Refereeritud Kersti Lust, Koguteos Saaremaa, Tallinn 2007, lk 216-363
Esimese maailmasõja eel kujunes tsaaririigis arusaam, et Lääne-Eesti saared on riigikaitse seisukohast tähtsad. Vene impeeriumi riigikaitsekavas nähti ette Peterburi kaitseks mõeldud kaitseliinide arvu suurendamine, millest üheks sai Muhu väina positsioon. 1915, kui Saksa maaväed Liivi laheni jõudsid, tekkis vajadus kaitsta Riia linna võimaliku meredessandi eest. Ala Hiiumaalt Sõrve poolsaareni ja Saaremaalt üle Muhu-Vormsi mandrini hõivanud kindlustatud positsiooni ülesandeks oli Liivi lahe riivistamine ja võimalike dessantide vältimine. Rajatud kaitsesüsteem koosnes rannapatareidest, kaitseliinidest ning miiniväljadest. Kindlustatud positsiooni ülem allus Läänemere laevastiku maajõudude staabi kaudu Läänemere laevastiku ülemale. Sõrve poolsaart aga vaadeldi fortifikatsiooniplaanides teatud mõttes autonoomse kindlustatud territooriumina, mis pidanuks vastu pidama ka pärast Saaremaa võimalikku alistamist. Kaitseplaani kohaselt tuli Saare- ja Hiiumaa lääne- ja looderannikul tõkestada vaenlase dessandi maandamist, ja kui see ei õnnestu ning kaitsepositsioonidelt tuleb taanduda, siis pidi vaenlase edasitung peatatama varupositsioonidel. Varupositsioon otsustati moodustada Järveküla järve – Koigi järve – Ridala – Mustla – Kadariku joonele. Selle positsiooni kindlustamistöid ei jõutudki alustada. Kindlustada jõuti viimaseks varupositsiooniks Saaremaal ette nähtud Orissaare sillapea positsioon, mille ülesanne oli võimaldada Saaremaal lüüa saanud väeosadel evakueeruda Muhumaale. Kindlustustööd saartel kestsid kuni 1917. aasta sügiseni. 1917. aasta suveks jõuti Muhu väina kindlustatud piirkonnas ehitada 13 rannapatareid 51 suurtükiga, lisaks veel õhutõrjesuurtükid. Võimsaimad patareid olid 12-tolline Säärel ja 10-tolline Võikülas. Rajati ka kaks merelennuväebaasi, millest üks asus Saaremaal Kihelkonnal. Üksikud lennusadamad asusid Kuressaares ja Sõrves. Saarestiku kaitseks moodustati eriline laevastikuüksus – Riia Lahe Merejõud, kuhu 1917. aasta sügiseks kuulus üle 120 laeva.
Saaremaa jäi 1914.aastal esialgu otsesest sõjategevusest kõrvale. Sõja mõjud aga andsid end tunda mobilisatsioonide ja rekvireerimiste näol, mis Saaremaal võtsid eriti suure ulatuse seetõttu, et Kuramaa langemise järel kardeti vaenlase peatset kallaletungi saarele. 1914. aasta jooksul võeti mobilisatsioonide ja noorsõdurite värbamisega Saaremaalt väeteenistusse 1831 meest. Ühtekokku võib maailmasõja ajal mobiliseeritute arv ulatuda 5000-ni.
1915. aasta kevadel tegi Saksa laevastik esimese retke Saaremaa vetesse. 1. mail 1915 saadeti dessant maale Ruhnu saarel. Tagasiteel läbi Irbe väina tulistati Sõrve tuletorne. 1915. aasta augustis tulistati laevasuurtükkidest Kuressaaret. Uue rünnaku ja vaenlase dessandi kartuses evakueeriti sealt valitsusasutused, merekool ja gümnaasium. Wildenbergi nahavabriku sisseseade evakueeriti Venemaale, hooned lasti õhku.
Sõja puhkedes asus keskvalitsus kärpima baltisakslaste õigusi. 1915. aastal lõpetas ilmumise „Arensburger Wochenblatt“. Hulk Saaremaa mõisnikke ja pastoreid saadeti administratiivkorras välja mandrile või Venemaale, eeskätt puudutas see Saksamaal õppinuid ja rannikupiirkondades asunud mõisate omanikke.
1917. aasta veebruaris puhkenud revolutsiooniline liikumine jõudis märtsi algul mandrilt saartele, Muhu väina kindlustatud piirkonna väeosadesse. Erinevalt 1905. aastast domineerisid selles esialgu vene sõjaväelased. 5. märtsil 1917 alanud väljaastumist juhtisid revolutsioonilise tegevuse eest eesliinile saadetud madrused ja soldatid. Kuressaares toimunud miitingu järel rüüstati riigiasutusi. 6. märtsil moodustati Muhu Väina Kindlustatud Positsiooni Täidesaatev Komitee.
Sundimaks Venemaad alla kirjutama separaatrahule, otsustas Saksamaa 1917. aasta sügisel alustada pealetungi Riiale ja Lääne-Eesti saartele. Ühtlasi võimaldas saarte okupeerimine sakslastel likvideerida dessandiohu oma Liivi lahe kaldal paiknevate vägede põhjatiival. 3. septembril vallutasid Saksa väed Riia. Seejärel asuti vallutusoperatsiooni „Albion“ ettevalmistamisele. Sakslased moodustasid dessantoperatsiooniks Saaremaale erilised maa- ja merejõudude koondised, mida täiendati õhujõududega. Maajõud koosnesid dessantkorpusest. Korpuse koosseisu kuulusid kokku 5 jalaväerügementi, 33 ratturikompaniid, 2 löögikompaniid, välisuurtükiväe rügement, 5 raskepatareid, lennusalk, 8 merelennukit, pioneeri-, side-, miinipilduja-, sanitaar- jne osad. Kokku osales 24 600 ohvitseri ja sõdurit, 40 suurtükki, 220 kuulipildujat ja 80 miinipildujat. Dessandiks moodustatud merejõudude koosseisu kuulusid 181 laeva ja 124 mootorpaati. Nende mitmekesiste jõudude üldjuhtimine usaldati Saksa 8. armee juhatusele. Dessandiplaani kohaselt tuli pealöök anda Tagalahest Kuressaare suunas, abilöök Pammanalt Orissaare suunas ning sõjalaevade demonstratsioonid läbi viia Kihelkonna all ja Sõrve poolsaare läänerannikul.
Juba 25. septembril saabus hoiatusi sakslaste võimalikust tegutsemisest merel. Ehkki hiljem anti juba täpsemaid teateid sakslaste peatselt algava pealetungi kohta, õnnestus sakslastel dessandi läbiviimine tõsisemat vastupanu kohtamata. 29. septembril maabusid sakslaste 131. rügement Tagalahe läänerannikul, 138. rügement Tagalahe idarannikul ning 10. löögikompanii Tagalahes. Sakslaste dessandi maabumisel Tagalahe idarannikul avas vaenlase pihta tule ainult üks patarei, kuna 426. rügemendi osad olid täiesti passiivsed. Tagalahe läänerannikul maabuvat dessanti takistas 2. patarei 2. rühm. Rannakaitsepatareide vastupanu suruti suhteliselt kerge vaevaga maha. Jalaväeüksuste täieliku passiivsuse tõttu kandsid sakslased dessandi maandamisel vaid väheseid kaotusi. 131. rügement alustas liikumist Kihelkonna suunas. Teel sinna toimus mitmeid väiksemaid kokkupõrkeid. Venelased mingit suuremat vastupanu ei osutanud, vaid taandusid korratult või andsid end vangi. Ka 138. rügement põrkas edasiliikumisel kokku venelaste väiksemate osadega. Tugevamat vastupanu avaldati vaid Mustjala piirkonnas. Kihelkonna vallutamise järel suundusid kaks pataljoni Sõrve poolsaarele, üks pataljon Kuressaare peale. 13. oktoobril jõudsid sakslased Sõrve poolsaareni, peajõud asusid põhja pool Kuressaaret. Saksa okupatsioonivõimud kehtestasid Saaremaal ka uue kalendri: 1. oktoobrist sai 13. oktoober.
14. oktoobril suudeti vallutada pool Sõrve poolsaarest. Lisaks maavägede edasitungile toimus lahing ka Saksa sõjalaevade ja 43. rannapatarei vahel. Ühtlasi pidasid sakslased sealsete vägedega läbirääkimisi alistumiseks. Kaitsjad otsustasid õhkida poolsaare tipus paiknenud 43. patarei ja taanduda laevadele. Osa kaitsjaid andis end sakslaste kätte vangi. Nii langes Sõrve poolsaar koos 12-tollise rannapatareiga, millel oli suur tähtsus mitte ainuüksi Liivi lahe vaid ka Muhu väina kaitsel.
Üheaegselt dessandiga Tagalahes maabus kahest ratturipataljonist, 18. löögikompaniist, laevastiku dessantosadest ja madrustest koosnev dessantüksus Pammana rajoonis Liiküla ja Tuhkana juures. 2. ratturipataljonist ja 18. löögikompaniist moodustati salk, kelle ülesanne oli liikuda Orissaare suunas ning vallutada Orissaare sillapeapositsioon. 1. ratturipataljon pidi ära lõikama venelaste taandumisteed Kuressaarest Muhumaale.
Eelvägede kiire edasiliikumine võimaldas ka ülejäänud väeosade takistamatut maalesaatmist. Maabunud jalaväe- ja ratturiosad alustasid liikumist Saaremaa sisealadele. 30. septembriks oli maabunud kokku neli jalaväerügementi, kolm ratturipataljoni ja üks patarei. Need jõud olid jõudnud välja Taavi – Järumetsa järve – Ohtja järve – Küdema joonele.
Orissaare suunas liikunud salk jõudis edasi jõudsasti. Orissaare sillapea vallutamisega ja lahingutega tammi piirkonnas kindlustasid sakslased edu Muhumaa edasiseks vallutamiseks. 13. oktoobril sundisid kaitsjad sakslasi seniks kättevõidetud positsioonidelt pisut taanduma, kuid mingit otsustavamat edu ei saavutatud.
Saksa merejõudude ülesanne oli tungida läbi Soela väina Kassari lahte, et toetada maajõude Väikese väina tammi vallutamisel ja kaitsmisel ning seejärel vajadusel toetada maajõudude üleminekut Muhu saarele. Mitmepäevane võitlus Kassari lahe pärast lõppes sakslaste võiduga. 13. oktoobril jõudsid Saksa torpeedokaatrid Kõinastu alla ja hakkasid kahuritulega toetama Orissaare all paiknevaid maavägesid. 16. oktoobril langes Saaremaa sakslastele. Toimusid vaid väiksemad kokkupõrked Kübassaare ja Muraja poolsaartel ning Väikse väina tammi rajoonis.
Saksa sõjalaevad püüdsid läbi Irbe väina jõuda Muhu väinani. 28 laevast, sealhulgas kahest lahingulaevast koosnevale eskaadrile saadeti vastu ristlejad, ülejäänud laevadele anti aga käsk taanduda põhja suunas. Suutmata sundida sakslasi tagasi pöörduma, otsustati Muhu väina Saksa sõjalaevadele läbipääsmatuks muutmiseks osa Vene laevu uputada, milline ettevõtmine jäi suuremate tulemusteta. Muhu saarel toimunud kokkupõrkeis saatis edu samuti pealetungivaid Saksa maavägesid. Seal langes sakslastele vangi ka suur hulk 1. Eesti Polgu sõdureid, kes olid saadetud sinna toeks lagunevaile vene väeosadele. Lüüasaamine lahingus Kuivastu reidil sundis Balti laevastiku juhatust Lääne-Eesti saarestikku maha jätma. 18. oktoobril taandusid viimased Vene laevad Muhu väinast. Saarte vallutamisel langes sakslaste kätte vangi u 20 000 kaitsjat, samas kui Saksa kaotused olid 386 meest langenute ja haavatutena. Kuigi Muhu väina positsiooni kindlustamine ei olnud lõpetatud ning vastas ainult vähesel määral pandud ülesannetele, tulenes Saaremaa kiire ja peaaegu vastupanuta langemine sakslaste kätte saare kaitsejõude nõrgast väljaõppest ja lahingukogemuste puudumisest, veelgi enam aga sõdurite revolutsioonilisest meelsusest ning sõjatüdimusest tekkinud võitlusmoraali langusest. Anto Juske meelest tuleks ühe olulisema põhjusena näha ka Vene merejõudude nõrkust.
Lüüasaamised ja siseolukorra teravnemine viisid Saksamaa alistumiseni Esimeses Maailmasõjas. 18. novembril 1918 võeti sakslastelt Saaremaa valitsemine üle. Viimased Saksa väed lahkusid Kuressaarest 6. detsembril 1918.
Saaremaa Vabadussõja päevil
Saaremaa mäss (ka Saaremaa ülestõus) oli Eesti Ajutise Valitsuse ja mõisnike vastane mäss Saare maakonnas 1919. aasta 16.–21. veebruaril.
Esimene maailmasõda ja Saksa okupatsioon tekitasid Saaremaal raske majandusliku olukorra. Kui piirkond läks sõja järel Eesti Vabariigi koosseisu, siis loodeti, et uus valitsus annab vaesuse ja toidunappuse leevendamiseks maapuuduses talurahvale mõisnike maid. Otsus maareformi arutamine Asutava Kogu kokkukutsumiseni edasi lükata, elanikelt vilja rekvireerimised ja mitmed teised võimude sammud tekitasid inimestes aga pettumuse ja arusaama, et Eesti valitsus on mõisnikesõbralik ja tema peale loota ei saa. Valitsuse- ja mõisnikevastase meeleolu levimisele aitasid kaasa kohalikud enamlusmeelsed inimesed. Enamlaste endi rolli kohta mässu puhkemises on aga avaldatud vastandlikke seisukohti. Mässu otseseks ajendiks sai valitsuse ebapopulaarne otsus sunniviisilise mobilisatsiooniga Saaremaa mehi värvata, et neid Nõukogude Venemaaga sõdivasse Eesti sõjaväkke saata.
16. veebruaril Kuivastusse kogunenud kutsealuseid mandrile saatma tulnud kolm valitsuse esindajat lasti maha ja hakati ellu viima päev varem paika pandud ülestõusu kava. Eesmärgiks seati Kuressaare vallutamine, mõisnike tapmine ja nende maa rahvale jagamine. Kuressaare poole liikuma asunud väe suurendamiseks korraldasid mässu eestvedajad valdades omapoolse mobilisatsiooni. Mässajad tapsid järgnevatel päevadel veel 20 inimest, neist 19 tsiviilisikut (peamiselt mõisnikud ja nende pereliikmed). 17. veebruaril tegi Kuressaarest saadetud valitsuse väeüksus katse mässajad peatada, kuid pärast lahingut Laimjalas taandus see tagasi linna. Mässuliste grupid jõudsid 18. veebruari õhtuks Kuressaare lähedale Upa külla, kus seati sisse peastaap ja jäädi linna ründamiseks lisavägede ja -laskemoona saabumist ootama. Kuna neil side tagalaga puudus, ei teatud, et sama päeva hommikul oli Muhusse jõudnud mandrilt saadetud karistussalk. 19. veebruari õhtuks saavutasid valitsusväed kontrolli kogu Muhu saare üle ja 20. veebruaril tungisid nad Saaremaale. 21. veebruaril võideti ootamatu rünnakuga umbes tuhande linna piirava mässaja põhijõude Upa ja Vaivere külades, mille järel ülejäänud mässulised laiali läksid. Järgnevatel päevadel hakkasid karistussalklased mässus osalemises kahtlustatavaid arreteerima ja salga ülema Jaan Klaari organiseeritud sõjaväljakohtu kätte viima. Süüdimõistetutele määrati nii surmanuhtlusi, sunnitööd, vanglakaristusi kui ihunuhtlust. Osa inimesi lasti maha ka kohtuväliselt. Karistussalga ja sõjaväljakohtu tegutsemisviisile on tehtud mitmesuguseid etteheiteid. Samal ajal viidi lõpule Saaremaa meeste mobilisatsioon Eesti sõjaväkke. Mässu mõjul muutis valitsus oma agraarpoliitikat ja astus samme mõisamaade talurahvale jagamiseks.
Lisalugemist:
https://et.wikipedia.org/wiki/Saaremaa_m%C3%A4ss
Esimene osa 6 artiklist, jätkuviited artikli lõpus
https://arhiiv.saartehaal.ee/2019/01/05/100-aastat-1919-aasta-saaremaa-massust/