Juulis 1941 oli Tartu kaks nädalat rindelinn. Sõjategevuse käigus sai linn süütepommide ja tulekahjude läbi suuri purustusi. 2. juulil pommitas Saksa lennuvägi esimest korda Raadi lennuvälja. Samal ajal hakati Tartusse ja Tartu ümbrusse rajama varjendeid ja kaitseliine. Mullatöid juhatas Nõukogude okupatsioonivõimu poolt ametisse määratud Tartu Linna Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee esimees Kristjan Jalak. Sestap nimetatigi Tartu all kaevatud tankitõrjekraave Jalaka liiniks. Liin ehitati Emajõe parempoolsele kaldale Käreverest kuni Praagani. Teine liin rajati linna läänepoolsele servale Võru ja Riia maantee vahelisel alal. Jalaka liinide tankitõrjekraavid kaevati 2 meetri sügavused ja umbes niisama laiad, nende üks kallas oli kallak ja teine järsk, enamasti rajati need pideva joonena. 7. juuli õhtuks valmis umbes 10 km kindlustusi. Taganevad Punaarmee väeosad läbisid Tartu ja asusid Emajõe põhjapoolsel kaldal kaitsele 7.-8. juulil. Samal ajal algas hävitustöö linna asutustes, rüüstati ärisid. 9. juulil lasti õhku Kivisild, seejärel Riia tänava raudteesild, Ropka mõisa relva- ja laskemoonalaod, Jänese raudteesild. Linnas katkes elektri- ja veevarustus ning telefoniside.
Suvesõdalasi oli Eesti poolel juulikuu alguspäevil Tartus 150. Ülestõus ise tekkis spontaanselt mitmest keskusest, millede seast 10. juuli õhtuks suutis operatiivse juhtimise enda kätte saada nn Tervishoiu Muuseumi (Pepleri 32) grupp. See grupp oli ainukesi Tartus puutumatult järele jäänud, juba 1940. a. septembrist tegutsema hakanud salaorganisatsioone. Kõik teised Tartus tegutsenud põrandaalused ühendused olid hajutatud vangistamiste ja küüditamiste läbi. Ka Kaitseliit oli laiali pillutatud. Ropkas terveks jäänud ladudest saadi ja kanti linna laiali umbes 350 vintpüssi, kaks kuulipildujat ja vajalikul hulgal padruneid. Relvi saadi veel võitlustest ja miilitsajaoskondadest. Kokkupõrked ja tulevahetused algasid mitmel pool linnas juba 9. juulil, kooskõlastatud vastupanu alguseks määrati Vabadussilla õhkulaskmine vaenlaste poolt, mis toimus 10. juuli keskhommikul. Samal päeval kella 16.30 paiku jõudis Võrust Tartusse väike sakslaste luuresalk, mis õhtul lahkus. Alates 10. juulist liitus Eesti suvesõdalastega hulgaliselt abivägesid Tartu lähikonnast. 11. juulil hakkas linna komandandi kohuseid täitma major Friedrich Kurg. Esimesed Saksa rindeüksused jõudsid linna 12. juuli hommikul, õhtuks jõuti Emajõe rindejoonele. Sakslasi oli esialgu vaid paarsada meest.
Punaarmee alustas 10. juulil massilist suurtükituld Tartu paremkalda objektidele. Kasutati süütemürske ja linnas puhkesid ulatuslikud tulekahjud. Loendusandmetel lasid Punaarmee patareid Tartu lahingu ajal kokku 2508 mürsku, millest 493 tabas hooneid. Silmapaistvamatest ehitistest läksid tuleroaks Kaubahoov, Turuhoone, Maarja kirik. Linnavalitsuse andmetel hävis tulekahjudes kokku 626 elumaja.
Punaarmee taandus Emajõe joonelt 25. juuli hommikul.
Lisalugemist:
Põhjalik ülevaade 1941.aasta sõjasündmustest Tartus
Ajapaik – Sellekese pildid Tartu sõjapurustustest (16 fotot)
Ajapaik – Sõjapurustused Tartus (400 fotot)
Ajapaik – Sõjapurustused Tartus (Ajaloomuuseumi album, 140 fotot)