Hanno Ojalo
Võitlused Peipsil ja Emajõel 1234-1944 (Grenader 2012)
1944. aasta kevadel algavaks navigatsioonihooajaks valmistuvad sakslased tegelesid Peipsi järvele loodava sõjalaevastikuga juba 1943. aasta sügisest. Selle laevastiku – 4. suurtükipraamide flotilli (4. Artillerieträgerflotille) – tuumikuks said 180-tonnise veeväljasurvega mereväe suurtükipraamid (Marine-Artillerie-Leichter, lüh MAL), mis olid relvastatud kahe 75 mm või 88 mm tankitõrje- või õhutõrjesuurtükiga ja kuue 20 mm Oerlikon õhutõrjekahuriga. Kiirus oli neil alustel umbes 8 sõlme. 1943. aasta sügisest kuni 1944. aasta suveni saadeti raudteed mööda Tartusse kokku 24 suurtükipraami ja juuni lõpus olid need kokku monteeritud. Lisaks neile aeglastele alustele kujunesid laevastiku olulisemaks löögijõuks neli kiirekäigulist KM-Booti (kaatrid-miiniveeskajad, edaspidi miinikaatrid). Lisaks allutati flotillile ka 30 sidekaatrit, 4 staabikaatrit ja relvastatud aurik „Baltenland“ (endine „Ahti“). Juhatas seda laevaväge kuni augustini korvetikapten Wassmuth, seejärel kuni septembrini sama auastmega Kahle. Flotilli staap asus Tartus.
Oma laevad olid Peipsil ka maavägedel. Väegrupp „Nord“ saatis järvele veel lisaks Feldwasser-Abt 4 (12 aurikut, 10 puksiiri, 7 kaatrit) ja Pionier-Landungs-Btl 772 (18 Siebel-praami, 12 dessantpaati ja 27 ründepaati.)
Saksa laevad baseerusid Mehikoormas, Kastres ja Mustvees, ülejäänud rannikut kaitsesid üksikud eesti väeosad koos mõnede Saksa õhutõrje- ja välisuurtükkide patareidega, Piirissaarel paiknes 94. Saksa julgestusrügemendi pataljon koos õhutõrjesuurtükkide patareiga. Õhutoetust loodeti Tartus paiknevalt pommituslennukite eskadrillilt ja mõnedelt hävituslennukitelt. Vaatamata suurele aluste arvule ei õnnestunud sakslastel Peipsil peremehetseda, sest õhus oli täielik ülekaal venelastel. Edaspidi teeme juttu just Kriegsmarine Peipsi flotillist, sest maavägede laevad täitsid põhiliselt transpordifunktsioone.
Venelased tõid 1944. aasta mais Ilmeni järvelt Peipsile Balti laevastiku alluvuses oleva 25. üksiku kaatrite divisjoni (mis nimetati 18. juunil ümber Peipsi järve jõelaevade brigaadiks), mida juhatas 2. järgu kapten Aleksandr Aržavkin. Raudteeplatvormvagunitel veeti kaatrid Leningradi kaudu Peipsi järve äärde ja 27. maiks oli kogu üksus asunud Gdovka jõesuhu Gdovi (Oudova) linna lähistel, mis kujunes brigaadi põhiliseks baasiks. Operatiivselt allus laevastik maavägedele, esialgu 59. armeele, hiljem 42. armeele. Kaitseks Saksa õhurünnakute eest olid improviseeritud baasis kaks õhutõrjesuurtükkide patareid, lisaks oli sama ülesanne ka ühel lennuväeeskadrillil.
Esialgu koosnes laevastik 5 soomuskaatrist (tüüp 1125 – ühe suurtükiga), samuti 5 vahikaatrist (tüüp BMK-70) ja 6 kaatertraalerist (tüüp KM-II).
Juulis-augustis dessantoperatsiooniks valmistudes tõid venelased Peipsile täiendavaid jõude ning 15. augustil oli brigaadis 12 soomuskaatrit, 5-6 kaatertraalerit, 5 miinikaatrit (tüüp Ja-5, relvastatud reaktiivmiinipildujaga), 2-3 vahikaatrit ja 21-22 tendrit. Sakslaste arvates olid venelastel järvel koguni torpeedokaatrid ja suurtükipaadid, vähemalt selliseid nimetusi nad kasutasid.
Esialgu tegelesid mõlemad laevastikud põhiliselt valveteenistusega järvel. Saksa laevad olid enamasti valvekorras mõne kilomeetri kaugusel Eesti rannikust. Vaenlase avastamisel tuli lahingusseastumist vältides eelkõige hoiatada valgussignaalidega oma rannavalvet. Lisaks valveteenistusele käidi tulistamas ka üksikuid objekte Vene-poolsel kaldal, põhiliselt Gdovi (Oudova) piirkonnas. Algul toimusid need operatsioonid öösel, erandkorras ka päeval. Juulis tugevnesid Nõukogude õhurünnakud, neis osales kuni 60 lennukit. See muutis idakalda edaspidise tulistamise võimatuks.
Vaatame nüüd nimetamisväärseid sõjasündmusi järvel. Olgu kohe öeldud, et madala veesügavuse tõttu ei kasutanud võitlevad pooled Peipsi järvel miine ega ka torpeedosid. Näiteks kiire käiguga miinikaatreid KM kasutasid sakslased Peipsil luureretkedeks järve idakaldale.
6. juunil tehti esimene selline retk. Saanud teate nõukogude laevade ilmumisest Praaga lähistele, sõitsid KM 5, KM 8, KM 19 ja KM 29 asja uurima. Mingeid vaenlase laevu ei leitud.
10. juunil julgestasid KM-d 12 maaväe Siebel-praami retke Lämmijärvele. Tagasiteel kesköö paiku ründas miinikaatreid ja kolme sidekaatrit vaenlase lennuk, kuid tabamusi ei saanud.
12.-13. juuni keskööl toimus esimene „merelahing“ Peipsil. 12. juunil väljusid neli Saksa KM-kaatrit Kastrest ja suundusid läbi uurima Peipsi järve põhjaosa. Tee peal kohati Saksa suurtükipraame. Kell 23 avastati veel kaks alust. Sakslased lähenesid ja nõudsid tunnussignaalide esitamist. Vastus oli ebarahuldav ja kell 23.36 avasid Saksa laevad tule. Umbes 15 sekundi pärast avasid venelased vastutule ja kohe seejärel olevat asunud tulistama ka 6-8 rannakaitsesuurtükki. Sõjaajaloolane Miroslav Morozov kinnitab, et mingeid suurtükke rannakaitses ei olnud. Võimalik, et selle mõtlesid sakslased välja selgitamaks oma allajäämist kahele Vene kaatrile ja ühe laeva kaotust. Või avaldas soomuskaatrite tugev suurtükituli nii võimsat muljet? Samas on selge, et ainult kuulipildujatega relvastatud miinikaatrite jaoks oli võimsate soomuskaatrite eest kiire pagemine ainuke võimalus ellu jääda. Sakslased alustasid taganemist ja lõpetasid kell 23.39 tulistamise.
Igatahes lõppes mõned minutid kestnud kokkupõrge sakslastele kurvalt. Taganemise käigus jäi KM 8 maha ja kadus siis üldse ära, KM 19 sai vigastada 45 mm mürsu tabamusest, lisaks sai 3 meeskonnaliiget haavata. Vigasaanud alus saadeti baasi tagasi, kaks terveksjäänud kaatrit otsisid omaenda kinnitusel neli tundi hämaras suveöös kadunud kaaslast. Otsingud lõppesid, kui kohtuti tervelt kaheksa Vene laevaga. Suurema kiirusega Saksa miinikaatrid kadusid seepeale kärmelt.
Järgmisel hommikul avastas Saksa õhuluure kadunud ja ilmselt venelaste kätte langenud KM 8 madalikul Vene ranniku lähistel Zapolje juures. Saksa ajaloolase Jürg Meisteri kinnitusel jäi kaatri 11-liikmelisest meeskonnast ellu vaid 2 meest.
Kuidas nägid öised sündmused välja Nõukogude poolelt vaadates, seda selgitab sõjaajaloolane Miroslav Morozov. Ilm oli vaikne, järvevesi peegelsile, kaks valves olnud Vene soomuskaatrit nr 213 ja 322 kohtusid edelast kiilveerivis läheneva Saksa üksusega, mis koosnes neljast kaatrist. Nähtavasti pidasid sakslased Vene kaatreid omadeks ja andsid 2-3 kaabeltau kauguselt prožektoriga signaali. Venelased vastasid suurtüki- ja kuulipildujatulega. Pihta saadi kahele kaatrile. Saksa KM 8 sai kaks rasket mürsutabamust, jäi seisma ja lisaks rammis teda Vene soomuskaater. Seepeale hüppasid vette ka need sakslased, kes kokkupõrkel jalule olid jäänud. Venelased korjasid järveveest välja neli sakslast, kellest pooled olevat saadud haavadesse surnud. Vene kaatri kaotusteks oli 2 haavatud madrust. Kogu lahing kestis 5-7 minutit ja lõppes sakslaste kiire taganemisega. Esimeste paukude järel tuli venelastele baasist appi veel kolm soomuskaatrit, kuid jäid sekkumisega hiljaks. Viga sai Vene soomuskaater nr 322 (mitu auku ja mõlki vööriosas, purustatud olid ankur, vöörikahuri sihik ja ahtri kuulipildujatorn. Lisaks said haavata kaks madrust.
Sellele „merelahingule“ järgnes rahulikum periood.
Esialgu oli Saksa meremeestel tegevust oma Kastre baasi ümbruses. 20. juunil teostati luureretk mööda Emajõge Praagani ja tagasi. 25. juunil tuli teade, et Kastre ümbrusse on ilmunud Nõukogude diversandid. Nende tulemusteta püüdmisest võtsid osa ka laevameeskonnad. 2. juulil puhkes KM 5-1 tulekahju ja meeskond oli sunnitud selle põhja laskma. Teistel andmetel ei puhkenud tulekahju iseenesest, vaid selle põhjustas Nõukogude õhurünnak. Hiljem tõsteti laev jälle üles ja saadeti remonti, algul Tartusse, sealt edasi Tallinnasse, kus õnnetu kaater hiljem venelaste kätte olevat langenud.
Kaotuse korvamiseks nõutati abiväge ja 15. juulil saadetigi Peipsi flotillile täienduseks kaks uut miinikaatrit KM 4 ja KM 22.
Juulis muutusid Punaarmee lennuväe rünnakud Kastrele juba nii ägedaks, et sakslased pidid viima oma sõjalaevad asulast kaugemale ja maskeerima nad Emajõe kallastel.
Edaspidi kandus otsene sõjategevus juba Lõuna-Eestisse ja nüüd kasutati Peipsi flotilli laevu mitmeteks erinevateks ülesanneteks. 11. juulil vedasid KM 19 ja KM 29 lõhkeainet Mustveesse, 15. juulil saatsid KM 4 ja KM 29 kolm sidekaatrit Rannapungerjast Kastresse. Mõlemad operatsioonid toimusid öösel ja Vene laevu seejuures ei kohatud.
20. ja 28. juulil vedasid KM 19 ja KM 29 haavatuid Praagast Tartusse. Täiendav haavatute vedu toimus 2. augustil, kui 18 ründelennukit IL-2 ründas Kastret ja said pihta ühele suurtükipraamile.
Aeglased suurtükipraamid langesid õhurünnakute ohvriks eriti juulis ja augustis, kui Punalipuline Balti Laevastik saatis Peipsile täiendavalt 2 ründelennukite diviisi (ühte juhtis polkovnik Nikolai Tšelnokov, teist polkovnik Dmitri Manžossov). Saksa laevu kütiti päeval ja öösel, Vene andmetel lasti põhja 30 ja vigastati raskelt 10 laeva. Nüüd sai 25. üksik jõelaevade brigaad rahulikumalt toetada augusti keskpaigaks kavandatud dessantoperatsiooni üle Lämmijärve.
Tõeliseks tapatalguks kujunes Nõukogude lennuväe tegevus Peipsi põhjaosas, kus sakslased kaotasid 18. juulist kuni 30. augustini 11 suurtükipraami MAL. Õhurünnakutes lasti uuesti põhja ka sakslaste poolt 1941. aastal ülestõstetud endise Eesti Peipsi laevastiku suurtükipaadid, mis nüüd abilaevade rolli täitsid: „Ahti“, „Tartu“, „Ilmatar“, „Vanemuine“ ja „Uku“.
Suurimaks sõjaliseks operatsiooniks Peipsi järvel kujunes 16. kuni 19. augustini toimunud Punaarmee dessant üle Lämmijärve.
Juba 19. juulil asusid nõukogude väed ette valmistama dessanti Rannapungerja ja Lohusuu piirkonda, ilmselt seoses kavandatud pealetungiga Narva rindel. Esimeses järjekorras pidi üle viidama 8. armee 191. laskurdiviis, seejärel 268. diviis.
Usina ettevalmistustöö käigus suurenes venelaste Peipsi laevastiku ujuvvahendite arv peaaegu kahekordseks, Peipsile toodi täiendavalt üks soomuskaatrite ja üks tendrite divisjon, lisaks veel mõned alused. Seejärel aga otsustati kavatsetud dessant maale saata hoopis lõuna pool – Mehikoorma piirkonnas.
12. augustil moodustas 3. Balti rinne dessantvägede grupi kindralleitnant Aleksei Gretškini juhtimisel. Sinna kuulusid 191. ja 128 laskurdiviis koos suurtükiväe- ja muude abiüksustega (sealhulgas ka 20 liikur suurtükki). Maaväeüksused jõudsid Peipsi idakaldale ja koondusid Mehikoorma vastu lõplikult 16. augusti hommikuks. Õhust katsid dessanti tugevad lennuväeüksused – 330. hävitus- ja 280. lennuväediviis ning 386. öiste pommilennukite polk.
Eesti-poolsel kaldal oli kaitsel ooberst Paul Gallase võitlusgrupp, mis koosnes 207. julgestusdiviisi üksustest – põhiliselt 5. piirikaitserügemendi kaks pataljoni ja Saksa suurtükiväeüksused. Kaitsepositsioonid Jõepera – Mehikoorma piirkonnas koosnesid laskurkaevikutest ja lahtistest kuulipildujapesadest, kohati oli pandud ka miiniväljad ja rajatud okastraattõkked. Piirissaarelt oli juba 13. augustil ära toodud enamus 94. julgestusrügemendi I pataljonist, saarel oli vaid 200 sakslast ja õhutõrjesuurtükkide patareid.
11. augustil asus Peipsi järve jõelaevade brigaad mööda järve idarannikut teele lõuna poole. Esialgu sõideti Raskopelisse, kuhu koondati kõik kaatrid, tendrid ja parved. 12. augusti õhtul liiguti edasi. Piirissaarest möödumine tekitas probleeme, sest sakslased valgustasid sealt prožektoritega järve. Alanud tugev vihmasadu ja lainetus võimaldasid venelastel Piirissaarest märkamatult mööduda.
15. augusti õhtul kell 20.30 alustati Želtša jõe suudmes dessantgrupi esimese laine moodustavate jalaväelaste pealelaadimist, mis lõpetati keskööks. Seejärel suunduti Eesti ranniku suunas. Ilm soodustas dessanti – tugev läänetuul ja üsna kõrged lained. Ka seekord mööduti probleemideta Piirissaarest ja Segoviiski neemest, kust pöörduti lõunasuunas. 16. augusti hommikul kell 04.30 maabus esimene grupp Laane piirkonnas, seejärel ka teine grupp Mehikoorma ja Jõepera vahel.
Tuld oli lubatud avada nii kaatritelt kui ka Lämmijärve idakaldal asuvatest suurtükkidest vaid siis, kui vaenlane on dessandi avastanud.
Eesti rannikul avastati laevad müra tõttu alles siis, kui nad olid vaid poolteise kilomeetri kaugusel kaldast. Dessandi ette tõmmati suitsukate, mis võimaldas venelastel läheneda kaotusteta. Saksa-Eesti väheste suurtükkide ja miinipildujate tuli suruti laevadelt ja järve idakaldalt võimsa vastutulega maha.
Venelased maandasid esimesel päeval kaks laskurpolku (552. ja 559.) koos suurtükkide ja miinipildujatega – kokku 2110 meest, lisaks 56 kuulipildujat, 35 tankitõrjepüssi, üksteist 45 mm suurtükki, kolmteist 76 mm suurtükki, 82 mm miinipildujaid oli 20 ja 120 mm miinipildujaid 8. Hõivati platsdarm ja asuti vägesid juurde tooma. Päeva teisel poolel löödi tagasi mitu eestlaste vasturünnakut. Nõukogude lennuvägi toetas dessanti tõhusalt, kuid ikkagi õnnestus Saksa lennuväel (kuni 30 lennukit) kuuel korral punavägesid ja aluseid rünnata ja suurt kahju tekitada. Uputati kaks kaatrit (neist üks oli soomuskaater nr 323, teise number on teadmata), lisaks said 11 kaatrit ja 12 tendrit vigastada, mis omakorda põhjustas raskusi toidu- ja laskemoona järeleveoga.
18. augustil anti käsk lõpetada dessantgrupi vägede ületoomine. Osa üksusi viidi maad mööda 1. löögiarmee juhataja käsutusse. Dessantgrupp ise allutati 67. armeele.
Tegelikult kestis vägede ülevedu siiski kuni 19. augusti hommikuni. Selleks ajaks oli Eestisse üle Lämmijärve veetud 7000 sõdurit, 170 suurtükki ja miinipildujat, 137 hobust, 27 autot, 312 tonni laskemoona ja 40 tonni muud varustust.
Kolm päeva kestnud lahingutes võtsid dessantlased vangi 157 eestlasest-sakslasest sõjaväelast. Arvestamata juba laevades saadud suuri inimkaotusi järvel, kaotas dessant maismaal võideldes 187 meest surmasaanute ja 554 haavatutena.
Kuid nii või teisiti tekitas Lämmijärve dessant segadust Eesti kaitsjate hulgas ja soodustas 67. armee üksuste kiiremat edasiliikumist Tartu poole, kuigi vägede edasiliikumine oli soistel ja metsastel aladel plaanitust aeglasem. Side- ja järelveoraskuste tõttu kadus dessantgrupi keskne juhtimine ning väeosad pidid tegutsema omapäi.
Peale dessandi algust evakueeriti ühel ööl ka allesjäänud Saksa garnison Piirissaarel. Kahurid ja muu varustus pandi dessantpraamidele, 200 meest asusid reisilaevale „Võitja“ (enne sõda olevat sõitnud Narva jõel). Evakuatsioon läks segamatult, hommikul Emajõel jäi aga „Võitja“ vene õhurünnaku alla. Laev aeti kaldasse, mehed jooksid metsa. Lennukid tikkisid laeva kuulipildujatulega läbi, paar aeglasemat meest said surma. Vene-poolsetel andmetel aga arenesid sündmused hoopis teisiti. 17. augustil pommitasid venelased Piirissaart. Saare lõunaserval avastati 15 praami ja kaatrit. 2 praami ja 3 kaatrit koos laadungi ja vägedega uputati, ülejäänud vigastad ja hajutati. Nii et see küsimus tahab veel selgitamist.
Saksa laevade katsed Lämmijärve dessanti segada nurjusid täielikult. 16. augustil olid Saksa miinikaatrid lahkunud Kastrest Tartusse, kuna lõuna poolt lähenesid Punaarmee üksused. Järgmisel päeval saabus teade kolme suure Nõukogude kaatri ilmumisest Emajõe suudmesse (juttu oli ilmselt dessandist). KM 4 ja KM 29 sõitsid Tartust Praagani, kuid venelasi ei leidnud. Kavandatud edasine operatsioon koos suurtükipraamidega tuli ära jätta, sest tugevas õhurünnakus Praagale sai mitu laeva vigastada. Hävitanud kõik leitud aerupaadid, loovutasid Saksa laevad Praaga ja pöördusid tagasi Tartusse. Viimaseks tegutsemiseks jäi patrullimine Emajõel 19. augustil. M. Morozovi andmetel tulistasid aga 16. augustil kaks suurtükipraami ja veel 5 laeva venelaste positsioone Lämmijärve idakaldal. Tõenäoliselt ei võimaldanud Punalennuväe suur üleolek õhus sakslastel teha katsetki läheneda maabumiskohtadele (Praagalt Mehikoormani on ca 25 kilomeetrit) ja seal dessantlaevu rünnata.
23. augustil, vahetult enne Tartu langemist, jõuti neli säilinud miinikaatrit aegsasti lahti võtta, raudteeplatvormidele laadida ja Tallinnasse saata. Ülejäänud Tartusse jõudnud Peipsi flotilli alused, mis rasketes õhurünnakutes veel terveks olid jäänud (ühe Saksa allika järgi 4 suurtükipraami ja 9 erineva otstarbega paati) uputati või õhiti tõenäoliselt oma meeskondade poolt. Mõnedel andmetel oli Saksa mereväelasi ka Tartu kaitsjate hulgas maapealsetes võitlustes.
2. septembril saadeti Peipsi jõelaevade brigaad Pnevosse, et Eestisse toimetada
löögiarmee üksused (sealhulgas ka Eesti laskurkorpus). 5. septembril algaski ülevedu. Seekord oli Saksa lennuväe tegevus väga nõrk ja Punaarmee lennuvägi tõrjus katsed ülevedu takistada juba eos.
Kokku vedas brigaad (22 tendrit, 7 soomuskaatrit, 5 kaatertraalerit ja 3 vahikaatrit) 5.-19. septembrini üle Lämmijärve ligi 100 000 inimest, 47 reaktiivmiinipildujat koos laskemoonaga, 167 miinipildujat, ligi 4500 autot, 6200 hobust, 3200 veokit, 7500 tonni laskemoona ja 6800 tonni muud varustust.
Saksa laevastik oli selleks ajaks juba praktiliselt hävinud.
Augusti lõpus olid kõik Saksa suurtükipraamid ja muud laevad pommidest hävitatud või meeskondade poolt Tartus ja Mustvees uputatud. Meeskondade jäänused osalesid maismaalahingutes (sealhulgas ka Eesti laskurkorpuse vastu) Mustvee kaitsel 19. septembril 1944. Laskurkorpuslaste andmetel olid Saksa meremehed visad võitlejad. Mustvee lahingu ajal oli sadamas veel seitse suurtükipraami, neist osa vigastatud ja pooluppunud. On andmeid, et pealetungiva Punaarmee vastu kasutati ka laevasuurtükke ja raskekuulipildujaid. Vastastikuses suurtüki- ja reaktiivmiinipildujatules sai Mustvee linn raskelt kannatada ning lahingu lõpuks said eesti laskurkorpuslased (300. ja 354. polk) sõjasaagiks viimased vigasaanud suurtükipraamid, sõjavangide hulgas olid ka viimased Peipsi flotilli meremehed.
Aržavkini jõelaevade brigaad saatis mõned soomuskaatrid toetama nõukogude septembripealetungi. Laevad liikusid piki Peipsi läänerannikut põhja poole, julgestades seal tegutseva Eesti laskurkorpuse paremat tiiba. 19. septembril jõuti välja Mustveeni ja sellega lõppes ka 1944. aasta sõjategevus Peipsi järvel.