Siim Õismaa
1. Sissejuhatus
Pärast keisri kukutamist Venemaal 1917. aasta märtsis liideti Eestimaa kubermanguga Põhja-Liivimaa, mis sai autonoomia. Ametisse nimetati kubermangukomissar Jaan Poska, seadusandliku koguna valiti 1917. aasta suvel Maanõukogu, mis moodustas Maavalitsuse.
Juba aprillis 1917 oli saadi Vene ülemjuhatuse luba moodustada eesti rahvusväeosad. Aasta lõpuks formeeriti neli jalaväepolku, tagavarapataljon, insenerirood ja suurtükiväebrigaad. 1917. aasta oktoobris alustati nende baasil 1. eesti diviisi formeerimist. Vastavalt diviisiülemaks ja staabiülemaks määrati alampolkovnikud Johan Laidoner ja Jaan Soots. Rahvusväeosadesse koondati suurem osa eesti ohvitsere ning hulk rindekogemusega allohvitsere ja sõdureid, kes moodustasid Vabadussõjas Eesti sõjaväe tuumiku. 1918. aasta aprillis saatsid Saksa okupatsioonivõimud diviisi laiali.
19. veebruaril 1918 moodustas Maanõukogu vanematekogu Päästekomitee, kuhu kuulusid Konstantin Konik, Konstantin Päts ja Jüri Vilms. Koostati Manifest kõigile Eestimaa rahvastele, milles nimetati Eestit esmakordselt iseseisvaks riigiks ja mis kuulutati välja 23. veebruaril Pärnus ja 24. veebruaril Tallinnas. 24. veebruaril moodustati Tallinnas praeguses Eesti Panga hoones ka Ajutine Valitsus, mille peaministriks sai Konstantin Päts. Iseseisev Eesti Vabariik oli sündinud.
1917. aasta novembri lõpus olid Saksamaa ja tema liitlased teinud idarindel Nõukogude Venemaaga vaherahu ja asunud pidama rahuläbirääkimisi. Nende katkemisel 1918. aasta veebruaris alustas Saksamaa 1918. aasta koos liitlastega idarindel uut suurpealetungi. Demoraliseerunud Vene armee taganes peaaegu vastupanu osutamata. Sakslased hõivasid mõne päevaga Eesti, Põhja-Läti, Valgevene ja Ukraina. 3. märtsil 1918 sõlmis Lenini valitsus Brest-Litovski rahulepingu. Venemaa väljus sõjast, loovutades 1918. aasta augustis Saksamaale ja tema liitlastele ka kõik õigused enamikule kaotatud aladest. 18. veebruaril 1918 tungisid Saksa väed saartelt Mandri-Eestisse ja 4. märtsil 1918 vallutati Narva.
Eestis kehtestati sõjaline okupatsioon, Saksamaa ei tunnustanud ei Eesti iseseisvust ega Ajutist Valitsust. Selle asemel toetati baltisakslaste püüdlusi Balti hertsogiriigi moodustamiseks Eesti-, Liivi- ja Kuramaa baasil, mis oleks olnud personaalunioonis (see tähendab sama valitseja võimu all) kas Saksa keisririigi või Preisi kuningriigiga. 1918. a novembris Saksamaal alanud revolutsioon nurjas need kavatsused. Keiser loobus troonist, ametisse seatud valitsus alustas rahuläbirääkimisi Antandiga. 11. novembril kirjutati alla Compiègne’i vaherahule ning peatselt alustati Saksa vägede väljaviimist.
2. Olukord Vabadussõja alguses
Novembris 1918. algas Saksa vägede väljaviimine kõigilt okupeeritud aladelt. Eesti Ajutine Valitsus astus ametisse ja võttis tegeliku võimu Eestis oma kätte. Üks olulisemaid ülesandeid oli Eesti sõjaväe loomine. Esialgse plaani kohaselt pidi formeeritama 25 000- meheline Rahvavägi (6 jalaväepolku, suurtükiväebrigaad, ratsaväepolk, inseneripataljon ja tagalaüksused). Kuulutati välja alamväelaste vabatahtlik ning ohvitseride ja ametnike sunduslik mobilisatsioon. Mobilisatsiooniga loodeti kokku saada vähemalt 12 000 meest, kuid esialgu see ei õnnestunud.
Võimu täieliku ülevõtmiseni sakslastelt jõuti Eestis 21. novembril. Juba 13. novembril oli Vladimir Lenini valitsus tühistanud Brest-Litovski rahulepingu Saksamaa ja tema liitlastega. Novembri lõpus koondas Punaarmee umbes 12 000 meest Eesti piiridele. Sissetung pidi toimuma korraga kahest suunast – Narva juurest Tallinna peale ning Pihkva suunalt Võru ja Valga peale. Eesti suutis sel ajal rindele saata vähem kui 2000 meest ühegi suurtükita. Vabadussõja alguses oli sõjaväe kõrgeim juht peaminister ja ühtlasi sõjaminister Konstantin Päts, kellele allusid Peastaap (ülem kindralmajor Andres Larka), operatiivstaap (polkovnik Johan Laidoner) ja sisekaitse ülem (kindralmajor Ernst Põdder). 23. detsembril 1918 määras Ajutine Valitsus ametisse Sõjavägede Ülemjuhataja Johan Laidoneri, kes oli kõigi Eesti relvajõudude juht. Vabadussõja alguses ei suutnud organiseerimise faasis olev Eesti sõjavägi Punaarmeele vastu panna. 2. jaanuariks 1919 oli vallutatud suur osa Ida-, Kagu- ja Edela-Eestist.
3. Sõja algus
28. novembril 1918 algas Narva all Eesti Vabadussõda. Punaarmee 6. kütidiviisi üksused (kokku 7000 meest) tungisid üle Narva jõe. Pealetungis osalesid ka eesti kommunistlikud polgud – Viljandi ja Tartu kütipolk.
Punaarmee esimese rünnaku Narvale olid 22. novembril tagasi löönud veel sakslased, ent ühtlasi kiirendas see Saksa vägede lahkumist Eestist. Ajutine Valitsus saatis Narva alla kõik käepärast olevad väed. Viru rinne oli Vabadussõja alguse tähtsaim kaitsesuund, sest punaste pealetung ohustas Tallinna. Kaitset juhtis 1. diviisi ülem kindralmajor Aleksander Tõnisson. 1. diviisile allusid Virumaa Kaitseliit ning 1., 4., ja 5. jalaväepolk, lisaks veel suurtükivägi ja soomusrongid. Kokku oli Viru rindel umbes 2500 Eesti sõjaväelast. Mitme tunni vältel lõid Saksa ja Eesti üksused Punaarmee rünnakud Narvale tagasi, ent järgmisel päeval oldi sunnitud linn loovutama.
Ka esialgu juhtis ka Lõunarinde sõjategevust 1. diviis ülem kindralmajor Tõnisson. Juhtimise lihtsustamiseks formeeriti Lõunarinde üksustest 8. detsembril 1918 esialgu 1. diviisi 1. brigaad polkovnik Ernst Limbergi juhtimisel. Jõululaupäeval reorganiseeriti 1. brigaad 2. diviisiks, mille ülemaks määrati polkovnik Viktor Puskar. 2. diviisile allusid 2., 3. ja 6. jalaväepolk ning Kaitseliidu osad, kõik enamasti alles organiseerumisjärgus üksused, mis olid suuresti ilma relvade ja varustuseta, sest kogu taristu oli Lõuna-Eestis veel Saksa okupatsioonivõimude käes. Novembris ja detsembris oli sõjaline olukord Lõuna-Eestis raskemgi kui Põhja-Eestis. Saksa okupatsioon kestis seal kauem ja sakslased viivitasid oluliste asutuste ja endiste Vene sõjaväeladude üleandmisega.
1918. a detsembris jätkus Punaarmee kiire edasitung Põhja-Eestis. Üksteise järel langesid enamlaste kätte Jõhvi, Kunda, Rakvere, Tapa ja Aegviidu. 1919. a. jaanuari algul oli Punaarmee Tallinnast vaid 40 km kaugusel. Lõuna-Eestis alustas Punaarmee 2. detsembril 1918 kolmes kolonnis (kokku umbes 5000 meest) rünnakut Pihkva rajoonist läände. Esimene kolonn suundus Tartu peale, teine liikus Võru–Valga–Valmiera suunal; kolmas kolonn tegutses Lätis Põtalovo (Abrene)–Gulbene–Plaviņase suunal. Punaarmee hõivas 8. detsembril Võru ning 18. detsembril Valga. Sama Tartu langes 22. detsembri õhtul vaatamata Eesti vägede ja Vene valgete Põhjakorpuse ülekaalule Tartu piirkonnas.
Vallutatud aladel seati 29. novembril 1918 ametisse Nõukogude Venemaa marionettvalitsus – Eesti Töörahva Kommuun (ETK), mida juhtis eesti kommunist Jaan Anvelt. Konfiskeeriti suurettevõtted ja pangad ning muu omand; poliitilised vastased suruti maha „punase terroriga”. Kommuuni võim tugines Punaarmee jõule. ETK oli tegelikult Nõukogude Venemaa okupatsioonivalitsus. Kommuun pidi imiteerima Eesti legitiimset valitsust, mis muutnuks sõja Eestis kodusõjaks punaste ja valgete vahel nagu see oli Venemaal. Tegelikult ei olnud kommuunil võimu isegi mitte vallutatud Eesti aladel mobilisatsiooniga formeeritud punaste eesti polkude üle. Need allusid Punaarmee väejuhatusele.
4. Vastupealetung
Pärast poolteist kuud kestnud taandumist leidis Eesti armee endas jõudu, et astuda Punaarmeele vastu. 1918. aasta detsembri tegeles sõjavägede ülemjuhatus Eesti armee ülesehitamisega. Viidi läbi sunduslik mobilisatsioon ja saadeti uusi väeosi. Suureks abiks Eestile oli Briti Kuningliku laevastiku eskaadri jõudmine Tallinna reidile ja Soome vabatahtlike saabumine. Teadmine, et võitluses Nõukogude Venemaa vastu ei olda enam üksi, tõstis tunduvalt sõdurite ja rahva meeleolu. 5. jaanuariks 1919 oli mobiliseeritud 14 000 meest ning Eesti väed asusid vastupealetungile.
19. jaanuaril vabastati Narva ja rindejoon jooksis nüüd piki Narva jõge. Laiarööpmelised soomusrongid ja leitnant Kuperjanovi partisanisalk vabastasid 14. jaanuaril 1919 Tartu. 1. veebruaril vabastati pärast verist Paju lahingut Valga ja 3. veebruaril Võru. Paanikat Punaarmee tagalas sünnitasid ka kontradmiral Johan Pitka juhitud meredessandid Soome lahe rannikul. 24. veebruaril 1919 kandis kindral Laidoner Eesti Maanõukogule ette, et vaenlane on Eesti piiridest välja aetud. Vastupealetungi käigus võtsid Eesti väed 6000 sõjavangi ja said saagiks üle 40 suurtüki.
5. Välisabi ja vähemusrahvaste üksused Vabadussõjas
Eestit toetasid Vabadussõjas mitu riiki. 20. novembril 1918 lubas Suurbritannia välisminister lord Robert Cecil Eesti välisdelegatsioonile Londonis oma laevastiku toetust. Suurbritanniast saadi ka relvastust ja muud varustustust. 12. detsembril jõudiski Briti laevastik admiral Edwyn Alexander Sinclairi juhtimisel Tallinna reidile. Inglise laevastik tegutses Soome lahes ka 1919. aastal (siis juhtis seda admiral Walter Cowan), rünnates muuhulgas Nõukogude Venemaa Balti laevastiku baasi Kroonlinnas, ning kaaperdas punalaevastikult hävitajad Spartak ja Avtroil, mis anti Eesti sõjalaevastikule, kus nad said uuteks nimedeks Wambola ja Lennuk.
1918. a novembris otsustas Soome riigihoidja Pehr Evind Svinhufvud anda Eestile majanduslikku abi. Detsembris algas ka vabatahtlike värbamine. Soome vabatahtlikest moodustati major Martin Ekströmi üksikpataljon ja polkovnik Hans Kalmi rügement Põhja Pojad”. Ekströmi pataljon (5 kompaniid) jõudis Tallinna 30. detsembril 1918, „Põhja Pojad” (2 pataljoni, suurtükidivisjon jm väeosad) 26. jaanuaril 1919. Ekströmi pataljon sõdis Viru rindel, „Põhja Pojad” lõunarindel. Kümneid vabatahtlikke tuli ka Rootsist ja Taanist.
1918. aasta lõpul formeeriti vabatahtlik Balti pataljon, millesse kuulusid Eesti saksa vähemuse liikmed. Pataljon võitles Viru rindel Punaarmee vastu. Balti pataljon võitles Eesti sõjaväe koosseisus ka 1919. aasta suvel, kui Eesti sõjavägi juunis ja juulis võitles Põhja-Lätis Saksa Rauddiviisi ja Landeswehr’i vastu. Landeswehr’i liikmed olid samuti baltisakslased, Balti pataljoni liikmete endised seisuse-, lapsepõlve-, õpingu- ja teenistuskaaslased.
18. veebruaril 1919 algas Eestis Läti kodanike mobiliseerimine. 31. märtsil formeeriti Põhja-Läti brigaad, mille koosseisus oli 2 jalaväepolku, 3 suurtükipatareid, partisanipataljon ja kaks ratsaväeeskadroni. 1919. aasta juulis anti brigaad Läti ülemjuhatuse alla.
Märtsis 1919. loodi Eesti valitsuse ja Ingeri rahvuskomitee lepingu alusel ka ingerlaste (Narva ja Peterburi vahel elanud soomlased) Ingeri pataljon. Ingerlaste koondamist 1. diviisi tagavarapolku oli alustatud juba veebruaris. Ingeri pataljon (hiljem polk) osales lahingutes Loode-Venemaal ja Viru rindel kuni Vabadussõja lõpuni.
Kevadel 1919. moodustati Lõunarindel 7. jalaväepolgu koosseisus Petserimaa elanikest Panikovitši (Pankjavitsa) pataljon, mis nõrga lahinguvõime tõttu saadeti sügisel laiali ja mille isikkoosseis jagati teiste üksuste vahel. Mais moodustati Katšanovi ja Palkina valla elanikest vabatahtlik partisanide salk Sakala partisanide pataljoni koosseisus. Sügisel formeeriti see ümber üksikpataljoniks – Katšanovi pataljoniks – koos oma patareiga. Pärast Vabadussõda pataljon demobiliseeriti. Pataljon näitas end lahingutes heast küljest ja nii mõnigi sai oma teenete eest Vabadusristi. Läti ja Nõukogude Venemaa rahulepinguga läksid Ostrovi maakonna Katšanovi ja Pankovi vallad Läti koosseisu.
6. Kriitilised kuud Vabadussõjas
1919. aasta märtsis kandus lahingute põhiraskus Lõuna-Eestisse. Veebruari lõpus alustas punavägi seal uut pealetungi Võru ja Valga suunas, jõudes kohati linnadest mõne kilomeetri kaugusele. 1919. aasta märtsis moodustati lõunarindel 3. diviis kindralmajor Ernst Põdderi juhtimisel. Soomusrongid ja soomusautod koos jalaväepataljonide (Kuperjanovi partisanide pataljon ja Kalevlaste maleva) liideti Soomusrongide divisjoniks, mida hakkas juhtima kapten Anton Irv, pärast tema langemist aprillis aga kapten Karl Parts. Aprilli keskel oli Lõunarindel Liivi lahest kuni Pihkva järveni kokku 20 000 meest, 44 suurtüki, 4 laia- ja 4 kitsarööpmelist soomusrongi. Punaarmee poolel seisis vastas umbes 30 000 meest. Aprill oli Vabadussõja kõige kriitilisem periood. Eesti sõjavägi suutis kaks kuud kestnud Punaarmee pealetungi siiski tõrjuda.
Aprillis hakkas Vene valgete Põhjakorpus tegema ettevalmistusi pealetungiks Petrogradile. Eesti väejuhatuse plaan nägi ette Põhjakorpuse toetamist, et viimase abil luua puhver Eesti ja Punaarmee vahele. Kindralmajor Laidoner andis 5. mail 1. diviisi ülemale korralduse toetada Põhjakorpust nii palju kui võimalik, eriti just Jamburgi suunal. 9. mail andis Laidoner korralduse tungida Jamburgist põhjas kuni Luuga jõeni. Ajutiselt allutati Balti pataljon Põhjakorpusele. Põhjakorpus alustas pealetungi 13. mail ja juuni alguseks oli nende käes suur osa Peterburi kubermangust. Põhjakorpuse edasitung kergendas ka Lõunarinde olukorda ja Eesti väed läksid pealetungile. 25. mail vallutati Pihkva, mis anti järgmisel päeval üle Vene valgetele.
7. Landeswehri sõda
1919. aasta suveks oli sõjategevus kandunud ka Põhja-Lätti, kus neljast Eesti diviisist kaks võitlesid Punaarmee vastu. 1919. a juunis viis see kokkupõrkele riigisaksa vabatahtlike Rauddiviisi ja baltisaksa vabatahtlike Landeswehriga, kes püüdisid Lätit oma võimule allutada. Need väed allusid 1918. aastal Antandi ja Saksamaa vahel sõlmitud kokkuleppe kohaselt bolševike pidurdamiseks Lätisse jäetud Saksamaa VI reservkorpusele, mida 1919. aastal juhtis kindral krahv Rüdiger von der Goltz. 16. aprillil 1919. a kukutas Landeswehri löögirühm Kārlis Ulmanise juhitud Läti valitsuse ja seadis asemele Andrievs Niedra marionettvalitsuse. 3.–5. juunini 1919 peetud edututel läbirääkimistel üritas Eesti väejuhatus sakslasi tagasi tõmbuma sundida. Seejärel algasid relvakokkupõrked. Sakslased vallutasid Cēsise (Võnnu) ja tungisid edasi Valmiera suunas. Eesti vastupealetung algas 22. juunil, 23. juunil vallutati Cēsis tagasi (alates 1934. aastast tähistatakse seda päeva Eestis Võidupühana) ning sakslased löödi taganema. Eesti üksused jõudsid 1. juuliks Riia alla. 3. juulil sõlmiti liitlaste sõjalise missiooni algatusel ja vahendusel vaherahu. 8. juulil 1919. a saabus Riiga saabus Läti seaduslik valitsus Kārlis Ulmanise juhtimisel ning aasta lõpuks viidi Saksa väed Lätist välja.
8. Sõjaline olukord suvel ja sügisel 1919
Sõda Nõukogude Venemaa vastu oli 1919. a suveks ja sügiseks kandunud Venemaa pinnale. Suuresti toimus see koostöös kindral Nikolai Judenitši juhitud Vene valgete Loodearmeega. Peale Landeswehr’i sõda asus Eesti sõjavägi kaitsma Läti idapiiri, sest Läti armee oli veel suuresti organiseerimisel ega suutnud veel kaitsta Läti idapiiri. Põhja-Lätis asus 3. diviis Alūksne–Lubaņsi järve joonele. Suuri kokkupõrkeid vastasega siin ei toimunud. 2. diviisi ja Soomurongide diviisi allüksused koos Vene valgetega pidasid kuni 24. augustini kaitselahinguid Pihkva ümbruses, kuid viimaks taanduti Irboska kindlustatud positsioonidele, mida oli hakatud ehitama juba suve hakul. Septembri lõpus asusid Eesti üksused pealetungile Ostrovi ja Porhovi suunas, et kergendada Loodearmee pealetungi Petrogradi suunal, kuid raskete ilmastikuolude ja maastiku tõttu rünnakud ebaõnnestusid. Eesti sõdurid ei soovinud nii sügavale Venemaale tungida , tunda andis sõjaväsimus.
9. Vene valged Vabadussõjas
Loodearmee, esialgse nimega Põhjaarmee üksik Pihkva vabatahtlik korpus, formeeriti 1918. aasta novembris Pihkvas vene valgete initsiatiivil ja lahkuva Saksa okupatsioonivõimu toetusel. 1918. aasta detsembrist 17. juunini 1919 oli korpus Eesti sõjaväe koosseisus, võideldes nii Viru rindel kui ka Lõunarindel. 1919. aasta märtsist alates koondati kõik venelaste üksused Viru rindele, et toetada 1. diviisi. Loodearmee põhilised toetajad Eesti kõrval olid Suurbritannia ja Prantsusmaa. Alates juunist 1919. andis märkimisväärset abi ka Ameerika Abi Administratsioon (American Relief Administration).
Vene valgete juhtideks Vabadussõja ajal olid: kindralstaabi kindralmajor Aleksei Vandam (1918. aasta oktoobris ja novembris) polkovnik Heinrich von Neff (novembrist 1918 jaanuarini 1919), polkovnik Anton Dzerožinski (jaanuarist juunini 1919), kindralleitnant Aleksandr Rodzjanko (juunist oktoobrini 1919), jalaväekindral Nikolai Judenitš (oktoobris ja novembris 1919) ning kindralleitnant Pjotr (Peter) von Glasenapp (novembrist 1919 jaanuarini 1920).
Alates 1919. aasta mai algusest vallutas venelaste korpus suure osa Peterburi ja Pihkva kubermangust. Seejärel alustas pealetungi Punaarmee ja septembris oli Loodearmee valduses veel vaid Oudova (Gdov) ja Jamburgi piirkond. Septembris kavandati uut rünnakut Petrogradile, sest Eesti valitsus otsis kontakte rahu sõlmiseks Nõukogude Venemaaga, mis oleks ohustanud Loodearmee eksistentsi Eestis ja Loode-Venemaal. 28. septembril 1919 ligi 20 000 mehe, 53 suurtüki, u. 400 kuulipilduja, 6 tanki ja mõne lennukiga alanud pealetung kulges üle ootuste edukalt. 21. oktoobril jõuti Petrogradi lähedusse. Merelt toetasid pealetungi Briti eskaader ja Eesti laevastik. Eesti ülemjuhatus saatis Loodearmee toetuseks umbes 2000-mehelise väekoondise, mis pidi vallutama Krasnaja Gorka merekindlused. Oktoobri lõpuks aga Loodearmee jõud hääbus ning armee koos hulga Loode-Venemaa sõjapõgenikega taganes Eestisse.
11. novembril 1919 otsustas Eesti Ajutine Valitsus Loodearmee desarmeerida. Siiski jäid selle võitlusvõimelisemad üksused rindele kuni Vabadussõja lõpuni.
Koos Loodearmeega jõudis Virumaale tüüfuseepideemia, haigus levis ka Tallinna paigutatud loodearmeelaste hulgas. Epideemia saadi kontrolli alla alles 1920. aasta märtsis, selleks ajaks oli surnud tuhandeid inimesi. Aastatel 1920–1921 lahkus suurem osa endisi loodearmeelasi ja vene sõjapõgenikke Eestist.
10. Kaitselahingud Viru rindel novembris-detsemberis 1919 ja Vabadussõja lõpp
Novembris tungis aga Punaarmee uuesti Eesti piiridele ning 1919. a novembris-detsembris peeti Viru rindel Vabadussõja ägedaimad lahingud. Nõukogude väejuhatus saatis Eesti vastu kaks armeed kokku kuni 60 000 mehega. Eesti pani välja umbes 20 000 meest. Lõunarindel oli olukord rahulik. Nõukogude Venemaa ei suutnud eestlaste kaitsest läbi murda ning 31. detsembril 1919 sõlmiti vaherahu.
11. Tartu rahu
Tartus alanud rahuläbirääkimistel juhtis Eesti delegatsiooni välisminister Jaan Poska, Nõukogude Venemaa delegatsiooni Adolf Joffe. Piiriküsimustes puhkesid ägedad vaidlused. Alles Punaarmee pealetungikatsete nurjumine Narva rindel detsembri teises pooles, sundis Vene diplomaadid järele andma ning 31. detsembril sõlmitud vaherahu jõustus 3. jaanuaril 1920.
Lõplik rahuleping sõlmiti 2. veebruaril 1920. Eesti kohustused Venemaa võlgade tasumisel kuulutati olematuks, Eesti sai Vene kullavarudest 15 miljonit kuldrubla. Nõukogude Venemaa deklareeris, et „tunnustab ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja -maa kohta…” Tartu rahuleping oli nii Eesti kui ka Nõukogude Venemaa jaoks esimene rahvusvaheline tunnustus. Rahuleping andis võimaluse Eestisse opteeruda nendel Venemaa elanikel, kes suutsid tõestada oma Eesti päritolu. Samuti said Venemaale asuda Eestis elavad Venemaalt pärit inimesed. Kokku tuli Eestisse umbkaudu 40 000 inimest, kuid soovi avaldas kaks korda rohkem.
Vabadussõda lõppes Eesti võiduga. Eesti kaotas langenute ja haavade ning haiguste tagajärjel surnutena kuni 6000 ja haavatutena umbes 14 000 inimest. Alles nüüd avanes võimalus hakata kaks aastat tagasi väljakuulutatud Eesti Vabariiki tegelikult üles ehitama.
Lisalugemist:
Kes võitis päriselt Vabadussõja? Ajaloolase Andres Adamsoni arvamus