1941. aasta võitlused Kesk-Eestis ja Tartumaal
Lühendatud variant Eesti Sõjamuuseumi teadusdirektori Toomas Hiio uurimustööst „Täna 80 aastat tagasi – sõjasuvi 1941 Eestis“. Kokkuvõte ja mõned täiendused: Ain Tähiste.
Uurimustöö täispikk versioon koos illustratsioonidega: Täna 80 aastat tagasi – sõjasuvi 1941
1941. aasta sõjasuve sündmusi on põhjalikult käsitlenud Herbert Lindmäe oma raamatusarjas „Suvesõda 1941“, enamus raamatuid on digitaalselt kättesaadavad DIGARIS.
10. juuli 1941
Saksa 217. jalaväediviisi 389. jalaväerügement jälitas Türi suunas Punaarmee järelväge, kuid oli sunnitud Vana-Vändra juures peatuma.
Ullerspergeri grupp oli Märjamaa lähistel ringkaitses, 10 cm suurtükkide laskemoon oli lõpukorral.
11. juuli 1941
Pärastlõunal suutis kindral von Selle lahingugrupp võitluses visa vaenlase vastu, keda toetas tugev suurtükituli ja väga soine maastik, Võhmast edelas Turpsi juures (Jälevere külas Viljandimaal) sillapea moodustada. Sealt läks 61. jalaväediviis pealetungile Türi suunas, kuid esialgu olid takistuseks miiniväljad.
Ullerspergeri grupp oli Märjamaa piirkonnas ringkaitses ja tõrjus hommikust peale vaenlase vasturünnakuid põhjast, kirdest ja lõunast. Pärastlõunal oli 217. jalaväediviis Vigala suunas liikuma hakanud, et Ullerspergeri grupp piiramisrõngast päästa. Esimesena läks 346. jalaväerügemendi eelüksus, seejärel ka 311. jalaväerügement; õhtul veel üks pataljon veoautodel. Punaarmee 16. laskurdiviisi üksused osalesid ka lahingus Ullerspergeri grupi vastu Märjamaa lähedal, mis oli Looderinde operatiivkokkuvõtte järgi „tankidega tugevdatud pataljon“ (tegelikkuses poolroomikautod – AT märkus).
Wehrmachti I armeekorpuse eelüksus kindralmajor Burdachi juhtimisel liikus Tartu suunas. Õhtul kell seitse teatas 18. armee peakorter väegrupile, et Burdachi grupp vallutas Emajõe läänekalda Tartu. (Punaarmee Loodearmee operatiivkokkuvõtte järgi jõudis kuni kompanii suurune üksus soomukitel Tartusse kell 19.30 Moskva aja järgi.) Õhurekke andmetel oli Tartus terveks jäetud ainult üks sild, tõenäoliselt taganevale järelväele. Luunja sild ja Tartu lennuväli olid purustatud. Ööl vastu 12. juulit ründas Punaarmee kahe üksusega Omakaitse tungipunkte Tartus jõe läänekaldal.
12. juuli 1941
Varahommikul 2.45 Saksa aja järgi vallutasid 61. jalaväediviisi üksused Võhma (Viljandimaal). Kella seitsmeks taastati ka sild üle Navesti jõe. Keskpäeva paiku läbis 61. jalaväediviis Pilistvere ja Arkma ning liikus edasi Türi suunas, kuid takerdus Punaarmee kaitsele, mida toetas suurtükivägi ja mõni tank. Õhtuks oli diviis Pilistvere-Kabala-Oisu piirkonnas.
Veidi pärast keskööd, kell 1.30, taastas 217. jalaväediviis Aravere juures Raplamaal vahepeal katkenud ühenduse Ullerspergeri grupiga. Pärastlõunaks jõudis diviis Kergu-Vigala piirkonda. Olukord Ullerspergeri grupi rindelõigus stabiliseeriti ühe 217. jalaväediviisi üksuse toetusel ning tagasi löödi vaenlase tankide toetusel tehtud rünnakud läänest.
Pärast olukorra stabiliseerimist Märjamaal viidi Ullerspergeri lahingugrupp tagalasse ja rindelõigu võttis üle kohalejõudnud 217. jalaväediviis.
Võisiku lahing 12.juuli 1941
Asukoht Suusiku karjamõisa ümbrus
Wehrmachti 254. jalaväediviisi rekkepataljon, mis oli pidanud üle Põltsamaa Tartu suunas peale tungima, et Tartus olevaid Punaarmee üksusi tiivalt haarata, sattus Võisiku juures lahingusse ülekaaluka vaenlasega (ilma lootuseta edule, nagu nenditi XXVI armeekorpuse sõjapäevikus), keda toetas suurtükivägi. 254. jalaväediviisi staap saatis oma rekkepataljonile täienduseks motoriseeritud pioneerikompanii ja tankitõrjedivisjoni. Korraldus Tartu suunas edasi tungida tühistati õhtul, sest pataljoni ründevõime oli tugevasti kahanenud.
Sama sündmust kajastab ka 22. NKVD laskurdiviisi ajalugu. 254. rekkepataljon oli tõrjunud 5. NKVD laskurpolgu I pataljoni Kolga-Jaani ümbrusest loodesse Põltsamaa-Võhma tee ja Kolga-Jaani – Pilistvere tee ristmiku juurde, ähvardades 83. raudteepolku ümber haarata ja ohustades Läti hävituspataljonlasi Põltsamaal. Diviisiülem Golovko moodustas 5. laskurpolgu II pataljoni kahest roodust, polgukoolist, kuulipildujarühmast, kahest tankist, kahest suurtükist ja 5. laskurpolgu sapöörirühmast löögiüksuse. Selle eesotsas jõudis ta taganema löödud 5. laskurpolgu I pataljoni komandopunkti ja nähes, et kontakti vastasega ei ole, saatis pataljoniülema kolmel autol ja tankidega Kolga-Jaani suunas luurele. Metsas üllatas üksus sakslasi, kes võtsid parajasti pruukosti. Diviisiülem saatis appi oma löögiüksuse ja sakslased löödi tagasi. 22. NKVD laskurdiviisi andmetel hävitati kuni üks rühm sakslasi, kaks tanketti (Saksa rekkesoomukid), kolm tankitõrjekahurit ja neli autot. 5. laskurpolk kaotas kolm meest langenuna (sh rühmaülem leitnant Krivun) ja 11 haavatuna (sh neli ohvitseri, kaasa arvatud I pataljoni ülem vanemleitnant Kartasjuk), kolm autot ja ühe tanki.
Lahingud Põltsamaa ümbruses
Punaarmee kapten Pasternaki hävituspataljon ründas ööl vastu 13. juulit sakslasi Põltsamaalt edelas. Hävitati 32 vaenlast, vangi võeti 10 meest 254. jalaväediviisist, sõjasaagiks saadi kolm tankitõrjekahurit, käsirelvi jm varustust. 13. juuli hommikul puhastas Wehrmachti 61. jalaväediviis eelmisel päeval hõivatud ala vaenlase üksuste riismetest. 217. jalaväediviis oli eelmisel õhtul kell 11 alustanud liikumist Järvakandi-Konuvere piirkonda ning 254. jalaväediviisi rekkepataljon taganes pärast Võisiku lahingut oma lähtejoonele viis kilomeetrit Kolga-Jaanist põhja pool. Kell pool üksteist saadeti korpuse idatiiva ja ühtlasi 254. jalaväediviisi rekkepataljoni tugevduseks 10. raskekuulipildujapataljon ja 563. motoriseeritud tankitõrjedivisjon (3,7 cm kahurid).
Põltsamaa piirkonnas õnnestus 151. jalaväerügemendil õhtul kella kaheksaks tungida ühe kilomeetri kaugusele Vitsjärve idaservast, kuid vaenlase raskerelvade tuli sundis sakslased peatuma. Oisu juures ründas vaenlane edutult 61. jalaväediviisi vasakut tiiba. XXVI armeekorpuse üksused kurtsid endiselt puuduva õhutoetuse üle.
13. juuli õhtuks oli 61. jalaväediviis Vitsjärve-Kurla-Oisu joonel.
Punaarmee Looderinde 13. juuli kokkuvõttes kirjutati, et 11. laskurdiviisi 320. laskurpolk oli pärast lahingut Võhma juures korratuses Paidesse ja sealt 15 km edelasse taganenud, kus see vasturünnakuks uuesti lahingukorda seati. 13. juuli vasturünnaku tulemus polnud õhtuks veel teada. 22. NKVD laskurdiviis oli 12. juuli lahingus Arkma piirkonnas ja sealt kagusse jäävates metsades kandnud suuri kaotusi ja taganes. Uueks koondumiskohaks oli määratud Türi. 11. laskurdiviisi 163. laskurpolk läks aga Adavere-Põltsamaa joonel vasturünnakule.
15. juuliks andis korpusejuhatus 61. jalaväediviisile ja sellele allutatud 254. jalaväediviisi rekkepataljonile ning korpusejuhatusele alluva 10. raskekuulipildujapataljonile käsu oma rindelõikudes kaitsesse jääda.
Juuli keskpaigaks oli Saksa väejuhatus igale pealetungisuunale Eestis – Pärnu, Viljandi ja Tartu piirkonda – andnud juurde ühe diviisi: vastavalt 291., 254. ja 93. jalaväediviisi, seda lisaks seni neid suundi katvatele 217. ja 61. jalaväediviisile ning Tartu suunal kindralmajor Burdachi lahingugrupi asemele. 217. jalaväediviis suunati Lääne-Eestist eelseisva pealetungi raskuspunkti Türi ja Põltsamaa piirkonnas. Pärnu juures ja Emajõe rindel oldi kaitses nõrgemate jõududega.
Rinde paremal tiival võitles Punaarmee16. laskurdiviis polkudega Kullamaa, Märjamaa ja Raikküla juures. Kesk-Eestis hoidsid rinnet 10. laskurkorpuse 10. laskurdiviis Viluvere juures Vana-Vändrast põhja pool ja 11. laskurdiviis põhja pool Põltsamaad Oiust Aiduni. Nende taga oli 22. NKVD laskurdiviis Türi ümbruses ja kapten Pasternaki hävituspataljon 10 km põhja pool Põltsamaad. Võrtsjärve, Emajõe ja Peipsi järve vahel olid 11. laskurkorpuse 125. ja 48. laskurdiviis. Rinde tagalas Tallinna ümbruses olid 1. merejalaväebrigaadi üksused, rannakaitses olid ehituspataljonid ja piirivalvesalgad. Saari kaitses 3. üksik laskurbrigaad, üks 16. laskurdiviisi 167. laskurpolgu pataljon oli Hiiumaal.
15. ja 16. juulil ründas Punaarmee lennuvägi 61. jalaväediviisi üksusi Põhja-Viljandimaal ja Burdachi lahingugruppi Emajõe joonel. 217. jalaväediviis taganes Märjamaa juurest itta ja edelasse, diviisi eelvägi pidas lahingut ida pool Vändrat. Päeval võitles diviis Käru ja Rõusa vahel ning vallutas ööl vastu 18. juulit Jändja. 17. juuli õhtuks oli rindejooneks Põltsamaa – ala Türist lõunas – Käru – Lelle – Märjamaa. Burdachi lahingugrupp tõrjus lääne pool Tartut mõned Emajõe lõunakaldale tehtud vaenlase rekkerünnakud.
17. juulil lõikasid 61. jalaväediviisi üksused Kiigevere juures läbi Põltsamaa-Paide vahelise maantee.
18. juuli päeval vallutas 217. jalaväediviis Särevere ja jõudis õhtul Türi lõunaservale. Balti laevastiku lennukid ründasid korduvalt eriti 217. jalaväediviisi üksusi ja Pärnu jõe sildu. Punaarmee 8. armee operatiivkokkuvõtte järgi pommitasid Balti laevastiku õhujõud samal päeval vaenlase kolonni Rõusa-Türi teel.
Burdachi lahingugrupp plaanis 18. juulil saata ühe löögirühma ida pool Tartut Emajõe põhjakaldale, kuid et samal ajal tungis umbes 500–600 meest lääne pool Tartut Ulila ja Puhja juures jõe lõunakaldale ja ründas Ulila elektrijaama, jäeti see plaan katki. Vaenlane löödi Ulila juurest tagasi.
Emajõe rinde hoidmisel tegutsesid koos Burdachi lahingugrupiga eesti metsavendade ja omakaitselaste üksused.
19. juulil valmistas 61. jalaväediviis väiksemate rünnakutega Põltsamaa ümbruses ette lähtepositsiooni pealetungiks. 217. jalaväediviis haaras Türil kindlustunud vaenlast ida poolt, kuid lõuna paiku takerdus pealetung visa vastupanu tõttu. Punaarmee 8. armee operatiivkokkuvõtte järgi läks 19. juuli hommikul armee parem tiib vasturünnakule eesmärgiga jõuda välja Navesti jõeni. 16. laskurdiviisi üks polk ründas Vana-Vändra ja Kaansoo suunas. 22. NKVD laskurdiviis tungis Särevere ja Mäekülani. 320. laskurpolk vallutas Järavere ja Kiigevere, 163. laskurpolk jõudis Annani, olles edasi liikunud poolteist kilomeetrit.
20. juulil tõrjusid XXVI armeekorpuse diviisid vaenlase rünnakuid eriti rinde paremal tiival. 217. jalaväediviis ei suutnud jätkuvalt murda Türi kaitset. Korpuse tegevuspiirkonnas oli 22 õhurünnakut, sealjuures heideti 500 kg pomme Viljandi raudteejaamale. Korpuse õhureket takistasid Nõukogude hävitajad. Ka 291. jalaväediviis pidi oma paremal tiival tõrjuma vaenlase rünnakuid ja kaotas mõneks ajaks Viluvere raudteejaama (Pärnumaal).
22. juuli varahommikul alanud Wehrmachti XXVI armeekorpuse pealetungi eesmärk oli läbi murda Punaarmee kaitsest Kesk-Eestis ning liikuda itta ja kirdesse, et lõigata Peipsi järveni jõudes ära Emajõel ja Põhja-Tartumaal paikneva 11. laskurkorpuse taganemistee. Pärast Punaarmee vägede hävitamist Ida-Eestis nägi plaan ette pöörata loodesse Tallinna peale. Esialgu pidi ka Põhja-Eesti ja saarte vallutamist juhtima XXVI armeekorpus. Nüüd otsustati XXVI armeekorpus suunata kirdesse ja üle Narva jõe Leningradi suunas ning Tallinna ja saarte vallutamise juhtimiseks toodi Eestisse XXXXII armeekorpus.
Punaarmeel oli Eestis kaitses hulk diviise, polkusid ja muid üksusi, mis olid sõja algusest möödunud kuu ajaga kaotanud küll suure osa elavjõust ja relvastusest. Ainsana oli enam-vähem täiskoosseisuline 16. laskurdiviis, lisaks ka Balti laevastiku üksused ja piirivalvesalgad. Punaarmee Eesti rinde läänetiival läänerannikust Kärguni tegutsesid piirivalveüksused ja hävituspataljon: Võlla juures soode ja rabade vahel 8. piirivalvesalk ja Pärnu-Jaagupi juures 18. hävituspataljon. Sealt ida poole olid kaitses 10. laskurdiviisile allutatud üksused: 249. laskurpolgu I pataljon Kaisma mõisa juures, 41. ehituspataljon Kõnnu mõisa juures, 62. laskurpolk Kobra juures, 204. laskurpolk Jõeäärtsest Käru jõe idakaldal kuni Soovani Mädara jõe ääres ning sealt edasi Läti hävituspataljonlasest formeeritud polk kuni Jändjani Pärnu jõe ääres Laupa mõisa lähedal. Jändjast Türini oli kaitsel 98. laskurpolk. 10. laskurkorpuse staap oli Käru ja Lungu vahel metsas, rinde tagalas oli 16. laskurdiviis, mille staap oli Vahastu mõisa lähedal. 10. diviisi reservis oli 156. laskurpolk. Paide ja Türi vahel oli kaitsel raskeid kaotusi kandnud 22. NKVD laskurdiviis koos mõne lätlaste üksusega. Paidest ida ja kagu pool juhtis kaitset 11. laskurdiviis staabiga Mäo mõisa lähedal. Sellele allutatud 16. laskurdiviisi 167. laskurpolk koos 232. haubitsapolgu ja 224. kahuripolgu patareidega oli kaitsel Prandi ja Koigi juures. Koigi ja Laimetsa vahel julgestasid rinnet 43. ehituspataljoni allüksused. 320. laskurpolk oli positsioonidel Köisi, Müüsleri ja Keri piirkonnas kuni Endla rabani, rabapoolses servas 16. hävituspataljon. Teisel pool Endla raba Kärde ja Pedja raudteejaama vahel seisis 11. laskurdiviisi 163. laskurpolk. Edasi algas 11. laskurkorpuse vastutusala, mille eesliin oli Emajõgi ja Võrtsjärve põhjakallas, niivõrd kuivõrd soisel maastikul rindejoont üldse oli. 11. korpuse 125. laskurdiviisi, mis oli kaitses Tartust läänes, kuulusid 466., 657. ja 749. laskurpolk, 48. laskurdiviisi 268., 301. ja 328. laskurpolk. 11. laskurkorpusel oli tugev korpusesuurtükivägi.
Kesk-Eesti oli toona ja on tänagi küllaltki metsane. Soid ja rabasid oli toona palju rohkem kui tänapäeval. Saksa 291. jalaväediviisi staap – diviisi rügemendid hoidsid rinde läänetiiba Pärnu ja Vändra vahel – kirjeldas rinnet kui ürgmetsa, mis on läbipääsetav ainult väikestele rekkerühmadele ja mille vähestel lagendikel on piki teeservi punaarmeelaste roodu- kuni pataljonisuuruste julgestusüksuste positsioonid, mis on turvatud miiniväljadega. Palju parem polnud olukord soodes ja rabades – Kikepera ja Kuresoo rabad olid läbitavad jalgsi, kuid mitte soomukite, autode ja hobuveokitega. Sama kirjeldus kehtis paljuski kogu rindejoone kohta kuni Peipsini välja.
Saksa pealetungi esimesel etapil oli kavas Kesk-Eestist Peipsini läbi murda ja 11. laskurkorpuse üksused Põhja-Tartumaal sisse piirata. Selleks koondati XXVI armeekorpuse alluvusse märkimisväärsed jõud. Rinde vasakut tiiba Pärnu lähistel hoidsid Punaarmee võimaliku 18. armee tagalasse suunatud vastulöögi eest 291. jalaväediviisi tugevdatud 504. jalaväerügement (nn Pärnu lahingugrupp), millele olid allutatud Virtsust taganenud mereväeüksused ja 15 cm suurtükipatarei. Türi suunal tungis peale 217. jalaväediviis koos toetuseks antud 403. jalgrattapataljoni ja 10. raskekuulipildujapataljoniga. Türilt ja Põltsamaalt ida pool tungis kirdesse 254. jalaväediviis koos 185. ründesuurtükidivisjoni ühe patarei ja 633. raskesuurtükiväedivisjoni kahe patareiga. Rünnaku raskuspunktis tungis peale 61. jalaväediviis, mida oli tugevdatud 402. jalgrattapataljoni ja viimasele allutatud tankitõrjekompanii ning 185. ründesuurtükidivisjoni kahe patareiga. 61. diviisile allus suurem osa korpusesuurtükiväest. Neile allutati 58. suurtükiväerügemendi II divisjon (15 cm välihaubitsad), 2. raketiheitjadivisjon, 637. raskesuurtükiväedivisjon (21 cm rasked haubitsad, nn mörserid), 511. raskesuurtükiväedivisjoni kaks patareid (15 cm kahurid) ning 12. vaatlusdivisjon. Igal jalaväediviisil oli ka oma suurtükiväerügement kolme kerge- ja ühe raskevälihaubitsapatareiga. Korpusejuhatusele alluv 667. pioneerirügemendistaap koos 660. ja 662. pioneeripataljoniga julgestas 61. diviisi pealetungi tiibu.
Läbimurde tipus liikus korpuse eelüksus, mille põhijõuks määrati 61. jalaväediviisi 161. rekkepataljon.
Pealetung algas 22.juuli varahommikul kell kolm. Kell üheksa oli Pajusi sild vigastamatult sakslaste käes ja 61. jalaväediviis vallutas 15.30 Põltsamaa. Keskpäeval jõudis 254. jalaväediviis Koerusse ning paigutas põhjatiivale ühe tugevdatud rügemendi, Päinurmele ühe pataljoni ja oma põhijõud Koigi ümbrusse. Rinde läänelõigus tuvastas õhureke ööl vastu 22. juulit kuus motoriseeritud kolonni (ca 230 sõidukit), mis liikusid Virtsu-Tallinna teel. Päeval liikus veel 40 autot Märjamaalt Rapla suunas.
Punaarmee 8. armee juhataja kindralleitnant Fjodor Ivanov käskis samal hommikul 16. laskurdiviisi 167. laskurpolk ehituspataljonide arvel täiskoosseisu viia, et asendada üks pataljon, mis Hiiumaale oli viidud, ja polk koos suurtükiväedivisjoniga viivitamatult Paidest põhja poole metsa paigutada. 167. laskurpolk koondus seal järgmisel päeval.
Samal hommikul tegid sakslased väiksema rünnaku ka Emajõel: Burdachi lahingugruppi kuuluva 11. jalaväediviisi 2. jalaväerügemendi I pataljoni tugevdatud kompanii saadeti Luunja juures Emajõe põhjakaldale, kus moodustati sillapea. Samal ajal tõrjuti Kastre juures kaks Emajõe lõunakaldale tungida üritanud löögirühma. Õhtuks koondusid Luunja sillapea vastu ühe-kahe pataljoni suurused Punaarmee jõud.
22. juuli õhtuks jõudis 61. jalaväediviis Neanurmele ja 254. jalaväediviis Kaavele. Diviisi tugevdatud 474. jalaväerügement kattis Päinurme-Koigi joonel pealetungi põhjatiiba. Punaarmee järelvägi piirati ida pool Põltsamaad sisse. Rinde läänelõigus jõudis 291. jalaväediviisi 505. jalaväerügement Rõusa-Vändra-Suurejõe piirkonda, et sealt järgmisel hommikul Käru suunas peale tungida ja sellega toetada 217. jalaväediviisi rünnakut Türile.
23. juuli 1941
61. jalaväediviisi põhijõud alustasid liikumist kell kaheksa, kuid 151. jalaväerügement läks Võisikult Kolga-Jaani suunas teele juba hommikul kell pool kuus. Kell kolm hommikul olid 254. jalaväediviisi üksused marssinud Jõgeva suunas, kuid põrkasid peagi vaenlase kaitsele, mida toetasid suurtükid, tankitõrjekahurid ja raskekuulipildujad. 217. jalaväediviis alustas oma pealetungi kell pool viis hommikul ja jõudis varsti Türi kaguservale. Ooberstleitnant von Frantziuse motoriseeritud eelüksus alustas hommikul kell kaheksa liikumist Pikknurmelt. Õhtul kella kaheksaks jõuti Kassinurmele ja 24. juuli hommikul kell 5.40 Palamusele, kusjuures kokkupuudet vaenlasega ei olnud.
Kolga-Jaanis (Viljandimaal) oli kokkupõrge Punaarmeega, mille mahasurumiseks moodustati lahingugrupp 402. jalgrattapataljonist ning 662. pioneeripataljoni ja 563. tankitõrjedivisjoni üksustest. Olukord lahendati kell 15.25 ja lahingugrupp tõmmati tagasi.
Emajõe rindel oli Burdachi lahingugrupp sunnitud oma sillapea Luunja juures õhtuks lõunakaldale tagasi tooma. Läänes ei olnud 291. jalaväediviisi 505. jalaväerügemendi pealetungi pärastlõunaks edu saatnud. Haaramiskatse omaaegse Vändra klaasivabriku juures põhja pool Rõusat (Pärnumaal) nurjus raske maastiku ning Punaarmee raskesuurtükiväe ja tankitõrjerelvade tule tõttu. Samal ajal jõudis 217. jalaväediviis kirde pool Türit Pärnu jõeni ja valmistus jõe ületamiseks. Teed Türilt itta ja kirdesse olid suurtükitule all.
Punaarmee ülevaade: 22. NKVD laskurdiviisi 83. laskurpolk tõrjus raskustega sakslaste rünnaku Türi raudteesilla juures; sakslased hõivasid võseriku Türist põhja pool ja liiguvad ümber Türi. Taganema löödud 320. laskurpolk taganes korratuses, kuid koondas oma rivid ja võttis sisse kaitse Paidest idas Nurmsi ja Huuksi juures. 163. laskurpolk võitles Kurista juures. Narva jõe läänekallast julgestas kahe pataljoniga 219. laskurpolk.
Wehrmachti 61. jalaväediviisi eelosad jõudsid rünnaku peasuunal ida pool Pakaste mõisa Tartu-Rakke maanteeni, 254. diviisi üksused aga ületasid Piibe maantee ja jõudsid Jõgeva idaservale. Pedja jõe sillad Painküla ja Jõgeva vahel olid õhku lastud. Pakaste mõisa juures moodustati sillapea ja hakati ehitama uut silda. Ründesuurtükid hävitasid vaenlase kolonni, hävitati 20 sõidukit, sõjasaagiks saadi üks patarei ja üks pikaraualine kahur.
Õhtuks oli 61. jalaväediviisi parem tiib Puurmani ja vasak tiib Pakaste juures. 254. jalaväediviis oli põhja pool Jõgevat, 474. jalaväerügement kattis endiselt pealetungi põhjatiiba Koigi-Päinurme joonel. 217. jalaväediviis oli jõudnud kõrgendikeni Türist põhja pool. Sakslaste positsioone ründasid raskekuulipildujate ja pommidega Nõukogude I-16 tüüpi lennukid (sakslased nimetasid neid „Rata“). Koeru-Lahavere tee oli õhurünnakute tõttu kolm tundi blokeeritud.
24. juuli 1941
Hommikul kell kaheksa asus Tartust piki Peipsi-äärset maanteed kirde suunas teele suur Punaarmee kolonn kõigi relvaliikide üksustega. Seda teadet kinnitasid õhtuks ka sõjavangid: öösel olid üksused veoautodele laaditud ja põhja poole taganenud, Emajõele jäeti ainult järelvägi. Hommikul kell 9.40 tõkestas 61. jalaväediviisi eelüksus Roela juures Tartu ja Torma vahelise maantee, et taganemist takistada. Eelüksus ründas lõuna suunas ja tõkestas pärastlõunal teeristi ka lääne pool Järvet.
XXVI armeekorpus seadis hommikul eesmärgiks kõigi Tartust põhja poole viivate teede, sealhulgas piki Peipsi järve kallast kulgeva maantee tõkestamise. 254. jalaväediviisi eelüksus sai ülesande tungida üle Torma Mustveesse ja asuma seal ringkaitsesse. 61. jalaväediviis pidi paigutama 15 cm suurtükid Roelasse, et häirida vastase liikumist Peipsi-äärsel maanteel ja toetada von Frantziuse eelüksuse edasitungi. Korpuse pealetungi lõunatiiba jäeti julgestama 402. jalgrattapataljon. 10. raskekuulipildujapataljon saadeti Põltsamaalt neli kilomeetrit kirdes olevaid metsi mahajäänud punaarmeelastest puhastama.
Hommikul kell pool kümme vallutas 217. jalaväediviis Türi, kuid Punaarmee tõi läänest ja loodest lisajõude. 254. jalaväediviis oli endiselt hävitajate ja I-16 ründelennukite rünnakuobjekt. Varahommikul langes lennukite raskekuulipildujate tule alla ka diviisi komandopunkti Aidus. Päeval oli 291. jalaväediviisi 505. jalaväerügement endiselt vaenlase kaitsesse takerdunud. Punaarmeelased olid kaevunud mõlemal pool Vändra klaasivabrikut ning diviis rühmitas oma üksused ümber, et liikuda itta Soova või Rae kaudu.
93. jalaväediviis teatas päeval Piirissaare vallutamisest. Tulevahetuses saare kaitsjatega „uputati üks mootorpaat kahe kommunisti ja mitme noorkommunistiga. Kaks mootorpaati pääsesid põgenema.“ Saare kaitse võttis üle 20-meheline eesti omakaitseüksus. 254. diviis oli jõudnud Jõgevale ja sellest ida poole jäävale alale, diviisi eelüksus oli Vaiatus Tormast läänes.
Burdachi lahingugrupp teatas vaenlase taganemisest, kuid Kastre-Kärevere rindelõiku hoidis Punaarmee endiselt tugeva suurtükitule all ja rekkerühmi ei suudetud jõe põhjakaldale saata. See õnnestus aga lääne pool Käreveret: rekkerühm jõudis põhja poole Meleski klaasivabrikut. Laeva juures nähti põhja poole marssivaid üksusi, punaarmeelased võtsid maha telefoniliine. „Vaenlase hulgas on palju kommunistlikku elementi, sealhulgas nähtavasti ka palju lätlasi,“ teatas lahingugrupi staap. Eesti omakaitse teatel oli vaenlane Kärevere-Jõesuu-Laeva kolmnurgast õhtuks lahkunud.
Punaarmee ettekande kohaselt ründasid sakslased kahe rügemendi tugevusega ning 40 tanki ja lennukite toetusel Torma suunas. (Sakslastel tanke polnud; lennukite puhul peeti silmas võib-olla rekkelennukeid.) Palamuse juures lõi vaenlane laiali 657. laskurpolgu. Osa 268. laskurpolgust oli Jõgeva piirkonnas taganenud Leedi mõisa juurde, ülejäänud olid Kuremaa järve juures sisse piiratud. 163. laskurpolk oli kaitses Kärde mõisa ja Pedja raudteejaama vahel.
Keskööl vastu 25. juulit vahetas Burdachi lahingugrupi Emajõel välja 93. jalaväediviisi staap koos päralejõudnud diviisi rügementide jt allüksustega. Kindral Burdach oma staabiga võttis mõneks päevaks üle Pärnu lahingugrupi juhatamise.
291. jalaväediviis teatas õhtul, et Virtsust liiguvad kirdesse väiksemad Punaarmee üksused, sealhulgas veetakse ka mobiliseeritud eestlasi. XXVI armeekorpuse õhtusel teatel oli 61. jalaväediviisi 162. rügement Kudinas, 176. rügement Roelas ja 151. rügement Kaarepere lähistel. Õhtul kell 22.30 tõkestas ooberstleitnant von Frantziuse eelüksus Peipsi-äärse maantee ja jõudis järve äärde. Imukvere ja Rääbise juures löödi laiali üks Punaarmee pataljon. 254. jalaväediviisi 484. rügement oli Toikveres 5 km Tormast edelas, 454. rügement pidas Torma lääneserval lahingut tugeva vaenlasega, 474. rügement aga tõrjus vaenlase tugevaid rünnakuid korpuse pealetungi põhjatiival Päinurme-Koigi joonel. 217. jalaväediviis võttis Türi puhastamisel umbes 150 sõjavangi. Endiselt kurtis XXVI armeekorpus Nõukogude lennuväe rünnakute üle.
Rinde läänelõigus vallutasid Punaarmee 167. ja 320. laskurpolk tagasi Koigi ning liikusid edasi Risti mõisa suunas (tänapäeva kaartidel Käsukonna kandis). 16. laskurdiviisi vastutusalal oli 18. hävituspataljon kaitses Pärnu-Jaagupi piirkonnas, 249. laskurpolgu I pataljon kaitses Kärgut, ülejäänud polk oli kaitsel Roosna-Alliku – Esna mõisa – (Järva-)Peetri – Köisi mõisa – Valila lõigus.
25. juuli 1941
Hommikul teatas Saksa XXVI armeekorpus, et 254. jalaväediviis vallutas öösel Torma ja diviisi eelüksus liigub Mustvee suunas, jõudes juba ennelõunal Mustvees Peipsi äärde. Õhurekke andmetel liikusid sajad veoautod Tartust mööda mitut teed põhja poole. 93. jalaväediviis läks hommikul ida pool Tartut üle Emajõe ja alustas taganeva vaenlase jälitamist. Kella 11-ks hommikul oli 61. jalaväediviis Koogi – Voldi – Maarja-Magdaleena – Kose – Kasepää joonel rindega kagu suunas. Diviisi julgestusüksused olid Pedja lõigus, Puurmani juures ja sealt kirdes. Varahommikul löödi Omedu juures tagasi piki Peipsi-äärset maanteed taganev vaenlane, läbimurdekatsete takistamiseks süüdati Omedu sild. Türi lähedal saavutas 217. jalaväediviis kontakti 254. jalaväediviisi 474. rügemendiga, mis oli tiivakaitses. 61. ja 254. jalaväediviis olid saanud sõjasaagiks 15 raskesuurtükki koos traktorite ja laskemoonavankritega, 10 keskmist ja kolm tankitõrjesuurtükki, 60 hoburakendit koos hobustega ning hulga raskekuulipildujaid ja vintpüsse. Võeti umbes 250 vangi.
Päeval oli 93. jalaväediviisi eelüksus jõudnud Alatskivile ja oli kokkupuutes vaenlasega. Diviisi 270. rügement oli Naelavere-Väägvere joonel. Kuid Emajõe ületamine takerdus pontoonsilla ühe osa uppumise tõttu. Diviisistaap kavatses liikuda üle Kallaste Mustvee suunas. Uus kokkupuude vaenlasega oli alles õhtul Kodavere juures. Vaenlane oli kuni Rannakülani tagasi löödud.
Olukord 291. jalaväediviisi lõigus oli muutuseta, Punaarmee hoidis endiselt kaitseliini Karjaküla – Vändra klaasivabriku – Kobra – Kolka – Kärgu joonel ning vallutas nõrkade jõududega tagasi Pärnu-Jaagupi. Diviis kavatses jätkata võitlust sissisõja meetodil ja väikeste rünnakutega
Kärust lõuna pool.
Punaarmee päevakokkuvõtte järgi oli rinde vasak tiib, s.o 11. laskurkorpuse üksused, taganemas Endla järve – Pedja raudteejaama – Luusika soo (Reastvere juures) – Venevere – Avijõe kaitseliinile. Kell neli jõudsid üksused Omedule. Korpusestaap oli Regisaares Avinurme ja Venevere vahel. 125. ja 48. laskurdiviisiga oli ainult raadioside. 268. ja 657. laskurpolgu riismed valmistusid kaitseks Avijõel Avinurmest Lohusuuni. Punaarmee rinde paremal tiival oli olukord stabiilne. 22. NKVD laskurdiviisi staap oli Mäos, 10. laskurkorpuse staap Arutagusel, 16. laskurdiviisi staap Vahastus. 18. hävituspataljon tegutses endiselt Pärnu-Jaagupi piirkonnas, 156. laskurpolk koondus Käru-Lõngu-Pärniku rajoonis. Reservis olnud 249. laskurpolgu I pataljon viidi Kärusse, II pataljon valmistus kaitseks Roosna-Alliku ja Esna mõisa juures ning III pataljon Avinurmest edelas Kaevussaare ja Peebussaare juures.
Õhtuks oli suurem osa 11. laskurkorpuse ning 125. ja 48. diviisi üksusi sisse piiratud kahe kotina: üks Alatskivist loodes 93. ja 61. jalaväediviisi ning teine Muru juures ( tänapäeval Tarakvere küla Torma, Mustvee ja Kasepää vahel, A. Tähiste täiendus) 61. ja 254. jalaväediviisi vahel. XXVI armeekorpus andis korralduse rakendada suurem osa suurtükiväest, sh raketiheitjadivisjon, sissepiiratud vaenlase mahasurumiseks. 61. jalaväediviis oli Kasepää – Saare – Maarja-Magdaleena – Vedu joonel, 254. jalaväediviis Mustvee-Torma-Sadala joonel, kusjuures 474. jalaväerügement julgestas endiselt Päinurme-Koigi joonel. 217. jalaväediviis oli mõlemal pool Türit, 291. jalaväediviis aga Vändra ümbrusest Pärnuni. 93. jalaväediviisi komandopunkt oli Koosal, XXVI armeekorpusel Lustiveres ja 291. jalaväediviisil Suurejõel; XXXXII armeekorpuse staap oli Otepääl.
26. juuli 1941
Wehrmachti XXVI armeekorpus kavatses jätta 61. jalaväediviisi 176. jalaväerügemendi koos 403. jalgrattapataljoniga Kasepää ja Alatskivi vahele ning koondada diviisi ülejäänud kaks rügementi edasiliikumiseks põhja poole, et sisse juhatada Tallinna operatsioon. Enne seda tuli aga likvideerida Punaarmee üksused Muru piiramisrõngas. Hommikul edastatud korpuse teatel olla ühe vangilangenud Punaarmee leitnandi sõnul 48. ja 125. laskurdiviisil suurtükiväge alles ainult üks patarei polgu kohta. Samuti ei jätkunuvat laskemoona.
18. armee peakorteri teatel tuvastati kell viis varahommikul 10 vaguniga soomusrong Sonda-Mustvee raudteeliinil lõunasse liikumas.
Päeval teatas XXVI armeekorpus, et 61. ja 93. jalaväediviis saavutasid kokkupuute Omedu juures. Et aga 93. jalaväediviis vastupidiselt korpuse palvele ei liikunud mitte Mäkaste-Moku kaudu lõunasse, vaid hoopis Alatskivi ja Kallaste suunas, suutsid märkimisväärsed vaenlase jõud piiramisrõngast lõuna suunas väljuda. Korpuse komandopunkt viidi üle Kuremaale.
93. jalaväediviisi positsioonid olid õhtuks Omedu jõe suudmest metsaservani Venetossu juures, sealt üle Rüütli ja Assikvere lõunasse Nõvani (Kokorast läänes), sealt Sookalduse ja Kaarli kaudu Varani. Diviis oli võtnud umbes 400 vangi. 254. jalaväediviisi 454. rügemendi positsioone Mustvee juures ründasid päeva jooksul kahel korral Punaarmee hävituslennukid I-16 ja ühel korral pommitajad.
Punaarmee olukord vasakul tiival halvenes. 48. ja 125. laskurdiviis olid sisse piiratud, side nendega puudus. Piiramisrõngast välja murdnud 657., 263. ja 163. laskurpolgu riismetest formeeritud lahingugrupid liikusid Lasinurme mõisa – Avinurme – Lohusuu joonelt Pedja jaama ja Muta joonele. Eestisse toodi juurde täiendavaid üksusi: 13.40 jõudis esimene marsipataljon Kiltsi jaama, teine läbis 14.25 Narva. Ešelon Kiltsi jaama suunatud tankirooduga läbis kell 15.10 Tapa jaama.
Juuli lõpus kandus oluline osa Saksa vägede pealetungist selles piirkonnas Põhja- Eestisse, sõjasündmuste kronoloogiline kokkuvõte on Teejuhi artiklis 1941. a juuli lõpu – augusti alguse sündmused Põhja-Eestis – Eesti Sõjaajaloo Teejuht (esap.ee)
Wehrmachti XXXXII armeekorpuse pealetung loodesse
27. juuli hommikuks vahetas 311. jalaväerügement (217. jd) Koigi juures välja 474. jalaväerügemendi (254. jd). XXXXII armeekorpuse õhtuse teate järgi kaevus vaenlane 217. jalaväediviisi positsioonide ees. Viis Nõukogude lennukit ründasid Oisu juures, üks mees sai surma ja viis haavata. Järgmisel päeval kavatseti jätkata ettevalmistusi pealetungiks, kusjuures 217. jalaväediviis pidi tegema Türilt põhja pool väiksema rünnaku pealetungiala ettevalmistamiseks. Pealetungi ettevalmistusi raskendas asjaolu, et 291. jalaväediviisi vasaku tiiva üksused olid ülekaaluka vaenlase survel sunnitud maha jätma Kergu (Pärnumaal), kust kulgesid maanteed Pärnu-Jaagupisse, Vändrasse ja Järvakanti. Selle tagasivallutamiseks taotles korpus armee peakorterilt Hippleri lahingugrupi toetust (ühe pataljoni jalaväge ja suurtükidivisjoni), kuid Hippleri lahingugrupil nappis jõudu ka oma ülesande täitmiseks.
Õhtul allutati 217. jalaväediviisile 536. suurtükiväedivisjon (rasked välihaubitsad) ja paigutati Türi ümbrusse. 111. õhutõrjerügemendi I divisjon oli kavas tuua Türi lähistele muu hulgas ka vaatlusõhupalli kaitseks, mida ründasid Punaarmee hävitajad.
28. juuli hommikul pidas 217. jalaväediviis metsas Kirnast edelas lahingu end kangekaelselt kaitsva vaenlase vastupanukoldega. Vangi võeti 57 punaarmeelast, umbes 300 said pihta. Sakslased kaotasid kuus langenut ja 30 haavatut. Selle lahinguga saavutas 217. jalaväediviis pealetungiks vajaliku lähtealuse; kuid kulutati umbes 70 tonni raskete välihaubitsate moona, mistõttu see hakkas otsa saama. Punaarmeelased kaevusid Nurmsi-Seinapalu-Kirna joonel 5 km Türilt loodes ja oletati, et et nad asuvad kaitsesse kummalgi pool Paidet. Punaarmee oli mineerinud Türi-Paide maantee.
Punaarmee 8. armee sõjapäeviku järgi alustas vaenlane kahe rügemendi jõududega pealetungi Paide suunas. 10. laskurpolgu ülem andis korralduse vastulöögiks: üks 156. ja üks 98. laskurpolgu pataljon pidid Kaisma suunast ründama Türi-Alliku mõisa suunas, 62. polgu ja 156. polgu peajõud aga andma löögi sakslaste Paide grupeeringu tagalasse Särevere-Mäeküla suunal.
29. juuli varahommikul ründas 10. laskurdiviisi 62. laskurpolk piki Kolu-Türi teed Türi suunas. Esimese rünnaku lõi 387. jalaväerügement (217. jd) tagasi, kuid alates keskpäevast ründasid punaarmeelased uuesti, seekord sildu üle Pärnu jõe Särevere juures, ning hoidsid tule all Türi-Särevere maanteed. 217. jalaväediviis suutis kiiruga juurde toodud reservidega Türilt lõuna pool olevaid sildu ja Särevere-Laupa maanteelõiku kaitsta, kuid vaatamata kahele vasturünnakule punaarmeelasi metsaalalt Pärnu ja Lokuta jõe vahel Türilt edelas välja ei tõrjutud. Võis ette näha, et Punaarmee jätkab järgmisel päeval rünnakut ja seab 217. jalaväediviisi Türi juures raskesse olukorda. Korpusejuhatus otsustas juurde tuua 505. jalaväerügemendi (291. jd) löögiüksuse, 660. pioneeripataljoni kaks kompaniid ja 346. jalaväerügemendi (217. jd) II pataljoni ning vaenlase vasturünnakuga üle Lokuta jõe tagasi tõrjuda. Seetõttu tuli aga loobuda 291. jalaväediviisi kavandatud rünnakust mõlemal pool Kobra küla (Vändrast põhja pool). Hilisõhtuks surus 217. jalaväediviis vaenlase tagasi, kuid hindas oma jõudu ikka liiga napiks, et vaenlane metsast välja tõrjuda. Järgmisel hommikul pidi ad hoc moodustatud 291. jalaväediviisi löögigrupp (506. jalaväerügemendi I ja III pataljon, 291. suurtükiväerügemendi III divisjon ilma ühe patareita, üks tankitõrjekompanii ja üks pioneerikompanii) ründama üle Laupa kuni Lokuta jõeni ning puhastama Kõltsi-Männioja joone Lokuta jõe ja Pärnu jõe vahel.
Kella kaheksaks õhtul oli Punaarmee 10. laskurdiviisi üksustest 204. laskurpolk endiselt Kobra-klaasivabriku-Lina joonel. Pealetungiva lahingugrupi (ударная группа) 156. laskurpolgu osad ületasid Pärnu jõe üks kilomeeter Türilt lõuna pool, samal ajal kui 62. laskurpolk ületas jõe Särevere mõisa juures ja võitles kuni õhtuni jõe idakaldal. 11. laskurdiviisi 320. laskurpolk oli kaitsel Seinapalu – Koigi mõisa – Huuksi mõisa joonel, diviisi staap oli Järva-Peetri lähedal metsas. 22. NKVD laskurdiviis oli veel Paides reservis, diviisi staap oli Arutagusel.
30. juulil sai 291. jalaväediviisi löögigrupp oma rünnakuettevalmistustega valmis alles ennelõunal. Liikuma hakates selgus, et vaenlane üksused on üle Lokuta jõe põhja poole taandunud, kuid vangide sõnul olla ennelõunal kaks pataljoni kuni Särevere-Türi teeni edasi tunginud. Üks hiljem tagasi tõmbunud Punaarmee üksus kohtus vastu õhtut läänest edasi tungiva 346. jalaväerügemendiga, ründas selle II pataljoni kolmest küljest ja lõi sakslaste pataljoni laiali. Ka 506. jalaväerügemendi I pataljoni lõigus osutas vaenlane „ülevaadet mittevõimaldaval metsamaastikul“ kohati visa vastupanu. Samal ajal jõudsid 506. jalaväerügemendi III pataljon ja 291. pioneeripataljoni tugevdatud 1. kompanii Lokuta lõigus Toravere ja Rajani. 505. jalaväerügemendi (291. jd) 2. kompanii rekkeüksus taastas kontakti 291. jalaväediviisi parema tiivaga, kuid ühenduse taastamine 217. jalaväediviisi vasaku tiivaga nurjus 346. jalaväerügemendi II pataljoni lüüasaamise tõttu. Järgmise päeva rünnakuks määras korpusejuhatus neli pataljoni.
Punaarmee 8. armee sõjapäeviku andmeil oli Punaarmee lahingugrupp öösel ilma loata Pärnu jõe läänekaldale tagasi tõmbunud, kuid läks keskhommikul uuesti üle jõe ja jätkas rünnakut, mis aga peagi takerdus vastase tugevasse tulle, mis lähtus Särevere mõisast. Päeval teisel poolel tuli vaenlane vasturünnakule ja tungis sisse 10. laskurdiviisi rindesse. Teda tõrjusid 204. laskurpolk ja Läti polk ning 62. ja 156. laskurpolk. 98. laskurpolk ründas Türi suunas.
Ilm oli päikesepaisteline ja väga kuum.
31. juulil jätkasid 217. ja 291. jalaväediviisi üksused Punaarmee väljatõrjumist Türi ümbrusest. Varahommikul lõi 217. jalaväediviis tagasi kahe kompanii tugevuse rünnaku Türilt kirdes. Metsas Türilt edelas võitlesid 346. jalaväerügemendi (217. jd) II pataljon ja 506. jalaväerügemendi (291. jd) I pataljon ning 660. pioneeripataljon, mis õhtul 217. pioneeripataljoni vastu välja vahetati. Seal suudeti 217. ja 291. jalaväediviisi tiibade kontakt saavutada alles järgmisel varahommikul. Päeval tegi 291. jalaväediviisi löögiüksus (üks jalaväe- ja üks jalgrattakompanii) rünnaku Soovalt Tikasilla metsavahitalu suunas. Üks 204. laskurpolgu rood hajutati, 23 punaväelast sai surma, neli võeti vangi. Vangide sõnul olid nad täiendusest, mis kahe päeva eest üle Narva kohale toodi. Päeval tegi 291. jalaväediviisi teine löögiüksus üllatusrünnaku Kobra juures. Langes 42 punaväelast, üks võeti vangi.
Punaarmee 10. laskurkorpuse ülem kindralmajor Nikolajev teatas varahommikul armee staabile, et eelmise päeva lahingute tulemusena kujunesid uued rindelõigud, mistõttu 10. ja 11. laskurdiviisi ning Läti „töölispolgu“ (hävituspataljoni) ja 62. laskurpolgu kokkupuutekohalt ähvardab vaenlase läbimurre. Võttes arvesse vaenlase jõudmist Simuna ja Rakkeni ning 10. laskurdiviisi 55 km pikkust rinnet, tegi kindralmajor Nikolajev ettepaneku tõmmata 10. laskurdiviis Lelle ja Kergu mõisa joonele, mis lühendaks rindejoont 25 km võrra, lubaks moodustada tugevad reservid ja ühtaegu katta Tallinna suunda. Kuid juba tunni aja pärast teatas korpuseülem, et 156. ja 62. laskurpolk on ümberpiiramisohus ja vaenlane haarab nende tiibu ning üks 156. polgu pataljon tõmmati rindelt välja Kolu mõisa. Kella viieks pärastlõunal oli 10. laskurdiviisi üksustes saanud haavata umbes 200 meest. Seetõttu lükkus rindejoone õgvendamine edasi ööle vastu 1. augustit. Õhtul sai 10. laskurkorpus ülesande hoida Lelle-Käru-Änari-Kirna joont ning viia üks polk reservi Rapla juurde, teine aga Paidest põhja poole.
1. augustil tegid XXXXII armeekorpuse diviisid ettevalmistusi pealetungiks Tallinna suunas. Türi lõigus oli suurem osa vaenlase üksustest öösel tagasi tõmbuma hakanud. 217. jalaväediviisi paremal tiival jälitas neid põhja ja loodesse 311. jalaväerügement – „ilma nimetamisväärse vastupanuta“. Rügemendi rekkeüksused olid Mäos, alates kelle kaheksast oli suurem osa rügemendist Põhjaka mõisa juures. Diviisi põhijõud olid Kirnas ja sealt läänes olevatel kõrgendikel. 506. ja 505. rügement (291. jd) alustasid samuti vastase jälitamist ning jõudsid õhtul kella seitsmeks Piiometsa-Kolu-Kullimaa (Kärust lõunas) joonele. Diviisi põhijõud jäid Kolu-Vändra joonele.
Järgmiseks päevaks tegi korpusejuhatus 217. jalaväediviisi 311. rügemendile ülesandeks Paide vallutamise – „kui vaenlane on nõrk“. 18. armee ülemjuhatus hoidis 291. jalaväediviisi varuks, et seda vajaduse korral kasutada XXVI armeekorpuse pealetungi parema tiiva kaitseks (vt eespool). „On võimalik, et vaenlane saavutab oma kaitse Tallinna poole tagasitõmbamisega rindejoone lühendamise ning koondab võitlusvõimelisemad jõud Tapa ümbrusse, et takistada löökidega põhja poolt meie pealetungiva tiiva edasiliikumist Tallinna poole,“ kirjutas 18. armee staabiülem. Kuid kahe 217. ja 291. jalaväediviisi mobiilsetest üksustest komplekteeritud kiirreageerimisüksuse (Jagdkommando) ärasaatmine XXVI armeekorpusele (vt eespool) „raskendas või tegi koguni võimatuks“ eelüksuste moodustamise XXXXII armeekorpuse diviiside pealetungiks.
217. jalaväediviis teatas kell viis pärast lõunat, et neli Punaarmee hävitajat tulistasid Türi lähedal vaatlusdirižaablit, mis süttis põlema ja kukkus alla. Vaatleja sai surma.
Punaarmee 10. laskurkorpuse 10. laskurdiviis teatas, et vaenlane on asunud kaitsesse. 10. laskurkorpus rühmitas oma jõud ümber. 10. laskurdiviisi kaitsejoon kulges joonel Lelle-Käru-Änari-Mõnnaku (kolm km Kirnast ida pool). 11. laskurdiviis võitles Esna ja Järva-Peetri juures, mille sakslased pärast keskpäeva vallutasid. Diviisi (s.o 320. laskurpolgu) kaitsejoon oli Seinapalu-Nurmsi-Palu-Kalitsa, diviisistaap oli Ahulas.
2. augustil paigutati XXXXII armeekorpuse peakorter Suure-Jaanist Käreverre (kümmekond kilomeetrit Türilt lõunas). Samaks päevaks kavandatud Paide vallutamist aeglustas mõnevõrra asjaolu, et 311. jalaväerügement (217. jd) pidi enne Tarbja juures positsioone hoidnud Punaarmee üksused kaugemale läände tõrjuma. Samal ajal ründas üks teine nõrgem Punaarmee üksus põhjast ja kirdest Mäo suunas. Alles pärast seda, kui oht tagalale ja paremale tiivale oli kõrvaldatud, alustas 311. jalaväerügemendi I pataljon kell kaheksa õhtul Mäost rünnakut Paidele ja jõudis tunni aja pärast linna. Enamik Punaarmee üksusi taganes põhja poole. Samal ajal tungis 346. jalaväerügemendi (217. jd) rekkeüksus Paidesse läänest, nii et 311. jalaväerügement saavutas taas kontakti ülejäänud diviisiga, mis koondus Paidest läänes Roovere-Puramäe-Paide joonel. Diviisi staap oli Türil. 291. jalaväediviis (ilma 504. jalaväerügemendita, mis oli Pärnus Hippleri lahingugrupi tuumikuks) sai korralduse koonduda järgmiseks keskpäevaks, et olla valmis liikumiseks kas itta, kirdesse või loodesse. Diviis viis 2. augustil oma eeljulgestuse Kärusse, kust vaenlane oli taganenud põhja ja loodesse Lelle suunas.
Punaarmee 10. laskurkorpuse kaitsejoon ulatus Männikult (Vaimõisa lähedal) üle Aela (Harjumaal) Kihmeni (Roosna-Allikust põhja pool), seega umbes piki Harjumaa lõunapiiri. Kell pool kaksteist päeval ründasid 10. laskurkorpuse staapi Saksa lennukid, mistõttu kogu päeva jooksul oli armee peakorteril korpusestaabiga ainult raadioside. 62. ja 156. laskurpolk liikusid reservpositsioonile Ambla lähedal ning korpusestaap paigutati Rägavere mõisa lähedale (Lehtse lähedal; mitte segi ajada Rägavere mõisaga Lahemaal).
3. augusti ennelõunal alustas 217. jalaväediviis liikumist Nurmsi suunas (ca 15 km Paidest lääne pool, kus praegu on lennuväli): esimesena läks 311. jalaväerügement ja seejärel 346. rügement, 389. rügement jäeti julgestama vasakut tiiba Roovere juures. Diviisi rekkeüksused pidid edasi liikuma kuni Mustla-Vahastu jooneni. Pikema plaani kohaselt kavatseti liikuda sealt edasi loodesse Kose-Risti suunas. XXXXII korpuse staap oli Käreveres Türilt lõunas, 217. diviisi staap Paides, 291. diviisi staap Viisu mõisas. 217. diviis võttis õhtuks üle julgestuse Nurmsi-Lõõla-Vissuvere-Roovere-Käru-klaasivabriku-Vändra joonel. Et 291. jalaväediviis pidi ööl vastu 4. augustit läbi Türi ja Paide liikuma, et järgmiseks keskpäevaks Roosna-Alliku – Vodja raudtejaama – Esna joonele jõuda, võttis 389. jalaväerügement üle 291. diviisi senised julgestused. Rügemendistaap oli Türil ja rügemendile allutati lisaks 859. maakaitseväepataljon (Landesschützen, vanemate aastakäikude mehed, kellest moodustatud pataljone rakendati enamasti julgestusdiviiside alluvuses julgestuseks, vahiteenistuseks ja sõjavangide valveks), mis paigutati klaasivabriku juurde, ja 111. õhutõrjerügemendi 4. patarei Kolus.
Pärastlõunal tegid Nõukogude lennukid viis õhurünnakut Paidele, 30 meest sai surma ja haavata, 50 hobust langes rivist välja. Kaks lennukit tulistati alla. Korpusejuhatus palus armee ülemjuhatuselt tungivalt saata korpuse kaitseks hävituslennukeid. Armee ülemjuhatus lubas, et järgmisel ennelõunal lendavad kaks hävitajate lüli (Kette, à kolm lennukit) korpuse operatsiooniala kohal.
Punaarmee 10. laskurkorpuse üksused olid kindlustunud joonel Männiku – Põlma – Aela mõis (204. laskurpolk), Epu (Röas) – Ees-Võõbu (Läti polk) ja Nurmsi-Seli (98. laskurpolk). 156. laskurpolk oli reservis Peedu-Mara joonel (Kõrvemaal) ülesandega võtta sisse kaitsepositsioonid Jägala jõel ja Ambla jõel Napu – Albu mõisa – Kasemetsa (Märjandi juures) joonel. Polkude lõigud, arvestades isikkoosseisu kahanemist, olid veninud päris pikaks.
4. august 1941
291. jalaväediviisi ümberpaiknemine sujus häireteta, kui välja arvata mõned õhurünnakud. Diviis asus õhtul kell 10 positsioonidele ning allutati alates keskkööst XXVI armeekorpusele.
217. jalaväediviisi lõigus Mustla juures oli kokkupõrge Punaarmee lahingurekkeüksusega, muidu oli olukord rahulik. Hommikuks saavutati Kergu juures kontakt Hippleri lahingugrupi parema tiivaga. Diviisi eeljulgestus viidi edasi Mustlani ning rekkejooneks määrati Ardu-Kaiu-Kergu. Pärastlõunal jõudis Paidesse 360. asulakomandantuur (Ortskommandantur II 360), mis võttis asjaajamise üle 18. armee tagalaülemalt (üksusenimena tagalaülem nr. 583). Kell kuus pärastlõunal oli Punaarmee Lelle maha jätnud. Kohalike elanike teatel olid Punaarmee tankid ja suurtükid Keava lähistel, kus kaevati kaevikuid.
Sel päeval Punaarmee diviiside ja polkude asukohad palju ei muutunud. 10. laskurkorpuse ülem kaebas 8. armee juhatajale, et 11. laskurdiviisi ülem katsub eri ettekäänetel end 10. laskurkorpuse operatsioonialalt välja rebida ja Narva suunas tagasi tõmbuda.
5. augustil viidi XXXXII korpuse staap Sargvere mõisa 14 km Paidest idas. Korpuse ülesanne oli kaitsta Rakvere peale tungiva XXVI armeekorpuse tagalat ja 18. armee pikka vasakut tiiba. Kell kaheksa õhtul allutati XXXXII korpusele 61. jalaväediviis, mis julgestas rinnet Lehtsest Järva-Madiseni näoga loodesse. XXVI armeekorpuse pealetungi toetuseks pidi 217. jalaväediviis tegema petterünnaku, milleks saadeti kaks mobiilset löögiüksust Ardu ja Keava peale. Kui esimene takerdus Mustla juures Punaarmee kaitsesse ja pidi Võõbuni tagasi tõmbuma, siis teine lõi Saksa juures Keavalt läänes laiali Punaarmee julgestuse ning tegi kindlaks, et vaenlane on kindlustunud Rapla-Keava tee ääres. Kokkupõrkes Saksa juures oli kaks-kolm rühma punaarmeelasi, kes kaotasid 20–30 meest langenuna. 61. jalaväediviisi ülesanne oli tõrjuda vaenlane väiksemate rünnakutega Jänedani ja Albust läände ning jõuda Nahe (Põhja-Kõrvemaal) – Aegviidu – Risti (Järva-Madise juures) joonele. 389. jalaväerügemendi ees korpuse läänetiival olid ainult nõrgad vaenlase jõud.
Punaarmee 10. laskurdiviisi staap oli hommikul Kose-Ristil, selle 156. laskurpolk kaitses Napu (Vetepere lähedal) – Albu – Kasemetsa (Märjandil) joont ning 62. laskurpolk oli korpuseülema reservis Alavere mõisast lõuna pool.
6. augustil edenes XXXXII armeeekorpuse pealetung raskuspunktiga mõlemal tiival. Hommikul kell 10 jõudis 61. jalaväediviis Kolguni ja alale Nahest loodes. 176. jalaväerügemendi (61. jd) ees hoidis vastane kolme patarei toetusel Mustjõe läänekaldal Jäneda-Kõrveküla joont, samal ajal kui diviisi vasakul tiival vallutas 162. jalaväerügement Järva-Madise juures Risti. 217. jalaväediviis lõi Taga-Võõbus ja Mustla juures pärast suurtükiväe ettevalmistustuld vastase taganema. Vahastusse ja Lellele paigutati alates 6. augustist nõrgad Omakaitse julgestused, mida toetas üks saksa jagu. Lelle-Kehtna teel vaenlast ei olnud. 61. jalaväediviisi 151. jalaväerügement koos 161. suurtükiväerügemendi III divisjoni ja 161. pioneeripataljoni 2. kompaniiga allutati XXVI armeekorpusele ja saadeti järgmiseks hommikuks Viitna juurde, et kaitsta korpuse tagalat ja pikka vasakut tiiba ning vabastada rünnakuks itta kõik senised XXVI armeekorpuse üksused. 61. jalaväediviisi parema tiiva julgestamise võttis üle 161. rekkepataljon.
XXXXII armeekorpuse vastas Tartu maantee ja Piibe maantee vahel seisid 16. laskurdiviisi riismed ja 11. motoriseeritud laskurdiviisi üksused. Tartu maanteest läänes kuni Viljandi maanteeni oli kaitsel 10. laskurdiviis. 10. laskurkorpuse staap oli Alavere lähistel (Harjumaal).
10. laskurdiviisi varahommikuse raporti järgi hävitas diviis varahommikul Keava piirkonnas kuni rühma sakslasi, vallutas raadiojaama ja laskis õhku laskemoonaveoauto. Teave 10. laskurkorpuse tegemistest saabus 8. armee staapi katkendlikult, sest kaabelsidet ei olnud ja raadiosides olid pikad katkestused. Kell üks päeval andis armeejuhataja raadio teel 10. laskurkorpusele korralduse paigutada oma väed samaaegselt vasakut tiiba julgestades Tallinna kaitsele joonel Vasalemma jõgi – Kohila – Atla jõgi – Kaiu mõis – Aela mõis – Ees-Võõbu – Jägala jõgi – Manniva (Jägala jõe suudmes), ja seda tihedas koostöös Balti laevastikuga.
Saksa suurtükiväe õhurekkelennuki tulistasid Nõukogude hävitajad alla, peale selle said Paide kohal pihta kolm Saksa viimast hävitajat, kusjuures üks neist vajas pikemat remonti. XXXXII armeekorpuse logistikaülema ja kortermeistriosakonna julgestamiseks saadeti 660. pioneeripataljoni jalgrattakompanii Huuksi mõisa ülesandega puhastada punaarmeelastest Huuksi ja Päinurme vaheline mets.
Ööl vastu 7. augustit jättis Punaarmee 61. jalaväediviisi paremal tiiva vastas maha Aegviidu, Jäneda ja Kõrveküla (Harjumaal) ning taandus loodesse. Saksa väejuhatus oletas, et Punaarmee on Jägala jõe taha tagasi tõmbunud. 61. diviisi vasakul tiival tuvastati kaks kilomeetrit Ristist läänes ja Kõrvenurga juures tugevad kaitsepositsioonid. Eesti Omakaitse teatel oli Kõrvenurga juures neli suurtükipatareid, kuus raskekuulipildujat ja umbes 100 punaväelast. Kell kolm päeval oli Punaarmee maha jätnud Pillapalu (Harjumaal). 217. jalaväediviisi lõigus oli Punaarmee blokeerinud Lelle-Mäe (Kehtna juures) tee raidtõkete ja miiniväljadega. XXXXII korpuse järgmiste päevade plaanis oli rekkeüksustega kindlaks teha, kas vastase põhijõud on kindlustunud Jägala-Kose-Rapla joonel või hoopis kaugemale läände, Tallinna ida- ja kagupiirile taandunud. Korpuse rekkejooneks määrati Nahe-Lelle.
10. laskurkorpuse väed taandusid vastavalt korraldusele. Idatiival võeti sisse positsioonid Kuusalu – Anija vallamaja joonel (Harjumaal).
8. augustil jätkasid Punaarmee üksused taganemist ja XXXXII armeekorpuse diviisidel lahingukontakti nendega polnud. Õhtul olid Punaarmee julgestused veel ainult Vetla ja Ardu juures, Kõrve-Mustjõe-Kõrvenurga-Kuimetsa-Rapla joonelt oli Punaarmee loodesse taganenud. Kell pool kolm jõudis 311. jalaväerügement (217. jd) Rapla jaama Rapla kaguserval. Punaarmee oli Keavast lahkunud. Õhtul määras 18. armee XXXXII ülesandeks edasitungimise Kahala –Soootsa (Alavere ja Vetla vahel) – Ardu – Lelle joonele ja tõi korpuse rinde põhjalõigus 151. jalaväerügemendi tagasi 61. jalaväediviisi alluvusse. Seevastu aga tuli XXVI armeekorpusele loovutada 346. jalaväerügemendi (217. jd) III pataljon, 536. raskesuurtükiväedivisjon ning 161. tanktitõrjedivisjon (61. jd), kumbki ilma ühe patareita, et neid rakendada Rakverest lõuna pool. 61. ja 217. jalaväediviisi operatsioonialade eraldusjooneks määrati Kõrvenurga-Lendermaa-Perila-Igavere-Tallinn.
9. augustil saavutasid sakslased vaenlasega kontakti 61. jalaväediviisi lõigu keskel ja vasakul tiival Kehra ja Vetla juures ning 217. jalaväediviisi lõigus Alttoa-Kõue-Habaja joonel. Kui kaugele põhja poole Raplat tõmbas Punaarmee oma läänetiiva, ei olnud XXXXII korpuse juhatusele teada. Oli aga teada, et ka Hippleri lahingugrupi lõigus korpuse läänetiival oli vastane hakanud oma jõude põhja poole tõmbama. Keavat ja Raplat julgestasid Eesti Omakaitse üksused.
93. jalaväediviis ja Friedrichi lahingugrupp Põhja-Tartumaal
27. juuli pärastlõunal teatas 93. jalaväediviis, et Punaarmee üritas mitu väiksemat gruppi kokku võtta ja piiramisrõngast põhja poole välja murda. Diviis saavutas kokkupuute 162. jalaväerügemendi (61. jd) tiivaga. 22.–27. juulini oli 93. jalaväediviis võtnud 1600 sõjavangi ning saanud sõjasaagiks või hävitanud 51 suurtükki, kolm soomukit, ühe tanki, kolm tankitõrjekahurit, kolm õhutõrjekahurit, kaks Vierling (neljaraudne õhutõrje Maxim)- raskekuulipildujat ja neli lennukit. Hilisõhtul teatas 93. jalaväediviis 18. armee peakorterisse, et punaarmeelaste grupid koonduvad metsatukkades Omedu jõest lõuna pool, et sealt suuremate üksustena põhja poole välja murda. Õhtul Kasepääst lõunas see ühel umbes kolme kompanii suurusel grupil õnnestuski. 93. jalaväediviis loovutas 536. raskesuurtükiväedivisjoni XXXXII armeekorpuse alluvusse ning sai asemele 403. jalgrattapataljoni (et sulgeda Järve-Kose-Kasepää lõik) ja ühe kergesuurtükidivisjoniga tugevdatud 176. jalaväerügemendi. Järgmise päeva eesmärk oli puhastada piiramisrõnga lõunaosa lõuna ja põhja pool Sorit ning põhjaosa lääne pool Venetossut (tänapäeval Piibumäe). Diviisistaap oli Kallastel, üksused joonel Omedu jõesuue – Halliku – Sori – Mäkaste.
Punaarmee 8. armee sõjapäevikusse kirjutati, et 11. laskurkorpuse rindelõigus jätkuvad lahingud 125. ja 48. laskurdiviisi väljamurdmiseks piiramisrõngast. Sidet diviisidega ei ole ja õhureke ei suutnud neid ka kuskilt leida. 8. armee juhataja kindralmajor Ilja Ljubovtsev teatas Põhjarinde juhatajale, et kavatseb kõige vähem 36 tunni jooksul koondada kaks polku 657. ja 268. laskurpolgu riismetest ning veel kaks 16. laskurdiviisi polku löögiks itta, et vastane puruks lüüa ning 125. ja 48. laskurdiviis piiramisrõngast vabastada. Umbes 600 mehega 163. polk asus metsas Pedjast kagus, 657. polk oli ilma suurtükiväeta, alles oli 250 meest. Mõlemad polgud pidid ründama Torma suunas. 268. laskurpolgus oli 300–400 meest, lisaks üks 249. laskurpolgu 300-meheline pataljon. Õhtul sai 16. laskurdiviis korralduse alustada viivitamatut liikumist Rutikvere-Vao-Norra-Tapiku marsruudil.
28. juuli varahommikul murdis umbes pataljonitugevune Punaarmee üksus lääne pool Omedut 403. jalgrattapataljoni rindest läbi. Edasiste läbimurrete takistamiseks tuli riivistada Torma-Mustvee joon. Pärastlõunal teatas 93. jalaväediviis armee peakorterisse, et on läbi kamminud Omedu – Kallaste – Alajõe – Kaiu järve piirkonna. Mõnes kohas kohati nõrka vastupanu. Õhtul oli ägedaid kokkupõrkeid metsaalal Venetossust läänes. Diviis jõudis joonele Venetossu – Halliku põhjaserv – Vassevere. Diviisile allutati veel 10. raskekuulipildujapataljon ja 402. jalgrattapataljon.
29. juuli õhtuks oli Punaarmee 8. armee sõjapäeviku andmetel piiramisrõngast välja murdnud kuni 2500 28. ja 125. laskurdiviisi sõdurit ja ohvitseri. Nende seas oli 48. laskurdiviisi staabiülem alampolkovnik Ivan Romantsov, kes ütles, et diviisiülem polkovnik Karp Muravjov sai kaks korda haavata, läks hulluks ja jäi lõuna pool Mustveed metsas kadunuks.
30. juuli pärastlõunal teatas 93. jalaväediviis, et „väljamurdekatse kotist Muru juures lõuna poolt ja samaaegne rünnak välisrindelt Mustvee suunas osutavad sellele, et vaenlane on veel kindla juhtimise all.“ Hilisõhtuks oli esimene piiramisrõngas Kasepää-Raja-Mustvee-Torma-Raja ja teine Kasepää-Kose-Venetossu vahel.
Punaarmee 8. armee sõjapäeviku järgi asus piiramisrõngast välja murdnud meestest formeeritud 749. laskurpolgu I pataljon kaitsesse teelahkmel Mustveest seitse km lääne pool, katteüksustest formeeritud 657. laskurpolk aga Lissi-Kõrvemetsa-Piilsi joonel.
Õhtul andis Põhjarinne direktiivi, mille kohaselt oli „vaenlase tagalas tegutsevate partisanisalkade peaülesanne vaenlase pealetungi peatamisel on kütuse, laskemoona ja elavjõu hävitamine, mistõttu tuleb salgad paigutada piki juurdeveoteid ning rünnata neid vahetpidamatult päeval ja öösel, aga eriti öösel“.
31. juulil oli Muru piiramisrõngas sakslaste hinnangul veel umbes 1000 meest. 31. juuli keskpäevaks oli vangi võetud 27 ohvitseri ja 3352 alamväelast.
1. augustil raporteeris 18. armee ülemjuhatus väegrupi Nord peakorterisse, et lõunapoolne Muru piiramisrõngas oli likvideeritud, kuid põhjapoolses oli veel umbes 1000 punaarmeelast.
2. augustil jätkusid 93. jalaväediviisi teatel lahingud Muru piiramisrõnga likvideerimiseks, mis olid kohati kaotusterohked. Kell 18.30 teatas 18. armee peakorter väegrupi peakorterile, et oli võetud 900 vangi, 93. jalaväediviis kell 23.25, et kella kaheksaks õhtul oli võetud 1200 vangi. Piiramisrõngasse jäänud üksuse riismed, umbes 500 meest ohvitseride ja komissaride juhtimisel, olid ringkaitses kaks kilomeetrit Murust põhja pool. Nende pihta anti 600-lasuline suurtükiväe tulelöök. 93. jalaväediviisi 272. jalaväerügement oli saadetud eelüksusena diviisi uuele tegevusalale ning oli 50 km loode pool Simunas julgestuses.
93. jalaväediviisi asemele, mis sai uueks ülesandeks tungida Väike-Maarja suunas, et kaitsta XXVI armeekorpuse sügavat paremat tiiba, toodi ikka veel piiramisrõngas vastupanu osutavaid punaarmeelasi likvideerima uus lahingugrupp kindralmajor Rudolf Friedrichi juhtimisel. Tema alluvusse jäid 93. jalaväediviisist 271. jalaväerügement ja 193. suurtükiväerügemendi III divisjon ning lisaks nendele veel 436. raskesuurtükidivisjon, 10. raskekuulipildujapataljon, 403. jalgrattapataljon ning 217. ja 291. jalaväediviisi allüksustest moodustatud kiirreageerimisüksused (nn Jagdkommando: à kaks jalgrattakompaniid, üks pioneeri- ja üks tankitõrjerühm) ning 93. jalaväediviisi sanitaarkompanii koos veoautorühmaga.
3. augustil sulges piiramisrõngast Tormast Rajani 10. raskekuulipildujapataljon ja Tormast Mustveeni 271. jalaväerügement. 374. jalaväerügemendi II pataljoni staap ja 8. kompanii olid jõudnud Palamusele ning said ülesandeks kaitsta Tartu-Jõgeva maanteed Nava ja Kassinurme vahel. Edaspidi liikuski see rügement rinde lähitagalas ja võttis vangi mahajäänud punaarmeelasi.
4. augustil jõudis 93. jalaväediviisi staap Väike-Maarjasse. Päeval oli Friedrichi lahingugrupi rekkeüksus liikunud Raja-Torma-Mustvee teede ümbruses itta ja lõunasse. Leiti umbes 500 punaarmeelaste surnukeha ja hulk raskelt haavatuid. Pärast 93. jalaväediviisi viimast rünnakut ja 2. augusti suurtükiväe tulelööki olid ohvitserid ja komissarid lõunasse tagasi tõmbunud – ülejooksikute ja vangide sõnul polnud nad oma ohvitsere näinud juba mitu päeva. Ohvitserid ja komissarid olevat metsavahimaja juures 1 km Nõmmelt (5 km Kasepäält ida pool) edelas. Friedrichi lahingugrupi staap oli Mustvees.
Punaarmee 8. armee sõjapäeviku andmetel väljus sel päeval piiramisrõngast veel kuni 350 meest, suurem osa neist 466. laskurpolgust. Nende hulgas olnud nooremleitnant 48. laskurdiviisist väitis, et metsades Mustveest edelas on veel umbes 2000 punaarmeelast.
5. augusti õhtul kandis Friedrichi lahingugrupp 18. armee peakorterile ette, et Nõmmelt edelas on grupp ohvitsere ja komissare, umbes 100–150 meest; Muru piiramisrõngas on moodustatud talupojavankritest ringkaitse, peale selle on rohkesti väiksemaid punaarmeelaste rühmi veel Maarja-Magdaleena, Torma ja Mullavere teede ümbruses. Punaarmee tugevdab oma positsioone Lohusuu-Vadi-Avinurme joonel. Muru piiramisrõngas võeti 50 vangi. Jõgevalt 7 km põhja pool Rohe-Mõra-Sootaga-Mäealuse piirkonnas on veel 300–800 punaarmeelast ja 300 hobust. Rohe juures langes 14, sai haavata kaks ja võeti vangi 11 punaväelast.
Punaarmee 8. armee jaoks oli see 11. laskurkorpuse rindelõik. 48. laskurdiviisi piiramisrõngast välja murdnud üksuste riismed olid vastavalt Koeraveres (268. laskurpolk) ja Viru-Jaagupi – Voore mõisa joonel (301. laskurpolk). Diviisistaap oli Vanakubjal. 125. laskurdiviisi 749. polk oli Mustametsa-Rehesaare joonel, 657. laskurpolk Lohusuu ümbruses. Diviisistaap oli Tudulinnas, korpusestaap Sondast kagus.
6. augustil teatas 18. armee ülemjuhatus väegrupi ülemjuhatusele, et Friedrichi lahingugrupp on Muru piiramisrõnga likvideerinud ja riivistab nüüd kirde suunas rohkem kui 30 km pikkust Mustvee-Kõnnu-Raestvere lõiku. 271. jalaväerügement ja 10. raskekuulipildujapataljon võtsid Murus veel 150 vangi, nende seas üks major ja kaks muud ohvitseri. 374. jalaväerügemendi II pataljon puhastas koos Omakaitsega Tirma-Endla-Onga piirkonna Endla raba lääneserval ja võttis umbes 500 vangi. 271. jalaväerügement võttis üle Mustvee-Torma-Sadala-Raestvere joone, julgestades ja tehes reket põhja poole ja tõkestades lõuna poole veel kotti jäänud punaarmeelaste võimalikke läbimurdekatseid.
7. augusti pärastlõunal jõudis Jõgevale suurem osa 374. jalaväerügemendi üksusi ja rügemendistaap. Pärastlõunal teatas 271. jalaväerügement veel nelja ohvitseri ja 63 alamväelase vangivõtmisest Kasepääl. 403. jalgrattapataljon kaotas Tuimõisa juures omatules kolm meest langenuna. Nimelt: Omakaitse üksus jälgis metsast väljuvaid punaarmeelasi, aga pidas neile järgnenud esimesi sakslasi samuti venelasteks ja avas tule. Õhtuks raporteeris Friedrichi lahingugrupp kokku 116 sõjavangi võtmisest.
8. augustil saatis Friedrichi lahingugrupp 271. jalaväerügemendi suurtükkidega relvastatud löögiüksused lahingurekkele Lohusuu ja Avinurme suunda. Järgmise päeva ülesandeks seati metsade läbikammimine Voldi-Kärde joonelt Torma-Raestvere jooneni, kusjuures tiibu julgestas lõuna, ida ja põhja suunas Eesti Omakaitse. Operatsioon oli kavas lõpetada 10. augustil.
10. augustil teatas 125. laskurdiviis, mis oli sel ajal Rannapungerja lähistel, et nende juurde jõudis piiramisrõngast välja tulnud 125. laskurdiviisi ülem Pavel Bogaitšuk (1896–1941, sai detsembris Leningradi all mürsutabamusest surma) koos oma staabiülema alampolkovnik Ponomarjoviga.