NSV Liidu piirivalve kasutuses olnud tehnika

Radar MR-10

MR-10 – statsionaarne rannaradar rannavaatluspostide ning rannapatareide jaoks. Selle järelveetav variant „Mõs“ oli ette nähtud ka „Sopka“ tüüpi (rannakaitserakettidega) nn eridivisjonide jaoks. Võimaldas avastada veepealseid sihtmärke, määrata nende kaugust ning asimuute, töötada välja suunamisandmeid, mis edastati telefoni või raadio teel kõrgemalseisvatele luurepostidele (БИП). Jaama komplektis oli monteeritav mast kõrgusega kuni 15 m ja kaks diiselagregaati AD-30. Selle kogukaal pakendita koos toiteagregaatidega 8650 kg (sh aparatuuri ning agregaatide kaal ilma diislite ja mastita 3100 kg), pakendis 11 195 kg, mahtus kahte raudteevagunisse (ühte ei mahtunud). Jaama tarvitatav võimsus oli kuni 15 kW, saatja impulsi kestus 0,27 mksek. Jaamale võidi lisada tuvastusseade („oma või võõras?“) „Nikel“ („Nikel-KM“) ja luureradar „Bizan-4G“ („Bizan-8“ vm). Nende antenniseadmed kinnitati MR-10 masti platvormile radariantenni kõrvale.

MP TVP-ga analoogilise Tahkuna mereväe raadiotehnikaposti maksimaalne avastuskaugus (antenni kõrgusel merepinnast 21,5 m) oli: keskmine sihtmärk 190 kbt (34,5 km), kallas (Ristna neem) 197 kbt (36 km), väike sihtmärk 130 kbt (24 km), suur 220 kbt (40 km; Kõpu RTV jaoks vastavalt 155, 275 ja 305 kbt ehk kuni 55 km). „Surnud tsoon“ 7,5 kbt (1,4 km).

MR-10-t ja „Mõs-i“ hakati tootma 1956. aastal. Tahkuna raadiotehnikaposti radar MR-10 paigaldati 6.1.2979 (katsetati 2.-6.02.1979, käikuandjaks Ettevõtte „ERA“ tsehhi nr 5 esindaja) ning see on valmistatud 29.12.1977 Saraatovi Raadioseadmetehases (Ettevõttes p/k V-8358), NL KM Tellijaesinduse nr 982 kontrolli all. See radar töötas Tahkunas 784–2055 tundi aastas, kokku aastail 1979–1988 u 12 000 tundi. Remont, hooldus või häälestus viidi läbi igal aastal s/o 34325 või 62058 esindaja poolt.

Laevaradarid

Navigatsiooniradar Don – sagedusala 3 cm, mereobjektide avastuskaugus olenevalt antenni kõrgusest kuni 50 meremiili, õhuobjektidel kuni 25 miili. Võeti relvastusse 1957. aastal, tootma hakati 1958. a ja paigaldati algul eeskätt laevadele (veeväljasurvega üle 2000 reg.-t). Piirivalvesse aga saadi need mitmel pool siiski alles 1970. aastate alguses.

Lähiradarid

Põhilisteks lähiradarite tüüpideks olid kantavad maismaaluurejaamad (ПСНР — переносная (радиолокационная) станция наземной разведки) „Podjom“, „Garpun“ ja „Kredo“, ent NL eksisteerimise lõpuaastail olid Eestis lühikest aega ka uuemad, võimsamad ja mugavamad liikuvad lähiradarid „Goloturija“, Ural-4320 baasil (paigutatud selle furgooni ehk KUNG-i).

PSNR-5 Kredo (1RL133) võeti relvastusse 1973. a ja oli tootmises 1990. aastate lõpuni. Avastas inimese 3–4 km kauguselt, kaatri kuni 10 km kauguselt (min avastuskaugus 200 m). Toiteks aku (16 elementi СЦ-25, pidev tööaeg 3–6 tundi, olenevalt õhutemperatuurist) või 27 V alalisvooluvõrk. Kaal 45–50 kg, meeskonnas 2 inimest.

РЛС „Голотурия“ – liikuv radar Ural-i baasil (KUNG-is), palju võimsam kui Don ja Najada, eriti väikeste objektide avastamisel. Selline oli 1980. aastate lõpus näiteks 6. piirivalvesalgal.

Prožektorid (helgiheitjad)

Prožektoripostide varustusse kuulusid prožektorijaamad läbimõõduga 90–200 cm, nt autokastides APM-90, Z-15-4B, järelhaagistena või statsionaarselt relssidel RP 15-1, Z-20, B-200P või B-200-4s. Seniitprožektorid RP-15 olid olemas juba Teise maailmasõja ajal ning piirivalve jaoks kohandamisel eemaldati neilt raadioprožektori osad. Prožektorite komplektis olid ka infrapunafiltrid, et anda lisavalgust öönägemisseadmetele.

Prožektorijaam B-200 valgustas kuni 35 km kaugusele, meeskonnas oli ette nähtud 4 meest. Vajalik diiselgeneraatori võimsus 30 kW, söevarda põlemisaeg kuni 20 minutit. Vardad vahetusid automaatselt, kuid peale mõne varda ärapõlemist oli vaja peeglit tahmast puhastada ning selleks oli ette nähtud piiritus.

Prožektorijaamu APM-90 hakkas piirivalve saama 1953. aastast, algul olid need paigaldatud ZiS-150 kasti, hiljem ZiL-164 ning ZiL-130 baasil. APM-90-l on elektrigeneraator veoauto kasti all, selle käivitamiseks pidi auto mootor töötama ja 5. käik sisse lülitatud olema ning selle mürinat oli kohalike mälestuste kohaselt üsna kaugele kuulda. APM-90 meeskonnas oli kuni 3 meest – sihtur (prožektorist), autojuht-motorist, sidemees. Valguskiire ulatus oli 22–25 km.