10. augustil 1944 alustas Punaarmee 3. Balti rinne pealetungi Marienburgi kaitseliini vastu. Marienburgi (läti linna Alūksne saksakeelse nime järgi) kaitseliin ulatus Pihkva järve edelatipust piki Optjoki jõge. Pealöök anti Laura ja Pankjavitsa vahelises rindelõigus Petserimaal. Punaarmee murdis läbi 10 km laiuses lõigus ja tema esimesed rünnakukiilud jõudsid 20 km kaugusele Võrust.
13. augustil hõivati Võru. 16. augustil tegi Punaarmee dessandi üle Lämmijärve Saksa vägede tagalasse Mehikoormas ja moodustas sillapea. 16. augustil vallutati Põlva. Saksa armee peatas punavägede liikumise Valga suunas, kuid Tartu kaitsmiseks ei jätkunud enam jõude. Kiiruga Tartu alla paisatud üksustest komplekteeritud võitlusgrupp Wagner suutis Punaarmee edasitungi vaid aeglustada, mitte peatada. 21. augustiks jõuti Kambja alla. Edelasuunast jõuti 21.-23. augustiks Sangaste alla, kus rinne mõneks päevaks stabiliseerus. Tartu ümbruses toimus 20.-23. augustil hulgaliselt kokkupõrkeid. Saksa poolel võitles ka eestlastest komplekteeritud üksusi: piirikaitserügemendid, omakaitse, politseipataljonid ja 20. Eesti SSi diviisi üksused võitlusgruppides Vent ja Rebane. Augusti lõpupäevil paisati Tartu alla „soomepoistest“ – endisest Soome armee Jalaväerügement 200 võitlejatest komplekteeritud pataljon.
23. augustil algas Punaarmee suurrünnak Tartule. 24. augustil üritasid saksa väed „tankikrahv“ von Strachwitzi Elvast lähtunud soomuskiiluga pealetungi segi paisata, kuid said Tamsa tankilahingus lüüa. Samal päeval lõikasid pealetungijad lääne poolt läbi Tartu-Tallinna maantee ja hõivasid Kärevere silla. Tartu saatus oli otsustatud ja 25.-26. augustil 1944 langes linn Punaarmee kätte. Soomepoistest moodustatud 20. Eesti SS-diviisi 46. rügemendi III pataljon astus lahingusse 28. augustil Pupastveres. Ägedates võitlustes jõuti välja Õvi ja Nõela küladeni. 30. augustiks likvideeriti Kärevere sillapea ja rinne stabiliseerus Emajõe ja Amme jõe joonel. 4.-6. septembril Saksa üksuste poolt ette võetud Raadi sillapea likvideerimise ja Tartu tagasivallutamise katsed, kus osalesid Venti ja Rebase võitlusgrupid vastavalt Vahi-Raadi ja Lohkva ümbruses, jäid edutuks. 1944. aasta lahingute käigus hävisid Tartus teater Vanemuine, Jaani kirik, Eesti Rahva Muuseum ning tekitati Tartu Ülikooli varadele suuri kahjusid.
Uus Punaarmee pealetung algas 17. septembril. Üle Lämmijärve toodi 5.–11. septembril rindele 2. löögiarmee, selle koosseisus ka 8. Eesti laskurkorpus, mis koondati Kastre piirkonda. Suurtükiväe võimsa tulelöögi järgselt edenes pealetung kogu rindelõigus hoogsalt, Eesti laskurkorpuse üksused jõudsid õhtuks juba Vara – Alatskivi piirkonda, liikudes edasi 25–30 km. Korpusepoiste vastas, teisel pool Emajõge oli kaitsel vähese võitlusvõimega 1. piirikaitserügement, mis koosnes eestlastest. Punaarmee ettevalmistav suurtükiväe tulelöök nullis piirikaitserügemendi vastupanu peaaegu täielikult ja suurem vennatapuheitlus jäi Emajõe kallastel pidamata. Teised Saksa poolel võidelnud eestlaste üksused: Alfons Rebase ja Paul Venti võitlusgrupid ja soomepoiste pataljon pidasid vihasemalt vastu. Eriti sitke oli soomepoiste võitlus Pilka küla väljadel.
18. septembri õhtuks jõudsid Punaarmee Eesti Laskurkorpuse üksused Omedu – Kääpa jõe liinile, 19. septembri hommikuks kulges rinne piki Laeva – Pupastvere – Visusti – Ehavere – Roela – Küti – Omedu joont.
Lisalugemist: Mart Laar, Emajõgi 1944. Tallinn 2005