Siim Õismaa, Eesti Sõjamuuseum
Üks omanäolisemaid üksusi Eesti Vabadussõjas oli Balti pataljoni relvastatud jääpurjekate flotill (Segelnschlittenflottille). Ei ole teada, kes oli jääpurjekate flotilli mõtte algataja aga pataljonis oli mitmeid kes otseselt või kaudselt olid seotud saksa purjeklubidega. Üks neist oli alamkapten Erik von Holst, kellest hiljem saab mitmekordne Euroopa ja Eesti meister jääpurjetamises. Lisaks konstrueeris ta 1932. aastal uue Monotüüp XV jääpurjeka, millega võisteldakse tänapäevani.
Operatiivstaabi ülem polkovnik Jaan Soots andis 2. veebruaril 1919 Balti pataljonile loa tuua jääpurjekad ära Haapsalust, kus asusid mitmed baltisaksa purjeklubid. 22. veebruaril 1919. loodi flotilli juhatus ja viimased paadid saabusid 1. märtsiks 1919. Esimene patrullsõit tehti 27. veebruaril 1919. Flotilli ülesandeks oli Balti pataljoni parema tiiva valvamine ning luure- ja patrullülesannete täitmine. Flotilli baasiks sai Remniku ja ülemaks määrati kaptenleitnant Adam von Gernet. Tema juhtida oli 5 purjekat, mis olid relvastatud kerge- ja raskekuulipildujatega. Flotill jagunes kaheks divisjoniks.
1. divisjon – alamkapten parun Roman Tiesenhausen:
- „Frilby” – 1 kergekuulipilduja;
- „Traviata” – 1 kergekuulipilduja.
- 2. divisjon – alamkapten Erik von Holst:
- „Fatiniza” – 1 kergekuulipilduja;
- „Fandango” – 1 kergekuulipilduja;
- „Spika” – 1 raskekuulipilduja ja 1 kergekuulipilduja, oli flotilli ülema käsutuses.
Jääpurjekate kasutamise idee oli hea, kuid praktikas osutus see raskemaks. Peipsi järv ja ilm olid muutliku meelega. Tihti oli täielik tuulevaikus, järvejääd kattis paks lumekiht, mis raskendas jääpurjekate kasutamist. Oma tegevuse ajal jääpurjekate flotill kaotusi ei kandnud, ka ei tulnud ette suuri kokkupõrkeid vastasega. Kuid tihti avas nende pihta tule mitte vaenlane, vaid oma mehed, eriti just piirivalvega tegelenud Kaitseliidu üksused. Näiteks avas 7. märtsil 1919 Peipsi rannakaitsepataljoni patrull Mustvee juures tule purjesaanide pihta. Õnneks kaotusi ei kantud. Kevadel, kui Peipsi järve jää oli sulanud, saadeti üksus laiali.
Alamkapten Erik von Holst oli pataljonis väga mitmekülgne mees“. Sõja algusest kuni 29. jaanuarini 1919 oli kuulipildujarühma ülemaks. 29. jaanuarist kuni 23. aprillini tegeles jääpurjekate komando loomisega ja hiljem 2. divisjoni juhtimisega. Alates 17. maist kuni 10. juunini Ouduva linna ja maakonna komandandi abi. Alates 12. juunist 3. kompaniis rühma ülem ja peale kompanii ülema alamkapten Roman von Tiesenhauseni haavata saamist kompanii ülema kt. Alates augustist 1. kompanii koosseisuväline ohvitser, kuid teenis 3. kompaniis rühmaülemana. Peale järjekordse 3. kompanii ülema väljalangemist täitis kompaniiülema kohuseid 21.–24. novembrini 1919.