Lahingud Eestis 1944. aastal

Toomas Hiio

Punaarmee pealetung väegrupi „Nord“ vastu 1944. a alguses

14. jaanuaril 1944 alustasid Punaarmee Leningradi rinde, Volhovi rinde ja 2. Balti rinde väekoondised pealetungi väegrupi „Nord“ vägede vastu – niinimetatud Leningradi-Novgorodi strateegilist pealetungioperatsiooni, mis lõppes 1. märtsil 1944. Pealetungi eesmärgiks oli väegrupi „Nord“ armeede purustamine, Leningradi ja Novgorodi oblastite vabastamine ning väegrupi „Nord“ eraldamine väegrupist „Mitte“, mis oli kaitsel Punaarmee 1944. a pealetungide peasuunal. Leningradi rinde ülemjuhataja oli sel ajal kindral Leonid Govorov, Volhovi rinde ülemjuhataja kindral Kirill Meretskov ja 2. Balti rinnet juhtis kindral Markian Popov. Operatsiooni toetas Balti Laevastik, mida juhtis admiral Vladimir Tributs; rindeid toetasid õhust vastavalt 13., 14. ja 15. õhuarmee.

Väegrupi „Nord“ ülemjuhatajaks nimetati 1944. a jaanuaris kindralkolonel Walter Model. Väegrupile allusid kaks armeed: 18. armeed juhtis ratsaväekindral Georg Lindemann ja 16. armeed suurtükiväekindral Christian Hansen. Väegruppi toetas õhust 1. õhulaevastik kindral Kurt Pflugbeili juhtimisel. Läänemere idaosas ja Soome lahel tegutsevad mereväeüksused, nii maal kui merel, allusid Ostlandi mereväe komandeerivale admiralile viitseadmiral Theodor Burchardile, kellele allusid Eesti, Läti, Tallinna ja Liepāja, mereväekomandandid, mereväekomandant „R“ ning 9. mereväe julgestusdiviis (ülem kontradmiral Kurt Böhmer).

Punaarmee hõivas 20. jaanuaril Novgorodi, 29. jaanuaril Novosokolniki, 1. veebruaril Kingissepa (Jamburgi), 4. veebruaril Oudova (Gdov), 12. veebruaril Luuga, 18. veebruaril Staraja Russa ja jõudis 1. märtsiks Narva jõe – Peipsi järve – Pihkva – Vitebski joonele. Veebruari lõpuks Punaarmee pealetungihoog rauges: armeed olid kandnud kaotusi, puudus oli laskemoonast ja lahingutehnikast, ilmastikuolud halvenesid jms; 1. märtsil andis Punaarmee Kõrgem Ülemjuhatus korralduse asuda kaitsele.

Tsiviilelanike evakueerimine

Vaatamata sellele, et Eesti anti 5. detsembril 1941 tsiviilvalitsuse alla, jäi ta kogu Saksa okupatsiooni ajaks ka sõjaliste operatsioonide piirkonnaks, mis tähendas, et väegrupi „Nord“ tagala ülemjuhatajal oli Eesti territooriumil suurem võim kui seda oli sõjaväelastel teistel tsiviilvalitsuse alla antud aladel. Et rinne peatus Leningradi all, oli Eesti territoorium ka tegelikkuses osa väegrupi „Nord“ tagalast, siin paiknesid varustuslaod, Eestisse saadeti puhkusele rindeväeosi jms.

Väegrupp „Nord“ valmistus eeldatavaks Punaarmee suurpealetungiks alates 1943. a teisest poolest. Piki Narva jõge, Peipsi järve idakallast ja Velikaja jõe suudmest üle Pihkva edasi lõunasse kulges väljaehitatud kaitseliin, nn Pantriliin (Panther-Stellung). 26. septembril 1943 andis väegrupi „Nord“ ülemjuhataja korralduse evakueerida kogu töövõimeline tsiviilelanikkond selleaegse rindejoone ning Narva jõe ja Peipsi järve vahelt. Nende alade julgestamise eest vastutasid väegrupi „Nord“ tagala ülemjuhatajale alluvad julgestusdiviisid nr 207., 281. ja 285., samuti 16. ja 18. armeede tagalakomandandid. Evakueerimisoperatsiooni koodnimeks määrati „Roboter“. Väegrupi ülemjuhataja korraldus määras evakueerimisele kuuluvate isikute ringi: kohalike omavalitsusorganite liikmed koos perekonnaliikmetega, Saksa sõjaväe, majandusasutuste, organisatsiooni Todt jt asutuste juures töötanud isikud koos perekonnaliikmetega, kõik ülejäänud töö- ja sõjaväeteenistuskõlbulikud isikud (nii mehed kui naised). Viimase kategooria isikute perekonnaliikmed tuli kaasa võtta vaid juhul, kui üle poole neist olid töövõimelised (töövõimelisteks loeti lapsed, kes olid vähemalt 10 aastat vanad). Kaasa lubati võtta ka vabatahtlikke, kuid ainult juhul, kui nende vanus ja tervislik seisukord võimaldab kanda evakueerimise füüsilist koormust. Soomlaste, ingerlaste, eestlaste ja lätlaste evakueerimiseks kehtisid eraldi eeskirjad. Eestisse evakueeriti 207. ja 285. julgestusdiviisi piirkondade inimesed neljal marsruudil: Narva ja Jõhvi, Slantsõ ja Vasknarva, Pnevo ja Mehikoorma ning Pihkva ja Petseri kaudu.

27. septembril 1943 määras Ostlandi riigikomissar Hinrich Lohse evakueeritavate paigutamise piirkonnad: Eestis tuli Venemaalt toodud inimesed paigutada lääne poole Rakvere – Tartu – Võru joont. 1944. a märtsi alguseks oli väegrupi „Nord“ kontrolli all olnud Venemaa aladelt Eestisse, Lätisse ja Leedusse evakueeritud vastavalt 15 000, 135 000 ja 123 000 inimest. Kuid Eestimaa kindralkomissar teatas 24. märtsil 1944 Venemaalt Eestisse evakueeritute arvuks hoopis 30 000, lisaks 24 000 Venemaa eestlast. Evakueeritud kavatseti saata edasi Saksamaale, samal ajal arvestati tööjõu puudujäägiks Eestis, Lätis ja Leedus 1. jaanuari 1944. a seisuga 100 000 inimest ja seda eeskätt põllumajanduses, kus rakendamiseks evakueerituid, kes toodi peamiselt maapiirkondadest, sobivaks peeti. Samas rõhutati suurt erialaspetsialistide ja oskustööliste puudust Saksamaal ja kästi need evakueeritute hulgast Saksamaale saatmiseks välja selekteerida. Juhiti tähelepanu ka evakueeritavate poliitilisele ebausaldusväärsusele. Kui seni endistesse Balti riikidesse Venemaalt saabunud põgenikud olid vabatahtlikud, siis nüüd evakueeriti inimesi sunniviisiliselt ning bolševistlikult meelestatud kontingendi osakaal oli silmatorkav isegi naiste seas. Julgeolekuriskiks peeti ka suure hulga venelaste paigutamist Balti riikidesse olukorras, kus suur osa mehi on sõjaväkke värvatud ning ka silmas pidades kohalike venelaste hulka, keda Lätis oli 11%.

1944. a alguses alustati ka Eesti venelaste, keda peeti ebausaldusväärseteks, sundevakueerimist rindelähedasest piirkonnast. Petseri maakonnast nähti ette evakueerida ligi 4000, Tartu maakonnast üle 2000 ja Viru maakonnast umbes 1000 Eesti venelast. Põhiliselt puudutas see Peipsi-äärsete valdade elanikke. Evakueeritavate venelaste jaoks rajati suurem laager Tamsallu.

Eestirootslaste evakueerimine Rootsi ja ingerlaste evakueerimine Soome

Eesti suuruselt kolmas vähemusrahvus venelaste ja baltisakslaste järel olid niinimetatud rannarootslased, kes elasid Loode-Eesti rannikul ja Lääne-Eesti saartel alates 13. sajandist. 1934. a rahvakoenduse andmeil elas Eestis 7641 rootslast, nendest 5312 Lääne maakonnas. Täielikult Rootsi asustusega olid Pakri saared Paldiski juures, Vormsi ja Ruhnu ning mõned väiksemad saared. Läbitääkimised eestirootslaste Rootsi ümberasustamise üle algasid Nõukogude Liidu ja Rootsi vahel juba 1940. a Sama aasta 17. oktoobril jõudsid Rootsi 110 Pakri saarte rootslast. Pakri saared oli Punaarmee täielikult oma käsutusse võtnud. Pärast Eesti vallutamist Saksa vägede poolt algasid Rootsi-Saksa läbirääkimised eestirootslaste ümberasustamise üle. 1943–1944 viidi eestirootslastena Rootsi veel ligi 7000 inimest, nende seas oli ka eestlasi, kes kasutasid seda võimalust Rootsi pääsemiseks. Viimased eestirootslased jõudsid Rootsi 1944. a septembris. Saksamaa suhtumise eestirootslaste lahkumisse sõnastas Saksa Välisministeeriumist Okupeeritud Idaalade Riigiministeeriumi komandeeritud Otto Bräutigam 1944. a kevadel: kõigi eestirootslaste ametlik ümberasustamine Rootsi Saksa ametkondade poolt ei ole Saksamaale poliitiliselt vastuvõetav. Et aga põgenemine ei ole nii ehk teisiti takistatav, ei ole Idaministeeriumil eestirootslaste individuaalse väljarändamise vastu midagi. Ta lisas, et Rootsis saavad eestirootslased pärast umbes aastapikkust ooteaega Rootsi kodakondsuse.

Ingerlased olid soomekeelne enamasti luteriusku etniline rühm endises Peterburi kubermangus Narvast kuni Peterburini. 1941. a lõpuks oli umbes 30 000 ingerlast jäänud sissepiiratud Leningradi ja 63 000 väegrupi „Nord“ poolt vallutatud Leningradi oblasti ossa. Lisaks viimastele oli Saksa võimu all olevail aladel veel umbes 8000 õigeusulist ingerlast ja 800 vadjalast. 9. detsembril 1941 teatas Saksa saadik Helsingis Wipert von Blücher Soome välisministrile Rolf Wittingile, et Saksamaa on nõus 50 000 ingerlase Soome siirdumisega. 1942. a lõpuks olid valmis ka soomlaste plaanid ingerlaste vastuvõtmiseks: ingerlaste Soome evakueerimine oli Soome riigi seisukohalt nii humanitaaraktsioon ja abinõu tööjõu saamiseks kui ka sõja tõttu kaotatud elanikkonna korvamine. Sakslased olid nüüd nõus loovutama soomlastele vaid 12 000, kuid niinimetatud vabatahtliku evakueerimise ajal märtsist oktoobrini 1943 viidi Eesti kaudu Soome siiski 22 050 ingerlast. Vabatahtlikult evakueerida soovivate ingerlaste karantiinlaagrid Kloogal, Põllkülas ja Paldiskis suleti 1943. a septembri alguses.

1943. a septembri lõpus algas operatsioon „Roboter“, mille käigus sundevakueeriti Eestisse ka seni Ingerimaale jäänud ingerlased. Soome valitsus otsustas 8. oktoobril 1943, et võtab Soome vastu need Ingerimaalt ja Eestist evakueeritavad ingerlased, kes soovivad Soome tulla ja kelle Soome saabumisega on nõus Soome Riigipolitsei. Esimesed 1550 sundevakueeritud ingerlast saabusid Klooga laagrisse 14. oktoobril 1943.

16. ja 17. aprillil 1944 Helsingis oma viimase istungi pidanud ingerlaste ümberasustamise komisjon, millesse kuulusid nii Saksa kui Soome ametnikud ja sõjaväelased, nentis, et kokku viidi 1943–1944 Saksamaa poolt okupeeritud aladelt Soome 60 333 ingerlast, enamik läbi Eesti. Pärast Teise maailmasõja lõppu sunniti suurem osa neist Nõukogude Liitu tagasi pöörduma, kuid ei lubatud enam endistesse elupaikadesse, paljud saadeti ka vangilaagritesse või asumisele. Tuhanded Nõukogude Liitu tagasi saadetud ingerlased asusid 1940.–1950. aastatel elama Eestisse. Suur osa ingerlastest ja nende jäeltulijatest asusid 1990. aastatel Soome.

Sõjaväe ja sõjaväeasutuste evakueerimine Eestisse

Eesti kaudu evakueeriti Saksamaale võitlusvõimetuks muutunud väeosi, samuti toodi 1943. a teisel poolel ja 1944. a Eestisse need sõjaväeasutused, mille tegutsemisala oli Punaarmee tagasi vallutanud.

1944. a alguses saadeti demoraliseerunud ja täielikult võitlusvõime kaotanud 250. jalaväediviis, mis on rohkem tuntud kui „Sinine Diviis“ või ka Hispaania Leegion, Leningradi rindelt ära. 26. jaanuaril 1944 teatas diviisiülem, et ta ei saa diviisi rindelpüsimise eest enam vastutada. 30. jaanuaril andis 18. armee ülemjuhataja korralduse viia Hispaania Leegion Tapa piirkonda, 5. veebruaril sõitsid hispaanlaste ešelonid Luuga jaamast Eestisse. 7.veebruaril palus väegrupi „Nord“ tagala ülemjuhataja hispaanlased võimalikult kiiresti Eestist edasi saata, „et vältida Eesti elanikkonna meeleolude langust ning tagada kord maal“. Hispaanlased paigutati Tallinn – Narva raudtee äärde Tapalt Aegviiduni. 10. märtsil sai 18. armee Hitleri korralduse hispaanlased sama kuu lõpuks kolme ešeloniga Hispaaniasse saata. Viimased hispaania diviisi osad lahkusid Eestist 31. märtsil.

18. oktoobril 1943 allutati Pihkva linnakomandatuuri ja Gdovi välikomandantuuri piirkonnad otse 285. julgestusdiviisile ja komandantuuride isikkoosseis saadeti Eestisse. 21. oktoobril paigutati Sala-Välipolitsei Grupp 722 Gdovist Tartusse ja 1. detsembril 1943 GFP Grupp 728 Rakverre. Gdovis asunud 611. välikomandantuur paigutati Pärnusse ning sellele allutati Pärnu, Viljandi ja Valga maakonnad, Pärnus varem asunud asulakomandantuur viidi üle Valka. Novgorodi oblastis 207. julgestusdiviisile allunud 607. grenaderi-täiendusrügemendi staap paigutati Rakverre ja sellele allutati rannakaitse Rakvere piirkonnas.

1944. a., pärast rinde jõudmist Narva jõele, muutus Eesti väegrupi „Nord“ lähitagalaks. 10. veebruaril teatas väegrupi ülemjuhatus Hitlerile kui maavägede kõrgemale ülemjuhatajale oma pikaajalised plaanid, sealhulgas rannakindlustuste väljaehitamine põlevkivipiirkonnas. Rannakaitse väljaehitamine ja mehitamine Tallinnast Paldiskini ja saartel otsustati jätta laevastikule, kuid Saare- ja Hiiumaale kavatseti rajada väegrupi väljaõppekeskused ja diviiside puhkekodud. 15. veebruaril andis väegrupi ülemjuhatuse korralduse paigutada Tartust põhja poole väljaõppele 12. tankidiviis.

Lahingud Eestis 1944. a esimesel poolel

Veebruari alguseks jõudis Punaarmee Narva jõeni ning väegrupi „Nord“ 18. armee poolitati kahte ossa: armee vasak tiib alustas kindlustumist Narva jõe joonel, ülejäänud väekoondised taganesid üle Pljussa ja Gdovi lõunasse, Pihkva suunas. Saksa kõrgem väejuhatus pidas rinde stabiliseerimist Narva jõel väga oluliseks: Soome lahe lõunaranniku kaotamine tähendanuks kontrolli kaotamist Soome lahe üle ja Nõukogude Liidu Balti Laevastiku pääsemist Läänemerele, mis ohustanuks rauamaagi sissevedu Rootsist, samuti seadnuks ohtu kogu Saksamaa kontrolli all oleva Läänemere ranniku. Kui Saksamaa oleks kaotanud Eesti, oleks see tähendanud Soome väljumist sõjast, ja lõpuks, Kohtla-Järve põlevkivist saadavad kütte- ja määrdeained olid eluliselt vajalikud kroonilises kütusenappuses vaevlevale Saksa sõjaväele.

1. veebruaril 1944 tegi väegrupi „Nord“ ülemjuhatus Narva rindelõigus kaitset koordineerivale väekoondisele ülesandeks iga hinna eest takistada Peispi järve ja Soome lahe vahelise maakitsuse läbimurdmist ning iga hinna eest hoida kaitset Pantriliinil.

Wehrmacht’i ja Relva-SSi väekoondised ja üksused Narva rindel

18. armee vasakul tiival võitlesid Wehrmacht’i LIV. armeekorpus (komandeeriv kindral jalaväekindral Otto Sponheimer) ja Relva-SSi III Germaani Soomuskorpus, mille üksused taganesid jaanuari teisel poolel Narva suunas. 27. jaanuaril 1944 ühendati mõlemad korpused LIV. armeekorpuse peakorteri juhtimise alla, mis nimetati Sponheimeri Grupiks. 30. jaanuaril paigutati Grupi peakorter Narva. 10. veebruaril, kui Sponheimeri Grupi väekoondised olid võtnud sisse positsioonid Narva jõel, allusid grupile 170. jalaväediviisi kahe rügemendi kaks pataljoni ning 32. eesti politseipataljon rannakaitses, edasi 227. jalaväediviisi kolme rügemendi kaotusi kandnud pataljonid, kokku viis pataljoni 61. jalaväediviisi kolmest rügemendist ning 225. jalaväediviisi staap, millele olid allutatud kolm 225. jalaväediviisi pataljoni, 207. julgestusdiviisi 94. julgesturügemendi staap ja üks pataljon, 30. eesti politseipataljon ja 477. tankihävitajate divisjon. Lisaks oli Sponheimeri Grupi alluvusse toodud 388. väli-väljaõppediviisi 639. väli-väljaõpperügemendi staap ja üks pataljon.

Relva-SSi III Soomuskorpusele allusid hollandlastest koosnev 4. SS-soomusgrenaderibrigaad „Nederland“ kahe kahepataljonilise rügemendiga ning taani ja norra vabatahtlikest formeeritud 11. SS-soomusgrenaderidiviis „Nordland“ samuti kahe kahepataljonilise rügemendiga.

Nendest üksustest Narva rinde hoidmiseks ülekaalukate Punaarmee korpuste vastu ei piisanud. Hitler käskis Narva rindele saata eliitüksused. Esimesena jõudis kohale Wehrmacht’i soomusgrenaderidiviis „Feldherrnhalle“, mis toodi lennukitel Tartu lennuväljale ja sealt veoautodel Narva alla – esimesed üksused jõudsid rindele 1. veebruaril 1944.

6. veebruaril andis Hitler käsu teise eliitüksuse, lahingugrupi „Boehrendt“, ehk Wehrmacht’i soomusgrenaderidiviisi „Grossdeutschland“ V pataljoni, Narva rindele saatmiseks (jõudis kohale 9. veebruaril) – „et taastada ja kindlustada Narva rinne“. Lahingugrupp tuli allutada diviisile „Feldherrnhalle“.

Saksamaal formeeriti tugevdatud grenaderirügement „Gnesen“, mis koosnes kolmest grenaderipataljonist, pioneerikompaniist, tankitõrje- ja jalaväekahurite patareist ning suurtükidivisjonist ja millest koos „Boehrendti võitlusgrupiga kavatseti moodustada rünnakbrigaad Narwa“. Esimesed Gneseni rügemendi pataljonid jõudsid Narva rindele 11. veebruaril, kuid rünnakbrigaadi iseseisva üksusena ei moodustatud ja ka rügement „Gnesen“ allutati „Feldherrnhalle“ diviisile. Hiljem allutati „Gneseni“ pataljone ka teistele diviisidele. 18. veebruaril teatas 61. jalaväediviisi staap, et diviisi alluvusse antud „Gneseni“ pataljon on ilma talvevarustuseta, mistõttu 40–50 meest on külma saanud, samuti puudus allohvitseridel idarinde kogemus, ja palus luba pataljoni mitte rakendada iseseisvas rindelõigus.

4. veebruaril viidi Sponheimeri Grupp 18. armee alluvusest välja ja allutati otse väegrupi „Nord“ ülemjuhatusele.

13. veebruaril jõudsid Narva rindele kolm pataljoni veebruari alguses mobiliseeritud eestlasi (nn rügement „Reval“, ca 2000 meest), nad määrati pataljonide kaupa Saksa diviiside alluvusse. Alates 14. veebruarist 1944 saadeti Hitleri korraldusel Narva rindele ka 20. Eesti SS-diviis, mis oli 24. jaanuaril küll diviisiks nimetatud, kuid tegelikult brigaadikoosseisuline (kaks kahe jalaväepataljoniga rügementi, lisaks väli-tagavarapataljon ja suurtükidivisjon). Eesti SS-diviis vahetas välja 227. jalaväediviisi.

14. veebruaril alustati 214. jalaväediviisi toomist Norrast (oli seal aastast 1940) Narva alla. Diviis oli ilma idarinde kogemuseta ja kõrgem väejuhatus nõudis selle kasutamist vähem pingelistes rindelõikudes. Diviis jõudis täies koosseisus kohale 25. veebruariks ja paigutati 61. ja 225. jalaväediviisi vahele Narvast lõunas.

16. veebruariks allutati Sponheimeri Grupile 2. õhutõrjediviisi staap, mis määrati juhtima rannakaitset Sponheimeri Grupi rindelõigus Narva-Jõesuust kuni Kundani. Sellele allutati erinevaid üksusi, sealhulgas Omakaitse territoriaalpataljonid, tollipiirikaitse, 31. ja 32. eesti politseipataljon jt üksused. Rannakaitse alates Kundast kuni Tallinna linnakomandantuuri (nr. 192) vastutusala piirini võttis üle 285. julgestusdiviisi staap.

15. veebruaril teatas väegrupi „Nord“ peakorter maavägede kindralstaabi ülemale: „Võitlus Narva ruumis kujuneb kurnavaks materiaallahinguks, mille vältimiseks puuduvad igasugused taktikalised võimalused. Väegrupi ülemjuhataja palub seetõttu füürerile teatada, et eduka vastupanu vältimatuks tingimuseks on idakogemusega täienduse (paranenud haavatud) õigeaegne ja pidev juurdevool.“ Ta tegi ettepaneku nimetada Sponheimeri Grupi juhiks kindral Johannes Friessner. Kindral Sponheimer oli puhkusel ja tema kohustusi täitis alates 13. veebruarist kindralleitnant Wilhelm Berlin, kindral Sponheimer määrati hiljem LXVII. armeekorpuse juhatajaks.

23. veebruaril kell 12.00 nimetati Sponheimeri Grupp armeegrupiks „Narwa“. Eelmisel päeval oli väegrupi „Nord“ peakorteris määratud armeegrupi ülesehitus järgmiselt: Narvast lõunas koordineeris kaitset XXVI. armeekorpus (mille peakorter jõudis kohale 29. veebruaril), kellele allusid 225., 214. ja 170. jalaväediviisid. Narvast lõunas ümber Auvere tugiala koordineeris kaitset kindral Wilhelm Berlini grupp, kellele allusid 61., 227. ja 58. jalaväediviisi osad. Narva sillapeal Narva jõe idakaldal ja Narvast põhjas paiknes SSi III Germaani Soomuskorpus, millele allusid ülalnimetaud „Nederland“ ja „Nordland“ ning 20. Eesti SS-diviis. „Feldherrnhalle“ diviis oli armeegrupi peakorteri otsealluvuses, rannakaitset koordineeris 2. õhutõrjediviisi staap.

Armeegrupi „Narwa“ alluvuses tegutses 113. suurtükiväeülem, kes koordineeris kogu suurtükiväe tegevust armeegrupi rindelõigus. Veebruari lõpus komandeeriti armegrupi juurde väegrupi „Nord“ tankiüksuste juhataja kolonel krahv Hyazinth von Strachwitz, kelle käsutuses oli peamise löögijõuna rasketankide „Tiger“ pataljon nr 502. 26. veebruaril 1944 oli armeegrupi „Narwa“ käsutuses 22 VI tüübi („Tiger“), 5 V tüübi („Panther“) ja 5 IV tüübi tanki. Pioneeriüksuste tegevust koordineeris pioneeriüksuste kõrgem juhataja nr 32.

Tabel 1. Armeegrupile „Narwa“ alluvad väekoondised ja üksused ning nende isikkoosseis 1. märtsil 1944

Väekoondis	Ülem	Ohvitserid	Ametnikud	Allohvitserid	Sõdurid
XXVI. armeekorpus	jalaväekindral Anton Grasser
11. jalaväediviis	kindralleitnant Hellmuth Reymann	248	50	2090	8489
58. jalaväediviis	kindralleitnant Curt Siewert	249	51	1946	8018
214. jalaväediviis	kindralleitnant Harry von Kirchbach	258	69	1280	7367
225. jalaväediviis	kindralleitnant Ernst Risse	242	64	2152	7733
Korpuseüksused		44	20	200	664
Gruppe Berlin	kindralleitnant Wilhelm Berlin
61. jalaväediviis	kindralleitnant Günther Krappe	217	67	1846	7649
170. jalaväediviis	alates 16. veebruarist kolonel Siegfried Hass	228	66	1785	7552
227. jalaväediviis	kuni 15. veebruarini kindralleitnant Wilhelm Berlin, suvel kolonel Maximilian Wengler	209	44	1799	6938
Diviis „Feldherrnhalle“	veebruarist aprillini kolonel Albert Henze, hiljem kindralmajor Friedrich-Carl von Steinkeller)	237	89	1872	8213
Rügement „Gnesen“	kolonel Hellmuth Mäder	13	3	141	684
Väegrupi üksused armeegrupi alluvuses
Armeesuurtükivägi [siin on mõeldud suurtükipataljone, mis allusid kõrgematele väekoondistele kui diviis]	suurtükiväeülem nr 113 kolonel, aprillist kindralmajor Werner Heucke	204	32	1295	6165
Pioneeriüksuste kõrgem juhataja nr 32 ja pioneeriüksused	Kuni 24. veebruarini kindralmajor Kurt Eberts; hiljem armeegrupi pioneeriüksuste ülem kolonel Capelle	79	19	631	3616
502. rasketankipataljon	major Willy Jähde	21	6	218	793
752. tankitõrjepataljon		11	2	77	462
540. eriotstarbeline jalaväepataljon (põhikoosseis) [see oli arvatavasti väljaõppepataljon, põhikoosseis on mehed, kes üksuses on kogu aeg, nagu koolil on direktor ja koristaja hoolimata õpilaste olemasolust]		16	1	85	157
Armeegrupi peakorter, armeegrupi üksused ja peakorterile allutatud üksused		65	16	287	910
SSi III Germaani soomuskorpus	SS-Obergruppenführer Felix Steiner
11. soomusgrenaderidiviis „Nordland“	SS-Gruppenführer Fritz von Stolz	304		1905	9221
4. soomusgrenaderibrigaad „Nederland“	SS-Brigadeführer Jürgen Wagner	162		962	5150
20. Eesti SS-vabatahtlike diviis	SS-Brigadeführer Franz Augsberger	180		911	4831
Korpuseüksused		67		304	1008
2. õhutõrjediviis	kindralleitnant Alfons Luczny
Eesti rügement „Reval“	major Richard Rubach	46		101	1387
29. eesti politseipataljon	major Richard Ant	12		42	104
31. eesti politseipataljon	kapten Agu Lannu	17		92	384
32. eesti politseipataljon	major Peeter Plado	19		92	186
Kokku		3148	599	22 113	97 681

Kokku oli armeegrupi alluvuses 1. märtsil 1944 seega 123 541 meest. Siia tuleb lisada peatselt kohale jõudnud 122. jalaväediviis (ülem veebruarist maini 1944 kolonel Hero Breusing), mille nimekirjas oli 25. märtsil 8232 meest ja ratsarügement „Nord“ (3 pataljoni, 1200 meest). Viimane paigutati alates 2. märtsist XXVI. armeekorpuse alluvusse Peipsi põhjarannikule. 5. märtsil allutati armeegrupile „Narwa“ 285. julgestusdiviis ja alustati selle 113. julgestusrügemendi vedu Ostrovist Narva rindele. 6. märtsil saabusid Tallinna esimesed diviisile alluva 322. grenaderirügemendi üksused. Seega olid märtsi keskpaigaks Narva rindel kaitses 12 jalaväe-, soomusgrenaderi- ja julgestusdiviisi, 1 soomusgrenaderibrigaad, rügement „Gnesen“, ratsarügement „Nord“, hulgaliselt üksikpataljone jt väiksemad ning eriotstarbelised üksused. 20. märtsil 1944 võttis senise Berlini Grupi rindelõigu juhtimise üle XXXXIII. armeekorpus (komandeeriv kindral kindralleitnant Ehrenfried Boege). Selline koosseis püsis üldiselt kuni 1944. a maini. Märtsi lõpus anti suunati Narva rindele jaanuaris Saksamaal formeeritud jalaväediviisi „Mielau“ kaks grenaderirügementi, mis vahetasid välja mõned kaotusi kandnud üksused. Märtsi lõpus alustati 214. jalaväediviisi ümberpaigutamist Põhja-Ukrainasse 4. tankiarmee alluvusse. Jalaväediviisi „Mielau“ kaks rügementi kasutati ära 214. jalaväediviisi kaotuste korvamiseks.

Eesti üksused armeegrupi „Narwa“ alluvuses

30. jaanuaril 1944 kuulutas Eesti Omavalitsuse juht Hjalmar Mäe Ostlandi kõrgema SSi ja politseijuhi SS-Oberführer Friedrich Jeckelni kaudu vahendatud korraldusel välja aastakäikude 1904–1923, samuti ohvitseride, allohvitseride ja mõnede erialaspetsialistide üldmobilisatsiooni. Esimesed mobiliseeritutest formeeritud üksused jõudsid Narva rindele veebruari alguses. Varem Saksa relvajõudude ja politsei üksustesse värvatud eestlased võitlesid teistes rindelõikudes: 3. Eesti SS-brigaad Neveli rindel Valgevenes, politseipataljonid nr 37, 38, 40 ja 42 väegrupi „Nord“ tagalas Novgorodi oblastis Pihkvamaal, idapataljonid nr 658–660 taganesid koos 18. armee põhijõududega teisel pool Peipsit Pihkva suunas, Relva-SSi pataljon „Narwa“ sõdis väegrupi „Süd“ alluvuses ja 5. SS-soomusgrenaderidiviisi „Wiking“ koosseisus Tšerkassõ kotis Ukrainas. Veebruaris alustati kõigi teistes rindelõikudes võitlevate eesti üksuste äratoomist Eestisse. Eestlaste Eestisse toomine oli eelkõige poliitiline, mitte sõjaline otsus, rindeolukord oli pingeline ka teistes rindelõikudes. 8. veebruaril keelas Hitler 16. armee I. ja VIII. armeekorpuse igasuguse nõrgendamise, välja arvatud 3. Eesti SS-brigaadi äratoomine viimase alluvusest. 15. veebruaril andis väegrupi ülemjuhatus 18. armeele käsu eesti idapataljonid kiirendatud korras Jõhvi piirkonda toimetada, et liita need 3. Eesti SS-vabatahtlike Brigaadiga. 25. veebruaril teatas väegrupi „Nord“ ülemjuhataja Walter Model III SS-soomuskorpuse juhatajale Felix Steinerile, et on Himmlerilt taotlenud pataljoni „Narva“ toomist Eestisse. Suveks toodi väegrupi „Nord“ tagalast Eestisse ka ülalnimetatud politseipataljonid.

Eestis, Lätis ja Leedus 1944. a läbi viidud mobilisatsioonide peaeesmärgiks Saksamaa kõrgema juhtkonna seisukohalt oli Saksa sõdurite vabastamine teiste rindelõikude jaoks. Kasutati ära Balti riikide kodanike soovi takistada oma maade uuesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt. 21. veebruaril 1944 palus väegrupi „Nord“ ülemjuhatus SS-Oberführer Jeckelnit lisaks olemasolevatele veel 50 000 balti riikide meest väkke kutsuda, et asendada nendega vastav arv Saksa sõdureid.

Eestist mobiliseeritud mehed jõudsid rindele tegelikult üsna kiiresti, ehkki asjaosaliste mälestustes kurdetakse selle üle, et tuli päevade viisi tegevusetult kasarmutes vedeleda. Küsimus polnud ju pelgalt rindeleminekus, vaid ka varustuses ja eelkõige väljaõppes. 14. veebruaril teatas Jeckeln,et Eestis on väkke kutsutud 28 000 meest, kellest 2000 on saadetud SSi III Germaani soomuskorpusele, 7500 kindral Kuno-Hans von Bothile Omakaitse rügementide moodustamiseks (tegelikult kolme esimese piirikaitserügemendi formeerimiseks), 9000 antakse 20. Eesti SS-diviisile ja ülejäänud formeeritakse 2500-mehelisteks SS-piirikaitserügementideks. 25. veebruaril 1944 teatas Jeckeln väegrupi „Nord“ peakorteris, et Eestis on kasarmutes 35 000 meest: 7500 meest 3 piirikaitserügemendi jaoks väegrupi tagalas, 10 000 meest Eesti brigaadi diviisiks formeerimiseks, 2000 meest anti SSi III soomuskorpusele, 1000 meest pataljoni „Narva“ jaoks, 2500 meest Eesti politseipataljonide täiendamiseks. järelejäänud 13 000 mehest kavatseti formeerida veel 4–5 piirikaitserügementi.

Esimese mobiliseeritute üksusena jõudis 13. veebruaril rindele kolmepataljoniline rügement „Reval“ Narva linnapea major Richard Rubachi juhtimisel (2000) meest. Sponheimeri grupi staabiülem kolonel von Einem kirjeldas nende saabumist: suures korratuses, osa paanikas, osa tahtsid juba sõidu ajal põgeneda. Felix Steiner teatas, et neid saab kasutada vaid lähitagalas, sest mehed vajavad vähemalt kolmekuulist väljaõpet. 2. märtsil 1944 keeldus kindral Berlin vastu võtmast „Revali“ II pataljoni, mida tema lahingugrupile allutada taheti, sest see oli võitlusvõimetu. Esimesed piirikaitserügemendid jõudsid 18. armee alluvusse Peipsi läänekaldal 19. veebruaril. 3. piirikaitseügementi hindas L. armeekorpuse juhataja jalaväekindral Wilhelm Wegener hoopis positiivsemalt: ikkagi varem sõjaväes teeninud mehed. Veebruaris jõudsid Narva rindele ka 3. Eesti SS-brigaad ning 658–660 idapataljonid. Raskeid kaotusi kandnud pataljon „Narwa“ jõudis Eestisse märtsis ja saadeti ümberformeerimisele.

Kuid esimeste eesti üksustena saadeti Narva rindele Eestis olnud üksused: politsei-vahipataljonid nr 29–32 ja idapataljonide Narvas asunud täienduspataljon. 29. jaanuaril 1944 allutati politseipataljonid Narva komandandile ja koondati Jõhvi piirkonnas. Idapataljonide täienduspataljon allutati 30. jaanuaril lahingugrupile „Berlin“ (227. jalaväediviisi riismed). Lisaks koondati Narva rinde tagalasse ja rannakaitsesse ka Omakaitse üksusi.

14. märtsil 1944 paiknesid eesti üksused Narva rindel järgmiselt. Rannakaitses 285. julgestusdiviisi lõigus olid Omakaitse üksused, 2. õhutõrjediviisile allusid politseipataljonid nr 29, 31 ja 32, rügemendi „Reval“ I ja III pataljon ning Omakaitse ja tollipiirikaitse üksused. 20. Eesti SS-diviis oli SSi III Germaani soomuskorpuse alluvuses (45. ja 46. rügement, kummastki kaks pataljoni ja diviisi staap ning 660. idapataljon 46. rügemendi alluvuses). 170. jalaväediviisi reservis olid idapataljonide täienduspataljon ja rügemendi „Reval“ II pataljon. 214. jalaväediviisile allusid 3. piirikaitserügemendi II pataljon ja Mustvee Omakaitse. 658. ja 659. idapataljon allusid Burdachi grupile (ülem kindralleitnant Karl Burdach, 11. jalaväediviisi ülem, koosnes 11. ja 58. jalaväediviisi osadest). Armeegrupi reservis, kuid 18. armee tagalapiirkonnas oli 3. piirikaitserügemendi staap ja üks pataljon. Märtsi teisel poolel hakkasid Narva rindele saabuma ka 2. eesti piirikaitserügemendi üksused.

Wehrmacht’i üksused Peipsi rindel

1944. a veebruari keskpaigaks tungis Punaarmee mööda Peipsi idakallast lõunasse kuni Pihkva järveni. Saksa väejuhatus pidi tugevdama oma üksusi kogu Peipsi ja Pihkva järve läänekalda ulatuses, sest järv oli jääga kaetud ja Punaarmee dessantide oht oli suur. Seni vastutas Eesti sõjalise julgeoleku eest väegrupi „Nord“ tagala ülemjuhataja kindralleitnant Kuno-Hans von Both (peakorter Võrus), kellele Eestis ja Eesti kagupiiril allus 207. julgestusdiviis (ülem kindralleitnant Erich Hofmann, staap Tartus), kes määrati aga 1943. a lõpus Narva komandandiks. Tema asemele toodi diviisiülemaks kindralleitnant krahv Bogislaus von Schwerin. 207. julgestusdiviisi osad võitlesid Leningradi rindel (374. jalaväerügement) ning Pihkvamaal partisanide vastu (94. julgestusrügement), ning Eestis allusid diviisistaabile Omakaitse üksused ning politsei-vahipataljonid (ülalnimetatud nr 29–32, mis anti 1944. a alguses Narva rindele, ja 33. pataljon Tartus). Punaarmee sissetungiohu kasvades, eriti aga pärast Meerapalu dessanti, tugevdati ka Peipsi lääneranniku kaitset. 15. veebruaril allutati Peipsi ja Pihkva järve läänekallas 18. armeele ja alates 17. veebruari keskkööst võttis kaitse Tammispääst Peipsi loodetipus kuni Vidovitšini Pihkva järve läänerannikul üle L. armeekorpus (komandeeriv kindral jalaväekindral Wilhelm Wegener). Korpusele allusid 207. julgestusdiviis ja kohapealsed Eesti üksused ning 11. jalaväediviis, viimane viidi aga märtsi alguses Narva rindele. 28. veebruaril allutati korpusele 24. jalaväediviis, mis võttis üle kaitse Pihkva järve läänekaldal, 9. märtsil asendati see 12. Luftwaffe välidiviisiga. Peipsi ja Pihkva järve ääres olid L. armeekorpuse alluvuses kaitsel ka eesti piirikaitserügemendid nr 1–3. Pärast 3. piirikaitserügemendi Narva rindele saatmist toodi märtsi keskel asemele 4. piirikaitserügement. 19. märtsil saadeti Narva rindele ka 2. piirikaitserügement. 3. aprillil 1944, pärast dessandiohu vähenemist jäämineku tõttu järvel, andis L. armeekorpus oma lõigu koos alluvate väeosadega üle 207. julgestusdiviisi staabile.

Okupatsioonivõim Eestis 1944. a – sõjaväe- ja tsiviilvõim

Kuni 1944. a alguseni teostas okupatsioonivõimu Eestis Okupeeritud Idaalade Riigiministeeriumile alluva riigikomissariaadi Ostland Eestimaa Kindralkomissariaat eesotsas kindralkomissari SA-Obergruppenführer Karl-Siegmund Litzmanniga. Et Eesti oli sõjaväe operatsioonipiirkond, oli teatud pädevus ka väegrupi „Nord“ tagala ülemjuhatajal Kuno-Hans von Bothil. Lisaks tegutses mõlema alluvuses Eesti Omavalitsus eesotsas Hjalmar Mäega. Erandiks oli Narva ja neli Narva lähedast valda, mis olid 18. armee tagalapiirkonnas ja mille üle Saksa tsiviilvalitsuse võim ei laienenud. Küll aga tegutsesid seal Eesti Omavalitsuse asutused.

15. veebruaril allutati väegrupi „Nord“ ülemjuhataja korraldusel armee tagalasse (s.o väljaspool lahingutsooni ca 20–50 km kaugusel rindest) jäänud ja seni väegrupi tagala ülemjuhatajale allunud julgestusüksused operatiivselt armeedele. Tsiviivalitsuse asutuste võim 20 km laiuses lahingutsoonis lõpetati. Alates 22. veebruari keskööst allutati kogu Eesti territoorium 18. armee ülemjuhatajale. Senine väegrupi tagala ülemjuhataja jalaväekindral Kuno-Hans von Both nimetati ühtlasi 18. armee tagalakomandandi kohustustesse Eestis. Aprillis määrati ta Ungarisse. 18. armee tagalakomandandiks väljaspool Eestit jäi kindralleitnant Oskar van Ginkel. Samas jäeti Eestis asuvad SSi, politsei ja SD üksused Ostlandi kõrgema SSi ja politseijuhi Friedrich Jeckelni alluvusse. Wehrmacht võttis üle raudteede kaitse, aktiivne võitlus partisanide vastu jäi politseijõudude pädevusse. Samuti jäi Jeckelnile eriülesannetega SSi ja politseiüksuste operatiivne juhtimine. Kindralkomissariaadi ametkonnad ja Eesti Omavalitsus tegutsesid edasi. Eraldi rõhutati tsiviilvalitsuse pädevuse jätkumist põlevkivipiirkonnas Jõhvi lähedal.

Punaarmee väekoondised Narva rindel ja Peipsi idakaldal

Olemasolevad andmed Punaarmee väekoondiste kohta Narva rindel ei ole üksikasjalikud. Väegrupi „Nord“ sõjapäevik sisaldab raadioluure andmeid (kuulati pealt Punaarmee raadiosidet), samuti teisi luureandmeid, kuid need on lünklikud. Armeegrupi „Narwa“ sõjapäevikus on vangilangenutelt ja ülejooksikuilt saadud andmeid. Andmeid Punaarmee üksuste kohta on ka Nõukogude Liidu ja Venemaa autorite uurimustes, kuid need ei ole ülevaatlikud. Punaarmee arhiive ei olnud võimalik kasutada.

Narva rindel võitlesid Leningradi Rinde 2. löögiarmeele (ülemjuhataja kindralleitnant Ivan Fedjuninski), 8. armeele (ülemjuhataja kindralleitnant Filipp Starikov) ja 59. armeele (ülemjuhataja kindral Ivan Korovnikov) alluvad väekoondised. Peipsi ja Pihkva järvede vahelisel poolsaarel järvede idakaldal asusid 42. armee (ülemjuhataja kindralpolkovnik Ivan Maslennikov) laskurkorpused ja -diviisid.

Veebruarist aprillini nimetatakse Narva rindel:

• 12. kaardiväe laskurkorpus (ülem kindralleitnant Nikanor Zahvatajev)
• 30. kaardiväe laskurkorpus (ülem kindralleitnant Nikolai Simonjak, alluvuses 45., 63. ja 64. kaardiväe laskurdiviisid)
• 43. laskurkorpus (ülem kindralmajor Anatoli Andrejev)
• 90. laskurkorpus (ülem kindralmajor Grigori Šerstnev)
• 106. laskurkorpus koosseisus (ülem kindralmajor Pjotr Kotelkov, alluvuses 86., 224. ja 268. laskurdiviisid)
• 109. laskurkorpus (ülem kindralleitnant Ivan Alferov, alluvuses 109., 125. ja 189. laskurdiviisid)
• 117. laskurkorpus (ülem kindralmajor Vassili Trubatšev)

Narva rinde tagalas oli 8. Eesti laskurkorpus (ülem kindralleitnant Lembit Pärn, alluvuses 7. ja 249. laskurdiviis), mille suurtükiüksused osalesid aga ka otseses lahingutegevuses.

Lisaks ülalnimetatud diviisidele märgitakse väegrupi „Nord“ ja armeegrupi Narwa“ sõjapäevikutes ning Nõukogude allikates veel 2., 11., 13., 48., 72., 98., 120., 123., 124., 131., 198., 201., 256., 314., 372., 377., 378. ja 382. laskurdiviisi või nende allüksuste osalemist lahingutes Narva rindel veebruarist aprillini. Punaarmee diviisi ettenähtud koosseis oli sel ajal 10 291 meest, kuid enamik diviise olid alakomplekteeritud, nende sõdurite ja ohvitseride arv kõikus 4500-st 8000-ni. Kaasaegne vene autor Vladimir Rodin kirjutab, et 2. veebruaril 1944 oli Leningradi rinde kahele armeele (8. armee ja 2. löögiarmee) alluvates väekoondistes 78 350 meest. Hiljem osalesid lahingutes Narva rindel ka 59. armee väekoondised. 2. veebruaril polnud lahingud Narva rindel veel õieti alanud.

Diviiside kõrval nimetatakse 48., 50. ja 71. laskurbrigaadi. 15. märtsil 1944 märgiti armeegrupi „Narwa“ sõjapäevikus, et samal päeval alanud pealetungis osales kuni 200 reaktiivmiinipildujat (nn katjuušad).

Nõukogude allikatele tuginedes kirjutab Vladimir Rodin, et Leningradi rinde alluvuses oli 2. veebruari seisuga 18 suurtükipolku 477 152 mm ja 122 mm suurtükiga ning rinde kahes tankipolgus ja kahes tankibrigaadis oli kokku 208 tanki. Leningradi rinde operatsioone toetava 13. õhuarmee koosseisus oli 196 lennukit, neist 88 ründelennukit Il-2.

1944. a veebruaris tehtud Mereküla dessandis osalesid 115. merejalaväebrigaadi I–III pataljon ja 260. merejalaväebrigaadi III pataljon. Peale nimetatud üksuste ja väekoondiste saadeti Saksa vägede tagalasse ka partisanibrigaade.

Tuleb nentida, et üksikasjalikuma ülevaate saamine Punaarmee väekoondistest ja Punaarmee üksuste suurusest Narva rindel ei ole võimalik ilma Punaarmee arhiiviandmeteta.

Lahingutegevus Narva rindel 1944. a esimesel poolel

Narva rinde läbimurdmisel Soome lahe ja Peipsi järve vahelisel maakitsusel oli Punaarmee jaoks suur strateegiline tähtsus. Esiteks võimaldanuks see kiire edasitungi piki rannikut Tallinna suunas, sundides Saksa armeed Eestisse kottijäämise ohu tõttu Eestist välja taganema. Teiseks võimaldanuks see Soome lahe idasoppi suletud Balti laevastikule väljapääsu Läänemerele. Ja kolmandaks kiirendanuks see Soome väljumist sõjast, sest oleks seadnud Soome ranniku Eestist lähtuvate õhurünnakute objektiks, samuti võimaldanuks meredessante Soome rannikule.

Tuleb silmas pidada ka loodusolusid. Läbimurre laial rindel Narva jõel oli võimalik ainult talvel, kui Peipsi järv oli kaetud jääga ning sood ja rabad samuti külmunud. Toona asus Narvast edelas suur soo (praegu on sellele paisutatud Narva veehoidla). Edasi lõunas, kuni Peipsi põhjarannikuni, laiusid läbipääsmatud Alutaguse ürgmetsad. Kaks teed Eesti idapiirilt lääne suunas kulgesid Narvast enam-vähem otse itta, piki Eesti põhjarannikut (seal oli ka raudtee), ning mööda Peipsi põhjakallast. Seetõttu oli kevadest sügiseni Narva rinnet palju kergem kaitsta kui talvel.

1. veebruaril 1944 andis väegrupi „Nord“ ülemjuhatus 18. armee Sponheimeri Grupile korralduse hoida Narva sillapead Narva jõe idakaldal Ivangorodi ümber ja võtta kaitse sisse Ust-Tšernovast lõunasse kuni Slantsõ raudteejaamani. Samuti kästi õhkida jää Narva jõel Vasknarvast Peipsi ääres kuni Krivasooni. 3. veebruaril tõrjuti mereväelaste abil Punarmee rünnak Narva-Jõesuus. Punaarmee kaotas 360 meest surnute ja 40 vangidena. 5. veebruariks õnnestus Punaarmeel Narvast lõunas üle jõe tungida ja moodustada sillapea (hiljem nimetati seda Auvere platsdarmiks), mis jäi püsima kuni septembrini. Punaarmee eesmärk oli sillapealt lähtudes läbi lõigata raudtee- ja maanteeühendus Narvast läänes ja piirata sisse Narva jõel ja Narva jõe idakalda sillapeal asuvad Saksa väekoondised. Lahingud Auvere platsdarmil kestsid kuni aprillini, Punaarmeel läbi murda ei õnnestunud. 6. veebruaril andis väegrupi juhtkond korralduse ehitada Narva rindel punkrid kõigi meeste, hobuste ja autode jaoks, et 20. veebruaril enam keegi majades ei elaks. Punaarmee suurtükituli oli tugev, samuti pommitasid Saksa positsioone Nõukogude lennukid.

Saksa vägede lahingukord oli veebruari esimesel poolel lihtsustatult järgmine: Narvast põhjas kuni mereni hoidis rinnet Narva jõel 227. jalaväediviis, Narva sillapeal Ivangorodi ees olid SSi III Soomuskorpuse üksused: „Nordlandi“ diviis ja „Nederlandi“ brigaad. Punaarmee Auvere platsdarmi vastas seisid 170. jalaväediviis, „Feldherrnhalle“ diviis ja 61. jalaväediviis, Narva jõel Auvere platsdarmist lõunas oli kaitses 225. jalaväediviis, hiljem toodi lisaks 214. jalaväediviis jt üksusi.

11. veebruari hommikul alustas Punaarmee pealetungi kogu Narva rindel. Saksa väed tõrjusid maabumiskatse (40 paadil) Permisküla saarest lõunas. Auvere platsdarmi (sel ajal nimetati ka Krivasoo sillapeaks) vastu võitlesid „Feldherrnhalle“ diviis ja rügement „Gnesen“, Narvast põhja pool 227. jalaväediviis ja Boehrendti lahinggrupp. Krivasoost põhja pool õnnestus Punaarmeel 10 km laiuselt läbi murda. 15. veebruaril tõrjusid 170. jalaväediviis ja 502. rasketankide pataljon tagasi Vaivara jaama juures üle raudtee tunginud Punaarmee üksused. Platsdarmilt lähtusid tegutsesid 30. kaardiväe laskurkorpuse 45., 63. ja 64. kaardiväe laskurdiviisid.

14. veebruaril 1944 andis Sponheimeri Grupi juhataja jalaväekindral Otto Sponheimer korralduse koondada 20. Eesti SS-Diviis Narva rinde tagalas ja allutas ta SSi III Soomuskorpusele. Samal päeval saabusid esimesed diviisi üksused ettenähtud piirkonda. Diviisi rindelesaabumine (brigaadikoosseisulisena) jätkus kuni 20. veebruarini, kohalejõudnud üksused suunati kohe rindele. 19. veebruaril saabus neljas ešelonis ka diviisi 2500-meheline väli-tagavarapataljon, mis suunati Toila piirkonda rannakaitsesse. 21. veebruaril võttis 20. Eesti SS-diviis üle 227. jalaväediviisi lõigu Narvast põhjas. Diviis allus III SS-soomuskorpusele. Vahetus ei jäänud Punaarmee tähelepanuta: saksakeelne valjuhääldipropaganda asendati eestikeelsega. 20. Eesti SS-diviisi pataljonid rakendati Punaarmee sillapeade likvideerimisele Narvast põhjas. 24. veebruaril vallutas 20. Eesti SS-diviisi 46. rügemendi II pataljon Waffen-Hauptsturmführer Rudolf Bruusi juhtimisel Riigiküla sillapea. Armeegrupi „Narwa“ sõjapäevikusse kirjutati: „III SS-soomuskorpuse lõigus viis 46. eesti SS-vabatahtlike grenaderirügemendi täna, Eesti rahvuspühal sooritatud rünnak Hauptsturmführer Bruhsi juhtimisel pärast rasket võitlust sillapea puhastamiseni Riigikülast lõunas. Meie väikeste kaotuste juures võeti 30 vangi, langes 250 vastase sõdurit ja trofeeks saadi raskerelvad.“ 29. veebruaril alustati Vepsküla-Siivertsi sillapea likvideerimist. Läänest ründasid sillapead 20. Eesti SS-diviisi 46. rügemendi mõlemad pataljonid ja 45. rügemendi I pataljon. Rünnakut juhtis 45. rügemendi ülem Paul Vent. Lõunast, Narva suunalt, ründas sillapead 24. SS-rügement „Denmark“ „Nordlandi“ diviisi ülema SS-Gruppenführer Fritz von Scholtzi juhtimisel. Samal ajal ründas Punaarmee aktiivselt Saksa vägede sillapead Ivangorodi ümber ja sidus ülejäänud III SS-soomuskorpuse üksused. 5. märtsil jõuti mõlemal pool Vepsküla Narva jõeni, Siivertsi juures jäi Punaarmee sillapea püsima. 7. märtsil lõpetasid 20. Eesti SS-diviisi pataljonid Punaarmee Vepsküla-Siivertsi sillapea hävitamise.

6.–7. märtsi ööl pommitasid Punaarmee suurtüki- ja lennuvägi (rohkem kui 100 pommitajat) Narvat. Linn purustati täielikult. Järgmisel ööl heitis Punaarmee lennuvägi Narvale ning Mereküla ja Sillamäe piirkonnas asuvatele objektidele veel umbes 3,000 pommi. III SS-soomuskorpuse üksused Narva sillapeal kandsid raskeid kaotusi. Edasiste rünnakute tõrjumist pidas korpuse staabiülem SS-Oberführer Joachim Ziegler võimalikuks ainult Saksa lennuväe ja õhutõrje toel.

8. märtsil algas Punaarmee pealetung III SS-soomuskorpuse positsioonidele Narva jõe läänekaldal ja Narva sillapeal. 9. märtsi alustasid 4 diviisi pealetungi ka Auvere tugialalt põhja suunas, et murda Berlini Grupi („Feldherrnhalle“, 227., 170., 58. ja 61. jalaväediviisi pataljonid) vastupanu ning III SS-soomuskorpuse jõud sisse piirata. Pealöögi suunal olnud 170. jalaväediviis kaotas 9. ja 10. märtsil 500 meest, sealhulgas suure osa kompaniiülematest. 9. ja 10. märtsil anti III SS-soomuskorpuse alluvusse 122. jalaväediviis. 11. märtsi hommikul ründas Punaarmee 20. Eesti SS-diviisi lõigus Siivertsist Vepskülani. Õhtuks rünnak tõrjuti. Eesti diviis kandis tõsiseid kaotusi, eriti oluliseks pidas III SS-soomuskorpuse juhatus väljalangenud ohvitseride ja allohvitseride asendamist ning tegi ettepaneku need käsu korras üle võtta rügemendist „Reval“. Viimane Punaarmee suurem rünnak III SS-soomuskorpuse positsioonide vastu toimus 16. ja 17. märtsil 1944. Rünnakud 20. Eesti SS-diviisi positsioonidele Narvast põhjas algasid 17. märtsi hommikul. Rünnakud tõrjuti, jõejääl langes umbes 500 punaarmeelast. 19. märtsil jätkus positsioonisõda.

Samal ajal, kui märtsi teisel poolel lahingud Narva jõel ja Narva idakalda sillapeal raugesid, peeti märtsi lõpus ja aprilli alguses veriseid lahinguid Punaarmee Auvere tugiala lääne- ja idakõrva tagasitõrjumiseks Narvast läänes ja edelas. „Kõrvad“, rindest väljaülatuvad eendid, ohustasid Tallinn – Narva raudteed ja neid saanuks kasutada tugialadena mereni tungimiseks ning Narva jõel olevate väekoondiste sissepiiramiseks. Operatsiooni juhtis selleks armeegrupile „Narwa“ juurde antud XXXXIII armeekorpus, millele allutati 227. ja 122. jalaväediviis, soomusgrenaderidiviis „Feldherrnhalle“ ja 61. ning 170. jalaväediviisi osad, kolonel krahv Hyazinth von Strachwitzi tankikoondis ning armee- ja korpuseüksused. Operatsiooni tulemusena purustati 6 Punaarmee laskurdiviisi. Lahinguväljal loeti 3,880 Punaarmee langenut, langenute koguarvuks hinnati ligi 10,000. Vange võeti 1364.

19. aprillil jätkas XXXXIII armeekorpus rünnakut Auvere tugiala lääneküljel, kuid ilma suurema eduta. 23. aprillil lõpetati XXXXIII armeekorpuse pealetung väeosade kurnatuse, vastase tugeva vastupanu, kehva ilma, teedelagunemise ja üksuste langenud võitlusvõime tõttu. Lahinguväljal loeti 752 langenud punaarmeelast, langenute koguarvu hinnati 4000-le.

Maist juulini peeti Narva rindel positisoonisõda. Punaarmee rajas 20. Eesti diviisi rindelõigus kaevikuid ja punkreid, mida Saksa suurtükivägi üritas takistada. Kõigis rindelõikudes saatsid mõlemad pooled vastase vastu väiksemaid löögirühmi, võeti vange. Oli ka tõsisemaid kokkupõrkeid: 12. mail Auvere tugiala serval peetud lahingu järel luges 122. jalaväediviis lahinguväljal 272 surnud punaarmeelast. 12. juunil ründas Punaarmee suuremate üksustega Saksa positsioone XXVI armeekorpuse lõigus. Rünnak tõrjuti, lahinguväljal loeti 352 langenud punaarmeelast. Samal päeva rünnakus Narva sillapea lõunaserva vastu kaotas Punaarmee 120 meest surnutena, III SS-soomuskorpus kaotas surnute ja haavatutena 64 meest. Ka XXXXIII armeekorpuse lõigus kaotas Punaarmee surnutena ligi 300 meest.

Punaarmee dessandid 1944. a veebruaris ja märtsis

1944. a veebruari esimesel poolel vallutas Punaarmee 42. armee Peipsi ja Pihkva järve vahelise ala järvede idakaldal. Punaarmee juhtkond kavatses sooritada korraga dessandid üle Lämmijärve järvekitsuse ja samal ajal Mereküla juures Narva rindel, et tungida Saksa vägede selja taha ja sundida need sissepiiramise ohu tõttu Eestit maha jätma. Väegrupi „Nord“ ülemjuhatus nägi dessandiohtu Lämmijärvel ette. 9. veebruaril allutati seni 2. õhutõrjediviisile allunud Lämmijärve idakalda kaitse Narva ja Peipsi kaitse komandandile kindralleitnant Erich Hofmannile. Samal ajal allutati väegrupi „Nord“ ülemjuhatusele 3. Eesti SS-brigaad (oli 24. jaanuaril küll juba 20. Eesti SS-diviisiks ümber nimetatud). Väegrupi „Nord“ tagala ülemjuhatajale jalaväekindral von Bothile anti korraldus võimalikult tugevad Eesti Brigaadi üksused järvekitsusse saata. 12. veebruaril saadeti sinna eelmisel päeval Tartusse jõudnud 20. Eesti SS-diviisi 45. rügemendi I pataljon Waffen-Hauptsturmführer Harald Riipalu juhtimisel. Samal päeval keelas Hitler Eesti SS-Brigaadi üksuste rakendamise Peipsi idakaldal, lubas rakendada ainult läänekaldal kaitseks. Peipsi idakaldale saadeti Riipalu pataljoni meeste asemel 300-meheline Saksa karistuspataljon. Piirissaare kaitseks paigutatud kaks karistuskompaniid põgenesid.

14. veebruaril vallutasid Punaarmee üksused Meerapalu ja Pedaspää Peipsi läänekaldal. 14. veebruari õhtul käskis Hitler Meerapalu-Jõepera dessandi igal juhul üle järve tagasi lüüa ja polnud nõus selle riivistamisega. Mehikoormas asus dessandi tõrjumiseks moodustatud erivõitlusgrupp kolonel Paul Gallas’e juhtimisel. Gruppi kuulusid kaks Saksa õhutõrjepatareid, 33. eesti politseipataljoni 2. kompanii ja üks eesti pioneerikompanii. Mehikoorma vastas järve idakaldal oli väike sillapea, mida mehitas 207. julgestusdiviisi 94. julgestusrügemendi pataljon. 15. veebruari hommikul maabus Punaarmee dessant ka Jõeperas. 18. armee ülemjuhataja suunas väegrupi „Nord“ tagala ülemjuhataja alluvusse 11. Ida-Preisi jalaväediviisi, mille 44. rügemendi kohalejõudnud üksused koos 45. Eesti SS-rügemendi I pataljoniga dessandi tagasi tõrjusid. 16. ja 17. veebruaril vallutasid Riipalu pataljon ja 33. eesti politseipataljoni 2. kompanii lennuväe toetusel Meerapalu ning koos 11. jalaväediviisi 44. rügemendi üksustega ka Pedaspää. 24. veebruaril vallutas üks 44. rügemendi pataljon tagasi Piirisaare.

15. veebruaril teatas Saksa luure, et Lämmijärve idakaldal olid Punaarmee 42. armee 108. laskurkorpuse 128. 90. ja 196. laskurdiviis ja 5. suuskurite brigaad. 16. veebruaril kell 17.15 teatas väegrupi „Nord“ tagala ülemjuhataja, et Peipsi läänekallas on tagasi võetud.

Teine Punaarmee dessant tehti Mereküla juures Narvast lääne-loodes. Seal maabus 14. veebruari varahommikul enne kolme Saksa aja järgi umbes 500 punaarmeelast. Samal ajal alustasid Punaarmee üksused pealetungi ka Auvere platsdarmilt, et kohtuda dessandi teinud üksusega. „Feldherrnhalle“ diviis purustas Auvere platsdarmilt pealetungi alustanud üksused keskpäevaks. Merelt lähtunud dessant purustati õhtuks. Dessandiks olid määratud 115. merejalaväebrigaadi kolm pataljoni ja 260. merejalaväebrigaadi III pataljon, ainult viimane maabus. Dessant lähtus Kroonlinnast üle Lavansaari ja oli suunatud suhteliselt nõrga kaitsega Mereküla vastu, kus asus üks mereväe rannakaitsepatarei. Vangide sõnul koosnes dessantlaevastik kolmest suurtükipaadist ja 12-st dessantpargasest. Kaks suurtükipaati ja mitu dessantpargast uputati, ülejäänud põgenesid. Dessanti juhtis pataljoniülem major Maslov, pataljoni poliitjuht major Sankov langes vangi. Enamik dessandis osalenud pataljonist hukkus või võeti vangi. Saksa poolel osalesid dessandi tõrjumisel mereväe 239. õhutõrjedivisjoni 4. kompanii, mereväe 532. suurtükidivisjoni 9. patarei reserv ja mereväe Ostlandi operatiivpataljoni 3. kompanii, kelle tegevust juhtis mereväe Narva-Jõesuu rannavalvelõigu ülem korvetikapten Hohnschildt. Lisaks osalesid dessandi tõrjumises 929. armee-rannakaitsedivisjoni 2. patarei ja Relva-SSi diviisi „Nordland“ rannakaitse lahinggrupp (peamiselt diviisi luurepataljoni mehed). Et dessant maabus 227. jalaväediviisi staabi läheduses, osalesid operatsioonis ka staabi käsutuses olnud üksused: 227. sidepataljon, 227. suurtükirügemendi staap ja 227. välisandarmeeria üksus. Saksa üksused kaotasid kokku 32 meest surnute, 74 haavatute ja 4 teadmata kadunutena. Punarmee dessantüksuse liikmed tapsid Merekülas ühe naise koos aastase pojaga.

Saksa väejuhatus suhtus vaatamata dessandi tõrjumisele oma üksuste tegevusse kriitiliselt. Pärast dessanti tugevdati rannakaitset Narva rinde tagalas. Ka Punaarmee ametlik ajalugu kritiseeris operatsioonis osalenud üksusi, pidades operatsiooni nurjumise põhjuseks asjaolu, et Auvere tugialalt dessandile vastu tungima pidanud 117. laskurkorpuse üksused ei suutnud rünnakut õigeaegselt alustada.

Punaarmee saatis Saksa vägede tagalasse ka suuremaid ja väiksemaid partisaniüksusi. 13. märtsil tuli üle Peipsi jää ja tungis Mustveest lõunas Saksa vägede tagalasse 400–450-meheline Makarovi partisanibrigaad, mis purustati mõne päeva jooksul. 16. märtsiks oli tapetud 115 brigaadi liiget, nende hulgas brigaadiülem ja komissar, 47 võeti vangi, umbes 80 haavatut varjas end taludes ja 105 läksid üle järve tagasi. Sakslased ja Omakaitse kaotasid 14 meest surnute, 6 haavatute ja 7 teadmata kadunutena.

Tallinna pommitamine

9. märtsi õhtul ja ööl vastu 10. märtsi 1944 pommitas Nõukogude lennuvägi mitme lainena Tallinna. 18.30 alanud rünnakus osales Ostlandi mereväe ülemjuhataja sõjapäeviku andmetel ca 350 lennukit Pe-2, DB-3, SB-2, DB-3f (Il-4), TB-7. Esialgsetel andmetel tulistas õhutõrje alla 7–8 lennukit ja hävitajad 18. Hilisemate uurimuste järgi osales esimeses laines 240 lennukit ja teises laines kell üks öösel 60 lennukit. Sõjaväe kahjud olid väikesed, purustati mõned sõjaväeasutused ja laod, kõige suuremaks kaotuseks hinnati kütuselao hävitamist Tallinna idaosas, kus põles ära 1 miljon liitrit kütust. Suurematest sõjalise tähtsusega ettevõtetest põlesid ära vineerivabrik Luther AG ja Urania-Werke käsutusse antud kaablitehas, mis varustas allveelaevu. Palju suuremaid kaotusi kandis tsiviilsektor: maha põles suur osa Tallinna kesklinna ümbritsenud puitelamute kvartalitest, suuri purustusi oli Tallinna südalinnas ja vanalinnas. Ametliku raporti järgi sai surma 757 inimest, nendest 586 tsiviilisikut, 50 sõjaväelast ja 121 sõjavangi; raskelt vigastada sai 213 ja kergemini 446 inimest, vigastatute hulgas oli 65 sõjaväelast ja 75 sõjavangi. Hiljem leiti veel ohvreid, surmasaanute arvu hinnatakse kuni 800-le.

Poolte inimkaotused Narva rindel 1944. a talvel ja kevadel

Mõlemad pooled kandsid 1944. a kevadtalve lahingutes raskeid kaotusi: Leningradi rinne kaotas 14. jaanuarist 1. märtsini surnute ja teadmata kadunutena 56 564 meest ja haavatutena 170 876, Volhovi rinne vastavalt 12,011 ja 38 289, 2. Balti rinne 7942 ja 26 810 ja Balti laevastik vastavalt 169 ja 1292 meest. Väegrupp „Nord“ kaotas ainuüksi kahe Leningradi alt Narva jõe ja Peipsi järve joonele taganemise nädalaga 14.–29. jaanuaril 1944 umbes 13 000 meest surnute ja teadmata kadunutena ning 39 000 meest haavatutena.

Tabel 2. Mõnede Narva rindel võidelnud üksuste kaotused 14. jaanuarist kuni 20. veebruarini 1944

Üksus	Ohvitserid			Allohvitserid ja sõdurid			Kokku
	tap.	haav.	kad.	tap.	haav.	kad.	Ohv.	A.o. ja s.
58. jalaväediviis	12	51	9	370	1250	338	72	1974
61. jalaväediviis	16	50	8	374	1440	409	74	2223
170. jalaväediv., ilma suurtükirügemendita	2	68	13	443	1865	1,150	103	3458
225. jalaväediviis, osaliselt	15	50	6	270	1,053	237	71	1560
227. jalaväediviis	21	54	5	470	1,765	311	80	2546
Feldherrnhalle (1.–20.2.1944)	13	35	1	172	645	140	49	957
„Nordlandi“ diviis	19	52	8	474	1,501	426	79	2401
„Nederlandi“ brigaad	16	27	4	272	970	417	47	1659
94. julg. rüg. I pat.					8			8
29. eesti politseipataljon				2	2			4
30. eesti politseipataljon					5			5
Eesti idapataljonide täienduspataljon				12	42	10		64
640. väli-väljaõpperüg. III pat.				3	5			8
540. eriotstarbeline jalaväepataljon	1	2		36	57	5	3	98

17.–27. veebruarini 1944 kaotas 170. jalaväediviis surnutena 28 ohvitseri ja 117 allohvitseri ja sõdurit, haavatutena 28 ohvitseri ja 1069 allohvitseri ja sõdurit ning teadmata kadunutena 5 ohvitseri ja 271 allohvitseri ja sõdurit. 415 allohvitseri ja sõdurit olid haiged.

1.–4. märtsini kaotas armeegrupp „Narwa“ surnute ja haavatutena (ilma haigete ja külmavõetuteta) 83 ohvitseri ning 2350 allohvitseri ja sõdurit – see on kaks keskmise tugevusega pataljoni päevas.

20. Eesti SS-diviis kaotas 17. veebruarist kuni 9. märtsini 1944 surnutena 6 ohvitseri ja 143 allohvitseri ja sõdurit, haavatutena 20 ohvitseri ja 692 allohvitseri ja sõdurit ning teadmata kadunutena 48 allohvitseri ja sõdurit.

Tabel 3. Armeegrupi „Narwa“ inimkaotused 7.–13. märtsini 1944

Üksus	Ohvitserid			Allohvitserid ja sõdurid
	tap.	haav.	kad.	tap.	haav.	kad.
11. jalaväediviis	1	10		132	586	63
58. jalaväediviis	6	7	1	62	373	11
122. jalaväediviis	6	14		150	640	15
214. jalaväediviis		3		14	65
225. jalaväediviis	1	5		21	111
Ratsarügement „Nord“				8	79
477. tankihävituspataljon				1	3
Korpuseüksused	1	3		3	189
227. jalaväediviis	1	1		72	272	3
61. jalaväediviis	2	1		46	225
170. jalaväediviis	5	12		139	728	15
„Feldherrnhalle“ diviis		5		28	77
Rügement „Gnesen“				26	95
Eesti üksused („Reval“, politseipataljonid)	1	1		11	32	1
„Nordlandi“ diviis		2		29	101
„Nederlandi“ brigaad	4	14		184	699	105
20. Eesti SS-diviis	1	4		11	67	3
Suurtükiväeülem nr 113					2
32. pioneeriüksuste kõrgemale juhatajale alluvad üksused	3	2		40	81	2
Kokku	32	84	1	977	4425	218

Lisaks oli sel nädalal 85 I grupi, 319 II grupi ja 79 III grupi külmavõetut.

1944. a aprilli alguses kirjutas armeegrupi „Narwa“ ülemjuhataja jalaväekindral Johannes Friessner väegrupi „Nord“ peakorterile, et 1.–31. märtsini 1944 on diviisid kaotanud 16 376 meest, samal ajal on täienduseks saadud 4327 meest ja lubatud veel 4231 meest. Kindral Friessner kirjutas, et ilma piisava täienduseta on armeegrupi võime Narva rinnet hoida küsitav.

Armeegrupp „Narwa“ kaotas alates 25. veebruarist 1944 kuni 30. juunini 1944 (incl.) surnutena 165 ohvitseri ja 5583 sõdurit ja allohvitseri, haavatutena 590 ohvitseri ja 26 732 allohvitseri ja sõdurit ning teadmata kadunutena 10 ohvitseri ja 1079 allohvitseri ja sõdurit.

Punaarmee kaotuste kohta nõnda detailseid andmeid uurijate käsutuses ei ole. Vene uurija Vladimir Rodini teatel, kes viitab armeede ettekannetele Leningradi Rinde juhatusele, kaotas Punaarmee veebruaris Narva rindel 6033 meest surnutena ja evakueeriti 7144 haavatut ning märtsis 9766 meest surnutena, evakueeriti 13 744 haavatut. Armeegrupi „Narwa“ sõjapäevikusse aeg-ajalt märgitud andmed lahinguväljal loendatud langenud punaarmeelaste arvu kohta sunnivad V. Rodini vahendatud andmetes kahtlema.

Väekoondiste ümberpaigutamine 1944. a kevadel ja suvel

1944. a vahetus korduvalt väegrupi „Nord“ juhtkond. 28. märtsil astus väegrupi ülemjuhataja kindralkolonel Modeli asemele senine 18. armee ülemjuhataja kindralkolonel Lindemann, kelle asemele asus suurtükiväekindral Herbert Loch. 3. juulil 1944 määrati väegrupi „Nord“ ülemjuhatajaks senine armeegrupi „Narwa“ ülemjuhataja Johannes Frießner, kes võttis ülemjuhatuse üle 5. juulil 1944. Tema asemele määrati armeegrupi „Narwa“ juhatajaks jalaväekindral Anton Grasser. Kuid juba 24. juulil võttis väegrupi „Nord“ juhtimise üle kindralkolonel Ferdinand Schörner.

Wehrmacht’i ja Relva-SSi väekoondised ning eestlastest formeeritud üksused

Aprilli lõpuks lahingud Narva rindel soikusid, sõjategevuse raskuspunkt oli väegrupi „Mitte“ lõigus Valgevenes, kus Punaarmee 1944. a juulis jõudis Poola piirini. Juunis alustas Punaarmee pealetungi Soome vastu Karjala kannasel, et Soome alistada, 20. juunil 1944 langes Viiburi. Mõlemad pooled vajasid Narva rindele koondatud väekoondisi teistes rindelõikudes. Saksa väejuhatuse arvukaimaks reserviks olid mobilisatsiooniga väkke kutsutud eestlased, kellest formeeritud ja väljaõpetatud üksused hakkasid alates märtsist ja aprillist järk-järgult rindele jõudma. Aprillis ja mais lõpetati 20. Eesti SS-diviisi diviisikoosseisuliseks formeerimine. Diviisi nimekirjaline isikkoosseis kasvas 6980 mehelt 25. märtsil 16 202 meheni 8. juulil 1944. Samuti formeeriti kuus piirikaitserügementi koos tagavararügemendiga, neli politseipataljoni (nr. 286, 288, 291, 292), Omakaitse lahingupataljonid jm üksused.

Saksa väejuhatus viis Narva rindelt maist juulini 1944 ära:

1. soomusgrenaderidiviisi Feldherrnhalle (viimased üksused lahkusid 15. mail, viidi Valgevenesse);
2. diviisi Großdeutschland V pataljoni (lahkus 16. ja 17. mail);
3. 122. jalaväediviisi, mis viidi Tallinna kaudu Soome, kus anti Soome ülemjuhatuse alluvusse ja sõdis juulis Viiburi all (viimased üksused lahkusid Tallinnast 30. juunil);
4. 170. jalaväediviisi (viimased üksused lahkusid 9. juulil, viidi Leedusse);
5. 225. jalaväediviisi (viimased üksused lahkusid 10. juulil, viidi Daugavpilsi lähedale);
6. 61. jalaväediviisi (viimased üksused lahkusid 22. juulil, viidi Daugavpilsi lähedale);
7. 58. jalaväediviisi (viimased üksused lahkusid 23. juulil, viidi Daugavpilsi lähedale).
8. XXVI. armeekorpuse ja korpuseüksused (6. juulil, viidi Leedusse);
9. XXXXIII armeekorpuse ja korpuseüksused (20. juulil, viidi 16. armee alluvusse Lätisse).

1944. a mais formeeriti mobiliseeritutest moodustatud eesti politseipataljonide nr 286, 288, 291 ja 292 juhtimiseks 1. eesti politseirügemendi staap, mis paigutati armeegrupi „Narwa“ alluvuses rindele 26. mail 1944. Rügement vahetas välja eesti politseipataljonid nr 29–32, mis saadeti laiali ja mille mehed anti täienduseks väegrupi „Nord“ tagalas võitlevatele politseipataljonidele nr 37, 38 ja 40. 5. juulil 1944 viidi 1. eesti politseirügemendi staap armeegrupi „Narwa“ alluvusest välja, nimetati 2. eesti politseirügemendi staabiks ja määrati juhtima 37, 38 ja 40 politseipataljoni, mis saadeti rindele Daugavpilsi piirkonda.

Kahe armeekorpuse ja 6 diviisi äraviimine nõudis rinde õgvendamist. Sellepärast kavatses Saksa väejuhatus Narva ja Ivangorodi sillapea Narva jõe idakaldal maha jätta ning taganeda kuni Vaivara Sinimägedeni, kuhu olid rajatud uued kaitsepositsioonid. Uus rindejoon kulges Auvere platsdarmi läänetipust otse mereni ning võimaldas vabastada Auvere platsdarmi põhjakülge ning Narva jõe läänekallast Narvast põhjas kaitsnud üksused, samuti rannakaitseüksused Narva-Jõesuust kuni uue rindeni.

22. juulil, enne taganemise algust oli Saksa vägede lahingukord Narva rindel järgmine: pärast XXXXIII armeekorpuse äraviimist allutati 227. jalaväediviisi staap otse armeegrupi peakorterile ning diviis vastutas rindelõigu eest Narva jõel alates Vasknarvast Peipsi ääres kuni Auvere platsdarmini. Diviisi üksustest olid rindel 7 jalaväepataljoni ja väli-tagavarapataljon, lisaks oli diviisile allutatud 11. jalaväediviisi väli-tagavarapataljon, ning 2. ja 3. eesti piirikaitserügement, kummaski kolm pataljoni. Auvere platsdarmi ümber oli kaitses 11. jalaväediviis, mis oli allutatud SSi III soomuskorpusele. Diviisi üksustest olid rindel 7 jalaväepataljoni, lisaks oli diviisile allutatud 285. julgestusdiviisi 113. julgestusrügemendi 2 pataljoni ja endine „Revali“ rügemendi III pataljon, mis nüüd oli 20. Eesti SS-diviisi üks väljaõppepataljone. Samale korpusele alluva SS-soomusgrenaderidiviisi „Nordland“ üksustest olid diviisiga rindel 4 pataljoni ja väli-tagavarapataljon ning diviisile olid allutatud neli 20. Eesti SS-diviisi pataljoni: kaks 45. rügemendi pataljoni, 47. rügemendi I pataljon ja diviisi füsiljeepataljon. „Nordland“ oli kaitses Ivangorodi sillapeal, osa üksusi ka Auvere platsdarmi Narvaga piirnevas põhjaservas. SS-soomusgrenaderibrigaad „Nederland“ asus samuti Ivangorodi sillapeal, selle koosseisus oli rindel 4 pataljoni ja väli-tagavarapataljon ning sellele olid allutatud 2 „Nordlandi“ pataljoni. 20. Eesti SS-diviis vastutas rindelõigu eest Narvast kuni mereni, diviisi staabile allusid neli oma pataljoni ja väli-väljaõppepataljon, üks väljaõppepataljon oli kindlustustöödel. Rannakaitses idalõigus olid mobiliseeritutest formeeritud 286., 291. ja 292. eesti politseipataljonid, läänelõigu eest vastutas 285. julgestusdiviis, mille oma pataljonid olid aga vastavalt 11. jalaväediviisi (113. julgestusrügement) ja 281. julgestusdiviisi (322. grenaderirügement) alluvuses. 285. julgestusdiviisile oli rannakaitseks allutatud 288. eesti politseipataljon.

22. juulil 1944 allutati armeegrupile „Narwa“ 300. eriotstarbeline diviis. See oli aprillis-mais laialisaadetud 13. Luftwaffe välidiviisi staap, mis formeeriti eesti piirikaitserügementide juhtimisstruktuuriks. Diviisiülemaks määrati juunis kindralmajor Rudolf Höfer. Diviis võttis üle 227. jalaväediviisi senise vastutusala Narva jõe läänekaldal Peipsi järvest kuni Auvere platsdarmini. Narva rindele paigutati lisaks senistele 2. ja 3. piirikaitserügemendile ka 4. ja 6. piirikaitserügement.

Sinimägede lahingute ajal, 29. juulil 1944, oli Narva rindel 300. eriotstarbelise diviisi alluvuses 12 piirikaitserügementide jalaväepataljoni ja äraviimisel olev 227. jalaväerügemendi väli-tagavarapataljon. 11. jalaväediviisile allusid 13 oma ja teiste diviiside saksa pataljoni ja 20. Eesti SS-diviisi väli-tagavarapataljon, „Nordlandi“ diviisil olid 6 oma pataljoni ning sellele olid allutatud 3 20. Eesti SS-diviisi pataljoni ja ründebrigaadi „Langemarck“ I pataljon. „Nederlandi“ brigaadil oli rindel kaks oma pataljoni ning sellele oli allutatud üks võõras saksa pataljon ja 20. Eesti SS-diviisi üks pataljon. 20. Eesti SS-diviisil oli rindel neli oma pataljoni. Rannakaitses oli neli eesti politseipataljoni.

Seega oli augusti alguseks Narva rindel 25 eesti ning 24 saksa, hollandi, taani, norra ja flaami jalaväepataljoni. Suurtükivägi, tankiüksused ja muud eriüksused oli mehitatud põhiliselt sakslastega, välja arvatud formeeritav 20. Eesti SS-diviisi suurtükirügement.

Punaarmee üksused

Juuni lõpus viis Punaarmee Narva rindelt Karjala rindele 13., 382. ja 125. laskurdiviisi ning 115. laskurkorpuse staabi. Saksa poole andmetel jäid Narva rindele veel üheksa Punaarmee laskurdiviisi, nende hulgas kaks eesti diviisi. Punaarmee 8. Eesti Laskurkorpuse laskurdiviisid (7. ja 249.) lahingutegevuses ei osalenud, olid kindlustustöödel rinde tagalas. Juuli keskel alustati uute väekoondiste koondamist Narva rindele otsustavaks läbimurdeks. Saksa luure andmeil olid 22. juulil viis ešeloni tankidega teel Karjalast Narva rindele.

Vladimir Rodini andmetel olid Narva rindel enne pealetungi algust 24. juulil 1944 järgmised Leningradi rinde väekoondised: Auvere platsdarmil kindralleitnant Filipp Starikovi juhitud 8. armee kaks laskurkorpust 201. (ülem kindralmajor Vjatšeslav Jakutovitš), 48. (polkovnik Jakov Koževnikov), 256. (kindralmajor Anatoli Kozijev) ja 120. laskurdiviisiga (kindralmajor Aleksei Batluk). 8. armeele alluvates üksustes oli 28 000 jalaväelast, 174 tanki, 44 liikursuurtükki ja 518 122 ja 152 mm suurtükki. Armeegrupi „Narwa“ raadioluure andmetel oli aga 8. armee peakorter raadioühenduses nelja staabiga ja oletas, et armeele allub vähemalt 12 väekoondist (diviisi või brigaadi), millest kuus olid sõjavangidelt saadud andmetega kinnitust leidnud: nimeliselt märgitakse 2. ja 377. laskurdiviisi.

Narva jõel Narvast põhjas seisis 2. löögiarmee (ülemjuhataja Ivan Fedjuninski), mille koosseisus oli Vladimir Rodini järgi samuti 2 laskurkorpust 131. (ülem kindralmajor Pjotr Romanenko), 191. (kindramajor Ivan Burakovski), 109. (kindralmajor Nikolai Truškin) ja 125. laskurdiviisiga (polkovnik Vassili Zinovjev). 2. löögiarmee alluvuses oli 26 850 jalaväelast, 458 122 ja 152 mm suurtükki ja 112 tanki. Armeegrupi „Narwa“ luureandmetel allus 2. löögiarmeele 43. laskurkorpus, mille koosseisu kuulusid 131. ja 191. laskurdiviis. Samuti asus luureandmetel 2. löögiarmee tagalas 8. Eesti laskurkorpus kahe diviisiga ning oletati, et Karjala rindelt tuuakse tagasi ka 30. kaardiväe laskurkorpus. Kindral Fedjuninski mälestuste järgi olid 131. ja 191. laskurdiviis Narva jõel eesliinil, tagalas asus 109. laskurkorpus, Narva vastas oli kaitsel 16. kindlustatud rajoon ning lahingute käigus allutati 2. löögiarmeele ka 8. armee 122. laskurkorpus, lisaks 21. insenerivägede brigaad (ülem alampolkovnik Vassilkov).

26. juulil 1944 andis Stalin käskkirja Leningradi Rinde ülemjuhatajale Leonid Govorovile Narva vallutamisel osalenud väekoondiste juhatajate autasustamise kohta. 2. löögiarmee ja 8. armee ülemjuhatajate kõrval nimetatakse ka 117. laskurkorpuse juhatajat kindralmajor Vassili Trubatševi, 8. suurtükikorpuse juhatajat kindralmajor Ivan Pjadussovit, 8. Eesti laskurkorpuse suurtükiväeülemat polkovnik Karl Aru jt kõrgemaid ning vanemohvitsere. „Narva“ aunimetus anti 8. armee koosseisus võidelnud 82. üksikule tankipolgule (ülem alampolkovnik Fjodor Gritsev) ja 1811. liikursuurtükkide polgule (ülem alampolkovnik Aleksei Kuzin).

28. juulil teatas armeegrupp „Narwa“ väegrupi „Nord“ ülemjuhatusele, et 24.–28. juulini tehti SSi III Soomuskorpuse rindelõigus kindlaks Punaarmee 11., 98., 189., 43., 48., 120., 123., 256., 125. ja 206. laskurdiviisi, 18. ja 23. suurtükidiviisi, 9. üksiku õppe-tankipolgu, 45. ja 98. tankipolgu, 1811. liikursuurtükipolgu ning 17. inseneribrigaadi ja 2. kaardiväe-inseneribrigaadi väeosad, esimesed 6 laskurdiviisi löödi puruks. 2. löögiarmee alluvuses võitlesid 109., 201., 191., 131. ja 125. laskurdiviisid, Saksa poole andmetel oli oodata veel kolmediviisilise 30. kaardiväe laskurkorpuse, 109. laskurkorpuse ning 372., 177., 124., 382. ja 314. laskurdiviisi saabumist Narva rindele, samuti 80. ja 374. laskurdiviisi saabumist 8. armee käsutusse. Seega, nagu ka aasta esimese poole lahingute kohta, puudub koondülevaade Punaarmee maavägede väekoondistest ja nende suurusest.

Lahingud Narva rindel ja Tannenbergi liinil Vaivara Sinimägedes juulis ja augustis 1944

Juulis jätkus Narva rindel positsioonisõda koos aktiivse suurtüki-tulevahetuse ja väiksemate löögiüksuste rünnakutega. III SS-soomuskorpus kaotas 8. juulil kolm meest teadmata kadunute, 12 surnute ja 49 haavatutena, 14. juuli varahommikul „Nederlandi“ 48. rügemendi I pataljon kolm meest surnute, neli haavatute ja kaks teadmata kadunutena. 16. juuli tungisid punaarmeelased Narva sillapeal Dolgaja Niva juures III SS-soomuskorpuse kaevikutesse. Rünnak tõrjuti õhtuks, SS-soomuskorpus kaotas 12 surnut ja 30 haavatut, punaarmeelased 85 meest surnutena. 20. juuli pärastlõunal ründas Nõukogude lennuvägi u 60 pommitajaga viies laines Mustvee sadamat. Saksa Peipsi flotilli üksused kaotasid surnutena kaks ja haavatutena 40–50 mereväelast.

Saksa vägedel oli kavas jätta maha Narva ja positsioonid Narva jõel ning taanduda Sinimägedes umbes 15 km Narvast läänes ettevalmistatud uutele positsioonidele („Tannenbergi liin“), õgvendades rinde Punaarmee Auvere tugiala loodetipust kuni mereni. Auvere tugialast lõunas olid suured sood ja ürgmets looduslikuks takistuseks. Taandumist kavatseti alustada juuli lõpus. Loa taganemiseks Tannenbergi liinile andis Hitler 22. juulil.

24. juuli hommikul alustas Punaarmee Narva rindel suurt pealetungi. Pärast kolmetunnist ettevalmistavat suurtükituld (Saksa poole hinnangul tulistasid 30–50 suurtükipatareid 17 000 mürsku) alustas jalavägi Auvere tugialal pealetungi 2–3 diviisiga tankibrigaadi toetusel. Rünnakud tõrjuti, lahingutes paistsid silma 20. Eesti SS-diviisi 45. rügement Waffen-Sturmbannführer Riipalu juhtimisel, Kauschi lahinggrupp („Nordlandi“ tankipataljon koos juurdeantud üksustega) ja 11. jalaväediviisi 44. rügemendi III pataljon ülemleitnant von der Marwitzi juhtimisel. 18 Punaarmee tanki lasti puruks. 45. rügement ja samas lõigus kaitsel olnud 11. jalaväediviis kandsid raskeid kaotusi, viimane kaotas surnute ja haavatutena umbes 800 meest. Rünnakud jätkusid õhtul. Saksa väejuhatus andis korralduse evakueerida Narva sillapeal olevad üksused Narva jõe läänekaldale. Korraldus täideti kella kolmeks 25. juuli varahommikul ja Narva sild lasti õhku. 25. juuli hommikul alustas Punaarmee pealetungi Narva jõel Narvast põhjas 20. Eesti SS-diviisi lõigus, ületades 2 diviisi üksustega neljas kohas jõe. Rünnaku raskuspunkt oli 46. rügemendi rindelõigus, mis purustati. Punaarmee moodustas jõe läänekaldal sillapead ja jätkas nendelt pealetungi. III SS-soomuskorpuse üksused alustasid taganemist Sinimägedesse.

26. juuli hommikuks taandus III SS-soomuskorpus: 20. Eesti SS-diviis, „Nordlandi“ diviis ja „Nederlandi“ 49. rügement Tannenbergi liinile Vaivara Sinimägedes. „Nederlandi“ 48. rügement sattus piiramisrõngasse ja purustati. Sinimägedes asus „Nederland“ positsioonidele vasakul ja „Nordland“ paremal tiival.

26. juulil olid 20. Eesti SS-diviisist võitlusvõimelised veel vaid kolm pataljoni ja diviis viidi Sillamäe-Toila piirkonda täiendamisele. Sinimägede lahingutes osalesid 20. Eesti SS-diviisi pataljonid ja kompaniid „Nordlandi“ diviisile ja „Nederlandi“ brigaadile või nende rügementidele allutatutena. 26. juulist sõdis Sinimägedes 20. füsiljeepataljon. „Nordlandi“ alluvuses võitles 47. rügemendi I pataljon. 28. juulil saadeti „Nederlandi“ diviisi alluvuses rindele 47. rügemendi II pataljon. 29. juulil saadeti 11. jalaväediviisi lõigus rindele 45. rügement.

25. juulil saabus Narva rindele 6. SS-ründebrigaadi „Langemarck“ (flaami vabatahtlikud) üks pataljon. 27. juulil saabus Narva rindele ka 5. SS-ründebrigaadi „Wallonien“ üks pataljon: 11 ohvitseri ning 450 allohvitseri ja sõdurit.

27. juulil jätkusid lahingud Sinimägedes, Punaarmee ründas tugevate üksustega ka 2. eesti piirikaitserügemendi positsioone Narva jõel. 29. juulil alustas Punaarmee pärast ettevalmistavat suurtükilööki (umbes 25 000 mürsku) tankide toetusel uut pealetungi nii 11. jalaväediviisi lõigus Auvere tugialalt, kui ka Sinimägedele. Rünnaku raskuspunkt oli „Nordlandi“ diviisi lõigus. Punaarmeel läbi murda ei õnnestunud. Armeegrupi „Narwa“ ülemjuhatus hindas pealetungivate jõudude suuruseks 11 laskurdiviisi ja 6 tankipolku. Päeva jooksul lasti puruks 58 Punaarmee tanki ja tulistati alla 10 lennukit. 30. juulil tulistas Punaarmee suurtükivägi välja 30,000 mürsku ja üritas tankide toel uuesti läbi murda. Rünnakud tõrjuti. 27.–30. juulil hävitati 113 Punaarmee tanki. 31. juulil tulistas Punaarmee suurtükivägi umbes 9000 mürsku. Punaarmee koondas Sinimägede alla värskeid üksusi, sealhulgas 30. kaardiväe-laskurkorpuse. 1. augustil jätkusid rünnakud väiksema aktiivsusega (suurtükivägi tulistas u 7000 mürsku). 2. augustil oli Punaarmee rünnakute raskuspunkt 11. jalaväediviisi lõigus ja 2. piirikaitserügemendi kaitsepositsioonide vastu. 2. piirikaitserügement oli 2. augusti õhtuks kaotanud 50% võitlusvõimest. 2. augustil ründas Punaarmee Auvere tugialalt 11. Ida-Preisi jalaväediviisi ja 300. eriotstarbelise diviisi positsioonide puutepunktis kuni kuue rügemendi tugevuste jõududega. Läbimurre õnnestus. Vasturünnakule saadeti 20. Eesti SS-diviisi 46. rügemendi üksused ja lahinggrupp Harald Riipalu juhtimisel (45. rügemendi I pataljon, 20. füsiljeepataljon, korvetikapten Malchowi mereväepataljon ja 113. julgestusrügement). Rünnak peatati. Punaarmee liikus Auvere tugialal edasi seitse kilomeetrit. 3. augustil jätkas Punaarmee pealetungi kogu III SS-soomuskorpuse rindel, suurtükivägi tulistas u 30 000 väiksema kaliibri mürsku ja miini, rünnakule rakendati üheksa laskurdiviisi ja neli tankipolku. Rünnaku raskuspunktid olid Sinimägedel „Nordlandi“ lõigus ja 11. jalaväediviisi lõigus Auvere tugiala vastas. Punaarmee rünnakud tõrjuti, alla tulistati seitse lennukit ja hävitati 20 tanki. Saksa väed kandsid samuti raskeid kaotusi: „Nordlandi“ ja „Nederlandi“ rindelõigus kaotasid võitlusvõime seitse pataljoni, 11. jalaväediviisi lõigus kolm pataljoni. Rünnakud jätkusid 4. ja 5. augustil väiksema jõuga. 4. augustil hävitati 11, 5. augustil seitse Punaarmee tanki, alla tulistati kaheksa lennukit.

4. augustil allutati 20. Eesti SS-diviisi staap 11. jalaväediviisi staabile. Ööl vastu 6. augustit purustati kuus Punaarmee tanki. Armeegrupi „Narwa“ ülemjuhatus oletas Punaarmee vähenenud aktiivsuse tõttu vägede ümbergrupeerimist uueks rünnakuks. 11. augustil tungis Punaarmee 300. eriotstarbelise diviisi lõigus Permisküla saarele, purustas seal asunud 4. eesti piirikaitserügemendi III pataljoni (vähemalt 60 meest võeti vangi) ja rajas Narva jõe läänekaldal sillapea, mis õhtuks purustati. Saar jäi Punaarmee kätte. Ehkki vägede ümbergrupeerimine jätkus ka augusti keskel, Sinimägedes uut rünnakut ei järgnenud. Rinne püsis Sinimägedes kuni septembri teise pooleni, kui Eesti evakueerimisel maha jäeti.

Nõukogude Liidu ametlik sõjaajalugu käsitleb põhjalikumalt Narva vallutamist 25. ja 26. juulil 1944 ja Narva jõe kaitseliini murdmist. 25. juulil osales 2. löögiarmee ettevalmistavas tulelöögis Saksa positsioonidele rohkem kui 1000 suurtükki ja miinipildujat. Esimesena ületasid jõe 131. ja 191. laskurdiviiside üksused. 27. juuliks jõuti hästikindlustatud kaitseliinile (Tannenbergi liin), millest läbi murda ei õnnestunud. Läbimurdekatsed lõpetati 10. augustil. 8. Eesti Laskurkorpus oli ette nähtud pealetungi teiseks etapiks peale jõe forsseerimist ja Narva vallutamist. Et pealetung Sinimägedes soikus, korpust ka lahingusse ei saadetud. Eesti laskurkorpuse põhijõudude paigutamine rünnaku teise etappi viitab korpuse propagandistliku tähtsuse arvestamisele: korpus pidi esimesena Tallinna tungima, mis suurte kaotuste tõttu Narva jõe ületamisel esimeses etapis ei pruukinuks olla võimalik.

Kaotused

Lahingud 24. juulist kuni augusti alguseni olid ohvriterohked. Armeegrupi „Narwa“ kaotuste nimekirju sellest ajast ei ole säilinud ning isikkoosseisu nädalaaruannete järgi ei ole võimalik kaotusi kindlaks teha, sest esitatud arvudes sisalduvad ka saabunud täiendused ja tervenenud haavatud, kes rivvi tagasi pöördusid. On teada mitme kõrgema ohvitseri hukkumine: 28. juulil sai surma 11. SS-diviisi „Nordland“ ülem SS-Gruppenführer Fritz Scholz Edler von Rarancze, 29. juulil suri haavadesse 49. hollandi SS-rügemendi „De Ruyter“ ülem SS-Obersturmbannführer Hans Collani. Sinimägedes langes 24. taani SS-rügemendi ülem SS-Obersturmbannführer krahv Hermengild von Westphalen zu Fürstenberg. 20. Eesti SS-diviisi pataljoniülematest langesid 47. rügemendi I pataljoni ülem Waffen-Sturmbannführer Georg Sooden ja 20. füsiljeepataljoni ülema kt SS-Obersturmführer Oskar Ruut.

Punaarmee kaotuste kohta kirjutab Vladimir Rodin Leningradi Rinde peakorteri operatiivosakonna 6. augusti raportile tuginedes, et Leningradi Rinde väeosad kaotasid 8166 meest tapetute ja 10 789 evakueeritud haavatutena.

Lahingud Lõuna-Eestis 1944. a augustis ja septembris. Saksa vägede ja ametiasutuste evakueerimine Mandri-Eestist

Sõjaväe- ja tsiviilvõimu vahekord

1944. a veebruarist juulini esindas kõrgemat sõjaväevõimu Eestis ehk väegrupi „Nord“ ülemjuhatajat väegrupi „Nord“ tagala ülemjuhataja 18. armee tagalakomandandi kohustustes. 11. juulil 1944 andis väegrupi „Nord“ ülemjuhataja jalaväekindral Frießner Hitleri volitusel korralduse, millega täidesaatev võim Eestis, Lätis ja Leedus anti alates 12. juuli keskööst armeede ülemjuhatajatele: Leedu Kaunase ja Panevežyse maakondades 3. tankiarmee ülemjuhatajale, Lõuna-Lätis ja Leedu Zarasai maakonnas 16. armee ülemjuhatajale ning Põhja-Lätis ja Lõuna-Eestis 18. armee ülemjuhatajale. Põhja-Eestis, Viru-, Järva- ja Harju maakondades ning Tartu maakonna põhjaosas esindas kõrgemat täidesaatvat võimu armeegrupi „Narwa“ ülemjuhataja. Eestimaa kindralkomissar Karl-Siegmund Litzmann allutati otse väegrupi „Nord“ ülemjuhatajale. Eesti Omavalitsus Hjalmar Mäe juhtimisel jäi kindralkomissari alluvusse, kuid Eesti Omavalitsuse asutused allusid vastavalt asukohale ka 18. armee ja armeegrupi „Narwa“ ülemjuhatajatele.

1941–1944 Narva välikomandant (nr. 238) olnud kindralmajor Heinrich Aschenbrandt sai armeegrupi „Narwa“ moodustamisel 1944. a veebruaris armeegrupi tagalakomandandiks. 1944. a augustis saadeti ta Saksamaale ja tema kohustustesse astus kolonel Schuppan. Pärast Tallinna ning Harju, Viru ja Järva maakonna allutamist armeegrupi ülemjuhataja täidesaatvale võimule jaotati armeegrupi tagalapiirkond kaheks osaks: Virumaa ja osa Harju- ning Järvamaast koos Türi linnaga jäid armeegrupi tagalakomandandi alluvusse, Tallinnas ja ülejäänud Harjumaa osas moodustati „Komandantuuripiirkond Tallinn“ senise Tallinna linnakomandandi (nr. 192) kindralmajor Artur Bisle juhtimisel. Rannakaitse eest Virumaa rannikul vastutas Ida rannakaitsepiirkond (Küstenverteidigung Ost, hiljem Küstenabschnitt Narwa), mille ülem oli kindralleitnant Kurt Gerock.

24. juulil 1944 nimetas Hitler kindralkolonel Ferdinand Schörneri väegrupi „Nord“ ülemjuhatajaks ja ühendas sama korraldusega kõik Wehrmacht’i, Relva-SSi, NSDAPi ja tsiviilasutuste jõud ja vahendid „vaenlase rünnakute tõrjumiseks ja Ostlandi kaitsmiseks“ tema üldjuhtimise alla.

Võimu jaotamine Eesti territooriumil erinevate sõjaväe- ja tsiviilametkondade vahel tekitas tõsiseid bürokraatlikke probleeme. Probleemide olemasolu nentides teatas ülemjuhataja Schörner 19. augustil armeegrupile „Narwa“, et võimujaotuse muutmine pole võimalik, sest:

„A) 18. armee ja armeegrupp „Narwa“ on Eestis võrdses staatuses ning ei ole võimalik, et üks armee saadab oma nõudmised tsiviilvalitsusele teise armee kaudu;

B) kindralkomissari kui tsiviilvalitsuse juhi allutamine ühele ülemjuhatajale Eestis (s.t kas armeegrupi „Narwa“ või 18. armee ülemjuhatajale) on võimatu, sest see oleks vastuolus ühe Hitleri põhimõttelise tähtsusega korraldusega, mille muutmist ei ole antud olukorras oodata“;

C) Eesti kaitseväelaste mobiliseerimine ei ole mitte armee, vaid samuti selge Hitleri korraldusega määratuna SSi riigifüüreri ülesanne, keda kohapeal esindab Ostlandi kõrgem SSi ja politseijuht;

D) Eesti SS-Leegioni kindralinspektorit tuleb käsitleda vaid kui Ostlandi kõrgema SSi ja politseijuhi juures tegutsevat asutust.“

1944. a augustis, pärast seda, kui Punaarmee murdis läbi Marienburgi kaitseliini Kirde-Lätis, vallutas Võru ja tungis edasi Tartu suunas, pandi armeegrupile „Narwa“ vastutus ka kaitse eest Emajõe rindel Peipsi järve ja Võrtsjärve vahel. 15. augustil 1944 kehtestati armeegrupi „Narwa“ ja 18. armee eraldusjooneks Pihkva järve lõunatipp – Põlva – Võrtsjärve põhjakallas Oiu juures – Kolga Jaani – Põltsamaa ja edasi jäi nagu varem (s.o Harjumaa ja osa Järvamaast kuulusid „Narwa“ võimupiirkonda).

16. septembril andis Hitler loa taganemiseks Mandri-Eestist. 17. septembril lõpetasid tegevuse Eestimaa kindralkomissari ametkond ja Eesti Omavalitsus ning kogu võim läks sõjaväelastele.

21. septembril 1944, päev enne Tallinna mahajätmist, allutati armeegrupp „Narwa“ jälle 18. armeele. 7. septembril 1944 andis väegrupi „Nord“ peakorter korralduse 23. jalaväediviisi paigutamiseks Saaremaale, Hiiumaale ja Muhusse. Diviis oli sõdinud 1943. ja 1944. a Leningradi ja Neveli rindel. Diviisiülem kindralleitnant Hans Schirmer nimetati Läänemere saarte komandandiks. Kindral Schirmer oli saarte komandant kuni Sõrve mahajätmiseni 24. novembril 1944. 30. septembril kell 14.00 viidi Läänemere saarte komandant 18. armee alluvusest välja ja allutati otse väegrupi „Nord“ ülemjuhatajale.

Saksa väekoondised Eestis ja nende ümberpaigutamine 1944. a augustist novembrini

1944. a augusti alguses paiknesid kõik armeegrupi „Narwa“ lahinguüksused Narva rindel. Sinimägedes oli kaitses SSi III Germaani Soomuskorpus, millele allusid soomusgrenaderidiviis „Nordland“ ja soomusgrenaderibrigaad „Nederland“ kumbki kahe rügemendi ja suurtükirügemendiga, „Nordlandi“ koosseisu kuulus ka tankipataljon. Kummalegi diviisile oli allutatud väiksemaid üksusi, nagu flaamide ja valloonide SS-pataljonid „Langemarck“ ja „Wallonien“, mereväe ja merejalaväeüksused (korvetikapten Hohnschildti pataljon jm), Einsatz-Bataillon 43 ja väiksemad üksused. SSi III soomuskorpusele allus ka Narva rannakaitse idalõik, mis oli mehitatud 291. eesti politseipataljoniga. Auvere platsdarmi vastas Sinimägedest lõunas allus III SSi soomuskorpusele Reymanni Grupp (ülem 11. jalaväediviisi ülem kindralleitnant Hellmuth Reymann). Sellele allusid 11. jalaväediviisi ja 20. Eesti SS-diviisi väeosad, aga ka mõnede teiste väekoondiste üksused: 113. julgestusrügement, 227. jalaväediviisi füsiljeepataljon, 531. meresuurtükiväe divisjon jt. Armeegrupi otsealluvuses, Auvere platsdarmist lõunas piki Narva jõge kuni Peipsini ja Peipsi põhjarannikul kuni 207. julgestusdiviisi piirkonnani paiknes 300. eriotstarbeline diviis 2., 3, 4. ja 6. eesti piirikaitserügemendiga. 300. diviisile allusid ka eesti politseipataljonid nr 286., 288. ja 292., 227. jalaväediviisi väli-tagavarapataljon, korvetikapten Malchowi mereväepataljon jt üksused. Rannakaitse läänelõik oli samuti armeegrupi otsealluvuses. See oli mehitatud eesti tollipiirikaitse ja Omakaitse üksustega. Suurtükiväe tegevust koordineerisid suurtükiväeülemad nr 113 (armeegrupi otsealluvuses, juulis oli sellel ametikohal kindralleitnant Wilhelm Metger) ja nr 138 (SSi III soomuskorpuse alluvuses, alates 1. augustist kolonel Paul Kresin). Armeesuurtükiväge juhtisid III soomuskorpuse lõigus armee-rannakaitsesuurtükiväe (Heeres-Küsten-Artillerie) rügemendistaabid 1005 ja 1006 ning armeegrupi otsealluvuses 818. suurtükirügemendi staap.

Armeegrupi kaitstava territooriumi laiendamisega Kagu-Eestisse 14. augustil moodustati Wagneri Grupp („Nederlandi“ diviisi ülema SS-Brigadeführer Jürgen Wagneri juhtimisel), mille koosseisu määrati Narva rindelt 11. jalaväediviisi 23. jalaväerügement, SS-pataljon „Wallonien“, 11. SS-soomusgrenaderidiviisi „Nordland“ soomus-luurepataljon, sama diviisi liikursuurtükkide divisjon ja suurem hulk erinevaid suurtükiüksusi, viimaste tegevust koordineeris 3. raskete uduheitjate rügemendi staap. 18. armee alluvusest toodi Wagneri Grupi alluvusse 207. julgestusdiviis, mille koosseisu kuulus 94. julgestusrügement ja millele allusid 1. ja 5. eesti piirikaitserügement ning piirikaitserügementide täiendusrügement, samuti Peipsi kaldal rannakaitses olevad Omakaitse pataljonid. Emajõe joonele määrati kindlustusi rajama 505. pioneeripataljon, 2. eesti ehitus-pioneeripataljon jt üksused. Nende tegevust koordineeris pioneerirügemendi staap kindralmajor Dietrich von Schliebeni juhtimisel.

Nendest üksustest Punaarmee edasitungi tõkestamiseks Kagu-Eestis ei piisanud. 17. augustil määrati Wagneri Grupi alluvusse 20. Eesti SS-diviisi 47. rügemendi staap ja II pataljon (Rebase Grupp ülema Waffen-Sturmbannführer Alfons Rebase järgi) ja 11. jalaväediviisi füsiljeepataljon. 18. augustil saadeti Narva rindelt Wagneri Grupi käsutusse 20. Eesti SS-diviisi 45. rügemendi I pataljon Waffen-Hauptsturmführer Paul Maitla juhtimisel ja mõned suurtükidivisjonid. 20. augustil andis armeegrupi ülemjuhatus korralduse allutada Wagneri Grupile 20. Eesti SS-diviisi 46. rügemendi staap ja lahinguüksused (s.t I ja II pataljon, sest III pataljon oli 25. juulil puruks löödud) ning veel mõned suurtükiüksused. 23. augustil 1944 suunas väegrupp „Nord“ armeegrupi „Narwa“ käsutusse rakendamiseks Kagu-Eestis motoriseeritud pataljoni „Roller“ ja lahinggrupi kolonelleitnant Manni juhtimisel, mis koosnes 87. jalaväediviisi 187. grenaderirügemendi staabist, 132. jalaväediviisi 436. grenaderirügemendi II pataljonist, 393. ründesuurtükkide brigaadi 1. patareist seitsme ründesuurtükiga, 630. armee-pioneeripataljoni 2. kompaniist ja armee-tankitõrjedivisjoni 3. patareist.

19. augustil kirjutas SSi III soomuskorpuse ülem Steiner armeegrupi „Narwa“ ülemjuhatajale, et Wagneri Grupi staap ei ole kogemuste puudumise ja väikese isikkoosseisu tõttu võimeline juhtima suuremat kui diviisisuurust lahinggruppi ja palus 207. julgestusdiviisi allutada otse armeegrupi peakorterile. Armeegrupi „Narwa“ peakorterist vastati, et operatsioonide ühtne juhtimine lõunarindel tuleb säilitada ning et 207. julgestusdiviis on sulanud nõrga rügemendi suuruseks ja Wagneri Grupi juhitavad väeosad ei olegi suuremad kui diviis. Olukord nõudis siiski lõunarinde tugevdamist uute väekoondistega ja alates 25. augustist allutas väegrupi „Nord“ peakorter armeegrupile „Narwa“ II armeekorpuse „kui juhtimisstaabi lõunarinde jaoks“. II armeekorpus paiknes seni Sangaste piirkonnas ja allus 18. armeele.

24. augustil jõudis armeegrupi „Narwa“ alluvusse kindralmajor krahv Hyazinth von Strachwitzi tankikoondis, mis koosnes SS-Sturmbannführer Martin Grossi SS-tankibrigaadist „Gross“ ja kolonelleitnant Meinrad von Laucherti 101. tankibrigaadist.

Skeem 1. II. armeekorpusele alluvad üksused 25. augustil 1944

• II ARMEEKORPUS (kindralleitnant Wilhelm Hasse)
  • Suurtükiväeülem nr 105
  • 42. korpuse-sidepataljon
  • Wagneri Grupp (SS-Brigadeführer ja Relva-SSi kindralmajor Jürgen Wagner)
    • 11. jalaväediviisi 23. grenaderirügemendi staap
      • Kaks 23. grenaderirügemendi pataljoni
      • 94. julgestusrügemendi III pataljon
      • 20. Eesti SS-diviisi 46. rügemendi staap
        • 46. rügemendi I ja II pataljon
        • SS-pataljoni „Wallonien“ riismed
    • 207. julgestusdiviis (kindralmajor krahv Bogislaus von Schwerin)
      • 94. julgestusrügemendi I ja II pataljon
      • 1. eesti piirikaitserügement
      • Lahinggrupp Rebane (Waffen-Sturmbannführer Alfons Rebane)
        • 5. eesti piirikaitserügrement
        • 20. Eesti SS-diviisi 47. rügemendi II pataljon
        • 42. eesti politsei-pioneeripataljon
    • Lahinggrupp „Mann“
    • 11. SS-diviisi „Nordland“ soomus-luurepataljon
    • motoriseeritud pataljon „Roller“
    • 11. jalaväediviisi füsiljeepataljon
    • 11. SS-diviisi „Nordland“ liikursuurtükkide divisjon
    • Kindral von Schliebeni staap
    • Tartu välikomandant
    • suurtükiväeülem nr 113
    • 676. pioneeripataljon
    • jm toetusüksused.

Punaarmee tugevate rünnakute tõrjumiseks jätkati II armeekorpuse tugevdamist Emajõe rindel. 26. augustil määrati 18. armeekorpuse alluvusest armeegrupi „Narwa“ II armeekorpuse alluvusse 87. saksi-tüüringi jalaväediviis (ülem kindralleitnant vabahärra Mauritz von Strachwitz) ja niinimetatud „soomepoiste“ I pataljon (Eestisse tagasi pöördunud Soome 200. eesti jalaväerügemendi I pataljon), mis nimetati ümber 20. Eesti SS-diviisi III pataljoniks. Suurtükiväe tegevuse juhtimiseks toodi Emajõe rindele 1016. suurtükirügemendi staap, mis asendas suurtükiväeülema nr 138 ja suurtükiväeülema nr 113 staabi Emajõe rindel tegutsenud osa. 28. augustil allutati II armeekorpusele 37. ja 38. eesti politseipataljon, 30. augustist 7. septembrini toodi Saksamaalt Emajõe rindele 563. rahvagrenaderidiviis 1147., 1148. ja 1149. grenaderirügement, suurtükirügement jt üksused).

Kahe uue täiskoosseisulise diviisi toomine Emajõe rindele võimaldas teiste väekoondiste osad tagasi saata. 29. augustil saadeti Narva rindele tagasi SS-pataljon „Wallonien“, mis oli Emajõe lahingutes kandnud raskeid kaotusi. 5.–6. septembri ööl saadeti von Strachwitzi tankikoondis (pärast kindralmajor von Strachwitzi haavatasaamist juhtis seda kolonelleitnant von Lauchert ja tankikoondist nimetati tema nime järgi) Cēsisesse 18. armee alluvusse. 7.–12. septembrini saadeti Emajõe rindelt ära lahinggrupp „Mann“, motoriseeritud pataljon „Roller“, Wagneri Grupi staap, 23. grenaderirügement, 11. jalaväediviisi füsiljeepataljon, „Nordlandi“ soomus-luurepataljon, tankitõrjedivisjon ja suurtükirügemendi II divisjon, 54. SS-suurtükirügemendi II divisjon ja 19. Läti SS-diviisi suurtükirügemendi 7. ja 9. patarei ning veel mõned suurtükiväeosad. 10.–12. septembrini saadeti Eestist ära viimased 227. jalaväediviisi osad: väli-tagavarapataljon, füsiljeepataljon ja suurtükirügemendi II divisjon.

Seega jäid Punaarmee suurpealetungi ja Saksa vägede Eestist taganemise alguseks Emajõe rindele täiskoosseisulised 87. jalaväediviis ja 563. rahvagrenaderidiviis ning 207. julgestusdiviisi staap, Emajõe rindel oli selle 94. julgestusrügement. Ülejäänud jalaväeüksused olid eestlaste üksused: 207. julgestusdiviisile allusid 20. Eesti SS-diviisi 47. rügemendi II pataljon, 1. ja 5. piirikaitserügement ja Omakaitse pataljonid, 87. jalaväediviisile 20. Eesti SS-diviisi 46. rügemendi I ja II pataljon ning 563. jalaväediviisile eesti politseipataljonid nr 37 ja 38. 46. rügemendi III pataljon oli armeekorpuse reservis. Armee-suurtükiväe tegevust koordineeris 1016. suurtükirügemendi staap ja pioneeriüksuste tegevust 541. pioneerirügemendi staap. Pioneeriüksuste seas olid Emajõe rindel 42. eesti politsei-pioneeripataljon ning 1. ja 2. eesti ehitus-pioneeripataljon. Rannakaitses Peipsi rannakaitselõigus Emajõe suudmest kuni 300. eriotstarbelise diviisi vastutusalani olid Tartu ja Võru Omakaitse territoriaalrügementide pataljonid.

1944. a augustis piki Eesti-Läti piiriala läände tungivate Punaarmee üksuste vastu võitles Lõuna-Eestis XXVIII armeekorpus (komandeeriv kindral jalaväekindral Hans Gollnick), kellele allusid 30. jalaväediviis (ülem kindralmajor Otto Barth), 21. jalaväediviis (ülem kolonel Heinrich Götz) ja 12. Luftwaffe välidiviis (ülem Gottfried Weber). Augusti keskel, lahingute ajal Võru- ja Valgamaal, toodi lisaks II. armeekorpus, millele olid allutatud 31. grenaderidiviis ja 87. jalaväediviis. Eesti-Läti piirialal võitlesid ka XXXVIII armeekorpuse (komandeeriv kindral suurtükiväekindral Kurt Herzog) vasaku tiiva väekoondised. 14. augustil 1944 saatis 18. armee ülemjuhataja rindele kõik tema võimualal olevad Omakaitse lahinguüksused, mis võitlesid Väike-Emajõel, Pikasillas Võrtsjärve lõunatipus ja mujal.

1944. a septembris paigutati Saaremaale ja Hiiumaale 23. jalaväediviis: 67. grenaderirügement, 68. füsiljeerügement ja 23. suurtükirügement. 10. septembril sai diviis korralduse kindlustuda Muhu idakaldal ja hoida sillapead Muhu vastas mandril. Kuid diviisi 68. füsiljeerügemendi staap ja üks pataljon ning pioneerikompanii osalesid 15. septembril 1944 ebaõnnestunud katses hõivata soomlastelt, kes olid selleks ajaks sõjast väljunud, Suursaar: suur osa dessandis osalenud meestest langes soomlaste kätte vangi. 30. septembril 1944 andis väegrupi „Nord“ ülemjuhatus korralduse paigutada Saaremaale 218. jalaväediviisi (ülem kindralleitnant Viktor Lang) lahinguüksused (323., 386. ja 397. grenaderirügement, füsiljeepataljon, pioneeripataljon, tankitõrjedivisjon jms). Diviis viidi kahel aurikul Saaremaale juba järgmise päeva varahommikul. Peale selle asus Saaremaa rannikul mereväe 9. julgestusdiviis (ülem kontradmiral Kurt Böhmer, pärast tema hukkumist fregatikapten Adalbert von Blanc) ja Mandri-Eestist taganenud 531. ja 532. meresuurtükiväe divisjonid. Saaremaal jätkusid lahingud veel kaks kuud. 21. oktoobril käis saarel 16. armee, millele saarel võitlevad diviisid olid vahepeal allutatud, operatiivosakonna ülem, kes teatas väegrupi „Nord“ peakorterile, et saare kaitsmiseks vajatakse lisajõude. 23. jalaväediviis ei olnud eliitdiviis ja paigutati Saaremaale õieti puhkusele, ka 218. jalaväediviisi võitlusvõime jättis soovida ning meresuurtükiväe divisjonidel ja mereväelastel ei olnud jalaväe väljaõpet. 22. oktoobril andis 16. armee peakorter korralduse saata Saaremaale täienduseks 12. Luftwaffe välidiviisi 23. jäägrirügement ja diviisi füsiljeepataljon, hiljem ka ülejäänud üksused.

Punaarmee väekoondised Eestis ja nende ümberpaigutamine 1944. a augustist novembrini

Marienburgi (Alūksne) kaitseliini läbimurdel Kirde-Lätis allusid Punaarmee 3. Balti Rindele (ülemjuhataja armeekindral Ivan Maslennikov) 67. armee, 1. löögiarmee ja 54. armee.

67. armeele (ülemjuhataja kindralleitnant Vladimir Romanovski) allusid:

• 116. laskurkorpus (ülem kindralmajor Fjodor Fetissov, koosseisus 86., 291. ja 326. laskurdiviis)
• 119. laskurkorpus (ülem kindralmajor Nikolai Nikišin, koosseisus 44., 128. ja 376. laskurdiviis ning 38. üksik kuulipildujate ja suurtükkide pataljon)
• 14. kindlustatud rajoon (suurtükkide ja kuulipildujate pataljonid nr 39, 40, 72, 261, 290, 291, 292)
• 122. laskurkorpus (ülem Nikolai Martõntšuk, koosseisus 43., 98. ja 189. laskurdiviis ning 38. üksik kuulipildujate ja suurtükkide pataljon), toodi vahetult enne pealetungi algust Narva rindelt Lenigradi Rinde alluvusest

67. armeele allusid suurtüki- ja tankiüksustest:

• 48. raskete haubitsate brigaad
• 141. suurtükibrigaad
• 129. korpuse-suurtükipolk
• 35. tankitõrjesuurtükibrigaad
• 304. ja 705. tankitõrjesuurtükipolk
• 281., 109. ja 120. miinipildujate polk
• 320. reaktiivmiinipildujate polk
• 51. ja 511. üksik tankipolk
• 326., 724., 768. liikursuurtükkide polk ja väiksemad toetusüksused.

1. löögiarmeele (ülemjuhataja kindralleitnant Nikanor Zahvatajev) allusid:

• 14. kaardiväe laskurkorpus (ülem kindralmajor Pavel Stepanenko, koosseisus 23., 52. ja 53. kaardiväe laskurdiviis)
• 12. kaardiväe laskurkorpus (ülem kindralmajor Stepan Bunkov, koosseisus 33. ja 56. kaardiväe laskurdiviis)
• 123. laskurkorpus (ülem kindralmajor Viktor Veržbitski, koosseisus 196., 285., 364. ja 377. laskurdiviis)

1. löögiarmeele allusid suurtüki- ja tankiüksustest:

• 509. tankitõrjepolk
• 5. korpuse-suurtükibrigaad
• 30. miinipildujate brigaad
• 1486. kahuripolk
• 319. ja 321. reaktiivmiinipildujate polk
• 10. ja 12. reaktiivmiinipildujate brigaad
• 37. kaardiväe haubitsapolk
• 16. ja 122. tankibrigaad (ülemad vastavalt polkovnik K. Urvanov, alates 26. augustist polkovnik V. Kudrjavtsev, ja alampolkovnik Dmitri Savotškin, pärast tema langemist polkovnik a Lukjanov)
• 33. tankipolk, 332. ja 1433. liikursuurtükkide polk
• 9. inseneri-sapööri ründebrigaad

Augusti keskel rakendati 1. löögiarmee alluvuses lahingutesse ka Punaarmee Kõrgema Peakorteri reservi kuulunud 2. suurtükiväe läbimurdediviis (ülem polkovnik S. Fastritski, koosseisus 48. raskehaubitsate, 10. haubitsate, 5. miinipildujate ja 16. suurtükiväebrigaad).

54. armeele (ülemjuhataja kindralmajor Sergei Roginski) allusid:

• 7. laskurkorpus (ülem kindralmajor Aleksander Jegorov, koosseisus 229., 245. ja 374. laskurdiviis)
• 111. laskurkorpus (ülem kindralmajor Boris Roždestvenski, koosseisus 225. ja 288. laskurdiviis, viimane armee reservis)

54. armee oli pealetungi alguses kõige nõrgem, temale täiendavaid soomusüksusi ei allutatud.

Rinde reservis olid 118. laskurkorpus (ülem kindralmajor Dmitri Abakumov, koosseisus 85., 146. ja 282. laskurdiviis), 198. (anti 14. augustil 12. kaardiväe laskurkorpuse koosseisu) ja 321. laskurdiviis.

67. armee ja 1. löögiarmee väekoondised tungisid Kagu-Eestisse, 54. armee väekoondised liikusid mööda Eesti-Läti piiriala läände.

16. augustil 1944 tegi rinde ülemjuhataja korraldusel formeeritud dessantgrupp (ülem 3. Balti Rinde ülemjuhataja asetäitja kindralleitnant Aleksei Gretškin) dessandi üle Lämmijärve Peipsi ja Pihkva järve vahel.

Dessantgruppi kuulusid:

• 191. laskurdiviis (toodi Narva rindelt Leningradi Rinde 2. löögiarmee koosseisust)
• 128. laskurdiviis
• 14. kindlustatud rajooni 291. ja 292. üksik suurtükkide ja kuulipildujate pataljon
• 52. üksik raskesuurtükidivisjon
• 281. miinipildujate polk
• 320. reaktiivmiinipildujate polgu üks divisjon ja väiksemad suurtüki- ning pioneeriüksused
• 25. üksik jõelaevade brigaad

Pärast seda, kui 3. Balti Rinde väekoondised olid jõudnud augusti lõpuks Emajõe joonele ning Saksa väejuhatus oli suutnud rinde stabiliseerida, vahetati kaotusi kandnud Punaarmee üksused Emajõel värskete vastu. Väljavahetamise tingis ka see, et 3. Balti Rinde pealöök oli suunatud Riia peale ning Eesti vallutamiseks oli otstarbekam kasutada Narva rindel seisvaid Leningradi Rinde vägesid. 2. septembril 1944 andis Punaarmee Peakorter korralduse tuua Leningradi Rinde 2. Löögiarmee Emajõe rindele, et tungida üle Rakvere Tallinna peale – samaaegselt Sinimägedest pealetungiva 8. armeega ja koostöös Balti Laevastikuga. 5.–19. septembrini 1944 veeti 2. Löögiarmee väekoondised üle Lämmijärve Eestisse. Augusti lõpus formeeriti 3. Balti Rinde parema tiiva väekoondised Emajõe rindel põhjalahinggrupiks, mille koosseisu kuulusid 116. ja 118. laskurkorpus ning 14. kindlustatud rajoon ja mille ülem oli kindralleitnant Gretškin. Põhjalahinggrupi väekoondised allutati pärast 2. Löögiarmee jõudmist Emajõe rindele 2. Löögiarmeele. Seega olid 2. Löögiarmee alluvuses Emajõe rindel 5 laskurkorpust: 30. kaardiväe laskurkorpus (45., 63. ja 64. kaardiväe laskurdiviis), 8. Eesti laskurkorpus (7. ja 249. laskurdiviis) ning 108. (46., 90. ja 372. laskurdiviis), 116. (86. ja 321. laskurdiviis) ja 118. laskurkorpus (128., 282. ja 291. laskurdiviis).

Korpuste eelüksustena moodustati 18. septembril liikuvad löögigrupid. 108. laskurkorpuse löögigrupi koosseisu kuulusid 1. tankibrigaad, 397. ründesuurtükkide kaardiväepolk ja 221. tankipolk. 30. kaardiväe laskurpolgu löögigrupi koosseisus olid 152. tankibrigaad, 26. tankipolk ja 1294. liikursuurtükkide polk. Leningradi Rinde ülemjuhatus moodustas 15 km põhja pool Tartut ka rinde löögigrupi, mille koosseisu kuulusid 30. ja 220. tankibrigaad, 226., 124. ja 27. kaardiväe tankipolk, 351. liikursuurtükkide kaardiväepolk, 86. laskurdiviisi 330. laskurpolk, 17. inseneriväe ründebrigaad, 33. tankitõrje- ja 1387. õhutõrjesuurtükkide polk ning väiksemad üksused.

Esimesena Tallinna tungimiseks pidi mehhaniseeritud löögiüksuse moodustama 8. Eesti laskurkorpus – Tallinna vallutamine tuli esitada Tallinna vabastamisena Eesti laskurkorpuse poolt. Löögiüksusse määrati 7. Eesti laskurdiviisi 45. tankipolk, 925. liikursuurtükkide polk ja 7. laskurdiviisi 27. laskurpolgu üks pataljon.

Paralleelselt pealetungiga Emajõelt ründas septembris Narva rindelt 8. armee, mille koosseisu kuulusid 117. (72., 120. ja 125. laskurdiviis) ja 109. laskurkorpus (109. ja 131. laskurdiviis) ning 9. (109., 267. ja 345. üksik suurtükkide ja kuulipildujate pataljon) ja 16. kindlustatud rajoon (kuus üksikut suurtükkide ja kuulipildujate pataljoni). Lisaks allutati 8. armeele 79. kindlustatud rajoon (130., 247., 339. üksik suurtükkide ja kuulipildujate pataljon), suurtükidiviis, neli Kõrgema Peakorteri reservi suurtükipolku, kaks reaktiivmiinipildujate polku, tankitõrjepolk, õhutõrjediviis ja väiksemaid üksusi. Pärast Eesti laskurkorpuse jõudmist Põhja-Eestisse allutati ta 8. armeele.

28. septembriks 1944 kontrollis 8. armee kogu Mandri-Eesti territooriumi. Eraldusjoon 3. Balti Rinde vägedega kulges üle Elva, Mustla, Mõisaküla ja Ainaži. Saarte vallutamine tehti ülesandeks 109. laskurkorpusele (109., 131. ja 72. laskurdiviis) koos toetusüksustega, mis pidi vallutama Hiiumaa ja tungima sealt Saaremaale, ning 8. Eesti Laskurkorpusele, mis puidi vallutama Muhu ja tungima sealt Saaremaale. 14. kindlustatud rajoon paigutati rannakaitsesse Lääne-Eesti rannikul. Lahingutes Sõrve poolsaarel oktoobri teisel poolel ja novembris osales 249. eesti laskurdiviis, 109. laskurkorpuse koosseisu kuulusid 109. ja 131. laskurdiviis ning 30. kaardiväe laskurkorpuse koosseisust 109. laskurkorpuse alluvusse toodud 64. kaardiväe laskurdiviis (ülem kindralmajor Ivan Romantsov).

***

Ülevaatlikku kokkuvõtet Saksa ja Punaarmee väekoondiste isikkoosseisu suuruse ja kaotuste kohta arhiiviandmete nappuse tõttu anda ei saa. Saksa jõud koosnesid 1944. a sügissuviste ja sügiseste lahingute ajal suuresti lahinggruppidest, mis komplekteeriti erinevate väekoondiste ja väeliikide väiksematest üksustest. Teated saabunud täienduste kohta on lünklikud. Ka lahingutes osalenud Punaarmee laskurdiviisid ei olnud enam täiskoosseisulised: 3. Balti Rinde pealetungi alguseks 10. augustil 1944 olid rinde laskurdiviisid komplekteeritud järgmiselt: kolm 6000-mehelist, viis 5000-mehelist, kaks 4500-mehelist, kolm 4000-mehelist, kümme 3500-mehelist ja viis 3000-mehelist. Enne 17. septembri 1944. a pealetungi algust olid 8. Eesti Laskurkorpuse diviisid 10 000-mehelised, 30. kaardiväe laskurkorpuse diviisides oli igas üle 7000 mehe, 108. laskurkorpuse diviisides à 5000 meest, 116. ja 118. laskurkorpuse diviisides, mis olid osalenud augusti lahingutes, oli vastavalt u 3000 ja 2000 meest igas diviisis. Toetusüksuste (suurtükivägi, tankikoondised, kindlustatud rajoonid jms) suuruse ja isikkoosseisu kohta on veel vähem andmeid, sest neid rakendati tihti allüksuste kaupa. Nõukogude Liidus ilmunud kirjanduse põhjal on raske tervikpilti saada (selle takistamine oli tsensuuri ülesandeks, eriti mis puudutab kaotusi). Eesti arhiivides säilinud koopiad Nõukogude Liidu, praeguste Venemaa arhiivide dokumentidest ei võimalda terviklikku ülevaadet. Saksa arhiivide dokumendid 1944. a hilissuve ja sügise lahingute kohta Eestis on lünklikud. Ruumipuudusel on käsitlemata jäetud lennu- ja mereväe ning mõlema poole Peipsi flotillide tegevus.

Lahingud Kagu-Eestis augustis ja septembri alguses 1944

10. augustil 1944 alustas Punaarmee 3. Balti Rinne pealetungi Marienburgi kaitseliini vastu. Marienburgi (läti linna Alūksne saksakeelse nime järgi) kaitseliin ulatus Pihkva järve edelatipust piki Optjoki jõge üle Laura Petseri maakonnas ja Alūksne kuni Gulbene raudteesõlmeni Lätis. Marienburgi liin kulges Kagu-Eesti ja Kirde-Läti kõrgustikel ja pidi takistama sissetungi Kagu-Eestisse läbi Petserimaa ja ühtlasi Punaarmee edasitungi läände Põhja-Lätis üle Valga ja Riia, mis oleks ähvardanud Saksa Eestis asuvaid üksusi äralõikamisega ja sundinuks neid Eestit maha jätma.

Pealöök anti Laura ja Pankjavitsa vahelises rindelõigus Petserimaal. Marienburgi liini kaitses Saksa 18. armee: pealöögi suunal Petserimaal XXVIII. armeekorpus vahetult enne pealetungi Soomest tagasi toodud 122. jalaväediviisi, 30. jalaväediviisi ja 12. Luftwaffe välisdiviisiga. Punaarmee murdis läbi 10 km laiuses lõigus ja tema esimesed rünnakukiilud jõudsid 20 km kaugusele Võrust. 18. armee ülemjuhatus andis XXVIII. armeekorpusele lisajõude teiste korpuste alluvusest, suurematest üksustest 21. jalaväediviisi ja 227. jalaväediviisi 328. rügemendi. Punaarmee ründas kolmes suunas: Petseri peale, Võru peale ja piki Riia-Pihkva kiviteed läände. 18. armee hindas Punaarmee jõudude tugevuseks 14 laskurdiviisi, 3–4 tankikoondist ja tugevad suurtüki- ja reaktiivmiinipildujate üksused. 3. Balti Rinde armeede ülesanded olid järgmised: 67. armee pidi andma pealöögi oma vasakul tiival vähemalt kuue laskurdiviisiga, ületama Piusa jõe ja tungima üle Vastseliina Võru suunas. 1. löögiarmee pidi andma pealöögi vähemalt kuue laskurdiviisiga Rõuge suunas, murdma läbi Marienburgi kaitseliini ning seejärel ründama loodest Alūksnet ja linna vallutama. 54. armee pidi nelja laskurkorpusega pealöögi suunal tungima piki Eesti-Läti piiri Gaujiena suunas.

11. augustil kohtusid väegrupi „Nord“ ülemjuhataja ja 18. armee ülemjuhataja XXVIII. armeekorpuse staabis. 18. armee ülesandeks otsustati vastu pidada kuni värskete jõudude juurdetoomiseni Saksamaalt.

12. augustil alarmeeriti 18. armee tagalapiirkonnas olevad Omakaitse üksused.

13. augustil hõivas 67. armee 43. laskurdiviis Võru. Linna kaitsnud 30. ja 21. jalaväediviisi üksused taandusid ida suunas.

14. augustil määrati XXVIII. armeekorpusele toeks II armeekorpus, millele allutati 31. grenaderidiviis ja 87. jalaväediviis.

Pärast Võrumaa vallutamist jätkasid 67. armee laskurkorpused pealetungi Põlva suunas. 16. augustil tegi kindralleitnant Gretškini grupp, mille põhijõuks oli 191. laskurdiviis, dessandi üle Lämmijärve Saksa vägede tagalasse Mehikoormas ja moodustas sillapea, tõrjudes 207. julgestusdiviisile alluvate Omakaitse üksuste vastupanu. Wagneri Grupp suutis 191. laskurdiviisi edasitungi peatada, kuid pidi varsti taanduma oma parempoolse naabri, 12. Luftwaffe välidiviisi taganemise tõttu. 17. augustil tungisid tugevad Punaarmee motoriseeritud üksused Wagneri Grupile alluva 207. julgestusdiviisi ja 12. Luftwaffe välidiviisi üksuste vahele ning Saksa vägede taganemine jätkus. Mehikoorma vallutamise järel piiramisrõngasse sattunud 207. julgestusdiviisile alluv kolonel Paul Gallase võitlusgrupp (94. julgestusrügemendi I pataljon, 5. eesti piirikaitserügemendi II pataljon, 1. eesti piirikaitserügemendi kaks kompaniid ja 507. armee-kergesuurtükidivisjon) murdis koos raskerelvadega piiramisrõngast välja. Wagneri Grupp alustas kaitsepositsioonide rajamist Tartu ümber. Punaarmee 67. armee 86. laskurdiviis vallutas 16. augustil Põlva.

Samal ajal tungisid edelast Tartu suunas 1. löögiarmeele alluvad 14. ja 12. kaardiväe laskurkorpus, kelle vastas seisis 18,. armee II armeekorpus. 16.–18. augustil õnnestus II armeekorpuse 87. jalaväediviisil, 31. grenaderidiviisil ja lahinggrupil „Mann“ Punaarmee edasitung Sangaste juures peatada ja vastane tagasi tõrjuda. 1. löögiarmee grupeeris oma jõud ümber ja suutis 21.–23. augustil kaotatud positsioonid tagasi võita. Rinne stabiliseerus mõneks päevaks Sangaste juures.

21. augusti hommikul kohtusid väegrupi „Nord“ ülemjuhataja Schörner ja armeegrupi „Narwa“ ülemjuhataja Grasser Tartus. Äsja olid 86. laskurdiviisi üksused vallutanud Kambja (15 km Tartust lõunas), vaatamata Paul Maitla juhitud lahinggrupi (45. eesti SS-rügemendi I pataljon ja SS-pataljoni „Wallonien“ riismed) ohvriterohkele vastupanule, ja olukord oli kriitiline. Wagneri Grupi ja 18. armee väekoondiste vahele Tartust lõunas tungisid Punaarmee tankikoondised. Suureks probleemiks pidasid kindralid eesti piirikaitserügementide nõrka võitlusvõimet, samuti puudus 207. julgestusdiviisi staabil välilahingu juhtimise kogemus. 18. armee ja Wagneri Grupi vahelise lõhe katteks otsustati tuua kindralmajor krahv von Strachwitzi tankikoondis.

Kindralmajor von Strachwitz sai vahetult enne 24. augusti hommikuks kavandatud pealetungi algust autoõnnetuses raskesti vigastada. Sellegipoolest läks tema tankikoondis, millele oli toetuseks antud 153. armee-raskesuurtükidivisjon üheksa kahuriga, 24. augusti hommikul Elvast üle Tamsa Tartu suunas rünnakule eesmärgiga tungida 67. armee laskurdiviiside tagalasse. Tankikoondise põhijõuks olid üheksa „Panther“-tanki, lisaks hulk väiksemaid tanke ja soomukeid. Tamsa juures põrkas tankikoondis 189. laskurdiviisi, 690. ja 1247. tankitõrjepolgu ning 1047. liikursuurtükkide polgu tugevale vastupanule ning kandis raskeid kaotusi, pärastlõunaks oli alles veel kolm tervet tanki ja umbes 100 meest. Ka Punaarmee kaotused olid suured, teiste hulgas langes 189. laskurdiviisi ülem kindralmajor Pavel Potapov. Strachwitzi tankikoondise riismed taandusid üle Elva ja Puhja Jõesuu suunas Emajõe lähtel Võrtsjärve ääres.

Pärast Strachwitzi tankikoondise operatsiooni ebaõnnestumist puudusid armeegrupil „Narwa“ jõud Tartu kaitsmiseks. Wagneri Grupi käsutuses olnud üksused olid rohkem kui nädala kestnud lahingutes välja kurnatud, Tartut ei kaitsnud pealetungivate Punaarmee laskurkorpuste vastu ühtegi täiskoosseisulist diviisi, vaid ainult lahinggrupid. Tamsa tankilahingu ajal tungis 118. laskurkorpuse 282. laskurdiviis 16. üksiku tankibrigaadi, 361. liikursuurtükkide kaardiväepolgu ja 1433. liikursuurtükkide polgu toetusel edasi põhja suunas, jõudis Tartust läänes Tallinn-Tartu maanteele ja tungis üle Kärevere silla, mis oli Wagneri Grupi eksituse tõttu jäänud õhku laskmata, üle Emajõe (Emajõgi voolab kogu oma ulatuses soises maastikus, suviti oli jõe ületamine võimalik vaid üle sildade Jõesuus Võrtsjärve ääres, Käreveres, Tartus ja üle raudteesilla Tartu juures). Diviisi 877. laskurpolk liikus koos tankide ja liikursuurtükkidega mööda maanteed edasi Laeva suunas, 872. ja 874. polk aga pöördusid kirdesse ja tungisid raudtee suunas. SS-Brigadeführer Wagner tegi SS-pataljonile „Wallonien“ ülesandeks sild tagasi vallutada, mis vaatamata suurtele kaotustele ei läinud korda.

24. ja 25. augusti ööl taganesid Tartu ümber kaitses olevad Wagneri Grupi üksused, 23. grenaderirügement ja 46. Eesti SS-rügemendi I ja II pataljon, linna. Järgmisel päeval vallutasid 146., 86. ja 128. laskurdiviis soomus- ja suurtükiüksuste toetusel linna ja tungisid mitmes kohas üle jõe. 25. augustil 1944 langes Tartu Punaarmee kätte.

Üle Kärevere silla Emajõe põhjakaldale tunginud Punaarmee 282. laskurdiviisi ja soomusüksuste loodud tugiala ning Tartu vallutamine ähvardasid nurjata Saksa väejuhatuse plaani peatada Punaarmee edasitung Emajõel. Pärast seda, kui II armeekorpus alates 25. augustist võttis üle juhtimise Emajõe rindel, kiirustati värskete väekoondiste allutamisega sellele. II armeekorpuse komandeeriv kindral jalaväekindral Hasse nentis rindelõiku üle võttes tema käsutusse antud üksuste nõrkust: 207. julgestusdiviisil ei ole tugevaid komandöre, vaid ainult täienduskursused läbinud mehed. 94. julgestusrügement oli kaotanud 140 meest surnute, 200 haavatute ja 40 teadmata kadunutena. Eesti üksusi, välja arvatud Rebase lahinggrupi mehed, pidas ta viletsateks, näidates ära ka põhjused: napp väljaõpe, kirev relvastus (saksa, itaalia, hollandi, prantsuse ja nõukogude relvad) ning sellest tulenevad raskused laskemoonaga. Kuid raugenud oli ka 3. Balti Rinde rünnakuhoog, kaks nädalat kestnud lahingutes olid laskurdiviisid ja soomusjõud kandnud raskeid kaotusi.

26.–28. augustil 1944 jõudsid II armeekorpuse alluvusse järk-järgult 87. jalaväediviisi üksused. Samuti allutati II armeekorpusele Soome armee endise 200. eesti jalaväerügemendi I pataljon. Eesti rügement tuli augusti keskel Soomest tagasi, et võidelda pealetungiva Punaarmee vastu Eestis, samuti soovis Soome väejuhatus eestlasi Eestisse tagasi saates vältida Nõukogude Liidu nõudmist nende väljaandmiseks Nõukogude Liidule võimaliku vaherahu sõlmimisel Soome ja Nõukogude Liidu vahel. Rügemendi II pataljon saadeti tagavaraüksustesse, kuid lahingukogenum I pataljon suunati Emajõe rindele, kus allutati 87. jalaväediviisile ja nimetati 20. Eesti SS-diviisi 46. rügemendi III pataljoniks. II. armeekorpuse alluvusse suunati ka 37. ja 38. eesti politseipataljon. Need pataljonid olid võidelnud väegrupi „Nord“ tagala julgestusdiviiside alluvuses alates 1941. aastast ja suure lahingukogemusega. Augusti alguses olid nad Daugavpilsi lähedalt rindelt Eestisse tagasi toodud. Värskete jõududega õnnestus II armeekorpusel likvideerida Kärevere juures üle jõe tunginud 282. laskurdiviisi kolm polku ning soomusüksused ja vastane üle jõe tagasi suruda. 2. septembril 1944 märgiti Wehrmacht’i rindeteates: „Tartu piirkonnas võitles raskel soo- ja metsamaastikul suurepäraselt 87. saksi-tüüringi jalaväediviis kindralleitnant vabahärra von Strachwitzi juhtimisel koos kolme eesti pataljoniga.“ Väegrupi „Nord“ esialgsetel andmetel purusati 37 tanki, sõjasaagiks saadi või purustati 56 suurtükki ja tankitõrjekahurit, üks reaktiivmiinipilduja, hulgaliselt raskekuulipildujaid, granaadiheitjaid, veoautosid ja muud sõjatehnikat. Operatsiooni toetamise eest tunnustas väegrupp „Nord“ ka kolonel Kurt Kuhlmey 3. lahingulennukite gruppi.

Septembri alguses kavandas väegrupp „Nord“ ka Tartus üle Emajõe tunginud Punaarmee üksuste tagasitõrjumist ja oma sillapea moodustamist Emajõe Punaarmee poolt vallutatud kaldal. Armeegrupp „Narwa“ ei näinud pealetungi alustamise võimalust enne 4. septembrit. 3. septembril teatas Saksa raadioluure, et Punaarmee 67. armee peakorter asus Puka lähedal Tartust umbes 40–50 km edelas, millest väegrupi „Nord“ peakorter järeldas, et suuremaid operatsioone Emajõe rindel see armee ei planeeri ning et pealetungi raskuspunkt on Tõrva juures (Pikasilla juures Väike Emajõe suudmes Võrtsjärve lõunatipus), mis omakorda viitas kavatsusele hõivata Valga raudteesõlm. Pealetungi algus Tartus 87. jalaväediviisi ja varem Strachwitzi juhitud, nüüd Meinrad von Laucherti juhtitava tankikoondise jõududega kavandati 4. septembri keskpäevaks. Pärastlõunal kaasati operatsiooni ka Rebase Grupp 207. julgestusdiviisi alluvusest. Rünnak algas edukalt, kuid 5. septembri õhtul teatas armeegurpi „Narwa“ peakorter, et pealetung ei edene eeldatud eduga, üksused on väsinud ja ilm on halb. Punaarmee poolel võitlesid 86., 128., 291. ja 321. laskurdiviisi osad, viimane oli septembri alguses välja vahetanud 146. laskurdiviisi. 5. septembri õhtul asusid II armeekorpuse jõud Tartus kaitsele. Saksa väejuhatus nägi Tartu tagasivallutamise katse tulemust eelkõige suure hulga Punaarmee jõudude sidumises, mida muidu oleks rakendatud teistes rindelõikudes.

Saksa väejuhatuste ettevalmistused Mandri-Eesti mahajätmiseks

Eesti mahajätmise võimalust kaalus väegrupi „Nord“ ülemjuhatus juba 1944. a alguses, Punaarmee suurpealetungi ajal Leningradi all. Rinde õgvendamine oleks vabastanud hulga väekoondisi. Hitleri korraldusel jäädi Narva rindel kaitsele. Saksa väejuhatus pidas oluliseks kontrolli säilitamist Soome lahe lõunaranniku üle, mis kergendas Soome olukorda ja hoidis Balti laevastiku Soome lahe idasopis. Sõjamajanduslikult oli oluline ka Ida-Eesti põlevkivimaardlate ja tööstuse säilitamine. Uute tehaste ehitamine jätkus hoolimata Punaarmee pealetungist.

1944. a juuni lõpus ja juuli alguses ähvardas Punaarmee läbi murda väegrupi „Nord“ kaitse Daugavpilsi ja Polotski juures, mis ähvardas väegrupi „Nord“ äralõikamisega väegrupist „Mitte“ ja Punaarmee pealetungiga Riia suunas. Hitler nõudis vastupealetungi, väegrupi „Nord“ ülemjuhataja kindralkolonel Georg Lindemann, kes pidas vajalikuks Polotski loovutamist, astus pärast pikka telefonikõnet Hitleriga tagasi. Armeegrupp „Narwa“ oli sunnitud väegrupi „Nord“ lõunarindel nappivate vägede kompenseerimiseks loovutama mitu diviisi ning Punaarmee suurema pealetungi korral „Narwa“ lõigus olnuks läbimurre vältimatu. Senine „Narwa“ ülemjuhataja jalaväekindral Johannes Frießner nimetati alates 5. juulist 1944 väegrupi „Nord“ ülemjuhatajaks.

20. juuli 1944. a ennelõunal käis kindral Frießner armeegrupi „Narwa“ peakorteris. XXXXIII armeekorpuse kavandatava äraviimise tõttu Narva rindelt pidas SSi III soomuskorpust komandeeriv kindral Felix Steiner vajalikuks taandumist Tannenbergi liinile, pealegi oli ainuke Narva ja Ivangorodi sillapeale viiv tee Punaarmee suurtükitule all. Frießner teatas, et Hitleri käsul tuleb Narvat iga hinna eest hoida.

21. juuli seisuga oli väegrupil „Nord“ neli purukslöödud, 11 kurnatud, kuus tingimisi võitlusvõimelist ja üheksa täielikult võitlusvõimelist diviisi. 18. armee teatas samal päeval, et ilma täienduseta ei suuda armee uut pealetungi tõrjuda ja nägi ette oma vasaku tiiva taganemise Valgani kaheksa päeva jooksul, rõhutades, et see on võimalik vaid juhul, kui armeegrupp „Narwa“ suudab oma rinnet seni hoida. Samal päeval toimus maavägede kindralstaabis nõupidamine äsja Hitleri poolt kindralstaabi ülema kohustustesse nimetatud kindralkolonel Heinz Guderiani juhtimisel, kus osales ka väegrupi „Nord“ kindralstaabi ülem kindralleitnant Eberhard Kinzel. Nenditi, et Hitler nõuab rinde hoidmist iga hinna eest, kuid reservide puudumise tõttu ei suuda väegrupp „Nord“ enam Punaarmee võimalikku rünnakut tõrjuda. See ei tähendaks mitte ainult kahe armee (16. ja 18.) purustamist, vaid ka Ostlandi kaotamist.

22. juulil, pärast konsultatsioone Soome liitlastega, andis maavägede kindralstaap loa taganeda Tannenbergi liinile Sinimägedes. Samal ajal otsustati ka taganemine Marienburgi liinile ja positsioonidele Daugava ääres Daugavpilsi lähedal, mis andis vabaks kaksteist jalaväediviisi. Väegrupi „Nord“ ülemjuhatus ei pidanud neid abinõusid piisavaks, soovitades ulatuslikumat tagasitõmbumist. Seejärel vahetas Hitler välja väegrupi juhtkonna. Uueks ülemjuhatajaks nimetati kindralkolonel Schörner ja kindralstaabi ülemaks kolonel Oldwig von Natzmer.

22. juunist 10. septembrini sai väegrupp „Nord“ täienduseks kolm diviisi ja väiksemaid üksusi kokku 34 380 mehega ning pidi teistesse rindelõikudesse ära andma ühe armeekorpuse, neli diviisi ja väiksemaid üksusi 48 541 mehega. Tuleb silmas pidada, et samal ajal jätkus kohapeal uute üksuste formeerimine eestlastest, lätlastest ja leedulastest.

Poliitilise tõuke Eesti mahajätmiseks andis Soome väljumine sõjast. 3. septembri varahommikul teatas Saksa sõjaväeatašee Soomes väegrupi „Nord“ ülemjuhatajale, et eelmise päeva õhtul oli Soome välisminister välissaadikuid informeerinud Soome valitsuse eelseisvatest sammudest relvarahu sõlmimiseks ja rahuläbirääkimisteks ning sellest, et Saksamaal tuleb oma väed Soome territooriumilt välja tõmmata kahe nädala jooksul. 5. septembril käis kolonel Natzmer kindralkolonel Guderiani juures ja lõunatas koos Hitleriga. Guderian oli seisukohal, et Ostlandi ei õnnestu hoida ja selle evakueerimine on lähitulevikus vältimatu ning käskis alustada evakueerimisoperatsiooni „Königsberg“ planeerimist. Hitler aga teatas, et Ostlandi tuleb iga hinna eest hoida, sest see on toeks nendele soomlastele, kes valitsuse uue kursiga kaasa ei lähe, ning mõjutaks Rootsit püsima senisel välispoliitilisel kursil. Pärast lõunasööki käskis Guderian plaaniga „Königsberg“ sellegipoolest salaja alustada.

Saksa väejuhatus kavatses alustada väekoondise moodustamist kapituleerumisega rahulolematutest Soome sõjaväelastest, mis jätkaks koos Saksa armeega võitlust Punaarmee vastu. Värbamine tehti ülesandeks Saksa sideohvitserile Soome armee ülemjuhatuse juures. Soome väekoondis tuli formeerida Esimese maailmasõja ajal Saksamaal soomlastest formeeritud 27. jäägripataljoni traditsioone järgides. Formeerimiskohana nähti ette Männiku õppelaager Tallinna lähedal ja aktsiooni juhiks kolonel Hellmuth Mäder, kelle väegrupi „Mitte“ 3. tankiarmee pidi selleks otstarbeks väegrupi „Nord“ käsutusse komandeerima. Arutuse all oli siiski küsimus, kas soomlaste väekoondis moodustada Lapimaal asuva 20. armee või Eestis asuva SSi III soomuskorpuse alluvuses. Himmler palus väegrupi „Nord“ ülemjuhatajalt toetust soomlaste väekoondise moodustamiseks Eestis.

6. septembril 1944 käis kolonel Natzmer armeegrupi „Narwa“ peakorteris evakueerimise küsimusi arutamas. Ehkki taganemiskorraldust ei olnud antud, pidas Natzmer vajalikuks ettevalmistuste alustamist: kohaliku elanikkonna eest salaja, et vältida paanikat ja säilitada majandustegevuse jätkumine. Nenditi, et tsiviilelanikkonna ja kariloomade evakueerimiseks ei jätku aega. Arvestati tsiviil- ja majandussektori kiire evakueerimisega 2–3 päeva enne sõjaväe taganemist. „BaltÖl GmbH“ põlevkivikaevandustes ja tehastes Kirde-Eestis oli veel 20 000 töölist ja hulk väärtuslikku sisseseadet, kuid need ei allunud sõjaväele ja nende evakueerimiskorralduse andmine polnud sõjaväe pädevuses. Evakueerimiseks vajalik laevaruum oli sel ajal veel rakendatud Saksa vägede evakueerimisele Soomest.

10. septembril anti evakueerimisplaanile „Königsberg uus koodnimi: „Aster“.

11. septembril arutati Eesti evakueerimist Maavägede peakorteris, ettekandega esines väegrupi „Nord“ operatiivosakonna juhataja. Ta peatus pikemalt eesti üksuste rakendamisel: suuremal osal 20. Eesti SS-diviisi ja piirikaitserügementide eestlastest puudus vastupanutahe, ka Omakaitse üksused ei olnud usaldusväärsed. Oli alustatud eesti üksuste ümberkorraldamist saksa-eesti lahinggruppideks ning raskerelvade koondamist saksa üksuste või usaldusväärsete eestlaste juhtimise alla. Ta nentis, et eestlastega võib arvestada taganemise algfaasis, samas oli oht, et eestlased hakkavad vastu, eriti Tallinna ümbruses, ja keelduvad taganemast. Ainult väike osa eesti „aktivistidest“ oli valmis jätkama võitlust ka väljaspool Eestit.

14. septembril algas Punaarmee pealetung 18. armee vastu kogu selle rinde ulatuses ning lähipäevil oli oodata ka Punaarmee suurrünnakut Emajõe rindel. 15. septembril helistas väegrupi „Nord“ ülemjuhataja kindralkolonel Schörner maavägede kindralstaabi ülemale Guderianile ja palus teda Hitlerit mõjutada andma korraldust operatsiooni „Aster“ käivitamiseks. Ta rõhutas, et ehkki rinne veel püsib, on evakueerimiskorraldusega viivitamine elu ja surma küsimus ja tähendaks Eestis olevate väekoondiste kottijäämist. Lisaargumendiks peatse evakueerimise kasuks oli lähenev teedelagunemine ja talv: edasilükkamise korral tekiks vajadus talvevarustuse ja majutuskohtade järele. 16. septembril andis Hitler nõusoleku plaani „Aster“ rakendamiseks, s.o Eesti evakueerimiseks.

Mandri-Eesti mahajätmine Saksa vägede poolt 17.–24. septembril 1944

14. septembril algas Punaarmee pealetung kogu 18. armee rindelõigus Madonast Lätis kuni Võrtsjärve lõunatipuni Eestis. Punaarmee jaoks oli see Riia pealetungioperatsiooni algus. Valga ja Võrtsjärve vahel tungisid Punaarmee andmetel peale Emajõe rindelt toodud 67. armee 122., 112. ja 111. laskurkorpusega (98., 201., 11., 265., 85., 377., 196. laskurdiviisid, teises ešelonis 189. ja 43. laskurdiviis ning armeejuhataja reservis 191. laskurdiviis) ja 1. Löögiarmee 14. ja 12. kaardiväe laskurkorpuse ja 119. laskurkorpusega (23., 52., 53., 56., 44. kaardiväe laskurdiviis, 376. ja 245. laskurdiviis, teises ešelonis 146. laskurdiviis). Saksa poolel oli kaitses XXVIII armeekorpus 31. grenaderidiviisi, 21., 30. ja 61. jalaväediviisi ning 12. Luftwaffe välidiviisiga. 18. septembriks surus Punaarmee Saksa rinde tagasi ja vallutas Tõrva.

Emajõe rindel olid Võrtsjärvest Peipsini kaitsel järgmised Saksa väekoondised: 563. rahvagrenaderidiviis, 87. jalaväediviis ja 207. julgestusdiviis, mis allusid II armeekorpusele, mis omakorda allus armeegrupile „Narwa“. 87. jalaväediviisile olid allutatud 37. ja 38. eesti politseipataljon, 207. julgestusdiviisile peale 94. julgestusrügemendi ja 11. jalaväediviisi 2. grenaderirügemendi I pataljoni ka 20. Eesti SS-diviisi 47. rügemendi staap koos sellele allutatud 47. rügemendi II pataljoni jm üksustega (Rebase lahinggrupp), 46. rügemendi staap ja kaks pataljoni (Venti lahinggrupp rügemendiülema Paul Venti järgi), 1. ja 5. piirikaitserügement ning 42. eesti politsei-pioneeripataljon. 46. rügemendi III pataljon (soomepoisid) oli 207. julgestusdiviisi reservis.

Septembri alguses Emajõe rindele toodud Punaarmee 2. Löögiarmee koosseisus oli 3 laskurkorpust: 8. Eesti laskurkorpus, 30. kaardiväe laskurkorpus ja 108. laskurkorpus. Samuti allutati 2. löögiarmeele ka varem Emajõe rindel olnud 67. armee 116. ja 118. laskurkorpus ning 14. kindlustatud rajoon.

17. septembri varahommikul, pärast pooleteisttunnist suurtüki-ettevalmistustuld, ületasid 8. Eesti laskurkorpus, 30. kaardiväe laskurkorpus ja 108. laskurkorpus rindelõigus Tartust Kavastuni Emajõe, läksid tankide ja lennuväe toetusel rünnakule. 207. julgestusdiviisi kaitse murti läbi, pealöögi suunal seisnud 1. eesti piirikaitserügement purustati ja Punaarmee tungis rügemendistaapideni, diviisistaabini ja raskerelvade positsioonideni. Rinnet suutis hoida vaid diviisi paremal tiival seisnud Rebase lahinggrupp. 207. julgestusdiviisi staabi ümberpaigutamisel sai diviisiülem kindralmajor von Schwerin surma. Taganema sunniti ka 87. jalaväediviis. Saksa väed kandsid suuri kaotusi elavjõus ja eriti suurtükkide osas: 87. jalaväediviis kaotas 187. suurtükirügemendi II divisjoni ja III divisjoni 5 suurtükki ning veel 23 suurtükki, õhutõrjesuurtükki ja miinipildujat. 207. julgestusdiviis kaotas kõik talle allutatud 537. raskesuurtükidivisjoni suurtükid, 58. suurtükirügemendi II divisjoni ning 1. ja 5. piirikaitserügemendi suurtükipatareid. Hävitati 10 Punaarmee tanki. II armeekorpuse ülemjuhatus teatas, et 207. julgestusdiviis on hajutatud, 87. jalaväediviis kandnud tõsiseid kaotusi.

Samal ajal murdis Punaarmee läbi ka 12. Luftwaffe välidiviisi kaitse Võrtsjärvest lõunas ning armeegruppi „Narwa“ ähvardas Eestisse kottijäämine. Väegrupi „Nord“ peakorteris kaaluti kogu armeegrupi evakueerimist meritisi Tallinna kaudu, mis oleks aga laevaruumi puudusel tähendanud suure osa sõjatehnika mahajätmist ning hulga sõdurite vangilangemist, eriti II armeekorpusele alluvatest väekoondistest. Seetõttu anti II armeekorpusele korraldus võimalikult kiiresti liikuda ümber Võrtsjärve põhjatipu ja sealt Võrtsjärve läänekallast mööda Läti suunas. Armeegrupi „Narwa“ ülemjuhataja teatas, et pärast vestlust Eestimaa kindralkomissariaadi juhtidega otsustas ta teatada tsiviilvalitsuse lõpetamisest Eestis ja kogu võimutäiuse andmisest sõjaväele, „mis pole mitte niivõrd praktilise kuivõrd psühholoogilise tähendusega“ otsus.

18. septembril jätkus taandumine Tartu rindelt, II armeekorpuse üksuste riismed tõrjusid Punaarmee tankide ja motoriseeritud löögirühmade jalaväe rünnakuid. 2. löögiarmee teatas, et 17. ja 18. septembril tapeti või haavati kuni 2100 vastase sõdurit, vange võeti 470. 207. julgestusdiviisi (nüüd nime all Eberthi Grupp) uueks ülemaks oli eelmisel päeval määratud kolonel Anton Eberth, senine armeegrupi „Narwa“ lahingukooli ülem. 18. septembri hommikul sai Mullavere lähedal Tartust põhja pool miinipildujatules haavata 87. jalaväediviisi ülem kindralleitnant vabahärra von Strachwitz. Tema kohusetäitjaks määrati diviisi 187. suurtükirügemendi ülem kolonel dr Rudolf Boeckmann, kes aga järgmisel päeval langes. Pärastlõunal tulistasid viis Balti laevastiku Peipsi flotilli suurtükipaati suurtükkidest Mustveed ja Kasepääd. Mustvees sai selle käigus surmavalt haavata Peipsi rannakaitse ülem kolonel Paul Gallas, kes ülendati postuumselt kindralmajoriks. 19. septembril allutati II armeekorpusele Höferi Grupp, s.o 300. eriotstarbelise diviisi staap kindralmajor Rudolf Höferi juhtimisel, mis taganes Narva rindelt koos diviisiüksustega. Diviisile allunud eesti piirikaitserügemendid jäid maha. 20. septembril oli II armeekorpuse peakorter Pilistveres, 21. septembril Olustveres Viljandi lähedal. 22. septembril oli korpuse üksuste viimane kokkupõrge Punaarmeega Võhma lähedal. II armeekorpuse diviise jälitasid 2. Löögiarmee vasakul tiiva laskurkorpused (108., 116. ja 118.). 30. kaardiväe laskurkorpus tungis Kesk-Eestisse, selle 45. kaardiväe laskurdiviis läbis 23. septembri õhtul Türi.

Saksa väekoondistel: 563. rahvagrenaderidiviis ning 87. jalaväediviisi ja 207. julgestusdiviisi riismetel õnnestus Eestist välja taganeda. 23. septembri varahommikul oli II armeekorpuse staap 4 km Ruijenast kirdes, 563. rahvagreanderidiviisi staap 9 km Abja-Paluojast lõunas ja 87. jalaväediviisi staap 3 km Mõisakülast kagus. II. armeekorpus hävitas taganemise käigus 67 Punaarmee tanki ja liikursuurtükki, loendati 700 langenud vastast, langenud punaarmeelaste koguarvu hinnati mitu korda suuremaks.

Taganeda õnnestus paremal tiival olnud 37. ja 38. politseipataljonil, välja murdsid ka edasitungivate Punaarmee väekoondiste tagalasse jäänud Rebase Grupp ja 46. rügemendi III pataljon. 1. ja 5. piirikaitserügement, 42. politsei-pioneeripataljon, 46. rügemendi I ja II pataljon ning Peipsi rannakaitses olnud Omakaitse üksused langesid vangi või hajusid metsadesse. Osa Läti piirini jõudnud eestlastest otsustasid Eestisse jääda.

Narva rindel juhtis kaitset SSi III soomuskorpuse peakorter. Sellele allusid SS-soomusgrenaderidiviis „Nordland“ ja SS-soomusgrenaderibrigaad „Nederland“ Narva rinde põhjalõigus. Soomuskorpusele oli allutatud ka Reymanni lahinggrupp (11. jalaväediviisi staap), mis juhtis diviisi 2. ja 44. rügemendi kolme pataljoni ja diviisi füsiljeepataljoni ning 47. Eesti SS-rügemendi III pataljoni. Reymanni lahinggrupile allus omakorda 20. Eesti SS-diviisi staap, mis juhtis 113. julgestusrügementi ja kolmepataljonilist Riipalu lahinggruppi, nende hulgas 20. Eesti SS-diviisi füsiljeepataljon ja 45. rügemendi II pataljon. Ülejäänud rindelõigu eest piki Narva jõge kuni Peipsini vastutas samuti SSi III soomuskorpusele alluv 300. eriotstarbelise diviisi staap 2., 3., 4. ja 6. eesti piirikaitserügemendi ning 286., 288. ja 292. eesti politseipataljoniga.

Vastas seisis Punaarmee 8. armee 117. ja 109. laskurkorpusega (125., 120., 72., 131. ja 109. laskurdiviis ning soomus- ja suurtükiväekoondised).

Narva rinde tagalas, s.o rannakaitses Sillamäelt Tallinnani ning Tallinnas ja Paldiskis paiknevad Saksa väeosad olid koondatud Gerocki lahinggrupiks (Narva rannakaitse ülema kindralleitnant Kurt Gerocki juhtimise all). Gerocki lahinggrupp koosnes peamiselt mereväele ja armeegrupile „Narwa“ allunud rannakaitsepatareide meeskondadest, 1004. armee-rannakaitsedivisjonist ja kahest pioneeripataljonist; eestlaste üksustest olid sellele allutatud 291. politseipataljon ja 286. politseipataljoni 4. kompanii. Gerocki lahinggrupile allusid Tallinna komandandi (kindralmajor Artur Bisle) ja Paldiski komandandi lahinggrupid. Esimese koosseisu kuulusid Tallinna garnison, 1005. armee-rannakaitserügemendi staap, 20. Eesti SS-diviisi väli-tagavarapataljon (sealhulgas nn „soomepoiste“ II pataljon) ja 45. Eesti SS-rügemendi III pataljon, 1002. armee-rannakaitsesuurtükidivisjon ning väiksemad suurtüki- ja pioneeriüksused; Paldiski komandandile allutati peale Paldiski garnisoni ka mitmetuhandemeheline 20. Eesti SS-väljaõppe- ja tagavararügement.

Lisaks allusid Idapoolse Läänemere Admiralile viitseadmiral Theodor Burchardile Eesti (hiljem Läänemere saarte) mereväekomandandi kaudu 530., 531. ja 532. meresuurtükidivisjon, mis taganesid koos Gerocki grupiga. 530. ja 532. divisjon hävitasid oma suurtükid enne taganemist, 531. divisjon (ülem korvetikapten Hans Hossfeld) oli oma suurtükid varem ära andnud ning oli saanud seejärel eriväljaõppe evakueerimiste katmiseks.

Väegrupi „Nord“ peakorter andis taganemiskorralduse SSi III Soomuskorpuse väekoondistele 18. septembri varahommikul. Taandumist tuli alustada 18. septembri õhtul kell 20.00 üle Rakvere ja motoriseeritud üksused pidid 20. septembriks jõudma Pärnusse. Voorid ja hoburakenditega väeosad tuli sõltuvalt teede koormatusest ja laevaruumi olemasolust evakueerida kas Tallinna või Lääne-Eesti saartele. 18. armee pidi iga hinna eest takistama Punaarmee läbimurret Võrtsjärve lõunatipust Viljandi suunas, et garanteerida taganeva armeegrupi „Narwa“ turvalisus. Väegrupi ülemjuhataja Schörner oli eriti mures 11. ida-preisi jalaväediviisi saatuse pärast. Ta käskis diviis iga hinna eest motoriseerida, kasutades vajaduse korral SSi III soomuskorpuse transpordivahendeid, ja nõudis diviisi jalaväelaste evakueerimist viimase meheni. Armeegrupp „Narwa“ koostas detailsema taganemiskava: SSi III Soomuskorpus pidi koos 11. jalaväediviisiga läbima 19. septembriks Rakvere, viimased üksused pidid 19. septembri õhtul paiknema Rakverest idas. 300. eriotstarbeline diviis (Höferi Grupp) koos sellele allutatud 20. Eesti SS-diviisi osadega tuli alates 19. septembri kell 00.00 allutada II armeekorpusele ja pidi taganema üle Tudulinna Avinurme ja Paasvere suunal, kattes korpuse vasakut tiiba. Gerocki Grupp pidi oma võitlusvõimeliste üksustega tõrjuma Punaarmee rünnakud Tallinna suunas ning katma Tallinna evakueerimist.

SSi III soomuskorpusel ja 11. jalaväediviisil õnnestus positsioonid vastasele märkamatult maha jätta. Punaarmee 8. armee 117. laskurkorpuse 125. ja 120. laskurdiviis hakkasid edasi liikuma 19. septembri varahommikul (Saksa suurtükituli katkes 8. armee peakorteri andmetel kell 03.00 Moskva aja järgi), hõivasid Jõhvi ja jõudsid õhtuks Toila-Jõhvi-Kurtna joonele, võttes 63 vangi „Nederlandi“ 49. rügemendist, 11. jalaväediviisist ja 20. Eesti SS-diviisi 45. rügemendist. Soomuskorpus ise teatas 30 langenust ja teadmata kadunust ning 30 haavatust. 20. septembri õhtul oli korpuse staap Raeküla teeristis, „Nordlandi“ staap Toris, „Nederlandi“ staap Sindis ja 11. jalaväediviisi staap Häädemeestel. „Nordland“ ja 11. jalaväediviis suunati 16. armee alluvusse Lätti. „Nederland“ jäeti Pärnu kaitset organiseerima. 23. septembril õhkis „Nederland“ Pärnu sadama ja taganes Lätti. „Nederlandi“ järelvägi, 49. rügemendi II pataljon, pidas 24. septembril Ainaži lähedal Läti piiri ääres viimase lahingu Eesti pinnal 25 Punaarmee tanki vastu, hävitades neist 12–15.

Höferi Grupi staap oli 19. septembri keskpäeval Rakkes, 286. eesti politseipataljon ja 100 eesti politseipataljonide ja piirikaitserügementide juurde määratud sakslast Avinurme ja Rakke vahel. 20. Eesti SS-diviisi suurtükirügemendi hoburakendiga suurtükid jõudsid 20. septembri hommikuks Rakkesse. 113. julgestusrügement ja Riipalu Grupp jõudsid 19. septembri pärastlõunaks Tudulinna, kus oli kavas nad autodele paigutada ja 20. septembri ennelõunaks Rakke piirkonda viia. Eesti piirikaitserügemendid pidid jõudma 19. septembri õhtuks Rannapungerja ja Tudulinna vahelisele teele. Punaarmee 8. armee 109. laskurkorpuse 131. ja 109. laskurdiviis jõudsid õhtuks umbes Kurtna-Vihtse joonele. Päeva jooksul võeti seitse vangi 3. ja 6. piirikaitserügemendist. Vangide sõnul olid piirikaitserügemendid jäetud taganemist katma.

20. septembril murdis Punaarmee 8. Eesti Laskurkorpuse eelüksus polkovnik Nikolai Trankmanni juhtimisel (7. eesti laskurdiviisi 27. laskurpolgu II pataljon, 45. tankipolk ja 925. liikursuurtükkide polk) läbi Jõgeva ja Mustvee vahelt. Avinurmest kirdesse jäänud 113. julgestusrügemendi ja eesti piirikaitserügementide taganemistee lõigati läbi. 8. Eesti laskurkorpuse eelüksuse lahing Avinurme juures 113. julgestusrügemendi, 20. Eesti SS-diviisi ja 2. piirikaitserügemendi üksustega kestis terve päeva. Saksa pool kaotas 300 meest tapetutena, 200 langes vangi. Osa eestlastest ja sakslastest haavatuid, kes olid varjunud Avinurme kirikusse, tapeti käsigranaatidega.

21. septembril põrkasid Porkuni järve juures kokku Punaarmee 249. eesti laskurdiviisi 921. ja 925. laskurpolgu pataljonid, korpuse 85. ja 779. suurtükipolk ja 938. liikursuurtükkide polk ning Narva rindelt taganenud 20. Eesti SS-diviisi ja piirikaitserügementide riismed, kokku umbes 1500 meest. Porkuni lahingus langes umbes 400 ja langes vangi umbes 700 meest (2. löögiarmee lahinguettekande andmetel vastavalt 500 ja 630).

8. Eesti laskurkorpuse 17. septembri pealetungi ajal Kavastu juures ning Avinurme ja Porkuni lahingutes sõdisid eestlaste väeosad vastaspooltel.

Gerocki Grupi ülesandeks määras armeegrupp „Narwa“ Punaarmee edasitungi takistamise piki Tapa-Tallinna raudteed ja Rakvere-Tallinna maanteed ning Tallinna ja Paldiski kaitsmise kuni linnade evakueerimise lõpetamiseni. Grupi taganemine pidi algama Rakverest kuni Varanguni ulatuvatelt positsioonidelt (staap oli Haljalas), Rakvere ja Tallinna vahel rajati kolm vahepositisiooni (Loobu, Kahala ja Jägala). Viimased Gerocki Grupi üksused jõudsid Rakvere positsioonidele alles 19. septembril, sest raudtee ja maantee olid koormatud taganevate SSi III soomuskorpuse üksustega. Et SSi III soomuskorpuse ja 300. eriotstarbelise diviisi üksuste taganemine veel kestis, motoriseeriti kogu grupp Tallinnas grupi tarbeks rekvireeritud 40 veoautoga, mis võimaldas kauem hoida Rakvere positsiooni. Tallinna kagu- ja idaserval paigutati positsioonidele mõlemad grupile allunud Eesti SS-pataljonid. 19. septembri õhtul pommitas Nõukogude lennuvägi Rakveret, kuid Gerocki grupp ei kandnud nimetamisväärseid kaotusi. 20. septembril alustati taganemist. Esimene suurem kokkupõrge oli 21. septembri keskpäeval, kui Punaarmee ründas Kahala positsioonile taganenud Gerocki Gruppi 40–50 tankiga. Ümberhaaramisohus Gerocki grupp taganes pärastlõunal Tallinna suunas. Kokkupõrkes Jägala positsioonil 17.30 kasutas Punaarmee reaktiivmiinipildujaid ja suurtükiväge. Jägala positsioon jäeti maha ööl vastu 22. septembrit. Mittevajalik auto- ja hobutransport saadeti Haapsalu ja Pärnu suunas. 22. septembri hommikul kell 08.45 oli kogu grupi meeskond laevadele paigutatud ja liikus Paldiski kaudu läände.

Gerocki grupi ülesandeks oli ka sadama jm rajatiste hävitamine taganemisel. Eesti sideohvitser armeegrupi „Narwa“ peakorteri juures kapten Aleks Kurgvel vahendas Gerocki grupile armeegrupi korralduse: hävitada tuleb vaid seda, mida „venelased võiksid koheselt oma sõjapidamise kasuks rakendada“. Nõnda purustati enne laevadele asumist kõik statsionaarsed suurtükid ja relvastus ning eriseadmed, kahurid, mida ei jõutud evakueerida, laskemoon, telefonikeskjaam, raadiomaja, vedurid ja vagunid ning raudtee. Tallinna elektrijaama tulistati merelt ning hävitati ka Tallinna sadam. Viimase Saksa üksusena lahkus Tallinnast 22. septembri hommikul 531. meresuurtükiväedivisjon. Tallinnas ei olnud taanduvatel Saksa üksustel Punaarmeega lahingukontakti.

Pärast Tallinna ja Paldiski evakueerimist ning Pärnu langemist olid Saksa väed veel Haapsalus, Rohukülas ja Virtsus. Neid positsioone hoidsid Läänemere saarte komandandile, 23. jalaväediviisi ülemale kindralleitnant Schirmerile alluvad väeosad. 22. septembri õhtul õhiti Haapsalu sadam, Virtsut ja Rohuküla taheti hoida kuni viimase võimaluseni. 24. septembril pärastlõunaks jäeti Rohuküla maha ja sadam lasti õhku. Katteüksuseks määratud turkmeeni kompanii üks rühm läks Punaarmee poole üle, ka teisi ei peetud usaldusväärseiks (Wasserschutzpolizei ülem Eestis korvetikapten Fritz Knuth kirjutas oma aruandes, et taganemist jäeti katma kaks turkmeeni pataljoni, millest üks üle läks). 25. septembril jäeti maha Vormsi ja Virtsu, Virtsu sadam lasti õhku.

27. septembril 1944 nimetati Lätisse taganenud armeegrupp „Narwa“ armeegrupiks „Grasser“.

21. septembril kella 17.00-ks (Moskva aeg) jõudis Punaarmee 2. löögiarmee 8. Eesti laskurkorpus (249. diviisi 925. laskurpolk) Loksale Eesti põhjarannikul, 30. kaardiväe laskurkorpuse 63. kaardiväe laskurdiviis Vao mõisani ning 108. ja 116. laskurkorpus Põltsamaani. 22. septembril hõivasid 8. armee 117. laskurkorpuse 125. ja 72. laskurdiviisi (ülemad vastavalt polkovnik Vassili Zinovjev ja kindralmajor Ilja Jastrebov) väeosad koostöös 27. ja 82. tankipolgu, 1811. liikursuurtükkide polgu ja 152. tankibrigaadiga (ülem polkovnik Aleksander Kovalski) Tallinna. Operatsioonis osales ka 8. eesti laskurkorpuse löögirühm, millesse kuulusid 7. laskurdiviisi 354. laskurpolgu kaks pataljoni, 45. tankipolk, 952. liikursuurtükkide polk ja väiksemad üksused 354. polgu ülema polkovnik Vassili Võrk’i juhtimisel. Nõukogude propaganda näitas hiljem Eesti laskurkorpust Tallinna vabastajana, esitades selle rolli operatsioonis tegelikust suuremana.

22. septembril 1944 kell 16.00 viidi 8. Eesti laskurkorpus 2. löögiarmee alluvusest 8. armee alluvusse. Sama päeva õhtul määras Leningradi rinde ülemjuhataja 8. armee rünnakusuunaks Haapsalu, 2. löögiarmee rünnakusuunaks aga Pärnu. 23. septembril hõivas 2. löögiarmee 108. laskurkorpus Pärnu ja 116. laskurkorpus Viljandi. 23. septembriks anti 8. armee 117. laskurkorpuse diviisidele ja 79. kindlustatud rajoonile korraldus jääda rannakaitsesse Kundast Tallinnani, kusjuures Tallinna garnisoniks tuli jätta vähemalt üks diviis. 109. laskurkorpus pidi 23. septembri õhtuks jõudma Keila ja Vasalemmani ning tungima Klooga juures mereni, 8. Eesti laskurkorpus pidi jõudma Nissi ja Märjamaani. 24. septembril hõivas 8. eesti laskurkorpuse 7. laskurdiviisi eelüksus koos 152. tankibrigaadiga Haapsalu. 26. septembriks oli Punaarmee hõivanud Eesti mandriosa. 8. armee ülemjuhataja andis 8. eesti laskurkorpusele ja 109. laskurkorpusele korralduse teha 27. septembril dessant saartele.

Eesti sõjaväelaste katsed jätkata vastupanu

30. jaanuaril 1944 välja kuulutatud aastakäikude 1904–1923 mobilisatsiooni toetuseks andis Eesti Vabariigi viimane peaminister Jüri Uluots 7. veebruaril raadiointervjuu. Ta ütles: „Minu arvamise järgi mobilisatsioon peab toimuma just praegu. Eesti ja Saksa vahekorrad saavad leidma korraldamist edaspidi. Sõjalist jõudu on praegu vaja. Kui kommunistlikud võimud meie maa ja rahva vallutavad, siis on kõik kadunud. Ei ole siis eestlastel enam võimalik ennast mobiliseerida ega midagi korraldada.“ 19. augustil 1944 esines Jüri Uluots raadiokõnega, kus rõhutas, et Eesti rahva päästmiseks ei ole muud teed kui võidelda. Ta ütles: „Ainult üks eeldus ja üks võimalus on praegu eesti rahva ja kogu tema tuleviku säilitamiseks. See eeldus ja võimalus seisab selles, et ära hoitakse ja kõrvaldatakse Eesti maa ja rahva vallutamine idast selle ajani, kuni saabub rahu või vähemalt vaherahu Eesti ruumis. Seejuures vallutamise all idast tuleb mõelda vallutamist Nõukogude Liidu poolt. […] Et säilitada meie maad, meie rahvast, ja kõiki, mis temale on kallis, peame võitlema. Aga on veel üks teine põhjus võitluseks ida vastu. Oma võitlusega, oma verega ja kogu oma olemisega Eesti rahvas tõendab tervele maailmale, et meie, eestlased, ei ole Nõukogude Liidu osa ja mingil tingimusel ei taha Nõukogude Liitu ka edaspidi kuuluda.“

20. aprillil 1944 oli põranda all kogunenud Eesti põhiseaduse järgne Valimiskogu tunnistanud Jüri Uluotsa peaministriks Vabariigi Presidendi ülesannetes. 18. septembril, pärast Saksa tsiviilvalitsuse tegevuse lõppu Eesti territooriumil, vannutas Jüri Uluots Tallinnas ametisse valitsuse peaministri asetäitja Otto Tiefi juhtimisel. Saksa sõjaväevõimud, kelle jaoks Eesti mahajätmine oli päevade küsimus, vaatasid sellele läbi sõrmede.

Kõige rahvuslikumalt olid meelestatud augusti keskel Soomest tagasi pöördunud Soome armee endise 200. eesti jalaväerügemendi sõdurid, mille II pataljon kuulus 20. Eesti SS-diviisi väli-tagavarapataljoni koosseisus Gerocki Gruppi ja oli paigutatud Tallinna kaitseks, ning niinimetatud „pitkapoisid“.

13. juulil tegi armeegrupi „Narwa“ ülemjuhataja kindral Grasser ettepaneku moodustada Eesti Omakaitse baasil organisatsioon, mis Eesti mahajätmise korral jätkaks partisanivõitlust Punaarmee tagalas. Kui augustis tuli Soomest Eestisse tagasi kontradmiral Johan Pitka, alustatigi selleotstarbelise eesti üksuse formeerimist. Kontradmiral Johan Pitka oli Eesti Vabadussõja aegne merejõudude juhataja, kellel õnnestus 1940. a juulis Riia kaudu Soome põgeneda. 1944. a augusti teisel poolel ja septembri alguses pidasid Eestimaa kindralkomissariaadi, Julgeolekupolitsei ja SD Eestis ning armeegrupi „Narwa“ juhid kirjavahetust „Admiral Pitka lahinggrupi“ formeerimise üle. Loodeti, et Pitka suudab oma üksusesse tuua noored mehed, kes Saksa mobilisatsioonist kõrvale hoidsid ja samuti desertöörid. Üksuse suuruseks kavandati umbes 600 meest. nn „pitkapoisid“ olid Kehras väljaõppel, nende laager oli kõrvuti 20. Eesti SS-diviisi väli-tagavarapataljoni laagriga, kuid „pitkapoiste“ laagris oli heisatud Eesti lipp ning teenistus toimus Eesti sõjaväe määrustike järgi.

Saksa vägede taganemise ajal Eestist algasid kokkupõrked rahvuslikult meelestatud eesti sõjaväelaste ja eelkõige Gerocki Grupi saksa üksuste vahel. Narva rindelt taganedes piiramisrõngasse jäänud piirikaitserügementide meestel valikuvõimalust – jääda Eestisse või Saksamaale taanduda – õieti ei tekkinudki. Saksa väejuhatus ei muretsenud piirikaitserügementide Eestisse jäämise pärast, nende vilets väljaõpe, nõrk distsipliin ja kehv relvastus olid suve jooksul tekitanud palju peavalu nii armeegrupile „Narwa“ kui ka 207. julgestusdiviisile. Emajõe rindelt taandunud „soomepoiste“ I pataljoni (46. Eesti SS-rügemendi III pataljon) liikmetele lubas pataljoniülem Karl Pärnoja valida, kas nad jäävad Eestisse või lähevad Saksamaale. 46. rügemendi II pataljoni ülem Friedrich Kurg saatis ka oma pataljoni laiali, jäädes ise Eestisse. Kuid Emajõe rindelt taanduti lahingukontaktis vastasega ning meeste Eestisse jäämine oli lihtsam. Teine lugu oli Gerocki Grupile alluvate eestlaste üksustega: 45. Eesti SS-rügemendi III pataljon, Paldiskis ja Kloogal asuvad väljaõppe- ja tagavaraüksused ning 20. Eesti SS-diviisi välitagavarapataljon, sealhulgas „soomepoiste“ II pataljon, koosnesid nooremate aastakäikude meestest ning need tuhanded võitlusvõimelised, peamiselt nooremate aastakäikude mehed (sh rohkem kui 2500 1926. aastakäigu poissi, kes mobiliseeriti augustis) kujutasid endast inimressurssi, mida oleks saanud rakendada edasises sõjategevuses. Gerocki Grupi ohvitserid said eesti sõjaväelaste soovi Eestisse jääda tõlgendada ainult kui deserteerumist.

Mõned juhtumid. 11. jalaväediviisi ülem kindralleitnant Reymann kirjutas oma aruandes taganemise kohta Eestist, et elanikkonna jaoks tuli taganemine üllatusena ning tekitas suure peataoleku. Hirm bolševike ees sundis paljusid ilma mingi plaanita igasse ilmakaarde põgenema. Eesti sõjaväelased, kes tundsid end reedetuna, suhtusid lahkuvatesse sakslastesse vaenulikult või vähemalt tõrjuvalt.

Läänemere saarte mereväekomandant Mulsow kirjutas oma aruandes, et Natturi neemel asunud rannakaitsepatarei meeskonnal oli taganemisel mitu kokkupõrget Omakaitse meestega, neli sakslast said haavata. Natturi neemele mahajäänud 10-mehelist õhkimiskomandot ründasid umbes 350 eestlast, et patareide õhkulaskmist takistada. Õhkimiskomandol õnnestus sellest hoolimata ülesanne täita ja neemelt meritsi lahkuda.

531. meresuurtükiväedivisjon allutati 20. septembril 1944 alarmpataljonina Tallinna komandandile. Divisjoni kuulus 7 ohvitseri, 52 allohvitseri ja 247 sõdurit. 20.–21. septembri ööl võitles divisjoni üks kompanii Tallinna Kopli linnaosas umbes 100 relvastatud „terroristiga“ ja suutis korra jalule seada. Samal ööl võitles divisjoni üks allüksus Tallinnas ühes Wehrmacht’i majutuspaigas rüüstavate eesti politseinike ja tsiviilisikute vastu. Politseinikelt võeti relvad ja nad anti koos tsviilisikutega Tallinna komandandi kätte. 21. septembril sai divisjon ülesande julgestada Tallinna sadamat. Sadam piirati sisse ja puhastati tsiviilisikutest. Tallinna komandandi korraldusel võeti eesti sõjaväelastelt relvad ära. 21.–22. septembri ööl toimusid sadamas kokkupõrked relvastatud eesti „terroristidega“. Umbes 25 eestlast tapeti. Sadamajulgestus võeti 22. septembri hommikul kell 10 maha, relvakontakti pealetungivate Punaarmee üksustega ei olnud. 150 relvitustatud eesti sõjaväelast saadeti tööjõuna Saksamaale.

532. meresuurtükiväedivisjoni meeskond taganes Narva rinde rannakaitsest alates 19. septembrist. 21. septembril sattus divisjoniülem korvetikapten Blum Tallinna lähistel Nehatu juures eesti sõjaväelaste jalaväerelvade tule alla. Üks Luftwaffe leitnant hulga sõduritega teatasid, et eesti sõjaväelased olid neilt relvad ära võtnud. Kokkupõrke käigus eestlastega oli ühe ülemveltveebli teatel langenud kolm sakslast, oli palju haavatuid. Korvetikapten Blum moodustas kaks löögirühma, mis puhastasid tee eestlasest ja võtsid 80 meest vangi. Blumi enda divisjon kaotas ühe staabiveltveebli langenuna ja kaks sõdurit teadmata kadunutena.

Narva rindel võidelnud mereväelaste väekoondis (koosseisus Marine-Einsatz-Abteilung Narwa ja Marinekampfgruppe Küste, ülem Dittscher) taganes viimaste üksuste seas Tallinna suunas. 21. septembril saatis pataljoniülem 70 meest Viinistu neemelt ära tooma seal olnud kahte üksuse koosseisu kuuluvat madrust. Ühte ei leitud, teist olid aga rünnanud eestlased, temalt relvad ja dokumendid ära võtnud ning ta läbi peksnud.

Gerocki Grupi staabile allutatud 818. motoriseeritud sidekompanii ülema kohusetäitja leitnant Müller kirjutas, et Eesti elanikkonna vaenulikkust põhjustas sakslaste hävitustöö taganemisel: tööstusettevõtete, sideliinide ja postiasutuste õhkulaskmine. Tallinnas sai teatavaks kavandatav veevärgi ja elektrijaama õhkulaskmine ning see teravdas oluliselt taganevate Saksa sõjaväelaste ja Tallinna elanike suhteid. Eesti sõjaväelaste deserteerumine ei olnud haruldane ja suurenes sedavõrd, kuivõrd taganevad üksused Tallinnale lähenesid.

Kindral Gerock ise kirjutas oma aruandes, et 21. septembril muutus olukord Tallinnas pingeliseks. Tsiviilisikud tõmbasid alla Saksa sõjalipu ja vallutasid Tallinna raadio saatejaama. Tänavatel oli laskmist, rüüstati sõjaväeladusid. Tallinna kaitse välimistele positsioonidele paigutatud kaks eestlaste pataljoni lahkusid positsioonidelt ja liikusid itta, et alustada partisanivõitlust. Gerocki Grupi juhtkonnani jõudsid hiljem teated, et eestlased kavandasid Tallinnas ülestõusu, sakslastelt relvade äravõtmist ja nende interneerimist. Ülestõusu ärajäämise olevat põhjustanud Nõukogude lennukite rünnak sadamarajoonile 21. septembri õhtul kell 22.00. Kindral Gerock kirjutas aruande lõpuks: „Kommunistlikest vaadetest nakatatud isikud, aga ka rahvuslikult meelestatud ringkonnad, samuti tsiviilelanike seas levinud kuuldused, et sakslased tahavad hävitada linna elutähtsad ettevõtted, võisid olla rahutuste ajendiks. Eesti Omakaitse mehed kurtsid kibestunult, et neid, kes nad sakslasi kolme aasta jooksul kõiges olid aidanud, eelseisvast õigeaegselt ei informeeritud ja nad nii löögi alla jäeti.“

21. septembril üritasid Paldiskist Haapsallu toodud 20. Eesti SS-väljaõppe- ja tagavaraüksuste mehed Haapsalus Eesti lippu heisata ja sadama õhkulaskmist takistada. Kokkuõrgetes said kaks Saksa tollipiirikaitse meest haavata. 23. jalaväediviisi üksus, mis paiknes Haapsalus, sai korralduse kõik Haapsalus olnud eestlastest Relva-SSi mehed kinni võtta ja neilt relvad ära võtta. Eestlaste seast võeti 10 pantvangi. Õhtul rivistati eestlased üles, Wehrmacht’i kapten, arvatavasti Haapsalu komandant, valis rivist välja kaks meest, kes kohapeal maha lasti. Korvetikapten Fritz Knuth kirjeldas oma aruandes juhtunut täpsemalt. Eesti Relva-SSi mehed võtsid kahelt 7. suurtükipraamide flotilli praamikaptenilt relvad ära ja hõivasid praamid. Nad vabastati mereväe-löögirühma poolt, kaks pantvangi võetud eestlast lasti pärast maha. Haavatud tollipiirikaitse mehed olid tollipaadi „Reporter“ ülem ja motorist.

Pärast sakslaste lahkumist jätkasid eestlaste üksused vastupanu Punaarmeeüksustele. 23. septembril olid eestlaste kaitseliinid Keila linna juures ja Ristil Lääne maakonnas. Keila juures toimus lahing eesti üksuste ja Punaarmee eelüksuste vahel. 24. septembril olid veel umbes 2000 eestlast Lääne-Eestis Lihula, Kasari, Kullamaa ja Risti piirkonnas, kes allusid kolonel Juhan Maidele (viimane Omakaitse ülem) ja kontradmiral Johan Pitkale. Nende hulgas oli ka 20. Eesti SS-diviisi mehi. 1500 neist saadeti hiljem üle Saaremaa Saksamaale, ülejäänud jäid Eestisse.

Eestlaste vastupanu Eesti mahajätmisele mõjutas Eestist välja taganenud eesti üksuste edasist saatust. Suur mõju järgmistel päevadel langetatud eesti üksustesse puutuvatele otsustele oli Haapsalus toimunud kokkupõrkes 23. jalaväediviisi ja 20. Eesti SS-väljaõppe- ja tagavaraüksuste meeste vahel. 25. septembril andis väegrupi „Nord“ ülemjuhatus 18. armee ülemjuhatusele korralduse viia Riia kaudu Saaremaale ka kõik 20. Eesti SS-diviisi ja piirikaitserügementide võitlusvõimelised üksused, et nad saaksid kaitsta viimast osa oma kodumaast, mis pole veel Punaarmee kätte langenud. SSi III soomuskorpuse ülem tegi aga ettepaneku kõik eestlased Saksamaale koondada. SSi riigifüürer Himmler toetas viimast seisukohta. Otsustavaks sai 23. jalaväediviisi ülema palve eestlasi mitte Saaremaale viia, sest ta nägi „eestlaste kohalolekus Saaremaal vaid ohtu“. 27. septembri varahommikul andis väegrupi „Nord“ ülemjuhatus korralduse kõik eestlaste üksused Saksamaale ümberformeerimisele saata.

Evakueerimine meritsi

Sõjaväelased, haavatud, asutused ja tööstused, sõjavangid, poliitilised vangid ja tsiviilisikud evakueeriti Eestist põhiliselt meritsi. Mereväe-poolne evakueerimise üldjuht oli Idapoolse Läänemere Admiral viitseadmiral Burchardi, kellele alluva 9. mereväe julgestusdiviisi alluvusse määrati 19. septembril evakueerimisjuhiks kaptenleitnant Georg Pinkepank, kes tegeles põhiliselt Tallinna ja Paldiski evakueerimise julgestamisega. Tema käsutuses olid selleks 24. dessantflotill, 14. julgestusflotill, 31. miinitraalerite flotill, 5. julgestusflotill ja 1. evakueerimisflotill kokku umbes 50 väiksema sõjalaeva, kaatri, saatelaeva jms ujuvvahendiga.

Maaväe poolt määrati Tallinna evakueerimiskomandandiks alates 17. septembrist senine armeegrupi „Narwa“ tagalakomandant kolonel Schuppan. Tema aruanne kajastab nii materiaalsete väärtuste kui ka inimeste evakueerimist Tallinnast ja Paldiskist (alljärgnevalt esitame vaid ülevaate inimeste evakueerimisest):

19. septembril pandi Tallinnas laevadele 400 venelast (Ida-Virumaalt evakueeritud BaltÖl G.m.b.H. töölised), veel 1550 BaltÖli personali kuuluvat isikut, 1835 mereväelast, 1550 Wehrmacht’i sõdurit ja ohvitseri, 1517 (või 1588) haavatut ja 1480 (või 1392) Tütarsaare garnisoni kuulunud meest.

20. septembril pandi laevadele 330 vangi, 3800 organisatsiooni „Todt“ meest, 2000 Eestimaa kindralkomissariaadi ja Eesti Omavalitsuse teenistuses olnud isikut (viimased laeval „Wartheland“), 1800 SS-meest (sh 1000 Relva-SSi sõjaväelast laeval „Mimi Horn“), 690 lennuväelast, 300 mereväelast, 3360 Wehrmacht’i sõdurit ja ohvitseri, 2080 haavatut ja 6906 tsiviilisikut.

21. ja 22. septembril pandi laevadele (nüüd on näidatud vaid isikute arv ja laevade nimed) 3050 inimest „Lapplandile“, 1200 inimest „Moerole“, 2500 inimest laevale „RO-1“, 2100 laevale „RO-22“, 4500 „Eberhard Essbergerile“, 1200 „Peter Wesselile“, 1000 laevale „RO-24“ ja 1445 „Tangale“. 2000 inimese puhul ei ole laeva nimi teada.

Erinevates aruannetes ja dokumentides erineb ka kategooriatesse liigitamine, seetõttu ei ole arvuliselt selge, keda konkreetselt evakueeriti. Segaduse põhjustab eeskätt evakueeritavate tsiviilisikute kategooria mitmetimõistetavus. 18. septembri hommikul kutsus kolonel Schuppan evakueerimise küsimuste arutamiseks kokku Tallinna Saksa ameti- ja sõjaväeasutuste juhid. Muuhulgas määrati ka evakueeritavate tsiviilisikute kategooriad: sakslased, nn saladusekandjad, erialaspetsialistid ja „võitlevate vabatahtlike perekonnaliikmed“ (mõeldi Saksa sõjaväes ja Relva-SSis teenivate eestlaste perekonnaliikmeid). Hiljem sellisest liigitusest enam kinni ei peeta, eriti salapärane on „saladusekandjate“ kategooria, mille suurust 18. septembri õhtul hinnati 12 000-le isikule. Et sõjavangid on esitatud samas loetelus eraldi, võib oletada, et arv sisaldab poliitvangid, juudid, aga ka koonduslaagrite, politseiasutuste ja Julgeolekupolitsei ning SD personali, võib-olla ka Eesti Omavalitsuse teenistujad, keda eraldi teiste kategooriate all ei nimetata.

Üldarvu, mis päris täpselt ei lange kokku kolonel Schuppani andmetega, esitas oma koondaruandes viitseadmiral Burchardi.

Tabel 4. Tallinnast ja Paldiskist 19.–22. septembrini 1944 evakueeritud isikute arv (Tallinnast / Paldiskist)

Kuupäev	Haavatud	Sõjaväelased	Teised (BaltÖl, Todt jm)	Vangid	Evakueeritud tsiviilisikud
19. sept.	1588 / –	4794 / –	1550 / –	460 / –	– / –
20. sept.	2080 / –	5937 / 195	7032 / 2180	– / –	6726 / 2405
21. sept.	750 / –	153 / 2300	41 / –	640 / –	8351 / 2500
22. sept.	65 / –	6650 / 3100	– / 1558	435 / 300	2060 / 5280

Lisaks lahkus osa Saksa sõjaväeasutusi Tallinnast ja Paldiskist autodel, osa sõjaväelasi, sõjavange ja tsiviilisikuid evakueeriti Rohuküla ja Virtsu sadamate kaudu saartele ja sealt edasi Kuramaale või Saksamaale.

Tallinnast evakueerimise käigus said Nõukogude lennuväe rünnakutes tõsisemalt pihta järgmised laevad: 21. septembril „Nettelbeck“ ja Vp 1611, mõlemad jõudsid kodusadamasse, hukkus 8 ja haavata sai 29 inimest. 22. septembri öösel kell 01.50 sai pommitabamuse „RO-22“, surma sai umbes 100 inimest, ka see laev jõudis kodusadamasse. 22. septembril lasti ainsana Gotlandi ja Ventspilsi vahel põhja laatsarettlaev „Moero“: laeval oli 1155 põgenikku, haavatut ja meeskonnaliiget, neist hukkus 637 ja päästeti 518.

Meritsi evakueerimine hinnati vaatamata sellele, et evakueerimise aeg jäi kavandatust tunduvalt lühemaks, täiesti õnnestunuks, hukkus ainult 0,9% evakueeritavatest.

Transpordilaevad „Malgache“, „Sumatra“ ja „Gotenland“ lahkusid Tallinnast tühjalt, sest nende jaoks ei jätkunud evakueeritavaid. Nähtavasti mereväe sideohvitser armeegrupi „Narwa“ juures kirjutas, et põgenike vool Tallinna katkes, sest eestlased olid kuulujuttude kütkeis ja heietasid vääraid lootusi. Ta ei teadnud arvatavasti, et väegrupi „Nord“ kindralstaabi ülema asetäitja ise oli andnud armeegrupi „Narwa“ operatiivosakonna ülemale korralduse propageerida tsiviilelanikkonna seas evakueerimissihina Lääne-Eesti saari, et vältida Tallinna ummistumist.

Jalgsimarsil lõunasse saadetud evakueeritavad, eeskätt sõjavangid, viidi Saaremaale ja Hiiumaale. Väegrupi „Nord“ mereväe sideohvitseri korvetikapten Harries’i aruande järgi viidi alates 24. septembrist saartele ligi 25 000 isikut: 15 595 sõjavangi, 538 valvurit, 7089 põgenikku, 1500 eesti sõjaväelast (Pitkale ja Maidele allunud mehed), 164 haavatut, 70 meest meditsiinipersonalist ja 7 tsiviilametnikku. Hiljem saadeti nad edasi Saksamaale: 29. septembril, 3. ja 4. oktoobril viidi Saksamaale sõjavangid, 6. ja 8. oktoobril järelejäänud turkmeenid, 1. oktoobril 2000 eesti sõjaväelast ja tsiviilisikut jne.

Pärnu kaudu evakueeriti peamiselt sõjaväelasi ja haavatuid, sealhulgas näiteks ka eesti piirikaitserügementide tagavararügement.

Koondandmed 17.–25. septembrini 1944 Eesti sadamate kaudu evakueeritute kohta on esitatud väegrupi „Nord“ sõjapäevikus: 37 831 meest (mõeldud on sõjaväelasi), 13 049 haavatut, 20 418 evakueeritut (tsiviilisikud), 931 sõjavangi; Mandri-Eestist saartele viidi 2500 meest, 3440 evakueeritut (tsiviilisikud) ja 22 500 sõjavangi.

Mereväe ülemjuhatuse koondaruande järgi evakueeriti 25. juulist kuni 15. oktoobrini Ostland’i riigikomissariaadist 445 018 meest. Samal ajavahemikul toodi Saksamaalt Eesti, Läti ja Leedu territooriumile 102 483 sõjaväelast, nii uute väekoondiste ja üksustena kui ka siin võitlevatele väekoondistele täienduseks. Eesti sadamatest evakueeritute arv on esitatud tabelis nr 5.

Tabel 5. Eesti sadamatest 25. juulist 15. oktoobrini 1944 evakueeritud isikute arv

Sadam	Haavatud	Sõjaväelased	Sõjavangid	Evakueeritud tsiviilisikud
Tallinn	14 871	38 102	21 115	23 995
Paldiski	–	2988	–	–
Pärnu	5900	3884	1904	–
Saaremaa	–	3057	19 600	–

Mereväe ülemjuhatuse ja väegrupi „Nord“ ülemjuhatuse andmed ei lange päriselt kokku kolonel Schuppani eelpool esitatud andmetega, mis on nii suure arvu inimeste ümberpaigutamisel väga lühikese aja jooksul ka loomulik. Nii on Paldiskist evakueeritud sõjaväelaste arv viimasel palju suurem (on muidugi võimalik, et mereväe ülemjuhatus arvestas ainult sakslasi), mereväe ülemjuhatus jällegi on kohati sõjavangid topelt arvestanud. Tallinnast veeti sõjavange Saksamaale muidugi ka 25. juulist kuni suure evakueerimise alguseni, kuid Saaremaalt ära viidud sõjavangide arvus sisalduvad nii septembrilõpus jalgsimarsil Saaremaale saadetud vangid kui ka kuni oktoobri keskpaigani Saaremaal peetud lahingutes võetud vangid.

6. oktoobril 1944 kell 10.15 laskis Nõukogude allveelaev Klaipedast 50 miili läänes põhja aurulaeva „Nordstern“. Laev oli väljunud eelmisel õhtul kell 18.00 Ventspilsist. Laeva pardal oli 695 haavatut ja põgenikku, viimaste hulgas palju eestlasi. Päästeti 71, hukkus 624 inimest.

Põgenemine Rootsi

Rootsi põgenemine algas juba 1940. a suvel, kui üksikud eestlased erinevaid teid pidi Rootsi pääsesid. Nii näiteks põgenes 1940. a juulis Riia kaudu Rootsi viimane Eesti saadik Moskvas August Rei. Rootsi jäi viimane Eesti saadik Rootsis Heinrich Laretei, 1944. a läks Soomest Rootsi viimane Eesti saadik Soomes Aleksander Warma. Rootsis tegutsesid Eesti pangandustegelane Klaus Scheel, reeder Alfred Kalm jt majandustegelased, kes pärast 1940. a Rootsi põgenesid. Palju eestlasi põgenes Rootsi koos eestirootslastega aastatel 1943–1944.

Suurem põgenemine algas siiski 1944. aastal. Põgenike täpne arv ei ole teada, arvatakse, et ainuüksi 1944. a jooksul jõudis Rootsi vähemalt 22 000 eestlast, sh umbes 5000, kes toimetati Soomest Rootsi pärast 19. septembrit 1944, kui Soome parlament kiitis heaks vaherahu Nõukogude Liiduga. Eestlaste toimetamist Soomest Rootsi juhtis Soome Peastaabi vastuluureohvitser Otto Kumenius, kes enne sõda oli olnud politseidetektiiv Helsingis. Ta jäi koos viimaste Soomest lahkunud eestlastega Rootsi, teenis Rootsi vastuluures ja oli hiljem ärimees Hispaanias.

Eestlaste äratoomisel Eestist osales ka Ameerika Ühendriikide presidendi Franklin Delano Roosevelti asutatud War Refugee Board, mille esindajaks Stockholmis oli Ivar Olsen. Ta organiseeris Stockholmis evakueerimiskomiteed eestlaste, lätlaste ja leedulaste evakueerimiseks. Peale humanitaarsete kaalutluste seisis Olseni tegevuse taustal ka Office of Strategic Services, USA tolleaegne välisluure. Olseni käepikenduseks Eesti suunal oli Jaan Ots, kes Olseni vahendusel hangitud raha eest ostis ja mehitas kaks kiirpaati (OK1 ja OK2), mis anti mereväekapten Heinrich Rangi juhatuse alla. 15. juunist kuni 30. septembrini toodi nendel kiirpaatidel Eestist Rootsi 274 inimest. Üks paat pidi 1944. a septembri lõpus Matsalu lahe rannikul peale võtma ka Otto Tiefi valitsuse liikmed, kuid see ei õnnestunud. Paat hilines ja valitsuse liikmed võeti vangi. 30. septembril pääses ainsana paadile Tiefi valitsuse riigisekretär Helmut Maandi.

Eestlaste äratoomisega oli seotud ka Rootsi kaitsejõudude staap. Rootsi sõjavägi oli huvitatud informatsioonist selle kohta, kuidas ja millal kavatsevad sakslased Eesti ja laiemalt kogu Baltikumi maha jätta. Punaarmee jõudmine Läänemere äärde mõjutas otseselt Rootsi rahvusvahelist olukorda Teises maailmasõjas neutraliteedi säilitanud riigina, aga samuti Rootsi majandussuhteid Saksamaaga. Rootsi kaitsejõudude staabi lähetatud paadid tõid veebruarist septembrini Eestist ära 192 inimest.

Evakueerimisoperatsioone organiseerisid ka varem Rootsi pääsenud eestlased. Eesti abistamisorganisatsiooni paadid Klaus Scheeli korraldusel tõid 28. augustist 16. oktoobrini ära 1430 inimest. Ehkki eesmärgiks oli päästa Eesti ühiskonna eliit – õppejõud ja akadeemikud, erialaspetsialistid, kultuuritegelased, kirjanikud, kunstnikud, näitlejad, sõjaväelased, kirikuõpetajad ja usutegelased, õpetajad, ärimehed ja töösturid ning riigiametnikud, ei olnud äratoodavate ülesleidmine ja selekteerimine järelejäänud lühikese aja jooksul võimalik ning ära toodi ka teisi. Endise Stockholmi Eesti saatkonna atašee Aksel Linkhorst korraldas põgenike äratoomist Stockholmis tegutseva Eesti Komitee nimel, 9. septembrist 12. oktoobrini toodi ära umbes 1500 inimest.

Kuid enamik Rootsi pääsenutest jõudis sihtkohta oma paatidel või ettevõtlike paadiomanike abil, kes üleveo eest ka raha võtsid.

Suurem osa Eestist põgenenuid jõudsid Rootsi üle Gotlandi saare. 1944. a juulist novembrini registreeriti Gotlandil 6462 Eesti põgenikku. 8. juunil 1945 oli Rootsis 28 369 Eesti kodanikku, nendest 21 815 eestlast ja 6554 eestirootslast. Põgenemise käigus tormisel merel hukkunute, aga ka Nõukogude või Saksa mere- ja lennuväe tegevuse tõttu hukkunute arvu hinnatakse mõnele sajale.

Lahingud Lääne-Eesti saartel oktoobris ja novembris 1944

Muhu, Hiiumaa ja Saaremaa vallutamine Punaarmee poolt

18. septembril 1944 tagandati kindralleitnant Charles de Beaulieu 23. jalaväediviisi ülema kohalt ja tema asemele määrati kindralleitnant Hans Schirmer, kes nimetati Läänemere Saarte Komandandiks. 20. septembril allutati talle ka kogu tsiviilvõim saartel. Saarte kaitse oli organiseeritud järgnevalt. Muhu kaitset juhtis 23. diviisi 68. füsiljeerügemendi staap, millele allusid sama diviisi 67. grenaderirügemendi kolm kompaniisuuruseks kahanenud pataljoni, kaks 23. suurtükirügemendi suurtükki ja 23. pioneeripataljoni üks kompanii. 774. dessant-pioneerikompanii oli Kuivastus ja Virtsus, selle käsutuses olid 902. ja 903. ründepaadikompanii 27 paati. Hiiumaa kaitset juhtis 23. suurtükirügemendi ülem kolonel Rehmer, kellele allusid 23. diviisi füsiljeepataljon ja tema oma rügemendi 2 patareid, lisaks üks väliraudteekompanii, 772. dessant-pioneerikompanii Orjaku sadamas ja 810. raske armeesuurtükidivisjoni 2. kompanii. Ülejäänud kindral Schirmerile alluvad üksused ja enamik staape olid Saaremaal: 23. jalaväediviisi staap, 67. grenaderirügemendi staap, 769. ja 772. dessantpioneeripataljoni staabid. Saaremaale viidi ka mõned varem Gerocki Gruppi kuulunud üksused: Dittscheri Grupi mereväelased, 531. ja 532. meresuurtükiväe divisjonid, mida rakendati jalaväelastena jm.

26. septembril andis Punaarmee 8. Eesti Laskurkorpuse ülem kindralleitnant Lembit Pärn korpuse 7. ja 249. laskurdiviisile korralduse asuda lähtepositsioonidele dessandiks Saaremaale. 7. laskurdiviis paigutati Matsalu lahe tippu Kasari ümbrusse, 249. laskurdiviis Virtsu lähedale Karuse ümbrusse. Major Valdur Hannula juhitud eelüksus hõivas pärastlõunaks Virtsu.

28. septembril andis 8. armee peakorter korralduse saarte vallutamiseks: 8. Eesti laskurkorpus ja 109. laskurkorpus pidid 13. õhuarmee ja Balti laevastiku toetusel 3. oktoobriks vallutama ja 5. oktoobriks vaenlasest puhastama Muhu, Saare- ja Hiiumaa. 109. laskurkorpus (109., 131. ja 72. laskurdiviis) koos toetusüksustega pidi 1. oktoobril tegema dessandi Hiiumaale ning pärast saare vallutamist koonduma 3. oktoobril Hiiumaa lõunatippu, valmistudes dessandiks Saaremaale. Korpus pidi tungima Saaremaal läände ja edelasse ning vallutama koostöös 8. Eesti laskurkorpusega Saaremaa.

Eesti laskurkorpus pidi 30. septembril vallutama Muhu, tungima samal päeval üle Väikese väina tammi Saaremaale ja vallutama koos 109. laskurkorpusega saare. 14. kindlustatud rajoon oli rannakaitses Mandri-Eesti läänerannikul, et tõrjuda vastase võimalikke dessante, ja toetas suurtükitulega laskurkorpuste dessante Hiiumaale ja Muhumaale. Soomega sõlmitud rahuleping võimaldas Balti laevastikul kasutada Soome territoriaalvesi, lennukid (356 13. õhuarmee ja 85 Balti laevastiku lennukit) said kasutada Lõuna- ja Edela-Soome lennuvälju.

28. septembril kutsus Hitler enda juurde väegrupi „Nord“ ülemjuhataja, et arutada vastupealetungi Šiauliai suunas. Väegrupi diviisid olid kurnatud ja väegrupi ülemjuhatus pidas vastupealetungi pigem poliitilise kui sõjalise tähtsusega operatsiooniks. Saaremaa oli algselt ette nähtud varupositsiooniks juhuks, kui Punaarmee Valga juures enne läbi murrab, kui Eesti evakueerimine on lõpetatud. Nüüd oli Saaremaa hoidmine vajalik Riia evakueerimise julgestamiseks. Riia evakueerimine kavandati 12.–15. oktoobriks 1944.

Dessanti Muhusse suurtükitule ja lennuväe toetusel alustati soodsa ilma tõttu juba 29. septembri õhtul. 30. septembri hommikuks oli Punaarmee 249. eesti laskurdiviisi 925. laskurpolk alampolkovnik Hans Viriti juhtimisel tunginud 5–7 kilomeetri sügavuselt Muhu saarele ja ennelõunaks oli saar Punaarmee valduses, Muhule oli viidud ka 921. laskurpolk. Saare komandandiks määrati 249. laskurdiviisi ülem polkovnik August Feldman. Saaremaa idarannikult tulistas Punaarmee üksusi Saksa suurtükivägi.

Juba 29. septembri hilisõhtul teatas väegrupi „Nord“ kindralstaabi ülem, et Muhu tagasivallutamine ei õnnestu ning soovitas Saaremaal olevaid jõude tugevdada Hiiumaal olevate üksustega, mis Saaremaa vallutamise korral muidu ära lõigatakse. Väegrupi ülemjuhatus andis 23. jalaväediviisile korralduse Saaremaad kaitsta ja kui see ei õnnestu, siis kindlustuda Sõrve poolsaarel, sest Irbeni väina hoidmine on „eluliselt hädavajalik“. Korralduse evakueerida Hiiumaa tühistas Maavägede Ülemjuhatus (OKH) samal päeval. Kuigi Muhu mahajätmise ja Väikese väina tammi õhkulaskmise põhjustas Muhul olnud pataljonide nõrkus, saadeti 30. septembril Muhu mahajätmise asjaolusid uurima kindralkohtunik Ernst Wunderlich.

1. oktoobril 1944 andis väegrupi „Nord“ ülemjuhataja korralduse Kuressaare ja Sõrve maakitsuse kindlustamiseks. 3. oktoobri hommikul arutati Hiiumaa mahajätmist. Sel ajal olid saarel veel kaks sillapead Kassarit Hiiumaaga ühendavatel tammidel ning sillapea saare lõunatipus Sõru sadamas. Kassari sillapead evakueeriti 4. oktoobri varahommikuks, hommikul andis kindral Schirmer korralduse viia ka enamiku Sõrus olevatest meestest Saaremaale. 4. oktoobri õhtuks olid Saaremaa kaitsel 23. jalaväediviis saare edelaosas, 218. jalaväediviis saare loodeosas ja mereväe lahinggrupid saare läänerannikul vastu Muhu saart. Sõru sillapea oli evakueeritud ja Soela väin läbipääsmatuks muudetud.

Punaarmee lootus Saaremaa 5. oktoobriks vallutada luhtus vaatamata edule Muhu hõivamisel. 4. oktoobriks koondati Muhusse kogu 8. Eesti laskurkorpuse lahingujõud: 7. ja 249. laskurdiviis, 228 suurtükki ja miinipildujat, 12 tanki T-34 jm, kokku umbes 20,000 meest. 4. oktoobri õhtul andis 109. laskurkorpuse staap, mis oli vallutanud Hiiumaa, oma 131. laskurdiviisile korralduse teha dessant Saaremaa põhjarannikule. Saaremaal pidi 131. laskurdiviis allutatama 8. Eesti laskurkorpusele. 109. laskurdiviis julgestas tagalat ja oli valmis laskurpolgu tugevuseks dessandiks Kassarist Saaremaale.

5. oktoobri hommikul kell 3.10 Saksa aja järgi maabus Punaarmee Saaremaa idarannikul. Punaarmee ründas viie polguga: 249. eesti laskurdiviisi 921. polk forsseeris Väikese väina tammist põhja pool, 921. polk tammi läheduses ja 7. laskurdiviisi 300. polk tammist lõuna poolt. Tammi ületamine ei olnud võimalik, sest sakslased olid selle neljast kohast õhkinud ja hoidsid tammi selle taastamise takistamiseks pideva tule all. Taaliku juures Saaremaa kirderannikul sooritasid dessandi 131. laskurdiviisi kaks polku, mis lähtusid kaatritel Rohuküla sadamast.

Saaremaa kaitsjatele anti korraldus vältida oma üksuste sissepiiramist ja hävitamist ning valmistuda kindlustumiseks Kuressaares ja Sõrves. Mereväe Ülemjuhatus „Ost“ nõustus suurte laevade „Prinz Eugen“ ja „Lützow“ ning hävitajate saatmisega Sõrve läänerannikule.

5. oktoobri pärastlõunal toodi Muhust Saaremaale ka 7. laskurdiviisi 27. laskurpolk polkovnik Nikolai Trankmanni juhtimisel. 7. oktoobriks olid Saaremaal 8. Eesti laskurkorpuse 5 polku. 921. laskurpolk ründas Tagalahe suunas Saaremaa looderannikul, et ühineda seal 131. laskurdiviisi üksustega ja ära lõigata Saksa väed Saaremaa põhjarannikul. 917. ja 925. laskurpolk liikusid Kuressaare peale ning 7. laskurdiviisi 27. ja 300. polk samuti Kuresaare suunas piki Saaremaa lõunarannikut. 7. oktoobri pärastlõunaks vallutasid 7. eesti laskurdiviisi väeosad koos 952. liikursuurtükkide polguga Kuressaare. Kindral Schirmeri staap süüdistas linna kiires langemises mereväelasi ja maakaitseväelasi, kes puuduliku väljaõppe tõttu laiali jooksid. Kuid mereväelased süüdistasid ka jalaväelasi, et viimased ei teata oma taganemistest.

Saksa üksused taganesid Sõrve poolsaare algusesse rajatud kaitseliinide taha. Eesti laskurkorpus kaotas Saaremaa lahingutes u 250 meest surnute ja 800 haavatutena.

Kindraleitnant Pärn kavatses ära lõigata Saksa üksuste taganemise Sõrve poolsaarele ja käskis moodustada mehhaniseeritud löögiüksuse tankide, liikursuurtükkide, suurtükkide, kahe tugevdatud jalaväeroodu jt toetusüksustega 307. tankihävitusdivisjoni ülema major Vladimir Milleri juhtimisel. Ööl vastu 9. oktoobrit põrkas löögiüksus Tehumardi küla lähedal kokku 67. grenaderirügemendi II pataljoniga (ülem kapten Klaus Ritter), mis üritas Sõrve poolsaarele läbi murda. Öölahingus, mis muutus käsitsivõitluseks, kandsid mõlemad pooled tõsiseid kaotusi (Ritteri andmetel kaotas tema 350-meheline pataljon 190 meest), Ritteri pataljoni riismed murdsid Sõrve läbi. Mööda mereranda liikus Sõrve poole ka rügemendi I pataljon kapten Hermann Ulrichsi juhtimisel, mis samuti lahingus osales. Eesti laskurkorpuse üksused kaotasid samuti paarsada meest. 23. jalaväediviisi kronoloogia on aga seda lahingut käsitledes napisõnaline, märkides vaid võitlusi Salme sillapea pärast. 1960. aastatel muudeti Tehumardi lahingupaik üheks kõige olulisemaks sõjamemoriaaliks Eesti territooriumil.

Rinde stabiliseerumine Sõrve poolsaarel

8. oktoobril 1944 arutasid kindralkolonel Schörner ja viitseadmiral Burchardi Saaremaa evakueerimise võimalusi. Evakueerida tuli 16 000 meest, kes oleks paigutatud Kuramaale rannakaitsesse. Samal päeval andis kindralkolonel Schörner kindralleitnant Schirmerile veel kord korralduse Sõrve poolsaart iga hinna eest hoida.

Sõrve poolsaare hoidmist peeti oluliseks, tagamaks Riia sadama kasutamise võimalust väegrupi „Nord“ varustamisel, kuid Sõrve hoidmine kavandati ka ajaks pärast Riia lagemist. 12. oktoobril arutasid väegrupi „Nord“ ja 23. jalaväediviisi operatiivosakondade ülemad evakueerimise võimalusi Sõrvest. Mereväel ei olnud suuri ujuvvahendeid, aga Sõrves oli veel 300 veoautot ja 1000 hobust.

12. oktoobri varahommikul üritati saata 7. eesti laskurdiviisi 300. laskurpolgu 700 meest dessandina Vintri küla juures Sõrve idarannikul Saksa kaitseliini selja taha. Dessanti juhtis polguülem alampolkovnik Ilmar Paul. Dessant ebaõnnestus halva planeerimise tõttu, ka olid Saksa üksused dessandiks valmis. Operatsiooni käigus sai surma vähemalt 230 sõdurit ja ohvitseri, 215 meest langes vangi.

Saksa poole kaotustest Saaremaa lahingutes annab aimu teade jalaväelastena rakendatud mereväelaste kohta: 3200-st mereväelasest olid 12. oktoobriks surnute ja haavatutena välja langenud 1092.

Samal päeval kirjutas Schörner Guderianile ja palus anda talle alates 15. oktoobrist, kui Riia maha jäetakse, vabad käed Sõrve mahajätmiseks. 14. oktoobril 1944 tegi kindral Schirmer ettepaneku evakueerida Sõrve 16. ja 17. oktoobri ööl, mis oleks ühe ööga võimalik vaid rahuliku mere korral. 14. oktoobril arutati Maavägede Ülemjuhatuses muuhulgas ka Sõrve mahajätmist. Mereväe sideohvitser OKH juures pidas Sõrve hoidmist vajalikuks ka pärast Riia langemist, sest muidu kõrvaldaks Balti laevastik miinitõkked Irbeni väinas ja pääseks Riia kaudu avamerele. Samas märgiti, et meretee kulgeb piki Kuramaa rannikut ja on niikuinii Saksa rannakaitsepatareide tuleulatuses. Sõrve mahajätmise luba sellegipoolest ei antud. 15. oktoobri õhtul teatas viitseadmiral Burchardi, kes pidas evakueerimist vajalikuks, oma kaalutlused: Sõrve hoidmine ei takista Kuramaale tungimist Kuressaare sadamast, Irbeni väina mineeritus ei ole takistuseks väikestele laevadele, pealegi on väin Saksa Kuramaal asuvate rannakaitsepatareide tuleulatuses, Sõrvel olevate üksuste varustamine seob ujuvvahendeid, mida oleks tarvis mujal ning sügistormide alates võib varustamine hoopis katkeda ja 14 000 meest lõigatakse ära. Järgmisel päeval teatas 16. armee peakorter väegrupile „Nord“, et Sõrves on 10 000 meest; väegrupp palus OKH-lt luba evakueerimiseks.

18. oktoobri õhtul andis 8. Eesti laskurkorpuse staap talle alluvatele üksustele korralduse läbimurdeks Ariste kaitseliinil Sõrve poolsaare kaelas. Saksa poole jõudude suuruseks hinnati kuni viis pataljoni jalaväge, 10 suurtüki- ja kaheksa miinipildujapatareid. 19. oktoobril pidi esimeses ešelonis ründama 249. eesti laskurdiviis kõigi laskurpolkudega soomusüksuste ja suurtükiväe toetusel ja teises ešelonis 131. laskurdiviis. Pealetung algas 19. oktoobri pärastlõunal. Õhtul läks lahingusse 131. laskurdiviis ja operatsiooni juhtimise võttis üle 109. laskurkorpuse staap. 20. oktoobril murdis Punaarmee pärast tugevat ettevalmistustuld tankide toetusel läbi Ariste kaitseliinist. 19.–20. oktoobri lahingutes kaotasid sakslased 141 meest surnute, 548 haavatute ja 171 teadmata kadunutena. Mitmes kohas tungis Punaarmee ka läbi järgmise, Ranna kaitseliini.

21. oktoobril oli Sõrve poolsaarel 10 000 Saksa sõdurit, nendest 4000 võitlusvõimelist meest, kellest omakorda 2000 olid mereväelased. 21. oktoobri varahommikul andis Punaarmee 109. laskurkorpuse staap 131. laskurdiviisile ja 249. eesti laskurdiviisile korralduse puhastada 21. oktoobri õhtuks kogu Sõrve poolsaar vaenlase vägedest. Esimeses ešelonis pidi ründama 131. laskurdiviis ja teises ešelonis 249. eesti laskurdiviis. Läbimurre ei õnnestunud.

22. oktoobril teatas 16. armee ülemjuhataja, et Sõrve tuleb veel samal ööl saata üks tugevdatud grenaderirügement ja raskesuurtükiväge. OKH andis korralduse jätkata Sõrve kaitsmist. Hitler käskis kuulutada Sõrve kindluseks ja kaitsta seda viimse meheni. 22. oktoobril oli sakslastel Sõrves 7177 meest, nendest 4620 meest lahinguüksustes, viimastest omakorda 2740 jalaväelast.

24. oktoobril jõudis Sõrve läänerannikule mereväe 2. lahinggrupp (ristlejad „Prinz Eugen“, „Admiral Scheer“, „Leipzig“, „Emden“ koos väiksemate laevadega, ülemjuhataja viitseadmiral August Thiele). Laevasuurtükid pidid kompenseerima maal puuduvad raskesuurtükid ja lennuväe toetuse. Alates 23. oktoobri õhtust jõudsid Sõrve ka 12. Luftwaffe välidiviisi üksused (23., 24. ja 25. jäägrirügement, 12. füsiljeepataljon jt).

24. oktoobril saatis 109. laskurkorpuse juhatus pealetungile 131. laskurdiviisi ja uue jõuna 64. kaardiväe laskurdiviisi. Ka nüüd ei suudetud Saksa kaitset murda ja 25. oktoobril pealetung katkestati. Punaarmee kandis tõsiseid kaotusi, eriti laevasuurtükkide tule tõttu. Saksa pool kaotas 19.–25. oktoobrini 3000 meest surnute, haavatute ja teadmata kadunutena. 26. oktoobril oli mereväelaste üksused pea olematuiks kahanenud: 531. meresuurtükiväe divisjonis oli 197, 532. meresuurtükiväe divisjonis 110, Marine-Einsatz-Abteilung Ostland’is 120 ja mereväe alarmüksustes (Gruppe Eichstädt) 240 võitlusvõimelist meest. 1. novembril palus admiral Burchardi väegrupi ülemjuhatuselt luba välja vahetada Marine-Einsatz-Abteilung Ostland. Saaremaa lahingute alguses oli selle koosseisus 10 ohvitseri, 56 allohvitseri ja 370 meest, 1. novembriks oli aga võitlusvõimelisi mehi alles veel üks ohvitser, kolm allohvitseri ja 37 sõdurit. Üksus saadeti Sõrve lõunaossa kindlustustöödele, väegrupi ülemjuhatus ei lubanud seda enam lahingusse saata, sest lahingukogemusega mehed olid vajalikud väljaõpetajatena.

16. armee ülemjuhatus kaalus 23. ja 218. diviisi riismete väljavahetamist 83. jalaväediviisi vastu ja lisaks veel ühe diviisi poolsaarele viimist. Sõrve saatmiseks määrati 389. jalaväediviisi 545. grenaderirügement ja 202. ründesuurtükkide brigaad. Kavandati ka vasturünnakut „Herbstnebel“ kaotatud positsioonide tagasivallutamiseks. Vägede ja laskemoona nappuse tõttu ka teistes väegrupi rindelõikudes ning halbade ilmastikuolude pärast, mis takistasid lisaüksuste juurdevedu, tühistati rünnakukava. 545. grenaderirügementi Sõrve ei saadetud, poolsaarele jäeti vaid kümme 202. brigaadi ründesuurtükki, ülejäänud viidi Kuramaale tagasi. 26. oktoobril jõudsid Ventspilsist Sõrve 6. õhutõrjediviisi 127. divisjoni neli patareid, mille meeskondadesse kuulusid ka mobiliseeritud eesti lennuväeabiteenistuse poisid (1927. aastakäigust), kes polnud veel vannetki andnud, nad vannutati Sõrves.

Leningradi rinde juhatus otsustas pealetungid ajutiselt katkestada, et koondada jõude, suurtükke ja laskemoona, mille kohalevedu raskendas tormine meri. Rinde staabiülem Markian Popov sai selleks loa Kõrgemalt Ülemjuhatajalt Stalinilt, ehkki viimane rõhutas Sõrve kiire vallutamise tähtsust. 4. novembri 1944. a direktiivis analüüsis 8. armee peakorter senise ebaedu põhjusi. Süüdistati allüksuste ja väekoondiste ülemaid ebaefektiivse ja eesmärgipäratu juhtimise pärast, halba lahingulist väljaõpet, vaenlase kehva tundmist ning liigset lobisemist raadio ja telefoni teel, mis vastasele sõjaplaanid paljastas. Alluvatele väekoondistele anti uued ülesanded. 109. laskurkorpuse esimeses ešelonis pidid ründama 109. ja 131. laskurdiviis ning teises ešelonis 64. kaardiväe laskurdiviis. Vajaduse korral tuli armee reservist kaasata 249. Eesti laskurdiviis. 109. laskurdiviisi toetuseks määrati 45. ja 806. tanki- ning 952. liikursuurtükkide polk, 131. laskurdiviisi toetuseks 27. tanki- ja 1198. liikursuurtükkide polk.

12. Luftwaffe välidiviis viidi 8.–12. novembrini Kuramaale tagasi. Kogu väegrupp oli kandnud sügislahingutes Eestis, Lätis ja Leedus, takistades Punaarmee edasitungi Ida-Preisimaale, suuri kaotusi: septembris oli langenuid, haavatuid ja teadmata kadunuid 52 993, tagasi saadi 18 128 meest laatsarettidest ja hospidalidest ning 17 735 meest täiendusena. Oktoobris olid vastavad arvud 25 200, 5872 ja 19 279.

Tsiviilelanikkonna evakueerimine Sõrvest

Tsiviilelanikkonna evakueerimine Sõrvest tõusis päevakorda seoses Hitleri käsuga kaitsta poolsaart viimse meheni. 23. oktoobril 1944, palus 16. armee staabiülem kindralstaabi kolonel vabahärra Rudolf von Gersdorff jätta tsiviilelanikud saarele kauemaks, sest nad on hädavajalikud kaitsepositsioonide ehitamiseks ja teede korrashoiuks. Tsiviilelanike evakueerimine algas 27. oktoobril, kui Ventspilsi viidi esimesed 250 inimest, ja lõppes 18. novembril. Kokku viidi Sõrvest ära umbes 2500 inimest, kes Kuramaalt saadeti Saksamaa põgenikelaagreisse. Enamik Saksamaale evakueeritud Sõrve elanikke pöördus pärast sõda Eestisse tagasi. 1945. a novembri lõpuks oli Saaremaal tagasi 1520 inimest ja inimeste tagasitulek jätkus.

Sõjategevuse lõpp Eesti territooriumil – Sõrve poolsaare vallutamine

18. novembril 1944 alustas Punaarmee Lõu kaitseliinilt, kus rinne oli seisnud alates 23. oktoobrist, uut pealetungi. Pealetungi alustas 109. laskurkorpus. 21. novembriks olid korpuse alluvuses lahingus 109. ja 131. laskurdiviis ning 249. eesti laskurdiviis. 64. kaardiväe laskurdiviis oli poolsaare keskel reservis. Admiral Burchardi teatas 18. novembril, et on alustanud laevaruumi organiseerimist Sõrve evakueerimiseks. Kuid 19. novembri hommikul kanti väegrupi sõjapäevikusse Hitleri korraldus jätkata Sõrve kaitsmist. Evakueerida lubati vaid haavatuid.

19. novembril alustas Punaarmee pealetungi ka 18. armee lõigus Kuramaal. Sõrve varustamist ja haavatute äravedu takistas mere jäätumine, lennuväe kasutamist kütusepuudus. Kütust jätkus 11 lennuki kaheks lahingulennuks päevas.

19. novembri pärastlõunal andis väegrupi peakorter kindralleitnant Schirmerile korralduse taganeda Mõntu ja Sääre sadamatesse, moodustada seal sillapead ja evakueerida kõik, mida pole otseselt sõdimiseks tarvis. Oodati Hitleri korraldust Sõrve mahajätmiseks. Evakueerimise julgestamiseks saadeti Sõrve uusi väeosi. 20. novembri varahommikul oli merel 81. jalaväediviisi 189. grenaderirügemendi II pataljon, mille maabumine ei õnnestunud tugeva lainetuse tõttu. Pataljon suunati Ventspilsi tagasi ja paigutati suurematele laevadele.

21. novembril varahommikul õnnestus Sõrve toimetada 189. rügemendi II pataljon ja 215. jalaväediviisi 435. grenaderirügemendi üks pataljon. Punaarmee vallutas Mõntu sadama. 21. novembril ei olnud evakueerimine võimalik halbade ilmastikuolude tõttu, ka evakueerimiskorraldust polnud antud.

18.–21. novembrini 1944 kaotas Saksa pool Sõrves umbes 3000 meest, neist 1187 haavatutena. Evakueerida tuli 13 liikursuurtükki, 25 kerget ja seitse rasket välihaubitsat, neli rasket trofeevälihaubitsat, kaks rasket välisuurtükki (152 mm), üks 21 cm kahur ja 37 000 mürsku koos laengutega.

Alates 23. novembrist juhtis Sõrve evakueerimist kindralmajor Carl Henke. Evakueerimine toimus kindralmajor Carl Henkele alluvatel ja mereväe 9. julgestusdiviisi ujuvvahenditel. 23. novembri keskööni sujus kõik plaanipäraselt, 3000 meest ja seitse liikursuurtükki pandi laevadele. Ilma halvenemise tõttu määras kindral Schirmer laadimise lõpptähtajaks kell 01.59 24. novembri hommikul. Kell 04.00 jõudsid esimesed evakueeritud Ventspilsi. 09.20 teatati laadimise lõpetamisest, laevadel oli 700 haavatut, 4000 meest, kuud liikursuurtükki, 10 veoautot ja 10 õhutõrjesuurtükki. Kokku evakueeriti 23.–24. novembril Sõrvest 7087 meest, 758 haavatut, 169 sõjavangi, tsiviilisikut ja vabatahtlikku (viimaste hulgas ka lennuväe abiteenistuse poisid). Saksa sõjaväelaste seas oli 12 ohvitseri, 604 allohvitseri ja mereväelased. Väegrupi „Nord“ sõjapäevik, admiral Burchardi sõjapäevik ja viimase juurde kuuluvad laevade liikumise nimekirjad esitavad kõik veidi erinevaid andmeid ning ei ole selge, mis on erinevuse põhjuseks. Kuid suurusjärk on kõigil ühesugune, siin kasutatakse admiral Burchardi sõjapäeviku andmeid.

Aruandes Leningradi rinde sõjanõukogule teatas 8. armee peakorter Sõrve operatsiooni tulemustest 18.–24. novembrini 1944: vastane kaotas tapetute ja haavatutena ligi 7000 meest, vangi võeti 500 meest. Purustati 40 suurtükki, 50 miinipildujat, 14 tanki ja soomustransportööri; sõjasaagiks saadi 80 suurtükki, 75 miinipildujat, 12 sõidu- ja 77 veoautot, neli tanki ja liikursuurtükki, seitse suurtükiveokit jms. Mis puudutab Saksa poole kaotusi elavjõus, siis suurendas 8. armee peakorter oma aruandes neid tunduvalt. Samuti oli hävitatud tankide ja liikursuurtükkide arv ettekandes sama suur, kui neid poolsaarel üldse oli.

Lisalugemist:

Ajapaik – Johannes Mildebrathi pildid Tallinna sõjapurustustest (37 fotot)

Ajapaik – Sõjapurustused Tallinnas (161 fotot)

Ajapaik – Sõjapurustused Tallinnas (147 fotot)

Ajapaik – Pommitatud Tallinn Rahvusarhiivi kogust (58 fotot)