Aivar Kass, täiendused Meelis Kivi ja Ain Tähiste
1944. aasta augusti alguses algas Punaarmee sissetung Lõuna-Eestisse. 2. löögiarmee tõmmati Narva rindelt välja ja paigutati ümber Eesti kagurindele. Kaks sellesse armeesse kuuluvat diviisi rakendati dessandiks üle Lämmijärve Mehikoormasse. Teised üksused suunati Peipsi järve ja Tartu vahele ülesandega vallutada Tartu, ületada Emajõgi ja tungida põhja suunas.
10. augustil murdsid Punaarmee 3. Balti rinde väed läbi Saksa Wehrmachti 18. armee XXVIII armeekorpuse Marienburgi kaitseliinist. 67. armee tungis edasi Võru suunas, 1. löögiarmee aga Rõuge suunas. 11. augustil vallutas 67. armee koosseisu kuuluv 116. laskurkorpus Petseri. 13. augustil vallutas Punaarmee Võru. Punaarmee pealetungisuunal Lõuna-Eestis olid kaitsel Wehrmachti XXVIII ja XXXVIII armeekorpuse kuus diviisi ja väiksemad üksused, tagalas paiknes 207. julgestusdiviis. Tartu operatsiooni algul oli Punaarmeel selles rindelõigus 4,3 korda rohkem sõdureid, 14,8 korda rohkem suurtükke ja 4,1 korda rohkem soomusmasinaid kui sakslastel. Saksa jõud koosnesid põhiliselt erinevatest võitlusgruppidest ja mitmesugustest väiksematest üksustest. Kohalikel Omakaitse üksustel oli halb relvastus ja nõrk võitlusvõime.
Saksa väed asusid liinil „Walk“ Väikese Emajõe – Koiva jõe joonel kaitsepositsioonile. Kuni Riiani oli rajatud lisaks kaitseliinid Cesise, Sigulda ja Riia all. Eelpositsioon asus Puka – Sangaste – Karula – Varstu – Aluliina järve joonel. 14. augustil jõudsid punased lahinguta Antslasse. Sealt hakkas üks Punaarmee väekoondis liikuma Sangaste suunas sihiga vallutada Tõrva, kohtas aga 16. augustil Sangastes sakslasi, kes asusid vasturünnakule, piirasid sisse ühe Nõukogude diviisi ja lõid ülejäänud tagasi Antslasse. Punaarmee diviis oli juba hävitamisohus, kuid selle päästis 7. korpus, mis vabastas oma diviisi sakslaste piiramisrõngast ja lõi sakslased Sangastesse tagasi.
Võitlused sakslaste eelpositsioonil kestsid 28. augustini, mil sakslased tõmbusid tagasi oma kaitsepositsioonile Väikese Emajõe – Koiva jõe joonele. Punaarmee katsed Valga vallutamiseks kestsid 30. augustini. Neis kandis Nõukogude 321. diviis rünnakutes raskeid kaotusi ja loobus linna vallutamisest.
Väike Emajõe – Koiva jõe joonele oli rajatud kaitseliin „Walk“. Selle põhjapoolne osa toetus Võrtsjärvele ja kulges Pikasillalt kuni peaaegu Iigaste mõisani Väike Emajõe vasakkaldal. Liin koosnes kahest kaitsevööndist kohati sügavusega 10-12 kilomeetrit. Peakaitseliin koosnes kahest kaevikute liinist, tähtsamates kaitsesuundades aga kolmest kuni neljast liinist hästi arendatud ühenduskäikude süsteemiga. Kaitseliini ehitamist alustati juuni algul, rakendati vene sõjavange, vene naistest sundrakendatud tsiviilelanikkonda ja poola naisi, kes olid palgatöölised. Kaitse eesliin oli kaetud okastraattõkete ja miiniväljadega, ka kaitse sügavuses oli mitmesuguseid tõkkeid. Kõik sillad Väikesel Emajõel ja Koiva jõel olid purustatud (Pikasilla ja Jõgeveste sillad õhiti 26. augusti keskpäeval), kaitse sügavuses ette valmistatud õhkimiseks. Teine liin kulges piki Õhne ja Pedeli jõge ning hõlmas vastupanupunktideks muudetud Tõrva ja Valga linna.
Punaarmee suutis 27. augustil ületada Pikasillal Väikese Emajõe ja hoidis seal väikest sillapead. Kuni septembri keskpaigani toimus kaitseliinil „Walk“ mitmeid tulevahetusi ja kokkupõrkeid. Punaarmee tungis 30-kilomeetrisel lõigul peale kahe armee: 67. armee ja 1. löögiarmee jõududega, kummaski kolm laskurkorpust ühtekokku 18 diviisiga. Nende vastas oli 4 diviisi saksa vägesid: alates Pikasillalt Valga suunas ja Koikküla – Koiva all Läti territooriumini 12. Luftwaffe välidiviis, 30., 21.ja 31. Wehrmachti diviis ja reservis 61. diviis. Lisaks Eesti Omakaitse Valgamaa ja Pärnumaa pataljonid, kellel puudus aga igasugune raskerelvastus ja tuletoetusjõud ning vormiriietus. Relvastuseks olid trofeed, eraldusmärgiks käeside tsiviilriietusel.
14. septembril kell 9 algas Punaarmee suurtükiväe ja lennuväe ettevalmistav tulelöök, mis kestis üle tunni. Selle massiivsusest annab ettekujutuse välja tulistatud lahingmoona kogus: kokku 69 raudteevaguni täit + ligikaudu 9000 lennukipommi. Seejärel asusid 67. armee ja 1. löögiarmee forsseerima jõge kogu rinde ulatuses. Kahe armee liitekohta olid koondatud armeede põhijõud, kelle lähim pealetungisuund oli Tõrva. Tulega toetas neid suurtükivägi, ründelennuvägi ja tankid. Esimeses ešelonis ründas 12 diviisi. Paremal tiiva väed liikusid ööpäeva jooksul edasi kuni viis kilomeetrit, tõrjudes vasturünnakuid. Läbimurde kesklõigus suudeti hõivata saksa kaitseliini esimesed kaks positsiooni. 67. armee tervikuna oma päevaülesannet täita ei suutnud. 1. löögiarmee edu oli veelgi väiksem. Armee esimese ešeloni viis diviisi ületasid küll jõe, kuid ei suutnud vallutada isegi sakslaste esimesi positsioone. Punaarmee korpuste rünnaküksused olid rivistatud kahes ešelonis. Korpuse reservis, teises ešelonis, asus tavaliselt ühe diviisi suurune üksus. Suurtükituli oli ühtlaselt jaotatud kogu ründelõigule, seetõttu ei saavutatud küllaldast tuletihedust. Venelased tunnistavad, et suurt kasu ettevalmistav suurtükitulelöök ei andnud. Sakslaste tõkketuli oli tugev ja seetõttu ei suutnud venelased hõivatud platsdarmide rajoonis üle jõe luua piisava arvu ülepääse. Ettenähtud üheksast sillast tehti õigeks ajaks valmis ainult kaks 16 tonnise kandejõuga pontoonsilda ja kaks 60-tonnist. Viis tundi pärast rünnaku algust oli üle jõe toimetatud ainult üks liikursuurtükkide polk. Kuna venelastel rasketehnika ja suurtükiväe toomine jõe läänekaldale oli raskendatud, siis aeglustus ka jalaväe edasiliikumine. 256st vahetult jalaväge toetavast tankist ja liikursuurtükist suudeti üle viia ainult 71 masinat.
Väike-Emajõel kaitses olnud saksa XXVIII armeekorpuse lahinguid sellel perioodil iseloomustas Saksa sõjaajaloolane Werner Haupt järgmiselt:
„14. septembril puhkesid lõuna pool Võrtsjärve Valga ruumis kõige ägedamad võitlused, mida 28. armeekorpus sel kuul läbi tegi. Korpus pidi suures ülekaalus oleva vaenlase vastu rinnet hoidma, et 2. arrneekorpus saaks taanduda Lätirnaale. 13 vaenlase diviisi tormasid kujuteldamatu jõuga Valga suunas. Meie väed pidid end tihedais metsades siilisarnaselt kokku tõmbama ja igas suunas läbimurdva vastase vastu tõkke looma. Laiaulatuslikes metsalahingutes kandsid Saksa üksused väga suuri kaotusi. Kõikjal muutus kogenud ohvitseride väljalangemine märgatavaks. Väed ei saanud päeval ega öösel rahu. Päeval olid grenaderid, sapöörid, side- ja varustusmehed võitluses, öösel marssisid nad kindlustuspositsioonide tagalas, ehitasid telefoniliine, sõitsid veoautol või soomusmasinal läbi muda ja räsitud metsa; arstid olid 24 tundi jalul“.
15. septembri hommikuks suudeti ehitada sillad rasketehnika üleveoks. Pealetungivad vene armeed laiendasid jõe läänekalda platsdarmi kuni 22 kilomeetrini piki rinnet. 67. armee teostas sellel päeval kaks pealetungi, kuid erilist edu ei suudetud saavutada. Rohkem oldi hädas saksa vägede vasturünnakute tõrjumisega. 1. löögiarmee jätkas lahinguid sakslaste esimesel kaitsepositsioonil, kuid edu ei saavutatud, tõrjuti sakslaste vasturünnakuid ja peeti luurelahinguid. Kahel esimesel päeval olid 3. Balti rinde üksused suutnud küll jõe ületada aga edu ei saavutatud. 3. Balti rinde juhtkond hindas kujunenud olukorda ja järeldas, et saksa üksuste tugevad vasturünnakud tulenevad reservüksuste kaasamisest lahingutegevusse. Võeti vastu otsus oma vägede tegevuse forsseerirniseks.
16. septembri keskpäeval, pärast tunniajalist tulelööki, asusid rünnakule rinde kõigi laskurkorpuste teised ešelonid ja päeva lõpuks suudeti vallutada sakslaste teine kaitseliin. 67. armee väeosad suutsid ületada Õhne jõe ja lõid saksa üksused välja Rulli alevikust ning ületasid Tõrva-Valga maantee. Ägedamad lahingud käisid Rulli, Keskküla, Lusti ja Kolga piirkonnas, kus sakslane teostas vasturünnakuid kahe pataljoni suuruste jõududega, mida toetasid ründesuurtükid. Osa vene vägesid suudeti sakslaste poolt lüüa tagasi Õhne jõe idakaldale. Aktiivselt tegutses sellel päeval ka saksa lennuvägi. 1. löögiarmee grupeeris oma väed 16. septembriks ümber. Paremale tiivale, kahe armee liitekohta, toodi juurde kaks reservis asunud laskurdiviisi. Hommikul sooritatud pealetung edu ei toonud. Päeval alanud teine pealetung oli 14. laskurkorpusele mõnevõrra edukam. 12. laskurkorpusest liikus edasi ainult üks diviis, kolm diviisi jätkasid võitlust esialgsetel positsioonidel. Lätis asuvad 54. armee põhiväed suutsid lüüa kiilu saksa kaitsesse, mistõttu saksa 18. armee juhatus ei saanud koondada täiendavaid reserve Valga ja Tõrva suunale 1. ja 67 armee üksuste vastu. Neljandaks pealetungipäevaks jõudsid 3. Balti rinde väed sakslaste kaitsepositsioonini Õhne jõe läänekaldal ja asuti Valgast põhja poole jäävatesse metsamassiividesse. Kolme päevaga suutsid rinde peagrupeeringu väed edasi liikuda ainult 7-11 kilomeetrit 25 kilomeetri laiusel läbimurdelõigul.
17. septembril ületasid 67. armee väeosad mitmest kohast Õhne jõe ja jõudsid Tõrva lähistele. Venelased grupeerisid väed ümber, mitmed eesliinil raskeid kaotusi kandnud diviisid vahetati välja. 1. löögiarmee koondas peamise jõu Valga haaramiseks põhjast. Armee liikus päevas . edasi edela suunas kuni kaheksa kilomeetrit. 14. kaardiväe laskurkorpuse diviisi eelväed jõudsid Läti piiridele. Samas 119. laskurkorpuse diviisid edu ei saavutanud, peeti luurelahinguid endistel positsioonidel.
18. septembril alustasid 67. armee ja 1. löögiarmee rünnakuid Valga ja Tõrva hõivamiseks. 67. armee hommikune pealetung takerdus ja uus pealetungikatse võeti ette keskpäevaL Suudeti laiendada platsdarme Õhne jõe läänekaldal, põhja pool Tõrvat, ja liiguti edasi 1–4,5 kilomeetrit. Lõuna pool Tõrvat oli läbimurdelõik Õhne jõel kuni 6 kilomeetri laiune, kuid edasi suudeti liikuda ainult 0,5–3,5 kilomeetrit. Päeva jooksul peeti lahinguid Tõrvast põhja ja ida pool asuvate maastikupunktide pärast. Ägedad lahingud toimusid veel ida pool Õhne jõge. 1. löögiarmee väeosad alustasid hommikul kell 7 pealetungi ja jõudsid Valgast 10 kilomeetri kaugusele. Hõivati Valga-Rujiena kitsarööpmeline raudteelõik. 14. kaardiväelaskurkorpus tungis lahingutega edasi Valgas loode pool, forsseeris Pedeli jõe ja jõudis välja Läti piirile. 12. kaardiväelaskurkorpuse üksused tungisid põhjast Valga suunas mööda Tõrva-Valga maanteed. 119. laskurkorpus üksused, kes olid pealetungi algusest kõik neli päeva püsinud oma esialgsetel positsioonidel, alustasid nüüd ida suunast pealetungi ja jõudsid Valga raudteejaamast kahe kilomeetri kaugusele. Tõrva ja Valga olid nüüd haaratud lõunast ja põhjast ning seetõttu olid saksa väed sunnitud 19. septembri öösel linnadest taanduma. 19. septembril hõivas 1. löögiarmee Valga kolme diviisi suuruste jõududega põhjast, idast ja kagust. 67. armee üksused hõivasid Tõrva.
19. septembri seisuga jõudsid Punaarmee 54. ja 1. löögiarmee Eesti territooriumilt välja. Eesti lõunapiirkondades sõdisid veel rinde paremal tiival asuvad 67. armee väeosad, kes jätkasid lahinguid lääne ja põhja pool Tõrvat. Päevaga laiendasid armee väeosad oma platsdarmi Õhne jõe vasakul kaldal 20 kilomeetrini ja tungiti edasi 3–6 kilomeetrit.
20. septembril algas rindejoonel saksa vägede parema tiiva üksuste taandumine ning vene üksused alustasid nende jälitamist. Vene 67. armee vasak tiib liikus edasi 5–7 kilomeetrit, jõudes välja Läti territooriumile. Rindelõigu keskel ja paremal tiival, vaatamata mitmetele rünnakukatsetele, edu ei saavutatud.
21.–23. septembril löödi lahinguid Taagepera ja Ala ümbruses. Liiguti edasi mõned kilomeetrid rinde vasaku tiivaga ja keskosaga. Üle Õhne jõe suutis tungida ka armee paremal tiival asuv 112. laskurkorpus. Karksi-Nuia hõivati Punaarmee poolt 23.septembril.
24. septembriks jõudis 67. armee tervenisti Läti territooriumile. Rindejoon oli liikunud Eestist välja ja lahingud jätkusid juba Läti territooriumil.
Kokkuvõtvalt tuleb nentida, et 3. Balti rinde väed ei saavutanud Väike Emajõel kolmel esimesel päeval erilist edu. Saksa kaitseliini ei purustatud, vaid „näriti“ sellest aeglaselt läbi, liikudes päevas edasi maksimaalselt 2-3 kilomeetrit. Nõukogude allikad on kirjeldanud antud lahingutes oma vägede ebaedu sageli väga lühidalt ja kuivalt: edu ei saavutatud; jätkati võitlust esialgsetel positsioonidel; tõrjuti edukalt vasturünnakuid jne. Punaarmee isikkooseisu kaotused lahingute 10 päeva jooksul olid suured. Nii visa vastupanu kaitseliinil „Walk“ oli tingitud sakslaste operatiivgrupi „Narva“ väljaviimise vajadusest Põhja-Eestist, plaanist „Aster“: saksa vägede järkjärguline tagasitõmbumine Eestist uutele kaitseliinidele Lätis, mis oleks lühendanud tunduvalt rindejoont ja võimaldanud kaitset tugevdada. Narva juurest taanduvate vägede vasak tiib pidi jõudma läbi Jõhvi Rakverre, kust ühe osa taandumistee kulges Tapa, Paide ja Türi kaudu Pärnu. See tee oli ette nähtud motoriseeritud ja rakendites väeosadele. Teine osa operatiivgrupi jõududest pidi pärast Rakveret liikuma Väike-Maarja, Kiltsi, Koigi ja Võhma kaudu Viljandisse. Kolmanda, peamiselt eriotstarbelise 300. jalaväediviisi jõudude liikumistee oli ette nähtud piki Peipsi kallast kuni Mustveeni ning sealt Jõgeva ja Põltsamaa kaudu Viljandisse. Kuna seda teed võis kasutada ka Tartu juurest taanduv operatiivgrupi „Narva“ koosseisu kuuluv 2. armeekorpus, siis oli paralleelseks liikumiseks Tudulinna, Avinurme, Rakke ja sealt edelasse. Tee Rakverest Tallinna, Haapsalu ja Virtsu suunas jäeti vooridele. Plaan „Aster“ järgi pidid peajõud taanduma läbi Lääne-Eesti positsioonide s.o läbi Viljandi ja Pärnu. Väiksema osa jõudude evakueerimine toimuma Tallinna ja teiste sadamate kaudu. Oli arvestatud, et seitsmendaks päevaks peavad olema väed uutel positsioonidel ja ühinenud 18. armee vasaku tiivaga. Ainult pärast seda, kui operatiivgrupi „Narva“ väed on jõudnud 18. armee selja taha, võis viimane hakata taanduma. Igal juhul tuli taandumistee lahti hoida Riia lahe rannikul Riia ja Kuramaa suunas, samuti tuli hoida enda käes mandri sadamaid. Operatsiooni „Aster“ elluviimist segas mõnevõrra Punaarmee pealetungi algus Tartu all 17.septembril, kuid kokkuvõttes vägede Eesti territooriumilt väljatõmbamise plaan sakslastel õnnestus.