Peeter Kaasik

7. Esimene maailmasõda
8. Eesti Vabadussõda 1918–1920
9. Eesti vabariigi aeg 1920–1940
10. Teine maailmasõda
11. Külm sõda – Eesti Nõukogude okupatsiooni all
12. Taasiseseisvunud Eesti vabariik (kuni XX sajandi lõpuni)
13. Kirjandus

7. ESIMENE MAAILMASÕDA

Esimese maailmasõja eelõhtu

Balti kubermangude sõjaline tähtsus hakkas kasvama XIX sajandi lõpus, seda eriti seotult Saksamaa tugevnemisega, milles muu hulgas nähti ohtu Peterburile. Rünnakusuunana nähti eelkõige Soomet, arvestades sealse elanikkonna vastumeelsust Vene võimu suhtes. Seda vaatamata sellele, et Vene impeeriumi koosseisus oli Soome eristaatuses ja üsna laia autonoomiaga. Viimast hakati järk-järgult piirama XIX sajandi lõpupoole.

Võimaliku Saksamaa rünnakusuunana ei välistatud ka Lääne-Eesti saari. Balti kubermangude elanikkonnas võrreldes soomlastega suuremat ohtu ei nähtud.

Maavägedest paiknes Eestis XVIII armeekorpus, mille staap asus Tartus. Eestimaa kubermangus asusid 23. jalaväediviisi üksused (ülemad aastatel 1888–1905 kindralleitnant Mihhail Batjanov, kindralleitnant Richard von Mewes, kindralleitnant Mihhail Andrejev, kindralleitnant Jefgraf Sarantšjov), mille väeosad asusid nii Eestimaa kubermangus kui ka Soome suurvürstiriigis. 1890. aastatel toodi diviisi lõplikult Tallinnasse. Diviisi koosseisus oli 23. suurtükiväebrigaad (-polk) ja kaks jalaväebrigaadi. 1. brigaad asus Tallinnas (ülemad kindralmajor I. Vestman ja Aleksander Mentšukov). Koosseisus olid 89. Belomorski jalaväepolk ja 90. Onega jalaväepolk (ülem 1905. aastal polkovnik Vladimir Kozlov). 2. brigaadi (ülem sajandivahetusel kindralmajor krahv Alexander von Adlerberg) üks polk (92. Petšora jalaväepolk) asus Narvas, 91. Dvina jalaväeväepolk Tallinnas.

1912. aasta mobilisatsioonikava kohaselt pidi Läänemere ranniku kaitse tagama 6. armee, mille koosseisu kuulusid kaardiväekorpus, Tallinna ja Pihkva ümbruses paiknev XVIII armeekorpus ja Soomes paiknev XXII armeekorpus.

Nagu öeldud paiknesid Eestis 23. jalaväediviisi brigaadid ja polgud, mis 1914. aastal dislotseerusid järgmiselt:

• 1. jalaväebrigaad (Tallinn, ülem kindralmajor Pavel Kordjukov)
• 89. Belomorski polk (Tallinn, ülem polkovnik Paul Clodt von Jürgensburg)
• 90. Oneega polk (Tallinn, ülem Leonid Leonid Bolhovitinov)
• 2. jalaväebrigaad (Tallinn, ülem kindralmajor Eduard Karl Gustav von Freymann)
• 91. Dvina polk (Tallinn)
• 92. Petšora polk (Narva, ülem polkovnik Andrei Possohhov)
• 23. suurtükiväebrigaad (kindralmajor Timofei Beljajev).

Häving Vene-Jaapani sõjas XX sajandi algaastatel tõstatas ühtlasi vajaduse laevastikku ja merekindlusi moderniseerida. Vene laevastik oli samal ajal laiali pillutatuna Läänemerel, Mustal merel, Põhja-Jäämerel ja Vaiksel ookeanil.

1911. aasta laevastikuseadus seadis esmaeesmärgiks Balti laevastiku arendamise. Viimase peaeesmärgiks oli Peterburi kaitse nii maalt kui merelt. Sellest tulenevalt küpses Kroonlinna suunal (siinkohal Soome lahe lõunakaldal) võimsa kindluspiirkonna rajamise idee, mis tulevikus hakkas kandma Peeter Suure merekindluse nime. Teiseks, tundub, et maha polnud maetud ka ideed sakslastele merel vastu hakata ning see omakorda tõi kaasa Tallinnasse mitme suure laeva- ja sõjatehase rajamise.

Sõjatehased

Sõjatööstuse puhul kerkis küsimus, kas osta relvastus sisse või valmistada kohapeal. Teise võimaluse puhul oli veel küsimus kas ja kuivõrd kaasata väliskapitali. Vene rahandusministeerium oli samas vastu ambitsioonikatele relvastusprogrammidele, viidates niigi suurele eelarvepuudujäägile ja kasvavale välisvõlale. Kuigi välismaalt oleks olnud odavam tellida, otsustati siiski lõpuks ära kasutada Venemaa enda tööstuspotentsiaal.

Kuigi valitsusringkondades oli vastuseis välismaisele kapitalile, siis oli selge, et päris ilma ei saa. Siiski toetati tellimuste andmisega pigem kodumaiseid tööstusi. Viimased omalt poolt nõustusid üsna suurte hinnaalandustega, mis kajastus muu hulgas eelkõige tööliste viletsas elukvaliteedis.

Eesti tööstuse arengut mõjutas suuresti otsus muuta Tallinn Vene Balti laevastiku tugipunktiks, mis eeldas võimsate rannapatareide ja maismaakindlustuste vööndi ning laevaremonditehaste rajamist.

1909. aastal lükkas Riigiduuma 777 miljoni rublase sõjalaevade tellimuse tagasi. Põhjuseks soov sõjalised kulutused kontrolli alla saada, sest niigi moodustasid need üle 40% eelarvest. Peale programmi tagasilükkamist esitas mereministeerium vähendatud plaani maksvusega 503 miljonit rubla, millest osa nähti ette Tallinna sõjasadama väljaehitamiseks. Rahvusvahelise olukorra pingestumise tõttu alustati selle ehitamist 1912. aasta kevadel, Riigiduuma kinnitust ära ootamata. Samal ajal rajati Tallinnasse kolm laevatehast, kuhu lisaks kodumaisele kapitalile kaastati ka välismaiseid investeeringuid.

1913. aastal alustas tegevust Vene-Balti Laevaehituse ja Mehhaanika Aktsiaseltsi Tallinna laevatehas (Vene-Balti laevatehas), mis sai tellimuse kahe 6800-tonnise veeväljasurvega kergeristleja, kuue 1260-tonnise veeväljasurvega miiniristleja, kahe traaleri, 40 000-tonnise veeväljasurvega ujuvdoki ja 19 100-tonnise veeväljasurvega praami ehituseks (lisaks laevade remont). Tellimuse kogumaksumus oli 35 miljonit rubla. Teine laevatehas Bekker ja Ko sai tellimuse viiele miiniristlejale, viiele puksiirile, kahele jäälõhkujale, üheksale kahuripaadile ja allveelaevade ujuvdokile. Allveelaevu endid asus ehitama Noblessneri laevatehas.

Tänu merekindlustele ja laevatehastele said suuri tellimusi ka teised tööstusettevõtted. Volta hakkas valmistama allveelaevadele mootoreid, Fr. Krulli masinatehas sai tellimusi külmutusseadmete valmistamiseks jm.

Peeter Suure merekindlus

Tulevase Peeter Suure merekindluse plaane hakati välja töötama 1907. aastal. Eelkõige pealinna Peterburi kaitseks plaaniti kindlustused Soome lahe suudme katmiseks ühelt poolt Tallinnast (laiemalt kogu Loode-Eesti rannik) ja teiselt poolt Porkkala poolsaarelt lahe põhjakaldal. See tähendas Tallinna ja selle lähiümbruse tähtsuse märgatavat kasvu tulevastes sõjaplaanides.

Tõsi, nii võimsad tollased suurtükid ei olnud, kuid pilt muutus paremaks, kui kasutusele võtta saared. Näiteks Porkkalast edelas asuva Mäkiluoto saare ja Naissaare põhjaosa vahekaugus oli 35 kilomeetrit. Kuna 305 mm rannakaitsesuurtükid lasid tol ajal ca 27 km kaugusele, siis teoreetiliselt oli võimalik ala katta mõlemalt poolt.

Igal juhul jäid plaanid esialgu tolmuma kantseleidesse. Üheks põhjuseks oli ilmselt ka see, et rannakaitse ja merekindlused allusid tol ajal maaväe juhtkonnale, kellel puudus ehk selge arusaam olemasolevatest võimalustest. Nii tehti ettepanek rajada Naissaarest 8 km põhjapoole olevale Uusmadalale ja teiselt poolt Mäkiluotost 5 km lõunapoole Porkkala madalikule tehissaared (raudbetoonkessoonid), kuhu paigutada mõlemale kuus 305 mm ka kaheksa 280 mm suurtükki. Lisaks tulnuks tugevad patareid rajada Naissaarele, Suurupisse ja Paljassaar(te)le. Merejõudude peastaap pidas tehissaari avamerelt kaugele näha olevatena raskesti kaitsetavateks ja ülemäära kalliteks. Pigem soovitati kasutada ära ranniku ja saarte võimalused ja ühtlasi ehitada välja korralikud sõjasadamad.

Geodeetilisi ja hüdrograafilisi töid alustati juba 1909. aastal. Paralleelselt koostati arvukalt plaane tulevase merekindluse asjus. Lõpuks kirjutas sõjaminister Vladimir Suhhomilov 18. juunil 1912 alla Revel–Porkkalauddi positsioonide „lõplikule“ projektile.

12. juulil 1912 ilmus keiser Nikolai II isiklikult oma jahtlaevaga „Štandart“ Tallinnasse. Väike-Paljassaare idaranda (Malõi Karlus) püstitati telklinnak. Kohal viibisid ka mereminister viitseadmiral Ivan Grigorovitš, Merejõudude Peastaabi ülem viitseadmiral Ebergard, Balti laevastiku juhataja admiral Nikolai von Essen jt. Palvuse pidas Riia-Miitavi peapiiskop Joann. Keiser ise viskas merre sümboolse kivi ja nimetas tulevase sõjasadama Imperaator Peeter Suure nimeliseks.

Ehitustöid alustati 1912. aasta suvel. Esimene objekt oli Tallinna lahe põhjasoppi kaitsev 2,7 km pikkuse muul. 20. jaanuaril 1913 anti need üle mereväele ning merekindluse rajamiseks eraldati 92,4 miljonit rubla.

1913. aasta mais sai ka tulevane merekindlus Peeter Suure nime. Samal ajal nimetati merekindluse komandandiks Aleksander Gerassimov. „Lõplik projekt“ osutus ajutiseks ja 1914. aastaks oli välja töötatud uus kava, kuid sedagi muudeti korduvalt.

Projekt oli suurejooneline. Kindlustustöödel töötas umbes 13 000 palgatöölist ja peale Esimese maailmasõja puhkemist ka tuhandeid sõjavange. Tööjõudu oli ikka puudu ning igapäevaselt leidsid rakendust veel tuhanded sõdurid. Enamus ehitustööst langes maailmasõja aega. Komandandiks jäi kuni 1917. aasta 8. juulini Gerassimov, peale seda kontradmiral Pjotr Leskov.

Üldistavalt nägid plaanid ette mitmeid eel-, põhi- ja tiibpositsioone Läänemeres ja Soome lahes, aga ka maismaal. Olgu mõned mainitud. Eelpositsiooniks oli Tahkuna – Dirhami neem – Hanko poolsaar. Peapositsiooni (või keskpositsiooni) moodustas Tallinn – Naissaare – Porkkala joon. Väinamere positsioon hõlmas Lääne-Eesti saari (Saaremaa, Hiiumaa, Muhu ja Vormsi) ning Lääne-Eesti rannikut. Kindluse staap asus Tallinnas Pikal tänaval, raadiojaam Alliku külas (Saue lähedal).

Kindluse peabaasi ehk Tallinn kaitse jagunes omakorda mere- ja maarindeks. Neist esimese moodustasid Tallinna ümbruse rannakaitsepatareid ja maarinde kindlustatud positsioonid ümber linna.

Mererinde moodustasid Pakri, Suurupi ja Viimsi poolsaarel, Kakumäel, Aegnal, Naissaarel, Väike-Pakril ja Paljassaarel paiknevad asuvad üheksa rannakaitsepatareid (nr. 1–5, 12–15).

Maarinde kindlustused asusid üldjoontes Türisalu – Humala – Pääsküla – Saku – Sausti – Maardu üldjoonel ümber Tallinna. Omakorda jagunes see tinglikult kolmeks kaitsesektoriks, kus asusid omakorda kaitsepositsioonid. I maailmasõja ajal mehitasid neid Tallinna kindlustatud rajooni 23. ja 118. jalaväediviis, mis olid operatiivselt allutatud laevastikule. Lisaks erinevaid suurtükiväeüksusi ja laevastiku üksusi, kes saadeti maarindele.

I kaitsesektor – Suurupi – Vääna – Humala piirkond (hõlmas Humala positsiooni, mille tarbeks rajati Liiva – Vääna kitsarööpmeliselt raudteeliinilt harutee ja Türisalu–Naage positsiooni.

II kaitsesektor – Tallinnast lõunas Vääna-Posti – Pääsküla – Raudalu üldjoon (kuus kaitsepositsiooni, nendest tänaseks säilinud mingil kujul Vääna-Viti, Vääna-Posti – Pääsküla ja Männiku).

III kaitsesektor – Tallinnast idas ehk ehk Lehmja – Rae – Muuga üldjoon (positsioonidest tänapäeval säilinud Rae ja Iru positsioonid; viimase juurde viis raudteeliini harutee).

Lisaks eelnevatele oli kindluse koosseisus lennusalk (Lasnamäe lennuväljal) ja merelennusalk (asus Pirita jõe suudmes; Patarei kõrval olev lennusalga baas jäi pooleli.)

Laskemoonalaod asusid Astangul, Männikul ja Lasnamäel paekliniti uuristatult (tänapäeva Tondiraba piirkonnas Narva maantee ja Purde tänava risti lähedal). Laod asusid mitmel pool Tallinnas, sõjaväelinnakud Peetris ja Harkus. Merekindluse hospidal asus Koplis.

I maailmasõjas ehitati Tallinnasse kaks sõjasadamat – Miinisadam ja Lennusadam. Esimene oli mõeldud hävitajate baasiks, teine vesilennukitele. Kokku jõuti Eestisse jõuti I maailmasõja eel ja ajal rajada 13 lennusadamat. Miinisadama kõrvale Paljassaarele planeeriti ka ristlejate sadam, mis jäi paberile.

Esimene maailmasõda ja Eesti

Esimene maailmasõda puhkes 1914. aasta juulis ja kestis üle nelja aasta. Saksamaa suunas oma rünnaku põhiteraviku vana vaenlase Prantsusmaa vastu. Venemaa suund oli teisejärguline ning Idarindel algas vastupealetung alles aasta pärast. Nii polnud ka Läänemere ruum esialgu prioriteediks. Sõda kahel rindel ei meeldinud kindlasti Saksa väejuhatusele. Algselt loodetigi Venemaaga kokku leppida separaatrahu osas. Ühtlasi loodeti, et Keskriikide poolel asub sõtta ka Rootsi, mis seob Soomes asuvad Vene väed. Seda siiski ei juhtunud.

Esialgu üritati hoiduda täiemõõdulisest pealetungist kahel rindel, kuid vallutusplaanides ei puudunud ka Venemaa sisejulgeoleku õõnestamise tahk, näitamaks Saksa ja Austria-Ungari sõjakäiku kui ikestatud rahvaste vabastusretke. Liitlane Türgi kutsus Venemaa moslemeid üles pühale sõjale uskmatute vastu, austerlased moodustasid Poola leegioni, mille eesmärgiks oli Poola vabastamine Vene ülemvõimu alt (mängiti ideega ka iseseisvast Poolast). Kindlasti nähti potentsiaalseid liitlasi veel soomlastes. Kuid juba sõja puhkemise järel kostusid noodid, et poolakaid, leedulasi ja Balti kubermangude rahvaid ei saa usaldada, sest need võivad pöörduda „vabastajate“ vastu. Ideaalis nähti Baltimaade ühendamist „Põhjamaa Liiduga“, kus kandvat rolli oleks etendanud Rootsi. Viimane aga ei näidanud mingit entusiasmi Keskriikidega ühinemiseks.

Üldiselt anti siiski aru, et „viienda kolonni“ aktiivsus sõltub eelkõige sõja käigust. Impeeriumi läänealad tuli Venemaast eraldada ja seeläbi moodustunuks puhvertsoon: Soome, Balti kubermangud, Leedu, Poola, Valgevene, Ukraina, Kaukaasia. Mis osa tuli Saksamaa ja Austria-Ungariga liita ja mis muuta vasallriigiks, oli esialgu lahtine. Kõik see sõltus palju, kuivõrd saadakse separatistlikud liikumised enda kontrolli alla. Balti kubermangudes sai esialgu loota ehk Vene võimus pettunud baltisakslastele. Põlisrahvaid eestlasi- ja lätlasi ei peetud vähemalt esialgu kõneväärseteks partneriteks. Kuigi eestlase Aleksander Keskküla lennukad Suur-Eesti ideed pakkusid Saksa valitsusringkondadele vähemalt niipalju huvi, et emigrantidest bolševike abiga õõnestada Vene keskvõimu ja mingil kujul need plaanid lõpuks ka realiseerusid.

XIX sajandi teisel poolel alanud venestuspoliitika tõttu polnud eestlaste enamus ehk mitte Vene patrioodid, kuid siiski ei soovitud ka mingit uut tüüpi saksa võimu, mis arvatavasti poleks erinenud senisest Balti erikorrast. See oli küll maailmasõja ajaks mõnevõrra murenenud, kuid siiski üsna elujõuline. Niisiis, Eesti rahvuslased, kelle seas sõja ajal hakkasid tooni andma sotsialistlik-rahvuslikud voolud, lähtusid arusaamast, et valida on halva ja väga halva vahel. Seetõttu kalduti toetama Venemaad, kuid seda siiski rahvuslikke huve silmas pidades ja peagi tekkinud autonoomiaideed polnudki enam täiesti utoopilised, sõltumata sellest, et tsaarivõim sellest esialgu midagi kuulda ei tahtnud.

Küll sai rahvuslikes huvides ära kasutada üldisemaid saksavaenulikke arusaamu Venemaal laiemalt. Näiteks seda kasutasid ära IV Riigiduuma eestlastest- ja lätlastest saadikud seaduste esitamiseks maaomavalitsuste ümberkorraldamiseks, kohalike keelte kasutusala laiendamiseks, baltisakslaste privileegide kaotamiseks, agraarsuhete reguleerimiseks jm. Nii mõndagi Riigiduuma võttiski vastu, kuid teoks sai sellest keisri ja võimuaparaadi vastuseisu tõttu vähe.

Eestlased Vene armees

Teenistus Vene armees tugines 1891. aasta sõjaväeseadusele, jagunedes tegev- ja reservteenistuseks. Sõjaväekohustuslikud olid mehed 43-eluaastani, maakaitseväe ohvitserid kuni 55-eluaastni. Maakaitseväelased jagati kaheks järguks. Esimesse klassi kuulusid nooremad aastakäigud ning tervemad ja tugevamad mehed ning vanemate aastakäikude mehed, kes olid läbinud tegevteenistuse. Mobilisatsiooni korral oleks 1. järku saanud kasutada vajadusel ka regulaarüksuste formeerimisel. 2. järgu maakaitseväelased olid kas pere ainukesed toitjad või füüsiliselt teenistuskõlbmatud mehed. Nendest tuli komplekteerida ainult maakaitseväe- ja tagalaüksusi.

Eesti sõdurid teenisid üle terve Vene impeeriumi. XIX sajandi lõpus kasutati eestlasi kusjuures suuresti Poolas asuvate väeosade täiendamiseks. 1910. aasta seisuga moodustasid eestlased sõjaväeteenistusse võetutest 0,7%, mis vastas enam-vähem ka osakaalule impeeriumi rahvastikus.

I maailmasõja ajal mitmeid komplekteerimispõhimõtteid muudeti. Loobuti liisutõmbamisest ning juba 1914. aastal alustati 1. järgu maakaitseväelaste mobiliseerimist. Teenistusse kutsuti aastakäikude nimekirjade järgi. Tunduvalt piirati teenistusest vabastamist. Juba 1914. aastal võeti teenistusse üle 35 000 eestlase (7% kogu meeselanikkonnast), lisaks nendele, kes juba varem olid teenistuses.

1915. aastal hakati teenistusse kutsuma 2. järgu maakaitseväelasi ja noorsõdureid ennetähtaegselt. 1916. aastal korraldati juba viis maakaitseväelaste mobilisatsiooni.

Uudseks võiks pidada ehk ka juba sõja alguses esitatud üleskutseid armeega vabatahtlikult liitumiseks. Eesti aladel see küll teab mis aktiivset tagasisidet ei leidnud. Kuid oli neidki kes liitusid vabatahtlikult konjunktuursetel kaalutlustel. See andis tõenäoliselt niigi mobilisatsiooni alla kuulunud mehele teatud soodustusi teenistuse alal.

Oma töö oli teinud ka paarkümmend aastat kestnud venestamispoliitika. Korralikult vene keelt oskavaid mehi oli küll vähe, kuid võrreldes XIX sajandi keskpaigaga kindlasti oluliselt rohkem. See võimaldas õppida ka sõjakoolis. Ajavahemikus 1870–1914 omandas kaadriohvitseri kutse ca 250 eestlast. Kõige populaarsem oli Vilno sõjakool. Lisaks mobiliseeriti sõja ajal kuni 200 eestlasest reservohvitseri, enamasti lipnikud. Vastava haridustasemega mehed said sõja ajal võimaluse läbida ohvitserikursus lipnikekoolis kiirkorras. Kokku oli selliseid eesti mehi I maailmasõja ajal vähemalt 2200 (kusjuures 2/3 nendest 1917. aastal). Niisiis võis ohvitserina I maailmasõjas teenida ca 3000 eestlast, valdavas enamuses nooremohvitserina ja ligi 90% jalaväes. Langes, jäi kadunuks või suri muudel asjaoludel vähemalt 120 ohvitseri, nendest kaadriohvitsere umbes 30.

Kokku võeti I maailmasõja ajal teenistusse ca 100 000 eestlast, kellest ca 10 000 langes rinde või suri muul moel teenistuses olles.

Sõjategevus 1914–1916

Otsesest sõjategevusest jäi Eesti territoorium kõrvale ja olukord meenutas mõneti 1812. aasta Napoleoni sõjakäigu aega, kui sõjategevus jõudis Eestile üsna lähedale Väina (Daugava) joonele.

1915. aasta veebruaris Ida-Preisimaalt alanud Saksa vägede pealetungi üks löögisuund oli põhja ehk Soome lahe suund. Rinne stabiliseerus Riiast mõnekümne kilomeetri kaugusel lõuna pool, liikudes seejärel üldjoontes mööda Väina jõge Daugavpilsini. Põhjarinde (varasem Looderinne) juhatus asus Pihkvas. Rinde koosseisu kuulus 12. armee, mille tagalaüksused paiknesid enamuses Eestis.

Sõjategevus merel oli teisejärguline. Saksamaa oli merel seotud eelkõige Briti laevastikuga ja seetõttu toimusid meresõja põhisündmused Põhjamerel.

Vene Balti laevastik hakkas tõhusamalt sõjaks valmistuma 1914. aasta alguses. Õppekomandod saadeti laiali, tugevdati sadamaid ja rannakindlustusi (Tallinn, Helsingi, Suomenlinna). 13. juulil viidi Tallinnas asunud eskaader Helsingisse ja Soome lahel pandi ristlejad lahinguvalmis. Algasid eeltööd miinitõkete paigutamiseks. Balti laevastik allutati operatiivselt 6. armee ülemjuhatajale ja põhiülesandeks oli koostöös tõkestada võimaliku dessandi maandamist Läänemerelt.

Laevastikku ennast peeti siiski liiga nõrgaks, et moodsatele Saksa lahinguristlejatele vastu astuda. Nii tegutses Saksa merevägi kohati üsna karistamatult. Juba 1914. aasta augustus pommitasid Saksa ristlejad Hiiumaa rannikut. Sama aasta oktoobris uputas Saksa allveelaev U-26 ristleja „Pallada“.

Kuid Saksa laevastik kandis ka kaotusi. 1914. aastal jooksis Osmussaare juures madalikule kergeristleja „Magdeburg“, mis tuli õhku lasta. Enamus meeskonnast evakueeriti torpeedokaatritega, vangi langes ca 60 Saksa meremeest. Sama aasta novembris sõitis Klaipeda (Meemeli) lähedal miinile soomusristleja „Friedrich Carl“.

1915. aastal suutis Saksa laevastik külvata mõnelgi korral paanikat. Augustis pommitati Kuressaaret ja Pärnut. Kohalik maakaitseväe ülem polkovnik Pavel Rodzjanko sattus paanikasse, et sakslased saadavad dessandi maale ning õhku lasti „Waldhofi“ tselluloosivabrik, elektrijaam ja õlivabrik. Kuuldused „Pärnu langemisest“ külvasid segadust ja paanikat ka sisemaal.

Sakslaste õhurünnakud algasid teadaolevalt 1916. aastal, kui tsepeliin SL-4 pommitas augustis Paldiskit, küll suuremate kahjudeta. Paldiskis kordus õhurünnak veel oktoobris. Tallinnat pommitasid Saksa lennukid juulis ja Ruhnu saart tabas sama saatus augustis.

Veebruarirevolutsioon ja Eesti autonoomia

1917. aasta märtsis puhkes pealinnas Petrogradis mäss, mis kulmineerus lõpuks keisri troonist loobumisega. Teatud provintsliku hilinemisega jõudsid sündmused 14. märtsil 1917 ka Tallinnasse. Kes esimestena mässu alustasid jääb ebaselgeks. Sovetlik ajalookirjandus rõhub tööliste initsiatiivile, eriliselt esile tõstes veel Kopli poolsaare laevatehaste töölisi. Kuid vähemalt samal ajal ühinesid mässuga ka Balti laevastiku madrused.

Päris üllatusena mäss Peeter Suure merekindluse komandandile ei tulnud. 13. märtsil sai komandant viitseadmiral Gerassimov Petrogradist telegrammi, milles teda valgustati asjade käigust. Gerassimov andis samal päeval päevakäsu, milles hoiatas töölisi väljaastumiste eest. Tallinnas baseerunud 1. ristlejate brigaadi ülemale kontradmiral Pilkinile anti käsk madruseid mitte maale lasta. See siiski aidanud ja edasi kulges asi omasoodu. Madrustega segatud rahvahulk ründas esimese reaalse tegevusena revolutsioonile omaselt „vana võimu sümboleid“ ehk vanglaid, vabastades sealt „tagurliku võimu tõttu kannatanud revolutsionäärid“. Oli ka viimaseid, kuid vanglate tavapärased kliendid olid siiski kriminaalkurjategijad.

Niisiis, vähemalt tagantjärgi sai esmaseks sihtmärgiks Paks Margareeta ehk kubermanguvangla nr. 1, kus kuulduste kohaselt hoitud ristleja „Pamjat Azova“ „revolutsioonilisi madruseid ja revolutsionääre, kellest paljud olla olnud „kinni müüritud pimedatesse keldritesse ja needitud kettidega müüride külge“. Igal juhul soovis rahvajõuk provokaatorite ässitusel vabastada just nimelt need abstraktsed „müüride külge aheldatud“ isikud. Vangla väravad murti maha. Maha lasti vanglaülem, üks valvur ja üks vangla läheduses olnud pritstav, kes korda üritas luua. Vahisoldatid ja vangla kaitseks saadetud väesalk pani kas relvad maha või liitus ise mässuga.

Peeter Suure merekindluse komandant viitseadmiral saabus ise sündmuskohale korda looma ja käskis mässajatel laiali minna. Imekombel pääses ta sellele järgnenud rüseluse käigus vaid keretäiega.

Leidmata kubermanguvanglast meremehi vabastati kõik ülejäänud vangid, õlgkotid kuhjati kokku ja pandi põlema. Seejärel siirdus rahvajõuk Toompeale, kus paiknes teine kubermanguvangla. Seal osutas vahtkond küll mõnevõrra südimat vastupanu, kuid üldiselt kordus sama ning vangla pisteti peale vahialuste vabastamist põlema. Ei unustatud vange ja arestante vabastamast ning rüüstamist läbi viia ka mujal – Lasnamäe karistusvanglas, Vene tänava eeluurimisvanglas ja Tartu maanteel asunud garnisoni peavahis.

Maaväelasi puudutas mäss mõnevõrra tagasihoidlikumalt, sest enamus üksusi oli linnast väljaspool. Kui Tallinna garnisoni silmas pidada, siis edasine oli tagalas asuvale garnisonilinnale küllalt iseloomulik. Miiting järgnes miitingule, kasarmutes olevad sõdurid nautisid „demokraatlikke vabadusi“, kui mitte anarhiat, mida ohvitserid ülemäära piirama ei kippunud.

Vene armee ei lagunenud küll lõplikult, kuid Eestis asunud tagavara- ja garnisoniväeosad ei soovinud kindlasti minna rindele. Ja kõik see kokkupanduna kajastus ka võitlusvõimes kui lahingud 1917. aastal Eesti pinnale jõudsid.

Veebruarirevolutsiooni vahetumaks mõjuks oli Eesti iseseisvuse idee väljakujunemine. Autonoomiast ja kahe eestlastega asustatud kubermangu ühinemisest oli olnud juttu ka varem, kerkides päevakorda Vene 1905–1907. aasta revolutsiooni ajal, aga ka Vene Riigiduuma kuluaarides ja kõnepuldis. I maailmasõja ajal polnud see samuti tabuteema ja 1916. aastal sõnastas selle Jüri Vilms, tulevane Päästekomitee liige ja Eesti Ajutise Valitsuse minister. Võimalus autonoomia saavutamiseks avanes peale Veebruarirevolutsiooni. 8. aprillil (vana kalendri 26. märts) toimus Petrogradis eestlaste (sh sõjaväelased) meeleavaldus, kus Eestile nõuti autonoomiat. Välimaks suuremaid segadusi kinnitas Vene Ajutine Valitsus 12. aprillil Eesti ajutise omavalitsuse seaduse, millega Eesti sai ulatusliku autonoomia (seadus jõustus 5. juulil 1917). Senine Eestimaa kubermang ja Liivimaa kubermangu põhjaosa ühendati üheks Eestimaa kubermanguks. Seadusandliku organina valiti rahvaesindusseks Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu, mis omakorda nimetas ametisse maavalitsuse. Täpsemalt oli maanõukogu algselt 5. märtsil kubermangukomissariks nimetatud Jaan Poska juures asuv nõuande organ, kuid väljus kiiresti oma esialgsete ülesannete raamidest. Juunist septembrini valiti ka linna- ja maakonnanõukogud.

Reaalsuses kujunes Eestis mitmikvõim. Vene keskvõimu esindajaks oli kubermangukomissar Jaan Poska. Kuna Eesti oli rindelähedane piirkond, siis oli kohalike otsuste tegemisel kaalukas sõna sõjaväevõimudel, kuid kes pidid omakorda arvestama soldatite nõukogude ja komiteedega. Lõpuni polnud kadunud ka baltisaksa rüütelkondade mõju, kuigi revolutsiooniaastal oli see tagasihoidlik. Poliitkavallas oli Eestis kaks peavoolu: Eesti autonoomiat ja seejärel iseseisvust toetavad rahvuslikud poliitilised erakonnad (sh osad Eesti sotsialistid), kes andsid tooni Maanõukogus ning teiselt poolt Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei vasak tiib ehk enamlaste (bolševike) riigi pooldajad ehk kommunistid, kelle mõjukus kasvas järjest erinevates paralleelvõimu organites tööliste- ja soldatite nõukogudes.

Eesti rahvusväeosad

Kui kasakad (mis oli seisus) ja mõned mägilaste ratsaväeüksused välja arvata, siis tsaariarmees enne I maailmasõda rahvusväeosi polnud. Erandiks oli laialdase autonoomiaga Soome, millel oli oma sõjavägi kuni 1905. aastani. Pärast Soome sõjaväe likvideerimist venestusreformide käigus jäid soomlased kõrvale nii Vene armeest kui ka I maailmasõjast (v.a tsaariarmees teenivad ohvitserid).

Juba 1914. aastal tehti järeleandmisi poolakatele ja asuti formeerima esimesi poola üksusi. 1917. aasta alguses anti luba kahe poola korpuse moodustamiseks, millest üks asus Valgevenes ja teine Ukrainas. Ühtlasi taastati Poola sisuline autonoomia. Ukraina rahvusväeosade loomine kerkis päevakorrale 1917. aastal, kuid luba esialgu ei antud. Sellest hoolimata alustasid ukrainlased ise üksuste moodustamist. Formeeriti 15 korpust ja juhtimistasandiks kindralkomando. Lisaks moodustati I maailmasõja ajal Venemaal tšehhide, slovakkide, bulgaarlaste, ungarlaste, soomlaste, leedulaste, Põhja-Kaukaasia mägirahvaste jm üksusi.

Tulevastes sündmustes mängisid kaalukat rolli Läti kütid. Kui sakslased jõudsid 1915. aastal Läti piirini, taotlesid lätlased luba rahvusväeosade formeerimiseks. 1915. aasta suvel see ka saadi ning esialgu moodustati kaks läti kütipataljoni ja tagavarapataljon. Hiljem koondati pataljonid polkudeks ja need omakorda kaheks kütibrigaadiks. 1917. aastal said lätlased Läti korpuse formeerimise loa, kuid selleni enam ei jõutud.

Eesti rahvusväeosade moodustamine tuli päevakorda samuti 1915. aastal, kui anti luba läti rahvusväeosade moodustamiseks. Luba ei saadud, kuid ka eesti poliitikameeste seisukohad polnud ühtsed. Oli neid, kes pooldasid seda, kuid ka neid, kes kartsid, et sarnaselt läti üksustega saadetakse need rindele ja purustatakse seal. Esialgu jäi peale teine seisukoht. Reaalselt asuti rahvusväeosade küsimusega tegelema peale Veebruarirevolutsiooni ja kiiresti ka luba saadi. Uutes oludes olid rahvusväeosad ühtlasi rahvusliku enesemääramispüüde üks vorme. Vene keskvalitsusele avaldati mõõdukat survet. Viimane oli armee lagunemisfaasis huvitatud ka motiveeritumate rahvusüksuste formeerimisest, kuid tajuti ka nende separatistlikku olemust. Kuid kindlasti polnud loodavad eesti rahvusväeosad ühtsed, sest meeleolusid oligi erinevad ja mõnedes väeosades domineerisid enamlikud arusaamad Venemaa tulevikust. Võrreldes lätlastega siiski tagasihoidlikult. Peale enamlaste võimuhaaramist liitusidki läti üksused suuresti enamlastega ning ühe tegurina oli see kindlasti oluline enamlaste võimu püsimajäämisel.

Üheks Vene armee lagunemise põhjuseks oli erinevate komiteede ja nõukogude paljusus, suur osa neist vägagi radikaalsed sõja/rahu ja riigi tuleviku suhtes. Nendest ei jäänud kõrvale ja Vene armees teenivad eesti mehed. Kuid lisaks moodustati juba rahvuslikul baasil 1917. aasta märtsi lõpus Eesti Sõjaväelaste Büroo ja Petrogradis Eesti Sõjaväelaste Keskkomitee. Üheks eesmärgiks oli koondada eestlased rahvusväeosadesse. 7. aprillil andis vene väejuhatus loa Tallinnas kahe kindluspolgu komplekteerimiseks eestlastega. Nimetatud aktsioon jäi suuresti paberile, kuid sellele vaatamata koondus lühikese ajaga Tallinna ca 4000 sõdurit. 7. mail andis Venemaa Ajutise Valitsuse peaminister Aleksander Kerenski loa 1. Eesti polgu moodustamiseks, mille ülemaks määrati polkovnik Aleksander Tõnisson. See võimaldas suuresti omavoliliselt Tallinna kogunenud sõdurid saata Rakverre formeerimisele. Formeerimine teostati sama aasta suveks ja üldiselt oli väeosa võrreldes teiste vene väeosadega võrdlemisi distsiplineeritud.

Paralleelselt toimus ka eesti sõjaväelaste organiseerumine. Juunis 1917 korraldati I eesti sõjaväelaste kongress, mille üheks eesmärgiks oli koondada rahvusväeosadesse kõik Vene armees teenivad eestlased. Poliitilise institutsioonina moodustati plaani teostamiseks Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee.

Vene keskvõim ja väejuhatus polnud küll nõus suuremat eestlaste väekoondist moodustama, kuid sellele vaatamata jätkus eestlaste koondumine rahvusväeosadesse. Viimast kiirendas omakorda Saksa vägede edu Idarindel. 1. Eesti polk saadetigi rindele, täpsemalt Valmiera (Wolmari) lähistele reservi. Septembris allutati polk Balti laevastiku maavägede ülemale ning saadeti Haapsallu ja peale sakslaste maabumist Saaremaal edasi kaitsepositsioonidele Muhumaale (kaks pataljoni).

1917. aasta sügisel saadi luba Tallinnas teise polgu formeerimiseks (nr. 3) polkovnik Ernst Põdderi juhtimisel ja tagavarapataljoni formeerimiseks Tartus. Detsembris järgnes luba Eesti Diviisi komplekteerimiseks.

2. polk formeeriti Pärnus, Viljandis ja Paides, 4. polk Rakveres, ratsapolk Viljandis ja suurtükiväebrigaad Haapsalus. Diviisiülemaks asus tulevane Vabadussõja ülemjuhataja polkovnik Johan Laidoner ja staabiülemaks polkovnik Jaan Soots.

Lisaks edasitungivate sakslastega tuli võidelda ka enamlaste mõju kasvuga. Üldjoontes jäid rahvusväeosad lojaalseks Vene Ajutisele Valitsusele ning novembris toimunud enamliku riigipöörde järel ei kiirustanud need liituma uue võimuga, jäädes Eestis omal moel tasakaalustavaks jõuks, millega pidid ka enamlased arvestama.

Enamlik riigipööre ja Punakaart

23.–26. oktoobril 1917 toimus Petrogradis enamlik riigipööre (Oktoobrirevolutsioon) ning bolševike ja esseeride koalitsioonivalitsus kuulutas end Venemaa kõrgemaks võimuks. Võimu kindlustamiseks läks siiski veel mitu aastat.

Eestis tekkis algselt kaksikvõim. 5. novembril (23. oktoober) võtsid Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee poolt juhitud salgad oma kontrolli alla raudteejaamad, sideasutused jm. Sotsialistlike parteide esinduseks oli Eestimaa Nõukogude Kongress, kuid paralleelselt tegutsesid veel Maanõukogu ja Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee ja selle Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee. Kubermangukomissar Jaan Poska võeti ametist maha 9. novembril (27. oktoober).

15./28. novembril 1917 kuulutas Maanõukogu ennast kõrgeimaks võimuks Eestis, kuni demokraatlikult valitud Asutava Kogu kokkukutsumiseni. Otsuse vastuvõtmise järel ajasid enamlased Maanõukogu laiali. Maanõukogu Vanematekogu ja Maavalitsus jätkasid tegevust põranda all.

Tulevasi arenguid silmas pidades võiks ära mainida veel Eesti- ja Liivimaa rüütelkondade deklaratsioonid vastavalt 30. novembril ja 17. detsembril 1917 millega kuulutati endised kubermangud Venemaast sõltumatuks ning paluti Saksa riigi kaitset. Muu hulgas viidati 1710. aasta kapitulatsiooniaktide kõrval ka Maapäeva otsusele, mida tõlgendati kui Eesti- ja Liivimaa iseseisvuse välja kuulutamist,

Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee kuulutas Eesti Asutava Kogu valimised välja koos Maanõukogu laialisaatmise otsusega. Valimised viidi osaliselt läbi 3. ja 4. veebruaril, kuid kuna enamlased nägid, et võitu ei tule, siis 10. veebruaril valimise katkestati ning linnades kuulutati välja sõjaseisukord.

Novembris 1917. a moodustati revolutsiooni toeks Tallinnas Punakaardi Keskkomitee ning sellele alluvad salgad linnades, alevites, tehastes ja mõisates, saades nime oma asukoha järgi (Tallinna punakaart, Aseri vabriku punakaart jt). Kindlat struktuuri polnud, suuremad salgad jagunesid roodudeks. Tegemist oli jalaväega koos kuulipildujakomandodega. Saksa vägede pealetungiks Eesti mandriosas, 1918. aasta veebruariks, koondasid salgad ca 5000 inimest.

1918. aasta jaanuari keskel korraldati Tallinnas I Eesti Sotsialistliste Sõjaväelaste kongress, kus võeti vastu otsus tööliste- ja talupoegade armee moodustamiseks. 29. jaanuaril 1918 võttis Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee sõjaväe osakond vastu otsuse Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee ja eesti väeosade laialisaatmiseks. Ühtlasi asuti moodustama Tallinna, Narva ja Tartu punaseid polke, kuid üldjoontes jäid need paberile, sest sakslaste pealetung jõudis ette.

21. veebruaril 1918 avaldas Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee esimees Jaan Anvelt mobilisatsioonikutse maakondade ja valdade nõukogudele, kus igast vallast kutsuti vähemalt 50 vabatahtlikku, kes tuli 7 päeva toiduvaruga Tallinna toimetada. Punakaardist saksa regulaarvägedele mingit vastas polnud. Enamus punakaartlasid lahkus kas Tallinnast koos Balti laevastikuga või taandusid Narva kaudu Eestist välja Jamburgi, kus nende jäänustest moodustati esimesed eesti kütiväeosad või tegutseti edasi n-ö partisanidena tõkkeväeosade koosseisus.

Põhijõu lahingutes sakslastega moodustasid veel kuidagi koos seisvad demoraliseerunud Vene väeosad, nende hulgas ka eesti rahvusväeosad.

Esimese maailmasõja sündmused Eestis 1917–1918

1917. aastal oli Eesti Põhjarinde vahetu tagala. Eestis asus kokku ca 100 000 Vene sõdurit ja mereväelast. Lahingud Eesti pinnal algasid 1917. aasta septembris. Saksa armee alustas n-ö Riia operatsiooni 19. augustil 1917. Kaitsel olnud 12. armee (sh läti kütid) jätsid Riia maha 22. augustil, taandudes Võnnu (Cēsise) kaitseliinile. Armee staap toodi üle Valka. XIII korpus (ca 30 000 võitlejat) paigutati positsioonidele Salatsi – Heinaste – Mõisaküla – Pärnu liinile.

Teine rünnakusuund oli Lääne-Eesti saared. Vene vägedest olid Muhu väina kindlustatud piirkonna kaitsel 108. ja 118. diviis ja rannakaitseüksused. Demoraliseerunud vastasest ohtlikumadki olid sakslastele Läänemere miinitõkked, mis takistasid nii mereväe tegevust, kui dessandi maandamist.

Dessant maandati 29. septembril/12.oktoobril Tagalahes, koos abilöögiga Pammana poolsaarele ning petterünnakutega Sõrve ja Kihelkonna piirkonnas. 25 000-mehelises dessandis osales viis jalaväerügementi, lennusalk, ning erinevad suurtükiväe-, pioneeri-, side-, sanitaar- ja muud abi- ja tagalaüksused. Mereväealustest osales saarte operatsioonil 181 mitmesugust laeva, 124 mootorpaati, lennukeid ja tsepeliine, samuti vesilennukite emalaev „Santa Elena“ (vesilennukitega hõivati Abruka ja Ruhnu). 8/.20. oktoobriks olid Saare-, Hiiu- ja Muhumaa vallutatud. Enamus saarte kaitsel olnud ca 20 000 võitlejast (sh 1. eesti polgu kahe pataljoni sõdurid) võeti vangi. Tõhusamat vastupanu osutas Vene laevastik, kuid 3. oktoobril tungisid Saksa sõjalaevad Irbeni väinast Riia lahte ning Vene laevastik taganes Tallinna suunas. Muu hulgas moodustus platsdarm Eesti mandriosa vallutamiseks.

Lääne-Eestis moodustati Peeter Suure merekindluse komandandile (Balti laevastiku maavägede juhatajale) allunud rannakaitsegrupp. Kokku oli mereväe alluvuses ca 60 000 sõdurit ja mereväelast. Tagavaraväed ja Petrogradi suuna kaitsel dislotseerusid Narvas ja Narva-Jõesuus erinevad tagavaraüksused, Rakvere ja Tapa ümbruses ca 20 000 võitlejat. Lõuna-Eestis koondati Tartusse ca 10 000 tagavaraväelast (sh palju pahandust tekitanud läti kütteide tagavarapolk). Pärnu piirkonnas oli ca 30 000 sõdurit. Kokku oli Eestis kuni 200 000 Vene sõjaväelast, kuid suuremas osas polnud need enam võitlusvõimelised väed. Lisaks massiliselt deserteerimisele levis ka marodeerimine.

Vastne enamlik võim üritas laveerida ja Nõukogude delegatsiooni juht Brest-Litovski rahukõnelustel keeldus sakslaste dikteeritud nõudmistele alla kirjutamast. Kuid ebamäärase klausliga, et sellele vaatamata lõpetab Venemaa „hea tahte märgiks“ sõjategevuse. Kasutades 2. detsembril 1917 sõlmitud vaherahu lõppemisest, alustasid Saksa väed laial rindel pealetungi. Laostunud Vene armeest enam vastast polnud ning lühikese ajaga hõivati terve Valgevene, Ukraina, Leedu, Läti ja Eesti ning tungiti edasi Venemaale.

Eesti Diviis võttis neutraalse positsiooni. Sõlmiti isegi 1. eesti polgu ülema Põdderi ja Saksa eelsalga ülema major Steffensiga vastav kokkulepe. 25. veebruaril sisenesid Saksa väed Tallinna ja Eesti territoorium okupeeriti järgneva nädala jooksul. 3. märtsil Brest-Litovski sõlmitud rahuleppega säilitas Venemaa suveräniteedi Eesti ja Läti ala üle, kuid jäid Saksa okupatsioonivõimu alla.

Eesti iseseisvuse väljakuulutamine

Ajaakent enamliku võimu põgenemise ja Saksa okupantide saabumise vahel kasutasid ära Eesti rahvuslikud jõud. Maanõukogu vanematekogu moodustas komisjoni iseiseisvusmanifesti koostamiseks. 19. veebruaril valiti kolmeliikmeline Päästekomitee (Konstantin Päts, Konstantin Konik ja Jüri Vilms), iseseisvumiseks vajalike sammude koordineerimiseks. 21. veebruaril kiitis vanematekogu heaks iseseisvusmanifesti. Mõnel pool jõuti see ette lugeda enne Saksa vägede saabumist, esimesena Pärnus 23. veebruaril. Tallinna elanikud said sellega tutvuda järgmisel päeval müürilehtedelt.

Eesti riikluse alguskuupäevaks loetakse 24. veebruari, kui ametisse astus Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus. 25. veebruaril luges Tallinnas Reaalkooli juures avalikult iseseisvusmanifesti ette peaminister Konstantin Päts. Ühtlasi toimus Tallinnas sõjaväeparaad, kus osalesid 3. eesti polgu väeosad. Paralleelselt võeti omavalitsustes võim üle peale enamlaste põgenemist ja enne Saksa vägede kohale jõudmist. Tartus näiteks kehtis Eesti võim 4–5 päeva.

Olgu öeldud, et de iure tunnustamiseni läks veel aastaid aega, kuid järgneva Saksa okupatsiooni ajal tunnustasid juhtivad Antanti riigid Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia Eesti Vabariiki de facto (täpsemalt Maanõukogu kõrgema võimu kandjana). Küll piiratult, kuid siiski poolametlikult said tegutseda ka Eesti diplomaadid (välisdelegatsioon).

Saksa okupatsioon

Kuna rahuläbirääkimised Nõukogude Venemaaga veel kestsid, ei deklareerinud Saksa sõjaväevõimud esialgu väga selgepiiriliselt edasisi okupatsioonitingimusi. Kui siis nii palju, et mingit Eesti iseseisvust ei tunnustata. Kuid esialgu jäid laiali saatmata Eesti rahvusväeosad. Vastav luba edasi tegutsemiseks saadi sõjaväevõimudelt 28. veebruaril. Ülesanded olid politseilise iseloomuga – hoida avalikku korda ja kaitsta sisemist julgeolekut. Sõjaväe ülemaks määrati polkovnik Andres Larka, staabiülemaks kapten Nikolai Reek. Sel ajal koondasid rahvusväeosad ca 35 000 sõdurit ja 750 ohvitseri. Peale rahulepingu sõlmimist Nõukogude Venemaaga saadeti rahvusväeosad 20. märtsil laiali. Jätku said rahvusväeosad n-ö põrandaaluse Omakaitse (Kaitseliidu) moodustamisel, mille tegevus Saksa okupatsiooni ajal jäi passiivseks.

Saksa sõjaväevõimu alla langenud Mandri-Eesti jagunes kaheks korpusepiirkonnaks, kus võimu teostasid 60. ja 68. korpuse kindralkomandod. Viimased jaotati kreisideks (maakondadeks) ja need n-ö ametkondadeks (kihelkonnad) ja need jaoskondadeks (vallad). Kõik kohalikud võimuorganid, mis suures osas olid baltisakslaste kontrolli all, allusid kindralkomandodele. Lääne-Eesti saared ja Riia linn moodustasid eraldi kubermangu.

Kehtima hakkasid sõjaaja seadused, koos range tsensuuri ja koosolekute keeluga. Ühiskondlikud organisatsioonid, mida ei suletud, võeti range järelevalve alla. Arvukalt inimesi arreteeriti, nii sotsialistlike vaadete tõttu, kui iseseisvusideede pooldamise eest. Teiste seas arreteeriti ka peaminister Konstantin Päts.

Sakslaste edasised plaanid jäävad ebaselgeks. Kui algselt olid varasemad Balti kubermangud okupeeritud, siis Brest-Litovski rahuleppe Berliini täiendleppega 27. augustist 1918 loobus Nõukogude Venemaa suveräniteedist Balti kubermangude üle ning sama aasta septembris tunnustas Saksa keiser Eesti-, Kura- ja Liivimaad iseseisva regioonina. Täpsemalt nähti ette Saksamaa vasallriigi moodustamist. Vastav ettepanek tehti baltisakslaste Ühendatud Maanõukogu poolt juba 1918. aasta kevadel. Selgemad piirid võttis idee peale Berliini leppeid, kui moodustati Balti Regentnõukogu ja võeti suund Balti hertsogiriigi moodustamiseks, mille valitsejaks taheti panna Mecklenburgi hertsog Adolf Friedrich. See oli siiski suuresti kohapealne algatus. Kuigi leiti ka Saksamaal idee tuliseid pooldajaid, siis Berliinis suhtuti sellisesse personaaluniooni kas kõhklevalt või eitavalt. Kõige nõrgemaks lüliks peeti vähemalt sõjaajal kohalike elanike ilmselget vastumeelsust uut tüüpi (balti-)saksa võimu edasikestvuse suhtes. Vaadates Ukraina, Valgevene ja Leedu näiteid, siis arvatavasti oli ka plaane, mis oleks kohalikele andnud palju suurema sõnaõiguse. Hertsogiriik oli niisiis pigem teoreetiline moodustus ja Saksamaal puhkenud revolutsioon ning Antantiga vaherahu sõlmimine 1918. aasta novembris tõmbasid kõigele selleks korraks kriipsu peale. Kuid baltisakslaste mõtetes elas see edasi veel mitu aastat täiesti reaalse tegevusprogrammina ning baltisaksa riigi idee sai jätku juba Eesti Vabadussõja ajal.

8. EESTI VABADUSSÕDA 1918–1920

Vabadussõja algus

Novembrirevolutsioon Saksamaal ja maailmasõja lõppemine tõid ka Eestis kaasa okupatsiooni kokkuvarisemise ja võõrväed pidid lahkuma. Teiselt poolt ähvardas ida poolt Nõukogude Venemaa. Juba 13. novembril 1918 tühistas enamlik valitsus Brest-Litovski rahulepingu ja selle järellepped ning alustati ettevalmistustega lääne suunas tungimiseks. Tõsi, Punaarmee oli selleks ajaks seotud mitmetel Vene kodusõja rinnetel ning revolutsiooni edasiviimine relva jõul mõnevõrra komplitseeritud. Eelkõige oli sihiks taastada varasemad piirid ja jõuda Saksamaale, mis oli maailmarevolutsiooni plaanides võtmetähtsusega. Enne tuli purustada rahvusriigid, mis olid impeeriumi varemetel tekkinud või tekkimas. Niisiis, Eesti territooriumi hõivamine oli üks läänesuunalise pealetungi esmastest sihtidest. Seda ei käsitletud otseselt mitte vallutust ega ka kaotatud alade tagasi võtmist, see oli osa maailmarevolutsioonist ja olulisem oli selle käigus kehtestatud „töörahva võim“, mis peideti nukuriikide kattevarju taha.

Nii eelnes pealetungile 15. novembril 1918 Petrogradis Eestimaa Ajutise Revolutsioonikomitee moodustamine, mis kuulutas Eesti Vabariigi Ajutise Valitsuse võimu ebaseaduslikuks ning palus „töörahva võimu“ kehtestamiseks Eestis Punaarmee internatsionaalset toetust.

18. novembril andis Punaarmee ülemjuhatus Põhjarinde vägedele korralduse vallutada Narva ja Pihkva, ning seejärel arendada pealetungi edasi Tallinna ja Riia suunas. Ühtlasi allutati Põhjarindele Baltimere sõjalaevastik. Eesti ja Läti piiridele koondati 7. armee vasaku tiiva väekoondised ning nendest moodustati kaks väegruppi. Jamburgi grupi lahingkoosseisus oli ca 7000 võitlejat ja ülesandeks peale Narva vallutamist liikuda edasi Tallinna suunas. Pihkva-Ostrovi grupi lahingkoosseisus oli ca 5000 võitlejat ning pealöögi suunaks Valga (abisuundadeks Eesti alal Tartu, Pärnu ja Viljandi).

Pealetungi alguseks olid Saksa väed veel Eestis, kuid vastavalt vaherahulepingule valmis okupeeritud aladelt välja tõmbuma. Eesti rahvavägi oli samal ajal formeerimise algjärgus. Esimene Punaarmee kahe kütipolgu pealetungi katse 22. novembril 1918 takerdus sakslaste kaitseliinidesse ja löödi suurte kaotustega tagasi. 25. novembril algas pealetung Pihkvale. Ka seal lõid sakslased koos Vene valgete Põhjakorpusega esimesed rünnakud tagasi, kuid seejärel tõmbusid mõlemad tagasi. Sakslaste plaan oli väed välja tõmmata Eestist (kuid mitte Lätist ja Leedust) ja nende tegevus polnud suunatud mitte Eesti territooriumi kaitsele, vaid taganemise katmisele. Samal ajal formeerus järk-järgult Eesti Rahvavägi. Esimeste Punaarmee rünnakute ajaks koosnes see suuresti vaid vabatahtlikust Kaitseliidust ja formeerimise algjärgus väejuhatusest ja jalaväepolkudest, mille mõtteliseks aluseks oli sakslaste poolt laiali saadetud rahvusväeosad. 16. novembril võttis Eesti Ajutine Valitsus vastu otsuse värvata 25 000 vabatahtlikku vanuses 21–35 eluaastat. Plaan nägi ette diviisi formeerimise, milles koosseisude järgi pidi olema kuus jalaväe-, üks ratsa- ja üks suurtükiväepolk.

Esialgu oli puudus kõigest: relvadest, laskemoonast, transpordivahenditest, hobustest, riietusest, varustusest, toidumoonast. Samuti kukkus vabatahtlik värbamine sama hästi kui läbi. Kuid lisaks kõigele muule tuli ka tsiviilelanikkonda varustada miinimumiga. Paremaks ei teinud olukorda lahkuvad Saksa väed, kes võtsid kaasa kõik mida vajalikuks pidasid.

Vabadussõja puhkemiseks 28. novembril oli rahvaväes paar tuhat kehvasti relvastatud ja varustatud vastset sõdurit. Lisaks mõni tuhat kaitseliitlast, kellest moodustus küll vägagi löögijõulisi vabatahtlike üksusi, kuid laiemalt piirdus Kaitseliidu sõjaline võimekus enamasti vaid valveülesannete täitmisega.

Põhjuseid, miks vabatahtlik mobilisatsioon ei õnnestunud, oli mitmeid: sõjaväsimus; usu puudumine, et väiksel Eestil on võimalik suurele Venemaale vastu saada; enamlik propaganda; juhtimisevead (täpsemalt väejuhatus ja riigiaparaat oli alles kujunemisjärgus) jm. Kuid ka aega jäi napiks. Peale vaidlusi jõudsid poliitilised jõud siiski enam-vähem üksmeelselt otsusele, et peab vastu hakkama ning 1. detsembrist käivitus sundmobilisatsioon.

Rahvaväe taandumine

Kuigi Punaarmee ähvardas nii Kagu-Eestist, kui Narva suunalt, siis esialgu seadis Eesti väejuhatus prioriteediks Narva suuna kaitse, sest see ähvardas pealinna Tallinna. 28. novembriks oli Narva jõe joonel kaitses ca 1000 rahvaväelast ning kuni 2000 sakslast. Peamiselt viimased lõid 28. novembril alanud esimese rünnakulaine tagasi, kuid samal ajal oli see pigem enda plaanikohalise taganemise katmine. Narva langemise otsustas Narva-Jõesuus maandatud dessant, misjärel andis rinde juhataja kindralmajor Aleksander Tõnisson taganemiskäsu. Üldiselt polnud see ka vajalik, sest suurem osa rahvaväe üksusi hajus lihtsalt laiali, keda koondati uuesti kokku mitu päeva. Eesti poole õnneks jäi ka Punaarmee peale Narva hõivamist ligi nädalaks passiivseks ega üritanudki algset edu läbimurdeks ära kasutada. Küll kuulutas 29. novembril 1918 koos Punaarmeega Narva jõudnud ajutine revolutsioonikomitee välja enamliku nukuriigi Eestimaa Töörahva Kommuuni, mida Nõukogude Venemaa kiiresti tunnustas.

Uus pealetung algas alles 6. detsembril, kui laiali paisatud rahvaväelased olid oma ridu koondanud ning kiirkorras olid moodustatud ka uusi üksusi. Punaarmee ülekaal nii elavjõud, kui relvastuses oli siiski nii suur, et küsitava võitlusvõimega Eesti üksused taandusi ilma suuremate lahinguteta, jättes maha Jõhvi, Rakvere, Tapa. Lõuna-Eestis oli pilt veelgi halvem. Hõredad kaitseliitlaste salgad ei suutnud märkimisväärset vastupanu osutada ning kiiresti hõivas Punaarmee Võru, Tartu ja Valga, jõudes Kesk-Eestis Paide ja Põltsamaa, ning Lõuna-Eestis Viljandi ja Pärnu lähistele.

Aastavahetuseks kulges rindejoon: Soome laht – Kehra – Paunküla – Mäo – Aidu – Puurmani – Võrtsjärve põhjakallas – Tarvastu – Kärstna – Halliste – Kilingi-Nõmme – Heinaste (Ainaži). Samuti hõivas Punaarmee suure osa Lätist ja rindejoon stabiliseerus lõpuks Kuramaal, kus kaitse põhijõu moodustas oma taganemisteid kattev Saksa VI reservkorpus koos läti ja baltisaksa (Landeswehr) üksustega.

Taandumise põhjustas ühelt poolt Punaarmee suur ülekaal, kuid ka Eesti vägede nõrk moraal, sest üksused olid komplekteeritud kiirkorras, need olid kehvasti varustatud ja relvastatud. Nii oli vaja tihti vaid väikest survet, et väeosad laiali jookseksid, et siis mõnikümmend kilomeetrit tagalas niivõrd-kuivõrd ümberformeeruda. Paremaks ei teinud olukorda tagalas levinud pessimism.

Vastupealetung

Väiksemad taktikalised võidud ja distsipliini järk-järguline tugevnemine ning koos sellega ka moraali tõus, et sõditakse oma kodupinna eest, valmistas ette sõja järgmist etappi – vastupealetungi. Kindlasti aitas sellele kaasa see, et kuigi arvulises ja tehnilises ülekaalus, polnud ka pealetungivate Punaarmee polkude võitlusvõime mitte ülemäära kõrge. Kõige võitlusvõimelisemate üksuste – läti küttide – põhijõud tungisid edasi põhiliselt Läti territooriumil. Lisaks olid Punaarmee seotud laial Vene kodusõja ja I maailmasõja jätkusõdade rindel, mistõttu nappis ka reserve.

Lisaks rahvaväepolkudele olid pöördel suur osa vabatahtlikel Kaitseliidu jm üksustel, mis järk-järgult formeerusid kaitsepataljonideks ja muudeks vabatahtlikeks formeeringuteks (Kuperjanovi pataljon, Kalevlaste maleva, Scoutspataljon, improviseeritud soomusrongid ja nende dessantkomandod). Nende üksuste juures oli kindlasti märkimisväärne ka vabatahtlikult rahvaväega liitunud kooliõpilaste roll, keda järk-järgult peale rinde stabiliseerumist hakati tagasi koolipinki saatma. Aastavahetuseks oli rahvaväe lahingüksustes ca 6000 võitlejat.

Patriotismi tõusu kasvatas omakorda kiiresti levivad kuuldused sellest, mida enamlik võim okupeeritud territooriumil reaalsuses tähendas. Omariiklust eitati, koheselt algasid enamlikud repressioonid, talupoegadele lubatud maa jagamine asendus ühismajanditega jpm. Tulemuseks nähti idapoolseid vallutajaid järjest selgemalt kui okupante.

Moraali tõstis 1918. aasta lõpupoole ka välisabi saabumine. 12. detsembril jõudis Tallinna alla Briti eskaader, mis tagas Tallinna kaitse merelt (laiemalt kogu Soome lahe rannikul), kuid tuues kaasa ka hädasti vaja minevat relvastust, laskemoona, sõjavarustust. Mõnevõrra hiljem saadi brittidelt ka tagalas moraali hoidmiseks hädavajalikku toidu- ja kütteabi.

Brittide abi piirnes suuresti toetusega merelt, lisaks toetati Eestis laialipillatud Vene valgete üksuste ümberformeerimist. Toetus maavägede näol saabus aga Soomest. Tegemist oli soome vabatahtlikega, kellest suur osa olid saanud lahingristsed juba varem Soome kodusõjas enamlaste vastu võideldes.

Eesti Abistamise Peatoimkonna organiseeritud väeosade – Martin Ekströmi pataljoni ja major Hans Kalmi Põhja Poegade Rügemendi – esimesed allüksused jõudsid Eestisse 30. detsembril 1918 ja saadeti toetuseks eesti üksustele järk-järgult rindele. Kokku sõdis Eestis ca 3500 soome vabatahtlikku. Kuna värbamisleping nägi ette neid kasutada vaid Eesti territooriumil, siis 1919. aasta kevadel seoses vastupealetungiga vajadus soome vabatahtlike järele kadus. Vabatahtlike värbamist korraldati ka Taanis ja Rootsis, kuid soomlastega võrreldavat rolli nemad hilisemas sõjategevuses ei etendanud.

1918. aasta lõpus ja 1919. aasta alguses peatas rahvavägi Punaarmee pealetungi ka Kesk-Eestis Mäo – Müüsleri – Vodja lõigus ning teostas eduka vastupealetungi Põltsamaa suunas Aidu piirkonnas. Lõuna-Eestis peatati Punaarmee edasitung Viljandi suunal Kärstna lahingus ja Pärnu suunal Kilingi-Nõmme – Voltveti piirkonnas. Pealetung Tallinnale peatati Valkla – Priske – Paunküla üldjoonel ja 7. jaanuaril algas vastupealetung. Rahvaväe peamiseks löögijõuks Narva suunal kujunesid kiirkorras ehitatud soomusrongid ja nende dessantmeeskonnad. Rannikul toetasid pealetungi meredessandid Punaarmee tagalasse. Sissemurrete edu kindlustasid mobiilsete dessantüksuste järel liikunud jalaväeosad. Juba 12. jaanuariks hõivati Rakvere ja 18. jaanuaril Narva. Viimase langemisel osutus kaalukeeleks 17. jaanuaril Utria lähedal maandatud ca 1000 võitlejaga meredessant Punaarmee tagalasse.

Koos Narva langemisega lahkusid sealt ka Eestimaa Töörahva Kommuuni organid, täpsemalt viidi osa neist üle Võrru ja peale sealt taandumist 1919. aasta veebruari alguses tegutsesid enamliku nukuriigi võimuorganid edasi Venemaal ning saadeti lõplikult laiali 1919. aasta juunis.

Peale Narva hõivamist rinne üldjoontes Narva jõel stabiliseerus, jäädes sinna kevadeni, kui algas Vene valgete Põhjakorpuse ja Eesti rahvaväe ühine pealetung Petrogradi suunal.

Narvast mõni päev varem vabastati ka Eesti suuruselt teine linn Tartu. Otsustavat rolli mängis soomusrongide tegevus. Olles lõhutud raudteesildade tõttu Tapa raudteesõlmes sunnitud peatuma, suunati kaks soomusrongi lõunasse. Teel ühines Tartu pealetungiga Julius Kuperjanovi partisanide pataljon ja teised väiksemad Kesk-Eestis võidelnud vabatahtlike üksused ning 14. jaanuaril Tartu vallutati. Kui Narva suunal olid rahvaväe peamisteks vastasteks Venemaal formeeritud eesti kütipolgud, siis Lõuna-Eestis kandsid põhiraskust punased läti kütid, kelle põhijõud olid samal ajal seotud lahingutega Läti territooriumil.

Lõuna-Eesti pealetungi põhijõud tungisid soomusrongide toel edasi Valga suunal. Valgas ristusid Tartu – Riia ja Riia – Pihkva laiarööpmeline ning Pärnu – Aluksne kitsarööpmeline raudtee ja kontrolli saavutamiseks Lõuna-Eestis edasisi pealetunge planeerides oli oluline raudteesõlm hõivata. Otsustav lahing toimus Valga lähedal Paju mõisa väljadel, mis oli Vabadussõja verisemaid välilahinguid. Lahingus langes ka Vabadussõja kangelane Julius Kuperjanov. Läti kütid avaldasid küll visa vastupanu, kuid 31. jaanuari õhtuks sunniti taganema ja 1. veebruaril Valga hõivati. Nagu ka Narva vallutamisel, oli ka Valga all väga kaalukas roll soome vabatahtlikel.

Paralleelselt Valga peaoperatsiooniga liikusid Eesti rahvaväe üksused edasi laial rindel kogu Lõuna-Eestis ning peagi kandus sõjategevus üle (tänase) Läti territooriumile jõudes Heinaste – Ruhja – Aluksne üldjoonele. Lisaks kandus sõjategevus tollases mõistes ka Venemaa territooriumile, kus Eesti rahvavägi hõivas Petseri ja Irboska.

Lahingud 1919. aasta kevadel

Eesti rahvaväe kiire edu tuli Punaarmee juhtkonnale arvatavasti ootamatult ja vastu vaatas olukord, kus oht ähvardas nii Petrogradi kui Riia suunal. See tingis Eesti-Läti rindelõigu tugevdamise. Narva rindel ei üks ega teine pool suuremaid rünnakuid ei plaaninud ja kuni 1919. aasta maini toimus võrdlemisi passiivne positsioonisõda. Rahvaväe vastas seisid Punaarmee 7. armee väeüksused.

Verisemad olid mitu kuud kestnud kaitselahingud Lõuna-Eestis, mis väga üldistatult toimus pikas lõigus eesti-läti rahvuspiiril, kandudes kohati tagasi Eesti pinnale. Vastas oli Läti Punaarmee üksused ehk Läti kütid. Pihkva ja Alūksne suunal olid rahvaväe vastas n-ö Eesti Punarmee, kuhu koondati ka eesti kommunistlikud kütipolgud, mis koondati omakorda eesti diviisiks. Erinevalt Läti Punaarmeest oli eestlasi Eesti Punaarmees selge vähemus. See oli pigem territoriaalne moodustis, mis formaalselt oli kommunistliku nukuriigi Eestimaa Töörahva Kommuuni relvajõud.

Kumbki pool Kagu-Eestis ja Kirde-Lätis toimunud pealetungides ja vastupealetungides edu ei saavutanud. Petseri käis käest kätte. Kriitilisem hetk Eesti jaoks saabus 1919. aasta aprilli lõpul, kus Punaarmee jõudis korraks Võrust paari kilomeetri kaugusele. Samaaegselt kärises eestlaste rinne Valga ja Pärnu vahel Ruhja all. Mõlemad Punaarmee pealetungid suudeti siiski tagasi tõrjuda. Mai keskpaigaks oli Punaarmee Eestist välja tõrjutud ja peagi algas Eesti vägede ja Põhjakorpuse üldpealetung kõikidel suundadel.

Maipealetung

Nagu ka teistel Vabadussõja pööretel mängisid ka 1919. aasta kevadel oma rolli sündmused teistel rinnetel, sest Eesti oli Punaarmeele vaid üks rindelõik. 1919. aasta kevadel oli pöörde üheks kaalukeeleks Poola vägede edu Leedu ja Valgevene (osaliselt ka Läti) territooriumil, mis sundis väekoondisi ümber paigutama ja reservid kuivasid kokku. Lisaks olid Kuramaal jõudu kogunud ka Saksa VI reservkorpuse alluvuses sõdinud formeeringud.

Narva rindel valmistas samal ajal Eesti väejuhatus ette pealetungi Petrogradi suunal. Põhiraskust pidid kandma Vene valgete formeeringud, mis peale ümberformeerimist, relvastamist ja teatud väljaõpet lülitati järk-järgult rahvaväe operatiivalluvusse ja saadeti põhiliselt täienduseks Narva rindele. Põhjakorpuse väeosade edasiseks ülesandeks oli arendada hiljem edasi pealetungi Petrogradi suunal. Vastavasisuline leping sõlmiti Antanti sõjalise missiooni vahendusel ja survel juba 1918. aasta detsembris. Selline relvavendlus oli peale sunnitud nii ühele kui teisele poole. Valged polnud Eesti iseseisvusest huvitatud samamoodi nagu punased. Eesti oli aga sunnitud nendega koostööd tegema, et tagada Antanti poliitiline ja sõjaline toetus. Kuid mõistagi ei saa alahinnata ka valgete sõjalist võimekust ning vähemalt sõjas enamlaste vastu oli liitlassuhe kasulik mõlemale osapoolele.

Põhjakorpuse üldpealetung Narva rindel algas 13. mail, kuid takerdus lõpuks Petrogradi eeslinnade läheduses 1919. aasta juuni alguses. Edule aitas kaasas kindlasti ka enamlaste terroripoliitika ja Punaarmeesse sundmobiliseeritute vilets motiveeritus.

Eesti rahvaväe üksused toetasid Petrogradi pealetungi merepoolses rindelõigus, julgestades tiiba, kuid teostati ka meredessante Luuga ja Kaporje lahes. Kui Petrogradi suunal oli rahvaväe roll tagasihoidlik, siis kaalukamaks osutus see Pihkva suunal. Toetamaks valgete pealetungi Petrogradile, alustasid Eesti väed Punaarmee väekoondiste sidumiseks omakorda pealetungi Pihkvale. Edasisel edul oli oma roll ka Eesti kommunistliku kütidiviisi komandöri Leonhard Ritti ülejooksmisel koos eesliinil olnud allüksustega. Suunates tühimikku vabatahtlikud üksused, keda raudteelt toetasid soomusrongid, osutus läbimurre edukaks 24. mail hõivati Irboska ja järgmisel päeval Pihkva.

Paralleelselt eduga teistes rindelõikudes alustati pealetungi Kagu-Lätis, hõivates mõne päevaga Alūksne, Gulbene ja 5. juuniks jõuti Jekabpilsi juures Daugava jõeni, kus kohtuti Poola armee eelsalkadega.

Edukaks osutus ka Kuramaalt alanud VI reservkorpuse pealetung. 22. mail langes Riia ning kottijäämise ohu tõttu olid läti kütid sunnitud alustama taandumist kõikjal Lätis, mis veel nende kontrolli all oli. Koos Läti Punaarmee kaotusega kadus ka Läti enamlik riik, õigemini selle võimuorganid jätkasid mõnda aega tegevust sarnaselt Eesti analoogiga „eksiilis“ Venemaal.

Juba eduka pealetungi käigus hakkas välja kooruma järgmine konflikt. Mööda Valga – Riia raudteed edasi tungivad rahvaväe üksused hõivasid mai lõpuks Limbaži – Valmiera – Smiltene joone. 31. mail hõivati Võnnu (Cēsis). Samal ajal jõudsid Võnnu piirkonda ka sakslaste ülemjuhatuse all sõdivad eelsalgad. Eesti rahvavägi lõpetas pealetungi Riia suunal, kuid see kes mis territooriumi pidi hakkama haldama jäi õhku.

Eestlastel polnud sakslaste suhtes kuigi sooje tundeid. Lisaks ajaloolisest taustast tulenevale umbusule polnud meelest läinud ka Saksa okupatsioon 1918. aastal ning Saksa vägede Eestist välja tõmbumine ja varude kaasavedamine sama aasta lõpus, jättes eestlased sõdima viletsalt varustatuna ja relvastatuna.

Landeswehri sõda

Esimese maailmasõja jätkusõdasid endise Vene impeeriumi territooriumil tuleb vaadelda laiemas kontekstis. Antanti silmis oli Venemaa jätkuvalt „ühine ja jagamatu“ (erand oli Poola ja tinglikumalt Soome). Kõik kes enamlaste vastu sõdisid moodustasid Antanti silmis „enamlastevastase ühisrinde“. Mõnda tekkinud riiki tunnustati vastumeelselt de facto (sh Eestit), kuid Venemaa tulevikku ja de iure tunnustamist silmas pidades polnud sellel suuremat tähtsust. Sõjad endise Vene impeeriumi aladel olid „Venemaa siseasi“. Tulles tagasi „ühisrinde“ juurde, siis „ühtset“ oli siin vähe. Sõditi ehk ühise vaenlase vastu, kuid mitte ühtsete eesmärkide nimel. Moodustus erinevaid riike, (enamlikke) nukuriike, muid riiklikke moodustisi ja kohati üsna mõistusvastaseid liitlassuhteid (nt eestlased ja vene valged; lätlased ja (balti)sakslased jt). Kuna riigipiirid olid ebamäärased, siis peagi hakkasid sõjad omavahel segunema. Nii on Vabadussõja üheks omapäraseks episoodiks „sõda sõjas“ ehk Landeswehri sõda, kus Lätis põrkasid kokku just eelnimetatud „enamlastevastase ühisrinde“ jõud.

Kuigi vaherahulepinguga pidid Saksa väed okupeeritud aladel välja tõmbuma, siis päris nii ei läinud. Tegemist oli omakorda suuremahulise logistilise operatsiooniga, kus Saksa väed oli sadadel tuhandetel ruutkilomeetritel laiali. Nii tuli ühtlasi lahti hoida taandumiskoridorid, kohati üsna vaenulikus keskkonnas. Üheks selliseks enklaaviks kujunes Läti lääneosa või üldisemalt Kuramaa, mis omakorda hakkas Esimese maailmasõja järgses segaduses elama oma elu, sest ka lüüa saanud Saksamaa polnud mitteametlikult oma ambitsioonidest lõpuni loobunud. Kuigi Antantile asjade selline käik ei meeldinud, siis olid ka Lätis (ja Leedus) asuvad Saksa väed poolametlikult ühisrinde osa. Lisaks olid veel baltisakslased, kes polnud sugugi valmis oma valdustest ja vanadest privileegidest loobuma ning see oli omakorda soodus pind Saksa vägede kaitse all nukuriigi tekkimisele. Võimukeskusi oli Lätis teisigi (nt Antantile orienteerunud Kārlis Ulmanise juhitud Läti Ajutine Valitsus ja enamlik Läti Nõukogude Vabariik). Ka polnud piirid sugugi enesestmõistetavad ja seoses sellega erimeelsused leedulastega (tinglikumalt ka poolakatega).

Kui Eesti jäi I maailmasõja suurematest lahingutest eemale, siis Läti oli sõjatanner juba 1915. aastast. Läti rahvusväeosasid hakati formeerima palju varem kui Eestis. Nii oli värvatuid rohkem, kuid siinkohal olulisem, et enamus läti kütiväeosadest muutusid „punaseks“. Sellele lisandub veel see, et sakslased takistasid läti rahvuslike väekoondiste moodustamist, mis allunuks Ulmanise valitsusele. Nii olid võimuvahekorrad Lätis palju segasemad ja Lätti end sisse seadnud VI reservkorpusele allunud jõud üsna kirju koosseisuga: segi regulaarväelased, vabakorpuslased (Rauddiviis), baltisaksa Landeswehr ning lõpuks ka läti rahvuslikud üksused. De facto oli kontroll korpuse juhataja kindralmajor Rüdiger von der Goltzi käes ja Ulmanise valitsus sõltus viimasest. Goltz ei saanud samal ajal end ka otseselt „ülemvalitsejaks“ kuulutada, sest ka Antanti ning Saksa välis- ja sõjaministeeriumi nõudmisi ei saanud eirata.

Goltzil endal oli üsnagi revanšistlik visioon tulevasest Vene-Saksa liidust vastukaaluks Antantile, tehes omakorda tinglikult panuse ka saksasõbralikele vene valgetele. Endiste Balti kubermangude koht oli selle visiooni kohaselt vastutulek Goltzi toetama asunud baltisakslastele ning plaaniks oli Saksa riigi protektoraadi all olev Balti riik. Kuid see oli siiski vaid visioon, mille teostamiseks jõudu nappis. Arvatavasti ei otsinud sellises olukorras Goltz otsest konflikti Eesti vägedega. Küsimus oli pigem selles, kes mingit ala kontrollib, sest ka Eesti väed olid Lätis tinglikult „okupatsiooniväed“, mis tekitas vastuolusid rahvuslikult meelestatud lätlastega.

Kuid mingi osa oma visioonist viis Goltz ka ellu. 16. aprillil 1919 teostati riigipööre ning Ulmanise valitsus kukutati. Asemele seati baltisakslaste kontrolli all olev valitsus, mida pandi näiliselt juhtima lätlane Andrievs Niedra. Eestit sidus omakorda Ulmanise valitsusega leping millega Eesti territooriumil formeeriti Läti rahvusväeosad, andes samal ajal Eesti poolele õiguse teostada Läti alal rekvisitsioone, samuti tehti suuri järeleandmisi piiriküsimustes (peamine tulevane tüliõun oli Valga linna kuuluvus). Niedra valitsusega sellist kokkulepet polnud.

Esimese ultimaatumi esitas Eesti pool. Ülemjuhataja kindralmajor Johan Laidoner andis 3. juunil direktiivi, millega nõuti Saksa vägede tõmbumist Koiva jõe suudme – Sigulda – Vecpiebalga – Jaungulbene joone taha (põhiliseks eesmärgiks oli saada oma kontrolli alla Ieriķi raudteesõlm ning Ieriķi – Gulbene raudteeliin). Eesti 3. diviisi staabiülem alampolkovnik Nikolai Reek omakorda võimendas ultimaatumit, et see kõik peab teoks saama 5. juuniks, vastasel juhul käsitletakse Saksa vägesid vaenlastena. Esimene tulevahetus toimus just selsamal 5. juunil millele järgnes ligi kuu aega kestnud sõjategevus.

Landeswehri sõja lahingute keskmeks kujunes Võnnu linna piirkond. Antanti sõjalisel missioonil õnnestus 10. juunil saavutada küll vaherahu, kuid see ei rahuldanud kumbagi osapoolt. Kuna Goltzile avaldati survet nii Antanti poolt kui Berliinist, siis üritas ta näidata tekkinud olukorda Läti „siseasjana“, allutades Niedra valitsusele formaalselt Landeswehri ja Rauddiviisi, pannes selle „Läti armee“ nimelise moodustise etteotsa major Alfred Fletcheri.

Vaherahu lõppedes olid jõud üsna võrdsed, eestlastel (ja Läti rahvusväeosadel) oli ülekaal elavjõus, sakslastel relvastuses. Ilmselt mõjutas asjade edasist käiku ka üleolekutunne eestlaste ja lätlaste suhtes.

Landeswehri sõja teine etapp algas Saksa vägede pealetungiga 19. juunil, mis sai ühtlasi avapauguks Vabadussõja suurimale ka kaotusterohkemale välilahingule – Võnnu lahingule. Kui alguses olid edukamad sakslased, siis peagi sai Goltzile selgeks, et pealetung on läbi kukkunud ning tal pole jõude pikemat aega sõdida. 23. juunil marssisid 3. diviisi väeosad sakslaste poolt maha jäetud Võnnu linna.

Sakslased polnud 23. juuniks veel löödud ning osutasid taandumislahingutes küllalt visa vastupanu. Juuni lõpuks oli sõjategevus kandunud Riia lähistele. 1. juuliks murti põhipositsioonidest läbi. Riia alla jõudis ka Eesti sõjalaevastik admiral Johan Pitka juhtimisel.

Riiat ilmselt hõivata ei kavatsetudki, kuid sellel polegi tähtsust, enne sekkus taaskord Antanti sõjaline missioon. 3. juulil sõlmiti Strazdumuiža koolimajas vaherahu. Ulmanise valitsus sai asuda uuesti ametisse. Riigisakslaste väeosad pidid Riia alt taanduma ja järk-järgult ka Lätist. Landeswehr kuulus ümberformeerimisele ning saatmisele enamlaste-vastasele rindele.

Sõjaliselt oli tegu üsnagi mõttetu ja palju ohvreid nõudnud konfliktiga, killustades enamlastevastaseid jõude tükiks ajaks. Küll omas võit sakslaste üle eestlastele suurt emotsionaalset väärtust. Näiteks 1934. aastast tähistati Võidupüha 23. juunil just Võnnu lahingu võidu auks. Ka mõjutas väike võidukas sõda patriootlikke meeleolusid rahvaväes. Ei puudunud ka sisepoliitilised tegurid. Arvatavasti oli Landeswehri sõda üheks oluliseks mõjutajaks 1919. aasta kevadel valitud Asutava Kogu kõige olulisema reformi, üsnagi radikaalse maareformi sõnastamisel, millega suurem osa baltisakslaste maid võõrandati ja eesti talupoegadele jagati.

Sõjategevus Vabadussõja rinnetel 1919. aasta teisel poolel

Landeswehri sõda langes Eesti õnneks aega, kui mitmel pool lüüa saanud Punaarmee aktiivsus Eesti-vastastel rindelõikudel oli tagasihoidlik (küll mitte Põhjakorpuse vastu). Üheks Landeswehri sõja positiivseks tagajärjeks oli veel see, et Läti sai asuda formeerima oma rahvaväge. Esialgu sõlmiti eestlastega kokkulepe, millega Eesti rahvaväe hoida jäi umbes 100 km pikkune lõik Eesti rahvuspiirist kuni Lūbani järveni. Esialgu püsis selles rindelõigus suhteline vaikus. Ka säilitasid Eesti väed eelkõige järelveo korraldamise tõttu kontrolli suure osa Põhja-Läti üle.

Niisiis juuni alguseks takerdus Loodearmeeks ümber nimetatud Põhjakorpuse pealetung Petrogradi eeslinnade lähistel. Otsene oht pealinnale sundis enamlasi vägesid koondama. 16. juunil alanud vastupealetung oli edukas ning Loodearmee suruti järk-järgult tagasi Eesti piiride suunas. Seetõttu suurendas ka Eesti pool jõude Narva rindel ning kaitsepositsioonid mehitati Ingeri järvede ja Luuga jõe liinile.

Ka tuli toetada vene valgeid Pihkva suunal, kus end kogunud Punaarmee alustas juulis uut pealetungi. See löödi tagasi ja järgnenud vastupealetungiga jõuti Ostrovi ja Porhovi lähistele.

Augusti teisel poolel alanud Punaarmee pealetungi Pihkva ruumis saatis aga edu. Kontroll Velikaja jõel ja Pihkva üle õnnestus küll säilitada, kuid Eesti väejuhatuseni jõudnud signaalid rahvaväelaste meeleoludest olid murettekitavad. Suur osa rahvaväelasi suhtusid Venemaal sõdimisse tõrksalt. Suhtumist ei teinud paremaks vene valgete suhtumine Eesti Vabariiki ja eestlastesse. Nii anti 25. augustil Pihkva rindelõik üle vene valgetele ja tõmbuti Irboska kaitseliinile. Demoraliseerunud ja sisevastuoludest räsitud Loodearmee üksused loovutasid Pihkva juba mõne päeva pärast. Punaarmee jõudis küll Irboska kaitseliinini, kuid jäi seal passiivseks.

Ühtlasi algasid samal ajal vaherahuläbirääkimised. 31. augustil tegi Nõukogude Venemaa esimese ametliku ettepaneku rahuläbirääkimisteks. Deklareeriti, et Punaarmee sõdib valgete vastu ja Eesti rahvuspiiri nad ületada ei kavatse. „Hea tahte“ märgiks teatati, et Eesti Punaarmee ja Eestimaa Töörahva Kommuuni Nõukogu on laiali saadetud.

Eesti pool jäi ebamäärasele seisukohale, et läbirääkimisi ei välistata, kuid rahuettepanekut ennast ei peetud tõsiseltvõetavaks. Kaalukeeleks oli eelkõige Antanti vastuseis mistahes kokkulepetele enamlastega. Ka ei tunnustanud Antant Eestit jätkuvalt iseseisva riigina, vaid osana Venemaast. Konsulteerides läbirääkimiste asjus Antanti sõjalise missiooniga teatasid prantslased, et kokkulepe tähendab majandusblokaadi. Britid jäid mõnevõrra pragmaatilisemale seisukohale, kuid ametlik seisukoht „ühtsest ja jagamatust Venemaast“ sellest ei muutunud. Koostöö huvides avaldati siiski ka valgetele teatud poliitilist survet.

Samal ajal üritati moodustada sõjalis-poliitilist liitu, kuhu oleks kaasatud Eesti, Läti, Leedu, Poola ja Soome, kuid see algatus ei jõudnud lõpuks kuhugi, sest osapooltel olid erinevad huvid ning Poola ja Leedu olid lisaks sellele veel sõjajalal. Rahuläbirääkimisi Nõukogude Venemaaga ei pooldanud neist keegi ka mitteametlikul tasemel.

Nii jäi Eesti selles asjas üksi, kuid pinna sondeerimiseks rahuläbirääkimisi lõpuni ka ei välistanud. Nii toimus n-ö esimene läbirääkimiste voor 17.–18 septembril Pihkvas. Kuna Eesti osales läbirääkimistel üksi ja Antanti tahtmise vastu, siis kuhugi need ei viinud.

Ei saanudki kuhugi viia, sest eelnevalt oli kokku lepitud enamlastevastase ühisrinde plaan ühiseks pealetungiks. Pealöögi pidi andma Loodearmee Petrogradi suunal, mida Eesti rahvavägi pidi toetama merepoolses lõigus. Uue tegijana oli mängu tulnud valgete n-ö Läänearmee polkovnik Pavel Bermondt-Avalovi juhtimisel, mis baseerus Lätis ja Leedus, koondades kirjut seltskonda saksasõbralikest vene valgetest, saksa vabakorpuslastest ja teistest ebamäärase alluvuse ja taustaga formeeringutest.

Ei teostunud ka see suurejooneline plaan. Oma rolli täitis Loodearmee ja tinglikult ka Eesti. Lätis (ja Leedus) puhkes omakorda uus sõda sõjas kus vaenupoolteks olid seekord n-ö Läänearmee ja kohalikud rahvuslikud relvajõud.

Petrogradi pealetung

Vaatamata kokkuleppele, et valgeid abistatakse Petrogradi pealetungil, oli sellele ka tugevat vastuseisu. Olulisemaks argumendiks oli poliitikute ja rahvaväelaste vastumeelsus verd valada Vene kodusõja rinnetel. Seda enam, et valgete toetamisele vaatamata mingeid konkreetsemaid lubadusi iseseisvuse asjus Antantilt ei saadud. Lisandusid majandusraskused ja üha intensiivsemaks muutuv enamlik rahupropaganda.

Eestlaste motivatsiooni tõstmiseks moodustati Tallinnas Loodevalitsus, mis andis poollubadusi Eesti iseseisvuse asjus, kuid kuna see n-ö valitsus ei esindanud reaalselt mitte kedagi, siis ei võetud seda taktikalist käiku keegi ka ülemäära tõsiselt, sest lihtsalt oli kunstlikult juurde tekitatud üks ebamäärane võimulüli.

Nii polnud Eesti pool Petrogradi pealetungi asjus algusest peale kuigi motiveeritud, kuid oma osa mingil määral siiski täideti. Üheks toetamise põhjuseks oli ka see, et Loodearmeest oli selleks ajaks kujunenud üsnagi tõsiseltvõetav sõjajõud, mida peeti otstarbekaks hoida Eesti piiridest kaugemal.

Kokku oli Loodearmeel välja panna lahingkoosseisus kuni 40 000 võitlejat. Antanti abiga oli armee küllalt hästi relvastatud ja varustatud.

Pealetung algas 28. septembril ja osutus alguses edukaks. 21. oktoobriks oli jõutud Pulkovo kõrgendikuni ning hõivatud Tsarskoje Selo. Operatsioonile said aga saatuslikuks pikaks veninud järelveoteed, väejuhtide isepäisus ja liigne rõhumine just Petrogradile, jättes hõivamata Nikolai raudtee, millega Punaarmee sai tuua juurde täiendusi. Ka osutusid valged hõivatud aladel üsnagi haldussuutmatuteks ning sisse seatud sõjaväevõim pööras kiiresti valgete vastu kohaliku tsiviilelanikkonna.

Eesti rahvaväe osa pealetungil oli tagasihoidlik, piirdudes valgete tiiva katmise (sh merelt koos Briti eskaadriga) ning põgusate kohaliku tähtsusega pealetungidega Ingerimaal, üldnime all „Krasnaja Gorka operatsioon“.

Eesti laevastiku abil maandati Kaporje lahes dessant, mis alustas pealetungi Krasnaja Gorka suunas. Operatsioon polnud tingitud mitte niivõrd valgete abistamiseks, kui oma positsioonide parandamiseks võimaliku tulevase konflikti vastu valgetega. Eesmärgiks oli hõivata mõned Soome lahe äärsed fordid, mis suudaksid kontrollida Kroonlinnas asuvat Balti laevastiku, mida eeldati valgete saagiks langevat. Forte hõivata ei õnnestunud ning operatsioon lõpetati seoses 21. oktoobril alanud Punaarmee vastupealetungiga.

Demoraliseerunud Loodearmee üksused vastupealetungi ajal enam tõhusat vastupanu osutada ei suutnud ja koos sõjapõgenikega valguti Eesti suunas. 11. novembril sai Loodearmee Eesti väejuhatuselt korralduse asuda kaitsele Luuga ja Pljussa jõele, kuid seda suutsid täita vaid vähesed väeosad. Järk-järgult võttis Eesti rahvavägi Loodearmee positsioonid üle. Eestisse taandunud valgetelt võeti relvad ära ja suunati ajutistesse interneerimislaagritesse. Tuhandeid loodearmeelasi, sõjapõgenikke, aga ka rahvaväelasi ja kohalikke elanikke suri Venemaa sõjakäigult kaasa toodud tüüfussesse.

Lõunarindel oli Eesti rahvaväe ülesandeks pigem Punaarmee väekoondiste sidumine. Võeti ette mitu kohaliku tähtsusega vastupealetungi Irboska liinilt Velikije jõe joone ja Pihkva suunas. 29. oktoobril lisandus pealetung Pihkvast lõunas Põtalovo ja Ostrovi suunas, kuid peagi taanduti lähtepositsioonidele Irboska liinil.

„Bermondtiaad“

Samal ajal kui Loodearmee tungis Eesti rahvaväe toetusel Petrogradi suunal, pidanuks Lätist peale tungima ka n-ö Läänearmee polkovnik Bermondt-Avalovi juhtimisel. Kas Eesti väed plaanisid Lõunarindel ulatuslikumat vastupealetungi jääb ebaselgeks, sest Lõuna-Eestis ja Põhja-Lätis asuvate vägede võimalikke plaane segas Lätis ja Leedus oktoobris alanud eelnimetatud Bermondti mäss (ajalookirjanduses nimetatud Bermondti afäär ehk „bermondtiaad“).

Niisiis, Läänearmee pidi alustama pealetungi koos Loodearmeega, kuid tekkis hoopis konflikt lätlaste ja leedulastega. Viimastel oli põhjus saksasõbralikku Läänearmeesse vaenulikult suhtuda, sest Bermondt-Avalovi lennukad ideed ei erinenud kuigivõrd von der Goltzi omadest ning Läänearmee koosseisus oligi arvukalt saksa vabatahtlikke, keda nähti (või nägid nad end ise) tulevaste kolonistidena.

Viidates lätlaste vaenulikule suhtumisele, siis „oma tiiva“ kaitseks „enamlike Läti vägede“ vastu alustas Bermondt 8. oktoobril pealetungi hoopis Läti vägede vastu, hõivates suurema osa Daugava lõunakaldast (sh osa Riia linnast). Ühtlasi polnud Läti vägedel võimalik enam täita enda peale võetud kohustusi pealetungil ida suunas.

Ulmanise valitsus pöördus abipalvega Eesti poole ning alustati reservis olevate vägede koondamist Valga piirkonda. Riiga saadeti soomusrongid ja nende dessantmeeskonnad. Pigem oli tegemist sümboolse abiga ja märgiga, et Eesti näol on Lätil kindel tagala, kui Läänearmee tungib üle Daugava. Novembri alguses lisandus konflikti lahendamisse Briti laevastik ning selle toel alustasid Läti väed vastupealetungi, surudes bermondtlased Lätist välja. Seejärel alustasid pealetungi ka Leedu väed ja Läänearmeest jäid lõpuks alles vaid riismed.

Kas Bermondt ka tegelikult soovis liituda enamlastevastase rindega jääb ebaselgeks. Igal juhul Antanti suurejooneline plaan piirdus vaid läbi kukkunud Loodearmee pealetungiga Petrogradile. Kuid Bermondi afäär vähendas märkimisväärselt ka Briti laevastiku võimalikku toetust Loodearmeele pealetungile.

Lahingud Narva rindel 1919. aasta novembris ja detsembris

Lõunarindel oli Põtalovo operatsioon 1919. aasta oktoobris viimaseks suuremaks Eesti rahvaväe pealetungikatseks. Eesti rahvavägi oli kindlustunud Irboska liinil. Punaarmeel ei õnnestunud sellest läbi murda ja algas passiivne positsioonisõda koos väiksemate vastastikuste rünnakutega.

Punaarmee pealetungide raskuspunkt koondus novembris Narva rindele. Sarnaselt Irboska liinile oli lahingute vahelist aega kasutatud kindlustamiseks Narva jõel ja Narva ees olevatel positsioonidel. Detsembriks tõmbus rahvavägi Narvast lõunas Narva jõe läänekaldale.

Suuremad Punaarmee pealetungikatsed toimusid koos massilise suurtükiväe tuletoetusega Narva jõe idakaldal asuvatele positsioonidele. Kuna otserünnakud vilja ei kandnud üritati detsembri keskpaigas üle Narva jõe tungida rinde lõunalõigus, kus õnnestus ajutiselt moodustada sillapea Narva jõe läänekaldal, ohustades läbi lõigata Tallinn – Narva raudtee. Sissemurre õnnestus Krivasoo ja Vääska piirkondades lõpuks riivistada ja punaväelased üle jõe tagasi suruda. Peale seda järgnes kümmekond päeva kestnud passiivne positsioonisõda.

Viimase pealetungikatse tegi Punaarmee Narva ees olevatele positsioonidele detsembri lõpus, mis Eesti rahvaväel õnnestus tagasi tõrjuda. Seejärel olid Punaarmee väekoondised Narva rindel verest tühjaks jooksnud ning Punaarmee väejuhatuse enda hinnang oli selline, et kui Eesti rahvavägi peaks asuma vastupealetungile, siis poleks demoraliseerunud ja enamuse isikkoosseisu kaotanud (sh massiline deserteerimine) kommunistlikud polgud enam võimelised tõhusalt vastupanu osutama.

Tartu rahuläbirääkimised

Nagu eelpool öeldud lõppesid 1919. aasta septembris toimunud rahuläbirääkimised tulemusteta. Novembriks oli Eesti poliitiline juhtkond jõudnud järeldusele, et nii majandusliku olukorra, Antanti abi kokkukuivamise, Loodearmee ebaõnnestumise, kui ka sõjavastaste meeleolude tõttu tuleks kaaluda läbirääkimiste jätkamist. Vaidlusi tekitasid rohkem küsimused, kas teha seda üksi või kaasata ka teised Balti riigid ning kas teha seda vaatamata Antanti vastuseisule.

Balti liidust ei saanud ka seekord asja ning Eesti jäi taaskord üksi. Läti lootis Antanti toel tagasi vallutada Ida-Läti. Leedul puudus piir enamliku Venemaaga ning konfliktid olid eelkõige poolakatega. Kuid ka Poola ei soovinud sel hetkel läbirääkimisi. Soome üritas laveerida ja Antanti silmis end mitte liigselt siduda Balti riikidega ning leida rahvusvaheliseks tunnustuseks oma tee.

Peale Petrogradi pealetungi läbi kukkumist, samuti valgete ebaedust tingituna teistel Vene kodusõja rinnetel hakkas vaikselt muutuma ka Antanti riikide sisukohad, et leppida tuleb ajutiselt nii enamliku Venemaa kui sellest lahku löönud rahvusriikidega. Tõsi, ametlikult seda ei deklareeritud ja julgustavad noodid tulid pigem mitteametlikest diplomaatilistest kuluaarivestustest. Ka tuli arvestada avaliku arvamusega, mis oli perspektiivitust sõjast Venemaal väsinud, neelates jätkuvalt sõjajärgses kitsikuses palju ressursse, kuid reaalseid tulemusi nappis. Need tegurid võimaldasid ka Eestil laveerida, sest kui toetus oli kokku kuivanud siis sõja jätkamist abstraktsete eesmärkide nimel oli ka Eestilt palju tahta.

Kuna ühiskõnelustest asja ei saanud, otsustas Jaan Tõnissoni valitsus 19. novembril alustada Nõukogude Venemaaga separaatläbirääkimisi. Delegatsiooni nimetati Jaan Poska (esimees), Ants Piip, Julius Seljamaa, Mait Püüman ja kindralmajor Jaan Soots. Vene delegatsiooni juhtis algselt Lev Krassin, hiljem Adolf Joffe. Viimasele saabus hiljem abiks Isidor Gukovski, tulevane esimene Nõukogude Venemaa esindaja Eesti Vabariigis.

Eesti pool andis 5. detsembril Tartus alanud läbirääkimistel koheselt teada, et eelistatakse rahuläbirääkimiste käigu asjus konsulteerida nii Antanti kui teiste piiririikidega ja rahuleping ei saa kindlasti olema rahu iga hinna eest ning Eesti iseseisvuse tunnustamine saab olema ühepoolne.

Rahust oli samal ajal huvitatud ka Nõukogude Venemaa. Tees permanentsest revolutsioonist ei pidanud vett ning suureks takistuseks revolutsiooni Euroopasse viimisel olid just impeeriumite varemetele tekkinud piiririigid. Maailmarevolutsiooni nimel oli vaja kõige pealt jagu saada sisevaenlastest valgetest ja seejärel Poolast, mis takistas revolutsiooni kandumist Saksamaale. Ilma viimaseta ei näinud enamlikud ideoloogid maailmarevolutsioonil perspektiivi.

Maailmarevolutsiooni silmas pidades olid enamlaste käed seotud mitmel „tarbetul rindel“. Eeldati, et Balti riikide ja Soomega on aega küll ja otstarbekam oleks nad enamlastevastasest ühisrindest välja saada, kuna sidusid suure hulga vägesid, kuid eduvõimalused olid väga küsitavad. Ka võimaldanuks rahulepped piiririikidega murda rahvusvahelist isolatsiooni. Näiteks oli enamlaste käsutuses keiserliku Venemaa hiilglaslikud kullavarud, kuid blokaadi tõttu polnud neid võimalik kasutada. Nii oli kokkuvõtteks rahulepingust huvitatud ka Nõukogude Venemaa. Nähes, et Eesti on läbirääkimistel üksi jäänud, ei kavatsetud midagi ka kinkida, mida näitas peaaegu terve detsembri kestnud pealetung Narva rindel.

Kui Eesti iseseisvuse tunnustamisega polnud suuri vaidlusi, siis nõudis Vene pool ühepoolse tunnustamise eest vastutasuks julgeolekutagatisi, et Eestist ei kujuneks tulevane platsdarm rünnakuks Nõukogude Venemaa vastu. Vene pool kohustas tunnustama ja tagama Eesti neutraalsust. Eesti kohustus laiali saatma ja desarmeerima Loodearmee, Vene pool omakorda eesti kütipolgud. Veelgi tulisemaid vaidlusi tekitas piiriküsimus, kus mõlemad pooled esitasid utoopilise piirikava. Üldjoontes suutis Eesti pool oma nõudmised läbi suruda ja saavutada piirileppe, mis ei vastanud ei rindeseisule ega rahvuspiirile. Viimast nõudsid eelkõige sõjaväelased. Selles mõistes olid Narva jõe tagused alad, tinglikumalt ka Petserimaa omamoodi puhvertsoon võimaliku tulevase rünnaku vastu.

Vaherahu kirjutati alla 31. detsembril 1919 ja kehtima hakkas see alates 3. jaanuarist 1920. Enne lõpliku rahuleppe allkirjastamist vaieldi järgnevalt kuu aega majandusküsimuste üle. Kui vaherahu-eelselt suutis Eesti pool suurem osa oma nõudmistest läbi suruda, siis majandusküsimuste läbirääkimisel oli omamoodi kaalukeeleks Nõukogude Venemaa vastase majandusblokaadi murenemine 1920. aasta jaanuari keskel, mis nõrgestas mõnevõrra Eesti positsioone.

Rahuleping kirjutati alla 2. veebruaril 1920, mille ratifitseerisid omakorda Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee ja Eesti Vabariigi Asutav Kogu vastavalt 4. ja 13. veebruaril 1920. 1920. aasta jooksul sõlmis Nõukogude Venemaa rahulepingu veel Läti, Leedu ja Soomega.

Kuigi rahuleping sõlmiti „igaveseks ajaks“ võib oletada, et Nõukogude Venemaa vaatles seda algusest peale taktikalise käiguna. Ka Eesti pool polnud naiivne, sest oli selge, et tunnustus rahvusvahelise paaria poolt ei tähenda veel Eesti Vabariigi tunnustamist laiemalt, rääkimata julgeolekutagatistest. Eesti huvides oli, et „segadus“ Venemaal kestaks võimalikult pikalt, mis annaks võimaluse saavutada rahvusvaheline tunnustus, saada Rahvasteliidu liikmeks, mis vähemalt teoreetiliselt andnuks mingigi julgeolekutagatise, samuti sõlmida teiste piiririikidega toimiv sõjalis-poliitiline liit.

Sõjaseisukorda Eestis ei lõpetatud päevapealt, vaid see kaotati järk-järgult (seda mitte terves Eestis) alles alates 18. märtsist 1921. Ehk täpselt samast päevast kui Riias sõlmiti rahuleping Nõukogude Venemaa ja Poola vahel. Kuna enamlased said sõjas Poolaga lüüa, siis võiks see olla ka tinglik tähis enamliku maailmarevolutsiooni lõplikust läbikukkumisest, vähemalt selleks korraks.

9. EESTI VABARIIGI AEG 1920–1940

Kaitsedoktriin

Euroopa sõjalist mõtlemist mõjutas kahe maailmasõja vahel eelkõige Esimese maailmasõja praktika. Mõttekoht oli selles, kuidas pääseda kurnavast kaevikusõjast ja anda sõjategevusele mobiilne iseloom, et murda kiirelt vastase vastupanu. Täpsemalt peeti eeliseks liikuvaid mehhaniseeritud üksuseid, koos õhuväe toetusega (see käis peamiselt suurriikide kohta). Samuti mõisteti, et totaalne sõda nõuab tsiviilelanikkonna paremini sõjaks ette valmistamist ning vajadust reservarmee järele.

Eesti-sarnased väikeriigid pidid arvestama nii majanduslike võimalustega ja tegelike ohtudega. Kõikehõlmavateks uuendusteks polnud ei aega ega raha. Nii lähtus tulevase (kaitse)sõjadoktriin Esimese maailmasõja ja Vabadussõja vahetust kogemusest.

Riigikaitse korraldus tugines tänapäeva mõistes totaalkaitsele, mis tugines rahuaegsele kaitseväele ja sõjaaegsele reservväele ning laiapõhjalisele vabatahtlikule maakaitseorganisatsioonile Kaitseliidule. Viimase kaasamine riigikaitsesse mõtestati lahti eelkõige peale 1924. aasta kommunistide riigipöördekatset.

Kaitsedoktriini ennast selgesõnaliselt ei sõnastatud. Selleks võiks pidada 1932. aasta kaitseministri August Keremi allkirjastatud riigikaitse üldisemaid põhimõtteid („Lahingueeskirja“ teise osa sissejuhatuses): alaline kaitsevalmidus, reservarmee; võimalikult suure osa ühiskonna kaasamine riigikaitsesse juba rahu ajal.

1933. aastal alustas tegevust Riigikaitse Nõukogu. Muu hulgas hakati kõrgemaid sõjaväelasi komandeerima tsiviilstruktuuridesse. 1936. aastal organiseeriti Kodanlik Õhukaitse (tsiviilelanike ettevalmistamine õhu- ja gaasisõja tarbeks).

Totaalkaitse põhimõtted sõnastati 1937/38. aastal täpsemalt nii põhiseaduses, riigikaitse rahu- ja sõjaaegses korralduses.

Sõjaline koostöö välisriikidega

Välisvaenlastena nähti totalitaarseid režiime, eelkõige NSV Liitu, kuid 1930. aastastel ka natsionaalsotsialistlikku Saksamaad. Võimalike liitlastena nähti Vabadussõja kogemusele tuginedes Euroopa demokraatlikke suurriike, samuti üritati moodustada kaitseliitu lähinaabrite Läti, Leedu, Poola ja Soomega.

Erinevatel põhjustel ei saanud asja ei ühest ega teisest. Sõjalise liidu idee hääbus 1920. aastate keskpaigaks. Ainukeseks reaalseks tulemuseks oli 1923. aastal sõlmitud Eesti–Läti kaitseliidu leping, milles nähti ette vastastikust abistamist sõja korral (järgnesid detailsemad koostöölepingud riikide sõjalise juhtkonna vahel). Sõjaline koostöö jättis siiski headele soovidele vaatamata vastastikuse usaldusepuuduse tõttu soovida ja ei saa kindlalt väita, et see oli ka reaalne sõjaline liit. Lisaks keskendus 1930. aastate teisel poolel lätlaste huvi ka Saksamaa suunale.

Eesti–Soome kaitseliidu lepinguni ei jõutudki, kuid sõjalist koostööd võib lugeda paremaks kui lätlastega. Seda eelkõige rannakaitse alal, et sulgeda sõja korral Soome laht Nõukogude Balti laevastikule. 1930. aastate plaan nägi ette Porkkala – Tallinna liini ning Aegna ja Mäkiluoto patareid suutnuks koostöös katma kogu Soome lahe suudme. Samuti olid plaanid ühise miinitõkke rajamiseks ja allveelaevade koostööks. Kas selle kõige ellurakendumiseks oleks reaalse sõja korral jagunud ka poliitilist tahet, on teine küsimus. Soome ise üritas end kaitsekoostöös siduda rohkem Skandinaavia riikidega.

Juba Balti riikide tunnustamisel ja Rahvasteliitu võtmisel oli selge, et Euroopa suurriigid mingeid julgeolekutagatisi Vene impeeriumi äärealade riikidele anda ei kavatse. See ilmnes ka 1924. aasta kommunistide mässukaitse ajal, kui Suurbritannia keeldus Soome lahele laevastikku saatmast. Sellele, et brittide abile loota ei saa viitab ka Saksa–Briti mereväeleping 1935. aastal. Euroopa suurriikide seisukoht lähtus pigem sellest, et väikeriigid on ajutine nähtus ega pole majanduslikult arenguvõimelised ning võimelised end ise kaitsma (olematu Balti koostöö tõestas suurriikidele ka seda, et ei olda võimelised looma isegi mitte piirkondliku koalitsiooni).

Eesti ja Poola suhted olid kahe maailmasõja vahelisel ajal sõbralikud ja vaenlasedki ühised. Poola oli ka regiooni tugevam sõjaline jõud. Koostöö piirnes siiski suuresti vaid relvastuse/varustuse hankimise ja luureinfo vahetamisega. Geograafiliselt oli otsene sõjaline koostöö keeruline. Poolal olid lisaks üsnagi teravad suhted Leeduga, mis juba Vabadussõja ajal oli üheks tõsisemaks Balti riikide sõjalise koostöö takistajaks ning ei saanud Balti koostööst asja ka maailmasõdade vahelisel ajal. Kui Läti ja Leedu tajusid ohtu Saksamaa suunalt teravamini, siis Eesti tegi mingil määral Saksamaaga sõjalist koostööd, et omada mingit vastukaalu NSV Liidule. Vahetati luureinfot, osteti Saksamaalt relvi, kuid sellega asi ka piirnes. Lõplikult sai asi selgeks 1939. aasta augustis, kui sõlmiti Nõukogude Liidu ja Saksamaa vaheline sõprusleping, mille lisaprotokolliga jäi Eesti NSV Liidu mõjusfääri.

Sõjalisi väliskontakte oli Eestil veel teisigi, kuid see ei tähendanud samuti liitlassuhteid ega reaalseid vastastikuseid kaitsekohustusi.

Eesti Vabariigi sõjajõud peale Vabadussõda

Riigikaitse juhtimine

Peale Tartu rahulepingu sõlmimist esitas ülemjuhataja kindralmajor Johan Laidoner 14. veebruaril 1920 tagasiastumispalve. Kindralstaabi Valitsuse ülema polkovnik Jaan Rinki esitatud „Vabariigi sõjavägede organisatsiooni sõjaseisukorrast rahuajale üleviimise kava“ nägigi ette ülemjuhataja institutsiooni kaotamist. Ülemjuhataja rahuaegne ametikoht kaotatigi 26. märtsil 1920 ning kohustused võttis endale sõjaminister (st poliitiline ametikoht). Sõjaminister jäigi 1934. aastani relvajõudude rahuaegseks kõrgemaks juhiks. Kuigi 1924. aasta mässukatse ajal ja järel ülemjuhataja ametikoht mõneks ajaks täideti, oli riigikaitse kõrgemaks juhiks põhiseaduse järgi ikkagi valitsus.

Koos ülemjuhataja ametikohaga kaotati ka Ülemjuhataja Staap, mille asemele organiseeriti Sõjavägede Staap, mille ülemaks oli lühikest aega polkovnik Rink, seejärel polkovnik Paul Lill. 1926. aastal Sõjavägede Staap likvideeriti ja selle põhilülid Kindralstaabi Valitsus ja Korraldusvalitsus tegutsesid alluvusega sõjaministrile edasi eraldi. 1929. aastaks jõuti järeldusele, et sedamoodi juhtimine pole otstarbekas ning keskne staap moodustati uuesti Kaitsevägede Staabi nime all (koosseisus operatiiv-, luure-, transpordi-, mobilisatsiooni-, väljaõppe-, topo-hüdrograafia osakonnad). Kuni 1934. aastani oli Kaitsevägede Staabi eesotsas kindralmajor Juhan Tõrvand, kes oli sõjaministri alluvuses faktiliselt kaitsejõudude kõrgem juht. Kaitsejõudude ja täitevvõimu kaitsealast tegevust koordineeris sõjaministri abi (1920–1925 kindralmajor Andres Larka, 1925–1933 kindralmajor Paul Lill).

Valitsust nõustas riigikaitse küsimustes 1921. aastast veel Sõjanõukogu (koosseisus sõjaminister, ministeeriumi keskasutuste juhid, kõrgemad sõjaväelased, Riigikogu riigikaitsekomisjoni, rahanduskomisjoni esindajad jt). 1933. aastal alustas tegevust riigivanemale nõuandva funktsiooniga Riigikaitse Nõukogu, millel olid mõnevõrra suuremad volitused ning esinduslikum liikmete koosseis. Samal ajal suurenes just riigivanema roll riigikaitse kõrgema juhuna, mis sätestati ka 1934. aasta alguses põhiseaduse muudatustes.

Enne 1934. aasta Konstantin Pätsi riigipööret jõuti sama aasta märtsi välja anda veel riigikaitse rahuaegse korralduse seadus, mis pani riigikaitse juhtimise riigivanemale, valitsusele, kaitseministrile ja uuele institutsioonile kaitsevägede juhatajale. Üldjoontes eraldati kaitseministeeriumi juhtimine kaitseväest. Ministrile jäid juhtida sõjaväeprokuratuur, juriskonsult, sõjaringkonnakohus, varustusvalitsus ja tervishoiuvalitsus; kaitsevägede juhatajale sõjajõud.

Riigikaitse Nõukogu jäi edasi tegutsema riigivanema juures nõuandva organina. Senine Sõjanõukogu nimetati ümber Kaitseministeeriumi Nõukoguks (funktsioone piirati nõuandva rolliga majandus- ja haldusküsimustes).

12. märtsil 1934 algas uus etapp. Viitega vabadussõjalaste liikumise riigipöördeplaanidele kuulutas riigivanem Konstantin Päts välja kaitseseisukorra ja nimetas ametisse sõjavägede ülemjuhataja kindralleitnant Johan Laidoneri isikus. Viimane oli ametis 1940. aasta suveni kuni Eesti okupeerimiseni NSV Liidu poolt.

Ülemjuhataja institutsioon rahuaja tingimustes seadustati alles 1937. aasta põhiseaduse ja hilisemate riigikaitseliste seadustega. Kaitsevägede Staapi (hiljem Sõjavägede Staapi) juhtis aastatel 1934–1939 kindralleitnant Nikolai Reek ja 1939–1940 Aleksander Jaakson.

Sõjaväe komplekteerimine

Kuigi Vabadussõda näis kinnitavat, et ka edaspidise sõjaväe ülesehitus võiks olla üldisele sõjaväekohustusele tuginev regulaarvägi, olid vaidlused sellel teemal üsna teravad. Vasakpoolsed pooldasid hoopis vabatahtlikku miilitsaväesüsteemi, koos väheste alaliselt teenistuses olevate instruktoritega. Eelkõige rõhuti kokkuhoiule, kuid ka patsifismile laiemalt. Läbi need ideed siiski ei läinud. Üldise sõjaväekohustuse põhimõtted olid vastu võetud juba Asutava Kogu poolt Vabadussõja ajal ning kajastusid ka põhiseaduses (samuti 1933. ja 1937. aasta põhiseaduses).

1926. aasta kaitseväeteenistuse seadusega määratleti teenistuskohuslastena meesterahvad vanuses 17–55 (ohvitserid ja mõned erialaspetsialistid 60. eluaastani). Sõjaväeteenistus jagunes teenistuseks alalises kaitseväes, käsutusväes, reservväes ja maakaitseväes. Gümnasistid ja kutseõppeasutustes õppivad noormehed pidid läbima kooliprogrammi osana riigikaitseõpetuse.

Ajateenistusse kutsuti 20. eluaasta täitumisel. Peale selle läbimist järgnes teenistus käsutusväes (neid võis iga hetk teenistusse kutsuda mobilisatsiooniväliselt). 25-aastased mehed viidi käsutusväest üle reservväkke. I järgu reservväelasi võis iga kell kutsuda teenistusse kuueks kuuks ning nad kuulusid mobiliseerimisele esmajärgus. 45. eluaasta täitumisel viidi mehed üle I järgu maakaitseväkke (kuni 55. eluaastani). Neid võis kutsuda kordusõppustele ja sõja korral kuulusid rakendamisele sisekaitseüksustes (II ja III järgu reserv- ja maakaitseväelased, kes polnud erinevatel põhjustel ajateenistust läbinud). Kaitseväeteenistusest vabastati tervislikel põhjustel, samuti sunnitööga karistatud isikud. Lisaks arvukad erandid pikenduse andmisel tervislikel, majanduslikel, hariduslikel jm põhjustel.

1937. aasta sõjaväeteenistuse seadusega lihtsustati senist keerukat süsteemi. Üldised põhimõtted jäid enam-vähem samaks, kuid teenistuskohuslased, kes polnud ajateenistuses olid kõik reservarmees (vanuses 17.–55. eluaastat) ning sõjaolukorras toimus jagamine vastavalt otstarbekusele. Eristamine käis põhiliselt aastakäikude järgi. Seniste käsutusväe asemel kuulusid nooremad aastakäigud saatmisele katteväeosadesse.

Komplekteerimise aluseks oli territoriaalne printsiip ja väeosad komplekteeriti suuremas osas piirkonnas paiknevate väeteenistuskohuslastega. See käis eelkõige jala- ja suurtükiväe kohta, ülejäänud väe- ja relvaliigid (õhu-, mere-, soomus-, pioneeri-, ratsaväeüksused) komplekteeriti mõnevõrra teistel alustel.

1928. aastal arvestati aastas ajateenistusse kutsutute üldarvuks 9500. Kuid see arv sõltus majanduslikust- ja demograafilisest olukorrast. 1932. aastal näiteks langetati aastane limiit 8400-le.

Ajateenistuse pikkus muutus ajal jooksul: 1921. aastast 18–24 kuud; 1928. aastast 12–18 kuud, 1937. aastast 12–24 kuud. Reeglina oli kõige lühem teenistusaeg jalaväes, ülejäänud väe- ja relvaliikides vastavalt väljaõppele, ametikohale jm. Erandeid oli veel koolis sõjalise algõppe läbinutele. Seoses rahvusvahelise olukorra pingestumisega lõpul määrati 1939. aastal ajateenistuse pikkuseks 18 kuud. Rahuaegseks sõjaväe koosseisuks määrati 15 800 meest. Varem oli see 12 572, kuid see ei tähendanud eriti midagi, sest valdav oli suur alakomplekteeritus. 1939. aasta lõpus pikendas president mereväe, merekindluste, õhukaitseväe, auto-tankirügemendi, sideüksuste jm ajateenistust 24 kuuni. Suurenev alamväelaste arv tõi samas esile kaadriohvitseride ja allohvitseride nappuse. Näiteks 1940. aasta kevadel oli puudu ligi 300 kaadriohvitseri.

Kaitsejõud

1921. aastal kinnitatud koosseisude kohaselt oli Eesti rahvaväes ca 19 000 võitlejat. Võrreldes Vabadussõja lõpuga oli see umbes veerand sõja lõpus teenistuses olnutest. Väeosasid üldjuhul ei likvideeritud, vaid reorganiseeriti rahuaja vajadusele. Jalaväepolgud reorganiseeriti jalaväepataljonideks (1922–1924 tegutses viie sõja korral jagamisele kuuluva polgu kõrval veel kolm üksikut jalaväepataljoni, mis samuti kasvanuks sõja korral polguks), suurtükipolgud divisjonideks, soomusrongide diviis brigaadiks (arvates välja jalaväeosad) jm. Teenistuskorraldus järgis tinglikult territoriaalset printsiipi, mobilisatsiooni korral tuli ilmuda endisesse väeosasse. Üldjoontes pidid sõja korral olemasolevad üksused poolduma kaheks. 3. diviis likvideeriti ja väeosad anti 1. diviisi alluvusse. Juba 1921. aastal 3. diviis taastati.

1922. aastal suurendati idapiiril olevate 1. ja 7. jalaväepolgu (staap vastavalt Narvas ja Petseris) koosseisu kolme pataljonini (samal aastal nimetati polgud ümber rügementideks ja roodud kompaniideks). Soomusrongide brigaad jagati kaheks rügemendiks (Tapal ja Valgas) ning seni brigaadi koosseisus olnud soomusautodest, tankidest ja tankettidest moodustati Auto-tankirügement (Tallinn).

1923. aastal vabastati sõjavägi seoses Piirivalve valitsuse moodustamisega piiri valvamisest. 1924. aastal reorganiseeriti senised üksikpataljonid rügementideks ja senised suurtükiväerügemendid operatiivselt paindlikemateks suurtükiväegruppideks. Tallinnas formeeriti Ranna-, Õhu- ja Sisekaitse Staap, millele allutati operatiivselt Tallinna garnisoni väeosad.

Samal aastal valmis Kindralstaabis esimene detailsem mobilisatsiooni-kattekava. 1924. aastal taaselustati vahepeal varjusurmas olnud Kaitseliit. Seni sõjaministeeriumile allunud Rahvaväe ja Kaitseliidu Ülema Asutised viidi üle diviisiülemate alluvusse. Kaitseliidule elu sissepuhumisel oldi kiiremad 2. diviisi rajoonis Kagu-Eestis. Protsessi kiirendas omakorda kommunistide mässukatse 1924. aasta detsembris. Viimane näitas ka puudusi sisekaitse muudes aspektides.

1920. aastale lõpuks jõuti poliitilistes erakondades arusaamisele, et kulude kokkuhoiu mõttes on vaja lühendada nii teenistusaega, kui reorganiseerida sõjajõude. 1. oktoobrist 1928 kehtima hakanud uued koosseisud nägid ette ka üleminekuaega. Jala-, suurtüki-, ratsa- ja soomusvägi jagati katte- ja kaaderüksusteks. Viimaste ülesanne oli eelkõige noorsõdurite ettevalmistamine ja mobilisatsiooni ettevalmistamine (st uute üksuste formeerimine mobilisatsiooni korral). Rahuajal polnud kaaderüksused lahinguvõimelised; kaitse pidid tagama katteüksused, mis oli lahinguvalmiduses. Ühtlasi pidid nad katma mobilisatsiooni ja rahu ajal tegema ettevalmistusi katte tegemiseks.

Noorsõdureid katteüksustes ei olnud ja sinna saadeti ainult sõduri baasväljaõppe läbinud sõdureid. Suveperioodil oli katteüksustes ette nähtud 7740 ajateenijat. Ühtlasi võimaldas see kaaderüksustes suviti läbi viia kordusõppuseid reservväelastele. Ajateenijate ja reservistide kvaliteedi kontrollimiseks korraldati suviti ka suurmanöövreid.

Senise seitsme jalaväerügemendi põhjal moodustati kaks katterügementi (1. ja 7. rügement idapiiril) ja kaaderüksustena 12 üksikut jalaväepataljoni (ÜJP). Mobilisatsiooni korral pidid need saama aluseks jalaväerügementidele. Suurtükivägi jagunes viieks suurtükiväegrupiks: kaks katte- (1. ja 3.) ja kolm kaadrigruppi.

Sõjaväereformi käigus likvideeriti ühtlasi Ranna-, õhu- ja sisekaitse staap ning selle ülesanded pandi 3. diviisi staabile, mis toodi Pärnust üle Tallinna. Ühtlasi asutati õhukaitse ülema ametikoht.

1930. aastal moodustati õhukaitse suurtükiväegrupp. Samal aastal reorganiseeriti lennuväeüksused – lennurügement likvideeriti ning formeeriti kolm üksikut lennudivisjoni (Tallinnas, Rakveres ja Tartus). Tallinnas asusid Lennubaas ja Lennukool. Lennuväe- ja õhukaitseüksused allutati õhukaitse juhatusele.

1930. aastate majanduskriisi ajal senine korraldus üldjoones säilis, likvideeriti üleajateenijate vahiüksusi ja lühendati ajateenistust. Takistuseks hakkas sel ajal kujunema kutsealuste arvu kahanemine ning väeosad olid enamasti alakomplekteeritud.

Piirkondlikult jagunes kaitse juhtimine diviisiülemate (ja omas haldusalas merejõudude juhatuse ja õhukaitse ülema) vahel.

• 1. diviisi rajoon – Viru- ja Järvamaa
• 2. diviis rajoon – Tartu-, Võru-, Petseri- ja Valgamaa
• 3. diviisi rajoon – Harju-, Lääne-, Viljandi-, Pärnu- ja Saaremaa
• 1940. aastal moodustati täiendavalt 4. diviisi rajoon, haldusalas Valga-, Viljandi- ja Pärnumaa.

Diviisi rajoonid jagunesid omakorda kaitseväeringkondadeks (sõjaväeringkonnad). Diviisile allusid kõik tema haldusalal oleval territooriumil asuvad väeosad (v.a keskasutused, mereväe-, õhukaitseüksused ning sõjaväe õppeasutused ja merekindlused).

Mereväge ja merekindlusi juhtis merejõudude juhataja ja tema staap. Laevastiku koosseisus oli merelaevastiku divisjon, Peipsi laevastiku divisjon, Merejõudude Baas, Mereväe Ekipaaž (väljaõpe) ning Merekindluste Staap. Viimasele allus omakorda kolm merekindluste komandantuuri Aegnal, Naissaarel ja Suurupis kaheksa rannakaitsepatareiga.

Soomusväe moodustasid Auto-tankirügement ja kaks soomusrongirügementi. Viimased liideti 1934. aastal kahe divisjoniga rügemendiks (staap Tapal). Senised dessant- ja kuulipildujakompaniid reorganiseeriti liikuvateks soomustatud patareideks.

Insenerväe moodustasid Sidepataljon ja Pioneeripataljon. 1934. aastal ühendati sõjaväe sideülema ja Sidepataljoni ülema ametikohad. Kaks sidekompaniid määrati vastavalt 1. ja 2. diviisi ülema operatiivalluvusse.

1934. aastal reorganiseeriti senised 11 kaitseväeringkonna ülema asutist ümber kaheksaks kaitseväeringkonna juhatuseks, mille ülesandeks oli jätkuvalt sõjaväe rahuaegne komplekteerimine, reservväelaste ja kutsealuste arvestus, mobilisatsiooniks ette valmistumine ning sise- ja õhukaitse korraldamine.

Kaitseringkonna moodustasid 1–2 maakonda, vaid Virumaa oli poolitatud Narva ja Viru-Järva kaitseringkondade vahel. Mobilisatsiooni korral oleks kaitseringkondade juhatustest formeeritud kuue brigaadi juhatused, mis olid ette nähtud diviisi koosseisu kuuluvate väeosade operatiivjuhtimine (brigaadis 2–3 jalaväerügementi, 3 suurtükiväegruppi ja üksik luureeskadron).

1928. aastal kehtestatud mobilisatsioonikava kehtis väikeste muudatustega 1940. aastani. Mobilisatsiooni eest vastutas Kaitsevägede Staabi 5. osakond. 1930. aastal muudeti mobilisatsioonikavasid mõnevõrra, et sõja korral oleks võimalik rakendada paremini territoriaalse komplekteerimise põhimõtet (sh eeldusel, et vaenlane võtab sihikule taristu hävitamise). Nii tuli ka formeerimiskohti hajutada ning võimalik reservistide ülejääk suunata sinna kus oli puudu.

Sõjaohu korral tuli enne mobilisatsiooni kokku kutsuda 25 000 käsutusväelast. Nagu öeldud 1937. aasta uues sõjaväeteenistuse seaduses sõjaväekohuslaste arvestust lihtsustati ja osaline mobilisatsioon kaotati. Varjatud mobilisatsiooni läbiviimiseks tuli rakendada reservistide kordusõppusi. Reserviste oli võimalik kutsuda korralistele kordusõppusele kuni kaheks nädalaks (ülemjuhataja võis ohvitsere kutsuda kordusõppustele kuni kaheks kuuks), riigikaitse kõrgem juht riigivanem (president) võis kordusõppustele kutsuda määramatuks ajaks.

Kaitseliit

Maakaitseorganisatsiooni Kaitseliidu eelkäijaks oli 1917. aastal moodustatud Omakaitse, mis Saksa okupatsiooni ajal tegutses Bürgerwehri nime all. Oma olemusel oli tegu omaalgatusliku abipolitseiga segastel aegadel korra hoidmiseks. Vabatahtlikule maakaitseorganisatsioonile Eesti Kaitse Liidule pandi alus 1918. aasta novembris. Vabadussõja eel oli tegu enam-vähem ainsa organiseeritud relvastatud jõuga.

1918. aastal muudeti kaitseliiduteenistus kohustuslikuks kõigile 17–60-aastastele meestele, keda poldud (veel) mobiliseeritud. Eelkõige oli tegu sisekaitse organisatsiooniga, kuid ka esmase mobilisatsioonireserviga (nooremad aastakäigud). 1919. aasta keskel ületas kaitseliitlaste arv 100 000 piiri.

Sõja lõppedes vabastati kaitseliitlased teenistuskohustustest. Lõplikult organisatsioon ei kadunud, kuid kuni 1924. aastani oli tegu pigem ühiskondliku organisatsiooniga, mille formeeringud allusid sõjaministeeriumi maakondlikele Rahvaväe ja Kaitseliidu Ülema Asutistele. 1924. aastal viidi need üle diviiside alluvusse. Peale 1. detsembri 1924 kommunistide mässukatset leiti, et maakaitsevägi tuleb reorganiseerida reaalseks sisekaitsejõuks.

1925. aasta põhikiri jagas organisatsiooni juhtimise Kaitseliidu ülema, keskjuhatuse, keskkogu ja vanematekogu vahel. Organisatsioon tugines territoriaalsele printsiibile, üks rügemendi staatuses olev malev igas maakonnas ning Tallinna, Tartu, Pärnu ja Narva linnas, kokku 15 malevat. Malevad jagunesid omakorda malevkondadeks (tinglikult pataljon), kompaniideks, rühmadeks ja jagudeks (samuti üksikkompaniid ja üksikrühmad). Lisaks jalaväeüksustele olid koosseisus erinevaid rannavalve-, suurtükiväe-, mere-, ratsaväe-, pioneeri- jt üksuseid.

Kaitseliidu eriorganisatsioonid Naiskodukaitse, Kodutütred ja Noorkotkad koondasid omakorda naisi ja noori. Naiskodukaitse roll seisnes eelkõige toitlustamise ja sanitaarala korraldamises.

Kaitseliidu näol ei olnud tegu ainult riigikaitseorganisatsiooniga, vaid ka seltskondliku organisatsiooniga, mille ülesanne oli abistada elanikkonda loodusõnnetuste korral, süvendama oma üritustel isamaalist kasvatust ning kehalist kasvatust jpm.

1936. aastal oli Kaitseliidus ca 37 000 liiget, koos eriorganisatsioonidega ca 100 000 liiget. Kaitseliitlased pidid teoorias osalema õppustel 10–12 päeva aastas. Relvastus saadi riigilt, ülejäänu tuli muretseda suures osas liikmetel endil. Nii oli Kaitseliit mõnes mõttes elitaarne organisatsioon, koondades ühiskonna „asisemaid“ tegelasi. Teatud ametites oli Kaitseliitu kuulumine eriti 1930. aastate teisel poolel mitteametlikult poolkohustuslik.

Kaitseliidu formeeringud polnud väga tihedalt seotud sõjaaegsed üksused. Tegu oli rohkem õpitu kinnistamisega ja üksikvõitleja väljaõppega (eriti laskeasjandus). Mobilisatsiooni korral oleks suur osa liikmeskonnast kuulunud mobilisatsiooni alla ja allüksuste kokkuharjutamine polnud seetõttu eesmärgiks omaette. Ainult mõned Kaitseliidu ratsakomandod kuulusid katteüksuste koosseisu. Kaitseliidu suurtükiväeosad olid pigem õppepatareid, mis tegelesid põhiliselt suurtükiväelaste kvalifikatsiooni hoidmisega.

Sõja korral oli Kaitseliidu põhifunktsioon sisemise julgeoleku tagamine ja koondanuks sarnaselt Vabadussõjaga neid mehi, keda polnud erinevatel põhjustel mobiliseeritud regulaararmee koosseisu. Piirikattekavades nähti mõningate piiriäärsete Kaitseliidu üksuste kasutamist siiski ette katteüksusena.

Hinnang Eesti kaitsevõimele Teise maailmasõja alguses

1939. aastal oli sõjaväe sõjaaegses koosseisus 5087 ohvitseri, 15 005 allohvitseri ja 84 272 sõdurit ehk kokku 104 364 (1940. aasta suveks oli sõjaaegne koosseis tõusnud 105 749-ni). Maaväes oli ette nähtud nelja diviisi juhatused, kuus jalaväebrigaadi juhatust, 16 jalaväerügementi, 1 ÜJP, 12 suurtükiväegruppi (6 kerge- ja 6 raskesuurtükiväegruppi), Ratsarügement ja 6 üksikeskadroni jm.

Eesti sõjaline juhtkond oli arvamusel, et tulevase sõja korral on vastas hoopis teine Punaarmee kui Vabadussõja ajal ning sõdagi ei kulge sarnaselt Vabadussõjaga ning positsioonisõja olukorda vaevalt tekib. Päris lootusetuks sõda NSV Liiduga ka ei peetud, kuid seda siiski ainult lootusega abivägedele. Leiti, et üksi pole erilist lootust edukalt agressiooni tõrjuda. Nähti ette, et Eesti kaitsejõud peavad vastu pidama vähemalt neli nädalat, kui tekib mingigi lootus välisabi saamiseks. Sõltuvalt agressiooni ootamatusest eeldati, et piiriäärsed alad tuleb maha jätta.

1930. aastate teise poole hinnangud olid optimistlikumad. Leiti, et vastu suudetakse olemasolevate jõududega pidada mitu kuud. Kuid see sõltus omakorda ka naabrite Läti ja Soome tegevusest. Laidoner nägi sarnaselt Vabadussõjaga ette aktiivkaitset, kuid see sõltus ikkagi liitlastest ja välisabist. See oli ka kaitseplaanide kõige nõrgem koht, sest abi ei paistnud kusagilt tulevat ning ei sujunud ka naabrite vaheline sõjaline koostöö.

Vaadates soomlaste Talvesõja kogemust, siis lõpuni utoopiline see ka ei olnud, kuid Soome vastu sõdides olid ilmastiku- ja looduslikud tingimused ning tagala sügavus ka mõnevõrra teisest žanrist.

Niisiis, peale Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimist 1939. aasta 23. augustil alustas Nõukogude Liit ka sõjalisi ettevalmistusi Balti riikide, Soome ja Poola suunal. Viimast rünnati 17. septembril. Samal ajal oli Leningradi sõjaväeringkonna koosseisus 17 laskurdiviisi, kuid samal ajal algas ka varjatud mobilisatsioon. Vägede koondamine Eesti ja Läti piiril tuli lõpetada 29. septembriks. Kokku kolme sõjaväeringkonna 20 laskurdiviisi, 10 tankibrigaadi, kaks laskur-kuulipildujabrigaadi. Nendest Eesti piiridel seitse laskurdiviisi, viis tankibrigaadi, laskur-kuulipildujabrigaad, kuus korpuse ja ülemjuhatuse reservi suurtükipolku ning hulk toetus ja abiüksuseid. Kokku oli Eesti-Läti piiridel lahinguvalmis üle 300 000 sõjaväelase, 2760 suurtükki, 2077 tanki, 243 soomusautot, üle 2000 sõjalennuki (sh Balti laevastiku õhujõud).

Lihtsustatult nägi Punaarmee operatiivplaan ette anda Eesti suunal Kingissepa operatiivgrupi jõududega anda kiire löök üle Narva – Rakvere – Tapa Tallinna ja Pärnu suunal, saades toetust Soome lahel Leningradi sõjaväeringkonna operatiivalluvusse antavalt Balti laevastikult (sh massiivne dessant Narva jõe ja Kunda lahe piirkonnas). 7. armee pidi samal ajal tungima piki Daugava joont Riia peale.

10. TEINE MAAILMASÕDA

Eesti okupeerimine ja annekteerimine 1940. aastal

23. augustil 1939 kirjutasid Nõukogude Liidu välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov ja Saksamaa välisminister Joachim von Ribbentrop alla mittekallaletungilepingule, mille salaprotokoll määras poolte huvisfäärid Ida-Euroopas. Eesti jäi NSV LIidu mõjusfääri. 28. septembril 1939 kirjutati alla Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahelisele vastastikuse abistamise lepingule, mille kohaselt Eestisse paigutati Punaarmee garnisonid. 18. oktoobril 1939 algas Punaarmee vägede sissemarss. Eestisse toodi 65. erilaskurkorpuse ja õhujõudude erigrupi väeosad: 21 347 võitlejat, 283 tanki, 54 soomusautot ja 225 lennukit.

Eestisse toodi Punaarmee ja Balti laevastiku väeosad, mis tunduvalt ületasid Eesti sõjaväe rahuaegset koosseisu. Eesti muutus NSV Liidu protektoraadiks ning sõjaaegsete kaitsekavade täitmisele asumine polnud nendes oludes enam mõeldav (õigemini nende teostumine) ja vähegi organiseeritud vastupanu küsitav.

Baasiväed hoidsid Eestis esialgu madalat profiili, oodates oma aega. Jälgides Teise maailmasõja käiku ning omandanud Soome Talvesõjas kogemusi, asuti järgmist etappi Balti riikide allaneelamisel teostama 1940. aasta suvel. Olukord oli igati soodus, Saksa väed tungisid edukalt peale Prantsusmaal ja rahvusvaheline tähelepanu oli suunatud sinna.

16. juunil kell 14.30 kutsus NSV Liidu välisminister Vjatšeslav Molotov enda juurde Eesti saadiku August Rei ning andis talle üle NSV Liidu ultimaatumi, milles Eestile heideti ette „vastastikuse abistamise lepingu rikkumist“ ning kästi vabastada ametist „nõukogudevastased valitsused“. Ühtlasti tuli Eestisse tuua täiendavalt 2–3 korpust. Ultimaatumi tähtajaks 16. juuni kell 24.00. Kell 23.00 vastuvõtul Molotovi juures teatas saadik Rei, et Eesti nõustub rahuldama NSV Liidu nõudmised. 17. juunil informeeris Molotov A. Reid, et Nõukogude väed ületavad piiri kell 05.00 ning sellest, et Tallinnasse komandeeritakse Andrei Ždanov.

16. juunil said Nõukogude väed käsu marssida Eesti ja Läti territooriumile. 17. juuni hommikul kell 9.00 kohtusid poolte volinikud kindral Eesti sõjaväe ülemjuhataja Johan Laidoner ja NSV Liidu kaitse rahvakomissari asetäitja Kirill Meretskov Narvas ja pärastlõunal kirjutati alla täiendavate vägede sissetoomise kokkulepe (n-ö Narva diktaat).

8. armee väeosad, mis olid hargnenud piiril lahingukorda alustasid 17. juunil kell 5.00 liikumist Eestisse (st enne kokkuleppe allakirjutamist). 65. erilaskurkorpuse (korpus oli juba varem Eestis) väeosad koos Balti laevastikuga hõivasid Tallinna. Kokku toodi Eestisse 70 000 Punaarmee sõdurit ja ohvitseri ja 10 000 mereväelast, lisaks vastavalt baasidelepingule siin olnud 25 000-le sõdurile.

Alates 21. juunist asus 8. armee staap Tartus. Korpuseülematele pandi vastutus korra, sõjaliste objektide puutumatuse ning vabariikide sõjavägedega vastastikuse suhtlemise eest, kuid neil oli keelatud sekkuda poliitikasse.

„Eesti Rahvavägi” ja Eesti Vabariigi relvajõudude likvideerimine

Esimeste okupatsioonivõimu korraldusena kerkivad muu hulgas esile eraisikutelt relvade ära korjamine ning Kaitseliidu likvideerimine 1940. aasta juuni lõpus. Vabatahtlikus maakaitseorganisatsioonis nähti okupatsioonivõimule tunduvalt suuremat ohtu kui sõjaväes. Küsimus, mida teha Eesti, Läti ja Leedu relvajõududega, kerkis Moskvas üheaegselt nende riikide sõjalise okupeerimisega 1940. aasta suvel. Esialgu puudus Nõukogude juhtkonnal selles küsimuses ühtne seisukoht ja kõik viitas Balti riikide sõjavägede likvideerimisele. Pole küll teada kuidas, miks ja millal, kuid Kremlis kaldus kaalukauss leebema lahenduse kasuks, mistõttu Balti riikide sõjaväed säilitati mõneks ajaks.

Niisiis, 1940. a suvel kuni lõpliku liitmiseni Punaarmeega, säilis Eesti Vabariigi sõjavägi Eesti Rahvaväeks ümbernimetatuna üldjoontes endisel kujul. Eeltöödega Eesti sõjaväe Punaarmeega liitmiseks tehti aga algust. Esialgu ei soovinud Nõukogude Liidu juhtkond okupatsiooni ja anneksiooni maailmale avalikult demonstreerida.

Lisaks elutingimuste kunstlikule halvendamisele võeti ette veel rida meetmeid, mis kopeerisid oma olemuselt 1917. a Vene keiserliku armee distsipliini lõhkunud meetodeid. 5. juulist 1940 pärineb seadluse poliitjuhtide määramise kohta sõjaväkke. Nende ülesanne oli organiseerida sõjaväes ja sõjaministeeriumis „poliitilist ja kultuurilist kasvatustööd”. 8. juulil nimetati sõjaväe poliitiliseks peajuhiks kohalik kommunist Paul Keerdo. Poliitjuhtidega hakati Eesti armees juurutama Punaarmee kaksikjuhtimist, mis võimaldas komissaridel „vajaduse korral” sekkuda ka operatiivplaanidesse. Samasugune eesmärk, lõhkuda distsipliini ja nõrgestada ohvitseride autoriteeti, oli ka väeosa komiteedel.

Muudatused merekindluste ja merejõudude staatuses algasid juba enne Eesti formaalset liitmist Nõukogude Liiduga. 1940. aasta augustis likvideeriti Aegna, Naissaare, Suurupi komandantuurid (tuli likvideerida hiljemalt 1. septembriks) ja Eesti merejõudude laevad anti üle Balti laevastikule.

Eesti sõjaväe ümberkorraldamine Punaarmee laskurkorpuseks

15. augustil 1940 esitas kaitse rahvakomissar marssal Semjon Timošenko Stalinile ja Molotovile projekti, mis käsitles Balti riikide relvajõudude ümberkorraldamist kolmeks Punaarmee laskurkorpuseks. See projekt oli aluseks ÜK(b)P KK ja Nõukogude Liidu Rahvakomissaride Nõukogu vastavasisulisele määrusele ning 17. augustil 1940 allkirjastas Timošenko käskkirja eesti, läti ja leedu korpuste formeerimise kohta.

Korpused tuli moodustada territoriaalsel printsiibil ja komplekteerida seniste ajateenijate ja kaadrisõjaväelastega. Eesti 22. (territoriaalse) laskurkorpuse koosseisus moodustati kaks laskurdiviisi, mõlemas kolm laskurpolku, suurtükiväepolk, haubitsapolk, tankitõrjedivisjon, õhukaitsedivisjon, sapööripataljon, luurepataljon ja sidepataljon:

• 180. laskurdiviis asus Põhja-Eestis (Põhjadiviis), staap Tallinnas (peamiselt endiste 1. ja 3. diviisi sõdurid)
• 182. laskurdiviis asus Lõuna-Eestis (Lõunadiviis), staap Tartus (peamiselt endiste 2. ja 4. diviisi sõdurid)
• Korpuse staabile allusid raskesuurtükiväepolk, side- ja sapööripataljonid, lennuväeeskadrill ja õhutõrjedivisjon.

Eesti NSV rahvavägi loeti korpuseks ümberkujundatuks alates 13. septembrist 1940, kui uus väekoondis arvati ametlikult Balti erisõjaväeringkonna vägede koosseisu.

1941. aasta lahingud Eestis

„Barbarossa” plaanist tulenevalt oli Ida-Preisimaalt pealetungi alustanud väegrupi „Nord” põhiülesanne Leningradi sissepiiramine. Väegrupi vasakul tiival olev 18. armee pidi tungima Pihkva suunas, et ära lõigata Eestisse, Lätisse ja Leedusse jäänud Punaarmee üksused, takistada nende taandumist itta Peipsi järvest lõunas. Nii jäi Eesti suund väegrupi pealetungil teisejärguliseks.

Väegrupi „Nord” operatsioone julgestas õhust 1. õhulaevastik ja Läänemere õhujõudude komandörile alluvad lennuväeüksused. Kuigi suuremaid laevastikuoperatsioone Eesti vetes ei planeeritud, oli mereväel tähtis roll väegrupi „Nord” varustuse, laskemoona ja täienduse juurdeveol Läänemere sadamatesse ning miiniväljade paigaldamisel. Koostöös Soome mereväega rajati miinitõkked Soome lahes Juminda neeme lähedal, kuhu 1941. aasta augusti lõpus takerdus Tallinnast taganemise ajal Balti laevastik.

Punaarmeel väekoondistestasusid Saksamaa ja NSV Liidu sõja alguses Eesti, Läti ja Leedu territooriumil kolm Looderindele alluvat armeed, 27., 11. ja 8. armee. Nendest viimane asus sõja alguses Leedus ja juuli algul taandus läbi Läti Eestisse. Eestis asus sõja puhkemisel suurematest maavägede koondistest vaid 16. laskurdiviis. Lisaks Balti piirivalveringkonna staabile alluvad piirivalveüksused, mis moodustasid sõja puhkemisel algselt ka tagalakaitse kandva jõu. Lennuväeüksustest asus Eestis 4. lennuväediviis, 38. hävituslennukite polk ja Balti sõjalaevastiku 10. merelennuväe brigaad. Sõjalaevastiku jõududest asusid 22. juunil Tallinna ja Paldiski baasides 1 liinilaev, 2 liidrit, 8 hävitajat, 24 vahilaeva ja -kaatrit, 4 miiniveeskjat, 10 allveelaeva, 3 allveelaevade ujuvbaasi, 9 baastraalerit ja üks tanker. Lisaks allus Balti laevastikule peale Eesti lääne- ja looderanniku ja saarte rannakaitse Lääne-Eesti saarte kaitse tervikuna.

Lahingud 1941. aasta juuli esimesel poolel

Otsene sõjategevus jõudis Eestisse paar nädalat peale sõja puhkemist. Vahetult enne seda jõudis Leedust Eestisse taganenud 8. armee, mis asus juuli alguses kaitsele joonel Pärnust Peipsini:

• 10. laskurkorpus (10. laskurdiviis ja 22. NKVD motoriseeritud laskurdiviisi riismed ning 11. laskurdiviisi üks polk) – kaitsel Pärnust Võrtsjärveni
• 11. laskurkorpus (48. ja 125. laskurdiviis) – kaitsel Emajõel Võrtsjärvest Peipsini
• 11. laskurdiviisi põhijõud olid armee reservina Rakke ja Jõgeva piirkonnas
• 8. armee tagalat Pärnu – Haapsalu – Paldiski lõigus kaitses armee koosseisu antud 16. laskurdiviis

Balti sõjalaevastiku põhijõud evakueeriti 27. juunist 1. juulini Tallinna. Maavägesid toetas veel Balti laevastiku 1. üksik merejalaväebrigaad ja eelpoolnimetatud piirivalveüksused. Lisaks formeeriti Eestis „parteimobilisatsiooni“ korras ja vabatahtlikest umbes 20 hävituspataljoni ja muud tagalakaitse formeeringut. Kokku koondasid sellised formeeringud ca 6000 võitlejat. Augustis koondati hävituspataljonide jäänused kahte polku, mis olid juba konkreetselt rindeväeosad. Kohalikele hävitusüksustele lisanduvad veel Eestisse taandunud läti hävituspataljonlased, kellest 1941. aasta juulis formeeriti kaks polku, koondades ca 3000 võitlejat.

Eesti vallutamine tehti ülesandeks Saksa 18. armee XXVI armeekorpuse 61. ja 217. jalaväediviisile, mille eelüksused tungisid 7. juulil Eestisse Pärnu ja Viljandi suunal. Järgmisel päeval hõivasid 61. jalaväediviisi eelosad Viljandi ning 402. jalgratturite pataljon Pärnu ning 9. juulil Virtsu, kuhu paigutatud suurtükipatarei suutis kuni 18. juulini suutis üsna edukalt takistada laevaliiklust Suures väinas.

Kagu-Eestis, Emajõest lõunas, Peipsi ja Võrtsjärve vahel, tõsisemat sõjategevust ei toimunud ning rinne stabiliseerus Suure-Emajõe joonel. Lääne-Eestis takerdus Wehrmachti hõredate eelüksuste pealetung tinglikul joonel Võrtsjärve põhjatipust Matsalu laheni ning juuli keskel tõmbuti tagasi Pärnu – Võrtsjärve joonele. Rinde hoidmisel juuli esimesel poolel ja keskel Suure-Emajõe – Võrtsjärve – Pärnu lahe joonel mängisid olulist rolli eesti metsavendade formeeringud.

Peale Saksa eelüksuste tagasitõrjumist Märjamaa, Tartu ja Põltsamaa all organiseeriti Punaarmee kaitse ümber. 16. laskurdiviis paigutati Raplasse, ülesandega tõrjuda võimalik löök merelt, samuti Türi ja Paide peale suunatud rünnakud. 10. laskurdiviis asus Vändra – Kaansoo lõigus Pärnu lähedal, 22. NKVD laskurdiviis Türist lõunas. 11. laskurkorpuse diviisid olid kaitsel Emajõe ääres Võrtsjärvest Peipsi järveni.

Lahingud Kesk- ja Ida-Eestis juuli teisel poolel ja augusti alguses

Eesti vallutamiseks täiendati Saksa väekoondisi (93., 291. ja 254. jalaväediviis), ning vägede juhtimiseks toodi juurde XXXXII armeekorpuse juhatus. Eestisse jõudsid ka 207. julgestusdiviisi osad, mis oli eeskätt tagala julgestamiseks mõeldud ning sellele allutati tagalakomandantuuride kaudu tinglikult ka kohalikud Omakaitse formeeringud.

Plaanide kohaselt suunati XXVI korpus Rakvere, Narva ja Peipsi järve suunas ning XXXXII armeekorpuse ülesandeks jäi Tallinna vallutamine. XXVI armeekorpuse pealetung algas uuesti 22. juuli varahommikul. 61. jalaväediviis hõivas Põltsamaa ümbruse ning koos 254. jalaväediviisiga liiguti kiiresti üle Jõgeva itta ja lõunasse. 24. juuli õhtul jõudis korpuse eelsalk Kasepää juures Mustveest lõunas Peipsi rannikuni.

Punaarmee 11. laskurkorpuse juhtkond jõudis põhja suunas taganeda, kuid korpuse 125. ja 48. laskurdiviis jäid Emajõe ja Mustvee vahel piiramisrõngasse. 25. juuli keskööl sulges Emajõe rindelõigu üle võtnud 93. jalaväediviis Mustvee koti lõunast ja 31. juuliks likvideerisid sakslased piiramisrõngasse jäänud 11. laskurkorpuse väeosad. Umbes 3000 võitlejal õnnestus kotist välja murda, kuid vangi langes seevastu 8794 punaarmeelast.

2. augustil vallutas XXXXII armeekorpusele allutatud 217. jalaväediviis Paide. 4. augustil vallutasid XXVI armeekorpusele alluvad üksused Tapa ja suunati Rakvere peale, mis hõivati 7. augustil. Samal päeval jõudsid XXVI armeekorpuse eelüksused Kunda juures Soome laheni millega 8. armee lõigati kaheks. 13. augustil vallutasid 291. jalaväediviisi osad Jõhvi; 17. augustil vallutas 291. jalaväediviis Narva ja 19. augustil ületas 93. jalaväediviis endise NSV Liidu piiri. Peale seda viidi XXVI armeekorpus Eestist välja.

Tallinna operatsioon

Augusti alguseks 8. armee 11. laskurkorpus oli de facto hävitatud ja 10. laskurkorpusel Tallinna suunal oli alles vaid pool lahingkoosseisust (10. laskurdiviis ja 16. laskurdiviisi üks polk; millele lisandusid täienduseks antud 22. NKVD motoriseeritud laskurdiviisi riismed, 1. läti vabatahtlike polk ja mõned kohalikud hävituspataljonid, millest formeeriti augusti keskel 1. Eesti kütipolk). Kokku oli Tallinna kaitsel ca 11 000 punaarmeelast ja ca 16 000 Balti laevastiku mereväelast.

Saksa poolelt tehti Tallinna vallutamine ülesandeks XXXXII armeekorpusele. Operatsioon pidi algama 20. augustil. Tallinna rünnati neljas kolonnis: 61. jalaväediviis ründas Tartu maantee suunal, 217. jalaväediviis piki Tallinn – Viljandi maanteed, 254. jalaväediviis Tallinn – Narva maantee suunal; neljas väekoondis Friedrichi grupp (koosseisus oli 291. jalaväediviisi 504. jalaväerügement, sama diviisi suurtükidivisjonid jm) moodustati 18. augustil ja asus pealetungile mööda Tallinn – Pärnu maantee üldjoont.

28. augustil Tallinna vallutati ning samal päeval langes ka Paldiski. Tallinna läheduses langes XXXXII armeekorpuse üksustele vangi üle 10 000 punaväelase. Ülejäänud evakueeriti laevadel Kroonlinna ja Leningradi.

Tallinnast lahkunud laevakaravan kandis teel Kroonlinna suuri kaotusi. 28. ja 29. augustil hukkus miinidel, õhurünnakutes ja torpeedokaatrite tules ca 50 laeva (nendest1/3 sõjalaevad). Inimohvreid oli arvatavasti üle 10 000.

Lahingud Eesti saartel septembris ja oktoobris

Balti sõjalaevastikule allusid Saaremaal ja Muhus 3. üksik laskurbrigaad, merejalaväe pataljon, rannakaitse suurtükiväeüksused, kaks ehituspataljoni, neli üksikut roodu ja mobiliseeritud eestlastest moodustatud ehituspataljon, kokku ca 19 000 võitlejat. Hiiumaad ja Vormsit kaitsesid kaks laskur- ja kaks ehituspataljoni ning piirivalveüksused, kokku ca 5000 võitlejat.

„Barbarossa” plaani järgi kuulus Lääne-Eesti saarte vallutamine väegrupi „Nord” olulisimate ülesannete hulka. Käiku läks plaan „Beowulf II”, mis nägi ette dessandi üle Suure väina Muhule ja sealt edasi Saaremaale tungimise. Forsseerimise põhiraskus lasus korpuse staabile allutatud 904., 905. ja 906. ründepaatide üksustel. „Nord” ülemjuhatus tegi saarte vallutamise ülesandeks XXXXII armeekorpusele, mille alluvusse jäid 61. ja 217. jalaväediviis. 4. septembril vallutas 61. jalaväediviis Virtsu poolsaare ja 9.–11. septembril hõivas 217. jalaväediviis Vormsi. 14. septembril tegid 61. jalaväediviisi osad dessandi Muhu saarele, mis hõivati 16. septembriks. Järgmise päeva hommikul tungiti edasi üle Väikese väina tammi Saaremaale ning 21. septembril vallutati Kuressaare. Punaväelased kindlustusid Sõrve poolsaarel, mis langes oktoobri alguses. 12. oktoobril tehti Saaremaalt dessant Hiiumaale ning 21. oktoobriks oli saar hõivatud. Vallutamata oli veel vaid väike Osmussaar, mis jäeti punaväelaste poolt maha novembri lõpus.

Relvastatud vastupanu 1941. aasta sõjasuvel

Varjumine metsadese ja rabadesse algas 1941. aasta juunis läbi viidud küüditamisoperatsiooni ajal. Omaalgatuslikult toimus organiseerumine ning teade Nõukogude – Saksamaa sõja algusest 22. juunil sai signaaliks alustada ilma mingi koordineerimiseta relvastatud vastupanu sovetivõimule. Edasine partisanisõja areng juuli algusest oli juba otseselt seotud rinde liikumise ja Saksa eelvägede Eestisse jõudmisega.

Juuli alguses sooritasid metsavennad juba esimesi tõsisemaid kallaletunge vallamajadele, sovetlikele asutustele, väiksematele Punaarmee ja hävituspataljonide üksustele; rünnati, vangistati või tapeti kohalikke sovetlikke võimumehi ja võimaluse korral purustati kommunikatsioone. Kohalike olude tundmine võimaldas rünnata ka endast tugevamat vastast, millega demoraliseeriti vastaspoole võitlejaid, samuti tagalat, sest puudus täpne ülevaade metsavendade salkade suuruse ja asukoha kohta. Toetus tsiviilelanikkonnas tagas luureandmed ja toidu, vastase käest saadi relvi, laskemoona ja sõjavarustust. Kohati muutus vastupanu avalikuks lahingutegevuseks, kus metsavendade salgad kontrollisid suuri alasid ning rohkem või vähem edukalt ründasid suuremaid asulaid ning võtsid võimalusel võimu üle.

Kõige soodsamad olud metsavendade tegutsemiseks olid Lõuna-Eestis, seda paljus sõjategevuse iseärasuste tõttu, kus suuremaid lahinguid vastaspoole regulaarvägede vahel ei peetudki ja see andis metsavendadele palju vabamad käed organiseerumiseks. Nii võtsid metsavennad suures osas valdades võimu üle veel enne sakslaste saabumist. Kiiresti organiseeriti kohalikud valla omakaitsesalgad, mis koondati kiiresti maakondlikuks organisatsiooniks.

Kuna Viru-, Harju-, Lääne maakonnad olid kuni augusti lõpuni Punaarmee vahetu tagala, siis sõltus kohalik vastupanu paljus põhiliselt Punaarmee ja tagalakaitse üksuste kontsentratsioonist, aga ka looduslikest oludest. Kohati oli punaväelaste ja kohaliku elanikkonna suhe 1:3, mis mõistagi ei võimaldanud korrata seda, mis juhtus Lõuna-Eestis.

Vastupanu omandas Viru-, Harju- ja Järvamaa soostunud ja metsarikastes piirkondades (Alutaguse metsades, Harju- ja Järvamaa piirialadel, Tapa – Lehtse piirkonna suurtes rabades) pigem sissisõja ilme ning just nendes looduslikult soodsates piirkondades tekkisid suurimad Eesti metsavendade koondised.

Harju- ja Järvamaa piirialal olla väidetavalt end metsades ja rabades varjanud kuni 2000 inimest, nendest relvastatud vastupanuvõitlejaid küll suurusjärgu võrra vähem. Piirkonnas tegutses ka Soomest saadetud „Erna“ luuresalk. Lääne-Eestis ja saartel aktiivne metsavendlus sisuliselt puudus. Põhjuseks keeruliste varjamisvõimaluste kõrval ka Punaarmee ja Balti laevastiku jõudude tihe kontsentratsioon, kohati suhtega 1:2. Viimase põhjuseks oli see, et sakslaste pealetungi eeldati just Lääne-Eesti saartele ja sealt edasi, nagu I maailmasõja ajal.

Saksa sõjaväevõim Eestis 1941–1944

Nõukogude Liidult vallutatud alad tsiviiladministratsiooni alla, kuid mitte koos vaid järk-järgult, sõltuvalt rinde liikumisest ning praktilistest ja propagandistlikes vajadustest tulenevalt.

Juba 25. juulil anti tsiviilvõimu alla osa Leedu ja Läti alasid Daugava vasakkaldal (v.a Riia), 1. augustil järgnesid Vilniuse piirkond, Białystoki piirkond, Kindralkubermanguga liidetud Galiitsia lääneosa (keskusega Lvivis), 1. septembril Daugava paremkalda alad Lätis, põhjapoolne osa Valgevenest, osa Ukraina läänealadest, 20. oktoobril Ukraina keskosa (sh Kiiev), 15. novembril lõunaosa kuni Dnepri suudmeni. Alles 5. detsembril jõustus tsiviilvõim ka Eestis, kuid jäädes ühtlasi Wehrmachti operatsioonipiirkonnaks.

Niisiis kaugelt mitte terve Valgevene ja Ukraina ei läinud tsiviilvalitsuse alla, vaid teatud osa jäi väegruppide operatsioonipiirkondadeks. Siinkohal olgu see ära mainitud seetõttu, et kuna asi toimus järk-järgult, jättes osad alad sõjaväevõimu alla, tekitas see koheselt suure haldussegaduse ja seda ka n-ö omamaiste võimuorganite sisseseadmisel.

Niisiis, kuni tsiviilvalitsuse sisseseadmiseni teostasid väegrupi tagalas sõjaväevõimu väegrupi Nord tagalapiirkonna juhataja, asula- ja välikomandantuurid ja julgestusdiviisid. Lisaks seati järk-järgult sisse juba eelnimetatud sõjaväevõimudele alluv omamaine administratsioon. Ja seda mitte kindlasti mitte vastutulelikkusest idarahvastele, vaid tulenevalt praktilistest vajadustest.

Olgu öeldud, et ka sõjaväevõim ise polnud ida-aladel sugugi ühtne suurus ja näiteks Venemaa aladel oli sisse seatud sõjaväevõim palju karmim. Välistati esialgu ka kohalike värbamine abipolitseilistesse üksustesse ning usaldusväärsemaid kohalikke võis kasutada vaid liikluse reguleerimisel ja käskjalgadena.

Sõjaväevõim ei omanud kogu võimutäiust. Majandusvaldkonnas oli juhtroll Ida Majandustaabil ja selle kohapealsetel harudel majanduskomandodel. Sõjaväevõimud täitsid küll korrapolitseilisi funktsioone, kuid sekkuda polnud neil voli ka osadesse julgeolekuküsimustesse, mille eest vastutasid julgeolekupolitsei eelüksused (Einsatzgruppe’d).

Väegrupi Nord tagalapiirkond

Väegrupi Nord tagalapiirkonna peakorter asus aastatel 1941–1944 Võrus. Kuni 1943. aasta kevadeni täitis tagalapiirkonna juhataja ametikohta jalaväekindral Franz von Roques, peale seda jalaväekindral Kuno-Hans von Both, kes oli ametis 1. aprillini 1944. Tsiviil-, majandus- ja politseivõimu esindajad tegutsesid ka väegruppide tagalapiirkondade juhatajate peakorterites. Koosseisud polnud väga suured, 1942. aasta alguses oli peakorteri koosseisus 50–60 ohvitseri, enamus nendest olid reservist või erust teenistusse kutsutud vanemate aastakäikude ohvitserid. Väegrupi tagalapiirkonna peakorteri otsealluvuses tegutsesid ka mõned välikomandantuurid ja sõjavangilaagrid ja mõningad muud üksused, mille alluvus muutus vastavalt vajadusele.

Väegrupi Nord tagalapiirkonna juhatajale allus kolm julgestusdiviisi (nr. 207, 281, 285) ja tagalapiirkond ise oli jaotatud julgestusdiviiside vastutusalaks, mis muutus vastavalt rindeseisule. Eestis asunud 207. julgestusdiviisi staap asus Tartus, kus asusid ka diviisi tagalaüksused. Diviisi ülemaks oli kuni 1942. aastani kindralleitnant Karl von Tiedemann, 1942–1943 juhtis diviisi kindralleitnant Erich Hofmann ja 1944. aastal kindralleitnant Bogislaus von Schwerin.

Julgestusdiviisidele allutati ka sõjavangidest ja kohalikest elanikest komplekteeritud üksused. Üksuste arv ja koosseis muutus pidevalt. Suurem osa nendest asust Eestist väljaspool. Näiteks 1. septembri 1942 seisuga oli 207. julgestusdiviisi koosseisus:

1. Staap ja staabile alluvad üksused: 207. julgestusdiviisi staabi otsealluvuses olid sala-välipolitsei (sõjaväe vastuluure, GFP) ülem, 207. trofee-tankikompanii, 821. sidepataljon.
2. Lahinguüksused: 374. jalaväerügement ja suurtükiväedivisjon (mõeldud põhiliselt suuremate partisanivastaste operatsioonide tarbeks).
3. Julgestusüksused: 94. julgestusrügemendi staap, 859., 636. ja 306. julgestuspataljon ning 275. ja 252. maakaitsepataljon (kasutati põhiliselt sõjavangide valveks).
4. Julgestus- korrakaitseüksused: valgevenelastest, ukrainlastest ja kasakatest moodustatud 207. ratsapataljon, 37., 40., 41., 42. eesti kaitsepataljonid, 9. politseirügemendi II pataljon ning sala-välipolitsei grupid nr. 713 ja 722.

Diviisile allus ka 607. eriotstarbelise rügemendi staap. Selliseid ilma koosseisuliste üksusteta rügemendistaape kasutati üksikute suuremate partisanivastaste operatsioonide juhtimiseks, kuid ka rannakaitse organiseerimiseks.

Lisaks olid selleks ajaks 207. julgestusdiviisile allutatud mõningate eranditega ka tagalapiirkonna linna- (Standort-), väli- (Feld-) ja asulakomandatuurid (Ortskommandanturen). Pilt sõjaväevõimu territooriumil polnud ühtne ja toimus pidevalt ümberpaigutusi. Näiteks 1942. aasta alguses oli Eestis ka need komandatuurid, mida hiljem rakendati Peipsi tagustel aladel. Seoses Eesti andmisega tsiviilokupatsioonivalitsuse alla 5. detsembril 1941 viidi välikomandatuuride piirid vastavusse piirkonnakomissariaatide piiridega.

30. jaanuari 1942 seisuga oli Eestis välikomandatuurid nr. 817, 819, 182, 238, vastavalt Tartus, Haapsalus, Viljandis (kuni 18. jaanuarini Valgas) ja Rakveres, millele allusid asulakomandantuurid Paides, Nõmmel, Tallinnas, Pärnus, Viljandis, Kuressaares, Haapsalus, Jõhvis, Valgas, Võrus, Petseris ja Tartus). Tallinnas oli 192. linnakomandatuur, 852. asulakomandatuur Narvas allus 18. armeele. See pilt jäi üldjoontes samaks 1944. aastani.

12. juulist 1944 läks kogu täidesaatev võim Eesti territooriumil taas armee tagalapiirkondade kätte: Viru, Järva ja Harju maakonnad olid armeegrupi Narwa, ülejäänud maakonnad 18. armee tagala. Ka kindralkomissar Karl-Siegmund Litzmann allutati isiklikult väegrupile Nord ning jätkas koos talle alluvate piirkonnakomissaridega tööd. 15. augustist jaotati Eesti ala haldamine kahe peakorteri vahel: rinnet hoidva armeegrupi Narwa tagala moodustasid Harju-, Järva- ja Virumaa ning osa Tartu- ja Viljandimaast (põhja pool Emajõe – Võrtsjärve – Põltsamaa joont). Lääne-, Saare-, Pärnu- ja ülejäänud osa Viljandimaast muudeti 18. armee tagalaks.

Eestlased Punaarmees Teise maailmasõja ajal

Punaarmee 22. (territoriaalne) laskurkorpus

Okupeeritud ja annekteeritud Eesti Vabariigi armee baasil formeeritud 22. territoriaalkorpus allus kuni 1941. aasta kevadeni 8. armeele, seejärel 27. armeele. Korpuse isikkoosseisuks nähti ette 15 142 sõjaväelast. Formeerimise ajal tehti koosseisus mõned ümberkorraldused ja seda suurendati 16 805 võitlejani. Kummaski diviisis oli 6004 sõjaväelast, lisaks 3134 korpuse staabis ja staabile alluvates väeosades. Vaatamata korpuse niigi vähendatud koosseisudele olid korpuse väeosad alakomplekteeritud. 20. oktoobri 1940 seisuga oli 22. territoriaalkorpuse koosseisus 10 738 sõjaväelast. 1. jaanuaril 1941 oli pilt enam vähem sama (10 490), kuid seoses arreteerimiste, vallandamiste ning osalise demobiliseerimisega hakkas isikkoosseis tasapisi kahanema.

Eesti, Läti ja Leedu sõjavägede baasil moodustatud laskurkorpused olid erandlikud nähtused, eristudes selgesti ülejäänud Punaarmeest. Seetõttu kasutatakse nende kohta ka territoriaalkorpuse tingnimetust. Esiteks, 1940. aastal Punaarmees rahvusväeosi ei olnud. Teiseks olid Eesti, Läti ja Leedu laskurkorpuste koosseisud vähendatud (tähelepanuväärne on, et sõjaaegseid koosseise territoriaalkorpustele ei määratudki). Kolmandaks, territoriaalkorpused olid ajutiseks lahenduseks ja nende tegevusaeg piirati ühe aastaga. Seega, kui 22. juunil 1941 poleks alanud sõda Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel, oleks territoriaalkorpused 1941. a suvel/sügisel reorganiseeritud Punaarmee tavalisteks eksterritoriaalseteks laskurkorpusteks.

1940-1941 korpusesse Eestist uusi ajateenijaid teenima ei võetud. 1941. aasta juuni alguses suunati korpusse 6301-meheline täiendus Nõukogude Liidu teistest piirkondadest. Kokkuvõtvalt, Punaarmee juhtkond nägi aastase üleminekuperioodi ette selleks, et korpused „puhastada ebausaldusväärsest elemendist”, isikkoosseis pidanuks omandama vene keele ning tegema läbi sõjalise ümberõppe. „Puhastus“ kulmineerus 1941. aasta juuniküüditamisega, kui arreteeriti kuni 300 eesti ohvitseri.

22. territoriaalkorpus Teises maailmasõja lahingutes

Esimese lahingukäsu 22. juunil 1941 alanud sõjas Saksamaaga sai korpus 23. juunil 1941, mille kohaselt pidi korpus asuma Põhja-Eesti ranniku kaitsele. 26. juunil lahingukäsk tühistati ja 182. diviis sai käsu ümber paikneda õppelaagrisse teisel pool Pihkvat ja 180. diviis Staraja Russa lähistele. Seoses Eestist lahkumisega tekkisid ka esimesed kaod isikkoosseisus. Hilisema Eesti Omakaitse poolt koostatud kokkuvõtte kohaselt olla Eestisse mahajääjaid olnud ca 1120 (120 ohvitseri, 200 allohvitseri ja 800 reameest).

Ümberpaiknemisel uude asukohta sarnanes Eesti sõjaväelaste rännakrežiim rohkem vahi all hoidmisele, osa isikkoosseisust ka relvitustati. Punaarmee halvenev rindeolukord sundis esialgseid plaane muutma. Nõukogude Liidu Kõrgema Ülemjuhatuse Peakorteri 29. juuni 1941. a direktiiviga saadeti 22. territoriaalkorpus Porhovi piirkonda. Samal ajal kaotas korpus oma rahvusliku ilme – korpuse koosseise täiendati ligi 18 000 mitte-eestlasega. Korpus võitles juulist septembrini Porhovi, Soltsõ, Hilovo, Dno, Staraja Russa, ja Lužno piirkonnas.

Eesti päritoluga kodanike seos endise 22. territoriaalkorpuse üksustega kadus lõplikult alates 1941. aasta oktoobrist, kui eestlased ja mõned teised rahvused tõmmati n-ö usaldusväärsuse alusel rindelt ära ja saadeti tööpataljonidesse „ümberformeerimisele“.

1. oktoobril 1941 oli korpuse väeosades kokku 12 333 meest. Eestist pärit sõjaväelasi oli selleks ajaks väeosadesse jäänud keskmiselt alla 5%, kokku umbes 500. Hinnanguliselt viidi 1941. a suvel koos korpusega Venemaale umbes 6800 Eestist pärit sõjaväelast, kellest jooksis üle või langes vangi vähemalt 4500. Ülejäänutest langesid või hukati umbes pooled. Hinnanguliselt jõudis tööpataljonidesse kuni 1000 22. territoriaalkorpuse võitlejat.

1941. a mobilisatsioon ja Eesti mehed Nõukogude tagalas

Pärast Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelise sõja algust 22. juunil Nõukogude Liidus välja kuulutatud mobilisatsioon Eestile esialgu ei laienenud. Eesti kodanike Punaarmeesse võtmine algas 1919–1922 sündinud kutsealuste tegevteenistusse kutsumisega 2.–4. juulil. Reservväelaste mobilisatsiooniga alustati 22. juulil. Kuni 45 000 Punaarmeesse võetust jõudis NSV liidu tagalasse ca 32 000. Tuhandeid sõjaväekohuslase eas Eesti kodanikke jõudis Nõukogude Liidu tagalasse ka väljaspool mobilisatsiooni, hävituspataljonide, töölispolkude, miilitsaüksuste ning evakueeritud ettevõtete koosseisus ja 22. territoriaalkorpusega.

Eestist Punaarmeesse võetud kutsealustel ja reservväelastel esialgu rindele asja ei olnud ning nad saadeti tagalas asuvatesse tööüksustesse, mida võib Eesti Vabariigi kodanike suhtes käsitleda mitteametliku interneerimisvormina. Sunnitöölaagri sugemetega tööüksustesse suunati eeskätt usaldust mitteväärivad ja muudel põhjustel rindele mittesobivad isikud: eestlased, lätlased, leedulased, soomlased, karjalased, ungarlased, poolakad, sakslased, tatarlased, lääneukrainlased, Moldovast ja Kesk-Aasiast pärit mehed jt. Oli ka venelasi ja teisi Nõukogude Liidu rahvaste esindajaid, kes olid kas kriminaalse minevikuga, „kulakuks” tunnistatud vms. Eestlased suunati peamiselt Arhangelski ja Uurali sõjaväeringkondade tööüksustesse, kus ebainimlike tingimuste ning varustusprobleemide tõttu suri mitu tuhat mobiliseeritut.

Punaarmee eesti rahvusväeosade formeerimine

Eeltööd Punaarmee eesti rahvusväeosade moodustamiseks algasid 1941. a sügisel. Eestlaste üksused polnud Punaarmees ainulaadsed, vaid neid formeeriti Taga-Kaukaasia, Põhja-Kaukaasia, Kesk-Aasia, Volga-äärse piirkonna rahvastest kümneid. Eesti rahvusväeosade formeerimine algas vastavalt 18. detsembril 1941 antud NSV Liidu riikliku kaitsekomitee määrusele Uurali sõjaväeringkonnas.

Esimesena asuti formeerima 7. eesti laskurdiviisi. Peagi selgus, et üks diviis ei suuda vastu võtta kõiki eestlastest sõjaväekohustuslasi, kes olid Nõukogude Liidu tagalas. Sellepärast alustati Tšeljabinski oblastis uue eesti diviisi formeerimist, mis sai järjekorranumbri 249. Mõlemad diviisid koosnesid kolmest laskurpolgust, suurtükiväepolgust, tankitõrjedivisjonist, side-, luure-, kuulipilduja-, sapööripataljonist ning muudest väeosadest.

Diviisi tagavaraüksuse (1. eesti tagavarapolk) moodustamiseks anti korraldus 9. veebruaril 1942. Tagavarapolgu isikkoosseis muutus pidevalt, sest teise eesti diviisina formeeritud 249. laskurdiviis sai suurema osa isikkoosseisust tagavarapolgust.

Põhimõtteline otsus ühendada laskurdiviisid laskurkorpuseks langetati NSV Liidu riikliku kaitsekomitee esimehele Jossif Stalini poolt 1942. aasta septembris. 8. eesti laskurkorpuse formeerimist alustati kaitse rahvakomissariaadi direktiivi alusel 25. septembril 1942. Korpuse juhatus ja korpuseväeosad (suurtükipolk, side- ja luurepataljonid jm) formeeriti 249. laskurdiviisi juures. Peale kahe eesti diviisi allutati oktoobri alguses korpuse staabile 9. kaardiväe laskurdiviis, mis hiljem asendati 19. kaardiväe laskurdiviisiga. Korpuseväeosades ja 19. diviisis oli eestlasi mõni üksik.

8. eesti laskurkorpus lahingutes

Eesti laskurkorpus allutati peale formeerimise lõpetamist Kalinini rinde juhatajale kindralleitnant Maksim Purkajevile. Koos mitte-eesti väeosadega oli 1942. aasta 10. detsembril korpuses 32 463 sõjaväelast.

8. Eesti laskurkorpus sai oma tuleristsed Velikije Luki all, kus saadi ettekujutus Punaarmee võitlusmeetoditest. Vaatamata poliittöötajate ajupesule ja ligi aasta kestnud selekteerimisele, algas 8. Eesti laskurkorpuse lahingusse saatmisel 1942. aasta lõpus Velikije Luki alla massiline ülejooksmine, seda nii välisrindel kui ka siserindel Velikije Luki linna.

Korpus löödi Velikije Luki lahingutes sisuliselt puruks. Korpuse eriosakonna ülema major Johannes Tipneri ettekande kohaselt olid kaotused kokku 16 253 meest, sh neist 3365 jooksis üle, langes vangi või jäi teadmata kadunuks.

21. jaanuaril 1943 saadeti korpus Kalinini rinde reservi ümberformeerimisele, mis kestis 1943. aasta suveni. 30. juunil 1943 oli eesti diviisides 18 530 meest, neist eestlasi, ca 14 000 (75,6%), sh hulgaliselt venemaa-eestlasi. Kokku oli korpuses 21 784 meest, nendest eestlasi umbes 2/3.

Lahingud Velikije Luki all andsid N. Liidu kõrgemale juhtkonnale selge signaali 8. eesti laskurkorpuse usaldusväärsusest ja edaspidi neid enam lahingusse ei saadetud, välja arvatud korpuse suurtükivägi, millel relvade iseärasuse tõttu vaenlasega otsekontakt puudus. Kuni 1944. a veebruarini tegi korpus labidatööd kaitserajatiste väljaehitamisel. Mingil määral tehti ka sõjalisi ning poliitõppusi. 1. veebruaril 1944 arvati 8. eesti laskurkorpus Kõrgema Ülemjuhatuse reservi ja saadeti Eesti piiri lähistele Kingissepa rajooni. Lahingutest Narva all võttis osa jällegi ainult suurtükivägi. Ülejäänud isikkoosseis tegeles kaitsetööde ja demineerimisega kuni 4. septembrini, kui korpus allutati 2. löögiarmeele ja anti käsk ümberpaiknemiseks Lõuna-Eestisse.

Nõukogude ajalookirjutus rõhutas eesti laskurkorpuse rolli Tallinna „vabastamisel“ 22. septembril 1944. Samas oli korpuse eelsalga roll Tallinna operatsioonis üsna väike. Tallinna hõivamise peajõududeks olid Leningradi rinde 8. armee laskurkorpused. Eesti laskurkorpus saadeti tervikuna lahingusse alles pärast pooleteist aastast kestnud vaheaega, 17. septembril 1944 Emajõe rindelt alanud pealetungil, kui Saksa väejuhatus oli juba otsustanud Eesti maha jätta. Võimalik, et sellega üritati vältida massilisi ülejooksmisi nagu Velikije Luki all. Teine, võimalik, et olulisem põhjus miks korpust lahingusse ei saadetud, võis olla korvamatute inimkaotuste vältimine. Korpust nähti suuresti ka tulevase Eesti NSV kaadri taimelavana.

Eestlased Saksa relvajõududes

Poliitilistel ja rassipoliitilistel põhjustel välistas Saksamaa juhtkond sõja algul mis tahes liitlassuhted idaalade rahvastega. Nii sõjaväevõimude kui ka tsiviilvalitsusele üle antud aladel ja väegruppide tagalapiirkondades vastutasid sisejulgeoleku ja politseikorralduse eest Heinrich Himmlerile alluvad SSi ja politseijuhid, kelle pädevusse kuulus ka vabatahtlike värbamine.

Himmler oli juba 1941. aasta juuli lõpul otsustanud, et kuna okupeeritud idaaladel sakslasi politseiliste ülesannete täitmiseks ei jätku, siis tuleb kohalike usaldusväärsete elanike ja mittekommunistlike sõjavangide hulgast formeerida korrakaitseüksuseid (Schutzmannschaft’id). SSi ja politsei värvatud üksusi käsitletigi korrakaitseüksustena, mille värbamist okupeeritud aladel Haagi konventsioonid ei keelanud. Et rõhutada idaüksuste kuulumatust armee koosseisu, oli nende allüksuste ja ametikohtade nimetuste ja auastmete puhul keelatud kasutada sõjaväelisi mõisteid, mis asendati just selliste üksuste jaoks kehtestatud nimetustega. Sõja kestel sakslaste rassipoliitika muutus, mis tähendas idaalade rahvaste „rassikõlblikkuse“ paranemist, nii et neid lubati hakata värbama ka Relva-SSi.

Üksuste mitmekordsete ümberformeerimiste ning meeste ringlemise tõttu eri üksuste vahel ei ole võimalik nimetada Saksa poolel Nõukogude Liidu vastu sõdinud eestlaste täpset arvu, kuid ligikaudu peaks see olema umbes 60 000 meest. Kuid kui panna juurde vabatahtlik maakaitseorganisatsioon Omakaitse ja 1944. aastast omakaitseteenistus, siis ületab eestlaste arv, kes mingil kujul olid Saksa armeega seotud kindlasti üle 100 000.

Hoolimata Saksamaa tõrjuvast poliitikast sõdis eesti sõjaväelasi vabatahtlikuna Saksa poolel idasõjakäigu esimestest päevadest 1941. aasta suvel. Nendeks olid kõigepealt baltisakslased ning eestlastest ümberasujad ja järelümberasujad, kes astusid koos lätlastega vabatahtlikuna korrapolitsei pataljoni Ostland. Kuni 1942/1943. aasta talveni teenis pataljonis üle 400 eestlase, kuid seejärel viidi nad järk-järgult üle formeeritavasse Eesti SS-Leegioni.

Omakaitse

Kui rinne 1941. aastal Eestisse jõudis, kasutasid sõjaväeülemad poliitilise juhtkonna etteantud põhimõtetele vaatamata siiski piiratud ulatuses ka kohalike vabatahtlike võitlejate abi. Paljuski isetekkelisena moodustunud Omakaitse sai abipolitsei staatuse. Omakaitsele ametliku staatuse andmise taga oli ilmselt soov omada reservi tagalajulgestusüksuste formeerimiseks idarinde tarbeks. Et eristada kohalikest elanikest formeeritud abipolitseiüksusi Saksa üksustest, pidid armeede juures olevad formeeringud kandma julgestuspataljoni või -grupi ning väegrupi Nord tagala ülemjuhataja juures aga kaitsepataljoni nime.

Maakaitseorganisatsioon Omakaitse sai üldjoontes 1940. aastal laiali saadetud Kaitseliidu sõjaaegsed funktsioonid. Omakaitse koosnes 12 territoriaalrügemendist ehk malevast, mis jagunesid territoriaalpataljonideks (võrreldavad Kaitseliidu malevkondadega). 1942. aasta augustis kinnitatud struktuur nägi Omakaitses ette 66 pataljoni. Aastate lõikes oli Omakaitses kuni 1943. aasta teise pooleni 30 000–40 000 liiget. 1944. aasta jaanuari üldmobilisatsiooni ajal muudeti Omakaitses teenimine kõigile 17–60-aastastele meestele kohustuslikuks, kui nad ei olnud sõjaväkke astunud, mobiliseeritud või mingil põhjusel teenistusest vabastatud.

Lisaks vabatahtlikule Omakaitsele formeeriti juba 1941. aastal Omakaitse kasarmeeritud üksused. 1942. aasta suvel teenis Omakaitses ligi 4500 palgalist ohvitseri, allohvitseri, sõdurit ja sõjaväeametnikku (palgalisi ametikohti oli 5643).

Eesti Omakaitse allus 1941. aasta detsembrist nii Eesti Omavalitsuse sisedirektooriumi politseitalituse Omakaitse peavalitsusele kui ka Saksa korrapolitsei ülemale Eestis, 1942. aasta oktoobris aga allutati vabatahtlik Omakaitse Wehrmachtile. Omakaitse kasarmeeritud palgalised üksused jäid korrapolitsei alluvusse.

Eesti julgestusgrupid ja idapataljonid

Juba Eesti vallutamise lahingute ajal 21. augustil 1941 andis 18. armee juhataja kindralooberst Georg von Küchler tagalaülemale korralduse esimese kolme pataljonisuuruse eesti julgestusgrupi (181., 182., 183.) formeerimiseks. Nende ülesanne pidi olema Saksa üksuste järelveo ja mitmesuguste rajatiste/objektide julgestamine ja valve ning armee tagala puhastamine mahajäänud punaarmeelastest. Teenistusse võeti vaid vabatahtlikke, kellega sõlmiti aastane teenistusleping, mille alusel maksti ka palka. Administratiivselt allusid julgestusgrupid armee tagalakomandandile, operatiivselt aga Saksa julgestusdiviisi ülemale, kelle tegutsemispiirkonda nad suunati. Kokku formeeriti kuus pataljoni (julgestusgrupid nr 181–186), lisaks tagavaragrupp. Narvas moodustatud 186. grupi formeerimine katkestati.

Julgestusgrupid tegutsesid enamasti väljaspool Eesti piire Loode-Venemaal Volhovi rindel väegrupi Nord 18. ja vähemal määral ka 16. armee tagalas ning nende rindelõikudes. Julgestusgruppe ei kasutatud üldjuhul terviklike üksustena, vaid allutati operatiivselt väiksemate allüksuste kaupa Saksa üksustele. Enamik teenistust möödus tagala julgestuses, valvates sõjalise tähtsusega objekte ja vangilaagreid ning võttes osa partisanidevastastest operatsioonidest.

Kaitsepataljonid / politseipataljonid

Rööbiti Wehrmachti enda formeeritavate julgestusgruppidega formeeris kõrgem SS-i ja politseijuht neli kolme sadakonnaga laskurpataljoni. Tagalapiirkonna iga julgestusdiviisi juurde kavandati üks pataljon ning veel üks Pihkvas asuva välikomandantuuri jaoks, kus asus väegrupi peakorter. Vabatahtlikkus oli nendesse üksustesse värbamisel sõltumata teenistuslepingust siiski näiline. Okupeeritud idaalade riigiministri 28. septembri 1942. aasta korraldusega kohustati kõiki kaitsepataljonide liikmeid jääma pataljonidesse määramata ajani. Lisaks üksuse formeerimis- või tegutsemiskoha nimetusele lisandus 1942. aasta märtsist üksusele ka number: 37. (Tartu), 38. (Viljandi), 39. (Põltsamaa) ja 40. (Pihkva) pataljon. Peale laskurpataljonide formeeriti pioneeri-kaitsepataljon (hiljem nr 42) ja tagavara-väljaõppepataljon (hiljem nr 41). 1942. aasta alguseks oli kaitsepataljonides kokku üle 3000 mehe. Pataljonid allusid administratiivselt väegrupi Nord tagalapiirkonna kõrgemale SS-i ja politseijuhile, operatiivselt aga tagalapiirkonna juhatajale.

Kaitsepataljonide põhiline tegevuspiirkond jäi väljapoole Eestit, üldistavalt Loode-Venemaale, kus tegeleti tagala julgestamise, vahiteenistuse ja partisanidevastase võitlusega julgestusdiviiside nr 207, 285 ja 281 alluvuses.

Jätkuv värbamine SS-i ja politseipataljonide formeerimine Eestis muutis keeruliseks täienduse värbamise senistesse üksustesse. 39. kaitsepataljon likvideeriti juba 1943. aasta kevadel. 1944. aasta märtsis toodi 37., 38. ja 40. kaitsepataljon Eestisse, suvel formeeriti nad täiskoosseisuliseks ja anti 2. eesti politseirügemendi koosseisu. Rügement saadeti Daugavpilsi lähedale rindele Punaarmee läbimurret tõrjuma, hiljem 40. pataljon likvideeriti ning 37. ja 38. pataljon võitlesid Emajõe rindele, kust taganeti Viljandi kaudu Riia suunas ning sealt edasi Saksamaale, kus järele jäänud mehed liideti lõpuks 20. eesti SS-diviisiga.

Lisaks eelnimetatud pataljonidele värvati erineva alluvusvahekorraga kaitse/politseipataljonidesse mehi vabatahtlikkuse alusel hiljemgi. Üksuste formeerimise juures on oluline ka Omakaitse alluvusvahekord. 1941. aastal oldi Wehrmachti alluvuses, pärast Eesti ala andmist tsiviilvalitsuse alla detsembris aga järgmise aasta jaanuarist korrapolitsei alluvuses. 1942. aasta sügisel sõlmitud kokkuleppega jäid Omakaitse palgalised üksused – vahipataljonid – korrapolitsei alluvusse ning reorganiseeriti politsei (või kaitse) vahipataljonideks, vabatahtlik Omakaitse aga viidi tagasi Wehrmachti, s.t väegrupi Nord tagalapiirkonna juhataja alluvusse.

Eesti-sisese julgeoleku tagamiseks algas meeste pataljonidesse värbamine 1941. aasta lõpul. Kõrgem SS-i ja politseijuht Friedrich Jeckeln eraldas eesti pataljonidele numbrid 29–36 ning neist pataljonid 29–35 olid ette nähtud rakendamiseks Eestis, 36. pataljon aga värvati algusest peale rindekaitsepataljonina, mis saadeti alguses Valgevenesse, hiljem Stalingradi rindele. Pataljonid nr 30 ja 35 kavandati tagavara-väljaõppepataljonideks.

Eesti lennuväeüksused

Vabatahtlikeks üksusteks saab pidada veel eesti lennuväeüksusi. 12. veebruaril 1942 tuli nõusolek erilennusalga (Sonderstaffel Buschmann) formeerimiseks Saksa Läänemere laevastiku alluvuses, kellel seni puudus luurelendude võimekus. Juba samal päeval alustati Soome lahel mereluurega. Lennualane varustus saadi 1. õhulaevastikult, palk ja muu varustus tuli SSi ja politsei süsteemist.

1943. aasta märtsis allutati salk Luftwaffe 1. õhulaevastikule 127. luurelennugrupi nime all. Saadi uusi lennukeid ning sellega jäi Soome lahe ja Läänemere idapoolse osa luure põhiliselt 127. luurelennugrupi kanda, sh üldine mereluure, talvel ka jääluure; allveelaevade avastamine; Naissaare ja Porkkala vahelise allveelaevadevastase võrktõkke valve; sidepidamine sakslaste valduses olevate Soome lahe saartega; Eesti põhjaranniku luure võimalike dessantide ärahoidmiseks. Koosseisu täiendamiseks alustas Lätis Liibavis (Liepāja) tööd lennukool, kus lisaks eestlastele õpetati välja ka lätlasi.

1943. aasta suveks said mõlemad maalennusalgad uued lennukid. Esmalt 2. ja hiljem ka 3. lennusalk paigutati Tallinnast ringi Peipsi taha, kus baseeruti vaheldumisi erinevatel lennuväljadel Leningradi, Novgorodi ja Pihkva piirkonnas ning tegutseti öiste pommitajatena. 1943. aasta novembris eraldati mõlemad maalennusalgad lennugrupist ja suunati edasi Idritsasse Neveli rindele, kus neist formeeriti 11. öiste pommitajate grupp. Merelennugrupp jäi tegutsema 127. üksiku mereluuresalgana.

1944. aasta veebruaris toodi 11. öiste pommitajate grupp Eestisse. Seoses Saksa vägede taandumisega Eestist lahkusid siit ka eesti lennuüksused ning need likvideeriti. Eesti lennuüksuste koosseisus teenis sõja ajal lendavkoosseisus kokku 156 meest, nendest 97 väljaõppinud lendurit, kokku oli Saksa lennuväega seotud kuni 800 meest. Otseses lahingtegevuses osales lendurite, vaatlejatena, pardalaskuritena vähemalt 130 meest. Langes 13 lendurit, kaks vaatlejat ja üks motorist.

Teenistusvahekorra alusel formeeritud kaitse- ja politseipataljonid

Aastail 1942–1943 formeeriti Eestis osa üksusi meestest, kelle puhul ei saa öelda, et nad oleksid olnud vabatahtlikud, kuid nad ei olnud ka mobiliseeritud. Et korvata vabatahtlike vähesust, saadeti juba teenistuses olevaid mehi käsu korras sõjaväkke. Nii formeeriti Omakaitse palgalistest üksustest vahi-kaitsepataljonid nr 29–33. 1944. aasta jaanuaris alanud Punaarmee pealetungi tõttu viidi pataljonid nr 29–32 Narva rindele ning nr 33 Peipsi rannakaitsesse. 1944. aasta kevadel viidi pataljonid üle Eesti põhjarannikule rannakaitsesse, kuni nad mai lõpul laiali saadeti. Mehed jaotati täiendusena politseipataljonide, 20. eesti SS-diviisi ja piirikaitserügementide vahel.

1943. aasta teisel poolel korraldasid Saksa julgeolekujõud Valgevene, Leedu ja Läti piiride kokkupuutealal kolm ulatuslikku partisanidevastast operatsiooni, et puhastada väegruppide Mitte ja Nord kokkupuuteala ning selle tagala partisanidest. Operatsioonide läbiviimiseks formeeriti kaks lahingugruppi, kuhu koondati nii Wehrmachti, SS-i, politsei ning Julgeolekupolitsei ja SD üksusi ning eesti, läti ja leedu politseipataljone. 24. oktoobrist kuni 6. novembrini korraldatud operatsiooni „Heinrich“ jaoks formeeriti Eestis politseipataljonid nr 286, 288 ja 289. Sama värbamise ajal formeeritud 287. pataljon leidis rakendust Vaivara koonduslaagri harulaagrite ja Narva sõjavangilaagri valveteenistusse. 290. kaitsepataljon formeeriti 1943. aastal kohalikest venelastest ning sõja ajal vangina või muul kombel Nõukogude Liidu territooriumilt Eestisse sattunud venelastest ja ka Venemaa eestlastest, mida rakendati ehituspataljonina ning Vaivara koonduslaagri harulaagrite valveteenistuses.

287. ja 290. pataljon tegutsesid Eestis kuni 1944. aasta lahingute lõpuni. 286. ja 288. pataljoni baasil formeeriti 1944. aastal mobiliseeritute lisandudes uued politsei-füsiljeepataljonid. 289. pataljoni ei formeeritud lõpuni ning see anti pärast operatsiooni „Heinrich“lõppemist 288. pataljoni täienduseks.

Relva-SSi Eesti Leegion

Saksamaa võimuringkondades arutati eestlaste ja lätlaste Relva-SSi värbamist juba 1941. aasta sügisel, kuid siis ei leidnud see piisavat toetust. 1942. aasta suveks oli olukord rindel tunduvalt muutunud ja meeste nappus sundis poliitilist juhtkonda otsima täiendavaid võimalusi relvateenistusse lisajõu värbamiseks. Eesti SS-Leegioni moodustamine kuulutati välja 28. augustil 1942. aastal. Suurem osa leegioni astunud meestest tulid politseipataljonist Ostland ning julgestusgruppidest ja kaitsepataljonidest. Leegioni väljaõpe toimus Poolas Krakówi lähedal Dębica väljaõppelaagris. 1942. aasta lõpuks oli leegioni suudetud värvata ligi 900 vabatahtlikku, kelle baasil formeeriti 1943. aasta kevadel pataljon „Narva“ ja saadeti Ukrainasse SS-soomusgrenaderidiviisi „Wiking“ koosseisu.

SS-Leegioni värbamise toetuseks tehti Eestis aktiivset propagandat. Kaudse sunnivahendina leegioni astumiseks kasutati okupeeritud idaaladel kehtestatud tööteenistuskohustust, mille alla kuulusid 1919.–1924. aastani sündinud mehed. Tööteenistuskohuslased värvati väegrupi Nord abiteenistusse (Hilfswilliger, Hiwi),mis ei olnud kuigi kõrge mainega teenistuskoht, või siis rakendati tööle Saksamaal Riigi Tööteenistuses(Reichsarbeitsdienst, RAD) sõjamajanduse heaks. Vabatahtlikult Eesti Leegioni astunud mehed vabastati aga tööteenistuskohustusest. Leegioni saadi sel kombel lõpuks juurde üle 5000 mehe. Ligikaudu teist niipalju mehi ei vastanud leegioni kehtestatud nõuetele ning nemad suunati Omakaitse juures loodud väljaõppepataljonidesse, et ette valmistada neid kaitsepataljonidesse saatmiseks. Neid, kes olid valinud sõjaväe abiteenistuse, rakendati väga erineval moel. Hiwidena teenistuse asunud liideti suures osas järk-järgult erinevate sõjaväeformeeringutega.

1943. aasta mais aga nimetati üksus ümber Eesti SS-vabatahtlike brigaadiks (alates oktoobrist 3. eesti SS-vabatahtlike brigaad). Mobiliseeritud mehed saadeti formeerimiseks SS-i Dębica väljaõppekeskusesse Poolas. 3. eesti SS-brigaadi ettenähtud koosseis oli 7253 meest, kellest enamiku moodustasid aastakäikude 1919–1924 „vabatahtlikud“. Brigaadiülemaks oli määratud SS-Standartenführer Franz Augsberger ning staabis teenisid peaaegu eranditult saksa ohvitserid. Rügemendi- ja pataljoniülemad olid eestlased.

1943. aasta oktoobris saadeti SS-brigaad Neveli rindele ja aasta lõpuks oli selle koosseisus koos ohvitseride ja allohvitseridega rindel 5099 meest. 1944. aasta algul nimetati brigaad ümber 20. Eesti SS-vabatahtlike diviisiks (alates maist 20. Relva-SS-grenaderidiviisiks (Eesti nr 1)), mille formeerimine kestis kevadeni.

1943. aasta lõpul oli Hitler langetanud põhimõttelise otsuse, millest seni oli hoidutud: kuulutada välja mobilisatsioon eestlaste ja lätlaste võtmiseks Relva-SS-i teenistusse. Mobilisatsiooni väljakuulutamist kiirendas 1944. aasta algul Leningradi all alanud Punaarmee suurpealetung. Mobilisatsioon osutus oodatust edukamaks ning 1944. aasta augustini kestnud väkkekutsumiste kestel mobiliseeriti Eestist ca 38 000 aastail 1904–1923 sündinud meest. Neid saadeti täiendusena 20. eesti SS-diviisi ning politseipataljonidesse.

Põhiosa 20. eesti SS-diviisi koosseisust lahkus 1944. aasta septembris koos sakslastega Eestist ning taandus Saksamaale. Järele jäänud sõjakuude kestel koondati diviisi kõiki eesti sõjaväelasi, kes olid kodumaalt lahkunud, sõltumata nende varasemast teenistuskohast. Diviisi koosseisus oli olnud umbes 15 000 meest, kogu eesti Relva-SS-i üksuste tegevuse ajal võis sealt läbi käia kuni 25 000 meest.

Piirikaitserügemendid

Mehed, kes ei kvalifitseerunud SS-üksustesse, anti Ostlandi kõrgema SS-i ja politseijuhi Friedrich Jeckelni alluvuses formeeritavatesse piirikaitserügementidesse. Operatiivselt allutati moodustatavad rügemendid väegrupi Nord 18. armee ja armeegrupi „Narwa“ mitmesugustele diviisidele. Piirikaitserügemendid formeeriti julgestusüksuste koosseisuskeemi järgi 2500-mehelistena, mis ühtlasi tähendas, et nende tulejõud oli nõrgem kui tavalistel jalaväerügementidel.

Kriitilise olukorra tõttu rindel saadeti esimesed piirikaitserügemendid (rügement Tallinn, 2. ja 3. rügement) 1944. aasta veebruaris ja märtsis väljaõppeta ning puuduliku varustuse ja relvastusega rindele, kus nad jagati pataljonide kaupa Wehrmachti diviiside alluvusse. Kokku moodustati kuus piirikaitserügementi ja 1. Eesti tagavararügement (Viljandis).

Nõrgema relvastusega ja puuduliku väljaõppega üksustena katsid piirikaitserügemendid esmalt lahinguüksuste tiibu Narva jõel, 1., 4., 5. ja 6. rügement olid kevadel Lõuna-Eestis ning Peipsi ja Pihkva järve rannakaitses. 4. ja 6. piirikaitserügement oli suvel lühemat aega Pihkva lähedal rindel, kuid toodi sealt peagi Narva rindele. Suve saabudes viidi rügemendi Tallinn mehed üle 20. Eesti SS-diviisi. 2., 3., 4. ja 6. rügement koondati purukslöödud 13. Luftwaffe välidiviisistaabi juurde 1944. a suvel 300. eriotstarbeliseks diviisiks. Augusti algul oli piirikaitserügementides kokku 19 710 meest. 25. augustil allutati seni kõrgema SS-i ja politseijuhi administratiivses alluvuses olnud piirikaitserügemendid aga Relva-SS-ile.

1944. aastal formeeritud 286., 288., 291. ja 292. politseipataljon ning 1. eesti politseirügement

1944. aasta mobilisatsiooni käigus formeeriti ka neli politsei-füsiljeepataljoni (üksik-jalaväepataljoni), nende tagavarakompanii 35. politsei-tagavarapataljoni juures ning politseirügemendi staap. Uute pataljonide formeerimiseks kasutati varasemate 286. ja 288. politseipataljoni staape, mis olid 1944. aasta algul Neveli rindelt Eestisse toodud. 291. ja 292. pataljon formeeriti täiesti uutena.

Mai lõpul saadeti pataljonid ja nende juhatus – 1. eesti politseirügemendi staap – Narva rindele, kus nad vahetasid rannakaitses välja politsei-vahipataljonid nr 29–32. Rügemendi staap saadeti küll juulis rinde-politseipataljonide nr 37, 38 ja 40 väejuhatusena Daugavpilsi lähedale Punaarmee läbimurret tagasi lööma, kuid politsei-füsiljeepataljonid jäid üksikpataljonidena rannakaitsesse edasi. Pärast rinde taandumist Sinimägedesse rannakaitsejoon lühenes ning pataljonid allutati 300. eriotstarbelisele diviisile. Osa neist jäi rannakaitsesse, osa viidi üle Narva jõele. 1944. aasta septembrilahingute käigus jäi enamik pataljonides olnud mehi Eestisse.

Eestlased Soome relvajõududes

Soome Vabariik kisti Teise maailmasõtta 30. novembril 1939. aastal, kui Nõukogude Liit tema vastu agressorina vallutussõda alustas. Nii Soome Talvesõjas 30. novembrist 1939 kuni 13. märtsini 1940 kui ka sellele järgnenud Jätkusõjas 25. juunist 1941 kuni 19. septembrini 1944 suutis Soome raskete kaotuste hinnaga siiski riigi täielikku okupeerimist vältida ja omariikluse säilitada. Kui Talvesõda peeti üksi, siis Jätkusõjas sõditi tinglikus liitlassuhtes sakslastega. Kuid Soome armees sõdis ka vabatahtlikke teistest riikidest, sh Eestist. Välismaalastest vabatahtlike vastuvõtt ja koolitus sätestati Soome ülemjuhataja marssal Mannerheimi käsuga 8. detsembrist 1939. Välismaa vabatahtlikud, sh sadakond eestlast, koondati Osasto Sisu nimelisse üksusesse.

Pärast Talvesõja lõppu kuulus enamik eestlasi nende välisvabatahtlike hulka, kes ei soovinudki oma kodumaale naasta. Kümmekond neist suundus edasi Norrasse võitlema sealses sõjaväes sakslaste vastu. Eesti meeste Talvesõja-järgsest kaasamisest oli siiski huvitatud Soome sõjaväeluure ning mitukümmend eestlast läbis Soomes luureväljaõppe ja suurem osa lähetati missioonidele Eestisse.

Sõja eelõhtuks oli toimima hakanud „Barbarossa“ plaani toetav Saksa-Soome sõjaline koostöö, mistõttu liideti eelnimetatud grupp sõja eelõhtul sõjaväeluure Abwehri, Soome sõjaväeluure ja eestlaste ühisoperatsiooniga, mis sai koodnimeks „Erna“, mille 65 liiget toimetati alates 10. juulist Eestisse mere- ja õhudessandiga.

1943. aastast suurenes järsult seoses alanud mobilisatsioonidega Soome põgenenute arv. 1943. aasta septembriks oli neist juba üle tuhande astunud Soome sõjaväkke. Aasta lõpus koondati eestlased põhiliselt 47. jalaväerügemendi 3. pataljoni (Vallila pataljon). Paralleelselt alga uue luuregrupi ettevalmistamine Eestisse saatmiseks.

1943. aasta oktoobris kerkis taas päevakorda eestlastest uue luuregrupi moodustamine Soomes. Seekord oli see mõeldud eelkõige luuramaks sakslaste plaanide järgi Eestis (nt kas ja millal kavatsetakse Eesti maha jätta, mis oleks mõjutanud Soome positsioone sõjas NSV Liiduga). Plaan teostus peastaabi luureosakonnale alluva üksusena, mis sai koodnimeks „Haukka“. Luurajad jaotati kaheksasse paari (juht ja sidemees), kes pidid tegutsema eri piirkondades ja kellel pidi olema oma kontaktisikute võrk. Grupp toimetati lõplikult Eestisse 1944. aasta juuli keskel.

Eestlaste rohkearvulise saabumise tõttu Soome hakati neid välja õpetama koolituskeskuses Taavettis. 1944. aasta alguseks oli Soome armees teenivate eestlaste arv juba nii suur (1944. aasta märtsis – 2990), et 8. veebruaril 1944 kirjutas Soome armee ülemjuhataja marssal Mannerheim alla Jalaväerügemendi 200 (JR 200) moodustamiskäsule. Rügemendis oli kaks pataljoni ning toetusüksused ning ülemaks Soome armee kolonelleitnant Eino Kuusela. JR 200 allutati Kannase väerühmale ning alates 4. märtsist 1944 sõdis 4. armeekorpuse alluvuses (augustist 5. armeekorpuse alluvuses). Rügemendi ohvitserikoolis said lipniku auastme 147 eestlast. Kokku teenis Vabatahtlike büroo andmetel Jätkusõjas 3273 eestlast, kellest 126 langes.

Kui 9. juunil 1944 algas Punaarmee suurrünnak, suunati rügemendi pataljonid eraldi Karjalakannaserindele, kus osaleti viivituslahingutes, vasturünnakutel ning seisti positsioonidel Viiburi lahel ja Vuoksi rindel. 12. augustil 1944 viidi rügement tagalasse ja 16. augustil likvideeriti seoses „soomepoiste“ sooviga osaleda lahingutes Eesti pinnal. 19. augustil saabus 1752 meest kapten Voldemar Pärlini juhtimisel laevaga Paldiskisse. Peale jalaväelaste naasis Eestisse ka ca 400 Soome mereväes teeninud meest, väike osa eestlasi jätkas teenimist Soome armees, kuni nad enne Jätkusõja lõppu 19. septembril 1944 demobiliseeriti. Eestis saadeti soomepoiste rügement saadeti laiali. Esimene pataljon jõuti 46. SS-rügemendi koosseisus saata rindele Emajõe joonele. Ülejäänud saadeti 20. SS-diviis tagavaraüksustesse.

Lahingud Eestis 1944. aastal

14. jaanuaril 1944 alustasid Punaarmee Leningradi rinde, Volhovi rinde ja 2. Balti rinde väekoondised Leningradi–Novgorodi strateegilist pealetungioperatsiooni väegrupi“Nord” vägede vastu. Eesmärgiks seati Leningradi ja Novgorodi oblastite vabastamine ning väegrupi „Nord” ära lõikamine väegrupist „Mitte”, mis oli kaitsel Punaarmee 1944. aasta pealetungide peasuunal. Operatsiooni toetasid õhust 13., 14. ja 15. õhuarmee.

Väegrupp „Nord” valmistus eeldatavaks Punaarmee suurpealetungiks alates 1943. aasta teisest poolest. Piki Narva jõge, Peipsi järve idakallast ja Velikaja jõe suudmest üle Pihkva edasi lõunasse kulges väljaehitatud kaitseliin (Pantri-liin). Väegrupile allusid 1944. aasta alguses kaks armeed, 16. ja 18. armee ning õhust toetas Luftwaffe 1. õhulaevastik. Läänemere idaosas ja Soome lahel tegutsevad mereväeüksused, nii maal kui merel, allusid Ostlandi mereväe komandeerivale admiralile viitseadmiral Theodor Burchardile.

Punaarmee pealetung osutus edukaks: 20. jaanuaril hõivati Novgorod, 29. jaanuaril Novosokolniki, 1. veebruaril Kingissepp, 4. veebruaril Gdov, 12. veebruaril Luuga, 18. veebruaril Staraja Russa ja 1. märtsiks jõuti Narva jõe – Peipsi järve – Pihkva – Vitebski joonele. Peipsini jõudes poolitati väegrupi „Nord” 18. armee kaheks: armee vasak tiib asus positsioonidele Narva jõe joonel, ülejäänud väekoondised taganesid üle Pljussa ja Gdovi lõunasse, Pihkva suunas.

18. armee vasakul tiival võitlesid Wehrmacht’i LIV armeekorpus ja Relva-SSi III germaani soomuskorpus, mille üksused taganesid jaanuari teisel poolel Narva suunas. Narva rinde läbimurdmisel Soome lahe ja Peipsi järve vahelisel maakitsusel oli Punaarmee jaoks suur strateegiline tähtsus, mis võimaldanuks kiiret edasitungi piki rannikut Tallinna suunas, sundides Saksa armeed Eestisse kottijäämise ohu tõttu Eestist välja taganema.

Läbimurre laial rindel Narva jõel oli võimalik ainult talvel, kui Peipsi järv oli kaetud jääga ning sood ja rabad samuti külmunud. Toona asus Narvast edelas suur soo (praegu on sellele paisutatud Narva veehoidla). Edasi lõunas, kuni Peipsi põhjarannikuni, laiusid läbipääsmatud Alutaguse metsad. Kaks teed Eesti idapiirilt lääne suunas kulgesid Narvast enam-vähem otse itta, piki Eesti põhjarannikut (seal oli ka raudtee), ning mööda Peipsi põhjakallast.

Märtsiks oli Punaarmee pealetungihoog siiski raugemas: väekoondised olid kandnud suuri kaotusi, puudus oli laskemoonast ja lahingutehnikast, halvenesid ka ilmastikuolud ehk algasid kevadised sulad ja varustusteed muutusid Loode-Venemaa soistes piirkondades raskesti läbitavateks.

Lahingutegevus Narva rindel 1944. aasta esimesel poolel

Peale rinde jõudmist Narva jõele, muutus Eesti territoorium 1944. aasta alguses väegrupi „Nord” lähitagalaks. 15. veebruaril allutati väegrupi „Nord” ülemjuhataja korraldusel armee tagalasse (st 20–50 km kaugusel rindest) jäänud ja seni väegrupi tagala juhatajale allunud julgestusüksused operatiivselt armeedele. Alates 22. veebruari keskööst allutati kogu Eesti territoorium 18. armee juhatajale.

Punaarmee väekoondised allusid Eesti suunal Leningradi rinde juhatusele, mille operatsioone toetas õhust 13. õhuarmee, hiljem merelt ka Balti laevastik. Põhiraskus oli 1944. aasta I poolel Narva suunal, kus peale tungisid 2. löögiarmee; 8. ja 59. armee (12. (kv), 30. (kv), 43., 90., 106., 109.,117. laskurkorpused). 5. veebruariks õnnestus Punaarmeel Narvast lõunas üle jõe tungida ja moodustada sillapea (Auvere platsdarm). Punaarmee eesmärk oli sillapealt lähtudes läbi lõigata raudtee- ja maanteeühendus Narvast läänes ja piirata sisse Narva jõel ja Narva jõe idakalda sillapeal asuvad Saksa väekoondised.

11. veebruari hommikul alustas Punaarmee pealetungi kogu Narva rindel, mida asusid tagasi tõrjuma: Sponheimeri Grupp (alates 23. veebruarist armeegrupp „Narwa“). Punaarmee pealetung, mis kestis väiksemate vaheaegadega ligi kaks kuud, õnnestus sakslastel tagasi lüüa. Mõlemad pooled kandsid 1944. aasta kevad-talve lahingutes raskeid kaotusi: Leningradi rinne kaotas 14. jaanuarist 1. märtsini surnute ja teadmata kadunutena ametlikel andmetel ca 56 000 võitlejat ja haavatutena ca 171 000. Armeegrupp „Narwa” kaotas alates 25. veebruarist 1944 kuni 30. juunini 1944 surnutena ca 6000 ja haavatutena ca 30 000.

Aprilli lõpuks lahingud Narva rindel soikusid ja kuni juuli lõpuni toimus positsioonisõda. Üheks põhjuseks oli ka see, et sõjategevuse raskuspunkt kandus väegrupi „Mitte” lõiku Valgevenes, kus Punaarmee 1944. aasta juulis jõudis Poola piirini. Juunis alustas Punaarmee pealetungi ka Soome vastu Karjalas ning 20. juunil 1944 langes Viiburi.

Lahingud Narva rindel 1944. aasta juulis

Niisiis kevadeks muutusid võitlused Eesti pinnal mõlemale sõdivale poolele teisejärguliseks ning Narva rindele koondatud väekoondisi hakati üle viima teistesse rindelõikudesse. Juuli esimesel poolel jätkus Narva rindel positsioonisõda koos aktiivse suurtüki-tulevahetuse ja väiksemate löögiüksuste rünnakutega. Saksa väejuhatus alustas ettevalmistusi taganemiseks Vaivara Sinimägedeni, kuhu olid rajatud uued kaitsepositsioonid (Tannenbergi liin). Sel hetkel moodustasid Narva rinde kaitsest ligi poole eesti väeosad. Sakslastel oli Narva rindel kasutada 25 eesti ning 24 saksa, hollandi, taani, norra ja flaami pataljoni:

• 227. jalaväediviis (alluvuses ka 2. ja 3. eesti piirikaitserügement) – kaitsel Narva jõel alates Vasknarvast Peipsi ääres kuni Auvere platsdarmini.
• 11. jalaväediviis– kaitse Auvere platsdarmi ümber III SS-soomuskorpuse alluvuses.
• SS-soomusgrenaderidiviis „Nordland” (alluvuses ka neli 20. eesti SS-diviisi pataljoni) – kaitses Ivangorodi sillapeal ja Auvere platsdarmi Narvaga piirnevas põhjaservas.
• SS-soomusgrenaderibrigaad „Nederland” – kaitsel Ivangorodi sillapeal.
• 20. eesti SS-diviis (6 pataljoni) – kaitsel Narvast kuni mereni
• 300. eriotstarbelise diviisi staap (2.–3., 6. eesti piirikaitserügement) – kaitsel Narva jõe läänekaldal Peipsi järvest kuni Auvere platsdarmini.
• 286., 288. 291. ja 292. eesti politseipataljonid – rannakaitses

22. juulil andis Hitler loa Saksa vägedel taanduda Tannenbergi liinile. Narva ja Ivangorodi sillapea Narva jõe idakaldal tuli maha jätta, õgvendades sellega rindejoont Auvere platsdarmi läänetipust otse mereni ning võimaldas vabastada Auvere platsdarmi põhjakülge ning Narva jõe läänekallast Narvast põhjas kaitsnud üksused, samuti rannakaitseüksused Narva-Jõesuust kuni uue rindeni. Auvere tugialast lõunas olid suured sood ja ürgmets looduslikuks takistuseks.

24. juuli hommikul alustas Punaarmee Narva rindel uut rünnakut, kus peale tungisid kahe armee osad laial rindel: Auvere platsdarmil 8. armee ja Narva jõel Narvast põhjas 2. löögiarmee. Saksa väejuhatuse korraldus evakueerida Narva sillapeal olevad üksused Narva jõe läänekaldale täideti 25. juuli varahommikul ja Narva sild lasti õhku ja III SS-soomuskorpuse üksused taandusid Sinimägedesse. Lahingud Sinimäedes kestsid 5. augustinini, peale seda soikusid.

24. juulist kuni 7. augustini kaotas Punaarmee 2. löögiarmee ja 8. armee surnute ja teadmata kadunutena Narva rindel kuni 10 000 võitlejat ja haavatutena kuni 30 000. Saksa vägede kaotused surnute, haavatute ja teadmata kadunutena ulatusid 10 000 võitlejani (neist eesti üksuste kaotused ca 3200 ehk kolmandik armeegrupi „Narva“ kogukaotustest).

Peale Punaarmee 2. löögiarmee saatmist Lõuna-Eestisse septembri alguses jäi Punaarmee põhijõuks Narva rindel 8. armee 117. ja 109. laskurkorpus ning kahe kindlustatud rajooni üksused. Nende vastas paiknesid Sinimägedes III SS-soomuskorpuse üksused, Auvere platsdarmi vastas Sinimägedest lõunas 11. jalaväediviisi ja 20. eesti SS-diviisi osad (Reymanni Grupp) ning Auvere platsdarmist lõunas piki Narva jõge kuni Peipsini ja Peipsi põhjarannikul 300. eriotstarbelise diviisi staabile alluvad üksused (põhijõud neli eesti piirikaitserügementi (nr. 2., 3, 4. ja 6) ja kolm eesti politseipataljoni (nr. 286., 288. ja 292).

Lahingud Lõuna-Eestis augustis ja septembris

10. augustil 1944 alustas Punaarmee 3. Balti rinne pealetungi Marienburgi kaitseliini vastu, mis ulatus Pihkva järve edelatipust piki Optjoki jõge üle Laura Petseri maakonnas ja Alūksne kuni Gulbene raudteesõlmeni Lätis. Liin paiknes Kagu-Eesti ja Kirde-Läti kõrgustikel ja pidi takistama sissetungi Kagu-Eestisse läbi Petserimaa ning edasitungi läände Põhja-Lätis, mis oleks ähvardanud Eestis asuvaid üksusi äralõikamisega.

Punaarmee ründas kolmes suunas: Petseri, Võru sihis ja piki Riia – Pihkva kiviteed läände. Pealöök anti Laura ja Pankjavitsa vahelises rindelõigus, kus kaitse eest vastutas 18. armee XXVIII armeekorpus.

Alates 25. augustist allutas väegrupi „Nord” peakorter armeegrupile „Narwa” II armeekorpuse „kui juhtimisstaabi lõunarinde jaoks”, mille põhijõuks oli 87. jalaväediviis (alluvuses ka 20. Eesti SS-diviisi 46. rügemendi I ja II pataljon), lisaks erinevaid 207. julgestusdiviisi staabile alluvaid üksuseid. Eesti – Läti piirialal korraldas kaitset XXVIII armeekorpus, koosseisus 21., 30. jalaväediviis ning Väike-Emajõe joonel, 12. Luftwaffe välidiviis ja sellele allutatud üksused. Augusti keskel, lahingute ajal Võru- ja Valgamaal, toodi lisaks II armeekorpus, millele olid allutatud 31. grenaderidiviis ja 87. jalaväediviis.

Punaarmee väekoondistest tungisid septembri alguses Lõuna-Eestis ja Põhja-Lätis peale kolm 3. Balti rinde armeed (rinde reservis oli 118. laskurkorpus ning 198. ja 321. laskurdiviis):

• 67. armee (116., 119., 122. laskurkorpus) – pidi andma pealöögi oma vasakul tiival vähemalt kuue laskurdiviisiga, ületama Piusa jõe ja tungima üle Vastseliina Võru suunas
• 1. löögiarmee (12. ja 14. kaardiväe laskurkorpus ning 123. laskurkorpus) pidi andma pealöögi vähemalt kuue laskurdiviisiga Rõuge suunas, murdma läbi Marienburgi kaitseliini ning seejärel ründama loodest Alūksnet ja linna vallutama
• 54. armee (7. ja 111. laskurkorpus) pidi tungima piki Eesti–Läti piiri Gaujiena suunas

Nii üldjoones ka läks ning augusti lõpuks oli rinne jõudnud Suure- ja Väikese-Emajõe joonele. Kuna 3. Balti rinde pealöök oli suunatud Riia peale, leiti Punaarmee väejuhatuses, et Eesti vallutamiseks oli otstarbekam kasutada Narva rindel seisvaid Leningradi rinde vägesid. 2. septembril 1944 andis Punaarmee Peakorter korralduse paigutada 2. löögiarmee ümber Emajõe rindele, ülesandega tungida üle Rakvere Tallinna peale – samaaegselt Sinimägedest pealetungiva 8. armeega ja koostöös Balti laevastikuga.

Sakslased jätavad Mandri-Eesti maha

Juuni lõpus ja juuli alguses ähvardas Punaarmee läbi murda väegrupi „Nord” kaitse Daugavpilsi ja Polotski juures, mis ähvardas lisaks Punaarmee pealetungiga Riia suunas ka väegrupi „Nord” äralõikamisega väegrupist „Mitte”. Kuna Läti suunal vägesid nappis, oli armeegrupp „Narwa” sunnitud loovutama mitu diviisi. Väegrupi „Nord” juhatus leidis, et Punaarmee suurema pealetungi korral „Narwa” lõigus olnuks läbimurre vältimatu ning tuleks kiiresti taanduda, kuni see on veel võimalik. Poliitilise tõuke Eesti mahajätmiseks andis Soome väljumine sõjast. Alustati evakueeerimisplaani koostamist, mis 10. septembril sai üldnimeks „Aster”. Peale seda, kui Punaarmee alustas 14. septembril pealetungi kogu 18. armee rindelõigus Madonast Lätis kuni Võrtsjärve lõunatipuni Eestis, mis Punaarmee jaoks tähendas Riia pealetungioperatsiooni algus, andis Hitler 16. septembril nõusoleku asuda plaani „Aster” ellu viima.

17. septembri varahommikul, pärast pooleteisttunnist suurtüki-ettevalmistustuld, forsseerisid 8. eesti laskurkorpus, 30. kaardiväe laskurkorpus ja 108. laskurkorpus rindelõigus Tartust Kavastuni Emajõe ning läksid tankide ja lennuväe toetusel rünnakule. Samal ajal murdis Punaarmee läbi ka 12. Luftwaffe välidiviisi kaitse Võrtsjärvest lõunas ning armeegruppi „Narwa” ähvardas Eestisse kottijäämine. Seetõttu anti armeekorpusele korraldus võimalikult kiiresti liikuda ümber Võrtsjärve põhjatipu ja sealt Võrtsjärve läänekallast mööda Läti suunas. 300. eriotstarbelise diviisi staabile allunud eestlastega mehitatud üksused (Höferi Grupp), mis pidid taganemist katma, jäid enamuses kotti ning löödi puruks või hajusid laiali.

Mereväele ja armeegrupile „Narwa” allunud rannakaitsepatareide meeskondadest, kahest pioneeripataljonist, 45. Eesti SS-rügemendi III pataljonist, Eesti SS välitagavarapataljonist, 291. ja 286. eesti politseipataljoni osadest moodustati omakorda kindralleitnant Kurt Gerocki väegrupp, mille ülesandeks oli Punaarmee edasitungi takistamise piki Tapa – Tallinna raudteed ja Rakvere – Tallinna maanteed ning Tallinna ja Paldiski kaitsmise kuni linnade evakueerimise lõpetamiseni.

Lahingud Lääne-Eesti saartel

Lahingud jätkusid veel Lääne-Eesti saartel oktoobris ja novembris 1944. Kaitset korraldas 23. jalaväediviis. Eelkõige Saaremaa hoidmine oli vajalik Riia evakueerimise julgestamiseks, mis kavandati 12.–15. oktoobriks 1944. Punaarmee poolt pidid saared vallutama 8. eesti laskurkorpus ja 109. laskurkorpus, 13. õhuarmee toetusel. Soomega sõlmitud vaherahu tagajärjel avanes Balti laevastikul võimalus liigelda Soome lahel ning lennuvägi sai kasutada Lõuna- ja Edela-Soome lennuvälju. Plaani kohaselt kulges Hiiumaa vallutamine, kuid Saarmemaal toppas rünnak Sõrve poolsaarel varakult ette valmistatud mitmel kaitseliinil. Oluliseks peeti poolsaart hoida Kuramaa lahinggrupi toetuseks. 22. oktoobril oli sakslastel Sõrves 7177 võitlejat. 24. oktoobril jõudis Sõrve läänerannikule mereväe 2. lahinggrupp (ristlejad „Prinz Eugen”, „Admiral Scheer”, „Leipzig”, „Emden” koos väiksemate laevadega). Laevasuurtükid pidid kompenseerima maal puuduva raskesuurtükiväe ja lennuväe toetuse.

Sõrve mahajätmise otusustas 19. novembril alanud Punaarmee pealetung 18. armee lõigus Kuramaal. Sõrve varustamist ja haavatute äravedu takistas mere jäätumine, lennuväe kasutamist kütusepuudus. 19. novembri pärastlõunal andis väegrupi peakorter korralduse taganeda Mõntu ja Sääre sadamatesse, moodustada seal sillapead ja evakueerida kõik, mida pole otseselt sõdimiseks tarvis. Kokku evakueeriti 23.–24. novembril Sõrvest 7087 sõjaväelast, 758 haavatut, 169 sõjavangi, tsiviilisikut ja vabatahtlikku (viimaste hulgas ka lennuväe abiteenistuse poisid).

11. KÜLM SÕDA – EESTI NÕUKOGUDE OKUPATSIOONI ALL

Läänemere piirkond külma sõja taustal

Teise maailmasõja järel muutusid okupeeritud ja annekteeritud Balti riigid rahvusvahelise julgeolekupoliitika objektiks. Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO, moodustati 1949) ja Varssavi Lepingu Organisatsiooni (VLO, moodustati 1955) riikide vahel oleks tõenäoline sõjatanner kujunenud Kesk-Euroopasse. Võimaliku tuumasõja korral oleks Balti riigid olnud tõenäoliselt löögi all, kuna siinmail paiknesid tähtsad õhukaitse- ja eelhoiatussüsteemid, samuti strateegiline pommituslennuvägi.

Kuigi Eesti Vabariik eksisteeris de iure edasi, siis de facto pidid okupeeritud ja annekteeritud Eesti mehed ja naised andma oma panuse Nõukogude riigikaitsesse. 1944/45. aastal tehtud konstitutsiooniparanduste alusel moodustati liiduvabariiklikud riigikaitse rahvakomissariaadid (1946. aastast ministeeriumid) ja kuni 1950. aastate keskpaigani eksisteerisid ka Nõukogude armee rahvusväeosad ja osa ajateenistusse kutsutud Eesti kodanikest said selle läbida kodumaal. Näiliselt kaastati sellega ka okupeeritud Balti riigid Nõukogude riigikaitsesse, kuid see oli formaalsus. Reaalselt ei mõjutanud liiduvabariiklikud ja rahvuslikud struktuurid otsustamisprotsessi Moskvast.

Läänemere piirkonnas oli NSV Liit Teise maailmasõja järgsel ajal tõusnud suurjõuks. Soome oli sunnitud järgima neutraliteedipoliitikat. Ka Rootsi säilitas neutraalsuse, kuid mõlemal olid sellele vaatamata arvestatavad kaitsejõud. Teised Põhjala riigid Taani, Norra ja Island seevastu liitusid NATO-blokiga. Üldjoontes säilitati tasakaal ning NATO ida pool Bornholmi saart mereväeõppuseid ei korraldanud ja vastupidi. Seega polnud Läänemerel Balti laevastikule (koos Poola ja Ida Saksamaa sõjalaevasikuga) tõsiselt võetavat konkurenti.

Sõjaks valmistumist NATO-bloki vastu on hilisemal ajal hinnatud kolmeks ajajärguks: 1945–1960, 1961–1970 ja 1971–1985. Muudatused kajastusid ka Leningradi / Balti sõjaväeringkonna, Balti laevastiku ja Balti piirivalveringkonna struktuuris ja koosseisus. Julgeolekupoliitika oli sõltumata perioodist agressiivne. Kesk- ja Ida-Euroopa sõltlasriigid (sh tinglikult ka Balti riigid) moodustasid „sanitaarkordoni“ ja ühtlasi lähtepositsiooni tungimaks edasi läände.

NSV Liidul olid rahu ajal hiiglaslikud relvajõud (1958. aastal nt 3,6 miljonit võitlejat) , kuid sõja (või sõjaohu) korral oli neid võimalus reservväelastega täiendada (ja ühtlasi varustada ja relvastada) kiiresti suurendada mitmekordseks. Relvajõud ei paiknenud mitte ainult NSV Liidu territooriumil, vaid ka okupeeritud aladel ning Ida-Euroopa sõltlasriikides. Iseloomulikuks jooneks olid rünnakuvalmiduses suured maaväeüksused, mis olid pidevaks sõjaliseks ohuks Lääne- ja Lõuna-Euroopa suhtes.

Algselt pidid Balti riikides asunud relvajõud tagama ka vallutatud alade kaitse. Maaväed olid Eestis pigem teisejärgulised. Olulisemaks olid merejõud (koos laevastiku alluvuses olevate rannakaitseüksuste ja lennuväega) blokeerimaks Soome laht NATO jõudude edasitungi korral või Läänemere idaosa laiemalt ning rünnaku korral abistama Euroopas maavägesid pealetungil. Nõrgemaks lüliks olid Taani väinad, mis võimaldasid üsna lihtsalt Balti laevastiku Läänemerele sulgeda. Mida aeg edasi, seda vanamoelisemaks Balti laevastik muutus: puudusid lennukikandjad, vähe arendati dessantaluseid maaväe ja merejalaväe maandamiseks jm.

Balti sõjaväeringkonna relvajõud koosnesid 1950. aastate lõpuks ca poolest miljonist sõjaväelasest, kuid see Teise maailmasõja tüüpi väekontingent oli vähemobiilne. Tulevast sõda silmas pidades oli Läänemere-äärne piirkond pigem ettenihutatud logistika- ja õhukaitsebaas. Olulisemad olid Tartu strateegiline lennuväebaas ja erinevad raketiväeosad.

„Külma sõja“ leevenemise tingimustes ja majanduslikel kaalutlustel vähendati 1960. aastate sõjaväereformidega Nõukogude relvajõudude suurust ligu kaks korda, ca 2 miljoni võitlejani. Maaväed muutusid mobiilsemaks ja see pidi tagama operatsioonide sügavuse.

1970. aastatel alanud järgmine reformide laine jagas sõjategevuse tinglikult kaheks: tuuma- ja tavasõjaks. Armee hakkas taaskord järsult suurenema, ületades 1980. aastate alguseks 5 miljoni piiri. Suurenes ka Balti sõjaväeringkonna vägede suurus, kuid maaväed olid ja jäid teisejärguliseks. Maavägede moderniseerimisel oli Balti sõjaväeringkond teises ešelonis. Samal ajal asus sõjaväeringkonnas hinnanguliselt näiteks umbes kolmandik Varssavi pakti riikide õhuründevõimekusest.

1985. aastal kuulusid Balti sõjaväeringkonda kolm tankidiviisi, viis moto-laskurdiviisi, kaks õhudessantdiviisi ning strateegilised lennu- ja raketiväe üksused. Balti laevastik pidi sõja korral hõivama suuremad Läänemere saared, Taani väinad ning Lääne-Saksamaa ja Taani ranniku. Murdnud läbi Taani väinadest pidi Balti laevastik abistama Põhjalaevastikku ning blokeerima Norra mere ja Norra rannikul asuvad baasid. Punalaevastik oli strateegilise vaenlase USA sõjalaevastikust küll kaugele maha jäänud, kuid siiski aja jooksul mõnevõrra moderniseerunud. Lootusetult vananenud lahingulaevad, mille tõhusus oli küsitav ka II maailmasõja ajal läksid vanarauaks ja asendati moodsamate rakettidega varustatud laevastikuga, mis olid võimelised operatiivsemalt tegutsema nii ründe-, kui kaitsesõja puhul, ning polnud enam kerge saak ka vastase lennuväele.

Eestis paiknenud Nõukogude armee formeeringud

NSV Liidu maismaaterritoorium oli aastatel 1945–1991 jagatud 14–33 sõjaväeringkonna vahel. Eesti ala kuulus kuni 1956. aastani Leningradi sõjaväeringkonna koosseisu, alates 1956. aastast koos Läti, Leedu ja Kaliningradi oblastiga Balti sõjaväeringkonda. Sõjaväeringkonna staap asus Riias. Läänemere sadamates baseerusid Balti laevastiku üksused, staabid, tagalaasutused ning rannikul rannakaitseformeeringud. Lisaks erinevate sõjaväeüksustele ja staapidele paiknes sõjaväeringkonna territooriumil erinevaid sõjaväelisi õppeasutusi ja sõjakomissariaate. Viimase ülesandeks oli ette valmistada mobilisatsiooni ja reservkogunemisi ning pidada arvestus sõjaväekohuslaste üle, samuti kontrollida ja juhtida ajateenistusele eelnevat kutsealuste eelnevat sõjalist ettevalmistus.

Eestis asusid kõigi viie NSV Liidu relvajõudude väeliigi formeeringuid: maaväed, merevägi, õhujõud, õhukaitseväed ning strateegilised raketiväed. Lisaks relvajõududele valvasid Eesti piiri piirivalveväed, mis allusid algselt siseasjade rahvakomissariaadile/siseministeeriumile, hiljem riikliku julgeolekuministeeriumile ja 1954. aastast Riikliku Julgeoleku Komiteele (KGB).

Silma torkab ebaproportsionaalselt suur õhukaitseväe osakaal. See tulenes geograafilisest asukohast n-ö külma sõja eesliinil.

XX sajandi lõpupoole tehtud arvutuste kohaselt oli Vene armee lahkumise järel Eestis arvel 1565 militaarobjekti, mis moodustasid 1,9% Eesti pindalast (87 000 ha). Objektidest üle poole oli n-ö elamufond ja territooriumist üle poole polügoonide alad.

Maaväed

Kõige olulisema osa maavägedest moodustas motoriseeritud jalavägi ning tankivägi, kombineeritult maavägede õhutõrje-, raketi- ja suurtükiväega. Siinsetel maavägedel ründe seisukohast suurem tähendus puudus. 1960. aastatest paiknes Eestis ainult üks alamehitatud motolaskurdiviis (1967. aastast 144. kaardiväe Jelnja motolaskurdiviis), mille laskurpolgud paiknesid Tallinnas ja Kloogal, tankipolk Keilas. Diviisi laod ja harjutusalad asusid Männikul ja Aegviidu lähedal. Diviisi sõjaaegne koosseis oli ca 13 000 võitlejat, rahuajal ca 2000.

Kõrgematest maavägede sõjakoolidest paiknes Eestis aastatel 1982–1990 vaid üks – Tallinna Kõrgem Poliitiline Ehitussõjakool. Lisaks paiknes maavägede üksuseid Tapal (õppe-insenerbrigaad), Pärnus (keemiakaitsepolk), Kloogal (sõjaväeringkonna alluvusega suurtükiväeosasid ja üksik eksperimentaal tankipataljon). 1980. aastate lõpul seoses Ida-Saksamaalt vägede välja toomisega asus Võrus lühikest aega dessantründepataljon ja Lätist toodud õppe-seniitsuurtükipolk.

Merevägi

Aastatel 1940–1941 asus Balti laevastiku peabaas Tallinnas, samuti aastatel 1945–1946. 25. veebruaril 1946 jagati Balti laevastik kaheks: Põhja- ja Lõuna Balti laevastikuks (järgmisel aastal nimetati vastavalt 8. ja 4. sõjamerelaevastikuks). 1956. aastal ühendati Läänemere laevastikud taaskord ühtseks Balti laevastikuks.

Aja jooksul Tallinna tähtsus mereväebaasina vähenes. Olulisemateks mereväeüksuseks oli 94. traalerite brigaad (baseerus Tallinnas Miinisadamas), eskaadrimiinilaevade (hävitajate), vahilaevade, allveetõrjelaevade, abilaevade jm väeosasid; samuti miini- ja torpeedobaas (põhilaod Paljassaares), 2753. laskemoonabaas (Harku piirkonnas) ning 7. sõjatehas (laevaremonditehas Peetri sadamas).

Mereväe alluvuses oli veel rannakaitse suurtükivägi, mille patareid paiknesid Saaremaal, Hiiumaal ja Tallinna ümbruses. Oma otstarbe kaotasid need 1960. aastate alguses ja likvideeriti.

1960. aastatest tõusis Paldiski mereväebaasi tähtsus, kus olulisemaks väeosaks oli 93. mereväe õppekeskus (tuumaallveelaevade väljaõppe- ja treeningkeskus). Paldiskis asus 1990. aastani veel 157. allveelaevabrigaad paarikümne väiksema diiselallveelaevaga ning 1992. aastani mereväe 1. üksik kaardiväe raketikaatrite divisjon. Lisaks asus Pakri poolsaarel 61. lennuväepolügooni (asus Leedus) allüksuse juhtimispunkt, mille sihtmärgid asusid Suur- ja Väike-Pakri saarel, kus käisid harjutamas mereväelendurid.

Põhja-Eesti rannikul Loksa lähedal Haral ja Suurpeal paiknes sõjalaevastiku 1. polügoon, kus tehti katsetusi sõjalaevade füüsikaliste väljade uuringuid (magnetism, akustika, hüdrodünaamika jm).

Õhujõud

NSV Liidu õhujõud jagunesid kolmeks: kauglennuvägi (strateegilised pommitajad ja tankerlennukid); taktikaline ehk rindelennuvägi (kerged ja keskmised pommitajad; hävitus- ja ründelennuväegi) ning transpordilennuvägi.

Pommituslennuväest oli olulisim 326. Tarnopoli raskepommitus-lennuväediviis (staap Tartus), mille koosseisus oli kolm kaugpommitajate polku, millest üks (nr. 132) paiknes Tartus. Relvastuses oli kuni 1980. aastate teise pooleni pommitajad Tu-16, mille lahinguraadius oli ca 3000 km (hiljem hakati neid välja vahetama Tu-22M3 lennukite vastu). Mõlemad tüübid kandsid ka tuumarelvi, mida ladustati lennuvälja lähedal remondi- ja tehnikabaasis. Harjutusalana oli kasutusel n-ö Puurmanni polügoon.

Ämari lennuväljal paiknenud 321. pommituslennuväepolgu käsutuses olid pommitajad Su-24. Teadaolevalt olid aastatel 1984–1989 polgu käsutuses ka tuumalõhkepead. Polügoon asus Pakri saartel. 1989. aastal nimetati polk ümber mere-ründelennuväepolguks ja allutati Balti laevastiku lennuväele (põhjuseks soov kõrvale hiilida tavarelvastuse piiramise lepingust).

Transpordilennuväe olulisem üksus oli Tartus asunud 196. kaardiväe transpordilennuväepolk (kasutuses Il-76MD lennukid, kandevõimega ca 50 tonni).

Õhukaitseväed

Õhukaitse ülesandeks oli hävitada vastase õhuluurevahendid ning kaitsta NSV Liidu territooriumi vastase õhust lähtuvate rünnakute eest. Selleks olid kasutusel radarikompleksid, lennuki- ning raketivastased raketikompleksid ning hävituslennuvägi.

1960. aastates allusid õhukaitseväed enamuses 14. õhukaitsediviisile, mille staap asus Tallinnas Juhkentali kasarmutes. Diviisi koosseisus olid juhtimis-, seniitraketi-, lennu-, raadiotehnika-, tagalaväeosad. Diviisi vastutusalasse kuulus suurem osa Eesti territooriumist (v.a Kirde-Eesti, mis oli 54. õhukaitsekorpuse alluvuses).

Kuna Eesti oli piiritsoon, siis oli üle territooriumi ca 20 raadiotehnilist väeosa (polgud, brigaadid, pataljonid, roodud). Rannikul paiknes üle 60 radarikompleksi ja umbes sama palju kõrgusemõõdikuid.

1960. aastateks vahetati õhutõrjesuurtükid välja õhutõrjerakettide vastu (seniitraketikompleksid S-75, S-125, S-200, S-300PS). Kokku oli Eestis üle 50 õhukaitse stardidivisjoni, mis jagunesid nelja brigaadi (staabid Keila-Joal, Kingissepas (Kuressaares), Pärnus ja Kjorstovos (Leningradi oblastis)), ühe polgu (Valga) ja ühe divisjonigrupi (Pärnu) vahel.

Hävituslennuväepolgud asusid Pärnus, Tapal ja Tallinnas (Tallinna Lasnamäe lennuväljal olnud polk viidi 1970. aastatel üle Haapsallu Kiltsi lennuväljale). Kokku asus korraga Eestis sadakond hävitajat (lõpus MiG-23). Mõned aastad asus Tapal ka ründekopterite (Mi-24P) eskadrill.

Tagalaüksustest võiks nimetada Valgamaal Jaanikese külas paiknevat liikuvat remondi- ja tehnikabaasi.

Strateegilised raketiväed

Väeliigi alguseks loetakse 1959. aastat ja kujutas see endast külma sõja NSV Liidu poolset peamist tuumaheidutust. Strateegilised raketiväed vastutasid mandritevaheliste ja keskmaa ballistiliste rakettide lahinguvalmiduse eest.

Eestis asunud raketiväed kuulusid 23. kaardiväe raketidiviisi alluvusse (staap Lätis, Valkas). Diviisi kuulus neli polku ning sama palju remondi- ja tehnikabaase, lisaks raketivägede 303. nooremspetsialistide kool Võrus.

Eestis asunud polgud jagunesid üheksaks divisjoniks:

• Kaheksa maapealse stardikompleksiga divisjoni: Piirsalu, Siimika, Kadila, Avispea, Sänna, Nursipalu, Sootaga, Uniküla – raketid R-12
• Üks maa-aluste raketišahtidega kompleks: Tinu (Vilaski), raketid R-12U.

Korraga võis Eestis paikneda laskevalmis kuni 36 raketti, lennukaugusega ca 2000 km, lõhkevõimsusega 1–2,5 Mt (st igas divisjonis neli). Strateegiline raketivägi oli ainus väeliik, mille üksused lahkusid Eestist enne NSV Liidu kokku kukkumist. Seoses uute, võimsamate ja suurema laskeulatusega rakettide kasutusele võtmisega ning relvastuse piiramise lepingutega lahkusid raketiväed järk-järgult aastatel 1978–1989, sh 1983. aastal ka 23. raketidiviisi staap.

Muud väeosad

Oma luureväeosad olid kõikidel Eestis asunud väeliikide üksustel, lisaks asus Viljandis NSV Liidu relvajõudude kindralstaabi luurepeavalitsuse (GRU) 4. üksik eriotstarbeline brigaad, mille koosseisus oli kolm luurepataljoni, sidepataljon, jm toetus- ja tagalaüksused. N-ö spetsnazi väeosade ülesandeks oli kaugluure ja diversiooni vaenlaste tagalas (kuna väeosa kandis õhudessantväe vormi on seda ekslikult nimetatud ka õhudessantväeosaks).

Eesti piiril asus kolm polgumõõtu piirivalvesalka. Aastatel 1976–1992 mehitasid need kokku 42 piirivalvekordonit. 1970. aastate alguses, seoses tehnika arenguga vähenes piirivalvekordonite arv ligi kaks korda. Lisaks olid igal salgal veel õppekordonid (1940.-1950. aastatel ka reservkordonid). Piirivalvesalku toetasid omalt poolt Pärnus asunud piirivalve-lennupolk (hiljem eskadrill) ja Rakveres asunud lennueskadrill. Tallinnas ja Haapsalus paiknesid piirivalve vahilaevade brigaadi baasid ja linnakud.

Sisevägesid kasutati Teise maailmasõja järgsel ajal relvastatud vastupanu maha surumiseks ja „eriti tähtsate objektide“ valve. Selleks oli kasutada üks kuni kaks sisevägede laskurpolku. Peal vastupanu maha surumist 1950. aastateni üks sisevägede salk/divisjon. Vanglaid, laagreid/kolooniaid, filterlaagrit ja sõjavangilaagreid valvasid ja konvoeerisid vange algselt vähemalt üks konvoivägede polk, hiljem laagrite likvideerimisega seoses reorganiseeriti konvoivägesid mitu korda ümber (kas salk või pataljon, 1968. aastast uuesti polk). Lisaks oli sisevägede üksustest sisemiste rahutuste maha surumiseks mehhaniseeritud miilitsapataljon.

Eraldi relvaliik olid raudteeväed, mis rajasid ja taastasid Teise maailmasõja järgsel ajal peaaegu kõik laiarööpmelise raudtee liinid. Lahinguväljaõpe oli teisejärguline. Vajadusel „rentis“ teedeministeerium raudteeväelasi abitöödele (relvaliigina olidki raudteeväed kaksikalluvusega). Alaliselt paiknes Eestis üks kuni kaks raudteepataljoni, kuid suuremahulisemateks töödeks komandeeriti Eestisse juurde väeosasid.

Kõikidel väeliikidel ning peaaegu kõikidel relvajõuliikudel olid kasutada ehitusväeosad, mis olid väga erineva alluvusvahekorraga, üldjoontes tasuta tööjõud kõikvõimalike sõjaväele vaja minevate ehituste tarbeks. Hierarhias oli teatud eranditega tegu kõige madalama astme teenistusvormiga, kuhu saadeti aega teenima (ka) kriminaalkorras karistatuid, poliitiliselt ebausaldusväärseid ning kehaliste ja ilmselt ka vaimsete puuetega inimesi. Kuid palju sõltus ka objektist ja eelnev loetelu ei pruukinud olla ka reegel.

Nõukogude armee eesti rahvusväeosad 1945–1956

8. mail 1945 lõppes Saksamaa tingimusteta kapituleerumisega sõjategevus Euroopas. Sama aasta juuni lõpus algas vanemate aastakäikude demobiliseerimine Punaarmeest. Paljud väekoondised likvideeriti või viidi järk-järgult rahuaegsete koosseisudeni. Eesti rahvusväeosasid peale sõja lõppu ei likvideeritud ja sõjajärgsel ajal läbis enamus Eestist Nõukogude armee aega teenima võetutest selle koduvabariigis.

Punaarmee 8. Eesti laskurkorpus asus sõja lõpus Lätis. 29. mail määrati korpus Leningradi rinde reservi ja saadeti Eestisse. 28. juunil 1945. aastal anti 8. Eesti laskurkorpusele kaardiväe aunimetus ja seoses sellega muutus ka numeratsioon: Eesti laskurkorpus hakkas kandma 41. Eesti kaardiväe laskurkorpuse nime, 7. laskurdiviis nimetati ümber 118. kaardiväe- ja 249. laskurdiviis 122. kaardiväe laskurdiviisiks. Korpuse tagavaraüksus 1. Eesti tagavara laskurpolk oli juba varem ümber nimetatud 63. tagavara laskurpolguks ning sinna suunati enamus 1944. ja 1945. aastal Eestist Punaarmeesse mobiliseeritud meestest, samuti korpuse koosseisude vähendamisel üle jäänud sõjaväelased. 1945. aasta suvel polk likvideeriti ja isikkoosseis saadeti enamuses erinevatesse ehitusformeeringutesse ja üldjuhul demobiliseeriti 1948. aastaks.

Alates 1. juulist 1945 kuulus 41. laskurkorpus 10. kaardiväearmee koosseisu. Korpuse komandöriks jäi kindralleitnant Lembit Pärn. 118. laskurdiviis paigutati Kloogale ja 122. laskurdiviis Aegviitu. Korpuse juhatus ja staap asusid Tallinnas.

Pärast vanemate aastakäikude demobiliseerimist ja koosseisude vähendamisi jäi korpuses täitmata 15. novembriks 4270 koosseisulist kohta ning 41. Eesti kaardiväe laskurkorpus likvideeriti NSV Liidu relvajõudude kindralstaabi otsusega 6. maist 1946. Edasi jäi tegutsema 118. kaardiväe laskurdiviis, mille väeosad paiknesid Klooga piirkonnas ja staap Tallinnas.

Diviis päris korpuse alakomplekteerituse ning 1946. aasta detsembris oli täitmata 2162 koosseisulist kohta. Nii reorganiseeriti 118. laskurdiviis 1947. aasta märtsis ümber 22. üksikuks kaardiväe laskurbrigaadiks, mille koosseisus oli kolm üksikut laskurpataljoni, suurtükiväepolk, tanki-ja iseliikuvate suurtükkide pataljon, üksikud tankitõrje- ja õhutõrjepatareid, mootorratturite-, side-, sapööriroodud, seersantide kool ja autoremonditöökoda. 1947. aasta mais oli brigaadi koosseisus 2366 sõjaväelast, neist ohvitsere 448. Eestlased moodustasid isikkoosseisust ca 3/4.

1951. aastal formeeriti 22. kaardiväe laskurbrigaad uuesti ümber 118. Eesti kaardiväe laskurdiviisiks (koosseisus kolm laskurpolku, suurtükiväepolk, haubitsapolk, sidepataljon. Diviisi allüksused olid laiali üle Eesti, Tallinnas, Jõhvis, Jägalas, Narvas, Keilas.

5. märtsil 1956 puhkesid Gruusia NSV pealinna Thbilisis rahutused, kus protesteeriti Jossif Stalini kuritegude avalikustamise vastu. Et Gruusias asuv rahvusdiviis keeldus kaasmaalaste vastu välja astumast, saadeti rahvast „rahustama” muud Nõukogude armee ja sisevägede üksused. Seejärel vaadati üle Taga-Kaukaasia liiduvabariikides ning Eestis, Lätis ja Leedus olevate rahvusväeosade (kokku kuus diviisi) otstarbekus ja rahvusdiviisid likvideeriti. Ametlike põhjendustena esitati: rahvuslik isoleeritus, internatsionaalse kasvatustöö efektiivsuse vähenemine, ohvitseride teenistuskäigus tekkinud „üleküpsemine” jms.

Nõukogude sõjaväelaste arv Eestis

Hinnanguliselt võis Eestis Teise maailmasõja järgsel ajal olla kuni 2000 erinevat väeosa ja sõjaväeasutust või mingit muud sõjaväestatud struktuuri. 1945–1946 asus Eestis neli kuni kuus maavägede laskurkorpust, lennuväekorpus, Balti laevastiku juhtorganid ja väeosad jm ning sõjaväelasi võis kokku olla kuni 150 000, kuid see arv kahanes seoses demobiliseerimisega kiiresti. Hinnanguliselt võis sõjaväelaste arv Eestis olla 1950. aastate esimesel poolel kuni 80 000, vähenedes siis järsult Stalini surma järgsel ajal. 1960. aastate alguses võis sõjaväelasi Eestis olla kuni 50 000, vähenedes seejärel, kuid mitte järsult. 1980. aastate keskpaigas võis Eestis olla kuni 40 000 Nõukogude sõjaväelast.

Viimased arvud on siiski vaid suurusjärgud. Kui palju oli Eestis sõjaväelasi pole täpselt teada. Väeosa ettenähtud koosseis ja tegelik koosseis reeglina ei kattunud, kuid lisanduvad veel kaadrisõjaväelaste pereliikmed. Kõige lihtsam oleks seda näiliselt arvestada valimisnimekirjade järgi kinnistes jaoskondades, näiteks: 1947 – 105 000, 1948 – 47 000, 1950 – 63 000, 1954 – 115 000, 1959 – 64 000.

1990. aasta märtsis toimunud Ülemnõukogu valimistel neljas kinnises sõjaväelaste jaoskonnas hääleõiguslikke inimesi 31 393, kellest valimas käis 30 727.

Need arvud ei näita samas kogu pilti, sest pilti hägustavad pereliikmed, kelle arv pole täpselt teada. Lisaks oli süsteemi iseärasuseks, et valimisnimekirjadesse olid kantud sõjaväelinnakutes elavad tsiviilisikud, kuid kohalikes nimekirjades jällegi need sõjaväelaste pereliikmed, kes elasid väljaspool sõjaväelinnakut.

Relvastatud vastupanu ja metsavendlus Eestis Teise maailmasõja järgsel ajal

Tuhanded inimesed hakkasid end varjama peale seda, kui 1944. aastal taaskord Eesti okupeeriti ja annekteeriti NSV Liidu poolt. Metsamineku peamine põhjus oli pagemine sovetlike repressioonide eest. Vaid tühine vähemus hakkas esialgu end varjama konkreetse eesmärgiga, et sovetivõimu vastu võidelda. Kuigi nõukogude julgeoleku dokumendid viitavad enamuse varjajate ja vastupanuvõitlejate (kokkupanduna metsavendade) seotusele Saksa sõjaväe ja Omakaitsega, siis on see mõnevõrra meelevaldne üldistus.

Kui metsavendluse algusdaatumiga pole ehk küsimusi ning see algas 1944. aastal peale seda, kui Punaarmee oli Eesti vallutanud. Laiaulatuslikum vastupanu algas siiski 1945. aastal. Ulatuslike haarangute ja repressioonidega abistajate ja tsiviilelanikkonna suhtes (nt 1949. aasta massiküüditamine) hakkas aktiivne vastupanu 1950. aastal hääbuma. Peale Stalini surma antud amnestiad tõid metsast välja enamuse veel varjama jäänutest.

Nõukogude julgeoleku poolpropagandistlik väide, et 1957. aastaks olevat banditism likvideeritud, et vasta päris tõele. Metsavendi otsiti taga veel 1970. aastatel. Viimased arreteeritud metsavennad olid vennad Aksel ja Hugo Mõttus, kes saadi kätte 1967. aastal. Viimased tinglikult võitluses langenud metsavennad olid Kalev Arro (1974) ja August Sabbe (1978). Kes on viimane teadaolev metsavend pole võimalik kindlaks teha, sest neid, kes jäid lõpuni n-ö illegaalsesse seisukorda oli veel hiljemgi. Viimane teadaolev metsavend oli Paul Rets, kes suri oma abistaja majapidamises 1987. aastal.

Üldistavalt oli metsavendade ühine ja esmane eesmärk hoida ja kaitsta oma elu ja vabadust sovetlike repressioonide eest. Kuidas edasised eesmärgid seati ja mis olid suurusjärgud pole võimalik kindlaks teha. Selle võiks ka sõnastada inimressursi hoidmisena tulevaseks sõjaks NSV Liidu ja demokraatliku lääne vahel. Tõenäoliselt oli neid vaid käputäis, kes tõepoolest eeldasid seda, et sovetivõimu on võimalik kukutada vaid omade jõududega. Motivatsiooni andis nii lääne kui sovetlik propaganda külma sõja tingimustes ja võis jääda mulje, et peagi sõda tõepoolest puhkeb.

Metsavendade aktiivne tegevus jagunes üldjoontes järgnevalt:

• kallaletungid sovetivõimu esindajatele, nende tegevuse lõpetamiseks või takistamiseks;
• vara hõivamine elatusvahendite hankimiseks;
• propaganda elanikkonna informeerimiseks ja vastupanutahte ülalhoidmiseks;
• relvastatud vastupanu rünnaku korral (tihtipeale jäi just viimane paljudel juhtudel ainukeseks relvastatud „banditismiilminguks“).

Metsavendade arv ja jaotus

Metsavendade seas oli nii linna- kui maainimesi, inimesi kõikides ühiskonnakihtidest ja tegevusaladelt. Valdavas enamuses oli tegemist meestega, kuid oli ka naisi ja lapsi (sh need, kes olid metsas sündinud). Rahvuselt oli valdav enamus eestlased, kuid ka venelasi, lätlasi ja teisi rahvusi, nende seas ka sõjavangistusest põgenenud sakslasi. Metsavendi leidus kõikjal Eestis, kui ehk saared välja jätta, siis suhtarvult jagunesid metsavennad maakonniti-rajooniti üsna ühtlaselt.

Metsavendade arvu pole võimalik täpselt kindlaks määrata, sest pole ka selgust, keda pidada metsavennaks. Näiteks 1944. aasta lahingute ajal ning vahetult peale neid olid Eesti metsad ja rabad täis inimesi, kes end erineval põhjusel olid oma elukohast lahkunud. Üsna suure osa moodustavad nendest sõdurid, kes ei soovinud Eestist lahkuda või olid väeosadest maha jäänud ja pillutatud laiali üle Eesti. Paljud nendest, kes koju jõudsid ja vormi erariiete vastu vahetasid jäid poollegaalsesse seisundisse, nad ei kiirustanud end registreerima, kuid ka ei varjanud end rõhutatult. Tihtipeale esitatud metsavendade arv 30 000 ei tugine mingile allikabaasile, vaid on puhtalt oletuslik suurus. Konservatiivsemad hinnangud räägivad 15 000 metsavennast. 1956. aastal loeti „banditism“ Eestis likvideerituks. 1944. aastast kuni 1956. aasta detsembrini oli statistikas 1543 haarangus langenud, 5796 vangistatud ja 5880 legaliseerunud metsavenda. Kokku seega 13 219. Kuid nagu selle statistika koostajad ise nendivad, et see ei hõlma siiski banditismi koguulatust.

Võttes aluseks eelpoolnimetatud arvu 15 000, siis see ei moodustanud ühtset tervikut ega ühiselt tegutsevat jõudu. Metsavennaks hakkamine oli reeglina tingitud poliitilistest põhjustest, eesmärgiga kaitsta oma elu ja vabadust. Oli ka mõningaid erijuhtumeid, nt riigi- ja ühiskondliku vara riisumine, inimohvriga liiklusõnnetuse põhjustamine, kuid need jäävad siiski eranditeks.

Kuigi historiograafia nimetab end sovetivõimu eest varjanud isikuid kõiki metsavendadeks, siis võib nad jagada omakorda aktiivseteks ja passiivseteks ehk sovetlikus leksikas bandiitideks ja illegaalideks. Esimesed neist olid üldjuhul salkade liikmed ja üldjuhul tegutsesid ka aktiivselt. Julgeoleku statistika eristab veel „bandiit-terroristi“ ehk isik, kes oli teadaolevalt kellegi tapnud, või osalenud selles. Eraldi kategooria on veel „üksikbandiidid“, kes reeglina olid varem kuulunud mingisse salka, kuid see oli likvideeritud ja edasi varjas metsavend juba üksinda. Üldistavalt oli sellesse kategooriasse kuulunud isikuid metsavendade seas pigem vähemus. Ülejäänud olid arvel kui illegaalid. Eraldi kategooriana leidub julgeoleku statistikas veel „relvastatud illegaali“ kategooria. See on ühtlasi viide, et selgelt eristuvad veel end passiivselt varjavad relvastamata illegaalid. Reeglina on julgeoleku statistika juures ka viide operatsioonide käigus, legaliseeritute poolt ära antud relvadele. 1944-1956 võeti ära 12 032 käsirelva (lisaks muud relvastust ja sõjavarustust). Statistikat ähmastab küll see, et arv kajastab ka „elanikkonnalt“ ära võetud-toodud ja „peidikutest leitud“ relvi.

Eesti NSV liiduvabariiklikud sõjaväeasutused

Konstitutsiooni kohaselt oli NSV Liidus riigikaitse organiseerimine ja kõikide relvajõudude juhtimine riigi kõrgemate võimu- ja riigiasutuste haldusalas. Riigikaitse juhtimine toimus läbi NSV Liidu Kaitse rahvakomissariaadi, Punaarmee kindralstaabi ja regioonides läbi sõjaväeringkondade.

Peale sõja puhkemist Saksamaaga viidi läbi mõned muudatused. Juba 1941. aasta sügisel lubati uuesti rahvusväeosade formeerimist, mis säilisid ka sõjajärgsetel aastatel. Need ei allunud siiski liiduvabariikide juhtkonnale. Teine olulisem nihe toimus 1944. aasta veebruaris, kui vastavalt NSV Liidu Ülemnõukogu (ÜN) seadusele lubati liiduvabariikidel moodustada kaitse ja välisasjade rahvakomissariaadid ning omada „liiduvabariiklikke väekoondisi”. Seda ei saa pidada Jossif Stalini juhuslikuks mõttevälgatuseks, vaid teatud vastutulekuks liitlastele, et saada tunnustus NSV Liidu sõjajärgsetele piiridele. See küsimus oli 1943. aasta lõpus Teherani konverentsil jäänud õhku. Üheks selliseks näiliseks autonoomia avaldumise vormiks oli liiduvabariikidele näilise kaitse- ja välispoliitika lubamine. Reaalseid muudatusi nimetatud otsus siiski kaasa ei toonud ning algusest peale olid vastavad liiduvabariiklikud institutsioonid rangelt allutatud Moskva kontrollile.

EKP KK ja ENSV RKN sõjalised osakonnad

Riigikaitse ei hõlmanud ainult puhtsõjaväelisi formeeringuid ja sõjaväeasutusi. Militariseeritus haaras kogu ühiskonda ning kuidagi oli vaja korraldada käskude edastamine seal, kuhu oli vaja tihedamalt kaasata tsiviilstruktuure. Olulisemad institutsioonid sõjaväevõimudega suhtlemisel olid sõjajärgsel ajal Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu, 1946. aastast Eesti NSV Ministrite Nõukogu (RKN/MN) ning Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee (EKP KK) ja partei maakonnakomiteede juures tegutsenud sõjalised osakonnad. Olulisem ülesanne oli suhtlemine sõjaväeasutustega. Seda kahes liinis.

Esiteks, maa-alade, hoonete, korterite ja muu vajamineva vahendamine Balti laevastikule, sisevägedele ja Punaarmeele ning lahendada erinevaid sõjaväelaste omavolitsemiste ja marodeerimiste juhtumeid.

Teises liinis oli sõjaliste osakondade ülesandeks sõjakomissariaatide abistamine kutsealuste ja sõjaväekohustuslaste arvele võtmisel ja Punaarmeesse mobiliseerimise läbiviimisel. 1945. aasta juunist lisandus sellele demobiliseerimine. Kolmas laiem tegevusvaldkond oli riigikaitseliste ühingute töö taastamine ja nende poliitiline suunamine. Neljandaks võiks nimetada veel sõja tagajärgede likvideerimist, mis antud kontekstis puudutas põhiliselt demineerimistööde ning tsiviilkaitse korraldamist. samuti organiseerida langenud punaarmeelaste matmist ning mälestusmärkide rajamist.

1940. aastate teisel poole sõjalised osakonnad likvideeriti. Asjaajamist sõjaväevõimudega vahendasid edaspidi EKP KK ja ENSV MN eriosakonnad. Põhiline ülesanne oli seotud mobilisatsiooniressursside arvestusega, samuti tihe koostöö sõjakomissariaatidega sõjaväearvestuse ja eelkutseealiste väljaõppe alal; sõjalise otstarbega tehnika, materjalide jm tootmine, planeerimine ja hoiustamine; maa-alade, ehitiste, ehitusmaterjali, toiduainete, tarbekaupade jm eraldamine ja vahendamine; sõjaväepensionäride, sõjaveteranide ja -invaliidide abistamisega seotud küsimused.

Mõnevõrra suurem voli oli kohalikel võimudel riigikaitseühingute ja tsiviilkaitsestruktuuride juhtimisel, sest nendesse valdkondadesse oli kaasatud erineval kujul valdav enamus Eesti tsiviilelanikkonnast. Parteiasutused pidid tagama ka tiheda sideme tsiviilelanikkonna ja armee vahel. Tähendas see eelkõige Nõukogude armee kangelasliku mineviku jäädvustamist: Suure Isamaasõja monumendid, vennashaudade korrashoid, paraadid, armeega seotud erinevad aastapäevad, autasustamised erinevate kiituskirjade ja aurahadega.

Eesti NSV relvastatud jõudude ministeerium

Nagu öeldud,1. veebruaril 1944 võttis NSV Liidu ÜN vastu otsuse muuta konstitutsiooni, millega Nõukogude Liidu välisasjade- ja kaitse rahvakomissariaat muudeti liidulis-vabariiklikuks, mis võimaldas moodustada vastavad analoogid ka liiduvabariikides (st liiduvabariigid said teoreetilise võimaluse omada relvajõude ning sisse seada otsesuhted välisriikidega).

ENSV Kaitse rahvakomissariaadi tegevuse alguskuupäevaks võiks lugeda 17. septembrit 1944, kui ENSV Ülemnõukogu võttis vastu seaduse, mille alusel see asutus formaalselt moodustati. Sel puhul tehti ENSV konstitutsioonis ka mõned täiendused, millest antud juhul olulisem ehk see, et ENSV võib omada „vabariiklikke sõjaväekoondiseid”.

ENSV juhtkond võttis ülesannet tõsiselt ja esitati hulk ettepanekuid, millest küll ükski ei realiseerunud. ENSV kaitse rahvakomissariaat pidi esialgsete kavade kohaselt moodustatama Punaarmee 8. Eesti laskurkorpuse staabi baasil. Töötati välja sõjajärgsel ajal formeeritava „Eesti Punaarmee” struktuur: kolm laskurdiviisi, üks tankibrigaad (või -diviis), tagavarapolk, lennuväepolk, suurtükiväepolk, mereväeüksused (merepiiri kaitseks) ja eriväeosad.

Seni kuni kestis sõda Euroopas, eksisteeris ENSV kaitse rahvakomissariaat siiski vaid nimeliselt ja sellist asutust polnud ka ENSV RKNi koosseisus. Alles 6. juunil 1945 kinnitati ENSV ÜN seadusega ENSV RKNi struktuur, kus teiste hulgas oli ka liidulis-vabariikliku alluvusega ENSV kaitse rahvakomissariaat ning juulis määrati rahvakomissariks kaardiväe kindralleitnant Lembit Pärn.

Rahvakomissar Pärna poolt koostatud esialgne kava nägi ette reorganiseerida Eesti laskurkorpuse juhatus rahvakomissariaadi aparaadiks. Sõjaolukorras tulnuks rahvakomissariaat uuesti korpuse staabiks reorganiseerida. ENSV kaitse rahvakomissariaadi struktuuris pidi olema kantselei; neli inspektsiooni (jalaväe-, suurtükiväe-, insenerivägede ja soomusvägede inspektuur); poliitvalitsus (diviiside poliitosakonnad, Punaarmee maja jms); mobiliseerimisvalitsus (11 rajooni- ja 4 linna sõjakomissariaati); tagalavalitsus (toitlustusosakond, intendantuur, auto-transpordiosakond, tehniline osakond, suurtükivarustuse osakond, sõjaväekaubastu, sanitaarosakond, veterinaarosakond ja finantsosakond). Relvajõudude juhatuse ja peastaabi juurde nähti ette kantselei, operatiiv-, luure-, side-, kaadri-, transpordi- ja sõjalise ettevalmistuse, sõja-merejõudude-, šifreerimis-, sõjaajaloo- ja topograafia osakonnad. Kava kohaselt tulnuks Eesti jaotada kolme diviisi rajooniks:

• 1. diviis: Tallinn, Haapsalu ja Tapa;
• 2. diviis: Tartu, Võru ja Valga;
• 3. diviis: Viljandi ja Pärnu.
• Lennuväepolk planeeriti Tartusse, tagavara- ja tankipolk Rakverre.

Midagi sellest ellu ei rakendatud ja institutsioonina ENSV riigikaitse rahvakomissariaati (1946. aasta kevadest ENSV relvajõudude ministeerium) tegelikult ei eksisteerinud. 1947. aasta sügisel liideti ENSV sõjakomissari ja ENSV relvastatud jõudude ministri ametikohad. Selline situatsioon ei kestnud siiski kuigi kaua ja juba 1948. aasta kevadel asus ENSV sõjakomissari kohale kindralmajor Johan Lombak ning Pärn suunati kõrgematele akadeemilistele kursustele Kliment Vorošilovi nimelise sõjaväeakadeemia juurde. Formaalselt jäi Pärn edasi ka ENSV relvastatud jõudude ministriks, kuid tegelikult töötas ta eelpoolnimetatud sõjaväeakadeemia operatiivkateedri vanemõppejõuna. N-ö ministeerium kadus ametlikest dokumentidest lõplikult 1951. aasta 20. jaanuaril, kui kaardiväe kindralleitnant Lembit Pärn vabastati ministri kohustustest ja uut ministrit enam ametisse ei nimetatud.

Eesti NSV vabariiklik sõjakomissariaat ja ajateenistus Nõukogude armees

NSV Liidus olid kõik sõjapidamiseks vajaminevad ressursid (nii inim-, kui materiaalsed) eriarvel. Arvepidamist teostasid armee territoriaalse sõjaväelise administratsiooni asutused ehk sõjakomissariaadid. Nimetuses olevast „vabariiklikust” ei tohiks end lasta eksitada, sest tegelikult allusid sõjakomissariaadid sõjaväeringkonna vastavatele struktuuriüksustele, NSV Liidu lõpuaastatel allus ENSV sõjakomissariaat näiteks Loodeväegrupi (Balti sõjaväeringkonna) lahingettevalmistuse osakonnale.

Sõjakomissariaatide kõige olulisem töölõik oli arvepidamine sõjaväekohustuslaste üle: kutsealuste sõjaväeteenistusse kutsumine; sõja või sõjaohu korral mobilisatsiooni korraldamine ja sõja lõppedes demobiliseerimise läbiviimine. Sõjakomissariaadi kaudu otsiti kandidaate erinevatesse sõjakoolidesse saatmiseks, lisaks sõjaväelise distsipliiniga põhi- ja keskkoolikursusega õppeasutustesse – „suvorovlaste“ ja „nahhimovlaste“ koolidesse – saatmiseks.

Teine oluline töölõik oli eelkutseealiste ettevalmistamine armeeteenistuseks. See toimus kahes liinis. Olulisem oli sõjalise algõppe korraldamine üldharidus- ja kutseõppeasutustes ja reservohvitseride koolitamine kõrgkoolides, kuid tihe side sõjakomissariaadiga oli ka ühiskondlikel riigikaitseühingutel (nt kursuse läbinute üle arvestuse pidamine, instruktorite suunamine), mis oli samuti üks osa armeeteenistuseks ettevalmistamisel.

Ettevalmistused ENSV sõjakomissariaadi taastamiseks algasid pärast seda, kui Leningradi rinde juhataja 16. veebruari 1944. aasta käskkirja järgi tuli Punaarmee poolt hõivatud Eestis mobiliseerida 17–50aastased mehed. ENSV sõjakomissariaat formeeriti Moskva sõjaväeringkonnas 1944. aasta aprillis-mais. Kaader saadi 1. Eesti tagavarapolgu ohvitseride reservist. 20. aprillil 1944 kinnitas EKP KK büroo ENSV sõjakomissariks polkovnik Karl Kangeri.

ENSV sõjakomissariaadi algsed struktuuriüksused olid: poliitosakond, I osakond (mobilisatsiooniosakond, osakonna ülem ühtlasi sõjakomissari asetäitja) II (kutsealuste) osakond (kutsealuste arvestus ja ajateenistusse kutsumine), III (ohvitseride reserviarvestuse) osakond, IV (reakoosseisu reserviarvestuse) osakond, mereväeosakond, rahandus- ja pensioniosakond; VIII (side ja informatsioonialase julgeoleku) osakond, administratiiv- ja majandusosakond ning vabariiklik kogunemispunkt. Kõikides maakondades (1950. aastast rajoonides) ja vabariikliku alluvusega linnades, samuti Tallinna linnarajoonides moodustati ENSV sõjakomissariaadile alluvad kohalikud sõjakomissariaadid.

Aastatel 1944–1945 oli ENSV sõjakomissariaadi põhiülesandeks mobiliseerida Punaarmeesse vastavad aastakäigud ning seada sisse arvestus sõjaväekohustuslaste üle. Registreerimisele oli kohustatud ilmuma 88 062 inimest, kohale ilmus 81 685. Punaarmeesse võetud kutsealused saadeti väljaõppelaagritesse. Algselt oli see 63. tagavara laskurpolgu juures, hiljem tegutses 32 liikuvat ja 29 statsionaarset väljaõppelaagrit. 1944. ja 1945. aastal võeti Eestist koos vanemate aastakäikudega Punaarmeesse kokku üle 20 000 mehe. Suur osa sellest seltskonnast oli varem teeninud Saksa relvajõududes, mistõttu tegevarmees rakendati mobiliseerituid vähe ning enamus saadeti erinevatesse ehitusformeeringutesse.

Sõjajärgsetel aastatel oli ENSV sõjakomissariaadil kolm peamist ülesannet: esiteks tuli vastavalt NSV Liidu ÜN presiidiumi seadlustele aastakäikude kaupa demobiliseerida Nõukogude armee sõjaväelased; teiseks seada sisse arvestus reservväelaste ja kutsealuste üle; kolmandaks korraldada eelkutseealiste sõjalist ettevalmistust.

Kutsealuste kvoodid kinnitas NSV Liidu kaitse rahvakomissariaat, 1946. aastast relvastatud jõudude ministeerium (hiljem kaitseministeerium). Need noormehed, kes soovisid minna sõjakooli ja vabastati seetõttu ajateenistusest, pidid end sõjakomissariaadis registreerima. Protseduur algas üldistavalt kutsealuse sõjakomissariaadi sõjaväekomisjoni kutsumisega. Kõigepealt suunati kutsealune arstlikku kontrolli. Sellele järgnes vestlus, kus tunti huvi haridusliku tausta ja sõjaväeteenistusse suhtumise vastu. Lisaks pakkusid huvi erioskused, mida saaks sõjaväes otstarbekalt kasutada. Oluline oli perekondlik taust – kui näiteks selgus, et keegi lähisugulastest elab välismaal, tähendas see üldise paranoia õhkkonnas kohe n-ö turvariski.

Ajapikendust võis saada kuni 27. eluaastani, kui kutsealune arvati reservi, ning seda ka juhul, kui ta polnud ajateenistust läbinud. Vabastuse ehk „valge pileti” saamisele olid seatud kvoodid, laias laastus umbes kümnendik kutseealistest. Vabastuse võis saada kas perekondlikel või tervislikel põhjustel ning haridustee jätkamiseks. Täiendavaks seaduslikuks aluseks, mis oleks andnud ajapikenduse sõjaväeteenistusest oli õppimine miilitsakoolis ja töötamine sõjatehases või mõnel muul sõjalisel objektil.

Teadaolevatel andmetel võeti Eestis aastatel 1947–1991 Nõukogude armee teenistusse 303 275 inimest. Nendest üle poole (156 984) suunati maaväkke; mereväkke 21 451 (7,7%), õhuväkke 15 685 (5,2%), õhukaitseväkke 35 282 (11,6%), ehitusüksustesse 36 808 (12,1%), mujale vähem.

Ajateenistuse läbinu arvati reservi (reakoosseisul kuni 50-eluaastani, juhtivkoosseisul vastavalt aukraadile). Ka pärast reservi arvamist ei katkenud side sõjakomissariaadiga, kuna see tegeles reservväelaste arvestusega, nende arvelt maha kustutamisega, teenistuspensionite määramise ja kordusõppustele kutsumisega. Tagasi tegevteenistusse võidi kutsuda aga mitte ainult oma sõjaväelisel erialal, vaid ka tsiviilkaitselistel eesmärkidel. Näiteks saadeti 1986. aastal pärast Tšernobõli tuumaelektrijaama plahvatust 4546 eesti reservväelast õnnetuse tagajärgi likvideerima.

Kolmas sõjakomissariaatide põhiülesanne oli suunata sõjaväeteenistuse-eelset väljaõpet. See algas juba lapsepõlves oli oluline tekitada eeskätt kuvand nõukogude sõdurist, kui vabastajast ja kangelasest. Sõjakomissariaatide kaudu toimus õppeasutustes sõjalise algõppe korraldamine.

Kohustuslik sõjaline algõpe üldharidus- ja kutsehariduskoolides seati sisse 1939. aasta „Üldise sõjaväekohustuse seadusega“. Aja jooksul algõppe suunad ja mahud mõnevõrra muutusid. Näiteks 1967. aasta sõjaväekohustusseadusega seati sisse 140-tunnine sõjaline algõpetus koolides, mis algas 9. klassis, lisaks kolhoosides ja vabrikutes. Instruktoriteks olid reeglina reserv-või eruohvitserid. Reservohvitseride venekeelne väljaõpe kestis kõrgkoolide sõjaliste kateedrite juures 3–4 aastat üks päev nädalas. Kursus lõppes 2–3 kuulise sõjaväelaagriga, mille järel omistati kursandile reservnooremleitnanti auaste. Järgnevatel aastatel võidi reservohvitsere 60- või 90 päevasele täiendus-õppekogunemisele, mille läbimise järel võidi positiivse iseloomustuse puhul määrata kõrgem aukraad.

Riigikaitse ühingud

Sovetlikku ühiskonda iseloomustab „ühiskondliku algatuse” suur osakaal. Totalitaarsetele režiimidele iseloomulikult oli rõhk kvantiteedil ja oluliseks peeti võimalikult paljude inimeste kaasamist, kuigi tegelik otsustajate ring oli väga väike. Massilisuse saavutamine võimaldas ühiskonnas ka paremat kontrolli ning tõhusamat propagandatööd. Ühiskonnakorralduse (pseudo)kollektiivsus taunis individuaalsust ja omaalgatust, seetõttu oli kõrvale hoida väga keeruline.

Riigikaitseliste küsimuste „massidesse viimise” osatähtsus tõusis 1930. aastatel seoses agressiivsete välispoliitiliste plaanidega ning vabatahtlikud riigikaitseorganisatsioonid hakkasid saama märkimisväärset riigipoolset tuge. Ideoloogiliselt oli tegemist rõhutatult patriootlik-propagandistliku lähenemisega, kus olid selged vaenlased – sõnades küll kaitse suunitlusega, kuid sellele vaatamata rõhutatult agressiivne lähenemine. See suund oli domineeriv kuni 1950. aastate keskpaigani, kuni relvajõudude üldise vähendamise ning rahvusvaheliste suhete mõningase soojenemiseni. Hiljem olid vabatahtlikud riigikaitseühingud rõhutatult sõjalis-sportliku suunitlusega.

Esimeseks sovetlikus riigikaitseühinguks võib pidada 1920. aastal moodustatud „Sõjalis-teaduslikku ühingut”, mis eksisteeris 1926. aastani, kui ta nimetati ümber Riigikaitse toetamise ühinguks (OSO). 1925. aastal moodustati selle kõrvale veel lennu- ja keemiakaitse ühingute baasil veel Lennu- ja Keemiakaitse Ühing (AVIAHIM). 23. jaanuaril 1927 ühendati OSO ja AVIAHIM Riigikaitse ning Lennunduse- ja Keemiakaitse Töö Abistamise Ühinguks (OSOAVIAHIM). Selle peamine eesmärk oli küll noorte ettevalmistamine teenistuseks Nõukogude armees ja laevastikus, kuid oli ka laiemale publikule suunatud tegevusi: sõjanduse propageerimine, gaasikaitse teostamine, „eeskuju andmine tööviljakuse tõstmise alal” jms. Nende ülesannete täitmiseks korraldati sõjalisi õppusi, ehitati lennuvälju, laskeplatse jm, külvi- ja lõikusnädalaid, propageeriti matkamist, purilendu jne.

1940. aasta suvel muudeti OSOVIAHIM juba selgemalt sõjaväestatud struktuuriks, ette valmistamaks noori tulevaseks sõjaks. 1941. aasta septembrist tehti OSOVIAHIMi kuulumine kohustuslikuks kõigile vanuses 16–50 eluaastat.

Eestis oli OSOAVIAHIMi struktuuris Teise maailmasõja järel neli linna- ja kümme maakonnanõukogu. 1. aprillil 1948 oli ENSV OSOVIAHIMil 918 algorganisatsiooni 29 600 liikmega. Koosseisulisi töötajaid oli ette nähtud 226.

16. veebruaril 1948 jaotati OSOVIAHIM kolmeks: Armee Abistamise Vabatahtlikuks Ühinguks (DOSARM), Sõjalaevastiku Abistamise Vabatahtlikuks Ühinguks (DOSFLOT) ja Lennuväe Abistamise Vabatahtlikuks Ühinguks (DOSAV), mis 1951. aastal liideti Armee, Laevastiku ja Lennuväe Abistamise Vabatahtlik Ühinguks – ALMAVÜ (DOSAAF), mille põhikirjaline põhieesmärk oli: „kasvatada oma liikmeid sotsialistliku riigi huvide alalise kaitsmine vaimus ning propageerida armastust Nõukogude relvajõudude vastu”.

ALMAVÜ liinis leidsid rakendust paljud erusõjaväelased, sõjaveteranid ning andetumad militaartegelased. Tihe oli side kohaliku õhukaitse, hiljem tsiviilkaitsega.

Liikmeskond paisus kiiresti 16. detsembri 1976 seisuga oli organisatsioonil juba 372 613 liiget. Üldjoontes pole liikmete arvul suuremat tähtsust, sest kui sooviti teha auto-, mootorratta-, vee- ja õhusõidukite juhilubasid või hankida muid vajalikke tunnistusi, siis väljaspool ALMAVÜd alternatiivid sisuliselt puudusid.

Kui kuni 1950. aastate teise pooleni oli ALMAVÜ rõhutatult militaarse kallakuga, kus esiplaanil oli noorte tulevaseks ajateenistuseks ja sõjaks ettevalmistamine, samuti reservväelaste oskuste säilitamine, siis 1960. aastatest muutus ALMAVÜ sisuliselt tehnikaspordi klubiks ning militaarne pool jäi teisejärguliseks. ALMAVÜ arendada jäid sisuliselt kõik sõjalis-tehnilised spordialasid: laskesport, purilend, langevarjuhüpped, allveesport, vee-motosport, automudelism, lennumudelism, raadiosport, orienteerumine, VTK mitmevõistlus jne.

ALMAVÜ kõrval tegutses tulevase sõja tarbeks elanikkonna väljaõppe huvides ka teine vabatahtlik massiorganisatsioon – Eesti NSV Punane Rist. Elanikkonna tervishoiualane väljaõpe toimus üleliiduliste normide „Valmis sanitaarseks kaitseks” ja „Ole valmis sanitaarseks kaitseks” kohaselt. Teiseks oluliseks ülesandeks oli sanitaarformeeringute organiseerimine.

ENSV Punane Rist oli tüüpiline sovetlik massiorganisatsioon, kus aktiivsete liikmete hulk kahanes kiiresti ning enamuse moodustas poolsunniviisiliselt värvatud ballast. 1980. aasta 1. juuli seisuga oli organisatsioonis juba 606 832 liiget, kes jagunesid 2883 algorganisatsiooni vahel ning tegutses 4717 ühiskondlikku sanitaarinspektorit. Ette oli valmistatud 2324 sanitaarposti (lisaks 113 sanitaarposti maanteedel) ja 571 sanitaarsalka. 1991. aasta 1. jaanuariks oli liikmeskond jäänud samaks, kokku oli ühingul 601 765 liiget.

Tsiviilkaitse

Kui riigikaitse ühingud eksisteerisid vähemalt pooleldi vabatahtlikkuse alusel, siis tsiviilkaitsealane väljaõpe oli kohustuslik kõikidele elanikele. Tegemist polnud kaugeltki ainult sovetliku nähtusega. Tsiviilelanike ettevalmistamine sõjaks ja erinevateks muudeks katastroofideks oli vähemalt paberil mingil kujul ette nähtud enamikes riikides. Teise maailmasõja-eelses Eesti Vabariigis kandis valdkond nime „kodanlik õhukaitse”, mis oli siseministeeriumi haldusalas. Üldjoontes säilis sarnane töökorraldus mõningaste struktuursete muudatustega ka esimesel nõukogude aastal 1940/1941 ja peale Teist maailmasõda. Laiemas plaanis muutus vaid nimi ja kodanlikust õhukaitsest sai kohalik õhukaitse.

Sõjajärgsetel aastatel oli tsiviilõhukaitse üheks oluliseks ülesandeks mitte niivõrd tuleviku sõjaks valmistumine, vaid eelmise tagajärgede likvideerimine. 1944. aasta lõpuks oli välja töötatud demineerimiskavad kõigis maakondades ja suuremates linnades. Teine oluline õhukaitsealane töösuund oli õhu- ja gaasikaitse (ÕGK). Kogu elanikkond kaheksast kuni 60 eluaastani pidi läbima väljaõppe koos „Valmis ÕGK-ks“ normide sooritamisega. Normid sisaldasid esmaabi, tehnilist teavet massihävitusrelvade, lõhkeainete, mürkide, gaaside, hiljem radioaktiivsete ainete kohta; kaitsevahendite tundmaõppimist; häire korral tegutsemist; tulekahju kustutamist; varjendite ehitamist ja sisustamist jms. Sarnased õppused, kursused ja loengud jäid elanikkonnale kohustuslikuks kuni Nõukogude Liidu lõpuni.

Seoses reaalse tuumasõja ohuga läks tsiviilkaitse üldjuhtimine 1960. aastate alguses NSV Liidu kaitseministeeriumi haldusalasse. Rajati laod, komando- ja koondamispunktid, polügoonid, sidesõlmed, töötati välja mobiliseerimiskavad. Tsiviilkaitseüksused allusid Balti sõjaväeringkonna ülema asetäitjale tsiviilkaitse alal. Kose lähedal Vardjal seati sisse 704. tsiviilkaitse sidesõlm (seal asus ka ENSV Tsiviilkaitse Staabi linnaväline juhtimispunkt).

Jõhvis dislotseerus 258. üksik mehhaniseeritud tsiviilkaitse polk millele omakorda allusid 5565. tsiviilkaitse materiaal-tehnilise varustuse ladu (kontor Jõhvis, laod Kehra lähedal Palmimäel) ja 995. mobilisatsioonigrupp. 1986. aastal komplekteeriti polk reservväelastest täiskoosseisuni ja saadeti Tšernobõli aatomielektrijaama avarii tagajärgede likvideerima.

Keskseks juhtimiseks moodustati formaalselt Eesti NSV MN juures asuv Eesti Tsiviilkaitse Staap, mille alluvuses olid omakorda rajoonide- ning vabariikliku alluvusega linnade täitevkomiteede juures tegutsevad vastavad staabid. Tsiviilkaitse süsteemi kuulusid ka kõigi ametkondade ning suuremate ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide tsiviilkaitse staabid, mida juhtisid enamasti eru- või reservohvitserid.

Eesti NSV Tsiviilkaitse Staap ja selle juures olevad juhtimispunkt ja sidesõlm asusid Tallinnas. Lisaks olid struktuuris vabariiklikud tsiviilkaitsekursused mõõteseadmete gradueerimistöökoda, raadiosidetöökoda. Tsiviilkaitseobjektide põhiosa moodustasid spetsiaalselt rajatud või selleks kohandatud ja sisustatud varjendid. Tallinnas oli selliseid ligi 300 (u. 60 000 inimesele) ja Eestis kokku 1986. aasta alguse seisuga 543 varjendit (üle 100 000 inimesele), 7343 lihtradiatsioonivarjet (780 000) ning 21 000 keldrit (1 854 170). 1. jaanuari 1987 seisuga oli erinevates tsiviilkaitse struktuurides palgaliste ja teenistujatena rakendatud 13 245 inimest.

12. TAASISESEISVUNUD EESTI VABARIIK (kuni XX sajandi lõpuni)

Võrreldes paljude teiste impeeriumite ajaloo jooksul lagunes Nõukogude Liit üsnagi rahumeelselt. Sellele eelnes pikk majanduslik, ideoloogiline ja moraalne allakäik. Nõukogude armee väljaviimine (või vähendamine) okupeeritud Balti riikidest oli alanud juba varem, kuid taasiseseisvumise hetkel võis 1991. aasta augustis oli endiselt kohal ligi 30 000 Nõukogude/Vene sõjaväelast ning hallata 570 sõjalist objekti. Eesti võimudel kontroll siinmail asunud väeosade ja asutuste üle puudus. Alles 1992. aastal jõuti niikaugele, et piirati Vene sõjaväelaste liikumist väljaspool väeosa territooriumi. Vene lennukid tohtisid õhku tõusta vaid Eestist lahkumiseks.

Peale seda, kui NSV Liit tunnistas 6. septembril 1991 Eesti (Leedu ja Läti) iseseisvust järgnes mõne päeva pärast 10. septembril NSV Liidu kaitseminister marssal Jevgeni Sapožnikovi avaldus, et Eestist viiakse väed välja alles peale 1994. aastat, kuniks on lõppenud Ida-Euroopast vägede välja viimine.

3. oktoobril Sapožnikovi ja Eesti Vabariigi peaministri Edgar Savisaare vahel sõlmitud kokkuleppe kohaselt ei tohtinud uusi väeosasid ega ka ajateenijaid Eestisse juurde tuua. Vahepeal kadus 1991. aasta detsembris lõplikult NSV Liit ning läbirääkimised jätkusid Vene Föderatsiooni esindajatega. Tekkis ka küsimus, kelle väed Eestis asuvad. Venemaa välisministeerium jõudis kinnitada, et tegu on Sõltumatute Riikide Ühenduse relvajõududega, kuid Venemaa president Boris Jeltsin kinnitas siiski üle, et vägede eest vastutab Vene Föderatsioon.

Järgnesid pikad läbirääkimised. Vene pool rääkis tähtaja asjus koguni 2000. aastast. Eesti pool soovis, et Vene väed lahkuksid 1992. aasta jooksul. Enne vägede väljaviimist survestati Balti riike, et see saab toimuda vaid siis, kui sõjaväelased ja nende pereliikmed saavad sotsiaalsed tagatised. Peagi jõudsid läbirääkimistelauale survevahendina ka nõudmised „nõukogude inimeste inimõiguste massiliste rikkumiste“ asjus. Samuti ei meeldinud Vene poolele viide vastses põhiseaduses, millega Eesti Vabariigi piirid määratleti Tartu rahus ette nähtu alusel. Peale 1992. aasta Riigikogu valimisi ja Mart Laari valitsuse ametisse astumist teatas Vene president Jeltsin vägede väljaviimise peatamisest, kuniks pole lahendatud sõjaväelaste (ja muude „nõukogude inimeste“) sotsiaalsed tagatised ja „inimõigused“. Mõlemad pooled viisid küsimuse rahvusvahelisele areenile.

Tõenäoliselt oleks läbirääkimised veninud lõpmatuseni, kui Venemaa poleks sõltunud välisabist. Nii andis ka USA Riigidepartemang peale vägede väljaviimise peatamise otsust teada, et välisabi on sõltuvuses vägede välja viimisest Balti riikidest. Ilmselt see saigi kaalukeeleks. 1993. aastal jõuti graafikuni, mille kohaselt pidid väed olema välja viidud 1994. aasta jooksul. Lahendada jäi veel Vene armee kinnisvara, keskkonnakahjude jm tehnilised küsimused. 6. aprillil 1993 esitas Vene pool ka väekontingendi suuruse kohta mingid arvud. Eestis olnud sel hetkel 7600 sõjaväelast, mis ületas Eesti kaitsejõude mitmekordselt. Lisaks 27 tanki, 186 soomukit, 27 lennukit, 13 sõjalaeva ja kolm kaatrit. „Inimõiguste küsimus“ käis protsessiga jätkuvalt kaasas, kuid see oli siiski teisejärguline, Vene pool viitas pigem majandusraskustele, mis vastas ka tõele.

Kuigi Vene pool üritas venitada, siis rahvusvaheline surve mõjul oldi sunnitud järeleandmisi tegema. Leedust viidi väed välja 31. augustiks 1993. Peale 1993. aasta sisepoliitilist oktoobrikriisi esitas Vene pool lõpptähtajaks 31. augusti 1994. Kuigi Vene pool üritas seda siduda jätkuvalt sõjaväepensionäride küsimusega, siis rahvusvahelisel areenil sai viidata juba konkreetsele kuupäevale. 1994. aastal tuli Vene välisministeeriumist segaseid sõnumeid Vene ajalooliste mõjusfääride kohta, samuti räägiti ääri-veeri baaside lepingust ning lubatud tähtaja mittekehtivusest. Venemaa juhtkond oli samal ajal rahvusvahelise surve all ning Vene riigijuhtide kohtumistel teiste riigipeadega tõstatasid viimased tihtipeale „tüütu“ küsimuse Lätist ja Eestist vägede välja viimise kohta.

Lätiga jõuti 1994. aastal sõjaväepensionäride ja nende elamislubade asjus kokkuleppele, Eestiga mitte. 1994. aasta mais teatas Venemaa kaitseminister Pavel Gratšov läbirääkimistel, et 2500 sõdurit jäävad Eestisse nii kauaks kui vaja ja vajadusel tuuakse objektide kaitseks vägesid juurde. Juulis vastas Jeltsin pressikonverentsil vägede välja viimise küsimuse peale, et 31. augustiks 1994 vägesid välja ei viida. USA Senat reageeris sellele kogu humanitaarabi külmutamisega.

Näilises patiseisus kohtusid Eesti president Lennart Meri ja Venemaa president Boris Jeltsin 26. juulil 1994 Moskvas ja mõnevõrra üllatuslikult allkirjastati vägede välja viimise leping tähtajaga 31. august 1994. Nii ka läks. Eraldi leping tehti Paldiski kohta, kus tuumaallveelaevade õppereaktori jm demonteerimine kestis 1995. aasta septembri lõpuni. Kuritegevuse pesaks kujunenud Paldiski võeti Eesti Vabariigi politsei ja piirivalve poolt üle 1993. aasta märtsis operatsiooni „Ämblik“ käigus.

Sõjaväeobjekte võeti rahumeelselt või ka jõudu kasutades Eesti kaitseväe ja Kaitseliidu poolt üle ka mujal ning varem kui kukkus vägede välja viimise tähtaeg. Nõukogude sõjaväeobjektid olid enamasti väheväärtuslikud, lahkuvate vägede poolt lagastatud, kuid 1990. aastatel leidsid parema puudumisel siiski kasutust.

Eesti Vabariigi riigikaitsepoliitika kujunemine

Eesti taasiseseisvumise hetkel 1991. aasta augustis puudusid Eestil nii riigikaitsestruktuurid, kui ka kaitsevõime laiemalt. Kõik tuli üles ehitada nullist. Oli kaks võimalust, kas seada sisse liitlassuhted NSV Liidu varemetel tekkinud Sõltumatute Riikide Ühenduse või Vene Föderatsiooniga või üritada leida julgeolekutagatisi liitudes Lääne majanduslike ja sõjaliste struktuuridega. Valiti teine tee. Kuid selleni oli veel aega.

Juba 1990. aasta 11. septembril kinnitas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu riigikaitsekomisjon esmase riigikaitsekontseptsiooni, mille kohaselt Eesti oli neutraalne ning kaitsepoliitika rõhutatult kaitseotstarbeline. Kaitsejõudude koosseisus olid lisaks relvajõududele ka piirivalve, päästeüksused, tööteenistus ja vabatahtlik riigikaitseorganisatsioon, mille nime küll välja ei öeldud. Kaitsevägi tuli moodustada üldise kaitseväeteenistuskohustuse alusel, ühtlasi tuli alustada riigikaitseõpetusega koolides ning moodustada kaitseministeerium.

Peale lõplikku taasiseseisvumist koostas 1991. aasta 1. septembriks uue riigikaitsekontseptsiooni ajaloolane Hannes Walter. Ta leidis, et pole ressursse täiemahulise kaitsekontseptsiooni ellu viimiseks ning alustuseks pidas ta olulisemaks sisejulgeoleku tagamist ja riigipiiri valvamist. Eristati kaitseväge ning sisekaitse- ja piirivalveüksuseid. Viimased pidi komplekteeritama elukutselistest. Kaitsevägi pidi arenema järk-järgult, väljaõpe pidi toimuma territoriaalsel printsiibil õppeväeosades ja teenistuse pikkus üks aasta.

Tulevane kaitsevägi pidi tuginema mobiilsetele löögigruppidele ja partisanisõja taktikale. Põhiline üksus oli kompanii. Kuna relvahanked polnud võimalikud, siis esialgu tuli panustada taristusse, väljaõppekeskustesse, autonoomsesse sidesüsteemi. Ohvitseride väljaõppe küsimuses loodeti Rootsi ja Soome sõjakoolide abile.

Edgar Savisaare valitsus kinnitas 23. oktoobril 1991 valitsuse tegevusprogrammi, kus üldsõnaliselt on juttu ka riigikaitsest. Üldjoones käsitles see esialgu riigikaitse struktuuride moodustamist ja väljaõppesüsteemi loomist.

1992. aastal visandas oma kontseptsiooni kaitseväe peastaabi ülem kolonel Ants Laaneots. Riigikaitse pidi põhinema totaalkaitsel, millest võtaks osa kogu riik ja rahvas. Koostööd rahvusvaheliste sõjaliste organisatsioonidega peeti tähtsaks, kuid esialgu soovitas Laaneots neutraalsust. Rahuaegne kaitsevägi pidi koosnema mõnest katteväeosast (mehhaniseeritud jalaväepataljonid) ning ajateenijate väljaõpetamisüksustest. Samuti nägi kava ette õhu- ja rannakaitseüksuseid. Sõjaaegse koosseisu asjus jäi Laaneots üldsõnaliseks, sest polnud veel rahuaegseidki kaitsejõude.

Kaitseministeerium moodustati alles 1992. aasta kevadel (varem täitis kaitseministeeriumi ülesandeid Riigikantselei riigi- ja piirikaitse osakond) ning ministri kohuseid täitis algselt riigiminister Uno Veering, alates 18. juunist Ülo Uluots. Reaalsuses juhtis riigikaitset mõnda aega 1991. aastal moodustatud kaitsejõudude peastaap, mille ülesannete hulka kuulus ka riigikaitsepoliitika.

Esialgu oli kaitseministeeriumi põhiülesanne mitte üldsegi riigikaitse loomine, vaid Vene vägede väljaviimisega seotud küsimused. Riigikaitse eelarve oli 1992. aasta teisel poolaastal üsnagi märkimisväärne, 2,7% riigieelarvest, kuid kuna kõik tuli üles ehitada nullist, oli see siiski üldise kitsikuse taustal üsnagi tühine summa (42 miljonit krooni).

Peale Riigikogu valimisi ja Mart Laari valitsuse ametisse asumist nimetati kaitseministriks Hain Rebas. Koostöös peastaabi ülema Ants Laaneotsaga valmis 1993. aastal dokument „Riigikaitse põhialused“. Riigikaitse aluseks oli totaalkaitse. Ajateenistuse pikkusena nähti ette 1,5 aastat. Seekord oli juba ähmaseid viiteid tulevastele liitlassuhetele, kostööle NATO ja Lääne-Euroopa Liiduga (WEU). Kontseptsioon Riigikogus toetust ei leidnud ja peagi astus Rebas tagasi. Tema järglaseks sai Enn Tupp, kelle ametiajal koostati arengukava aastateks 1995–1997, kus üldjoontes määratleti kaitseväe rahu- ja sõjaaegne struktuur.

1996. aastal võttis Riigikogu vastu „Eesti riigi kaitsepoliitika põhisuunad“, mis pidi saama aluseks teistele riigikaitsekavadele. Kaitsejõududeks olid kaitsevägi (maavägi, merevägi ja õhuvägi), vabatahtlik maakaitseorganisatsioon ning sõja ajal ka Siseministeeriumi alluvuses olevad mõned struktuurid (nt piirivalve).

Riigikaitse pidi tuginema iseseisva kaitsevõime loomisel ning rahvusvahelisel kaitsealasel koostööl, mis mõnevõrra ebamäärasel kujul oli kompromiss kahe leeri soovide vahel, mis ühtlasi sillutas edasist teekonda NATO liikmeks saamisel.

Kuigi Eesti osales juba 1990. aastate esimesest poolest rahvusvahelistes sõjalistes projektides, siis NATO liikmelisuse küsimus jäi riigikaitselistes aruteludes siiski teisejärguliseks küsimuseks, tõustes tõsisemalt päevakorda alles 1999. aastal Mart Laari teise valitsuse ajal. 21. septembril 1999 kiitis Eesti valitsus heaks NATO liikmelisuse tegevusplaani (MAP) esitamise alused. 21. novembril 2002 sai Eesti kutse NATOga liitumiseks. Lõplikuks liitumiseks oli vaja kõikide liikmesriikide ratifitseerimist ja see protsess kestis poolteist aastat ning jõudis lõpule 29. märtsil 2004.

Kaitseväe loomine 1990. aastatel

Enne põhiseaduse vastuvõtmist ja põhiseaduslike riigiorganite tegevusse astumist oli riigikaitse jagatud kahe suuna esindajate vahel: Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja valitsusele allunud struktuurid; Eesti Komiteele ja Eesti Vabariigi Valitsusele eksiilis allunud struktuurid.

Teise kategooria juures võiks rõhutada eelkõige ebamäärast Kaitseliidu alluvusvahekorda, kus eksiilvalitsus jagas auastmeid ning poolpõrandaaluse Kaitseliidu ülem Kalle Eller moodustas 1991. aasta augustis Rahvusliku Kaitsealgatuskeskuse, mis seadis samuti eesmärgiks riigikaitsepoliitika kujundamise, olles tinglikult isehakanud kaitseministeerium ja peastaap.

Riigikaitsepoliitikat keskus küll kujundama ei hakanud, küll aga tekkisid suured segadused Kaitseliidu riigikaitsesse sulandamisel ning organisatsioon tegutses mõnda aega ilma kehtivate raamdokumentideta.

Kuna kaitseväge Eesti taasiseseisvumise eel ei eksisteerinud, siis tegi Edgar Savisaare valitsus ettepaneku moodustada ühiskondlik julgeoleku regulaarreserv, kuni 800 vabatahtlikuga, kes olnuks kasarmurežiimil ja täitnud kaitseväe funktsioone.

3. septembril 1991 võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu otsuse kaitsejõudude moodustamise kohta. Kuni põhiseaduse jõustumiseni pidi riigikaitset juhtima 1991. aasta alguses moodustatud Kaitsenõukogu, koosseisus Ülemnõukogu Presiidiumi esimees, Ülemnõukogu juhataja ja valitsusjuht.

Riigikaitse pidi tuginema üldisel kaitsevateenistuskohustusel ning sel hetkel arvati olevat kasutada 170 000 reservväelast.

31. oktoobril 1991 moodustati kaitsejõudude peastaap, mille etteotsa asus polkovnik (kolonel) Ants Laaneots. Kaitsejõudude ülesehitamisel osalesid peamiselt Nõukogude armee taustaga ohvitserid. Ajutise põhimääruse kohaselt oli peastaap kõrgem operatiivjuhtimise organ, mis allus Kaitsenõukogule ja kaitseministeeriumile (viimast veel polnud). Operatiivalluvuses peale kaitsejõudude olid veel Päästeamet, Kaitseliit, siseministeeriumi sisekaitseüksused, piirivalve ning vabatahtlik Kodukaitse.

1992. aasta alguses oli kaitseväes kokku 85 inimest, sh kümme ajateenijat. Esialgu oli ajateenistus vabatahtlik, milleks kutsuti üles ajakirjanduse vahendusel (vanuses 18–30). 1992. aasta kevadeks oli arvele võetud 421 eestlasest kaadriohvitseri (sh 16 lääneriikidest). 1992. aasta mais kehtestati ajateenistus ning õppekavad. 1992. aasta lõpul oli kaitseväes arvel 829 ajateenijat, 213 kaadriallohvitseri ning 84 ohvitseri.

Esimeseks kaitsevägede juhatajaks määrati 1993. aasta mais USA maavägede erukolonel Aleksander Einseln, kellele president andis kindralmajori auastme. 1996. aastast oli sellel ametikohal kolonel Johannes Kert, aastal 2000 kohusetäitjatena kolonel Urmas Roosimägi ja kolonel Märt Tiru, 2000–2006 kontr-/viitseadmiral Tarmo Kõuts.

Esimestele üksustele ehk jalaväepataljonidele otsustati anda nende Eesti Vabariigi aegsed nimed. Kuperjanovi üksik jalaväepataljon (ÜJP) Võrus ja Kalevi ÜJP Kosel/Jägalas.

Kaadrisõjaväelased said kiirkorras väljaõppe allohvitseride koolis Võrus ning lipnike kursustel. Järgmised väeosad formeeriti suuresti kahe esimese pataljoni baasil ning oma ülesannetega hakkama saanud sõjaväelased suunati edasi uusi väeosasid formeerima. Esimesena moodustati 1992. aasta kevadel Viru ÜJP.

Esialgu oli vormiriietus improviseeritud ning relvi nappis. Ka olid kasarmud endised Nõukogude armee omad, mis üleandmisel/mahajätmisel olid enamasti põhjalikult lagastatud.

Nagu öeldud, olid algselt alluvusvahekorrad eksiilvalitsuse ning sellele alluvate kohapealsete formeeringutega segased. Rahvuslik Kaitsealgatuskeskus jõudsid organiseerida samuti ühe väeosa, milleks oli Läänemaa Vabatahtlike Jäägrikompanii, asukohaga endises telefonivõrgu puhkebaasis Pullapääl. 6. juulil 1993 üritati jäägrikompaniid saata Paldiskisse Nõukogude armeelt hoonete üle võtmiseks. Segastel põhjustel pöördus kompanii paari nädala pärast Pullapääle tagasi. Kompanii ülem Asso Kommer kaitseväe juhataja tagandamisotsusele ei allunud ning 25. juulil teatas kompanii, et lahkub kaitsejõudude juhtimise alt. Relvastatud konfliktiks siiski ei läinud ja jäägrikompanii saadeti laiali.

1998. aastal jagati kaitsevägi neljaks kaitseväeringkonnaks (Põhja, Lõuna, Kirde, Lääne ringkonnad). Täielikult süsteem tööle ei hakanud ja XXI sajandi alguses mindi üle maaväe jalaväebrigaadidele.

Merevägi taastati 1994. aastal. Eelmisel aastal oli moodustatid peastaabi mereosakond ja kasutada oli üks vahilaev („Laine“). Esimeseks lipulaevaks sai II maailmasõja eelne allveelaev „Lembit“. Esimeseks mereväe ülemaks mereväekapteni auastmes määrati kaugesõidukapten Roland Leit (varem Eesti Merelaevanduse meresõidu osakonna ülem).

Peale Vene vägede lahkumist Eestis asus merevägi ümber Tallinna Miinisadamasse. Juurde saadi kaks alust „Ahti“ ja „Sulev“ ning mõningaid patrullkaatrid. Peamiselt Saksamaalt saadi abikorras miinitraalereid. Miinitõrjeoperatsioone toetas 2000. aastal Taanilt saadud staabi- ja toetuslaev „Admiral Pitka“.

Õhuväe alguseks võiks lugeda 1991. aastat, kui peastaabis moodustati lennuväe peaspetsialisti ametikoht. Ja seejärel ka õhukaitseosakond. 1992. aastal moodustati üksik raadiotehniline õhukaitsepataljon. 1994. aasta veebruaris nimetati õhuväe ülemaks kolonel Vello Loemaa ning aprillis moodustati õhuväe staap. 1995. aastal kinnitati õhuväe kontseptsioon ning 1997. aastal formeeriti Lennubaas (algselt kaks An-2 tüüpi lennukit, kolm kopterit Mi-2, lennuk Wilga 35A ja viis purilennukit). Nõukogude armeelt saadi päranduseks Ämari lennuväli, mis järk-järgult arendati tänapäevaseks õhuväebaasiks. 2000. aastal avati seal õhusuveräänsuskeskus, hiljem õhuoperatsioonide juhtimiskeskus. 1998. aastal alguses formeeriti õhuseiredivisjon, mis algselt kasutas Nõukogude päritoluga radareid ning visuaalseid vaatlusposte.

Kiiresti tuli 1990. aastate alguses lahendama hakata ka kaadriohvitseride ja -allohvitseride küsimust. 1991. aasta detsembris alustati lühiajaliste ohvitseride kursuste korraldamist, algselt kaks kuud, hiljem pikenesid kuuele, ning seejärel üheksale kuule. Kiirkursused lõpetati 1997. aastal. Selle aja jooksul said väljaõppe 443 nooremohvitseri.

Allohvitseride väljaõppega alustati 1992. aastal Meegomäel lahingukoolis. Sõjalist kõrgharidust anti esialgu 1992. aastal loodud Eestis Sisekaitse Akadeemias (1993. aastast Eesti Riigikaitse Akadeemia), kus tegutses riigikaitse kolledž ja kus valmistati ette nooremohvitsere. Ohvitsere (sh vanemohvitsere) valimistati ette ka Saksamaa, USA, Soome, Rootsi, Taani sõjakoolides. 1998. aastal organiseeriti Tallinnas Kaitseväe Õhendatud Õppeasutused, kus esialgu valmistati ette nooremohvitsere, kes said rakendusliku kõrghariduse. 2004. aastal lisandus magistriõpe. 1999. aastal asus õppeasutus ümber Tartusse. Samas hoones asus tegutsema veel Balti Kaitsekolledž kõrgemate staabiohvitseride väljaõppeks.

Kuna kaitsevägi ehitati üles sisuliselt nullist, siis algaastatel oli relvastuse ja varustusega tõsiseid probleeme. Varustuse nappust aitasid leevendada Prantsusmaa, Saksamaa, USA ja Rootsi abi. Külm sõda tundus läbi olevat ning osad riigid üritasid oma iidsetest laovarudest lahti saada neid ka uutele riikidele laiali jagades või väga odavalt müües. Seetõttu oli varustus üsnagi kirju, vananenud ja mõnikord ka täiesti kasutu. Kuid alustuseks oli asi seegi.

Tõsisem oli probleem relvadega, sest neid abi korras Ida-Euroopa vastsetele riikidele jagada ei tahetud. 1992. aasta lõpus oli kasutada paar tuhat Rumeenia päritolu automaati ning kirju kogum miilitsa ja ALMAVÜ käsutuses olnud relvadest. Vene armee lahkumisel õnnestus üht-teist üle võtta, peamiselt autod ja teatud kogus soomustransportööre. Esimesed suuremad relvapartiid osteti Hiinast ja endisest sotsialismileerist (eriti Bulgaariast), mis oma relvastust järk-järgult välja vahetama hakkasid ning külma sõja laovarudest lahti saada tahtsid.

Esimene suurem kompleksne relvaost tehti Iisrealist 1993. aastal, kui 49,03 miljoni (koos intressidega 60,42 miljonit) krooni eest osteti ca 12 000 sõjaväelase varustus: 11 000 Galil automaati, snaiperpüsse, kuulipildujaid, miinipildujaid, tankitõrjerelvi ning raketisüsteeme MAPATS. Viimased olid esimesed kõrgtehnoloogilised relvad Eesti kaitseväes. Lisaks lahingurakmeid, raadiojaamu, õhutõrjekahureid, laskemoona jm. Iisreali relvatehinguga õnnestus Eesti kaitsevägi enam-vähem lihtsamate relvadega varustada. Kuni XXI sajandini piirasid osamaksed omakorda uuema relvastuse hankimist, sest kaitse-eelarvest suurem osa läks kaitseväe ülalpidamiseks: palgad, kütus, vormirõivad, kasarmute ehitus ja korrastamine jm.

Kaitseliit

Kaitseliit alustas pool-põrandaaluse organisatsioonina tegevust 17. veebruaril 1990, kui Järvakandis osales vabatahtliku maakaitseorganisatsiooni taasasutamisel 125 inimest. Eesti Vabariigi Valitsus eksiilis andis sama aasta suvel Kaitseliidu ülemaks nimetatud Kalle Ellerile koloneli auastme. Sama aasta novembris asus Kaitseliidu ülemaks Manivald Kasepõld ning 1992. aastast Johannes Kert.

Esialgu oli Kaitseliidu taasloomine stiihiline, igal üksusel oli oma põhikiri, kus segunesid sõjalised ja korrakaitse funktsioonid. Esialgu keeldus Kaitseliit allumast Eesti Vabariigi Ülemnõukogule, kui okupatsioonivõimu organile, andes teada, et allutakse eksiilvalitsusele, mida peeti õigusjärgseks riigivõimuorganiks. Võimalik, et seetõttu moodustati Kaitseliidu kõrvale ja siseministeeriumi alluvuses 1990. aasta kevadel Kodukaitse organisatsioon, millel oli eelkõige korrakaitsefunktsioon.

Peale Eesti Vabariigi taasiseseisvumist üritati Kaitseliitu integreerida formeeritavatesse kaitsejõududesse, allutades organisatsiooni Kaitsenõukogule. Kuid see oli pigem formaalsus. Savisaare valitsus sisulisel eiras Kaitseliitu. Peastaabi ülem Laaneots samal ajal üritas pooleldi isetekkelisele organisatsioonile leida seaduslik alus ja lõimida teiste riigikaitsestruktuuridega, ühtlasi leida relvastust ja varustust. 14. jaanuaril 1992 tunnustas ta Kaitseliitu kui „ainsat Eesti Vabariigi relvastatud jõudu“, kutsudes kaitseliitlasi unustama poliitilised erimeelsused, organiseerida kindla struktuuriga üksuseid, tugevdama distsipliini ja alustama väljaõppega. Sellele lisas Laaneots ka direktiivi Kaitseliidu tulevastest tegevussuundadest. Riigi ja Kaitseliidu vahekordi hakkasid ajutiselt reguleerima 1931. aasta kaitseliidu põhikiri ja 1934. aasta kodukord. Alles 1999. aastal reguleeriti organisatsiooni tegevus lõpuks Kaitseliidu seadusega.

Kaitseliidu algaegade tegevust iseloomustavad segased struktuurid ja alluvusvahekorrad. Palju oli improvisatsiooni. Relvadeks tihtipeale Teise maailmasõja aegsed vintpüssid, automaadid, käsirelvad, samuti jahirelvad. Suur osa relvastusest osteti-vahetati kusjuures Vene sõjaväelastelt, kuid võttes neid viimastelt ära ka jõuga.

Tuli ette allumatust ja huvitavaid üleskutseid. Näiteks Lääne malev keeldus 1992. aasta suvel allumast nii Kaitseliidu juhtorganitele, kui ka kaitsejõudude peastaabile. Harju malev kutsus samal ajal üles jätkama relvastatud vastupanu, kuniks viimane okupant on Eestist lahkunud. Eelmisel päeval olid Harju kaitseliitlased sisse murdnud Jägalas asunud sõjakooli ja kaasa võtnud 28 automaatrelva.

Kaitseliidu mainet räsisid arvukad skandaalid, peamiselt relvade mittesihipärane kasutamine, mille käigus said kannatada nii relvakandjad kui kõrvalised isikud. Kaitseliitu kasutasid ära kurjategijad, kelle ainsaks huviks liikmeks astumisel oli saada relv ja luba selle hoidmiseks. 1993. aastal lendas õhku Järva maleva staap Paide kesklinnas. Mõnevõrra küsitavad olid ka kaitseliitlaste poolt osutatud turvateenused, kuid kuna politsei ei suutnud 1990. aastate keskel kriminaalset maailma lõpuni kontrollida, oli selles ka teatud positiivne mõju.

Kuid tagasihoidlikult rahastatud ja nõrgalt kontrollitud Kaitseliitu ei peaks nimetama siiski juhitamatuks bandeks ega üldistama üksikjuhtumeid reegliks. Kaitseliit, suuresti omaalgatuslikult üritas oma liikmetele anda väljaõpet (esialgu üsna lihtne, laskeharjutused ja jalaväetaktika). Lähtuti Kaitseliidust kui territoriaalkaitse üksusest.

XXI sajandi algusaastatel hakati maakaitseorganisatsiooni sihikindlamalt ühtlustama. Paranesid varustusolud, relvastus, distsipliin, juhtimine ning järk-järgult õnnestus Kaitseliit tihedalt integreerida kaitseväe koosseisu.

13. KIRJANDUS

Adamson, Andres. 1242: müüti murdes. Tallinn: Argo, 2013

Adamson, Andres. Hertsog Magnus: 1540–1583: tema elu ja aeg. Tallinn: Argo, 2005

Adamson, Andres. Liivimaa kuningriik. Tallinn: Argo, 2013

Ainsoo, Lembit; Ainsoo, Uno. Tartu ajaloost minevikust tänapäevani. Tartu: MTÜ Liivimaa Mälu, 2019

Alas, Arvo (koost). Grettir Asmundripoja saaga. Tallinn: Perioodika, 1982

Alas, Arvo (koost). Kodusõda ja välisriikide interventsioon Eestis 1918–1920: dokumente ja materjale. 1.–2. kd. Tallinn: Eesti Raamat, 1984, 1986.

Alas, Arvo (koost). Njálli saaga. Tallinn: Varrak, 2001

Altnurme, Riho (koost). Eesti kiriku- ja religioonilugu: õpik kõrgkoolidele Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2018

Alttoa, Kaur. Tartu: piiskopi- ja hansalinnast Emajõe Ateenaks: kirjutisi Tartu vanemast ehitusloost. Tartu: Ilmamaa, 2017

Alttoa, Kaur. Vastseliina piiskopilinnus. Tallinn: Argo, 2025.

Aluve, Kalvi. Haapsalu piiskopilinnus. Tallinn: Solnessi Arhitektuurikirjastus, 1998

Aluve, Kalvi. Kuressaare linnus : arhitektuuriajalooline uurimus. Tallinn: Valgus, 1980

Andresen, Andres. Eestimaa kirikukorraldus 1710–1832. Riigivõimu mõju institutsioonidele ja õigusele. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2008

Angelstok, Feliks; Järvelaid, Peeter; Tabur, Lauri (koost). Sisekaitseakadeemia: 20 aastat parimate nimel = Estonian Academy of Security Sciences: 20 years for excellence. Tallinn: Sisekaitseakadeemia, 2012

Angermann, Norbert; Brüggemann, Karsten. Baltimaade ajalugu. Tallinn: Varrak, 2020

Ant, Jüri (koost). Baasidelepingust anneksioonini: dokumente ja materjale. Tallinn: Perioodika, 1991

Ant, Jüri. Eesti 1920: iseseisvuse esimene rahuaasta. Tallinn: Olion, 1990

Ant, Jüri. Eesti 1939–1941: rahvast, valitsemisest, saatusest. Tallinn: Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus, 1999

Ant, Jüri (koost). Kas nad lahkusid Moskva rongiga? : 1. detsember 1924 : artikleid ja dokumente. Tallinn: Koolibri, 1996

Ant, Jüri; Kessel, Eeri; Pajur, Ago (koost). Eesti Vabariigi sisepoliitika 1918–1920: dokumentide kogumik. Tallinn: Umara, 1999

Arjakas, Küllo (koost). Faatum: Eesti tee hävingule 1939–1940: riigikontrolör Karl Soonpää päevik Eesti Vabariigi saatuseaastatest 1939–1940. Molotovi-Ribbentropi pakti tagamaad: dokumente ja materjale. Tallinn: SE & JS, 2009

Arjakas, Küllo (koost). Molotovi-Ribbentropi paktist baaside lepinguni : dokumente ja materjale. Tallinn: Perioodika, 1989

Arold, Mart (toim). Kaitseliidust Omakaitseni, I–III. Voore: Tungal, 2002

Arold, Mart (Levala, Leo) (koost). Sortside saladused / Sortside saladusi, I–XII. Tartu: Tungal, 1993–2001

Arro, Hendrik. Eesti lendurid lahingute tules: lühike ülevaade eesti lendurite sõjateest II maailmasõja päevil. Tallinn: JMR, 2001

Arumäe, Heino (koost). Eesti ja Läti suhted 1920–1925: dokumentide kogumik. Tallinn: Umara, 1999

Arumäe, Heino. Eesti ja Soome: sõjast sõjani. Tallinn: Argo, 2018

Arumäe, Heino (koost). Eesti suhted Leedu ja Poolaga. Balti konverentsid 1920–1925: dokumentide kogumik. Tallinn: Umara, 2001

Arumäe, Heino. Kas vandenõu või revolutsioon, vabadus- või kodusõda?: 1917–1920: historiograafilisi märkmeid. Tallinn: Eesti Raamat, 1987

Arumäe, Heino (koost). Sotsialistlikud revolutsioonid Eestis 1917–1940. Eesti astumine NSV Liidu koosseisu: dokumente ja materjale. Tallinn: Perioodika, 1986

Avameri, Martin. Eesti ja Soome kaitseliitude koostöö aastatel 1918-1940: bakalaureusetöö (juhendaja Ago Pajur). Tartu: Tartu Ülikool, filosoofiateaduskond, ajaloo osakond, 2005

Baburin, Andri. Henriku pärand. Tallinn: Arheoloogiakeskus, 2018

Bendt, Mihhail. Edukas algus, väärikas lõpp: armeegrupp „Põhi“ (Heeresgruppe Nord. Tartu; Põltsamaa: M. Bendt, 2007

Blumfeldt, Evald. Saaremaa kihelkondade ja Kuressaare linna ajalugu. Tartu : Eesti Kirjanduse Selts, 1934

Boikov, Viktor (toim). Velikije Luki in memoriam: 8. Eesti Laskurkorpuse inimkaotused Velikije Luki lahingus 1942-1943 Tallinn: Olion, 1992

Boltowsky, Toomas. Kui suurtükid paukusid Liivimaal: Balthasar Russowi „Liivimaa kroonika“ ja Johan Renneri „Liivimaa ajaloo“ põhjal. Tallinn: Signum, 2020

Born, Mehis; Jürjo, Merike (koost). 100 aastat Kaitseliitu Pärnumaal: 1918/2018. Pärnu: Kaitseliidu Pärnumaa malev, 2019

Brüggemann, Karsten. Eesti Vabariigi loomine ning „ühtse ja jagamatu Venemaa“ lõpp: Vene kodusõja Petrogradi rinne 1918–1920. Tallinn: Argo, 2023

Brüggemann, Karsten; Tuchtenhagen, Ralph. Tallinna ajalugu. Tallinn: Varrak, 2013

Burget, Meelis. Eesti-Läti suhted Vabadussõja aastatel: bakalaureusetöö (juhendaja Ago Pajur). Tartu: Tartu Ülikool, filosoofiateaduskond, ajaloo ja arheoloogia instituut, 2007

Buttar, Prit. Kahe hiiglase vahel : lahingud Balti riikide pärast 2. maailmasõjas. Tallinn: Ajakirjade Kirjastus, 2016

Bärenklau, Ingvar. Eesti linnakindlustuste areng keskajal: bakalaureusetöö (juhendaja Ain Mäesalu). Tartu: Tartu Ülikool, filosoofiateaduskond, ajaloo ja arheoloogia instituut, eesti ajaloo õppetool, 2011

Caballero Jurado, Carlos. Saksa vabakorpused 1918–23. Tallinn: Grenader Kirjastus, 2017

Christiansen, Eric. Põhjala ristisõjad. Tallinn: Tänapäev, 2014

Cielecki, Jacek. Porisse tallatud lootus: 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi ajalugu: oktoober 1944 – mai 1945 Tallinn: Grenader Kirjastus, 2017

Doppler, Bruno. Sõjaõigus. Tallinn: Rahvusvaheline Punase Risti Komitee, 1993

Dorna, Maciej. Preisimaa Kristuse rüütlid: unustatud 13. sajandi sõjaline ordu. Tallinn: Eostre, 2024

Eenmaa, Erle. Eesti omakaitse 1941–1944: bakalaureusetöö (juhendaja Ago Pajur). Tartu: Tartu Ülikool, filosoofiateaduskond, ajaloo osakond, eesti ajaloo õppetool, 2007

Eesti rahva kannatuste aasta: koguteos, I–II kd. Tallinn: Eesti Omavalitsus: Eesti Kirjastus, 1943

Eisen, Matthias Johann (koost). Daani hindamise raamat = Liber census Daniae. Tallinnas: Varrak, 1920

Eisen, Matthias Johann. Sõda Läänemerel: 1854–1855. Tallinn: J. Ploompuu, 1905

Ellen, Jaan. Ei halastust, ei armu: okupandi salapäevikud, I-II kd.Tallinn: J. Ellen, 2003, 2007

Ellen, Jaan. Võrumaa saaga, I–III. Tallinn: J. Ellen, 1998, 1999, 2001

Erdmann, Yella. Liivimaa riigimees Johann Reinhold von Patkul: ühe mehe ohtlik elu Peeter Suure, August Tugeva ja Karl XII ajal. Tallinn: Olion, 2007

Erelt, Pekka. Surnud luuraja tagasitulek: spioonilugusid Eestist ja eestlastest. Tallinn: Hea Lugu, 2013

Ermus, Aarne; Salo, Urmas. Laidoner: ohvitser ja juht. Tartu: maurus Kirjastus, 2024

Esse, Liisi. Eesti sõdurid Esimeses maailmasõjas: sõjakogemus ja selle sõjajärgne tähendus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2016

Fainštein, Viktor (koost). Eesti rahva ajaloost Põhjasõja aastail 1700–1721: valimik dokumente. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1960

Frost, Robert I. Põhjasõjad: sõda, riik ja ühiskond Kirde-Euroopas 1558–1721. Tallinn: Kunst, 2005

Germanis, Uldis. Läti rahva elurada. Tartu : Ilmamaa, 1995

Goltz von der, Rüdiger. Minu missioon Soomes ja Baltikumis. Tartu: Loodus, 1937

Grabbi, Herbert. Maailmasõda. Tallinn: Kaitseväe Ühendatud Õppeasutiste staap, 1932

Graf, Mati. Eesti rahvusriik: ideed ja lahendused: ärkamisajast Eesti Vabariigi sünnini. Tallinn, 1993

Graf, Mati; Aasma, Kristin; Helme, Eneken jt (koost). XX sajandi kroonika, I–IV. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2002–2007.

Gustavson, Heino. Merekindlused Eestis 1913–1940. Tallinn: Olion, 1993

Gustavson, Heino. Tallinna vanemad merekindlused. Tallinn: Olion, 1994

Haabsaar, Enn. Vene riigi saamine: Novgorodi föderatiivne feodaalvabariik. Koostaja Karl Kello. Tallinn : Argo, 2019

Haber, Mart, kapten. Eestlane sõdurina: järeldusi Kaitseväe komplekteerimiseks, väljaõppeks ja juhtimiseks. – Kõrgem Sõjakool 1921–1940 ja selle lõpetanute väitekirjad. Koostanud. Andres Seene. Tartu: Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused, 2008

Haljak, Gunnar (koost). Orduaegsed Liivimaa mündid: XIII-XVI sajand: kataloog = Livländische Münzen aus der Ordenszeit 13.-16. Jahrhundert: Katalog.Tallinn : Haljak, 1997

Hansar, Lilian (koost). Eesti linnaehituse ajalugu: keskajast tsaariaja lõpuni. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2019

Harjula, Mirko. Eesti 1914–1922: maailmasõda, revolutsioonid, iseseisvumine ja Vabadussõda. Tallinn: Tänapäev, 2011

Haud, Jaak (koost). Asitõendid 1939-1941: Nõukogude okupatsiooniga Eesti sõjajõududele tekitatud inimkaotused ja materiaalsed kahjud Tallinn: J. Haud, 2019

Haud, Jaak (koost). Vene vägede lahkumine Eestist. Nii nad läksid! Tallinn: Eesti Eruohvitseride Kogu, 2015

Hein, Reino (koost). Teed ja saatused. Tartu, 2001

Helme, Mart (koost). Eestimaa linnuste teejuht: 7 teekonda – 60 linnust = Guide to castles in Estonia : 7 trips – 60 castles. Tallinn: Kunst, 2003

Helme, Mart. Lembitu: Eesti kroonimata kuningas. Tallinn: Kunst, 2010

Helme, Mehis. Militaarraudteed Eestis = Military railways in Estonia. Tallinn: Go Group, 2016

Helme, Mehis. Õhusõda Eestis 1941-1945. Tallinn: Grenader, 2014

Helme, Rein. 1812. aasta Eestis ja Lätis. Tallinn: Olion, 1990

Helme, Rein. Kindralfeldmarssal Barclay de Tolly. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2006

Helme, Rein. Soome vallutamine 1808–1809. Koostaja Eneken Helme. Tallinn: Grenader, 2014

Herem, Martin. Metsavendade strateegia ja tegevuse analüüs: R. Saaliste poolt organiseeritud metsavennad aastatel 1947-1950: magistritöö (juhendaja Olavi Punga). Tartu: Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused, 2012

Hiie, Piret. 1919. aasta mäss Muhu- ja Saaremaal: magistritöö (juhendajad: Aigi Rahi-Tamm, Ago Pajur). Tartu: Tartu Ülikool, 2010

Hiio, Toomas (koost). 1941. aasta Eestis. Eesti sõjamuuseumi – kindral Laidoneri Muuseumi aastaraamat 6. Viimsi: Eesti sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseum, 2007

Hiio, Toomas (koost). Löögiüksus „Admiral Pitka“: 22. septembril 2006 peetud ajalookonverentsi „Tallinna kaitsjad 22. septembril 1944“ ettekanded. Viimsi: Eesti Sõjamuuseum – kindral Laidoneri Muuseum, 2008

Hiio, Toomas. Täna 80 aastat tagasi – sõjasuvi 1941 Eestis. Eesti sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseum, 2021–2024. https://vana.esm.ee/uurimistoo/tana-80-aastat-tagasi

Hiio, Toomas (koost). Väeteenistusest Eestis ja eestlastest väeteenistuses. Eesti sõjaajaloo aastaraamat 1(7) 2011. Viimsi: Eesti sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseum, 2011

Hiio, Toomas; Kaas, Kaarel, Vahtre, Lauri (toim). Riigikaitse: õpik gümnaasiumidele ja kutseõppeasutustele Tallinn]: Kaitseministeerium, 2014

Hiio, Toomas (toim). Sõjaväe ja tsiviilelanike suhted / Eesti sõjaajaloo aastaraamat 2/2012. Viimsi: Eesti sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseum, 2012.

Hiio, Toomas; Niinepuu, Sandra (toim). 200 aastat Napoleoni sõjakäigust Venemaale ja selle mõju Läänemere maadele / Eesti sõjaajaloo aastaraamat 3/2013. Viimsi: Eesti sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseum, 2012.

Hiio, Toomas; Niinepuu, Sandra (toim). I maailmasõda Ida-Euroopas – teistsugune kogemus, teistsugused mälestused/ Eesti sõjaajaloo aastaraamat 5/2015. Viimsi: Eesti sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseum, 2015.

Hiio, Toomas; Niinepuu, Sandra (toim). Euroopa pärast I maailmasõda : rahvusriikide armeede sünd impeeriumide varemetel / Eesti sõjaajaloo aastaraamat 6/2016. Viimsi: Eesti sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseum, 2016.

Hiio, Toomas; Piirimäe, Kaarel (toim). Minevik – sõjamehe teejuht? : kogemus, ajalugu ja teooria sõjalises ettevalmistuses / Eesti sõjaajaloo aastaraamat 10/2020. Viimsi: Eesti sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseum, 2022.

Hiio, Toomas; Piirimäe, Kaarel (toim). Rahvusväeosad I maailmasõjas – impeeriumide värbamispoliitikast iseseisvate rahvusriikide relvajõududeni. Eesti sõjaajaloo aastaraamat 8 (2018). Tallinn : Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2019

Hinrikus, Mirjam; Mattheus, Ave (koost). Esimene maailmasõda eesti kultuuris. Tallinn: Tallinna Ülikooli eesti keele ja kultuuri instituut, 2015

Hollo, Maarja, Raudsepp, Anu. Methis, 33/2024: sõjakirjutuse erinumber. Tartu: Tartu Ülikool, Eesti Kirjandusmuuseum, 2024.

Hvostov, Andrei. Mõtteline Eesti. Tallinn: Vagabund, 1999

Iila, Mati. Lennusalk: ajalooline ülevaade. Tallinn: Grenader, 2021

Ilmjärv, Magnus. Hääletu alistumine: Eesti, Läti ja Leedu välispoliitilise orientatsiooni kujunemine ja iseseisvuse kaotus. 1920. aastate keskpaigast anneksioonini. Tallinn: Argo, 2004

Ilmjärv, Magnus. Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel: Balti riigid ja Soome 1934-1940. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia, 1993

Jaanits, Lembit; Laul, Silvia; Lõugas, Vello; Tõnisson, Evald. Eesti esiajalugu. Tallinn: Eesti Raamat, 1982

Jaanson, Kaido. Draakoni hambad: Rootsi ja Taani palgasõdurid 1919. aastal Eestis. Tallinn: Eesti Raamat, 1987

Jaeski, Aivar. Mälestused Kaitsejõudude algusaastatest: väepealiku kroonikaraamat 1992–2002. Tallinn: Grenader Kirjastus, 2018

Johansen, Paul. Kaugete aegade sära. Koostaja Jüri Kivimäe. Tartu: Ilmamaa, 2005

Jonuks, Tõnno. Eesti muinasusundid. Tallinn: Postimees Kirjastus, 2022

Jonuks, Tõnno (koost). Ynglingite saaga. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 2003

Jung, Jaan. Liiwlaste würst Kaupo, ja sõdimised tema päiwil, kui ka Liiwi rahwast ja nende kadumisest siin maal. Tartu: H. Laakmann, 1876

Jurs, August (koost). Eesti vabadusvõitlejad Teises maailmasõjas. Tallinn: Sihtasutus Võitleja Raamatu Toimkond, 1995

Juske, Jaak. Tallinna märtsipommitamine 1944. Tallinn: Pegasus, 2014

Juursalu, Märten. Varustusvalitsuse loomine ja areng 1918–1923: magistritöö (juhendaja: Art Johanson). Tartu: Kaitseväe Akadeemia, 2019

Juurvee, Ivo. Riigisaladuse kaitse Eesti Vabariigis 1918-1940. Tartu: University of Tartu Press, 2013

Jõgi, Harri (koost). Eesti soost kindralid: teatmik. Tallinn : Sisekaitseakadeemia, 1999

Jõgi, Ülo. Kas nad olid bandiidid?: eestlastest vabatahtlikud Soome sõjaväes Talvesõja ja sellele järgneval ajal. Stockholm: Välis-Eesti & EMP, 1995

Jänes-Kapp, Kärt; Randma, Enn; Soosaar, Malle (toim). Saaremaa. 2, Ajalugu, majandus, kultuur. Tallinn: Koolibri, 2007

Jürgenstein, Jaanus. Kaitseliidu Lääne maleva taasloomine 1989-1996: bakalaureusetöö (juhendaja Ago Pajur). Tartu: Tartu Ülikool, filosoofiateaduskond, ajaloo ja arheoloogia instituut, eesti ajaloo õppetool. 2008

Jürjo, Indrek. Pagulus ja Nõukogude Eesti: vaateid KGB, EKP ja VEKSA arhiividokumentide põhjal. Tallinn: UMARA, 1996

Jürjo, Merike (toim). Eesti eest! Pilguheit Kaitseliidu lähiminevikku 1988–2008. Tallinn: Kuma, 2008

Jürjo, Merike (koost). Eesti kasarmud = Estnische Kasernen und Stäbe = Estonian barracks and staffs. Tallinn: Tänapäev, 2008

Jürjo, Merike. Kaitseliidu ajalugu 1924–1940. Tallinn: Kaitseliit, 2023

Jürjo, Merike; Sibul, Ivar (koost). Kaitseliidu Tartu malev 100. Tartu: Kaitseliidu Tartu malev, 2017

Jürjo, Merike; Õun, Mati. Olla väärikas juht, kui isamaa vajab: Eesti reservohvitserkond 1900-2007. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2007

Kaas, Kaas. Jäägrimässu anatoomia Tallinn: Pegasus, 2013

Kaasik, Peeter. Nõukogude Liidu sõjavangipoliitika Teise maailmasõja ajal ja sõjajärgsetel aastatel: sõjavangide kinnipidamissüsteem Eesti näitel ja hinnang sõjavangide kohtlemisele rahvusvahelise õiguse järgi. Tallinn: Tallinna Ülikool, 2012

Kaasik, Peeter. Punaarmee eesti rahvusväeosade loomine 1940–1942: lõputöö (juhendaja Tõnu Tannberg). Tartu: Tartu Ülikool, lähiajaloo õppetool, 2003

Kaasik, Peeter. Suur sõda ja Eesti: 1941–1944. Tallinn: AS Äripäev, 2022

Kaasik, Peeter; Maidre, Ivika; Pilve Eli (koost). Suure sõja jälgedes Vaivarast Viimsisse: ülevaade 1941. ja 1944. aasta sõjasündmustest teel sõjamuuseumist sõjamuuseumisse. Eesti Sõjamuuseum; Vaivara Sinimägede Muuseum, 2023

Kaasik, Peeter; Kiudsoo, Mauri; Kuusk, Pearu; Herem, Martin; Kurik, Üllar. Metsavennad: arheoloogid ja ajaloolased metsavendade jälgedel. Tallinn: Äripäev, 2020

Kadak, Jüri (toim). Meenutusi Eesti kaitsejõudude taasloomisest. Tartu: Elmatar, 2009

Kadak, Jüri. Teine okupatsioon: algus ja lõpp. Tallinn: Eesti Eruohvitseride Kogu, 2018

Kahk, Juhan (toim) Eesti talurahva ajalugu. I köide. Tallinn: Olion, 1992

Kahk, Juhan. Eesti talurahva võitlus vabaduse eest: talurahva vastuhakud ja rahutused aastail 1816–1828 Tallinn: Eesti NSV Teaduste Akadeemia, 1962

Kahk, Juhan. Rahutused ja reformid: talupoegade klassivõitlus ja mõisnike agraarpoliitika Eestis XVIII ja XIX sajandi vahetusel (1790–1810). Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1961

Kaju, Katre (koost). Piiri peal: võim, usk ja kirjasõna siin- ja sealpool Rootsi aega / Rahvusarhiivi toimetised = Acta et commentationes Archivi Historici Estoniae 4. Tartu: Rahvusarhiiv, 2021

Kala, Tiina (koost).Tallinna ajalugu. I, 1561. aastani.Tallinn: Tallinna Linnaarhiiv, 2019

Kala, Tiina; Kõiv, Lea; Liivik, Olev (koost). Tallinna ajalugu. III, 1710–1917. Tallinn: Linnaarhiiv, 2019

Kalda, Karoliina. 1918. aasta saksa okupatsiooni analüüs baltisaksa ajakirjanduse põhjal : bakalaureusetöö (juhendaja Ago Pajur). Tartu: Tartu Ülikool, filosoofiateaduskond, ajaloo ja arheoloogia instituut, 2012

Kaljundi, Linda, Kreem, Tiina-Mall (koost). Friedrich Ludwig von Maydelli pildid Baltimaade ajaloost. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2013

Kaljusaar, Kristjan. Pantvangid ning Läänemere ristiretked, vallutussõjad ja kultuurivahetus 12.-13. sajandil: magistritöö (juhendaja: Anti Selart). Tartu: Tartu Ülikool, 2015

Kallas, Vaino (koost). Eesti koolipoisid Teises maailmasõjas, I–II. Pärnu: Heili/ Eesti Lennuväepoiste Klubi, 1999, 2000

Kallas, Vaino. Kahe sõja vahel: Euroopa nägu XX sajandil. Eesti riik Teise maailmasõja eelõhtul. Eestlased sõjasündmuste keerises. Teise maailmasõja viljad. Pärnu: V. Kallas, 2006

Kallikorm, Kadri. Dominiiklased ja frantsisklased Saksa ordu Liivimaa haru ja Riia peapiiskopi vahelises tülis 14. sajandi alguses: peaseminaritöö (juhendaja Jüri Kivimäe). Tartu: Tartu Ülikool, 1995

Kalvo, Arved. Nemad vabastasid Lõuna-Eesti 1944. aasta augustis-septembris. Tallinn: Eesti Raamat, 1972

Kangur, Kaupo. Keskaegsed suurtükid Eestis: valmistamistehnoloogia ja rekonstruktsioonid esmajoones Tallinna kambersuurtüki näitel: magistritöö (juhendaja Ain Mäesalu). Tallinn : Eesti Kunstiakadeemia, 2002

Kann, Aleksander (koost). Asgard: Skandinaawlaste muinaslood. Tallinn: J. ja A. Paalmann, 1919

Kapper, Tanel. Rannakaitse Lääne-Eesti saartel I maailmasõja ajal: bakalaureusetöö (juhendaja Ago Pajur). Tartu: Tartu Ülikool, filosoofiateaduskond, ajaloo ja arheoloogia instituut, uusima aja õppetool, 2009

Karjahärm, Toomas. Ida ja Lääne vahel: Eesti-Vene suhted 1850–1917. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1998

Karjahärm, Toomas. Vene impeerium ja rahvuslus: moderniseerimise strateegiad. Tallinn : Argo, 2012

Karma, Otto. Tööstuslikult revolutsioonilt sotsialistlikule revolutsioonile Eestis: Tööstuse arenemine 1917. aastani. Tallinn: Eesti NSV teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, 1963

Karotamm, Nikolai. Vabanemisaasta. Tallinn: Poliitiline Kirjandus, 1945

Karula, Kuldar-Valdo. Eesti Kaitseväe meditsiiniteenistus 1918-1940: magistritöö (juhendaja: Art Johanson). Tartu: Kaitseväe Akadeemia, 2019

Kasekamp, Andres. Balti riikide ajalugu. Tallinn: Varrak, 2011

Keegan, John. Esimene maailmasõda. Tallinn: Varrak, 2002

Kesküla, Kalle (koost). Kuressaare vanem ajalugu. Kuressaare: Kuressaare Raeühing, 2015

Kesküla, Kalle (koost). Kuressaare ajalugu, II kd. Kuressaare: Kuressaare Raeühing, 2015

Kesküla, Kalle (koost). Kuressaare ajalugu. III. Kuressaare: Nasva Küla Selts, 2021

Kiaupa, Zigmantas; Mäesalu, Ain; Pajur, Ago, Straube, Gvido. Baltimaade ajalugu. Tallinn: Avita, 1999

Kiili, Jaanus (koost). Raplamaa. 2, Raplamaa aeg. Rapla: Rapla Maavalitsus, 2017

Kikkas, Toivo. Eesti sõjameeste motivatsioon rahvaväes ja Punaarmee Eesti rahvuslikes väeosades 1918-1920. Tartu: Tartu Ülikool, 2024

Kirschbaum, Karl-Erik. Ajakiri Sõdur Eesti sõjalise mõtte kajastajana 1919-1940: magistritöö (juhendaja Igor Kopõtin). Tartu: Kaitseväe Akadeemia, 2023

Kiudsoo, Mauri. Keskaja aarded Eestist: maapõu kui hoiupank. Tallinn: Äripäev, 2023

Kiudsoo, Mauri. Viikingiaja aarded Eestist: idateest, rauast ja hõbedast. Tallinn: Äripäev, 2016

Kivi, Madis. Eesti mehed läbi sõdade. Tallinn: Ajakirjade Kirjastus, 2006

Kivilo, Kaido. Kaitseväe Võru lahingukool aastail 1992–2007: bakalaureusetöö (juhendaja Ago Pajur). Tartu: Tartu Ülikool, filosoofiateaduskond, ajaloo- ja arheoloogia instituut, 2008

Kivimäe, Jüri (koost). Balthasar Russowi Liivimaa provintsi kroonika. Tallinn: Tänapäev, 2022

Kivimäe, Jüri. Hansa: lühiülevaade ajaloost. Tallinn: Olion, 1994

Kivimäe, Jüri; Kõiv, Lea. Tallinn tules: dokumente ja materjale Tallinna pommitamisest 9./10. märtsil 1944. Tallinn : Tallinna Linnaarhiiv, 1997

Kleis, Richard. Neeva lahing 1240. aastal kaasaegse sündmustikuga Liivimaal seoses käsitelduna: magistritöö. Tartu: Tartu Ülikool, 1934

Koidumäe, Kalev. Kaitseväe välisoperatsioonideks ettevalmistamine aastatel 1994-2000: bakalaureusetöö (juhendaja Tõnu Tannberg). Tartu: Tartu Ülikool, 2011

Kondratenko, Dmitri. Vilno sõjakooli vilistlased ja nende roll Eesti ohvitserkonna loomisel: magistritöö (juhendajad Igor Kopõtin, Tõnu Tannberg). Tartu: Kaitseväe Akadeemia, 2019

Konsa, Marge. Viikingid enne viikingeid: Salme laevmatused. Kuressaare : Saaremaa Muuseum, 2021

Kopõtin, Igor. Eesti Rahvaväe vene sõdurid Vabadussõjas 1918–1920. Kiviõli: Ida-Viru Noorteakadeemia, 2014

Kopõtin, Igor (toim).Vabadussõja lõpp Narvas 1920. Narva: Narva Muuseum: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2021

Kopõtin, Igor; Lõhmus, Leho. Eesti sõjaväe Pioneeripataljon: areng ja koostöö 1917‒1940. Tallinn: Grenader, 2012

Kotšinev, Jüri. 1812: Napoleoni sõjakäik Venemaale osavõtjate mälestustes. Tallinn : Grenader Kirjastus, 2018

Kotšinev, Jüri. Eesti militaaraadel: Eestiga seotud tuntud aadlikud Vene keisririigi sõjaväes. Tallinn: Grenader Kirjastus, 2018

Kotšinev, Jüri. Liivi sõjast segaduste ajani. Tallinn: Grenader, 2019

Kotšinev, Jüri. Orduriik ja Novgorod: Liivi ordu ja Novgorodi Venemaa suhted 13. sajandi keskpaigas. Tallinn: Grenader, 2016

Kotšinev, Jüri. Põhjasõda: Põhjasõda maal, merel ja eesti suulises rahvapärimuses. Tallinn: Grenader, 2018

Kraft, Ülle (koost). Eesti sõjaväevormi lugu 1918–1940. Viimsi : Eesti sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseum, 2019

Kraus, Kerli. Saksa ordu Liivimaa haru Liivimaa valduste interdikt 14. sajandi teisel poolel: kehtestamine ja järgimine kanoonilise õiguse kontekstis: bakalaureusetöö (juhendaja Anti Selart). Tartu: Tartu Ülikool, üldajaloo õppetool, 2014

Kreem, Juhan. Ordu sügis: Saksa ordu 16. sajandi Liivimaal. Tallinn: Tallinna Linnaarhiiv, 2022

Kriiska, Aivar; Tvauri, Andres. Eesti muinasaeg. Tallinn: Avita, 2002

Kriiska, Aivar; Kibal, Birgit jt.Eesti ajaloo atlas. Tallinn: Avita, 2024

Kriivan, Piret (koost). Eesti lugu. Tallinn: Vesta, 2025

Kroon, Kalle. Karl XII Laiusel: (Eesti- ja Liivimaa provintside juhtimine): diplomitöö. Tartu: Tartu Ülikool, 1992.

Kroon, Kalle. Kolme lõvi ja greifi all Põhjasõjas: eestlased ja lätlased Rootsi armees, nähtuna sotsiaal-majanduslike muutuste taustal 17. sajandi lõpul – 18. sajandi alguses. Tallinn: Argo, 2007

Kross, Eerik-Niiles (koost). Pro Patria. II, Auraamat langenud ja hukkunud metsavendadele 1944-1978 : (lühinimestik): tööversioon. Tartu: Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riiklik Komisjon, 1998

Kruus, Hans (toim). Eesti ajalugu. II, Eesti keskaeg. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1937

Kruus, Hans. Eesti küsimus. Koostajad Toomas Karjahärm ja Hando Runnel. Tartu : Ilmamaa, 2005

Kruus, Hans. Vene-Liivi sõda: 1558-1561. Tartus: Loodus, 1924

Kröönström, Mati. Eesti rahvusest ohvitserid Vene armees 1870–1917: magistritöö (juhendaja Tõnu Tannberg). Tartu: Tartu Ülikool, 1999

Kröönström, Mati. Kaptenite ja leitnantide sõda: Eesti sõjaväe juhtkoosseis Vabadussõjas 1918–1920. Tallinn: Tänapäev, 2010

Kubi, Eve. Nõukogude sõjaväebaasid Eestis: baaside lepingust Narva diktaadini: magistritöö (juhendaja Tõnu Tannberg). Tartu: Tartu Ülikkol, 2007

Kuldkepp, Mart. Põhjamaine Eesti: rahvusriigi sünd. Tallinn: Varrak, 2024

Kuldkepp, Mart, Tõnisson, Urmas (koost). Kolm saagat Põhjamaade muinasajast. Tartu: Ilmamaa, 2011

Kuldvere, Aimar. Viru jalaväepataljon: 4. Eesti Rahvaväe polgust 4. Üksik jalaväepataljonini: 1917-1940. I raamat. Tallinn: SE&JS, 2019

Kurgvel, Ants; Lindmäe, Herbert (koost). Pro patria: auraamat Teises maailmasõjas langenud Eesti vabadusvõitlejaile : (lühinimestik). Tartu: Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riiklik Komisjon, 1996

Kumer-Haukanõmm, Kaja. Teisest maailmasõjast tingitud Balti pagulaste problemaatika aastatel 1945–1952: Eesti pagulaste näitel. Tartu: tartu Ülikool, 2012

Kuuli, Olaf. Fontanka ja Moika vahel : Eesti kommunistide sisetülidest aastail 1919-1938. Tallinn: O. Kuuli, 2010

Kuusik, Argo. Eesti julgeolekupolitsei Saksa politseiasutuste süsteemis 1941-1944: lõputöö (juhendaja: Aigi Rahi-Tamm). Tartu: Tartu Ülikool, 2005

Kuusk, Pearu. Nõukogude võimu lahingud Eesti vastupanuliikumisega: Banditismivastase Võitluse Osakond aastatel 1944-1947. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007

Kõiv, Lea. Kirikukorraldus ja vaimulik elu rootsiaegses Tallinnas. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2021

Kõiv, Lea (koost). Tallinna ajalugu. II, 1561-1710. Tallinn: Tallinna Linnaarhiiv, 2019

Kähär, Annely. Kaitseliit Tartus 1989–1991: bakalaureusetöö (juhendaja Ago Pajur). Tartu Ülikool, filosoofiateaduskond, eesti ajaloo õppetool, 2005

Kämärä, Krislin. Eesti merejõudude täiendamine allveelaevadega „Lembit“ ja „Kalev“ : bakalaureusetöö (juhendaja Ago Pajur). Tartu: Tartu Ülikool, filosoofiateaduskond, ajaloo ja arheoloogia instituut, eesti ajaloo õppetool, 2009

Küng, Enn (koost). Eesti ajalugu. III, Vene-Liivimaa sõjast Põhjasõjani. Tartu: Tartu Ülikooli Ajaloo ja arheoloogia instituut, 2013

Küng, Enn. Mercuriuse ja Marsi vahel: Hansalinn Tallinn Rootsi riigi haardes 1561–1632. Tallinn: Linnaarhiiv, 2022

Küng, Enn. Rootsi majanduspoliitika Narva kaubanduse küsimuses 17. sajandi teisel poolel. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv, 2001

Laaman, Eduard. Eesti iseseisvuse sünd. Tartu: Loodus, 1936

Laaman, Eduard. Eesti Vabadussõja poliitiline ajalugu: ette loetud Kaitseväe kultuur-selgitustöö kursustel 1925.aastal. Tallinn: Monokkel, 2007

Laaneste, Viljar. Eesti kaitsejõudude sõjalise doktriini suunitlus Barry Poseni järgi – ründav, kaitsev või heidutav?: magistritöö (juhendajad Kaarel Piirimäe, Enno Mõts). Tartu: Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused, 2011

Laanetu, Liivo. Meresõjaline mõte ajakirjas „Merendus“ 1933-1940: bakalaureusetöö (juhendaja Ago Pajur). Tartu: Tartu Ülikool, filosoofiateaduskond, ajaloo ja arheoloogia instituut, 2014

Laanetu, Mairi. Eesti kaitseväe Petseri Põhjalaager: bakalaureusetöö (juhendaja Ago Pajur). Tartu: Tartu Ülikool, filosoofiateaduskond, ajaloo osakond, eesti ajaloo õppetool, 2002

Laaneots, Ants. Eesti kaitsejõud 2000. aastate algul (kontseptsioon, organisatsioon, relvastus ja rakendamisviisid): uurimistöö. Helsingi: Riigikaitsekõrgkool, 2000

Laaneots, Ants. Eesti Vabariigi julgeolekukontseptsiooni areng aastail 1991-1994 ja kõrgkoolid : aulaloeng 8. veebruaril 1996. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1996

Laar, Hans. Paldiski militaarmooloki haardes. Tallinn: Olion, 1993

Laar, Mart. 20 Eesti tähtsamat lahingut. Tallinn: Grenader, 2013

Laar, Mart. Emajõgi 1944: II maailmasõja lahingud Lõuna-Eestis. Tallinn: Varrak, 2005

Laar, Mart. Metsavennad. Tallinn: Helmet Raja & Co, 1993

Laar, Mart. Saaremaa 1944 : Eesti Laskurkorpuse kannatuste rada. Tallinn: Varrak, 2010

Laar, Mart. Sinimäed 1944: II maailmasõja lahingud Kirde-Eestis. Tallinn: Varrak, 2006

Laar, Mart; Pillak, Peep; Saueauk, Meelis; Rebas, Hain. Soomepoisid: võitlus jätkub: II maailmasõjas Soome armees võidelnud Eesti vabatahtlike ajalugu 1939-2010. Tallinn: Grenader, 2010

Laar, Mart; Tross, Toomas (koost). Punane terror. Stockholm: Välis-Eesti & EMP, 1996

Laas, Jaan. Muistseid lahingupaiku otsimas: 800 aastat Eesti muistsest vabadusvõitlusest: uurimislood. Tallinn: Grenader Grupp, 2015

Laas, Jaan. Taani kuninga kivilinnus Saaremaal : saarlaste suur võit 1222. Tallinn: Vabamees: Print House, 2018

Laasi, Evald (koost). Vastupanuliikumine Eestis 1944–1949: dokumentide kogu. Tallinn: Nõmm & Co, 1992

Lahet, Oivo. Läti riigi tekkimine ja tunnustamine. Tartu: Akadeemiline Kooperatiiv, 1938

Laid, Eerik. Eesti muinaslinnad. Tartu: Loodus, 1923

Laid, Eerik. Paopaigad. Koostajad Pekka Erelt, Hando Runnel. Tartu: Ilmamaa, 1997

Laidre, Margus. Domus belli: Põhjamaade Saja-aastane sõda Liivimaal 1554–1661. Tallinn: Argo, 2015

Laidre, Margus. Dorpat 1558–1708: linn väe ja vaenu vahel. Tallinn: Argo, 2008

Laidre, Margus. Lõpu võidukas algus: Karl XII Eesti- ja Liivimaal 1700–1701. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1995

Laidre, Margus. Rootsi armee suurus ja struktuur Liivimaal 1655–1661: diplomitöö (juhendaja H. Piirimäe). Tartu; TRÜ, 1982

Laidre, Margus. Üks hä tru ja öige sullane: elust Rootsi sõjaväes Eesti- ja Liivimaal 1654–1700. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv, 1999

Laidre, Sirje (toim). Vabadussõjast võidusambani. Tallinn: Valgus, 2009

Lainevool, Külli. 9. jalaväepolgu loomine ja areng Vabadussõja ajal: magistritöö (juhendaja Ago Pajur). Tartu: Tartu Ülikool, filosoofiateaduskond, ajaloo ja arheoloogia instituut, arhiivinduse õppetool, 2011

Lang, Valter. Baltimaade pronksi- ja rauaaeg. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007

Lang, Valter (toim).Eesti ajalugu. I, Eesti esiaeg. Tartu: Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituut, 2020

Lang, Valter (toim). Keskus – tagamaa – ääreala: uurimusi asustushierarhia ja võimukeskuste kujunemisest Eestis. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, 2002

Lang, Valter (toim). Linnusest ja linnast: uurimusi Vilma Trummali auks. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, 2004

Lang, Valter. Muistne Rävala. 1. köide, Maa, muistised ja kultuur: muistised, kronoloogia ja maaviljelusliku asustuse kujunemine Loode-Eestis, eriti Pirita jõe alamjooksu piirkonnas. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, 1996

Lang, Valter. Muistne Rävala. 2. köide, Kronoloogia. Asustus, ühiskond ja majandus: muistised, kronoloogia ja maaviljelusliku asustuse kujunemine Loode-Eestis, eriti Pirita jõe alamjooksu piirkonnas. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, 1996

Laosson, Max; Päll, Eduard; Saat, Joosep (toim). Saksa fašistlik okupatsioon Eestis aastail 1941-1944. Tallinn : Poliitiline Kirjandus, 1947

Larin, Peeter. Eesti Laskurkorpus Suures Isamaasõjas: Nõukogude armee 8. Eesti Laskurkorpuse võitlustee 1941–1945. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1962

Larin, Peeter. Lahingud Eestis 1941 aastal. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1962

Laur, Mati. Eesti ajalugu varasel uusajal 1550–1800. Tallinn : Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1999

Laur, Mati. Eesti ala valitsemine 18. sajandil (1710–1783). Tartu: Eesti Ajalooarhiiv, 2000

Laur, Mati. Impeeriumi sünd: Venemaa ajalugu Peeter Esimesest Katariina Teiseni. Tallinn: Teaduste Akadeemia, 2022

Lauringson, Janno. Eesti Kaitseväe vormid aastail 1918-1940: peaseminaritöö (juhendaja Ago Pajur). Tartu: Tartu Ülikool, lähiajaloo õppetool, 1994

Leets, Georg. Sõjandusest ja kilde minevikust. Koostanud Ranno Sõnum ja Ago Pajur. Tartu: Ilmamaa, 2024

Leimann, Kristjan. Üksik lennuväedivisjon nr 3 1930-1940: magistritöö (juhendajad Ago Pajur, Mika Raudvassar). Tartu: Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused, strateegia õppetool, 2013

Leimus, Ivar (toim). Christian Kelchi Liivimaa ajaloo järg. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv, 2009

Leimus, Ivar (toim). Christian Kelchi Liivimaa ajalugu. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv, 2004

Leimus, Ivar (toim). Johann Renneri Liivimaa ajalugu 1556-1561. Tallinn: Olion, 1995

Leimus, Ivar; Kiudsoo, Mauri, Haljak, Gunnar. Sestertsist sendini: 2000 aastat raha Eestis. Tallinn : Äripäev, 2018

Lentsmann, Leonid (toim). Eesti rahvas Nõukogude Liidu Suures Isamaasõjas 1941–1945. I–II kd. Tallinn: Eesti Raamat, 1971, 1977

Leppik, Lea (koost). Tartu Ülikool ja Põhjasõda. Tartu: TÜ, 2011

Leskinen, Jari; Juutilainen, Antti. Talvesõda: 1939/1940: 105 päeva Soome rahva kangelaslikku võitlust. Tallinn: Varrak, 2002

Leskinen, Jari. Vendade riigisaladus: Soome ja Eesti salajane sõjaline koostöö Nõukogude Liidu võimaliku rünnaku vastu aastatel 1918–1940. Tallinn: Sinisukk, 2000

Libe, Juhan; Oinas, August; Sepp, Henrik; Vasar, Juhan (toim). Eesti rahva ajalugu, I – III. Tartu: Loodus, 1932–1937

Ligi, Herbert. Artiklid. Koostanud Ülle Tarkiainen. Tartu: Rahvusarhiiv, 2023

Ligi, Herbert. Eesti talurahva olukord ja klassivõitlus Liivi sõja algul (1558–1561). Tallinn: Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, 1961

Liim, Hannes. Eesti kaitseplaanide areng 1918-1939: kindlustööde planeerimine: magistritöö (juhendaja: Olavi Punga). Tartu: Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused, 2014

Liiv, Jane. Kristlik kuningas ja paganatest alamad (10.-12. sajandi Skandinaavias): magistritöö (juhendaja Anti Selart). Tartu: Tartu Ülikool, filosoofiateaduskond, ajaloo ja arheoloogia instituut, üldajaloo osakond. 2014

Liiv, Otto. Suur näljaaeg Eestis 1695–1697. Tartu: Loodus, 1938

Liiv, Otto; Kruus, Hans (toim). Eesti ajalugu. III, Rootsi ja Poola aeg. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1940.

Liivik, Olev (koost). Tallinna ajalugu. IV, 1917-2019. Tallinn: Tallinna Linnaarhiiv, 2019

Liljegren, Bengt. Karl XII. Tallinn: Tänapäev, 2005

Lill, Hellar. Eesti riigikaitse 100 aastat. Eesti…100 aastat 18. Tallinn: Post Factum, 2018

Lill, Hellar. Eesti riigikaitsepoliitika kujunemisest 1991–1999: magistritöö (juhendaja Ago Pajur). Tartu: Tartu Ülikool, 2008

Limberg, Fred. Isamaa eest: Eesti Vabariigi sõjajõudude organisatsioon ja juhtkond. Cardiff: Boreas Publishing House, 1980

Lind, John H; Jensen, Carsten Selch; Jensen, Kurt Villads; Bysted Ane L. Taani ristisõjad – sõda ja misjon Läänemere ääres. Tallinn: Argo, 2007

Lindmäe, Herbert. 1941. aasta sõjasuvi Tartumaal. Tartu: Tartu Ülikool, 1992

Lindmäe, Herbert. Suvesõda Harjumaal 1941. Tartu: Valge Raamat, 2015

Lindmäe, Herbert. Suvesõda Järvamaal 1941. Tartu: Valge Raamat, 2010

Lindmäe, Herbert. Suvesõda Läänemaal 1941. Tallinn: Grenader, 2023.

Lindmäe, Herbert. Suvesõda Petserimaal 1941. Tartu: Valge Raamat, 2013

Lindmäe, Herbert. Suvesõda Pärnumaal 1941. Tartu: Sihtasutus Valge Raamat, 2006

Lindmäe, Herbert. Suvesõda Tartumaal 1941. Tartu: H. Lindmäe, 1999

Lindmäe, Herbert. Suvesõda Valgamaal 1941. Tartu: Valge Raamat, 2008

Lindmäe, Herbert. Suvesõda Viljandimaal 1941. Tartu: Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riiklik Komisjon, 2004

Lindmäe, Herbert. Suvesõda Virumaal 1941. Tartu: Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riiklik Komisjon, 2002

Lindmäe, Herbert. Suvesõda Võrumaal 1941. Tartu: Valge Raamat, 2012

Linnus, Taavi. Eesti jalaväeosade luureüksuste tegevus ja taktika Vabadussõjas: bakalaureusetöö (juhendaja Ago Pajur). Tartu: Tartu Ülikool, ajaloo ja arheoloogia instituut, üldajaloo osakond, 2017

Lokk, Vitali. Eesti rahvusväeosad 1917–1918: formeerimine ja struktuur. Tallinn: Argo, 2008

Lust, Kersti; Küng, Enn; Tannberg, Tõnu; Türna, Tõnis. Ajalooarhiivi varasalvest: dokumente Eesti ajaloost Rootsi ja Vene ajal (17.–20. sajandi algul). Tartu : Eesti Ajalooarhiiv, 2011

Luts, Kristjan. Eesti ja külm sõda. Eesti sõjamuuseumi – kindral Laidoneri muuseumi toimetised 2. Tallinn: Eesti Päevaleht, 2007

Luts, Kristjan. Eesti sõdur võõras mundris : eestlased Ameerika Ühendriikide sõjaväes 1946-1991 : bakalaureusetöö (juhendaja: Aigi Rahi-Tamm). Tartu: Tartu Ülikool, 2006

Luts, Kristjan (koost). Eesti sõjaajaloo teejuht Tallinn: Eesti Päevaleht, 2010

Luts, Kristjan. Eestlastest ajateenijad ja ohvitserid Nõukogude Liidu relvajõududes 1956-1991. Dissertationes historiae Universitatis Tartuensis 41. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2017

Lõhmus, Alo. Priius, kallis anne : elu ja surm Vabadussõja kõige raskemal ajal. Tallinn: Maalehe Raamat, 2014

Lõhmus, Leho (koost). Laidoneri muuseumi aastaraamat, 1/2001. Tallinn: Laidoneri Muuseum, 2002

Lõhmus, Leho (koost). Laidoneri muuseumi aastaraamat, 2/2002. Tallinn: Laidoneri Muuseum, 2003

Lõhmus, Leho (koost). Laidoneri muuseumi aastaraamat, 3/2003. Tallinn: Laidoneri Muuseum, 2004

Lõhmus, Leho (koost). Laidoneri muuseumi aastaraamat, 4/2004. Tallinn: Laidoneri Muuseum, 2005

Lõhmus, Leho (koost). Laidoneri muuseumi aastaraamat, 5/2005. Tallinn: Laidoneri Muuseum, 2006

Lätte, Mart. Eestlaste sõjalised kohustused keskajal: magistritöö (juhendaja Anti Selart). Tartu: Tartu Ülikool, 2009

Lätte, Mart. Sõjaretked keskaegsel Liivimaal: tüübid ja osalised: bakalaureusetöö (juhendaja: Anti Selart). Tartu: Tartu Ülikool, ajaloo osakond, 2006

Lään, Tanel (koost). Kolmas algus: Kaitseliit 1990–1993. Tallinn: Eesti Kaitseliit, 2010

Lään, Tanel (koost). Merekaitseliit 1933–1940/1992–2015. Tallinn: Kaitseliit, 2015

Lään, Tanel (koost). Ühine tahe : pilguheit Kaitseliidu minevikku 1925-1940. Tallinn: Kaitseliit, 2012

Maamägi, Viktor (toim). 1940. aasta sotsialistlik revolutsioon Eestis: dokumente ja materjale. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1960

Maasalu, Sandra. Eesti põlevkivi ja Saksamaa – sügis 1941 kuni sügis 1944: magistritöö ( juhendajad Jaak Valge, Toomas Hiio). Tartu: Tartu Ülikool, 2012

Maasing, Madis. Koadjuutorivaenus Liivimaal ja selle eellugu hertsog Albrechti ja markkrahv Wilhelmi kirjavahetuse põhjal (1529–1557): magistritöö (juhendaja Anti Selart). Tartu: Tartu Ülikool, 2009

Maasing, Richard jt (toim). Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas: koguteos, I–X kd. Stockholm: EMP, 1954–1962

Made, Tiit. Eestlased sõjapõrgus. Tallinn: Argo, 2008

Made, Vahur. Eesti välispoliitika 100 aastat. Tallinn: Post Factum, 2019

Made, Vahur. Külalisena maailmapoliitikas: Eesti ja Rahvasteliit 1919–1946. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1999

Maiste, Juhan; Vseviov, David. Patarei: merekindlus ja vangla Tallinnas. Tallinn: Koolibri, 2011

Mandel, Mati. Lihula muinas- ja keskaeg. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000

Mandel, Mati. Pitka ja pitkapoisid – legendid või tõelisus? Tallinn: Eesti Ajaloomuuseum, 2012

Mandel, Mati. Sõjaeelse Kaitseliidu hiilgeaeg ja häving Läänemaal. Tallinn: Eesti Ajaloomuuseum, 2020

Mandel, Mati (koost). Taani Hindamisraamat Harjumaa vanimatest küladest. Tartu: Harju Muuseum, 1990

Mandel, Mati. Võitlusnuga ja mõõk Muinas-Eesti relvastuses: magistritöö (juhendaja E. vald Tõnisson. Tartu: Tartu Ülikool, 1992

Mang, Karl. Eesti rahvaväe loomine 1940. aasta sotsialistliku revolutsiooni käigus: dissertatsioon ajalooteaduste kandidaadi kraadi taotlemiseks. Tallinn: EKP KK Partei Ajaloo Instituut, 1971

Maremäe, Ello; Tankler, Hain; Putnik, Henno; Maalmann, Iige. Tuumarelvade leviku tõkestamisega seotud probleemidest Eestis : ajalooline ülevaade 1946-1995. Tallinn: Kiirguskeskus, 2004

Maripuu, Meelis. Omavalitsuseta omavalitsused : halduskorraldus Eestis Saksa okupatsiooni ajal 1941–1944. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2012

Matjus, Tristan. Landeswehr’i sõda: historiograafilis-bibliograafiline käsitlus : bakalaureusetöö (juhendaja Ago Pajur). Tartu: Tartu Ülikool, filosoofiateaduskond, ajaloo ja arheoloogia instituut, uusima aja osakond, 2014

Matsulevitš, Anni (koost). Pruun katk : saksa fašistlik okupatsioon Eestis, 1941–1944: dokumente ja materjale. Tallinn: Eesti Raamat, 1988

Mattisen, Edgar. Tartu rahu. Tallinn: Eesti Raamat, 1988

Medijainen, Eero. 1939: võimalused ja valikud: koondseparaat. Tartu: Kleio, 2000

Medijainen, Eero. Raudse eesriide lõimed: propaganda, avalik arvamus ja Baltikum 1939–1944. Tallinn: SE&JS, 2018

Meinander, Henrik. Soome ajalugu : suundumused, põhijooned ja pöördepunktid. Tartu: Ilmamaa, 2012

Meltjuhhov, Mihhail. Stalini käestlastud võimalus : Nõukogude Liit ja võitlus Euroopa pärast 1939-1941 (dokumendid, faktid, arvamused). Tartu : Elmatar: Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused, 2005

Merenäkk, Tiit; Mosin, Jaak (koost). Läänemaa Vabatahtlike Jäägerkompanii : dokumendid ja kommentaarid. Tartu: T. Merenäkk, 2016

Mets, Esta; Kivi, Meelis (koost). Valga ja militaaria. Valga: Litero, 2005

Michaelis, Rolf. Eestlased Waffen-SS-is: 20. (1. Eesti) SS-relvagrenaderidiviis. Tallinn: Olion, 2001

Militzer, Klaus. Saksa Ordu ajalugu. Tartu: Atlex, 2013

Minnik, Taavi. Terror ja repressioonid Eesti Vabadussõjas: magistritöö (juhendaja Magnus Ilmjärv). Tallinn: TLÜ, 2010

Misiunas, Romuald J; Taagepera, Rein. Balti riigid: sõlteaastad 1940-1990. Tallinn: Koolibri, 1997

Moora, Harri; Kruus, Hans (toim). Eesti ajalugu. I, Esiajalugu ja muistne vabadusvõitlus. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1935

Moora, Harri. Meie rahvuskultuuri küsimusi. Koostajad Hando Runnel ja Ann Marksoo. Tartu: Ilmamaa, 2002

Moora, Harri (toim). Muistse Eesti linnused: 1936.-1938. a. uurimiste tulemused. Tartu: Õpetatud Eesti Selts, 1939

Must, Aadu. Muutugu ja kadugu!: baltisakslased ja Esimene maailmasõda. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2016

Mõniste, Mart; Pärn, Jüri. Militaarne Hiiumaa: lühiülevaade Hiiumaa militaarajaloost. Kärdla: Hiiumaa Militaarmuuseum, 2019

Mäemets, Liisa. Kaitseliidu Tallinna maleva Ida malevkond 1990–2003: bakalaureusetöö (juhendaja Ago Pajur). Tartu: Tartu Ülikool, filosoofiateaduskond, ajaloo osakond,eesti ajaloo õppetool, 2006

Mäesalu, Ain. Relvastuse arengust Otepää linnuse leidude põhjal (8.–14. saj.): magistritöö (juhendaja: E. Tõnisson). Tartu: Tartu Ülikool, 1992

Mäesalu, Mihkel. Liivimaa ja Püha Rooma keisririik 1199–1486. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2017

Mäesalu, Mihkel. Saksa-Taani konflikt Eestis 1218–1225: magistritöö (juhendaja Anti Selart). Tartu: Tartu Ülikool, 2010

Mägi, Marika (koost). Eesti aastal 1200: artiklikogumik. Tallinn: Argo, 2003

Mägi, Marika jt. Rafala: Idateest ja Tallinna algusest. Tallinn: Argo, 2015

Mägi, Marika. Viikingiaegne Eesti : maa, asjad ja inimesed ajastu risttuultes. Tallinn: Argo, 2017

Mägi, Marika; Jensen Carsten Selch; Markus, Kersti; Møller Jensen, Janus. Taanlaste ristisõda Eestis Tallinn: Argo, 2019

Mälksoo, Lauri. Nõukogude anneksioon ja riigi järjepidevus: Eesti, Läti ja Leedu staatus rahvusvahelises õiguses 1940. a.–1991. a. ja pärast 1991. a: uurimus pingest normatiivsuse ja võimu vahel rahvusvahelises õiguses. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005

Nemvalts, Riina. Naiskodukaitse 1925–1940 ja 1991–2002: ideed ja tegelikkus. Tartu: Atlex, 2008

Nerman Robert. Aegna. Tallinn: R. Nerman, 2008

Nicolle, David. Jäälahing 1242. Tallinn: Koolibri, 2009

Nisuma, Marek (koost). Eesti piirikaitserügemendid ja politseipataljonid Narva rindel 1944. aastal

Noormets, Tiit (koost). Eesti Julgeolekupolitsei aruanded 1941-1944: Eesti üldine olukord ja rahva meeleolu Saksa okupatsiooni perioodil politseidokumentide peeglis. Tallinn : Eesti Rahvusarhiiv, 2002

Noormets, Tiit (koost). Eesti metsavennad 1944-1957: dokumentide kogumik. Tartu: Rahvusarhiiv, 2014

Noormets, Tiit (koost). Luuramisi: salateenistuste tegevusest Eestis XX sajandil: artiklite ja dokumentide kogumik. Tallinn: Umara, 1999

Noormets, Tiit (koost). Metsavennad Suvesõjas 1941: Eesti relvastatud vastupanuliikumine Omakaitse dokumentides. Ad fontes 13. Tallinn: Riigiarhiiv, 2003

Noormets, Tiit, Ohmann, Valdur. Hävitajad: nõukogude hävituspataljonid Eestis 1944-1954: dokumentide kogumik Tallinn: Riigiarhiiv, 2006

Nottbeck, Berend von. Võnnu lahingu eellugu. Tallinn: Kunst, 2009

Nurmis, Kristo. Das Fein Geschliffene Glas: Saksa okupatsiooni aegne propaganda organisatsioon Eestis 1941–44: magistritöö (juhendaja Olaf Mertelsmann). Tartu Ülikool, Ajaloo ja Arheoloogia Instituut, 2011

Nõmm, Aart. Nõukogude Liidu sõjalised ettevalmistused Eesti vallutamiseks 1939. aastal: lõputöö. Tartu: Tartu Ülikool, 2007

Nõmm, Aart (koost). Sinimägede lahingud 1944: 80 aastat. Tallinn: Eesti Akadeemiline Sõjaajaloo Selts, 2024.

Nõmmela, Kaarel. Mõõgad, saablid ja sõjanoad Eestis 13.-17. sajandil: magistritöö (juhendajad Ain Mäesalu, Andres Tvauri). Tartu: Tartu Ülikool, humanitaarteaduste ja kunstide valdkond, ajaloo ja arheoloogia instituut, arheoloogia osakond, 2020

Oad, Kristjan. Ristisõda kui kanoonilise õiguse instituut ja selle kohaldamine Eesti- ja Liivimaal 13. sajand I veerandil: magistritöö (juhendaja M. Luts-Sootak). Tartu: Tartu Ülikool, 2014.

Ojalo, Hanno (koost). Korpusepoisid: Eesti sõjamehed 22. eesti territoriaalkorpuses ja 8. eesti laskurkorpuses Teises maailmasõjas aastatel 1940–45. Tallinn: Eesti Akadeemiline Sõjaajaloo Selts: Sentinel, 2007

Ojalo, Hanno. „Moero“ hukk 1944. Tallinn: Ammukaar, 2025

Ojalo, Hanno. Punakütid: Eesti punakaartlaste ja punaste küttide sõjatee 1917–1920. Tallinn: Argo, 2014

Ojalo, Hanno. Saaremaa Suvesõjas 1941. Tallinn: Ammukaar, 2020

Ojalo, Hanno. Varjud meres: allveesõda Läänemerel 1914–1919 ja 1939–1945. Tallinn: Grenader/Astlandia, 2007

Ojalo, Hanno; Nõmm, Toe. Eesti sõduri murepäevad: territoriaalkorpus 1940–1941. Tallinn: Ammukaar, 2015

Ojalo, Hanno; Sõnum, Ranno; Õun, Mati. Eesti sõdur võõras vormis 1942–1945: teatmik. Tallinn: Ammukaar, 2023

Ojalo, Hanno; Sõnum, Ranno; Õun, Mati. Balti riigid 20. sajandi sõdades. Tallinn: Ammukaar, 2024

Ojalo, Hanno; Sõnum, Ranno; Õun, Mati.Eesti Diviis: teatmik: vorm. Eraldusmärgid. Relvad. Autasud. Tallinn: Ammukaar, 2021

Ojalo, Hanno; Õun Mati. Aur ja püssirohi: võitluses Läänemerel 19. sajandil. Tallinn: Kunst, 2011

Ojalo, Hanno; Õun, Mati. Külm sõda Läänemerel 1946–1994. Tallinn: Ammukaar: Sentinel, 2019

Ojalo, Hanno; Õun, Mati. Purjed ja püssirohi: võitlused Läänemerel 18. sajandil. Tallinn: Kunst, 2010

Oll, Arto. Eesti merevägi Vabadussõjas 1918–1920. Tallinn: Argo, 2023

Oll, Arto; Urb, Taavi. Meresõda. Tartu: Kaitseväe Akadeemia, 2023

Orav, Mart; Nõu, Enn (koost). Tõotan ustavaks jääda… : Eesti Vabariigi Valitsus 1940–1992. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 2004

Orro, Oliver; Treufeldt, Robert; Mändel, Maris. Kopli sonaat. Vene-Balti laevatehas = Kopli Sonata. The Russo-Baltic Shipyard = Коплиская соната. Русско-Балтийский судостроительный завод. Tallinn: Eesti Arhitektuurimuuseum, 2017

Otstavel, Eve (koost). Linnamüürist lavaboni: uurimusi Läänemaa kesk- ja uusajast = From the city wall to a lavabo: studies of the medieval and early modern Läänemaa. Läänemaa Muuseumi toimetised 21. Haapsalu: Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid, 2018

Paavle, Indrek. Võimu meelevallas: valitud artiklid. Toimetaja Katre Kaju. Tartu: Rahvusarhiiv; Tallinn: Eesti Mälu Instituut, 2020

Pae, Taavi; Sokk, Henn (koost). Järvamaa. 1. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2007

Paesüld, Arvi. Õhuseire Eestis 1942–1944. Tallinn: A. Paesüld, 1999

Pagel, Oliver; Kirss, Odette. Rakvere linnuse ajalugu: esimesest aastatuhandest 20. sajandini. Tallinn : Tänapäev, 2008

Pajur, Ago (koost). Eesti! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust määrata ja juhtida võid: Eesti riikluse alusdokumendid 1917–1920. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv, 2008

Pajur, Ago. Eesti riigikaitsepoliitika aastail 1918–1934. Uurimusi ja allikmaterjale Eesti sõjaajaloost 2. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv, 1999

Pajur, Ago. Eesti Vabariigi diplomaatiline tegevus Eesti ja NSV Liidu vahelise mittekallaletungilepingu sõlmimisel: magistritöö. Tartu: Ülikool, 1991

Pajur, Ago; Tannberg, Tõnu (koost).1. Eesti polgu komitee protokollid 1917–1918: allikapublikatsioon. Uurimusi ja allikmaterjale Eesti sõjaajaloost 3. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv, 2001

Pajur, Ago; Tannberg, Tõnu (koost).Eesti rahvusväeosad 1917–1918: antoloogia. Tartu: Rahvusarhiiv, 2015

Pajur, Ago; Vunk, Aldur. Rahvusriigi sünd Pärnumaal (1917-1919). Pärnu: Pärnu Muuseum, 2008

Palk, Paavo. Liivi ordu struktuur ja teenistusastmestik 13.–15. sajandil : diplomitöö (juhendaja Sulev Vahtre). Tartu: Tartu Ülikool, 1992

Palli, Heldur. Eesti rahvastiku ajalugu 1712–1799. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, 1997

Palli, Heldur. Eesti rahvastiku ajalugu aastani 1712. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia, 1996

Palli, Heldur. Kui Raudpea läks : pildikesi Põhjasõja ajast. Tallinn: Eesti Raamat, 1967

Paloveer, Urmet. Eesti ratsavägi: bakalaureusetöö (juhendaja Ago Pajur). Tartu: Tartu Ülikool, filosoofiateaduskond, ajaloo-osakond, lähiajaloo õppetool, 2004

Paul, Ilmar (toim). Eesti rahvas Nõukogude Liidu Suures Isamaasõjas 1941–1945: dokumente ja materjale. Tallinn: Eesti Raamat, 1975

Paul, Ilmar. Hävituspataljonid ja töölispolgud Eesti NSV kaitsel 1941. aasta suvel: abiks lektorile. Tallinn: Ühing „Teadus“, 1971

Peets, Jüri (koost). Loodus, inimene ja tehnoloogia: interdistsiplinaaarseid uurimusi arheoloogias. Tallinn: Eesti TA Ajaloo Instituut, 1998

Peets, Jüri (koost). Loodus, inimene ja tehnoloogia. 2: interdistsiplinaarseid uurimusi arheoloogias. Tartu: Tartu Ülikool, 2008

Pekri, Peeter. 1944. a. sündmused Eestis Omakaitse ettekannetes: edastatud operatiivettekannete põhjal koostatud ohupilt: magistritöö (juhendajad Martin Herem, Olavi Punga). Tartu: Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused, 2011

Persidski, Urmas. Läänemere piirkond Venemaa kaitseplaanides Krimmi sõjas 1854-1855: peaseminaritöö (juhendaja Tõnu Tannberg). Tartu: Tartu Ülikool, üldajaloo õppetool, 1995

Petrov, Pavel. Punalipuline Balti laevastik ja Eesti 1939–1941. Tallinn: Tänapäev, 2008

Pihlak, Jaak. Eesti sõjaväe atašeed 1918-1940 : diplomitöö (juhendaja Eero Medijainen). Tartu: Tartu Ülikool, lähiajaloo õppetool, 1995

Pihlak, Jaak. Karutapjad ja Vabaduse Risti vennad. Viljandi: Viljandi Muuseum, 2010

Pihlak, Jaak, Strauss, Mati; Krillo, Ain. Eesti Vabaduse Risti kavalerid. Viljandi: Vabadussõja Ajaloo Selts: Viljandi Muuseum, 2016

Pihlau, Jaak (koost). Auraamat Eesti Vabariigi kaadriohvitseridele. Tallinn: Umara Kirjastus, 2007

Pihlau, Jaak.Eesti sõjaväe häving aastal 1941.Tartu: Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riiklik Komisjon, 2003

Pihlamägi, Maie. Eesti industrialiseerimine 1870–1940. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, 1999

Piip, Ants. Rahvusvaheline õigus. Tartu: Akadeemiline Kooperatiiv, 1936

Piirimäe, Helmut. Rootsi riigimajandus Eesti- ja Liivimaal XVII sajandil. Tartu: Eesti Üliõpilaste Seltsi Kirjastus, 2009

Piirimäe, Kaarel. Nõukogude Liidu poliitika Ida-Euroopas ja Baltikumis 1944-1947 (Eesti NSV näitel): lõputöö (juhendaja: Tõnu Tannberg). Tartu: Tartu Ülikool, 2002

Piirimäe, Kaarel. „Sama hästi kui venelaste maa“: Roosevelt, Churchill ja Stalin ning Balti küsimus Teises maailmasõjas. Tallinn: Argo, 2020

Piirimäe, Pärtel. Keskaegne konföderatsioon või varauusaegne territoriaalriik: Vana-Liivimaa poliitilised struktuurid reformatsiooniperioodil: peaseminaritöö (juhendaja Jüri Kivimäe). Tartu: Tartu Ülikool, filosoofiateaduskond, ajaloo osakond, üldajaloo õppetool, 1995

Piirimäe, Pärtel. Maaisandad, seisused ja maapäev: Vana-Liivimaa riiklusest Wolter von Plettenbergi perioodil (1494–1535): magistritöö (juhendaja Jüri Kivimäe). Tartu: Tartu Ülikool, 1998

Piirimäe, Pärtel (koost). Uurimusi Vana-Liivimaa ajaloost: Ajaloolise Ajakirja teemanumber. Tartu: Ajalookirjanduse Sihtasutus Kleio, 2008

Pillak, Peep. Norrapoisid: Eesti vabatahtlikud Narviki lahingutes 1940. Tallinn : Eesti Muinsuskaitse Selts, 2021

Pinn, Voldemar. Admiral Pitka elu ja surm: raamat mehest, kel Eestimaal kaheksa hauda. Tartu: V. Pinn, 1993

Praust, Valdo.Eesti teede ja transpordi 100 aastat. Tallinn: Post Factum, 2018

Prunsvelt, Heino (koost). Neuhammeri nimekiri 1944/1945: nimekiri eestlastest, kes 18.10.1944 kuni 28.1.1945 teenisid ning võeti arvele Eesti 20. SS-Relvagrenad[e]ride Diviisi ümberformeerimisel Neuhammeris. Tallinn: Signum, 2018

Prunsvelt, Heino (koost). Sõjasurmad aastatel 1939/1945 : eestlased ja eestimaalased, kes langesid, surid ja jäid teadmata kadunuks Teise Maailmasõja rinnetel. Tallinn : Grenader, 2013

Pruuli, Tiit (koost). Mäss: detsembrimäss/aprillimäss. Tallinn: Eetriüksus, 2008

Pullat, Raimo (koost). Tartu ajalugu. Tallinn: Eesti Raamat, 1980

Pullat, Raimo. Versailles’st Westerplatteni: Eesti ja Poola suhted kahe maailmasõja vahel. Tallinn: Estopol, 2001

Pullerits, Heivi (toim). Tartu: ajalugu ja kultuurilugu. Tartu: Tartu Linnamuuseum: Ilmamaa, 2005

Punga, Olavi. Eestlaste lepingud võõrastega aastail 1208–1227: diplomitöö (juhendaja Sulev Vahtre). Tartu: Tartu Ülikool, eesti ajaloo õppetool, 1993

Punga, Olavi. NSV Liidu relvajõudude tagalavalve formeerumine ja tegevus Eesti territooriumil 1941. aastal: magistritöö (juhendaja: Tõnu Tannberg). Tartu: Tartu Ülikool, 2009

Puu-Klauren, Aivar. Sisekaitse Opratiivrügement (1991-1997) Eesti julgeolekusüsteemi osana: bakalaureusetöö (juhendaja Ago Pajur). Tartu: Tartu Ülikool, filosoofiateaduskond, eesti ajaloo õppetool, avatud ülikool, 2007

Põltsam-Jürjo, Inna. Liivimaa väikelinn Uus-Pärnu 16. sajandi esimesel poolel. Tallinn: Argo, 2009

Põllo, Helgi; Telvik, Aivi; Mäeots, Ermo (koost). Hiiumaa: loodus, aeg, inimene. Kärdla: Hiiumaa Teabekapital, 2015

Pärn, Anton. Linn ja tagamaa. Haapsalu piirkonna asustuslugu 13.–15. sajandil: magistritöö (juhendaja Valter Lang). Tartu; Tartu Ülikool, 2002

Pärn, Jüri; Hergauk, Margus; Õun, Mati. Punalaevastik Eestis 20. sajandi lõpukümnendeil. Tallinn: Sentinel, 2006

Pärn, Jüri; Hergauk, Margus; Õun, Mati. Võõrväed Eestis 20. sajandi lõpukümnendeil. Tallinn: Sentinel, 2006

Pörtner, Rudolf. Ristisõjad: (1095–1187): legendid ja tõelisus. Tallinn: Kupar, 1997

Püüa, Endel. Punane terror Saaremaal 1941. aastal. Kuressaare: Saaremaa Muuseum, 2006

Püüa, Endel. Saarlased Nõukogude sõjaväebaasidel jalus 1939–1941. Kuressaare: Saaremaa Muuseum, 2020

Püüa, Garel; Nurk, Ragnar; Sepp, Tõnu. Kastellist kindluseks: Kuressaare linnus-kindluse ehituslugu uute väliuuringute valguses. Kuressaare: Saaremaa Muuseum: Argo, 2016

Raam, Villem jt (toim). Eesti arhitektuur, I–IV. Tallinn: Valgus, 1993, 1996, 1997, 1999

Raam, Villem.Padise klooster = Падизеский монастырь = Padise monastery. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1958

Radzinš, Peteris. Läti Vabadussõda. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2001

Rahi-Tamm, Aigi. Teise maailmasõja järgsed massirepressioonid Eestis: allikad ja uurimisseis. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004

Raid, Jaroslav. Okupatsiooni ikkes: 1918. a. Saksa okupatsioon Eestis. Tallinn: Eesti Raamat, 1966

Raid, Tõnu (koost). Eesti linnade plaanid 1584-2011. Tallinn: Grenader, 2013

Raid, Tõnu. Harjumaa ristimine 1219-1220 = Christianization of Northern Estonia 1219-1220. Tallinn: Ema ja Isa, 2016

Raid, Tõnu; Kruup, Tiina. Livoniae descriptio : Eesti- ja Liivimaa vanadel kaartidel = Estonia and Livonia on old maps. Tallinn: Eesti Rahvusraamatukogu, 2024

Raik, Katri. Eesti- ja Liivimaa kroonikakirjutuse kõrgaeg 16. sajandi teisel poolel ja 17. sajandi algul. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004

Raik, Katri. Franz Nyenstede kroonika teated Tartu ajaloost 1554-1571: diplomitöö (juhendaja Sulev Vahtre). Tartu: Tartu Ülikool, 1991

Rannamets, Ragnar. Kõrgem sõjakool 1921-1940: bakalaureusetöö (juhendaja Ago Pajur). Tartu: Tartu Ülikool, filosoofiateaduskond, ajaloo osakond, lähiajaloo õppetool, 2003

Rauch, Georg von. Balti riikide ajalugu: 1918–1940. Tallinn: Detlar, 1995

Raudkivi, Priit. Vana-Liivimaa maapäev: ühe keskaegse struktuuri kujunemislugu. Tallinn: Argo, 2007

Raudsepp, Anu; Mühling, Ingrid. Eesti piirivalve ajalugu 1918–2020: piiri valvel ja kaitsel. Tallinn: Argo: Politsei- ja Piirivalveamet, 2020

Raudsepp, Anu; Pajur, Ago; Tannberg, Tõnu; Hallik, Terje. Sõjad ja konfliktid. Tartu: Raudpats, 2008

Raukas, Anto (koost). Nõukogude okupatsiooni poolt tekitatud keskkonnakahjud. Koostaja ja toimetaja. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2006

Rebas, Hain. Sukeldumised: 16 etüüdi Läänemereruumi ajaloost. Tartu: Eesti Üliõpilaste Seltsi Kirjastus, 2022

Rebane, Kristina. Eestlased ja ristiusk 12. sajandil. Historiograafiline analüüs: magistritöö (juhendaja Anti Selart). Tartu: Tartu Ülikool, filosoofiateaduskond, ajaloo ja arheoloogia instituut, 2014

Rebane, Siiri (toim). Eesti ajalugu: kronoloogia. Tallinn: Tänapäev, 2015

Reek, Nikolai. Saaremaa kaitsmine ja vallutamine a. 1917 = La défence et la conquête de l’île Saaremaa en 1917. Tallinn : Sõjavägede Staabi VI osakond, 1937

Reek, Nikolai. Sõjateaduslik testament. Koostaja Andres Seene. Tartu: Ilmamaa, 2015

Reiljan, Raul. Eesti sõjaline pioneerialane mõte aastatel 1920–1940: magistritöö (juhendaja Igor Kopõtin). Tartu: Kaitseväe Akadeemia, 2022

Reimets, Aldo. 1. Eesti suurtükiväebrigaad 1917-1918 ja Eesti Vabadussõja 1. suurtükiväepolk ning nende formeerimise võrdlus: magistritöö (juhendaja Kaarel Piirimäe). Tartu : Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused, 2014

Rennit, Marge; Haak, Arvi (koost). Taevased ja maised teed : surmast ja rändest Tartu ajaloos. Tartu: Tartu Linnamuuseum, 2023

Rikson, Koit (koost).Saare-Lääne piiskopkond, 1227–1573: kõige rikkam territoorium. Tallinn: Eostre, 2023

Rikson, Koit (koost). Tartu piiskopkond, 1224–1558: kõige võimsam territoorium. Tallinn: Eostre, 2024

Roosaar, Aki. Suur-Soome plaan 1917-1922: magistritöö (juhendaja: Eero Medijainen). Tartu: Tartu Ülikool, filosoofiateaduskond, ajaloo ja arheoloogia instituut, 2014

Rosenberg, Tiit (toim). Soome ja Eesti riikluse juured: 1809. aasta tähendus. Tartu: Õpetatud Eesti Selts, 2010

Rosenthal, Reigo. Kord ja kohus: Eesti sõjaväejuhtkond Vabadussõja-aegses sisepoliitikas. Tallinn: Argo, 2019

Rosenthal, Reigo. Laidoner – väejuht: Johan Laidoner kõrgema operatiivjuhi ja strateegia kujundajana Eesti Vabadussõjas. Tallinn: Argo, 2008

Rosenthal, Reigo. Loodearmee. Tallinn: Argo, 2006

Rosenthal, Reigo; Kütt, Andrus. Veebruar 1944: võitlused Narva rindel. Tallinn: Argo, 2024

Rosenthal, Reigo; Tamming, Marko. Sõda pärast rahu: Eesti eriteenistuste vastasseis Nõukogude luure ja põrandaaluste kommunistidega 1920–1924. Tallinn: SE & JS, 2010

Rosenthal, Reigo; Tamming, Marko. Sõda enne sõda: Nõukogude eriteenistuste tegevusest Eestis kuni 1940. aastani. Tallinn: SE & JS, 2013

Rääsk, Mairo. Relvastuse tugevdamine Eestis 1930. aastate lõpus: bakalaureusetöö (jjuhendaja Ago Pajur). Tartu: Tartu Ülikool, filosoofiateaduskond, eesti ajaloo õppetool, 2003

Saaber, Kalju (koost). Virumaa: koguteos. Rakvere: Lääne-Viru Maavalitsus,1996

Saadjärv, Riin. Venemaa piiriläbirääkimistel kasutatavatest argumentidest ja põhjendustest 1991. aasta järel: magistritöö (juhendajad Eero Medijainen, Pärtel Piirimäe). Tartu: Tartu Ülikool, filosoofiateaduskond, ajaloo- ja arheoloogia instituut, uusima aja ajaloo õppetool, 2008

Saat, Joosep. Nõukogude võim Eestis: oktoober 1917 – märts 1918. Tallinn: Eesti Raamat, 1975

Saks, Edgar V. Eesti viikingid. Tallinn: Olion, 2005

Salo, Urmas. Eesti kaitseväe valmisolek sõjaks ja vastupanuvõimalused 1939. aastal, magistritöö (juhendaja Jüri Ant). Tartu: Tartu Ülikool, 2005

Salo, Urmas (koost). Riigikaitse Nõukogu protokollid 1933–1939: allikapublikatsioon. Uurimusi ja allikmaterjale Eesti sõjaajaloost 6. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv, 2013

Saluäär, Anu (koost). Saxo Grammaticus: Taanlaste vägiteod. Loomingu Raamatukogu 8–10. Tallinn: Perioodika, 2000

Sarv, Enn. Mäletamise kohustus : artikleid ja uurimusi aastatest 1943–2007. Toimetaja Toomas Hiio. Tartu: Eesti Üliõpilaste Seltsi Kirjastus, 2018

Sarv, Krista; Pius, Nelli (koost). Põltsamaa linnuse 750 aastat. Põltsamaa: Põltsamaa Muuseum, 2022

Saueauk, Meelis. Propaganda ja terror: Nõukogude julgeolekuorganid ja Eestimaa Kommunistlik Partei Eesti sovetiseerimisel 1944-1953. Tallinn: SE&JS, 2015

Seene, Andres. Eesti sõjaväe ohvitseride ettevalmistamise süsteemi kujunemine ja areng 1919–1940. Dissertationes historiae Universitatis Tartuensis 22. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2011

Seene, Andres (koost). Eesti Vabariigi Sõjaväe Tehnikakool 1920–1923/1936–1940: uurimusi, mälestusi ja dokumente. Tartu : Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused, 2006

Seene, Andres (koost).Juhid ja juhtimine Eesti Vabadussõjas 1918–1920. Tartu: Elmatar, 2010

Seene, Andres. Kas illusioonidiplomaatia? Eesti Vabariigi neutraliteedipoliitika ja selle rahvusvaheline taust 1918–1940: magistritöö (juhendaja Eero Medijainen). Tartu: Tartu Ülikool, 2001

Seene, Andres (koost). Ratsaradadest raudruunani: uurimusi hobuajastu teedest ja liikuvusest. Varbuse: Eesti Maanteemuuseum, 2024

Seene, Andres. Sepikoda: Eesti sõjakoolid 1919–1940: inimesed, ideed, institutsioonid. Uurimusi ja allikmaterjale Eesti sõjaajaloost 11. Tartu: Rahvusarhiiv, 2022

Selart, Anti (toim). Eesti ajalugu. II, Eesti keskaeg. Tartu Ülikooli Ajaloo ja Arheoloogia Instituut, 2012

Selart, Anti. Eesti idapiir keskajal. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1998

Selart, Anti. Liivimaa ja Vene 13. sajandil: uurimus poliitilisest ajaloost. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2002

Selirand, Jüri; Siilivask, Karl. Eesti maast ja rahvast : muinasajast maailmasõjani. Tallinn : Olion, 1996

Sepp, Hendrik. Läänemere ajalootuuled. Koostaja Simo Runnel. Tartu: Ilmamaa, 2013

Sepp, Hendrik. Narva piiramine ja lahing a. 1700. Tallinna: Kaitsevägede Staabi VI osakond, 1930

Seppel, Martin, Maasing, Madis (koost). Muutused, ümberkorraldused, uuendused: varauusaja arengujooned Eesti- ja Liivimaal 1520–1800. Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2023

Sepri, Erko. Eesti Kaitseväe motoriseerimine enne 1940. aastat: magistritöö (juhendaja Igor Kopõtin). Tartu: Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused, 2018

Sergejev, Vladimir; Vseviov, David. Venemaa – lähedane ja kauge: aegade algusest kuni Vassili III-ni. Tallinn : Valgus, 2002

Sergejev, Vladimir; Vseviov, David. Venemaa – lähedane ja kauge: vürstiriigist tsaaririigiks. Ivan IV. Tallinn : Valgus, 2007

Sergejev, Vladimir; Vseviov, David. Venemaa – lähedane ja kauge: viimasest Rjurikovitšist esimese Romanovini. Tallinn : Valgus, 2007

Sild, Olaf. Eesti kirikulugu: vanimast ajast olevikuni. Tartu: Akadeemiline Kooperatiiv, 1938

Solonin, Mark. 22. juuni 1941. Katastroofi anatoomia. Tallinn : Grenader, 2009

Soomägi, Karl (koost). Eesti idapataljonid idarindel 1941-1944. Tartu: Elmatar: Eesti Idapataljonide Võitlejate Klubi ajalootoimkond, 2003

Strauss, Mati (koost). Vabadussõja mälestusmärgid, I – II. Keila: M. Strauss, 2002, 2005

Sõnum, Ranno; Õun, Mati; Ojalo, Hanno. Tallinna merekindlus Teises maailmasõjas. Tallinn : Ammukaar, 2021

Zetterberg, Seppo. Eesti ajalugu. Tallinn: Tänapäev, 2009

Zirul, Artur. Nõukogude julgeoleku operatsioonid Eesti metsavendade vastu 1940.-1950. aastatel: magistritöö (juhendajad Pearu Kuusk, Igor Kopõtin) ). Tartu: Kaitseväe Akadeemia, 2022

Zobel, Rein. Tallinna linnamüür: ehituslooline ülevaade. Tallinn: Eesti Raamat, 1966

Zobel, Rein. Tallinn (Reval). Keskaegsed kindlustused. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2011

Zobel, Rein; Maiste, Juhan; Kalm, Mart. Toompea loss. Tallinn: Riigikogu Kantselei, 2008

Zubkova, Jelena. Baltimaad ja Kreml 1940–1953. Tallinn: Varrak, 2009

Taavet, Tõnis. 8. Eesti Laskurkorpus 1942-1943: Punaarmee Eesti rahvusväeosade formeerimine ja osavõtt Velikije Luki operatsioonist : bakalaureusetöö (juhendaja Ago Pajur). Tartu: Tartu Ülikool, filosoofiateaduskond, ajaloo osakond, lähiajaloo õppetool. 2002

Tafenau, Kai; Tarvel, Enn (toim). Dionysius Fabriciuse, Viljandi kiriku praosti Liivimaa ajaloo lühiülevaade neljas osas aastast tuhat ükssada viiskümmend kaheksa kuni aastani 1610. Tartu: Johannes Esto Ühing, 2010

Taimre, Liisi. Ingerimaa kuberner Nils Asserson Mannersköldi tegevus Rootsi riigi idasuunaliste huvide elluviimisel 1630ndatel aastatel: magistritöö (juhendaja Enn Küng). Tartu: Tartu Ülikool, filosoofiateaduskond, ajaloo ja arheoloogia instituut, 2010

Tamla, Toomas. Kirde-Eesti linnused: magistritöö. Tartu: TÜ, 1992

Tamla, Ülle (koost). Ilusad asjad: tähelepanuväärseid leide Eesti arheoloogiakogudest.. Tallinn: Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituut, 2010

Tamm, Jaan. 101 Eesti kindlust ja kaitserajatist. Tallinn: 2020

Tamm, Jaan. Eesti keskaegsed kloostrid = Medieval monasteries of Estonia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2002

Tamm, Jaan. Muinas-Tallinna otsimas. Tallinn: Argo, 2019

Tamm, Jaan. Saaremaa ja Muhu linnused ja maalinnad. Kuressaare: Saaremaa Muuseum, 2023

Tammela, Hiljar (koost). Põgenemine Eestist Rootsi Teise maailmasõja ajal. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2024

Tammela, Mari-Leen; Hiio, Toomas (koost). Kindral Johan Laidoner. Viimsi: Eesti sõjamuuseum, 2024.

Tammer, Enno (koost). Nõukogude armee ja eesti mees: meie mälestused. Tallinn: Tammerraamat, 2010

Tammer, Enno (koost). Nõukogude piir ja lukus elu: meie mälestused Tallinn: Tammerraamat, 2008

Tammiksaar, Leo (koost). Eesti diviisi struktuur ja ohvitseride koosseis II maailmasõjas. Tallinn : Eesti Riigikaitse Akadeemia Kirjastus, 1998

Tammiksaar, Leo (koost). Lühike ülevaade mõningatest Eesti üksustest Wehrmachtis, politseis ja SS-is. Tallinn: L. Tammiksaar, 2001

Tamming, Marko. Nõukogude Sõjaväeluure ja Eesti 1920–1924: magistritöö (juhendaja Olaf Mertelsmann). Tartu: Tartu Ülikool, 2010

Tammisto, Ilmar. Aadel ja riigivõim Liivimaal 1634–1680. Tartu: Tartu Ülikool, 2023

Tamuri, Kairi; Kõivupuu, Marju; Ruustal, Piret (toim). Ristitud eestlane: kristluse ajalugu Eestis keskajast tänapäevani. Tallinn: Argo, 2018

Tannberg, Tõnu. Ajalugu ei ole kunagi liiga palju. Tartu: Ilmamaa, 2024

Tannberg, Tõnu. Eesti mees Vene kroonus: uurimusi Baltikumi ja Venemaa sõjaajaloost impeeriumi perioodil 1721–1917. Tartu: Ilmamaa, 2011

Tannberg, Tõnu (koost). Eesti sõjaajalugu: valitud peatükke Vabadussõjast tänapäevani. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2021

Tannberg, Tõnu (koost).Esimene maailmasõda ja Eesti. Eesti Ajalooarhiivi toimetised 22 (29). Tartu: Eesti Ajalooarhiiv, 2014

Tannberg, Tõnu (koost).Esimene maailmasõda ja Eesti. II. Eesti Ajalooarhiivi toimetised 24 (31). Tartu: Eesti Ajalooarhiiv, 2016

Tannberg, Tõnu. Maakaitseväekohustus Balti kubermangudes 19. sajandi 1. poolel (1806–1856). Tartu: Eesti Ajalooarhiiv, 1996

Tannberg, Tõnu (koost). Nõukogude Eesti külma sõja ajal. Eesti Ajalooarhiivi toimetised 23 (30). Tartu: Eesti Ajalooarhiiv, 2015

Tannberg, Tõnu (koost). Vabadussõja mitu palet: sõda ja ühiskond aastatel 1918-1920. Rahvusarhiivi toimetised 3 (34). Tartu: Rahvusarhiiv, 2019

Tannberg, Tõnu; Pajur, Ago (koost). Iseseisvusmanifest: artikleid, dokumente ja mälestusi. Tartu: Rahvusarhiiv, 2014

Tarkiainen, Kari; Tarkiainen, Ülle. Meretagune maa: Rootsi aeg Eestis 1561–1710. Tallinn : Varrak, 2014

Tarvel, Enn. Adramaa: Eesti talurahva maakasutuse ja maksustuse alused 13.–19. sajandil. Tallinn: Eesti Raamatm 1972

Tarvel, Enn. Ajalookimbatused. Koostaja Marten Seppel. Tartu: Ilmamaa, 2013

Tarvel, Enn (toim).Henriku Liivimaa kroonika. Tallinn: Olion, 1993

Tarvel, Enn (toim).Liivimaa vanem riimkroonika. Tallinn: Argo, 2003

Tarvel, Enn. Valge kotka tiiva all: Poola võim eestlaste maal 16.–17. sajandil. Koostanud ja toimetanud Marten Seppel. Tallinn: Varrak, 2024

Tarvel, Enn; Maripuu, Meelis (toim). Sõja ja rahu vahel. II köide, Esimene punane aasta: okupeeritud Eesti julgeolekupoliitiline olukord sõja alguseni. Tallinn: S-Keskus, 2010

Tarvel, Enn; Tannberg, Tõnu (toim). Sõja ja rahu vahel. I köide, Eesti julgeolekupoliitika 1940. aastani. Tallinn: S-Keskus, 2004

Tasmuth, Randar; Burghardt; Anne; Põder, Thomas-Andreas (koost). Reformatsioon 500 – vaimsus, kultuurimõjud, perspektiivid. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 2017

Teder, Olev. Hundipoja surm: lugu leitnant J. Kuperjanovi kangelastegudest ja viimasest päevast Paju lahinguväljal. Jõune: O. Teder, 2011

Tiks, Oliver. Läänemere piirkond Briti diplomaatilistes ja sõjalistes kavades Krimmi sõja ajal: bakalaureusetöö (juhendaja Tõnu Tannberg). Tartu Ülikool, üldajaloo õppetool, 2007

Tipner, Johannes. Eesti töörahva relvastatud võitlus nõukogude võimu eest kodusõja aastail. Tallinn : Eesti Riiklik Kirjastus, 1953

Toman, Bruno. Me oleme internatsionalistid: ajalooline ülevaade Läti küttide tegevusest. Tallinn: Eesti Raamat, 1979

Toode, Andres; Ivask, Merike (koost). Narva ja Ivangorodi kindlused. Narva: Narva Linnavalitsus, 2007

Traksmaa, August (koost). Eesti Vabadussõda 1918–1920. I–II kd. Tallinn: Vabadussõja Ajaloo Komitee, 1937, 1939

Traksmaa, August; Tõrvand, Juhan, Brede, Herbert, Soots, Jaan. Kõrgem Sõjakool: 1921–1931. Tallinn: Kõrgem Sõjakool, 1931

Trei, Armand. Unustatud rügement: Balti pataljon (rügement) Eesti Vabadussõjas Tallinn : Grenader, 2010

Treufeldt, Robert. Kalaranna fort ehk hilisem „Patarei“ vangla. Tallinn: Castellum, 2019

Tulp, Harry (koost). Minu au on truudus: pataljon „Narva“ ajalugu, I. Kd. Tartu: Klubi „Wiking-Narva“ ajalootoimkond, 1995

Tulp, Harry (koost). Terasest tugevamad: pataljon „Narva“ ajalugu II. Tartu: Klubi „Wiking-Narva“, 1997

Tulp, Harry (koost). Visadus võitis: pataljon „Narva“ ajalugu III. Tartu: Klubi „Wiking-Narva“, 1999

Tuulse, Armin. Linnad ja lossid. Koostaja Kadri Asmer. Tartu: Ilmamaa, 2013

Tvauri, Andres. Muinas-Tartu: uurimus Tartu muinaslinnuse ja asula asustusloost. Tartu; Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, 2001

Tvauri, Andres. Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis. Tartu : Tartu Ülikooli Kirjastus, 2014

Tõnisson, Evald. Eesti muinaslinnad Tartu: Tartu Ülikool, 2008

Tõnisson, Evald. Linnamäed ja maalinnad. Tallinn: Eesti Raamat, 1966

Tõnisson, Evald; Selirand, Jüri, Vassar, Artur. Kui Lembitu kutsus… Tallinn: Eesti Raamat, 1968

Türk, Toomas. Eesti lennunduse 100 aastat. Tallinn : Post Factum, 2018

Türk, Toomas; Rässa, Rene (koost). Eesti Õhuvägi: omas ja võõras mundris. Tallinn: Argo, 2021

Tyerman, Christopher. Jumala sõda: ristisõdade uus ajalugu. Tallinn: Varrak, 2010

Uibo, Madle. I maailmasõja mõjud tsiviilelanikele Saaremaal Pöide ja Jaani kihelkondade näitel : bakalaureusetöö (juhendajad Ago Pajur, Aigi Rahi-Tamm). Tartu: Tartu Ülikool, humanitaarteaduste ja kunstide valdkond, ajaloo ja arheoloogia instituut, Eesti ajaloo osakond, 2017

Uluots, Jüri. Eestimaa õiguse ajalugu: konspekt: I, Wana iseseisvuse aeg. Romaani-Germaani aeg. II, Poola-Leedu-, Skandinaavia aeg. Vene aeg. Eesti aeg (kooskõlas J. Uluotsa loengutega). Tartu, 1930

Uluots, Ülo. Nad täitsid käsku: Eesti ohvitseride saatus. Tallinn: Kaitseministeerium: Eesti Akadeemiline Sõjaajaloo Selts: Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit, 1999

Urb, Taavi. Merejõudude allohvitserid 1920-1939: bakalaureusetöö (juhendaja Ago Pajur). Tartu: Tartu Ülikool, filosoofiateaduskond, ajaloo osakond, 2007

Usai, Urmas (koost). Eestlased tööpataljonides 1941-1942: mälestusi ja dokumente, I – II kd. Tallinn: Olion, 1993

Uuet, Liivi; Kaup, Erich (koost). Sotsialistliku revolutsiooni käsiraamat: dokumentide kogumik Eesti okupeerimisest 1940. aastal. Tallinn: Tammerraamat, 2011

Uustalu, Evald; Moora, Rein. Soomepoisid: ülevaade Eesti vabatahtlike liikumisest ja sõjateest Soomes ja kodumaal Teise maailmasõja ajal. Toronto: Soomepoiste Klubi Torontos, 1973

Vaga, Voldemar (koost). Kuressaare linnus. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1957

Vahtre, Lauri (koost). Eesti Vabadussõja ajalugu. I, Vabadussõja eellugu. Punaväe sissetung ja Eesti vabastamine. Eesti sõjamuuseumi – kindral Laidoneri muuseumi toimetised 10/1. Tallinn: Varrak, 2020

Vahtre, Lauri (koost). Eesti Vabadussõja ajalugu. II, Kaitsesõda piiride taga ja lõpuvõitlused. Eesti sõjamuuseumi – kindral Laidoneri muuseumi toimetised 10/2. Tallinn: Varrak, 2020

Vahtre, Sulev (toim). Bartholomäus Hoeneke Liivimaa noorem riimkroonika: 1315-1348. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1960

Vahtre, Sulev (koost). Eesti ajalugu: kronoloogia –13 000–2006. Tallinn: Olion, 2007

Vahtre, Sulev. Jüriöö: 1343. a. ülestõus. Tallinn: Eesti Raamat, 1980

Vahtre, Sulev. Muinasaja loojang Eestis: vabadusvõitlus 1208–1227 Tallinn: Olion, 1990

Vahtre, Sulev, Karjahärm, Toomas; Rosenberg, Tiit (toim). Eesti ajalugu. V, Pärisorjuse kaotamisest Vabadussõjani. Tartu : Ilmamaa, 2010

Vahtre, Sulev; Laur, Mati (toim). Eesti ajalugu. IV, Põhjasõjast pärisorjuse kaotamiseni. Tartu: Ilmamaa, 2003

Vahtre, Sulev; Pajur, Ago; Tannberg, Tõnu (toim). Eesti ajalugu. VI, Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu: Ilmamaa, 2005

Valdmaa, Sulev. Põhjamaade ajalugu. Tallinn: AVITA, 1995

Vanamölder, Kaarel. Maanõunik Otto Fabian von Wrangelli Eesti- ja Liivimaa kroonika käsitlusvõimalustest: magistritöö (juhendajad Sulev Vahtre, Tiit Rosenberg) Tartu: Tartu Ülikool, 2007

Varju. Peep (koost). Eesti okupatsioonikahjud ja inimkaotused. Tallinn: Valge Raamat, 2018

Vassar, Artur (toim). Eesti ühendamisest Venemaaga ja selle ajaloolisest tähtsusest: lühiuurimusi. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1960

Veldi, Marti. Keskused ja kommunikatsioon Kagu-Eestis rauaajal (vara)uusaegsete kaartide taustal (juhendaja Heiki Valk). Tartu Ülikool, filosoofia teaduskond, ajaloo ja arheoloogia instituut, arheoloogia õppetool, 2009

Vendel, Fred. Kuramaa koti teke ja võitlused Saaremaal : 1.-14. oktoober 1944. Kuressaare: Fred, 2022

Vendel, Fred. Maaväegrupp Nord : operatsioon Riia ja Aster-Tag. Kuressaare: Fred Vendel, 2020

Vendel, Fred. Sügis 1944: lahingud Lääne-Eesti saartel ja Sõrves. Tallinn: Grenader, 2020

Vilgats, Kalev (koost). Eesti Punane Rist 90. Tallinn: Eesti Punane Rist, 2009

Vilgats, Kalev; Kutsar, Kuulo (koost). Eesti Punane Rist 100: Eesti Punase Risti tegevuse kõrgperiood 1919-1940. Tallinn : Eesti Punane Rist, 2019

Vihalem, Paul. Eesti kodanlus imperialistide teenistuses (1917–1920). Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1960

Villiko, Jaanus. Üldine sõjaväekohustus Venemaal Saaremaa maakonna näitel (1874-1913): lõputöö (juhendaja Tõnu Tannberg). Tartu: tartu Ülikool, 2000

Vislapuu, Ain-Andris (koost). Viljandi ordulinnus ja Lossimäed läbi aja. Viljandi: Viljandi Muuseum, 2015

Vunk, Aldur. Jeesus läks maal kõndimaie : ristisõjad ja palverännakud Eesti keskajal. Tallinn: Argo, 2005

Vunk, Aldur (toim). Pärnumaa. 2. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010

Vunk, Aldur. Ristisõjad ja palverännakud Eestis 12.–16. sajandil : uurimus nende iseloomust ja alatüüpidest. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2003

Vunk, Aldur; Laidla, Jane; Päll, Janika. Academia Pernaviensise lugu: Tartu ülikool Pärnus aastail 1699-1710. Pärnu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2023

Võime, Lembit. Eesti piirivalvest: 1918-1940. Tallinn: Sisekaitseakadeemia, 2007

Võsaste, Rauno. Eestlased miilitsapataljonis : sõjaväeosa nr 5460 lugu. Võduvere : Ferricrux, 2020

Võsaste, Rauno. Johannes Soodla: VR II/2, II/3 Relva SSi kindral. Tallinn: Grenader Grupp, 2013

Walter, Hannes. Eesti teenetemärgid = Estonian orders and decorations. Tallinn: Miniplast Pluss, 1998

Walter, Hannes. Sada aastat sõdu – sada aastat ohvreid Tallinn: SE & JS: Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit, 2002

Walter, Hannes. Vabadussõda 1918-1920 : artiklite kogumik. Koostanud H. Ojalo. Tallinn : Vesta, 2021

Walter, Hannes; Tojak, Tiina. Nad andsid kõik : Vabadussõjas langenud ohvitserid. Tallinn: SE & JS, 2000

Õll, Õie (toim). Kareda – muinas-Järvamaa süda: Kareda küla 800. Kareda: Kareda Vallavalitsus, 2012

Õun, Mati. Eesti kindlused läbi kolme aastatuhande. Tallinn: Paradiis, 2017

Õun, Mati (koost). Eesti ohvitserid ja sõjandustegelased, 1–4 kd. Tallinn: Tammiskilp/Sentinel, 1998–2005

Õun, Mati. Eesti tsaaririigi lõpuaegadel. Tallinn: Sentinel, 2022

Õun, Mati. Laevahukud Läänemerel 20. sajandi sõdades. Tallinn: Grenader, 2015

Õun, Mati. Mehed, purjed ja püssirohi : 125 aastat sõdu Läänemerel ja Läänemeremail 1554-1679. Tallinn: Sentinel, 2013

Õun, Mati. Okupatsiooniväe raskerelvad ja sõjamasinad Eestis 1944–1994. Tallinn: Sentinel, 2023

Õun, Mati. Vaateid merekindlustele Tallinna lähiümbruses. Tallinn: Sentinel, 2010

Õun, Mati. Võitlused Läänemerel 1914–1918: Esimene maailmasõda koduvetes. Tallinn: Olion, 2011

Õun, Mati, Noormets, Tiit; Pihlak, Jaak. Eesti soomusrongid ja soomusronglased 1918-1941. Tallinn: Sentinel, 2003

Õun, Mati, Ojalo, Hanno. 101 Eesti lahingut. Tallinn: Varrak, 2012

Õun, Mati, Ojalo, Hanno. Eesti Teises maailmasõjas 1939–1945: vaade merelt. Tallinn: Ammukaar, 2020

Õun, Mati; Ojalo, Hanno. Juminda miinilahing 1941: kadalipp Soome lahel. Tallinn: Ammukaar: Sentinel, 2018

Õun, Mati; Ojalo, Hanno. Tallinna lahing 1941. Tallinn: Grenader, 2013

Õun, Mati; Walter, Hannes; Sammalsoo, Peedu. Võitlused Läänemerel 1918-1919: Suurbritannia ja Eesti laevastik Vabadussõjas. Tallinn : Olion, 2003

Õunapuu, Helgi. Eesti Vabariigi riigikaitse juhtimine 1918-1940. Sõjaväe keskasutuste, Sõjaministeeriumi ja selle asutuste organisatsioon. Tallinn: Riigiarhiiv, 2004

Öpik, Elina. Talurahva mõisavastane võitlus Eestis Põhjasõja esimesel poolel 1700–1710. Tallinn: Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, 1964