Nõukogude Liidu relvajõud Eestis 1944–1995

Jüri Pärn

Aastail 1944–1995 on Eestis asunud hinnanguliselt üle kolme tuhande erineva nimetusega NL relvajõudude väeosa, asutust ja organisatsiooni. Nende koosseisus ja dislokatsioonis on meie jaoks veel väga palju ebaselget. Eriti esimestel sõjajärgsetel aastakümnetel toimus palju väeosade ümberformeerimisi ning -paigutamisi. Kuna enamus Venemaa arhiiviandmeid mainitud perioodist on meile veel kättesaamatud, on selle teema uurimisel reeglina tulnud piirduda juhuslike infokildudega, mis aga on sageli vastuolulised ja mille käsitlemine nõuab rohkesti aega ning vaeva. Seega ei saa alljärgnevat võtta viimse instantsi tõena, sest suurem osa uurimismaterjalist on alles läbi töötamata. Samuti ei võimalda selle artikli väga piiratud maht anda täielikku ülevaadet siinsete vägede struktuuri ning paiknemise muutustest läbi poole sajandi.

1946. a veebruaris-märtsis nimetati NSV Liidu Tööliste ja Talupoegade Punaarmee ümber Nõukogude Armeeks ning Tööliste ja Talupoegade Punalaevastik Sõja(mere)laevastikuks. Seni eraldi eksisteerinud Kaitse ja Mereväe rahvakomissariaadid liideti Relvajõudude Rahvakomissariaadiks, juba märtsis aga nimetati see Relvajõudude Ministeeriumiks. Samal ajal moodustati kolm omaette relvajõuliiki oma ülemjuhatajatega: Maaväed (seni nimetati neid ametlikult maajõududeks), Merevägi ning Õhujõud. 1948. a lisandusid neile relvajõuliigina Riigi Õhukaitseväed (1946–1948 olid need veel väeliigina NL Relvajõudude Suurtükiväe Juhataja alluvuses). Veebruaris 1950 jagati Relvajõudude Ministeerium Sõjaministeeriumiks ja Mereväeministeeriumiks, kuid märtsis 1953 ühendati need uuesti, seekord Kaitseministeeriumi nime all. NL Merevägi kandis aastail 1950–1955 Merejõudude nimetust.

Alljärgnevalt käsitleme Eestis paiknenud väeosi ning nende dislokatsiooni relvajõu- ja väeliikide kaupa.

Strateegilised raketiväed

Strateegilistel raketivägedel oli Eestis 23. kaardiväe raketidiviisi 4 raketipolku ja 4 nn remondi- ja tehnikabaasi (viimased tegelesid tuumalõhkepeadega ja nende koostebrigaadid ning hoidlad asusid iga raketidivisjoni juures). Lisaks neile oli Võrus raketivägede 303. sõjaväe nooremspetsialistide kool (asus Taara kasarmutes ja nende ümbruses, praegusest kaitseväe krundist mitu korda suuremal alal). Kokku võis nende isikkoosseis Eestis olla oma „hiilgeajal“ (aastail 1961–1978) umbes 7000–9000, sh üle 1000 ohvitseri; aastail 1981–88 kuni 3000. Diviisi juhtkond ja sidepataljon asusid Lätis Valka linnas ning rajoonis. Ka diviisi viies polk (30. kaardiväe Riia Kutuzovi ordeniga raketipolk) paiknes Lätis, staabiga Alūksnes ja kolme divisjoniga Alūksne ning Gulbene rajoonis.

23. kaardiväe Lenini ordeniga Punalipuline Orjoli-Berliini raketidiviis moodustati 1960. aastal 11. kaardiväe Punalipulise Orjoli-Berliini pommituslennuväediviisi baasil ja sai endale selle diviisi autasud ning ajaloo. Aprillist 1959 juulini 1960 kandis ta aga 25. lennuväediviisi nime, kuigi tegelikult oli tegu hoopis raketidiviisiga.

Diviisi juhatus hakkas paiknema Läti Valkas, vaid mõnekümne meetri kaugusel Eesti piirist. Eestis asunud polkudes oli kokku 9 divisjoni, üks neist maa-aluse grupistardikompleksiga. Kõigis divisjonides olid raketid R-12 või R-12U (on kasutatud ka tähistust R-12N) lennukaugusega kuni 2080 km, pikkusega 22–23 m ja stardikaaluga 42 t (sellest 37 t moodustasid kütusekomponendid, „tühi“ rakett kaalus vaid 3 t). Rakettide peaosade ehk lahingupeade (nn lõhkepeade, kaal kuni 1,7 t) termotuuma-lahingublokkide plahvatusvõimsus oli seni avaldatud andmeil 1–2,3 Mt (olenevalt lahingubloki tüübist; ent on väidetud, et see võis olla isegi 5–6 Mt). Igas divisjonis oli põhipositsioonidel 4 laskeseadet, seega kokku võis neil korraga Eestis laskevalmis olla kuni 4 x 9 = 36 strateegilist raketti (neist 32 maapealset). On ka väidetud, et diviisi lahingukoosseisus oli viie polgu peale kokku 52 maapealset laskeseadet, seega mitte 8, vaid 10 või 11 maapealset laskeseadet polgu kohta. Eestis võis neid siis kokku olla 40–42. Igal maapealsel divisjonil olid ka varupositsioonipiirkonnad.

Maapealsete rakettidega R-12 polkudes oli ette nähtud kuni 1420 inimest ja šahtdivisjoniga polkudes kuni 1760, sh ohvitsere vastavalt 220 ja 280. Polkude juures asunud remondi- ja tehnikabaasides oli kahe divisjoni olemasolul kuni 350 sõjaväelast ja kolme divisjoni puhul kuni 460, neist vastavalt u 100 ja 150 ohvitserid. Divisjonide hoidlates võidi hoida ka teise ja kolmanda kogupaugu rakette ning vastav kogus nende lahingupäid.

94. raketipolgu staap asus 1960. aastate alul Haapsalus, seejärel Läänemaal Piirsalus. Piirsalus oli ka üks selle polgu raketidivisjonidest (asus lahingvalvele esimese allüksusena Eestis, 24. märtsil 1961), teine oli Harjumaal Siimika külas. See oli Eestis asunud raketipolkudest vanim (ja üks vanemaid NL-s), loodud juba 1958. aasta septembris Kalinini oblastis Võpolzovos 258. lennuväepolgu nime all. Formeerimise baasiks oli sõjajärgsel ajal ka Tartus asunud 334. raskepommituslennuväediviisi 454. pommituslennuväepolk. Augustis 1959 baseerus polk koos perekondadega Võpolzovost ešelonidega ümber Haapsallu, kus varem oli hävituslennuväepolk. Seejärel jõudis ta veel kanda 258. ja 94. inseneripolgu nime. 1966. a formeeriti polgu juures liikuva maapealse keskmaaraketikompleksi 15P696 (NATO tähis SS-X-14 Scapegoat e Scamp) väeosakatsetusteks üksik raketidivisjon, millel oli 3 rasketanki T-10 baasil iseliikuvat laskeseadet rakettidega 8K96 ehk RT-15. Need töötasid tahkekütusega ning nende laskekaugus oli 2500 km. Kompleksid 15P696 pidid saabuma 23. raketidiviisi relvastusse, kuid vaatamata edukatele katsetustele seda kompleksi seeriatootmisse ei antud ja divisjon saadeti laiali veebruaris 1968.

304. kaardiväe Punalipulise raketipolgu staap ja juhtkonna juures asunud allüksused asusid Rakveres Teise maailmasõja eelse Eesti sõjaväe 2. suurtükiväegrupi linnakus. Raketipolgul oli kaks divisjoni, neist üks asus Kadila lähedal Raekülas, teine peamiselt Avispea küla metsas (seda on kutsutud ka Rohu „baasiks“, ent kuigi selles paigas kohtuvad viie küla piirid, pole ükski neist Rohu küla). 1978. a kolis Venemaale Kirovi oblastisse, kus tegutses veel 2018. aastal.

305. kaardiväe Königsbergi Punalipulise Kutuzovi III järgu ordeniga raketipolgu staap asus algul arvatavasti Võrus, endiste Taara kasarmute territooriumil, hiljem Sännas, 1. divisjoniga ühises linnakus. Polk formeeriti 1960. aastal Võrus asunud 96. kaardiväe Königsbergi Punalipulise Kutuzovi III järgu ordeniga armee-rasketanki- ja -liikursuurtükipolgu baasil. Raketipolgu 2. divisjon asus Nursi lähedal Nursipalus.

Neljanda Eestis asunud (846.) raketipolgu staap asus Valgas. Sellel polgul oli 3 divisjoni Valgamaal – Jõgeveste lähedal Soontagal, Õru lähedal Unikülas ja Vilaski naaberküla Tinu mail. Neist Soontaga ja Uniküla divisjonid olid relvastatud maapealsete keskmaarakettidega R-12 (ehk R-12N), Vilaski/Tinu divisjon aga šahtides baseerunud rakettidega R-12U (on kasutatud ka tähistust R-12V), 4 šahti divisjoni kohta. Süvistatud šahtstardiseadeldiste kõrgus oli 35 m ja neil oli kuus korrust. Ülemiselt korruselt viisid käigud rajatise keskossa, kus oli komandopunkt jm juhtimis- ning teenindusruumid. Ligi meetripaksuste seintega šahtide rajamisel osalesid Leningradi metrooehitajad. Polk võeti lahingvalvelt maha 1981. a. Järgnevail aastail läks ta üle kompleksile „Pioner“ 15P645 ja 1983. a septembriks viidi Siberisse Kanski lähedale. Seal hakkas ta tegutsema juba uuemate kompleksidega „Pioner-UTTH“ 15P653. Lahingvalvelt võeti ta uuesti maha 1988. aastal, kuna tema relvastus kuulus hävitamisele vastavalt keskmaarakettide likvideerimise lepingule, sarnaselt vanemate kompleksidega R-12 ja R-14. Kolme päevaga – 24., 26. ja 29.11.1988 hävitati polgu 9 raketti väljatulistamisega õppe-lahinglaskmiste käigus. Polk saadeti laiali 1989. aastal.

Strateegilised raketiväed olid ainuke relvajõuliik, mille üksused lahkusid Eestist veel ENSV ajal. Rakettide ja neid teenindava personali lahkumine Eestist algas 1978. aastal, 1983. aastal lahkus ka 23. raketidiviisi juhatus koos 846. polgu ja Valga ümbruses ning Võrus formeeritud teenindusväeosadega Venemaale, Krasnojarski kraisse Kanski piirkonda. Siia jäänud 305. raketipolk, mille staap asus Võrus, allutati 1982. aastal 40. Punalipulisele Suvorovi ordeniga raketidiviisile, mille juhatus oli Pihkva oblastis Ostrovi linnas. Võru raketipolk likvideeriti aastail 1988-1889 seoses USA ja NSV Liidu vahelise kesk- ja lühimaarakettide likvideerimise lepinguga, mis kirjutati alla 8. detsembril 1987. Need raketid olid selleks ajaks füüsiliselt ja moraalselt vananenud, olid juba olemas uued ja palju efektiivsemad.

Järgmise raketipõlvkonna kompleks NATO tähisega SS-20 („Pioner“ 15P645 ja „Pioner-UTTH“ 15P653), millega enamik R-12-id asendati (Valgevenes ja Ukrainas), oli laskekaugusega 5000–5500 km, seega kattis kogu Euroopa suvalisest NL Euroopa-osa punktist (nt Eestist lisaks Euroopale ka Gröönimaa ja Pakistani). On väidetud, et Eestis oli 1980. aastatel ka SS-20-id ning nende asukohtadena on ühele ingliskeelsele skeemile märgitud millegipärast Tapa ja Hiiumaa Kõpu. Nende rakettide laskekauguse tõttu on aga raske mõista, miks peaks neid praamiga Hiiumaale vedama. Samas võisid mõned õppeotstarbelised SS-20-d olla Valga ümbruses aastail 1978–1983, või Võrus ja Sännas või Nursis, kuna Võru 303. sõjaväe nooremspetsialistide koolis õpetati veel 1980. aastate keskel välja selle kompleksi spetsialiste.

Maaväed

1944. aasta lahinguis Eesti pinnal osalesid Leningradi ning III Balti rinde 5 armeed – 1. ja 2. löögiarmee, 8., 54. ja 67. armee. Väekoondisi oli neis kokku vähemalt 17 laskurkorpust (7., 8., 12. kv, 14. kv, 30. kv, 43., 108., 109., 111., 112., 116., 117., 118., 119., 122., 123. ja 124.), 65 diviisi (59 erinevat laskurdiviisi ning 7 suurtükiväediviisi, sh 3 seniitsuurtükidiviisi), 4 kindluspiirkonda (9., 14., 16. ja 79.) ning 50 brigaadi (9 tankibrigaadi, 28 suurtükibrigaadi, 7 miinipildujabrigaadi, 5 insener- ja sapööribrigaadi, 1 merejalaväebrigaad). Iga laskurdiviisi koosseisus oli reeglina 4 polku (3 laskurpolku ja 1 suurtükipolk), üksik tankitõrjedivisjon, 3 üksikpataljoni (sapööri-, side-, meditsiini-sanitaar-), üksik luurerood, üksik autotranspordirood, üksik keemiakaitserood ja välipagaritöökoda. Diviisi juurde olid kinnistatud ka välipostijaam, Riigipanga välikassa ning vastuluureosakond „SMERŠ“. Osa diviise läbis Eestit mitmel korral: nii 1941. aastal kui ka 1944. a esimesel ja teisel poolaastal.

Kui arvestada väeliikide kaupa, siis marssis 1944. aastal üle Eesti lisaks jalaväe laskurdiviiside väeosadele veel vähemalt 36 erinevat tankiväeosa, 1 leegiheiteväeosa, 36 kindluspiirkonna-väeosa, 3 luureväeosa, 4 autoväeosa, 6 raudteeväeosa, 7 tee-ehitusväeosa, 18 trahviväeosa (17 roodu ja 1 pataljon); samuti vähemalt 158 üksikut välisuurtükiväeosa, 28 õhukaitseväeosa, 31 insenerväeosa ja 91 meditsiiniväeosa (sh vähemalt 1 mereväe hospidal) lisaks vastavate väeliikide laskurdiviiside koosseisu kuulunud üksustele.

Sõjategevuse lõppemisel 1944. a jäi Eestisse dessanditõrje otstarbel 8. armee kõigi oma väeosadega. Edela-Eesti rannikul Varbla–Kergu joonest lõunas paiknes dessanditõrjel 14. kindluspiirkond, mis 1944. a sügisel allus 67. armeele (juhtkond Riias). Aastail 1945-1946 oli Eestis 4–6 laskurkorpust, igaühes 1–3 laskurdiviisi (kokku 12–15 laskurdiviisi). Kõige rohkem oli siin peale sõja lõppu maavägede sõjaväelasi 1945. a suvel, kui Eestist lahkus 8. armee juhatus ning andis osa oma väeosi üle saabunud 10. kaardiväearmeele. Üle anti 109. ja 112. laskurkorpus kokku kolme diviisiga ning armee operatiivalluvuses olnud 14. ja 79. kindluspiirkond, 9 suurtükiväeosa, 5 õhutõrjeväeosa, 3 soomustankiväeosa, 1 insenerbrigaad, 4 sideväeosa ja 36 tagalaväeosa. 8. armee koosseisus oli 8. juunil 1945 koos operatiivalluvuses väeosadega vähemalt 54 396 sõjaväelast, sh 6789 ohvitseri. See arv sisaldab ka 41. kaardiväe Eesti Tallinna laskurkorpuse, milles oli kokku 16 935 sõjaväelast, seega ligi kolmandik 8. armee isikkoosseisust. Võrdluseks mainime, et 10. kaardiväearmees oli otsese lahingutegevuse ajal 1944. a jaanuarist juulini ainuüksi laskurväeosade (10 diviisi, à 2700–4700 meest) koosseisus eri aegadel umbes 40 000 – 60 000 meest. Kahjuks pole teada seda arvu 1945. aasta suve kohta, mil see armee saabus Eestisse. Analoogia puhul 8. armeega võib oletada, et laskurdiviiside isikkoosseis moodustas umbes 2/3 armee kogukaadrist. Seega juuli alguseks, kui Eestisse olid kohale jõudnud ka 10. kaardiväearmee väeosad, võis siin maavägesid olla kokku üle 120 000 mehe. Neist üle 20 000 võis olla Eestist mobiliseeritud eestlasi (arvestades ka Eesti tagavarapolke).

1. juulist 1945 anti armee operatiivalluvusse 41. kaardiväe Eesti Tallinna laskurkorpus.

Augustis 1945 kuulusid 10. kaardiväearmee koosseisu kolm kolme diviisiga laskurkorpust:

• 1) 7. kaardiväe laskurkorpus (juhtkond Haapsalus Uuemõisas): 8. kaardiväe Režitsa Lenini ordeniga Punalipuline Suvorovi ordeniga Nõukogude Liidu Kangelase kindralmajor I. V. Panfilovi nimeline laskurdiviis (juhtkond Haapsalus; alluvuses 19., 23. ja 30. kaardiväe laskurpolk asukohtadega vastavalt Paliveres, Uuemõisas ja Valgeväljal, samuti 523. diviisisuurtükiväebrigaad Paliveres), 7. kaardiväe Režitsa Punalipuline laskurdiviis (Pärnus) ja kohalik seni 109. laskurkorpusele allunud 131. Ropša Punalipuline laskurdiviis (Saaremaal ja Hiiumaal). Viimane oli korpusele antud Lätis tema alluvuses olnud 119. kaardiväe Režitsa Punalipulise laskurdiviisi asemele.
• 2) 15. kaardiväe laskurkorpus (juhtkond Rakveres): 29. kaardiväe Jelnja Punalipuline Suvorovi ordeniga laskurdiviis (juhtkond Rakveres, väeosad Rahkla ümbruses), 30. ja 85. kaardiväe Riia Punalipuline laskurdiviis (mõlemal olid ühesugused aunimetused; asusid vastavalt Kuusalust lõunas Kõrve ja Partsaare vahel ning Ida-Virumaal Vasavere ümbruses, 1945. a lõpus asus viimane aga Kingissepis).
• 3) 19. kaardiväe Siberi Stalinski laskurkorpus (juhtkond Tartus): 22. kaardiväe Riia laskurdiviis (Võrumaal Vana-Nursi lähedal, paari kuu pärast aga kolis enamiku väeosadega Võrru), 56. kaardiväe Smolenski Punalipuline laskurdiviis (juhtkond Elva linnas, väeosad Uderna, Peedu ja Keeri külas; alluvuses 254. kaardiväe A. M. Matrossovi nimeline laskurpolk, 256. ja 258. kaardiväe laskurpolk) ja 65. kaardiväe Riia laskurdiviis (Lätis Dertise külas Valgast u 10 km edelas, ent juba oktoobrist Valgas; alluvuses 255., 257. ja 259. kaardiväe laskurpolk).

Järgneva demobiliseerimise käigus vähenes armee sõjaväelaste arv Eestis tunduvalt. Enamus 8. armeelt saadud väeosi (v. a nt 131. laskurdiviis ja 79. kindluspiirkond saartel, tõenäoliselt ka suur osa tagalaväeosi) saadeti laiali või mujale juba 1945. a jooksul. Juunis 1946 anti 15. kaardiväe laskurkorpuse juhtkond üle Õhudessantvägede koosseisu. 1946. a likvideeriti 7 laskurdiviisi ning Eesti laskurkorpus, millest jäeti alles vaid 118. kaardiväe Eesti Tallinna Punalipuline laskurdiviis. 1947. a saadeti laiali kahe allesjäänud korpuse juhtkonnad ja 1 diviis, 118. Eesti laskurdiviis muudeti üksikuks laskurbrigaadiks, selle suurtükibrigaad polguks ja selle laskurpolgud pataljonideks. Seega oli 10. kaardiväearmeele 1947. aastaks jäänud üksnes 2 diviisi ja 2 üksikbrigaadi. (Ühe väite kohaselt muudeti siis ka 8. kaardiväe laskurdiviis 35. üksikuks kaardiväe laskurbrigaadiks, aga ilmselt jäi see ainult kavatsuseks.)

1948. a muudeti 10. kaardiväearmee 4. kaardiväe laskurkorpuseks, mille koosseisu kuulus 2 diviisi (8. kaardiväe laskurdiviis ja 36. kaardiväe mehhaniseeritud diviis) ja 1 kaardiväe laskurbrigaad. 1951. a laiendati 22. üksik kaardiväe Eesti Tallinna laskurbrigaad uuesti 118. laskurdiviisiks ja brigaadi pataljonidest said jälle polgud, 1956. a suvel aga saadeti ta laiali. Mais 1956 allutati 4. kaardiväe laskurkorpusele Saaremaal asunud 11. kuulipilduja-suurtükiväediviis, mis tolle ajani allus Balti laevastiku rannakaitse Saarterajoonile (diviisi üks polk asus Hiiumaal). Lisaks mainituile oli u 1947. a-st Eestis otse Leningradi sõjaväeringkonnale allunud 2. kaardiväe Tatsinskaja tankidiviis juhtkonnaga Võrus (polgud Võrus, Tartus ja Elvas), mis lahkus Eestist Leningradi oblastisse peale 1956. a jaanuari, mil Eesti ala anti üle Balti sõjaväeringkonna koosseisu (selle muutuse põhjenduseks toodi vastavas NL MN määruses 24.12.1955 Läänemere ranniku dessandivastases kaitses osalevate vägede täielikum ja organiseeritum kasutamine).

1957. a nimetati 4. kaardiväe laskurkorpus ümber 4. kaardiväe armeekorpuseks ja kaks järelejäänud laskurdiviisi muudeti motolaskurdiviisideks. 1958. a muudeti ka 11. kuulipilduja-suurtükiväediviis 132. motolaskurdiviisiks (selle koosseisu kuulusid 453. Narva motolaskurpolk ja 455. motolaskurpolk Saaremaal ning 454. Hiiumaal). 1960. aasta suvel saadeti laiali 4. kaardiväe armeekorpus ja kaks diviisi kolmest: 132. diviis Saaremaal ja üks diviis Tallinna piirkonnas. 144. kaardiväe Jelnja motolaskurdiviisi ajalooülevaate kohaselt saadeti 1960. a juunis-juulis laiali 36. Jelnja diviis ning osa selle ohvitseridest läksid üle nn täiendavasse koosseisu Panfilovi diviisi juures (mis kujutas endast mobilisatsiooni korral moodustatava uue motolaskurdiviisi kaadrit; siiski on aga väidetud, et selliseid „lumikellukesi“ hakati formeerima alles 1966–1968). Teisalt aga väidetakse, et vastavalt NSVL KM direktiivile 18. märtsist 1960 saadeti laiali hoopis 8. Panfilovi-nimeline kaardiväe motolaskurdiviis ning direktiividega 23. ja 31. maist nimetati 36. diviisi juhtkond traditsioonide säilitamise eesmärgil ümber 8. Panfilovi-nimelise kaardiväe motolaskurdiviisi juhtkonnaks, koos kõigi aunimetuste üleandmisega. Igal juhul on fakt, et kahest diviisist tehti siis üks ja kummastki saadeti osa väeosi laiali.

Maavägede puhul ei olnud siinsetel väeosadel ründe seisukohast erilist tähtsust ja see on ka ehk põhjus, miks neid siin aastail 1960–1994 nii vähe oli (vaid üks diviis ja seegi polnud kunagi täiskoosseisus).

8. kaardiväe Režitsa Lenini ordeniga Punalipulise Suvorovi ordeniga Nõukogude Liidu Kangelase kindralmajor I. V. Panfilovi nimelise motolaskurdiviisi koosseisu kuulusid 1960. a-st: 23. kaardiväe motolaskurpolk Kloogal, 254. kaardiväe A. M. Matrossovi nimeline motolaskurpolk, 282. kaardiväe Punalipuline M. V. Frunze nimeline motolaskurpolk, 50. kaardiväe Zaporožje Punatähe ordeniga tankipolk Keilas, 1145. üksik kaardiväe seniitsuurtükiväepolk (u 1960–1963 725. üksik kaardiväe seniitsuurtükiväedivisjon), 87. üksik luurepataljon, 41. üksik kaardiväe sidepataljon, 32. üksik kaardiväe sapööripataljon, 655. soomuki- ja tankiremonditöökoda, 303. üksik autotranspordirood jmt väeosad. Enamik neist asusid Tallinnas.

Seitse aastat hiljem aga tehti ühest diviisist uuesti kaks: Panfilovi diviis saadeti 1967. aastal Kirgiisiasse ja Kasahstani (seoses Nõukogude–Hiina suhete halvenemisega, ent on ka väidetud, et lausa Kirgiisi NSV juhtkonna palvel), kuid enne seda moodustati Panfilovi diviisi eelmainitud lisakoosseisust 144. motolaskurdiviisi juhatus. Selle diviisi koosseisu anti siis A. Matrossovi nimeline polk ja veel mõned väeosad. Kindralstaabi direktiiviga 23. detsembrist 1967. a anti talle üle kõik endise 36. diviisi autasud-aunimetused ning ta nimetati 144. kaardiväe Jelnja Punalipuliseks Suvorovi II järgu ordeniga motolaskurdiviisiks.

1967. a-st algas maavägede siinsete väeosade organisatsiooni seisukohast küllaltki stabiilne periood. Eestisse jäi siis vaid üks (144. kaardiväe) motolaskurdiviis, millel oli 2–3 polku Tallinnas, 2–3 polku Kloogal ja Keilas 228. tankipolk, lisaks veel diviisilaod ja harjutusalad Männikul ning Aegviidu lähedal. Selle diviisi sõjaaegne koosseis oli 1980. aastail 13 893 meest, rahuaegne koosseis aga üksnes 1786 (12,8% sõjaaegsest). Tegelik nimekirjaline koosseis võis olla sellest nii väiksem kui ka suurem. 1989. a paiku suurendati diviisi 254. (Matrossovi) polk u 1500 meheni (selle polgu sõjaaegne koosseis oli 2570 meest, rahuaegne 1980. aastate alguses ainult 201). 1991. a alguses viidi diviisi 482. motolaskurpolk Lätti Alūksne piirkonda, kuid ta jäi alluma 144. diviisile kuni selle Venemaale viimiseni 1994. aastal.

Mainitud perioodi olulisemad maavägede väeosad Eestis lisaks mainitud diviisile olid 106. insenerväe õppebrigaad (Tapal 1963–1993; u 1960. a-st 1976. a-ni 103. insenerväe nooremspetsialistide sõjakool), 6. kadreeritud keemiakaitsebrigaad (brigaadina küll väga lühikest aega: väeosa oli Pärnus aastail 1960–1992, algul 127. üksik keemiakaitsepataljon, seejärel 1990. a novembrini 22. keemiakaitsepolk), õhutõrje 1265. õppe-seniitsuurtükipolk Võrumaal Sänna lähedal endises raketidivisjoni linnakus (1988–1992, formeeriti 1.12.1988 laialisaadetud 362. üksiku õppe-seniitsuurtükidivisjoni baasil, mis asus Lätis Dobele lähedal) ja 1185. dessantründepataljon Võru lähedal Nursis (1989–1991, saabus Saksamaalt Ravensbrückist; allus mitte õhudessant-, vaid maavägedele). Lühikest aega 1980. aastail oli Kloogal ka mitu Balti SR alluvusega kadreeritud suurtükibrigaadi väeosa (õppe-suurtükipolk, reaktiivsuurtükipolk).

Väidetavalt formeeriti 1961. a Jägalas kaks või kolm tiibraketikompleksiga 2K17 üksikut raketidivisjoni, millel olid iseliikuvad laskeseadmed ZiL-135K baasil (relvastuses raketid S-5 lennukaugusega kuni 270 km, mis võisid kanda nii fugass-, keemia- kui ka tuumalahinguosa). Seoses NL-Hiina suhete halvenemisega viidi need 1964. a Kaug-Itta Amuuri jõe piirkonda.

Juba enne 1960. a oli Saaremaal 3. üksik tankipataljon, mis baseerus Dejevos, Karujärve ääres. Kuigi see oli üsna väike väeosa, oli ta küllaltki oluline ja ehk meie meretagustele naabritele rootslastele isegi hirmuäratav, kuna selle varustuses olid tankidessandivahendid, mille viimased variandid suutsid spetsiaalsete pontoonide abil transportida tanke jt lahingumasinaid mööda vett Rootsi enam kui 50 km tunnis. See pataljon jäi viimaseks maavägede alaliselt baseerunud ründeüksuseks Lääne-Eesti saartel. 1966. aasta paiku viidi pataljon üle Kloogale, kus ta tegutses 1980. aastani.

1960. aastatest kuni 1970. aastate lõpuni olid Jägalas 64. maavägede poliitkoosseisu kursused. Nende baasil formeeriti vastavalt NSVL MN määrusele nr 785-238 18. augustist 1979 Jägalas 1. aprilliks 1980 Tallinna Kõrgem Poliitiline Ehitussõjakool (nime on kasutatud ka kujul „Tallinna Kõrgem Sõjalis-Poliitiline Ehituskool“), millele hakati ehitama uusi õppehooneid Tallinnas Kosel. Juunis 1981 formeeriti Tallinnas nende hoonete ehitamiseks 1382. sõjaväeehitussalk. Siiski kõiki kooli hooneid valmis ei jõutudki ning osa õppetööst viidi kuni kooli likvideerimiseni läbi Jägala linnakus. Jägalas tegutsesid kooli alluvuses ka 106. reservohvitseride kursused.

Loomulikult oli Eestis ka kümneid maavägede tagalaväeosi ning -asutusi, nagu erinevad laod, hospidalid, korteriekspluatatsioonijaoskonnad jne.

Õhukaitseväed

1944. a lahingutegevuse tagamisel Eestis osalesid vähemalt 24 Riigi Territooriumi Õhukaitse seniitsuurtükiväeosa ning 4 üksikut vaatlus-, teadustamis- ja sidepataljoni (32., 47., 52. ja 99.) ehk VNOS-i pataljoni. Õhukaitse suurtükiväeosadest jäid 1944. a Eestisse vähemalt 5 väeosa: 7. kaardiväe seniitsuurtükidiviis, 1 seniitsuurtükipolk ja 3 üksikdivisjoni. Need olid juunis 1945 8. armee operatiivalluvuses ning anti 15. juuniks üle 10. kaardiväearmeele. Seniitsuurtükidiviis lahkus Eestist 1945. a suvel. Muide, 1945. aastal olid ligi veerand NSV Liidu õhukaitsevägede isikkoosseisust naised, ligikaudu samas proportsioonis võis neid olla ka Eestis asunud õhukaitse väeosades.

Aastail 1944-1945 oli Eestis ka 77. õhukaitsediviis, mis läks 5.01.1945 Leningradi Rinde koosseisust Õhukaitse Läänerinde alluvusse. Diviisi kuulusid: 1571. seniitsuurtükipolk, 1867. väiksekaliibriline seniitsuurtükipolk, Ossinovetsi Õhukaitsepolgu juhtkond, 36. üksik kaardiväe seniitsuurtükidivisjon, 65., 225., 272., 389. ja 391. üksik seniitsuurtükidivisjon, 183. ja 191. üksik seniitsoomusrong, 49., 54. ja 126. üksik SON-2 pataljon, 202. üksik SON-3 pataljon, 124. üksik seniitkuulipildujarood, 48. üksik prožektoripataljon, 42., 47. ja 52. üksik VNOS-i pataljon, 143. ja 151. üksik VNOS-i rühm, 1424. üksik siderood; lisaks neile veel Sõjaväetribunal, -prokuratuur, Vastuluureosakond, Riigipanga välijaoskond, Välipost, suurtükiväetöökoda, 2 raadiolokatsiooniaparatuuri kontrolli- ning remondijaama, ajalehe toimetus ja trükikoda, riietusteenistuse töökojad. 24. augustil saadi rindejuhatuselt šifrtelegramm, mille kohaselt tuli jätta tulepositsioonidele 30% vahenditest, ülejäänud konserveerida. Augustist oktoobrini lahkus osa diviisi väeosi Eestist mujale, osa saabus laialisaatmiseks muudest Eesti piirkondadest Tallinna. Näiteks 65. divisjon oli asunud Tartus, 391. Narvas, 183. soomusrong Tapal.

5.10.1945 saadeti laiali enamik diviisi väeosi (vastavalt 23.8.1945 direktiividele) ning nende isikkoosseis anti üle paarile allesjäänud väeosale (1571. seniitsuurtükipolk, 47. ja 52. üksik VNOS-i pataljon), mis omakorda anti 17.10.1945 Õhukaitse Läänerinde 77. õhukaitsediviisilt üle Leningradi SR-le. Arvatavasti lõppes siis ka diviisi eksistents.

1945. a paiknes Tallinnas ja selle ümbruses ka Balti Laevastiku Õhukaitsediviis. Selle koosseisus olid 1945. a juunis 12. üksik seniitsuurtükidivisjon, 13., 59. ja 123. kaardiväe üksik seniitsuurtükidivisjon. Sama aasta mais esineb see ka Tallinna Merekaitsepiirkonna Õhukaitsediviisi nime all ning selle koosseisu kuulus 2. kaardiväe seniitsuurtükipolk.

Järgneval aastakümnel allusidki Eesti lääneosas asunud õhukaitseväed peamiselt Balti laevastikule ja selle järeltulijaile (1946-1947 Põhja-Balti ning 1947–1956 8. laevastikule). 1951. a formeeriti 8. sõjalaevastiku Õhukaitseülema valitsus asukohaga Tallinnas. Selle alluvuses oli 8-nda sõjalaevastiku õhukaitsediviis (selle nime all vähemalt 1955-1956). 1956. aasta alguses ühendati 4. ja 8. sõjalaevastik taas Punalipuliseks Balti Laevastikuks ja peamiselt Eestis paiknenud 8. laevastik vähendati Balti laevastiku Ida-Balti Flotilliks. Õhukaitsega (nagu ka lennuväega) tegelemine ei kuulunud flotilli kohustuste hulka. Seoses sellega moodustati Tallinna ümbruses 1956. a veebruaris Punalipulise Balti Laevastiku Õhukaitsele allunud 13. õhukaitse baasirajoon.

1957. a anti laevastike õhukaitseväeosad ja hävituslennuväediviisid üle Riigi Õhukaitsevägedele. Eestis formeeriti 13. baasirajooni, 1080. komandopunkti ja 1123. raadiotehniliste vägede peaposti baasil Tallinna õhukaitsediviisi juhatus, mis allutati Üksikule Balti Õhukaitsekorpusele (staabiga Riias). Diviisi juhtkond asus Tallinnas Juhkentali kasarmutes. Selle koosseisu läksid 90. Novorossiiski kahe Punalipu ordeniga hävituslennuväediviis kolme hävituslennuväepolguga (18. Klaipeda Punalipuline Ušakovi ordeniga hävituslennuväepolk Suurkülas e Ämaris, 471. hävituslennuväepolk Rapla rajoonis Kuusikul, 572. hävituslennuväepolk Keila-Joal, kaks lennuväetehnilist baasi Keila-Joal ja Kuusikul jt teenindavad väeosad), 95. seniitsuurtükidiviis (staap Tallinnas Kosel) kolme seniitsuurtükipolguga (925. seniitsuurtükipolk staabilinnakuga Koplis Maleva tänaval, divisjonidega Paljassaarel ja Tallinnast läänes, nt Rannamõisas; 517. kaardiväe seniitsuurtükipolk, endine Balti laevastiku 2. kaardiväe seniitsuurtükipolk staabiga Tallinnas Russalka lähedal, üks divisjon ehk 4 patareid Naissaarel; 1142. seniitsuurtükipolk, hilisem 94. seniitraketibrigaad), kaks üksikut õhukaitse raadiotehnilist polku, 19. üksik kaugluure ja suunamise raadiotehniline keskus (põhiobjektidega Kärmu külas, praeguses Maardus; varem allus Leningradi Eri-õhukaitsearmeele), 192. sidesõlm jt väiksemaid väeosi (nt paar õppeväeosa, diviisi remonditöökoda), samuti komandopunkt. 1958. a veebruariks saadeti 90. ja 95. diviisi juhatused laiali ning neile allunud väeosad allutati otse Tallinna õhukaitsediviisile.

Ida-Eestis tegutsenud õhukaitseväeosad allusid juba sõja lõpust Leningradi õhukaitseühendusele (sügiseni 1945 Leningradi Õhukaitsearmee, 1945. a-st 16. eri-õhukaitsekorpus, umbes 6.1946-st 16. õhukaitsekorpus ja 7.1947-st 16. õhukaitse seniitsuurtükiväekorpus, 1.1949–6.1954 Leningradi Õhukaitserajoon ja 6.1954–02.1961 Leningradi Eri-õhukaitsearmee). 1960. aastal moodustati Leningradi Eri-õhukaitsearmee baasil 6. üksik õhukaitsearmee ning aprillis 1960 läks Tallinna õhukaitsediviis tema koosseisu. 1. augustiks 1960 formeeriti Tallinna õhukaitsediviis ümber 14. õhukaitsediviisiks.

Aastail 1959–1962 relvastati diviis seniitraketikompleksidega, seejuures lahkus Eestist enamik siin asunud seniitsuurtükipolke (v. a hilisem Keila-Joa 94. brigaad) ning nende asemele toodi teised väeosad Leningradi oblastist. Suured muudatused olid ka lennuväes – 1960. aastaks likvideeriti lennuväegarnisonid Keila-Joal ja Kuusikul ning Ämari oma viidi diviisi koosseisust välja (seal hakkasid paiknema Õhujõudude väeosad). Asemele anti merelennuväe alluvusest 425. hävituslennuväepolk Tallinnas Lasnamäel (kolis 1970. aastal Haapsallu) ja kaks polku Tapal laialisaadetud 81. hävituslennuväediviisi koosseisust (655. ja 656. hävituslennuväepolk, esimene neist kolis 1961. aastal Pärnusse, kus varem oli olnud merelennuväepolk).

Aastail 1960–1993 oli enamik Eestis asunud õhukaitse väeosi koondatud ühte diviisi, milles oli eri aegadel kokku umbes 7000 – 13 500 sõjaväelast. Diviisi staap asus Tallinnas Juhkentali kasarmuis ja ta koosnes juhtimis-, seniitraketi-, lennu-, raadiotehnika-, tagala- ja eriväeosadest. Diviisi vastutusalasse kuulus suurem osa Eestist, ainult Kirde-Eesti umbes Kohtla-Järve – Alajõe joonest ida pool oli 54. õhukaitsekorpuse (juhtkond Leningradi lähedal) vastutusalas ning seal paiknes kolm sellele korpusele allunud 204. kaardiväe Retšitsa-Brandenburgi Punalipulise Suvorovi ja Kutuzovi ordeniga seniitraketibrigaadi S-125 divisjoni ning üks 46. õhukaitse raadiotehnilisele brigaadile allunud raadiolokatsioonirood. Enne 1960. a kulges väekoondiste vaheline piir Tapalt ida pool.

Diviisi lahingulise juhtimise komponendi moodustasid 1104. komandopunkt Tänassilma külas, 192. sidesõlm Tänassilmas ning Tallinnas, 1073. hävituslennuväe lahingjuhtimiskeskus ja kuus hävituslennuväe suunamispunkti suuremate kohalike komandopunktide juures.

14. õhukaitsediviisi seniitraketiväe moodustasid kolm brigaadi ning üks polk: 94., 207. ja 210. Punalipuline seniitraketibrigaad ning 898. kahe Punalipu ordeniga Krasnoje Selo seniitraketipolk (staapidega vastavalt Keila-Joal, Rakveres, Kingissepas/Kuressaares ja Valgas). Brigaadid formeeriti 1968. aastal seniitraketipolkudest, need omakorda seniitsuurtükipolkude ja hävituslennuväepolgu baasil aastail 1959-1960. Brigaadidel oli 12–17 stardidivisjoni ning kolm tehnilist divisjoni, polgul 2–7 stardi- ja 1–2 tehnilist divisjoni. Kokku oli diviisil Eestis kuni 53 õhukaitse stardidivisjoni (lisaks üks Lätis), neist 8–11 kompleksidega S-200, 9–15 S-75 ja kuni 27 S-125, millel oli kokku kuni 264 laskeseadet. Vaid paari aasta jagu (1990–1992) jõudsid Eestis olla moodsamad mobiilsed raketisüsteemid S-300PS „Volhov M-6S“, mis olid paigutatud 94. seniitraketibrigaadi positsioonidele Loode-Eestis Rohuneemest Rohukülani (kokku 9 divisjoni, igaühes kuni 12 neljaraketilist iseliikuvat laskeseadet veoki MAZ-543 šassiil).

Diviisi lennuvägi koosnes kolmest õhukaitse hävituslennuväepolgust (425., 655. ja 656.) Haapsalus, Pärnus ning Tapal (kokku kuni 120 hävituslennukit) ja 10 ründekopteriga kopterieskadrillist Tapal, mis lisati diviisi koosseisu alles 1989. aastal (peale Matthias Rusti kuulsat Moskva-lendu).

Sihtmärkide avastamisega (õhuluurega) diviisi vastutusalas tegeles 4. õhukaitse raadiotehniline brigaad (juhtkonnaga Maardus), millel oli üle Eesti 6 raadiotehnilist pataljoni ja kuni 14 üksikut raadiolokatsiooniroodu. Kokku oli nende positsioonidele paigutatud üle 60 radarikompleksi ning üle 50 kõrgusmõõdiku. Brigaadi pataljonid asusid aastail 1971–1993 Haapsalus, Pärnus, Saaremaal Orikülas, Tartus, Tapa külje all Põimal ja Keila-Joa lähedal Humalas. 1960.–1970. aastail toimus brigaadi struktuuris rida muudatusi, nt enne 1971. a oli pataljon Haapsalu asemel Spithamis, 1961–1969 Saaremaal Undvas jne.

Esimestel sõjajärgsetel aastakümnetel oli õhukaitse raadiotehniliste väeosade ajalugu väga muudatusterohke ning selles on meie jaoks veel palju ebaselget. Näiteks 1951. aastal moodustati sõjaaegsete VNOS-i pataljonide (47. ning 52. üksik VNOS-i raadiopataljon ja 32. üksik VNOS-i raadiotehniline pataljon) baasil katseliselt 16. vaatlus-, teadustamis- ja sidepolk staabiga Tallinnas. Polgus oli ette nähtud 1292 sõjaväelast ja 11 vabapalgalist. 1952. a oli tal rood ka Hiiumaal. Juba 1952. a koliti polgu staap Tapale, mõni aasta hiljem Gorelovosse Leningradi lähedal. Peagi formeeriti ta ümber 16. raadiotehniliseks polguks. Osa selle polgu allüksustest jäi siiski ettenihutatult Eestisse ning neist moodustati veidi hiljem 78. üksik raadiotehniline polk staabiga Tapal. 1955. a formeeriti Tapal 17. üksik VNOS-i raadiotehniline pataljon (473 sõjaväelasega). 1956. a formeeriti see ümber 78. raadiotehniliseks polguks (816 sõjaväelasega) ja sellega liideti laialisaadetud 34. õhukaitse raadiotehnilise pataljoni ning 16. raadiotehnilise polgu 3. üksiku radistide ja planšetistide rühma isikkoosseisud. Polgul oli 8 roodu Valkast Suursaareni (sh ka Tartu, Võhma, Kõnnu, Imastu, Jõhvi, Kunda), mis 1959. a-st said üksikroodude staatuse ning individuaalsed tegelikud ja tinglikud nimetused (2–4-kohalised järjekorranumbrid ning 5-kohalised väeosanumbrid).

Saaremaal oli 1950. aastate esimesel poolel 8. sõjalaevastiku 41. või 4. raadiotehniline polk staabiga Kogula lennuvälja piirkonnas (tõenäoliselt Orikülas). Umbes 1957-1958 formeeriti see ümber 103. üksikuks raadiotehniliseks pataljoniks (staap Orikülas) ning anti mereväelt üle Riigi Õhukaitsevägede koosseisu. 1960. a oli sellel neli üksikroodu – kaks Saaremaal (Sõrve, Undva), Ruhnu saarel ja Hiiumaal Põhja-Ristnas.

Tallinna piirkonnas oli Balti laevastiku õhukaitsel 1957. aastani (Riigi Õhukaitsevägede Tallinna õhukaitsediviisi loomiseni) kaks üksikut raadiotehnilist polku, millest üks formeeriti 1952. aastal ja nimetati 1959. aastal ümber 1. õhukaitse raadiotehniliseks polguks. 1960. a aprillis oli sellel 9 üksikroodu Pärnust Pärispeani (Pärnu, Rapla /tõenäoliselt Kuusiku,/ kadreeritud rood), Haapsalu /Pullapää/, Spithami, Suurküla, Vääna, Tallinn /Iru/, Naissaar, Purekkari neem). 1960. a saadeti laiali ülalmainitud Saaremaa pataljon ja mitu 1. polgu roodu mandril, Saaremaa roodud allutati 1. raadiotehnilisele polgule. Aastail 1960–1963 formeeriti kuus roodu ümber pataljonideks (Põima, Imastu, Undva, Pärnu, Spithami, Tartu), millele hakkasid alluma nende läheduses asunud üksikroodud.

1963. a formeeriti 78. ja 1. raadiotehnilise polgu baasil 4. õhukaitse raadiotehniline brigaad. Aja jooksul muudeti veel korduvalt roodude-pataljonide asukohti (nt 1961–1969 oli Saaremaa pataljoni juhtkond Undvas) ning brigaadi väeosade alluvust (nt Tapa pataljon allus 1966–1974 54. õhukaitsekorpuse 46. raadiotehnilisele brigaadile). Mitmel korral muudeti ära kõigi pataljonide ja mõnede roodude tegelikud nimetused (nt 1980. aastail nimetati neid mõnda aega raadiotehnilisteks keskusteks).

Brigaadi laialisaatmise käigus 1993. a paigutati mitu selle allüksust Leningradi ja Pihkva oblastisse, kus nad võivad veel tänaseni alles olla.

Diviisi tagalale allusid lennuväepolkude juures asunud üksikud lennuväljatehnilise tagamise pataljonid ja 1988. a formeeritud 6534. materiaaltehnilise tagamise baas, samuti mitu mobilisatsiooniladu.

Aastail 1977–1986 allus 14. õhukaitsediviis Balti Sõjaväeringkonnale. Diviisi lennuväeosad olid sel perioodil Balti SR Õhujõudude juhataja alluvuses, 1980–1986 kuulusid nad aga Balti SR Õhujõudude 27. hävituslennuväediviisi (staap Tallinnas).

Aastakümnete jooksul viibisid paljud diviisi ohvitserid (eriti seniitraketiväelased) ka mitmetes sõjakolletes (nt Vietnam, Egiptus), samuti instruktoritena muudes riikides (isegi nt Peruus). 655. hävituslennuväepolk osales aastail 1985-1986 Afganistani sõjas.

Muudest Eestis asunud õhukaitseväeosadest oli tähtsaim liikuv remondi- ja tehnikabaas Valga lähedal Jaanikese külas. See väeosa tegeles 6. õhukaitsearmee seniitrakettide tuumalõhkepeadega, varustades nendega ka siinsete seniitraketiväeosade S-75 ja S-200 divisjone. Lisaks oli Eestis ka 6. õhukaitsearmee luure- ja releesideväeosade allüksusi, sõjaväelinnakute haldusega tegelev Tapa Rajooni Korteriekspluatatsioonijaoskond jt asutusi ning organisatsioone.

Lennuväed

Kõigil NL relvajõuliikidel, samuti piirivalve- ning sisevägedel olid oma lennuväeosad, lennuväeasutused olid ka ALMAVÜ-l. Käsitleme selles peatükis neid kõiki ebatraditsiooniliselt koos, mitte vastavate relvajõuliikide all.

1944. aasta sõjategevuse ajal viibis Eesti alal üle 12 lennuväediviisi, mis kuulusid kahe õhuarmee (13. ja 14.) ja kolme Kõrgema Ülemjuhatuse Reservi kauglennuväe pommituskorpuse (1., 7., 8.) koosseisu, lisaks üks merelennuväe diviis – kokku vähemalt 40 lennuväeosa (sh 3 merelennuväeosa).

Teise maailmasõja ajal loodi NL-s palju lennuväeosi ka nn tsiviilõhulaevastiku baasil ja sama oli kavas teha ka tulevase sõjaolukorra saabudes. Sõjajärgseil aastail tegeles Eestis kohaliku ja üleliidulise lennuliiklusega Tsiviilõhulaevastiku Eesti Üksik Lennuväesalk, 1952–1966 Eesti Üksik Lennuväegrupp. Sellele kuulusid Eesti tsiviillennuväljad ning 74. lennuväe remonditehas Tallinnas. Tallinna lennuvälja lennukid olid aastail 1957–1964 ühendatud 141. lennuväesalka, mis 1964. a nimetati 141. lennusalgaks. 1964. a muudeti NL Tsiviilõhulaevastiku Peavalitsus Tsiviillennunduse Ministeeriumiks, aga lennuväemarssalid olid NL tsiviillennunduse eesotsas endiselt kuni 1990. aastani.

Õhujõud

NL õhujõud on olnud Eestis esindatud kõigi oma liikidega: kaug-, rinde-, armee- ja transpordilennuvägi. Armeelennuväeosi on Eestis olnud vähe, kindlalt on teada vaid, et aastail 1944-1945 oli siin 8. armeele allunud 555. üksik armee side-lennueskadrill (Tallinnas). Alates 1948. a-st loeti armeelennuväe koostisse kuuluvaiks peamiselt kopteriväeosi, mis olid määratud maavägede toetuseks (1970. aastateni nimetati seda jõuliiki abilennuväeks, USA terminoloogia järgi nimetatakse taktikaliseks lennuväeks), kuid nende alaliselt Eestis paiknemist meile teada pole.

Rindelennuvägi

Rindelennuvägi allus Strateegilise Suuna ehk Sõjatandri Ülemjuhatusele või rinde ehk rahuajal sõjaväeringkonna juhatusele.

Juulis-augustis 1944 (Narva operatsiooni ajal) oli Leningradi rinde 13. õhuarmee koosseisus 113. ja 276. pommituslennuväediviis, 275. hävituslennuväediviis, 277. ja 281. ründelennuväediviis. Lennuväljade teenindamisega tegeles 6. Punatähe ordeniga lennuväe baseerumisrajoon, millele allus mitu lennuväljateeninduspataljoni, 106. üksik autotranspordipataljon jt väeosi. Mais 1945 oli sel armeel diviise vaid kaks (275. ja 281.). 10.01.1949 nimetati armee ümber 76. õhuarmeeks, aastail 1964–1968 kandis aga Leningradi Sõjaväeringkonna Õhujõudude nime.

275. Puškini Punalipulise hävituslennuväediviisi juhatus jäi peale Moonsundi ehk Muhu väina operatsiooni Haapsallu koos kahe polguga: 14. kaardiväe A. A. Ždanovi nimeline Leningradi Punalipuline Suvorovi III järgu ordeniga hävituslennuväepolk ja 159. Tallinna Punalipuline hävituslennuväepolk Ungru lennuväljal, koos lennuväljateeninduspataljoniga. Diviisi kolmas polk (283. Viiburi Kutuzovi ordeniga hävituslennuväepolk) paiknes Leningradi oblastis Gattšina lennuväljal. 24.4.1945 baseerus 159. polk Ungrust ümber Siverskaja lennuväljale ümberõppimiseks Jak-9-tele. 1940. aastate lõpus on 159. polk paiknenud Kuusikul ja 283. polk Kloogal. Viimane asus teistel andmetel 1945–1957 Kuressaares – ent kui ta nii kaua Saaremaal asus, siis pigem mõnel teisel lennuväljal, mitte Kuressaares. Lisaks on sellesse diviisi kuulunud 148. Režitsa hävituslennuväepolk (12.1945 samuti Saaremaal, väidetavalt Kuressaares), mis aga saadeti laiali 1.5.1947. 1.02.1956 anti diviis 30. õhuarmee alluvusse ja 15.8.1957 viidi Ungarisse. 14. polk asus Haapsalus 1957. a augustini, mil ta lahkus koos diviisi juhtkonna ja teiste väeosadega Ungarisse. 1960. a saadeti ta seal laiali. Diviisi lennukitüüpideks olid aastail 1944–1951 Jak-9 ja Jak-9U, 1951–1953 MiG-15, 1953–1959 MiG-17.

Kontrollimata andmeil asusid Rakvere lennuväljal 07.1945–1954 mitmed 277. Krasnoje Selo Suvorovi ja Kutuzovi ordeniga ründelennuväediviisi väeosad lennukitega Il-2 ja Il-10. 7.1946–1.1.1947 formeeriti Rakveres selle diviisi 566. ründelennuväepolgu baasil 566. transpordilennuväepolk lennukitega Po-2, Li-2 ning plaaneritega. Polk läks 281. Novgorodi ründelennuväediviisist formeeritud 281. Novgorodi Punalipulise lennutranspordidiviisi koosseisu, mis esimestel sõjajärgsetel aastatel asus Sinalepa lennuväljal, hiljem aga hakkas teenindama 15. õhudessandikorpust, mille staap oli Rakveres. 277. diviisi juhtkond asus mitu aastat Tartus ja diviisi on kuulunud veel 15. kaardiväe Neeva Suvorovi ja Kutuzovi ordeniga ründelennuväepolk, 943. ja 999. ründelennuväepolk. Viimased kaks saadeti 1946. a laiali ning nende asemele anti diviisile 448. ja 958. ründelennuväepolk. (Ilmselt ei asunud mitte kõik need Rakveres, kuid nad võisid asuda Eestis.) Mais 1947 soovis diviis endale Koosa järve ümbruses 4 x 10 km suurust ala Varnja lennuväepolügooni rajamiseks. 1954. a lahkus diviis (juhatus oli sel ajal Rakveres) Karjala kannasele Pribõlovosse, kus ta 1956. a aprillis formeeriti ümber hävituslennuväediviisiks ning sai uued MiG-15-d, ent juba 1957. a saadeti laiali. 1951. a kolisid mainitud Pribõlovosse ründelennukid Tartust, seega oli ka seal kuni selle ajani vähemalt üks (tõenäoliselt sama 277. diviisi) ründelennuväepolk. Diviisi 448. hävituslennuväepolk ja 395. üksik lennuväljatehnilise tagamise pataljon võisid asuda Rakveres 1957. a augustini, mil Rakveres toimus sõjaväeosade vahetus – 1957. a oktoobris (ja veel 1959. a) oli seal lennuväemehaanikute kool. 1957. a detsembris oli Rakveres sõjaväelaste käes 220 korterit, millest faktiliselt oli kasutusel 123.

1952. aastal formeeriti Leningradi Sõjaväeringkonnale allunud 81. hävituslennuväediviis, mille koosseisus oli kolm polku (609., 655. ja 656. hävituslennuväepolk, igaühes ette nähtud 324 sõjaväelast), kaks üksikut lennuväetehnikapataljoni (901. ja 902., kummaski 304 sõjaväelast ja 55 vabapalgalist) ja paar väiksemat väeosa (sh 249. lennuväepolügoon). Kõik need hakkasid paiknema Tapal, kuhu 1951. a oli hakatud ehitama suurt lennuvälja, ja kokku oli neis ette nähtud 2310 inimest. 1. juulist 1960 saadeti laiali diviisi juhtkond ja enamik selle väeosi, v. a kaks polku ja kaks lennuväetehnikapataljoni, mis jäid Tapale alles ning anti 14. õhukaitsediviisi koosseisu. 1961. a baseerus 655. polk ümber Pärnu lennuväljale, kus varem olid merelennuväeosad.

Aastail 1961–1979 Eestis Õhujõudude rindelennuväe diviise polnud, olid vaid mõned mujal asunud diviiside lennuväepolgud koos nende teenindusüksustega ning mõned varulennuvälju teenindanud väeosad. Eraldi võiks esile tuua Ämari garnisoni, kus baseerus 1960.–1980. aastatel eriti rohkesti erinevaid Balti SR Õhujõudude (mis kandsid eri aegadel ka 15. ja 30. õhuarmee nimetust) väeosi:

u 1960–1966: 189. kaardiväe Bresti Suvorovi ordeniga pommitushävitajate polk, 257. üksik lennuvälja tehnilise tagamise pataljon ja 78. üksik side- ja raadiotehnilise tagamise divisjon. Direktiiviga 31.1.1966 anti mainitud väeosad Taga-Baikali SR õhujõududele ning nad lahkusid Tšitaa oblasti sõjaväelinnakusse Borzja-2 (ilmselt seoses olukorra teravnemisega Hiina piiril).

u 1960–07.1967: 6. üksik pommitushävitajate polk, 5. üksik lennuvälja tehnilise tagamise pataljon ja 1563. üksik side- ja raadiotehnilise tagamise divisjon. Juulis 1967 allutati nad Taga-Baikali SR õhujõududele (hilisem 23. õhuarmee) ning lahkusid Burjaatiasse Stepi jaama lähedal asuvale lennuväljale.

07.1967 – 04.1968: 30. õhuarmee tagala varulennuvälja komandantuur.

1967–1984: 88. pommitushävitajate polk (lennukid: MiG-15 -> MiG-17 -> MiG-21PFM, MiG-21S -> MiG-27K), 119. üksik lennuvälja tehnilise tagamise pataljon ning 1995. üksik side- ja raadiotehnilise tagamise divisjon. Anti üle Kiievi SR ÕJ koosseisu ning lahkusid 1984. a augustis Ukrainasse Kirovogradi (Kanatovo lennuväljale).

1977–1993:  321. pommituslennuväepolk (1984. a juunist pommitajad-ründelennukid Su-24), 319. üksik lennuvälja tehnilise tagamise pataljon ja 1482. üksik side- ja raadiotehnilise tagamise pataljon (1981. a kevadeni divisjon). Polk loodi endises Ämari mõisas 1977. aastal, ent kuni 20.01.1983 kandis ta 321. üksiku pommitushävitajate polgu nime (relvastuses hävituspommitajad Su-7BKL). Allus algul otse Balti SR Õhujõududele, 27.02.1988 allutati 132. Punalipulisele Sevastoopoli pommituslennuväediviisile. Aastail 1986–1989 allusid Ämari väeosad koos oma diviisiga Kõrgema Ülemjuhatuse 4. õhuarmeele, mille juhatus ja staap asusid Poolas Legnica’s (samas paiknesid ka Lääne Strateegilise Suuna ja Põhjaväegrupi juhatused). 1989. a kevadest sügiseni allus polk 15. Punalipulisele õhuarmeele (staap Riias), 12.10.1989 anti polk ja Ämari lennuvälja teenindavad üksused 132. diviisi koosseisus üle Balti Laevastiku Õhujõududele ning polk nimetati ümber 321. mere-pommituslennuväepolguks.

Polku varustas tuumalaengutega 757. remondi- ja tehnikabaas, mis formeeriti 1959. a Valgevenes ning asus Ämaris 1984. a-st. Ämari polgu varulennuvälja komandantuur asus Kuusiku lennuväljal Iira külas (vähemalt 1980. aastail).

Ämaris paiknes ka 14. lennuväepolügooni staap. Polügooni lennujuhtimistorn ja kasarmulinnak olid Väike-Pakri saarel, sihtmärgid peamiselt Suur-Pakri saarel.

Aastail 1980–1986 eksisteeris Eestis Balti SR õhujõudude 27. hävituslennuväediviis (staap Tallinnas), millesse kuulusid 14. õhukaitsediviisilt ülevõetud 425., 655. ja 656. hävituslennuväepolk oma abiväeosadega ja mitu diviisi teenindavat väeosa. Diviisil oli ka 1980. aastate alguses ehitatud betoonkattega Rutja varulennuväli.

Kauglennuvägi

Kauglennuvägi allus eri aegadel Kõrgemale Ülemjuhatusele või Strateegilise Suuna e Sõjatandri Ülemjuhatusele.

1951. a novembris saabusid Tartu lennuväljale 2 polku Tu-2-dega: 132. Kutuzovi III järgu ja Aleksander Nevski ordeniga Berliini pommituslennuväepolk ning 12. Kutuzovi ja Aleksander Nevski ordeniga pommituslennuväepolk. Need polgud allusid 116. Leningradi Punalipulisele Suvorovi ordeniga raskepommituslennuväediviisile (1949. a-ni 334. pommituslennuväediviis, 1953. a-ni 116. pommituslennuväediviis), mille juhtkond oli samuti Tartus (u 1959. a-ni). 1953. a paigutati 12. polk Ostrovisse (sellest sai 1961. a-ks mere-raketilennuväepolk ja ta jäi Eestiga seotuks Obriku varulennuvälja kaudu), teine jäi kohale ja varustati uuemate lennukitega Tu-4. Ka selle diviisi kolmas polk – 454. pommituslennuväepolk – olevat millalgi asunud Tartus ja selle baasil formeeriti 1958. a tulevane 94. kaardiväe raketipolk.

132. lennuväepolk saabus Eestisse Valgevene kaudu Lõuna-Sahhalinilt. 1957. a omandas ta lennukid Tu-16, detsembrist 1987 lendas aga Tu-22M3-dega. Polku teenindasid 1384. lennuväetehniline baas ning 914. üksik side- ja raadiotehnilise teenindamise pataljon, tuumalaengutega varustas teda 128. remondi- ja tehnikabaas (hoidlad Luunja lähedal Aki metsas). 1992. a viidi polk Eestist Kaug-Itta Zavitinski lennuväljale.

116. raskepommituslennuväediviis saadeti laiali 1959. aastal. Selle asemele toodi samal aastal Tartusse 326. Kutuzovi ordeniga Tarnopoli raskepommituslennuväediviisi juhatus, millele siis allutati ka 132. polk. Sarnaselt viimasega saabus ka 326. diviis NL Euroopa-ossa 1951. a Valgevene kaudu Lõuna-Sahhalinilt (kuigi teisest garnisonist), ainult selle vahega, et viibis 1959. a-ni Novgorodi lähedal Soltsõs (kuhu ta ka naasis Eestist lahkudes 1992. a). Diviisi koosseisu kuulus kolm kaugpommitajate polku koos kümne neid teenindava üksusega – lisaks Tartule veel Soltsõs ja Orša lähedal Bolbassovos (Valgevenes), lisaks veel 11 juurdeantud väeosa ning asutust Tartus ja selle ümbruses: 706. üksik sidepataljon, 287. lennuväepolügoon („Rõika polügoon“ linnakuga Puurmani lähedal Kirna talus, suurusega 133 km²; enne 20.03.1981 allus Balti SR ÕJ-le ja kandis nime „287. lennuväe ringkonnapolügoon“) ja 17. eriautotranspordi remonditöökoda. Tartus paiknes ka 299. lennuväe remonditehas, mis 1950.–1960. aastatel kandis nimetust „221. lennuväe remondibaas“. Selles lõigati 1950. aastail vanametalliks vähemalt kahe polgu jagu Tu-2-sid.

Mainimist väärib veel üks Õhujõudude kauglennuväediviis, mille väeosade Eestis paiknemist küll teada pole (asusid Lääne-Venemaal Smolenski ning Brjanski oblastis), ent on siiski Eestiga omapärasel moel seotud. Nimelt Kauglennuväe 11. kaardiväe Punalipulise Orjoli-Berliini pommituslennuväediviisi baasil moodustati 1959. a aprillis Kalinini oblastis 25. lennuväediviis, mis tegelikult oli hoopis raketiväekoondis. 1960. aasta juulis anti sellele üle 11. diviisi autasud ning ajalugu ja uue väekoondise nimeks sai 23. kaardiväe Lenini ordeniga Punalipuline Orjoli-Berliini raketidiviis, asukohaga Valkas ja Valgas.

Transpordilennuvägi

Aastail 1946–1955 allusid NL transpordilennuväeosad Õhudessantväele, kujutades endast selle dessanditranspordilennuväge. Alates 1955. a-st oli ta Õhujõudude iseseisev struktuuriüksus (väeliik).

Tartus paiknes 1958. a-st ka 196. kaardiväe Minski transpordilennuväepolk, mis allus 1966. a lõpust 18. kaardiväe Taganrogi Punalipulisele Suvorovi ja Kutuzovi ordeniga transpordilennuväediviisile, juhtkonnaga Panevežyses. Sellel diviisil oli veel 3 polku Leedus (Panevežyses, Kedainiais ja Šiauliais). 1950. a-tel allus polk Eestis asunud 281. transpordilennuväediviisile, 1959–1966 aga eri aegadel 3. ja 11. kaardiväe transpordilennuväediviisile. 1950.-il olid polgul Tu-4-d, 1970.-il An-12-d. Sel ajal kasutas polk varulennuväljana Võhma lennuvälja. Üheks tema lahinguülesandeks oli ka Viljandis asunud 4. üksiku eriotstarbelise brigaadi inim- ja varustusdessandi tagamine. 1979. a hakkas polgu isikkoosseis ümber õppima Il-76-tele. 1980–1989 teostas vedusid Afganistani. Eestist lahkudes (1993. a Tveri ehk endise Kalinini lennuväljale) olid polgul Aerofloti lennukiteks maskeeritud Il-76MD-d.

Õhukaitse lennuvägi

1957. a formeeritud Tallinna õhukaitsediviisi koosseisu anti seni merelennuväele allunud ja 1950. aastate esimesel poolel Saaremaal asunud 90. Novorossiiski kahe Punalipu ordeniga hävituslennuväediviis, mille staap oli sel ajal Tallinnas või Keila-Joal. Diviisi kuulus kolm hävituslennuväepolku: 18. Klaipeda Punalipuline Ušakovi ordeniga hävituslennuväepolk Suurkülas e Ämaris, 471. hävituslennuväepolk Rapla rajoonis Kuusikul, 572. hävituslennuväepolk Keila-Joal, kaks lennuväetehnilist baasi Keila-Joal ja Kuusikul ning mitu väiksemat teenindavat väeosa. 1958. a veebruariks saadeti selle diviisi juhatus laiali ning sellele allunud väeosad allutati otse Tallinna õhukaitsediviisile.

1960. aastaks likvideeriti lennuväegarnisonid Keila-Joal ja Kuusikul ning Ämari oma viidi diviisi koosseisust välja (seal hakkasid paiknema Õhujõudude väeosad). Asemele anti merelennuväe alluvusest 425. hävituslennuväepolk Tallinnas Lasnamäel (kolis 1970. aastal Haapsallu) ja kaks polku Tapal laialisaadetud 81. hävituslennuväediviisi koosseisust (655. ja 656. hävituslennuväepolk, esimene neist kolis 1961. aastal Pärnusse, kus varem oli olnud merelennuväepolk).

Aastail 1960–1993 koosnes 14. õhukaitsediviisi lennuvägi kolmest õhukaitse hävituslennuväepolgust (425., 655. ja 656.) Haapsalus, Pärnus ning Tapal (kokku kuni 120 hävituslennukit), nende raadiotehnika- ja sidepataljonidest ning 10 ründekopteriga helikopterieskadrillist Tapal, mis lisati diviisi koosseisu alles 1989. aastal (peale Matthias Rusti kuulsat Moskva-lendu). Lennuväepolkude juures olid üksikud lennuväljatehnilise tagamise pataljonid, mis allusid diviisi tagalale.

Aastail 1977–1986 allus 14. õhukaitsediviis Balti Sõjaväeringkonnale. Diviisi lennuväeosad olid sel perioodil Balti SR Õhujõudude juhataja alluvuses, 1980–1986 kuulusid nad aga 27. hävituslennuväediviisi. 655. hävituslennuväepolk osales aastail 1985-1986 Afganistani sõjas.

Merelennuvägi

Kuigi Balti laevastiku juhtkond asus pärast Eesti alal sõjategevuse lõppemist Tallinna, paiknes laevastiku õhujõudude juhatus ligi 1,5 aastat Leedus Palangas (kuni 25.02.1946, mil ta koliti ümber Königsbergi).

Seisuga 1.11.1944 oli sellel Eestis kaks diviisi: 1. kaardiväe Viiburi Punalipulise hävituslennuväediviisi juhtkond ja selle 3. kaardiväe Punalipuline Ušakovi ordeniga hävituslennuväepolk Lasnamäel (diviisi 4. kaardiväe Punalipuline Ušakovi ordeniga hävituslennuväepolk asus Helsingi Malmi lennuväljal ja 10. kaardiväe hävituslennuväepolk Kroonlinnas Bõtšje Pole lennuväljal), ning 9. Ropša Punalipuline Ušakovi I järgu ordeniga ründelennuväediviis Pärnus kolme polguga: 7. kaardiväe Tallinna Punalipuline Ušakovi ordeniga pikeerimis-ründelennuväepolk, 35. Punalipuline Ušakovi ordeniga ründelennuväepolk ja 12. Punalipuline Ušakovi ordeniga hävituslennuväepolk. Seisuga 31.12.1944 kasutasid BL õhujõud Eestis lisaks Lasnamäe ja Pärnu aerodroomidele ka Ülemiste, Suurküla (Ämari), Kogula ja Sääre (Sõrve ps) lennuvälju. 35. ründelennuväepolk baseerus detsembrist kuni 1945. a märtsini Saaremaal Kogula lennuväljal ja hiljem Ida-Preisimaal. 1947. a novembris saadeti ta laiali ning osa isikkoosseisust ja tehnikast anti 7. ründelennuväepolgule.

1. ja 9. lennuväediviis lahkusid Eestist veel sõja ajal koos rindega; 1956. a seisuga oli 1. kaardiväe hävituslennuväediviis ümber nimetatud 24.-ks ning paiknes Kaliningradi oblastis, 9. ründelennuväediviis aga 137. hävituslennuväediviisiks ning oli Saksamaal. Pärnusse paigutati juba 1945. aastal 11. Novorossiiski kahe Punalipuordeniga ründelennuväediviis. 1946. a anti Mereväe ÕJ alluvusest Põhja-Balti laevastiku ÕJ alluvusse 19. miini- ja torpeedolennuväediviis kahe polguga, lennukitega A-20 Boston. 1948. a alguses formeeriti 11. ründelennuväediviis 11. hävituslennuväediviisiks, mis 1951. a alguses nimetati 90. hävituslennuväediviisiks. Märtsis 1951 formeeriti Saaremaal 738. hävituslennuväediviis, mis mõne aasta möödudes nimetati ümber 152. hävituslennuväediviisiks. 1953. a mais sai 8. laevastik Õhujõududelt endale 108. hävituslennuväediviisi.

8. laevastiku ÕJ põhikoosseis 1947–1956:

• 1) 9. hävituslennuväekorpus (formeeriti septembris 1952. a ning sellele allutati kõik 8. laevastiku ÕJ väeosad), juhatusega Tallinnas (3 diviisi):
• 90. Novorossiiski kahe Punalipuordeniga hävituslennuväediviis (1947. a lõpuni või 1951. a alguseni 11.) Keila-Joa (enne 1956. a on asunud ka Saaremaal): 18. (Ämari, 1960. a Kuusiku), 24. (diviisi koosseisus 1951. a-ni, seejärel anti 738. hävituslennuväediviisile; teistel andmetel oli ta 1.1947–6.51 24. üksik Punalipuline hävituslennuväepolk ning allus otse 8. laevastiku ÕJ juhatajale), 572. hävituslennuväepolk (1947. a lõpuni 47. ründelennuväepolk Pärnus, 1952. a paiku Ämaris, vähemalt 1953. a-st Keila-Joal), 633. üksik lennuväe õppe-treeningueskadrill (1950–1954); lisaks on vähemalt oktoobris 1951 asunud Saaremaal Astes ka 90. diviisi 1720. hävituslennuväepolk, mis teistel andmetel oli 1951. aastast Palangas paiknenud juhtkonnaga 4. laevastiku 150. hävituslennuväediviisi koosseisus;
• 108. hävituslennuväediviis (Tallinn) 1953. a-st: 411., 425., 458. ja 1. hävituslennuväepolk;
• 152. (algul 738.) hävituslennuväediviis (Kogula) 1951. a-st: 24., 1680. ja 1748. hävituslennuväepolk, üksik lennuväe õppe-treeningueskadrill (1950–54).
• 2) 19. miini- ja torpeedolennuväediviis (Pärnu): 66. ja 68. miini- ja torpeedolennuväepolk.
• 3) 69. üksik luurelennuväepolk Tallinnas, lisaks kuus väiksemat lennuväeosa (osa neist ei asunud Eestis) ning 57. raskepommituslennuväediviis Valgevenes Bõhhovis.

Peale põhiväeosade kuulus 8. sõjalaevastiku õhujõududesse veel mitmeid teenindavaid väeosi (vähemalt 1–2 väeosa iga lennuväepolgu kohta ning mitu väeosa igal diviisil), 18. lennuväe remonditöökoda Tallinnas, 1180. lennuväetehnikaladu, 2429. lennuväetehnikaladu Paldiski lähedal, 584. lennuväe lahingumoonaladu Kakumäel või Haaberstis(oli olemas veel 1962. a), lennuväe keemialadu jmt.

Peale BL taasühendamist 1956. a formeeriti BL Õhujõud ja õhukaitse, millele allutati BL lennuväeosad, seejuures kõik selle hävituslennuväeosad allusid lühikest aega 9. korpusele. Juba veebruarist 1957 anti formeeritavate Riigi Õhukaitsevägede koosseisu Eestis 90. (18., 411., ja 572. hävituslennuväepolk) ja 152. hävituslennuväediviis (24., 223. kaardiväe Punalipuline Ušakovi ordeniga hävituslennuväepolk ja 945. hävituslennuväepolk, kõik väidetavalt Kogulas), 9. korpuse juhtkond saadeti laiali. 1958. a veebruariks saadeti laiali ka 90. ja 152. hävituslennuväediviisi juhtkonnad.

Balti laevastiku Õhujõudude ja õhukaitse lennuväe põhikoosseis Eestis 1.12.1957:

• 1) 19. miini- ja torpeedolennuväediviis (Pärnu): 66. ja 68. miini- ja torpeedolennuväepolk (mõlemad Pärnus, lennukitega Il-28; need polgud olid 1960. a-ks relvastatud ka „eriliste“ pommidega, s.t tuumapommidega);
• b) 108. hävituslennuväediviis (Tallinn): 411. (Kuusiku; teistel andmetel 90. hävituslennuväediviisi alluvuses; olevat asunud ka Keila-Joal), 425. (Lasnamäe), 458. (nn 2. liini väeosa, Lasnamäel 1959. a-ni), 572. (Keila-Joa) ja 964. hävituslennuväepolk;
• c) 69. üksik luurelennuväepolk Tallinnas või/ja Ämaris.

Kõik BL-i Eestis asunud merelennuväeosad saadeti laiali 1960. a keskel. Sellest ajast kuni 1989. a-ni olid Eestis merelennuväel üksnes varulennuväljad (komandantuurid Nurmsis, Obrikul ja Saaremaal Astes). 1961. a detsembris nimetati BL õhujõud ja õhukaitse BL lennuväeks. 1980. a nimetati Balti laevastiku lennuvägi Balti laevastiku õhujõududeks.

Ämari ehk Suurküla lennuväljal on sõja lõpust 1960. aastani baseerunud erinevad merelennuväeosad (loetelu pole täielik):

• 12. kaardiväe pikeerimislennuväepolk ja 8. lennuväebaas (lennuväljateenindusväeosa) 1945. a paiku;
• 572. hävituslennuväepolk, 1952. a paiku;
• 69. üksik mere-luurelennuväepolk (formeeriti mais 1946 Tallinnas, Ämaris vähemalt 1950. aastate lõpus), saadeti laiali 1960. a;
• 8. sõjalaevastiku õhujõudude (1956. a-st Ida-Balti flotilli) 9. hävituslennuväekorpuse 90. hävituslennuväediviisi 18. Klaipeda Punalipuline Ušakovi ordeniga hävituslennuväepolk, 665. üksik lennuväljatehnikapataljon ja üksik lennukite maandamissüsteem (arvatavasti 1956. a-ni üksik statsionaarne raadiotehniline lennukite maandamissüsteem). Allutati 1957. a Riigi Õhukaitsevägedele, 1960. a saadeti laiali.

Aastail 1960–1989 baseerusid Ämaris Õhujõudude lennuväeosad. 1989. а anti 321. pommituslennuväepolk ja lennuvälja teenindavad üksused oma diviisi (tollase 132. Sevastoopoli Punalipulise pommituslennuväediviisi, juhtkonnaga Tšernjahhovskis) koosseisus 15. õhuarmee alluvusest üle Balti laevastiku õhujõududele. Selline „vangerdus“ võimaldas kõrvale hiilida Euroopa tavarelvastuse piiramise lepingust – mereväe ja KGB alluvusega väeosade relvastus tolle lepinguga vähendamise alla ei kuulunud. Diviisi ja selle polkude nimetustesse lisati sõna „mere-“, kuid numbrid, aunimetused (kellel neid oli) ja väeosanumbrid ehk tingnimetused jäid samadeks. Ämari polk nimetati siis ümber 321. mere-pommituslennuväepolguks ning seda nimetust kandis ta veel 1990. aasta lõpus. 1991. a formeeriti ta ümber 321. mere-ründelennuväepolguks. Novembris või detsembris anti talle üle Valgevenes Bõhhovis laialisaadetud raketilennuväepolgu number, lahingulipp, autasud (isegi ajalooülevaade toodi Bõhhovist Ämarisse) ja tingnimetus ning temast sai 170. kaardiväe Smolenski Punalipuline mere-ründelennuväepolk. Polk saadeti laiali 1993. aasta detsembri keskpaigaks. Polgu viimaseks nimeks 1993. aastal oli 170. üksik kaardiväe mere-ründelennuväepolk ning ta allus sel ajal otse Balti laevastiku Õhujõududele.

Osa Ämari lennuväljast anti 13. maiks 1993 üle Eesti Transpordi- ja Sideministeeriumile. 1993. aasta lõpus, peale lahingulennukite lahkumist ja lennuväepolgu likvideerimist moodustati Ämaris järelejäänud isikkoosseisu ja tehnika baasil 430. lennuväekomandantuur, mille põhieesmärgiks oli Venemaa vägede väljaviimise teenindamine.

Ämari 321. pommituslennuväepolku varustas tuumalaengutega 757. remondi- ja tehnikabaas, mis formeeriti 1959. a Valgevenes ning asus Ämaris 1984. aasta septembrist 1991. aasta suveni.

Pakri neeme lähedal paiknes 61. lennuväepolügooni II polügoonijaoskond, mille sihtmärgid olid Suur- ja Väike-Pakri saarel. Kuigi sealse polügooni maaeraldus oli tehtud mereväele, kuulus seal tegutsemise eesõigus vähemasti 1984. a-st Õhujõudude lennuväele ja selle 14. lennuväepolügoonile. Saarte pommitamises osalesid ka teiste Varssavi Lepingu Organisatsiooni liikmesriikide lennuväeosad. 1990. aastal sai merelennuvägi Pakri polügooni tagasi, ent juba veebruaris 1992 kolis polügooniallüksus Paldiskist üle Ämarisse, endise 757. remondi- ja tehnikabaasi ruumidesse.

Balti laevastiku merelennuväel oli Eestis ka kaks tagavaralennuvälja, millel baseerusid varulennuvälja komandantuurid ning side- ja raadiotehnilised teenindusjaoskonnad. Need olid ühtlasi ka koondamislennuväljadeks, kus olid kohapeal üsna suured laod mitme väeosa formeerimiseks või laiendamiseks mobilisatsiooni korral. Nurmsi varulennuvälja komandantuur kuulus Riia külje all Skulte lennuväljal paiknenud 3064. lennuväetehnilisele baasile, mis teenindas 1971. a-ni 846. üksikut miini- ja torpeedolennuväepolku (1971–75 846. üksik allveetõrje-lennuväepolk, 1975–93 145. üksik kaugtegevusega allveetõrje-lennueskadrill).

Teine tagavaralennuväli asus Viljandimaal Obriku-Suislepal. Sealne 448. lennuväetehniline komandantuur allus Pihkva oblastis Ostrovis asunud lennuväetehnilise tagamise baasile, mis teenindas Veretje lennuväljal paiknenud 12. üksikut mere-raketilennuväepolku. Viimase relvastuses olid ka tuumalõhkepeadega tiibraketid.

Veel olid mereväe käsutuses varulennuväljadena Aste lennuväli Saaremaal ning varulennuväli Läänemaal Virtsust kirdes. Ka Vatla lähedale Kiska küla kohale rajatud maanteelennuväli kuulus mereväe haldusse.

Õhudessantväe lennuvägi

1946. a anti Transpordilennuväe diviisid ÕDV koosseisu, seejuures formeeriti sõjaajal Eestis viibinud 281. ründelennuväediviis ümber 281. Novgorodi Punalipuliseks lennutranspordidiviisiks ning toodi Novgorodi oblastist tagasi Eestisse. 1949. a alguses paiknes see Narvas.

Aprillis 1955 viidi dessandilennuvägi ÕDV koosseisust välja ning selle baasil loodi Õhujõududele allunud Transpordilennuvägi. Üks selle polk koos teenindavate üksustega asus ka Eestis (196. transpordilennuväepolk Narva või Jõhvi lähedal, hiljem Tartus). 1956. a viidi ÕDV Maavägede Peastaabi alluvusse. 1958. a anti ÕDV koosseisu õhudessandiettevalmistuse tagamiseks 7 An-2 eskadrilli (üks iga diviisi juurde), millest üks võis asuda perioodiliselt ka Eestis. Jaanuaris 1959 formeeriti ning anti Ostrovis asunud 104. diviisi koosseisu 116. üksik transpordilennuväe eskadrill, millel samuti oli Valga dessandipolgu teenindamisel asja ka Eestisse. Samal aastal anti Transpordilennuväe diviisid ÕDV juhataja operatiivalluvusse. 1959. a oktoobris aga lahkus Eestist ka viimane siiajäänud dessantväeosa.

ALMAVÜ lennuvägi

Ka ALMAVÜ (Üleliidulise Lenini ordeniga Punalipulise Armee, Lennu- ja Mereväe Abistamise Vabatahtliku Ühingu) Eesti NSV organisatsioonil oli vähemalt 4-5 lennuvälja (seda on rohkem kui tavaliselt oli lennuväediviisil). Tallinna Aeroklubi (Vabariiklik Lennuspordi Klubi) kasutas 1970. aastast kuni 1980. aastate alguseni endist Lasnamäe sõjaväelennuvälja ning selle linnaku osi, hiljem aga sai endale Kuusiku lennuvälja Raplamaal. Lisaks sellele olid veel Tartu Tehnika- ja Lennuspordiklubi lennuväljaga Ridalis Põlvamaal, Kohtla-Järve Lennuspordiklubi Jõhvi-Tammiku ehk Puru lennuväljaga ning Narva Lennuspordiklubi Olgina lennuväljaga (need kõik tegutsesid samuti endistel sõjaväelennuväljadel).

Piirivalve lennuvägi

1960. aastani oli Pärnus piirivalvevägede lennuväeosa – 1945. a-st 5. üksik mere-lennuväepolk, hiljem nimetati ümber 5. üksikuks lennuväepolguks ja lõpuks 17. üksikuks lennueskadrilliks. Piirivalve lennuväli ning 1950. aastail ehitatud linnak asusid Papiniidu piirkonnas. Polgul olid esimestel sõjajärgsetel aastatel vesilennuväljad Saaremaal Papisaares, Kuressaares ja Harku järvel, baseerumiseks kasutati ka Hiiumaa Putkaste lennuvälja.

1960.–1970. aastaist kuni 1992. a-ni oli Rakveres 20. üksik piirivalve lennueskadrill kopteribaasiga Kuressaares ning allüksustega (eri aegadel lennuväelülide või -salkadega) ka Lätis – Riias ja Ventspilsis.

Eesti sõjaväelennuväljadest

1947. a septembris oli Haapsalus 13. õhuarmee 53. lennuväetehniline diviis, mis taotles ENSV Ministrite Nõukogult maaeraldusi tegev- ja varulennuväljadele üle Eesti. Eestis on 1940. aastate teisel poolel asunud ka 15. Punatähe ordeniga lennuväetehniline diviis või sellele allunud väeosi. Nende ülesandeks oli tegelemine lennuväeosade materiaalse baasiga (ehituse korraldamine, ehitiste hooldamine jne).

Vastavalt Õhujõudude Sõjanõukogu otsusele tagastati veebruaris 1947 endistele maakasutajatele Suure Isamaasõja ajal ajutiselt hõivatud operatiivlennuväljad (mõõtmetega 750–1200 x 150–250 m): Pulli, Pilustvere, Adiste, Jõgeva, Petseri ning Tonja.

Mõni kuu hiljem esitati aga ENSV Ministrite Nõukogule 13. õhuarmee poolt seoses lennuväljade maaeralduste taotlemisega kaart, mille järgi oli 13. õhuarmeel Eesti NSV-s kokku 36 lennuvälja: 12 püsilennuvälja, 6 varulennuvälja ning lisaks neile sooviti säilitada armee vajadusteks 19 sõjaaegset operatiivlennuvälja:

a) püsilennuväljad (olid alaliselt lennuväeosade kasutuses): Tartust kirdes Vesneri ja Aoküla vahel, Põltsamaa (linna loodeserval), Ungru (Ungru lossist lõunakaartes kaks eraldi tõusurada V-kujuliselt, N–S- ja NO–SW-suunalised, lennukite seisuplatsid lossi lähedal, N–S-suunaline rada väheses ulatuses betoneeritud), Pärnu, Klooga, Lasnamäe, Rakvere (loetletud 7 lennuvälja on kaardil tähistatud punaste ringidega); Tartu (linna idaserval), Põltsamaast lõunas, Võhma (1947. a oli kaks tõusurada V-kujuliselt, osaliselt betoonplaatidega, osa pinnase-eemaldustöid pooleli), Kuusiku, Haapsalust kirdes (kaardil tähistatud punaste täppidega);

b) varulennuväljad (neid käsitleti II kategooria maaeraldustena – jäid kohalikele maakasutajaile tingimusel, et neid maid hoitakse heinamaadena, ei künta üles ega rajata sinna mingeid ehitisi; kaardil tähistatud siniste täppidega): Sinalepa, Keravere, Narva (linna loodeserval, mitte sama mis tänapäeval Olginas), Mõra (Tartust lõunas), Valga (asendikaardile kantud Raavitse lähedale), Tsirguliina (Rampe ja Laatre vahel, aga asendikaardile kantud Karula lähedale).

c) sõjaaegsed operatiivlennuväljad: (III kategooria maaeraldus – neid võidi kasutada heinamaade või teraviljapõldudena, õiguseta rajada ehitisi): Tonja, Adiste, Peri, Kanariku (tänasest Ridali lennuväljast edelas), Pulli (Sulbi lähedal Võrumaal), Osula, Järve (Kauksi või Rimmi, Antslast kagus), Boose (Kobela), Mustakese (Õruste k, Õru lähedal), Priipalu (asulast idas), Saviküla (Rannu kirikust läänes), Pilustvere (Viljandist N, Pärsti lähedal), Aruküla (Adaverest NW, Adavere tuulikust üle maantee), Aidu, Jõgeva, Kehtna, Raikküla, Jägala (lagunenud angaariga EW-aegne lennuväli), Kadrina; lisaks on märgitud kaardile veel Bobrõ, Parkanova, Motõlino, Senno ja Petseri operatiivlennuväljad, mis aga tollal ei asunud ENSV piires, vaid VNFSV Petseri rajoonis (aluskaardil on veel sõjaeelne piir).

1948. a seisuga oli III kategooria piirangutega põllumajanduskasutusse üleantud sõjaaegsete lennuväljade hulka lisandunud veel Risu (Lepna k, Rakverest läänes), Puru (Tammiku), Tõrva (Roobe). Täielikult, ilma piiranguteta anti põllumajanduskasutusse Jõhvi (Edise) lennuväli.

Kõik need varu- ja operatiivlennuväljad olid vähemalt 1000 x 150 m suurused lennukite maandumiseks ettevalmistatud maa-alad. 1950. aastatel hakati ehitama suuremaid ja kapitaalsemaid varulennuvälju. Nii näiteks taotleti 1955. a Võrust põhja pool Ridali ehk Kanariku-2 varulennuvälja ehitamiseks maa-ala suurusega 3000 x 490 m.

1951. aastal hakati ehitama Tapa lennuvälja ning laiendama Ungru ning Tartu lennuvälja. 1950. a taotleti nende jaoks maaeraldusi, samuti Rõika ja Valgeristi diviisipolügoonide rajamiseks (vastavalt 133 ja 132 km²). Tapa lennuvälja alla jääva maa-ala elanikud tuli ümber asustada 1953. a-ks. Betoonkattega lennuväljade ehitamise ajaks toodi 1950. aastail Eestisse Õhujõudude Kapitaalse Lennuväljaehituse Keskvalitsuse üksikud lennuväljaehituspolgud (nt 1. ja 48.) jt spetsialiseeritud väeosi. Hilisematel aastakümnetel tegelesid lennuväljade rekonstrueerimisega mitmed erinevad töödejuhatajavalitsused ja neile allunud ehitusväeosad.

Valga (Paju) lennuväli on olnud mitme Lätis asunud lennuväeosa varulennuväljaks (nt 886. üksik luurelennuväepolk). Vähemasti 1985-1986 kasutati Valga lennuvälja Lätis Mārcienas asunud väeosade piloodita luurelennukite õppestartideks. Ka Aste ja Kuusiku lennuvälja on varulennuväljana kasutanud õhujõudude lennuväeosad. Kuusiku lennuväli asus esimesel sõjajärgsel aastakümnel oma sõjaeelses asukohas, Kuusiku mõisast läänes, hiljem rajati uus metallkattega lennuväli mõisast põhja poole.

Ka merelennuväel oli kümmekond lennuvälja Loode- ja Lääne-Eestis (nt Lasnamäe, Suurküla ehk Ämari, Keila-Joa, Klooga, Laoküla, Kogula, Aste, Koonga, esimestel sõjajärgsetel aastatel osaliselt ka Ülemiste) ning piirivalvel paar maismaalennuvälja (Pärnu, Kuressaare) ja kuni viis vesilennukite baseerumiskohta (sh nt Harku järvel).

Saaremaal olid linnakutega lennuväljad 1940.–1950. aastail ka Sandlas ja Kõnnus. Lühikest aega peale sõda oli lennuväli ka Sõrve Säärel ja Tallinna külje all Irus ehk Nehatus.

Lisaks erinevatele püsi- ning varulennuväljadele oli Eestis vähemalt neli asfalteeritud u 2,5 km pikkust 2–4 parkimistaskuga maantee-lennuväljalõiku (Harjumaal Jägalas, Läänemaal Vatlas, Võrumaal Järvepalus ja Jõgevamaal Kasepää lähedal Nõmme ning Metsaküla piiril).

Merevägi

1944. aastal osales lahingutegevuses Eesti territooriumil ja vetes ka merevägi mitme Balti laevastikule allunud laevakoondisega ning rannakaitse suurtükiväeosadega, samuti merejalaväebrigaad. Operatiivselt olid nad allutatud Leningradi Rindele. 24. septembrist 1944 kolis Punalipulise Balti Laevastiku (edaspidi: BL) staap koos oma põhiliste tugiüksustega Leningradist ja Kroonlinnast Tallinna. Laevastiku juhataja oli admiral V. F. Tributs. 1944. a lõpul koosnes BL Kroonlinna, Tallinna ja Riia merekaitsepiirkondadest. Märtsis 1945 lisandus neile Kagu-merekaitsepiirkond, mille põhibaas hakkas sõja lõppedes paiknema Pillaus ja millele kuulusid Kolbergi, Swinemünde ning Liepaja mereväebaas.

Admiral Tributsi väitel (kirjas ENSV Ministrite Nõukogule ja EK(b)P KK sekretärile 22.04.1946) tõi Balti laevastik 1940. a Eestisse koos sõjaväelaste pereliikmetega kuni 100 000 inimest, kelle paigutamiseks anti laevastikule ainuüksi Tallinnas kui peabaasi asukohas 168 hoonet. NL MN määrusega 17.11.1945 kinnitati Balti laevastiku peabaasiks uuesti Tallinn.

Vastavalt NL mereväe rahvakomissari käskkirjale 25.02.1946 jagati BL Põhja- ja Lõuna-Balti laevastikuks, vastavalt NL relvajõudude ministri käskkirjale 17.01.1947 nimetati need aga ümber vastavalt 8. ja 4. sõjalaevastikuks. Jagamise põhjuseks oli arvatavasti asjaolu, et Venemaa ja NL Balti laevastik ei olnud kunagi varem baseerunud nii laial alal (Laadoga järvest Ida-Saksamaani) ning mereväe infrastruktuuri sõjajärgse taastamise ja planeeritud ehitustööde juhtimine sellisel alal polnud ühe laevastiku juhtorganitele jõukohane ja ratsionaalne. Seejuures säilisid pikemaks ajaks mitmed BL organid ja väeosad, nt BL Arhiiv eksisteeris kogu „kahe laevastiku aja“, BL Sideosakond ja BL Õppesalga Punalipuline Popovi-nimeline Sidekool jt vähemalt 1948. a-ni. 1956. a alguses ühendati 8. ja 4. laevastik uuesti ühtseks Punalipuliseks Balti laevastikuks ning siinse 8. sõjalaevastiku baasil moodustati Ida-Balti flotill. See omakorda vähendati 1961. a Tallinna mereväebaasiks.

1944. a augustist 1947. a oktoobrini eksisteeris Põhja-Eestis Tallinna merekaitsepiirkond, mille juhatajaks oli viitseadmiral Ilja Danilovitš Kulišov, Lääne-Eestis 1944. a novembrist 1947. a juunini või oktoobrini aga Saarte (kuni 23.01.1945 Riia) merekaitsepiirkond juhtkonnaga Kuressaares (juhatajaks oli 1947. a oktoobrini kontradmiral Tšerokov). Esimesele kuulus lisaks laevastiku Peabaasile (Tallinnas) ka Porkkala-Uddi mereväebaas Soomes, teisele Riia ja väga lühikest aega ka Liepāja mereväebaas.

1962. aastal oli Tallinna mereväebaasi nimekirjaline isikkoosseis pisut üle 11 100 sõjaväelase. Kahjuks pole teada, kas selle arvu moodustasid üksnes mereväebaasi alluvusega väeosad või on sinna loetud kõik Eestis asunud mereväelased (s.t ka muu alluvusega mereväeosad). Madruseid ja vanemaid oli u 10 500.

1990. a oli baasi poliitosakonna kontrollitavates väeosades ning asutustes 120 parteialgorganisatsiooni kokku 3640 kommunistiga, mis moodustas 21,6% isikkoosseisust (koos eraisikutest töötajatega ja tõenäoliselt nii Eestis kui Lätis), seega pidi baasi nimekirjaline koosseis olema umbes 16 852 inimest. Komsomoli algorganisatsioone oli 109, neis komnoori 4251. Partei- ja komsomolialgorganisatsioonid moodustati üksustes, kus oli vähemalt 3 kommunisti/komnoort. Juba samal aastal hakati Eestist mereväge välja viima rohkem kui asemele toodi.

1992. aasta märtsis kuulus Tallinna mereväebaasi koosseisu:

• – baasi juhtkond (kümmekond erinevat väeosa), 94. traaleribrigaad ja 3 üksikdivisjoni (1. raketikaatrite, 14. allveetõrjelaevade ja 23. remonditavate laevade divisjon) Eestis ning 78. laevabrigaad Riias;
• – kaks abilaevade divisjoni ja päästelaevagrupp (kokku 55 laeva ning muud ujuvvahendit; neist üks abilaevadivisjon paiknes Riias);
• – 159 kaldaväeosa ning asutust (Eestis ja Lätis kokku, sh Lätis üle 10).

Baasi isikkoosseis oli samal ajal koosseisutabelite kohaselt 503 ohvitseri, 551 mitšmanit ja 1601 ajateenijat (kokku 2655), tegelikult oli nimekirjas aga vastavalt 501, 431 ja 1397 (kokku 2329). Baasile allunud väeosades, asutustes ja ettevõtetes oli 2255 töölist ja teenistujat. Sel ajal oli baasi personali arv hakanud juba vähenema.

Need arvud käivad üksnes Tallinna mereväebaasile allunud, ent nii Eestis kui Lätis asunud üksuste kohta. Näiteks ehitusväeosad-ettevõtted, sõjatehased, Paldiski õppekeskus (kus üksi teenis püsivkoosseisus üle 500 ohvitseri ning ligi 400 mitšmanit!) ja Suurpea polügoon, merelennuvägi ning veel üht-teist muud neisse arvudesse ei kuulu.

Mereväe laevakoondistest Eestis

Rootsi kindralstaabi andmeil oli 1953. a Punalipulise Balti sõjalaevastiku koosseisus kokku üle 750 sõjalaeva ja kaatri: 2 liinilaeva, 8 ristlejat, 3 miinilaeva, 5 suurtükilaeva, u 50 torpeedokaatrit, 10 vahilaeva, 170 allveelaevahävitajat, u 10 patrullkaatrit, u 20 soomuskaatrit, 86 miinitraalerit, 140 kaatertraalerit, 3 võrgulaotajat (-veeskarit), 12 ujuvbaasi, 6 jäälõhkujat, u 80 dessantlaeva, 151 allveelaeva. Lisaks neile olid veel hüdrograafialaevad, abi- ja päästelaevad jm. Eestis võis pikemat aega baseeruda kuni veerand neist kõigist, kuid aastakümnete jooksul mingil põhjusel (remont, õppused jne) Eestis viibida võis enamik neist. Laevad olid oma otstarbe ja tüüpide kaupa koondatud erineva suurusega väeosadesse – eskaadrid, diviisid, brigaadid ja divisjonid.

Nagu maavägedes, nii toimus ka mereväes 1951. aastast väeosade suurendamine: mitmed brigaadid formeeriti diviisideks, divisjonid brigaadideks.

1951–1961 baseerus Tallinnas 32. ristlejate diviis, millesse kuulus 76. miiniristlejate brigaad ja keskmiselt 3 ristlejat. Need oli uued aastail 1951–1954 valminud kergeristlejad „projekt 68-K“ ja „projekt 68-bis“, mille meeskonnas oli ette nähtud vastavalt 1184 ja 1270 inimest:„Tškalov“, „Ždanov“, „Admiral Lazarev“, „Admiral Ušakov“, „Aleksandr Suvorov“ jt.

Diviis anti 1956. a Ida-Balti Flotillist üle Balti laevastiku Eskaadrisse, kuhu kuulus ka endise 4. sõjalaevastiku 16. ristlejate diviis. Seoses relvastuse vähendamisega 1956–60 anti enamus ristlejaid teistele koondistele, nt „Admiral Lazarev“ ja „Admiral Ušakov“ lahkusid juba 1956. a Vaikse ookeani laevastikku, „Aleksandr Suvorov“ Põhjalaevastikku. Allesjäänud „Ždanov“ ja „Tškalov“ allutati 1957. a detsembris 76. miiniristlejate brigaadile, diviisi juhtkond saadeti 1958. a jaanuaris laiali. Juunis 1960 allutati „Ždanov“ Balti laevastiku Eskaadri 128. miiniristlejate brigaadile ning paigutati ümber Baltiiskisse. Aprillist 1961 kuni 1965. a-ni allus ta Baltiiski mereväebaasi 35. reservlaevade brigaadile ja seejärel anti üle Musta mere laevastikule, kus ta ehitati ümber juhtimislaevaks. „Tškalov“ oli neist ristlejaist vanim (selle ehitamist oli alustatud juba 1939-1940, ent sõja tõttu oli see pooleli jäänud) ja tema viibis Tallinnas kõige kauem (1951–1973, väikeste vaheaegadega). 18.4.1958 klassifitseeriti ta lahingulaevast ümber õppe-kergeristlejaks ja 19.10.1958 nimetati „Komsomoletsiks“; alles 28.5.1973 lahkus ta Leningradi mereväebaasi koosseisu.

Teise maailmasõja ajal Leningradi kaitsmisel osalenud miiniristlejate divisjoni baasil formeeriti 1951. a aprillis 76. miiniristlejate brigaad. 1952–1956 kuulus see 8. sõjalaevastiku 32. ristlejate diviisi, 1956–1960 vahetult Ida-Balti flotilli ning 1960–1971 Tallinna Mereväebaasi koosseisu. Brigaadi kuulus 12–15 miiniristlejat ehk venepäraselt esminetsit (projekt 7, 7U, 30-bis; meeskonda kuulus vastavalt 246 ja 286 inimest), lisaks püsikoosseisu laevadele (11 tk, sh Smelõi, Stoiki, Statnõi, Svobodnõi, Stepennõi, Solidnõi, Serjoznõi, Slavnõi jt) ka mitu ehitatavat laeva oma käigukatsetuste ajal. Brigaad toetas ka teiste laevade katsetusi (katsetuste ajal käisid kõik Läänemere piirkonnas ehitatavad NL sõjalaevad läbi Tallinna Mereväebaasi, k. a BL pearistleja „Sverdlov“ ning esimene aatomi-jäälõhkuja Lenin). 1959-1960 enamik miiniristlejaid konserveeriti. 1971. a jaanuaris anti brigaad üle 12. raketilaevadiviisile ja paigutati Liepajasse. Kuid veel kaheksakümnendate alguses oli Tallinnas selle brigaadi 57. vahilaevade divisjon, kuhu kuulus 6 projekti 30-bis esminetsit ja üks vahilaev. Ka hiljem viibis mitu miiniristlejat alaliselt Tallinnas, sh remondis või reservlaevadena.

8. laevastiku ja Ida-Balti flotilli koosseisus oli 19. vetevalve (või veealavalve, OVR-i) diviis, millesse kuulusid allveelaevatõrjekoondis, traalimisbrigaad, raadiolokatsioonseire baaslaev „KVN-17“ jt laevu. 1957. a paiku, peale Ida-Balti flotilli moodustamist vähendati diviis 30. vetevalvebrigaadiks ja traalimisbrigaad viidi tema koosseisust välja. Brigaadi kuulus 1. kaardiväe allveetõrjelaevade divisjon ja mitmeid üksiklaevu (nt võrguveeskarid „Ahtuba“ ja „Vjatka“, ujuvkasarmu „PKZ-6“, sihtmärk-laevad jt). Mainitud divisjon sai brigaadi likvideerimisel u 1964. a oma nimesse täiendi „üksik“ ja 1966. a-st nimetati ta 14. üksikuks kaardiväe allveetõrjedivisjoniks.

Juba sõja ajal tegutsesid Eesti vetes 1. ja 3. traalimisbrigaad. Viimane neist hakkas baseeruma Riias, esimene aga paiknes Tallinnas ja kandis märtsist 1945 nimetust 1. Punalipuline traalimisbrigaad. 50.-te alguses nimetati ta ümber 94. Punalipuliseks traalimisbrigaadiks, hiljem traaleribrigaadiks. Brigaadi lahingtraalimine lõppes 1957.a, kuid viimased miiniohtlikud alad avati laevaliikluseks alles 1963. a. Selleks ajaks oli omaaegse brigaadikomandöri Aleksei Trifonovi väitel Soome lahest ja Eesti rannavetest välja traalitud ja hävitatud 11 900 miini umbes 68 000-st Teise maailmasõja ajal Soome lahte paigaldatud miinist. Brigaadi kuulus algul vähemalt 8 divisjoni, igaühes kuni 10 alust; 1980. aastail oli divisjone kolm: 40. kaardiväe baasitraalerite divisjon, 55. Punalipuline meretraalerite divisjon ja 152. kaardiväe reiditraalerite divisjon (viimane kolis 1990. aastal Riiga, 78. vetevalvebrigaadi koosseisu). 1990. aasta veebruaris oli brigaadi koosseisus ette nähtud 150 ohvitseri, 180 mitšmanit, 193 vanemat ja 637 madrust (kokku 1163 sõjaväelast) – seda koos kaldabaasi, 6. laevaremonditöökoja, ujuvtöökoja ning 66. sõjaväeorkestriga. Laevu oli brigaadil 1990. aasta alguses käigus järgmiselt: 10 meretraalerit, 9 baasitraalerit, 4 reiditraalerit, ujuvtöökoda, õppe-treeningulaev; lisaks veel kümmekond laeva konserveeritult.

15. veebruaril 1946 andis mereväe rahvakomissar käsu moodustada Riias Ust-Dvinski (Daugavgrīva) sõjaväelinnakus 2. allveelaevabrigaad. Koondisse kuulus kaks divisjoni (4. ja 5.). 5. allveelaevadivisjoni koosseisu anti väike kaardiväeallveelaev „M-171“, väikesed allveelaevad „M-90“, „M-102“, „M-200“ ja „M-201“, samuti Saksa XXIII seeria allveelaev „N-31“. Divisjoni staap asus allveelaevade ujuvbaasis „Ahtuba“. 1951. a formeeriti 2. allveelaevabrigaadist 17. allveelaevadiviis ja brigaadi 5. divisjonist 157. allveelaevabrigaad. 1954. a-st hakkas brigaad saama 613. projekti allveelaevu. Arvatavasti sel ajal kolis brigaad Paldiskisse (kuigi allveelaevad võisid Eestis baseeruda ka varem). 1956. a sügisel uppus Suurupi väinas brigaadi allveelaev M-200, kokkupõrkel miiniristlejaga „Statnõi“. 1956. a (või 1958) formeeriti ta ümber 157. üksikuks allveelaevabrigaadiks ning seda nime kandes allus ta 1960. aastail Tallinna Mereväebaasile. 1970. aastatel allus ta Liepājas asunud 37. üksikule Punalipulisele allveelaevadiviisile, 1976. a-st 1980. aastate alguseni 14. allveelaevaeskaadrile (sel aja puudus ta nimest sõna „üksik“). Brigaadis oli üheaegselt käigus 6–10 allveelaeva ja teist nii palju konserveerituna (kokku kuni 20), lisaks kümmekond abiujuvvahendit. Diviisi teenindas 1154. kaldabaas.

Üheks brigaadi komandöriks on olnud lätlane 1. järgu kapten Feliks Martinson. Paldiski brigaadi diiselallveelaevadel on noore ohvitserina teeninud ka Tallinna mereväebaasi viimane komandör viitseadmiral Juri Pavlovitš Belov. Peale Leningradi Mereväeakadeemia lõpetamist suunati ta Põhjalaevastikku strateegilise allvee-raketiristleja komandöriks, millega seoses tuli tal korduvalt läbida ettevalmistustsükleid Paldiski õppekeskuses.

1956. a formeeriti Tallinnas 340. üksik ehitatavate allveelaevade divisjon (hiljem lisati nimetusse „ja remonditavate“), mis eksisteeris vähemalt 1968. a-ni. See paiknes Koplis Leningradi allveelaevatehaste nr 194 ja 196 käikuandebaasi (tingnimetusega Baas 1034, hilisem Leningradi Admiraliteedikoondise Balti Baas) juures ja sellesse kuulusid väikesed (projekt A615) allveelaevad katsetuste ja remondi ajal.

Paldiski Vanas sadamas (praegu Põhjasadam) baseerus vähemalt 1960. a-st Tallinna mereväebaasi 1. üksik kaardiväe raketikaatridivisjon 1278. kaldabaasiga ja kümmekonna kaatriga. 1942. a-st 1970. aastate keskpaigani või 1980.-te alguseni kandis ta nimetust „1. üksik kaardiväe torpeedokaatridivisjon“, ent ka raketikaatrite divisjonina oli selle koosseisus pidevalt mõni torpeedokaater (ja 1960. aastaist alates ka vastupidi). Divisjoni kasarmulinnak asus algselt Paldiski linna põhjaserval, Majaka tee ääres. Enne 1960. a asus väeosa Riias.

Vähemalt a-il 1953–1960 oli Tallinnas 146. remonditavate laevade brigaad. Sellesse kuulusid kolmes Tallinna laevaremonditehases (7. ja 36. mereväe tehas ning Laevaehitusministeeriumi 890. tehas, mis täitis peamiselt sõjaväe tellimusi) remondis olnud laevad. 1960. a-st jäi Tallinna vaid üks (7.) mereväe laevaremonditehas ning brigaadist formeeriti 23. üksik remonditavate laevade divisjon.

Eestis asunud mitmesugused mereväe abilaevad kuulusid algul BL-i, seejärel Põhja-Balti laevastiku ja 8. sõjalaevastiku Avariipäästeosakonna alluvusse, 1956. a juunini Abilaevade ja Sadamate Valitsusele, 1956. a juunist Ida-Balti flotilli Tagala Abilaevaosakonna ja 1961. a-st Tallinna mereväebaasi Tagala Abilaevade ning avarii-päästeteenistuse jaoskonna, septembrist 1985 aga Abilaevastiku ning otsingu- ja päästeteenistuse jaoskonna alluvusse. Abilaevad kuulusid esimestel sõjajärgsetel aastatel 89. avariipäästesalka, 1949. a-st 405. üksikusse avariipäästeteenistuse divisjoni, 1961. a-st 405. üksikusse abilaevadivisjoni (vähemalt 1965. a-ni). Üks märkimisväärsemaid sellesse divisjoni kuulunud laevu on 1913. a valminud katamaraan allveelaevade päästelaev „Kommuna“ (endine „Volhov“), mis praegu (2020. a) baseerub Sevastoopolis ja on Venemaa sõjalaevastiku vanim käigusolev laev (väidetavalt isegi maailma vanim tänapäeval rivis olev sõjaväelaev). See tõstis veest välja ka Eesti vetes uppunud Paldiski allveelaevad M-200 ja M-256. Veel 1960. a lõpus oli Ida-Balti Flotillil ka 355. üksik abilaevadivisjon. NL viimastel aastakümnetel olid mereväebaasi abilaevakoondisteks 465. tagamislaevade (enne 1987. a mere- ja reidi-tagamislaevade) divisjon, 133. tagamislaevagrupp ja 1212. päästelaevagrupp, millesse kuulus u 30 alust. Abilaevastikku teenindas 3151. kaldabaas.

Üle kümne abilaeva oli ka hüdrograafiarajatisi ehitanud 131. töödejuhatajavalitsuse 266. abilaevade ja ujuvvahendite valitsusel Lennusadamas (NL ajal Hüdrosadam ehk Vesilennu(väe)sadam).

Hüdrograafialaevad ja -kaatrid (kokku kuni 20) kuulusid 48. hüdrograafiateenistuse rajooni 185. üksikusse hüdrograafialaevade divisjoni (s/o 15165), mille koosseisus oli 904. hüdrograafialaevade grupp. Laevad-kaatrid baseerusid põhiliselt Hüdrograafiasadamas, kolm-neli väikest hüdrograafiakaatrit olid aga kummagi jaoskonna „hingekirjas“ ning paiknesid navigatsioonihooajal Rohuküla ja Roomassaare sadamais. Üks hüdrograafiakaater paiknes ka Vilsandi saarel.

Mereväe kaldaväeosadest

Tallinna Mereväebaasi juhtkonna aadressiks oli Toompea 8, kuid see võttis enda alla pool Toompea – Kaarli pst – Toompuiestee (Gagarini) – Wismari (Mitšurini) kvartalit, varem kogu kvartali (v. a prokuratuuri krunt). Samas kaksikhoones asusid ka Tallinna Mereväebaasi poliitosakond, luure-, side-, raadiotehnika- ja 8. (salaside) jaoskond, samuti KGB eriosakond (sõjaväevastuluure osakond) valverühmaga.

Linnakus asusid veel baasi staabikomandantuur (ametliku nimetusega „440. komandopunkt ja valve- ning teeninduskomandantuur“, kuid komandopunkt asus hoopis Kosel Pirita jõe ääres) ja telefonikeskjaam, mereväebaasi ajalehe „Na vahte“ („Vahis“) toimetus ja kirjastus koos trükikojaga ning 26. baasigaraaž.

Baasi poliitosakond nimetati 1991. aasta alguses ümber sõjalis-poliitiliseks osakonnaks, varsti peale „augustiputši“ (seoses parteiorganisatsioonide likvideerimisega relvajõududes) aga reorganiseeriti ta kasvatus- ja sotsiaal-õigustöö jaoskonnaks.

Kaarli kiriku vastas asunud 5-korruselises hoones (Kaarli puiestee 8) olid Tallinna Mereväebaasi Tagala, rahandus-, mereinsener- ja keemiateenistus, 46. tuletõrje- ja päästetööde teenistus (1989. aasta sügiseni kandis nime „118. garnisoni tuletõrjeinspektsioon“), katlajärelevalve inspektsioon, 241. sõjaväemetskond, mereväebaasi spordirühm ja NSV Liidu (alates 1991. aasta lõpust või 1992. algusest Venemaa) Riigipanga väliosakond nr 10513. Vahetult enne mereväebaasi likvideerimist asus linnakus 421. valuuta- ja rahandusjaoskond ning arvatavasti ka 187. veterinaar-epizootiasalga juhtkond.

Kokku oli mereväebaasil u 20 jaoskonda ja teenistust, enamikul neist olid omakorda neile alluvad väeosad või/ja asutused.

Poliitosakonnale allusid Tallinna ja Paldiski ohvitseride majad, baasi madruste klubi, kinobaas Lasnamäel, kultuuritarvete ladu, J. Nikonovi nimeline pioneerilaager, kino „Baltika“ Paldiskis.

Luure- ja raadiotehnilise võitluse jaoskonnale allus 664. kompleksse tehnilise kontrolli sõlm Miinisadamas ja tõenäoliselt ka mõni luurelaev.

Sidejaoskonna alluvuses olid 1763. sideladu (on kandnud ka 1763. sidevahendite kesklao nime) Lootsi tänaval, 550. sidesõlm raadiovastuvõtu- ja -saatejaamadega Tänassilma külas ja Suurupis (enne 1978. a Kivimäel), traatside jaoskond, 1226. kullersidejaam, 19. garnisoni sidesõlm Paldiskis; enne 1980. a olid tal garnisonisidesõlmed või raadiojaamad ka Haapsalus, Kuressaares jm.

Baasi 5. ehk raadiotehnikajaoskonnale allusid 1755. raadiotehnikavarustuse ladu ja 653. raadiotehnika remonditöökoda Kalamajas, samuti 74. vaatlusrajoon staabiga Kose linnaosas, mille koosseisus olid 1355. ja 1358. raadiotehniline rood, kummalgi kolm raadiotehnilist rühma (Juminda ja Pakri neemel ning saartel). 1987. a-ni kandis ta 1843. üksiku mere-raadiotehnikapataljoni nime. Varasemail aastakümneil allus ta laevastiku sideosakonnale ning flotilli sideülema osakonnale ja kandis Tallinna vaatlus- ja sideteenistuse rajooni (1940.–1950. aastail), Tallinna siderajooni (u 1956–1960), Tallinna vaatlus- ja siderajooni ning (1962. a detsembrist) 1464. üksiku mereside- ja vaatluspataljoni nime.

Mereinsenerteenistusele allusid 21. elektrivõrkude ettevõte (varasema nimetusega 21. elektrivõrk, 1950. aastail aga Energorajoon) filiaaliga Paldiskis, hotell „Russalka“ filiaalidega Lauristini ja Tatari tänaval, sadamateenindusmeeskond, veepehmendusjaam „Rossá“, garnisonide majavalitsused Tallinnas, Paldiskis ja Suurpeal; Paldiskis asusid ka 1988. mere-insenerteenistuse jaoskond, 12. küttetsentraal ja Tee-ekspluatatsioonivalitsus nr 1.

Keemiateenistusel oli 690. keemialadu Viimsi lähedal Lubja külas.

Tuletõrjeinspektsioonile allusid tuletõrjekomandod eemalasuvates garnisonides ja sõjaväeladudes. Paldiskis oli omaette 106. tuletõrjeinspektsioon, mis 1989. a nimetati 41. tuletõrje- ja päästetööde teenistuseks.

Mereväebaasi Tagala koosnes staabist, poliitosakonnast (1990-1991 sõjalis-poliitilisest osakonnast) ja erialastest jaoskondadest ning teenistustest: raketi- ja suurtükiväerelvastuse, miini- ja torpeedo- ning tehnikajaoskond; auto-, kütuse- ja määrdeainete, riietus- ning toiduaineteenistus. Tagala alluvuses oli 1052. ja 2585. ühendladu vastavalt Paldiskis ja Haral, 2394. relvastuse ja varustuse ühendladu Paldiskis, 1801. üksik valve- ja teenindusrood ja 574. sõjaväestatud valve salk, samuti Tallinna ja Paldiski olmeteeninduskombinaat. 1986. a oli Tallinna mereväebaasi Tagala nimekirjalises koosseisus sõjaväelasi kokku 823, neist ohvitsere 220, mitšmaneid ja praporštšikke 137, naissõjaväelasi 13, reakoosseisu 453, töölisi ja teenistujaid 3820, kokku 4643. Seda koos Lätis asunud väeosade-asutustega, mis allusid Tallinna mereväebaasile. Tagala jaoskondadele ja teenistustele allusid laod ning remondiasutused (1980. aastail kokku vähemalt 25 väeosa ning asutust: kolm baasi, 11 sõjaväeladu, viis autoveo ja -hooldeallüksust, kaks teeninduskombinaati, 2-3 tehast): 2753. suurtükiväerelvastuse ja -lahingumoona baas (1960. aastail Suurtükiväe lahingumoonaladu nr 2753) Harku lähedal; 2754. miini- ja torpeedorelvastuse baas Paljassaarel, 2748. miinirelvastuse ladu Naissaarel; 2577. tehnikavarustuse ladu Arukülas, Miinisadamas ja Paldiskis, 1646. pootsmanivarustuse ladu Tallinna sadama lähedal (u 1980. a-ni Veskimetsas tänase loomaaia kohal), 6. magnetismi kontrollmõõtejaam ja 48. laevade demagneetimisjaam Pringil; 1668. autotehnikaladu Ahtri tänaval, 474. üksik autorühm Suur-Sõjamäel, 47. ja 414. garnisoni tehnoteenindusjaamad vastavalt Tallinnas ja Paldiskis, 166. sõjaväe autoinspektsioon, fondivarustuse (utiili) ladu; 3063. kütuseladu (ka vedelkütuseladu, varem baas) Viimsis, 250. kütuseladu ja tahkekütuseladu Koplis; 1660. riideladu Lootsi tänaval; 1865. toiduaineladu sadama juures ja Leningradi mnt alguses. 1980.-il viidi mitme lao varud hoiule Piirsalu ja Siimika endistesse raketipolgu linnakutesse, mille juurde plaaniti ehitada ka raudteeharu.

Teistest eraldi, Narva maanteel Russalka lähedal asus baasi meditsiinijaoskond. Sellele allusid 1480. ja 374. mereväehospidal vastavalt Tallinnas ja Paldiskis, 206. sanitaar-epidemioloogiasalk (1970. aastail 206. liikuv sanitaar-epidemioloogiasalk) ja kadreeritud hospidalibaas Narva mnt 77 ja 81 (viimasel oli laokompleks Saku lähedal), 2751. meditsiiniladu Sitsi linnaosas, 92. polikliinik Tatari tänaval, 9. mereväelaatsaret ja 2163. polikliiniline osakond Suurpeal.

Eraldi paiknes ka 187. veterinaar-epizootiasalk (Viljandi mnt 18).

Baasil oli ka oma õppeväeosa – 27. laevastikukomando Erika tänaval (kuni pataljoni-suurune üksus). Seal oli suur sõjaväelinnak nelja kolmekorruselise kasarmuga, milles enne 1960. a asus eri aegadel BL 3. laevastikuekipaaž ja Tallinna laevastiku poolekipaaž (seetõttu nimetati seda linnakut 1990. aastate alguseni „ekipaažiks“. Viimastel aastakümnetel kasutati neid kasarmuid elamute ja ühiselamutena ning mitmesuguste muude väeosade majutamiseks. 1950. aastate alguses oli arvatavasti Paldiskis 1. Balti laevastikuekipaaž, 1950. aastate keskel oli aga Paldiskis 8. laevastiku Ühendõppesalga 14. relvakool, mis hiljem nimetati 14. elektromehaanika õppesalgaks ja 1960. aastate alguses saadeti laiali.

Mereväebaas oli nagu omamoodi linn linnas või riik riigis – lisaks lahingu- ja tagamisväeosadele kuulus talle ka ulatuslik olmekorralduse süsteem. Näiteks ainuüksi aastail 1960–1962 ehitati baasi jaoks 499 korterit. Sellegipoolest oli 1963. a juunis baasil korterita 83 ohvitseri, 106 üleajateenijat ning 132 töölist ja teenistujat (kokku 321 perekonda), lisaks elas barakkides ja elamiskõlbmatutes avariimajades 96 peret ning 175 perekonnal oli pereliikme kohta alla 4,5 m² elamispinda. 1963. a oli baasil 7 ühiselamut kokku 536 kohaga, 10 lasteaeda 720 kohaga (üle 50% kogu BL lasteaiakohtadest), J. Nikonovi nimelises pioneerilaagris puhkas igal aastal üle 800 lapse. Raviks oli mereväehospidal Tallinnas ja kaks baasilaatsaretti (9. Suurpeal ja 148. Paldiskis) kokku 370 voodikohaga, samuti 92. polikliinik Tallinnas; 1962. a anti välja tuusikud sanatooriumidesse ja puhkekodudesse 1382 inimesele (sh 123 tasuta; ohvitseridele ja üleajateenijatele 541, sõjaväelaste peredele 97 ning ametühinguliikmetele, s.t tsiviilteenistujaile ja -töölistele 694 tk). Sööklaga väeosadel oli kokku 29 köögi-abimajandit (ainult ühel sellistest väeosadest polnud seda), milles 1963. a juunis kasvatati 762 siga ja 12 lehma. Kultuurseks puhkuseks oli kaks ohvitseride maja (Tallinnas ja Paldiskis), baasi madruste klubi filiaali ning Suveteatri ehk -pargiga (viimane sisaldas: suure ja väikese tantsuväljaku vastavalt 2000 ja 500 külastajale; paadikujulised kiiged 8 paadiga, mida said kasutada 450 inimest õhtu jooksul; 3 atraktsioonlennukit läbilaskevõimega 300 inimest õhtu kohta; 8 püssiga tiir 500 inimesele; Suveteatri läbilaskevõimeks loeti u 500 000 inimest suvehooaja jooksul), 10 väeosaklubi, BL muuseum, staadion, kultuuriülikool, massielukutsete kursused perekonnaliikmetele, muusika- ja koreograafiaklassid lastele, 32 raamatukogu (sh 22 koosseisulist – seega oli Tallinnas mereväe raamatukogusid rohkem kui avalikke tsiviilraamatukogusid) kogufondiga 570 000 köidet, 42 Lenini tuba, puhkpilliorkester, rahvateater, isetegevuslik laulu- ja tantsuansambel ning 14 alaliselt tegutsevat kunstilise isetegevuse kollektiivi. Laevadel ja väeosades oli 184 töökorras telerit ja 165 kinoseadet. Poliitosakonna kinobaasis oli 4215 mitmesugust kinofilmi. 1963. a oli garnisonides 5 madruste teemaja.

Rida Eestis asunud mereväeosi ei kuulunud Tallinna mereväebaasi koosseisu, vaid allusid vastavaile Mereväe või BL keskorganeile.

Paldiski tähtsaim väeosa oli 93. mereväe õppekeskus, mis tegeles tuumaallveelaevade meeskondade väljaõppe ja treeninguga. See asutati 1961. a ning alustas väljaõpet 1965. a algusest. Õppekeskusel oli hiiglaslik õppe- ning administratiivhoone Paldiski linnas, nn Pentagon (tänapäevaks lammutatud) ja kahe tuumareaktoriga tehnoloogiline õppetsoon (nn „третий участок“ ehk 3. territoorium või krunt) keset Pakri poolsaart. Keskuses valmistati ette meeskondi kolme põlvkonna (I–III, vastavalt projekt 675, 667B–BRDM ja 941, NATO tähised vastavalt Echo II, Delta-I–IV ja Typhoon) aatomiallveelaevadele, mida oli kokku ligikaudu pool NL aatomiallveelaevadest. Paldiskisse jõuti paigaldada I ja II põlvkonna aatomiallveelaevade peaenergiaseadmete maapealsed prototüübid (stendid 346-A ja 346-B; teistel andmetel oli Paldiskis ka 941. projekti ehk „Akula“ allveelaeva 19 sektsiooni imiteerinud trenažööri „Ol’há“ koosseisus töötav reaktor; enne tsooni Eesti võimudele üleandmist olevat see trenažöör demonteeritud ning veetud Venemaale). Esimese (projekt 675 aatomi-tiibraketiallveelaeva) reaktori kuumkäivitus toimus 1968. a aprillis, teisel 1983.a. Vanem reaktor olevat töötanud üksnes või peamiselt teadusotstarbel, kuna samasugune stend oli juba Obninski tuumajaama juures asuvas õppekeskuses olemas ja projekt 675 allveelaevade ehitamine lõpetati enneaegselt, sest nende asemel hakati ehitama II põlvkonna allveelaevu (projekt 667B, ballistiliste rakettidega). Õppekeskuse parimatel aegadel teenis või töötas seal alaliselt kuni 1200 inimest. Näiteks 1989. aasta lõpus oli seal ametis 287 ohvitseri, nende seas 51 esimese järgu kaptenit – rohkem kui kogu Tallinna Mereväebaasi alluvuses kokku. Mitšmankoosseisu oli samal ajal 418 (sh 6 praporštšikku ning 9 madruse või vanema auastmes naissõjaväelast; naisi oli seal ka mitšmaniauastmeis). Püsikoosseisu ajateenijaid oli 4 roodu (300–400 meest). Välja- ning täiendusõpetatavaid on õppekeskusest läbi käinud umbes 1200–2500 meest aastas. Igas ekipaažis oli umbes 50 ohvitseri, eesotsas paari 1. või 2. järgu kapteniga. Linnakus oli reakoosseisu mahutamiseks neli aastail 1949–1952 ehitatud kahekorruselist kasarmut (igaüks neljale allüksusele), allveelaevaekipaažide ohvitserid ja mitšmanid elasid linnas kolmes viiekorruselises ühiselamus.

NSV Liidu aatomiallveelaevanduse algusaastail viiekümnendate lõpus ning uuesti alates seitsmekümnendate keskpaigast oli igal tuumaallveelaeval kaks meeskonda, mis kumbki olid omaette väeosa oma komandöri, pitsatite ja muu juurdekuuluvaga. Nende väeosanumbrid olid reeglina samad, erinesid vaid selle poolest, et 2. ekipaažile oli antud number- või litterlisand, niisiis allveeristleja 2. ekipaaži võis tähistada näiteks s/o 09647-A, 09647-II või 09647-2. Ekipaažid võisid Paldiskis õppes olla mõnest nädalast mitme kuuni, ent isegi pooleteise aastani. Suurem osa ekipaaže olid Paldiskis 45-päevasel nn reisidevahelisel ettevalmistusel (межпоходовая подготовка), ent seal õpetati välja meeskondi ka alles laevatehastes ehitamisel olnud allveelaevadele (formeeritavad meeskonnad – вновь сформировываемые экипажи). Nende väljaõpe kestis tavaliselt poolteist aastat, mis sisaldas ka stažeerimise mõne vanema samalaadse laeva peal ning alles korduvalt ülekontrollitud meeskonna kätte usaldati uus tuumaallveelaev. Õppekeskus mahutas korraga kuni kümmekond ekipaaži, igaühes umbes 50–150 mereväelast (see arv kõikus üsna suures ulatuses olenevalt vajadusest, näiteks ei pruukinud kogu allveelaevameeskond korraga õppimas olla). Kaheksakümnendail Paldiskis õpetatud projektide 667B–667BDRM (NATO tähis Delta-I–Delta-IV) meeskondades oli 114–140 ning projekt 941 ekipaažis 163 meest. „Akula“ tähendab „Hai“; selle NATO nimetus on Typhoon, mis tuletati strateegiliste jõudude süsteemi „Taifun“ nimetusest (see süsteem koosnes allveelaevast „Akula“ ja raketikompleksist D-19 rakettidega R-39 ning selle olemasolu mainis NSV Liidu riigipea Leonid Brežnev USA presidendile G. Fordile 1974. aastal tippkohtumisel Vladivostokis).

Harjumaal Suurpeal ja Haral asus NSVL Kaitseministeeriumi 1. Keskinstituudile ehk Sõjalaevaehituse Teadusliku Uurimise Keskinstituudile allunud 1. mereväepolügoon (ehk Sõja(mere)laevastiku 1. polügoon; sellise nimega vähemalt 1957–1980, seejuures oli väeosa pitsatil 1950. aastail „… polügoon nr 1“). 1980. aastate keskel oli väeosa nimeks „Mereväe 1. laevade mittekontaktsete miini- ja torpeedorelvade eest kaitsmise teadusuuringute polügoon“, 1. aprillist 1988 „Laevade varjatuse ja kaitse teadusuuringu- ja katsetuspolügoon“. Väeosa moodustamise päevaks loetakse 12. septembrit 1953, ent juba 20.11.1946 ja 25.2.1948 väljaantud ENSV MN määrustega eraldati endine Hara metsavahikoht ja Hara saar Sõjamerejõudude Sõjalaevaehituse Teadusliku Uurimise Keskinstituudile hüdroakustilise katsetusjaama ehk -baasi loomiseks. Peagi rajati sinna ka sõjaväelinnak ning eriotstarbelised kaldaehitised. Ka 1. polügoon alustas oma tegevust Hara külas, polügooni esimene magnetismilabor asus Hara saarel endise kalakonservitehase hooneis. Alles 1955. a eraldati polügoonile maatükid Hara lahe idarannal, samuti keelati laevade ankrusse heitmine ja kalapüük 1650 ha suurusel akvatooriumil Hara lahe idakalda juures. Suurpeale ehitati eelmisest mitu korda suurem sõjaväelinnak administratiivhoonete, arvutuskeskuste ja elurajooniga, samuti mitmesugused mõõtmisjaamad. Soome ajaloohuvilised on välja uurinud, et selle linnaku territooriumile Suurpeale veeti hooneid Soomest Porkkala-Uddi mereväebaasist, mis likvideeriti 1955. aasta lõpus. Linnaku mail olevat isegi koht, mida kutsutud Porkkalaks. 1966. a anti käiku statsionaarsete magnetilise töötluse stendide kompleks IK-2M (objekt, mida rahvasuu nimetab „Hara sadamaks“). Hara lahe põhi oli täis kaableid ning betoonalustel andureid. Polügoonil oli mitme väljaliigi uurimiseks neli teadusuuringuosakonda eesotsas esimese järgu kaptenitega: elektromagnetiliste, akustiliste ja dünaamiliste väljade ning statsionaarsete stendide osakond, lisaks veel poliitosakond, peainseneri ning materiaal-tehniline osakond, sidesõlm, kaks sõjaväestatud valve komandot (1568. Suurpeal ja 1569. Haral) jm abiteenistused. Polügooni tegevuseks vajalikud abilaevad ja ujuvvahendid (hüdroakustilise kontrolli laev, 2-3 tuukrilaeva, 3-4 reidi-tuukrikaatrit, paar sõidukaatrit jm) olid koondatud Katselaevade divisjoni, mille linnak asus Haral. Polügooni Eestis paiknemise 40 aastaga uuriti ning töödeldi Hara – Suurpea kompleksis eri andmeil 500–1000 peal- ning allveelaeva.

180. mereväe side teadusliku uurimise polügoon (juhtkond Kopli kaubajaama lähedal) allus mereväe Side Peavalitsuse 34. teadusuuringute instituudile ja tegeles kaugsideuuringutega (sealhulgas uuris allveelaevadega ülipikklainete abil sidepidamise võimalusi). Polügooni ülemaks oli kontradmiral ja sellel olid osakonnad kõigis NL laevastikes – Tallinnas, Leningradis, Poljarnõis, Sevastoopolis ja Vladivostokis. Polügoonile allus 1746. üksik sidepataljon Suurupis.

Mereväe keskorganite ja Balti laevastiku alluvusega olid veel: 7. laevaremonditehas (endine Meretehas nr 7), 8. mehaanika- ja ehitustehas (valmistas monteeritavaid navigatsioonimärgidetaile), 112. autoremonditehas (remontis diiselveoautosid MAZ ja KrAZ), 365. rakett- ja suurtükirelvastuse remonditehas (tsaariaegne Arsenal, BL ja 8. laevastiku Meresuurtükiväearsenal nr 3), 773. sidetehas, 345. töödejuhatajavalitsus (tegeles sanitaartehniliste töödega), 359. mereinsenerteenistuse töödejuhatajavalitsus (tegeles hüdrotehniliste töödega), 28. mereväeprojekti Tallinna osakond, 469. mittemaaksete maarete kombinaat Harkus (tootis paekillustikku), 1521. mõõtetehnikalaboratoorium, 63. üksik distsiplinaarrood (1960. aastate alguses Tallinna mereväebaasi 58. üksik distsiplinaarrood, 1945. a BL 487. distsiplinaarpataljon) Paldiskis, Balti basseini sõjaväeühenduste valitsus, 58. laevastiku jahtklubi, 91. laevastiku spordiklubi, Puhkekodu „Pärnu“ jt.

Enamus mereväe ehitusväeosi allus BL Ehitusvalitsusele, mis asus vähemalt 1974. a-ni Tallinnas (Vana-Posti tn), hiljem oli Tallinnas selle 5. osakond, samuti BL Ehituse ja vägede paigutuse valitsuse üks osakond (ehitusobjektide tellija esindaja). Alluvateks olid 62. ehitusväeosade poliitosakond, 131. töödejuhatajavalitsus (tegeles algselt tuletorniehitusega), 1176. hüdrograafia-alane töödejuhatajavalitsus (selle territooriumil asus 1970. aastail 296. mehaanika- ja ehitustehas) ja 328. mehhaniseerimise ja autotranspordi töödejuhatajavalitsus, 84. ehituskonstruktsioonide tehas, 1182. materiaal-tehnilise varustuse kontor jt. Töödejuhatajavalitsuste ja mitme tehase juurde olid kinnistatud sõjaväeehitussalgad või -roodud (kokku üheaegselt kuni 5 salka; 1987. a muudeti need sõjaväeehituspataljonideks). Eestis viibis alaliselt või perioodiliselt ka mitme spetsialiseeritud ehitusmontaaži- või eritööde valitsuse allüksusi.

Suuremates mereväegarnisonides olid sõjaväekomandantuurid, nt Tallinnas ja Paldiskis, aga varasematel aastakümnetel ka Kuressaares, Pärnus ja Kärdlas.

Kahe Punalipuordeniga Balti Laevastiku Muuseum asutati 1957. a Baltiiskis, ent 1962. a kolis Tallinna, kus asus 1992. a-ni (Narva maanteel) ning see oli avatud ka tsiviilelanikest külastajaile.

BL Korteriekspluatatsioonivalitsusele allus 241. sõjaväemetskond (keskusega Tallinnas), mis haldas Eestis mereväele kuulunud metsaalasid. Umbes 1960. a-ni oli lisaks sellele veel 242. sõjaväemetskond Saaremaal ja 244. Hiiumaal.

Tuletornide ja muude navigatsioonimärkidega tegelemine kuulus NL ajal mereväe, täpsemalt Leningradis asunud Kaitseministeeriumi Navigatsiooni ja Okeanograafia Peavalitsuse haldusalasse. Eesti alal oli selle kõrgeimaks organiks Tallinnas Hüdrograafiasadamas (praegu Hundipea sadam) paiknenud 48. hüdrograafiateenistuse rajoon. Sellele allusid 1757. hüdrograafia- ja tüürimehevarustuse ladu, 119. hüdrometeoroloogiajaam, 496. raadionavigatsioonisüsteem ja kaks hüdrograafiateenistuse lõiku ehk jaoskonda: 245. Haapsalus ja 299. Kuressaares. Kaheksakümnendate keskpaigas moodustati viimaste baasil ENSV Ministrite Nõukogu taotlusel seoses mandri ja saarte vahelise laevaliikluse tihenemisega omaette väeosa – Väinamere (78.) hüdrograafiarajoon (või -jaoskond) keskusega Haapsalus. Ruhnu saare meremärgid kuulusid 1980. aastate teise pooleni Riias asunud 62. hüdrograafiateenistuse rajoonile.

Navigatsiooniorientiirid kuulusid organisatsiooniliselt ahelatesse ehk süsteemidesse (neisse kuulusid raadionavigatsioonisüsteemide kaldajaamad, mis asusid sageli majakate juures), majakatesse ehk majakakompleksidesse (s.t kaks või enam navigatsioonivahendit ühes kohas – näiteks tuletorn, raadiomajakas, radaripeegeldi, udusireen jm) ning navigatsiooniseadmegruppidesse. 1988. aastal oli Läänemere Eesti randades 26 tuletorni nähtavusega 15 ja enam meremiili ning 30 tuletorni 10–14-miilise nähtavusega. Koosseisulisi majakaid oli Eesti rannikul 24, navigatsiooniseadmegruppe Lääne-Eestis 14. Hüdrograafiateenistusel oli Läänemere Eesti vetes lisaks kapitaalsetele meremärkidele veel mitusada poid ja toodrit, mis kevadel paika pandi ning sügisel välja võeti, näiteks 1981. aastal oli neid 466.

Sõjaväe kaubandusasutusi (kauplused, sööklad, teemajad, puhvetid, õmblusateljeed jm) oli Eestis 1970.–1980. aastatel vähemalt 185. Suur osa neist asus väeosade territooriumidel, kuhu kõrvalistel kodanikel reeglina juurdepääsu polnud, osa aga paiknesid väeosade või allüksuste pääslates või suuremates linnades ja seal said ostlemas käia ka kohalikud tsiviilelanikud. Need olid allutatud madalama astme sõjaväekaubastute (560. Paldiskis, 586. Kingissepas/Kuressaares, 612. Rakveres ja 608. Tartus) ning direktsioonide (nr 3 Võrus, 5 Pärnus, 6 Haapsalus ja 7 Valgas) kaudu Tallinnas asunud 574. kaubandusosakonnale (1990. a-ni sõjaväekaubastu nr 574). Sellel oli kaubandus- ja kokkuostubaas Suur-Sõjamäel, garaažid ning laod mitmes kohas Tallinnas ja kuni 60 allasutust, millest vaid kolm (universaalkauplus ning raamatukauplus vanalinnas Pikal tänaval ja kauplus Kalamajas) olid kõigile soovijaile kättesaadavad. Varasemail aastakümneil oli Eestis vähemalt 8 erinevat sõjaväekaubastut (peale eelmainitute veel 477. Haapsalus, 506. Võrus, 592. Pärnus, 600. juhtkonnaga Tartus ja direktsiooniga Valgas). Paldiski sõjaväekaubastu nr 560 nimetati 1990. a 560. kaubandus- ja teenindusettevõtteks ning sellel oli Paldiski garnisonis kuni 40 allasutust, sh oma aja kohta üsna suur kaubamaja, restoran, 3 kohvikut, kondiitritsehh jpm.

BL 506. (enne 1960. a 406.) ametiühingu grupikomiteele allusid ametiühinguorganisatsioonid (ametiühingu-, tehase- ja kohalikud komiteed) mereväe väeosades, asutustes ning ettevõtetes, kus oli rohkem eraisikuist töötajaid.

Tallinna vanalinnas Pikal tänaval asus BL Sõjaväejahiseltsi Tallinna baasnõukogu, millel oli Tallinnas laskestend Kopli lahe ääres, lasketiir vanalinnas ja jahimeeste kauplus kesklinnas. Jahiseltsi algorganisatsioonideks olid suuremates väeosades ja sõjaväeasutustes moodustatud sõjaväe jahimeeste kollektiivid, millel olid individuaalsed järjekorranumbrid ja mis tegutsesid väeosa komandöri ning poliitorgani käe all. Neid oli Tallinna garnisonis vähemalt 33. Baasnõukogul oli aastaringse jahikoerte väljaõpetamise, treenimise ja välikatsete ala nelinurgas Klooga jaam – Ämari – Madise – Laoküla, samuti Risti jahimajand Läänemaal, mis organiseeriti 1962. aastal ja oli veel 1971. aastal oma pindala (1303 km² – ligi 4 korda suurem kui Aegviidu polügoonipiirkond) poolest üks suuremaid Ülearmeelise Sõjaväejahiseltsi jahimajandeid kogu omaaegses NSV Liidus. Majandil oli kontor Ristil ja kaks peatumispaika (kalastusbaasi kokku 65 paadiga) Sutlepas ning Saunjas.

Eestis paiknes ka vähemalt üks väeosa, mis kuulus hoopis teisele laevastikule – vähemalt 1961. a-st Viimsi mõisas asunud 8. mere-raadiosalk (1970. aastail 8. liikuv mere-raadiosalk, 1960. aastail 8. OsNaz’i ehk eriotstarbeline mere-raadiosalk) allus Põhjalaevastiku Luurevalitsusele.

Rannakaitse

NSV Liidu rannakaitse oli mereväe jõuliik, mille ülesandeks oli kaitsta mereväebaase, sadamaid ja muid olulisi rannalõike vastase rünnaku eest merelt (nt dessant või tulistamine laevadelt), ent ka toetada maavägesid kaitsel või rünnakul. Balti laevastiku ja 8. sõjalaevastiku rannakaitse eesotsas oli kindralmajori auastmes komandant. Enne raketiajastu saabumist moodustas rannakaitse põhijõu rannasuurtükivägi (1958. a-st rannaraketi- ja suurtükivägi), millele lisaks kasutati rannakaitse huvides ka laskur-, seniitsuurtüki- ja kuulipilduja-suurtükiväeosi, samuti miini- ja torpeedorelvastust. Näiteks allus aastail 1952–1956 8. sõjalaevastiku Saarterajoonile Hiiumaal asunud 22. üksik kuulipilduja-suurtükiväepolk (1947–1951 ja 1956–58 allus ta maavägedele). Rannakaitsele allus ka Tallinnas asunud 806. üksik vahtkonnapataljon.

Rannasuurtükivägi koosnes organisatsiooniliselt peamiselt divisjonidest ja patareidest, mis võisid olla ühendatud rannakaitsesektoreisse, üksikutesse suurtükiväepolkudesse või -brigaadidesse. Üksikusse suurtükidivisjoni kuulus tavaliselt 3–4 patareid (ning juhtimis- ja tugiallüksused, sageli ka kuulipildujarood eraldi väeosana).

Aastail 1944–1952 oli suurimaks rannasuurtükiväekoondiseks Eestis rannakaitsesektor, mille koosseisus olid sektori juhtkond, komandopunkt, 2–3 divisjoni (või ka otsealluvusega üksikpatareisid), korrigeerimispost, üksik siderood või -rühm, relvatöökoda, suurtükiväetöökoda ja insenerrood.

1944. a sügisel saabusid Eestisse koos Nõukogude maavägedega ka mereväe rannapatareid, jäädes lahingutegevuse lõppedes paika enamasti nende sõjaeelsete asukohtade lähedusse. Seal, kus asukoht sobis ja suurtükialuste kinnituspoldid olid terved, sai kasutada isegi sõjaeelseid positsioone ning muid rajatisi. Sageli rajati kahuritele siiski uued ajutised puitalused, mille puhul patareid said lahinguvalmis u 1,5 nädalaga (monoliitbetoonpatareid ehitati u 1,5 aastat).

Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu ja Eestimaa K(b)P KK 24. jaanuaril 1945 vastuvõetud määruse nr 010 täiendustega nr 1 ja 2 eraldati Balti Sõjalis-Mereehituste Valitsuse (NKVD Baltvojenmorstroi) jaoks ametlikult esimesed maa-alad peamiselt rannasuurtükiväe objektide ehitamiseks Eesti põhjarannikul (Osmussaar, Pakri poolsaar ilma Paldiski linnata, Pakri saared, Suurupi, Naissaar, Aegna, Juminda, Pärispea, Toolse–Kunda) ja Lääne-Eesti saartel (Abruka ja Vilsandi saar koos nende juures asuvate väikeste saartega, v. a Vaika linnukaitseala saared; Muhus Võiküla, Saaremaal Kübassaare, Kõiguste, Saare, Pammana, Panga, Tagaranna, Undva ja Sääre piirkond; Hiiumaal Hindu/Tohvri, Emmaste, Kaleste, Ristna, Palli, Tahkuna, Hiiessaare, Vissulaid). ENSV Rahvakomissaride Nõukogu määrusega nr 098 30.08.1945 kinnitati eraldatud maa-alade plaanid. Enamikus neist piirkondadest olid rannapatareid end sisse seadnud juba 1944. aastal või 1945. a algusest. 1945. aastal olid rannasuurtükiväe ehitusplaanid tegelikult veelgi suuremad, ent mitmes kohas (Tammuna, Lahetaguse ja Kõiguste Saaremaal, Kärsläti Vormsil, Ristna Harjumaal) tühistati patareide ehitamine aprillis 1946. Üldjoontes jäid need piirkonnad rannasuurtükiväe käsutusse kuni patareide likvideerimiseni 1956–1960, vaid mõned maa-alad anti tsiviilkasutusse tagasi enne seda (nt Emmaste piirkond Hiiumaal). Eraldatud maa-alad olid üsna suured, küündides tihti sadadesse hektaritesse, ning neil paiknes vahel ka muid väeosi. Enamikult mereväele eraldatud aladelt asustati senised elanikud mujale.

Mais 1945 oli Eestis Tallinna ja Saarte merekaitsepiirkondade alluvuses kokku 2 liikuvat ja 29 statsionaarset rannapatareid 87 suurtükiga. Põhja-Eestis olid üksikud suurtükidivisjonid Aegnal, Naissaarel ja Suurupis (viimasele allusid ka Pakri ps, Väike-Pakri ning Osmussaare patareid) ning üksikud Tallinna rannakaitsesektori alluvusega patareid Jumindal, Pärispeal ja Toolses. Saaremaal oli 2 statsionaarsete patareide divisjoni (18. Sõrves ja 21. saare põhjaosas), Hiiumaal 1 (ning üks saare lõunaosas asunud patarei allus vähemalt u 1950–1953 Saaremaa 243. divisjonile). Lisaks neile olid veel Balti laevastiku 1. Punalipulisele raudteesuurtükibrigaadile allunud 305 ja 180 mm raudteesuurtükipatareide ettevalmistatud laskepositsioonid Pakri poolsaarel, kus need patareid käisid aeg-ajalt laskmas ning vähemalt üks patarei ka baseerus 1960. aastani. Lisaks eespool mainituile allusid Eestis asunud väeühendustele (algul Tallinna Merekaitsepiirkonnale, seejärel 8. sõjalaevastikule) kaks suurtükidivisjoni Soomes Porkkala piirkonnas (14. ja 15.; 1945. a seisuga moodustasid need Porkkala-Uddi rannakaitsesektori, 1950. aastatel aga 3056. üksiku suurtükipolgu) ja üks (110.) Lätis Kuramaa rannikul. Neil oli Soomes ja Lätis kokku kuni 12 patareid.

Üsna varsti peale sõda patareide arvu vähendati, peamiselt väiksemakaliibriliste arvel. Statsionaarsete patareide kaliibriteks jäid Eestis peamiselt 130 ja 100 mm, ainult Sõrves oli üks 180 mm ja üks 152 mm patarei. Mitmele poole ehitati nende jaoks uued betoonrajatised (nt Murika, Mõntu ja Sääre Saaremaal, Ristna Hiiumaal, Suurupi, kaks patareid Naissaarel ja üks Aegnal).

Juba 1950. aastal hakati vähendama statsionaarsete rannasuurtükipatareide arvu (nt Mustana, Palli ja Hiiessaare Hiiumaal). Mustana kohta on teada, et peale patarei likvideerimist paigutati sealsetele positsioonidele maskeerimisvõrkude alla puust suurtükitorude maketid ja see toimis valepatareina.

1950. aastate alguses moodustati Saaremaal mitu mehaaniliselt veetavat patareid 130 ja 100 mm suurtükiseadmetega. Näiteks loodi 100 mm õhutõrjekahuri KS-19 baasil järelveetav rannasuurtükiseade KSM-65 (fugassmürsu lennukaugus 22 km), mille katseline patarei nelja KSM-65-ga läbis riiklikud katsetused Saaremaal 11.–27.12.1951. Mais 1952 formeeriti sellest 82. üksik suurtükipatarei, mis läks Riia Mereväebaasi 1569. üksiku mehaaniliselt veetava suurtükidivisjoni koosseisu. Juulis 1953 võeti KSM-65 ametlikult relvastusse. Ühe seadme hind oli 300 000 rubla. 1958. aastaks oli Saaremaal 2 veetavate suurtükkide divisjoni (lisaks mainitule ka 32., kokku u 6–8 patareid), vähemalt üks patarei oli neid ka Hiiumaal. Samalaadne divisjon oli ka Eesti põhjarannikul, staabiga Suurupis, samuti Naissaarel.

Eestis asunud sõjajärgsetest rannapatareidest võiksid olla märkimisväärseimad kolm Sõrve sääre tipu lähedal asunud 18. üksiku suurtükidivisjoni patareid:

1) 470. rannasuurtükipatarei oli Väinamere n-ö peakaliibriks aastail 1945–1960, ühtlasi ka tollal suurima kaliibriga statsionaarne rannapatarei Eestis; sellel oli neli 180 mm ühesuurtükilist seadet MO-1-180, laskekaugusega 36 km. Patareis oli väidetavalt Saaremaa esimene radar, mis oli koos kaugusmõõdikuga paigutatud neljakorruselisse hoonesse ja kandis nõukogude projektdokumentatsioonis tähistust „CA N 1 MK-III“ (tegemist peaks olema inglise rannasuurtükiväe tulejuhtimisradariga „CA, No 1, Mk 3“);

2) 87. rannasuurtükipatareis olid ainsana Eestis 152 mm moodsamad suurtükiseadmed MU-2, millel oli u 1,5 m kõrguste betoonseintega suurtükiõue all väike punker mehhaniseeritud mürsuelevaatoriga; laskekaugus 29 km, koosseisus 5–7 ohvitseri, 7 üleajateenijat ja 120 ajateenijat). Patarei ehitised valmisid 1948. a.

3) 260. või 360. suurtükiväepatarei loodi endisest 315. (Stebeli) patareist säilinud ehitiste ja tehnika baasil, mida kasutati suurtükiväe-alaseks väljaõppeks. Sellel 180 mm patareil polnud lahinguvõimelisi suurtükke, kuna need olid sõja ajal osaliselt õhitud ja peale sõda lõhuti suurtükitornid vanarauaks. Patarei allmaaehitistest püüti vett välja pumbata ja neid korrastada, ent edutult. Komandopunkti kõrval asuvasse käsklus- ja kaugusmõõteposti hoonesse paigaldati soojuspeilingujaam, mis oli tollal sihtmärkide avastustehnikas uus sõna.

Aastail 1956–1958 olid Eestis asunud rannapatareid koondatud 290. ja 299. üksikusse suurtükibrigaadi (staapidega vastavalt Kuressaares ja Tallinnas), 1958. aastal Saaremaa oma likvideeriti. Peale seda jäi Väinamere saarte piirkonda alles kaks statsionaarsete patareidega üksikut suurtükidivisjoni: 116. Hiiumaal (patareid Ristnas, Tahkunas ja Hindus/Tohvris) ning 110. Lätis (viimasele allusid ka kaks allesjäänud patareid Sõrves), mis allutati Riia Mereväebaasi Rannakaitsele.

Hiiumaal tegi Tohvri patarei 2. suurtükk (nr 634) oma teadaolevalt viimased lasud 10. ja 23. septembril 1957 (vastavalt 3 ja 16 lasku praktikamürskudega, neist vaid 1 lahingulaenguga, ülejäänud vähendatud laengutega). See võis olla seoses laevastikuõppustega, mis toimusid samal kuul ning mille käigus olla harjutatud La Manche’i väina ületamist dessantjõudude poolt. Seejuures rannapatareid ei õigustanud neile pandud lootusi, mistõttu otsustatud suurtükidivisjonid Väinamere saartel laiali saata, suurtükid maha võtta ning lattu anda, mida Sõrves peagi ka tehtud. Eelmainitud suurtükk Hiiumaal Tohvri positsioonidel konserveeriti 22.3.1958 ning alles 14.5.1960 anti üle Tallinna arsenali.

Viimased Eestis asunud statsionaarsed rannapatareid ja enamik järelveetavaid patareisid likvideeriti 1960. a jooksul. 1960. a novembris likvideeriti ka Tallinnas asunud staabiga 299. üksik suurtükibrigaad. Alles jäi Eestisse siis ainult üks vähendatud koosseisuga patarei (343. Punalipuline mehaaniliselt veetav suurtükipatarei) nelja suurtükiga SM-4-1, mis vähemalt 1966. a septembrist kuni 1.10.1970 oli Paldiskis, hiljem Tallinnas „10. kilomeetril“ (nn Astangu ladude linnakus) ja 30.09.1972 koondati. Patarei tehnika konserveeriti lattu ja seda kasutati kordusõppuste ajal, nt 1983. a; viimati taastati väeosa (nn „komanda 00981“) täiskoosseisuliseks 1988. a aprillis toimunud õppekogunemiste käigus.

Alates 1956. aastast hakati NSV Liidus looma rannakaitse raketiväeosi. Lätis Lužnjas formeeriti 1960. aastal 110. üksiku suurtükidivisjoni baasil 10. üksik rannaraketipolk laevavastase tiibraketikompleksiga S-2 „Sopka“ (laskeulatus 15–95, teistel andmetel u 130 km), mille staap hakkas 1962. a-st paiknema Ventspilsis. On võimalik, et ka Eestis asus 1960. aastate esimesel poolel samasugune polk või üksik divisjon. Kui see nii oli, siis formeeriti selleks peale 31. augustit 1960 ümber 302. üksik mehaaniliselt veetav suurtükidivisjon, mis asus Naissaarel (s/o 10490, väeosa komandöriks 1964. a oli alampolkovnik Linitš), kuid sellel võis olla allüksusi või positsioone ka Eesti mandriosas ja isegi Lääne-Eesti saartel. Hiljem kadus tegelik vajadus pidada Eestis sellist väeosa, kuna uus 1966. a (sh Ventspilsis asunud polgu) relvastusse võetud raketikompleks „Redut“ küündis kuni 460 km kaugusele (kui rakett lendas enamuse teekonnast 7 km kõrgusel), ent aeg-ajalt võisid ka selle kompleksiga relvastatud allüksused viibida Eestis.

Õhudessantvägi

Eestis on olnud ka õhudessantväge. Täpsustuseks – Viljandi diversiooni- ehk Spetsnaz’i brigaad ei ole kunagi olnud õhudessantväe koosseisus, kuigi rahvasuus nimetatakse seal paiknenud brigaadi sageli dessant- või õhudessantväeosaks. See kujutas endast aastail 1946–1956 ning alates 1964. a-st iseseisvat väeliiki, mis ei allunud ühelegi relvajõuliigile, vaid otse kaitseministrile. 1956–1964 allus ta Maavägede Peastaabile.

1946. aasta juulis anti Eestis asunud 15. kaardiväe laskurkorpuse juhatus õhudessantväe (ÕDV) koosseisu ja see muudeti 15. kaardiväe õhudessandikorpuseks (juhatus ja staap Rakveres), millele allus algul 2 diviisi: 104. kaardiväe Kutuzovi ordeniga õhudessandidiviis oma staabi ning eriväeosade asukohaga Narvas ja Kingissepis (Leningradi oblastis; teistel andmetel oli diviisi staap 1946. a detsembris Rakveres, komandöriks kindralmajor Tavartkiladze) ning 76. kaardiväe Tšernigovi Punalipuline õhudessandidiviis asukohaga Novgorodis. Need olid sõjaaegsed õhudessandidiviisid, mis 1945. a alguses (enne Viini operatsiooni) olid muudetud kaardiväe laskurdiviisideks. Taastatud õhudessandidiviiside koosseisus oli ette nähtud 5649 inimest. Rakveres paiknes ka korpuse staabi 697. üksik sidepataljon (1947. a-ni sidesõlm) ja 620. autoremondibaas. 1946. a anti ÕDV koosseisu ka Transpordilennuväe diviisid, seejuures formeeriti 281. ründelennuväediviis ümber 281. Novgorodi Punalipuliseks lennutranspordidiviisiks ning toodi Novgorodi oblastist tagasi Eestisse. 1949. a alguses paiknes see Narvas.

Sel perioodil olid kõik õhudessantväeosad kaardiväeosad. 104. diviisi kuulusid 1946. aastal 328. kaardiväe langevarjudessandipolk Kingissepis või Rakveres, 346. kaardiväe Aleksander Nevski ordeniga langevarjudessandipolk Jõhvis, 82. kaardiväe kahuripolk (1946. a septembrist Viru-Kabala jaama juures) ja 10 väiksemat väeosa. Aga juba 1947. a suvel viidi 104. diviis täies koosseisus Pihkva oblastisse Ostrovi linna, kus ta rajas endale sõjaväelinnaku sõjas purustatu asemele. Siiski on teises allikas mainitud 104. diviisi paiknemist Narvas ja Kingissepis veel 1949. a alguses – võimalik, et diviis toodi hiljem Eestisse mõneks ajaks tagasi (seda enam, et Pihkvas oli sel ajal juba 76. diviis).

15. oktoobriks 1948 formeeriti 346. kaardiväe Aleksander Nevski ordeniga langevarjudessandipolgu baasil 15. korpuse alluvusse täiendavalt 21. kaardiväe Aleksander Nevski ordeniga õhudessandidiviis asukohaga Valgas, mille koosseisus olid 97. ja 104. kaardiväe langevarjudessandipolk (viimane paigutati Valka 1953. a sügisel), 1293. kaardiväe suurtükiväepolk ja veel kümmekond väiksemat väeosa. Kindralstaabi 24.10.1950 direktiivi alusel moodustati 15. korpuse juurde 120-meheline 96. üksik eriotstarbeline rood. Sel perioodil olid NL õhudessantväed oma sõjajärgse ajaloo arvukaimad (5 korpust 15 diviisiga).

Seoses NL relvajõudude üldise vähendamisega saadeti 1955. a aprilliks laiali 21. õhudessandidiviis Valgas. Seejuures anti selle Valgas asunud 97. kaardiväe langevarjudessandipolk üle 104. diviisile ja 104. polk 76. diviisile (viimane on praeguseni alles Pihkva lähedal Tšerjohhas, selle Valgast lahkumise aeg pole autorile teada). 20. detsembriks 1955 lakkasid olemast 15. õhudessandikorpuse juhatus (tollal veel Rakveres) ja seda teenindanud väeosad. Kokku vähenes sellega sõjaväelaste arv u 3500 võrra. Aprillis 1955 viidi ÕDV koosseisust välja dessandilennuvägi ning selle baasil loodi Õhujõudude Transpordilennuvägi. Üks selle polk koos teenindavate üksustega asus ka Eestis (196. transpordilennuväepolk Narva või Jõhvi lähedal, hiljem Tartus). 1956. a viidi ÕDV Maavägede Peastaabi alluvusse. 1958. a anti ÕDV koosseisu õhudessandiettevalmistuse tagamiseks 7 An-2 eskadrilli (üks iga diviisi juurde), millest üks võis asuda perioodiliselt ka Eestis. Jaanuaris 1959 formeeriti ning anti Ostrovis asunud 104. diviisi koosseisu 116. üksik transpordilennuväe eskadrill. Samal aastal anti Transpordilennuväe diviisid ÕDV juhataja operatiivalluvusse. Kindralstaabi ülema asetäitja direktiivi nr 96086 9.10.1959 alusel paigutati 104. diviisi 97. kaardiväe langevarjudessandipolk Valgast ümber Leetu Alytuse linna.

1960. a viidi 104. diviis Ostrovist üle Aserbaidžaani Kirovabadi linna (praegu Gjandža).

Muud Kaitseministeeriumi organid

Rakettide, pommide ja torpeedode tuuma-lahinguosadega tegelesid Kaitseministeeriumi 12. peavalitsuse väeosad, nn remondi- ja tehnikabaasid. Neid oli Eestis Strateegilistel Raketivägedel neli (raketipolkude divisjonide juures, kokku 9 koostebrigaadi), Õhujõududel kaks (Tartu ja Ämari lennuvälja juures) ja Õhukaitsevägedel üks (Valga lähedal). Mereväe tuumatorpeedosid või -rakette võis ajuti olla mõnel siinkandis ujunud allveelaeval, ent nende Eestis ladustamise kohta meil andmed puuduvad (selleks olid spetsiaalsed baasid Lätis Liepājas, kus asus allveelaevade eskaader ja diviis).

Strateegiliste rakettide tuumalõhkepäid oli Eestis nende „hiilgeajal“ (enne 1978. a) vähemalt 4 x 8 + 4 = 36 (n-ö esimene lahingukomplekt). Divisjonide kohapealsetes hoidlates võis olla veel 1-2 lahingukomplekti.

Taktikalisi tuumalaenguid (s.t maavägede, õhukaitse ja õhujõudude omi) olevat Eestis olnud ajakirja Newsweek andmeil 1989. a paiku umbes 270. Õhukaitse tuumalõhkepäid võis olla divisjonide hoidlates 1970. aastaist kuni 1985. a-ni järgmiselt: Valga polgus Eestis 3 x 2 = 6 (kompleks S-75); Rakvere brigaadis 3 x 3 = 9 (S-75) ja sama palju S-200 (kokku 18), Keila-Joa brigaadis niisama palju, Kingissepa/Kuressaare brigaadis 3 x 3 = 9 (S-75) (S-200 tuumalõhkepäid polevat olnud). Seega õhukaitsel kokku oli 1. lahingukomplektis kuni 51 tuumalõhkepead, lisaks vähemalt teist nii palju või rohkem Valga lähedal baasis (kus võidi hoida ka Lätis asunud seniitraketiväeosade teisi lahingukomplekte). Õhujõudude tuumalaenguid võis olla erineva suurusega ning need ei pruukinud olla kõigi lennukite korraga varustamiseks. Samuti on teada, et mingit osa Tartu pommitajate polgule määratud tuumarelvastusest hoiti Valgevenes Želudoki e Žaludoki varulennuvälja juures asunud Õhukaitsevägede remondi- ja tehnikabaasis. Ka Kloogal 1991. a-ni asunud üksikus raketidivisjonis võis olla tuumalõhkepeadega rakette, kuid kuna sõja korral pidi 144. diviis liikuma lõunasse (Kaliningradi oblastisse või Leetu), siis võidi nende tuumalõhkepäid hoida ka mujal, näiteks Leedus.

On väidetud, et Viljandis asunud GRU 4. üksiku eriotstarbelise brigaadi relvastuses olid ka portatiivsed tuumamiinid. Neidki võidi tavaolukorras hoida mõnes remondi- ja tehnikabaasis.

Luuresuunitlusega väeosadest

Olulisimaks Kindralstaabi Luure Peavalitsuse (GRU) Eestis asunud väeosaks oli aastail 1962–1963 formeeritud 4. üksik eriotstarbeline (ehk SpetsNaz’i – s.t kaugluure- ja diversioonisuunitlusega, tegevuse sihtkohaks peamiselt vastase tagala) brigaad Viljandis. Brigaadi koosseisus oli 3 luurepataljoni (3. pataljon asus Riias), sidepataljon, mineerimisrood, erirelvarühm, autorood, materiaaltagamisrood (sõjaaegne koosseis kokku u 1700 meest, rahuaegne kaadrikoosseis 200–300), talle allus ka Riias asunud 330. üksik SpetsNaz’i salk. Brigaad saadeti laiali 1. oktoobriks 1992. Brigaadi ülesandeks oli strateegiline kaugluure ja erioperatsioonide (sh diversiooniaktide) korraldamine sügaval vastase tagalas, seega pole korrektne nimetada seda väeosa dessantväeosaks, nagu seda rahvasuus ja meedias on sageli tehtud.

Eesti NSV territooriumil, endise EV kaitseväe Värska õppevälja ehk Petseri laskeplatsi alal oli Petseris asunud 1071. üksiku eriotstarbelise õppepolgu väliõppekeskus ehk polügoon. Väeosa loodi 1970. a üksiku õpperooduna, mis peagi laiendati pataljoniks ja hiljem üksikpolguks.

Raadio- ja raadiotehnilise luurega tegelesid Eestis aastail 1960–1992:

• 1) Viimsi mõisas asunud 8. mere-raadiosalk (allus Põhjalaevastiku luurevalitsuse 127. OsNaz’i keskusele ja kuulus süsteemi „Krug“, mis oli mõeldud USA strateegiliste pommitajate jälgimiseks);
• 2) Miiduranna külas asunud 962. üksik OsNaz’i (ehk eriotstarbeline – s.t vastuluuresuunitlusega, tegevuskohaks n-ö oma territoorium) raadiotehniline keskus (luurepunktidega Murastes, Viimsi lähedal Lubja külas ja Neemel) ja 737. üksik OsNaz’i raadiotehniline keskus Narva lähedal Olginas (mõlemad allusid Leningradi sõjaväeringkonna luurevalitsuse 146. raadiotehnilisele brigaadile);
• 3) 910. üksik OsNaz’i luurekeskus Kuressaares (allus Balti sõjaväeringkonna luurevalitsuse 139. OsNaz’i raadiotehnilise brigaadi Ventspilsis asunud pataljonile);
• 4) Haapsalu lähedal ja Pärnu ümbruses (Reiu, Võiste, Nurme küla) asunud õhukaitse 1477. üksiku luurepataljoni allüksused (allusid 6. üksiku õhukaitsearmee luureosakonnale);
• 5) Vana-Aaviku külas asunud KGB raadiotehniline keskus;
• 6) luuresüsteemi kuulus ka Jõelähtme lähedal Vandjala külas asunud 678. üksik OsNaz’i raadiopeilingaatorikeskus (allus Balti sõjaväeringkonna luurevalitsuse 139. OsNaz’i raadiotehnilise brigaadi sünkroonpeilingupataljonile).

Enne 1960. a olevat Hiiumaal (väidetavalt Tahkunas) asunud Balti laevastiku mere-raadiosalga luurepunkt.

Raadio- ja raadiotehnilise luurega tegelesid ka Viljandis asunud 4. eriotstarbelise brigaadi sidepataljon ning Tallinnas ja Kloogal asunud 144. kaardiväe motolaskurdiviisi 148. üksik luurepataljon (need küll peamiselt õppeotstarbel ja perioodiliselt, mitte pidevalt).

Radar- ehk raadiolokatsioonluurega (s.t saatsid ise välja signaale ning analüüsisid sihtobjektidelt tagasipeegeldunud raadiolaineid) tegelesid Eestis õhukaitse raadiotehnilised väeosad ning allüksused. Eesti läänerannikult kuni Pärispea – Tartu – Valga jooneni olid paigutatud kaugavastusradarid, mis avastasid 10 km kõrgusel lendava hävituslennuki kuni 300–360 km kauguselt. Seega võib öelda, et enamik selles vahemikus asunud ÕK RTV allüksusi (6 raadiotehnilist pataljoni 6–7 üksiku raadiolokatsioonirooduga) ja lisaks veel 4 seniitraketidivisjonide gruppi teostasid Eesti ümbruses radarluuret (jälgisid kõigi riikide lennukeid, mis siinkandis lendasid, sealhulgas NSVL omi). Edasi Jõhvi – Mustvee – Meremäe jooneni olid Eestis aga vaid raadiolokatsiooniroodud madalalt lendavate objektide avastamiseks (märkasid ülalmainitud lennukit kuni 150 km kauguselt). Lisaks mainituile tegelesid radarluurega ka mereväe raadiotehnilised allüksused (1980. aastail 2 roodu 6 rühmaga – Vaindloo, Juminda, Naissaare Põhjaküla, Pakri neem, Osmussaar, Tahkuna, Kõpu ja Undva; allusid Tallinna mereväebaasi 74. vaatlusrajoonile; varem on need olnud ka Letipeal, Pedassaarel, Vormsis, Hiiumaal Hindus, Vilsandil, Soegininal, Ruhnus), piirivalve merejõudude tehnilise vaatluse postid (Eestis kokku 3 – Suurupis, Harilaiul ja Sõrve majaka juures, varem Mohni saarel, Keri saarel, Vormsis, Pammana Pihlalaiul, Muha ninal, Sõrve majakast lõunas; neil olid samasugused radarid nagu mereväe raadiotehnilistel rühmadel – võimsamad kui piirivalvekordonite vaatluspostidel) ning piirivalvekordonid (allusid piirivalvesalkadele, 1991. a kokku 42 kordonit 57 tehnilise vaatluse postiga). Kõik viimatimainitud pidid ka teatama oma lähimatele õhukaitseväeosadele endi märgatud objektidest. Nende avastamiskaugus oli küll suhteliselt väike (kordonite tehniliste vaatluspostide radaritel nt 5–36 km, olenevalt lennuki suurusest ja radari tüübist), ent neil oli oma roll madalalt lendavate väikeobjektide avastamisel.

Sõjaväeasutustest ja -organisatsioonidest

Olulisematest organisatsiooniliselt väljaspool relvajõuliike olnud sõjaväeasutustest ja -organisatsioonidest võiks mainida ENSV Sõjakomissariaati 20 rajoonisõjakomissariaadiga (nende arv sõltus maakondade ja rajoonide arvust, mis aastail 1944–1990 oli 10–39, ning Tallinna linnarajoonide ning vabariikliku alluvusega linnade arvust; maksimaalselt on neid olnud ligi 50), ENSV Tsiviilkaitse Staapi enam kui 20 rajooni- ja linnastaabi jt allasutustega (neidki on olnud kuni 50), ALMAVÜ ENSV Keskkomiteed enam kui 80 allasutusega 1960.–1980. aastail (ALMAVÜ rajoonikomiteed, auto- ning tehnikakoolid jm õppeasutused, Tootmiskombinaat „Vihur“, lennu-, laske- ning tehnikaspordiklubid jne), sõjalise kateedreid (Tallinna Polütehnilise Instituudi, Tartu Riikliku Ülikooli, Tallinna Pedagoogilise Instituudi ning Eesti Põllumajanduse Akadeemia juures) ja Tallinna Merekooli mereväe-ettevalmistuse tsüklit (seal õpetati välja mereväe reservohvitsere). Nende tähtsust rõhutab asjaolu, et ENSV Sõjakomissariaadi, ENSV Tsiviilkaitse Staabi, ALMAVÜ ENSV Keskkomitee ja TPI ning TRÜ sõjalise kateedrite ülemate ametikohtade auastmeks oli kindralmajor.

Tsiviilkaitsel olid Eestis ka mõned väeosad: 258. üksik mehhaniseeritud tsiviilkaitsepolk Jõhvis (enne 1970. a Raplas), 704. tsiviilkaitse sidesõlm Vardjas, 5565. tsiviilkaitse materiaal-tehnilise varustuse ladu kontoriga Jõhvis ning laokompleksiga Kehra lähedal Palmimäel (Harjumaal) jmt. Eestis asunud tsiviilkaitseväeosad allusid Balti sõjaväeringkonna ülema asetäitjale tsiviilkaitse alal.

Enne 1960. a oli Tsiviilkaitse asemel Kohalik Õhukaitse, mis allus NL Siseministeeriumile. Sellel oli vahetult peale sõda Eestis vähemalt 3 KÕ üksikut linnapataljoni (Tallinnas, Kohtla-Järvel ja tõenäoliselt ka Tartus) jm väeosi. NSV Liidu Kohalik Õhukaitse (KÕ) kui organisatsioon loodi 1932. a ning algselt allus ta NKVD-le. Jaanuaris 1960 KÕ reorganiseeriti ning allutati NSVL Kaitseministeeriumile. Vastavalt NSVL MN määrusele 13.07.1961 nimetati KÕ ümber Tsiviilkaitseks. NLKP KK ja NSVL MN määrusega 15.09.1971 tehti Tsiviilkaitse vahetu juhtimine ülesandeks NSVL Kaitseministeeriumile (kuni selle ajani pidid sellega tegelema töörahva saadikute nõukogude täitevkomiteed). KÕ-st eraldati 1961. a kohalik kaitse (местная оборона), mis jäi kasutusele sõjaväeametkondades (sh ka KGB-s).

Tsiviilkaitse süsteemi kuulusid ka kõigi tsiviilametkondade ning suuremate ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide tsiviilkaitse staabid, mida juhtisid enamasti eru- või reservohvitserid ning mis allusid asukohajärgseile linnade või rajoonide tsiviilkaitsestaapidele. Vastavate keskasutuste ja käitiste juhte nimetati tsiviilkaitseülemateks, aga tegelikku tsiviilkaitsetegevust kohtadel juhtisid staabiülemad, kes olid ühtlasi vastavate tsiviilkaitseülemate asetäitjad. Väiksemates käitistes, kus tsiviilkaitsestaape polnud, olid palgal üksikametnikud, näiteks kaadrite, eritöö ja tsiviilkaitse insenerid (need tegelesid ka mobilisatsiooniküsimustega ja salajaste dokumentidega). Kus aga polnud ka neid, oli tsiviilkaitsealane töö eest vastutajaks määratud mõni muu ametiisik, kes sai selle eest väikest lisatasu. Eri suurusega tsiviilkäitisi, kus võisid olla tsiviilkaitsestaabid või üksikud tsiviilkaitsetöötajad, oli Eesti NSV-s üle 2400. Kuna suurem osa nende töötajaid võidi mingil etapil kaasata tsiviilkaitsetegevusse (sh neis moodustatud sõjaväestamata tsiviilkaitseformeeringuisse), kuulus ENSV Tsiviilkaitse Staabi ülema haldusalasse sadu tuhandeid inimesi. Tsiviilkaitseobjektide põhiosa moodustasid kodanikukaitse otstarbeks rajatud või selleks kohandatud ja sisustatud varjendid, mida oli 1990. a ainuüksi Tallinnas üle 290 (u 60 000 inimesele). Eestis kokku oli veebruaris 1986 tsiviilkaitse jaoks arvele võetud 543 varjendit (enam kui 100 000 inimesele), 7343 kiirgusvarjet (780 000 inimesele) ning umbes 21 000 keldrit (1 854 170 inimesele).

Piirivalve

1944. aasta sõjategevuse ajal viibisid Eestis ka NKVD väed (kolm piirivalvepolku ja -salka, kaks tõkkesalka jt). Ka need olid Leningradi Rinde operatiivalluvuses. NSV Liidu piirivalveväed allusid 1922. a-st GPU-le, hiljem OGPU-le, 1934. a-st NKVD-le, 1946. a-st MVD-le, 1949–1953 MGB-le, siis taas MVD-le, 1957. a-st KGB-le. NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega 21. märtsist 1989 viidi piirivalve-, sise- ja raudteeväed NL Relvajõudude koosseisust välja.

Eestis asunud piirivalveüksused käisid aastakümnete jooksul korduvalt „käest kätte“. 1944. a novembris moodustati Tallinnas uuesti NKVD Balti Ringkonna Piirivalvevägede Juhatus, millele hakkasid alluma Eestisse ja Lätti asunud piirivalveväeosad. Juba 1946. aasta juulis eelmainitud organ likvideeriti ning siinsed väeosad allutati MVD Leningradi Ringkonna Piirivalvevägede Juhatusele. Aastail 1953-1954 ja 1955-1956 allusid siinsed piirivalveväeosad MVD Balti Ringkonna Piirivalvevägede Juhatusele, 1954-1955 aga taas Leningradi ringkonnale. Umbes 1.10.1956 „jagati Eesti pooleks“: allutati Kingissepa (Kuressaare) piirivalvesalk MVD Lääne Ringkonna Piirivalvevägede Juhatusele, Tallinna ja Rakvere piirivalveväeosad aga MVD Leningradi Ringkonna Piirivalvevägede Juhatuse alluvusse. Novembris 1957 toimus (nüüd juba KGB) Balti Ringkonna Piirivalvevägede Juhatuse järjekordne taassünd ning 1.11.1957 allutati temale Tallinna ning Rakvere piirivalveväeosad ja 11.11.1957 Kingissepa salk. Umbes 1. maist 1960 lakkas KGB Balti Ringkonna Piirivalvevägede Juhatus uuesti olemast, nüüd aga juba märksa pikemaks ajaks – tervelt 15 aastaks. 13. maist 1963 allusid Eestis asunud piirivalveväed Loode Piirivalveringkonna Vägede Juhatusele. Arvatavasti enne 23. oktoobrit 1975 taasloodi Balti Piirivalveringkonna Vägede Juhatus ning siinsed väeosad allutati sellele.

Juunis 1945 oli Eestis Balti Piirivalveringkonna staap koos seda teenindavate väeosadega Tallinnas ja neli piirivalvesalka: 6. staabiga Pärnus, 11. Kuressaares, 99. Rakveres ja 106. Nõmmel. 6. piirivalvesalgal oli siis Pärnu- ja Läänemaal Paslepast Kablini kokku 4 komandantuuri (Haapsalu, Lihula, Tõstamaa ning Häädemeeste) ja 20 kordonit (sh Vormsi saarel 2). 11. piirivalvesalgal oli Saare- ja Hiiumaal kokku 4 komandantuuri ja 20 kordonit (sh Hiiumaal Kärdla ja Käina komandantuuril ümber kogu saare 10, Muhu saarel 2 ja Saaremaa põhja- ja läänerannikul Leisi ning Tiirimetsa komandantuuri alluvuses Pammanast Sääreni 8). Aastail 1945–69 tegutses piirivalvekordon ka Vilsandi saarel, kuid 1945. a juunis seda veel kaardile märgitud ei olnud. 99. piirivalvesalgal oli Eestis 30.11.1944 8 liinikordonit ja 1 reservkordon Narva-Jõesuust Jumindani, 1945. a aprillis aga juba 20 kordonit Narva-Jõesuust Kolga-Aablani, komandantuuridega Türsamäel, Aseris, Võsul ja Loksal (10.11.1948 Augalt Vergini 3 komandantuuri ja 15 kordonit). 106. piirivalvesalga 21 kordonit paiknesid 1945. a aprillis Salmistust (1948. a lõpus Lahe või Käsmu külast) Elbikuni Noarootsi lähedal, komandantuurid olid Jägala-Joal, Nõmmel, Kloogarannal ja Vihterpalus.

6. piirivalvesalk saadeti laiali juunis 1946. Ilmselt ei peetud peale sõjaseisukorra lõppu sisemere rannikul kordonite olemasolu enam vajalikuks.

Juba 1946. aastal suurendati allesjäänud salkades komandantuuride ja kordonite arvu 50% võrra – senise 20 liinikordoni asemel oli kõigil kolmel salgal neid umbes 30 ja komandantuure kuni 6. ENSV Ministrite Nõukogu määrusega nr 069 18. detsembrist 1946 kinnistati Leningradi Ringkonna Piirivalvevägedele Eestis ligi 450 hoonet bilanssi, pikaajalisele tasuta rendile või broneeritud elamufondina. Aja jooksul küsiti aga üksikuid maatükke või hooneid veel juurde. Märtsis 1950 oli Eestis piirivalvekomandantuuride ja -kordonite käsutuses 96 põhimaatükki (sh Saaremaal 24, Harjumaal 22, Virumaal 18, Hiiumaal 13, Läänemaal 10 ja Jõhvi maakonnas 9) ning u 200 täiendavat maatükki (laskeväljade, elamute ja heinamaade jaoks). Sel ajal asusid komandantuurid ja reservkordonid reeglina liinikordonitest eraldi ning aastail 1946–1953 oli Eestis piirivalveallüksuste linnakuid üheaegselt üle 100. Näiteks 11. piirivalvesalgal oli 1950. aastal 6 komandantuuri ning 32 liinikordonit, lisaks igal komandantuuril ka reservkordon. 99. piirivalvesalgal oli kuni 6 komandantuuri ning u 30 kordonit Lebjažjest (Leningradi oblasti Lomonossovi rajoonis) Kolga-Aablani. 1. ja 2. komandantuur (ja 10 kordonit) asusid siis Leningradi oblastis (vastavalt Preobraženka ja Kalištše külas), 3. Toilas, 4. Aseris, 5. Võsul ja 6. Loksal (hiljem Haral). 99. piirivalvesalk asus Eestis 1944–1953. On võimalik, et see salk likvideeriti või vähendati selle koosseisu tänu Lavrenti Beria „sulale“. Sel lühikesel perioodil, mil Beria sai siseministrina senisest vabamad käed, olevat piirirežiim ka Eestis tunduvalt leevenenud. 1953. aastal vähendati kogu NSV Liidus piirivalveringkondade, salkade ja komandantuuride arvu. Peale Beria surma küll piiriteenistus taastati endisel kujul, allüksuste arv aga päris oma „hiilgeaja“ tasemeni enam ei jõudnud. Peale NL ja Hiina vahelisi relvakokkupõrkeid 1969. a märtsis viidi Eestist mitu kordonit täies koosseisus Hiina piirile, Saaremaalt näiteks kolm (Pammana, Vilsandi ning Lõo).

Aastail 1976–1992 oli Eestis kolmel piirivalvesalgal (Tallinna, Rakvere ja Kingissepa/Kuressaare) kokku 42 piirikordonit, piirivalve merejõudude vahilaevabrigaad Tallinnas ja Haapsalus (1945–1963 oli selle asemel 2 üksikdivisjoni) kuni 40 piirivalvelaeva ja -kaatriga, lennueskadrill Rakveres, ehitusrood Tallinnas jm väiksemaid väeosi/asutusi, kokku u 6000 sõjaväelast. Komandantuurid olid sel ajal sageli kordonitega samades linnakutes.

6. Punatähe ordeniga Gdynia piirivalvesalk (staap Rakveres) olevat toodud Kirde-Eestisse 1954. a märtsis Dobromil’ist (Lääne-Ukrainas) varasema 99. piirivalvesalga asemele (või ühendati selle allesjäänud koosseisuga). Salga kordonite numeratsioon algas vähemalt 1956. aastast Narva-Jõesuust ja liinikordoneid oli siis Narva-Jõesuust kuni Kolga-Aablani 21 (komandantuure 3–4) + 1 õppekordon (viimaseid võis eri aegadel olla rohkem). Hiljem vähendati kordonite arvu mitmel korral, näiteks 1969. (või 1967.) ja 1976. aastal (koos osa kordonite üleandmisega 106. salgale). Vähemalt aastail 1966-1967 ja 1973-1974 (u 1961–1975) toimus aga selle salga teenistus kahe manöövergrupina (vastasid komandantuuridele), mis olid valves kordamööda kuu aja kaupa. Kummaski manöövergrupis oli siis 6 kordonit, neist 1.–6. olid nn baaskordonid, 7.–12. aga neile vastavad 2. manöövergrupi kordonid. Tollal olid pooled piirivalvekordonid tühjad või olid antud üle kohalikele majanditele/võimudele tingimusel, et need tagastatakse esimesel nõudmisel. 1. baaskordon (ja 7. kordon oma valvekorra ajal) asus Leningradi oblastis Logi (Loka) külas, 2. (ja 8.) Ust-Luugas, 3. Narva-Jõesuus jne. Ust-Luugas paiknes tollal ka salga õppepunkt (koosnes mitmest õppekordonist), hiljem rajati see Aserisse.

11. piirivalvesalgal (staap ja õppepunkt Kuressaares) oli umbes aastail 1946–1969 komandantuur ka Vormsi saarel (Läänemaal), kus omal ajal oli kuni 3 piirivalvekordonit. 1. (Kärdla) piirivalvekomandantuurile allusid 1976–1992 Hiiumaal asunud kordonid (1.–5.). Heltermaa sadamas dokumente kontrollinud piirivalvurid moodustasid omaette allüksuse (piirikontrollijagu), samalaadne allüksus tegutses lühikest aega ka Lehtma sadamas. Aastail 1969–1976 allusid 1. komandantuurile ka Noarootsi (Paslepa) ning Vormsi (Hullo) kordonid (vastavalt 1. ja 2. kordon), kokku oli salgal siis 15 kordonit (sh Hiiumaal 5 ja Saaremaal 8). Salga 2. (Kihelkonna) komandantuurile allusid Saaremaa põhjapoolsemad kordonid – Liikülast Kipini (6.–11.). Sõrves asunud kordonid (12.–13., 1969–75 14.–15.) allusid otse salga juhtkonnale. Piirikontrollijagu paiknes ka Kuivastu ning Roomassaare sadamas.

106. Punalipulise piirivalvesalga (staap Tallinnas) kordonid asusid aastail 1945–1975 algul Käsmust, siis Turbuneemest ja Tsitrest Põõsaspeani, salga koosseisus oli ka Tallinna merekontrolli- ja läbilaskepunkt. Algselt oli kordoneid vähemalt 30, 1975. aastaks vähenes nende arv 20-ni, alates 1976. a-st oli neid 17 ja esimene kordon asus Neeme külas ning viimane Vormsi saarel. See salk on kord „taganenud“ oma naabersalga ees ja kordoneid sellele loovutanud, kord neid „tagasi võitnud“. Aastail 1976–1992 oli salgal kaks komandantuuri (Paldiskis ja Vihterpalus, lõpuks lühikest aega Põial). Paldiskis paiknes ka salga õppepunkt.

Tallinnas Koplis paiknes 3. piirivalvevägede üksik Punatähe ordeniga vahilaevade brigaad 1967. a märtsini kandis ta nimetust „7. piirivalvevägede üksik vahilaevade divisjon“ (see loodi 1945. aastal). 1991. a märtsis oli brigaadil 23 piirivalvelaeva ja 25 piirivalvekaatrit. Haapsalus Holmil oli selle 2. vahikaatrite divisjon, mis 1945–1967 oli eraldi väeosa – 8. piirivalvevägede üksik vahilaevade divisjon. Suurupi ülemise majaka lähedal oli brigaadi sidesõlme saatekeskus ja 5. tehnilise vaatluse post, selle 6. tehnilise vaatluse post asus Harilaiul.

Kõigi piirivalvesalkade ja vahilaevabrigaadi juures olid ka KGB sõjaväevastuluure osakonnad.

Lisaks mainituile oli Rakveres 20. üksik piirivalve lennueskadrill kopteribaasiga Kuressaares ning allüksustega ka Lätis (Riias ja Ventspilsis). 1960. aastani oli piirivalvevägede lennuväeosa Pärnus – 1945. a-st 5. üksik mere-lennuväepolk, hiljem nimetati ümber 5. üksikuks lennuväepolguks ja lõpuks 17. üksikuks lennueskadrilliks. Umbes 1955. a-ni elas polgu isikkoosseis mitte kasarmutes, vaid endistes elumajades, selleks ajaks oli valmis ehitatud uus lennuväli ning ehitati selle abihooneid ja linnakut.

Tallinnas olid Piirivalvevägede Sõjaväelao nr 6 filiaal (ladu ise oli Riias; Eesti piirivalvesalkade Leningradi ringkonda kuulumise ajal oli samal territooriumil Leningradis asunud Sõjaväelao nr 4 filiaal), 194. üksik insener- ja ehitusrood (aastaks 1982 oli ta ehitanud üle 50 piirivalvekordoni kompleksi nii Eestis, Lätis kui Leedus), Sõjaväe ehitusjaoskond nr 13 ja Piirivalvevägede Üksik Kontrolli- ja Läbilaskepunkt „Tallinn“ piirikontrollijaoskondadega peamistes Tallinna sadamates ja lennujaamas.

Eestis olid ka kahe Lätis asunud piirivalveväeosa allüksused: 9. tehnilise vaatluse post Saaremaal Sääre külas, mis allus eri aegadel Liepāja ning Ventspilsi (vastavalt 4. ja 20.) piirivalvevägede üksikule vahilaevabrigaadile, ja u 1960. või 1969. aastani asus Ruhnu saarel üks kordon, mis kuulus 8. piirivalvesalgale (staabiga Ventspilsis).

Siseministeeriumi väeosad

Umbes 1944. a 20. oktoobrist asusid Eestis 138. ja 260. sisevägede laskurpolk (vastavalt Tartus ja Tallinnas), mis allusid 5. sisevägede laskurdiviisile juhtkonnaga Riias. Diviisil oli veel 3 polku Lätis ja Leedus. Aastail 1945-1946 allusid need polgud Tallinnas paiknenud 63. sisevägede laskurdiviisi juhatusele. Detsembris 1946 saadeti see diviis laiali, 138. ja 260. laskurpolk allutati taas 5. sisevägede laskurdiviisile. 1947. a jaanuaris allutati sisevägede operatiiv- ja eriväeosad MGB-le, konvoiväed jm väeosad jäid MVD-le (märtsis 1953 liideti MGB MVD-ga). 1947. aastal paiknes MGB 260. laskurpolk hajutatult üle Eesti: polgu ja 3. pataljoni staap Tallinnas, ülejäänud allüksused Tartus, Võrus, Valgas, Paides, Rakveres ja Roelas. 1949. a osalesid MGB väeosad operatsioonis „Priboi“ (Balti vabariikide elanike küüditamises). 12.08.1951 formeeriti 5. sisevägede laskurdiviis ümber MGB 2. sisevalveosakonnaks. 260. laskurpolk formeeriti 1951. a 3. sisevalvesalgaks ja 1953. a 5. üksikuks sisevalve motolaskurdivisjoniks, mis eksisteeris 1957. a-ni. Seejärel asus Tallinnas vähemalt 1959. a oktoobrini Riias paiknenud KGB eri-operatiivpolgu 1. pataljon. Sisevalveväeosade ülesandeks oli võitlus „relvastatud natsionalistliku põrandaaluse“ ja kinnipidamiskohtadest põgenemise vastu, MVD operatiivülesannete täitmine, represseeritute ja eriti tähtsate riiklike objektide valvamine.

Sõjaseisukorra ajal viibisid Eestis ka NKVD raudteevalvediviisi väeosad, mis baseerusid olulisemates raudteesõlmedes (nt Valgas 210. NKVD raudteevalvepolk, Tapal, Keilas jne).

17. mail 1945 moodustati 392. konvoivägede polk, mis paiknes tollal 29 Eesti asulas. Peale „spetskontingendi“ valvamise erinevates kinnipidamiskohtades (vanglad, kontrolli- ja filtratsioonilaagrid, sõjavangilaagrid, parandusliku töö kolooniad jms) ja vangide konvoeerimise osales ka see väeosa „nõukogudevastaste gruppide“ likvideerimises. Väeosa nimetust on aja jooksul korduvalt muudetud: 1950-191 oli ta 21. üksik konvoivägede pataljon, 1951-1952 20. üksik konvoivalvesalk, 1952–1960 88. üksik konvoivalvedivisjon, 1960–1967 212. üksik sise- ja konvoivalvevägede salk, 1967–1968 212. sise- ja konvoivalvevägede salk, alates 28.11.1968 (NSVL SM kk nr 0055) kuni 1992. aastani aga 357. konvoipolk. Viimastel aastakümnetel paiknes ta põhiliselt Tallinnas ja Rummus ning selle valvata oli kümmekond kinnipidamisasutust. Lisaks kolmele konvoipataljonile oli polgus ka motolaskurpataljon massirahutuste mahasurumiseks. Aastail 1960–1962 allus polk Eesti NSV Siseministeeriumile ja 1962–1966 Eesti NSV Ühiskondliku Korra Kaitse Ministeeriumile (kuna NSV Liidu vastavat ministeeriumi sel ajal ei eksisteerinud). Seejuures oli lühend „ENSV“ (muidugi venekeelsena) kantud ka väeosa pitsatile. Kuni 1960. a-ni oli Tallinnas ja Rummus 230. üksik sise- ja konvoivalvevägede divisjon, mis liideti 88. divisjoniga 212. salgaks.

1966. a loodi Tallinnas 40. üksik motoriseeritud eri-miilitsapataljon, mis 1989. a formeeriti 24. motoriseeritud eri-miilitsapolguks. Polgus oli 2 patrullpataljoni kokku kuue patrullrooduga (igaühes u 70–100 ajateenijat), autorood ja materiaaltagamisrood (kokku alla 1000 sõjaväelase). Väeosas teenis viimastel aastatel üsna palju eestlasi, selle allüksused osalesid lahingutegevuses ja rahutuste mahasurumises Taga-Kaukaasias. Mõlemas polgus kokku oli kuni 2500 sõjaväelast.

Sillamäe tehase valvamisega tegeles vähemalt 1960. a-ni Leningradi lähedal Gorelovos asunud 15. sisevägede polgu allüksus (see polk valvas ka nt Kirovi tehast jt kaitsetööstusettevõtteid, praegu kannab nimetust „63. MVD brigaad“).

Hiiumaal ehitasid ja rekonstrueerisid aastail 1952-1953 maanteid (nn „Tee U-6“) kaks MVD üksikut tee-ehituspataljoni, mis allusid MVD Üksikule Tee-ehituskorpusele. Enamik ehitajaid olevat olnud sõjaväelastest karistusalused ja nende arvuks Hiiumaal on pakutud isegi kuni 10 000.

Raudteeväed

Praktiliselt kogu laiarööpmeliste raudteede ehituse Eesti NSV-s teostasid spetsiaalsed raudteevägede väeosad. Raudteeväed allusid aastail 1942–1950 NL Teedeministeeriumile, mille koosseisus loodi nende juhtimiseks Sõjaväe Taastamistööde Peavalitsus, mille ülem oli ühtlasi raudteevägede ülemaks. Teedeministeerium tavatses neid kasutada ka lihtsalt abitööjõuna ning nende lahingväljaõpe jäi soiku. 1950. a võeti vastu Raudteevägede põhimäärus, millega sätestati, et raudteeväed on Relvajõudude topeltalluvusega eriväeliik, mis tootmistegevuse küsimustes allub Teedeministeeriumile ja kõigis sõjaväeteenistusse puutuvates küsimustes Relvajõudude ministeeriumile. 1954. a allutati raudteeväed Teedeministeeriumist eraldatud NL Transpordiehitusministeeriumile. NL Ülemnõukogu seadlusega 25.7.1989 viidi raudteeväed relvajõudude koosseisust välja.

Eestis alaliselt paiknenud raudteeväeosad allusid 1960.–1980. aastatel 8. üksikule raudteebrigaadile, mille juhatus paiknes Leningradis. Kindralstaabi direktiiviga 6.02.1989 allutati nad 29. üksikule Varssavi Kutuzovi II järgu ja Punatähe ordeniga raudteebrigaadile (juhatus Vilniuses). Alaliselt oli Eestis 1–2 raudteeväeosa (sh üks sillapataljon, mis ehitas raudteesildu ka Leningradi ümbruses). Suuremate raudtee-ehituste jaoks (nt Tallinn–Viljandi tee laiarööpmeliseks rekonstrueerimisele, Tallinn–Tapa II haru ehituseks jne) toodi siia lühiajaliselt mitmeid spetsialiseeritud raudteeväeosi – näiteks autopataljon tegeles autovedudega, tee- ehk rööpmepataljon liiprite ja rööbaste paigaldusega, sidepataljon side ja signalisatsiooniga jne.

Eestis asusid 1970.–1990. aastatel 32. üksik raudteerööpmepataljon ja 239. üksik raudteesillapataljon, mõlemad Jõhvis. Ehitasid vastavalt raudteid ja raudteesildu, muuhulgas ka põlevkivikaevanduste ja -karjääride juurdepääsuks nii Eestis kui Leningradi oblastis. 1975. a märtsikuuni asus Jõhvis 33. üksik raudteesillapataljon, mil ta lahkus BAM-i ehitusele. Aja jooksul on Eestis asunud veel vähemalt kümmekonna erineva spetsialiseeritud raudteeväeosa allüksusi.

Aastail 1951–1955 ehitati Saaremaal laiarööpmelist raudteed sõjaväe otstarbel, arvatavasti raudteesuurtükkide jaoks. Saaremaale raudteeliini ehitamine nähti ette NSVL MN määrusega nr 1082-544ss 4. aprillist 1951. Selle ettevalmistamisega tegeles NSVL Teedeministeeriumi Instituudi „Sojuztransprojekt“ Leningradi Jaoskonna Projekteerimis- ja Uurimisekspeditsioon tingnimetusega Ekspeditsioon 607 (ülem juunis 1951 tee ja ehituse direktor-alampolkovnik Jakovlev), mis hiljem hakkas kandma nimetust Ehitus nr 607. Valmis jõuti ehitada umbes 500 km muldkeha, millest pool oli rööbastega varustatud. Ehitustöid olevat teostanud raudtee-ehitajate diviis, ehitajate seas olevat olnud palju sõjaväelastest karistusaluseid. Autorile on aga sellise nimega struktuuriüksus täiesti tundmatu. See väekoondis võis alluda kas NSVL Teedeministeeriumile ja 1954. a-st Transpordiehituse Ministeeriumile (kellele sel perioodil allusid NL raudteeväed, kuid neis pole peale Teist maailmasõda ega selle ajal olnud diviise, raudteekorpuse suurim väekoondis oli brigaad) või siis hoopis Siseministeeriumile. Viimase kasuks räägivad ka kuuldused karistusaluste kasutamisest ehitusel ning Siseministeeriumi alluvuses olid 1953. a-ni üksikud sõjaväeehitusdiviisid, mis tegelesid ka raudteede ehitusega (nt Mongoolias).

Muude ametkondade väeosad

Ehitusväeosad olid praktiliselt kõigil NL relvajõuliikidel, ent ka umbes paarikümnel muul NL ametkonnal peale kaitseministeeriumi (sh KGB, MVD). Eestis on olnud mitu Keskmise Masinaehituse (tuumarelvatootmise) Ministeeriumi ehitusväeosa (sõjaväeehituspolk Tallinnas ning sõjaväeehitussalgad Narvas ja Sillamäel, kokku kuni 2000 sõjaväelast) ja NL Sideministeeriumi Sõjaväelise Taastamisvalitsuse väeosi, mis tegelesid sideliinide ehitamise ja remondiga.

Teatava kurioosumina on Eestis asunud ka vähemalt üks n-ö võltsväeosa. Nimelt oli Kohtla-Järve lähedal Edise mõisas 1950. aastail ühe valepolkovniku poolt võltsdokumentide abil asutatud ehitusväeosa staap.

Olulisemad aspektid, mille poolest Eesti ala oli NL riigikaitsele vajalik ja tähtis

1) Luure – sobiva asukoha tõttu oli siin suhteliselt palju luureväeosi, sh Leningradi SR, 6. (Leningradi) õhukaitsearmee ja Põhjalaevastiku ettenihutatud luureüksusi (Narva lähedal, Pärnu ja Haapsalu lähedal, Viimsi ps-l, 1950. aastatel Maardus), lisaks Balti SR omadele (Saaremaal, Harjumaal Kostivere lähedal), samuti KGB oma Tallinna lähedal Vana-Aavikul; kogu Eesti ala oli kaetud raadiolokatsioonluure võrgustikuga (õhukaitse raadiotehnilised väeosad, mereväe ja piirivalve vastavad allüksused).

2) Umbes aastail 1960–1969 omasid küllaltki suurt tähtsust siinsed strateegiliste rakettide polgud. Eestis asunud R-12-te tippaeg NL-s oli 1965–1967, mil nende laskeseadmeid oli lahingvalvel kokku 572; 1968. a-st hakkas nende arv kahanema, 1971–1975 oli veel püsivalt 480 ja seejärel hakkas vähenema igal aastal, stabiliseerudes 112-le a-il 1983–1985). Hiljem saavutasid laiema leviku juba moodsamad ja võimsamad kontinentidevahelised raketid. Siiski peeti siin asunud rakette omal ajal nii tähtsateks, et kogu SRV-st on ainult Valka diviis saanud Lenini ordeni (1968. a, tollal tähtsaim NL riiklik autasu). Veteranid räägivad, et selle diviisi laskmiste juures „Pribaltikas“ (võimalik, et isegi Valkas diviisi komandopunktis, või siiski mõnel raketipolügoonil, kus praktilised raketilaskmised reeglina toimusid) oli viibinud Prantsusmaa president Charles de Gaulle, ja nähtu avaldanud talle sellist muljet, et Prantsusmaa astus välja NATO sõjalisest struktuurist. Seega sisuliselt saavutati üks võit ilma otsese võitluseta …

3) Võib-olla kõige tähtsam (ja ka kallim) Eestis asunud sõjaväeobjekt a-il 1968–1993 oli Paldiski mereväe-õppekeskus, milles valmistati ette spetsialiste küll kõigest kolme projektiseeria allveelaevadele, kuid kuna kaks neist olid ühed levinuimad NL allveelaevastikus, võisid Paldiskist läbi käia enam kui pooled NL tuumaallveelaevameeskonnad.

4) NL mastaabis olid väga olulised ka 1. mereväepolügoon Suurpeal ja Haral ning 180. sidepolügoon juhtkonnaga Tallinnas ja pataljoni ning eksperimentaalbaasiga Suurupis (mõlema eesotsas olid kontradmiralid). Viimane oli kõige laiema „haardega“ Eestis asunud väeosa – tal olid allüksused kõigis NL laevastikes (ka Musta, Barentsi ning Jaapani mere ääres).

5) Mitmete relvasüsteemide katsetused – iseliikuvad raketilaskeseadmed (maapealne keskmaaraketikompleks 15P696, tiibraketikompleks 2K17), järelveetavad rannasuurtükid (100-millimeetrine KS-19).

NL sõjaväelaste arvust Eestis

1989. aastal väideti ajalehes Eesti Ekspress, et Eestis oli 1984. a seisuga 147 480 sõjaväelast ja nende pereliiget, neist sõjaväelasi 122 480. Nüüdseks on seda ilmselget valet korratud juba kümnetes raamatutes ning artiklites, isegi doktorikraadiga teadlaste poolt. Katsed neile arvudele vastu vaielda on jäänud hüüdjaks hääleks kõrbes. Ent meie meedias on toodud selle kohta veelgi suuremaid arve. Ajalehes „Roheline“ väideti siin 1990. aastal olevat kõiki vägesid kokku 151 490. Jüri Liim väitis 1990. a jaanuaris, et „praegusi Maarjamaa anastajaid on 200 000. Neid on siin rohkem kui Põhjamaadel kokku. … Kui Nõukogude Liidus 100 elaniku kohta on 1 – siis Kalevite maal 10-ne kohta 1 täägimees.“ Rekord aga kuulub vististi Toomas Frey’le, kes lehekeses nimega „Igihaljas“ väitis, et „Eestis paiknevate okupatsioonivägede suurus“ oli mais 1990 „mitmesuguste kaudsete hinnangute alusel … umbes 250 000 ajateenijat“ (seega kümned tuhanded ohvitserid veel peale selle) …

Eesti Peakonsulaadile New Yorgis jaanuaris 1954 esitatud Eesti sõjaväeeksperdi ettekandes väidetakse, et Balti laevastiku I eskaadri ja „kindlussaarte“ Aegna, Naissaare, Pakri ning Osmussaare garnisonide koosseisu kokku arvestati u 30 000, Balti laevastiku ja maavägede isikkoosseisu Eesti territooriumil u 60 000 – 65 000 ning julgeolekuvägesid ühes piirivalvega u 8000 meest. Selles ettekandes on terve rida andmeid, mis tunduvad ilmsete liialdustena, nagu nt rannapatareide arv ja kaliibrid (kusjuures väga tõenäoliselt kajastavad dokumendis loetletud patareide arvud hoopis suurtükkide arvu), 3 laskurkorpust Eestis 1953.a, sh 1 diviis Hiiumaal ja 2 diviisi Saaremaal, jne. Vaatamata kohati üsna müstilistele väidetele ei pakuta isegi selles ettekandes Eestis asunud sõjaväelaste arvuks kuigi palju üle 80 000 mehe (kui lisada juurde arvatav õhujõudude ja õhukaitse koosseis, mille arv on dokumendis mainimata).

Arnold Rüütel vahendas käesolevate ridade autorile NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe esimese asetäitja Anatoli Lukjanovi sõnu, kes ütles 1989. a lõpus või 1990. a algul seoses kavandatavate Eesti NSV Ülemnõukogu valimistega, millest siinsed sõjaväelased kõrvale jätta taheti, et te jätate ju 85 000 inimest ilma valimisõiguseta. See number käis läbi ka omaaegsetest NSV Liidu teleuudistest. See arv äratab siiski kahtlust, kuna esiteks ei pruukinud Lukjanov seda täpselt teada, teiseks on NL juhtidel olnud kalduvus Balti riike omavahel segi ajada (nagu tegi seda kunagi Mihhail Gorbatšov) ja kolmandaks võisid sellesse olla sisse arvestatud ka sõjaväelaste Eestis elanud pereliikmed, eriti need, kes elasid kinnistel või poolkinnistel väeosade territooriumidel, aga võib-olla ka väeosade/-asutuste tsiviilteenistujad.

Tegelikult saab selle arvu kohta praegu anda vaid ligikaudseid hinnanguid perioodide kaupa. Täpselt pole seda tõenäoliselt mitte keegi kunagi teadnud, sest isikkoosseisu aruandlus oli eri relvajõuliikidel ja süsteemidel (nt KGB ja SM väeosadel) oma ning nende piires käis veel omakorda mitmel eri tasandil (nt mereväebaasil oma, laevastiku ja keskalluvusega mereväeosadel omad; 14. õhukaitsediviisil oma, sellele mitteallunud õhukaitseväeosadel omad jne). Mingi täpsusele pretendeeriva arvu saamiseks peaksime kõik siin asunud väeosad ükshaaval kokku lugema. Ilmselt pole keegi seda veel teha jõudnud, pole teada ka kõiki väeosi/-asutusi, mis siin on olnud (kokku aastail 1945–1995 eeldatavasti üle 3000). Selles küsimuses on ees veel suur töö, mis võiks olla lausa mitme uurimuse teema.

Kvalitatiivselt oli isikkoosseisu arvestamine mitmeastmeline:

• 1) sõjaaegne koosseis, mis sisaldas ka reservväelased, kes olid määratud teenima vastavates väeosades ja kelle andmed olid nende väeosade mobilisatsiooniohvitseridel (nt staabiülema abidel) ja sõjakomissariaatides;
• 2) rahuaegne koosseis. Viimane omakorda võis olla:
• a) kadreeritud, s.t sisaldas väeosa ülalpidamiseks minimaalselt vajalikku kaadrit, ülejäänud koosseis oli n-ö paberil;
• b) vähendatud (seejuures nt eri diviisid või polgud võisid olla erineval määral vähendatud, see oli kindlaks määratud vastavate koosseisutabelitega);
• c) täiskoosseisus (maksimaalne).

Seejuures väeosa ühest koosseisust teise üleviimine oli päevade või isegi tundide küsimus. Eristati ka koosseisutabelitega ettenähtud, nimekirjalist ja tegelikult kohalolevat koosseisu, mis üsna harva ühtusid.

Mingile täpsusele pretendeerivaid andmeid saaks muidugi vaid mitmetes Venemaa arhiivides kaevates (nt mereväe materjalid on ühes, armee omad teises, KGB, MVD ja mitmete väeliikide omad eraldi arhiivides), kuid vaenulike riikidevaheliste suhete tõttu on see raskendatud. Lisaks on vähem kui 50 aasta vanused salajased sõjaväedokumendid Venemaal veel salastusmärke alt vabastamata, neist vanemate lahtisalastamine aga käib ilmselt ametnike suva järgi („как только, так сразу“). Sellega pole veel jõutud lõpusirgele isegi Teise maailmasõja perioodi osas.

1991. aasta alguses, veidi enne suuremat vägede lahkumist Eestist arvestas käesolevate ridade autor sõjaväelasi talle teadaolevate väeosakoosseisude põhjal kokku umbes 32 000 – 36 000. Liites neile juurde 1991. a-ks Eestist lahkunud väeosad, võib sõjaväelaste arvuks Eestis hinnata 1980. aastate keskpaigas umbes 40 000, 1970. aastate keskpaigas u 45 000, 1960. aastate alguses u 50 000, 1950. aastail kuni 80 000 (1951. a paiku see suurenes, aastail 1954–1960 aga taas vähenes kümnete tuhandete võrra). Ja üksnes aastail 1945-1946, mil Eestis oli 4–6 maavägede laskurkorpust, lennuväekorpus (viimase kõik väeosad ei pruukinud asuda Eestis), Balti laevastiku juhtorganid ja peajõud, sisevägede diviisi 2 polku, NKVD Baltvojenmorstroi ehitusväeosad jpm, võis see olla 150 000 ümber. Aastail 1946-1947 see arv aga vähenes mitmekordselt (seoses sõjaväelaste demobiliseerimisega, väeosade üleminekuga rahuaegsetele koosseisudele ning nende lahkumisega Eestist). Märksa suurem oli NL sõjaväelaste arv siin 1944. a sõjategevuse ajal, mil Eestist käis üle vähemalt 59 laskurdiviisi (osa neist mitmel korral, nt nii varakevadel kui sügisel), lisaks mitu suurtükidiviisi, õhuarmee jpm väeosi, aasta jooksul kokku koos tagalateenistustega võib-olla kuni 1 000 000 sõjaväelast. Üheaegselt oli neid siis Eesti alal tõenäoliselt mitte üle 500 000. Suurem osa neist läks hiljem edasi Lätti või mujale. 1945. a juuli alguseks, kui Eestis viibisid üheaegselt kahe armee väeosad (6 laskurkorpust jpt), võis siin ainuüksi maavägesid olla kokku üle 120 000 mehe. Neist enam kui 20 000 võis olla Eestist mobiliseeritud eestlasi. Aasta lõpuks see arv aga vähenes tunduvalt.

Üheks võimaluseks hinnata siinsete NL sõjaväelaste arvu on valimiste materjalid. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu valimiste ajal, mis toimusid 18. märtsil 1990 ja milles veel osalesid ka Nõukogude sõjaväelased, organiseeriti nn kinnised valimisringkonnad nr 43–46. Sõjaväelastele anti neli ülemnõukogu saadiku kohta Arnold Rüütli ettepanekul (n-ö „silma järgi“) – üks saadik iga põhilise relvajõuliigi valida (kuna nad polevat nõustunud avaldama siinsete sõjaväelaste arvu). Nendeks liikideks olid maaväed (nende hulka arvati ka tsiviilkaitse, raudteevägede ja Keskmise Masinaehituse Ministeeriumi väeosad, samuti GRU brigaad), õhukaitseväed + õhujõud, merevägi ning piirivalve (+ siseväed).

Tabel 1. Valijate arv kinnistes ringkondades Eesti Vabariigi Ülemnõukogu valimistel 18. märtsil 1990

	Valijate arv
Valimisringkond	Kokku nimekirjades	Said valimissedelid	Osalesid hääletamisel	Valitud kandidaat
43 (merevägi)	5794	5669	5608	Sergei Volkov
44 (piirivalve + siseväed)	5887	5802	5798	Jevgeni Kotšegarov
45 (õhukaitse ja õhujõud)	9331	9253	9246	Zijautdin Abdurahmanov
46 (maaväed)	10 381	10 086	10 075	Goderdzi Ahhaladze
Kokku	31 393	30 810	30 727

Muide, ringkonnas nr 46 kandideerisid ka eestlased Harry Hein (polkovnik, Eesti NSV Tsiviilkaitse Staabi ülem aastatel 1989–1991) ja Jevgeni Aunapu (kindralleitnant, Tallinna Kõrgema Sõjalis-Poliitilise Ehituskooli ülem), kuid nad ei osutunud valituiks (said vastavalt 989 ja 2022 häält). Maavägede poolt valiti ENSV Ülemnõukokku 106. õppe-insenerbrigaadi ohvitser Goderdzi Ahhaladze, kes oli selle ülemnõukogu koosseisu noorim liige (märtsis 1990 26-aastane).

Ühe mereväe poliittöötaja andmeil, kes pidi neid valimisi oma haldusalas korraldama, arvestati valijate hulgaks Eestis mereväes umbes 9000 (seejuures Paldiskis 600–700 ajateenijat, mis arvatavasti oli juba selle 9000 sees), piirivalves 7000, sisevägedes 1650 (sh konvoipolk 900 ja miilitsapolk 750), õhukaitsediviisis 14 000 (ilmselt sisaldab viimane arv ka õhujõudude valijaid – ehk 3000 ümber). Ülaltoodud arve liites saame 31 650, mis aga ei sisalda maavägesid (neid oli üle 10 000). Nendes arvudes võivad sisalduda ka väljaspool väeosi elanud ohvitserid.

Nagu näeme, on eeltoodud arvud mõnevõrra erinevad. Tõenäoliselt olid neisse mõlemal juhul arvestatud lisaks ajateenijaile ka väeosade territooriumidel elanud kutselised sõjaväelased, väeosade töölised ja teenistujad ning nende valimisealised pereliikmed (sh õhukaitse ja piirivalve oma elamufondiga linnakutes, kus elasid reeglina vaid sõjaväelaste perekonnad), kuid Eesti NSV Valimiskomisjonile esitatud arvudes (tabelis) ei tohiks kajastuda sõjaväelased ja nende perekonnaliikmed, kellel oli olemas kohalik sissekirjutus ja kes pidid seega olema kantud vastavate RSN täitevkomiteede poolt koostatud valijate nimekirjadesse. Sellesse kategooriasse kuulus enamik ohvitsere, eriti suuremates linnades.

17. märtsil 1991 toimus ka Eestis NSV Liidu referendum, millest enamik eestlasi osa ei võtnud (kuna 3. märtsil oli juba toimunud Eesti Vabariigi referendum, milles ei lubatud osaleda Eesti Vabariigis referendumi päeval viibinud NSV Liidu relvajõudude ja piirivalve-, sise-, ning raudteevägede tegevteenistuses olnud isikuil, sõltumata sissekirjutusest, välja arvatud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu saadikud). Järgnevas tabelis loetleme selle tulemused:

Tabel 2. 17. märtsil 1991 NSV Liidu referendumil osalejad Eesti NSV-s

	Sõjaväeosades hääletanud		Kõik Eestis hääletanud kokku
	Eestis kokku	Tallinnas ja lähiümbruses
Nimekirjades	62 846	33 124	299 664
Said valimissedelid	60 726	31 631	222 568
Hääletasid kokku	60 572	31 539	222 194

Sõjaväelaste arv Eestis oli siiski väiksem kui tabelis toodud 62 846 ja 60 572, kuna nende arvude sisse on arvestatud ka ilmselt enamik sõjaväelaste valimisõiguslikke pereliikmeid, sõjaväeosade tsiviiltöötajaid, samuti teisi tsiviilisikuid, kes tahtsid minna NSV Liidu saatuse üle hääletama ja kelle jaoks mingi väeosa valimisjaoskond oli ligemal või muul põhjusel sobivam kui mõni teine. Näiteks Haapsalus oli eelnevalt koostatud masinkirjalises põhinimekirjas 808 inimest viiest lennuväljaga seotud sõjaväeosast (neist vähemalt 466 ajateenijad), kuid hääletamispäeval koostati kohaletulnuist veel ka lisanimekiri. Selles oli 1050 nime, kellest vaid 28 olid märkinud end elavat mõnes väeosas (neist vähemalt 7 ajateenijad). Seega oli Haapsalus hääletanute seas vaid vähem kui 40% neid, kes olid kindlalt sõjaväelased. Nähtavasti oli sel päeval Haapsalus garnisoni värav kõigile soovijaile avatud (loomulikult kuni hääletuskohani, milleks oli klubi). Võimalik, et see oligi Haapsalus ainuke valimisjaoskond, kus sai NSV Liidu poolt (või ka vastu) hääletada. Muidugi võis mingi osa sõjaväelasi hääletada ka liiduliste ettevõtete juures asunud valimisjaoskondades, ent nende hulk oli arvatavasti tunduvalt väiksem kui varasemate NL aegsete valimiste puhul, mil ENSV „kulu ja kirjadega“ koostati ka ohvitsere ja nende pereliikmeid sisaldanud elukohajärgsed valijate nimekirjad.

Küllaltki palju dokumente, mille põhjal saab hinnata sõjaväelaste arvu Eestis, on säilinud Eesti Riigiarhiivis. Näiteks 1946. a NSV Liidu Ülemnõukogu valimiste kohta on selles üsna üksikasjalik teave Eestis paiknenud sõjaväealadel hääletanute kohta. Sel ajal ei peetud vajalikuks neid dokumente eraldi hoida ja need olid arhiivis üldkättesaadavad kogu NL aja.

Tabel 3. Kinnised valimisjaoskonnad ja valijad 1946. a. NSVL Ülemnõukogu valimistel

		Valijate arv
Maakond	Jaoskondade arv	nimekirjades	valimispäeval
1. Harjumaa	126	57 758	52 342
sh Tallinn	83	43 813	39 873
2. Järvamaa	11	6467	5594
3. Läänemaa	22	7670	6948
4. Pärnumaa	5	4241	3836
sh Pärnu	5	4241	3836
5. Saaremaa	27	6770	6480
6. Tartumaa	11	5907	6447
sh Tartu	8	3278	4313
7. Valgamaa	5	3111	1845
8. Viljandimaa	2	975	949
9. Virumaa	32	15 292	13 273
sh Narva	10	5874	5134
10. Võrumaa	4	2221	1662
Kokku	245	110 412	99 376

Allikad: ERA, f. R-437, n. 1. s. 6–30.

Pärast 1946. a. korraldatud valimisi pole kinniste valimisjaoskondade protokolle enam sellesse arhiivifondi antud. Kuid neis hääletanute arvu saab sellegipoolest kindlaks teha, liites kokku valijate arvud tavaliste jaoskondade (neid oli 1000–1200) protokollidest ning võrreldes seda valimiste ringkonnakomisjonide vastavate kokkuvõtetega.

Tabel 4. Valijate arv 1947–1959

Valimised	Valijate arv tavajaoskondades	Valijate koguarv üldkokkuvõtte järgi	Erisus (valijate arv kinnistes jaoskondades)
1947 Eesti NSV Ülemnõukogu	723 777	828 837	105 060
1948 kohalikud	747 934	795 144	47 210
1950 NSV Liidu Ülemnõukogu	737 117	799 776	62 659
1954 NSV Liidu Ülemnõukogu	761 712	876 795	115 083
1959 Eesti NSV Ülemnõukogu	827 352	891 091	63 739

Allikad: ERA, f. R-437, n. 1, s. 6–30; n. 2, s. 5–22; n. 3, s. 59–80.

Samalaadseid arvutusi saab teha ka järgnevate valimiste kohta. Aga nii nagu eelmiste hääletuskategooriate puhul, tuleb siiski arvestada ka siin, et kaugeltki mitte kõik kinnistes jaoskondades hääletanud ei pruukinud olla sõjaväelased, sest nende hulka on arvestatud ka sõjaväelaste või tsiviilteenistujate kinnistel territooriumidel elanud valimisõiguslikud pereliikmed. Eriti võib see kehtida 1946. ja 1947. aasta kohta, mil suure hulga võõra rahva ilmumine paljudesse Eesti piirkondadesse torkas teravalt silma ning ei pruugitud soovida, et kohalikud (võimalik, et veel ülekontrollimata!) võimud saaksid nende kohta täpse nimelise ülevaate.

Samuti oli esimesel sõjajärgsel aastakümnel siinsetes väeosades küllaltki suur kohalike osakaal (kuni 20 000), seda eeskätt rahvusväeosade ja ehitusväeosade arvel. Kasarmeeritutena käisid nemadki siis hääletamas väeosade valimisjaoskondades.

Tabelis kajastub relvajõudude vähendamine 1940. aastate teisel poolel ja nende taassuurendamine 1950. aastate alguses. Nimelt vähenes NL sõjaväelaste arv demobiliseerimisel pärast Teise maailmasõja lõppu, ent Külma sõja eskaleerudes nende arvu ligikaudu kahekordistati. 1954. a küllaltki suur sõjaväelaste arv Eestis on aga osaliselt seletatav sellega, et aastail 1952–1958 ehitati siin korraga üsna paljusid objekte (sh betoneeritud lennuvälju). Aastail 1955–1958 toimus taas NL relvajõudude vähendamine u 2 miljoni inimese võrra.

Seisuga 1.7.1945 oli Punaarmee nimekirjakoosseisus 11 390 600 inimest, teiste ametkondade Kaitse Rahvakomissariaadi varustusel olnud väeosades 403 200 inimest, lisaks oli hospidalides ravil 1 046 000 sõjaväelast, kokku oli NL relvajõududes seega 12 839 800 inimest. Sealhulgas NL maavägedes oli sõja lõpus u 10 miljonit inimest. 5. juulist 1945 kuni 15. märtsini 1948 demobiliseeriti armees ja laevastikus kuue järguna 8 491 000 inimest (vähenemine 2 874 000-ni). 1.3.1953-ks olid NL relvajõud järk-järgult uuesti suurenenud 5 394 038 inimeseni ning 1955. a-ks 5 763 000 inimeseni. Seejärel hakati neid ühepoolselt vähendama, 1955. a 640 000 ja 1956. a 1 200 000 võrra. Vastavalt NL ÜN otsusele 1957. a detsembrist vähendati neid veel 300 000 võrra (3 623 000-ni). NL Ülemnõukogu IV istungjärgul jaanuaris 1960 võeti vastu seadus uuest relvajõudude vähendamisest 1 200 000 inimese võrra, kusjuures koos varasemate vähendamistega 2 140 000 võrra pidi NL relvajõudude arvukus vähenema 2 423 000-ni, kuid hiljem otsustati selle seaduse täitmine ajutiselt peatada. Põhjenduseks toodi lääneriikide soovimatus kokku leppida üldises võidurelvastumise piiramises, nende sõjaliste ettevalmistuste suurendamine, muuhulgas Jaapani ning Saksamaa LV armeede arendamine, USA luurelendude sagenemine NL kohal ning taktikalise tuumarelva võtmine NATO relvastusse.

Seoses NL relvajõudude vähendamisega aastail 1955–1960 likvideeriti palju väeosi ka Eestis: 2 motolaskurdiviisi, vähemalt 4 lennuväediviisi, õhudessandidiviis, praktiliselt kogu rannasuurtükivägi (2 brigaadi), lennuväegarnisone katnud seniitsuurtükidivisjonid jpt. Paljud väeosad formeeriti koosseisult väiksemateks (nt Ida-Balti flotill Tallinna mereväebaasiks ja suur osa flotillile allunud väeosi muudeti astme võrra madalama kategooria väeosadeks).

1980. aastate lõpuks olid NL relvajõud suurenenud koos piirivalve- ja sisevägedega 6,2 miljoni inimeseni, kuid 1988. a-st hakati neid taas vähendama. 7.4.1989 teatas M. Gorbatšov Londonis, et NL relvajõududes oli seisuga 7.1.1989 kokku 4 258 000 inimest, sh maavägedes 1 596 000 ja mereväes 437 500; nende hulka polnud aga arvatud 1989. a relvajõudude koosseisust välja viidud KGB ja MVD vägesid (USA andmeil 430 000) ning raudteevägesid. Seisuga 1.1.1991 oli NL sõjaväelasi 3 760 000. 1992. a oli Venemaa RJ isikkoosseis 2,75 miljonit ning järgneva nelja aasta jooksul vähenes see 1,6 miljoni inimeseni.

NSV Liidu ametliku likvideerimise ajal 1991. aasta detsembri lõpus jäi Eestisse veel alla 30 000 Nõukogude Liidu sõjaväelase. Seejuures NL ajateenijaid võis Eestis veel 1991. a suvel olla 17 000 ringis (1992. a kevadel vabastati teenistusest 3666 ajateenijat, sh 970 mereväe, 850 Loodeväegrupi, 1266 õhukaitse ja 580 piirivalve väeosadest; 17 000 <= 4 x 4000 + hinnanguliselt u tuhat 3-aastase teenistusajaga ajateenijat). Õhujõudude, õhukaitse, sõjaväeluure, raudteevägede, Keskmise Masinaehituse Ministeeriumi, piirivalve ja sisevägede väeosade väljaviimine toimus praktiliselt aasta–pooleteise jooksul (1992-1993), teatud osa maavägede ja mereväe üksuste ümberpaigutamisega püüdis Vene pool aga viivitada, esitades täiendavaid tingimusi. Edgar Savisaar väidab, et vägede küllaltki ladusalt kulgenud väljaviimine peatati Venemaa poolt „pärast seda, kui kaks meie ÜN juhti tuli tagasi Madridist ja teatasid seal Eesti kavatsusest astuda kohe NATO liikmeks. Pärast seda pidurdus nii Viljandi dessantväeosa väljaviimine kui ka palju muud.“ Mitmel korral katkenud läbirääkimiste tulemusena viidi siin asunud väeosad välja 31. augustiks 1994 (samaks päevaks, mil jõudis lõpule endise NL vägede väljaviimine Saksamaalt). Peale seda kuupäeva jäi veel u 150 ametlikult eraisikute staatuses Vene sõjaväelast eemaldama Paldiski õppekeskuse tehnoloogilise õppetsooni kallimaid metallmaterjale ning sõjasaladust sisaldavaid osi (nn tuumaobjekt anti Eesti võimudele üle 26. septembril 1995).

Venemaa Kaitseministeeriumi andmeil toodi 31. augustiks 1994 Eestist ära 30 724 Venemaa sõjaväelast, kuid pole teada, kas selles arvus kajastuvad enne 1991.-1992. a äraviidud sõjaväelased ja ka peale väeosade väljaviimist Eestisse elama jäänud kutselised sõjaväelased. Küll aga ei sisalda see sõjaväelaste pereliikmeid ja väeosade tsiviilisikutest teenistujaid (nn vabapalgalisi). Viimaseid oli Eestis küllaltki palju. Siin oli (eriti mereväel) kümneid asutusi ning ettevõtteid, kus oli eesotsas vaid mõni ohvitser, töötajad aga pea kõik tsiviilisikud. Eraisikuid oli tööl ka enamiku suuremate väeosade juures. Neid „eraväelasi“ võis Eestis olla vähemalt 5000.

Lühidalt NSV Liidu Eesti rahvusväeosadest

Rahvusväeosad olid Venemaal ja NSV Liidus juba Esimese maailmasõja ajast, üksnes lühikese pausiga aastail 1937-1938. Eriti rohkesti formeeriti neid Teise maailmasõja ajal. Sõja lõpusirgel, kui enamus rahvusväeosi oli juba moodustatud, sõjas „ära räsitud“, ümber formeeritud, osa neist isegi oma „rahvuslikkuse“ kaotanud, toimus tähelepanuväärne sündmus, mida võib tinglikult nimetada rahvusväeosade „taassünniks“ NSV Liidus. Nimelt võeti vastu NSVL Seadus 1. veebruarist 1944 „Liiduvabariikide sõjaväeformeeringute loomisest ja seoses sellega Kaitse Rahvakomissariaadi muutmise kohta liidulisest rahvakomissariaadist liidulis-vabariiklikuks“.

Selle seaduse alusel lisati ning muudeti mõned 1936. a Konstitutsiooni punktid:

18a. Igal liiduvabariigil on oma vabariiklikud sõjaväeformeeringud.

60. Liiduvabariigi Ülemnõukogu:

e) kehtestab vabariiklike sõjaväeformeeringute moodustamise korra.

78. Liidulis-vabariiklikeks ministeeriumideks on järgmised ministeeriumid:

Siseasjade;

Relvastatud Jõudude (Relvajõudude).

Seaduse ja konstitutsioonimuudatuse eesmärgiks oli soov saada loodavas ÜRO-s NSV Liidu jaoks rohkem hääli, kuna Ühendkuningriik pakkus selle liikmeiks oma kolooniaid. Lõpuks piirduti siiski liiduvabariikidest vaid Ukraina ja Valgevene ÜRO liikmeks võtmisega.

Pöörakem tähelepanu asjaolule, et mainitud seaduse ja vastavalt sellele muudetud konstitutsiooni vaatevinklist pole enam tegu siiski rahvusväeosadega, nagu see oli deklareeritud sõja algupoolel formeeritute puhul, vaid liiduvabariikide sõjaväeformeeringutega. Sellegipoolest nimetati neid mitteametlikult ja propagandategevuses edasi rahvusväeosadeks ja enamuse nende eksisteerimise ajast oli neis põhirahvuste ülekaal. Näiteks Läti 43. diviisis oli 1944. a juulis 47% venelasi, 36% lätlasi, 9% juute, 2% nii ukrainlasi kui tatarlasi. Seega olid lätlased seal tol ajal veel vähemuses. Peale sõda olukord muutus: I. Ivlevi andmeil oli nt 89. Armeenia diviisis 1.1.1947 4056 armeenlast ja slaavlasi (venelased, ukrainlased, valgevenelased) 815 (kogu isikkoosseis 4999 inimest), 16. Leedu diviisis 1.1.1953 5559 leedulast ja 668 slaavlast (kogu isikkoosseis 6305) ning umbes samasugused olid väidetavalt ka teiste rahvusväekoondiste rahvusproportsioonid.

Uusi rahvusväeosi loodi peale selle seaduse vastuvõtmist siiski üsna vähe: näiteks 1944. a juunis formeeriti teine Läti (308.) laskurdiviis ja 130. laskurkorpus, hiljem ka 50. Leedu tagavara-laskurdiviis. Viimaselt võeti aga juba jaanuaris 1945 halva ettevalmistuse, massiliste deserteerumiste jm probleemide tõttu ära „Leedu“ nimi. Eelnevalt saadeti selle Leedu NSV-st pärinev muutuvkoosseis ära teistesse väeosadesse, seejuures olukorra süüdlaste seas pole mainitud ühtegi leedukat ning huvitaval kombel diviisi poolakast komandör Jan Sinkevitš [Sienkievicz], kes KRK käskkirja kohaselt tuli võtta ametist maha ning anda kohtu alla, kamandas peagi sõja lõpuni veel kahte erinevat diviisi.

17. septembril 1944 võttis Eesti NSV Ülemnõukogu kooskõlas NSV Liidu seadusega „Liiduvabariikide sõjaväeformeeringutest…“ vastu seaduse, mille alusel moodustati Eesti NSV riigikaitse rahvakomissariaat. Seoses sellega tehti Eesti NSV konstitutsiooni mitu täiendust, millest olulisim oli see, et Eesti NSV-l on „vabariiklikud sõjaväekoondised“. Kuni kestis sõda Euroopas, rahvakomissariaati ei moodustatud ja sellist asutust polnud ka Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu (RKN) koosseisus. Alles 6. juuni 1945 Eesti NSV Ülemnõukogu seadusega kinnitati Eesti NSV RKNi struktuur, teiste hulgas oli selles ka liidulis-vabariikliku alluvusega Eesti NSV riigikaitse rahvakomissariaat.

ÜK(b)P KK Poliitbüroo arutas Eesti NSV riigikaitse rahvakomissariaadi küsimust oma 29. juuni 1945. a istungil. Otsustati määrata kaardiväe kindralleitnant Lembit Pärn Eesti NSV riigikaitse rahvakomissariks. 18. juulil 1945 tegi samasisulise otsuse EK(b)P KK büroo. Järgmisel päeval kinnitas Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium oma seadlusega ta ametisse.

Nende ridade autorile on seni teada vabariikliku kaitseministeeriumi loomine peale Eesti veel vaid Ukrainas ja Leedus. Ukrainas asuti asja juurde aga märksa kiiremini kui Eestis: juba märtsis 1944 viidi sisse vastav konstitutsiooniparandus ja määrati ametisse kaitse rahvakomissar, kes aga 1945. a 13. oktoobril (veel enne ÜRO Põhikirja jõustumist ehk teiste hulgas ka Ukraina ÜRO liikmestatuudi kinnitumist, mis toimus 26.10.1945) viidi üle Balti sõjaväeringkonna juhataja asetäitjaks (seega märksa madalamale ametikohale) ja Ukraina jäi kaitse-rahvakomissarita. Analoogiliselt teiste rahvakomissariaatidega nimetati komissariaat märtsis 1946 ümber Sõjaväeministeeriumiks, kuid mais 1946 likvideeriti ka ministeeriumi kantselei. Toimikud anti arhiivi, pitsatid hävitati, mööbel (praktiliselt ministeeriumi ainus vara) anti aktiga üle. Sellegipoolest figureeris ministeerium pabereil edasi ning UNSV ÜN seadlusega 10.4.1953 nimetati ta ümber UNSV Kaitseministeeriumiks.

1947. a märtsis oli liiduvabariigi relvastatud jõudude minister ametis veel ainult Eestis.

Aastail 1944–1956 oli ENSV territooriumil ka märkimisväärne hulk nime ja põhikoosseisu poolest Eesti rahvusväeosi – algul korpus, hiljem diviis, brigaad ja uuesti diviis.

1944. aastal saabus Eestisse ning osales koos teiste NSV Liidu väeosadega lahingutes ka Eesti laskurkorpus, mis oli formeeritud 1942. aastal Uraali sõjaväeringkonnas. Ajavahemikul 8.–18.12.1944 võtsid 8. Eesti kaardiväe Tallinna laskurkorpuse (ELK) väeosad teistelt väekoondistelt üle rannakaitse ja positsioonikindlustustööd Soome lahe rannikul Haapsalust Pudisooni (seejuures Jägala jõe suudmest Lohusaluni oli 7. laskurdiviisi vastutusala). Detsembri lõpuks olid lõpule viidud esmajärgulised kindlustustööd. 31.01.1945-ks oli seal ELK väeosade poolt kaevatud kaevikuid ja jooksukraave 12 088 m, 1505 laskuripesa, rajatud 1351 meeskonnavarjet jpm insenerrajatisi (teisaldatud pinnast 207 210 m³ ja ära kasutatud 47 175 tm metsamaterjali).

4.–10.02.1945 andis ELK Soome lahe ranniku kaitse üle teistele väeosadele ja 11.02 hakati rongidega sõitma Leetu Mažeikiai ümbrusse, 2. Balti rinde 42. armee koosseisu. 22.02-ks olid ELK väeosad koondunud uude asupaika.

Alles 16.05.1945 saabus korpusse armeejuhataja käskkiri, milles oli öeldud, et sõda on lõppenud. 28.05.1945 sai ELK käsu valmistuda koduteele asumiseks. Jalgsirännak algas 29. mail kell 18.00 ja 7.–8. juunil ületasid ELK esimesed üksused Eesti piiri Iklas ja Laatres. 17.06.1945 jõudsid ELK väeosad Tallinna. 1.7.1945 anti korpus 10. kaardiväearmee operatiivalluvusse. Korpuse staap paigutati Tallinna, Aia (hilisem Ujula) tn 12, väeosad paiknesid algul Pärnu, Klooga ning Aegviidu ümbruses. Korpusse kuulus aastail 1945-1946 kaks kaardiväe laskurdiviisi (kummagi koosseisus oli samaaegselt kuni 23 erinevat väeosa) ja 8–15 otse korpuse juhtkonnale allunud väeosa (vt tabel 5). Vastavalt NL kaitse rahvakomissari käskkirjale nr 0126 28. juunist 1945 nimetati 8. Eesti laskurkorpuse juhtkond ja paljud korpuse väeosad kaardiväeosadeks ning muudeti nende numeratsiooni. Korpuse uueks nimeks sai 41. kaardiväe Eesti Tallinna laskurkorpus. 7. Eesti Tallinna Punalipuline laskurdiviis nimetati ümber 118. kaardiväe Eesti Tallinna Punalipuliseks laskurdiviisiks ja 249. Eesti Tallinna Punalipuline laskurdiviis 122. kaardiväe Eesti Tallinna Punalipuliseks laskurdiviisiks. Korpuse väeosade tingnimetused (väeosanumbrid) ning mitte-kaardiväe väeosade tegelikud nimetused jäid peale sõja lõppu muutmata. Väeosanumbrite tekstist eemaldati vaid sõnad „полевая почта“ („välipost“), need sõnad lõigati ära ka väeosade pitsatitelt ja templitelt. Uued kaardiväelipud anti väeosadele kätte alles pool aastat hiljem, nt 122. diviisi väeosadele 22.2.1946 – seega vaid mõni kuu enne nende likvideerimist.

Tabel 5. Eesti laskurkorpus koosseis 1944–1946 (väeosade algsed nimetused ja 1945. a ümbernimetamised. * – väeosa formeeriti mitte-eestlastest)

8. Eesti laskurkorpus>41. kaardiväe Eesti Tallinna laskurkorpus

• *85. korpuse-suurtükiväepolk
• *45. üksik tankipolk „Nõukogude Eesti eest“ (arvati 20.07.1944 2. löögiarmee koosseisu) > 126. üksik kaardiväe Tallinna Punatähe ordeniga tankipataljon
• Korpuse suurtükiväejuhataja juhtpatarei > Korpuse suurtükiväejuhataja üksik kaardiväe juhtpatarei
• *221. tankipolk „Nõukogude Eesti eest“ (8. LK koosseisus 6.05.1943 – suvi 1944; arvati 159. Polotski tankibrigaadi koosseisu Ida-Preisimaal)
• *87. üksik öiste pommitajate lennueskadrill „Tasuja“
• *49. üksik sidepataljon > 218. üksik kaardiväe sidepataljon
• *28. üksik sapööripataljon > 153. üksik kaardiväe sapööripataljon
• 63. üksik Eesti tagavaralaskurpolk (27.10.44-ni 1. Eesti tagavaralaskurpolk e eesti üksik tagavaralaskurpolk, end 145. tagavaralaskurpolk)
• 220. armee-tagavaralaskurpolk (8-nda armee …; nimi esineb ka kujul „220. üksik eesti tagavara-laskurpolk“)
• (… Eesti tagavarapataljon, formeeriti 204. tagavaralaskurpolgu koosseisus, arvati 5.01.1944 8. LK koosseisu)
• 2294. sõjaväepostijaam
• 371. väli-autoremondibaas
• 79. Riigipanga välikassa
• Sõjaväeprokuratuur
• Sõjaväetribunal
• „Smerši“ osakond
• Üksik tõkkesalk (allus „Smerši“ osakonnale)
• Korpuse abimajand (1945. a Purila mõisas)

7. Eesti laskurdiviis>118. kaardiväe Eesti Tallinna laskurdiviis:

• 27. laskurpolk > 369. kaardiväe Eesti laskurpolk
• 300. laskurpolk > 371. kaardiväe Eesti laskurpolk
• 354. laskurpolk > 373. kaardiväe Eesti laskurpolk
• Üksik kaardiväe Eesti õppe-laskurpataljon
• 531. diviisi suurtükiväebrigaad > 100. kaardiväe Eesti suurtükiväebrigaad
• > 23. kahuripolk > 483. kaardiväe Eesti Suvorovi ordeniga kahuripolk (Kloogal alates 06.1945)
• 933. haubitsapolk > 357. kaardiväe Eesti haubitsapolk
• 184. üksik miinipildujadivisjon
• 55. kaardiväe Eesti miinipildujapolk (Kloogal 07.–11.1945)
• Üksik kaardiväe Eesti õppe-suurtükiväedivisjon
• 283. tankihävitusdivisjon > 225. kaardiväe Eesti tankihävitusdivisjon
• 312. üksik kuulipildujapataljon
• 60. üksik kaardiväe Eesti seniitsuurtükiväedivisjon
• 227. üksik kaardiväe Eesti SU-76-te liikurdivisjon jalaväe saatmiseks
• 118. üksik sidepataljon > 217. üksik kaardiväe Eesti sidepataljon (Kloogal 1945) (kuni 26.12.1944 366. üksik siderood)
• 36. üksik sapööripataljon > 155. üksik kaardiväe Eesti sapööripataljon
• 482. üksik luurerood > 127. üksik kaardiväe Eesti motoluurerood
• Üksik õpperood
• 86. üksik meditsiini-sanitaarpataljon
• 966. diviisi veterinaarlaatsaret
• 39. üksik juurdeveo autorood (autotranspordirood)
• 70. üksik keemiakaitserood
• 326. välileivatehas
• 1295. Riigipanga välikassa > 1610. Riigipanga välikassa
• 1816. sõjaväepostijaam (kuni 1942. a välipostijaam nr 806)
• „Smerši“ osakond (1946.a-st MGB eriosakond)
• Ajalehe „Punaväelane“ toimetus ja trükikoda (1947. a-st „Nõukogude Sõdur“)

249. Eesti laskurdiviis>122. kaardiväe Eesti laskurdiviis:

• (väeosad Eestis 1945. a Kloogal, hiljem kuni laialisaatmiseni 1946. a Aegviidu ümbruses)
• 917. laskurpolk > 368. kaardiväe Eesti Punatähe ordeniga laskurpolk
• 921. laskurpolk > 370. kaardiväe Eesti Punalipuline laskurpolk
• 925. laskurpolk > 372. kaardiväe Eesti Punatähe ordeniga laskurpolk (likvideeriti 1947. a algul)
• Üksik kaardiväe Eesti õppe-laskurpataljon
• 251. diviisi suurtükiväebrigaad > 99. kaardiväe Eesti suurtükibrigaad
• 779. kahuripolk > 484. kaardiväe Eesti Kutuzovi ordeniga kahuripolk (Kloogal 06.1945–06.1946)
• 486. kaardiväe Eesti haubitsapolk
• … üksik miinipildujadivisjon
• 68. kaardiväe Eesti miinipildujapolk
• Üksik kaardiväe Eesti õppe-suurtükiväedivisjon
• 307. üksik tankihävitusdivisjon > 224. üksik kaardiväe Eesti Aleksander Nevski ordeniga tankihävitusdivisjon
• 162. üksik seniitkuulipildujapataljon
• 61. üksik kaardiväe Eesti seniitsuurtükiväedivisjon
• 226. üksik kaardiväe Eesti SU-76-te liikurdivisjon jalaväe saatmiseks
• 417. üksik sapööripataljon > 154. üksik kaardiväe Eesti sapööripataljon
• 669. üksik sidepataljon (kuni 26.12.1944 197. üksik siderood)
• > 216. üksik kaardiväe Eesti sidepataljon
• 328. üksik luure-laskurrood > 126. kaardiväe Eesti motoluurerood
• Üksik õpperood
• 267. üksik meditsiini-sanitaarpataljon
• 288. diviisi veterinaarlaatsaret (vetlaatsaret)
• 65. üksik juurdeveo autorood (autotranspordirood)
• 243. üksik keemiakaitserood
• 312. välileivatehas
• 1194. Riigipanga välikassa
• 1883. sõjaväepostijaam (välipostijaam)
• „Smerši“ osakond (1946. a-st MGB eriosakond)
• Ajalehe „Tasuja“ toimetus

Septembris 1945 kolis 118. diviisi juhtkond ja mitu väeosa Tallinna Juhkentali kasarmuisse. 122. diviis paiknes Aegviidu ja Jäneda ümbruses.

Seisuga 25.1.1945 oli 8. Eesti laskurkorpuses ette nähtud 20 483 sõjaväelast, nimekirjas oli aga 20 103 inimest. Oma koosseisult olid selle laskurdiviisid (7. ja 249.) sel ajal suurimaid NL väekoondisi Eestis – kummaski oli ette nähtud 9534 sõjaväelast (sh 829 ohvitseri) ja nimekirjas oli vastavalt 9391 ning 9365 inimest (ohvitsere 824 ja 769). Peale 23.06.1945 demobiliseeriti ELK-st esimeses järjekorras 3687 sõjaväelast (üle 50-aastased ja rahvamajandusspetsialistid), 25.09 –15.11.1945 veel 4175.

30.11.45 oli korpuses kokku 9155 inimest, sh diviisides 3819 ja 3846. Isikkoosseisu mittekomplektsus oli sel ajal 2202 inimest. Kuni 1946. a lõpuni demobiliseeriti Eesti rahvusväeosadest 16 550 inimest.

12. mail 1946 anti välja Kindralstaabi direktiiv, mille alusel saadeti (augusti alguseks) laiali 41. korpuse juhtkond ja 122. kaardiväe laskurdiviis, samuti viidi 118. diviis üle rahuaja kaadridiviisi koosseisule (5500 inimest) ja selle koosseisu anti endine 122. diviisi tankihävitusdivisjon.

1947. aastal reorganiseeriti 118. kaardiväe Eesti Tallinna laskurdiviis 22. üksikuks kaardiväe Eesti Tallinna laskurbrigaadiks. Reorganiseerimine pidi olema lõpetatud 20. märtsiks 1947. Brigaadi komandöriks määrati kaardiväe kindralmajor Karl Allikas ja poliitosakonna ülemaks kaardiväepolkovnik August Pusta. Koosseisuks nähti ette 2486 sõjaväelast ja 47 vabapalgalist, kokku 2533 inimest. Suurtükke ja miinipildujaid oli brigaadis 86, autosid 184, hobuseid 168, tanke (keskmisi) 21, iseliikuvaid suurtükke 12. Leningradi sõjaväeringkonna vägede juhataja kaardiväe kindralpolkovnik Dmitri Gussevi korralduse järgi dislotseerus brigaad Tallinnas ning allus 10. kaardiväearmeele (täpsemalt selle 7. kaardiväe laskurkorpusele a-il 1946–47; 1948. a formeeriti 10. armee ümber 4. kaardiväe laskurkorpuseks). 1947. a mais oli brigaadi koosseisus 2366 inimest, neist 448 ohvitseri. Eestlased moodustasid brigaadi koosseisust kolm neljandikku. Struktuuris oli kolm laskurpataljoni (102., 105. ja 111.), 483. suurtükiväepolk, üksik tankitõrjepatarei, üksik õhutõrjepatarei, üksik tanki- ja liikursuurtükipataljon, üksik mootorratturite rood, üksik siderood, üksik sapöörirood ja seersantide kool.

1951. aastal formeeriti 22. laskurbrigaad uuesti ümber 118. kaardiväe Eesti Tallinna laskurdiviisiks. Selle pataljonidest said taas polgud ja roodudest pataljonid (enamasti brigaadi-eelsete nimetustega). Diviisi staap asus Tallinnas (Toompea 1) ja sõjaväelinnakud lisaks ka Keilas, Jägalas, Jõhvis ning Narvas (sh diviisi autorood olevat 1950. aastate alguses asunud Tapal). Diviisil oli suvelaager Aegviidu lähedal Tõrrepõhjal, püsilaager oli ka Narva-Jõesuus. Diviisi ning brigaadi komandör praktiliselt kogu nende eksisteerimise aja oli kindralmajor Karl Allikas. Komplekteeritud oli umbes pool koosseisujärgsest isikkoosseisust.

1956. aastal oli diviisi koosseisus kolm kaardiväe laskurpolku (369., 371., 373.), kaks suurtükiväepolku (357. haubitsa- ja 483. kahuripolk), kaardiväe tanki- ja liikursuurtükipolk (164., endine 126., enne 1951. a 221.), 912. kaardiväe seniitsuurtükipolk (30.4.1955.-ni 2065.; enne 1954. a 60. üksik kaardiväe seniitsuurtükidivisjon), 225. kv. tankitõrjedivisjon, diviisi suurtükiväejuhataja üksik kaardiväe juhtpatarei, üksik kv. suurtükiväe riistluure patarei, 415. (teistel andmetel 222.) kv. luurepataljon (endine 127. kv. motoluurerood), 217. kv. sidepataljon, 155. kv. sapööripataljon, 86. meditsiini-sanitaarpataljon, 70. üksik keemiakaitserood, 39. üksik autotranspordirood, autokool. Diviisi juures tegutses KGB (enne 1954. a MGB, MVD) eriosakond, samuti ajalehe „Nõukogude Sõdur“ toimetus trükikoja ning sõjaväetsensoriga. Ajalehe teadaolevalt viimane number ilmus 15. juunil 1956.

1956. aastal likvideeriti kõik tolleaegsed NL rahvusväeosad, lisaks Eesti diviisile ka Läti, Leedu, Armeenia, Gruusia ning Aserbaidžaani laskurdiviis. Tänaseni pole üheselt ja täpselt selge, miks seda tehti. 1936. a konstitutsioonis sisaldunud „vabariiklike väeosade klausel“ , mida 1944. aastal parandati, kehtis muutmatuna 1977. aastani, mil võeti vastu uus, „arenenud sotsialismi“ konstitutsioon. 1936. a konstitutsiooni muudeti aastakümnete jooksul peaaegu üle aasta (mõnel aastal ka mitu korda), kuna see sisaldas liiduliste ja liidulis-vabariiklike ministeeriumide loetelu ning viimane muutus väga sageli (seejuures jäi aga muutmatuks NSVL kaitseministeeriumi kui liidulis-vabariikliku ministeeriumi staatus). Rahvusväeosi puudutavaid 1944. aastal lisatud parandusi võib pidada praktiliselt ainsateks sisulisteks ja põhimõttelisteks parandusteks 1936. a konstitutsioonile (ülejäänud olid n-ö kosmeetilist laadi) ja miskipärast neid kogu selle põhiseaduse kehtivuse ajal ära ei muudetud. Seega võib Balti ning Taga-Kaukaasia liiduvabariikide „rahvuslike“ väeosade likvideerimist 1956. aastal formaal-juriidilisest aspektist pidada konstitutsioonivastaseks aktiks.

NSVL 1977. a konstitutsioonist eemaldati ka 1936. a konstitutsioonis (alates 1944. aastast) sisaldunud võimalus ja õigus liiduvabariikide relvaformeeringute loomiseks.

Üks võimalikke seletusi rahvusväeosade likvideerimise kohta pärineb kindral Vello Vare mälestustest, kes tol ajal oli laskurpolgu staabiülem ja nägi ka vastavaid dokumente:

„1956. aasta kevadel jõudsid meieni kuulujutud diviisi laialisaatmisest. Õige varsti leidsid need dokumentaalse kinnituse. Saabus nimelt ametlik direktiiv, mis toetus NLKP Poliitbüroo otsusele selle aasta 18. märtsist. Selles dokumendis olid loetletud peamised põhjused, mis tingisid otsuse rahvuslike väekoondiste likvideerimise kohta: rahvuslik isoleeritus, internatsionaalse kasvatustöö efektiivsuse vähenemine, ohvitseride teenistuskäigus tekkinud kaadrite „üleküpsemine“ ja muud. Oma osa selle otsuse vastuvõtmisel mängisid muidugi 5. märtsil 1956. aastal Jossif Stalini kolmandal surma-aastapäeval Gruusias toimunud sündmused, milles osalesid ka gruusia diviisi sõdurid, kes olevat keeldunud rahva vastu välja astumast. Nähtavasti arvestati veel üht tahku, millest ei räägitud ametlikult, küll aga räägiti mitteametlikes vestlustes sõjaväeringkonna staabi esindajatega. Nii mõnigi nendest rääkis usalduslikus vormis, et rahvuslikud väekoondised olevat teistest tunduvalt üle distsipliini ja ettevalmistuse taseme poolest. … Küll aga võis arvata, et majanduslikust küljest olid nad mõnevõrra paremas olukorras, sest kohalikud võimud osutasid oma väeosadele nii või teisiti majanduslikku abi rohkem, kui see langes osaks umbkeelsete komandöridega väeosadele. Veri olevat paksem kui vesi …“

Siiski otsest seost mainitud Gruusia sündmuste ja rahvusväeosade vahel pole siinsete ridade autoril õnnestunud tuvastada. On vaid mõned kaudsed vihjed nende seotusele, kuid mingeid tõsiseid intsidente, nagu näiteks gruusia ja „internatsionaalsete“ väeosade kokkupõrkeid vms, pole teada, samuti pole andmeid nende juhtivast rollist Gruusia sündmustes. Pole ka andmeid probleemidest ühegi teise rahvusväeosaga, mis oleks võinud alust anda nende in corporeäralõpetamisele. Vastupidi – reeglina oli nendega distsipliini- jm probleeme proportsionaalselt vähem kui „internatsionaalsete“ üksustega (sisuliselt vene rahvusväeosadega). Seda kinnitab ka Vello Vare eeltoodud tsitaadis.

Rahvusväeosade likvideerimise kohta on välja öeldud ka selline formuleering: „Seoses natsionalistlike meeleolude kasvuga Balti ja Taga-Kaukaasia vabariikides peale NLKP XX kongressi võeti vastu otsus laiali saata NA-s olevad 6 rahvuslikku laskurdiviisi.“ Siiski mingit märkimisväärset „natsionalistlike meeleolude kasvu“ NSV Liidus 1956. aastal täheldada ei saanud, ja ka Gruusia „mäss“ ei olnud mingi natsionalismipuhang (kuigi esineti ka venelaste- ning armeenlaste-vastaste üleskutsetega), vaid eelkõige aastakümnete-pikkuse ajupesu ja rahvale valetamise loogiline tagajärg, või siis kellegi provokatsioon (või mõlemat). Ka Ungari ülestõus oli siis veel toimumata (kestis 1956. aasta 23. oktoobrist 10. novembrini).

NL-aegset ametlikku käsitlust rahvusväeosade likvideerimisest iseloomustab võib-olla kõige paremini Nõukogude Sõjandusentsüklopeedias toodud versioon: „1950. aastate keskpaigaks algas paljurahvuseliste Nõukogude Relvajõudude elus uus ülesehitusetapp, mis oli tingitud sotsialismi maailmasüsteemi moodustamisest, NSVL poliitilise ja majandusliku võimsuse edasisest tugevnemisest. Nõukogude ühiskond oli teinud uue suure sammu oma sotsiaal-poliitilises, majanduslikus ja kultuurilises arengus. Toimunud oli kõigi riigi rahvuste ja rahvaste edasine lähenemine. Nendes tingimustes langes ära vajadus rahvuslike formeeringute järele liidu- ja autonoomsetes vabariikides. Olemasolnud vabariiklikud väekoondised ja -osad saadeti laiali, aga nende isikkoosseis valgus Nõuk. Armee ja SML paljurahvuseliste sõjaväeformeeringute ridadesse (влился в ряды многонац. воинских формирований Сов. Армии и ВМФ).“

Omaaegsetes ajalehtedes kirjutati sellest umbes nii, et rahvusdiviisid on Suures Isamaasõjas oma ajaloolise missiooni täitnud ja „suure rahvaste sõpruse nimel“ tuleb nad likvideerida.

Rahvusväeosad võimaldasid tuhandetel Eestist pärit kutsealustel teenida oma kodu lähedal. Samas tekitas kodulähedus väeosadele ka mõningaid komplikatsioone, näiteks ei tahtnud armeeüksusi teenindanud korteriekspluatatsiooniosakond (KETš) rahvusväeosi üldistel alustel varustada (nagu see oli NL Relvajõudude Ministeeriumi ning hilisema Kaitseministeeriumi poolt ette nähtud), viidates sellele, et nad on ju oma kodus ja nende eest peaks hoolitsema kohalik võim. Ja nagu Vello Vare ülalpool mainis, jõudumööda seda ka tehti.