Eestis asunud NL õhukaitse raadiotehnikaväeosadest

Jüri Pärn

Riigi Õhukaitsevägede ülesanne

Riigi Õhukaitsevägede (RÕKV) strateegiliseks ülesandeks oli tõkestada vastase õhu- ja kosmosejõudude lööke NSV Liidu objektide pihta. See ülesanne lahendati riigi lennuki-, raketi- ja kosmosetõrje kõigi väeliikide ühise ja kooskõlastatud tegevusega. Vastase lennuväe, tiibrakettide, piloodita luurelennukite, aerostaatide ja teiste õhuründevahendite hävitamine pidi omakorda toimuma seniitraketivägede, hävituslennuväe, raadiotehnikavägede, raadioluure- ning raadiohäiringuväeosade ühise ja kooskõlastatud lennukitõrje-alase tegevusega.

Eestis asunud õhukaitseväeosad olid mõeldud eeskätt lennukitõrjeks, erilisi raketi- ja kosmosetõrje väeosi pole Eestis asunud. Riigi Õhukaitseväed kui relvajõuliik likvideeriti 1998. aastal NSV Liidu õigusjärglase Venemaa Föderatsiooni poolt, kes ühendas need väed Õhujõududega.

Õhukaitse raadiotehniliste vägede väeosade (raadiotehnikaväeosade) ülesanne ja tüübid

Kõigi NSV Liidu relvajõuliikide ja mitmete väeliikide (sh õhukaitse hävituslennuväe) koosseisu kuulusid erineva otstarbe ja suurusega raadiotehnilised väeosad. Siin käsitleme vaid NSV Liidu Riigi Õhukaitsevägede alluvuses olnud raadiotehnikaväeosi. Nende eesmärgiks oli avastada õhu kaudu saabuva vastase pealetungi algus ning jälgida teda katkematult, andes juhtkonnale ja vägedele andmeid, mis olid vajalikud kallaletungija kavatsuste väljaselgitamiseks, juhtimisülesannete lahendamiseks ning lahinguks vastase õhuründevahenditega. Tulenevalt sellest oli raadiotehnikavägede põhiülesandeks Õhukaitsevägede lahingutegevuse raadiolokatsiooniline toetamine, sh raadiolokatsioonluure, vägede juhtimise raadiolokatsiooniline tagamine, vahetu seniitraketivägede ja hävituslennuväe üksuste ning allüksuste raadiolokatsiooniline tagamine (toetamine), samuti Relvajõudude teiste väe- ja jõuliikide teavitamine õhuvastase tegevusest, oma riigi lennuväe raadiolokatsiooniline kontroll ja toetamine ning oma riigi kosmoseobjektide poolt väljalastud aparaatide maandumise jälgimine. Raadiotehnilised allüksused jälgisid oma positsioonide piires ka maapealset, radiatsioonilist, keemilist ja bioloogilist olukorda ning järske ilmamuutusi.

Õhukaitsevägede lahingutegevuse raadiolokatsiooniline tagamine (toetamine) kujutab endast ühtset ja katkematut raadiolokatsioonluure teostamise ja õhuolukorra kohta raadiolokatsioonilise informatsiooni kogumise, analüüsi ning vastavatele komandopunktidele edastamise protsessi. Luureinfo edastati „alt üles“ – roodust või radarisõlmest pataljoni, pataljonist brigaadi ning Eestis oli kõrgeimaks infoedastuse astmeks õhukaitsediviisi luureinfokeskus. Andmeedastuse lõpp-punktiks NSV Liidus oli Riigi Õhukaitsevägede Keskkomandopunkti luureinfokeskus.

Aastail 1940–94 on Eestis olnud enam kui 20 erineva taseme ja ülesannete kogumiga õhukaitse raadiotehnilisi väeosi ning allüksusi. Nendeks olid näiteks: raadiotehniline brigaad, (üksik) raadiotehniline polk, üksik raadiotehniline kaugluure- ja suunamiskeskus, (üksik) raadiotehniline pataljon, (üksik) raadiotehniline keskus, (üksik) raadiolokatsioonisõlm (radarisõlm), üksik raadiolokatsioonirood (radarirood), raadiolokatsioonirood, (üksik) raadiotehniline rood, (üksik) luurekeskus, releesiderühm, (üksik) VNOS-i (õhuvaatlus-, teadustus- ja side-) pataljon, üksik VNOS-i raadiopataljon (raadiotehniline pataljon), (üksik) VNOS-i rood, VNOS-i raadiotehniline post, VNOS-i raadiolokatsioonipost, „RUS-2“ jaam, VNOS-i post (polgu-, pataljoni-, roodu- või rühma-). Sõna „üksik“ lisati nende nimetusse siis, kui nad kujutasid endist omaette väeosi või allüksusi, mis võisid kuuluda mitte neist järgu võrra kõrgema väeosa, vaid järgmise või veel kõrgema koosseisu. Reeglina olid need üksused võimelised lahingutegevuses toimima teatud aja ka iseseisvalt.

Venemaa esimesedVNOS-i väeosad loodi tsaariajal enne Esimest maailmasõda, alates 1913. aastast. Need olid raadiotehniliste väeosade eelkäijad, mis tegelesid visuaal- ning audiovaatlusega. Kuigi VNOS-i väeosade nimedes raadiotehniline komponent veel ei kajastunud, kasutasid need radareid juba Talvesõja ajal ning 1941. aastal Tallinna garnisoni õhukaitses. Teise maailmasõja ajal kasvas radarite arv ja kvaliteet järsult ning sõja lõpuks olid radarid nende väeosade põhirelvastuseks, visuaalseid VNOS-i poste hakati kasutama kui abivahendeid lausalise vaatlusala (-välja) loomiseks kaitstavate objektide ümbruses. NSV Liidu raadiotehnilised väed kui väeliik loodi 1952. aastal.

Kõiki radariväeosi ning -allüksusi ja nende territooriume (olenemata relvajõukuuluvusest) tavatsetakse meil üldises kõne- ja kirjapruugis nimetada „radarijaamadeks“ või „-baasideks“. Kõnekeeles võib sellele isegi läbi sõrmede vaadata ja see on ka täies kooskõlas meie hoogsa „inglišiseerumisega“ (sest ka inglise keeles nimetatakse neid sageli „radar station“ või „radar site“), ent asjatundjate ning asja tunda soovijate seisukohalt on see siiski liiga lihtsustav lähenemine, mis jätab arvestamata ja kajastamata kogu raadiotehniliste väeosade tegelikult väga mitmepalgelise spektri.

Eestis asunud õhukaitse raadiotehnikavägede organisatsioonilugu on üsna keeruline ja käesoleva ülevaate koostamisel kasutatud allikad on selle kirjeldamisel sageli puudulikud, vigased või üksteisele vasturääkivad, seetõttu võib ka siin paratamatult sisalduda vigu.

Aastail 1940–41 ei jõutud Eesti alal õhukaitsesüsteemi plaanitud mahus üles ehitada, kuid siin oli mitu VNOS-i väeosa, mis kasutasid ka mõningaid radareid.

Aastail 1944–45 oli Eestis 77. õhukaitsediviis, millesse kuulusid kaks seniitsuurtükipolku, kuus seniitsuurtükidivisjoni, kaks seniitsoomusrongi, seniitkuulipildujarood, prožektoripataljon ja mitu raadiotehnikaväeosa: 3 SON-2 pataljoni, üks SON-3 pataljon , kolm VNOS-i pataljon, kaks üksikut VNOS-i rühma, siderood ja 2 raadiolokatsiooniaparatuuri kontrolli- ning remondijaama.

Esimestel sõjajärgsetel aastatel oli õhukaitse raadiotehniliste väeosade koosseis väga muudatusterohke ning see vajab veel täpsemat uurimist. Oma õhukaitse oli siis nii riiklikul õhukaitsesüsteemil kui ka mereväe laevastikul, koos oma raadiotehnikaväeosadega. 1957. a moodustati Tallinna (1960. a-st 14.) õhukaitsediviis, millesse liideti enamik Eestis asunud õhukaitseväeosi.

Aastail 1963–93 koosnes Eestis asunud 14. diviisi raadiotehnikavägi ühest brigaadist (juhtkonnaga Maardus), mille koosseisus oli 6 raadiotehnilist pataljoni, neis omakorda eri aegadel 12–15 üksikut raadiolokatsiooniroodu. Kokku oli nende positsioonidele paigutatud üle 60 radarikompleksi ning üle 50 kõrgusmõõdiku. Enne 14. diviisi Eestist väljaviimise algust oli tal koos ladudes hoitava tehnikaga 24 automatiseeritud juhtimissüsteemi (АСУ), 69 raadiolokatsioonijaama ehk radarit (РЛС), 58 liikuvat raadiolokatsioonkõrgusmõõdikut (ПРВ) ja 58 maapealset radarpäringuesitajat (НРЗ, наземный радиолокационный запросчик).

Brigaadi pataljonid asusid aastail 1971–93 Haapsalus, Pärnus, Saaremaal Orikülas, Tartus, Tapa külje all Põimal ja Keila-Joa lähedal Humalas. 1960.–1970. aastatel toimus brigaadi struktuuris ja paiknemises rida muudatusi, nt enne 1971. a oli pataljoni juhtkond Haapsalu asemel Spithamis, 1961–69 Saaremaal Undvas jne. Aja jooksul muudeti ka brigaadi väeosade alluvust (nt Tapa pataljon allus 1966–74 54. õhukaitsekorpuse 46. raadiotehnilisele brigaadile). Mitmel korral muudeti ära kõigi pataljonide ja mõnede roodude tegelikud nimetused (nt 1980. aastail kandsid need mõnda aega raadiotehniliste keskuste nimetust).

Brigaadi laialisaatmise käigus 1993. a paigutati mitu selle allüksust Leningradi ja Pihkva oblastisse, kus nad võivad veel tänaseni alles olla.

Õhukaitse raadiolokatsioonirood

Kõige arvukamaks raadiotehnikaväeosade tüübiks NSV Liidus oli õhukaitse üksik raadiolokatsioonirood (radarirood, RLR). See on raadiotehnikavägede taktikaline allüksus, mis on esmase raadiolokatsioonilise informatsiooni allikaks õhuruumi olukorra kohta. Selle põhiülesandeks on raadiolokatsioonluure teostamine, info edastamine raadiotehnikapataljoni komandopunktile ja seniitraketiväe, hävituslennuväe ning raadiohäiringu väeosade ning allüksuste vahetu raadiolokatsiooniline teenindamine. Lisaks on selle ülesandeks riigi enda lennuväe raadiolokatsiooniline kontroll ja toetamine, tuumaplahvatuste avastamine, radiatsiooni-, meteoroloogilise ja maa- või merepealse olukorra jälgimine.

Raadiolokatsiooniroodu koosseisus oli ette nähtud 54–78 inimest, sh 8–12 ohvitseri ning 5–13 lipnikku. Ajateenijaist 16–24 olid operaatorid, lisaks neile olid roodu levinumateks ametiteks mehaanik, diselist-elektrik, autojuht-elektrik, planšetist-telefonist ja raadiotelegrafist. Roodus oli ette nähtud ka 2 kokka.

Organisatsiooniliselt koosnesid Eestis asunud raadiolokatsiooniroodud juhtkonna allüksusest (6–7 inimest, sh 1 ajateenija), juhtimisrühmast või -jaost (11–15 inimest, sh 1–2 ohvitseri ning 1 lipnik), radarite meeskondadest (3–4 raadiolokatsioonijaama ja 1–2 kõrgusmõõdiku meeskonda, kokku u 20–40 inimest, sh kuni 6 ohvitseri) või raadiolokatsioonirühmadest, siderühmast või side- ning automatiseerimisrühmast (kuni 32 inimest, sh 1 ohvitser ja 2 lipnikku) ja majandusjaost (4 inimest, sh 1 lipnik).

Raadiolokatsiooniroodude varustatus raadiolokatsioonitehnika, automatiseerimis- ja sidevahenditega sõltus tema eesmärgist ja lahinguülesannetest. Oma eesmärgilt jagunesid need kaugavastus-, kaugavastus- ja suunamis- ning väikesekõrguselisteks roodudeks.

Esimesed kaks sisaldasid 3–4 eri tüüpi ning sagedusvahemikega raadiolokatsioonijaama ja 2–3 raadiokõrgusmõõdikut (liikuvat raadiolokatsioonkõrgusmõõdikut). Viimaseid ei loetud nõukogude terminoloogia kohaselt raadiolokatsioonijaamadeks, kuna need annavad vaid ühe, mitte kaks või kolm ruumimõõtme väärtust, s.t annavad küll kauguse maapinnast objektini ehk teisiti väljendudes kõrguse, kuid mitte objekti asukohta ehk lokatsiooni. Küll aga võib neid nimetada radariteks, kuna see mõiste tähendab algselt raadiokiirguse abil objekti avastamist ja selle kauguse (mitte asukoha) määramist. (Termin tuleneb ingliskeelsest lühendist RADAR – „Radio Detection and Ranging“.)

Väikesekõrguselised roodud varustati madalalt lendavate sihtmärkide avastamiseks mõeldud radaritega (reeglina 2 tk) ja 1–2 raadiokõrgusmõõdikuga, kuid nende koosseisus võis olla ka muid jaamatüüpe.

Raadiolokatsiooninfo edastamiseks varustati rood sidetehnikaga ning automaatjuhtimissüsteemi seadmekompleksiroodutasandi elementidega. NL õhukaitses olid 1950.–70. aastail kasutusel elektronlampidel töötavad automaatjuhtimissüsteemid „Vozduh“ ja 1970.–90. aastail ferriit-transistorelementidel süsteemid „Lutš“ (vastavalt I ja II põlvkonna digitaalse arvutitehnika baasil). Uuem integraal-mikroskeemidel (integraallülitustel) põhinev süsteem „Piramida“ võeti relvastusse alles 1993. a ning Eestisse see ei jõudnud.

Õhu- ja maismaakaitseks olid roodul laskurirelvad, seniitkuulipildeseade ZPU-2 või ZPU-4 ja kantav seniitraketikompleks („Igla“ või „Strela“).

RLR-ks nimetatakse ka RLR-i kui allüksuse paiknemiskohta – linnakut ja positsioone. Lahinguülesande täitmiseks paigutati raadiolokatsiooniroodud maastikule lahingukorda (roodu lahingutehnika seati paika kindlaksmääratud reeglite kohaselt). Vastavat maastikuosa nimetatakse roodu lahingupositsiooniks, mille suurus oleneb roodu relvastusest ja maastiku reljeefist. Lisaks lahingupositsiooniletuli valmistada ette 1–2 varu- ja valepositsiooni ning positsioonid reservvälja radarite paigutamiseks.

Roodu lahingukorra osadeks olid juhtimispunkt, radarite positsioonid, raadiosaate- ja -vastuvõtupunktid, seniitkuulipildeseadme põhi- ja varupositsioon, isikkoosseisu ja sõjaväelaste perede varjendid, tehnikavarjed, roodu valve ja kaitse insenerrajatised (kaeved jm kaitseehitised, piirded, sihid jms).

Juhtimispunkt oli ette nähtud roodu lahingumeeskondade töö juhtimiseks, raadiolokatsiooninfo töötlemiseks ja väljaandmiseks. See seati üles ühte või mitmesse spetsiaalsesse ruumi (nt kindlustatud ehitises või autohaagises, mis omakorda võis asuda tugevdatud angaaris), kuhu paigutati roodu komandöri ning juhtimispunkti lahingumeeskonna tööruumid, sideaparatuur ja tehnilised juhtimisvahendid. Seniitraketiväe ja hävituslennuväe raadiolokatsioonilise tagamise kvaliteedi parandamiseks (eeskätt parema operatiivsuse huvides) võidi see ühitada nende väeosade või allüksuste komandopunktidega.

Raadiosaate- ja vastuvõtupunktid paiknesid põhipositsioonidest mõnevõrra eemal ja neisse paigutati vastavalt raadiosaate- või -vastuvõtuseadmed (statsionaarsed või liikuvad raadiojaamad) koos antennide jm varustusega. Raadiosaatja pidi asuma kaugemal, kuna selle töö tekitas häireid raadiovastuvõtuseadmeile ja meeterlaineradaritele.

Roodu elektritarbijate energiaga varustamiseks oli ette nähtud üks või mitu haagistel elektrijaama (seejuures põhiliste radarikomplekside koosseisu kuulusid oma elektrijaamad) ja kohaliku energiasüsteemiga ühendamiseks komplekt-trafoalajaam.

Sidevahenditeks olid valjuhääldiside süsteem, sise- ja välis-traatside kontsentraatorid, võidi kasutada ka raadiorelee- ja troposfääriside raadiojaamu. Roodu allüksuste vaheline side võis toimuda väikesevõimsuselise ultralühilaine-raadiojaamadega.

Lahingukorra elemendid pidid olema positsioonil piisavalt hajutatud, et vältida radarite vastastikuseid häiringuid ja mitme elemendi hävitamist ühe mürsu või pommiga, nendevaheline kaugus pidi olema suurem kui ründevahendi hävitusraadius.

Sentimeeterlaineradarid paigutati reeglina väljapaistvamatele kõrgendikele, estakaadidele või üle 5–6 m kõrgustele tornidele.

Radaritõrjemürskude vastu võidi kasutada positsioonist kuni 5 km eemale paigutatud kaugjuhtimisega kõrvalesuunavaid raadiosaatjaid või kahte 1–2 km vahega ühesugust radarit, mis vähendasid radaritõrjemürskude tabamistäpsust või aitasid katkestada nende sihitamist.

Elu- ja teenindusruumid pidid asuma väljaspool radarite vastutavaid sektoreid kaugusel, mis välistanuks isikkoosseisu kiiritamise ülikõrgsagedusliku elektromagnetilise energiaga. See kaugus olenes radarite tüübist, nende paiknemise kõrgusest ja hoonete korruste arvust, nt maapinnal oleva radari P-12M ja 1-korruselise hoone puhul oli see 35 m (kaugusnormide miinimum), P-90 (Eestis oli selline ainsana Kikeperas)ja 1–5-korruseliste hoonete puhul aga 2200 m (kaugusnormide maksimum 1970. aastail).

Varupositsioonidel tehti rahuajal ära suuremad pinnasetööd, täiendavalt pidi need aga välja ehitama roodu isikkoosseis peale üksuse neile paigutamist: ehitama isikkoosseisu varjed, avatud tehnikavarjed ehitama ümber suletuteks. Kõik need tööd oli vaja eelnevalt aegsasti planeerida ning varuda kiireks kohaletoimetamiseks sobivatesse hoiukohtadesse vajalikud materjalid ja tööstuslikud ehitusdetailid.

Raadiotehnilise brigaadi piirkonnas tuli rajada mitu raadiotehnilise allüksuse valepositsiooni, mis pidid asuma vähemalt 5 km lähimatest tegelikest positsioonidest. Neile ehitati radarite ning raadiojaamade osalise profiiliga süvenditüüpi valevarjed, kuhu paigutati kabiinide maketid ning antenniseadmete imitatsioonid. Valepositsioonidel tuli aeg-ajalt imiteerida raadioelektroonikaseadmete tööd, milleks kasutati statsionaarselt paigaldatud vananenud seadmeid või perioodiliselt valepositsioonide vahel ümberpaigutatavaid „rändavaid“ radareid või raadiojaamu.

RLR-i linnak oli varustatud üksikroodu majutamiseks vajalike hoonete ja rajatistega (nt komplekshoone e kasarmu, vahtkonnahoone/kauplus/puutumatu tagavara ladu, õppe- ja treeningurajatised, garaaž, saun, laut jne), samuti korteritega 15–25 ohvitseri ning üleajateenija perekonna jaoks.

Õhukaitse RLR-d on Eestis asunud vähemalt 25 eri kohas, üheaegselt oli neid vähemalt kuni 15. Kaks 14. diviisile allunud RLR-i on asunud väljaspool Eestit – Lätis Valka lähedal ja Leningradi oblastis Suursaarel.

Õhukaitse raadiotehniline pataljon

Raadiotehniline pataljon (raadiotehnikapataljon, RTP) oli RÕKV põhiline taktikaline üksus või allüksus. Selle ülesandeks on raadiolokatsioonluure teostamine ning seniitraketi- ja hävituslennuväe väeosade ning allüksuste vahetu raadiolokatsiooniline teenindamine. RTP võib täita lahinguülesandeid nii iseseisvalt kui koostöös raadiotehnilise polgu või väekoondise (brigaadi vm) teiste RTP-dega.

Organisatsiooniliselt kuulusid 1970. aastatel RTP koosseisu juhtkond (komandör ja tema asetäitjad, staap, erialased teenistused), juhtimisrood või side- ning automatiseerimisrood, remonditöökoda, majandusrühm, klubi, medpunkt ja RLR-d. RTP lahingukoosseisus võis olla üks kohalik RLR (paiknes RTP juhtkonna juures, reeglina mõeldud kaugavastuseks või kaugavastuseks ja suunamiseks) ja 1–3 väikesekõrguselist RLR-i RTP juhtkonnast 80–100 km eemal (Eestis sageli lähemal). Viimased olid mõeldud peamiselt madalal lendavate sihtmärkide avastamisvõime suurendamiseks, ent mõned neist võisid olla ka kaugavastuseks (eriti piiriäärsetel aladel nagu Eestis). RTP võis kuuluda raadiotehnilise polgu või brigaadi koosseisu, ent võis alluda ka otse õhukaitsediviisi või -korpuse juhtkonnale. Viimasel juhul nimetati teda üksikuks raadiotehniliseks pataljoniks ja tavaliselt kuulus tema koosseisu sel juhul rohkem allüksusi (5–8 RLR-i).

NSV Liidu lõpuaastail olid pataljoni põhiallüksusteks käsklustehnikasõlm (командно-технический узел, КТУ), raadiolokatsioonisõlm ja sidejaoskond (koosseisus ette nähtud vastavalt 40, 47 ja 60 inimest, sh ohvitsere 11, 11 ja 3). Pataljoni koosseisutabelis oli 1980. aastatel alluvaid üksikroode arvestamata määratud kuni 180 ametikohta, sh ligi 40 ohvitseri, ligi 30 praporštšikku ja üle 100 seersandi ning sõduri.

RTP võib asuda väekoondise või -osa lahingukorra esimesel liinil või sisepiirkonnas. Piiriäärsed varustatakse reeglina paremate radaritega, millel on suurem avastuskaugus (eriti madalatel kõrgustel), paremad täpsus-, mürakindlus- jm omadused, neile antakse täiuslikumad automatiseerimisvahendid kui teisejärgulistes ja sisepiirkondades tegutsevatele RTP-dele.

Juhtimisroodu olid koondatud RTP sidevahendid: 2–3 raadiojaama või raadioreleejaama sidepidamiseks eemalasuvate RLR-dega, üks raadiojaam sideks raadiotehnilise brigaadi või polgu komandopunktiga (KP), 5–6 ultralühilaine-raadiojaama sideks RTP lahingukorra elementide vahel, 4–6 raadiovastuvõtjat, sideliinide tihendusaparatuur, telefoniaparaadid ja -garnituurid (kõrvaklapid jms), telefonikommutaator ja kontsentraatorid, valjuhääldiside komplekt jt vahendid.

Kõik RTP allüksused või ainult tema KP võisid olla varustatud automaatjuhtimisseadmete (nt 1970. aastail olid nendeks „Vozduh-1p“, „Vozduh-1m“, „Lutš-1“) kompleksi vastava tasandi elementidega.

RTP lahingukorra moodustasid RLR-de lahingukorrad ja maastikule paigutatud RTP KP, mille koosseisus oli KP pearajatis (-hoone), raadiosaate- ja vastuvõtukeskused, elektrijaam(ad), visuaalvaatluspost, seniitkuulipildeseadme ZPU positsioonid (põhipositsioon ja sellest 300–600 m kaugusel varupositsioon), isikkoosseisu varjendid, tehnikavarjed, valve ja kaitse insenerrajatised.

RTP KP oli ette nähtud: RTP allüksuste juhtimiseks pataljoni lahinguülesande täitmisel; allunud RLR-delt, koostöös osalenud allüksustelt ja luurevahenditelt saadud õhuolukorrainfo kogumiseks, töötlemiseks ja kujutamiseks; vastava info edastamiseks teenindatavate (seniitraketi- ning hävituslennuväe ja raadiohäiringu) väeosade või -koondiste KP-dele ja kõrgemalseisvale (polgu või brigaadi) KP-le.

KP põhiruumid asusid spetsiaalses rajatises (tugevdatud angaaris või süvistatud betoonpunkris), millesse paigutati RTP komandöri ning lahingumeeskonna tööruumid ja loodi tingimused isikkoosseisu tööks ning aparatuuri toimimiseks pikaajaliselt. Seniitraketiväe ja hävituslennuväe raadiolokatsioonilise tagamise parandamiseks võidi see ühitada nende väeosade või allüksuste komandopunktidega.

Kohaliku RLR-i jaoks eraldi juhtimispunkti ning raadiopunkte ei rajatud, selle allüksuste juhtimist teostati RTP KP-st ja selle raadiosidet peeti RTP raadiokeskustest.

Vastase taktikalise ja lennukikandjate lennuväe toimeulatuses asunud raadiotehnilistes brigaadides ja polkudes loodi statsionaarsed ja liikuvad reservid, asendamaks võimalikke lahingukaotusi. Statsionaarsed reserv-raadiolokatsioonivälja positsioonid oli ette nähtud rajada 1–3 km RTP põhipositsioonist ja u 1 km raadiosaatekeskusest. Suuremate ja tähtsamate kaitstavate objektide puhul võis kaugus põhipositsioonist ulatuda 10 km-ni. Asukoha valikul tuli arvestada ka valitsevate tuulte suunaga, et viia miinimumini reservi paiknemiskoha tugeva radioaktiivse saastamise tõenäosus tuumarünnaku korral. Ka reservvälja positsioonidel tuli ehitada tehnikavarjed ja isikkoosseisu varjendid, samuti oli seal ette nähtud luua kütte- ja määrdeainete varud, mis tuli paigutada maasse kaevatud konteineritesse.

Kõik positsioonid pidi reeglina välja ehitama väeosa isikkoosseis, v. a statsionaarsete raadiolokatsioonijaamade (Eestis nt P-50 Maardus, P-90 Kikeperas ja 44Ž6 Põimal) kapitaalehitustööd, mis teostati sõjaväe ehitusväeosade poolt.

RTP linnak oli varustatud üksikpataljoni 2–3 roodu majutamiseks vajalike hoonete ja rajatistega (nt komplekshoone e kasarmu, vahtkonnahoone/kauplus/NZ ladu, õppe- ja treeningurajatised, klubi, medpunkt, saun, abimajand jne), samuti korteritega 30–60 ohvitseri ning üleajateenija perekonna jaoks.

Õhukaitse RTP-d on Eestis asunud vähemalt 9 eri kohas, üheaegselt oli neid kuni 6. Aastail 1971–93 asusid 4. raadiotehnilise brigaadi pataljonid Haapsalus, Pärnus, Saaremaal Orikülas, Tartus, Tapa külje all Põimal ja Keila-Joa lähedal Humalas. 1960.–1970. aastatel toimus brigaadi struktuuris ja paiknemises rida muudatusi, nt aastail 1961–71 oli pataljoni juhtkond Haapsalu asemel Spithamis ja 1961–69 Saaremaal Undvas.

Õhukaitse raadiotehniline keskus

Teatud tüüpi automatiseeritud süsteemide (nt 1970. aastatel „Lutš-1“) kasutamisel oli õhukaitse raadiotehnilise brigaadi põhiallüksuseks raadiotehniline keskus (RTK), mis oli võrdsustatud RTP-ga. 1970. aastate alguses oli selline väeosa varustatud automatiseeritud raadiotehnilise kompleksi ARTU-1aparatuuriga. ARTU-1 tagas õhuolukorra raadiolokatsiooninfo automatiseeritud kogumise, masintöötluse ning automaatse väljaandmise ÕKV üksuste automatiseeritud KP-dele, suutes jälgida (saata) kuni kahtekümmet kohaliku raadiolokatsioonisõlme poolt vaadeldavat õhusihtmärki ning automatiseeritult töödelda korraga kuni 50 sihtmärki. Nendega varustati sellised RTV üksused, mis paiknesid kõige tähtsamatel strateegilistel õhusuundadel, kust võis oodata suurt hulka sihtmärke ja kus loodi tihedam seniitraketiväe ja hävituslennuväe väeosade ja -koondiste rühmitus.

Keskuse koosseisus olid siderood (-jaoskond), käsklustehnikasõlm (командно-технический узел, КТУ), raadiolokatsioonisõlm ja 2–3 väikesekõrguselist roodu. Keskuse koosseisus oli 1970. aastatel ette nähtud (ilma alluvate üksikroodudeta) 186 inimest, sh 38 ohvitseri, 28 praporštšikku ja 113 seersanti ning sõdurit.

Raadiolokatsioonisõlme koosseisu võisid 1970. aastatel kuuluda raadiolokatsioonikompleksid P-80, raadiolokatsioonijaamad P-35, P-12np ja P-14, SAZO ehk aktiivpäringu ja -vastuse (САЗО – станция активного запроса и ответа) radar, sihtmärkide koosseisu analüüsi ning programmeeritava ülevaate radar (РЛС анализа состава целей и программного обзора) ja madalalt lendavate sihtmärkide radar(id).

Automatiseerimisaparatuur paigutati statsionaarsetesse ruumidesse või haagistele (6 aparaadikabiini + 3–5 toiteseadmete haagist). Täiendavalt võidi ARTU-1 tüüpkomplektile juurde anda ka liikuv komandopunkt, mis koosnes kahest (pool)haagisest.

Eestis nimetati kõiki õhukaitse RTP-sid umbes aastail 1975–85 raadiotehnilisteks keskusteks ning seoses ümber- ja tagasinimetamistega muudeti ka nende väeosade tegelikes nimetustes esinevaid järjekorranumbreid (taktikalisi numbreid). Kokku oli neid Eestis kuus – Haapsalus, Pärnus, Saaremaal Orikülas, Tartus, Tapa külje all Põimal ja Keila-Joa lähedal Humalas.