Esimene maailmasõda Eestis – Eesti Sõjaajaloo Teejuht

1911. aastal hakati Peterburi kaitseks rajama hiiglaslikku kindlussüsteemi – Peterburi merekaitset. Läti rannikut, Eesti saari, põhjarannikut, Soomet ja Venemaa Soome lahe äärseid alasid hõlmanud kindlussüsteemil oli neli põhipositsiooni: eelpositsioon (Tahkuna – Spithami – Hanko), pea- ehk keskpositsioon (Tallinn – Naissaar – Porkkala), varu- ehk sisepositsioon (Meriküla – Kurgola – Lavassaar – Kotka) ja lõpp-positsioon (Yhinmäki – Retusaari – Kroonlinn – Ino). Pea- ehk keskpositsioon on tuntud kui imperaator Peeter Suure merekindlus, mis oli ka kogu Peterburi merekaitse olulisim ja tugevaim osa. Peeter Suure Merekindlus oli Esimese maailmasõja ajal üks suuremaid militaarehitisi maailmas.

Tiibpositsioonid pidid vältima põhipositsioonide selja tagant ümberhaaramist. Praegu eristatakse neist peamiselt viit: Kura kurgu (Sõrve poolsaar), Väinamere (Hiiu-, Muhu- ja Saaremaa ning Lääne-Eesti manner), Ahvenamaa, põik- (Helsingi ümbrus) ja Viiburi positsioon. Soome lahe ümbrusesse ehitati uusi ranna- ja õhutõrjepatareisid, varjendeid, kaitsekraave, kindlusraudteid ja -maanteid, sildu, väeosade linnakuid, laevatehaseid, arsenale, ladusid, töölis- ja aedlinnu. Tallinna, selle lähedusse ja Naissaarele kerkisid merekindlustised ning maa poolt ümbritses Tallinna kuni kolm kindlustatud liini. Need takistasid vaenlasel peapositsioonist läände jäävaid miinitõkkeid traalida, kindlustasid oma laevastiku tegutsemist ja kaitsesid Tallinna kui Vene Läänemere laevastiku peaoperatiivbaasi. Sõja lõpuks olid positsioonid erinevas ehitusjärgus ning kindlus jäi lõpetamata. Palju ehitisi rikkusid ja õhkisid taganevad Vene väed 1918. aasta veebruaris.

Tallinnas ehitati aastatel 1911-1917 mastaapset mereväebaasi – Peeter Suure Sadamat. Sellest pidi saama tähtsuselt teine laevastikubaas Läänemerel. Valmis Peeter Suure Sadam ei saanudki, tänapäevaste nimede järgi olid baasi osad Katariina kai, Hundipea sadam, Miinisadam, Noblessneri sadam, Lennusadam ja hulk kaldarajatisi ning ladudekomplekse. Tallinnasse rajati Vene-Balti, Bekkeri ja Noblessneri laevatehased. Vene Impeerium süvendas sõjalistel eesmärkidel Väinamere laevateid: Voosi kurk, Rukkirahu kanal, Heltermaa kanal, Püssirahu silm ja Suure väina ja Soela väina faarvaatrid ning Kumari kanal. Laevastiku tarbeks hakata rajama uusi Rohuküla ja Orjaku sadamaid ja laiendati olemasolevaid. Vesilennukite jaoks ehitati Papissaare, Kuressaare, Sõrve, Kõrgessaare, Haapsalu, Virtsu, Tallinna Noblessneri ja Narva-Jõesuu lennusadamad.

Esimese maailmasõja puhkedes väljus Saksa sõjalaevastik Läänemerele oma lahingupositsioonidele. Venelased ootasid kohe rünnakut pealinnale Peterburile, mida nende suureks üllatuseks aga ei toimunud. Saksa kergeristlejad Augsburg ja Magdeburg, mõlemal 12 suurtükki kaliibriga 105 mm, said ülesande teha Läänemerel luuret ja desorienteerida vene sõjalaevastikku. 12. augustil 1914 kell 4.00 tulistas Magdeburg Ristna tuletorni ja Ristna neemel asuvat sideposti. Nii jõudis maailmasõda Eestimaa pinnale.

26. augustil sõitis Magdeburg halva nähtavuse tingimustes Osmussaare põhjatipu juures madalikule, kust ta enam lahti ei pääsenud. Vene sõjalaevade tule all viis miinilaev V-26 suurema osa ristleja meeskonnast minema, hukkus 15 meest ja 57 langes venelaste kätte vangi. Laevalt lahkuv meeskond laskis selle osaliselt õhku.

1915. a maiks oli vene põhjarinne taganenud juba Riia – Grodno joonele ja see tõi kaasa suuri muutusi ka Läänemerel. Iga hinna eest tuli nüüd takistada saksa sõjalaevade pääsu Liivi lahte. Niipea, kui jääolud lubasid, algas 2. maist 1915 Irbe väina mineerimine. Vette pandi tuhandeid miine. Miinivälju rajati ka mujal Lääne-Eesti saarestikus.

30. aprillil 1915 kell 21 sõitsid läbi Irbe väina saksa torpeedopaadid V-107 ja V-108, pardal dessantrühmad. 1. mail tehti dessant Ruhnu saarele. Sakslased vigastasid tuletorni valgustussüsteemi, põletasid ära petrooleumivarud ja vangistasid neli majakavalvurit. Saarelt raadiojaama ei leitud.

1915. a suvel ja sügisel püüdsid saksa merejõud kolmel korral läbi Irbe väinas olevate vene miiniväljade Liivi lahte tungida. 19. augustil see õnnestus. Rünnak oli osa suuremast operatsioonist, mille eesmärgid olid hävitada Muhu väina kaitsev Vene laevastik, sulgeda miinitõkkega Muhu väina lõunapoolne sissepääs, pommitada Daugava jõe suudmeala kindlustusi ning muuta kasutamiskõlbmatuks Pärnu sadam, kus Saksa luure andmetel pidi olema allveelaevade baas (mida seal tegelikult ei olnud). Saksa laevad andsid tulelöögi Kuressaarele ja Roomassaarele. 20. augusti rünnak Pärnule toimus viie laevaga: ristlejad Augsburg ja Graudenz ning kolm hävitajat. Sadama tõkestamiseks oli kaasatud kolm vana Inglise päritolu rekvireeritud aurikut, mis muulide vahele purustatuna uputati. Sõjalaevad tulistasid ka linna. Pärnu komandant polkovnik Rodzjanko kartis sakslaste võimalikku dessanti, ning andis käsu õhku lasta kõik olulisemad tsiviilobjektid. Purustati Venemaa suurim ja moodsaim tselluloosivabrik Waldhof, mis andis tööd 3000 inimesele, elektrijaam ja muid objekte. 21. augustil lahkusid saksa sõjalaevad Liivi lahest, püstitatud eesmärgid jäid täitmata.

Meresõda oli aastatel 1914-1717 Eesti vetes üsna intensiivne ja sündmusterohke. Palju laevu sai hukka või viga meremiinide ja allveelaevade torpeedorünnakute läbi. Kokkupõrkeid ja tulevahetusi pidasid erinevad vaenupoolte sõjalaevad. Detailsemalt on teemat käsitlenud Mati Õun ja Hanno Ojalo üllitises „Võitlused Läänemerel 1914-1918. Esimene maailmasõda koduvetes“, Tallinn 2011.

10. novembril 1916 suundus 10 hävitajast koosnev Saksa flotill missioonile, mille eesmärgiks oli rünnata Vene transpordilaevu Soome lahel, kuid kuna laevu polnud läheduses, siis otsustati pommitada Paldiski sadamat, kus Saksa luure andmetel pidi olema palju sõjalaevu. Kui jõuti Paldiski sadama juurde, siis selgus, et see oli laevadest tühi. Kolm saksa hävitajat sisenes pimeduse varjus Paldiski sadamasse ja avas südaööl magavale linnale suurtükitule. Üks mürsk tabas skulptor Amandus Adamsoni suvilat, tappes tema naise.

2. septembril 1917 vallutas Saksa armee Riia, kusjuures sakslased veendusid veelkord revolutsioonilise Vene sõjaväe nõrgas võitlusvõimes. Riia vallutamine tõukas neid Saaremaa ja Hiiumaa hõivamisele. Selle operatsiooni üheks eesmärgiks oli kindlustada oma Riia platsdarmi vasakut tiiba ja saada enda kätte tugipunktid edasiseks tegevuseks Soome lahe suunal. Teiseks eesmärgiks oli Saksamaa lootus sundida survega Petrogradi suunas Venemaad separaatrahu sõlmima, et vabastada endale käsi otsustavaks võitluseks Läänerindel. Kolmas eesmärk oli eduka sõjalise operatsiooniga Venemaa pealinna lähedal veelgi nõrgendada Ajutise Valitsuse vähest autoriteeti, mis langes tunduvalt peale Riia loovutamist.

18. septembril andis Saksa Kindralstaap käsu Lääne-Eesti saared vallutada. Operatsioon sai nimeks „Albion“. Dessandi läbiviimiseks moodustati ekspeditsioonikorpus, mis allus Riia platsdarmil rinnet hoidvale Saksa 8. armeele. Korpuse koosseisus oli jalgratturibrigaadiga tugevdatud 42. jalaväediviis: kokku 24 600 ohvitseri ja sõdurit, 8500 hobust ning 2500 vankrit, 40 suurtükki, 220 kuulipildujat ja 12 rasket miinipildujat. Korpust juhatas kindral von Kathen.

Saksa merevägi moodustas erilise laevastikuüksuse viitseadmiral Erhard Schmidti lipu all. Selle koosseisu kuulusid suured Avamerelaevastiku (Hochseeflotte) jõud, mis toodi kohale Põhjamerelt inglaste vastast. Läänemerele toodi järgmised sõjalaevad:

lahinguristleja Moltke (viitseadmiral Schmidti lipulaev)
10 lahingulaeva (Bayern, König, Grosser Kurfürst, Königin, Kaiserin, Prinzregent Luitpold, König Albert, Kaiser, Friedrich Der Grosse, Markgraf)
9 ristlejat
58 hävitajat
6 allveelaeva

Saate-, abi ja transportlaevastikuga kokku (miinitraalerid, allveelaevaotsijad, miiniotsijad, võrgupanijad, torpeedopaadid jms) oli aluseid üle 300. Õhust toetas laevastikku 101 vesilennukit ja 6 dirižaablit. Sellist sõjalaevastikku, ligi 2/3 Saksa Avamerelaevastikust, pole Läänemerel olnud ei enne ega ka pärast 1917. aastat.

Dessant maabus Saaremaal Tagalahes 12. oktoobril. Soela väinas toimus 12.-14.oktoobril merelahing, mille tulemusena Väinamere lõunaosa üle saavutasid kontrolli Saksa väed. Vene vägede vastupanu oli valdavalt nõrk, 16. oktoobriks oli kogu Saaremaa sakslaste käes. Lahingutes osutusid heaks operatiivseks löögijõuks 33 kerget kiire tegevusvõimekusega ratturikompaniid. Sõrve 12-tollise rannapatarei langemise järel ei olnud Saksa laevadele Liivi lahele sisenemiseks enam takistusi.

17. oktoobril 1917 toimus Esimese maailmasõja üks suuremaid merelahinguid Vene ja Saksa suurte sõjalaevade vahel Läänemerel – Suure väina (ka Moonsundi) lahing. Liivi lahte sisenenud Saksa laevastik (lahingulaevad König ja Kronprintz, kolm ristlejat) lähenes Suurele väinale lõuna poolt. Vene suuremad sõjalaevad – soomuslaevad Slava ja Graždanin (end Tšesarevitš), ristleja Bajan – asusid positsioonile Virtsu ja Viirelaiu vahel. Tulevahetus algas kell 12 ja kestis 40 min. Lahing oli ebavõrdne, Saksa laevade laskeulatus oli suurem ja neil oli rohkem peakaliibri (12-tolliseid) kahureid (saksa laevadel 20, vene laevadel 8). Grazdanin sai kaks tabamust, kuid jäi rivvi. Slava sai seitse tabamust 305 mm mürskudega, neist mitu allapoole veeliini. Laeva tungis üle tuhande tonni vett, süvis suurenes 10 meetrini ja Suure väina 9 m faarvaatrist Slava enam läbi ei oleks saanud. Vigastatud laeva taheti uputada Kumari kanalisse, et tõkestada sakslaste läbipääsu, kuid Slava jäi kanali suudme lähedal põhja kinni. Meeskond võeti maha ja viidi Rohukülla, laeva torpedeeriti. Tekk ja pealisehitused jäid üle veepinna, laev põles kaks päeva. Suure väina laevateedele uputati kuus transpordi- ja kaks abilaeva. Slava vrakk Suures väinas lõigati vanarauaks 1930. aastail. Graždanin lammutati Leningradis 1925. aastal. Suure väina merelahing oli Tsaari-Venemaa sõjalaevastiku viimane lahing.

18. oktoobriks oli ka Muhumaa vene vägede poolt maha jäetud.

Hiiumaale tegid Saksa väed dessandi Sõrule 17.oktoobril. Saar vallutati suuremat vastupanu kohtamata 20.oktoobriks.

Vene laevastiku lahkumise järel hävitasid minöörid Rohuküla sadamarajatised ja laod.

Rohukülas laevadelt maha laaditud vene madrused ja sõdurid tekitasid 17.-18.oktoobril 1917 Haapsalus pingelise olukorra. Sadade kaupa valgus Rohukülas laevadelt maha Hiiumaalt, Muhumaalt ja laevalt Slava põgenenud sõdureid ja madruseid, kelle jaoks Eesti oli kohe-kohe sakslaste kätte langev maatükk. Seetõttu tuli hävitada või kaasa võtta nii palju materiaalseid väärtusi kui võimalik. Raudteejaamas nõuti endi viivitamatut edasisaatmist Venemaa poole, ähvardati jaama administratsioon maha tappa, süüdistades jaamaametnikke äraandmises ja sakslaste poole hoidmises. Lisaks lubati kogu Haapsalu maha põletada, linnas rööviti ja tarvitati elanike kallal jõhkrat vägivalda. Otsene käsk oli kas õhku lasta või süüdata Haapsalus asuvad mereväe laod ja raudteejaam. Olukorra päästis Haapsalu piirkonna ranniku kaitse ülemaks määratud polkovnik Tõnissoni ja Eesti Polgu otsustav tegutsemine. Kõikjale linna ja selle ümbrusse paigutati Eesti polgu osad, kes asusid valvama tähtsamaid objekte ja patrullima linna tänavatel. Raudteejaama komandandiks määratud alamleitnant Pint suutis päästa ainulaadse arhitektuuriga Haapsalu jaamahoone, suunates kuulipildujatule ähvardusel lahkuvatesse rongidesse soomuslaev Slava madrused, kes jaamahoone süüdata kavatsesid.

1918. aasta veebruaris okupeerisid sakslased kogu Eesti. Reaalselt püüdis pealetungivate saksa vägede eelsalkadele vastupanu osutada ainult enamlaste poolt organiseeritud Eesti Punakaart. 21. veebruaril 1918 avaldas Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee esimees Jaan Anvelt mobilisatsioonikutse kõikide maakondade ja valdade nõukogudele, kus igast vallast kutsuti vähemalt 50 vabatahtlikku, kes tuli 7 päeva toiduvaruga Tallinna toimetada. Punakaardisalgad asusid võitlusesse Saksa okupatsioonivägedega.

23. veebruaril 1918 toimus Keilas lahing brigaadikomandör Põllu ja sõjalaevalt „Rjurik“ pärit madrusest komissari Navtšenja juhtimisel Haapsalust Tallinna poole liikunud Saksa vägedega. Võit jäi sakslastele ja lahingus langes üle 50 punakaartlase, nende hulgas ka Alice Tisler.

23. veebruaril 1918 toimus ka Risti raudteejaamast 10 km lõuna pool ja hiljem pärast taandumist Riisipere raudteejaama juures kokkupõrge eelmisel päeval Haapsalu suunas välja saadetud punakaartlaste luuresalga ja saksa vägede eelsalgaga, mille käigus langes 35 punakaartlast.

26. veebruaril 1918 lõhkusid punakaartlased Väike-Maarjast Kiltsi raudteelõigu, mille tulemusel sõitis relssidelt maha raudteekoosseis ning liiklus oli takistatud 8 tunniks.

28. veebruaril 1918 toimus Järva-Jaani lähedal Orina mõisa juures Orina lahing, kus Suurkivi mõisa ja väikekaupmehe Pollaki juhtimisel toimus punakaartlaste lahing saksa eelvägedega, mille käigus hukkus 16 saksa sõdurit ja 4 sai haavata. Lahingus vangi langenud Pollak hukati saksa vägede poolt.

24. veebruaril jõudsid Saksa keisririigi väed Tartusse ja Pärnusse, 25. veebruaril Viljandisse ja Tallinna, 26. veebruaril Paidesse ning 4. märtsiks Narva. Samal ajal väljakuulutatud Eesti Vabariiki nad ei tunnustanud. Märtsis sõlmiti Brest-Litovskis Saksamaa ja Nõukogude Venemaa rahuleping, mis lõpetas sõja idarindel.

1918. aasta novembris puhkes Saksamaal revolutsioon, keiser kukutati ja uus Saksa valitsus sõlmis läänerindel Compiègne’i vaherahu, mis lõpetas Esimese maailmasõja. Saksamaa tunnustas de facto Eesti Vabriiki, viis okupatsiooniväed Eestist välja ja andis võimu üle Eesti valitsusele.

Esimene maailmasõda tõi lahingtandritele lennukid ja dirižaablid. Esimeste õhuheitluste asjaolud paistavad tänase pilguga vaadates kohati kentsakad, esitame siinkohal kogu teadmise, mis juhtus õhulahingutes Eesti kohal.

Esimese õhulahingu pidasid Vene ja Saksa lennuk 3. augustil 1915 Kuramaal Lüserorti (Oviši) ja Mihhailovski (Mikeltornsi) majaka kohal. Vintpüssi ja mausriga relvastatud Vene lendurid püüdsid jagu saada oma sama tugevalt relvastatud vastasest. 57 minutit kestnud duellis jäi võitja selgitamata. Ka Liivi lahe kohal toimus ägedaid õhulahinguid. Merelendur leitnant Mihhail Safonov tulistas kogu sõja jooksul Eesti saarte kohal alla 11 Saksa lennukit.

Sakslased alustasid pommirünnakuid. 22. juulil heitsid nad esimesed kaks pommi Riiale. 13. oktoobril 1915 heitsid Saksa lennukid kakskümmend pommi Kuressaarele. Õhurünnaku ohvriteks osutusid üks naine, kes sai viga purunenud aknaklaasist, ning kass, kes jäi ilma sabast.

18. juulil 1916 ründasid Saksa lennumasinad Tallinna – neli luurelennukit heitis linnale 13 pommi. Selle rünnaku ainsaiks ohvreiks osutusid tuvipojad, kes kukkusid oma pesaga alla, kui pomm oli tabanud Viru ja Vene tänava nurgal asetseva kalatööstur Demini maja katusekarniisi.

Sama suve lõpul toimus Muhu väinas Saksa lennuväe esimene torpeedolennuki rünnak laeva vastu. Teelesaadetud torpeedo läks soomuslaevast Slava mööda. Ka järgmise, 11. septembril 1916 Ruhnu saare ligidal toimunud torpeedorünnakuga ei õnnestunud kolmel Saksa merelennukil pihta saada ühelegi kolmest Vene veolaevast.

Vene merelennuvägi sooritas 1916. a suvisel ajal 163 väljalendu: enamik neist olid luurelennud, pommirünnakuid oli vaid tosina ringis. Saaremaal ja Ruhnus asuvate baaside kaitseks peetud õhulahinguis lasti 1916. a venelaste poolt alla vaid viis vaenlase lennukit ning kaotati kolm oma. Lennuväe allohvitser Richard Teiman sai 4. järgu Georgi risti selle eest, et ta päästis oma lennuki. Ta ei laskunud vette pommirünnaku all oleva lennujaama akvatooriumile, vaid hoopis kaugemale merre.

1917. a suvel visati mõned pommid Tallinnas Raekoja platsile ja selle ümbrusse. Suvel käisid Saksa lennukid korduvalt ka Kuressaaret ja Papissaart pommitamas, kuid ilma erilise eduta. 1917. a juunis ründasid sakslased 97 lennukiga 38 korral Eesti saari, heites Vene laevastiku baasidele ja laevadele kokku 280 pommi. Pommitamise tagajärjel sai haavata vaid üks rannapatareis teeninud Vene madrus ning purunesid Papissaare lennusadama katused ja aknad. Paar kuud hiljem aga piisas mõnest pommist, mis visati Sõrve rannapatareile, et plahvatas laskemoonaladu ning hukkus 70 ja sai haavata 44 meest.

22. augustil ründas Sõrvet, Kuressaaret ja Kuivastut 28 Saksa lennukit. Kuressaare kohal toimunud õhulahingus tulistas Vene merelendur põlema Saksa hävitaja. Abruka kohal leegitsevast lennukist langevarjuta välja hüpanud tundmatu Saksa nooremleitnant sängitati mulda kõigi sõjaväeliste auavalduste ning Chopini leinamarsi ja „Marseljeesi“ helide saatel.

Õhulaevu ilmus Eesti taevasse järjest rohkem. 23. augustil 1917 heitis Saksa tsepeliin Papissaares asunud Vene merelennukite baasile 22 pommi. Ruhnu saarele langes 26 pommi.

4. oktoobril 1917. a pommitasid kaks Saksa tsepeliini Pärnu sadamas seisvaid Vene traalereid: kuus-seitse inimest sai surma ja neli hobust vigastada. Veidi enne 16. oktoobri keskööd jõudis Saksa õhulaev Viljandi peale ja viskas alla 31 pommi. Restoranis kaarte mänginud mehed pugesid hirmu pärast laua alla. Vaid võitja hüppas laual olevat rahahunnikut oma kehaga katma. Tsepeliin olevat linna jõudmiseks järginud Tallinna poolt läheneva kaubarongi tulesid. Kui ta pärast viimast kuulipildujavalangut minema lendas, jäi maha 13 surnut ja mitu haavatut.

Operatsioonis „Albion“ osales Saksa poolt 101 lennukit, mis sooritasid väljalende Lätis paiknenud lennuväljadelt ning emalaevalt Santa Elena. Saaremaal toetasid Saksa lennukid oma dessantvägesid ning tegid õhuluuret, saates andmeid maavägedele raadio teel. Venelastel oli neile vastu panna tunduvalt nõrgemad õhujõud: kuus lennusalka – kaks Sõrves, kaks Kihelkonnal, üks Kuressaares ja üks Virtsus – kokku 36 lennukiga.

13. oktoobril võtsid sakslased kaheksal merelennukil oma valdusse Abruka ja 15. oktoobril Ruhnu. 14. oktoobril asusid kaheksa Saksa merelennukit Papissaarde. Sakslaste kätte langes üldse kuus lennuangaari ja saagiks said nad kümme Vene lennukit.

Lisalugemist:

Operatsioon Albion 1917

Tiit Kaljuste. Magdeburgi hukk (Tehnikamaailm 2016)

Op eratsioon Albion

Hanno Ojalo. Hiiumaa “kaitsmine” 1917. aastal

Aeg, mehed, lennukid – F. Gerdessen, T. Kitvel, J. Tilk – Tallinn 2001

Robert Treufeldt. Peeter Suure Sadam, uus sõjasadam Tallinnas. (Muinsuskaitse aastaraamat 2014. Lk 102–108)

Robert Treufeldt. Peeter Suure merekindlusest sõja ja rahu ajal (Sirp 15.05.2009)

Ajapaik – Vene-Balti laevaehitustehase ehitus (148 fotot)

Ajapaik – Vene-Balti laevatehase vaateid (140 fotot)