S-125 seniitraketidivisjon – Eesti Sõjaajaloo Teejuht

Kõnekeeles kasutatav mõiste raketibaas on üldine termin, mille alla liigituvad erineva otstarbe ja relvastusega lahingüksused alates mandritevahelise ulatusega ballistilistest rakettidest kuni lähiulatusega õhutõrjerakettideni.

Eestis paiknenud seniitraketibaasid pärinevad 1960.-1970. aastatest. Nõukogude perioodi lõpuaastail algas seniitraketivägede ümberrelvastamine mobiilsete süsteemidega S-300 ja need ei vajanud enam statsionaarseid rajatisi.

Täpne termin sellele lahingüksusele on seniitraketidivisjon ehk tuledivisjon. S-125 tuledivisjoni koosseisu kuulus stardipatarei ja raadiotehniline patarei.

Raketikompleks S-125 loodi 1960. aastate alguses madalaltlendavate sihtmärkide tabamiseks. Kaheastmeline rakett töötab tahkekütusel ja on seetõttu pidevas lahinguvalmiduses. Eesti aladel paiknenud S-125M1 „Neva“ divisjonid olid relvastatud nelja raketti kandva laskeseadeldisega, neli igas divisjonis. Seega oli pidevas lahingvalmiduses 16 raketti divisjoni kohta. Lahinghäire korral ühendati stardiseadeldised vooluvõrku ja käivitati radarid ning rakettide suunamisseadmed. Lisalaengud olid vedukite peal (kas ZiL-131 või Ural) ja transpordiveokilt stardiseadeldisele pidi järgmise raketi paigaldama paari minuti jooksul.

S-125 tuledivisjoni koosseisu kuulus määrustikujärgselt 78 sõjaväelast – 12 ohvitseri, 10 üleajateenijat (lipnikku) ja 56 ajateenijat (sh 8 seersanti). Reaalsuses ei pruukinud stardidivisjonid täielikult komplekteeritud olla, nii oli nt Saaremaal Tehumardi divisjonis 1988. aasta detsembrikuu ühe käskkirja järgi koosseis 55 sõjaväelast: 12 ohvitseri, 1 lipnik ja 42 ajateenijat.

Tuledivisjoni komandokeskuses paiknes rakettide sihitamise jaam СНР-125, mille komponendid on raketi juhtimiskabiin УНК ja antennipost УНВ. Antennipost oli üsna omapärase kujuga, tulenevalt vajadusest juhtida raketti mitme signaali abil. Komandokeskuses olid lisaks ruumid raadiotehnilise patarei isikkoosseisu jaoks: puhkeruum ja õppeklass, ühtlasi ka varjend.

Komandokeskuse ümber paiknesid laskeseadeldised. Need olid ümbritsetud pinnasevallidega.

Täiendavate lahingkomplektide (8–16 raketti) ladustamiseks oli olemas hoidla, mille tüübiks oli „rajatis nr 7“, sõdurite kõnepruugis „semjorka“, seal olid ka ruumid stardipatarei isikkoosseisu jaoks. Selle lael paiknes visuaalvaatluspost ja suurekaliibriline õhutõrjekuulipilduja ДШК, samuti keemialuure aparatuur.

Kasutuses olnud tehnika:

Rakett V-601P (5V27), orig. tähis: В-601П (5В27): üldpikkus 6,09 m, tiibade siruulatus 2.2 m, raketi diameeter 0,375 m, stardimass 953 kg. Lõhkepea kaal 72 kg, sellest 33 kg lõhkeainet ja kuni 4500 kildu sihtmärgi hävitamiseks. Raketi laskeulatus oli 3,5 kuni 35 km, suudeti tabada sihtmärke, mis lendasid 100 kuni 18 000 meetri kõrgusel. Need omadused olid piisavad, et tõrjuda enamiku sihtmärkidest, kaasa arvatud tiibraketid.
Juhtimiskabiin УНК ja antennipost УНВ
Stardiseadeldi neljale raketile ПУ 5П73 (СМ-106)
Transpordi- ja laadimisseadeldid ТЗМ (ПР-14М, ПР-14МА) veokite ЗиЛ-131 või Урал baasil.

Kasutusel olnud raadiolokatsiooniseadmed:

Madallennuliste sihtmärkide avastamiseks oli S-125 raketisüsteemile võimalik liita kaks raadiolokatsioonijaama: П-12 või П-18, mis töötas meetersageduse lainetel ja detsimeetersagedusel töötav П-15. Lisaks oli olemas mastisüsteem „Унжа“, mis võimaldas radariantenni tõsta kuni 50 meetri kõrgusele maapinnast. Raadiolokatsioonisüsteemidel oli autonoomne elektritoide generaatoritelt.

Sõduritele oli seniitraketidivisjonides elamiseks kasarm või komplekshoone, kus lisaks magamisruumidele olid söökla, punanurk, olmeblokk, staabiruumid. Iga raketibaasi kohustuslik element oli riviplats koos agitatsiooniseinaga. Ohvitseride ja nende perede jaoks paiknesid harilikult vahetult baasi naabruses korter- või ridaelamud.

Raketisüsteemi on moderniseeritud eelkõige sihtimissüsteemi ja radarihäirete tõrjumise seadmete arendamisega. S-125 moderniseeritud kompleksid on mitmete riikide relvastuses tänapäevani.

S-125 võitudest on kahtlemata kõige kuulsam USA vargründelennuki (radaritele nähtamatu „stealth“ tehnoloogia baasil loodud) F-117 Nighthawk allatulistamine Serbia õhutõrje poolt Kosovo sõjas 27. märtsil 1999.

S-125 raketibaasid olid Eesti territooriumil paiknenutest kõige kompaktsemad: süsteem ise oli kõige väiksem, tahkekütusega rakettide puhul puudus vajadus kütusehoidlate ja tankimisseadmete järele. Looduses ja kaartidel on S-125 raketibaas äratuntav: komandopunkti ümber paikneb neli pinnasevalliga ümbritsetud stardiplatsi, läheduses on raketihoidla, veidi eemal väiksem radarimägi.

S-125 divisjonid Eesti territooriumil (27):

Saaremaa: Liiva Muhumaal, Paaste (Jõiste),Tagaranna, Tammese, Tehumardi, Laadla.
Läänemaa: Rohuküla, Väike-Nõmmküla.
Harjumaa: Suurekivi, Paju (Paldiski), Muraste, Laagri, Naissaar, Rohuneeme, Neeme, Juminda.
Pärnumaa: Ridalepa, Liu, Reiu.
Lääne-Virumaa: Lobi, Karula, Kutsala.
Ida- Virumaa: Lüganuse, Saka, Voka, Udria.