Mati Õun, Hanno Ojalo. Võitlused Läänemerel 1914-1918. Tallinn 2011.
Dessandi algushetkest omandas ülemvõim Soela väinas ja Väinameres esmase tähtsuse nii sakslastele kui ka venelastele. Kui Soela väin oli sakslaste käes, ei saanud venelased saata oma hävitajaid rünnakule vaenlase dessandi vastu, nagu seda nägi ette Vene kaitseplaan. Tegelikult oli väina kaitse venelastel nõrgalt korraldatud: ainuke 4 kahuriga 120 mm rannakaitsepatarei asus Hiiumaal Tohvri neemel. Ei ole imestada, et sakslased võtsid Soela väina nii kergelt oma kontrolli alla.
12. oktoobri varahommikul suundusid väina juurde Saksa lahingulaev Bayern (suurim operatsioonis osalev lahingulaev veeväljasurvega 28 000 tonni ja ühtlasi suurim Eesti vetes liikunud sõjalaev!) ja ristleja Emden. Kumbki laev ei saanud madalasse Soela väina (3,5 meetrit, kitsas faarvaater 5 meetrit) suure süvise tõttu siseneda: Bayerni süvis oli 8,3 m, Emdenil 6,3 m. Isegi hävitajatel ja miinitraaleritel oli seda laevateed keeruline läbida.
Kell 5.07 sõitis Bayern miinile ja sai viga. Laeva voolas sisse 1000 tonni vett ja vööriosa süvis suurenes 2 meetri võrra, plahvatuses hukkus 7 meremeest. Kuid meeskond tuli avariiolukorraga toime ja laev jäi rivisse. Kell 6.02 avasid mõlemad laevad oma suurtükkidest tule Tohvri rannakaitsepatarei nr 34 pihta. Venelased (patarei komandör oli mitšman Lesgaft) tulistasid vastu ja neil õnnestus tabada liiga lähedale tulnud hävitajat A 28. Kuid kahurväeduell oli lühike – 24 suurekaliibrilist ja 70 keskmisekaliibrilist mürsku sundisid Vene suurtükimehed 10 minuti pärast oma positsioonilt põgenema. Kell 7.00 alustasid sakslased 1500-mehelise abidessandi maandamist Pammana poolsaarel. Sellega tuli edukalt toime fregatikapten Rosenbergi miiniotsimisflotill, mis koosnes väikestest torpeedopaatidest ja kõikvõimalikest madala süvisega väikestest abilaevadest. Vastupanu kohtamata liikus sakslaste löögigrupp hauptmann von Winterfeldi juhtimisel (rünnakkompanii ja jalgratturite üksused, ka mootorratturid) mööda põhjarannikut edasi Orissaare poole, et ära lõigata Vene vägede taandumistee üle Saaremaa ja Muhu vahelise Väinatammi Muhumaale.
Niipea kui Tohvri patarei vaikima sunniti, sisenesid Saksa miinitraalerid Soela väina ja Väinamerre ning alustasid traalimistöid. Äkitselt avasid venelased uuesti tule – põgenenud meeskond oli positsioonidele tagasi pöördunud. Teistkordselt surus Bayern oma kahuritulega Vene suurtükitule maha. Saksa hävitajad S 61 ja S 63 lähenesid Hiiumaa rannikule ja saatsid kaldale dessantgrupi, kes lasi kõik neli kahurit õhku. Sisemaale põgenenud Vene suurtükimeestest sai mitu haavata. Saksa madrused kasutasid maabumist ka selleks, et elanikelt paar siga rekvireerida.
Admiral Bahhirev sai teate Saksa dessandist 12. oktoobri hommikul ja saatis olukorra selgitamiseks Soela väina piirkonda hävitajad General Kondratenko ja Pogranitsnik. Keskpäeval kohtasid nad Väinameres Saksa miinitraalereid ja torpeedopaati T 130. Pärast põgusat tulevahetust venelased taandusid, märgates silmapiiril Emdenit.
Kell 15.30 sisenes Väinamerre 5 Saksa hävitajat. Selleks ajaks olid venelased suurendanud oma jõude kahuripaadiga Grozjaštši ja hävitajaga Desna. Varsti ilmusid kohale ka hävitajad Izjaslav, Grom, Zabijaka, Samson ja Novik. Algas tulevahetus, mille käigus sai kolm mürsutabamust Grozjaštši. Tulemuseks olid kergemad vigastused, 2 surmasaanud ja 5 haavatud või põrutada saanud madrust. Sakslasi ära ajada ei õnnestunud ja ööseks lahkusid Vene laevad Muhu väina. Ka sakslased taganesid Soela väina ristleja ,,Emdeni“ lähedusse.
13. oktoobril kell 7.50 avas Emden tule Soela väina lähedal luuret teostavate Vene hävitajate pihta (Novik, Zabijaka, Grom, Konstantin, Izjaslav, Pobeditel) ja sundis nad taganema. Kogu päeva teostasid sakslased luuret ja traalimist Soela väinas ja Väinamere lääneosas, kuid edasitungiks Orissaare poole nappis neil jõude. Saksa laevastikujuhatus koondaski oma käsutusse kiiruga hävitajaid, et järgmisel päeval venelastele otsustav lahing anda.
13/14. oktoobri öösel kavatses admiral Bahhirev Soela väina sakslastele sulgeda. Selleks oli plaanis uputada faarvaatri idapoolsesse otsa transpordilaev Latvija. Lisaks pidi miiniveeskaja Pripjat sinnasamasse miinitõkke panema. Paraku jäi ainuõige plaan teostamata, kuna pukseeritav Latvija jooksis Rukkirahu juures karile, Pripjati madruste komitee aga keeldus kategooriliselt öösel miine veeskamast.
Seega jäi Soela väin tõkestamata ja 14. oktoobri hommikul toimus Väinameres kogu operatsiooni ägedaim lahing kergete jõudude vahel. Sel ajal patrullisid Väinamere keskosas hävitajad Pobeditel, Zabijaka, Grom ja Konstantin, lisaks veel suurtükipaat Hrabrõi. Kell 11 .45 avas vigasaanud Bayernit asendav lahingulaev Kaiser nende pihta umbes 20 km kauguselt tule ja tabas ühe 305 mm mürsuga Gromi. Lõhkedes oleks see väikese hävitaja pooleks murdnud, kuid mürsk ei lõhkenud, vaid tungis läbi laevakere tekist põhjani, purustades seejuures masinaruumi. Teise versiooni järgi tungis mürsk läbi laevakere ja plahvatas vees laeva kiilu all. Hävitaja jäi abitult paigale.
Põrutus oli nii tugev, et esimesel komandosillal murdusid lahti peakompass ja torpeedoaparaatide sihikud. Hävitajal tekkis 6-kraadine kreen, kuid laev suutis veel edasi liikudes itta pöörata. Kui kogu aur väljus läbi vigastatud parempoolse masina, seiskus ka seni töötanud vasakpoolne masin. Hävitaja väljus siiski tule alt, varjudes Pammana neeme taha.
Kaiseri ja Emdeni kahuritule kaitse all sisenesid Soela väina faarvaatrisse 17 suurt Saksa hävitajat, et Väinameri lõplikult oma kontrolli alla võtta ja Orissaare positsioonil kriitilises olukorras olevale Winterfeldi grupile appi tõtata.
Kolm Saksa laeva vigastasid madalaveelises väinas oma sõukruvi labasid ja langesid rivist välja. Väinamerre ilmunud Saksa hävitajad avasid kell 13.10 Vene laevade pihta ägeda tule, millele venelased vastasid. Saksa suurtükitulest süttis liikumisvõimetu Grom põlema. Laev sai üle 30 mürsutabamuse, võttis sisse palju vett, kreen suurenes 10–15 kraadini. Pumbad veel töötasid, kuid vee hulk üha suurenes. Mitu meest lendas plahvatustest ja kõikumisest üle parda. Lisaks tulekahjule voolas purunenud auru- ja naftatorustikust pardale kütus ja hävitaja mattus auru ja suitsu sisse. Suurtükipaat Hrabrõi ruttas vigastatud laevale appi ja tal õnnestus suurtükitule all Grom puksiiri võtta. Kuid venelasi tabas jälle ebaõnn. Täiskäiguga Muhu väina poole taganevad Vene hävitajad tõstsid mööda sõites suure laine ja kõikumisega katkes kell 14.15 puksiirtross. Uued katsed trosse kinnitada ebaõnnestusid ja Gromi meeskond jättis oma vajuva laeva maha, asudes Hrabrõi pardale. Tulevahetus kestis umbes tund aega. Vene andmetel said nad pihta kahele Saksa laevale. Kokku tulistas Pobeditel välja 400 mürsku, Zabijaka 80 ja Konstantin 120. Saksa hävitajad G 103 ja G 104 tegid suitsukatte ja B 98 lähenes hukkuvale laevale. Selle pardale saadetud Saksa meremeeste salk vangistas viis Vene madrust ja heiskas Gromil oma sõjalipu. Seejärel püüdsid sakslased hävitajat kaldale pukseerida, kuid see üritus aga ebaõnnestus ja varsti peale sakslaste lahkumist Grom uppus. Lisaks said sakslased hävitajalt väärtusliku sõjasaagi – Vene miiniväljade kaardi, mis aitas neid mõne päeva pärast Muhu väina merelahingus. Selle episoodiga on seotud kommunistlike ajaloovõltsijate väljamõeldud valelik legend madrus Samontšuki ,,kangelasteost“, kes olevat hävitanud läheneva Saksa hävitaja (millise???) torpeedoga ja seejärel Gromi laskemoonalao tõrviku abil õhku lasknud. Plahvatus olevat mehe seejärel merre paisanud, kust sakslased ta teadvusetuna (ainult nõnda tohtis nõukogude kangelane vaenlase kätte vangi langeda!) välja õngitsesid. Tõde on kogu selles loos niipalju, et Gromi meeskonnaliige Samontšuk langes tõesti sakslaste kätte vangi.
Pärast Gromi kaotamist taganesid Vene sõjalaevad Väinamerest ja varjusid Muhu väinas.
Saksa vägede vasak tiib oli nüüd kindlalt käetud. Võitluse ajal liikusid fregatikapten Rosenbergi väikesed A-tüüpi torpeedopaadid mööda Saaremaa kirderannikut edasi ja sisenesid Väikesesse väina, kus lõid kontakti Winterfeldi võitlusgrupiga.
Kokkuvõttes kaotasid venelased selles kõige ägedamas lahingus Väinamerel ühe laeva uputatuna, mitu laeva said vigastusi. Gromi meeskonnast sai 22 meest surma, 13 haavata ja 5 langes vangi. Zabijakal sai 5 meest surma ja 6 haavata. Hrabrõil oli 7 haavatut. Kaotusi oli ka sakslastel.
Tänu sakslaste aktiivsusele Väinameres olid venelaste merejõud seotud ja ei saanud vajalikul määral toetada rannakaitsepatareisid Sõrvel, mis oli üks põhjustest nende langemisel. Väinameri pärast seda lahingut sakslaste käes ja venelased sinna enam ei tikkunud.