Refereeritud: Reigo Rosenthal. Lahingud Peipsi ääres 1944. aasta veebruaris (Kaitse Kodu 2022/8 ja 2023/3).
Punaarmee ülemjuhatus ja Leningradi rinde juhatus planeerisid 1944.aasta veebruari alguses Leningradi rinde edasise jõupingutuse koondamist Eesti suunale. Lisaks sellele, et 2. löögiarmee pidi läbi murdma Saksa vägede kaitse Narva rindel ja jätkama pealetungi Kirde-Eestis, otsustati, et 42. armee tungib üle Lämmijärve Tartu suunas. Sündmused rindel tegid kavadesse muudatusi kuid Piirissaar õnnestus Punaarmeel mõneks ajaks vallutada.
Ööl vastu 12. veebruari laskusid Peipsi idakaldal Podborovje juures järvejääle 90.diviisi 286. laskurpolgu I pataljon koos 128. diviisi suusapataljoniga. Öö oli udune, mis ilmselt raskendas Piirissaare garnisoni julgestuse vaatlusvõimalusi ja lubas ründajatel jõuda märkamatult saare lähedusse. Saksa poole andmeil tuli rünnak (algusega kell 5.30 hommikul) nii lõuna, ida kui põhja sihist. Piirissaarel asusid 4. välitrahvi-vangipataljoni kaks kompaniid, omakaitse allüksus ning 33. politsei-vahipataljoni 2. kompanii raskekuulipildujarühm (eestlasi kokku ligi 30 meest), lisaks paiknes seal vähemalt osa 12. akustika-pioneerirühmast (rühmas kokku 60 meest) ja arvatavasti üks rühm 734. positsiooniehitus-pioneeripataljonist. Nõukogude dokumentides sisalduv arv 300 kui saare garnisoni tugevus paistab olevat enam-vähem õige.
Mõni tund kestnud võitluse järel hõivasid ründajad saare. Lahingu põhiraskust kandis Nõukogude poolel suusapataljon, mis oli eelnevalt saare rannikul teostanud ka luuret. Samal ajal kui grupp pataljoni võitlejaid tõmbas endale tähelepanu tegutsemisega saare lõunaküljel, ründas kaks suusaroodu kaasatoodud miinipildujate tule toel kirdesuunast, vallutades kõigepealt Piiri küla, seejärel Toona ning lõpuks, tuues reservist lahingusse ka pataljoni luurerühma, Saare küla. 286. polgu pataljon tegutses ilmselt lõunasuunast ja pole selge, mil määral see üldse lahingus osales. Saksa poolel hinnati, et trahvikompaniid olid avaldanud vaid nõrka vastupanu, misjärel taandusid üle järvejää. Nende kaotusteks loeti 91 surnut ja teadmata kadunut (neist 22 pataljoni kaadrikoosseisust, ülejäänud olid vangid), läänekaldale saabunute hulgas oli 24 haavatut. Peeti tõenäoliseks, et paljud teadmata kadunuks jäänud vangid jooksid vastase poole üle (Punaarmee dokumentidest ei ole õnnestunud sellele kinnitust leida). Samuti hukkus sel päeval Piirissaarel vähemalt neli meest 12. akustika-pioneerirühmast ja üks mees Tartumaa omakaitse VI pataljoni 33. (Meeksi) kompaniist. 33. politseipataljoni raskekuulipildujarühm kaotas ühe liikme surnuna ja ühe kergelt haavatuna; saarelt hiljem tagasi jõudes väitis rühm, et oli lahingut jätkanud ka pärast Saksa kompaniide taandumist. Laskemoona lõppemisel taganeti samuti, olles otsetee äralõikamise tõttu sunnitud mööduma Piirissaarest kaarega põhja poolt. Võimalik, et sama rühma peeti silmas Saksa ettekandes, mille kohaselt oli grupp võitlejaid Saare küla juures vastu pannud ka pärast trahvikompaniide taganemist. Seejärel jõudsid läänekaldale veel üks mees 33. politseipataljoni 2. kompaniist, 734. positsiooniehituse pioneeripataljoni ohvitser ning kaks meest 12. akustikapioneerirühmast, kes olid vahepeal end saarel varjanud. Nõukogude andmeil loeti Piirissaarel 81 vastase langenut ja esialgu raporteeriti 17 vangist, sealhulgas üks ohvitser (trahvikompanii ülem). 90. diviisi sõjapäeviku järgi oli vangide arv täpsustatuna siiski 35. Trofeede hulgas oli 12 kergekuulipildujat (neist 7 korras), üks raadiojaam, kaks välikööki ning neli hobuveokit laskemoona ja varustusega. Vangide sõnul olid trahvikompaniid – neist üks koosnes mere- ja teine lennuväelastest – saarele saabunud 11. veebruaril. Ründajate kaotustest on teada 17 võitleja surmasaamine 128. diviisi suusapataljonis, 286. polgu I pataljoni hukkunute kohta kinnitus puudub.
Saksa 207. julgestusdiviis reageeris Piirissaare ründamisele Tartu alarmpataljoni väljasaatmisega 12. veebruari hommikul Kavastust rannikule Meerapalu rajooni. Esialgsest kavast saar pataljoniga tagasi võtta küll loobuti. 207. julgestusdiviisist kell 15.15 tulnud käsu põhjal lasti õhku jäämiiniväli Lämmijärves. Piirissaarest kuni Kolpino saareni ulatuva 36,6 kilomeetri pikkuse miinivälja olid eelnevalt rajanud viis akustika-pioneerirühma. Juba enne 8. veebruari oli Lämmijärves korra sel viisil jääd lõhutud, kuid jää tekkis kiiresti uuesti. Teistkordsel purustamisel jäeti üks 2,5 kilomeetri laiune jääsild Mehikoorma juurde ja teine, umbes kahekilomeetrine, Salosaarest põhja poole. Jõepera ja Laaksaare vahel purustati jää teadmata põhjusel vaid kohati, Jõeperast idas lasti õhku kolmekilomeetrine lõik. Juba järgmisel päeval täheldati, et lõhutud kohtadele on uuesti tekkinud inimraskust kandev jää.
Väegrupp Nord suunas 12. veebruaril Lämmijärve äärde toetuseks lennuväe. Kokku 47 väljalennu käigus ründasid sööstpommitajad Ju 87 vastast Podborovje ja Samolva piirkonnas ning liiklust jääl Piirissaarest idas. 12.veebruari õhtul Piirissaarele saadetud Saksa luuregrupp naasis hommikul teatega, et vastane asub saare idaosas, lääneosas teda ei kohatud.
Piirissaare tagasivallutamine Saksa vägede poolt leidis aset 24. veebruaril 1944. Saare kaitseks oli selleks ajaks jäetud 128. laskurdiviisi 374. laskurpolgu III pataljon koos diviisi õpperooduga. Neist võetud vangide sõnul oli kummaski 180 inimest; Meerapalu all kantud kaotuste hüvitamiseks oli III pataljonile vahepeal antud täienduseks 60 meest diviisi suurtükiväepolgust.
Piirissaare vallutamine tehti ülesandeks 11. jalaväediviisi 2. grenaderirügemendile (I ja II pataljon, mõlema lahingutugevus 300 meest), mida tugevdati diviisi pioneeripataljoni allüksuste ja 2 cm õhutõrjekahuritega ühest õhutõrjedivisjonist. Eelnevatel öödel oli rügement teostanud Piirissaare rannikul luuret ja teinud kindlaks, et vastane paikneb saare idaosas. Ööl vastu 24. veebruari asusid rünnakuks määratud allüksused Uhtina neemelt Piirissaare suunas teele. Kohalike olude tundjana oli I pataljonil kaasas Piirissaare elanikust eestlane, kes oli ka varem osalenud ühel öisel luureretkel. Rünnakukava oli rajatud ilmselt arvestusele, et pataljonidel õnnestub jõuda märkamatult saare pinnale ja vastast idaosas ootamatult rünnata. See siiski ei õnnestunud. Edela sihist tegutsev I pataljon sisenes küll takistamatult saare roostikusse (see rannikulõik oli vastaspoolel niisiis ebapiisavalt julgestatud), kuid põhja pool tegutseva II pataljoni eelsalk avastas rannikul siiski vastase julgestuse. Pataljoni ülem major Franz Dutter otsustas eelsalgaga koheselt rünnata, sest hindas, et oma peajõude ootama jäädes märkab neid ka vastase julgestus, kes alarmeerib ülejäänud garnisoni ja see jõuab kaitset organiseerida.
Dutteri eelsalk sai julgestusest lühikese lahinguga jagu, misjärel edenes saare idaosa suunas, nagu ka lõuna pool tegutsev I pataljon. Garnison püüdis idaosas kaitsepositsioonile asuda ja avas tule miinipildujatest. Läänekaldalt alustas omakorda tegevust Saksa raskesuurtükivägi koos kahe 8,8 cm õhutõrjepatareiga, nende tuld juhtisid eelvaatlejad. Garnisoni kiiruga organiseeritud kaitseliin murti läbi, misjärel võitlus jätkus külatänavatel, lahingusse lülitusid ka vahepeal järele jõudnud 2. grenaderirügemendi II pataljoni peajõud. Sakslased rakendasid tänavalahingutes I pataljoni lõigus vähemalt ühte leegiheitjat, samuti kelkudel järele jõudnud 2 cm õhutõrjekahureid. Lõpuks laskus suurem hulk punaarmeelasi jääle, et päästa end idakaldale põgenemisega, kuid kandsid Saksa poole kirjelduse järgi kuulipildujate, õhutõrjekahurite, suurtükiväe ja hävituslennukite tule tõttu raskeid kaotusi.
Pärast lahingu lõppu Piirissaarel avati sinna Peipsi idakaldalt suurtükituli ja ennelõunal ilmusid jääl nähtavale 128. laskurdiviisi suusapataljoni ja diviisi üksiku luureroodu ahelikud, mille diviis oli vahepeal välja saatnud ülesandega vastane saarelt välja lüüa. Kuid Saksa kuulipildujate, kergete õhutõrjekahurite ja suurtükiväe tule ning sööstpommitajate rünnakute tulemusena suuri kaotusi kandes tõmbusid need uuesti tagasi. Sööstpommitajad sooritasid sel päeval Piirissaare–Podborovje piirkonda 21 väljalendu.
128. laskurdiviisi 24. veebruaril kantud kaotusteks raporteeriti 106 surnut ja teadmata kadunut ning 118 haavatut (need olid küll esialgsed andmed ja võisid hiljem mõnevõrra tõusta). Saksa pool hindas samal ajal vastase kaotusteks 250 inimest surnutena. Piirissaarel võeti neli vangi, sõjasaagi hulgas loeti neli 82 mm miinipildujat, neli raske- ja seitse kergekuulipildujat, 22 püstolkuulipildujat, 15 tankitõrjepüssi, kaheksa vankrit või rege laskemoonaga. Teada on üheksa Saksa sõjaväelase hukkumine Piirissaarel 24. veebruaril, enamik neist kuulus 2. grenaderirügemendi II pataljoni. Sama pataljoni ülemat major Dutterit ja 7. kompanii rühmaülemat veltveebel Ernst Borni autasustati hiljem Raudristi Rüütliristiga. Bornile omistati eduka tiivaltrünnaku organiseerimine saarel peetud lahingu lõppfaasis; Dutteri puhul tõsteti esile tema pataljoni üldist tegevust ning ta otsust eelsalgaga koheselt tegevusse astuda ilma pataljoni peajõude ära ootamata. Born hukkus peagi Narva rindel, kõrget autasu kätte saamata. Piirissaare kolmest külast sai 1944. aasta veebruaris rohkem kannatada Piiri küla, maha põles ka luteri kiriku puithoone. Tsiviilelanike enamiku, 150–200 inimest, oli Punaarmee 23. veebruari õhtul jõudnud Peipsi idakaldale evakueerida. Saarele veel jäänud sadakond inimest evakueeris seejärel läänekaldale omakorda Saksa sõjavägi.