Hanno Ojalo
Võitlused Peipsil ja Emajõel 1234-1944 (Grenader 2012)
Vaatamata näiliselt heanaaberlikele suhetele 1930. aastatel Eesti ja Nõukogude Liidu vahel püsis pinevus riigipiiril Nõukogude Liit kasutas agentide värbamiseks jõumeetodeid, röövides ja küüditades Eesti kalureid Peipsi järvelt oma territooriumile, kus neid siis kinni hoiti ja ähvardustega agentideks värvati. 1938. aasta algul viis selline käitumine traagilise juhtumini, mis nõudis mitmeid inimohvreid.
19. jaanuaril 1938 kella 14 paiku tulid kaks Nõukogude piirivalvurit järjekordselt hobureega üle riigipiiri. See toimus Peipsi põhjakaldal Vasknarvast 18 km kaugusel. Venelased püüdsid vangistada meie kalureid, kes olid kalastamas umbes 400 meetrit riigipiirist Eesti poole. Kalurite juures viibisid neli Eesti piirivalvurit Alajõe ja Remniku kordonitest, kelle ülesandeks oli neid kaitsta. Venelaste peatamiseks tulistati hoiatuslask õhku, millele need vastasid tuleavamisega meie piirivalvurite suunas. Eestlased tulistasid vastu ja tabasid üht vastast ja nende hobust. Teine venelane varjus ree taha ja keeldus relva maha panemast. Kui vaatamata meiepoolsetele manitsustele mees keeldus koostööst ja ähvardas lähenevat kordoniülemat Ants Väljaotsa tulistada, lasi kapral Aleksander Sild ta oma ülema elu päästmiseks maha. Tulevahetuses meie mehed haavata ei saanud.
Punaväelaste laibad jäeti sündmuskohta ja nende juurde paigutati neljameheline valve. Kordoniülem teavitas kohe piirivalve juhtkonda, kes andis info edasi teistele ametivõimudele. Seejärel kutsuti kohapeale Nõukogude Liidu piirivalve esindajad, keda paluti tulla 20. jaanuari hommikul kell 8. Talvel tähistati riigipiir Peipsil eksimiste vältimiseks kuuseokstega. Kuna Eesti kalureid oli juba korduvalt Venemaale küüditatud, oli lisaks veel 500 meetri kaugusel Eesti piirist tähistatud teine joon, mida meie kalurid ei tohtinud ületada. Sel korral oli neil piirivalve kaasas ning seetõttu oli kalureil lubatud sisemisest joonest 100 meetrit kaugemale minna.
Vastavalt Eesti ja Nõukogude Liidu kokkuleppele vaatasid mõlemad pooled sündmuskoha üle ja kirjutasid raporti. Idanaabri seisukohta väljendas TASS-i teadanne 25. jaanuaril, kus väideti valelikult, et Eesti piirivalvurid tapsid NSV Liidu territooriumil umbes 750 meetri kaugusel (!) piirist kaks nõukogude piirivalvurit. Lisaks saadeti Eestile diplomaatiline protestinoot, kus nõuti süüdlaste karistamist ja hüvitise maksmist tapetute perekondadele.
Möödus rohkem kui kaks nädalat ja Nõukogude Liit maksis nende arvates Eesti-poolse „kisendava ülekohtu“ eest omal moel kätte.
8. veebruari hommikul läks Nina kordonist tavapärasele kontrollkäigule Eesti piirivalvepatrull – kordoniülem veltveebel Artur Pungas, kapral Voldemar Kaio ja eraisikust küüdimees Vassili Eva. Kui patrull tavapärasel ajal õhtul kell 20 tagasi ei tulnud, arvati esialgu, et mehed lihtsalt hilinevad. Kuid piirivalvurid ei naasnud ka keskööks.
Kell 3 öösel teatas NSV Liidu Oudova piirivalvesalga ülem, et eelmisel päeval kell 16 olevat kolm Eesti piirivalvurit järvejääl tunginud sügavale Nõukogude terrirooriumile, eesmärgiga röövida ja viia Eestrisse nõukogude kalureid. Seejuures tekkinud neil tulevahetus Nõukogude Liidu piirivalvega, mille tulemusena saanud surma Eesti piirivalvurid ja nende hobune. See uudis ilmus kohe ka ajalehtedes.
Eesti poolele oli kohe selge, et tegemist on vaenlase kättemaksuaktiga selle eest, et meie piirivalve oli julgenud täita oma kohust – kaitsta Eesti piiri ja Eesti kodanikke venelaste kallaletungi eest Peipsi järvel.
Sündmuse kohta alustati juurdlust. Komisjoni koosseisu kuulusid piirivalve kõrgemad ohvitserid Narva ja Peipsi piirkonnast, politei esindajad, maamõõtja ja arst. Järgmisel päeval vaadati sündmuskoht Vene ja Eesti komisjonide poolt üle. Meie piirivalvurite, küüdimehe ja hobuse laibad ning regi lebasid piirist poole meetri kaugusel Nõukogude Liidu territooriumil. Nende asukohast umbes 2 km lõuna poole oli selgelt näha üle piiri tulnud Nõukogude mootorsaani jälgi. Piirivalve Narva jaoskonna ülema kolonel Aleksander Selveti juhitud Eesti uurimiskomisjon tuvastas, et mootorsaan oli sõitnud üle riigipiiri 4 km sügavusele Eesti territooriumile, kus piirist eemalduv Eesti patrull oli juba koduteel. Relvaähvardusel võeti kolm eestlast kaasa ja viidi Nõukogude liidu territooriumile. Lisaks mootorsaanile ja sellel sõitvate nõukogude piirivalvurite osales aktsioonis ka neli hoburege sõduritega.
Viinud eestlased üle piiri, tapsid venelased nad seljatagant ja külgedelt tulistades. Haavade osas on andmed erinevad. Artur Pungase laibal leiti 11 (36) Vene vintpüssi kuuli- ja täägihaava, Kaiol 8 (28) kuuli- ja täägihaava, Eval 6 (8) kuulihaava ja hobune oli tapetud kahe (kolme) kuuliga.
Venelaste versiooni kohaselt tulnud meie piirivalvurid Nõukogude Liidu territooriumile sooviga nõukogude kalureid kinni võtte ja neid Eesti poolele viia. Kui nõukogude piirivalvurid eestlasi arreteerida tahtsid, alustanud eestlased tulistamist. Puhkenud tulevahetuses saanud Eesti piirivalvurid surma, venelastel aga kaotusi ei olnud. Nõukogude kohtumeditsiiniekspert väitis, et meie piirivalvurid lasti maha kuulipildujast umbes 150-200 meetri kauguselt. Eesti uurimiskomisjoni poolt esitatud fakte venelased ei tunnistanud ning jäid kindlalt oma versiooni juurde. Neid ei huvitanud lisaks mootorsaani- ja reejälgedele ka kaugemal kalastanud Eesti kalurite tunnistused, kes olid pealt näinud meie piirivalvurite vägivaldset viimist üle piiri. Kuna nõukogude pool edasisest uurimisest järsult keeldus, mitte lubades eestlastel uurida jälgi Nõukogude liidu poolel, muutus võimatuks ka Eesti uurimiskomisjoni edaspidine töö. Ja kuna meie meeste laibad olid juba mitu päeva jääl lebanud, ei jäänud Eesti piirivalvel muud üle kui langenud ära tuua. Moskva esitas Eestile uue protestinoodi ja lisaks süüdistas Eesti ajakirjandust „nõukogudevastases ässituses“.
Mis toimus tegelikult? Sündmused arenesid tõenäoliselt niimoodi. Nõukogude piirivalvurite mootorsaan kihutas üle riigipiiri, sai meie ree 4 km sügavusel Eesti territooriumil kätte, võttis Eesti piirivalvuritelt ära relvad ja sundis neid sõitma tagasi piiri suunas. Lisaks sõitis neile vastu neli hoburege sõduritega ja konvoeeris Eesti piirivalvurid üle riigipiiri. See toimus kella 14 paiku. Kolonn liikus järgmiselt – kõige ees Vassili Eva regi, siis venelaste 4 rege ja kõige viimasena mootorsaan. Nõukogude poolel lasti kolm eestlast kuulipildujast maha. Kuid lisaks kuulipildujatulest tekkinud kuulihaavadele olid meestel ka eestpoolt läheda maa pealt tulistatud kuulihaavad ning juba surnud mehi torgati veel tääkidega. Ka olid Pungasel löögist rindu purunenud kolm ribi. Läheduses olnud Eesti kalurite kinnitusel kuulnud nad mitut 7-8 lasulist valangut. Kuulipildujapositsioon võis olla juba varakult ette valmistatud, kuna eelnevalt oli märgatud jääle kuhjatud laskeavadega lumevalle. Seejärel püüti kohmakalt reejälgi segada, tulistati tühjaks tapetud eestlaste püssid ja topiti need piirivalvuritele külje alla. Ilmselt tapeti nüüd kohapeal ka küüdihobune. Peeter Lindsaare raamatus „Kannatustee“ toodud versioon toetub meie kalurite tunnistustele ja selle kohaselt olevat Pungas ja Kaio julgestanud kalureid. Tagasiteel sõitnud vene mootorsaan eestlastele järele ja tabanud nad 5 km sügavusel piirij oonest. Venelased avasid kalurite j ärel liikunud Eesti piirivalvurite pihta kuulipildujatule. Pungas ja Kaio tulnud reelt maha ja heitnud jääle pikali, et vastutuld avada, kuid said kohe pihta. Siis tõstnud nõukogude piirivalvurid tapetud piirivalvurid Vassili Eva reele ja sundisid ta tagasi piiri suunas sõitma. Seejärel keerutatud jälgede segamiseks veidi piirijoonel ringi ja sisenetud taas Eesti poolele. Pungase ja Kaio püssidest tulistati, asetati surnukehad jääle ja püssid topiti neile kõhu alla. Nüüd lasti maha ka hobusemees ja tema hobune.
Eesti piirivalvurite ettekavatsetud mõrv tekitas vastukaja kogu riigis. Langenute laibad võeti Kallastel vastu sõjaväeliste auavaldustega 11. veebruaril. Piki kinnituisanud teed toodi nad Tartusse ja asetati linnas laudsile „Vanemuise“ kontserdisaali. Mitu tuhat inimest jättis langenud sõjameestega hüvasti. Järgnes sõjaväeliste auavaldustega matus (kuna Eva oli eraisik, tema maeti kodukohta).