Teine maailmasõda ja Saaremaa

Refereeritud Meelis Maripuu. Koguteos Saaremaa. Tallinn 2007. lk 305-344.
Täiendanud Ain Tähiste

1941. aasta lahingud

22. juuni koidu ajal 1941 jõudis Teine maailmasõda lennukiga Saaremaale kohale. Saksamaa oli samal ööl alustanud rünnakut oma senise liitlase Nõukogude Liidu vastu. Saaremaale rajatud Nõukogude rannakaitse, lennu- ning mereväebaasid hakkasid tõsiselt häirima Saksamaa laevastiku liikumist Läänemere idaosas ning pääsu Liivi lahte. Juba esimesel rünnakuhommikul asus Saksa lennuvägi pommitama Sõrves asuvaid Nõukogude rannakaitsepatareisid. Esialgu pommitati eelmise ilmasõja ajast sakslastele tuttavat, hilisema Nõukogude kindrali Ungermani poolt projekteeritud rannakaitsepatarei aset. Targu oli Nõukogude sõjavägi uutele patareidele valinud uued kohad. Järgnevates lahingutes kuulsust kogunud kapten Aleksandr Moissejevitš Stebeli juhitud Nõukogude 180 mm rannakaitse patarei nr 315 jäi vanadest kindlustustest paar kilomeetrit eemale.

22. juuni hommikuks olid sakslased mineerinud ka Saaremaa ja Hiiumaa ümbruse väinad. Irbe väina sulgesid miinitõkked „Eisenach” ja „Erfurt”, Soela väina miinitõke „Coburg”. Hiiumaa ja Vormsi vahelisse Hari kurku oli paigutatud miinitõke „Gotha”, Soome lahe sulges „Apolda” ja Tallinnast loodes oli „Corbetha”. Saaremaast läänes valvasid Saksa allveelaevad U-144, U-145, U-149.Sel kombel püüti lõksu püüda Liivi lahes ja Muhu väinades olevaid Nõukogude laevu ning takistada sisenemist ja väljumist Soome lahest. Sakslaste peamine eesmärk oli takistada Nõukogude sõjalaevade rünnakuid oma Soome ning Põhja-Rootsi vahet sõitvate kauba- ning varustuslaevade vastu. Päästmaks oma laevu viis Nõukogude pool Suures väinas ja Väinameres läbi silmapaistva operatsiooni- ristleja Kirov pukseerimise.

27. juunil lahkus Balti laevastik ka Daugavgriva baasist Daugava suudmes. Riia langemine kiirelt edasiliikuvate saksa vägede kätte oli vaid päevade küsimus jalaevastik ei tahtnudLiivi lahele lõksu jääda.

Kell 18 läksid teele ristleja Kirov ja hävitajad Stoiki, Silnõi, Serditõi, Grozjaštši ning Engels nelja torpeedokaatri saatel. Kell 1 öösel, algaval 28. juunil, heitis Kirov ankrud Viire kurgus Virtsu ja Viirelaiu vahel.

Muhu väin oli kohati liiga madal vene ristlejate läbisõiduks. Aga läbi Irbe väina avamerele ei lubanud laevastikujuhataja Tributs oma ainsat lahingukorras ristlejat viia ja nii ei olnud valikut. Kirov pidi läbi Muhu väina pääsema ja selleks tehti mitmeid ettevalmistusi. Kõigepealt traaliti läbi Esimese maailmasõja aegne faarvaater. Seda tegid hüdrograafialaevad Lood ja Val. Neist esimene oli Eesti Vabadussõja veteran ja kogu esimese iseseisvuse aegne meremärkide hooldaja Eesti vetes.

Traalimine näitas, et vaid ühes kohas tuleb 200 m pikkuselt põhja süvendada, siis jääks faarvaatri sügavuseks igal pool vähemalt 7 m. Kirovi süvis oli suurem, kuid talt võeti Viire kurgus pargastele ja tankereile üle 1000 tonni laskemoona, masuuti ja katlavett ning ta süvis vähenes sellest 55 cm võrra. Seda oli ikkagi vähe ja ristleja süvise vähendamiseks pumbati osa masuuti vööri, et ahter veest rohkem välja kerkiks. Kirovi rool ulatus 1,1 m ja sõukruvid 1,3 m allapoole kiilu.

Samaaegselt käis faarvaatri madala osa süvendamine. 29. juuni õhtuks olid kõik need tööd tehtud. Kirov läks oma käiguga Kessulaiu juurde ja võeti seal kahe puksiirilaeva vahele. Läti jäämurdja Lacplesis ja puksiir Mednis vedasid ristleja järgneva 13 tunni jooksul läbi Väinamere. Viiel korral sõitis Kirov madalikele, kuid iga kord saadi ta sealt lahti ja 30. juuni hommikul kell 10 oli ta vabas vees Hari kurgu põhjasuudmes. Edasi sõitis ristleja juba oma käiguga. 1. juulil sõitis ta koos hävitajate Grozjaštši, Smetlivõi ja Stoikiga Tallinna; ristlejat kaitsesid teel traalerid T-207, T-209 ja T-216 ning MO-kaatrid.

Kirovi eel ja järel tulid läbi Muhu väina ka hulk teisi laevu. Neist osal (Vtoraja pjatiletka, Imanta, Skauts, Skrunda) tuli Virtsu ja Pärnu sadamais hulk kaupa teistele laevadele ümber laadida, et süvist vähendada. Tükk tegemist oli ka suure süvisega jäämurdja Krišjanis Valdemars väinadest läbiviimisega, kuid 1. juulil jõudis seegi Soome lahte, kus võttis kursi Leningradile.

Laevaliiklus merel hakkas kohe nõudma ka ohvreid. 29. juunil uppus Soela väinas pommitabamusest aurik Marta. 19. juulil uputasid Saksa lennukid Kuivastu reidil Nõukogude hävitaja Serditõi.

22. juulil tulistasid Saksa kaatrid Abruka juures kahureist Läti jäämurdjat Lāčplēšis. See sai vigastada ja pukseeriti Vene traaleri poolt Roomassaare sadamasse. Siin võeti talt maha Mõntu määratud torpeedolast, seejärel lasti otse kai ääres uppuda. Sama aasta sügisel tõsteti Lāčplēšis üles ja ta sõitis Saksa okupatsiooni ajal Virtsu-Kuivastu liinil.

27. juulil sõitis Irbe väinas miinile Nõukogude hävitaja Smelõi. 30. juulil pommitati Kihelkonna lahes põhja Nõukogude allveelaev S-62. 2. augustil sattus Nõukogude allveelaev S-11 Soela väinas magnetmiinile. 11. augustil sõitis Suures väinas magnetmiinile Eesti miiniveeskja Suurop. 40 mehest pääses 25. 19. augustil sõitis Kumari laiu juures magnetmiinile Eesti jäämurdja Merikaru; kogu meeskond hukkus.

29. augustil pommitati Triigi sadamas põhja Eesti aurik Helge. Laev oli Saaremaale toonud Mandri-Eestist mobiliseerituid, õnneks olid neist suurem osa – 385 meest – maale jõudnud. 23 meest jäi kadunuks.

Kuigi maismaalahingutest jäid saared esialgu puutumata, olid siin paiknevad Nõukogude sõjaväelased juba haaratud sõjategevusse. Sakslaste vastulöögid baaside pihta tabasid ka Saaremaad. Saaremaa sai Nõukogude Liidule neil päevil eriti oluliseks sõjapropaganda mõttes. Stalin pidas psühholoogiliselt ja propagandistlikult tähtsaks võimalust pommitada Berliini. Selleks formeeriti rasketest pommituslennukitest TB-7 spetsiaalne 81. lennuväediviis, kuid see nõudis aega. 30. juulil edastas sõjalaevastiku rahvakomissar admiral Nikolai Kuznetsov Balti laevastikule peakorteri korralduse Berliini pommitada. Selleks valiti välja Balti laevastiku 8. pommitajate brigaadi 1. miini-torpeedopolk, mis lendas lennukitel DB-3. Kogula lennuvälja stardirada pikendati 1200 meetrini. Ööl vastu 8. augustit saadeti Saaremaalt 13 lennukit Berliini kohale, kust ka kõik ülesande täitnuna tagasi pöördusid. Üks lennuk kukkus mõnisada meetrit enne maandumist metsa, meeskond hukkus. 8. augustil andis Stalin kaitse rahvakomissarina korralduse Berliini pommitajate premeerimiseks, ühtlasi nõudes ka 81. lennuväediviisi informeerimist sellest. Viimane pommitas Berliini ööl vastu 11. augustit, misjärel diviisiülem aga tagandati. Berliini pommitamisel ei olnud mingisugust sõjalist tähtsust. Selle propagandistlikku eesmärki tunnistasid ka NSV Liidu ametliku ajaloo kirjutajad. Seda, et Berliini pommitatakse arvatavasti Saaremaalt, taipasid õige pea ka sakslased ja vastav märge tehti 18. augustil väegrupi „Nord” sõjapäevikusse. 6. septembril pommitas Luftwaffe Kogula lennuvälja puruks.

Peagi oli oodata ka otseste lahingute kandumist saartele. Saksa maaväed olid Eesti piiri ületanud juba 7. juulil. Augusti lõpuks oli Mandri-Eesti sakslaste kontrolli all. Lääne-Eesti saarte jätkuvat kaitsmist pidas Punaarmee juhtkond väga tähtsaks. Soomes Hanko neemel ja Hiiumaal Tahkunas asuvad kaugelaskesuurtükid sulgesid Soome lahe Saksa laevastikule. Sõrve poolsaare suurtükipatareid takistasid endiselt liiklust Irbe väinas.

Saarte kaitset oli juhtima jäetud Balti sõjalaevastiku Läänemere rajooni rannakaitse ülem kindralleitnant Aleksei Jelissejev. Sõjalaevastikule allusid Saaremaal ja Muhus 3. üksik laskurbrigaad, merejalaväe pataljon, kaks ehituspataljoni, neli üksikut roodu ja mobiliseeritud eestlastest moodustatud pataljon, kokku 18 615 meest. Hiiumaad ja Vormsit kaitsesid kaks laskur- ja kaks ehituspataljoni ning piirivalveüksused, kokku 5048 meest. Hiiumaa ja Vormsi kaitse juht oli polkovnik A. Konstantinov. Saartel oli 142 rannakaitse-, väli- ja seniitsuurtükki, 8 torpeedokaatrit ja 12 hävituslennukit.

Juuli alguses oli Eestis alanud kutsealuste võtmine Punaarmeesse. Sellele järgnes kuu teisest poolest alates vanemate aastakäikude teenistusse kutsumine maakondades, mis olid veel Punaarmee võimu all. Saaremaal mobiliseeriti garnisoni ülema juhise alusel antud maakonna sõjakomissariaadi 30. juuli 1941. aasta käskkirjaga nr 30 1.–3. augustini 1907.–1922. aastakäigu sõjaväekohuslased. Kokku saadi 2935 meest.

Saaremaal jagati mobiliseeritavad juba valdades kahte gruppi. Osa mehi saadeti mandrile, kohale jäetud aga saadeti täienduseks kohalikule hävituspataljonile. Umbes 300 mobiliseeritud mehest formeeriti eraldi pataljon. Üksus viidi peatselt Hiiumaale ja sealt saadeti septembris üks rood Vormsi lahingutesse, kus peaaegu kõik mehed sakslaste poole üle jooksid. Tallinna evakueerimisel 1941. aasta augustis saadeti ligi 400 Põhja-Eestis mobiliseeritut Saaremaale, kellega liideti ka Saaremaal mobiliseerituid ning rakendati samas ilma väljaõppe ja relvastuseta kindlustustöödel.

„Barbarossa” plaani järgi kuulus Lääne-Eesti saarte vallutamine Saksa väegrupi „Nord” olulisimate ülesannete hulka. Selleks koostati väegrupi peakorteris kaks plaani: „Beowulf I” ja „Beowulf II”. Esimene plaan nägi ette Saaremaa vallutamist laias laastus sarnaselt Esimese maailmasõja aegse plaaniga „Albion”: saata dessant Saaremaale läänest. 1917. aasta oktoobris oli Saksa 8. armee meredessandi maandanud Saaremaa põhjarannikul Tagalahes. Seekord planeeriti Kuramaalt Ventspilsi lähedalt lähtuv dessant maandada Kuressaare ja Salme vahelisse rannalõiku. Tugevdatud rügemendi suurune väekoondis pidanuks Saaremaa vallutama.

Esimese maailmasõja kogemusi arvestas ka Punaarmee: Lääne-Eesti saartel asusid suured väekoondised. Alates 1939. aastast olid Nõukogude väed esmajärjekorras välja ehitanud rannakaitse suurtükipositsioone Saare- ja Hiiumaa lääne ja põhjarannikul.

Rannapatareid Saaremaal, 1941.aasta suvi

• Sõrve 4 x 180 mm
• Ninase 4 x 180 mm
• Kübassaare 4 x 130 mm
• Undva 4 x 130 mm
• Kõruse 4 x 130 mm
• Abruka 3x 130 mm, hiljem 1 x 130 mm
• Võiküla 3 x 100mm
• Pulli 4 x 100 mm
• Ruhve (Kõiguste) 3×130 mm
• Rahuste (Lindmetsa) 1 x 130 mm

Pammana patareis oli algselt 4 100mm suurtükki. Allikates on nende laialipaigutamises lahknevusi: on andmeid, et 2 toru paigutati Triigi ninale või Pulli pangale Taaliku sadama lähedusse. Teine allikas kinnitab 4 x 100 mm patarei olemasolu Pulli pangal.

Ninase patarei asukoha olid kinniajamata kaablikraavi tõttu avastanud juba ka Saksa õhuluure.

Lisaks paiknes Lääne- ja Kesk-Eestis 16. laskurdiviis peaülesandega tõrjuda saartelt lähtuv võimalik rünnak. Ninase patarei asukoha olid kinniajamata kaablikraavi tõttu avastanud juba ka Saksa õhuluure.

Väegrupi „Nord” ülemjuhatus pidas seetõttu plaani „Beowulf I” rakendamist võimatuks ning otsustas plaani „Beowulf II” kasuks, mis nägi ette dessandi üle Suure väina Muhusse ja sealt edasi Saaremaale tungimise. Muhu rannik ning Saaremaa idakallas olid rünnaku tagasilöömiseks märksa halvemini ette valmistatud. Oli küll alustatud 130 mm patarei ehitamist Kübassaare poolsaarele ja kergemate kindlustuste rajamist Muhu idarannikule vastu Suurt väina, kuid need tööd olid lõpetamata. Olukorras selguse saamiseks viskasid sakslased septembri alguses Luulupe sohu kaks langevarjurit. Samast kandist pärit Eimar Rosenfeld ja tema mandrimehest kaaslane Oskar Lutter (Luther) olid Soomes ettevalmistuse saanud eesti luurerühma „Erna” liikmed, kes saadeti Saaremaale koguma andmeid eelkõige Muhus ja Saaremaa idaosas olevate kaitserajatiste kohta. Sugulaste ja tuttavate abil infot ka hangiti ning edastati see raadio teel Saksa vägedele. Andmeid Punaarmee kaitserajatiste kohta saadi ka kaheksa Saaremaalt mobiliseeritud mehe käest, kes olid jõudnud Staraja Russa all juba sakslaste poole üle joosta ning valmistusid osalema dessandis üle Suure väina.

Väegrupi „Nord” ülemjuhatus tegi saarte vallutamise ülesandeks XXXXII armeekorpusele kindral Walter Kuntze juhtimisel, kelle alluvusse jäeti 61. ja 217. jalaväediviis. Korpus soovis saarte vallutamiseks oma alluvusse ka „Erna” rühma baasil formeeritud eesti pataljoni (ülem ülemleitnant Kurt Reinhardt). Korpuse staap planeeris „Erna” ülesandeks Suure- ja Väike-Pakri saarte ning Osmussaare vabastamise. „Erna” osales Lääne-Eesti saarte vallutamisel 217. jalaväediviisi koosseisus. 4. septembril vallutas 61. jalaväediviis Virtsu poolsaare. Soomest toodi operatsiooni toetuseks 72 kaluripaati.

Laevastiku roll saarte vallutamisel oli väike: Saaremaal, Hiiumaal ja Osmussaarel paiknesid kaugelaskesuurtükkide hästikindlustatud patareid, samuti oli meri tugevasti mineeritud ja Saksa väejuhatus ei soovinud oma suuri laevu ohtu seada. Pealegi oli Balti laevastik selleks ajaks oma suuremad laevad juba Soome lahe idasoppi viinud. Saksa laevastiku üksused Läänemere idaosas – väekoondis „Erprobungsverband Ostsee”, ülem mereväekapten Friedrich Rieve – allusid mereväe juhatajale Riias kontradmiral Franz Claassenile, Marine-Befehlshaber „C”. „Eprobungsverband Ostsee” käsutuses oli saarte hõivamise toetuseks sadakond väiksemat alust. Tallinnas asuv mereväe juhataja kontradmiral Theodor Burchardt (Marine-Befehlshaber D, hilisem Marine-Befehlshaber „Ostland”) osales mõnekümne alusega.

Suuremad Lääne-Eesti saarte vallutamisel osalenud sõjalaevad kuulusid hoopis Soome mereväele. Kaks rannakaitse soomuslaeva, Ilmarinen ja Väinämöinen, kuulusid pettemanöövri „Nordwind” koosseisu, mis pidi septembri keskel imiteerima dessanti Ristna neemele Hiiumaa läänetipus. Alles septembri lõpus osalesid Saksa ristlejad Emden ja Leipzig Sõrve vallutamises ja oktoobris pommitas ristleja Köln Ristna patareid Hiiumaal.

Suure väina forsseerimise põhiraskus lasus korpuse staabile allutatud 904., 905. ja 906. ründepaatide üksusel 220 ründepaadiga. Ründepaadid olid maaväe koosseisus, sest olid ette nähtud jõgede ületamiseks. Ka Suure väina ületamine kavandati suure jõe forsseerimise eeskujul. XXXXII armeekorpusest oli Muhu vallutamise peajõuks määratud kindralleitnant Siegfrid Haenicke juhitav 61. jalaväediviis.

Muhusse saadetava dessandi eelduseks oli Kessulaiu vallutamine. 10. septembri hommikul kell 5.15 saatis sakslaste 161. luurepataljon vanemleitnant Finkensteini juhtimisel dessandi Kessule. Ainsa eestlasena tegi selle dessandi kaasa vabatahtlik Otto Peters. Kessulaid hõivati vastupanuta ja päeva jooksul toodi sinna 21 cm suurtükipatarei, mis võis tule all hoida kogu Muhu idarannikut.

Suurema dessandi korraldamiseks nappis sakslastel aga väina ületamiseks sobivaid paate. Juba juulis 1941 hakati Soome mereväe juurde sakslaste palvel komplekteerima mootorpaadirühma, mis sai selle komandöri, vanemleitnant Ilmari Virkki järgi nimeks Virkki üksus (Osasto Virkki). Üksuse baaslaevaks eraldati vana rannasõidu reisiaurik Porkkala. Algselt peeti silmas Soome lahes asuvate Eesti saarte hõivamist. Soomlaste kõrval kuulus üksusesse ka üks eestlane, „Erna” rühmast pärit radist Johan Eilau. Operatiivselt oli Virkki üksus Saksa sõjaväeluure Abwehri esindaja korvetikapten Alexander Cellariuse alluvuses. Vanemleitnant Virkki ise sai haavata 9. septembri öösel dessantüksuste toimetamisel Vormsile ja rohkem siinsetes lahingutes ei osalenud.

Saarte vallutamisega kaasnesid Nõukogude vägede eksitamiseks ulatuslikud pettemanöövrid merel. Ulatuslikumad olid „Südwind” Liivi lahest Saaremaa lõunaranniku suunas ja hiljem „Westwind” Saaremaa läänerannikule. Suurim ja ohvriterohkeim oli „Nordwind”, mille käigus Soome sõjalaevad imiteerisid dessanti Soome lahest Hiiumaa suunas. Operatsioonis osalesid kaks rannakaitse soomuslaeva, Ilmarinen ja Väinamöinen, jäälõhkujad Jääkarhu ja Tarmo, üks miinilaev ning hulk väiksemaid laevu. Manöövri käigus sattus Soome mereväe lipulaev Ilmarinen miinile ja uppus. Hukkus 271 soome meremeest, 132 pääses. Pääsenute hulgas olid Soome laevastiku juhataja kommodoor Rahola, rannakaitselaevastiku juhataja ja Ilmarise komandör kapten Göransson. Õnnetu pettemanöövri tegelik eesmärk jäi aga hoopis saavutamata, Nõukogude pool lihtsalt ei märganud seda.

Muhu kaitseks oli moodustatud lahinguüksus polkovnik Nikolai Kljutšnikovi juhtimisel, kellel oli soomlaste vastu peetud Talvesõjast diviisikomandöri kogemus. Admiral Tributsi andmeil moodustasid selle üksuse kaks 79. polgu laskurpataljoni ja kaks ehitusvägede roodu, kuulipildujarood, mereväelasterood, miinirühm, 39. suurtükiväepolgu kolm patareid, õhutõrjepatarei ja 100 mm rannapatarei (suurim kaliiber Muhus). Kokku oli Muhus kaitsepositsioonidel vähemalt 1500 meest. Tugevat kaitseabi võimaldas neile Kübassaare 130 mm statsionaarne patarei.

14. septembri varahommikul tegi 61. jalaväediviisi 151. jalaväerügement ooberst Walther Melzeri juhtimisel 180 ründepaadil kahe lainena Virtsust dessandi Muhu saarele Kuivastust põhja poole ning Tusti küla alla moodustati sillapea. Osa paate eksis Virtsust välja sõites hommikuhämaruses kursilt, jõudis tagasi Virtsu alla ja asus ekslikult tulistama oma mehi. Kompasse ei saanud rohke raua tõttu kasutada. Õhtupoolikul järgnes 162. jalaväerügement. Dessandi maandamine ei toimunud enam ootamatusena, ilmselt olid eelnevate päevade ettevalmistused Nõukogude poolele siiski arusaadavad.

Samaaegselt väljus Matsalu lahe äärest Saastnast teine, väiksem dessantüksus, mille ülesandeks oli maabuda Muhu põhjarannikul Nõmmküla – Kallaste piirkonnas ning desorienteerida Nõukogude kaitsetegevust. Võimaluse korral tuli tungida edasi lõunasse Kuivastu poolt taganevate Punaarmee üksuste seljataha. Dessantüksuse (Sondergruppe Cellarius) põhijõu moodustasid sakslaste 161. luurepataljon ning eestlastest moodustatud „Erna” pataljon. Et tegu oli eelkõige luureüksustega, juhtis ettevõtmist Abwehri esindaja Eestis korvetikapten Cellarius. Dessandi Muhusse toimetamiseks oli Matsalu lahte toodud soomlaste Virkki paadiüksus. Cellariuse juhitava paadikaravaniga liitus sõjandusnõuniku sildi all ka Tallinnas asuv mereväe juhataja kontradmiral Theodor Burchardt, aasta lõpust Läänemere idaosa laevastiku komandör.

14. septembri öösel kell 2.15 startis Saastnast 10 Saksa ründepaati, 20 Eesti ja 12 Soome mootorpaati kokku umbes 390 mehega. Soome paatide ahtris lehvisid Soome lipud. Paadid olid jagatud kolme rühma. Üht rühma juhtis Mustjala vallast pärit ja Eesti mereväe vormis leitnant Leopold Loodus. Dessandi tegid kaasa ka Kuressaare Ühisgümnaasiumi klassivennad, mereväe nooremleitnandid Evald Ordlik ja „Erna” vabatahtlik Paul Jalakas. Nõmmküla piirkonnas rannale lähenedes kohati ootamatult tugevat tuld miinipildujaist, kuulipildujaist, püssidest ja tagasiteel ka suurtükkidest. Dessandi teine laine maandati alates kella 14.30 Nõmmkülast nii ida kui lääne pool. Esimestena alustasid Muhu põhjarannikult edasitungi 161. luurepataljoni sakslased, liikudes mööda Liivale suunduvat teed. Sakslastega oli taas kaasas ka juba Kessulaiul käinud vabatahtlik Otto Peters. Petersi sõnul osales luureüksuste dessandis ka kaheksa saarlast, kes olid punaväkke mobiliseerituina sealt Staraja Russa all üle tulnud. Need mehed pakkusid sakslastele erilist huvi, kuna olid pärit Saaremaa erinevaist paigust. Mehed olid jutustanud, et Saksa staabis küsitleti neid seinasuuruse kaardi ees üksikasjalikult punaväe kaitserajatiste kohta, mida Saaremaale enne sõja algust ehitati. Nimepidi mäletas Peters neist vaid endist meremeest Männit, kes oli Muhu-Liival haavata saanud. Nende kaheksa saarlasega oli sakslastel kokkulepe, et mehed teevad kaasa Muhu ja Saaremaa vallutamise ning lähevad seejärel koju. Järgmisel päeval kohatud Külasemast lõuna pool kadastikus ülestõstetud kätega punaväelasi. Nähes meeste Soome sõjaväevormi, küsinud üks kohkunud vang, kas tal lõigatakse kõrvad ja nina ära. Pataljoni komandör major Hindpere ütelnud seepeale, et kõrvade ja nina lõikamiseks peab esitama kirjaliku palve ja minema sellega pataljoni arsti juurde. Selgus, et küsija oli Leningradi kunstiüliõpilane. Nii oli küsimus ehk põhjustatud Soome Talvesõjaaegsetest hirmulugudest Nõukogude Liidus.

Dessandipäeva hommikul toimus punaarmeelaste segadusse ajamiseks ka pettemanööver „Südwind”, mille käigus imiteeriti rünnakut Saaremaa lõunarannikul Kõiguste lahe piirkonnas. Samal päeval toimus erikomando „Benesch” dessant Kübassaare poolsaarele eesmärgiga hävitada seal paiknev kauglaskesuurtükkide patarei. Merelt lähenev dessant löödi Nõukogude vägede poolt tagasi. Osa dessandist maandati purilennukitel, kuid nende maandumine ebaõnnestus ja satuti valesse kohta. Nõukogude tagalasse tule alla jäänud üksusel õnnestus järgmisel päeval kummipaatidel saarelt lahkuda.

Öösel toodi Orissaare positsioonilt Muhusse polkovnik Kljutšnikovile täienduseks tugevdatud laskurpataljon, kuid sakslaste edasiliikumist see ei peatanud. 16. septembri hommikuks oli Muhu vallutatud.

16. septembri hommikul algas rünnak Muhust Saaremaale. 151. jalaväerügemendi II pataljoni üksused ületasid leitnant Mertinsi ja Brossoki juhtimisel suuremate takistusteta Väikese väina tammi. Leitnant Mertins sai ettevõtmise eest autasuks Saksa risti kullas. Ainult tammi Saaremaa-poolses otsas avas tule üks kuulipildujapesa, mis aga alistus. Sealt edasi hõivati omaalgatuslikult Orissaare, kus vastupanu ei kohatud. Sama päeva hommikul pataljoniülemaks saanud kapten Pankow ei jõudnud oma vastsete alluvate tegevusega sammu pidada ja oli kaotanud ülevaate nende tegevusest. Väikese väina eduka ületamise eest sai Raudristi Rüütliristi siiski kapten Pankow.

Pärast Väikese väina kiiret ületamist Saksa üksuste poolt Punaarmee kaitse lagunes ning algas kiire taganemine. Kohapealt mobiliseeritud mehed hakkasid lahingusse saatmisel järk-järgult võimaluse korral Nõukogude üksustest lahkuma ning andsid end sakslastele vangi. Osal õnnestus kohalike elanike käest endale erariided hankida ning märkamatult rindest läbi imbuda. Sakslaste tagalas olles seati sammud kodu poole. Teedele olid juba seatud formeeritava Omakaitse patrullid, kes pidid Punaarmeest tulijad kinni pidama. Iseäranis raske oli märkamatu koju pääsemine muhulastel, sest ka Väina tamm oli Omakaitse valve all. Koju pöörduvatele omakandi meestele vaadati siiski läbi sõrmede ja lasti nad rahus minna.

Kaugele Saksa tagalasse äralõigatud saarele jäänud punaarmeelaste võitlusvaim hakkas lagunema, kaotus muutus ilmseks. Päev enne Kuressaarde jõudmist avastas Saksa 151. jalaväerügemendi II pataljoni komandör üksuse ees luurekäigul olles põõsastest Nõukogude tanki, mis otsustati kahjutuks teha. Tankis oli aga kaks meest, kes tahtsid end vangi anda ning olid omadest mahajäämiseks lavastanud mootoririkke. Et pataljoni komandöril polnud aega vange konvoeerima jääda, lepiti kokku, et mehed panevad tanki uuesti sõidukorda ja sõidavad ise Saksa tagalasse end vangi andma. Nii asi ka toimus.

20. septembri pärastlõunal lendas Saksa lennuk üle Kuressaare ja teatas: õhutõrjet ei ole, inimesed lehvitavad, lehvivad Eesti lipud. 21. septembri ennelõunal Kuressaare vallutati. Punaarmee 3. üksik jalaväebrigaad kindlustus Sõrve poolsaarel. Sõrve vallutati 61. jalaväediviisi 162. ja 151. jalaväerügemendi rünnakuga maad mööda, sest meredessandiks oli rand liiga kivine ja dessantaluseid hoiti Hiiumaa vallutamise jaoks. Kümmekond päeva kestsid rasked lahingud Sõrves. Lahingute ajal pandi taganevate punaväelaste poolt Torgu lähedal Iide külas toime massimõrv: kuklalaskudega tapeti 16 saarlast ja neli Saksa sõjavangi. Türju kalapunkti juhatajal õnnestus aga mahalaskmisest pääseda eluga, kuul läbistas ainult mehe mütsi ning tal õnnestus august põgeneda.

3. oktoobril hakkasid punaarmeelased end vangi andma. Nende lennuvägi lendas ära Leningradi suunas. 5. oktoobril varises Sõrve kaitse kokku. Ööl vastu 6. oktoobrit langes Sõrve kaitse juht polkovnik P. Gavrilov . Omade juurde Hiiumaale põgenes neljal torpeedokaatril ainult 102 punaarmeelast, teiste seas Läänemere rajooni rannakaitse ülem kindralleitnant Aleksei Jelissejev. Mitusada Punaarmee sõdurit ja ohvitseri otsustasid pigem põgeneda üle mere Rootsi ja interneeriti seal sõja lõpuni. Üle 500 mehe põgenes üle Irbe väina Kuramaale ja vangistati seal.

Saksa XXXXII armeekorpusele allunud üksused kaotasid saarte vallutamisel surnutena 18 ja haavatutena 47 ohvitseri; alamväelasi sai surma 455, haavata 1441 ja teadmata kadunuks jäi 92 . Vormsil võeti vangi 317, Muhus ja Saaremaal (ilma Sõrveta) 3542 meest. Sõrve poolsaarel võeti 8481 sõjavangi; 7. oktoobril võttis laevastik vangi veel 150 meest, Kuramaal võeti kinni umbes 500 üle Irbe väina sinna põgenenud meest.

Saaremaa vallutamise lõpul oktoobris langes sakslaste kätte Sõrves punaarmeelastest sõjavangide hulgas ka ligikaudu 700 Eestis mobiliseeritud ehitusväelast, nn Eesti pataljoni liiget, kes hiljem vabastati. Juba 13. oktoobril jõudsid Tallinna tagasi 300 Tallinnast, Harjumaalt ja Läänemaalt mobiliseeritud meest, kes olid augusti lõpus aurikul Helga viidud Saaremaale kindlustustöödele. Kohalike elanike abiga oli peidetud end metsa ja sobival hetkel mindi Saksa poolele üle. Saaremaa langemise järel olid nad koondatud Kuressaarde, sealt edasi Kuivastu ja Virtsu kaudu Valga sõjavangide laagrisse, kust nad saadeti oma kodukohtadesse. Raskemini läks neil eestlastel, kes sattusid Sõrve lahingutesse, seal hukkus 40–50 meest. Mobiliseerituist olid relvad antud ainult saarlastele, kuid needki laskemoonata. See ettevaatus ei olnud asjata. Pärast laskemoona jagamist tuli Punaarmeel oma „usaldust” kahetseda, sest saarlased kadusid koos püsside ja laskemoonaga metsa. 4. oktoobril asusid laskemoona saanud saarlased kohati võimu üle võtma ning vangistasid osa punaarmeelasi, jäädes oma vangidega aga ise Punaarmee piiramisrõngasse. Neid ümbritsevad punaarmeelased olid aga omakorda juba sakslaste piiramisrõngas. 5. oktoobril lahingute lõppedes anti sakslastele üle 483 Nõukogude sõjavangi.

Leitnant Brossok on vestluses autoriga 2002. aastal meenutanud Saaremaal Sõrves vangilangenud eestlasi: „Vangid marssisid pikkades kolonnides (Sõrvest) põhja poole. Kõige ees üks kolonn venelasi, siis eestlased, kes kandsid kolonni peas sini-must-valget lippu, mida saatis lõõtspillimängija.“

Uus võim

Esialgu jäi Saaremaa Saksa sõjaväevõimude kontrolli alla. Saartele paigutati 207. julgestusdiviisi 94. julgestusrügemendi üksused. Rügemendi staabiülem ooberst, hiljem kindralmajor Walter Mylo oli ühtlasi Saarte komandant. Saarele saabus ka Saksa Einsatzkommando 1a osakomando, mille baasil asus tööle Saksa Julgeolekupolitsei ja SD väliosakond SS Hauptscharführer Remde juhtimisel. Saksa tsiviilvõim esialgu Eestisse ei jõudnud. Sõjaväevõimude volitusel alustas aga kohe tegevust Hjalmar Mäe juhitud Eesti Omavalitsus. Selle kohapealsete esindajatena määrati ametisse maavanem ja linnapea.

14. oktoobril 1941 deklareeris sisedirektor Oskar Angelus omapoolse määrusega enne 21. juunit 1940 Eestis kehtinud seaduste ja määruste jõusolekut. Samas jäid püsima kõik Nõukogude võimu perioodil rajatud õigussuhted. Kehtima jäi Eesti Vabariigi aegne territoriaalne jaotus, hakkasid tegutsema kohtud. Legaliseeriti ka kohalike omavalitsuste tegevus, mis olid kokkuleppel sõjaväevõimudega tegutsenud okupatsiooni esimestest päevadest saadik. Siiski ei taastatud sõja oludes kohalike omavalitsuste esinduskogusid – volikogusid – ning kohalike omavalitsuste funktsioonid pandi linnapeadele, maa- ja vallavanematele.

Uue maavanemana asus esmalt tegevusse varasem Kuressare jaoskonna loomaarst Aleksander Koov, 1942. veebruaris Arnold Paas Kuressaare linnapeana määrati ametisse varasem linnanõunik Vladimir Kallas, Oskar Sepp kandis esialgu abilinnapea kohuseid.

5. detsembril 1941 anti Eesti territoorium üle Saksa tsiviilvalitsuse kontrolli alla ning ametisse asusid Saksa tsiviilametnikud. Eestimaa kindralkomissariks määrati ametisse Karl-Siegmund Litzmann. Kindralkomissariaadi koosseisus moodustati seitse piirkonnakomissariaati. Saare ja Lääne maakond moodustasid koos Kuressaare piirkonnakomissariaadi. Piirkonnakomissariks määrati Holsteinist pärit maanõunik Heino Schröder. Haapsalus asus piirkonnakomissari büroo. Piirkonnakomissarile alluvas aparaadis oli Kuressaares vaid paar sakslast, mis ei võimaldanud tal eriti sekkuda kahe maakonna administeerimisse. Erinevate valdkondade kureerimiseks määrati ametisse Saksa sonderführerid, kes pidid jälgima Saksa riigi huvidest juhindumist.

Okupatsioonivõimu repressioonid Saaremaal

Rahva hulgas olid levinud kahtlused, et Nõukogude okupatsioonivõimud on vähemalt osa arreteerituid koha peal hukanud. Kohe algasid otsingud Punaarmee ja NKVD käes olnud lossihoovis, kust leitigi punase terrori ohvrite ühishauad. Rahva masendus oli suur. Saksa Einsatzkommando ja salavälipolitsei polnuks võimeline leidma saarele jäänud ja end varjavaid Nõukogude aasta aktiivseid tegelasi. Kohalikele elanikele olid nad aga nägupidigi tuttavad. Vastloodud Omakaitse korraldas valve teedel ning järgnevate kuude jooksul toimusid tihedalt haarangud, et tabada Nõukogude aktiviste. Selle käigus tuli ette ka omakohtu juhtumeid. Pöide valla Omakaitse liikmed Ervin Kald ja Voldemar Kaldvee vahistasid 1941. aasta oktoobris EK(b)P Saaremaa Komitee II sekretäri Aleksander Kuuli ema Melanie. Koos Omakaitse liikmete Mihkel Nõu ja Eduard Ansperega asusid nad teda Pöidelt Orissaarde Omakaitse staapi viima. Teel viidi aga naine metsavahele ja lasti omavoliliselt maha. Kald ja Kaldvee mõisteti 1950. aastal surma.

1942. aasta kevadeks tabati ja hukati kõik kohale jäänud aktivistid, välja arvatud Vassili Riis. Aleksander Mui tabati Pöide kandis juba 21. oktoobril 1941 ja lasti vastupanu osutamisel maha samas talu lakas. Saaremaa Täitevkomitee esimees Johan Ellam ning partei maakonnakomitee II sekretär ja hävituspataljoni komissar Aleksander Kuul varjasid end metsa kaevatud koopas, nagu partei oligi käskinud. Kohalik talumees avastas nad 1942. aasta mais ning mehed said Omakaitse poolt korraldatud haarangu käigus surma. Riisil õnnestus end vaatamata pidevatele otsingutele varjata Valjala valla Kiriku küla Mäe vabadikukohas kuni Saaremaa taasokupeerimiseni Nõukogude vägede poolt. Perenaine Marie Peet oli üksik usklik inimene, kes oli nõustunud Riisi enda juures varjama. 1942. aasta veebruaris tabati Kaarma kandis Saaremaa miilitsaülem ja küüditamise läbiviija Johannes Mets. Ta sai tulevahetuses politsei ning omakaitselastega surmavalt haavata. Nõukogude-aegne Kuressaare linnapea Hermann Sannik läks samuti põranda alla, aga uuris vahendajate kaudu Kuressaare Omakaitse ülemalt Villem Raidilt, kas oleks võimalik end legaliseerida. Raid soovitanud kindlasti end ise üles anda, sest ta tabatakse niigi. Sannik läkski ise politseisse, kuid temagi hukati 1941. aasta detsembris Loode tammikus.

1941. aasta sügisel pärast Nõukogude võimu langemist võtsid arreteerimised vastuseks punaterrorile Saaremaal massilise ilme. Ainuüksi esimese kuuga arreteeriti poliitilistel põhjustel ilmselt üle 600 inimese. Detsembri keskpaigaks ulatus Julgeolekupolitsei ja SD poolt arreteeritute arv juba 813 inimeseni, neist 193 olid juba maha lastud . Ligikaudu viiendik arreteerituist vabastati pärast ülekuulamisi karistuseta.

Kui üldiselt püüdsid mõlemad okupatsioonivõimud oma hukkamisi toimetada vaikselt ja varjatult, siis üks sedasorti ettevõtmine kuulutati elanike hoiatamiseks suisa avalikult välja. 14. novembri õhtul oli Kuressaares kallale tungitud ühele Saksa sõdurile. Vastuseks sellele teatas Saarte komandant Mylo 15. novembril avalikult, et kõik Kuressaares olevad poliitvangid loetakse pantvangideks ning karistuseks lasti maha kümme pantvangi. Vassili Riisi arvates oli algselt tegu hoopis sakslaste provokatsiooniga.

Kui palju saarlasi hukati Saksa okupatsiooni ajal kokku, ei ole täpselt teada. Osa Saaremaalt pärit inimesi hukati ka Tallinnas või mujal. Nimeliselt kindlaks tehtud Saaremaaga seotud ohvrite arv on eri andmeil kuni 400.

Omakaitse Saaremaal

Saaremaa Omakaitse (Saarte Omakaitse) juhatajaks määrati Saksa sõjajõudude poolt kaptenmajor Karl Sääsk ning formeerimine algas 4. septembril Pärnus juba enne Punaarmee väljatõrjumist Saaremaalt. Saaremaale sõideti 17. septembril, kuid rindetegevusest osa ei võetud. 20. septembril oldi Orissaares, kus asuti ka valdade omakaitseüksuste loomise juurde. Esimesena alustas Omakaitse tegevust Leisis. Kuressaare linn vallutati sakslaste poolt 21. septembril. Kohapeal oli juba tekkinud organiseeritud salk E. Kuutmani juhtimisel. Omakaitse organiseerimiseks Kuressaares saadeti kohale kapten Villem Raid. Raid oli teeninud Eesti piirivalve Mõisaküla kordonis ning Suvesõja algusest saati võidelnud aktiivselt oma peamiselt piirivalvuritest koosneva salgaga Punaarmee ja hävituspataljonide vastu. Pärast Pärnu langemist sakslaste kätte oli ta juhtiv tegelane Pärnu Omakaitses. Samal ajal saabus Kuressaarde Saaremaa Omakaitse juhataja Karl Sääsk.

Küüditamise, arreteerimise ja mobilisatsiooni eest metsa pagenud rühmad tegelesid peamiselt enda varjamisega. Enne maakondliku Omakaitse loomist ja Saksa sõjaväe saabumist ei toimunud mandri metsavendadega võrreldavat organiseerumist ega partisanitegevust. Selle põhjuseks peeti suurt küüditatute ja arreteeritute arvu, suuremate metsade puudumist, Nõukogude sõjaväebaasidest tingitud tihedat sõjaväelist valvet, eraldatust mandrist, vähest informeeritust toimuvast.

Siiski oli ka Kuressaares tekkinud grupp, kes valmistus otsustaval hetkel linna tähtsamaid asutusi üle võtma. Relvi ja laskemoona oli hangitud kohalikust miilitsast seal töötanud usaldusväärsete meeste kaudu. Kohalikus telefonivõrgus oli sisse seatud alaline valve ning nii saadi ka informatsiooni maakonda saadetud korraldustest. Postkontori hoone keldris asunud raadio kaudu hangiti informatsiooni välismaalt. Juuli algul oli osa grupi tegevusplaanidest punavõimudele reetmise tõttu teatavaks saanud ja miilitsas teeninud kaasosalisi päästis arreteerimisest ainult linnas alanud õhuhäire, mis võimaldas meestel põgeneda Kärla ja Lümanda metsadesse. Miilitsamajast võeti kaasa kaks püstolkuulipildujat, vintpüsse, püstoleid ja laskemoona. Järgmisel ööl liitus nendega veel kaks postkontori välivalves olnud miilitsat. Peatselt saadeti hävituspataljoni meestest ja miilitsatest koosnev üksus põgenikke püüdma. Tekkinud tulevahetuses sai kaks metsavenda surma. Kaks miilitsat arreteeriti ja mõisteti surma.

Saaremaa Omakaitse osales 17. septembrist 1941 1. jaanuarini 1942 98 haarangul, läbiotsimisi korraldati 24. Nende operatsioonide käigus tabati 453 punaväelast ja 294 kohalikku kommunisti või metsas asuvate jõukude abistajat. Operatsioonide käigus sai surma kaks Omakaitse liiget. Vahi- ja valveteenistust peeti kogu Saaremaa ulatuses. Objektideks olid sõjavangilaagrid, haiglad, sõjasaagi kogumispunktid, mitmesugused sõjavarustuse ja toiduainete laod, üldtähtsad asutused (elektrijaam, käitised, post), sillad jm. Peale selle oli rannavalve ja sisemise liikumise kontroll. Otsese vahiteenistuse kõrval võttis Saaremaa Omakaitse Kuressaare sadamakapteni nõusolekul osa ka kalurite kontrollimisest, et vältida kahtlaste isikute põgenemist. Ühtlasi tehti ülesandeks seada korda purustatud telefoniliinid. Majutusküsimus lahendati, võttes staabi tarvis enda valdusse endise Saare prefektuuri hoone Kuressaares koos vanglaga, lisaks kohandati vanglaks Kuressaare lossi hoovil asuv endise veinitehase „Osilia” hoone. Formeeritavad allüksused paigutati nn Turistide kodusse Kuressaare lossi hoovil, 10. novembril 1941 asuti endisesse Kaitseliidu majja.

Omakaitse algusaja majanduslik olukord oli keeruline, kasutati Saksa sõjaväevõimud toetust – maakond oli taanduva Punaarmee poolt rüüstatud. Relvastuseks saadi 80 Vene vintpüssi ja 8000 padrunit, hiljem lisandus trofeerelvi, ka muu varustus ja raha hangiti peamiselt ise. Saksa rindeüksuste operatiivjuhatus andis Saaremaa Omakaitsele õiguse koguda sõjasaaki, ainult ülejääk tuli anda sakslastele. Trofeerelvadena saadi 6000 Vene vintpüssi, 20 poolautomaati, 20 raskekuulipildujat, 70 kergekuulipildujat, ka ilmuti värbamispunktidesse oma relvastusega. Laskemoona saadi umbes pool miljonit padrunit. Sõidu- ja veovahendeid saadi kokku 32 veoautot, 6 sõiduautot ja 10 mootorratast, neist jäeti endale ainult 5 veoautot, 3 sõiduautot ning 7 mootorratast. Bensiin (66 000 kg) ja määrdeained (9000 kg) hangiti punaväe lennuväebaasidest, ülejääk anti üle Saksa sõjaväevõimudele. Raha saadi asutustelt laenuna, millega kaeti esialgne vajadus. 28. septembriks oli laenatud 28 000 rubla, 26. septembril organiseeriti ülesaaremaaline korjandus, mis andis tulemusi nii rahas kui ka natuuras – 6000 isikut annetasid 1941. aasta vältel kokku 118 000 rubla ja toiduaineid. Et oktoobris 1941 siiski tekkisid toitlustus-raskused, võeti mitmelt vallavalitsuselt ja asutuselt laenu kokku 107 000 rubla, mis hiljem kaeti eespool mainitud korjandusel saadud summadega.

Saaremaa Omakaitse juhataja käskkirjaga moodustati septembri lõpus Saaremaal kolm ja Hiiumaal üks ringkond; viimane allus operatiivselt Saksa sõjaväevõimudele ning majanduslikult Saaremaa (Saarte) Omakaitsele, kuid tal oli oma juht. 4. novembril 1941 nimetati ringkonnad ümber piirkondadeks. 16. detsembril 1941 likvideeris Saarte komandant kindralmajor Mylo kogu senise vabatahtliku Saaremaa Omakaitse ja moodustas selle asemel neli palgalist kompaniid, mis läksid Wehrmacht’i alluvusse. 1. detsembriks oli Omakaitsel Saaremaal olnud 1637 liiget, pärast reorganiseerimist jäi järgi umbes 300. 8. jaanuaril 1942 likvideeriti Saaremaa Omakaitse hoopis, senised kasarmeeritud kompaniid (üks neist Hiiumaalt) liideti Saaremaal formeeritava politseipataljoniga nr 36. 36. politseipataljoni sattunud mehed jõudsid oma sõjateel läbi Valgevene ja Ukraina Stalingradi lahingusse, kus pataljon puruks löödi ja pärast Eestisse naasmist laiali saadeti. 26. veebruaril 1942 taasloodi Saaremaa vabatahtlik Omakaitse kolme territoriaalse pataljoniga, mis allutati edaspidi Balti saarte komandandile. Igas pataljonis oli kolm, hiljem neli territoriaalset kompaniid. Selleks ajaks oli Saaremaal 1228 omakaitselast, neist ainult 36 palgalist. Omakaitselaste arv püsis umbes sellisena ka edaspidi. Juulist 1942 hakati maakondlikke Omakaitse üksusi nimetama malevateks. Maleva pealik oli kapten Peeter Kangro, I (Kuressaares) pataljoni ülem leitnant B. Rätsep, II (Kihelkonnal) pataljoni ülem leitnant R. Lintsi, III (Leisi) pataljoni ülem kapten-major Alfred-Johannes Pupp. Omakaitselaste pidevaks ülesandeks oli vahiteenistuse pidamine erinevatel sõjalise tähtsusega objektidel. 1942. aasta märtsis oli näiteks Saaremaal 26 erinevat valvatavat objekti, kus korraga pidi valves olema 128 meest. Vabatahtliku Omakaitse maleva tegevus jätkus Saaremaal 1944. aasta sügiseni.

Rahva meeleolu läbi salasilma

Võimul olijaid huvitab ikka rohkem või vähem, mida rahvas tema tegemistest arvab. Okupeerivaid võime, kes tunnevad end olevat võõral maal ja rahva usalduseta, huvitab see seda enam. Kui puudub vastastikune usaldus, siis peab alamate meeleolusid jälgima salasilm ja salakõrv. Saksa okupatsiooni aegne Julgeolekupolitsei oma allüksustega maakondades oli selleks kanaliks, kust kaudu jõudis rahva hulgas räägitav võimulolijateni. Et politseitöötajad ise olid „inimesed meie hulgast”, siis ei tekkinud neil raskusi info kogumisega. Tolleaegsed politsei ilustamata ettekanded rahva meeleoludest on ehk tihti objektiivsemadki kui inimeste hilisemad meenutused, mida on mõjutanud juba järgnenud sündmused.

Esimese okupatsiooniaasta jooksul ei täitunud paljude inimeste esialgne lootus, et Saksa võimud taastavad Eesti iseseisvuse. Eriti oli seda oodatud seoses vabariigi aastapäevaga 24. veebruaril 1942. Sellises olukorras otsis kaine inimmõistus alternatiive, mis käimasoleva sõja jooksul tundusid tõenäolised. Kommunistliku riigikorra pooldajate hulgaks hindasid võimud ainult 1–2%. Kui Saksa politseivõimud mõne vahepeal arreteeritud kommunisti vanglast vabastama juhtusid, pälvis see rahva pahameele. Okupatsiooni algul arvati ligi viiendik inimesi nõus olevat Eesti liitmisega Suur-Saksamaaga selle autonoomse osana. Aastaga kahanes nende osa aga 3–5% peale. Tegelikke võimuvahekordi arvestades olnuks see 1942. aasta lõpul siiski kõige realistlikum tulevikustsenaarium. Kuressaare oli enne 1940. aastat olnud kõige baltisaksalikum linn Eestis ning ümberasumiste käigus oli valdav osa neist lahkunud. Nüüd pelgas rahvas, et baltisakslased hakkavad massiliselt tagasi pöörduma, kuid see ei olnud kooskõlas ka Saksamaa ametliku poliitikaga.

80% saarlasist arvati aga pooldavat suust-suhu levivat Suur-Soome ideed. Lootus ühineda Saksamaa ametliku liitlase Soomega tundus kindlasti ahvatlev. Esimese sõja-aasta sügisel aastaste lepingute alusel Idarindele suundunud vabatahtlikud tõid puhkusele tulles vahetuid rindeuudiseid. Enamikul neist lõppes leping 1. septembril ja mehed ei soovinud edasi sõdida, kuni pole selge, milline on Eesti seisund uues Euroopas. 1942. aasta sügisel usuti küll veel, et Saksamaa võidab Nõukogude Liidu, kuid arvati, et lõpuks võidab ikkagi Inglismaa. Saksamaa võidu saavutamiseks arvas saarerahvas vajaliku olevat sõja lõpetamise kauges Aafrikas ning prantslaste aktiivsema kaasamise Nõukogude Liidu vastu. Sõjasündmused 1942. aasta lõpus Idarindel panid rahva juba kartma Saksamaa lüüasaamist.

Suurt pahameelt tekitas rahva hulgas sõjaaegne kaubapuudus. Suurt puudust tunti suhkrust ning ilmselt ükski viis, kuidas seda vähest jagada, poleks hea olnud. Majandus- ja Transpordidirektooriumi otsus, et suhkrut antakse vastukaubana marjade eest, tõi kaasa, et nüüd ei müünud aiaomanikud enam teistele marju ja kogu suhkur läks ainult nende kätte. Sõjaaegses lihapuuduses panid okupatsioonivõimud suurt rõhku kalapüügi edendamisele ja selle eest lubati preemiaid. Saaremaal oli see eriti oluline. Kalurid nurisesid aga kõrgete maksude ja sakslaste täitmata lubaduste üle – ei makstud välja lubatud preemiaid jne. Toiduainetega kaubitsemine oli ametlikult rangelt reglementeeritud. Must turg õitses. Rahva hulgas levisid jutud, et Saksa sandarmid, kontrollides postipakkide sisu, võtavad sealjuures pakkidest ära toiduained, ning et Kuressaare postkontoris oli keegi erariides saksa sandarm ühte eesti noormeest rahva ees vastu nägu löönud. Seda laadi vahejuhtumid ainult süvendasid pettumust sakslastes. 1943. aasta kevadel tekitanud rahvas rahulolu toitlusolukorra paranemine: poodidest oli jätkuvalt võimalik osta leiba, liha, võid, sahhariini, marmelaadi, kohupiima ning meeskodanikele oli jagatud viina, kuid linnas oli puudus piimast.

1943. aasta alguses hakkas ka juba idapiirist kaugel oleval Saaremaal levima kartus, et sakslased võivad olukorra halvenedes Baltimaadest tagasi tõmbuda. Inimesed püsisid arvamusel, et sellisel korral tuleb Balti rahvastel endil astuda võitlusse Nõukogude Liiduga. Selline mõttekäik oli peamisi asjaolusid, miks ei tahetud astuda sügisel asutatud SS Eesti Leegioni.

Järjekordne iseseisvuspäeva lähenemine tekitas taas äreva olukorra – loodeti autonoomia väljakuulutamist seekordsel aastapäeval. Aga seda ei tulnud. 6. märtsil ilmus ajalehes „Meie Maa” hoopis Eesti Julgeolekupolitsei ülema major Ain-Ervin Mere teade, et varsti kuulutatakse välja sundtöömobilisatsioon. Teade võeti vastu küllalt rahulikult, sest oli kardetud sõjalist mobilisatsiooni. Meeleolude rahunemisele aitasid kaasa puhkusel viibivad rindesõdurid, kelle juttudest selgunud, et rindeolukord „polegi nii hull”. Toit ja muu hoolitsuslik külg rindel nurinat ei põhjusta, küll aga relvastus. Eesti kaitsepataljonidel olevat vaid Vene vintpüssid ja granaadid ning üksikud Maxim-kuulipildujad.

Aprillis köitis enim rahva tähelepanu Eesti Omavalitsuse Juhi Hjalmar Mäe korraldus eesti ohvitseride ja allohvitseride kohta, millega neid kohustati end registreerima Eesti Leegioni minekuks. Paljud arvasid, et sakslased viivad teiste siltide all ikkagi läbi mobilisatsiooni, ilma et nad seoksid end mingite lubadustega Eesti maa ja rahva vastu. Aprillikuu lõpus saabusid Saaremaale Velikije Luki all üle tulnud saarlased. Nende jutust selgunud, et nad olla seatud pärast ületulekut sakslaste poolt valiku ette, kas astuda vabatahtlikult Saksa sõjaväkke või minna Saksamaale Vene sõjavangide laagrisse. Alles siis, kui nad kokku saades kahe eestlasega olid saatnud vastavad kirjad Tallinnasse, vist Eesti Rahva Ühisabile, oli toit paranenud ja nad lasti lõpuks koju.

1943. aasta suvel muutis rahva meeleolu närviliseks Soome raadio eestikeelsete saadete lõppemine. Seni oli see usaldatavaks allikaks, mida usuti. Mobiliseeritute metsa põgenemist peeti rahva hulgas siiski ebamõistlikuks, isegi bolševike toetamiseks. Samal ajal Soome põgenemine arvati tingitud olevat hirmust bolševike ees. Velikije Luki alt ületulnutest astusid mitmed Saaremaal teenima tollipiirikaitsesse, kuid Tallinnast nõuti, et nad astuksid politseipataljonidesse. Neile Tallinnast järele tulnud autobussis ootasid sandarmid, kes nad valve all minema viisid. Rahvas tõmbas sel puhul paralleele Nõukogude-aegse küüditamisega.

1943. aasta lõpuks oli hakatud mehi Eesti Omavalitsuse vahendusel kaitseteenistuse sildi all Saksa sõjaväkke mobiliseerima. Mäe ja tema Omavalitsuse usaldatavus oli muutunud olematuks. 7. veebruaril 1944 reklaamiti ette professor Uluotsa raadioesinemist. Rahvas tärkas veel kord lootus, et ehk nüüd kuulutatakse välja iseseisvus või autonoomia. Oli ju Punaarmee Narva juures taas Eesti piiril ning olukord muutunud kriitiliseks. Raadiost tuli aga hoopis üleskutse mobilisatsiooniks Saksa sõjaväkke. Inimeste reageeringud olid väga erinevad, paljud olid Uluotsa sellises esinemises pettunud. Saaremaale saabus omakorda mobilisatsioonipropagandat tegema Otto Pukk, üks ilmselt mõjukamaid saarlasi tol ajal Eestis. Sellel oli ka mõningane mõju. Üle Eesti toimus aga mobilisatsioon edukamalt kui keegi lootagi julges. Läheneva Punaarmee hirmus kogunes mehi rohkem kui sakslased soovisidki.

Kogenud vaheldumisi kahte okupatsiooni, öeldi, et kommunism ja rahvussotsialism on peaaegu üks ja sama, vahe on ainult selles, et nüüd võib inimene vähemalt rahulikult kodus magada.

Lõpuheitlused

Põgenemine 1944

Alates 1944. aasta algusest oli Punaarmee Eesti piiridel ja alustas samm-sammult sissetungi. 16. septembril otsustas Saksa armee Eesti maha jätta. Eestis seisis rinne küll alles Sinimägedes ja Emajõel, kuid Riia all oli Punaarmee jõudnud juba peaaegu mereni ja oodata oli uut suurt pealetungi. Lisaks oli senine liitlane Soome kuu alguses sõjast väljunud ning oodata oli, et nad pööravad Nõukogude Liidu survel oma relvad nüüd Saksamaa vastu. Algas Saksa vägede kiirustav lahkumine, sest neid ähvardas kotti jäämine. Sel puhul oli kavas kogu siinne väegrupp evakueerida saartele. Kotti ajamist õnnestus sakslastel Eestis vältida ning 22. septembri hommikul lõppes evakueerumine Tallinna sadama kaudu meritsi Ida-Preisimaale ja Leetu. Viie päevaga lahkus sel teel laevadega Saksamaa tagalasse 70 000 inimest, neist 20 000 tsiviilisikut. Üle 16 000 Nõukogude sõjavangi, kellele kohe laevaruumi ei jätkunud, saadeti esialgu jalgsimarsil Rohuküla ja Virtsu sadamatesse, kust nad juba viidi üle väina ning evakueeriti seejärel Saaremaalt edasi Saksa tagalasse.

Paljud, kes soovisid pääseda pakku uue Nõukogude okupatsiooni eest, hoidsid siiski kõrvale Saksamaale suunduvatest laevadest. Viimased laevad lahkusid Tallinnast tühjadena. Ees kumav sõja lõpp ei meelitanud inimesi Saksamaale. Kel vähegi võimalust, otsis variante pääsemiseks Rootsi, sest ka Nõukogude Liiduga vaherahu sõlminud Soome ei maksnud enam minna. Seni olid sakslased püüdnud takistada Rootsi pagemisi, kuigi ka siin pigistati aeg-ajalt silm kinni. Nüüd, üldise taganemise segaduses, loodeti vabamalt ka Rootsi pääseda.

Sellel ajal osutus „rootslane” olemine kasulikuks. Kokkuleppel Saksa ja Rootsi välisministeeriumide vahel lubati Eestis elavatel rootslastel Nõukogude vägede lähenedes ümber asuda Rootsi. Saaremaal suuremat hulka rootslasi küll polnud, aga ruhnlastele oli tee lahti. Saarlaste mootorpurjekas Juhan tegi üheksa reisi Rootsi. Ruhnlased lahkusid 4. augustil 1944. Ametlikult rootslastena lahkunute hulgas oli vaatamata politsei kontrollile ometi ka neid, kes vajalikke sidemeid leidsid. Saarlased, kel mineku mõtted peas keerlesid, hakkasid selleks võimaluse korral valmistuma juba varakult. 1944. aastani ei olnud massilist põgenemist toimunud, läksid need, kel häda suur. Enamasti nooremad mehed, kes Saksa mundris rindele minna ei tahtnud. Kuna valve randades ja merel oli tugev, ei hakatud niisama riskima. Võimaluse korral varuti kamba peale varjulisse kohta purjepaat, parem veel ka mootor, ning oodati õiget aega.

Oskar Sepp oli üks purjeka Juhan kaasomanikest ning oli esimese Nõukogude aasta Saaremaal õnnega pooleks üle elanud. Kui Punaarmee aga uuesti Eesti piiridesse tungima hakkas, seadis ka tema koos kaaslastega paadi valmis. Sepp oli Saksa okupatsiooni alguses mõnda aega Kuressaare abilinnapea ametis ja pidas hiljem transpordifirmat. Venelaste käest sakslaste kätte läinud Juhan oli 1944. aastal lõpuks denatsionaliseeritud, kuid jäänud rendile Saksa majandusorganisatsioonile „Todt”. Sepp oli saanud isegi AS „Joh. Kahu & Ko” villa- ja saetööstuse hooldaja-juhatajaks, kuid seda Saksa võim omanikele tagasi ei andnud.

Nüüd kui purjelaev Juhan oli pandud rootslasi vedama, tekkis Sepal plaan, et prooviks ka oma naise ja nooremad pojad rootslastega koos laevale panna. Ta lootis, et saab laeva osanikuna ehk kaubale. Vanem poeg käis mobilisatsiooni alla ning tema tuli ära saata salaja. Probleem oli aga pere saamisega Tallinna kaudu Haapsallu, kust laev väljus, sest liikumine mandri ja saarte vahel toimus lubadega. Sepp oli Kuressaares siiski nii palju tuntud mees, et sai Saksa Julgeolekupolitseist loa Tallinna sõiduks, et just kui oma peret Saksamaale saata. Ta oli käinud juba Rootsi komitee esindaja Ludwig Lienhardi juures pinda sondeerimas. Viimane polnud andnud küll sõnaselget lubadust, kuid lootust oli. 6. septembril oli aeg käes ja pere Haapsalu sadamas. Nõmmelt oli kaasa tulnud veel Sepa tädipoja keelemees Johannes Aaviku pere ja ning proua Aaviku kaks sõbrannat oma peredega – kõik lootuses laeva peale saada. Lienhardi abiga sai kogu „suurpere” Saksa sandarmite vahelt läbi ja laevale. Vanem poeg Reino pidi samal ajal Saaremaa rannast salaja paadiga Rootsi poole teele asuma.

Oskar Sepp pöördus ise tagasi Saaremaale. 15. septembri õhtul oldi niikaugel, et vanem poeg Reino sai paadi peale ja Rootsi poole minema. Sakslaste valve oli juba märksa ükskõiksemaks muutunud ning läks rannas valvamise asemel meelsasti külapeale õlut jooma, kui aga kutsuti. Nii oli rannarahval rahulikum tegutseda.

22. septembril langes Tallinn Punaarmee kätte, järgmisel päeval oli juba Läänemaa nende käes. Põgenikud olid rinde ees liikunud läänerannikule ning sealt edasi saartele, otsima oma võimalust. „Saaremaa onupoeg” muutus väärtuslikuks kaubaks. Kuressaare tänavatele oli siginenud hulk võõraid, komps käes, kes käisid ringi ja otsisid kõikvõimaliku vahetuskauba eest paadikohta Rootsi poole. Kel Saaremaal peatuskoht olemas, olid siia saabunud aegsasti. Juba augusti keskpaiku olid kodusaarele jõudnud viimane Riigikogu esimees Otto Pukk ja ülikooli juuraprofessor Nikolai Kaasik. Nad olid kuulnud, et Oskar Sepal on paat olemas ja olid ka oma peredega kampa astumas. Pärast mandri langemist olid sakslased mitteametlikult Rootsi pagemise takistamisele käega löönud. Mootorpurjekas Helena läks välja Kõiguste sadamast, Elli Mustjalast, ametlikult Saksamaale, kuid merel võeti kurss Rootsile. Oskar Sepp koos Pukki ja Kaasiku perede ning muude kambalistega sõitsid Pidulasse, kust õhtu saabudes paati asusid ja kodusaarelt lahkusid.

Kõigi põgenike käsi ei käinud sel tormisel ja sõjatulisel sügisel sugugi nii hästi. Kui palju paate läks põhja Eesti ja Rootsi randade vahel, ei tea keegi täpselt. Osa neist võttis torm, teised leidsid oma lõpu Saksa või Vene kuulide läbi. Kaitstud ei olnud ka need, kes asusid Saaremaalt sakslaste kohale saadetud laevadele, et jõuda Punaarmee eest vähemalt Saksa tagalasse, Nõukogude allveelaevad ja lennukid varitsesid neid merel. Suurim õnnetus tabas neid, kes lahkusid Kuressaarest viimaste hulgas. 4. oktoobril, päev enne Punaarmee dessanti Muhust Saaremaale, lahkus Saksa laevadega veel 595 põgenikku. Pärast vahepeatust Vindavis (Ventspilsis) saadeti põgenikud kahel laeval edasi Gotenhafenisse (Gdyniasse). 7. oktoobril jõudis pärale Nautik 300 eestlasega. Teine laev Nordstern läks 6. oktoobril kell 10.15 Meemelist (Klaipedast) 50 miili läände kahe torpeedotabamuse järel paari minutiga põhja. Pardal oli olnud 310 eestlast, üldse päästeti 45 inimest. Kui palju ja kes hukkunute seas saarlased olid, ei tea.

Lahingud 1944

24. septembril 1944 vallutas Punaarmee Paldiski ja Haapsalu, õhtuks Mandri-Eestisse Saksa armee üksusi enam ei jäänud. Samal päeval oli Lihula, Kasari, Kullamaa ja Risti piirkonnas veel umbes 2000 eestlast, kes olid tegutsenud kapten Julius Made ja kontradmiral Johan Pitka juhtimisel ning lootsid mingit vastupanu osutada. Suurem osa nendest evakueerus Muhumaale ja nimetati rügemendiks „Saaremaa” (ka võitlusgrupp Made või rügement „Made”), mis koosnes kahest pataljonist. Rügemendiülem oli Julius Made, I pataljoni ülem Enn Sirvet ja II pataljoni ülem Eugen Sutt. Esialgsest plaanist tagasi vallutada Virtsu-Lihula piirkond ja seal sillapea moodustada loobuti raskerelvade puudumise tõttu. 30. septembril 1944 pandi mehed Kuressaares laevale RO-1 kui 1500 „eesti mahajäänut” ja saadeti Danzigi. Väiksem osa oli neist „pitkapoistena” Mandri-Eestisse jäänud.

Septembri alguseks oli saarte kaitse pandud 9. mere-julgestusdiviisile, mille staap eesotsas fregatikapten Adalbert von Blanciga asus Vindavis (Ventspilsis). Diviisi koosseisus oli traalereid, miiniveeskjaid, valvelaevu ja -kaatreid, suurtükipraame, allveelaevahävitajaid ja dessantlaev. Nende ülesanne olnuks sakslaste Eestisse kotti jäämise korral tagada üksuste evakueerimine saartele ja sealt edasi tagalasse.

Saarte pikemaajaline kaitsmine ei olnud esialgu päevakorral. Seda peeti vajalikuks kuni Saksa vägede ümberpaiknemise lõpuni Riia all. Punaarmee rünnakute tõrjumiseks ei olnud saartel aga mingeid üksusi. 9. septembrist oli kiirkorras alustatud 23. jalaväediviisi osade üleviimist Riiast Kuressaarde, et paigutada need üksused saarte kaitsele. Diviisiülem kindralleitnant Hans Schirmer määrati ühtlasi saarte komandandiks ning talle allutati ka kogu tsiviilvõim. 23. diviis oli lahingutes Lätis tugevalt kannatada saanud ning selle üksuste võitlusvõime oli õige kesine. Tallinna evakueerimise lõpuks oli Kuressaarde suudetud viia umbes 3700 meest, puudusid aga raskerelvad. Pärast Tallinna evakueerimise lõppu alustati 23. diviisile täienduseks äsja Tallinnast evakueerunud mereväe suurtükiüksuste Saaremaale viimist. 27. septembriks oli seal juba 1700 mereväelast, kohe pärast Punaarmee dessanti Muhusse järgnes veel 2000 mereväelast, aga suuremas osas ilma suurtükkideta (531. ja 532. mereväe suurtükipataljon). Mereväelased olid jagatud kas muude suuremate üksuste juurde või koondatud korvetikapten Kurt Schulzi juhitavasse võitlusgruppi.

Diviisiülem uute lisajõudude toomisega arvestada ei saanud ning saarte kaitseks paigutati igale saarele üks pataljon. Reservid jäid Saaremaale. Hiiumaa kaitsele jäi 23. diviisi füsiljeepataljon koos kahe suurtükipatarei ja väiksemate abijõududega. Muhumaa kaitsele määrati 68. füsiljeerügemendi staap koos juurde antud 67. rügemendi kompaniidega, väiksemate pioneeri- ja muude üksustega major Melzeri juhtimisel. Saaremaa kaitsele oli määratud 67. grenaderirügement koos juurde antud üksustega ooberst Jonas Graf zu Eulenburgi juhtimisel. Saksa väejuhatusele oli ka selge, et saarte pikemaajaliseks kaitseks sellest jõust ei piisa. Punaarmee dessanti võis oodata iga päev ning mis tahes saarele. Seetõttu olid ka olemasolevad jõud jagatud suhteliselt ühtlaselt, see tähendab igale poole vähe. Suurimaks hinnati siiski ohtu Muhu idarannikule või/ja samaaegselt Hiiumaale. Tingituna meeste nappusest ei olnud võimalik ette valmistada normaalseid kaitseliine, vaid tegu oli pigem vaatluspostidega. Reservis olevad jõud pidid olema valmis reageerima igas suunas.

Saarte kaitse võimalusi vähendas veelgi Hitler käsk käivitada operatsioon „Tanne Ost”. Soome sõjast väljaastumise järel käskis Hitler hõivata soomlastelt Soome lahes asuv Suursaar, enne kui see jõutakse venelastele üle anda. Kindralleitnant Schirmer sai korralduse eraldada selle tarvis 68. luurerügement ja 902. ning 903. rünnakpaatide kompanii, mis olid juba paigutatud Muhu saare kaitsele ja olid ühtlasi peakaitseliiniks. Suursaare operatsioon ebaõnnestus sakslastel täielikult, sest vastupidiselt loodetule osutasid soomlased vastupanu. 68. rügemendi niigi alakoosseisulised pataljonid kaotasid Suursaarel 650 meest ja rünnakpaatide pioneerid 155 meest. Schirmer võttis vastu otsuse jätta tagasi Muhusse saabunud 68. rügement ilma jalaväepataljonideta ja tagasitulnud mehed anti täienduseks vahepeal positsioonidele asunud 67. grenaderirügemendile. 18. septembril oli 23. diviisile teada antud, et Mandri-Eesti jäetakse maha ning neil tuleb jääda saari kaitsma. Saarte pikemaajalist kaitsmist ei pidanud otstarbekaks ei Saksa sõjavägede, maavägede ega mereväe ülemjuhatus, kuid Hitleril oli plaan teha saartest „Festung Estland” ehk kindlus Eesti.

Kindralleitnant Schirmeril oli algselt plaan paigutada saarte kaitsele ka juba eelmainitud Mandri-Eestist Muhusse taandunud eesti väeosade riismeid, kuid mandril toimunud kokkupõrked eestlaste ja Saksa väeosade vahel tingisid usaldamatuse ja mehed saadeti Saksamaale.

Suures meestepuuduses olev Schirmer eestlaste teenetest siiski päris ära öelda ei tahtnud. Ta tegi Saaremaa Omakaitsele ettepaneku asuda kaitsele Muhus Saksa üksuste selja taha nn teisele kaitseliinile. Saaremaa Omakaitse ülema Peeter Kangro suhtumine oli jahe. Ka läbirääkimised Omakaitse piirkondlike ülematega ei andnud tulemust. Viimased pöördusid Kangro poole, kelle soovitus oli resoluutne: „Kuna Tallinn on langenud ja Eesti Omakaitse likvideeritud, siis nüüd soovitan ma igaühel päästa ise oma nahk.” Samas andis ta loa väljastada Omakaitse laost Kuressaares paadimootorite tarvis bensiini, et need saaksid Rootsi sõita.

Sel moel ootasid sakslased Punaarmee rünnakut üsnagi lootusetus seisus. 27. septembril hõivasid Punaarmee üksused Vormsi. Luureandmete alusel oodati Virtsus dessanti Muhu saarele. Siiski hoiti vägesid laiali kogu saarte ulatuses, sest dessandioht ei varitsenud mitte ainult Muhus. Kaitseliinist kui sellisest ei saanud rääkida.

67. grenaderirügemendi I pataljoni 2. kompanii oli koos kogu oma varandusega paisatud rahulikust rindelõigust Lätis laevaga Kuressaarde ja sealt jalgsimarsil Muhumaad kaitsma. Kapral Kurt Vetterile oli see olnud tema esimene merereis. Kompanii paigutati Muhumaa kirderannikule, võimalik et Vahtraste küla alla. Mehed paigutati külameeste küüni. Kaitseliin kujutas endast kivisesse pinnasesse kaevatud kraavi ühe kuulipildujapesaga. Ka tavalisele sõdurile oli selge, et sellise kaitsega ei saa vastu seista vastase tõsisele maabumiskatsele. 29. septembri pealelõunal sai rahulik elu kalurikülas otsa.

Punaarmeel oli Eesti saari valmis ründama kolm korpust ehk üheksa diviisi. 8. Eesti Laskurkorpus moodustas saarte vallutamise põhijõu ning kindralleitnant Lembit Pärn määrati saartele tehtava dessandi ülemaks. 27. septembril 1944 oli 249. laskurdiviis koondunud Virtsu ja 7. laskurdiviis Lihula ümbruses. Dessandi esimesse ešeloni määrati 249. laskurdiviis. Esimesena pidi Muhu saarel Kuivastus tugiala looma 925. laskurpolk. Teises ešelonis pidi väina ületama 7. laskurdiviis ja korpuseüksused. Korpusele anti 96 amfiibautot ja Balti laevastik eraldas 11 kaatrit.

29. septembril said 925. laskurpolgu I pataljoni allüksused ülesande ületada Suur väin, hõivata Kuivastu sadam ja luua Muhu saarel tugipunkt. Dessandid maandati õhtu jooksul saare kirdenurgast kuni lõunarannani Suurlaiu juures. Suure väina forsseerimisel sai surma pataljoniülem kapten Belov. Öösel kell kolm oli terve polk väina forsseerinud. Korpuse poliitettekande järgi langes Muhus 99 sakslast, 23 võeti vangi. 925. laskurpolgu ajaloopäevik annab samas teised arvud – tapeti üle 250 vastase ja 26 võeti vangi.

Suure väina forsseerimise eest nimetati Nõukogude Liidu kangelaseks nooremseersant Nikolai Matjašin ja leitnant Albert Repson. Matjašin ja Repson said Nõukogude Liidu kangelaseks vastavalt Nõukogude Liidu ÜN Presiidiumi 24. märtsi 1945. aasta seadlusele. 30. septembril maabusid Muhus 249. laskurdiviisi ülejäänud väeosad, 1. oktoobril ka 7. diviisi ja korpuse väeosad.

30. septembri hommikul taganesid umbes 150 allesjäänud Saksa sõdurit üle Väikese väina tammi Saaremaale, õhkides tammi neljast kohast. Juba varem verest tühjaks jooksnud 23. diviis oli mõeldud Eestist Läti suunas taganemise ebaõnnestumisel vaid mandrilt taganevate väeosade vastuvõtuks. Ta ei olnud aga suuteline täitma füüreri korraldust hoida saari iga hinna eest. Tammi Saaremaa poolses otsas suudeti siiski organiseerida sillapea, mis ei lubanud punaarmeelastel pealetungi kohest jätkamist Saaremaale, nagu see oli toimunud kolm aastat varem vastupidiste rollide juures.

67. grenaderirügemendi I pataljoni 2. kompanii võttis rünnaku vastu oma positsioonidel, kuid neile oli selge, et kui nad vangi langeda ei taha, siis peavad nad enne vastast Väikese väina tammile jõudma. Kompanii asus pimeduses teele läbi tundmatuse. Kergendustundega nägi Kurt Vetter päikesetõusul enda ees Väikest väina ning lõuna pool Väina tammi. Aga oli juba hilja, nende silmade all lendas tamm õhku ning kompanii jäi Muhusse lõksu. Kompanii ülem leitnant Renne käsutas mehed vette, et jalgsi läbi madalaveelise Väikese väina nelja kilomeetri kaugusel olevale Saaremaale jõuda. Vees olevad mehed olid heaks märklauaks punaarmeelastele, kes neid tulistama asusid. Kurt koos umbes poole tosina mehega jooksid paanikas mööda kallast põhja poole, lootuses leida kaldalt mõnd paati, millega üle väina pääseda. Ilmselt kusagilt Rootsivere või Koguva kandist leitigi paat, millega merele tõtati, aerudeks teise paadi pardalauad. Nii kukuti aga oma ülemate seatud lõksu. Mõned päevad varem oli antud korraldus muuta merekõlbmatuks kõik rannas leiduvad paadid, et sõdurid kaitsepositsioonidelt lahkuda ei saaks ja võitleksid viimse veretilgani. Võimalik ka, et paadid olid lõhutud pigem takistamaks kohalike elanike pagemist Rootsi. Äsja saartele saabunud saksa sõdur ei pruukinud veel tunda kohalike probleeme. Igatahes paat lekkis ning üha suurema hooga. Peagi pidid paadis olijad põhjaminemise vältimiseks tegelema ainult vee välja loopimisega. Tõusev tuul keeras isehakanud meremeeste paadi ümber ning nad leidsid end veest, kuhu jäid paadi külge klammerdunutena triivima. Pärast kuus tundi kestnud põgenemisteekonda ajas tuul põgenikud Muhust loodes oleval Kõinastu laiul randa. Kõinlased andsid põgenikele süüa ja peavarju. Järgmisel õhtul anti meestele korras paat ja aerud ning saadeti nad Saaremaa poole teele, aerutada oli umbes viis kilomeetrit. Punaarmeed laiul veel ei olnud, kuid viivitada ei maksnud. Pärast pooletunnilist aerutamist toimus meeste jaoks midagi kujuteldamatut. Loodekaarest ilmus meeste vaatevälja laev, kust avati Kõinastu pihta trasseerivate kuulidega tuli. Rookatustega majad süttisid ning peagi lõõmas kogu laiul olnud küla ühtlase tulemerena. Küla, kus neile oli peavarju antud, muutus nende silme all olematuks. Läänemere idaosa admirali sõjapäevikusse on sisse kantud, et sel samal päeval, 1. oktoobril, tulistati kahuripaatidelt Kõinastu laidu, et julgestada Saksa sõdurite äratoomist, kuna laid oli vahepeal venelaste poolt hõivatud. Paraku punaväelasi seal veel küll ei olnud. Kurt Vetter ja ta kaaslased olid rabatud. Pooluppunud mehi abistanud laiutäis kõinlasi olid jäetud vastu talve lageda taeva alla. Iseasi, kas nad pidasid seda saabuva punalaevastiku tervituseks või lahkuvate sakslaste hüvastijätuks. Aga sõjas paraku juhtub nii.

Pärast Muhu langemist tuli kätte Hiiumaa kord. 2. oktoobri öösel alustasid Punaarmee 109. laskurkorpuse eelväed katsega maabuda Heltermaa lähedale, kuid löödi esmalt tagasi. Teine katse oli edukam. Saksa väed alustasid tõrjelahinguid pidades kohe taandumist lõuna poole. 2.–3. oktoobri öösel evakueeriti enamus mehi Orjaku sadama kaudu Saaremaale. Kuni 3. oktoobri pärastlõunani hoiti veel väikest sillapead Sõru sadama juures, et anda võimalust üksikutele laialipudenenud gruppidele omade juurde jõuda. Päeva jooksul suudeti Saaremaale viia kõik raskerelvad ja tehnika ning päeva lõpuks jätsid viimased Hiiumaal olnud sakslased saare maha. Karta oli ka kohest rünnakut Saaremaale ning mehi otsustati kasutada pigem Saaremaa kaitseks.

Juba enne Hiiumaa langemist hakkasid 30. septembril Roomassaare ja Mõntu sadamasse saabuma Saksa 218. jalaväediviisi üksused kindralmajor Viktor Langi juhtimisel. Ka see diviis ei olnud just parimas vormis, kuid hinnanguliselt siiski kolm korda tugevam 23. diviisist. Uue diviisi koosseisus tuli Saaremaale täiendavalt kolm grenaderirügementi, füsiljeepataljon, pioneeri- ja tankitõrjepataljonid ning üks suurtükirügemendi pataljon.

Pärast Muhumaa ja Hiiumaa kaotust oli vaatamata uue diviisi saabumisele sakslaste olukord Saaremaal „puuduliku varustuse ja üksuste ilmselt vaid vähese võitlusvõime tõttu mitte väga lootusrõõmus”. Saaremaa kaitset juhtiv 23. jalaväediviisi ülem kindralleitnant Hans Schirmer paigutas oma käsutuses olevad väeüksused nii, et vajaduse korral oleks neid kiiresti võimalik viia ükskõik millisesse saare ossa, kui sinna peaks maabuma venelaste dessant. Vähemalt väegrupi „Nord” ja mereväe seisukohalt peetakse Saaremaa kaitsmist hädatarvilikuks veel 12. oktoobrini. Selle aja jooksul grupeeritakse ümber Saksa üksused Riia piirkonnas.

67. grenaderirügemendi I pataljoni 2. kompanii paadipõgenikud jõudsid kõinlaste paadiga öösel Saaremaa randa ning järgmisel päeval läksid enda saabumisest ette kandma rügemendi staapi. Kohale sattus rügemendiülem ooberst Jonas Graf zu Eulenburg isiklikult, kes pidas relvitut ja räsitud kampa bolševikeks ning pidas õigeks nad kohe maha lasta. Siiski õnnestus kaasas olnud allohvitseril asjaolusid selgitada. Meestele anti püssid pihku ning nad said „tänuks” erilise lahinguülesande. Nad saadeti kaitse eelpostile Väina tammi õhitud aukudesse. Nendesse samadesse, mille õhkimist Kurt Vetter oli koos kaaslastega näinud ning mille järel oli neil tulnud ette võtta seiklusrikas merereis. Järgmised viis päeva vegeteerisid nad selles augus, sisse ja välja pääses sealt vaid pimeduse varjus.

Ööl vastu 5. oktoobrit algas Punaarmee Väikese väina dessant, mille põhijõu moodustas Muhumaal asuv 8. Eesti Laskurkorpus ja seda toetasid 109. korpuse väeosad Rohukülast ja Kassarist. Esmalt saadeti Muhust väikesed grupid üle väina aerupaatidel, tullid nartsudega üle mähitud, et sõudmist merel udus kuulda ei oleks. Nende ülesandeks oli märkamatult kohale jõuda ja hõlbustada dessandi põhijõudude maabumist. Kell kuus algas dessant umbes 20 km laiusel rindel Jaanist kuni Kõrkvereni. Rinde lõunatiival ründasid 8. Eesti Laskurkorpuse 7. laskurdiviisi väeosad, kelle komandöriks Karl Allikas, kes samal päeval ülendati kindralmajoriks. Keskel 249. laskurdiviis, komandör kindralmajor Johan Lombak. Rinde põhjatiival maabusid Rohukülast ja Kassarist lähtunud 109. korpuse 131. laskurdiviisi väeosad komandör kindral Pjotr Romanenkoga eesotsas. Need allutati Saaremaal operatiivselt 8. korpuse juhtimise alla. Paksus hommikuudus ning suurtükitule katte all maabus dessant edukalt. Sakslased olid dessanti oodanud pigem põhja- või lõunarannikult, kus meri sügavam ja suuremad laevad pääsevad liikuma. Nüüd oli tuldud kaluripaatides ja ameeriklastelt saadud amfiibautode ning dessantpraamidega. Et kaluripaatidega oli 1944. aasta sügisel Eesti randades kitsas, siis olid punaarmeelasedki neid lisaks Soomest kaasa toonud. Sedapuhku küll meeskondadeta.

Dessant, mida oli oodatud iga päev, jõudis kohale siiski ootamatult. Ainult mõni üksik väiksem grupp suutis jääda kaitsele ja pani vastu, rünnak mööda Väina tammi löödi esialgu tagasi. Olukorda püüdis päästa 23. jalaväediviisi 67. grenaderirügemendi ülem ooberst Graf zu Eulenburg oma võitlusgrupiga (67. ja 323. grenaderirügement 218. füsiljeepataljon ja 532. mereväe suurtükipataljoni mehed jalaväelastena), kes olid algselt kaitsel Orissaare piirkonnas ja sealt lõunapool Kübassaareni. Selle vastupealetungiga suudeti vallutada osa juba suureks kasvanud punaarmeelaste sillapeast, kuid rünnak takerdus Taaliku küla piirkonnas, mille punaväelased oli suutnud juba tugevasti kindlustada. Saksa reservis olnud üksustest püüti moodustada küll ajutist kaitseliini Triigi ja Kõiguste lahe vahelisele joonele, kuid see ei andnud tulemusi. Vägesid oli liialt vähe ning kasutades Saaremaa maastikku – varju pakkuvaid kadastikke ja kiviaedu – õnnestus punaarmeelastel ikka ja jälle hõredast kaitseliinist läbi minna. Järgmisel hommikul alustas dessanti ka punaväe 109. laskurkorpus ja siis ei jäänud Schirmeril üle muud kui anda oma vägedele käsk taandumiseks Sõrve. 6.- 7. oktoobri ööl tuli Kuressaarest evakueerida varustust nii palju kui võimalik. 7. oktoobri hommikuks oli Kuressaare maha jäetud. 218. diviis oli juba asunud kindlustama Salme kaitseliini. Laevaühenduse raskuspunkt viidi üle Mõntu sadamasse. Võimaldamaks Saaremaalt taganevate üksikute laiali puistatud gruppide taganemist Sõrve, püüti 7. ja 8. oktoobril Kuressaarest idapool Nasva–Lümanda joonel hoida ajutist kaitseliini Linie Fuchs, kuid seda ei suudetud. 9. oktoobriks tõmbusid Saksa väed Salme kaitseliini taha. Tagala ja Saaremaal olevate Saksa vägede vahel ühendustpidava mereväe tegutsemisvõimalused jäid üha ahtamaks. Õhus oli Punaarmeel täielik ülekaal. Seetõttu kasutati Saaremaaga ühenduse pidamiseks maksimaalselt ära päevi, kui polnud lennuilma. Muudel päevadel saabusid laevad Sõrve õhtupimeduse saabudes ning pidid enne koitu taas lahkunud olema. Reeglite rikkumine läks kalliks maksma: 9. oktoobril lasid Nõukogude lennukid Mõntu sadamas ja läheduses põhja neli aurikut: Iller, Elbing I, Inge Christophersen ja Marie Siedler. Edasine transport pidi toimuma põhiliselt dessantpraamidega. 24. maabumisflotilli arvestuste kohaselt oli Sõrves selleks ajaks 16 000 meest.

67. grenaderirügemendi I pataljoni 2. kompanii oli olnud kaitsel Väina tammil. Punaarmee pealetungi alates tõmbuti kilomeetri jagu tagasi ja püüti uut kaitsepositsiooni sisse seada. Kuid juba oli vastane kohale toonud raskerelvastuse ning kompaniil jäi üle ainult taanduda. Järgnevad kolm-neli päeva mõjusid sõdurite võitlusmoraalile tunduvalt. Kurt Vetter tundis end jänesena, kes ikka ja jälle on sunnitud jooksma üle lageda põllu järgmise kiviaia või kadakate varju, samal ajal kui vastane neile seljatagant peab jahti. Sõbrad langesid kõrval surnute või haavatutena, nad tuli sinna jätta, et ennast päästa. Kohati muutus taganemine paaniliseks põgenemiseks, kus mõeldi vaid sellele, kuidas ehk veel eluga sellelt saarelt pääseda. Lootusi näis neil selleks vähe.

Tehumardi

Mõlemad vaenupooled kiirustasid Sõrve poole. Mida ligemale maakitsusele, seda tõenäolisem oli kohtumine vastasega. 23. jalaväediviisi 67. grenaderirügemendi II pataljon (umbes 360 meest) kapten Klaus Ritteri juhtimisel oli katnud Saksa üksuste taandumist Nasva jõel. Ühendus tagalaga oli katkenud, puudus ülevaade olukorrast. 8. oktoobri õhtul alustati taandumist Kuressaare poolt maanteed mööda Sõrve poolsaare suunas. Nende kõrval mööda mereranda liikus 300-meheline 67. rügemendi I pataljon Hermann Ulrichsi juhtimisel. Samal päeval oli Punaarmee Eesti laskurkorpuse 249. laskurdiviisi üksustest moodustatud motoriseeritud eelsalk (370 meest) 307. üksiku tankitõrjedivisjoni ülema major Vladimir Milleri juhtimisel ülesandega murda läbi kuni Salme külani Sõrve poolsaare alguses. Õhtul jõudis Milleri eelsalk Tehumardi juures sakslaste kaitseliinini. Eelsalga järel liikusid 300 meest 917. laskurpolgu I pataljonist major Grigori Karaulnõi juhtimisel. Kumbki üksus ei teadnud, et neile ligineb selja tagant kaks taganevat Saksa pataljoni, kes omakorda ei teadnud, et Punaarmee üksused olid neist juba mööda läinud. Ritter koos oma pataljoniga taipas esimesena, mis olukorda oldi satutud, kuid jätkas veel mõni aeg külg-külje kõrval marssimist punaväelastega. Ööl vastu 9. oktoobrit puhkenud lahingus, mis kohati muutus käsivõitluseks, langes 917. laskurpolgu andmetel üle 300 sakslase. Punaarmee üksused oma kaotusi ei ole avaldanud. Klaus Ritteri andmetel sai sakslasi surma 190 ja umbes samapalju ka Eesti laskurkorpuse võitlejaid, teiste hulgas ka eelsalga ülem major Miller ja korpuse auto-tankiosakonna ülem alampolkovnik Rosse. Sõjalises mõttes ei olnud Tehumardi lahingul olulist tähendust. Nõukogude vägede edasitung peatus küll hetkel, kuid juba järgmisel päeval jätkus pealetung. Sõrve vallutamine jäi Eesti laskurkorpuse 249. laskurdiviis ülesandeks.

9.-10. oktoober 1944. Salme kaitseliin

Sõrve poolsaare algusesse kiiruga rajatud Salme kaitseliini kaitsesid 218. jalaväediviisi 323. ja 397. grenaderirügement ja meresuurtükiväe 531. divisjon. Samal ajal alustati ka järgmise, Ariste kaitseliini rajamist. 67. grenaderirügemendi I pataljon (sealhulgas 2. kompanii) oli hetkel reservis, lahingukära muutus aina valjemaks ning juba saabuski käsk tõtata appi fregatikapten Hossfeldi juhitud 531. meresuurtükiväe divisjonile põhja pool Salmet. Umbes 85 meest tõttas hanereas minema. Lähenedes rindejoonele, märgati taeva all punaarmeelaste tulejuhtimisõhupalle, nende kompaniid oli märgatud ja „Stalini orelitega” (katjuušadega) sihikule võetud. Pärast tabavat tulelööki tõusis edasiminekuks ainult 12 meest, Kurt Vetter nende hulgas. Ülejäänud osa pataljonist oli jäänud lebama kas surnute või haavatutena. Kuid ka õnneliku tosina võitlusvaim oli murtud.

10. oktoobril 1944 murdsid Eesti laskurkorpuse üksused tankiüksuste toetusel Salme liinist läbi.

10.-20. oktoober 1944. Ariste kaitseliin

Ariste liin asus Sõrve poolsaare kõige kitsamas kohas ning see mehitati siia taganevate väeosadega – 23. jalaväediviisi 67. grenaderirügemendi meestest ja diviisi 23. suurtüki-rügemendi suurtükkidest ja suurtükiväelastest moodustati võitlusgrupp „Eulenburg”. 67. rügement oli selleks ajaks Väikese väina dessandi tõrjumisel ning Tehumardi all läbimurdes kaotanud arvestatava hulga oma meestest. Ariste kaitseliini läbimurdmine punaväelastel käigult ei õnnestunud kindlustuste ja sakslaste meeleheitliku vastupanu tõttu. Kaitseliini tagalasse otsustati maandada meredessant.

Kaugatuma ja Vintri dessandid

Ariste kaitseliini korduv ründamine tankide toel ei toonud punaväelastele loodetud edu ning kaitse murdmiseks otsustati teha dessant kaitseliini taha.

11. oktoobril 1944 maabusid Punaarmee üksused amfiibautodel ja maabumispraamidel Kaugatoma randa. Saksa üksusi ei õnnestunud üllatada: 67. grenaderirügemendi II pataljon ja 23. jalaväediviisi tagavarapataljon surusid dessantüksused tagasi merre. Samal päeval üritas Punaarmee veel teist dessanti Vintri rannas. Dessandi pidid tegema 300. eesti laskurpolgu kaks pataljoni, kokku 742 meest. Dessanti juhtis polguülem alampolkovnik Ilmar Paul ja tema asetäitja poliitalal major Peeter Volt. Mehed saadeti dessantalustelt vette 400 m kaugusel rannast. Sakslased olid dessandi vastuvõtmiseks valmis ja vette aetud mehed sattusid tule alla. Üle meeste peade tulistasid vastastikku Balti laevastiku laevade suurtükid ning teisel poolt õhutõrjekahurite grupp „Fröhlich” ja 239. mereväe õhutõrjekahurite divisjon. Rannikul olid kaitsel 218. jalaväediviisi 386. grenaderirügement ja 218. pioneerpataljon ning 532. mereväe suurtükidivisjoni mehed. Pärast Nõukogude laevade taandumist korjasid sakslased merest välja umbes 200 Eesti laskurkorpuse võitleja surnukeha. 250 meest võeti vangi.

19. oktoobril murdsid 249. eesti laskurdiviisi 921. laskurpolgu II ja III pataljon pärast poolteist nädalat kestnud rünnakuid Ariste kaitseliinist läbi, lahingus osalesid ka 917. laskurpolk ja 925. laskurpolgu II pataljon. Kaitseliini läbimurdmise korral oli 131. laskurdiviisi väeosade ülesandeks pealetungi edasiarendamine sakslaste tagalasse.

Esimene Sõrvest evakueerumise plaan

10. oktoobril oli Saarte kaitse staap teinud otsuse, et Sõrvet ei suudeta kaitsta ja sellel ei ole enam ka erilist strateegilist tähtsust. Sellest otsusest tulenevalt töötas 24. maabumisflotilli komandör ja staabiülem kindralmajor Karl Henke välja Sõrvest evakueerumise plaani, mis pidi teostuma kolmes etapis. Väeosade viimaseks lahkumistähtajaks olnuks 19. oktoober.

12. oktoobriks oli täidetud ka esialgu nimetatud eesmärk Saaremaa kaitsmiseks. Laevaliiklus Riia sadama kaudu lõppes, Saksa väed tõmbusid Riia alt tagasi ja see langes seejärel Punaarmee kätte. Läänemere idaosa admirali Theodor Burchardti ettepanek väegrupile „Nord” oli samuti loobuda edasisest kaitsest. Sõrves olevad üksused ei saanud kuidagi takistada võimalikku Punaarmee dessanti Kuramaale ning Sõrves olevate vägede varustamine muutus päev-päevalt raskemaks. Päevas tuli kohale toimetada 200 tonni varustust, kuid korralikku sadamat ei olnud ning mereolud muutusid talve lähenedes väikestele alustele järjest ebasobivamaks. Oli oht, et 14 000 meest jäävad talve tulles hoopis ära lõigatuks.

Ent samal ajal kui Sõrves peeti evakueerumise plaane ja üksuste voorid olid juba evakueeritud Kuramaale, viis Saksa armee kõrgem ülemjuhatus kõik Saaremaa kaitsel olnud väeüksused üle XXXXIII armeekorpuse juhtimise alla. Korpuse komandör kindral Kurt Versock tühistas planeeritud evakueerumise, põhjendades, et 7000 saksa sõdurist piisab Sõrve edukaks kaitsmiseks. Olukorda tundvate ohvitseride selgitusi, et tegu on peamiselt erinevate ehitus-, varustus-, piirivalve-, pioneeri-, õhutõrje- ja meresuurtükiväe üksuste sõduritega, kel ei ole piisavat jalaväelase ettevalmistust ega relvi ning laskemoona ja et pea täiesti puuduvad raskerelvad, ei võtnud kindral kuulda.

Sõrve jätkuv kaitsmine eeldas talveks kolme kuu varustusbaasi loomist, sest merevägi hindas laevaliikluse võimalikku jätkumist olemasolevate vahenditega ainult 15. detsembrini. Talv tulnuks läbi ajada varem kohale viidud varudega. Veel novembri alguses peeti plaani transpordi poolest teoreetiliselt teostatavaks, kuid probleem oli, et polnud, mida viia, ning Sõrves polnud ka kohta, kuhu viia – kogu poolsaar oli vastase tule all ning segi pommitatud. Kaevuda maa alla oli võimatu – põhjaveeni oli kohati kõigest pool meetrit.

Kuni 20. oktoobrini juhtis Nõukogude poolel lahinguid Saaremaal 8. Eesti Laskurkorpuse staap, pärast seda 109. laskurkorpuse (komandör kindralleitnant Ivan Alferov) staap. Korpusele alluva 131. laskurdiviisi (komandör kindralmajor Pjotr Romanenko) väeosad vahetasid välja 249. laskurdiviisi, mis määrati teise ešeloni. Koos korpuse suurtükiväeosadega anti 249. diviis 109. laskurkorpuse operatiivsesse alluvusse. Ülejäänud eesti väeosad viidi tagasi mandrile Virtsu rajooni.

20.-21. oktoober 1944. Ranna kaitseliin

Ariste kaitseliinilt taganema löödud väeosad taandusid kiiresti rajatud Ranna kaitseliini taha, mida kaitses väga kirju seltskond, mis oli kokku pandud erinevatest väiksematest mereväe ja maavägede üksustest. Kaitse põhijõuks oli mereväe 239. õhutõrjepataljon ja kaitseliini juhiks sama pataljoni komandör korvetikapten Kurt Schulz. Samal ajal hakati rajama ka uut – Leo kaitseliini. 20. oktoobril suudeti Ranna kaitseliinil rünnakud tagasi suruda, kuid 21. oktoobril tungisid Nõukogude väed tankidega vasakust tiivast läbi. Järgmisel hommikul kogus korvetikapten Schulz veel Ranna liinil kaitsel olevad üksused ja võttis ette vasturünnaku, mida kroonis ka esialgu edu. Nõukogude poole uuele rünnakule aga vastu panna ei suudetud ja sissepiiramisest pääsemiseks taganesid Saksa üksused Leo kaitseliinile.

23. oktoober – 18. november 1944. Lõu – Kaimri (Leo) kaitseliin

23. oktoobril jätkusid lahingud Lõu – Kaimri joonel olevate, nn Leo kaitseliinil. Seal takerdus pealetung ligi kuuks ja pooled hakkasid Sõrve poolsaarele koondama lisavägesid. Punaarmee Sõrve operatsiooni juhtisid Leningradi rinde staabiülem kindralpolkovnik Markian Popov ja Balti sõjalaevastiku juhataja admiral Vladimir Tributs. Sõrve toodi juurde suurtükiväge. Balti mere sõjalaevastik tõi kohale rasked rannakaitsesuurtükid, mis pandi üles Saaremaa lõunarannikule. Kroonlinnast kohale toodud admiral Svjatovi torpeedokaatrid said ülesande hävitada kõik Sõrve poolsaare ümber liikuvad Saksa laevad ja blokeerida Mõntu sadam. Pärnu lennuväljale toodi 236 ründelennukit.

Sõrve kaitset juhtinud staabil oli Hitleri käsk – vastu panna kuni viimase meheni! Esialgselt 19. oktoobriks planeeritud evakueerumiseks ei saadud luba. Vastupidi, täienduseks toodi juurde uusi Saksa üksusi. 23. oktoobril maabusid Sõrves 12. Luftwaffe välidiviisi üksused: Luftwaffe 23. jäägrirügemendi staap koos staabikompaniiga, sama rügemendi II pataljon ja diviisi luurepataljon, 24. jäägrirügemendi I pataljon ning 25. jäägrirügemendi staap ja I pataljon. 25. oktoobri öösel toodi Kuramaalt Sõrve 289. suurtükirügemendi I pataljon ja 6. õhutõrjediviisi neli patareid 36 õhutõrjesuurtükiga, mille meeskondadesse kuulusid ka 1944. aasta augustis Pärnumaalt mobiliseeritud 65 lennuväe abiteenistuse poissi. Osa mereväe üksusi tõmmati samas Sõrvest välja. 6. novembriks arvestati Sõrves olevat 10 824 meest. Paralleelselt sellega evakueeriti 2500 sõrulast lahingute piirkonnast kitsal poolsaarel Saksa tagalasse Poolasse ja Saksamaale. Pärast esimeste päevade ägedaid rünnakuid värske Nõukogude diviisi poolt vaibusid rünnakud ning oktoobri lõpus – novembri alguses püsis olukord Lõu kaitseliinil suhteliselt rahulikuna. Mõlemad pooled valmistusid uueks kokkupõrkeks. Saksa väejuhatus planeeris esialgu asuda veel vastupealetungile, et tagasi võtta Ranna kaitseliin, kuid 28. oktoobriks siiski sellest plaanist loobuti. Osa vahepeal täiendavalt Sõrve toodud Saksa vägesid tõmmati tagasi, 8.–12. novembrini viidi ära 2500 äsja saabunud 12. Luftwaffe välidiviisi meest, mille järel jäi kohale veel 7000 Saksa sõjaväelast.

Muhu ja suure osa Saaremaa kaotus vaid loetud päevade jooksul oli kindralleitnant Schirmerile kaasa toonud sõjakohtuliku juurdluse. Kohtuniku järelduste kohaselt ei olnud siiski tegu tahtliku allaandmisega. 16. armee, kellele Schirmeri juhitud 23. diviis parasjagu allus, oli seisukohal, et Schirmer ei ole küll parim, kuid mees, kes täidab talle pandud ülesande kompromissitult. Saksa kaitseliini taga patrullisid välisandarmid, kes rindelt lahkuvad sõdurid välikohtu ette saatsid. Kindralleitnant Schirmer oli oma suurtükiväele andnud ka käsu avada tuli oma taganevate jalaväelaste suunas.

Otsustavad lahingud algasid novembri teisel poolel. Nõukogude vägede ülekaal meeste ja relvastuse osas oli totaalne. 18. novembri hommikul anti 2-3-kilomeetrisel kaitseliinil kahetunnine ettevalmistav suurtükilöök ligi tuhandest suurtükist. Pealetungi alustasid Punaarmee 109. ja 131. laskurdiviis. Õhust toetas rünnakut Balti laevastiku lennuvägi. Samuti lülitati õhtul lahingusse ka 64. kaardiväe laskurdiviis. 19. novembril anti vahepeal reservis olnud 249. eesti laskurdiviis uuesti 109. laskurkorpuse operatiivalluvusse ja koos 109. laskurdiviisiga asuti 19. novembri hommikul samuti pealetungile. 64. ja 131. laskurdiviis hõivasid samal ajal Vintri piirkonna. Lisaks jalaväele osales rünnakus kaks tankipolku.

67. jalaväerügemendi I pataljoni 2. kompanii lõi esimese rünnaku tagasi, kuid punaarmeelased tulid üha uuesti. Paremalt tiivalt murdsid punaarmeelased läbi ja kompaniid haaras hirm ning Kurt Vetter jooksis koos kaaslastega seljataga paistva metsaveeru poole. Sinna oli ligi kilomeeter ning kogu selle tee olid nad vastasele märklauks. Kes tabamuse sai ja omal jõul edasi liikuda ei suutnud, see maha ka jäi. Metsa kogunes kaheksa meest, kelle mõte otsis võimalusi sellest põrgust veel eluga pääseda. Haavatuna olnuks lootus saada evakueeritud, kuid enesehaavamised tulid püssirohu jälgede tõttu sidumispunktis kohe ilmsiks. Nendel puhkudel järgnes sidumisele kiire välikohus ja „reeturi” mahalaskmine. „Ehtsa” haava hankimiseks tuli tulistada piisavalt kaugelt. Mehed tõmbasid paarikaupa loosi: kes saab haava, kes peab tulistama. Kurt pidi tulistama ja aitas haavatu sidumispunkti. Järgmisel päeval saadeti Kurt koos muude kokkukogutud sõduritega vasturünnakule. Enne, kui nad pidid taas jänestena lagendikule vastase kuulide ette jooksma, plahvatas läheduses granaat. Kurt sai endale ehtsa haava ja suutis õnneks ise veel kõndida. Pärast kuus tundi kestnud teekonda leidis ta ühest talumajast sidumispunkti ja pandi rehala põrandale lebama. Samal ööl pandi Kurt koos teiste haavatutega maabumispraamile. Kurt Vetteri kompanii oli muutunud pea olematuks ning tema enda jaoks olid meeleheitlikud lahingud Muhu- ja Saaremaal lõppenud.

Saksa vägede Sõrve kaitse staap tegi otsuse: täieliku hävingu vältimiseks taganeda organiseeritud korras tõrjelahinguid pidades järgmisele – Torkenhofi (Türju – Torgu – Mäebe) kaitseliinile. Ülesanne oli keeruline, sest tuli säilitada võimalus toetada oma suurtükitulega rinnet, ükskõik kus ka läbimurre toimuks. Taganemise käigus tuli läbi viia väeüksuste täielik reorganiseerimine, sest pidevalt kaitselahinguid pidavad üksused olid verest tühjaks jooksmas. Osa pataljone oli hävinud peaaegu täiesti, need tuli täiendada ja taastada nende lahinguvõime. Idapoolse kaitsesektori nõrgenemise hinnaga toodi sealt ära kaks pataljoni ja paigutati rinde keskossa. Nendest pidid saama mobiilsed pataljonid, mida oli võimalik kiiresti ümber paigutada. Selleks varustati need veoautodega. Merelt toetas sakslaste taandumist oma kahuritulega raskeristleja Prinz Eugen. Punaväed öösel taganevaid sakslasi ei rünnanud ja 21. novembri hommikuks kella kaheksaks olid kõik Saksa üksused taganenud Mäebe – Torgu – Türju (Torkenhof) liinile.

21.-23. november 1944. Mäebe – Torgu – Türju (Torkenhofi) kaitseliin

Kaitseliin oli jagatud kolme umbes rügemendisuuruse võitlusgrupi vahel. Idapoolset lõiku kaitses 386. grenaderirügement, mis oli tugevdatud kõikvõimalikest Sõrves olnud abiüksustest pärit sõduritega. Sektori kaitset juhtis ooberst Reuter. Keskmist lõiku kaitsesid 323. grenaderirügemendi 1. pataljon ja 397. grenaderirügemendi 1. pataljon. Kaitset juhtis ooberst von Vietinghoff. Läänepoolsesse lõiku koguti kindralleitnant Schirmeri juhtimise alla kokku nõrga rügemendi jagu mehi, kõik mis 23. jalaväediviisist veel järgi oli. Rinde taha reservi jäid kahe pataljoni jagu Sõrve juurde toodud mehi. Likvideeriti kõik Sõrve pinnal asuvad varustus- ja teenindusüksused ja mehed saadeti täienduseks kaitseliinile. Tagalasse lubati jääda vaid raskelt haavatutel, kes relva kanda ei suutnud. Merelt toetasid rinnet Saksa ristlejad.

21. novembril alustasid Nõukogude väed kogu rinde laiuselt rünnakuid Mäebe – Torgu – Türju kaitseliini vastu. Sissemurded rinde kesk- ja lääneosas löödi sakslaste vasturünnakutega tagasi ja liin pidas vastu. 22. novembri hommikul alustasid Punaarmee suurtükid ettevalmistustulega. Kell kaheksa algas pealetung kogu rinde ulatuses. Nii lääne- kui ka idasektori kaitsjad pidasid lähivõitlust nende kaitsekraavide ette tunginud punaarmeelastega. Rinde keskosas tungisid punaarmeelased hoolimata ooberst Vietinghoffi juhitud pataljonide visast vastupanust Soodevahe piirkonnas rindest läbi. Rinde tagalasse tunginud vaenlasele astus vastu varus olnud 189. grenaderirügemendi 2. pataljon ja peatas läbimurde. Kitsale läbimurdealale surutud Punaarmee üksused võeti merelt kahuritule alla ja õhtuks olid need oma endisele rindejoonele tagasi surutud. 23. novembril ründasid Nõukogude väed kogu rindejoont 4 diviisi ja 3 tankipolgu tugevuste jõududega. Neid toetasid arvukad ründe-, hävitus- ja pommilennukid. Punaväelaste ülekaal selles lahingus oli 10–12-kordne. Kõigile oli selge, et vastupanu on mõttetu, kuid taganeda polnud enam kuhugi. Tänu merel olnud laevadelt saadud tugevale tuletoetusele pidas rinne veel vastu.

Evakueerimise plaan „Delphin”

Vaatamata Hitleri käsule kaitsta Sõrvet viimase meheni, võttis Sõrve väegrupi juhtkonna vastu otsuse Sõrvest evakueeruda. Väegrupi ülemjuhatusele edastati juba varem valminud plaan „Delphin”. Väegrupi „Nord” esindajad saabusid Sõrve olukorraga tutvuma ning leidsid, et olukord on kriitiline ja 23. jalaväediviisi komandör kindralleitnant Schirmer sai loa alustada vägede evakueerimist. Väegrupi ülemjuhataja oli võtnud endale voli astuda vastu füüreri korraldusele kaitsta Sõrvet viimse veretilgani. Esialgse plaani kohaselt pidi evakuatsiooniks kuluma kaks ööd, esmalt haavatud ja teisel ööl võitlejad. Et aga meeste arv Sõrves oli jäänud arvatavast vähemaks, leidis merevägi, et nad suudavad evakuatsiooni läbi viia ühe ööga. Kaasa võtta lubati vaid käsirelvad, isiklik norm laskemoona ja suurtükiväeüksustel ainult kahurid. Ülejäänud varustus tuli võimaluse korral hävitada või lihtsalt maha jätta.

Sõrve väegrupi evakueerimine

Pimeduse saabumisega kell 19.00 alustati kohe üksuste evakueerimist, alustades haavatutest. Kõik väeüksused said käsu taandumiseks Edelstahli kaitseliinile, mis asus Läbara–Kuhusaadu–Karuste joonel. Ooberst Vietinghoff ja kindralleitnant Schirmer pidid püsima nn Edelstahli liinil kuni 23.00-ni. Seejärel liiguti vaikselt pealelaadimiskohtadesse, kõik kolisev kraam tuli jätta maha. Taandumist katsid vaid mõnemehelised grupid. Ooberst Reuteri võitlusgrupp kattis taandumist „Eisernes Tor” liinil, mis asus juba vahetult Sääre otsas kuni kell 03.15-ni. Kell 05.40 alustas laevadele minekut ooberst Reuteri võitlusgrupp ning kell 06.15 lahkus viimase üksusena 128. maabumispioneeride pataljon, kelle komandöri raporti kohaselt ühtegi Saksa sõdurit maha ei jäänud. Evakueerumine oli õnnestunud, ilma et Punaarmee jõudnuks lahkuvaid üksusi rünnata. Koos viimaste üksustega lahkus Saaremaalt ka tulevane Saksamaa liidupresident, tookord suurtükiväeohvitser Richard von Weizsäcker.

Ühe öö jooksul viidi Sõrvest ära üle kaheksa tuhande inimese: 7087 sõdurit, 758 haavatut, 169 vabatahtlikku, sõjavangi ja tsiviilisikut. Kell 8.50 randus viimane praam Vindavis (Ventspilsis).

Samal ajal hõivasid 249. Eesti Laskurdiviis ja 131. ja 109. diviisi väeosad Sääre otsa. Öisest evakueerumisest mahajäänutena võeti veel vangi umbes 250 sõdurit ja ohvitseri. Lahingud Saaremaal ja sellega kogu Eestis olid lõppenud. Nõukogude poole andmeil hukkus Saaremaal peetud lahinguis umbes 7000 Saksa sõdurit, ligi 700 langes vangi.

Järjekordsed lahingud Eesti saarte pärast oli sellega lõppenud. Kahes ilmasõjas olid need muutunud iga korraga raskemateks: 1917. aastal pidas Vene kaitse vastu 13 päeva, 1941. aastal 38 päeva ja suur osa mehi langes vangi, 1944. aastal pidasid Saksa väed, vaatamata esimeste päevade kiirele taandumisele, vastu 56 päeva.

Sõrulaste evakueerimine

Lahingute lõppemine Sõrves ei toonud veel kõigile sõrulastele kaasa sõja lõppu. 23. oktoobril, kui füürer oli teinud korralduse Sõrve jätkuvaks kaitsmiseks ja juurde oli hakatud tooma uusi Saksa üksusi, said sõrulased Sõrve väegrupi juhatuselt käsu Saksamaale evakueerumiseks. Nende transpordiks kasutati samu laevu, millega toodi Sõrve uusi üksusi, väegrupile laskemoona, toiduaineid ja muud sõjavarustust. Sõrulaste laevadele panek toimus põhiliselt Mõntu sadamas, kuid ka Sääre rannas. Kodudest sunnitud lahkumine ja majapidamise ning loomade mahajätmine saatuse hooleks valmistas sõrulastele hulgaliselt kannatusi. Samal kombel olid pidanud oma kodud maha jätma Narva taguste valdade ja Narva linna elanikud. Tsiviilelanikke kohustas eelseisvate lahingute piirkonnast evakueerima ka rahvusvaheline Genfi konventsioon. Saksa mereväe andmetel evakueeriti Sõrvest 25. oktoobri ja 18. novembri vahelisel ajal kokku umbes 2400–2500 elanikku. Teistel andmetel võis neid kokku olla kuni 3000.

Millal täpselt ning kes võttis vastu otsuse sõrulaste evakueerimiseks, ei ole selge. Kindralleitnant Schirmeri tunnistuste kohaselt tema sellist korraldust ei andnud ega tea, et ka keegi teine seda teinuks. Tema sõnul toimunud sõrulaste evakueerumine vabatahtlikult. Sõrulaste lahkumise järel hulkus metsades ja karjamaadel hulganisti kodutuks jäänud kariloomi, keda sakslased nüüd püüdsid ja väeosade köökide juurde koondasid, kus neid toideti ja toiduks veristati.

Danzigi ja Gotenhafeni (tänapäeval Gdańsk ja Gdynia) sadamates tegutses juba augustikuust alates Eesti Omavalitsuse organiseerimisel Eesti Toimkond. Toimkonna ülesandeks oli sinna evakueeritud eestlaste abistamine asjaajamisel kohalike Saksa ametiasutustega: kuhu saada majutuskohta, toidukaardid, kõikvõimalike lubade-dokumentide vormistamine jne. Põgenikud ja evakueeritud, kellel ei olnud omal kindlat reisisihti, paigutati ajutistesse põgenikelaagritesse. Esimesed 218 sõrulast saabus Saksa miinitraaleri pardal Gotenhafeni sadamasse 31. oktoobril 1944, teele oli asutud 27. oktoobril. Teel sinna oli eelmisel päeval pommitabamusest põhja läinud aurik Bremerhaven. Auriku pardal oli olnud 259 sõrulast, kellest umbes 200 õnnestus laevahukust pääseda ja järgmisel päeval samuti Gotenhafenisse jõuda. 11. novembril saabus laev 282 sõrulasega, 17. novembril veel 242. Täiskasvanud koos lastega olid olukorraga rahulolematud. Nad olid sunnitud olnud rinde lähenedes kodusid maha jätma ja edasi liikuma, kuni nad lõpuks laevadele pandi: ilma soojade riiete ja toidutagavarata pimedas ja külmas novembriilmas merele. Sadamaski sai nende esimeseks varjualuseks külm ladu ning suuri raskusi oli toidu hankimisel. 110 inimest jõudsid kohale veel 24. novembril ning teadsid varem saabunud eestlastele jutustada viimaste sõjapäevade sündmusi. Nad olid rinde liginedes kodudest välja aetud ning majad süüdatud. Õnnelikumad olnud need, kellele sugulased-tuttavad Rootsist paatidega järgi käisid. Erilisi takistusi polevat sakslased selleks teinud. Saksamaale sattunud sõrulased, oskamata enamasti ka saksa keelt, tundsid end üsna õnnetus olukorras olevat. Olukorra lahendamist raskendas ka mõnetine teineteise mittemõistmine sõrulaste ja nende vastuvõtjate vahel. Viimased olid saabunud Eestist juba varem vabatahtlike põgenikena ning neil oli raske mõista sõrulaste kibestunud olekut ja soovi kiiresti koju tagasi pääseda.

Pärast sõja lõppu Euroopas alustas Nõukogude Liit aktiivset propagandat, kutsudes kodumaalt lahkunud eestlasi tagasi pöörduma Nõukogude võimu all olevasse Eestisse. Enamik eestlasi püüdis sellest lõksust pääseda. Sõrulastega oli teisiti. Suur osa neist kasutas võimalust võimalikult kiiresti naasta Saaremaale. 30. novembriks 1945 oli Saaremaale repatrieeritutena Euroopast tagasi pöördunud 1520 isikut, kellest peamise osa moodustasidki sõrulased.

Kui palju saarlasi sõjaaastatel kokku kodumaalt ülemere lahkus, ei ole tänaseni täpselt teada. Arvestuste kohaselt võis see arv olla 5000–6000. Sõja-aastate segadused paraku jätavadki paljud inimsaatused varjule.