patarei valmis kas 1913. a. lõpul või 1914. a. kevadel ja oli esialgu relvastatud nelja 120 mm kahuriga, mis loovutatud ajutiselt laevastiku varudest. Vastavalt 1914. a. plaanile asendati need 130-millimeetristega. Kuid valmimine ei tähendanud ometigi kõikide tööde lõppemist: veel 1915. a. oli tegemata betoonlagi komandopunktile. Lõplikult jõuti ühele poole järgmise aasta suvel. Kahurialused varjendi ja rinnatisega asusid üksteisest 35 m kaugusel samal sirgel. Idapoolsest veel 65 m edasi oli komandopunkt. Kirdepoolsesse kaldajärsakusse rajati helgiheitja varjend koos positsiooniga, sellest piki kaldajoont 120 m kagu poole jõujaama varjend.

Raudteeühendust Kakumäega ei olnud, küll aga ehitati patareini Rannamõisa teelt sirge munakivitee.

Patarei õhiti osaliselt 1918 veebruaris.

Paljassaare

Koos Miiduranna patareiga moodustas Suur-Paljassaare loodeotsas asuv patarei nr 12 mereväebaasi viimse kaitseliini, Tallinna reidi riivistava positsiooni. Kummatigi oli sel teinegi ülesanne: koostöö Kakumäe patarei ja Naissaare patareiga nr 5 sealse faarvaatri tule alla võtmisel.

Aruandes 1915. a. kohta on mainitud, et positsioon on, peale mõne vähemolulise töö, juba valmis, ent nelja 130 mm kahurit ei ole ikka veel saadud. Vastavad alused (betoonisse valatud tüvikoonuselised raudtumbad) seisid 50-meetriste vahedega ühel sirgel, rannajoonest ligi 150-m kaugusel. Ka siin oli suurtükialuse ees paiknev varjend (meeskonnale ja laskemoonale) ühtaegu varje kahurile. Komandopunkt, millel teatav sarnasus Aegna patarei nr 14 omaga, oli edelapoolsest suurtükipositsioonist umbkaudu 50 m kaugemal ning asendijoonest natuke tagapool. Patarei juurest poolsaare idakaldale sadamasillani kulges kitsarööpmeline raudteeliin.

Helgiheitja seisis ühes kahediislilise jõujaamaga kivihoones Väike-Paljassaare põhjatipus, positsioon asus samas kõrval. Neid kaitses kaks lääneküljele laotud müüri: välimisel kõrgust 5 ja pikkust 40 m, sisemisel vastavalt 3 ja 60 m, kumbki meeter paks. Vastu välismüüri ja mõlema vahele oli kuhjatud tüse kruusavall. Hiljem paigaldati teine helgiheitja sadamasilla kõrvale. Ka relvad saabusid.

battal.ee andmetel relvastati ainult õhutõrjepositsioonid, 130 mm suurtükid ei jõudnudki kohale).

Viimsi poolsaar

Patarei nr 13, mis kaitses Tallinna reidi, asus kõrgendikul Miidurannas. Aruandes 1915. aasta kohta leidub teave, mille kohaselt seal oli lahinguvalmis neli 130 mm kahurit. Suurtükid asusid ühel sirgel ja kinnitusid nagu Paljassaarelgi raudtumbadele. Identne oli samuti kahuri asend varjendi suhtes. Komandopunkt patarei põhjatiival toetus kõrgendiku mandripoolsele järsule kallakule, evides seetõttu varjatud ruume küllaltki sügaval vaatlusplatvormi all. Viimane omakorda kerkis ümbritsevast maapinnast vaid minimaalselt nagu mitmes teiseski vähemakaliibrilises rannapatareis. Siin koosnes see kahest sektsioonist: suurem nn. komandandiplatvorm ja kõrval väiksem, kaugusmõõdikuga. Patarei kahurid asetsesid üksteisest vaevalt paarikümne meetri kaugusel.

Mõningatel dokumentaalsetel andmetel olid 130 mm suurtükid vähemalt 1918. a. alguseks asendatud 120 millimeetristega. Helgiheitjaid kuulus patarei juurde kaks: üks seisis rannaastangul positsioonist kagus, teine aga põhja pool üle väikese lahe.

Märkigem veel, et tolleaegses trükisõnas on paaril korral kasutatud Miiduranna patarei kohta nimetust Петровское укрепление на полуострове Вимс (Peetrikindlustus Viimsi poolsaarel). See tulenes rahvamälust: samas oli olnud 1727. a. rajatud kants, mille ehitamise idee pärines tsaarilt. Säilmed hävisid seoses käsitletud patarei ehitamisega.

Patarei kahurid purustati veebruaris 1918. 1922. aastal võeti patarei uuesti kasutusele ja sai tähiseks rannapatarei nr 7. Esialgu üritati siia paigaldada Merikülast toodud 6-tolliseid kahureid, aga see ei õnnestunud. Lõpuks paigaldati 1926. aastal kolm 120 mm Vickers kahurit. Kuni Teise maailmasõjani oli Miiduranna rannapatarei reservis, alalisse meeskonda kuulus üks üleajateenijast allohvitser ja neli ajateenijat. 1940. aasta sügisel asendati 120 mm kahurid Nõukogude päritolu 100 mm kahuritega. Samuti kuulus see patarei sama aasta sügisest Balti laevastiku 94. üksikusse rannakaitse suurtükidivisjoni ja uueks numbriks sai ta 185. 28. augustil 1941 Miiduranna patarei õhiti.

Realiseerimata kavatsused. Vastavalt 1912. a. üldprojektile oli Viimsi poolsaare tippu (kohta ei täpsustatud) ette nähtud patarei kaheksa 11″ mortiiriga. Kavatsuse tühistas uus projekt 1914. aastast. Selle asemel taheti nüüd rajada kolm patareid. Miiduranna omast on ülalpool räägitud. Üldse aga ei asutud ehitama patareid nr 16 Leppneemes (kuus 130 mm kahurit) ega patareid nr 17 Tammneemes (neli 8″ suurtükki). Nende laskesektorid olid suunatud Muuga lahele ning faarvaatrile Prangli suunas. Järelikult oli tegemist n.-ö. tagalakaitsega, dessantide tõkestamisega. Leppneeme rannajärsakule paigaldati siiski üks helgiheitja.

Laskemoonalaod

Peale lokaalsete laskemoonaladude patareide lähedal vajati loomulikult mahukat keskladu nii rannakaitse kui ka laevastiku tarbeks. Esmalt kavatseti see rajada Suur-Paljassaarele, mida arvati olevat lihtne valvata. Siis taibati ohtu: merelähedased ja hästi nähtavad laohooned olnuksid vastase eskaadritele hea sihtmärk. Kaalumisele võeti teine variant, mille oli välja töötanud sõjaväeinsener Tarnovski: kaevata tunnellaod kas Lasnamäe paekaldasse Kadrioru ja Varsaallika vahel, Nõmmele Mustamäe järsakusse või Viimsi paelava alla. Valiti esimene võimalus ning esimesed neli proovitunnelit pikkusega kuni 30 m raiuti klinti praeguse Purde tee tõusu ja Maarjamäe vahel. Mingil põhjusel seal tööd ei jätkatud.

Lõplikuks paigaks kujunes paekallas Kadaka külast Tabasaluni. Umbes 10-meetrise kihi alla otsustati kaevata (lõhata) U-kujulised tunnelid kõrgusega 7 m, põrandalaiusega 9 m ja pikkusega 200 m. Niisuguse tagant ühendatud tunnelipaari väljapääsud kaldas olid teineteisest 50 m kaugusel. Igas tunnelis pidi olema kõrvuti kaks vagonetiteed. Lamedat gooti võlvi meenutavate lagede-seinte 0,9 m paksust kivivooderdist pidi niisketest kihtidest eraldama plekkisolatsioon.

Jäänuseid algsest vooderdisest on võimalik vaadelda tunneli nr 2 varemetel.

Nõrgvee ärastussüsteem oli ratsionaalne. Transpordiks rajati eraldi raudteeharu, mis Rahumäe kalmistu lähistel ühines sõjasadama suunas kulgeva kindluseraudteeliiniga.

Üha muutuv olukord mõjutas ka tunneliehituskavasid. Esialgu oli projektis ette näinud 33–39 U-tunnelit 100–150 meetriste vahedega, otsustati teha 36. Finantside kärpimine tõi kaasa objektide arvu vähendamise 15-ni. Varakevadel 1916 alustati vastavates kohtades klindiesise puhastamist: eemaldati puud-põõsad ja varisenud paas. Sama aasta 10. novembril tõmmati projekti taas kokku, mis tähendas kõigest kuue tunneli kaevamist Kadaka tee tolleaegsest tõusust kuni Paldiski maantee lähisteni.

Siis äkki osutus, et ehituseelarve on Tallinnas kaduma läinud. Petrogradist leiti ometi reservressursse. Selleks ajaks aga, mil nende eraldamisest teatati, olid vajalikud dokumendid kusagilt välja ilmunud. Kummatigi ei vastanud need enam hetkeseisule, sest hinnad ja palgad olid vahepeal tunduvalt tõusnud.

Põhiliste tööde algus lükkus nii varakevadeni 1917. Esialgu ei olnud midagi ette heita: juba 19. juuniks oli kive välja murtud 46%, vooderdist ehitatud 15% ja drenaaži rajatud kuni 70% plaanist. Lisaks muidki tegemisi nagu raudteesüvend klindi jalal, barakiehitus paekaldal jne. Tunnelit nr 3 võis juba kasutada ehitajate ajutise lõhkeainelaona. Samal ajal olid tunnelid nr 5 ja 6 alles algjärgus (numeratsioon algas Kadaka tee poolt). Kõrgem võim nõudis kiirustamist, sest „kui me ei jõua valmis 6–8 kuuga, siis pole meil neid ladusid ehk enam tarviski!“. Leiti, et töö tunnelite nr 5 ja 6 juures võiks hoopiski pooleli jätta.

Nädal hiljem, 27. juunil 1917 lakkas kogu objektil igasugune tegevus. Seda põhjustas rahapuudus. Kirjavahetuses on viidatud Ajutise Valitsuse vastavale hoiatusele, milles juba märtsis juhiti tähelepanu tunnelipaaride mõttetusele. Nüüd algas vägikaikavedu ladude edasise saatuse asjus. Vahepeal oli sõjalaevastik saanud ühe enam-vähem valminud tunnelipaari oma käsutusse ja nõudis 28. juunil Mereministeeriumi kaudu kahte lisaks – need olid tunnelid nr 1–3. Sinna kavatseti paigutada mereväeartilleeria varud. Kohe lisandus soov, et merejõududele antaks üle ka pooleldi valminud tunnel nr 4, mis sobivat ligikaudu 2500 meremiini hoidmiseks.

Mereväelaste mure oli enam kui põhjendatud. Balti Laevastiku Staabi ettekandes Mereministeeriumile 28. septembrist 1917 on öeldud: „Tallinnas on kõik miinid ja torpeedod kaubasadamas lageda taeva all.“ Tõsi: ohtlikud varud paiknesid Siimeoni kiriku juurest kitsarööpmelise raudtee Tallinn-Sadama jaamani. Suurtükilaskemoona kõrval seisid torpeedod ja miinid, samas lähedal kaubavagunites dünamiit. Ainult väike kogus oli katuse all – kui nii võis nimetada lagunenud hobusetalle ja kuure.

Probleem põhjustas ägedaid ametkondadevahelisi vaidlusi. Tööde lõpetamise poolt olid nii kindluse staap kui ka kindluse nõukogu. Viidati revolutsioonilisele situatsioonile ja loobuti plaaniülesandest tunnelid valmis ehitada kevadeks 1918. Mereministeeriumi kirjas 13. augustist nõustuti töö katkestamisega tunnelis nr 4. See katkes teisteski, kuid alles hilissügisel.

Selleks ajaks, nagu selgub ohtratest kirjakatketest ja kunagistest vaatlustest, oli tunnelipaarides nr 1–3 vooderdis seintel-lagedel enamvähem olemas, ent põrandad viimistlemata. nr 4 juures oli toime tuldud n.-ö. toortöödega, aga vooderdamiseni polnud jõutud. nr 5 ja 6 seisid algjärgus: oli sooritatud lõhkamisi, kuid mitte kogu sügavuses.

Punakaardi pagemisel Tallinnast 1918. a veebruaris lasti tunnelid 1, 2, 3, 5 ja 6 osaliselt õhku. EW päevil tunneleid ei taastatud. Pärast Teist maailmasõda ehitati tunnelite 1 ja 3 ette betoonist kaarjate külgkoridoridega sissepääsehitised, betoneeriti lagi ja põrandad, rajati nõrgvee äravooludrenaaž. Tunnel 1 jäi sileda põrandaga, tunnelis 3 on betoonalused torpeedode ladustamise stellaažide tarbeks. Maas olid vagonetirööpad. Kaks tunnelit moodustasid koos 1940.-1950. aastatel rajatud laskemoonaladudega NSV Liidu Mereväe laskemoonalao nr 685, nn „10. kilomeeter“või „artbaza“.

Maarinne

Keiser Nikolai II kinnitas Tallinna maarinde (сухопутный фронт) projekti 29. jaanuaril 1913. Rinde ulatus määrati esialgu kindlaks rannapatareide paiknemisega: territooriumi diameeter umbes 45 versta, kaugus linna keskmest 10–11 versta. Kohati oli seda vähemgi, näiteks Pääsküla raba ääres praeguse Pihlaka tänava juures. Rinne ei kujutanud enesest pidevat kaitserajatiste jada. Ette oli nähtud kümme põhipositsiooni (укрепленные группы) fortide, suurte betoonvarjendite ja neid ühendavate tunnelitega, patareide ja kasarmulinnakutega. Põhipositsioonide vahelõikudesse oli projekteeritud üheksa kindlustatud punkti (укрепленные точки), mida iseloomustasid väikesed, sageli puidust varjendid, kaitse- ja ühenduskraavid. Viimaste puhul tuli arvestada sedagi, et mõned kindlustatud punktid paiknesid madalatel rabasaartel või sooservadel – siis kaevikuid ei kaevatud, vaid pinnas kuhjati ümber kõrge laudvooderdise. Kindlustatud punkte kavatseti hakata rajama alles 1918. a., põhipositsioone juba aastal 1913. Inseneri- võrgud, traattõkked, kaevikute soomuskilbid ja helgiheitjad pidid olema paigaldatud hiljemalt 1917. aastaks.

Esialgse perspektiivplaani kohaselt kavatseti 1913. a. lõpuks paigaldada maarindele 90 suurtükki ning järgmisel aastal tõsta nende koguhulk 214-le (konkreetselt on mainitud fortidesse paigaldatavaid kahtteistkümmet 3″ soomustornikahurit). Raskekuulipildujate arv pidi suurenema vastavalt 62-lt 100-le. Eeldati, et kui maarinne saavutab 1916. aastaks lahinguvalmiduse, siis oleksid positsioonidel 408 suurtükki, 164 raskekuulipildujat, 18 helgiheitjat diameetriga 150 cm ja 84 läbimõõduga 40 cm.

Enne kui jätkata, olgu juhitud tähelepanu projekteerijate hoolimatusele. Nimelt moodustas I ja II sektori piiri Kodasema küla asukohta planeeritud vastupanupositsioon. Tegemist on suhteliselt madala paigaga Vääna jõe paremkaldal, millest umbes 2 km lõuna pool kerkib Vääna-Posti kõrgendik. Viimane oma asendilt lausa valitseb ümbruskonna, selle hulgas ka Vääna lameda jõeoru üle koos Kodasemaga. Seega osutus projekt antud olukorras taktikaliseks nonsensiks. Nähtavasti ei olnud ükski fortifikatsiooniinsener kohapeal käinud ega olukorraga tutvunud, ka vist mitte süüvinud kartograafilistesse andmetesse.

Kindluse ehitusosakond reageeris säärasele kriitiliseks kujuneda võivale veale resolutsiooniga: „Kindlustatud punktil nr 4 Kodasemas ei saa olla mingit tähtsust. Jätta selle ala kindlustamine ja viia töö üle Peetrimõisa kõrgendikule!“ Miks esialgu vastupanupositsioonina projekteeritud Kodasema siin vaid kindlustatud punktina mainimist leiab, ei ole arusaadav. Veel selgituseks: Peetrimõisa ja Vääna-Posti on ühe paiga kaks nime.

Kohe kui sõda oli alanud, otsustati suunata eelkõige tähelepanu kolmele regioonile: a) Rannamõisa koos Harku-lähedase tiivaga; b) Vääna-Posti; c) Lehmja ja Saue ala. Sellal töötas maarinde ehitusel ligi 3000 inimest.

Üha enam tekitas muret eelarveliste kulutuste kasv. Kõnelemata hindade tõusust põhjustasid seda mitmesugused uued otsused. Näiteks võeti kavasse loobuda lihtsamate suurtükkide ostust ja muretseda ajakohasemaid (lisaväljaminek 15%), anti korraldus projekteerida rohkem betoonkaitserajatisi ja tunneleid (lisakulu kuni 40%). Kui fortide jaoks määratud 3″ tornkahurid olid enne sõda maksnud 100 000 rbl. tükk, siis nõuti 1915. a. juba 250 000. Aga ostma pidi ka õhutõrjerelvi, mis sõja eel mõttetusena oli tundunud, jne.

Sõjaolukorras tuli üha enam ette organisatoorseid häireid, mis viitasid juhtkonna võimetusele. Kujuka pildi annab raskerelvade hankimine, kus ilmneva korralageduse üle kurtis kindluse komandant A. Gerassimov oma raportis Merevägede Staabile 25. augustist 1915. Ikka veel ei olnud kohale jõudnud 12″ kahurid maarinde jaoks – „aga mida meil on vastu seada, kui sakslased peaksid siia jõudma ning oma 16″ haubitsad kasutusele võtma?“. Vastuseks kirjutati Peterburist, et monitoride ehitamine Musta mere laevastikule olevat lõpetatud ja nendele määratud 12″ kahurid saadetavat otsemaid Läänemere rannakaitse tarbeks. Mõne aja pärast viidati transpordiraskustele. Siis tuli kiri, milles mainiti maarinde jaoks lähetatavat viit 12″ suurtükki. Sõnumi tühistas telegramm 16. novembrist: relvad olevat lõpuks Petrogradi jõudnud, ent need suunatavat Soomemaale Ahvenamaa ja põikpositsioonile. Päev hiljem sai komandant telegrammi: „Neli kahurit siiski Tallinnale“. Ometi jäid need tulemata. Enam Musta mere äärsetest saadetistest ei räägitud, selle asemel avaldati lootust saada vajalikud relvad mingisuguselt polügoonilt ja lahingulaevalt „Aleksander III“. Seejuures varustatavat eelkõige Ahvenamaa positsiooni ning alles teises järjekorras Imperaator Peeter Suure Merekindlust. Määratud ajal sõitis Petrogradi poole relvi vastu võtma meresuurtükiväeohvitser. Ta käik osutus tagajärjetuks.

Õnneks saadi relvi sõjasaagina. Tallinnast 15. septembril 1915 saadetud raporti kohaselt oli kohale jõudnud 23 austerlastelt ja 23 sakslastelt võetud suurtükki. Need olid 9″ rannakaitse- ja 8″ kindlusemortiirid, 240 mm jaapani kahurid ja mortiirid, 6″ välimortiirid, 150 mm saksa ja austria haubitsad, 120 mm austria soomustläbistavad kahurid, 105 mm jaapani kahurid, 100 mm saksa haubitsad, 90 mm austria ja saksa kahurid ning 76,5 mm austria kahurid. Paraku puudus vajalik laskemoon, mida paluti keskusest. Kas säärast suurevalikulist nõudmist ka täita jõuti, ei ole teada.

Andmed 1915. a. lõpust väidavad, et maarindel oli lahinguvalmis 30 patareid, jätkus 12 ehitamine ning ülejäänud 21 jaoks valmistati ette ehitusplatse.

Maarinde edasinihutamine 1915. aastal

Ebameeldiv fakt ilmnes 1915. a. lõpu lähenedes: Imperaator Peeter Suure Merekindluse maarinde front kulges lubamatult lähedal tähtsatele (ja ühtlasi ohtlikele) objektidele: näiteks maarinde lahingumoonaladudest Männikul kuni sealt lõuna pool kulgeva kaevikuteliinini oli vaevalt kilomeeter! Mida see tähendanuks ekstreemses olukorras, on kirjeldusetagi aimatav. Ilmnes, et ladude projekteerimisega oli ametis olnud üks inseneride rühm, maarindega tegelnud teised. Laod olid ehitatud Pääsküla raba kõrgele liivakaldale paralleelselt kitsarööpmelise Pärnu raudteega. Kompleks koosnes tüsedaseinalistest kivihoonetest, millest igaüht ümbritses kõrge liivavall. Meeskond elas territooriumist lõuna pool linnakus – järelikult veelgi lähemal eesliinile. Sealtsamast, muide, pöördus raudteeharu lao juurde.

1915. a. lõpul anti Petrogradist korraldus asuda sedamaid eesliini 2–4 versta võrra kaugemale nihutama. See tähendas aga uusi kaitserajatisi ning järelikult tohutuid kulutusi. Ainsaks lohutuseks oli asjaolu, et mahajäetud sektoreid võis tarvidusel kasutada varupositsioonidena. Tõenäoliselt peitus käsu olulisim ja üldine tagapõhi sakslaste kaugelaskesuurtükkide kiires arengus, Männiku juhtumit aga tuleks tõlgendada kui lõplikku stiimulit.

Tallinna kindluseehitajad, saanud ülalmainitud käsu, otsustasid täiustada positsioone nr 1, 2 ja 3 uute rajatistega, välja ehitada täiesti uued positsioonid Türisalu ja Tõlinõmme vahel ning Humalas, samuti üks kindlustatud punkt Vahikülasse. Siingi suunati nüüd tähelepanu itta. Seal, III sektoris, planeeriti kaitsekomplekse Rae ja Loo alal, eesliini Lagedi – Jüri – Lehmja regioonis jne. Tekkisid uued mõisted nagu Viimsi ja Lasnamäe positsioon (viimases mainitakse kahe raskesuurtükiga patareid klindil Hundikuristiku kõrval). Kuludeks määrati 1916. a. peale 6 514 570 rbl., sellest kindluseehitustööks Sakus 738 000 rbl., Venekülas 1 156 000 rbl., Saustis 1 136 500 rbl. jne.

Detailprojektid kinnitati hiljem, näiteks Lehmja–Rae piirkonna rajatiste kohta alles 1916. a.

Varjendid

Heino Gustavson on terminite üle arutledes jõudnud järeldusele, et sobivaim termin nende kirjeldamisel oleks blindaaž. Tänapäeva kirjeldustes jäädakse nii eesti- kui ka venekeelsetes allikates termini „varjend“ juurde. Oleme vastavalt redigeerinud Gustavsoni originaalteksti.

Varjendid moodustavad kaitsesüsteemi olulise komponendi, mis säästab inimressursse ja järelikult võitlusvõimet. Ja viimast mitte üksnes materiaalses (orgaanilises), vaid ka vaimses mõttes (psüühiline seisund lahingus ja selle eel).

Suhteliselt suuremahulised varjendid olid projekteeritud põhiliselt maarinde I ja II sektorisse, vähemal määral III-sse. Viimases lõigus kavatseti rajada koguni 500 meest mahutavaid pataljonivarjendeid. Kuni 120 mehele mõeldud rooduvarjenditest valmis Vääna-Vitil 1, Humalas 3, Vääna-Postil 5, Allikul 1, Pääskülas 6 ja Rael 1. Lisaks eriotstarbeline kahevarjendiline staabikompleks Vääna-Vitil. Kuid ükski neist ei saanud lõppviimistlust. Mitmel pool võib kohata süvendeid, kus ehitust ei jõutud alustada.

Rooduvarjendite fassaadi pikkus kõigub 25–41 m vahel, ehitise laius on tavaliselt 9 m. Betoonlagi on 2,5–3,6 m paks ja sama kõrged on tavaliselt siseruumid. Fassaadi ette 5,5 m laiusesse süvendisse laskub mõlemalt poolt kaldtee. Kehandi ja süvendiseina vahe on enamasti täidetud puistematerjaliga, mille väljavarisemise vältimiseks laoti fassaadi kõrvale kivimüür. Varjendi lagi kerkis ümbritsevast maapinnast minimaalselt. See oli kaetud veekindla kihiga (asfalteeritud tõrvapapp), millele laotatud mulda ja istutatud muru. Kaitsmaks fassaadi märgumise eest, kinnitati selle ülaservale kitsuke varikatus.

Sissepääsud olid ehitatud arvestusega, et sealt ei lendaks otsesuunas sisse mürsukilde ega püssikuule. Aknaavade (loomulikult üksnes fassaadis) arv ning asupaik oli eri rajatistel varieeruv. Nagu uksed, olid ka aknaluugid ja -piidad tugevast rauast. Plekk-korstnad sirutusid välja läbi katuseavade, mõnel puhul aga olid kinnitatud fassaadi külge.

Ruumipaigutuses valitses põhimõte, mille kohaselt koridor kulges varjendi rindepoolses servas. Ehitis oli kanaliseeritud, oli olemas käimla (enamasti mitmeauguline). Siin-seal seintes on ikooni- ja raudahjunišše. Siselaed toetusid sirgetele või kaarjatele I- või T-raudtaladele.

Siselagede peale oli valatud 15-20 cm asfaldikiht. Selle otstarve oli amortiseerida mürsutabamuste lööke. Aegade jooksul on enamikes rooduvarjendites metall-laed rüüstajate poolt välja lõigatud ja asfaldikihid selle tagajärjel põrandale varisenud.

Ühendustunnelisse pääses tagaseina kaudu või varjendi otsast. Mõnel rooduvarjendil oli varuväljapääs otsaseina ülaosas. Muide, tüüpprojekte ei kasutatud, iga rajatis erines teisest mõnevõrra.

Jao- ning rühmavarjendid, vastavalt 10 ja 40 mehele, moodustasid kaevikuliinide koostisosa. Ehitusmaterjaliks oli betoon või puit, harvemini looduslikud kivid. Aknad puudusid, laes oli korstnaava.

Ehituslikult valati jao- ja rühmavarjendeis betoonlagi palklae peale. Sellise konstruktsiooni eesmärgiks oli samuti mürsutabamuse löögi amortiseerimine. Mõnes varjendis lõigati palklagi eesti-aja alguses tarbepuiduks välja, teistes on palgid möödunud saja aastaga kõdunenud ja betoonlaed hakkavad tasapisi kokku varisema.

Varjendite juurde kuulusid ühendustunnelid, mis aga täies pikkuses ei valminud. Ka jäid nad vooderdiseta, välja arvatud paar erandit: Vääna-Viti staabivarjendi ja sellest tagapool paiknevat varjendit ühendav allmaakäik, kus vooderdatud osa pikkus 130 m, ning mõne meetri ulatuses üks tunneliots Pääsküla kaitsepositsioonil. Kõrgus vooderdiseta oli keskmiselt 2,8 ja laius 4 m.

Tunneliehitusel eraldunud kivirähk eemaldati kahel viisil: kas vagonettidega suudmeava kaudu klindiveerul või tõsteseadeldistega šurfidest. Väljatoimetatust moodustati pealt tasandatud puistangud. Siin tahaks juhtida tähelepanu rahva arvamusele, nagu olnuks Harku kandi ja Tallinna vahel pikk allmaaraudtee. Vanad jutud toetuvad vanaisade mälestustele, kes olid veel näinud tunnelites kulgevaid vagonetirööbastikke ja pidanud neid liiklusmagistraalideks.

Suuri varjendeid jõuti valmis ehitada kokku 20 (sh ka Vääna-Viti ühendkomandokeskus). Süvendeid varjendite tarbeks jõuti lisaks rajada samuti 20. Rikutud veerežiimist tulenevalt on veega täitunud rooduvarjendeid 5. Osaliselt purustatud on üks Pääsküla rooduvarjend. Tänapäeval on mitmed rooduvarjendid nahkhiirte talvitumispaigad ja ligipääs nendesse on piiratud.

I kaitsesektor

Positsioon nr 1 („A“) kujutas enesest teatavas mõttes ühendavat lüli mere- ja maarinde vahel. Seal asus vastav koordineeriv keskus, mida rahvasuus kindralite punkriks nimetati.

Tänapäeval on kasutusel nimetus Mere- ja maarinde ühendkomandokeskus.

Rajatis paikneb Vääna-Viti mõisakeskmest u 250 m lõuna pool, üsna klindi läheduses paekihtidesse raiutud süvendis. Varjendi laele, avarale vaatlusplatvormile, samuti alla sissepääsude juurde viivad mugavad laiad trepid. Sellest operatiivkeskusest suundub kitsas betoneeritud allmaakäik ligikaudu 250 m tagapool paiknevasse varjendisse, mis mõeldud staabiohvitseride eluruumide ja elektrijaama tarvis. Vältimaks võimalikku otsetulistamist, oli tunnel varustatud vahesein- sakkidega. Tagumisest varjendist algab põhja- ja loodesuunas hargnev, viimistlemata avar ühendustunnel. Kõikide positsiooni allmaakäikude kogupikkuseks on märgitud 470 sülda. Üks varjenditest on keskmest suhteliselt kaugel loodes, teisel pool Klooga maanteed rannikumadaliku astangu serval kulgeval eesliinil. See rooduvarjend on laeni vett täis valgunud. Lähedal on näha kaevikuid väikeste betoonvarjenditega. Samuti on kaitseliine Vääna ürgjõeoru serval. Ehitamata jäi fort staabivarjendist lääne pool kaldajärsakus, kaevata jõuti ainult süvend. Vahetult mõisa kõrvale seati üles 3″ õhutõrjepatarei.

battal.ee ei kinnita fordi ja õhutõrjepatarei kohta käivat infot.

Positsiooni nr 1 lähedale ehitati raudteeharu Sõrve – Suurupi liinilt. Huvi pakuvad omaaegsed kivipurustialused, millest üks on säilinud alumise varjendi juures, teine mõisast veidi kagu pool. Mõlema ülaosas on alles agregaadi kinnituspoldid.

Positsioon nr 2 („Б“) Liikva ümbruses Vääna klindilahe madalal kagukaldal jäi samuti välja ehitamata. Valmisid kaevikud väikeste betoonvarjenditega, nii mõnedki patareipositsioonid. Väänast Vitile suunduva tee tõusu lähedal metsas on liivapinnasesse kaevatud varjendisüvend. Positsioonile tuleb raudteeharu.

Positsioon nr 3 („B“) paiknes liivasel alal Liikva, Vatsla ja Sõrve vahel, kus kunagised luited pakkusid sobivaid kohti kaevikuile ja varjendeile (viimased ehitati seal enamasti palkidest). Rooduvarjendite jaoks kaevati kolm suurt süvendit, mis nüüdseks vett täis valgunud. Valmis sai 8 alust vähemakaliibrilistele jalaväesuurtükkidele ja 5 raskekahuritele. Positsiooni pidi eriti arvestatavaks muutma kaks forti: üks Sõrve jaama ligidal (koos kaugelaskesuurtükkidega Suurupi kaitseks), teine Ilmandu külas. Kummagi ehitamist ei alustatud.

battal.ee ei kinnita nende fortide kohta käivat infot.

Positsiooni varustamine toimus peamiselt Vääna raudteeliinilt, kust algasid haruteed. Siin oleks mõttekas tutvustada üht ülalmainitud raskesuurtükialustest, mis moodustas tegelikult iseseisva positsiooni. Ainuke 12″ kahur seisis sõõrjas süvendis samakujulisel betoonalusel raadiusega ligi 9 m, olles sinna kinnitatud 24 cm kõrguste ja 6 cm diameetriga poltide abil. 20 m kaugemal oli betoonist laskemoonavarjend välismõõtmetega 7×15 m, mida kaitses pinnasevall. Positsiooni juurde tuli raudteeharu Vääna pealiinilt, samast möödus ka kindlusemaanteetamm (tee jäi lõpuni ehitamata).

Positsiooni nr 4 jäi mäletatavasti Kodasema küla juurde ehitamata ning selle asemele otsustati rajada positsioon sama järjekorranumbriga Vääna-Peetris. Uues asupaigas aga allutati vastavad kaitserajatised II kaitsesektorile.

I kaitsesektorisse planeeriti battal.ee andmetel fort nr 2 asukohaga Liikva külas.

Maarinde edasinihutamine, I kaitsesektor

Maarinde edasipaigutamine on eriti märgatav Vääna jõeoru osas, kus kaitserajatiste eesliin nihkus paremkaldalt vasakkalda klindialale.

Humala positsiooni projekt valmis suveks 1916. Ehitati kolm suurt varjendit, neist kaks Vääna jõeoru vasakkaldale ja üks Keila jõeoru paremkaldale. Hakati raiuma süvendit neljanda jaoks Humala mõisa härrastemaja juurde, kuid seda ei jõutud lõpetada. Ühendustunneleid rajati ligi 900 m. Osa neist ühendas omavahel varjendeid, osa jäi lõpetamata, umbseks. Vooderdis puudub. Ühes varjenditest oli diiselelektrijaam. Peamine kaevikuliin betoonvarjenditega kulgeb piki Keila jõeoru kõrget serva, kuid kaevikuid on ka eespool ja külgedel. Raudteeliin Humalasse tuli Väänast.

Positsioonil oli mitu patareid, varustatud betoonrajatistega. Neist ühe asukoht jääb üsna kaugele – Vääna ja Vääna-Posti vahelise maantee äärde, kus veel hiljuti oli moreenseljak. Kui kruus ära veeti, siis jäid meeskonnavarjendid püsti nagu suured putkad. Sinna paigaldatud haubitsaalused on kadunud.

Türisalu – Naage positsioon oli allutatud Humala positsiooni juhatusele. Vääna klindilahe paekaldasse ette nähtud varjenditest valmis ainult üks, Naage külas. Peale selle raiuti üks süvend Vääna raudteejaama lähedale, teine Türisalu juurde. Viimasest Naage pool algasid paekalda jalamilt madalad tunnelid, mille lage toetasid prussid. Dokumentides on neid nimetatud tunnelkasemattideks. Positsiooni eesliinikaevikud hõlmavad loopealse ja ulatuvad kohati üle Väänast Keila-Joale kulgeva maantee.

Maarinde I sektori ülevaatekaart. NB! Navigeerimine on raskendatud kuna autorid on kasutanud venekeelset 1980. a topokaarti ja tsaariaegseid slaavi transkribeeringus kohanimesid.

http://battal.ee/suhfront/karty/pervyi.html

II kaitsesektor

Positsiooni nr 4 („Г“) ehitamine Vääna-Postil kulges jõudsalt, kuid suur osa jäi lõpetamata. Keskuse moodustab Imperaator Peeter Suure Merekindluse suurim betoonvarjend (nr 1) paekõviku serva lõhatud süvendis. Põhiplaanilt nürinurkse ehitise 52 m pikkusel fassaadil on ikooninišš ja aastaarv 1917. Sissepääse on kaks. Idaotsas on kaks saalitaolist ruumi, neist üks üldkorrusel, teine selle all, kuhu viib järsk kaldkäik. Viimane laskub veel sügavamale, minnes üle horisontaalkäiguks varjendeid ühendava tunneli suunas. On veel neli väiksemat rooduvarjendit, neist pääseb käima vaid ühes (nr. 3, positsiooni edelaserval). Teised koos tunnelitega on vett täis. Ei funktsioneeri kuivendussüsteem, mille tunnel avaneb kõrgustiku põhjaserval. Kahte varjendit ei jõutud ehitama hakata, küll aga lõhati nende jaoks süvendid (praegu täitunud veega). Valmis positsiooni eesliin kaevikutega, mille vahel betoonist jaovarjendid ning välisuurtükipositsioonid. Kaugemale tahapoole rajati kindluspatareisid: haubitsapositsioon Vääna-Peetri–Saue tee lähedal, samuti mõned teised. Meeskonnalinnaku vundamendid on näha Paldiski maantee ja Pühaküla vahel. Raudteeliin kulges kohale Harkust.

Fort nr 5 kavatseti ehitada Harku ja Hüüru mõisa vahele Venekabelimäele jõe paremkaldal. Kuid projekt jäi paberile, välja arvatud 12″ haubitsapatarei rajamine Hüüru mõisa kõrvale. Seal oli neli platvormi rataslafettrelvadele ning neli mahukat varjendit nende kõrval. Positsioonini tuli raudteeharu. Kohe peab mainima, et fortide numbrid ei viita nende koguarvule. Igasuguste eksituste vältimiseks tähistati ühtses järjestuses läänest itta kõik maarinde positsioonid ja fordid.

battal.ee ei kinnita selle fordi kohta käivat infot.

Edasi Hüürust Pääskülani kulges Vääna jõe kallastel pikk kaevikuteliin üksikute patareipositsioonidega tagapool. Varjendid olid suurelt jaolt palkkonstruktsiooniga.

Positsiooni nr 6 keskus asus Pääsküla (Laagri) paekõvikul, kuhu ehitati 6 suurt varjendit, ühes neist diiselelektrijaam. Omavahel olid nad ühendatud viimistlemata tunnelitega kogupikkuses 1200 sülda. Ei alustatud seitsmenda varjendi ehitamist süvendis positsiooni keskel. Nõrgvee ärastamiseks olid omaette allmaakäigud. Kõrgendiku servadel oli kaevikuid ja positsioone välisuurtükkidele. Tagalasse jäi ühest 12″ kahurist koosnev patarei (praeguse aadressi järgi Olevi t. kõrval luiteharjade vahel, mida piiravad Põllu, Jannseni ja Künni t.). Betoonist suurtükialusel (raadius 8,9 m) on säilinud kinnituspoldid (kõrgus 24, diam. 6 cm), mööda selle serva kulges vagonetitee mürskude toomiseks raudteeharu juurest kahurini. Raudteeharu omakorda algas praeguselt Vabaduse puiesteelt, mille alla on nüüd jäänud kunagine raudteetamm. Suurtükialusest 25 m kaugusel oli paekivist laskemoonakelder, mis on praegu liiva all. See positsioon meenutab mõneti Vatsla samataolist.

Peale selle moodustasid osa kaitsepositsioonist nr 6 mitmed ulatuslikud kaevikuliinid väikeste varjenditega. Oks nendest liinidest sirutus Harku poole, teine kulges piki Pääsküla raba idakallast nüüdse Pihlaka tänavani. Viimane liin rajati arvestusega, et vaenlane võib ju ka raba kaudu linnale läheneda või põigata positsioonide taha.

Positsiooni nr 7 jaoks oli vähe ruumi, sest liivik Pääsküla raba ja Männiku raba vahel oli kitsas. Kaitseliin mitme kaevikurea ning betoonist rühmavarjenditega algas juba 100–150 m Männiku jaamast lõuna pool. Eesliin oli kilomeeter kaugemal. Raudtee ja Männiku raba vahelisel alal, praegusest jaamast paarsada meetrit põhja suunas, oli kahe 12″ suurtükiga patarei . Selle ette kaevati pikk ja lai tõkestuskraav (selle hilisem nimetus: Hassani tiik).

Patarei olemasolu ei ole teistest allikatest kinnitust saanud. Küll on Hassani tiigi vastas teisel pool Männiku teed metsatukas üksik suurtükimoona varjend 12×25 m, nähtav on ainult varjendi lagi.

Positsioon nr 8 hõlmas Raudalu ja Saire küla ala ning jagunes kaheks lõiguks: kindlustatud punktiks ,,E“ Männiku raba ja Viljandi maantee vahel ning „Ж“ maanteest idas. Neist esimest iseloomustasid peamiselt kaevikuliinid, teist ringkaitselised positsioonid. Puudusid suured varjendid ja betoonpositsioonid patareidele. Suurtükid olid neljakaupa lamedais süvendeis liivavallide taga. Üks kergepatarei oli ette nähtud Viljandi maantee tõkestamiseks otsesihtimisega (Luige lähedal). Oli olemas raudteeühendus Liiva jaamaga haruteed kaudu.

Maarinde edasinihutamine, II kaitsesektor

Positsiooni nr 4 („Г“) tugevdamiseks rajati Alliku positsioon, kuhu ehitati Paldiski maanteelt sirge tee. Kolmest planeeritud varjendist valmis ainult üks, teiste puhul süvenditest kaugemale ei jõutud (kõik kolm on vett täis valgunud). Neid kaitseb eestpoolt lai tõkestuskraav. Kaevikuliin varjenditega vastab projektile.

Tammemäe positsioon Saue ja Saku vahel Juuliku lähedal kujutas enesest positsiooni nr 6 (Pääskülas) eelkaitset. Haruraudtee toodi kohale Männiku ja Saku jaama vaheliselt lõigult. Kruusakõrgendikul asuvale positsioonile suudeti aga kaevata üksnes kaitsekraave, siis lõppesid Tallinna ümber kindlustustööd.

Saku positsioon sündis Männiku-esise positsiooni nr 7 kaugemale nihutamisel laskemoonaladudest. Eesliinikaevikud ulatusid peaaegu õlletehase töölisbarakkideni. Väga vähe oli betoonvarjendeid, enamik varjendeist oli palkidest. Soise pinnase tõttu valmis suur osa kaevikuist järgmiselt: maapinnale ehitati puitraketis, selle vastu kuhjati pinnas. Artilleeria tugevaima osa moodustas viie 240 mm jaapani mortiiriga patarei.

Nõmme (küla) positsioon moodustati seoses eesliini dislotseerimisega Saire regioonist lõuna poole. Nii esialgsel kui uuel positsioonil oli teatav sarnasus: kumbki paiknes kahel pool Viljandi maanteed, kummalgi oli ettenihutatud tõkestuspatarei maantee ääres (käesoleval puhul Nõmme küla – Saku tee ristmikust Vääna jõe pool), iseloomulik oli mitmerealine kaevikusüsteem puitvarjenditega. Nõmme küla juurde ehitati raudteeharu ning moodustati kindluseraudteejaam (Немме-Южное). Viimase lähedale kunagisele luitele ehitati betoonpositsioon kolmele 240 mm jaapani mortiirile. Kaitserajatisi oli Raudalu vallseljaku jõepoolses otsas ning vastu lääne pool laiuvat raba.

Sausti positsioon jäi suures osas välja ehitamata nagu eelmisedki kaks. On hajali ringkaitselisi kaevikusüsteeme jaovarjenditega. Dokumentides on mainitud viit raske- ja seitset kergesuurtükki.

Seoses II kaitsesektoriga peab mainima ka Keila kaitseliine. Peaaegu üheaegselt maarinde edasinihutamisega paigutati Keilasse väike väekontingent ülesandega julgestada I ja II kaitsesektori esist regiooni. Selleks ehitati ajutised barakid asulast väljapoole, kirikumõisa rehi muudeti leivatöökojaks. Keila lõuna- ja lääneküljele tekkis hõredalt kaevikuid. Patareide kohta andmed puuduvad.

Maarinde II sektori ülevaatekaart. NB! Navigeerimine on raskendatud kuna autorid on kasutanud venekeelset 1980.a topokaarti ja tsaariaegseid slaavi transkribeeringus kohanimesid.

http://battal.ee/suhfront/karty/vtoroi.html

III kaitsesektor

Sektor oli projekteeritud linnast ida poole. Et seda ala peeti kõige vähem ohustatuks, siis ei kiirustatud eriti kindlustustöödega.

Fort nr 9 Lehmja külas ja positsioon nr 10 Rael, samuti fort nr 11 Lagedi mõisa lähistel jäid vaid paberile. Viimase asemele jõuti siiski ehitada paar 6″ kahuripatareipositsiooni ning tõkestuspatareipositsioon otsetulistamiseks piki raudteed Petrogradi suunas. Kaitserajatised Rael otsustati välja ehitada lihtsustatud kujul.

Positsioon nr 12 pidi ulatuma Nehatu-Loolt Muuga laheni. Ent sealt kriipsutati kohe maha Muuga küla maadele projekteeritud fort „З“ (slaavi täht „Z“) ning kolm suurt allmaakasarmut Nehatus kokku 1500 mehele. Mitmesse kohta jõuti ometi teha kaevikuliine. Positsiooni keskmesse oli ette nähtud mitu varjendit, kuid jõuti lõhata vaid kaks süvendit (praeguse Iru aedlinna maadel, vett täis).

Tänapäevastel andmetel ainult üks süvend.

Küll aga rajati ligi 3 km ühendustunneleid, millest vesi ärastati omaette tunneli kaudu. Viimane suubub Iru linnusest põhja poole kaevatud pikka, kanjonilaadsesse kanalisse. Linnusest lõunas viis üle jõe kindluseraudteesild, mida julgestas vasakkaldalt kergepatarei (asetses primitiivsel positsioonil). Pisut toekam positsioon oli suurtükkidel, mis otsesihtimisega takistasid vastase lähenemist mööda Lagedilt tulevat teed praeguse Linnuvabriku ja jõe vahel. Mainimist väärib korralik raskehaubitsapositsioon nüüdse Tallinna Konstantin Pätsu Vabaõhukooli kõrval jõekaldal oma betoonvarjendite ja raudteeühendusega. Oli teisigi patareisid. Sõjaväelinnak oli kaheosaline: üks tänase hooldekodu alal, teine vastaskaldal Iru silla juures, maanteest põhja pool.

Maarinde edasinihutamine, III kaitsesektor

Siin nihkus eesliin võrreldes teiste sektoritega kõige kaugemale: näiteks Sairest Venekülani 4,5 km ja Irust Maardu mõisa esiseni isegi 7,5 km.

Veneküla – Mõisaküla – Kurna positsiooni keskus asus praeguse Tallinna ringmagistraali ning Tallinna – Nabala tee ristmiku ümbruses. Sinna kavatseti ehitada betoonvarjendeid, kuid ajapuudus võimaldas lõpetada vaid kahe süvendi kaevamise. Üks raskepatarei asus vallamajast mõnikümmend sammu linna pool. Loomulikult olid ümberringi kaevikuliinid. Eesliin aga oli üsna kaugel Veneküla mail: seal riivistas Nabala poole jätkuvat teed tõkestuspositsioon välipatareiga, lääne suunas piki rabaserva kulges kaevikuliin. Kaevikuid oli ka Kurna mõisakeskuse ees, nimelt Mõisaküla maadel. Selle liini idaserva kaitsesid välisuurtükipatareid, viimaseid omakorda kaevikud Sepamäe talu juures.

Lehmja – Rae positsioon. Mäletatavasti jäi nimetatud piirkonna kaitseprojekt esialgu riiulile ega realiseerunud. Uus ja eelmisest põhjalikult erinev projekt kinnitati 23. augustil 1916. Selle järgi jagunes positsioon kolmeks kindlustatud punktiks, mis võisid tegutseda nii tervikuna kui ka erilise vajaduse korral iseseisvalt. Tugevaim oli Rae kindlustatud punkt tsentriga samanimelise mõisa juures. Ühise kaevikuvööndiga ümbritsetuna paiknes seal neli omaette kaitsepunkti. Ka oli ette nähtud 15 betoonvarjendit, ühendatud omavahel tunnelitega. Ent realiseerus ainult osa kaevikuliinist ning üks varjend. Lehmja – Loo kindlustatud punkt kavatseti rajada samanimelise lameda paekõrgendiku lõunaküljele koos kahe betoonvarjendi ja väikese fordiga, ümbritseda kõik objektid kaevikutega. Jõuti aga teha ainult üks varjendisüvend. Siingi ei alustatud tunneliehitust. Lehmja (küla) kindlustatud punkt oli projekteeritud üsna pikaks venitatuna ja hajali. Tartu maantee poolsesse ossa oli ette nähtud neli tunnelühendusega betoonvarjendit, edelaossa aga allmaakäikudeta suur varjend. Ja muidugi kaevikuliinid. Projekt sisaldas kaitseliini Kautjalast Kullini, millel kolm eraldi lõiku: 1) Tartu maanteed riivistav positsioon Aavikul ning positsioon Kautjala ees; 2) positsioon Limu ja Kulli küla maadel; 3) positsioon Väike-Vaskjala ning Pajupea piirkonnas, kus ka patareisid (patareide arvuks on nimetatud kord 4, kord 5). Ette nähti kogu positsiooni ulatuses omaette sidesüsteem, telefonikeskjaam taheti ehitada Assaku lähedale Lehmja-Loo kõrgendiku loodeveerule. Kuid ajanappus ühes muude teguritega ei lubanud projekti peaaegu üldse realiseerida.

Lagedi positsioon oli uue plaani järgi senisest kuni 2 km ida pool. Edasi viidi ka tõkestuspatarei, mis oli olnud varem Lagedi jaamast läänes, nüüd aga määratud asuma Kulli küla kõrval raudtee ääres. Kaevikuliin moodustas Lehmja–Rae positsiooni eelkaitsekaevikute pikenduse, suundudes Kullilt Saha poole, et seal vahetult jätkuda Iru – Muuga positsiooni eesliinina. Patareisid, peale eespool mainitud raudteeriivistaja, rohkem ei olnud.

Maardu – Iru – Muuga positsiooni raskuspunkt jäi üldjoontes vanale kohale. Küll aga projekteeriti selle ette arvestatavaid vastupanupunkte ning kaevikuliine. Nehatu ette, poolele teele Iru ja Saha vahele paekõrgendikule rajati ringkaitseline väike positsioon, teine Kärmu küla maadele (praeguse Maardu järve läänekaldal), kolmas Kroodile. Saha ja Maardu mõisa ümbrusse oli ette nähtud 9 patareipositsiooni, mida kaitses kohati mitmerealine kaevikuliin. Kokku kavatseti eesliini ja algul projekteeritud kaevikuala vahele üles seada 20 kahe kuni nelja suurtükiga kergesuurtükipatareid. Neist kaheksa patareid nelja 6″ kahuriga pidid jääma kaugemale tahapoole. Ent kavatsus realiseerus vähesel määral, ülepeakaela ja lohakalt. Tänaseks on kõigest vähe alles jäänud. Säilinu võimaldab siiski sealse tüüpilise patareipositsiooni rekonstrueerida: suurtükid madala pinnasevalli taga, tiival lahtine komandopunkt (vaatluspaik 3×3 m, tagant lahtise valli kõrgus paepõrandast 1,6 m), ees ja külgedel 1–2 rida kaevikuid.

Maarinde III sektori ülevaatekaart. NB! Navigeerimine on raskendatud kuna autorid on kasutanud venekeelset 1980.a topokaarti ja tsaariaegseid slaavi transkribeeringus kohanimesid.

http://battal.ee/suhfront/karty/treti.html

Õhutõrje

Õhukaitsele ei pööratud Esimese maailmasõja algul veel kuigi suurt tähelepanu. Pealegi oli Tallinn sakslastest küllalt eemal, lennukaugused aga kesised. Termin „pommirünnak” oli tundmatu. Lennukite kui võitlusvahendite hoogne areng algas alles 1915. aastast. Siit saab mõistetavaks, miks peeti isegi Tallinna lähistel asuvate kindlustatud punktide õhukaitset esialgu absurdseks.

Nii polegi ime, et kogu regiooni õhutõrje lasus kuni jaanuarini 1916 ühel ainukesel patareil. See asus Paljassaarel ja koosnes neljast 75 mm kahurist. Olid ka mõned spetsiaalse õhutõrjesihikuga varustatud Maxim-raskekuulipildujad Suurupis, Kakumäel ja Miidurannas. Veebruari alguseks 1916 aga seisid laskevalmis õhutõrjesuurtükid (samuti 75 mm) Kakumäel, märtsiks Naissaare Lõunaküla lähedal. Tõsisemalt hakati asja võtma pärast Saksa hüdroplaanide ülelendu Tallinnast 5. juunil.

Sedamaid järgnes käsk paigaldada analoogne patarei Miiduranda. Relvad toodi ära Paljassaarelt, kuhu seati asenduseks üles vastavalt kohandatud 57 mm kaponiirsuurtükid. Kesklinna kõrgemate majade katustele monteeriti üksikuid kuulipildujaid.

On tõenäoline, et esimene õhutõrjepatarei Paljassaarele paigaldati eesmärgil kaitsta Kalamaja randa ehitatavat Lennusadamat.

Battal.ee andmetel oli 1917. a kevadel Tondi kasarmute piirkonnas 3×75 mm õhutõrjepatarei ja 9 kuulipildujatega relvastatud õhutõrjerühma asukohtadega Pika Hermanni torn, tselluloosivabrik Sossi mäel, Noblessneri sadam, Patarei, Vene-Balti tehas, tuletõrjemaja Viru väljakul, „majaka töökodades“ (asukoht vajab täpsustamist) ja paberivabrik tänases Stockmanni kvartalis.

Maarinde I sektoris oli valmis kolm patareid 3×3″ suurtükiga: Orava külas, Humalas ja Püha külas. Tänaseks on leitud Humala ja Püha patareide asukohad. Teistesse sektoritesse planeeritud õhutõrjepatareid jäid paberile.

Patareide rekonstruktsioonid battal.ee andmetel:

Püha küla
Humala

Linnakud

Igal kaitsepositsioonil oli oma linnak, kus esialgu elasid ehitajad, hiljem ka sõjaväelased. Hooned paiknesid lähitagalas, vaevalt mõnesaja meetri kaugusel eesliinist. Hea pildi niisugusest kompleksist annab meie päevini säilinud linnak Harku mõisa ja Paldiski maantee vahel, Rannamõisa tee alguse lähedal. Ümber nelinurkse paraadiplatsi asuvad ühekorruselised hooned. Komandandimaja, ohvitseride elamu ja kasarmubarakk on puidust. Majandushoone on kivist, selles leiduvad ruumid köögile, leivaküpsetusahjule, saunale ja pesumajale. On ka telliskividest jääkelder seda ümbritseva muldvoodriga.

Üldjoontes oli ehituslaad küllaltki lihtne, millest annavad tunnistust teisedki siin-seal ümber Tallinna alles jäänud hooned. Erandi moodustab Pääsküla kaitsepositsiooni linnaku ainus aegadele vastu pidanud maja – komandandi elamu Külvi tänav 14 (tänapäeval lasteaed). Seal on kasutatud ohtralt puitdekoori ja ehitatud uhked verandad.

Linnakud rajati arusaadavatel põhjustel kindluse siseteede või raudteeliinide kõrvale. Nende ümber puudusid kohaliku tähtsusega kaevikuliinid või laskepesad.

Kindluseraudtee

Maa- ja mererinde kindluseraudtee oli kitsarööpmeline ning koosnes omaette võrgust ja eraraudteelt (Tallinn – Viljandi – Pärnu) algavatest harudest. Selle rajamine oli küllaltki töömahukas. Vaja oli teetamme ja süvendeid, sildu, viadukti üle Tallinna – Haapsalu liini Rahumäe juures, depood, veetorne ja igasuguseid hooneid. Ja loomulikult rööpmestamist.

1918. a. algul oli vedureid 71. Ostetud olid need Kolomna tehaselt, USA firmadelt ,,Baldwin“ ja „Cooke Works“ ning Saksa firmadelt ,,Krauss“, ,,Koppel“ ja ,,Borsig“. Kõik vedurid olid ajakohased, vanim tüüp Baldwini tehasest kuulus aastasse 1900. Kiirus eri vedureil kõikus 20–40 km/t, veojõud 1670–5950 kg. 1919. a. algusest pärinevates dokumentides on mainitud veel sõidukorras olevatena umbes 40 reisi- ja 1400 kaubavagunit, viimastest valdav enamik lahtisi platvorme.

Liinide kogupikkuse kasvu näitavad järgmised arvud: 1914. a. lõpus 103 km, 1915. a. 178 km ja 1916. a. 218,5 km. Kokku oli projekteeritud kindluseraudteed ligi 250 km. Saksa okupatsioonivägede staabi andmeil oli kindluseraudteed Tallinna ümbruses mandril 244,7 km.

Raudteejaamu ühes lihtsamate peatuskohtadega oli 38. Olulisematesse oli püstitatud korrektseid paekivist jaamahooneid kõrvalhoonetega. Sääraseid ühetüübilisi ehitisi võib tänaseni näha Liival, Tallinn-Väikese reisijaamahoone vastas üle raudtee, Sõrves, Männikul, Pääskülas. Puitjaamadest on kohati alles ainult alusmüürid (hilisem Vääna jaamahoone oli kasarmubarakk). Püsinud on mõni rööpaseadjaputka (elutoaga) haruteede algpunktides, standardne väike puithoone nagu näiteks Rahumäe tee ja Tuisu t. ristmiku lähedal. Paekivist veetornid on Liival ja Sõrves. Vedurite ringdepoo on praegu muudetud laoks Pärnu maantee ja Vääna t. vahelisel alal. Kindluseraudtee ühendas keskusega peaaegu kõiki maarindepositsioone ning suundus ka Koplisse.

Mererindeobjektidest mandril omas vahetu raudteeühenduse ainult Suurupi. Naissaarel ja Aegnal algas raudtee-ehitus aastal 1913, mil sealsete liinide kogupikkusest paigaldati umbes pool. Esimesel oli raudteed 27 km, teisel veidi üle kolme kilomeetri. Raudteejaamu saartel ei olnud, vedurikuurid olid primitiivsed puitehitised. Vedurikütteks kasutati kogu kindluseraudteel puitu. Lühike rööbastee oli ka Aksi saarel, kus seda kasutati kindluseehitustöödele veetava kruusa ja veeristiku transportimiseks vagonettidega saare kaguosast loodetippu, ajutise sildumispaiga juurde.

1920. aastate algul võeti üles valdav osa kindluseraudteedest. Säilis vaid Tallinna – Vääna liin ühes haruga Suurupi patarei juurde. Paar aastat võis Väänast sõita ka Humalani, siis see lõik likvideeriti. Naissaarel ja Aegnal jäid püsima liinid, mis ühendasid garnisonikeskusi kasutatavate sõjaliste objektide ja sadamasildadega. Sõjaliselt tähtsaks võis nimetada Tallinna–Pärnu kitsarööpmelise raudtee osa kuni Männikuni, kust algas laskemoonaladudesse suunduv teeharu. Ülalloetletust andis Sõjaministeerium Eesti Vabariigi Raudteevalitsusele üle Tallinna–Vääna liini, kus algas tsiviilliiklus.

Kindluseteedest jäid esialgset ülesannet täitma lõigud Suurupi ülemise majaka lähedalt randa kuni patareideni, Randvere teelt Tammneeme sõjalise objektini ning Männiku teelt laskemoonaladude juurde.

Korras hoiti Aegna sadamasilda ning Naissaare sadamat, nendega oli Tallinnal korrapärane laevaühendus.

Kindlusraudteed on leidnud põhjalikumat käsitlust Leho Lõhmuse ja Mehis Helme poolt. Pakume huvilistele siinkohal neid lisalugemiseks.

Eriotstarbelised maanteed

Kindlustatud territooriumile oli projekteeritud pikki munakiviteid, kuid neist valmis vaid mõni lõik, millest olulisemad Harku – Vatsla, Püha küla – Alliku, Jõeküla – Kakumäe, Klooga maanteelt (vanalt trassilt) Suurupi rannapatareidesse, Männiku – Nõmme (küla). Kohati jõuti rajada vaid metsasiht või teetamm, näiteks Vatsla ja Vääna kandis, aga ka Naissaarel. Sillutuseks kasutati enam-vähem ühtlase suurusega väikesi munakaid, mida hangiti mererandadest. Teedeehitajad puudusid vähimadki mehhanismid. Ainsateks tööriistadeks olid labidas, kang, kirka, kirves, saag ja raske raudne munakatamp.

Fordid

Projektdokumentatsiooni andmeil kavatseti anda fortidele küllalt suur osakaal. Kummatigi ei asutudki neid ehitama. Ent milliseks siinsed fordid kujunenuksid? Kahesajameheline kompleks pidi paiknema traattõkete, kaevikuliinide ja kahe meetri sügavuse tõkkekanali taga. Laed pidid vastu pidama 16″ mürskudele. Allmaaruumidega võimsale keskehitisele oli kavandatud kaks pöörlevat soomustorni, kummaski üks 57 mm kiirlaskekahur. Samasugused soomustornid olid ka tiibehitistel, ainult et need olid relvastatud 3″ kiirlaskekahuritega. Väiksemates tõrjepunktides – kaponiirides – seisid 57 mm suurtükid. Kuulipildujaid oli kogu fordi kohta kõigest neli, nendega olid varustatud kofrid. Tihe oli tunnelivõrk, mille pikkus 1–1,5 km.

Planeeritud fortide arvu ja asukoha kohta on andmed erinevad. Heino Gustavson mainib kokku 7 forti: Vääna-Viti, Sõrve, Ilmandu, Hüüru-Harku, Lehmja, Lagedi ja Muuga. Battal.ee kaartidelt
http://battal.ee/suhfront/praegu/varjend/ugruppa/proekt1.jpg
http://battal.ee/suhfront/praegu/varjend/ugruppa/proekt2.jpg
leiame 3 fordi asukoha: Liikva, Lehmja ja Lagedi.

1916.aastaks kinnitatud projektis
http://battal.ee/suhfront/praegu/varjend/ugruppa/proekt3.jpg
on fordid kadunud ja asendunud „kindlustatud gruppidega“ (ukrepljonnõe gruppõ).

Patareipositsioonid

Patareipositsioonid olid ehituslaadilt, materjalilt, relvade liigilt ja arvult varieeruvad. Üksikasjadesse laskumine nõuaks liigset ruumi. Pealegi on juba eelmistes alapeatükkides nendest nii mõndagi öeldud. Seetõttu loetleme siin vaid kolm põhitüüpi:

1) Patareid relvadega statsionaarsetel alustel. Maarindel jagunesid need ühe- ja mitmesuurtükilisteks. Kahureid ning haubitsaid kasutati kaugete sihtmärkide hävitamiseks. Aluste lähedal olid vastupidavad laskemoonavarjendid.

2) Pidevalt relvastatud patareid suurtükkidele rataslafettidel. Enamjaolt seisid seal suurekaliibrilised kahurid või haubitsad, valmis avama kaugtuld (nn. kindluseartilleeria). Ka antud juhul olid käepärast laskemoonavarjendid.

3) Teatavates lahinguolukordades relvastatavad positsioonid rataslafettsuurtükkidele. Need paiknesid vahetult eesliinil, kaevikute taga või isegi nendega ühel joonel. Eesmärk oli ründava vastase hävitamine otsesihtimisega vähemakaliibrilistest kahuritest.

Illustreeritud ülevaateks Maarinde patareipositsioonidest sobib hästi skeem battal.ee kodulehelt. Nii nagu muude objektide osas tuleb esile tõsta tehtud töö põhjalikkust. Miinuseks võib igapäevauudistaja jaoks pidada tsaariaegsete nimekujude kasutamist.

http://battal.ee/suhfront/praegu/patarei/skeem/shtb.html

Imperaator Peeter Suure merekindluse lõpp

Tsaaririigi materiaalsed ja inimressursid hakkasid 1917. a. üha kiiremini kahanema, majandus laostus. Sõjavägi oli teel demoraliseerumisele. Ohvitseride seas levis käegalöömise mentaliteet, millele lisandus joomine. Alamväelased igatsesid rahu ja kodu järele. Ent tugevaim kõigest oli poliitiliste liikumiste mõju. Kõik loetletud komponendid toimisid ka Imperaator Peeter Suure Merekindluses nii sõjaväelaste kui ka ehitus-tööliste seas, samuti Tallinna mereväebaasis dislotseeruvate laevade madruste hulgas. Poliitilisi tormikeeriseid lähtus Tallinna arvukast tööliskonnast.

Sündinud olukordi on üksikasjaliselt käsitlenud mitmed autorid. Seda arvesse võttes esitame poliitilise tausta vaid üldsõnaliselt.

7. veebruaril 1917 informeeris merekindluse ehitusülem Stšeglov Merekindluse Nõukogu talle saabunud Põhjarinde ülemjuhataja käskkirjast, milles soovitatakse jätkata ainult kõige hädavajalikumate rajatiste ehitamist. Säärasteks peeti peamiselt eesliiniobjekte.

Kui see fakt viitab sõjamajanduslikule ummikule, siis Veebruarirevolutsioon avas poliitilised väravad. Kindluse komandandi A. Gerassimovi asendaja kontradmiral P. Leskov telegrafeeris laevastiku staapi Petrogradis, et madrustel olevat kavatsus rünnata 3. märtsil merekindluse staapi. Ta palus luba lasta vajadusel käiku relvad. Luba talle ei antud. Mainitud kriitilisel päeval puhkeski Naissaarel ja maarindel tõsiseid rahutusi. Emotsionaalsetest sõnasõdadest sündisid teod: süüdati hooneid, peamiselt ohvitseride kasiinosid; tapeti kaheksa ohvitseri, kaks sõjaväeametnikku ja üks polguarst.

Sellal olid Tallinna Nõukogus ülekaalus esseerid, kes propageerisid kaitsesõda, järelikult pooldasid ka kindlustustööde jätkamist. Tallinna Nõukogule alluva Ühendatud Sõjakomitee juurde moodustati Mererinde Keskkomitee ja maarinnet esindav Armee Keskkomitee.

Enamlased olid koondunud peamiselt Väänas paiknevasse 3. kindlusesuurtükiväepolku, ent ka mujale. Nii võeti 1. jalaväepolgus 16. aprillil vastu otsus nõuda sõja lõpetamist. Üleskutse leidis vastukaja kindluse komandandi korralduses: jätkata ainult sääraseid töid, mis lõppeksid paari-kolme kuu jooksul; lõpetada uute kaevikuliinide rajamine ning Aegna laevasilla ehitamine (Naissaare sadama vajadust ta siiski rõhutas). Kui Mereväe Staap tundis 19. mail huvi, kui kaua veel kestavad „mitte hädavajalikuks tunnistatud tööd“, siis vastati Tallinnast, et need olevatki lõpetatud. Võiks lisada, et tolleks ajaks oli elukallidus siin kasvanud umbes 300% ja vastavalt oli tarvis tõsta kindluseehitajate palkasid.

Veel juulikuus toetasid merekindluse komiteed esseeride platvormi ja Ajutist Valitsust. Augustis aga toimus järsk murrang enamlaste kasuks. Nimetatute kätte koondusid 5. septembril paljud juhtivad positsioonid. Kasvas revolutsiooniline meeleolu, mis leidis täie tunnustuse 27. septembril korraldatud Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee, Tallinna Nõukogu, töölisvanemate nõukogude, Ametiühingute Keskbüroo ning merekindluse soldatite ja madruste komiteede ühisel koosolekul. Päev hiljem otsustati kehtestada Revolutsioonikomitee kontroll kohalike Ajutise Valitsuse esindajate üle. Edasi moodustati 2. oktoobril Merekindluse Piirkonna Kaitsekomitee ja usaldati sellele kogu sõjaline võim antud territooriumil. Tallinna Tööliste ja Sõjaväelaste Saadikute Nõukogu määras 19. oktoobril: 1) valida komissar kindluse komandandi juurde; 2) valida esindaja kindluse operatiivkomisjoni.

22. oktoobril moodustati Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee ning järgmisel päeval võtsid revolutsioonilised jõud oma kontrolli alla kõik olulised punktid nii linnas kui ka kindlusepiirkonnas. Oktoobrirevolutsioon, nagu näitavad andmed, kulges Tallinnas suhteliselt ruttu ja valutult.

Kindluseehitus aga jätkus, kuigi ehk üsna vaevaliselt. Seda kinnitab vastava järelevalvekomissari määramine Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee istungil 14. novembril, kindluseehituse töölisvanemate nõukogu jätkuv eksistents, ka nn. saboteerijate suunamine karistuseks kindlustustöödele alates 5. detsembrist jms.

27. detsembril küsis alates oktoobrist ametis olev kindluse komandant kindral Izmestjev Petrogradist, kas jätkata talveks lõpetatud ehitustöid kevadel. Vastati: 1) pikaajalised tööd hoopis lõpetada; 2) kevadel teha ruttu paisud, et vajadusel uputada tähtsaid rajatisi; 3) jätkata kindlusemaanteede ja sildade ehitamist, sest neid on vaja rahuajalgi. See käis maarinde kohta. Mererindel peeti siiski tarvilikuks töid edasi teha. Kuid veel enne kevadet, 17. veebruaril 1918, raporteeris Izmestjev Põhjarinde Staabile: „Kõik tööd maa- ja mererindel, samuti Soome sektoris, on lõpetatud.“

16. ja 17. veebruaril hakkasid sõjaväelased nii mere- kui maarindel positsioonidelt lahkuma. Valveta jäeti maha raskerelvi ja nende juurde kuuluvaid laskemoonakeldreid. Ka valdav osa ehitustöölistest kolis barakkidest välja. Sakslased maabusid Virtsus 20. veebruaril, kolm päeva hiljem võeti Tallinnas vastu evakueerimisotsus. Rannapatareidesse saadeti õhkimiskomandod, purustusaktsioon algas ööl vastu 24. veebruari ja kestis kuni ööni vastu 26. veebruari. Evakueeritavate karavan väljus sadamast 25. veebruari lõuna paiku (Jääretk) ning Saksa okupatsiooniväed marssisid linna pisut hiljem.

Närviline kiirustamine ei võimaldanud õhkimistel resultatiivsust. Naissaarel, kus garnisoni maju oli juba varem maha põletatud, toimisid minöörid teravmeelselt, ühendades paigaldatud lõhkelaengud olemasoleva telefonivõrgu kaudu detonaatoriga kesksadamas. Kuid kohalik metsavaht oli kohe mitu traati läbi lõiganud ja nii purunesid rohkem või vähem ainult patareid nr 5, 7, 9, 10b ja 11. Et plahvatused olid tõesti üheaegsed, seda meenutas kindluse kesklao ülem G. Fedorov. Ta lisas, et see vägev pauk „pani maapinna värisema 25 versta taha ja saarest kaugel põrusid aknad lahti“.

Suurupis põletati hooneid, õhiti aga vaid patarei nr 2. Ka purustati rajatised Kakumäel ning patareis nr 15 Aegnal. Õhku lendas teisigi mererinde objekte.

Maarinne seevastu kannatas äärmiselt vähe. Õhku lendas mõni üksik objekt (üks Pääsküla varjendidest, siin-seal paar patareipositsiooni vms.). Tõsiselt said kannatada aga mereväe tunnellaod Harku klindis. Tunnelite nr 1 ja 3–6 sissekäike purustati rohkem või vähem, pooleliolevates lõikudes lõhuti toestust. Plahvatus hävitas tunneli nr 2 sissepääsuavad totaalselt, jättes järele kaootilise pildi.

Maarinderajatiste hävimisele aitas kaasa hilisem aktsioon. Nimelt müüs riik 1920. aastail soovijaile soodsatel tingimustel puithooneid, palkvarjendeid, kümnete kilomeetrite kaupa kaevikuvooderdist, kindluseraudtee rööpaid ja liipreid. Varjenditest veeti minema rauduksi ja aknadetaile, kütteseadmeid ja elektrijuhtmeid jpm. Majad lammutati ning laoti uutesse kohtadesse jälle üles, kasutades neid koolihoonete või elamutena. Siin vaid üks tüüpiline näide: Iru silla juures, jõe paremkaldal seisnud kasarmubarakk toimetati Jõelähtmesse algkooli tarbeks (praegu kasutusel rahvamajana).

Juriidiliselt lakkas Imperaator Peeter Suure Merekindlus olemast. Maarinde taassünnist ei olnud enam juttugi. Isegi rahuotstarbeliselt läks kasutusse ainult kaks Pääsküla varjendit, mida pidas laona üks Tallinna firma. Mererinde puhul peaks siiski rääkima pigem esimese perioodi lõpust, sest Eesti Vabariik algatas seal varsti taastamise. Peeter Suure Merekindluse lõppu sobib ilmestama tsitaat ühest ammusest trükisest: „Mitmekümne werstaline kindluse wöö ühes arwurikka suurtükkide ja sõjawarustuse materjaliga on tühi, ei leidu ühtegi kätt, kes liginewa waenlase wastutõrjumiseks püsti oleks tõusnud. Mitme aastane kulukas kindluse ehitus, mille kallal lugematud käed wäsimata tööl olnud, on wene riikluse mõttes täiesti wette kukkunud, koguni otstarbeta ja asjata olnud.“

EW päevil kaaluti 1930. aastate teises pooles võimalust võtta maarinde suured varjendid kasutusele õhukaitsevarjenditena. Pioneeripataljoni ohvitser saadeti 1936. aastal „luurele“: kapten Preibachi käsutusse anti mootorratas ja kaaskirjas manitseti teda ettevaatlikkusele ühenduskäikude ja tunnelite uurimisel. Valmis toimik varjendite seisukorra kohta. Selles leiduvad plaanid on meie ülevaates iga varjendi kirjelduse juurde lisatud.

1941. aasta augustis ei suutnud Punaarmee organiseerida PSM maarinde tugipunktidel kaitset pealetungiva Wehrmachti vägede vastu ja lahingus Tallinna pärast sekkusid sõjategevusse vähesel määral ainult merekindluse rannapatareid. Puuduliku tulejuhtimissüsteemi ja üldise segaduse tingimustes olid tulemused tagasihoidlikud.Tänapäeval on paljud välipositsioonid äratuntavad vaid reljeefkaartidel. Peeter Suure Merekindluse objektidest silmapaistev osa on muinsuskaitse all, siiski on vähemalt 10-15 objekti, mis vääriksid samuti kaitset. Elu teeb oma korrektiive. Paljud positsioonid on juba jäänud või kohe-kohe jäämas elamukruntide alla.