Saksa okupatsioonivõimude kinnipidamiskohad Eestis 1941–1944

Meelis Maripuu
Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat 2006

Ettevalmistused

Tsiviilvõim sõjaväevõimude käe all

Eestimaa kindralkomissariaat

5. detsembril 1941 anti Eesti territoorium üle Saksa tsiviilvõimude haldamisele. Üleandmine toimus aga eritingimusel, mis jäi kestma okupatsiooni lõpuni: Eesti territoorium loeti endiselt ka Wehrmachti, täpsemalt väegrupi Nord tegevuspiirkonnaks ja kõrgemat sõjaväelist võimu jäi teostama väegrupi „Nord“ tagala ülemjuhataja. Eestimaa kindralkomissar SA-Obergruppenführer Karl-Siegmund Litzmann võttis endise Eesti Vabariigi maa-alal üle tsiviilvalitsuse ja kinnitas deklaratiivselt üle ka iseseisvusaegsete seaduste kehtivuse, kuid ütles oma kõnes: “eesti rahvast juhitakse edaspidi üksnes Adolf Hitleri tahte järgi“.

Tegutsema hakanud kindralkomissariaadi struktuur oli üldises vastavuses idaministeeriumi ja riigikomissariaadi „Ostland“ struktuuriga. Ka SS- ja politsei juht, ning julgeolekupolitsei ja SD komandör Eestis kuulusid formaalselt Kindralkomissariaadi struktuuri juurde, kuid nad ei allunud kindralkomissarile, vaid nende ametkondlik alluvus Berliiniga oli ülesehitatud paralleelselt tsiviilvalitsuse komissariaatide süsteemiga. Julgeolekupolitsei ja SD komandör Eestis SS-Obersturmbannführer Martin Sandberger suutis omandada erakordselt suure mõjuvõimu.

Kindralkomissar teostas oma komissariaadi piirkonnas Saksamaa ülemvõimu (deutsche Hoheit) ja poliitilist juhtimist. Ta teostas järelevalvet maa kogu administratsiooni (Landesverwaltung – Eesti Omavalitsuse) üle ja ta oli võimkondne võtma tarvitusele abinõusid, mis olid vajalikud maa administratsiooni juhtimiseks ning järelevalve teostamise kergendamiseks.

Eesti Omavalitsuse Juhi ja direktorite ülesandeks oli halduse juhtimine vastavalt oma vastutusalale. EOV juht Hjalmar Mäel ei olnud aga ülemuslikku võimu teiste direktorite suhtes, vaid ta oli „esimene võrdsete hulgas“.

EOV Juht võis direktorite ettepanekul ja Kindralkomissari nõusolekul anda määrusi, direktorid võisid omal alal anda juhiseid neile alluvatele asutustele. EOV Juht andis direktoritele üldisi juhiseid administratsiooni juhtimiseks vastavalt Saksa juhtkonna määrustele ja korraldustele ning oli vastutav Kindralkomissari ees.

Jälgides okupatsioonivõimu tegevust Eestis, tuleb alatihti arvestada institutsioonide vahelist konkurentsi, võimu teostanud ametnike isikuid ning nende omavahelisi suhteid. Üldistades oli kogu perioodile iseloomulik Preisi kindrali pojast kindralkomissar Litzmanni vastasseis riigikomissar Hinrich Lohse aetava parteilise koloniaalpoliitikaga. Ühtpidi asetas Litzmann end sellega kahe tule vahele: enamus temale alluvatest piirkonnakomissaridest kuulus riigikomissar Lohse “Schleswig-Holsteini partei-maffiasse“. Teisalt oli Litzmannil tugev seljatagune isiklikult Himmleri juures, head suhted Wehrmachti esindajatega ning laabuv koostöö EOV’ga. Sugugi vähetähtis ei olnud ka oma formaalsest ametikohast suuremat mõjuvõimu omanud Julgeolekupolitsei ja SD ülema Sandbergeri soosiv suhtumine Litzmanni tegevusse, kes ka ise pidas oluliseks eestlaste positiivse suhtumise säilitamist endasse.

Okupatsiooniaastate kestel oli rahvas üle saanud vabanemise-illusioonist ja suhtumine nii saksa võimudesse kui ka EOV oli muutunud kriitiliseks. Koonduva rahvusliku opositsiooni tegevus keskendus aga ettevalmistusteks hetkeks, kui saksa okupatsiooniväed lahkuvad, et loodetava interregnumi olukorras püüda taastada iseseisvat riiki. Alates 1944. aasta algusest kestnud Punaarmee katsed Eestit taasokupeerida olid Eesti seadnud olukorda, kus ainus reaalne jõud uuele nõukogude okupatsioonile vastuseismiseks kuni võimalike poliitiliste muudatusteni rahvusvahelisel tasandil oli Saksamaa. Vaid evakueerumispäevadel puhkesid siin-seal ohvreid nõudnud relvastatud kokkupõrked lahkuvate Saksa üksuste ja eestlaste võitlussalkade vahel. Kokkupõrgete põhjuseks olid esmajoones eestlaste katsed relvade hankimiseks lahkuvatelt sakslastelt, et jätkata vastupanu Punaarmeele.

Kinnipidamiskohad natslikul Saksamaal

Juba 1939. a asutas SS koonduslaagrites oma tööstusi, kuid 1942. a, pärast välksõja nurjumist Nõukogude Liidu vastu, hakkas koonduslaagrite võrgustikust arenema massilise sunnitöö impeerium, mis rakendati sõjatööstuse teenistusse. Laagrisse rajati SSi ettevõtteid, lisaks rentis SS vangide tööjõudu tööstusettevõtetele.

Laagrite kasvav majanduslik tähtsus sundis reorganiseerima koonduslaagrite juhtimist. 1942. a märtsis sulandati Koonduslaagrite Inspektoraat SSi Majanduse ja Halduse Peaametisse (SS Wirtschafts-Verwaltungshauptamt (WVHA), Amtsgruppenchef der Amtsgruppe D). WVHA juht SS-Obergruppenführer Oswald Pohl sai tegelikuks laagrite ülemaks.

Kinnipidamiskohad Eestis

Eestis rajatud kinnipidamiskohad moodustasid ühe osa hitlerliku Saksamaa karistusasutuste süsteemist. Nad erinesid üksteisest nii alluvuse, kinnipidamisrežiimi ranguse, asutamise eesmärgi kui ka tegutsemise kestuse poolest. Esimesed kinnipidamiskohad tekkisid 1941. a juulis spontaanselt. Rinne liikus veel kiiresti ning Eestisse olid jõudnud ainult Wehrmachti eelüksused. Nõukogude Liidu okupatsioonivõimude poolt toime pandud kuriteod olid ajendiks maha jäänud kommunistide, nõukogude aktivistide ja nende toetajate ning punaarmeelaste vangistamiseks Eesti omaalgatuslike relvaüksuste (nn metsavennad) poolt. Kinnipidamiskohtadena võeti maakonnakeskustes kasutusele varasemad vanglahooned ning ruumipuudusel rajati saabunud saksa üksuste korraldusel ajutisi vangilaagreid, väiksemates asulates rajati improviseeritud vanglad. Moodustati kohalikke ajutisi välikohtuid, mis langetasid ka surmaotsuseid, mis koheselt täide viidi. Selline omaalgatuslik tegevus kestis siiski vaid üürikest aega ning kõik kinnipidamisasutused allutati Saksa okupatsioonivõimude kontrollile. Nii moodustasid laagrid ning vanglad Eestis lahutamatu osa Saksamaa karistusasutuste süsteemist ning seda ei saa käsitleda eraldiseisvana.

Eestis tegutses järgnevatel aastatel kolm erinevat Saksa vangilaagrite võrgustikku, millest kaks allusid eri teid pidi SSi riigifüürerile ja Saksa politseijuhile Heinrich Himmlerile.

1) Julgeolekupolitsei ja SD ülema Eestis kaudu Riigi Julgeoleku Peaametile alluvad kinnipidamiskohad ja laagrid (nn polizeiliche Haftanstalten). Neis hoiti ja ka hukati esmajoones bolševismisõbralike ja/või natsismivaenulike kohalikke elanikke, sh kohalikke juute ja mustlasi. Erandlikult paigutati ühekordsete aktsioonidena neisse laagritesse 1942. aastal ka Eestisse saadetud Saksa ja Tšehhi juudid ning 1944. aastal Prantsuse juudid.

2) Teise Himmleri võimkonda kuulunud laagrivõrgustikuna asutati 1943. a Vaivaras koonduslaager juutidele, mis allus vahetult SSi Majanduse ja halduse peaametile Berliinis.

3) Kolmanda kategooriana tuleb ära märkida nõukogude sõjavangide laagreid, mis olid väegrupi Nord tagala ülemjuhataja juures tegutseva sõjavangide piirkonnakomandandi kaudu allutatud Maavägede Ülemjuhatusele ja Wehrmachti Ülemjuhatuse sõjavangide osakonnale.

Käesolevas artiklis pööratakse enam tähelepanu Julgeolekupolitseile ja SDle ning SS Majanduse ja halduse peaametile allunud kinnipidamiskohtadele.

Julgeolekupolitsei ja SD vangistusasutused 1941. a juulist 1942. a juulini

Politseilise tegevuse korrastamiseks keelas väegrupi Nord tagalapiirkonna juhataja 3. augustil põhimõtteliselt mittesaksa asutuste poolt ette võetavad vahistamised ja hukkamised. Seda tuli teha Saksa asjaomaste asutuste, soovitavalt Kõrgema SS- ja politseijuhile alluvate asutuste korraldusel või „omamaiste“ kriminaalkohtute orderi alusel. Sellest nõudest võis mööda minna otsese hädaohu korral. Tsiviilisikutest vangid anti reeglina üle Saksa politseivõimudele, mida alguses esindas juulis Eestisse saabunud operatiivgrupi A (Einsatzgruppe A) allüksus erikomando 1a (Sonderkommando 1a), mille baasil 5. detsembrist 1941 moodustati Saksa Julgeolekupolitsei ja SD Eestis.

15. oktoobriks 1941 oli Eestis 16 erinevat kinnipidamiskohta kokku 9750 kinnipeetavaga, kellest valdava enamiku moodustasid kohalikud elanikud. Kinnipidamiskohad paiknesid maakonnakeskustes ning Tallinna ümbruses ning see võrgustik püsis peaaegu samasugusena Saksa okupatsiooni lõpuni. Enne 1940. aastat oli Eestis olnud 14 vangistusasutust, mis nüüd taas kasutusele olid võetud. Suurim kinnipidamisasutus oli Tallinna Keskvangla, kuhu oli selleks ajaks paigutatud 2600 kinnipeetavat. 1941. a suvel ja sügisel oli poliitilistel põhjustel arreteeritute hulk nii suur, et nende kinnipidamiseks asutati kohale jõudnud Saksa üksuste korraldusel lisaks vanglatele ajutised koonduslaagrid (näiteks Tartus ja Pärnus) . Poliitilistele kinnipeetavaile lisandusid natsionaalsotsialismi rassivaenlased: juudid ja mustlased.

Kohtuasutuste tegevust Saksa okupatsioonivõimud Eestis kohe ei taastanud. Kõik kinnipidamiskohad määrati politseiasutuste alluvusse. Alates augustist-septembrist 1941 hakkasid Eesti Omavalitsuse Sisedirektooriumi haldusalas tööle Politsei ja Omakaitse Peavalitsus ning Vangimajade Valitsus. EOV roll praktilise tegevuse juures oli sümboolne ning Vangimajade Valitsus sõltus oma töös suurel määral Saksa Julgeolekupolitsei ja SD IV osakonnast (Gestapo). 15. juulil 1942 viidi Vangimajade Valitsus üle Eesti Omavalitsuse Kohtudirektooriumi koosseisu.

Mõnda aega EOV Sisedirektooriumi struktuuri kuulunud poliitiline politsei oli oma tegevust algselt alustanud Tartus 1941. a augustis. 1941. a septembris moodustatud Politsei ja Omakaitse Valitsus jagunes kolmeks osakonnaks ja neljaks inspektuuriks, sh Poliitilise Politsei Inspektuur. 1941. aasta sügisel juhtis poliitilist politseid Roland Lepik, kes oma teenistust Saksa okupatsioonivõimude juures alustas 1941. a juulis Tartu koonduslaagri eriosakonna ülemana. 1. maist 1942 moodustati nn Eesti Julgeolekupolitsei, millele IV ja V osakonnana allusid vastavalt poliitiline ja kriminaalpolitsei ja mis omakorda allutati vahetult Saksa Julgeolekupolitsei ja SD (Jupo) ülemale (Kommandeur der Sicherheitspolizei und des SD) Eestis ning mis formaalselt allus ka Eesti Omavalitsuse juhile Hjalmar Mäele. Eesti Julgeolekupolitsei ametlik nimetus oli Julgeolekupolitsei ja SD Eestis, grupp B. 16. veebruaril 1944 loobus Mäe ka formaalsest võimust julgeolekupolitsei üle ja loovutas selle Jupo ülema ainualluvusse.

Julgeolekupolitsei ja SD alluvuses tegutsesid 1942. aasta juuliks Eestis 17 poliitilistel põhjustel interneeritud isikute “KZ tüüpi“ kinnipidamiskohad (laagrid ja vangimajad).

Töö- ja kasvatuslaagrid Eestis 1942–1944

Saksamaal toimunud reformide käigus viidi 3. märtsil 1942 seni SSi otsealluvuses tegutsenud koonduslaagrite inspektorite ametikohad SSi Majanduse- ja Halduse Peaameti (edaspidi WVHA) alluvusse kui osakond D. 30. mail 1942 teatas Saksamaa Julgeolekupolitsei ja SD ülem kõigile allasutustele, et ümberkorralduse eesmärgiks on juhtimise allutamine sõjapidamise vajaduste rahuldamiseks ja see ei mõjuta kuidagi Riigi Julgeoleku Peaameti (RSHA) vastutust vahialuste kinnivõtmise, vabastamise jms alal. Uues olukorras pidi ka Julgeolekupolitsei ja SD Eestis seni omaalgatuslikult moodustatud ja küllaltki eriilmelised laagrid mahutama üldkehtivasse raamistikku.

8. juunil 1942 palus Julgeolekupolitsei ja SD ülem Eestis SS-Sturmbannführer dr Martin Sandberger saata endale kiires korras tutvumiseks Saksamaal tegutsevate koonduslaagrite teenistuseeskirjad. Need jõudsid Tallinna juuli alguseks. Nädal hiljem sai Sandberger koopia ka määrusest töö- ja kasvatuslaagrite (Arbeits- und Erziehungslager, edaspidi AEL) asutamise ja majandamise kohta.

23. juulil 1942 Riias toimunud nõupidamisel teatati Sandbergerile, et Ostlandi Kõrgema SS- ja politseijuhi juurde määrati SSi majandusametnik (SS-Wirtschafter), kellele allutati ka koonduslaagrid. Samal kohtumisel rõhutati, et AELid jäävad endiselt Gestapo vastutusalasse. Sama kuupäevaga on dateeritud Sandbergeri kaks kirja. Esimese kaaskirjas teatatakse, et koonduslaagri nimetust tohivad kanda ainult sellised laagrid, mis koonduslaagritena asutati ja on oma nimetuse säilitanud. Ta rõhutas, et Eestis seni koonduslaagriteks nimetatud kinnipidamisasutusi ja laagreid ei saa koonduslaagriteks nimetada. Senised kinnipidamiskohti, mis asuvad vanglahoonetes, tuleb nimetada politseilisteks kinnipidamiskohtadeks (Polizeiliche Haftanstalt), eesti keeles vangimajadeks. Neid, mis ei asunud vanglahooneis nimetada aga töö- ja kasvatuslaagriteks (AEL), nende hulgas ka Tallinna lähedal asutatud laagreid. Teise kirja kohaselt tuli kõik politseilised kinnipidamiskohad ja laagrid, mis kandsid Eestis seni nimetust koonduslaager, kohe ümber nimetada AELdeks.

AELd ja vangimajad jäid Jupo ja SD eesti (B) grupi vahetu juhtimise alla ning selle kaudu allusid formaalselt ka Eesti Omavalitsusele. Korraldused laagrite juhtimiseks andis Julgeolekupolitsei ja SD Eestis Saksa grupi I osakond (A-I). Eestis asuvate Julgeolekupolitsei ja SD Saksa välisosakondade ülematel oli laagrite inspekteerimise õigus.

Julgeolekupolitseile ja SD-le alluvad kinnipidamiskohad Eestis 1942. a juulist 1944. a septembrini

Töö- ja kasvatuslaagrid (AEL)

1. Tallinna AEL (Nr 1)
2. Murru AEL (Nr 2)
3. Jägala AEL (Nr 3) (sept. 1942 – sept. 1943)
4. Tartu AEL

Vangimajad (Formaalselt Eesti Omavalitsuse Kohtudirektooriumi Vangimajade Valitsuse alluvuses)

1. Tallinn
2. Harku
3. Paide
4. Rakvere
5. Viljandi
6. Tartu
7. Haapsalu
8. Pärnu
9. Narva
10. Kuressaare
11. Valga
12. Võru
13. Petseri
14. Laitse alaealiste kinnipidamisasutus

Sisuliselt muutus laagrites ja vangimajades vähe, peamiselt ainult nimi. Laagrite sisekorras võeti kasutusele Saksamaa AELle kehtestatud eeskirjad. Vahialused olid liigitatud kolme kategooriasse (Stufe). Kõige kõrgema kategooria vangid (Stufe III) tuli saata Tallinna AELi, kust nad tuli edasi toimetada Saksamaa koonduslaagritesse. Kinnipeetavate massilisemat saatmist Saksamaal koonduslaagritesse ei toimunud teadaolevalt siiski enne 1944 kevadet, kui kinnipeetavate evakueerimine tõusis päevakorrale seoses Punaarmee pealetungiga.

Sandbergeri hilisemast kirjavahetusest kumab siiski läbi ettevõetud reformide, seniste kinnipidamisasutuste just nimelt töö- ja kasvatuslaagriteks muutmise mõte: see võimaldas olemas olevad laagrid jätta ka majanduslikus mõttes kohaliku Jupo ja SD alluvusse. Olgu siinkohal märgitud, et sõja olukorras valitses tööjõust kõikjal terav puudus ning vangide tööjõud oli väga nõutav. Vangide töö eest makstav tasu ei laekunud aga mitte vangide taskusse.

Kinnipeetavad

Algselt Poliitilise politsei ja seejärel Julgeolekupolitsei ja SD B grupi alluvuses olnud kinnipidamiskohti kasutati esmajoones Eesti kohalike poliitiliste ja teiste süütegude (sõjamajandust kahjustav tegevus, spekulatsioon jne) eest süüdi mõistetud kinnipeetavate ning kriminaalkurjategijate karistamiseks. Samadesse kinnipidamiskohtadesse toodi ka Eesti juudid ja mustlasi. 1942. a juuliks oli Jupo IV osakonna andmeil Eestis arreteeritud 18 893 isikut, nendest vabastatud 7485, koonduslaagrisse mõistetud 5627 ja hukatud 5634.

Pärast 1942. aasta algust, kui Eesti territoorium oli Wannsee konverentsil kuulutatud „juudivabaks“, kinnipidamiskohtade statistilistes aruannetes iseseisvat kategooriat „juut“ enam ei esine. Märked kinnipidamiskohtades viibivate juutide arvu kohta on juhuslikud: näiteks 1943. aasta aprillist maini kajastub Tallinna AELi poole kuu aruannetes kategooria “juudid“.

Erandiks Eestis AELide kinnipeetavate hulgas olid 1942. aasta sügisel Saksamaalt ja Tšehhist Jägala AELi ning 1944. aasta mais Prantsusmaalt Tallinna AELi toodud juudid.

Millisel alusel toimus kinnipeetavate jaotamine AELide ja vangimajade vahel, ei ole üheselt selge. On teada, et AELsse saadeti reeglina kõik isikud, kelle kohta oli langetatud otsus, mis määras ta kinnipidamisele koonduslaagrirežiimil. Samaaegselt hoiti nii vangimajades kui ka AELs poliitilise politsei eeluurimise all olijaid, otsuse saanud poliit- ja teisi kinnipeetavaid ning kriminaalkorras karistatuid. Karistuse saanud isikud olid nimekirjades näidatud kinnipeetavatena kas Julgeolekupolitsei ja SD eri osakondade või erinevate kohtuasutuste järgi.

Kinnipeetavad rakendati tööle AELide välilaagrites (turbarabades, metsatöödel jne) või ajutistes töökomandodes erinevatel objektidel ja laagri enda töökodades. Juunis 1944 oli Tallinna AELil kaheksa ja Tartu AELil kolm välilaagrit ning Murru AELil üks välilaager.

23. juulil 1942, kui Sandberger andis välja käskkirja seniste laagrite ümbernimetamiseks, kirjutas ta SSi ja politseijuhile Eestis SS-Oberführer Hinrich Möllerile: vastavalt kõnelustele Jostiga ei rajata lähemal ajal Eestisse koonduslaagrit, küll aga mõned töö- ja kasvatuslaagrid. Esmajoones tuleb Tallinna lähedal rajada üks suurem töö- ja kasvatuslaager. 1942. a augustis algasid ettevalmistustööd laagri avamiseks Tallinna lähedal Jägalas. Septembris toodi sinna umbes 2000 tšehhi ja saksa juuti, kellest enamik kohe Kalevi-Liival hukati. Jägala AEL tegutses väikese arvu kinnipeetavatega kuni 1943. a septembrini, mil see suleti ning allesjäänud kinnipeetavad Tallina AELi toodi.

Teisel korral toodi Eesti AELi kinnipeetavaid väljastpoolt Eestit 1944. aasta mais. Enamik kuni 300-st Eestisse toodud prantsuse juudist hukati rühmade kaupa, umbes 40 ellujäänut evakueeriti 1944. a augusti lõpus Stutthofi koonduslaagrisse.

Tallinna Keskvangla ehk Patarei

Keskseks kinnipidamiskohaks Jupo ja SD süsteemis oli Eestis kogu perioodi kestel Tallinna keskvangla ehk nn Patarei, ametliku nimetusega Tallinna Töö- ja Kasvatuslaager Nr 1. 28. augustil 1941 vallutasid Saksa väed Tallinna ning 15. oktoobriks oli Patarei 1200 ettenähtud kohal 2600 kinnipeetavat. Vangla personal koosnes suuresti Eesti Vabariigi aegsetest vanglaametnikest. Väidetavalt ilmus 1941. a sügisel käskkiri, mis kohustas Eesti Vabariigi aegseid politsei- ja vanglaametnikke naasma oma endisele ametikohale. Lisaks saadeti koju kirjalikud kutsed. Sellest annavad tunnistust paljude endiste vanglaametnike sõjajärgsed NKVD ja NKGB ülekuulamisprotokollid. Patarei vanglaülema kohusetäitja oli suvest 1941 kuni 1942. a alguseni Kaarel Tarendi. Hiljem teenis ta ülema asetäitjana tootmisalal. Seejärel oli lühemat aega vanglaülema kohusetäitja Karl-August Vergi, kes oli 1930. aastate teisel poolel Tallinna Keskvangla abidirektor. Hiljemalt 6. juunist 1942 kuni 20. augustini 1943 oli Tallinna AELi komandant August Ilves. Seejärel määrati Tallinna AELi komandandiks selleks ajaks likvideeritud Jägala AELi komandant kapten Aleksander Laak, kes jäi sellele ametikohale laagri tegevuse lõpuni.

Patareis kohapeal massilisi hukkamisi läbi ei viidud. Vanglas oli küll hukkamiskamber, kus hukati poomissurma mõistetud kriminaalvange. Timuka ülesandeid täitsid lisatasu eest mõned vangla valvemeekonna liikmed. Poliitvangide hukkamisi vanglas ning vanglaametnike osalusel läbi ei viidud. Hukkamisele määratud poliitiliste kinnipeetavate kohta edastati Julgeolekupolitseist vanglaülemale nimekirjad, mille alusel kinnipeetavad politsei esindajatele üle anti. Hukkamisele saatmine toimus öösiti ning sellega oli seotud minimaalne hulk vanglaametnikke. Ülejäänute eest püüti toimuvat varjata. Hukkamiste läbiviimine ja kontrollimine allus Julgeolekupolitsei ja SD osakonnale B(Eesti) IV. Surmaotsuse viisid üldjuhul täide B IV vahikomando liikmed. Nimetatud komando likvideeriti 23. septembril 1943. Kellest komplekteeriti surmaotsuste täideviimise komandod edaspidi, ei ole teada.

1943–1944 toodi Tallinna AELi Jägala AELi ellujäänud juudid ja prantsuse juudid (vt eespool). Kinnipeetavate hukkamiseks üleandmist korraldanud Gerhard Isupi sõnul anti nad üle sakslasest SS-Unterscharführer Witte juhitud komandole. Nii võib oletada, et väljastpoolt Eestit saabunud juutidega tegeles Julgeolekupolitsei ja SD A(Saksa) grupp.

Paralleelselt Jupo ja SD kinnipidamiskohtadega tegutsesid Eestis ka kaks teist juba eelpool nimetatud Saksa kinnipidamisasutuste süsteemi.

Nõukogude sõjavangide laagrid Eestis

Ajavahemikus 1941–1944 tegutses Eesti territooriumil stabiilselt viis nõukogude sõjavangide laagrit: Valgas, Viljandis, Tapal, Kiviõlis ja Narvas. Selle aja jooksul allusid need laagrid mitmetele erinevatele Dulagi või Stalagi komandantuuridele. 1941. aasta lõpus hoiti Eesti territooriumil olevates laagrites kokku ligikaudu 30 000 nõukogude sõjavangi. 1942. aasta suveks nende arv langes, kuid ületas endiselt 20 000 piiri. Siin paiknevad sõjavangide laagrid olid allusid ühel või teisel viisil väegrupi Nord tagala juhataja ning vastava piirkonna sõjavangide komandandi kaudu Saksa Maavägede ülemjuhatusele ja Wehrmachti ülemjuhatusele.

Poliitilistel põhjustel tehti suurt vahet eri rahvustest ning vabatahtlikult ületulnud sõjavangide vahel, mida eestlased omal nahal positiivses mõttes kogeda said. Rahvuslikul alusel eristamise mõte oli kasutada sõdureid, keda Nõukogude Liit on mobiliseerinud varem enda poolt vallutatud aladelt, käimasolevas võitluses Nõukogude Liidu vastu. Eestlastest sõjavangid vabastati reeglina lühikese aja jooksul vangistusest ning paljud neist liitusid saksa relvaüksustega. Suur hulk vabastatud ukrainlasi anti tööjõuna Eesti taludesse.

Eestis asunud vangilaagrites ei toimunud sõjavangide massilisi hukkamisi, kuid olemasolevatel andmetel võib siin surnud sõjavangide hulgaks arvestada 15 000. Enamus neist suri 1941-42 aasta talve jooksul tingituna alatoitlusest, ebarahuldavate hügieeni ning elamistingimuste ja raske füüsilise töö tulemusel.

Vaivara koonduslaagri võrgustik

16. märtsil 1943. a kirjutas riigimarssal Hermann Göring oma salajases korralduses: „Eesti põlevkivitööstuse ülesehitamine ja selle kasutuselevõtmine on tööstuse vallas meie tähtsaim sõjamajanduslik ülesanne kogu endises Balti riikide ruumis“. Vastavalt uutele arenguplaanidele tuli piirkonda lisaks olemasolevatele rajada kaks uut õlitehast: Ereda ja Vaivara lähedale. 1. juunil 1943 andis SS riigifüürer Heinrich Himmler korralduse, asutada Eestis koonduslaager, et varustada tööjõuga põlevkivitööstuse ettevõtteid. Kui vaja, tuli selleks sinna saata juute Ostlandi getodest. Vaivara koonduslaager alustas tegevust 1943. aasta augustis ning oli ja jäi ainsaks SSi majanduse ja halduse peaametile alluvaks koonduslaagriks Eesti territooriumil. Varasemad töö ja kasvatuslaagrid allusid Jupo ja SD vahendusel Riigi Julgeoleku Peaametile. Koonduslaagri personal komandeeriti Eestisse Saksamaalt, enamasti juba varem tegutsevatest koonduslaagritest ning laagrite vaheline personali rotatsioon toimus ka edaspidi. Vaivara laagrite võrgustiku komandandiks ja töökomandode osakonna ülemaks oli SS-Hauptsturmführer Hans Aumeier, mees juba kümne aastase koonduslaagri-töö kogemusega. Eestisse tuli ta Auschwitzist ning oma karjääri lõpetas ta Norras Grin’i koonduslaargis Mysen’is.

Vaivara laagrite võrgustik koosnes pealaagrist koos komandantuuriga Vaivaras ning kuni 20 väli- ja kõrvallaagrist, mida kirjanduses kiputakse alatihti ekslikult esitama iseseisvate koonduslaagritena. Mõned neist olid loodud lühiajaliselt konkreetsel eesmärgil ning eksisteerisid vaid mõned nädalad.

Vaivara laagri kinnipeetavate arv on olnud korduvalt vaidlusobjektiks. Dokumentaalsed tõendid lubavad siiski väita, et Vaivara võrgustiku laagrites hoitud juutide arv ei ületanud 10 000.

Juutide suremus neis laagrites oli suhteliselt madal. Seda asjaolu tõttu, et tegu oli esmajoones töölaagritega ning töökõlbmatud juudid saadeti taas Eestist välja Auschwitzi ja Riiga. Laagrite arsti SS-Obersturmführer dr. Franz von Bodmani kuuaruannete kohaselt suri Vaivara võrgustiku laagrites ajavahemikus oktoobrist 1943 kuni 26. juuni 1944 kokku vähemalt 1513 kinnipeetavat. Tuleb siiski lisada, et nimetaud aruannetes ei kajastu absoluutselt kõik hukkunud, näiteks on sealt puudu evakueerimise käigus hukkunud üksikuid vange.

Kinnipidamisasutuste likvideerimine Eestis 1944

Jupo ja SD alluvuses olnud kinnipeetavate järk-järgulist evakueerimist alustati 1944. a alguses, kui rinne lähenes Eestile ning kardeti Punaarmee läbimurret. Vahialused toodi mujalt Eestist Tallinna AELi, mis oli keskne laager. Tallinnas komplekteeriti vangidest rühmad nende saatmiseks koonduslaagritesse Poolas ja Saksamaal. Evakueerimine toimus kahe lainena: talvel ja kevadel raudteed mööda ning suve teisel poolel meritsi. Kevadel saadeti ära vene rahvusest kinnipeetavad ning need, kelle karistusaeg oli üle 5 aasta.

Varaseim säilinud dateeritud transpordinimekiri on 18. veebruarist 1944 ja see sisaldab 985 Stutthofi koonduslaagrisse viidud mees-kinnipeetava nime. See transport koosnes peaaegu eranditult venelastest, kellest umbes 400 pärinesid Eestist. Järgmine dateeritud kinnipeetavate transpordinimekiri pärineb 17. maist 1944, kui Stutthofi viidi 151 meest.

Koos olukorra muutustega rindel algas vangide evakueerimine uue lainena 1944. aasta augusti alguses. Enamik AELide kinnipeetavaid, kokku umbes 4 200 inimest, koondati Tallinna. Augustis andis kindralkomissar korralduse, millega 1900–1926 a sündinud väekõlbulikele vangidele, kelle karistus ei olnud pikem kui kaks aastat sunnitööd, anti võimalus astuda sõjaväkke. Sõjaväkke võeti ka vange, kes olid mõistetud vangi viieks aastaks ja polnud vangistuses saanud täiendavaid karistusi. Augustis saadeti Tallinnast korduvalt erinevate kategooriate kinnipeetavaid (sõjavange, Vaivara koonduslaagri juute, poliitvange) Stutthofi koonduslaagrisse. Koos teiste kinnipeetavatega saadeti Eestist ära ka Julgeolekupolitsei ja SD kontrolli all olnud juudid, kes ei kuulunud Vaivara koonduslaagri alla. 8. juunil 1944 oli Eesti Julgeolekupolitsei ja SD järgi kinnipeetavate nimekirjades veel 441 juuti. Võib eeldada, et pooled neist olid mais 1944 Prantsusmaalt Drancy koonduslaagrist saadetud mehed. Teise poole moodustasid arvatavasti Jägala AELis olnud mehed, kes olid sealt edasi saadetud Tallinna AELi. Lisaks teised juudi kinnipeetavad, näiteks sõjavangide hulgast eraldatud juudid. Jägala AEList Tallinna toodud juudi naised oli 1943. aasta sügisel saadetud edasi Vaivara koonduslaagrisse.

23.–28. augustini 1944 vähenes Tallinna AELi kinnipeetavate arv vastavalt päevaaruannetele 1464 võrra. Arvatavasti 28. või 29. augustil saadeti Tallinnast Stutthofi poliitvange, nende hulgas veel elus olnud prantsuse juudid. 1. septembril võeti Stutthofis arvele Tallinnast Julgeolekupolitsei poolt saadetud 1736 poliitvangi.

Olemasolevad andmed ei võimalda teada saada Julgeolekupolitsei ja SD poolt Eestist Tallinna AELi kaudu teistesse laagritesse saadetud kinnipeetavate koguarvu. Tallinna AELi säilinud transpordinimekirjades on umbes 3800 kinnipeetavat, olulise osa nendest moodustavad venelased (nii Nõukogude Liidust kui ka Eestist), aga ka lätlased (ca 200). Enamik nimekirju on dateerimata ja ilma sihtkohata. Sihtkohtadena esinevad nimekirjades Sutthofi ja Ravensbrücki koonduslaagrid. Liites andmed enne augustit 1944 dateeritud Stutthofi saadetud kinnipeetavate nimekirjadest ning Stutthofi koonduslaagri andmed 1944. a augustist saame Tallinna AEList Stutthofi saadetud kinnipeetavate arvuks umbes 3000. Ravensbrücki koonduslaagrisse saadeti säilinud dokumentide andmeil kahe transpordiga 132 naist ning ilmselt ka 44 meest. Osa kinnipeetavaid paigutati Stutthofi ja Ravensbrücki laagritest edasi teistesse koonduslaagritesse. Nende saatuse ja hukkunute arvu kohta laagrites ja evakueerimiste käigus andmed puuduvad. Pärast sõja lõppu repatrieeris Nõukogude Liit suurema osa ellu jäänud endisi koonduslaagrivange.

Tallinna AELi likvideerimise ajal võidi kinnipeetavaid ka hukata. Igal juhul oli Julgeolekupolitsei ja SD ülema Eestis SS-Sturmbannführer Bernhard Baatzi poolt ette valmistatud korraldus, millega Julgeolekupolitsei ja SD kolm Sonderkommandot saanuks vajadusel õiguse vastavalt olukorrale oma äranägemisel kinnipeetavate hukkamiseks. Dokumente hukkamiste kohta laagri likvideerimise ajal ei ole seni leitud. Laagrite likvideerimise ajal kaevati Tallinnas, Kalevi-Liival ja Tartus välja varem hukatute laipu ja need põletati.

Olemasolevad andmed ei võimalda vastata ka küsimusele, kui palju vahialuseid laagri likvideerimise ajal vabastati. 11. septembril 1944 oli Tallinna AELis veel 1633 kinnipeetavat. Endiste vangide sõnul vabastati osa kinnipeetavaid enne Saksa vägede lahkumist Tallinnast vangivalvurite poolt. Punaarmee hõivas Tallinna 22. septembril 1944.

Nõukogude sõjavangide evakueerimisest hoiduti viimse hetkeni, kuna Hitleri nõudel pidid põlevkivitööstus töötama viimase minutini. Rinde edasiliikudes oli küll likvideeritud osa ida pool asuvaid töölaagreid ning osa sõjavange oli rakendatud ka kaitseliinide rajamisele. 1944. aasta septembris evakueeriti selleks ajaks Eestisse jäänud ca 16 000 sõjavangi viimasel hetkel jalgsimarsiga Saaremaale, kuna kogu meretransport Saksamaale oli hõivatud Tallinna evakueerimisega. Mõne aja möödudes evakueeriti sõjavangid Saaremaalt edasi Saksamaale.

1944. aasta suvel alustati pealetungiva rinde ees ka Vaivara võrgustiku laagrites olnud juutide järk-järgulist evakueerimist. Põlevkivitööstuse käigushoidmise tõttu toimusid ka kõik juutide evakueerimised viimasel võimalusel.

Vaivara võrgustiku laagrite likvideerimine juulist septembrini 1944

• 26. juuni – 6662 juuti Vaivara võrgustiku laagrites.
• 9. august – ca 1000 evakueeritud Stutthofi koonduslaagrisse.
• 19. august – ca 2100 evakueeritud Stutthofi koonduslaagrisse.
• 9. september – teadmata arvu juutide hukkamine Eredal.
• 18. september – 426 juuti hukatud Lagedil (Dworzecki andmetel).
• 19. september – ca 1800 juuti hukati Kloogal.

Septembris algas Punaarmee läbimurre ning viimaste juutide evakueerimine muutus küsitavaks. Kui nõukogude sõjavangid oli transpordi puudusel evakueeritud Eesti saartele, siis juutide osas langetati otsus nad koha peal hukata. Tänu ellujäänute mälestustele ning arvukale pildimaterjalile on kogu sõjajärgsel perioodil enim kõneldud ca 1800 juudi hukkamisest Tallinna lähedal Klooga laagris 19. septembril, kolm päeva enne Punaarmee saabumist.

Kokkuvõtteks

Igasuguse okupatsioonivõimu üheks olulisimaks ülesandeks on sisejulgeoleku ja politseivõimu tagamine lähtuvalt enda huvidest, milleks rakendatakse erinevaid repressiivorganeid ja meetodeid. Hitlerliku Saksamaa repressiivne poliitika oma vastaste suhtes seondub tavaarusaamades sõnaga „koonduslaager“, millega hõlmatakse mitmeid erinevaid kinnipidamisasutusi. Kuna erinevad kinnipidamisasutused allusid mitmetele erinevatele politseilistele või sõjaväelistele institutsioonidele, siis langeb ka vastutus neis toimunu eest erinevatele inimestele ja asutustele. Seetõttu on oluline vähemalt teaduslikus kirjanduses järgida kinnipidamisasutuste korrektseid nimetusi, mis ühtlasi annavad informatsiooni selle alluvuse, kinnipidamisrežiimi jms kohta.

Esmalt ning kõige üldisemas plaanis on oluline eristada kolme põhitüüpi kinnipidamisasutusi vastavalt institutsioonidele, kellele need allusid: sõjaväevõimudele allunud sõjavangide laagrid ning SSi Majanduse ja Halduse Peaameti ja Riigi Julgeoleku Peaameti kaudu Himmleri võimkonda kuulunud laagrid ja vangimajad. Ka Himmleri mõjusfääri kuulunud laagrite puhul on oluline eristada erinevate peaametite alluvuses tegutsenud laagreid. SSi Majanduse ja Halduse Peaametile allunud Vaivara koonduslaagri võrgustik oli ettenähtud välisriikidest Eestisse sunnitööle toodud juutide hoidmiseks. Riigi Julgeoleku Peaameti alluvuses olnud kinnipidamiskohad tegutsesid Saksa Julgeolekupolitseile ja SD juhtimisel ning olid mõeldud ennekõike kohalike elanike vastu suunatud repressioonideks (eranditest on juttu ülevalpool).

Konkreetselt koonduslaagri nimetust on korrektne kasutada eelkõige vaid Vaivara laagri puhul. Vaivara võrgustikku kuulunud ülejäänud paarikümne laagrite puhul ei ole õigustatud esitada neid iseseisvate koonduslaagritena, vaid tuua esile nende kuulumine Vaivara koonduslaagri koosseisu. Vaivara koonduslaager oli oma olemuselt sunnitöölaager. Saksa Jupo ja SD (algperioodil erikomando 1a) poolt rajatud laagrite puhul on oluline eristada, millisest perioodist on jutt. Okupatsiooni algperioodil suhteliselt süsteemitult rajatud laagreid saab nimetada koonduslaagriteks, kuna tolleaegses asjaajamises see nii käibis. Suure hulga kinnipeetavate hukkamine Tartu koonduslaagri puhul annab sel perioodil selleks ka sisulise aluse. 1942–1944 nimetati Jupo ja SD alluvuses olevad laagrid töö- ja kasvatuslaagriteks (lisaks vangimajad), mis sisuliselt kujutasid endast sunnitöölaagreid suure hulga kahtlusaluste kinnipidamiseks, kellest üle kolmandiku vabastati, ülejäänud mõisteti surma või koonduslaagrisse.