Refereeritud Robert Treufeldt, Laidoneri liin kui Narva tabalukk. Tehnikamaailm 30.05.2010
Eesti Wabariigi päevil koostati mitmeid kaitsekavasid idapiiri kaitseks. Neljanda, 1937. aasta kaitsekava järgi plaaniti Narva jõe läänekaldale uus liin üheksast kuulipildujapunkrist. Eraldi sillapea kaitses Jaanilinna, mille ees kulges poolkaares ~12 km pikkune kolmekordne positsioon. Rahvasuus kutsuti kaitseliini „Laidoneri liiniks“. Kirdepiiri kindlustustöid tabas ootamatu hoop 1938. aasta algul, kui selgus, et tööde kohapealne juht kapten Nikolai Trankmann (hilisem Punaarmee polkovnik) oli alates 1934. aastast müünud kindlustustööde plaane Nõukogude Liidule. Trankmann mõisteti riigireeturina vangi. Töödele määrati uus juht, kapten Eduard Mullart ning kõik plaanid tehti ümber, mis aga tekitas tunduvat rahalist kahju ja ajakadu. Tehniliselt tuli ümbertegemine kaponiiridele kasuks, sest nende paiknemist muudeti maastikku paremini katvamaks, neid varjati maastikus paremini ning tugevdati ka nende tarindit. Kirdepiirile tulnuks viienda, 1939. aasta suveks valminud uue projekti järgi ehitada kokku 245 raudbetoonpunkrit. Tegelikult töötati aeglaselt. Tööde haripunktil (august-september 1939) tegutses ainult umbes 500 inimest, neist pooled sõjaväelased ja pooled palgatöölised. Narva linna ja Kudruküla vahel valmis kümme kaponiiri, kuid tegemata jäid veel pinnase-, moondamis- jms tööd. Sealsed kaheksa ja Piimanina kuus kaponiiri olid sel ajal alusmüüri, põranda ja alaseina järgus. Rohkem ei saanud ehitada, sest sarrusteras oli otsas ning alanud Teise maailmasõja tõttu polnud enam võimalik seda isegi piiri tagant kiiresti juurde osta. Eesti oli jäänud piirikindlustustöödega hiljaks. Pärast Eesti annekteerimist Nõukogude Liitu purustati kaponiirid tõenäoliselt juba augustis-septembris 1940. Kõikidest kaponiiridest on järele jäänud varemed, kuid vähemalt viiest on säilinud ka olulisi osi. Osa ehitisi on säilinud maa sees ja Narva veehoidla vee all. Ka praegu Venemaa käes olevatel aladel on säilinud palju ehitisi.
Narva ja selle ümbrusse kavandati kirdepiiri kaitseks suurtükkide püsipositsioone. Sakslased olid 1918. aasta lõpul maha jätnud hulgaliselt vanu Prantsuse ja Vene suurtükke (1877.-1878. aasta mudelid) ja Eesti kasutas neid Vabadussõjas üsna ulatuslikult. Pärast sõda arvati need reservi ning enamik neist müüdi 1937. aastal välismaale. Nüüd otsustati järelejäänud suurtükid Narvas ja Narva-Jõesuus üles seada. Need lasid u 8 km kaugusele, seega oli peaaegu kogu Narva sillapea esine ala tule all. Suurtükialuseid, laskemoonavarjendeid jms ehitati augustist novembrini 1938 ning kuni sama aasta lõpuni seati relvi üles. Kokku rajati betoonpositsioone neljale 229 mm mortiirile ning seitsmele 152 mm ja kahele 76 mm kahurile. Puit-muld- jms kergeid positsioone taheti rajada kolmele 152 mm ja seitsmele 76 mm kahurile. Täpselt polegi teada, kas kõik kerged positsioonid ning nende laskemoonalaod, kahurivarjendid jms ka valmis ehitati. Honori bastioni alale kavandati patarei kahele 229 mm mortiirile ja üks betoonist laskemoonaladu. 1950. aastatel paigutati üks kahur ümber Hermanni linnusesse ja mortiir on ainuke Eestis säilinud Eesti Wabariigi-aegne suurtükk.
Ühe viimase teadaoleva sõjalise ehitisena valmis kirdepiiri kaitseliini osana Narva linnas detsembris 1939 moodne paekivist ja hoopis kergemast sardbetoonist tankitõrjekahurite lao- ja remondikompleks. Hoone on Narva purustamistest imekombel säilinud tänapäevani.
Lisalugemist: