Ülevaade koostatud Tõnis Tõnissoni ja Jaanus Kiili poolt
30. juulil 1941 alustasid Saksa väed Eestis üldpealetungi Rakvere – Narva ja Tallinna suunas. Tallinna kaitselahingute tsoon haaras ka tänase Rapla maakonna alad. Punaväe kaitseliin oli esmalt kavandatud joonel Kasari mõis – Vigala – Jädivere – Järvakandi – Rapla – Maidla – Triigi . Anna. Kuna esmane siht oli saksa vägedel jõuda Narvani, siis sinna suunati ka esimene rünnakuhoog. Sellega seoses aktiveerusid Rapla ümbruse metsavennad, kes lootsid organiseeritud tegevusega piirkonnast nõukogude väed juba enne saksa vägede saabumist välja tõrjuda. 3. augustil oli Türil moodustatud Hirvelaane pataljon. Selle liikmed olid andnud Saksa 389. rügemendi komandörile R. Kozile sõdurivande, milles lubati võidelda ustavalt, kuni Eesti pind on vaenlastest vaba. Seejärel sõlmiti sakslastega ajutised teenistuslepingud, et saada varustust ning olla palgal ja toidul. Juba samal hommikul moodustati Hirvelaane pataljoni juurde sakslaste eeskujul 50-meheline eelväe grupp, mida hakkas juhtima 1. kompanii ülem lendur-kapten Johannes Kant. Esimeseks ülesandeks oli luure Kehtna suunal. Lähtekohaks sai mõni tund varem sakslaste poolt vabastatud Lelle. Sealt tehti ööl vastu 7. augustit pisike kõrvalepõige Vahastusse, kust peletati välja punased ja anti võim üle kohalikele.
8. augustil korraldas sakslaste väike motoriseeritud eelüksus ootamatu sööstu Lellest Kehtnasse ja sealt edasi Raplasse. Sakslaste äkiline ilmumine on kohapeal baseerunud venelaste üksusi ilmselt niimoodi ehmatanud, et kõikjalt taganeti kiirustades. Lühiajaline tulevahetus oli vaid Keava ja Tallinn – Viljandi maantee ristis. Rapla jäeti maha praktiliselt ühegi püssipauguta.
Kohe sakslaste kannul viidi Lellest Kehtnasse varem moodustatud Kehtna Omakaitse grupp ja mõni tund hiljem jõudis Lellest Kehtnasse ka Hirvelaane pataljoni eelgrupp.
Kärus paiknenud Saksa rügemendistaabis oli otsustatud venelaste poolt maha jäetud Rapla enda valdusse võtta. Selleks selleks pandi vabatahtlikest kokku 15-liikmeline Rapla ja Valtu omakaitselastest grupp, mille juhiks määrati leitnant J. Ainjärv. Juba samal õhtul sõiteti Raplasse ja asuti positsioonidele. Staap paigutati alevi keskele postkontorisse, meeste majutamiseks kasutati rahvamaja ruume. Öö hakuks saatis kapten Kant Raplasse omakaitselastele toeks ka ühe jao oma meestest, et tugevndada alevi kaitset. Järgmise päeva, 9. augusti hommikul, asus Kant ka ise Raplasse et olla meestele lähemal. Rühma staap ja reservid jäid endiselt Kehtnasse. Päev kulus alevi kaitse organiseerimisele, uute vabatahtlike registreerimisele. Vabatahtlike hulgas oli palju metsavendi, kes olid Rapla vabanemisest kuuldes metsast välja tulnud. Vaatamata täiendusele elavjõus jäi meeste relvastus endisele kesiseks, siin ei olnud sakslased esialgu eriti varmad abi tooma. Õhtul otsustati Saksa rügemendi staabi soovitusel saata järgmise päeva varahommikul Tallinna suunas välja kolm luuregruppi, mida asusid juhtima leitnandid Kava, Mardo ja Jaanhold. Vaenlase võimalikku rünnakut oodati just sellest suunast.
10. augusti hommikul kell 6, paar tundi pärast seda kui luuregrupid olid välja saadetud, teatas Kuusiku mõisavalitseja ja kohaliku Omakaitse grupi juht Truu telefonitsi kapten Kantile, et tema luurajate andmetel kogunevad punaarmeelased hajutatud gruppidena lennuvälja piirkonnas. Osa neist oli selleks hetkeks alustanud jalgsi liikumist Rapla suunas. Teade oli äärmiselt väärtuslik, sest nii võideti aega aeg ja suudeti alevi kaitse ümber korraldada. Positsioonide raskuspunkt viidi põhjapoolselt küljelt üle edelasse. Enam-vähem arvesse tulevad relvadega mehed seati liinile Järvakandi ja Kuusiku teeristi vahelisele alale, kust kaitset venitati edasi kuni Rapla koolimaja lähistel olnud künkani. Ümberkorraldustega saadi valmis kella seitsmeks.
Lahingülesannet üle korrata polnud mingit vajadust – juba eelmisel päeval oli otsustatud Raplat lahinguta mitte loovutada, pealegi oli Saksa rügemendistaabist lubatud, et õigeks ajaks jõuavad kohale ka Järvakandi suunalt liikuma hakanud täiendavad Saksa üksused. Lahingu alguseks oli kapten Kanti kompaniist seatud lahinguliinile 70 meest. Kaitsjate kasutada oli kaks raskekuulipildujat, kolm kergekuulipildujat ja umbes 50 püssi.
Lahing algas kella 9 paiku. Venelased üritasid Raplasse siseneda üle Tammemäe. Seal ootas neid aga leitnant Ruusi rühm, kelle raskekuulipilduja üllatas vaenlasi nende marsil Kuusiku – Rapla maanteel. Kolonn jooksis küll algul laiali, kuid kogus ennast siis kiiresti ja asus pealetungile. Paraku põrkusid venelaste korduvad ründekatsed ikka ja jälle tihedast tulemüürist tagasi. Kella ühe ja kahe vahel pärastlõunal käis Raplast läbi üks sakslaste jalgratturite rühm. Sõdurid tulid kuulipildujatega eestlastele seniks toeks, kuni leitnant Ruus oma rühma venelaste vihase surve eest pisut tagasi tõmbas ja mehed uutele positsioonidele seadis. Siis sakslased lahkusid, andes mõista, et sama võiksid ka eestlased teha. Eestlastel oli aga veel lootus Järvakandi suunalt tulevale tugevamale abiväele. Kella 14-st alustasid venelased totaalset pealetungi kõigis lõikudes. Teistest pisut eespool asunud Ruusi rühma taandumise järel pidi rünnaku vastu võtma leitnant Jõgeva 1. poolrühm, mis paiknes paremal tiival koolimaja taga künkal ja leitnant Aasoja rühm vasakul tiival, mitte kaugel Rapla – Kuusiku – Raikküla teeristist, umbes praeguse tööstuspargi kohal. Tsentrist toetas neid sel hetkel veel alevi piirialal asunud Saksa kergekuulipildijate jagu, kuni leitnant Ruusi rühm ennast alevi piiril Rapla – Kuusiku – Raikküla teede ristis, sisse seadis. Samal ajal asus Raudteejaama teel (tänane Viljandi maantee) positsioonidele pool varurühmast. Teine pool varust oli valmis alevi keskel. Selle tarvis oli kohaliku bensiimijaama juurest leitud liivakottidest ehitatud vajalik hulk laskepesasid. Leitnant Jõgeva teine pool rühmast kaitses alevit Tallinna poolt, paiknedes Rapla – Tallinna teel umbes praeguse bussijaama kohal. Koolimajas, leitnant Jõgeva 1. poolrühma selja taga, oli sisse seatud laatsaret, mis oli valmis haavatuid vastu võtma. Kella viieteistkümneks oli suurtükituli, mis algas pärastlõunal kella 1-2 vahel üksikute laskudega, muutunud tihedaks, õnneks siiski ebatäpseks tuleks. Kella 16.30-17 vahel tulistas ka Saksa patarei Kehtna lähistelt eestlaste positsioonide ette. Kapten Kant on hiljem selle kohta öelnud: „See oli omastkohast isegi koomiline, sest suurtükk laskis umbes samast suunast, kust vaenlanegi.“ Kella 16 ja 17 vahel jõudis Tallinnast Raplasse hävituspataljoni üksus ja võttis kohad sisse Rapla vallamaja lähistel. Sealt sai tol ajal tule all hoida ka raudteejaama teed, mida Hirvelaane pataljoni mehed taandumiseks vajasid. Umbes samal ajal ilmusid välja ka Vene tankid, nende plaan oli selgelt aimatav: Mahlamäe kandist ümber minna ja alevi kaitsjaid selja tagant rünnata. Nüüd oldi juba kolmest küljest vaenlase tule all ja ümberhaaramise ohus. Enam-vähem selline oli väga skemaatiliselt esitatult 10.augusti lahingupilt. Jätkuv vastupanu oli õhtuks muutunud mõttetuks, seda enam, et Saksa rügemendi staabist oli selleks ajaks saabunud sõnum ka selle kohta, et abi tooma pidanud Saksa üksus oli Järvakandi lähistel sattunud venelaste peale ning pidanud õigemaks taanduda.
Taganejad jagunesid laias laastus kolme gruppi. Suurem osa lahkus Raplast mööda raudteejaama viivat teed, mis oli hävituspataljonlaste hõreda ja ebatäpse tule all. Seda suunda asusid pommitama ka Vene suurtükid ja tankikahurid, õnneks ei olnud ka nende tuli eriti tulemuslik. Teine osa taandujatest liikus jaama poole piki jõe orgu, mis pakkus oma võsastunud kallastega head kaitset. Kõige õnnetumad olid need, kes otsustasid lahkuda vallamaja kaudu. Nenede hulgas olid ka varurühma kuulunud Rapla noormehed. Enamus neist langes õige varsti hävituspataljonlaste kätte ja lasti sealsamas vallamaja taga maha.
Hirvelaane pataljon kaotas selles vaheaegadeta kaheksa tundi väldanud lahingus 15 meest. Siia tuleb lisada veel 12 vallamaja juures maha lastud kohalikku meest, kelle hulgas oli ka grupp Rapla koolipoisse. Aga ka siis ei ole hukkunute arv veel täpne, sest erinevatest allikatest võib leida viiteid sellele, et surmasaanute hulgas oli veel ka metsavendi, kes ei kuulunud Hirvelaane grupi koosseisu ja ei kajastu sellepärast ka üheski nimekirjas. Sellegipärast olid eestlaste kaotused kordades väiksemad kui meeleheitlikult Raplat rünnanud venelastel. On väidetud, et Punaarmee kaotas selles lahingus 116 meest surnutena ja ligi 200 haavatutena. Paraku ei ole võimalik nende arvude paikapidavust täpsemalt kontrollida.
15. augustist tegi vaenlane pealetungikatse pataljoni 1. kompaniile ja surus selle tagasi Keava joonele. Kella 12 paiku algas vastase pealetung suutrükitule toetusel ka Keava positsioonidele kuid see löödi tagasi ning õhtul vallutati tagasi hommikused positsioonid. Kompanii kaotas kaks meest langenutena ning kaks haavatutena. 19. augustil andis pataljoni 2. kompanii oma positsioonid üle kapten Talpak’i meestele ning asus Keava raudteejaama juures Saksa külla.
20. augustil algas teine Rapla lahing. Õhtuks alev vallutati kuid snaipri kuulist oli langenud ka pataljoni looja major Hirvelaan, kelle asemele asus tema adjutant leitnant Aasoja kuid hiljem määrati pataljoni ülemaks major August Kitsapea. 20. augustil saabus pataljoni ka kapten Aavo Ürgsoo, kes määrati 2. kompanii ülemaks. Pataljon polnud lõpuni formeeritud kuid uute vabatahtlike juurdevool lakkas. Pataljoniülema asemel hakkas värbamisega tegelema suurte kogemustega kapten Ainjärv.
23. augustil oli pataljon esialgu varus. Eesliinil edasi tungivad saksa kompaniid abijõude ei vajanud. Nad hõivasid 9.30 Hagudi ning kell 11 asus eesti pataljon neile järele marssima. Õhtuks jõudis 1. kompanii Kodila-Uuskülla ja 2. kompanii Kelbale. Järgmisel päeval pealetung jätkus. Suurem kokkupõrge oli haaramislahing Kiisa raudteejaama juures. Pataljon kaotas seal langenuina kolm ning haavatuna kaks meest ning üks mees sai raskesti põrutada. Edasi tulid võitlused Jälgimäel, Pääsküla lähedal Ämari külas, kus punaväelased oli tapnud 14 haavatud meest. Need maeti Pääskülla. Pääskülas liitusid pataljoniga üks rühm vabatahtlikke ning seejärel suunati pataljon Saue – Vihterpalu – Nõva – Riguldi – Põõsaspea piirkondadesse metsadesse jäänud punaväelasi püüdma, rannavalvet ja omakaitset korraldama.
Alates 14. septembril 1941 likvideerus pataljon omal soovil. Osa Hirvelaane pataljonist, 73 meest jätkas aga võitlusi kapten Kant’i ja leitnantide Kesamaa ja Poomann’iga eesotsas ka veel järgmisel kuul. Likvideerimise momendil oli pataljonis kahe kompanii peale kokku 21 ohvitseri ja 206 reavõitlejat. Pataljoni langenute arvu arvestatakse 31-le, haavatute hulka 22 mehele. Peale esialgse koosseisu tuli mehi suurel arvul juurde Rapla rajoonist. Pataljon oli relvastatud saksa vintpüssidega, automaatrelvi pidi aga ise muretsema. Võitluste algpäevil Türil oli pataljonil vaid üks püstolkuulipilduja. Likvideerimise ajal oli aga igas jaos keskmiselt kolm automaatrelva. Langenud juhi teenete tunnustamiseks nimetati pataljon likvideerimise käskkirjas „Major Hirvlaane pataljoniks”.
Major Hirvelaane vabatahtlike pataljon
1941. aasta 2./3. augustil asutas Hans Hirvelaan relvaüksuse Eesti vabatahtlike kompanii. 12. augustil otsustati seda suurendada veel ühe kompanii võrra ning üksust teatakse hiljem Hirvelaane pataljonina (Eesti Vabatahtlike Esimene pataljon). Kompanii suurus oli 100 meest ning kuni 20 relvastamata meest luuretegevuseks. Ohvitserkond koosnes suures osas Venemaale saatmise eest metsa varjule läinud Eesti lendur-ohvitseridest. 1. kompanii ülemaks sai lendur-kapten Johannes Kant, 2. kompaniid juhtis lendur-kapten Aavo Ürgsoo, majandusülemaks oli lendur-kapten Oivo Soots, käsundusohvitseriks lendur-kapten Juhan Ainjärv. Pataljoni formeerimisele asudes määras Hirvelaan 3. rühma ülemana võidelnud ja Rapla lahingus põrutada saanud leitnant V. Aasoja pataljoni adjutandiks, 2. kompanii ülemaks ja formeerijaks sõjaväelendur major August Kitsapea ja viimase abiks sõjaväelendur kapten O. Sootsi. Rühmaülemaiks olid uue pataljoni 1. kompaniis lipnikud H. Vesiloik, V. Ruus ja H. Jõgeva. Leitnant J. Olljum määrati sideohvitseriks, kapten Juhan Ainjärv Rapla kaitseliidu ülemaks alates 9. august 1941. Esimese kompanii ülema kapten Kant’i abiks sai leitnant P. Pärna, 1. kompanii varustuse korraldajaks (vooriülemaks) sai sõjaväelendus leitnant K. Kava ning 2. kompaniis kapten Soots. 12. augustil oli pataljonis 166 meest, kellest kümme olid staabis ja 108 esimeses kompaniis ning 48 – teises kompaniis. Esimene 2. kompaniisse registreeruja oli reservleitnant J. Kesamaa, endine Lohu jaamaülem koos 20 mehega. Ta määrati 2. kompanii esimese rühma ülemaks. Samal päeval liitus veel kümmekond meest, nende seas ka reservleitnant Herbert Pooman, end raudteeametnik Tallinnas. H. Pooman oli hea luuraja, kellena ta oli otse asendamatu, kuna ta oli osav, visa ja hulljulge.
Tipphetkel kuulus pataljoni koosseisu ümarguselt 300 meest. Hirvelaane pataljoniga liitusid ka ernalased – kaks Kautla laagris olnud rühma jõudsid ohvitseride juhtimisel 4. augustil läbi rindejoone sakslaste poole ja astusid äsja Türil moodustatud eesti vabatahtlike pataljoni, mida juhtis major Hirvelaan. 4. augustil liitus pataljon Saksa armeega täites selleks vajalikud formaalsused (sõdurilepingud, truudusvanne jne.). Esialgu rakendati pataljoni Türi-Rapla suunal, hiljem, augusti teises pooles, osales üksus ka Tallinna vabastamises.