Peeter Kaasik

1. Muinasaeg
2. Ristisõjad ja eestlaste muistne vabadusvõitlus
3. Keskaeg
4. Põhjamaade 100-aastane sõda Liivimaal
5. Põhjasõda 1700–1721
6. Eesti ala Vene keisririigi koosseisus 1710–1914

„Ainult ajalooliselt võib Nõukogude rünnakuid mõista. Aastast 1030, seega ajast, mil slaavlased jõudsid oma asustamisega Pihkva piirkonda, on Eesti ruumis ida vastu peetud 39 sõda, ja 40 sõda on praegu käes. Umbes 90 protsenti kõigist neist sõdadest on algatatud ida poolt. Ikka ja jälle on Eestil tulnud olla ohvriks idast järgnevate rünnakute vastu. Nagu Eesti põllumehel on igal aastal tulnud ikka ja jälle võidelda umbrohuga oma põllul, on eesti rahval ikka ja jälle tulnud võidelda rünnakute vastu idast. Idas on leitud ka põhjendusi rünnakuiks. Selleks on olnud kord kaubanduslike huvide ja merele pääsu, kord Vene maadekogumise, kord panslaavilise maailmapäästmise ja nüüd kommunistliku maailmapäästmise õpetused.“

Need sõnad lausus raadiokõnes peaminister presidendi kohustes Jüri Uluots raadiokõnes 19. augustil 1944, umbes kuu enne, kui (mandri-)Eesti taaskord okupeeriti idapoolse vallutaja poolt. Kõne lõpp kõlab prohvetlikult ka 80 aastat hiljem – idamaises mõttemallis pole eriti muutunud.

Mõistagi tuleb eelpooltsiteeritud lõiku käsitleda tollases propagandistlikus võtmes, kus Uluots kutsub Eesti rahvast üles ühtsusele ja vastupanule vallutaja vastu. Sõdu on siinmail peetud arvatavasti rohkemgi kui Uluotsa nimetatud 40; sõltub mida sõjaks pidada, mida sõjaretkeks, mida sõjaliseks konfliktiks jne. Uluotsa kõne polnudki ajalooline traktaat, kuid tõele vastab see, et ida ja lääne piiri asuva sedavõrd väikese maatüki pärast on peetud ebaproportsionaalselt palju sõdu. Mõistagi ei lähtunud sõjad (ja sõjaretked) ainult idapoolt, vaid kõikidest ilmakaartest. Siinmail on lahinguid löönud peale venelaste (õigemini väga kirju rahvusliku koosseisuga Vene vägede) veel sakslased, rootslased, taanlased, poolakad, leedulased, lätlased, soomlased, britid jpt ja mõistagi kõikides nendes sõdades rohkem või vähem, otsesemalt või kaudsemalt ka eestlased ise.

1. MUINASAEG

Rooma rauaaeg (u 50–550 p.Kr)

Inimloomuses on juba kord lahendada erimeelsusi vägivallaga. Tihtipeale polegi vaja erimeelsusi, sest sõjapidamine võis olla ka elatusallikas või elustiil. Nii võib Eesti sõjaajaloo alguse tinglikult viia aegadesse kui Eesti alal püsiasustus üldse tekkis ehk ca 10 000 aasta tagusesse aega.

Eesti esiaja ajaloo periodiseering jaguneb kivi-, pronksi- ja rauaajaks, mis omakorda jagunevad lühemateks ajalõikudeks (siinkohal on kasutatud mõnevõrra lihtsustatud jaotust). Kuigi konflikte oli mõistagi ka varasemast ajast, siis Eesti sõjaajaloo alguseks võiks tinglikult lugeda siiski rooma rauaaega I aastatuhande esimesel poolel, kui lisaks arheoloogilisele leiumaterjalile on kasutada juba ka esimesi kirjalikke allikaid. Näiteks Rooma autori Tacituse teoses „Germania“ viidatakse aestidele. Kõlaliselt ja kirjapildil võivad aestid meenutada küll eestlasi, kuid arvatavasti mõeldi nende all kitsamalt kas Läänemere kaguranniku hõime, või siis laiemalt kõiki Läänemere idaranniku rahvaid. Aestidele viitab ka gooti ajalookirjutaja Jordanese teos „Getica“. On arvatud, et need on samad mis Vene varasemates kroonikates (leetopissides) nimetatud tšuudid ehk läänemeresoome hõimud, kuid mingit veenvat kinnitust sellele pole.

Võimalikke teateid siinsete alade ja rahvaste kohta leiab ka Skandinaavia saagades. Näiteks Islandi Gutasaga ja Ynglingite saaga väitel olevat pool kogu Ojamaa (Gotlandi) elanikkonnast nälja tõttu välja rännanud Aistlandi, mille all peetakse silmas arvatavasti Hiiumaa saart. Saagade väitel olla uusasunikud sealt edasi rännanud Venemaale ja lõpuks jõudnud Kreekasse.

Tuntum legend saagadest pärineb juba järgmisest ajaperioodist (eel)viikingiajast, kui kuningas Ingvar olla oma sõjasalgaga läinud rüüstama tänase Eesti rannikut (nimetatakse Steini nimelist kohta, mis võib tähendada ka (kivi)linnust). Lahingus kohalikega olla skandinaavlased lüüa saanud ja ka Ingvar ise oma otsa leidnud. Ta olla maetud sinnasamasse merekaldale. Kas see lugu tõele vastab polegi tähtis, vaid viitab, et rooma rauaaja lõpul (või täpsemalt rahvasterännu ajal, aastad u 450–550) algasid rootslaste (täpsemalt svealaste ja götalaste) rüüsteretked tänase Eesti aladele. Eelkõige Saaremaa, kuid ka Lääne- ja Põhja-Eesti ranniku arheoloogilised leiud viitavad, et kontaktid svelastega ja ojamaalastega olidki võrdlemisi tihedad, millest ei puudunud mõistagi ka vastastikused rüüsteretked.

Olgu öeldud, et kui siinkohal ja edaspidi on nimetatud eestlasi, siis tuleks nende all silmas pidada tänase Eesti alal elanud läänemeresoome hõime. Ladina kirjakultuuri levimisel hakkavad Skandinaavia kirjalikes allikates juba XI sajandil süstemaatiliselt korduma „Eesti“ (Estonia) ja „eestlased“ (Estones) mõisted. Eestit (nt Eistland) nimetatakse veelgi varasemates skandinaavia saagades, kuid tuleb arvestada, et kirja pandi needki alles alates XII sajandist. Kindlasti oli ka muistsetel eestlastel oma teatud ühtne keeleline-kultuuriline identiteet, kuid tänapäeva mõistes neid eraldi rahvuseks nimetada on mõnevõrra küsitav. Pigem oli rahvus tollases kontekstis geograafiline mõiste. Sama kehtib ka „Eesti“ kohta, mis ei tähistanud riiklikku subjekti, vaid oli geograafiline üldmõiste selle Läänemere-äärse piirkonna kohta.

Erinevatest Skandinaavia ülemerenaabritest riiklust Eesti alal muinasajal välja ei kujunenud, kuid ilmselgelt olid siinsed hõimud sinnapoole teel ja riikidest oleks saanud rääkida Eesti aladel XIII sajandil, kui ristisõdijad poleks ette jõudnud.

Ei puudunud verevalamine ja vastavad vahendid vastuolude klaarimiseks ka varasemast ajast, kuid nagu öeldud Eesti sõjaajaloo alguseks võiks siiski lugeda I aastatuhande esimest poolt. Kirjalikke allikaid on napilt ja tänane teadmine põhinev arheoloogilisel leiumaterjalil. Olgu ka ette öeldud, et leide lisandub pidevalt ja mõnigi leid võib ümber lükata kõik varasemad teadmised.

Arheoloogiline leiumaterjal jaguneb üldjoontes kaheks: kaitserajatised ehk linnused ja kasutusel olnud relvad. Tolle ajal kindlustusi uurida enamasti ka hilisemal ajal kasutusel olnud linnuste vallide uurimisel. Tavaliselt pole jäljed piisavad, et väga põhjapanevaid järeldusi teha. Võib öelda, et kui linnuste kaitseehitised olid sellel ajal väga ebaühtlased, siis paiknemine oli veelgi ebaühtlasem. Eesti põhjaosast on teada vaid kolm tol ajal kasutusel olnud linnust, kaks neist sisuliselt kõrvuti (Iru ja Jägala) ning Rakvere. Kesk-Eestist neli: Keava, Kalana ja kaks lähestikku Peipsi ranniku lähedal (Alatskivi ja Peatskivi). Kõik ülejäänud 18 paiknevad Kagu-Eestis. Võimalik, et anomaalia on siiski vaid XXI sajandi esimese veerandi uurimisseis ja tegelik pilt oli mõnevõrra ühtlasem.

Enim kasutatud relvaks oli sel ajal oda, mille leiud rahvasterännu aegsetes kalmetes ja peitleidudena võimaldavad teatud järeldusi teha. Nii oli Rikassaare, Alulinna ja Kohtla peitleidudes kõigis ca 50 odaotsa või nende katket, lisaks viis Kunda leiust. Iseloomulik on kõrge harjaga rombjas leht ja pikk tugeva kaelaga putk, vähem teisi tüüpe. Oma tüpoloogialt ei erine need leiud Euroopa põhjaosa tollest ajast pärinevatest odaotstest kuigivõrd. Osa odaotstest on arvatavasti sisse toodud, kuid arvatavasti valmistasid neid ka kohalikud sepad.

Kui arvukalt leidub võitlusnugasid ka eelrooma rauaaja (u 500 e.Kr–50 p.Kr) varastes tarandkalmetes, siis rooma rauaajal need kalmetest koos teiste relvadega sisuliselt kaovad. Rooma rauaaeg oligi suhteliselt rahulik aeg, kuid pole põhjust arvata, et need täiesti kasutusest kadusid. Uuesti ilmuvadki need kalmetesse ja peitleidudena massilisemalt V ja VI sajandil p.Kr. Leidude põhjal võib oletada, et need olid võrdlemisi laia ja tipu suunas kitseneva teramikuga ning pisut kumera seljaga. Jällegi ei erine Eesti ala selle poolest muust Põhja-Euroopast ei võitlusnugade tüübilt ega leiusageduselt.

Mõõgad olid tol ajal siinmail üsna haruldased. Rooma rauaaja leidude põhjal võib järeldada, et enamasti oli tegu üheteraliste relvadega, kuid olid kasutusel ka kaheteralised claudius-tüüpi ca 50 cm pikkused mõõgad. Rahvasterännu ajal kasvas mõõga roll sõjariistana ja ühiskondliku staatuse näitajana. Samast ajast pärinevad ka esimesed teadmised kilpide kohta. Kilbid olid valmistatud puust, arvatavasti ümara kujuga. Kalmeleidude puhul võib öelda, et kilbid oli varustatud rauast kilbikupla ja -kammitsaga ega erine jällegi tol ajal mujal Põhja-Euroopas kasutusel olnud kilpidest.

Hiljemalt rahvasterännu ajal I aastatuhande keskel oli sõjapidamises kasutusel juba hobune, millele viitavad kalmeleidudes esinevad hobuseriistade osad koos relvadega.

Kokkuvõtvalt, tollase sõjapidamisviiside kohta saab teha järeldus põhiliselt rahvasterännu ajal kalmetesse ilmunud relvanäidiste põhjal. Ühelt poolt viitab see ka tulevasele sõjakamale ajajärgule ehk viikingiajale, kuid võib viidata ka sotsiaalsele kihistumisele ning relv hakkas muutuma staatuse sümboliks, samuti sellele, et kujuneva ülikkonna kaaskonda lisandusid elukutselised sõjamehed.

Viikingiaeg (u 550–1050)

Juba eelpool on viidatud kuningas Ingvari sõjakäigule Eestisse umbkaudu aastal 600. Sel ajal hakkasid Läänemere piirkonnas domineerima skandinaavia sõdalased-meresõitjad ehk viikingid. Kanda kinnitasid nad ka Läänemere piirkonna idaaladel. 650. aasta paiku rajasid nad keskuse Läti läänerannikul Grobiņas, hiljemalt aastal 750 rajati asundus Vana-Laadogasse. Tekkisid suured Põhja-Euroopa kaubanduskeskused Birka Sveamaal, Hedeby ja Ribe Taanis, Kaupang Norras. Olulist rolli mängisid viikingid Vana-Vene riigi kujunemisloos. IX sajandi alguses laienes haare Briti saartele ja mujale Lääne-Euroopa rannikupiirkondadesse, kuid kolooniad rajati ka Islandile ja Gröönimaale. X sajandi teisest poolest lasksid Taani, Norra ja Rootsi kuningad end ristida ja see pani aluse üldisemale ristiusu levikule Skandinaavias.

Mõistagi ei jätnud ühelt poolt viikingite tegevus, teiselt poolt Venemaa aladel tekkinud riiklus mõjutamata ka muistseid eestlasi. Kirjalikke teateid Eesti ala kohta leiab Islandi saagades (pandi kirja enamuses pärimusena XII ja XIII sajandil) ja Vana-Vene kroonikates ehk leetopissides, kuid ka ladinakeelsetes kroonikates. Tollased saagad-kroonikad kajastasidki suuresti just sõjakäike.

Eraldi võiks nimetada kuningapoja Olafr Tryggvasoni lugu. 967. aastal olnud ka koos oma ema Astriðriga teel viimase venna Sigurði juurde Novgorodi, kui sattus eesti mereröövlite kätte. Tulevane Norra kuningas käis käest kätte kuniks Sigurð tulnud Eestisse Vladimir Püha nimel makse nõudma ja ostnud õepoja laadalt 12 kuldmarga eest vabaks. Kuna eestlastele omistatud nimekujud Klerkon, Klerkr, Reas, Rekon pole kindlasti eestipärased ja on oletatud, et tegu oli hoopis balti hõimudega. Kuid arvatavasti mõeldi nimed lihtsalt kirjapanemisel välja. Mingi osa sellest mitu sajandit hiljem üles kirjutatud loost võib ka tõele vastata, kuid kindlasti on saagades arvukalt väljamõeldisi. Näiteks Njalli saagas olla Thorkell Hoopleja kuskil Lääne-Eestis lohe maha löönud.

Saagasid on kasutanud ka mõnevõrra usaldusväärsem allikas Saxo Grammaticus oma kroonikas „Taanlaste vägiteod“ (Gesta Danorum), mis samuti mõnes lõigus puudutab nii Eesti alasid kui eestlasi. Tõsi, mõnes kohas avaldades ta küll mõnikord kahtlust legendide tõele vastavuse osas.

Nagu juba öeldud, siis kasutati saagades esmakordselt Eesti nime (Eistland), kuid on ka muid kohanimesid. Eriti tihti käib läbi Saaremaa (Eysysla), kuid ka Läänemaa (Vik), Rävala (Rafala) jt.

Lisaks saagadele kajastuvad sõjakäigud Eestisse ka ruunikividel, millest enamus pärinevad X ja XI sajandist. Näiteks Upplandi kolmel ruunikivil mainitakse Virumaa (Virland) langenud sõdalasi.

Kuigi skandinaavia pärimus on pigem folkloor, võib nende põhjal siiski väita, et Eesti oli viikingiajal skandinaavlastele hästi tuntud. Arheoloogilised leiud viitavad ka tihedale kaubavahetusele, kuid leiumaterjali seas on ka leide, mis viitavad otseselt sõjakäikudele. Näiteks Saaremaal Salmes avastatud VIII sajandist pärinevad paadimatused (vt allpool).

Peaasjalikult sõjakäike kajastavad ka vanavene leetopissid, millest vanemad pärinevad XI sajandist. Huvipakkuvam on tollest ajast ehk Kiievi mungale Nestorile omistatud hüpoteetiline kroonika (leetopissid on enamasti ümberkirjutused) „Ajalike aastate lugu“, mis pandi kirja 1110. aasta paiku. Muu hulgas on selles juttu Kiievi-Vene vürsti Jaroslav Targa sõjakäigust Eesti aladele ning 1030. aastal Tartu (Jurjevi) linna rajamisest. Järgmised teated Jurjevist pärinevad mõnikümmend aastat hilisemast ajast. Selleks ajaks oli Jaroslav juba surnud ja riik jagatud tema poegade vahel. Izjaslav saanud Kiievi ja Novgorodi ja pannud viimase possaadnikuks Ostromiri, kes korraldanud sõjakäigu tšuudide vastu, kuid saanud selle käigus hukka. Seepeale korraldanud Izjaslav ise retke Eestisse ka vallutanud Kedipivi linnuse. Kuigi leetopiss väidab, et need sündmused toimunud 1054. ja/või 1055. aastal, siis võrdluses teiste kroonikakatketega oli Ostromir sel ajal elus. Ilmselt toimus see kõik 1060/1061. aastal. Kedipiv võiks olla Keava linnus Harjumaal, mille kõrval oli tolle aja kohta suur asula. Linnus oli XI sajandil kindlasti olemas, kuid novgorodlaste sõjakäigu kohta siiski märgid puuduvad.

1060. aasta kohta on leetopissides veel teinegi märge, et Izjaslav läinud Eestisse (täpsemalt sossolite juurde) maksu nõudma (2000 grivnat aastas). Sossolid olnud algselt nõus, kuid siis ajasid maksukogujad minema, põletasid Jurjevi maha ning jõudsid oma sõjakäiguga Pihkva alla, kust nad minema löödi. Novgorodlasi ja pihkvalasi langenud „1000“ ja sossoleid ajastule iseloomulikult „arvutult“. On pakutud, et hilisemates ümberkirjutustes on sündmused segunenud ja sossolite all peetakse silmas harjulasi. Võib ka oletada, et novgorodlaste ja pihkvalaste vallutusplaanid siinmail olid 1060/61. aastaks tagasi tõrjutud, vähemalt kaovad vastavad teated leetopissides ligi pooleks sajandiks.

Linnused

Kuni viikingiajani teatakse vähe linnustest eraldi paiknevaid asulakohti ja need olid väga väiksed. Võimalik, et ehitusmaterjalist tingituna polegi tänaseks midagi säilinud. Kuid võib ka oletada, et kuni viikingiaja lõpuni ei elatudki ühe koha peal pikka aega. Peamine asutusüksus oli jätkuvalt üksikult paiknev talu (või siis muinasmõis jõukama ja suurema talu mõistes). Viikingiajast on suuremaid asulakohti, mis ei olnud linnuse lähedal, teada üksikuid (Aindu, Ala-Pika, Suure-Kamba). Paiksema asustuse teke jääb juba hilisrauaaega, alates XI sajandi teisest poolest, seoses põlluharimisvõtete arenemise ja rahvastiku arvu kasvuga.

Linnuste asulad tekkisid n-ö tavaküladest erinevalt ja elanikkonna sotsiaalne taust oli erinev. Linnusest ja linnusekülast koosnevas asustusüksuses elas arvatavasti pealik või tollane ülik koos pere ja kaaskonnaga, sh sõjaline kaaskond.

Kui linnuste arvukuse osas andis rooma rauaajal tooni Kagu-Eesti, siis sama pilt avaneb ka viikingiajal, kuigi pilt on läinud mõnevõrra mitmekesisemaks. Kokku on viikingiaja lõpust teada ca 50 linnust (nende hulgas viis asulat järvesaarel (Pangodi, Koorküla Valgjärv, Kaarna, Otepää Valgjärv ja Kooraste). Osad linnused olid olemas juba rooma rauaajal, kuid mõned jäeti viikingiajal ka maha, lisaks paarkümmend uut linnust.

Saaremaal on teada kaks linnust, Asva ja Kärla (mõlemad ilma linnuseasulata), Virumaal kaheksa, Läänemaal kaks, mõlemad tulevased võimsad piirkondlikud linnusekeskused Lihula ja Sootagana (mõlemad ilma linnuseasulata) jne.

Linnuste väljanägemine sõltus muu hulas asukohast ja ehitusmaterjalist. Püüti ära kasutada olemasolevaid pinnavorme. Vall püstitati tavaliselt looduslikult kõige nõrgemalt kaitstud kohta. Linnuseõue kuju oli enamasti sellise kujuga nagu mäelagi.

Neil linnustel, mis olid kasutusel viikingiajal, on kõrgemate vallide kõrgus kuni 4 meetrit (Iru, Lohu II), tavaliselt siiski madalam, kuni poolteiste meetrit. Kuid oli ka linnused, kus vall üldse puudus ja oli kaitstud vaid puittaraga (Peedu, Puka, Aakre jt). Linnusele püstitatud rõhtpalkidest üksteisega liidetud nelinurkseid kaitserajatisi kasutati ühtlasi ka elamisruumidena.

Mitme linnuse juures on tuvastatav ka valli ees olev kraav (Pada II, Rõuge), kuid ilmselt polnud see otseselt mõeldud vastast tagasi hoidma, vaid pigem näitab kust võeti valli kuhjamiseks materjali.

Mõnevõrra erandlik viikingiaja linnus on Kuusalu Pajulinn, mis on rajatud sohu. Kividest valli alla on seetõttu rajatud haost ja peenest männipalgist kahekihiline parv.

Võimsam linnus oli teadaolevalt Iru linnus. See oli kasutusel juba rooma rauaajal, mida pikikülgedel kaitsesis kõrged ja väga järsud nõlvad. Viikingiajal kindlustati Iru linnust olulisel määral edasi. Lõunavalli arheoloogilisel väljakaevamisel ilmnes, et see oli kuni 4,7 meetri laiune, koosnedes kividest ja kruusast. Valli mõlemat külge toestas paekiviplaatidest müür. Valli enda kõrguseks oli hinnanguliselt 3,5–4 meetrit. Väravakäik oli umbes 3 meetrit lai, toestatud paeplaatidest kuivmüüriga, mis läbis risti paekividest valli. Lisaks on teada veel kaks umbes 1 meetri laiust läbikäiku.

Nagu öeldud rajati vanavene leetopisside andmetel Tartusse 1030. aasta paiku Jurjevi nimeline linnus. Varasem kultuurkiht annab oletada, et linnus ja asula muutusid keskuseks X sajandil. Asula ise laius linnuse ees Toomemäel, linnusest läänes ning linnuse jalamil põhjas ja idas. Kuid Jaroslav Targa vallutuse ajaks võis linnus ja asula olla ka maha jäetud. Suurem osa linnus-asula kultuurkihist pärineb Jurjevi ajast.

Oma aja kohta oli Jurjev suur asula, võrreldav Iru ja Keava linnuste juures olevate asulatega. Linnuse jalamil olnud asula pikkus oli ca 800 m ja laius ca 200 meetrit, lisaks elati veel Toomemäe põhjaserval (300×150 m suurune ala) ja ilmselt ka linnusest lõunas. Leiud viitavad, et elanikud olid pigem võõramaist päritolu (ilmselt kaupmehed, ametnikud, vaimulikud, sõjasulased, käsitöölised ja nende pered). Sellest perioodist on teada ka arvatav kristlik kalmistu, mis hävis peale venelaste minemalöömist XI sajandi 1060. aastatel.

Relvastus

Võrreldes rooma rauaajaga polnud relvastus kuigivõrd muutunud. Jätkuvalt olid peamised relvad odad, sõjakirved ja võitlusnoad, vähemal määral mõõgad. Muutunud polnud ka kilbi kuju. Arvatavasti kasutati ka vibu, kuid vastav leiumaterjal puudub. Kuna kasutati puitvibusid, siis on see ka mõistetav ja nad pole lihtsalt säilinud.

Mõjutusi relvatüüpides võib näha nii balti hõimude alalt, kui Skandinaaviast, vene aladelt vähemal määral. Viikingiaja odaotsad on mitmekesised, erinevaid ajastu näidiseid on kümmekond, jagunedes üldistavalt viske ja torkerelvadeks. Võitlusnoad olid pika kitsa teramikuga. Mõõk oli pigem kujuneva ülikkonna ja viimaste kaaskonna relv, tüüpidelt sarnased, mis olid levinud kogu Läänemere-piirkonnas. Arvatavasti enamuses Eestisse sisse toodud.

Üldistavalt muutusid viikingiajal relvad suuremaks ja raskemaks. Ka lisandub võrreldes varasemaga rohkem hõbeplateeringuga kaunistatud relvi. Kui eelviikingiaega (u 550–800 p.Kr) iseloomustab tüüpide paljusus, siis viikingiajal muutus relvastus järjest standardsemaks, kuuludes enamasti ühte tüüpi.

Kalmetesse ilmuvad eelviikingiajal ratsavarustuse elemente, peamiselt suised ja valjad, kuid kannuseid ja sadulajaluseid on napilt. Seega on hobuste kasutamine lahingus vähetõenäoline. Ka Skandinaavia viikingite näide annab alust oletuseks, et hobust kasutati liikumisvahendina, kuid enne lahingusse astumist jalastuti.

Sõjaretkedel kasutasid kohalikud arvatavasti viikingite eeskujul paate või väiksemaid laevu. Saarlaste puhul võib seda väita üsna kindlas kõneviisis. Saaremaalt (Salmest) on leitud ka laeva- ja paadijäänuseid, kuid need ei kuulunud kohalikele, vaid ülemererüüstajatele. Täpsemalt oli paadi näol tegu matusega VIII sajandist. Kaldavalli on maetud koos meresõidukiga 42 Skandinaavia päritolu sõdalast. Säilinud neetide põhjal võib öelda, et paat oli kaheksa kaarega, 11,5 m pikk, 2 m lai, parda kõrgusega 75 cm ja süvis koos kiilulaadse moodustisega umbes 40 cm. Paadi põhiosad olid valmistatud männipuust, kereplangud ühendatud raudneetidega. Võib oletada, et tegu oli ilma masti ja tüürita sõudepaadiga, tegu võis olla ka kohalikku päritolu alusega. Samas lähedalt leitud laev oli sarnase konstruktsiooniga, umbes 17,5 m pikk ja 3,2 m lai ja kiiluga. Tõenäoliselt oli laeval ka puri.

Skandinaavia viikingid mõjutasid oma sõdalasideoloogiaga ilmselt ka siinset tärkavat ülikkonda, millel oli samuti oma sõjaline saatkond, mis oli osa üliku perest. Kuigi oletuslik, mida ei kinnita arheoloogilised leiud, siis arvatavasti võtsid ka kohalikud ülikud üle teatud elustiili, mille hulka kuulusid peod, võistlused, jaht, lauamängud (Salmest leitud mängunupud viitavad malet meenutavale hnefatafl-nimelisele n-ö strateegiamängule).

Kalmeleidude põhjal võiks oletada, et jaht oli I aastatuhande lõpuks muutunud vähemalt Põhja-Eestis suuresti eliidi meelelahutuseks. Kuid seda ei kinnita veel luuleiud Lõuna- ja Ida-Eestist, kus jahipidamisel oli jätkuvalt kindel koht elatusvahendite hankimisel, kuid hauapanustena polnud need ülikutele ilmselt piisavalt elitaarsed.

Hilisrauaeg (u 1050–1225)

Hilisrauaaja alguse ja lõpu dateeringud on sama tinglikud kui varasemadki. Algus on seotud Põhja-Euroopa arengutega laiemalt, kuid lõpuks võib lugeda nii 1208. aastat kui Eesti alale jõudsid ristisõdijad või 1227. aastat, kui alistati viimasena saarlased. Viimaste alistamine oli siiski mõnevõrra tinglik ja siinkohal on võetud lõppdaatumiks 1225. aasta, kui Mandri-Eesti oli ristisõdijate poolt vallutatud ja selle elanikud formaalselt ristiusustatud.

Muinasaja lõpusajanditeks oli Eesti alast läänes ja idas kujunenud kindel riiklik korraldus. Skandinaavias tähendas viikingiaja lõpp ühtlasi ristiusustamist ja Lääne-Euroopa ühiskonnakorralduse üle võtmist. Usuvahetus toimus üldiselt rahumeelselt – eliit võttis ristiusu vastu ja seejärel järk-järgult ka lihtrahvas. Taani kuningavõimu alguseks on loetud aastat 960. 1103. aastal moodustus Lundi peapiiskopkond. Rootsis seati kuningavõim sisse XI sajandi alguses ja 1163. aastal sai Uppsala piiskopkonnast peapiiskopkond.

Tugevnev kuningavõim andis võimaluse koondada majanduslikke ja sõjalisi ressursse ning katoliku kiriku huviks oli kõige muu hulgas ka paganlike naabermaade ristiusustamine. Soome lääneosa (Turu piirkond) ristiusustati XII sajandi keskel toimunud ristiretkega (Hämes XIII sajandi keskel ja Karjalas XIV sajandi esimesel veerandil). Kuigi idaviikingite retked Venemaa avarustesse ja sealt edasi Bütsantsi XI sajandiks hääbusid, säilisid suhted Loode-Venemaa keskustega. XII sajandi keskel liideti Rootsiga Ojamaa saar (Gotland), millel asunud kaubalinn Visby oli pikka aega Läänemere kaubanduse üheks tähtsaimaks keskuseks. Üks kaupmeeste veetee viis ka üle Narva jõe ja Peipsi-Pihkva järve Pihkvasse.

Peale Kiievi-Vene riigi lagunemist XI sajandi keskel väiksemateks vürstiriikideks, kujunesid Eesti idanaabriteks Novgorodi ja Pihkva vürstiriigid. Kirdes olid naabriteks läänemeresoome hõimud (vadjalased, karjalased jt), kes formaalselt olid Novgorodi andamikohuslased, siis reaalsuses veel üsnagi vabad.

Läti ja Leedu alal oli riikluse areng kiirem kui Eestis. XIII sajandi alguseks oli latgalite asualal tekkinud Väina-äärsetele kaubateedele Polotski vürstiriigi andamikohuslased Koknese ja Jersika väikevürstiriigid. Leedu riikluse alguseks loetakse XIII sajandi keskpaik, kui valitses suurvürst Mindaugas, kuid väikevürstiriigid olid olemas juba XII sajandil.

Kuigi kirjaliku Eesti ajaloo alguseks võib pidada Läti Henriku kroonikat XIII sajandist, on hilisrauaajast arvukalt viiteid Eestile ka muudes kroonikates. Sarnaselt varasematele kroonikatele ja saagadele kajastavad ka hilisrauaaegsed teated peaasjalikult (vastastikuseid) sõjaretki.

Peale vene vallutajate minemalöömist XI sajandi keskel ilmuvad vene leetopissidesse uued vastavad teated alles 1111. aastal, kui Novgorodi vürst Mstislav korraldas sõjakäigu Otšelasse. Ilmselt tänapäeva Kirde-Läti Adsele piirkond, kus domineerisid läänemeresoome (tšuudi) hõimud. 1113. aastast on teade ilmselt tšuudide vasturetkest, kui vürst Mstislav olla Bori juures tšuude lahingus võitnud. Arvatavasti osalesid selles ka lõunaeesti hõimud. Sellele viitab kolm aastat hiljem toimunud sõjakäik Otepää vastu. Sõjakäigust pole midagi teada, on oletatud, et suurem lahing peetud hoopis Irboska lähedal. Otepää vallutati Mstislavi poolt aga 1116. aastal. Linnus hävitati ja mindud tagasi. Ühtlasi pajatavad kroonikateated Novgorodi kindlustamisest, ilmselt tšuudide vasturetke kartes. Otepää ehitati peagi üles ja jätkuvalt oli see olulisem piirkondlik linnus.

Aastatel 1130–1134 teinud nüüd juba vürst Vsevolod kolm retke tšuudide maale. 1131/32. aasta talvine sõjakäik lõppes suure lüüasaamisega Vaigas (Klin). Küll vallutatud 1133/34. aastal Tartu.

XII sajandi teise poole Vene kroonikakatked annavad alust oletada, et aktiivsemaks pooleks olid tšuudid, kes tegid korduvalt rüüsteretki Pihkva ja Novgorodi vürstiriikidesse. Suurimat lahingut mainitakse aastast 1176/77, kui Pihkva vastu olla tulnud „kogu tšuudide maa“. Millega see lõppes ja kus lahing toimus, seda kroonika ei maini. Ilmselt vasturetk toimus 1179/80. aastal Otšelasse, millega maksti kätte kohalikele tšuudidele Pihkva retkes osalemise eest.

1190. aastast pärineb kroonikakatke „mereäärsete tšuudide“ hävitamisest Pihkva järvel (ilmselt tulid mööda Narva jõge ja Pepisit). Edukaks osutus Novgorodi vürstidele 1191/92. aasta talvine sõjakäik, kui vallutati nii Tartu kui Otepää (Medvežja golova).

Mis oli XII sajandi retkede eesmärk, pole selge. Arvatavasti polnud tegu vallutussõjaga, vaid vastastikuste rüüsteretkede ja kättemaksuretkedega. Kuid vähemalt Vene vürstide puhul võis olla eesmärgiks ka maksukohustuse sisseseadmine. Läti Henrik mainib näiteks, et Väina liivlased ja osa latgaleid olid XIII sajandi alguses Polotski vürsti maksukohuslased. Mingeid viiteid pole, et muistseid eestlasi oleks sidunud sarnased sõltuvussuhted. Arvatavasti olid jõud Pihkva ja Novgorodiga tasakaalus. See omakorda näitab teatud organiseeritust või riiklikke algeid. Viimaste väite kohta puuduvad siiski kirjalikud tõendid.

Kuid eestlaste rüüsteretked ei puudutanud kaugelt mitte ainult vene alasid, neid tehti ka latgalite ja liivlaste aladele, kuid ka läänepoole. Vähemalt kristlik ajalookirjutus viitab „paganate metsikustele“, mis nagu andis teatud õigustuse (kui seda otsiti) Läänemere idakalda rahvaste vastu tulevastes ristisõdades.

Saxo Grammaticuse XII sajandi lõpu kroonikas „Taanlaste vägiteod“ on juttu Taani kuningas Knud Püha retkest, mille käigus olla hävitatud „kurelaste, eestlaste ja zemgalite riigid“. Riik tähendas tollases kontekstis siiski pigem kohalikke võimukeskusi. Kroonika kohaselt saatnud Taani kuningas Valdemar I aastal 1170 või 1171 oma laevastiku Ölandi saarele rüüstama tulnud kurelaste ja eestlaste (saarlased?) vastu. Kaks päeva kestnud lahingus tabas neid küll esimesel päeval ebaõnn, kuid teisel päeval suudetud rüüstajatest jagu saada. Samast ajast pärineb ka paavst Aleksander III üleskutse taanlastele, norralastele, svealastele ja götalastele ristiusu kaitsmiseks ja ristiusu levitamiseks Läänemere idakalda paganate seas.

Kas need kaks sündmust olid omavahel seotud, pole selge. Kuid see polnud siiski veel otsene üleskutse ristisõtta. Saxo Grammaticuse kroonikas ongi mitu viidet retkede kohta Eestisse. Kuid viiteid leiab ka saagadest. Näiteks Sverre saaga järgi teinud 1185. või 1186. aastal Norra kuninga poeg Erik Sigurdsen viie laevaga retke Eestisse, täpsemalt Läänemaale (Vik).

Tuntum eestlaste retk toimus 1187. aastal kui põletati maha Rootsi tähtsam linn Sigtuna. Eri allikates on nimetatud selle teo kordasaatjateks „paganaid“, karjalasi, kuralasi, eestlasi (saarlasi?). Võimalik, et osalisi oligi mitmeid. Arheoloogilised kaevamised siiski ei kinnita linna maha põletamist. Ilmselt oli tegu tavapärase rüüsteretkega

Kindlasti aga käisid saarlased 1203. aastal rüüstamas Taani Listra maakonnas (Lysterby), saades saagiks vange, kirikukelli ja -riistu. Teateid saarlaste ülemere-rüüstretkedest on veel 1226. aastast (st paavsti legaat olevat kohtunud rüüsteretkelt tagasi tulevate saarlastega).

Põhiteave muinasaja loojangu kohta pärineb siiski Läti Henriku nimelise kroonikakirjutaja kirjapandust. Kroonika neljas raamat „Eestimaast“ kirjeldab ristisõda Eesti aladel aastatel 1208–1227. Kui muud kroonikakatked annavad infot põhiliselt sõjakäikude kohta, siis Henriku kroonikast leiab kirjeldusi ka territoriaalse jaotuse, ühiskonna toimimise, usundi jm kohta. Põgusalt ja pealiskaudselt kajastab Eesti alal toimunud ristisõda ka Liivimaa vanem riimkroonika (kirja pandud XIII sajandi lõpus). Kuid see teemaarendus jääb juba järgmisse peatükki.

Vältimaks edaspidiseid korduseid, siis siinkohal tinglik haldusjaotus, mis põhineb XIII sajandi kroonika- ja dokumendikatketel ning kajastab eelkõige tinglikult muinasaja lõpu seisu. Siinkohal oluliseks allikaks eelkõige Läti Henriku kroonika, mida võib pidada kirjalikele allikatele tugineva Eesti ajaloo alguseks. Maakondade all peetakse alljärgnevalt silmas kihelkondade ühendusi (suuremaid maakondi nimetab Henrik terra või provincia):

• Harjumaa (3 kihelkonda) – tänapäeva Harjumaa lõunaosa, osa Raplamaast
• Järvamaa (3) – tänapäeva Järvamaa kesk- ja põhjaosa ning Lääne-Virumaa edelaosa
• Läänemaa (7) – tänapäeva Läänemaa, suurem osa Pärnumaast ja Raplamaa lääneosa
• Rävala (3) – tänapäeva Harjumaa põhjaosa
• Saaremaa (4) – tänapäeva Saaremaa, Muhu saar
• Sakala (kuni 7) – tänapäeva Viljandimaa ja osa Pärnu- ja Valgamaast
• Ugandi (kuni 7) – tänapäeva Tartumaa, osa Põlva-, Jõgeva-, Võru- ja Valgamaast
• Virumaa (5) – tänapäeva Lääne-Virumaa ja suurem osa Ida-Virumaast

Kuid eristuvad veel üksikkihelkonnad ehk väikemaakonnad:

• Alempois – tänapäeva Järvamaa lõunaosa ja Pärnumaa kirdeosa (Türi kirikukihelkond ning osa Paide ja Vändra kirikukihelkonnast)
• Jogentagana (võimalik, et Ugandi osa) – tänapäeva Tartumaa põhjaosa (Äksi kirikukihelkond, osa Maarja-Magdaleena ja Tartu-Maarja kirikukihelkonnast)
• Mõhu – Põltsamaa kirikukihelkond ja osa Kolga-Jaani kirikukihelkonnast
• Nurmekund – Pilistvere kirikukihelkond ja suurem osa Kolga-Jaani kirikukihelkonnast
• Soopoolitse (hiljem Ugandi osa) – Kodavere kirikukihelkond (Peipsi järve rannikul Emajõest põhjas)
• Vaiga (võimalik, et Ugandi osa) – tänane Jõgevamaa, osa Ida-Virumaast
• Valgatabalve – Vastseliina, Räpina, Põlva kirikukihelkonnad ja võimalik, et ka Värska piirkond Setumaal

Muinasaja jooksul piirkondlikud keskused vahetasid mitmeid kordi asukohti. Tänane „linn“ tähendas kindlustatud ja kaitstud paika, elades rahvapärimuses edasi „linnamäe“ või „maalinna“ mõistes. Siinkohal on kindlustatud kaitserajatiste, mis tavaliselt oli ka piirkondlik keskus kohta kasutatud „linnuse“ mõistet.

Linnuste võrgustik Eesti alal kujunes sõltuvalt välisohust, haldusjaotuse väljakujunemisest ja majanduslikest teguritest. Oli linnuseid mis olid kasutusel sajandeid, osad jäeti maha, osa neist lõplikult, teised võeti uuesti kasutusse. Muutused linnusevõrgustikus näitavad suuri ühiskondlikke muutusi.

Suurte ja hästikindlustatud linnuste teke näitab rahvaarvu kasvu piirkonnas ja kindlasti ka toimivat ühiskonna- ja võimukorraldust. Kuigi traditsiooniliselt on linnuseid peetud kihelkondade keskuseks, siis arvatavasti oli pilt mõnevõrra kirjum, sest mõnes kihelkonnas linnus puudus, mõnes oli jälle kaks.

Linnustel polnud ainult kaitsefunktsioon, kuhu tagamaade elanikud ohu korral varju läksid. Kõik poleks linnusesse ka mahtunud ja ülerahvastatud linnus oleks piirajale olnud kergeks saagiks. Kui keskmise linnuseõue suurus oli hilisrauaajal ca 3000 m², siis mahutas see paremal juhul ainult lähemate külade inimesi ja kariloomi.

Suuremad püsiasustusega linnused olid ühtlasi ka kohalikud võimukeskused. Lisaks maakonna- ja kihelkonnakeskustena võib omakorda eristada eraldi mõttelise haldusüksusena n-ö linnusepiirkonda ehk ühe linnuse tagamaad või sõltuvuses olevad maad. Arvatavasti tuleneb sealt ka rahvapärimuslik „maalinna“ mõiste. Linnusepiirkond ei pruukinud kattuda kihelkonna üsnagi tinglike piiridega ja suurema keskuse n-ö mõjuala võis ulatuda mitmesse kihelkonda. On pakutud, et linnusepiirkond võis ületada ka maakonna piire. Näiteks Harjumaa Loone (Lohu suurlinnus) linnusepiirkond võis ulatuda Järvamaale, Varbola linnusepiirkond Rävalasse. Otepää linnuse mõjupiirkond ületas kindlasti Ugandi piire. On pakutud, et see võis ulatuda kuni Virumaani. Arvatavasti ületas maakonna piire ka Sakala keskne linnus Lõhavere. Viide linnusepiirkonna võimalikule olemasolule leidub ka Läti Henriku kroonikas, kus Varbola linnuse järgi kutsuti piirkonna elanikke varbolasteks. Kirjalikud allikad XIII sajandist viitavad linnusepiirkondadele ka Kuramaal, sh liivlaste aladel. Kuid olgu rõhutatud, et kõik see on oletuslik, mille kohta tõendusmaterjali napib.

Relvastus

Muinasaja eestlaste varasema relvastuse kohta saab tugineda suuresti vaid arheoloogilistele leidudele, kuid muinasaja lõpu relvade puhul juba ka kroonikatele, eelkõige Läti Henriku kroonikale XIII sajandist.

Relvad jagunevad tinglikult ründe- ja kaitserelvadeks. Ründerelvad jagunevad omakorda lähirelvadeks (mõõgad, odad, kirved jm) ja kaugvõitluse relvadeks (viskeodad, lingud, vibud jm). Kaitserelvastuse alla võiks lugeda kilpe, turviseid ja kiivreid.

Mõõgad olid eelkõige jõukamate meeste relvad, kuid neid kasutasid ilmselt ka üliku kaaskonda kuulunud n-ö elukutselised sõjamehed. Kuid viimaste osakaal relvakandjate koguarvust oli üsna tagasihoidlik. Mõõgameeste osakaalust võiks anda pildi arheoloogiline leiumaterjal – hilisrauaaegsetes kalmedes on mõõku või nende detaile kolm korda vähem kui odaotsi. Mõõkadest oli valdav enamus kaheteralised, ca meetri pikkused ja keskel n-ö veresoonega, mis vähendas mõõga kaalu ja muutis selle vastupidavamaks.

Leidude hulgas on ka damaskitud terasest ja väga heal tasemel sepistatud mõõku. Pikaajalisele kasutusel viitab see, et osadele sedalaadi X–XI sajandi teradele on lisatud hilisemaid kaitseraudu ja nuppe. Mõõgad viitavad ka sellele, et relvakaubandus ulatus kaugele väljaspoole eestlaste asuala. Näiteks on Eestist leitud (2020. aasta seisuga) kolm n-ö Ulfberhti mõõka (kirjaga VLFBERHT, mis viitab omaaegsele kvaliteedimärgile ehk sepikojale või -kodadele, mis pärinevad Reini jõe äärsest Ruhri piirkonnast). Üle Euroopa on leitud ca 150 sellist mõõka.

Kuid võõrapäraseid märgistusi on leitud mõõkadelt teisigi, peamiselt kristlikku sümboolikat ja -kirju. Samuti on mõõkadel inkrustreeritud kullast ja hõbedast kaunistusi.

Enamik mõõgaterasid olid siiski tagasihoidlikumad, sekka ka kohalikku toodangut. Kohalikud meistrid valmistasid põhiliselt mõõkadele pidemenuppe ja kaitseraudu.

Muinasaja lõpu leidudest ilmneb, et lisaks kaheteralistele mõõkadele kasutati üheteralisi. Kuna osadel neist on teramik laiem tipu poolses otsas, võib oletada, et tegu oli raiumiseks sobiliku relvaga. Sarnaseid mõõku on leitud ka Kuramaal ja Koiva liivlaste alal ja need võivad olla ka Eestisse toodud relvakaubanduse käigus.

Mõõgatuppede kohta informatsiooni napib, kuna materjaliks oli põhiliselt puit ja nahk. Küll on leitud on pronksist mõõgatupe otsikuid. Arvatavasti kasutati nagu mujalgi Lääne- ja Põhja-Euroopas spetsiaalseid mõõgavöösid, mille külge kinnitus mõõgatupp kahest kohast, et see kõlkudes käimist ei segaks.

Nagu öeldud, olid mõõgad eelkõige jõukamate meeste relvad. Enim kasutatud relvad olid jätkuvalt torkeodad, mille raudsed otsikud kinnitati ca kahe meetrise tamme, saare- või mõne muu tugevamast lehtpuust valmistatud varre otsa. Võrreldes mõõkadega oli pilt odaotse puhul mitmekesisem. XI ja XII sajandi odaotste seas leidub ka damaskitud lehega eksemplare, mis olid skandinaaviapäraselt kaunistatud loomamotiividega.

XII sajandil muutusid odaotsad lihtsamateks, damaskitud ja kaunistustega odaotsi jääb vähemaks. Levinumaks muutuvad kohalikku päritolu odaotsad. Muu hulgas suurenes suhteliselt kitsa lehega, kuid rombikujulise ristlõikega odaotste osakaal, mis sobisid paremini läbistama tol ajal levima hakanud rõngasrüüd. Tol ajal kasutati ka võrdlemisi pikki odaotsi, mis oli tõhusamad mõõkade vastu võitlemiseks.

Odade kõrval oli teiseks põhirelvaks sõjakirves (tapper). Arheoloogiliste leidude järgi võib oletada, et tahulised sõjanuiad polnud kuigi laialt kasutusel, vähemalt mitte võrreldes odade, mõõkade ja sõjakirvestega. Kunstilisemalt töödeldud sõjanuiad võisid olla kasutusel ka pealiku võimusümbolina. Võrreldes XIII sajandi ristisõdijate lähirelvadega polnud erinevused kuigi suured, küll oli ristisõdijate mitmekesisemad relvakäsitlemise oskusdes, eelkõige ratsa hobusel võideldes.

Kaugrelvadest kasutati kõige rohkem viskeodasid, mida kasutati eelkõige lahingu algfaasis enne lähivõitlusesse asumist. XI sajandil said enim kasutatud tüübiks noakujulise lehe ja ühepoolse kisuga odaotsad. Võib oletada, et viskekaugus oli kuni 30 meetrit, kuid Henriku kroonika kirjeldused lubavad oletada, et viskeodade puhul kasutati ka mingit tüüpi viskepuud, mis võimaldas oda lennutada rohkem kui 60 meetri kaugusele (eelkõige linnuste ründamisel, kuid ka kõrgete parrastega kogede vastu).

Kindlasti olid kasutusel veel lingud. Vibusid kasutati, kuid arvatavasti üsna tagasihoidlikult. Teadaolevalt on arheoloogilistel kaevamistel leitud ainult üks vibukaare fragment (Lõhavere linnuse kaevust), rohkem on nooleotsi, seda nii linnuste, kui kalmete kaevamisel. Oma tüübilt erinevad need nii ristisõdijate kui naabrite venelaste omast.

Kaitserelvadest oli kõige olulisem kilp, mis tavaliselt valmistati 6–10 cm puitlaudadest, sageli löödi kilp üle ka nahaga ja kasutati tugevduseks ka neete ja raudnaaste. Arvatavasti olid kuni XII sajandi lõpuni ülekaalus ümarkilbid. Piiramisel kasutati erilisi piiramiskilpe, mis pakkusid kaitset vastase noolte ja odade eest. Kaitserüüde kohta on vähe infot. Arheoloogiliste leidude järgi võib oletada, et eestlastele polnud tundmatu ka rõngassärk, kuid arvatavasti siiski vaid vanematel ja sõjapealikel.

Kiivreid pole leitud, kuid arvestades kehaosa haavatavust, siis naabermaade leidude järgi võib oletada, et arvatavasti neid siiski kasutati. Kuramaalt leitud kiivrinäite põhjal võib oletada, et tollane peakaitse oli kolmnurkse põhiplaaniga raudplekist kokkuneeditud kooniline kiiver.

Linnused

Viikingiaja lõpp XI sajandi I poolel tõi kaasa mitmed suured muutused linnuste võrgustikus. Linnused kadusid Ugandi lõunaosast (Rõuge, Paloveere, Tilleoru jt) ja Sakala lõunaosast (Vooru, Tõrva Tantsumäe). Arvatavasti mängisid siin oma osa Kiievi-Vene vallutusretked, mis kestsid ca 30 aastat (u 1030–1060). Väiksemad keskused hävitati ja senised suguvõsad käisid alla. Kuid linnuste maha jätmisel võisid olla ka demograafilised ja majanduslikud põhjused, seoses suurte inimkaotustega sõjas või ida-suunalise kaubavahenduse kokkukuivamisega. Ugandi põhjaosas asuvad väikelinnused jäid enamasti kasutusse, sest põhinesid agraarsel tagamaal ja ehitati ka purustamise järgi uuesti üles.

Rävalas võttis Tallinn (Lyndanise) üle senise Iru linnuse positsiooni kauba- ja turukohana ja viimane jäeti maha. Pada ja Lohu linnuste lähedale ehitati XII sajandil uus ja suurem linnus. Alt-Laari lähedale keriks XII sajandil Erumäe kants.

Viikingiaegsetest suurematest linnustes jäi kasutusse vaid osa, eelkõige kaubateedega seotud Otepää, Tartu, Viljandi, Keava, Purtse, Kärla Lihulinn, Pöide. Viimase tähtsus kohaliku keskusena hakkas küll vähenema juba XI sajandil, kui kohalikuks keskuseks tõusis Muhu maalinn. XIII sajandi alguseks kujunes Saaremaa keskuseks järk-järgult Valjala.

Mandri-Eesti suurima ja tugevaima linnus Varbola ehitamist alustati XI sajandi lõpul. Sakalas rajati Naanu ja Sinialliku linnused ning Ugandis Oandimäe linnus. Mõned viikingiajal maha jäetud linnused (Tõrva Tantsumäe ja Muuksi) võeti hilisrauaajal uuesti kasutusse.

Hilisrauaajast on teada ca 50 linnust, kuid arvatavasti oli neid rohkem. Läti Henrik nimetab oma kroonikas nimeliselt 19 linnust. Suurimad linnused paiknesid Saaremaal ja Lääne-Eestis, mahutades mitusada inimest ja rüüstajate eest varju aetud karja. Kuid ei puudunud ka püsielanikud. Näiteks Valjala linnuse puhul on kroonik Läti Henrik kasutanud mõistet „linn“ (urbs). Liivimaa vanema riimkroonika väitel tapeti Muhu linnuses piiramisjärgselt lausa 2500 inimest. Tegu on kindlasti ajastule iseloomuliku liialdusega ning kroonikates esitatud arvudesse tulebki juba eos suhtuda umbusklikult.

Paremini läbi uuritud Varbola linnusest leitud ca 100 ahjuvaret lubavad eeldada, et linnuses võis elada kuni 700 püsielanikku. Tavaliselt viitab väga õhuke kultuurkiht küll sellele, et keskmises linnuses elas püsivalt vähe inimesi. Või oli linnus kasutusel väga lühikest aega. On ka märke, et mõne linnuse ehitus on pooleli jäänud.

Nagu öeldud eristuvad mõnevõrra Saaremaa ja Lääne-Eesti linnused. Saaremaa muinasaja lõpu keskused olid Muhu, Valjala, Pöide, Kärla Lihulinn ja Kaarma. Läti Henrik mainib XII sajandist pärinevat Valjalat Saaremaa keskusena (castrum Waldia), kuna linnuse alistumise järel 1227. aastal alistusid ka teised linnused vastupanuta. Kaarma linnust mainitakse veel 1261. aasta ülestõusu ajast. Kihelkonna, Purtsa Kooljamäe linnused võisid olla kasutusel ka 1343–1345 aasta ülestõusu ajal ning peale seda lõhuti maha.

Lääne-Eesti keskosa tähtsaim keskus oli Lihula linnus (castrum Leal), lõunapoolsem tähtsam linnus oli Sootagana, mida Henriku kroonikas nimetatakse mitmel korral piirkondliku keskusena.

Rävala maakonna tähtsaim keskus oli Lyndanise (tõenäoliselt tänapäeval Tallinnas Toompeal). Harjumaal teadaolevatest Eesti linnustest on pikima valliga Varbola (castrum Warbole), Lohu-Loone ja Keava linnused. Virumaa keskustena on pakutud Rakvere (Tarvanpää), Pada, Purtse (Tarakallas), Varangu, Alulinna (Aa lähedal) ja Äntu Punamäe linnuseid. Tõenäoliselt Järvamaa piiril olevat Äntu linnust mainib Henrik paavsti legaadi Modena Guillemuse peatuspaigana 1226. ja 1336. aastal (vastavalt Agelinde ja Hagelite).

Järvamaa suurim linnus asus Jänedal, kuid muinasaja lõpul see kasutusel teadaolevalt ei olnud. Alempoisi ja Nurmekunna alalt suuremaid keskuseid-linnuseid teada ei ole. Mõhu keskuseks oli arvatavasti Kalana linnus.

Lõuna-Eesti linnuste võrgustik on korrapäratu. Sakala maakonnas on arvatavad keskused Viljandi, Sinialliku ja Naanu. Eraldi võiks nimetada Lõhavere linnust (castrum Leole), mis Henriku kroonika kohaselt oli Sakala maakonna vanema Lembitu linnus. Kroonikas nimetatud Ovele ja Purke linnuse asukoht on teadmata, võimalik, et need asuvad tänapäeva Lätis.

Ugandi tähtsam keskus oli Otepää linnus (Odenpe), mis oli Mandri-Eesti üks tugevamaid ja pikemat aega püsivalt kasutusel olnud linnuseid. Linnus asus seal arvatavasti juba I aastatuhande esimesel poolel. Lisaks ristisõja-aegsetele ja -järgsetele kroonikatele mainitakse linnust korduvalt ka vene kroonikates. Teine Ugandi keskne linnus oli Tartu (Tarbatu), mida Vene kroonikad mainivad juba XI sajandil Jurjevi nime all. Tartu linnuse vallutamist mainivad Vene leetopissid veel 1133/34 ja 1191/92. aastal.

Kokkuvõtvalt oli Saaremaal, Läänemaal, Virumaal ja Rävalas linnuste võrgustik võrdlemisi ühtlane, seda nii paiknemistiheduse, kui suuruse poolest. Kesk-, Ida- ja Lõuna-Eestis seevastu palju ebakorrapärasem. Ugandis domineerisid Tartu ja Otepää keskustena, Emajõe joonest põhjapool (tänasel Põhja-Tartumaal ja Jõgevamaal) on ülekaalus väikelinnused. Tänases Kagu-Eestis linnused puuduvad (v.a Kõrista linnamägi, mis on pigem pelgupaik kui kaitseehitis). Sakalas on neli suurt linnust maakonna põhjaosas. Järvamaa tuumikalal puuduvad linnused sootuks. Ebaühtlane paigutus viitab sellele, et võimukeskus ei paiknenud mitte alati linnuse juures. Henrik mainib Järvamaal näiteks eraldi Kareda küla, mille ümber olid jõukad „muinasmõisad“.

Niisiis, hilisrauaajal lõpul oli Eestis umbes viiskümmend linnust, kuid kõik nad polnud korraga kasutuses. Varasema ajaga võrreldes olid linnused märgatavalt tugevamad. Tavaliselt ümbritseti linnuseõu valliga, mille peale püstitati rõhtpalkidest kaitseseinad. Linnuse olulisematesse kohtadesse rajati tornid ja tugevdati väravakäiku. Valli siseküljel paiknesid tavaliselt hooned.

Lõuna-Eestis kuhjati vallid peamiselt kruusast ja liivast, mida hoidsid koos palkidest tarandikud. Põhja-Eestis kasutati rohkem paekivi. Mõnel pool laoti paekivist müür, mis toetas enamasti valli väliskülge. Kõige võimsamad paekivist laotud ringvallidega linnused olid Lääne-Eestis ja Saaremaal. Varbola linnuses on tänagi ringvall kohati kuni 10 meetri kõrgune. Valli rajamise materjal võeti tihtipeale linnuse välisjalamilt, mis omakorda tekitas kraavi näol ründajale lisatakistuse. Lohu-Loone linnuse näitel võib öelda, et ei puudunud ka eelkindlustused. Linnuse põhja ja idaküljel valli jalamil on ca 25 meetri laiune ja 2 meetri sügavune kraav, selle ees omakorda ca 2 meetri kõrgune vall, mille ees veel üks kraav.

Vallil olevate puitrajatiste kohta on infot vähe. Arvatavasti ehitati see rõhtpalkidest, püstposte võidi kasutada kaitserinnatise toetamiseks. Naabermaade linnuste näitel võib oletada ka n-ö müürisakmete olemasolu, mis arvatavasti valmistati laudkonstruktsioonina. Võimalik, et kasutati ka kaitsekäigu peal olevat varikatust.

Väravakäike oli suurematel linnustel kaks-kolm. Mitmel linnusel on avastatud paekivist laotud ja postidega toestatud väravakäik. Viimastele toetusid omakorda kaitseehitised väravakäigu peal (Varbola, Lõhavere, Pada). Väravakäigu laius oli umbes 2 meetrit ja veidi kõrgem, et ratsanik saaks ilma hobuse seljast maha tulemata sisse. Mõnel linnusel (Pada, Varbola, Sootagana) on väravakäigu juurde viiv tee välisküljes paeplaatidest kivimüür, et suruda ründajad kitsasse koridori.

Keava linnuse näitel võib öelda, et kasutati salakäike, mida kaitsjad said piiramise ajal varjatult kasutada (nt joogivee juurde toomiseks). Keava linnuse kaevamisel avastati ca 70 cm laiune paekividest laotud käik. Kuhu see viis pole selge, sest arvatavasti avastati ja lõhuti see piirajate poolt 1224. aastal. Käigu olemasolu on oletatud ka Lõhavere linnuses, mis viis linnuse kagujalamil oleva kaevuni.

Kaitsetornid rajati tavaliselt kõige nõrgemasse kohta ehk väravakäigu peale või kõrvale. Kuid arvatavasti oli suurematel linnustel neid mujalgi.

Kokkuvõtvalt ei erine eestlaste tollased linnused kuigivõrd ida- ja lõunapoolsete naabrite omadest. Kaugemale olid arenenud Lääne- ja Saaremaa suured maalinnad, võrreldavad Põhja-Euroopa kaitserajatistega.

Muinasaja lõpu eestlaste sõjapidamisviisid

Muinasaja sõdimisviisides saab ettekujutuse Läti Henriku kroonikast. Eestlaste väeüksust nimetati „malevaks“ (kroonikas malewa, malwea). Vähemalt kroonikakatkete järgi võib järeldada, et malev oli küllalt löögijõuline, mis osutas paremini organiseeritud ja relvastatud ristisõdijatele kohati visa vastupanu.

Kroonika põhjal võib öelda, et sarnaselt varasemate aegadega oli muistsete eestlaste sõjakäigud peamiselt kättemaksuretked või rüüsteretked, sest mitte vähetähtis polnud ka sõjasaagi kogumine. Viimaste käigus põletati maha külasid, võeti kaasa väärt kraam, koduloomad ja naised-lapsed. Vaenutegevust esines naabritega järjekindlalt, kuid pole mingeid märke, et sõjakäikude eesmärgiks oleks olnud naaberalade vallutamine.

XIII sajandi alguses ristisõdijate saabumisega jätkusid sõjakäigud liivlaste ja latgalite alale, seda nii traditsioonist tulenevalt, kuid ka ristisõdijate liitlaste karistamiseks. Teadaolevalt korraldasid eestlased aastatel 1208–1223 vähemalt 20 rüüsteretke liivlaste ja latgalite aladele. Ilmselt oli neid rohkem, kuid kõik ei leia kajastust kroonika(te)s.

Sõjaretki korraldati tihtipeale talviti, kui igapäevatöödel oli aastaajast tingitud vaheaeg, kuid tollaseid teeolusid arvestades oli talviti jäätunud siseveekogudel liikumine lihtsam. Sõjaretkedel käidi ka ratsa, võimaldas see talviti kasutada regesid. Hobuseraudu eestlased tol ajal teadaolevalt ei kasutanud, talviti löödi hobuste kapjade alla jäänaelad.

Pikematel sõjakäikudel/rüüsteretkedel Läti- ja Liivimaale ning Vene aladele olid arvatavasti kõik retkelised hobustel. Viimane oli nii liikumis-, kui transpordivahend. Lahinguks eelistati jalastuda, sest ei hobustel ega ratsanikel polnud erioskusi ratsa võitlemiseks.

Saarlased ja rannikul elavad eestlased kasutasid sõjaretkedel ka laevu. Oma ehituselt sarnanesid need viikingilaevadele, millel kasutati vastavalt vajadusele kas aere või purjesid. Madala süvise tõttu võimaldas see liikuda jõgesid pidi alla ja randuda otse rannas. Sõltuvalt laeva suurusest mahutasid alused kuni 30 meest. Kuigi Läti Henriku kroonikas mainitakse kuni mitmesajast alusest koosnevaid laevastikke, siis on see ilmselt liialdus. Näiteks rüüsteretkel Taani rannikule Listria maakonda, mainib Henrik ainult 16 laeva. Episood 1215. aastast viitab et laevameeste arsenalist ei puudunud ka sõjakavalused, kui Väina (Daugava) suudmesse uputati kividega täidetud aluseid ja puitkonstruktsioone, et ristisõdijate koged läbi ei pääseks. Kasutati ka tuleparvesid, et vastase aluseid põlema süüdata.

Välilahinguid küll peeti, kuid parema relvastusega ristisõdijate vastu polnud see esimene eelistus, sest lähivõitluses oli selge eelis ristisõdijatel. Küll polnud sellist kaalutlust üldiselt ristisõdijate liitlaste vastu, kelleks olid kohalikud hõimud ning kelle relvastus ja sõdimisviisid teineteisest kuigivõrd ei erinenud.

Suurematest välilahingutes nimetagem siinkohal Otepää linnuse piiramist 1217. aastal koos vene abivägedega. Paralleelselt toimunud välilahingu järel tõmbusid sakslased mõneks ajaks Lõuna-Eestist välja. Samal aastal toimunud Madisepäeva lahing oli arvatavasti suurim ristisõja välilahing. Eestlased kaotasid ja ristisõdijate saagiks langes seejärel nii Sakalamaa-, kui Järvamaa. Suur välilahing peeti ka Tallinna (Lyindanise) all 1219. aastal ja peale eestlaste maleva kaotust kinnistus taanlaste võim Harjumaal ja Rävalas.

Eeldatavalt tugevama või enam-vähem võrdse vastase vastu eelistati ootamatut rünnakut, et vastane ei jõuaks oma ridasid lahingukorda seada. Ristisõja ajal on tuntum selline kokkupõrge 1210. aastal Ümera jõel, kus ristisõdijate ja nende abiväe vastu kasutati üllatusrünnakut looduslikult soodsas kohas, kus vastase parem relvastus maksvusele ei pääsenud.

Samuti oli tavaks rüüsteretke ajal varjuda linnusesse. Kuna linnused olid ühtlasi tinglikult piirkondlikud võimukeskused, siis võis linnuse langemine tähendada linnusepiirkonna või kihelkonna alistumist. Ristisõdade ajast kirjeldab Läti Henrik arvukalt selliseid piiramisi. Ei puudunud ka eestlaste-poolsed piiramised. Henriku kroonika kirjeldab ajavahemikus 1208–1223 eestlaste-poolseid linnuse piiramisi Läti- ja Liivimaa aladel 13 korral. Neist kolmel korral koos Vene liitlasvägedega. Latgalite- ja liivlaste poolt eestlaste linnuste piiramisi ilma sakslasteta kroonik ei nimeta.

Kuid eestlased piirasid linnuseid ka Eesti alal, neist edukaks osutus Otepää piiramine 1217. aastal (koos venelastega), 1222. aastal vallutasid saarlased rootslaste linnuse Lihulas. Samal aastal piirasid saarlased edukalt linnust ka Saaremaal ja taanlased sunniti alistuma.

Linnuste piiramiste kirjeldustes võib aimu saada ka piiramisvõtetest. Näiteks õõnestati linnuste kaitserajatiste alust, kuhjati nõlvadele puuhunnikuid, mis pandi põlema ja üritati nii vastast linnusest välja suitsetada ja puittarasid põlema panna.

Kuna varasemad kirjalikud allikad puuduvad, siis arheoloogiliste leidude põhjal võib öelda, et eestlased võtsid XIII sajandi algul üle mitmed vastase piiramistehnikad. Teadaolevalt eestlased piiramisel kiviheitemasinaid ei kasutanud. Küll on teada, et neid kasutati 1220. aastatel linnuste kaitsel (1223 Viljandi, 1224 Tartu ja 1227 Muhu piiramisel). Võiks aru saada, et kasutati neid põhiliselt vastase piiramistehnika lõhkumiseks, seega pidid need olema küllalt täpsed. Seda tüüpi relva kasutamine eestlaste poolt oli pigem vastaselt üle võetu omapoolne edasiarendus. Teadaolevalt kasutasid linnuses sissepiiratud eestlased teisigi vahendeid, millega üritati vastase piiramisvahendeid hävitada. Näiteks 1211. aasta Viljandi piiramise ajast on kroonikas teade „põlevatest sõiduriistadest“, ilmselt oli tegemist põlema süüdatud regedega. 1224. aasta Tartu piiramise ajast on teada „põlevad rattad“, millega üritati süüdata vastase piiramistorni.

Amb oli ilmselt tuntud varasemast ajast, kuid relvastusse võeti ta ristisõdade ajal. On viiteid, et linnuste piiramisel ja kaitsmisel kasutati ka laskemasinaid ehk raskeambe, mis olid Euroopas laialt kasutusel. Vibu oli eestlastele küll tuntud, kuid peamise kaugvõitluse relvana oli XIII sajandi alguses kasutusel viskeoda. Aja jooksul hakkasid eestlased ka vibu rohkem kasutama.

Piiramistorne enne XIII sajandit eestlastel teadaolevalt kasutusel ei olnud, kuid ka see piiramisvahend võeti ilmselt ristisõdijatelt üle. 1210. aasta Võnnu linnuse piiramise kirjelduses on näiteks vihje, et kasutati ka midagi piiramistorni sarnast. Piiramistorni kasutasid edukalt põhiliselt siiski eestlaste vastased ristisõdijad. Kuna Eesti linnused oli reeglina ehitatud looduslikule künkale, mille kalle oli väike, siis ei suudetud torne tavaliselt lükata kaitserjatisele nii lähedale, et sealt kaudu linnusesse tungida. Küll kasutasid piiramistorne ammu- ja vibukütid, et linnusele ühes lõigus survet avaldada.

Kui ristisõja alguses langesid eestlaste linnused vähemalt kroonikakatkete järgi üsna kiiresti, siis ristisõja lõpupoole pidasid need juba märgatavalt pikemat aega vastu. Näiteks Tartu alt pididki ristisõdijad oma abivägedega kaks korda lahkuma, nii 1223, kui 1224. aastal. Peale kolmepäevast piiramist lahkusid ristisõdijad ka Lõhavere linnuse alt 1223. aastal. Samal aastal piirasid ristisõdijad Viljandi linnust 15 päeva, mis Eesti alal oli tavapärasest märgatavalt pikem piiramisaeg. Kuna varasemad linnused olid mõeldud eelkõige lühiaegse rüüsteretke eest varju minemiseks, siis kuigi suurt tähelepanu ei pööratud veevarudele. On ka oletatud, et just ristisõdade ajal hakati linnustesse kaeve rajama (näiteks Lõhavere, Varbola, Valjala linnused).

2. RISTISÕJAD JA EESTLASTE MUISTNE VABADUSVÕITLUS

Ristisõjad Kirde-Euroopas

Muinasaja lõpu Eesti oli kogum ebapüsivaid poliitilisi ühendusi mida ei saa veel otseselt riikluseks pidada. XII sajandi skandinaavlaste ning idast toimunud retkedele pole ühest vastust. Vallutussõjaks seda otseselt pidada ei saa, sest kasutatud jõud olid tagasihoidlikud. Tegu oli pigem rüüsteretkedega, sest kohapealsed võimu- ja omandisuhted olid liiga ebastabiilsed, et oleks võimalik püsivat haldust kehtestada. Võimalik, et eesmärgiks oli ka siinsete hõimude maksustamine. Idast vaadatuna võiks viidata Väina liivlaste ja latgalite maksukohustustele Polotski ja Pihkva suhtes. Koknese ja Jersika vürstid olid õigeusklikud, kes omakorda olid tihedalt seotud Polotski vürstikojaga. Võib oletada, et kui poleks XIII sajandil alanud katoliku kiriku suunatud ristisõda, oleksid idapoolsed vürstid ka Eesti ala hõivanud ja valitsevaks oleks saanud õigeusk.

Maksukohustustest (või nende sisse viimise katsetes) Rootsi ja Taani kuningate ja pealike ees pole midagi teada. Küll kerkis XII sajandil esile see, et kohalikud Läänemere hõimud – eestlased, liivlased, latgalid, kurelased, preislased jt – olid paganlikud. Keskaja arusaamade kontekstis oli sellel üsnagi kaalukas tähendus, mis ühendas vallutussõja paganate ristiusustamise vajadusega.

Piirkond oli nii katoliku-, kui õigeusu kiriku silmis metsik ääremaa. Kuid ei saa öelda, et kontaktid ristiusu ja kristliku misjoniga puudusid sootuks. Õigeusu kirik oli tugevalt kanda kinnitanud tänapäeva Läti aladel sõltlasvürstiriikide kaudu. Bremeni Adami kroonikas mainitakse, et Bremeni peapiiskop Adalberti poolt määrati juba 1062. aastal ametisse „Läänemere saarte“ piiskop Johannes. See puudutas pigem Rootsi alasid. Küll on XII sajandist pärinevas ürikus („Firenze dokument“) mainitud Hestia ja Findia nimelisi „saari“, mis kuulunud Taani kirikuprovintsi haldusalasse (XII sajandi alguses sai kogu Skandinaavia kirikumetropoliks Lund, kus resideerus ka peapiiskop). Hestia ja Findia võisid olla Eesti ja Soome alad, kuid ei pruukinud. Ebamääraseid viiteid paganlike hõimude ja ristiusu kiriku seostest on veel mitmetes muudes keskaegsetes ürikutes. Kirikuid Eesti aladel ei ole tuvastatud, kuid seda ei saa ka välistada. Arvatavasti olid vaimulikud kaasas kaupmeestel ning Novgorodi näitel võib oletada, et kaupmeestel olid kas ajutiste- või püsivate kaubahoovide juures ka kirikud. Majanduslik huvi Läänemere idaosa vastu on kindlalt teada juba XII sajandi keskpaigas, kui hakkas välja joonistuma Hansa kaubatee Lübeck – Novgorod ning mõistagi puudutas see ka teele jäävaid paganikke alasid. Võib ka pakkuda, et ainuüksi kaubatee ohutuse tagamiseks oli otstarbekas piirkond ristida. Samas ei takistanud paganate olemasolu ka varasemalt kaubavahetust ning arvatavasti sidusid kaupmehi Eesti ja Läti hõimudega lepingulised kokkulepped. Näiteks Väina liivlastega sõlmitud lepingu kohta on viiteid 1180. aastatest. Ka saarlaste ja Visby kaupmeeste vahel kehtinud n-ö kaubarahu kohta on viiteid hiljemalt XIII algusest. Samast ajast on kindlalt teada ka kaupmeeste talvitumisest Eesti aladel. See omakorda eeldas kaubahoovi olemasolu, mis omakorda eeldas kokkulepet kohalike hõimupealikega. Arvatavasti polnud kaubateed selliste lepingute tõttu väga ohtlikud. Kindlasti tagas aga kaubateede ohutust Väina liivlaste aladel Polotski vürst. Kaubavooride ründamine oligi olemasolevate allikate põhjal üsna erandlik. Seega, kuna kaubavahetust soodustab alati rahu, siis oli paganate ristiusustamise vajadus pigem teisejärguline, sest võimalusi rahumeelselt koos eksisteerida oli teisigi. Pigem tuleks järgnev asetada XI sajandil alanud ristisõdade laiemasse konteksti.

Teadupärast kuulutati I ristisõda välja 1095. aastal Clermonti kirikukogul. See oli küll suunatud Bütsanti kristlaste kaitseks ja Jeruusalemma vabastamiseks, kuid alates II ristisõjast (1147–1149) laienes see ka Pürenee poolsaarele ja XII sajandil ka Läänemere-äärsetele paganlikele aladele. Viimane suund puudutas algselt eelkõige ristisõda lääneslaavi vendi hõimude vastu. 1147. aastal võrdustati paavst Eugenius III poolt ristisõda Pühal Maal samalaadse aktsiooniga Elbe-taguste paganate vastu (üldjoontes Elbe jõest Pommerini). Saksi hertsogi Heinrich Lõvi juhitud ristisõjaga liitusid ka taanlased. Kuna hertsog läks tülli keiser Friedrich Barbarossaga, siis muutus Läänemere piirkonna suurvõimuks Taani, seda eelkõige kuningas Valdemar II ajal (1202–1241). Põhimõte, et paganad tuleb mitte ainult võita, vaid ka ristiusustada tõi ühtlasi kaasa võõra poliitilise ja majandusliku ülemvõimu. Märgilise tähtsusega oli 1168. aastal Taani kuningas Valdemar I vägede poolt Rügeni hõivamine, kohalik vürst Jaromir võttis vastu ristiusu ning jäi Taani kuninga vasallina edasi valitsema. Võttes vastu uue usu, säilitades võimu, tõi see kaasa algselt ülemklassi germaniseerumise ning lõpuks ka vendi etnilise identiteedi kadumise.

Ristisõdijad jõuavad Liivimaale

Peale vendide alistamist pöördus Saksi ja Taani ning kiriku tähelepanu Läänemere idakaldale. Esimesena väljendas tõsisemat huvi eestlaste ja liivlaste ala hõivamise ja ristiusustamise) vastu Lundi peapiiskop Eskil umbkaudu 1160. aastal, kui pühitses eestlaste piiskopiks munk Fulco, kellele määrati abiks eestlasest munk Nikolaus. Kas nad ka sihtkohta jõudsid ja tegutsema hakkasid, pole teada.

Esimene teadaolev üleskutse eestlaste ristiretkeks pärineb mõned aastad hilisemast ajast, kui 1170. aastate alguses saatis paavst kirja kristlikele Taani, Norra ja Rootsi valitsejatele, kutsudes üles ristisõjale, lubades osalejatele täieliku patukustutuse.

Ristisõdade esiplaanile tõusmisega ei kadunud kuhugi ka vastastikused rüüsteretked. 1185. ja 1188. aastate vahel tegi Norra prints Eirikr retke Eestisse (rüüstati ka Taani ja Rootsi rannikut). 1184. aastal plaanitud Taani kuninga Knud VI retk Eestisse jäi ära, kuna pidi tagasi tõrjuma Pommeri hertsogi sõjakäiku. Küll tegi ta seda 1196. või 1197. aastal.

Ristisõjast Eesti aladele ei saanud esialgu asja ilmselt peapiiskopi Eskili ja Taani kuninga Valdemar I vastuolude tõttu. Küll on teada kristliku (rahumeelse) misjoni algusest Väina aladel. Väina ääres elasid liivlased ja zemgalid. Nagu öeldud, Väina liivlased olid omakorda Koknese ja Jersika vürstide maksualused. Nuhtluseks kujunesid lõunapoolsete paganate leedulaste rüüsteretked. XII sajandil olid Väina alamjooksul kanda kinnitanud saksa kaupmehed ning koos nendega saabusid 1180. aastate algupoolel misjonitööle ka augustiinlasest munk Meinhard ja tema lähem kaastöötaja tsistertslasest munk Teoderich. Viimane kuulutas ristiusku Koiva liivlaste seas.

Meinhard seadis end sisse ca 40 km Väina suudmest liivlaste keskusesse Ükskülasse. Läti Henriku kroonika kohaselt olid kaks esimest ristitud liivlast Ylo ja Viezo. Misjonitööks hankis Meinhard loa ka õigeusklikult Polotski vürstilt. 1186. aastal pühitses Bremeni peapiiskop Hartwig II Meinhardi liivlaste piiskopiks (paavst Clemens III kinnitas selle 1188. aastal). Samal aastal alustati linnuse rajamist Holmi saarele.

Ristisõjad Pühal Maal kulgesid samal ajal vahelduva eduga. XII sajandi lõpul kaotati Jeruusalemm ja peaaegu terve Palestiina. III ristisõda kindlustas kristlaste asunduse säilimise. XIII sajandi alguses toimus Lõuna-Prantsusmaal ketserite-vastane (albilaste) ristisõda. IV ristisõda jõudis Egiptusesse ja Tuneesiasse. XIII sajandi alguses suurenes huvi ka Läänemere-äärse ala vastu. Paralleelselt Eesti ja Läti alal alanud ristisõjaga algas ka lääneslaavlaste preislaste vastane ristisõda ning rootslaste ristiretked soomlaste veel ristiusustamata asualade vastu. Kuigi paavst Innocentius III ei soovinud ristisõdu killustada, said (või säilitasid) ristisõdijate staatuse ka Läänemere äärsetes ristiretkedes osalejad. Järgmine paavst Honorius III võrdsustas juba konkreetsemalt ristisõjad Pühale Maale ja Euroopa äärealade paganate vastu.

Piiskop Meinhard oli Liivimaal saavutanud küll teatud edu, kuid ilmne oli siiski ka see, et peagi põrkuvad tema huvid kohalike hõimupealike omadega. Näiteks lisandusid ristitud kohalikele veel kirikukoormised. Konflikt lõppes sellega, et Meinhard hankis paavstilt toetuse ristisõdijate värbamiseks, et liivlasi jõuga kuuletuma sundida. Meinhard suri 1196. aastal, ning tema järeltulijaks sai Saksimaalt pärit tsistertslane Berthold. Tõrksate liivlaste alistamiseks kogus ta ristiväe ning leidis selle eesotsas 1198. aastal tulevase Riia linna kohal oma otsa. Lahingu võitsid siiski ristisõdijad ja kohalikud hõimujuhid olid ajutiselt sunnitud uut võimu tunnustama ja kiriku ülalpidamiseks hinnust maksma (st kindlaks määratud naturaalmaks). 1199. aastal nimetas Bremeni peapiiskop liivlaste piiskopiks Bremeni toomhärra Albert von Buxhövdeni. Vastne piiskop seadis eesmärgiks kiriku mõjuala suurendamist ja seoses sellega ristisõja käivitamise. Ristisõdijaid värvati eelkõige Saksamaa põhjaosast (Vestfaal, Hessen, Põhja-Saksimaa jm), kust pärinesid ka enamus vaimulikest.

Aastal 1200 maabus Albert ristiväega Väinal. Liivlased olid taaskord sunnitud piiskopivõimu tunnustama. Lisaks Väina liivlaste vanematele tegid seda ka Koiva liivlaste (keskus Turaidas) vanemad Asso ja Kaupo. Kokkulepped kinnitati pantvange andes ning liivlased loovutasid piiskopile maatüki, kuhu keriks 1201. aastast Riia linn. Sinna viidi üle ka Meinhardi Üksküla kapiitel, mis sai aluseks Riia toomkapiitlile, eesotsas Alberti augustiinlasest venna Engelbertiga. 1201. aastal toimusid esimesed läänistused liivlaste maal.

Liivlaste naabrite zemgalite (semgalite), kuralaste ja leedulastega sõlmiti omakorda lepingud. Eelkõige leedulasi ei takistanud see tegemast korduvalt rüüsteretki.

Ristisõdijad käisid Liivimaal enamasti sesoonselt. Saades patukustutuse, au ja kuulsust ning sõjasaaki, pöördusid nad enamuses kodumaale tagasi (või mõnda muude sõtta, millest Euroopas puudust polnud). Moodustamaks kohapealse püsiva sõjajõu asutas eelnimetatud Theoderich 1202. aastal Mõõgavendade ordu. Ideoloogiliselt olid rüütliordud seotud tsistertslastega. Mõõgavendade ordu võttis oma ülesehituselt eeskuju Pühal Maal alguse saanud Templiordust ja Johanniitide ordust. Esimeseks ordumeistriks sai vend Wenno, kes tapeti tüli käigus orduvenna Wickberti käe läbi. Wenno järglaseks sai meister Volquin.

Ristiusustamise üheks keskuseks kujunes Dünamünde (Daugavgrīva) tsistertslaste klooster, mille esimeseks abtiks sai Theoderich. Määrati ühtlasi kindlaks kirikukihelkondade piirid, nimetati ametisse preestrid ja alustati kirikute rajamist. Ilmaliku võimu esindasid kohtumõistjatest foogtid. Ristiusustamine polnud ainult sunniviisiline. Kohalikele oli see tihtipeale ka hädavajadus leida liitlasi mõnes konfliktis, eelkõige kaitseks leedulaste rüüsteretkede vastu. Kuid sama kehtis ka põhjapoolsete Eesti ala hõimude rüüsteretkede suhtes.

Uus võimuala tekitas peagi konflikti Polotski vürstiga ja tema vasallide Koknese ja Jersika vürstidega. Jersika vürst Vsevolod lõi liitu paganlike leedulastega, millele järgnesid aastatel 1203–1205 mitmed rüüsteretked, kuid Riia positsiooni see kuigivõrd ei kõigutanud. Riiaga oli liidus ka Tērvete zemgalite vanem Vesthard. Viimast sundisid liitlassuhetesse just leedulaste rüüsteretked. 1205. aastaks laienes Riia võim Aizkraukle ja Lielvārde liivlaste üle. Üksküla lääniks saanud Konrad Meindorf võttis linnuse üle ja maksustas liivlased viljamaksuga.

Lõpuks tõi Riia võimu süvenemine kaasa Väina ja Koiva liivlaste mässu eesotsas Holmi liivlaste pealiku Akoga. See suruti Riia poolt maha, abiks zemgalid. Liivlasi abistas omakorda Polotski vürst. Ülestõusus ei osalenud kaugelt mitte kõik liivlased. Turaida liivlaste vanem Kaupost oli saanud Riia liitlane ning koos Teoderichiga külastas koguni paavsti ennast.

Ülemvõim Läänemere piirkonnas oli samal ajal Taani käes, millel olid omad ambitsioonid paganlike alade hõivamisel. Esialgu oli Taani kuningas hõivatud siiski sõdadega Põhja-Saksamaa maiste ja kiriklike vürstidega. Kuid sõjakäigud jõudsid ka Eesti aladele. Nii korraldati retk 1206. aastal Saaremaale, juhtideks Lundi peapiiskop Anders Sunesen, Schleswigi piiskop Nikolaus (võimalik, et osales ka kuningas Valdemar II). Peapiiskop Anders oli saanud omakorda õiguse Läänemere-äärsete paganate ristiusustamiseks suured volitused, sh nimetada piiskoppe. Saaremaal kanda kinnitada ei õnnestunud ning aastavahetuse 1206/1207 veetsid piiskopid Riias. Võimalik, et taanlaste mõju vähendamiseks sõlmis piiskop Albert kokkuleppe, millega Liivimaast sai Saksa keisri lään.

Albertil tekkisid samal ajal suuremadki probleemid hoopis Mõõgavendade orduga, mis ei leppinud enam puhtsõjalise rolliga, vaid soovis samuti saada maaisandaks. 1206/1207. aastal, ajal kui Alberti kohal polnud saavutati kokkulepe, et ordu sai oma valdusesse kolmandiku Liivimaast. Kuid pikemaks eesmärgiks oli see, et ordu ei peaks oma võimu jagama Riia piiskopiga (hiljem peapiiskopiga). Kokkulepe sõlmiti võndlastega, kes ristiti 1206/1207 ning aasta hiljem Tālava ja Ümera latgalitega.

Ristisõdijate võim liikus edasi ka mööda Väina jõge ja kokkuleppele jõuti seelidega. See leping polnud ühepoolselt peale surutud, sest seelidel oli ka endi huvi leedulaste rüüsteretkede vastu, kuid see ei tähendanud veel seelide alistamist ja ristiusustamist. 1207. aastal jõudis piiskop kokkuleppele Koknese vürsti Vjatškoga, mis lõppes Koknese hõivamisega ja Vjatško lahkumisega. 1209. aastal sunniti ka Jersika vürstile Vsevolodile peale läänisõltuvus Riia piiskopi suhtes. Vsevolod osutus siiski üsna isepäiseks ja sõltumata läänisuhtest ei takistanud see koostööd paganlike leedulastega.

Ristisõda jõuab Eestisse

Eesti alale jõudis ristisõda 1208. aastal. Ajendit selleks põhimõtteliselt polnudki vaja, sest tegu oli paganatega, kuid leiti siiski otsitud põhjus varasemast ajast. Nimelt lähetati Ugandisse 1208. aasta alguses (ilmselt Otepääle) Idumea preester Alebrand, et nõuda aru Väinalt Pihkvasse teel olnud saksa kaupmeestelt aastaid tagasi hõivatud vara (900 marka) asjus. Ugalased vastasid provokatiivsele nõudmisele keeldumisega, millele järgnes mõõgavendade retk Ugandisse ning Otepää linnus põletati maha. Mõõgavendade (keskus Võnnu linnuses) oli selle aktsiooni puhul pigem toetav ja sõjakäigu initsiaatorid olid hõimujuhid: Russin Soteclest, Waridote Autinest ja Talibald Beverinist. Samal ajal oli see retk pigem piiskop Alberti kavatsustega vastuolus ning tegemist oli Mõõgavendade ordu algatusega, millest rõõmuga haarasid kinni latgalite ja liivlaste vanemad (või vastupidi). Ordu näitas oma isepäisust mujalgi, sõlmides segase kokkuleppe Polotski vürstiga, mis kohustas justkui piiskoppi vürstile andamit maksma.

Niisiis, ristisõdijate ühtsus polnud sugugi enesestmõistetav. Nii taotles ordu Anders Suneseni abil Eesti aladel Riiast sõltumatu piiskopkonna moodustamist. See algatus õnnestus Albertil siiski tagasi tõrjuda ning saanud paavstilt volituse, nimetas ta abt Theoderichi Eestimaa (Lihula) piiskopiks.

Aga tulles tagasi 1208. aasta sõjakäigu juurde. Traditsiooniliselt järgnes mõõgavendade mahitatud Läti hõimude rüüsteretkele ugalaste vasturetk, seekord Beverini alla, kaasates ka naabrid sakalased. Latgalid omakorda tegid vasturetke Sakalasse.

Riiale polnud asjade käik meelepärane ning vältimaks sõjategevuse laienemist sõlmiti kas 1208. aasta lõpus või 1209. aasta alguses aastane vaherahu. Selle lõppedes korraldas ordu koheselt retke Ugandisse, samal ajal sõlmis Riia piiskop eestlastega uue rahu. Ordu ning viimasega liidus olnud liivlased ja latgalid sellega ei liitunud ning järgnesid retked Ugandisse. Otepää rüüstamise eest piirasid ugalased sisse ordukeskuse Võnnu, kuid abiväe saabudes tõmbuti tagasi Ümera jõe äärde, kus 1210. aasta hilissuvel korraldati ristisõdijate ja viimastega liitunud vanem Kaupo juhitud liivlaste vastu edukas varitsusrünnak (Ümera lahing).

Samal ajal sekkus sõtta ka Novgorodi vürst Mstislav Mstislavitš ja tema vend Pihkva vürst Vladimir, kes hõivasid taaskord Otepää, kasseerides sisse lunaraha (ca 19,5 kg hõbedat). Ühtlasi sõlmis vürst Vladimir lepingu piiskop Albertiga. Teadaolevalt tegutses vürst Vladimir, olles mõnda aega Pihkvast ära aetud, aastatel 1212–1214 piiskopi foogtina Idumeas ja Autines. Ilmselt oli Novgorodi vürsti huviks hõivata Ugandi enne kui seda teevad ristisõdijad.

Pilt oli võrdlemisi kirju, segunesid mitmed hõimusõjad, ülestõusud ja sellega kaasnesid omapärased liitlassuhted. Kuid ka liivlased ja latgalid polnud veel lõplikult alistatud. 1210. aastal korraldasid ülestõusu Turaida liivlased ning koos kuralastega piirati Riiat. 1212. aastal tõusid üles Koiva ja Metsepole liivlased ning Russini juhitud latgalid.

Vahepeal, 1210/1211. aasta vahetusel korraldasid ristisõdijad koostöös liivlaste, latgalite ja pihkvalastega rüüstekäigu Soontaganasse. Muu hulgas hõivati ka peale kuuepäevast piiramist Viljandi linnus. See ei tähendanud veel sakalaste alistamist ning vastastikused rüüsteretked jätkusid. Teiste seas korraldasid ridalased ja saarlased rüüsteretki rannikuliivlaste vastu ja jõud ühendati Turaida piiramiseks. See lõppes küll eestlaste kaotusega.

Ristisõdijate (ja latgalite ja liivlaste) retked ületasid peagi lõunapoolsete maakondade Ugandi ja Sakala piirid ning jõuti läbi Vaiga Järvamaale ja Mõhusse. 1212. aastal tegi oma retke läbi Vaiga ja Järvamaa Harjumaale Varbola alla ka Novgorodi vürst Mstislav Mstislavitš. Samal ajal sooritasid sakalased ja ugalased eesotsas Lõhavere vanema Lembituga retke Pihkvamaale.

1211. aastal puhkes Liivimaal taudilaine, mistõttu sõlmiti ugalaste ja sakalastega (mõnevõrra hiljem ka läänlastega) 1212. aastal vaherahu kolmeks aastaks. Üheks selle põhjustajaks olid ka seelide ja leedulaste rüüsteretked, mis jõudsid kohati ka Eesti aladele. Kõige suurejoonelisem leedulaste rüüsteretk toimus 1219. aastal läbi Kuramaa, Saaremaa, Läänemaa, Järvamaa, Sakala ning Läti kaudu tagasi kodumaale.

1215. aastal, ajal kui vaherahu oli lõppemas korraldasid ristisõdijad koos latgalite ja liivlastega rüüsteretke Ridalasse. Vaherahu lõppedes tehti koheselt retk ka Lõhavere alla ning linnus alistus. Lembitu ristiti, kuid vabanes peale poja pantvangiks andmist (korduvad osutused pantvangidele Henriku kroonikas viitavad Läänemere aladel kui mitte riiklusele, siis vähemalt pärilikule võimule).

Lõhavere langemise järel sõjategevus laienes ning vastastikused rüüsteretked kogusid hoogu. Saarlaste eestvedamisel suudeti osade Eesti maakondade vahel kokkuleppele jõuda. Saarlased pidid laevadega tungima Riia alla, ning sulgema Väina jõesuu, ridalased pidid samal ajal suunduma Turaida liivlaste vastu ning sakalased ja ugalased pidid korraldama laiaulatusliku rüüsteretke Läti aladel. Plaanid ei läinud päris nii nagu ette nähtud ning 1215. aastal olid Ugandi ja Sakala vanemad sunnitud rüüsteretkede lõpetamiseks ristimise vastu võtma.

1215. aasta novembris toimus Roomas IV Lateraani kirikukogu, kus osalejate seas olid ka piiskopid Albert ja Theoderich. Alberti taotlused saavutada Riiale peapiiskopkonna staatus ei leidnud küll Roomas heakskiitu, kuid de facto oli ta 1214. aastaks saavutanud Bremeni peapiiskopkonnast sõltumatuse. Lateraani kirikukogult naasnuna kohtus Albert Elsassis Saksa kuninga Friedrich II-ga. 1216. aastal saavutas Albert kokkuleppe ka isepäise orduga ning viimase võimu alla lubati Ugandi ja Sakala.

1216. ja 1217. aastal korraldasid ristisõdijad, kaasates abiväena liivlaste ja latgalite kõrval ka sakalased ja ugalased, retked Harjumaale ning Järvamaale, ulatusid seekord kuni Virumaani ja Rävalani. Järvalastele sunniti peale leping.

Ugandi vanemate kokkulepe riialastega oli tingitud samal ajal mitte niivõrd sõjalisest lüüasaamisest, vaid vastuoludest Vene naabritega. Venelased omakorda said kokkuleppele saarlaste ja harjulastega ning koos piirati 1217. aastal taaskord Otepääd. Viimasesse ettevõtmisse kaasati tinglikult ka sakalased, kes korraldasid ulatusliku rüüsteretke Läti aladele. Otepääd ei õnnestunud piirajatel küll vallutada, kuid toidupuuduse tõttu anti linnus siiski piirajatele üle ja ristisõdijad lahkusid Ugandist.

Sellest edust kannustatuna liitusid Lembitu eestvedamisel sakalased, järvalased, ridalased, rävalased, harjulased ja virulased ning plaaniti suuremat rüüsteretke Läti aladele. Abi lubas ka Novgorodi ja Pihkva vürst. Ennetamaks koondumist tungisid ristisõdijad koos liivlaste ja latgalite abiväega Ugandisse. Väge juhtisid abt Bernhard Lippe, Riia toompraost Johannes ja Taani kuninga vasall Holsteini krahv Orlamünde Albrecht. Madisepäeval 21. septembril kohtusid vaenuväed tänapäeva Viljandimaal Navesti jõe läheduses. Eestlaste malev jäi alla, langesid Lembitu kõrval teiste vanematena veel Wottele, Manivalde, Vytamas. Vastaspoolel langes omakorda liivlaste vanem Kaupo. Peale rüüstamist sõlmiti Lembitu venna Unnepewega rahu.

Eelnimetatud krahv Albrechti eesmärgiks polnud otseselt sõdimine Lõuna-Eestis, vaid huviks oli Saaremaa hõivamine. Kuna 1217/1218. aasta talv oli pehme, siis ei õnnestunud üle jää pääseda ning koos liivlaste ja latgalitega korraldati rüüsteretk Läänemaal (Hanila, Karuse, Ridala piirkond).

Kuigi Henriku kroonika kohaselt alistusid ristisõdijatele 1218. aastal ka harjulased ja rävalased, on see siiski pigem viide Taani kuninga ja Riia vastuseisule mis maa-ala kellele kuulub ning Harjumaa ja Rävala alistamiseni oli veel aega. Küll uuendati samal aastal lepingut järvalastega. Võimalik, et Harjumaa ja Rävala oleks Riiale alistunudki, kui kaarte poleks segi löönud Novgorodi ja Pihkva vürtside sõjakäik Eesti ja Läti aladele, muu hulgas rüüstati põhjalikult Ümera, Turaida ja Idumea piirkond ja koos harjulaste malevaga piirati mõõgavendade keskust Võnnut. Samal ajal ohustas Riiat saarlaste retk, kes liikusid laevadel edasi mööda Väinat.

1219. aastal korraldasid ristisõdijad omakorda Mecklenburgi vürsti Heinrich Borwini juhtimisel retke Rävalasse. Nagu Holsteini krahv Albrecht oli ka Borwin oli Taani kuninga vasall ning kõik viitas sellele, et taanlaste huvi Eesti- ja Liivimaa vastu oli endiselt üleval. 1218. aasta suvel kohtusid samal aastal Zemgale piiskopiks pühitsetud Bernhard Lippe ja piiskop Albert Schleswigis kuningas Valdemar II-ga. Piiskopid tunnistasid Taani kuninga ülemvõimu Eestimaal, kuid kas ka Liivimaal, jääb ebaselgeks. 1219. aasta kevadel maabuski Valdemar II vägi Rävalas, kaasas peapiiskop Lundi Anders, Rügeni vürst Wizlaw, krahv Albrecht ja Eestimaa piiskop Theoderich. Lahingus Lyndanise all said rävalased ja harjulased lüüa. Kuna nimetatud lahingus leidis oma otsa ka piiskop Theoderich, siis määrati tema asemele piiskopiks preester Wesselin.

Riia polnud siiski veel Eesti aladest loobunud. Samal 1219. aasta kevade saabus Riiga Saksi hertsog Albrecht. Saksa kuningas Friedrich II kinkis samal aastal Magdeburgi peapiiskopkonnale Liivimaa paganatelt vallutatavad alad. Piiskop Albert nimetas omakorda Eestimaa (vastu)piiskopiks oma venna abt Hermanni, kelle omakorda pühitses Magdeburgi peapiiskop. Taani kuningas omakorda tõkestas vastse piiskopi tee Riiga.

Albert sõlmis samal ajal veel kokkuleppe Mežotne zemgalitega. Viimased olid liidust huvitatud leedulaste rüüsteretkede vastu. Kuid see ei tähendanud veel zemgalite alistumist, mille nurjas Tērvete pealik Vesthard. Ilmselt oleks zemgalid ka alistatud, kuid Riia piiskopi esmaseks huviks oli sel hetkel siiski Taani kuninga mõjuala vähendamine. 1219. aastal tungis hertsog Albrecht koos mõõgavendade, liivlaste, latgalite ja sakalastega Virumaale. Kihelkondade juhid palusid rahu ja andsid pantvange ning võtsid vastu ristimise.

Järgmisel aastal plaaniti sissetungi Harjumaale, kuid Kareda lähedal põrkuti kokku Järvamaal rüüsteretkel olevate saarlastega, mis lükkas rüüsteretke lühikeseks ajaks edasi. Pärast seda jõuti Harjumaale ja rüüstati ka taanlaste Rävalat.

Toimus erinevaid kohtumisi, kuid kokkuleppele ei jõutud mis ala kellele kuulub. Kuna ristimine tähendas ühtlasi ülemvõimu, siis algas Põhja- ja Kesk-Eesti aladel tõeline võiduristimine. Kiiremaks osutusid Lundi peapiiskopi Andersi preestrid, misjärel Järva-, Harju- ja Virumaa läksid taanlaste valdusesse. Kuid see oli siiski tulevasi arenguid silmas pidades tinglik.

Arvatavasti kokkuleppel Taani kuningaga liitus siinse ristisõjaga Lääne-Eestis ka Rootsi. 1220. aastal Läänemaale toimunud retkest võtsid osa kuningas Johan Sverkersson ja Linköpingi piiskop Karl. Oma võimukeskuseks valiti Lihula, kuhu rajati linnus. Peale kuningas Johani lahkumist ründasid Lihulat saarlased ja hõivasid linnuse. Enamus Eestis olnud Rootsi väest leidis Lihula all oma otsa, sh ka piiskop Karl.

Jällegi ilmnesid samal ajal Mõõgavendade ordu ja Riia piiskopi vastuolud. Esimesed sõlmisid 1220. aasta suvel taaskord Eestisse jõudnud kuningas Valdermariga kokkuleppe. Tegu oli vastukaaluga Alberti poliitikale – kaks osa piiskopile ja üks ordule.

Paavst oli võimuala vaidluses asunud Taani kuninga poole, keiser Friedrich II polnud valmis tülisse sekkuma ning kuna Valdemar II oli Riiale surve avaldamiseks keelanud piiskop Albertil Lübecki sadama kasutamise, siis oli viimane sunnitud olukorraga leppima. 1221. aasta märtsis tunnistasidki piiskopid Albert ja Hermann end Taani kuninga vasallideks. Pikalt Albert oma vasallisõltuvust siiski ei tunnistanud ja Riiga saadetud Taani foogt Gottschalk oli sunnitud lahkuma. Samal ajal mõõgavennad, kellele oli lubatud Ugandi ja Sakala tervikuna, jäid Taani kuninga poolele ning panid sõltumata Riia piiskopi protestist ametisse oma foogtid.

Kuid võimujagamisel oli osalisi teisigi Riia kodanikud ja kaupmehed lõid liitu liivlaste ja latgalitega, seda nii piiskopi kui ordu vastu. Segadus andis inspiratsiooni omakorda Novgorodi vürst Svjatoslav Vsevolodovitšile 1221. aastal rahu üles öelda ning laastati ordule kuuluvaid latgalite ja liivlaste alasid. Riia piiskop jäi „neutraalseks“ ega osalenud ka vasturetkel Novgorodimaale.

Kokkuvõtvalt, 1220. aasta lõpuks oli Eesti ala üldjoontes hõivatud ja elanikud niivõrd-kuivõrd ristitud. Erand oli Saaremaa, mis samuti üritas territooriumi jagamisel kaasa rääkida, ajades minema rootslased ja piirates 1221. aasta kevadel Tallinna linnust. Seda, et võim polnud veel kuigi kindlatel alustel, kasutasid ära ka harjulased, rävalased ja virulased, kes omakorda üritasid Taani võimu maha raputada.

Saarlaste alistamiseks korraldas kuningas Valdemar II koos Orlamünde Albrechtiga 1222. aastal retke Saaremaale, rajades kivilinnuse (asukoht pole teada). Kui kuningas oli peajõududega saarelt lahkunud hakkasid saarlased ja läänlased omakorda linnust piirama. Viimane oli sunnitud alistuma ning pantvange jättes lahkusid taanlased saarelt.

Mandril sai vastuhaku keskuseks Varbola ning harjulastega liitusid omakorda läänlased, virulased ja järvalased. 1223. aasta jaanuaris laienes ülestõus ordu aladele. Viljandi linnuses olnud preestrid ja orduvennad tapeti. Sama juhtus mitmel pool mujal Ugandis ja Sakalas. Näiteks sakalaste kätte langenud Järva foogt Hebbus löödi maha. Vangistatud sakslased vahetati välja oma varem antud pantvangide vastu.

Andes aru, et üksi pole nad suutelised Riia, ordu ja Taani kuninga vastu seisma tunnistasid Sakala ja Ugandi vanemad seekord Novgorodi ja Pihkva ülemvõimu. Viimased saatsid väesalgad Tartusse ja Viljandisse. Koheselt algasid ka rüüsteretked liivlaste ja latgalite aladele.

Tekkinud olukorras olid ordu jõud liiga nõrgad ning see sundis abi saamiseks pöörduma Riia piiskopi Alberti poole, nõustudes varasema jaotusega: 2/3 piiskoppidele ja 1/3 ordule. Jõude koondades ning ristisõdijaid kaasates asuti vastupealetungile. 1223. aastal rüüstati põhjalikult Sakala ja Nurmekunda. Ugandi ja Sakala ühisväge löödi Ümera jõel. Piiskop Bernhard Lippe juhtimisel piirati kaks nädalat Viljandit, mis alistus 15. augustil. Mõnevõrra hiljem andis alla ka Lõhavere linnus.

Venelased omakorda kindlustasid end Otepää ja Tartu linnustes. Viimasesse asus oma kaaskonnaga kunagine Koknese vürst Vjatško. Koos saarlaste ja ugalastega rüüstati põhjalikult ristisõdijatele alistunud Sakalamaa, siirdudes edasi Tallinna alla. Venelaste ja ugalastega liitusid omakorda järvalased, virulased ja harjulased.

1223. aasta mais juhtus veel üks ootamatus, nimelt Schwerini krahv Heinrich võttis kinni oma maaisanda Taani kuninga Valdemar II. Kuningas vabanes 1225. aastal ja tema põhitähelepanu keskendus positsioonide taastamisele Põhja-Saksamaal ning Eestimaal toimunu täi tahaplaanile. Mõistagi kasutasid seda segadust ära ordu ja piiskopid. 1224. aasta juunis leppisid viimased kokku, et Lihula piiskop Hermann sai Ugandi, ordu Sakala, Riia piiskop Läänemaa. 1224. aastal õnnestus sakslaste, latgalite ja liivlaste ühendväel vallutada Tartu, kuhu asus seni Otepääl resideerunud piiskop Hermann.

Tugevdamaks oma positsioone, palus Albert paavstil saata Liivimaale vahekohtunikuks oma esindaja (varem oli sellel positsioonil olnud Lundi peapiiskop Anders Sunesen). Legaadiks määrati Modena piiskop Guglielmo, kes jõudis kohale 1225. aasta suvel. Sama aasta sügisel tungisid piiskop Hermanni vasallid Virumaale.

Legaat ise lahkus Eestist 1226. aastal, üritades küll võimpiire paika panna, kuid sellest hoolimata tugevnesid Riia piiskopi positsioonid Taani kuninga arvel. Reaalsuses olid vaidlusalused Viru-, Järva- ja Läänemaa Riia kontrolli all. Läänemaal tõi see kaasa ka kokkupõrkeid taanlastega.

Vallutamata oli jäänud veel Saaremaa. Sissetungi 1227. aasta talvel võib pidada ka Taani-vastaseks käiguks. 2. veebruaril langes Muhu linnus ja mõnevõrra hiljem saarlaste tugevaim Valjala linnus. Sellele järgnes tavapärane pantvangide võtmine, ristimine ja kokkulepped kohalike vanematega.

Ordu ja Taani kuninga ühised plaanid ristisõdadega jätkamiseks plaanideks ka jäid. Peale seda kui Valdemar II 1241. aastal suri, järgnes troonivõitlus. Kuid ristisõda laiemalt polnud siinmail veel kaugelt läbi.

Sõjad Leeduga ning Läti ida- ja lõunaosa alistamine

1236. aastal asus suur ristisõdijate vägi ordumeister Volquini juhtimisel sõjakäigule Leedusse. Muu hulgas oli kaasas ka sõjasalk Pihkvast. 22. septembril 1236 said ristisõdijad Saule (võimalik, et tänapäeva Šiauliai) lahingus žemaitide ja zemgalite käest hävitavalt lüüa. Surma sai ka ordumeister ning 48 oruvenda ehk ligi pool orduliikmete koguarvust. Ordu sellest hoobist enam ei tõusnudki ning 1237. aastal liituti Saksa orduga (st tekkis Saksa ordu Liivimaa haru – Liivi ordu).

Kuigi paralleelselt algasid sõjad Pihkva ja Novgorodi vürstidega, mis panid lõpuks enam-vähem paika Vana-Liivimaa piirid, olid Liivimaa jõudude huvi oli suunatud pigem lõunasse kuralaste, žemaitide ja leedulaste alistamiseks. 1245. aastaks suudeti kuralased alistada, kuid maadejagamine suudeti paika panna alles kümmekond aastat hiljem. Väinast lõunas oli vallutatud alade jaotus mõnevõrra teistsugune. Ordu pidi saama 2/3 ja piiskopid 1/3.

Leedus samal ajal tugevnes keskvõim, mis tegi leedulaste alistamise järjest keerulisemaks. Suurvürst Mindaugas sõlmis võimu kindlustamise nimel lepingu Liivi ordumeistriga ja 1251. aastal võttis vastu ristiusu. 1253. aastal kroonis Chelmno piiskop Mindaugase Leedu kuningaks.

See oli kõik jällegi vastuolus Saksa ordu huvidega, mistõttu leedulastega lepingu sõlminud ordumeister Andreas von Felben kaotas 1254. aastal oma koha. Liivi orduharu vajas leedulaste toetust omakorda vastukaaluks Riia peapiiskopile (peapiiskopkond vormiliselt alates 1251., reaalselt 1253. aastast). Peapiiskop Albert Suerbeer üritas kontrollida Leedu piiskopiks nimetatud endist Saksa ordu venda Christiani, leides omakorda toetust Mindaugase vennapojalt Tautvilalt ja Polotski vürstilt.

Žemaitija alistamine kulges üle kivide ja kändude ja kaalukeeleks olid ristisõdijate ebapüsivad kokkulepped leedulastega. 1260. aastal sai ordu Durbe lahingus hävitavalt lüüa. Kaalukeeleks oli see, et kuralased vahetasid poolt. Sellele järgnes juba žemaitide rüüsteretk 1261. aastal ning ordu sai taaskord lüüa Lielvarde juures. 1262. aastal loobus Mindaugas liidust orduga ja liitus žemaitidega tungides välja Võnnu alla. Sama aasta sügisel vallutati leedulaste, Polotski ja Novgorodi vägede poolt Tartu. Leedulased jätkasid rüüsteretke ning laastasid Läänemaa. Maha põletati Vana-Pärnu. Leedulaste rüüsteretked jätkusid ka järgnevatel aastatel. Nii toimus suurem lahing merejääl Karuse lähedal 1270. aastal, kui hukka sai nii ordumeister Otto von Lautenberg, kui 52 orduvenda.

Ordu ebaedu tõttu sõdades leedulaste ja žemaitidega kasutasid ära ka juba alistatud rahvad. 1261. aastal algas järjekordne ülestõus Saaremaal, mis suudeti küll ordu ja piiskoppide jõududega kiiresti maha suruda. Kuigi Kuramaa ja Zemgale suudeti alistada, siis tõusid need jätkuvalt üles ning Kuramaa suudeti lõpuks alistada 1267. aastaks ja zemgalid 1290. aastaks. Latgale kaguosa (tänapäeva Daugavpilsi piirkond) suudeti alistada 1313. aastaks. Sellega oli keskaegse Liivimaa ala piirid üldjoontes paigas. Põhirolli vallutusel kandis ordu, kuid osalesid ka Taani ja piiskoppide vasallid, Euroopast tulnud ristisõdijad ning kohalike rahvaste abiväed.

3. KESKAEG

Liivimaa riikide sõjad Novgorodi ja Pihkvaga XIII sajandil

Nagu eelnevast näha lõid kogu ristisõja aja sõjategevuses kaasa Novgorodi ja Pihkva vürstid. Muu hulgas sidusid piiskop Alberti ja Rjurikovide ühte haru perekondlikud sidemed (Pihkva vürsti Vladimir Mstislavitši tütar abiellus Alberti venna Diedrichiga). Nii leidsid Novgorodist minema kihutatud possaadnik Boris Negotševitš ja Pihkva vürstitrooni taotlev Jaroslav Vladimirovitš asupaiga Otepääl. 1233. aastal rünnati koos Tartu piiskopi vasallidega Irboska linnust. Otepäält lähtunud rüüsteretked jõudsid välja ka Novgorodimaale ja vastupidi. 1234. aastal tungis Novgorodi vürst Jaroslav Vsevolodovitš omakorda Tartu alla ja lõi Emajõe lahingus piiskopi väge, laastades seejärel põhjalikult Otepää ja Tartu ümbrust.

Ristisõdasid siinmail tuleks vaadata ka mõnevõrra laiemas kontekstis. Õigeusklikke peeti Roomast vaadatuna skismaatikuteks ehk sõltuvalt vaatenurgast mitte päris õigeteks kristlasteks, kuni selleni välja, et hullemadki kui paganad. Kuid nagu juba varasemastki näha ei takistanud see oma huvide kaitseks sõlmida üsnagi mõistusvastaseid liite, vajadusel kasvõi paganatega.

1240/1241. talvel tungis ordu ja eestlaste vägi Vadjamaale. Võimalik, et sooviti Taani kuningast ette jõuda. Rajati Koporje kindlus ja ristiti rahvast, seati sisse maksud ja alustati maa läänistamist. Kuid kuna Novgorod pidas piirkonda endale kuuluvaks, siis mõistagi tõi see kaasa konflikti ordu ja venelaste vahel. 1240. aastal üritasid Vadjamaal kanda kinnitada ka rootslased, kuid said Neeva jõel vürst Aleksander Jaroslavitši väelt lüüa. Sealt sai vürst endale ka Nevski nimetuse. Aleksander vallutas juba 1241. aastal tagasi ka Koporje.

Samal ajal oli idas tekkinud paralleelselt uus välisoht. 1227. aastal langes lahingus mongoli-tatarlaste vastu Vladimiri suurvürst Juri Vsevolodovitš. 1240. aastal vallutasid Batu-khaani väed Kiievi ning tungisid edasi Poolasse ja Ungarisse. Pihkva ja Novgorodi vürstid olid sunnitud tunnistama mongoli-tatarlaste ülemvõimu ning tasuma andamit.

Olukorda üritas ära kasutada troonipretendent Jaroslav Vladimirovitš, kes 1240. aastal tungis koos Tartu piiskopkonna ja ordu abivägedega Pihkvamaale, hõivates nii Irboska kui Pihkva. Vastne vürst jäi sõltuvaks liivimaalastest. Pikka aega tema võim ei kestnud. Juba 1242. aastal vallutas Novgorodi vürst Aleksander Nevski omakorda Pihkva ja siirdus koos venna Andreiga rüüsteretkele Liivimaale. Tartu piiskop ja ordu kogusid kiiresti väesalga, kus abiväes oli ka kohalikke eestlasi. Vastased kohtusid 5. aprillil 1242 Lämmijärve piirkonnas. Jäälahingu nime all tuntud lahingus said liivimaalased lüüa.

Peagi sõlmiti rahu ja vangid lunastati välja, kuid vastastikused sõjakäigud ja rüüsteretked sellega ei lõppenud. Juba 1253. aastal korraldasid novgorodlased rüüsteretke Virumaale, mis oli vastuseks varasemale rüüsteretkele Pihkvamaal.

1255. aastal taotlesid Taani valduste Eestimaa hertsogkonna ja Riia peapiiskopkonna läänimehed paavst Aleksander IV volituse Vadja, Ingeri ja Karjala paganate ristimiseks. Riia peapiiskop Albert Suerbeer sai voli nimetada ametisse piiskoppe. Piiskoppe nimetatigi, kuid need ei resideerunud oma n-ö valdustes. Kadunud polnud ka rootslaste huvi. 1256. aastal tungiti Dietrich von Kyveli juhtimisel Vadjamaale. Aleksander Nevski kogus omakorda väe ja rootslased olid sunnitud lahkuma. Samal plaanis Rootsi kuningas ja Uppsala peapiiskop ristisõda karjalaste vastu.

1267. aastal korraldas Novgorod rüüsteretke Virumaale, sama korrati järgmisel aastal. 18. veebruaril 1268 toimunud lahingus Rakvere all osalesid nii taani vasallide, ordu, kui piiskoppide jõud. Mõlemad pooled kuulutasid end võitjaks. Nimekaim langenu oli Tartu piiskop Aleksander. Ordu korraldas omakorda vastusõjakäigu Pihkvamaale. Irboska linnus põletati maha ja Pihkva piirati sisse. Pihkva langemise hoidsid ära abiväed Novgorodist. Piiramine lõpetati ja sõlmiti vaherahu. Kumbki pool seda esialgu pidada ei kavatsenud.

1269. aastal sõlmiti uus rahulepe ja Liivimaal loobuti edasitungist Vadja- ja Ingerimaale. Karjala piiskop Friedrich sai endale Tartu piiskopkonna.

Liivimaa keskaegsed sisesõjad

Liivimaa sisetülide algus

Niisiis Eesti ala oli küll vallutatud, kuid võimupiirid jäid lahtisteks. Taani positsioonid nõrgenesid. 1227. aastal sai kuningas Valdemar II lüüa Põhja-Saksamaa vürstiriikide vägedelt Bornhövedi lahingus ja kaotas suure osa oma valdustest Saksamaal. Sama aasta lõpuks hõivasid ordu ja piiskoppide jõud Eesti alad täielikult, sh ka Tallinna. Põhja-Eestis kinnistas oma võimu ordu, Lääne- ja Saaremaa jagati ordu ja piiskopi vahel.

1229. aastal suri ristisõdade käilakuju piiskop Albert. Riia toomkapiitel valis piiskopiks Magdeburgi toomhärra Nikolause. Breemeni peapiiskop üritas samuti oma positsioone tagasi saada, nimetades omakorda ametisse Bremeni toomhärra Albert Suerbeeri.

1230. andis paavst Gregorius IX asja lahendada legaadile kardinal Ottole, kes määras oma esindajaks koha peale tsistertslase Badouini. Algselt oli tema tegevuses edu. Näljahäda tõttu sõlmisid alistumiskokkuleppe 1230. aastal kuralased. 1231. aastal kinnitas legaat Riia piiskopiks Nikolause. Kohale jõudes sattus ta Kuramaa jagamise ja ristimise tüli keskmesse. Badouin siirdus Rooma, kus sai täiendavaid privileege tüliküsimuste lahendamiseks, saades legaadistaatuse, samuti valitseda Zemgale piiskopkonna, Kuramaa ja Modena Guglielmo asjast paavsti legaadi kaitse alla kuuluvaid alasid.

1233. aastal kui Badouin tagasi jõudis, oli ordu hõivanud suure osa Kuramaast ja keeldus sealt lahkumast. Virumaal ja Läänemaal kindlustas legaat end Kullamaa ja Agelinde (Äntu?) linnustes, võttes paavsti nimel vasallivandeid. Relvastatud konfliktiks orduga läks legaadi väesalgal Tallinna kuuluvuse küsimuses. Legaat põgenes lõpuks Riiga ja pani orduvennad kirikuvande alla.

Legaadil võisid olla küll paavsti volitused, kuid jõud oli vastase poolel ning 1234. aastal saavutasid vastased legaadi tagasikutsumise ning taaskord asus legaadi kohuseid täitma Modena Guglielmo. Vastastikuste kaebuste ja süüdistuste keskel langetas paavst 1236. aastal otsuse, mis polnud ordule ja Riia piiskopile soodne. Tallinn tuli tagastada Taanile. Legaat määras Saare-Lääne piiskopiks dominiiklase Heinrichi. Saaremaast sai ordu kolmandiku ja Läänemaast neljandiku.

Nagu öeldud, lakkas peale lüüasaamist Saule lahingus 1236. aastal Mõõgavendade Ordu olemast. Saksa ordu Liivimaa orduharu säilitas samas teatud iseolemise õigused. Lüüasaamine sai ärgituseks ka saarlaste vastuhakule aastatel 1236–1241. Samuti tugevdas see taanlaste positsioone ning 1238. aastal Stensby lepinguga Saksa ordu ja Taani kuninga vahel tunnistas ordu Taani kuninga õigusi Rävala, Harju-, Järva- ja Virumaale. Järvamaa tuli vastutulekuna üle anda ordule, klausliga, et ordu ehita sinna ilma taanlaste loata linnuseid ning jääb Eestimaa (Tallinna) piiskopi diötseesi. Taani kuningas lubas, et ei ründa Lääne- ja Saaremaad, kuid lõplikult oma pretensioonidest nendele aladele, samuti Kesk-Eesti väikemaakondadele ka ei loobunud.

XIII sajandlik kujunesid Liivimaa riikide piirid enam-vähem välja ja kohati meenutas see lapitekki. Kui Taani kuninga valdus Eestimaa hertsogkond (Harju- ja Virumaa) ja Tartu piiskopkond olid ühes tükis, siis ordu alad moodustasid pikki kiile Riia (pea)peapiiskopkonna valduste ning peapiiskopkonna ja Tartu piiskopkonna vahel. Samuti olid ordu valdusi erinevate lapikestena Saare-Lääne piiskopkonna aladel nii mandril kui saartel. Kuramaa piiskopkond oli jagatud kolmeks suuremaks valduseks ordu valduste keskel.

Liivimaa kodusõjad XIII sajandil

Ristisõja ajal jäid ordu ja Riia (pea)piiskopi vahekorrad täpselt määratlemata. Formaalselt oli ordu küll iseseisev, kuid omas siiski n-ö vaimulikku kohustust (pea)piiskopi ees ja see oli üsnagi ebamäärane ning mõlemad pooled üritasid seda enda kasuks keerata. Nii kujundas Vana-Liivimaa ajalugu kuni varauusajani suuresti kahe võimsama siinse maahärra vastuseis, mis kohati kasvas üle otseseseks sõjategevuseks. Oluliseks teguriks kujunes veel Riia linna mõjukuse kasv, mis oli tihtipeale vaenupoolte tegevuse taustal kaalukeeleks. 1274. aastal hankis ordu Saksa kuningalt Rudolf I-lt üriku, mis andis talle ülemvõimu Riia linna suhtes, kuid see ei tähendanud veel otsest alluvusvahekorda ja enne oli vaja end kehtestada.

Et oma positsioone kindlustada kutsus peapiiskop Albert Suerbeer 1267. aastal Liivimaale ristisõdijatena Schwerini krahvi Gunzeli ja Mecklenburgi vürsti Heinrichi. Neist esimene nimetati peapiiskopi valitsejaks ja kaitsjaks „barbarite ja muude sissetungijate“ vastu. Viimaste all peeti silmas ka ordut. Kui aasta pärast krahv lahkus vangistasid orduvennad peapiiskopi, kes oli sunnitud mõningaid järeleandmisi tegema.

Otsese sõjategevus ajendiks sai mõnevõrra kõrvaline tegur. Nimelt rajas Riia linn üle Väina silla, mis takistas laevade juurdepääsu linna idaküljel asuva ordulinnuse juurde. Ordumeister käskis silla lõhkuda ja võttis linnale antud privileegid tagasi. Kuid tüli põhjused olid ka kaubanduslikud. Nimelt Riia oli kujunenud Leedule väravaks Euroopasse, olles samas oma põhivaenlase Saksa ordu suurimaid kaubanduspartnereid.

Riia ordu survele ei allunud ning 1297. aasta septembris hõivati riialaste poolt ordulinnus ja väidetavalt tapeti sealsed orduvennad. Seejärel oli edukam ordu. Muu hulgas võeti kinni peapiiskop Johannes (krahv Gunzeli poeg) ning seejärel hõivati piiskopilinnused. Liivimaa piiskoppide ja Põhja-Saksa linnade vahendusel sõlmiti küll vaherahu, kuid ordu sellest kinni ei pidanud, kuna süüdistas peapiiskoppi, et see olla teiste piiskoppidega ja Saksa linnadega orduvastase liidu moodustanud.

Sõda jõudis ka Eesti aladele, kus Pöide foogti juhtimisel alustas ordu Saare-Lääne piiskopkonna alade hõivamist. 1298. aastal ründasid orduvennad ka Läänemaad, lüües puruks Helmold von Lode juhitava piiskopiväe ning hõivasid Lihula linnuse ja hiljem ka Haapsalu. Kusjuures toomhärrad ja vasallid jagunesid ordu ja piiskopi toetajateks. Ordu poolele asus avalikult toompraost Johannes. Toomkapiitel asendati ordukonvendiga. Piiskop Konradil õnnestus Riiga põgeneda. Alles 1302. aastal õnnestus peapiiskopi vahendusel Saare-Lääne piiskopkonnas varasem olukord taastada.

Liivimaa kodusõjad XIV–XVI sajandil

Niisiis vaenutegevus maahärrade vahel oli oma olemuselt kodusõda. Kuna ordu oli vastasest sõjaliselt üle, otsisid Riia ja peapiiskop toetust skismaatikutelt Vene vürstidelt ja paganlikelt leedulastelt. Leedulased tegid mitu sõjakäiku, kuid said 1298. aastal Preisimaalt saabunud orduväelt lüüa. Vaatamata Hansa liidu vahendatud vaherahule 1299. aastal jätkus ordu sõjategevus leedulaste, Riia linna ja Pihkva vürstiga. 1305. aastal tekitas omakorda suurt tüli Dünamünde kloostri müümine ordule (paavst kinnitas selle 1319. aastal).

Kasutades ära kodusõda maahärrade vahel asus oma mõju suurendama Taani kuningas Erik Menved (nt 1307. aastal tunnistas tema ülemvõimu Lübeck). Riia ja peapiiskop pakkusid Taanile omalt poolt Zemgalet, Jersikat ja Nalšiat. Need piirkonnad polnud nagunii peapiiskopi kontroll alla: viimast kontrollis Leedu ja esimesi ordu(meelsed) vasallid. Liit Taani kuningaga tegelikku toetust peapiiskopile ei toonud. 1303. aastal Eestimaa hertsogiks nimetatud Taani kuninga vennal tulevasel kuningal Cristoffer II-l tekkis koheselt tüli vasallidega. Järgmine aasta sõlmisid Taani kuninga vasallid, ordu, Tartu ja Saare-Lääne piiskop hoopis liiduleppe, mis oli suunatud Riia ja peapiiskopi ning nende liitlase Taani kuninga vastu.

Vahelduva intensiivsusega kodusõda kestis aastaid, mis jõudis ajuti ka Eesti aladele (sh Leedu ja Pihkva vägede rüüsteretk Tartu piiskopkonda ja Põhja-Eestisse 1322/1323). Vahepealsesse aega jääb ka mõlema vaenupoole vilgas tegevus paavsti kuuria juures. 1313. aasta suutis ordu Riiale peale suruda rahulepingu ning 1316. aastal sõlmiti liit Riia toomkapiitli osade liikmete ning peapiiskopi vasallidega. See tähendas sisuliselt peapiiskopi oma valdustest kõrvaldamist.

1322. aastal pakkus Leedu suurvürst Gediminas ordule, Taani kuningale rahu. Ka pöördus ta paavsti poole sooviga teha ristirahvastega rahu ning lubada oma maale ristiusu kuulutajad. Oluline oli sealjuures see, et Leedu lootis saada paavstilt tunnustuse oma piiridele.

Ordule selline asjade käik mõistagi ei meeldinud, muu hulgas oleks kadunud ka õigustus ordu olemasolule – paganate naabrus ja oht. Sellele vaatamata otsustati Riia linna, toomkapiitli, ordu Liivimaa haru ja Eestimaa hertsogkonna esindajate kohtumisel Härgmäel rahupakkumine vastu võtta ning 2. oktoobril 1323 sõlmiti Leedu ja Liivimaa riikide vahel rahu neljaks aastaks. Mõnevõrra hiljem sõlmiti ordu ja Harju-Viru vasallide tinglik liit Novgorodiga, mis oli kaudsemalt suunatud Leedu, otsesemalt viimase sõltlase Pihkva vürsti ja Riia vastu.

Vaatamata rahuleppele algas sõda Leeduga uuesti juba 1324. aastal. Vahepeal loobus ka Gediminas ideest hakata ka kristlaseks. Aeg-ajalt jõudis sõjategevus ka Eestisse. Nii korraldasid Leedulased 1330. aastal rüüsteretke ordu aladele, mis tabas ka Karksi, Helme, Tarvastu ja Paistu piirkondi. Samal aastal alistus Riia linn peale pooleaastast piiramist ordule ja kodusõja võis tinglikult lõppenuks lugeda. Peapiiskopi mõju Liivimaal vähenes. Sõjad Leeduga ning viimasega liidus oleva Pihkvaga jätkusid aga veel aastaid.

Kodusõja tulemusena jõuti arusaamisele, et ordu oli oma valdused peapiiskopilt saanud lääniks, kuid see oli formaalsus ja faktiliselt oli Vana-Liivimaa juhtivaks poliitiliseks jõuks ordu. Peapiiskopid viibisid samas enamuse aja kuuria juures (sh ka oma õigusi nõudes). Ordu keeldus järjekindlalt Riia tagasiandmisest piiskopi ülemvõimu alla. Ei aidanud ka ordu kirikuvande alla panemine. 1366. aastal saavutasid peapiiskop, Saksa ordu meister, Liivi orduharu meister, linnade, piiskopkondade esindajate kohtumisel Gdanskis kokkuleppe, millega Riia tuli tagastada peapiiskopile, kuid viimane pidi loobuma ülemvõimutaotlusest ordu suhtes. Rahul polnud sellega keegi ning peapiiskop saavutas peagi paavstilt leppe tühistamine.

Uus konflikt hakkas kujunema 1370. aastatel kui peapiiskop üritas oma mõju taastada toomkapiitli reformisega (väliseks märgiks premonstraatide valge mantli asendamine augustiinlaste musta mantliga, sellest ka konflikti nimi „rõivastustüli“).

Suuremaks tüliks Liivimaal läks peale seda, kui piiskopi läänimees Hermann von Üxküll pantis 1388. aastal Üksküla linnuse ordule, milles piiskop nägi oma maahärra õiguste rikkumist. Asja muutis omakorda segaseks katoliku kiriku lõhe, kus korraga oli ametis paavstid nii Avignonis, kui Roomas, andes ristirahvale vastukäivaid korraldusi. Nii oli 1378. aastal Tartus peale piiskop Heinrich von Velde surma ametis korraga kaks piiskopi – ordumeelne ja peapiiskopimeelne. Saare-Lääne piiskop Heinrich Biscop sattus samamoodi kirikulõhega seotud segadustesse ning tapeti oma vasallide ja toomhärrade poolt (või hukkus segastel asjaoludel) Kuressaares 1381. aastal. Sellele järgnenud kodusõja käigus saavutas piiskopkonna üle kontrolli hoopis ordu.

Uue peapiiskopi ja ordu konflikti ajal põgenes peapiiskop Johannes von Zinten 1391. aastal Lübeckisse, hakates otsima toetust kuuriast ja keisrikojast jm. Ordu hõivas samal ajal peapiiskopi linnuseid Liivimaal, võttes oma kontrolli alla ühtlasi peapiiskopi tulud. Ordu üritas ka läbi suruda nõuet, et peapiiskop peab olema ühtlasi Saksa ordu liige (seda oligi ordu poolt 1392. aastal ametisse upitatud peapiiskop Konrad von Wallenrode), saades paavstilt õnnistuse selleks 1397. aastal.

Orduvastase leeri juhiks kujunes seekord Tartu piiskop Diedrich Damerow. Kodusõda kulmineeris 1396. aastal sellega, et ordu väed hõivasid Tartu piiskopkonna. Järgmine aasta sõlmiti rahu ja orduvastane leer oli lüüa saanud. 1400. aastal astus Damerow ametist tagasi.

See ei tähendanud siiski kaugelt mitte sisesõdade lõppu. Terve XV sajandi püsis ordu ja peapiiskopi tüli üleval, lahvatades aeg-ajalt väiksemaks relvakonfliktiks. Üles jäi ka see, kellele kuulub ülemvõim Riia linna suhtes. Ordu oli siin üsna edukas ning 1481. aastal läänistas keiser Friedrich III Riia linna ja peapiiskopkonna ordule. Kuid see tähendas vaid vastuolude süvenemist. 1484. aastal purustasid Riia väed Daugavgriva lähedal ordu väed ning purustasid Riia ordulinnuse. Alles 1491. aastal õnnestus orduvägedel Riia alistada ning järgmisel aastal taastus ordu ja peapiiskopi kaksikvõim Riia linna üle.

Suuremaks kodusõjaks lahvatas olukord uuesti 1530. aastatel. Põhjuseks Riia peapiiskopi koadjuutoriks (peapiiskopi abi ja enamasti ametijäreltulija) määratud Brandenburgi markkrahv Wilhelm, kelle vend oli Preisi hertsog Albrecht. Wilhelm hakkas oma võimubaasi koheselt laiendama, sekkudes Saare-Lääne piiskopkonna sisetülli, esitades end vastaskandidaadiks piiskopikohale. Wilhelm hõivas piiskopkonna mandriosa. Tema vastaskandidaat toomhärra Reinhold Buxhövden omakorda kindlustas end saartel. Kuna Wilhelmil ei õnnestunud saada abi väljastpoolt ja tema vastu pöördusid kõik Liivimaa seisused, siis tõmbus ta lõpuks oma pretensioonides tagasi.

Edasist asjade käiku mõjutas olulisel määral ka Leedu-Poola liitriigi teke XIV sajandi lõpul. Nimelt sõlmis Leedu suurvürsti Jogaila lepingu (Krewo unioon) Poola kuningaga, kohustudes vastu võtma ristiusu ning tõustes seejäerel Poola troonile Wladyslaw II nime all. Uniooni üheks tingimuseks oli Poola krooni kaotatud alade tagasi võtmine, mis tähendas sõda ordu vastu. Viimane nõrgestas olulisel määral ordu positsioone ka Liivimaal. Muu hulgas pani Taani (täpsemalt Kalmari unioon) kahtluse alla Põhja-Eesti müügitehingu. Ordu kaotas positsioone ka Saksa ordu sattumisega läänisõltuvusse Poola kuningast Preisi Kolmeteistaastase sõja (1454–1466) käigus. Saksa ordu kaotas ühtlasi Preisimaa lääneosa, mis oli seni ordu jõukam piirkond.

XVI sajandi esimene pool oli Liivmaal suhteliselt rahulik. Olid mõned väiksemad sisetülid ja kaudsemalt osaleti Preisi–Poola sõjas. Ka reformatsiooni jõudmine Liivimaale ei põhjustanud suuremaid konflikte. Maahärrad pooldasid üldisemalt reformatsiooni, kuid religioosses plaanis jäi Liivimaa segapiirkonnaks.

Nendesse sisetülide aastatesse langes ka viimane eestlaste suurem vastuhakk võõramaalastele – 1343–1345 ülestõus Põhja-, Lääne-Eestis ja saartel, mis omakorda kujundas suuresti ümber ka võimupiirid Eesti aladel.

Jüriöö ülestõus

Sõltuvalt ajahetkest on seda ülestõusu nimetatud talupoegade ehk eestlaste mässuks, kui ka usutaganemiseks. Ei olnud see ei üks ega teine. Tol ajal polnud eestlane ja talupoeg veel otseselt sünonüümid. Ka võeti ühendust Pihkva ja Rootsi võimukandjatega, kes tõenäoliselt talupoegadest mässajatega poleks läbi rääkima hakanud. Ka usust taganemist võib lugeda vastaspoole õigustuseks oma tegevusele.

Ülestõus sai alguses 23. aprillil 1343 Harjumaal – põletati mõisasid ja tapeti aadlimehi, samuti rüüstati Padise klooster ja väidetavat tapeti sealolevad mungad. Peale seda siirdusid ülestõusnud Tallinna alla. Samal ajal algas ülestõus ka Saare-Lääne piiskopkonnas, kus piirati sisse Haapsalu. Liivimaa ordumeister Burchard von Dreileben oli parasjagu sõjakäigul Pihkvamaal ja pidi selle kiiresti katkestama. 4. mail toimusid Paides läbirääkimised ülestõusu juhtidega. Need nurjusid ja eestlaste saadikud tapeti. Ordu väesalgad tungisid seejärel taanlaste valdustesse Harjumaal. Kokkupõrgetes Kanaveres, Kämblas ja Sõjamäel eestlaste salgad purustati. Ülestõusnutel oli kokkulepe Turu ja Viiburi foogtiga. Kui viimased oma väesalgaga 18./19. mail kohale jõudsid leidsid Tallinnast eest Viljandi komtuuri Goswin von Herreke oma sõjasalgaga ning olid sunnitud lahkuma.

Orduvägi hajutas seejärel eestlaste väesalgad Läänemaal, kuid ülestõus polnud sellega veel läbi, sest hiljemalt juulis puhkes see Saaremaal. Pöide ordulinnus langes ülestõusnute kätte ning foogt Arnold oma meeskonnaga löödi maha. Ka Harjumaal polnud asi veel lõppenud. Ülestõusnud kindlustasid end kahes linnuses (ilmselt Varbola ja Lohu). Alles sügisel Preisimaal saabunud abivägi suutis olukorra Harjumaal enda kontrolli alla võtta.

Peale mere jäätumist tungis orduvägi 1344. aasta alguses Saaremaale. Ülestõusu kese asus Karja kihelkonnas (arvatavasti Purtsa Kooljamägedes asunud linnus). Linnus vallutati ja ülestõusu juht Wesse hukati. Kuid ülestõus polnud sellega veel läbi ning Saaremaa suudeti ordu ja Riia peapiiskopi, Tartu piiskopi, Eestimaa hertsogkonna jõudude poolt rahustada alles 1345. aasta jooksul.

Kõige rohkem võitis sellest ordu. Eestimaa hertsogkond läks ordu kontrolli alla ning ordu sõltuvusse sattus ka Saare-Lääne piiskop.

Kui ülestõus oleks õnnestunud oleks see tähendanud ilmselt Põhja-Eesti Rootsi kontrolli alla minemist. Nimelt oli Eestimaa hertsogkond läänistatud 1329. aastal Hallandi hertsogile, kelle abikaasa oli Rootsi kuninga ema, mistõttu Rootsi kuningas Magnus Erikson luges end Eestimaa pärijaks. Ilmselt toetasid seda ka Eestimaa vasallid, kellel oli korduvaid konflikte Taani asevalitsejatega, millesse korduvalt sekkus ka ordu, hõivates ajutiselt Tallinna ja Narva linnused.

Eestimaa vasallid pidasid läbirääkimisi Rootsi kuningaga ning ka Viiburi ja Turu foogtide saabumine ülestõusu ajal Tallinna viitab sellele, et ülestõusu taga võis olla ka Eestimaa hertsogkonna vasalle. Segastes dünastilistes liitudes pretendeeris Eestimaale veel Brandenburgi markkrahv Ludwig. Kindlasti polnud Taani poolt Eestimaa müümine ordule ülestõusu tagajärg, sest vastavad läbirääkimised olid juba varem toimumas (st Taani kuninga Valdemar IV õe Margarete kaasavara küsimuses, millest oli huvitatud eelkõige markkrahv Ludwig).

Kuna Eestimaa oli läinud nagunii ordu kontrolli alla, siis 1346. aastal müüs kuningas hertsogkonna seda kergekäelisemalt 19 000 marga eest ordule (Ludwig pidi leppima 6000 margaga).

Mitte kõik vasallid polnud ordu alla minekuga siiski rahul ning ka Rootsi kuningas jätkas sekkumist Liivimaa asjadesse. 1349. aastal nimetas paavst ta Riia peapiiskopkonna kaitsjaks.

Huvipakkuv oli veel Pihkva vürstiriigi tegevus. Teadaolevalt sooritasid nad kokkuleppel ülestõusnutega rüüstekäigu Tartu piiskopkonda. Sõjajalal oli Pihkva Tartu piiskopiga veel aastatel 1362–1363 ning 1367–1371 (peamiseks tüli põhjuseks näivad olevat kalapüügiõigused Pihkva ja Peipsi järvel).

Sõjad Vene vürstiriikidega XV ja XVI sajandil

XV sajandi esimesel poolel olid Liivimaa suhted Novgorodi ja Pihkva vürstidega rahulikud. 1418. ja 1421. aastal sõlmiti vürstidega rahu, milles nähti ette tülide lahendamist ja kaupmeeste vaba liikumist. Piir oli suhteliselt ebamäärane mõiste ja konfliktid olid pigem lokaalsed. Sõda ordu ja Novgorodi vahel puhkes 1443. aastal, millele eelnes Marki krahvi Gerhard von Kleve tõlgi tapmine idapool Narva jõge. Osaliselt oli ordu tegevus seotud Novgorodi sisetülidega ning toetati Moskva-meelset fraktsiooni vastukaaluks Leedu mõjudele. Oma roll oli ka Hansa kaubandushuvidel, kuid sõjaga kaasnenud blokaadid pigem takistasid kaubavahetust. Algselt säilitas Pihkva neutraalsuse, kuid peagi liitus Novgorodiga. Suurem pealetung suudeti Liivimaale ära hoida. Liivimaalased rüüstasid omakorda Vadjamaal ning piirati ka Jamburgi linnust.

Vinduma jäänud konflikt lõppes rahuleppega 25-aastaks 1448. aastal, kuid juba 1458. aastal puhkes Tartu piiskopkonnal konflikt Pihkvaga Piirissaare ja Lämmijärve piirkonna pärast, seda nii kaubatee, kui kalastusõiguste asjus. Novgorod üritas olla rahuvahendaja, kuid uus suurjõud Moskva vürst toetas aktiivselt Pihkvat. Sellega hakkas kaduma ka Pihkva välispoliitiline iseseisvus. Lisaks piirialade vastastikusele rüüstamisele piirasid venelased ka Vastseliina linnust, kuid edutult. Tartu–Pihkva sõda lõppes 1463. aastal rahuleppega, millega Piirissaar läks jagamisele.

Novgorod omakorda üritas samal ajal leida vastukaalu järjest tugevnevale Moskva suurvürstile Ivan III-le. Moskva-vastasest liidust oli tinglikult huvitatud ka Leedu suurvürst. Suuremaks sõjaks esialgu ei läinud ning Novgorod sõlmis 1471. aastal Moskvaga rahu. Juba 1483. aastal allutas Moskva suurvürst Novgrorodi täielikult ja Ivan III väed laastasid Liivimaa piirialasid.

Samal ajal keskendus Moskva tatarlaste vastu suunatud sõjakäigule ja seda kasutas ära ordu, rünnates 1480. aastal Pihkvat. Viimast hõivata ei õnnestunud ja 1481. aastal korraldati üle pikkade aastate idapoolt lähtunud rüüsteretk, seekord Ivan III juhituna, Liivimaa sisemaale.

Vene väed lahkusid alles peale lunaraha maksmist ning sõlmiti 10 aastaks vaherahu, kuid Moskoovia agressiivsed plaanid Liivimaa suhtes säilisid. 1492. aastal rajati Narva jõele otse Narva linnuse vastu Ivangorodi (Jaanilinna) linnus. Ühtlasi sekkus Moskva suurvürst Taani–Rootsi konflikti, asudes toetama Taani kuningat Hansu. Ida-Soomes nähti Savonlinna Olavilinnuse rajamises 1323. aasta Pähkinäsaari rahulepingu rikkumist. 1494. aastal sulges Ivan III Novgorodi kaubahoovi ja vangistas sealsed hansakaupmehed.

Moskoovia sõda puhkes 1495. aastal siiski vaid Rootsiga. Viimase väed vallutasid 1496. aastal Ivangorodi, pakkudes seda liivimaalastele. Ordumeister Wolter von Plettenberg loobus sellest, üritades samal ajal orduväge reformida ja sisse seada maksu palgasõdurite palkamiseks. Leedu suurvürst Aleksander tegi samal ajal pakkumise moodustada liit Moskva vastu. 1501. aastal see ka teostus ning samal aastal algas sõjategevus. Ordu väed rüüstasid Pihkvamaal ja Ostrovi piirkonnas, kuid Leedu suurvürst oma abivägesid ei saatnud ning keskendus võimalusele saada Poola kuningaks. Puhkenud taudi tõttu tõmbusid orduväed tagasi Liivimaale ja sellel järgnes omakorda venelaste vasturüüsteretk.

1502. aasta hilissuvel piirasid orduväed omakorda Pihkvat. Kuuldes vastase abiväe saabumist tõmbuti tagasi Smolino järve äärde. Seal toimunud lahing jäi viiki. Orduväed jäid küll lahinguvälja valitsema, kuid polnud jõudu pealetungi edasi arendada. 1503. aastal sõlmiti vaherahu, mis jäi kestma ligi pooleks sajandiks. Liivimaalased lubasid omalt poolt, et ei sekku Leedu-Moskva konflikti. Rahulepet pikendati 1521. ja 1531. aastal vastavalt 10-, ja 20-aastaks.

Eestlaste sõjalised kohustused keskajal

Nagu juba ristisõdade aegadest järeldub kasutasid vallutajad järjekindlalt ka kohalike sõjajõude, seal hulgas liivlaste ja latgalite abivägesid Eesti ala hõivamiseks. Kuid ka muistsed eestlased pole ühtne suurus ning sõjaretkedel kasutati eestlaste sõjasalku tollases mõistes rahvuskaaslaste vastu, kuid ka sõdades idanaabri(te) ja Leeduga.

Muinasaja Eestis polnud küll välja kujunenud ehk mitte riiklust, kuid selle alged kindlasti. Ühtlasi hakkas sellega seoses välja kujunema kohalike iseärasustega seisuslik ühiskond. Viimane oli diferentseeritud ja põhines maaomandil ja sõltlassuhetel. Maaomanikud olid ilmselt jagatud maksustusühikutesse, millel olid omad kindlad ülesanded, seal hulgas sõjalised kohustused. Sotsiaalne staatus ei sõltunud mitte ainult maaomandist, vaid oluline oli ka kõik see, mis hõlmas sõjaretkedel kogutud vara ja kuulsust. Arvatavasti oli välja kujunenud ka omaette sõdalaste seisus, tollases mõistes vanema (kuninga) kaaskond, mis polnud küll suur, kuid kelle peamine kohustus oli osaleda sõjaretkedel. Kuid see ei olnud peamine sõjajõud, tollases mõistes oli sõjateenistus iga vaba mehe õigus ja kohustus.

Ristiusustamine XIII sajandi alguses ei lõhkunud kindlasti lõpuni varasemat ühiskonnakorraldust. Muistsed eestlased säilitasid esialgu isikliku vabaduse, millele lisandusid koormised uute maahärrade hüvanguks. Seal hulgas ka sõjateenistuskohustus. Suur osa varasemast ülikkonnast muutusid uute maahärrade läänimeesteks, säilitades kaaluka rolli kohalikes küsimustes (maksude kogumine, õigusemõistmine, sõjateenistus jm). Ilma kohalikke kaasamata poleks sakslased suutnud siinmail oma valdusi hoida ega laiendada. Kindel teade kohalike sõjateenistuskohustusest pärineb 1207. aastast, kui ristitud ja alistatud liivlasi ja latgaleid kohustati suure trahvi ähvardusel osalema sõjakäigul leedulaste vastu. Samad kohustused langesid ka alistatud eestlastele. Kuna tegu oli suuresti rüüsteretkedega, siis sõdimisviis oli varasemast tuttav ja ilmselt ei tehtudki seda väga suure vastumeelsusega.

Kuigi allikaid napib, siis sõjateenistuskohustus sisaldub arvatavasti ka kõikides tollastes alistumislepingutes. Ilmselt oligi see üks tähtsamaid kohustusi, mis kohalikel rahvastel esialgu sakslaste ees oli, seniks kuniks ristisõjad kestsid. Sellele viitab näiteks paavst Gregorius IX kiri 1236. aastast, mis rangelt soovitab siinsetele maahärradele maksudega mitte üle pingutada ning kohalike põhiliseks kohustuseks pidi olema sõjateenistus. Viimane jagunes tollases mõistes kaheks: maa kaitseks ja sõjaretkedeks. Säilis ka maleva termin, mis algselt tähendas kohalike talupoegade sõjasalka.

Nagu polnud Vana-Liivimaa ühtne moodustis, polnud seda ka sõjateenistus. Piirialadel oli sõjateenistus tähtsam ja muud kohustused väiksemad (või puudusid üldse, v.a kohustused kiriku ees). Äärealadel oligi n-ö keskvõimu mõju väiksem ja ainuke võimalus piirialasid kontrollida oli kohalike kaasamine. Kuid see ei tähendanud ainult kohustusi; oluline oli ka lojaalsus, et kui mitte ei hakatud sissetungijale vastu, siis vähemalt anti sellest teada. Piirialade eristaatuse kohta on kindlaid tõendeid Saaremaa näitel. Kuid keskvõimu mõju oli tagasihoidlik ka tänases mõistes Kagu-Eesti ja Kirde-Läti piirialadel, vähemalt kuni Vastseliina ja Marienburgi (Alūksne) piirikindluste ehitamiseni XIV sajandi keskel. Sama võib öelda Kirde-Eesti kohta.

Sõjateenistus keskajal sõltus eelkõige maaomandist, sõltuvalt mis alusel ja kui suur maatükk läänistati, nt mitu sõdalast pidi välja panema. Kuid staatusest sõltus ka relvastus-varustus, nt kohustus kanda kaitserüüd – plaatrüüd (sellest siis teenistusvorm Platendienst). Viimast nõuti vabadelt talupoegadelt, kuid see polnud ilmselt reegel ja sõjateenistusse mindi ka traditsioonilise varustusega.

Üldistavalt polnud rahvusel suuremat tähtsust ja sõjateenistus oli selline nagu läänikohustused seda ette nägid. Näiteks on viiteid, et Taani aladel Põhja-Eestis pidid vasallid XIV sajandi keskel iga 100 adramaa kohta välja panema ühe sakslase ja kaks kohalikku sõdalast. Samas ei toimunud ordu aladel esialgu üldse läänistamist ja sõjateenistus oli sealmail mõnevõrra teistel alustel.

Kaitses pidid osalema kõik mehed kes olid võimelised relva kandma. Sõjakäigu kohustus oli vormiliselt samuti kõigil talupoegadel, kuid sõltus siiski staatusest. Ilmselt oli sõdimine piiri taga vabade meeste privileeg, kel oli teatud hulk maad ja kes oli võimeline endale sõjavarustuse seeläbi hankima.

Mingit ühtset korda ei olnud ja kohalikud rahvad osalesid XIII ja XIV sajandi sõjakäikudes aktiivselt. Vastasel juhul poleks maahärradel leedulaste ja Vene vürstiriikide vastu vähesest arvukusest tingituna olnud mingit võimalust. Kui ebamäärased viited välja jätta, siis keskaegsed kroonikad n-ö abivägedel, kui „teisejärgulisel“ sõjajõul, kuigi põhjalikult ei peatu. Põhilised XIII ja XIV sajandi allikad Läti Henriku kroonika ning Liivimaa noorem ja vanem riimkroonika on ordukesksed. Võiks järeldada, et suurem osa sõjakäike tehtigi ordu eestvõtmisel, kelle kutse peale osalesid ka teised Liivimaa jõud. Sõltumata sellest, kes oli maahärra, pidid eestlased koos temaga osalema põhiliselt ordu sõjakäikudel. Kohalikku päritolu läänimehed osalesid kindlasti ka sajandeid kestnud Vana-Liivimaa sisesõdades. Mis alusel aga talupoegi nendes rakendati, jääb ebaselgeks.

XV sajandil hakkas talupoegade sõjateenistuskohustus vähenema. Seda võib oletada ka arheoloogilise leiumaterjali põhjal (põhiliselt kalmed). Sellel on ka oma põhjus: levisid tulirelvad (mida talupojad ei saanud endale lubada), kuid vähenes ka vasallide sõjakohustus ning järk-järgult hakkasid varauusaja hakul tooni andma palgasõdurid.

Talupoegade sõjasalgad ei kadunud siiski ka lõplikult. Näiteks kindlad viited pärinevad 1422. aastale planeeritud sõjakäigust leedulaste vastu. XV sajandi teisel poolel osalesid talupojad arvatavasti ainult maa kaitsmisel ja sõjaretkedel osalesid enamasti palgasõdurid. Viimaste palkamiseks aga seati talupoegadele sisse eraldi maks. See ei laienenud vabadele talupoegadele, kes jätkuvalt osalesid sõjakäikudel vastavalt võimalustele. XVI sajandil kadus ka nende sõjaline tähtsus, kaotades ühtlasi oma privileegid ja sulandudes kokku ülejäänud talupojaseisusega. Võiks ka öelda, et teoorjuse süvenemise põhjustas talupoegade sõjalise rolli marginaliseerumine. Talupoegadele jäi varasemast veel kohustus vooris käia ja kindlustusi ehitada, mis XVI sajandil saidki talupoegade olulisemateks otseseks koormiseks.

Kuigi on viidatud, et 1507. aasta maapäeva otsusel keelati talupoegadel relvi kanda ja neid omada, siis reaalsuses see päris nii ei olnud. Keelati küll relvi kanda, kuid mitte „isanda teenistuses“ ehk omamine jäigi ebamääraseks.

Liivi sõja ajal XVI sajandil võeti taaskord talupoegade sõjasalgad kasutusele, kuid loobuti neist peagi. Ühelt poolt oli palgasõdurite ajastul sõjateenistus juba mõnevõrra teistel alustel. Teiselt poolt oli siinmail ligi sada aastat kestnud sõja osapoolte ühiskonnakorraldus ja sellest tulenevalt ka sõjateenistus üsnagi erinevad, et mingit põgusat üldistust oleks võimalik esitada. Olgu siinkohal siiski vihjeks, et XVI–XVII sajandi sõdades Vana-Liivimaa varemetel, osales ka arvukalt eestlaste sõjasalku.

4. PÕHJAMAADE 100-AASTANE SÕDA LIIVIMAAL

Eellugu

Kohalike Liivimaa maahärrade – Liivimaa ordumeistri, Riia peapiiskopi, Saare-Lääne piiskopi, Tartu piiskopi, Kuramaa piiskopi – mitu sajandit kestnud lakkamatu konflikti tulemusena ei kujunenud Vana-Liivimaast ühtset poliitilist tervikut. Omavahelistes tülides ei piirdutud kaugelt mitte kohalike jõudude kokkupõrgetega, vaid abi otsiti ja saadi Poola-Leedult, Vene vürstidelt, Taanil ja Rootsilt. Tollases õiguslikus raamistikus oli Liivimaa osa Saksa Rahva Püha Rooma keisririigist ja maahärrad keisriga läänisuhtes olevad riigivürstid. Tõsi, tegutsedes perifeerses piirkonnas, jäi suhe keisrikojaga pinnapealseks. Nii jõudsid kohalikud konfliktid kaugele Euroopasse, jõudes arutlusele-lahendada nii keisrikojas, kui paavsti kuuria(te)s. Kuna piiskoppide sõjajõud tugines vasallikohustusel, siis mitte tagasihoidlik polnud ka vasallide mõju, kes lõid omakorda erinevaid liite, sh ka oma läänihärra vastu. Aadli kõrval omandasid suure mõju ka kohalikud linnad, eelkõige Riia, kuid ka Tallinn.

Euroopat raputanud reformatsioon tõi kaasa erinevad verised usu- ja kodusõjad, samal ajal kui Liivimaa pääses nendest segadustest üsna kergelt. Kuid ühtlasi tähendas keisririigi killustumine ja nõrgenemine Liivimaale isolatsiooni süvenemist, mis sai eriti selgeks XVI sajandi keskel puhkenud suure sõja käigus.

Juba XV sajandil süvenes Taani kuningakojas arvamus, et 1346. aastal Põhja-Eesti (Eestimaa hertsogkonna) müümisega ordule, ei kadunud Taani eesõigus sellele piirkonnale. Taani kõrval hakkas Läänemere piirkonnas järjest suuremat rolli omandama Rootsi kuningakoda, kus Kalmari uniooni lagunemisel krooniti 1523. aastal kuningaks Gustav Erikson (Vasa).

Koadjuutorivaenus

Ülemerenaabrid esialgu Vana-Liivimaale küll otsest sõjalist ohtu ei kujutanud, küll aga Poola-Leedu. Nimelt Saksa ordu sekulariseerumisel tekkinud Preisi hertsogiriigi valitseja Albrecht von Brandenburg otsis kaitset Poola kuningalt ja vastsest hertsogist saigi Poola kuninga vasall. Liivi orduharule tähendas see ühelt poolt iseseisvust, teiselt poolt äralõigatust Saksamaast ning ümbritsetust (potentsiaalsete) vaenlastega. Preisi mõju näitena võiks tuua omakorda hertsog Albrechti venna markkrahv Wilhelmi läbisurumine Riia peapiiskopi abiks ehk koadjuutori kohale. 1539. aastal asus ta peapiiskopi kohale. Albrecht ja Wilhelm olid ühtlasi Poola kuninga Sigismund I õepojad. Kuigi 1546. aasta Wolmari (Valmiera) maapäev otsustas, et võõrriigi valitsevast kojast pärit koadjuutorit tohib edaspidi kinnitada vaid kõikide maahärrade nõusolekul, siis juba 1554. aastal nimetas peapiiskop Wilhelm koadjuutoriks Mecklenburgi Christophi (Preisi hertsogi Albrechti väimehe ja Mecklenburgi hertsogi noorem vend).

Liivimaal sattus nooruk kohe poliitiliste intriigide keskele. Liivimaa maapäev otsustas 1556. aastal Christophi küll koadjuutoriks kinnitada, kuid enne pidi ta 21-aastaseks saama. Ta ei tohtinud peapiiskopkonda sekulariseerida ega abielluda ning Poola kuningaga kokkuleppeid sõlmida. Ilmselt just viimase nõude tõttu lükkasid peapiiskop Wilhelm ja Christoph maapäeva kompromissettepaneku tagasi ning mõlemad pooled asusid abivägesid otsima.

Ordu pöördus abi saamiseks Taani ja Rootsi poole, samuti saatis tulevase ordumeistri Dünaburgi komtuuri Gotthard Ketleri Saksamaale abijõude hankima. Peapiiskop lootis omakorda Poola toele. Viimane küll ei kippunud Liivimaa sisetülide pärast sõda alustama.

1556. aastal alustas ordu tegevust. Kuna jõud olid ülekaalukalt tema kasuks, siis peapiiskop ja koadjuutor võeti kinni ning Riia peapiiskopi valdused okupeeriti. Asi jõudis arutlusele ka Regensburgis Saksa Riigipäeval. Vahendajaks hakkas Taani kuningas, kes esitas omalt poolt rahuplaani, mille mõte seisnes selles, et Liivimaa ei tohi saada saagiks Poolale ega Preisimaale, kuid ordu ei tohi ka liialt tugevdada. Poola kuningas Sigismund August selle plaaniga ei nõustunud ja koondas oma väed Liivimaa piiridele. 5. septembril 1557 sõlmiti ordumeister Wilhelm von Fürstenbergi ja Poola kuninga vahel Posvoli rahu. Peapiiskop Wilhelm vabastati ametist. Christoph sai koadjuutori ametis jätkata, kuid ta ei tohtinud piiskopkonda sekulariseerida ega päritavaks muuta. Kümmekond päeva hiljem sõlmiti veel leping Poola kuninga ja Liivimaa seisuste vahel. Tegu oli kaitselepinguga Moskva suurvürstiriigi (Moskoovia) vastu. Tõsi, leping pidi jõustuma alles siiski alles siis kui mõlema osapoole rahulepped Moskooviaga olid lõppenud ehk siis vastavalt 1569. ja 1562. aastal.

Kuigi otsest sõjategevust selle segaduse juures oli napilt, siis tõestas see kõikidele naabritele, et ordu pole enam tõsiseltvõetav sõjaline jõud.

Liivi sõda

Vene-Rootsi sõda 1555–1557

Mongoli-tatari ülemvõimu alt järk-järgult vabanenud ja järjest tugevnev Moskoovia oli omakorda ohuks nii Liivimaale, kui Poola-Leedule. Moskoovia neelas alla ka Liivimaa vahetud naabrid Novgorodi ja Pihkva vürstiriigid, vastavalt 1478. ja 1510. aastal. Moskoovia pilgud polnud esialgu pööratud Liivimaale, vaid tatari khaaniriikidele. 1552. aastal alistati Kaasani khaaniriik ja 1556. aastal Astrahani khaaniriik. Krimmi khaaniriik pakkus Moskooviale omakorda liitu Poola-Leedu vastu ja oligi aeg pöörata tähelepanu ida- ja põhja suunale.

Rootsiga olid aastasadu üleval tülid piiri asjus Karjalas. 1537. aastal sõlmiti küll rahu, kuid kuna piiri reguleerimist see ei kajastanud, siis jätkusid ka vastastikused rüüsteretked. Huvipakkuv punkt rahulepingus oli veel see, et Rootsi ei tohtinud sõlmida liite ordu ja Poola-Leeduga. Kuigi rahu pidi kestma 60 aastat, siis sõda puhkes juba 1554. aastal kui järsult kasvasid venelaste rüüsteretked ebamäärasel piirialal. 1555. aastal aga asuti piirama üht Rootsi idapoolset kantsi Viiburit. Viimast hõivata ei õnnestunud. Küll otsis Rootsi kuningas peale seda aktiivsemalt liitu Poola-Leedu ja Liivi orduga. Kumbki siiski sõtta ei kippunud. 1557. aastal sõlmis Rootsi Moskooviaga 40 aastaks rahu, kuid piiriküsimus jäi ikka lahendamata.

Vene – Liivi sõja puhkemine

Posvolis toimunud lepped Liivimaa ja Poola vahel ei jäänud Ivan IV-le teadmata, kuid esialgu ta tugeva Poola-Leedu vastu sõda siiski alustada ei plaaninud. Liivimaaga oli 1554. aastal sõlmitud rahu 15-aastaks. Kuid see oli tehtud juba Moskoovia dikteerimisel.

1554. aastal kui Liivimaa saadikud Moskvasse rahu uuendama läksid, selgus et suurvürst nõuab Tartu piiskopilt mingi „Jurjevi maksu“ („Tartu maksu“) tasumist ja vene kaupmeeste tagakiusamise lõpetamist. Kuna saadikud polnud „Tartu maksust“ midagi kuulnud, siis selgus, et see olla maksmata 200 aastat. Kuna saadikud osutusid tõrksaks, siis ähvardas Moskoovia, et kui ei tasuta, siis tullakse ja nõutakse see ise sisse. Lõpuks Liivimaa saatkond nõustus maksu tasumisega 50 aasta eest ja sõlmiti vaherahu 15-aastaks. Kusjuures kõik Liivimaa maaisandad pidid vastutama, et maks saaks tasutud. Päris laest nimetatud maks ka polnud, sest tõepoolest olid talumehed mingi kokkuleppe Pihkva vürstikojaga sõlminud, et rüüstajad jätaksid rahule nende mesipuud ebamäärasel piirialal Vastseliina ja Pihkva vahel. Mingi aeg peetud kokkuleppest ka kinni, kuid kuna venelased hõivasid vaidlusalase ala, siis polnud põhjust enam ka midagi maksta. Kuna maapäev kinnitas 1555. aastal rahuleppe, siis oli Moskoovial ka juriidiline argument olemas Liivimaa ründamiseks. 1557. aastal ordumeistri kohale asunud Wilhelm von Fürstenberg pidas kinni tavast ametisse asumisel rahulepet uuendada, muu hulgas lootis ta Tartu maksu paragrahvi leppest välja saada. Venelased ei tahtnud sellest kuuldagi ja lõpuks lepiti kokku 30 000 ungari kuldnale kohe ja edaspidi 10 000 igal aastal. Mäng maksuga oli siiski ettekääne, sest vaenukiri (st sõjakuulutus) Liivimaale on dateeritud novembris ehk 8. detsembril sõlmitud leppest varem.

Ega ka Liivimaal polnud Ivan IV ettevalmistused jäänud märkamata ja mingil määral oldi selleks ka ette valmistatud. 22. jaanuaril 1558 tungis Vene vägi Kaasani khaani Šig-Alei juhtimisel Pihkva kaudu Eesti alale, rüüstades paar nädalat Tartu piiskopkonda. Arvatavasti oli see mõeldud hoiatusena, et liivimaalasi kuulekusele sundida. Kuna arvestada tuli ka Poola-Leeduga, saatis Moskva suurvürst saatkonna Vilniusesse teada saamaks Sigismund Augusti seisukohta. Poola kuningal oli rahulepe Moskooviaga, lõunast ähvardasid türklased ning idast tatarlased, siis anti mõista, et nende poolt pole liivimaalastel abi loota.

1558. aasta märtsis kogunenud Liivimaa maapäev otsustas saata Ivan IV juurde saatkonna, kaasas 60 000 taalrit. Veel enne kui saatkond kohale jõudis, olid ordumehed tulistanud Narvas suurtükkidest Ivangorodi. Kasutades ära Narvas puhkenud tulekahju, hõivasid Moskoovia väed 11. mail Narva.

Ilmselt polnud sellel küll tähtsust, kuid väliselt jätsid need sündmused jälje läbirääkimistele Moskvas ning saadikud tulid tagasi tühjade kätega. Seejärel kogunes Tartus maapäev, kus arutati välisabi võimalusi. Tartu piiskop Hermann tegi katset anda oma piiskopkond üle Taani kuninga Christian III nooremale pojale Magnusele, kuid Vene väed olid selleks ajaks juba pealetungi alustanud. 30. juunil langes Vastseliina. Tartu alistus peale nädalat piiramist 18. juulil. Piiskop Hermann sai käsu Moskvasse Ivan IV ette ilmuda ning suri pagenduses 1563. aastal. Augusti lõpuks olid langenud Porkuni, Rakvere, Laiuse, Põltsamaa ja Toolse linnused. Suurim tõrge tekkis Paide all ning linnuse kaitsemeeskond Caspar von Oldenbockumi juhtimisel pidas vastu. Orduvägedel õnnestus omakorda tagasi võtta Rõngu, misjärel Tartu sakslased küüditati Pihkvasse. 7. novembril ajas orduvägi Tõravere lähedal laiali venelaste laagri, kuid Tartut tagasi võtta ei õnnestunud.

1559. aasta esimesel poolel rüüstati Liivimaad väepealik Tohtamõši juhtimisel põhjalikult kuni Kuramaani, kuid Taani kuninga Frederik II vahendusel tehti 1. mail pooleks aastaks vaherahu. Põhjuseks see, et 1558. aasta lõpul olid Moskoovia vastu sõjakäiku alustanud Krimmi khaani väed. Sellega kaotas Ivan IV Liivimaal initsiatiivi Poola-Leedule ja Rootsile.

1559. aasta veebruaris asus kaasordumeistriks Gotthard Kettler ja Fürstenberg loobus ordumeistri kohast lõplikult septembris. Kettler oli märgatavalt Poola-sõbralikum ja oli valmis viimasele alistuma, kui ordu säilitab oma privileegid. Kuigi Poola kuningas polnud sõjast vaimustunud, oli oht, et kui rahulepe tähtaeg 1562. aastal kukub, on Moskoovia Liivimaa juba hõivanud. 1559. aasta hilissuvel sõlmis Poola kuningas Vilniuses ordumeistri ja Riia peapiiskopiga lepingu Liivimaa kaitseks. Huvitav on sealjuures ehk see, et säilis ordu läänisuhe Saksa-Rooma keisriga. Poolale panditi mitmed territooriumid Väinast lõunas, õigusega need välja lunastada sõjakulusid kattes. Tõsi, lepingutel oli üks klausel ning need ei jõustunud kohe. Poola kuningas soovis, et Moskooviaga tehakse veel üks katse sõda lõpetada. Selleks pidi Moskvasse minema Poola saatkond ja leping orduga pidi jõustuma siis, kui Ivan IV keeldub sõda lõpetamast. Mitte vähetähtis polnud ka see, et leedulased keeldusid Moskoovia vastases sõjakäigus osalemas.

Liivi sõtta sekkuvad taanlased ja rootslased ning ordu lõpp

Veel enne rahuleppe lõppemist tungis orduvägi Tartu piiskopkonda ja esmane kokkupõrge eelvägede vahel toimus Tartu ja Nõo vahel. Põhijõud eesotsas Mecklenburgi Christophi ja Kettleriga jõudsid kohale novembri alguses. Peagi rünnati venelaste ca 5000 mehelist laagrit, mis löödi laiali ja kogu voor langes liivimaalaste saagiks. Tartut piirama ei hakatud. Ebaõnnestus ka Laiuse piiramine. 1560. aasta jaanuaris kuulutas ordumeister Kettler sõjakäigu lõppenuks. Samal ajal koondas Ivan IV Tartu piiskopkonda vägesid, mis asusid rüüstama Viljandi, Wolmari ja Võnnu piirkonnas. Poola kuningas sõjategevusse ei sekkunud. Küll pakkus ta, et linnustesse paigutatakse Poola garnison, mis pidanuks venelasi tagasi hoidma. Sigismund Augusti esmaseks eelistuseks oli Liivimaa ilma suuremate lahinguteta üle võtta. Ordu polnud küll positsioonide loovutamisest vaimustatud, kuid juunis anti siiski luba mehitada piiriäärsed ja vahetu sõjategevuse piirkonna linnused Poola-Leedu väesalkadega..

1560. aasta suve alguses jõudis Liivimaale kolmas venelaste ründelaine. Alahinnates vastase suurust ründas orduvägede kuni 500 mehest koosnev salk venelaste väidetavalt 12 000 mehelist laagrit Härgmäe juures. Ordu salk löödi puruks, maamarssal Philipp Schall von Bell langes koos 261 sakslasega vangi ning hukati hiljem Moskvas peale kolm päeva kestnud piinamist. See oli ka ordu viimane välilahing. 21. augustil alistus Moskoovia vägedele Viljandi, vangi langes eelmine ordumeister Fürstenberg. Samal ajal Lõuna-Eestis olnud leedulaste vägi Hieronim Chodkiewiczi juhtimisel ei teinud midagi, et venelasi tagasi tõrjuda.

Sai selgeks, et Poola ordut päästma ei hakka. Kettleril õnnestus saada Poola kuningalt vaid väiksed väesalgad Riiga, Tallinnasse ja Pärnusse. Kuid see ei tähendanud veel liivimaalastega koos lahingusse asutumist. Diplomaatilisel rindel oli ootamatu pööre 1. oktoobril 1560, kui Ivan IV tegi poolakatele ettepaneku, et võiks rahu teha ja selle kinnituseks abiellub ta Poola-Leedu kuninga noorema õe Katarinaga. Piiriks Vene ja Poola valduste vahel Liivimaal pidanuks saama Väina jõgi. Sigismund August panigi sõjakäigu seisma.

Kuna poolakad mängisid kahepalgelist mängu, otsiti Liivimaal abi ka mujalt. Ordu pöördumised keiser Ferdinand I poole vilja ei kandnud. Osad hansalinnad kasutasid hoopis liivimaalaste kimbatust ära, et Narva kaudu Moskooviaga otsesidemed sisse viia.

Taanlaste eeskõnelejaks oli Liivimaal Lääne stiftifoogt (tähtsaim ilmalik võimukandja piiskopkonnas) Christoph von Münchhausen, kelle vend oli omakorda Saare-Lääne piiskop Johann. Õnnestus ka Tallinna ordukomtuuri Franz von Segenhagenit veenda Taani poole üle minema. Komtuur nõustus 25. juulil 1558 Tallinna kindluse Taanile üle andma (loe: müüma) ja Münchhausen kuulutas end Taani kuninga asemikuks ehk „Eestimaa hertsogiriigis“ (n-ö hertsogkond hõlmas Harju-, Viru-, Saare- ja Läänemaad). Taani kuningas samal aja ei teadnud sellest kõigest midagi, kuid samas see talle omal moel sobis. Ta ei näinud end siiski mitte kogu Liivimaa valitsejana, vaid üksnes üldjoones 1346. aastal müüdu piirides (st Viru- ja Harjumaa). Selle eest lubati 20 000 taalrit, hiljem tõsteti 50 000 peale, kuid ordu ei võtnud vedu. Arvestada tuli Poola-Leedu huvidega, kuid taotleti ka kogu Liivimaale kaitset. 1559. aasta kevadel Moskvasse jõudnud taanlaste saatkond ei jõudnud oma sihtideni. Ivan IV pidas kogu Liivimaad endale kuuluvaks ja pakutud 10-aastane vaherahu sulas 6-kuuliseks pakkumiseks.

Kuna Tallinna garnisoni palgasõduritele jäi palk maksmata, siis juba 10. detsembril 1558 vandus see uuesti truudust ordule. 150 sõjameest jäid Taani kuningale truuks ning siirdusid Saaremaale Kuressaare linnusesse.

1559. aasta jaanuaris jõudsid Taani saadikud kokkuleppele Liivi ordumeistriga. Ordu pidi loovutama Põhja-Eesti ja vastutasuks pidi Taani võtma kogu Liivimaa oma protektoraadi alla. Sellega ületati küll kuningalt saadud volitusi, kuid Christian III suri samal ajal ning troonile tõusnud Frederik II oli oma ettevaatlikust isast palju ambitsioonikam. Ka soovist ta oma võimubaasi kindlustada Holsteini ja Schleswigi hertsogkonnas ning midagi tuli asemele pakkuda vennale Holsteini hertsogile Magnusele.

Alustuseks loobus 14. aprillil 1559 Christoph von Münchhausen Saare-Lääne piiskopkonnast Taani kuninga kasuks ning müüs 30 000 taalri eest piiskopiameti hertsog Magnusele. Viimane ütles omakorda lahti õigusest oma osale Schleswigi ja Holsteini hertsogkonnast. Palju soodsamalt saadi kätte samal aastal veel Kuramaa piiskopkond (9200 taalrit), kuigi Taani kuningas tõrkus selleks raha andmast. Kõik see tõi kaasa Magnuse sõja orduga ning hertsogi väesalgad rüüstasid Pärnu piirkonnas, Harju- ja Järvamaal. Magnus palus kuningast vennalt abi Harju- ja Virumaa alistamiseks, kuid sai vaid noomida, et on orduga tülli läinud. 1560. aastaks oli Magnuse edu ka otsas ja 1561. aastal otsustas ta Taani pöörduda, kuniks olukord rahunenud.

Sarnaselt Taani kuninga Christian III-ga polnud Liivimaal sõdimisest ülemäära vaimustatud ka Rootsi kuningas Gustav Vasa, kes pidas sõjakäiku liiga kulukaks ja tulemusi polnud võimalik ette ennustada. Küll jälgis kaost Liivimaal huviga Soome asehaldur, kuninga poeg Johan. Ootamata ära isa nõusolekut asus ta iseseisvalt tegutsema, saates 1558. aasta juulis Tallinna oma usaldusmehe Henrik Klasson Horni. Kuigi esialgu suhtuti rootslastesse tõrjuvalt nii ordu-, kui taanimeelsete jõudude poolt, siis juba paari kuu pärast palus ordumeister Kettler Johanilt 200 000–400 000 taalrit laenu ja abiväge. Pandina pakuti valdusi, kuid mitte päriliku omandiõiguse alusel.

Rootsi kuningas Gustav pani sellele tehingule käe ette, kuid ka tema polnud huvitatud Taani liigsest tugevnemisest Soome lahe lõunakaldal ja Lääne-Eesti saartel. Johan oma plaanidest ei loobunud ja leidis ootamatult tuge vennalt, troonipärijalt Erikult. Liivimaa kujunes ühtlasi tulevaseks tüliõunaks vendade vahel. Ka Riigipäev jõudis 1560. aasta juunis arusaamale, et Rootsi peaks Liivimaal olema aktiivsem, eelkõige Tallinnas, kus palgasõduritel pikemat aega palk saamata. Ivan IV oli samal aja saatnud Tallinnale järjekordse alistumisettepaneku ja varasügisel rüüstas Harjumaad.

Ettevaatlik kuningas Gustav oli sel ajal surivoodil ja troonile tõusnud Erik XIV tegi mõne aja pärast ettepaneku, et kui Tallinn tunnistab teda oma isandana, siis Rootsi sekkub sõtta Liivimaal. Kuid samal ajal soovis vastne kuningas säilitada rahu ka Moskooviaga. Ordumeister oli samal ajal palgaraha maksmise asemel sunnitud pantima Toompea lossi palgasõduritele. Tallinna komandandiks määrati Paide kaitsmisel kuulsust kogunud von Oldenbockum. 1561. aasta aprillis saatis Tallinn (koos Harju ja Viru rüütelkonnaga) ordumeistrile sõnumi, et kui see ei suuda maad kaitsta, siis alistub Tallinn Rootsile. Tallinnal olid ka omad huvid, tõkestamaks kaubavahetust Narva kaudu ning ordumeistri esimesel eelistusel Poolal laevastik puudus.

Kuigi Tallinnasse saabunud Rootsi sõjajõud olid väikesed, otsustasid Tallinn, Viru- ja Harju rüütelkond 16. mail 1561 truudusvanne ordumeistrile üles öelda. Juunis vormistati alistumislepingud, eraldi Harju-Viru vasallide ning Järva orduvasallidega ja Tallinna linnaga. Samuti osteti 7000 kuldna eest Toompea loss.

Niisiis vallutajatel oli kõigil erinev taktika: Moskoovia lähtus vallutussõjast, Poola-Leedu pakkus kaitselepingut, Taani kuninga huvi oli leida vennale väärikas valdus, kuid valitsemiskorda muuta ei kavatsenud; Rootsi krooni alla läinutest said ka krooni alamad. Oma sihtidest olid kõik veel üsna kaugel. Peale rootslaste edu, aktiviseerus lõpuks ka Frederik II, piirates Magnuse volitusi, pannes ametisse asehalduri. Rootsi üritas omalt poolt Magnust ära osta, pakkudes tema valdustele kaitset.

Ka loiult tegutsenud Poola-Leedu kuningale Sigismund Augustile tuli Rootsi ootamatu edu halva üllatusena, sest tema mõju Liivimaal vähenes järsult. 30. mail 1561 nõudis ta ordumeistrilt ja peapiiskopilt kõikide linnuste üle andmist. Küsimus polnud enam selles kas Poolale alistutakse, vaid mis tingimustega. 28. novembril 1561 sõlmiti Vilniuses alustumisleping (kapitulatsiooni lõplik allkirjastamine toimus Riias 5. märtsil 1562). Alla ei kirjutanud Riia linna esindajad ning linn säilitas formaalse iseseisvuse 1582. aastani.

Niisiis alistumislepe likvideeris viimased Liivimaa riikide konföderatsiooni jäänused. Väina jõest lõunas moodustati Poola vasallriik Kuramaa hertsogkond, mille üle omandas päritava võimu viimane ordumeister Kettler. Wilhelm säilitas formaalselt Riia peapiiskopi ameti ning tinglikult ka talle kuuluvad alad. Ülejäänud Liivimaa Väinast põhjas, sh ka Rootsi ja Moskoovia hõivatud alad läksid kuningas Sigismund Augusti valdusesse (v.a Taanile kuuluvad alad). Asehalduriks määrati seesama Kettler. Kuningas lubas hankida sellele kõigele ka keisri nõusoleku. Seletuskirja keisrile saatis omalt poolt ka Kettler, nimetades eelnenut hädavajaduseks ning tegi keisrikojale ka etteheiteid, et viimane polnud võimeline Liivimaad kaitsma ei nõu ega jõuga.

Jätkusõjad Liivimaal 1563–1598

Niisiis, 1561. aasta seisuga oli orduriik jagatud Poola-Leedu ja Rootsi kuninga vahel, suurem osa varasemast Saare-Lääne piiskopkonnast ning Piltene stift (piiskopkonna ilmaliku võimu ala) kuulusid Taani kuninga vennale hertsog Magnusele. Tartu piiskopkonna oli vallutanud Moskoovia, kellele kuulus ka Virumaa ning osa Harjumaast. Ükski uutest maaisandatest polnud samal ajal üksteisega sõjajalal. Kuna kõik soovisid oma võimuala laiendada ja piirid olid ähmased, siis pärandi jagamine Liivimaal kestis järgnevad sada aastat. Esialgu eristuvad kaks omavahel tihedalt põimunud sõda:

• Moskoovia – (Poola-)Leedu sõda (1562–1570)
• Põhjamaade 7-aastane sõda (1563–1570) (sõja tinglikuks osaks võib pidada ka Poola-Leedu – Rootsi sõda (1563–1568), mis puudutas eelkõige Eesti alasid).

Poola-Leedu puhul tuleb tähelepanu juhtida sellele, et tegu oli kohati üsna nõrgalt liidendatud liitriigiga ning mõlemal osalisel olid erinevad huvid ja kohati kattuvad vaenlased, kuid mitte alati. Leedulaste ebaedu sõjas Moskooviaga lõpetas liitriigi senisel kujul. 1569. aastal sõlmiti Poola kuningriigi ja Leedu suurvürstiriigi vahel liitumisleping (Lublini unioon), millega moodustati ühisriik Rzeczpospolita, millel oli ühine monarh, seim ja välispoliitika, kuid Leedu suurvürstiriik säilitas oma seadusandluse, haldus- ja kohtuorganid ning sõjaväe.

Sõjategevuse alguseks võiks tinglikult pidada 1561. aasta augustit, kui leedu väesalk ründas venelaste valduses olevat Tarvastu linnust, mis sunniti alistuma. Venelased omakorda ründasid Uus-Pärnut ja nottisid leedulaste garnisoni maha. Põhisündmused toimusid seejärel Eestist kaugel. Alustuseks venelaste väiksem sõjakäik Smolenski, Vitebski ja Mogiljovi suunal ning 1562. aasta novembrist Leedu suurvürstiriigi valduses oleva Polotski vastu. Liivimaad puudutas see otseselt kaubatee Väina jõe tõttu. 15. veebruaril 1563 Polotsk kapituleerus. See oli ka venelaste suurim edu nimetatud sõja käigus. Rahu sõlmiti 1570. aastal, kuid piire Liivimaaga see täpsemalt ei määratlenud.

Rootsi ja Poola-Leedu suhted

Rootsi oli saanud Tallinna ja Harju-Viru alistumislepinguga suured alad, mida ta tegelikult ei kontrollinud. Poola-Leedu omakorda sai alistumisleppega ordu alad, mida ta samuti Eesti alal suuresti ei kontrollinud, sh ordu alad, mida Rootsi endale kuuluvaks pidas. Vastukaaluks Poola-Leedule sõlmiti 1561. aasta kevadel Moskvas rahu 20-aastaks. Rootsi huvi oli eelkõige tagasi hoida venelaste huvi Soome suhtes. Oma vastukäigu tegi ka Taani saatkond, sõlmides 1562. aasta oktoobris omakorda Ivan IV-ga lepingu, millega saavutati see, et Moskoovia tunnustas hertsog Magnuse valdusi. Vastu anti taanlaste poolt voli vabaks tegutsemiseks kogu Liivimaal. Peale seda kiirustasid rootslaste saadikud uuesti Moskvasse ning 1564. aasta mais (kui käis juba Põhjamaade 7-aastane sõda) saavutati kokkulepe, millega Ivan IV tunnistas Rootsi kuninga õigusi Tallinnale, Pärnule, Karksile, Paidele. Ülejäänud Liivimaa osas sai Moskoovia vabad käed, v.a hertsog Magnuse valdused. Samuti andsid rootslased lubaduse mitte takistada Narva kaubandust.

Kuna (Poola)-Leedu oli sõjajalal Moskooviga oli rootslastega liidust omakorda huvitatud Sigismund August. Kuigi Erik XIV üritas vältida konflikti Moskooviaga ja poolakate saatkonnale ei antud mingeid lubadusi, asus tegutsema hertsog Johan, kes soovis abielluda Sigismund Augusti õe Katarina. Erik XIV-le see plaan ega venna isepäisus ei meeldinud, kuid Johan väitis, et tal olla Poola kuningaga juba asi kokku lepitud.

Kuna Moskoovia ja Poola-Leedu olid omavahel sõjajalal ja põhijõud polnud Liivimaal, siis otsustas Erik XIV olukorda ära kasutada ning alustati ettevalmistusi väe Liivimaale saatmiseks. Ühtlasi keelati Narva-kaubandus ning kauplemine Soome lahel pidi toimuma Tallinna, Helsingi ja Viiburi kaudu.

2. juunil 1562 alistus rootslastele Pärnu. Poola-Leedule see mõistagi ei meeldinud, kuid Rootsis oli nende tugevaks liitlaseks hertsog Johan. Nähes, et ta venda kontrollida ei suuda, andis kuningas loa abieluks Katarinaga. Laenates rahahädas olevale Sigismund Augustile 120 000 taalrit, sai Johan pandiks seitse linnust, sh ka Karksi, Paide ja Helme. Sellega moodustus Kesk-Liivimaal puhvertsoon, kus kõik jõud üritasid üksteist ära kasutada venelaste vastu, samal ajal üksteise mõju kärpides. Ootused ei täitunud, ning Erik XIV, keda ei sidunud Johani kokkulepped, alustas Paide piiramist, mis kapituleerus 1562. aasta sügisel. Järgmisel aastal lasi Erik XIV oma venna riigireeturiks kuulutada, konfiskeeris tema valdused ning jättis ilma pärimisõigusest. Hertsog vangistati Turu kindluses ning paigutati järgnevaks neljaks aastaks Gripsholmi lossi. Johani pandilosside haldur „krahv Artz“ asus omakorda läbirääkimistesse venelastega, kuid minek Ivan IV võimu alla oli kohalikele läänimeestele sedavõrd vastumeelne, et n-ö krahv võeti kinni ja anti Poola-Leedule üle.

Samal ajal puhkesid vanad vastuolud ning 1563. aasta augustis kuulutas Taani koos Lübeckiga Rootsile sõja, millega aasta lõpupoole liitus ka Poola-Leedu ning algas Põhjamaade 7-aastane sõda.

Põhjamaade 7-aastane sõda

Sõja põhjuseid oli erinevaid, kuid üheks suureks vastuoluks oli Liivimaa jagamine. Suurem osa sõjategevusest toimus Liivimaast väljaspool. Frederik II liit Sigismund Augustiga oli seotud eelkõige lootusega, et poolakad hakkavad sõdima Liivimaal ja seeläbi oleks kaitstud ka Taani valdused. Nii ei läinud. Poola-Leedu põhivaenlaseks oli Moskoovia ja rootslaste vastu Liivimaal piirduti rüüsteretkedega.

Kuna tollaste sõdade lahutamatuks koostisosaks oli palgasõduritele maksmata palk, misjärel viimaseid pooli vahetasid, siis läks nii ka Liivimaal. 1565. aasta aprillis lasksid palgata jäänud Rootsi teenistuses olnud mõisamehed Poola-Leedu teenistuses olnud sõjasalga Caspar von Oldenbockumi juhtimisel Pärnu linna ja juunis alistus ka linnus. Kuigi oli kokkulepe, et linnus antakse üle hertsog Magnusele, seda ei tehtud. Rootsi väesalk Klas Kristersson Horni juhtimisel üritas Pärnut tagasi vallutada, kuid pidi lahkuma Poola-Leedu abiväe saabumisel 1566. aasta märtsis.

1567. aasta jaanuaris korraldasid rootslased rüüsteretke Riia peapiiskopkonna aladele, vallutati Limbaži linnus. Kättemaksuks korraldas Poola-Leedu väed omakorda vasturetke ning 3. veebruaril löödi Horni ja Klaus Kurselli vägi Ruunavere alla puruks. Rootsi pool kaotas ligi 2000 meest. Märkimisväärne on Ruunavere lahing veel seetõttu, et teadaolevalt oli esimese lahinguga, kus Eestimaa aadel täitis Rootsi kuninga ees ratsateenistuskohustust.

Kaotusest hoolimata ülendati Kursell väliooberstiks ning temast sai Rootsi kõrgem sõjapealik Liivimaal. Tema esimene sõjaretk selles ametis oli suunatud Saaremaale. Maasilinn alistus ning hertsog Magnusega sõlmiti peale seda vaherahu. Rootsi sõjalaevad kihutasid samal ajal Tallinna alt minema Taani laevastiku.

Rootsi suhted Ivan IVga polnud sel ajal enam pilvitud, sest viimane nõudis auhaavamise eest seda, et Erik XIV annaks talle üle hertsog Johani abikaasa Katarina, kelle kätt oli Ivan samuti taotlenud. Soov oli küll idamaise iseloomuga, kuid kuna Erik XIV ei soovinud Moskooviaga sõda, siis 1567. aasta veebruaris Moskvas sõlmitud lepingu punkt oligi Katarina väljaandmine. Samuti ei tohtinud Rootsi takistada Narva kaubandust. Vastutasuks lubas Ivan IV, et aitab lõpetada sõja Taaniga ning pakkus rootslastele ka senisest suuremat osa Liivimaast.

Kuna Rootsi kuningat tabas vaimuhaigus, siis leping sellisel kujul ei jõustunudki, vaid hertsog Johan, koos venna Karliga hoopis kukutas 1568. aastal Eriku. Rootsi kuningaks saanud Johan III hakkas ajama hoopis teist poliitikat. Ühtlasi lagunes samal ajal Rootsi-vastane Taani-Lübecki-Poola koalitsioon. 1568. aasta novembris Rootsi-Taani vahel sõlmitud Roskilde rahu pidanuks sõjaeelse olukorra Liivimaal taastama. Kuna Rootsile olid tingimused vastuvõetamatud, siis reaalsuses ei jõustunud leping kunagi ja sõda jätkus. 1569. aasta juulis blokeeris Taani laevastik Tallinna sadama, röövis tühjaks kaubalaevad ning pommitas paar nädalat linna.

Jällekord sai üheks kaalukeeleks palgasõdurite tasu ning Klaus Kursell otsustas 7. jaanuaril 1570 Toompea linnuse hõivata, mida käsitleti pandina kuniks palk on makstud. Kuna Kursell ei saanud toetust Eestimaa aadlilt ega kuninga vennalt Södermanlandi hertsogilt Karlilt, sõlmis ta lepingu hoopis hertsog Magnusega, kes omakorda oli jõudmas liiduni Ivan IV-ga. Enne kui Kuressaarest lubatud abivägi kohale jõudis suutsid rootslased Toompea tagasi võtta ning Kursell hukati kui riigireetur.

Põhjamaade 7-aastane sõda lõppes sama aasta detsembris, kui Saksa-Rooma keisri, Prantsusmaa ja Poola kuninga vahendusel sõlmiti Stettinis (Szczecinis) rahuleping, millega loobuti vastastikustest pretensioonidest. Rahutegemise ajal ilmnesid hoopis suuremad vastuolud poolakate ja taanlaste vahel, kes mõlemad süüdistasid üksteist topeltmängus Liivimaal. Huvipakkuv selle leppe juures oli see, et ülemvõim Liivimaal jäi keisrile, kellele Rootsi lubas Liivimaa valdused üle anda (keiser pidi osa nendest omakorda üle andma Taanile). Kuna keiser sõjakahjusid ei tasunud, siis täielikult ei rakendunud Stettini rahu kunagi. Küll sai see aluseks ligi 40 aastat kestnud rahuperioodile Põhjamaades, kuid mitte Liivimaal, sest samal ajal Stettini rahuga piirasid Tallinna Ivan IV väed.

Liivimaa kuningriik

Moskoovia oli endale liitlase leidnud hertsog Magnuse näol, keda sooviti ära kasutada Liivimaa vasallriigi valitsejana. Algselt pakuti seda Kettlerile, kuid viimane ei vastanud pakkumisele ja saatis kirja edasi Sigismund Augustile. 1569. aastal sõlmitud kokkuleppe kohaselt pidi hertsog Magnus saama lääniks Tartu piiskopkonna ala ning kõik tulevased Moskoovia vallutused Liivimaal. Ülemvõim pidi jääma Liivimaa asjades siiski Ivan IV-le. Magnus ei söandanud pakkumisest oma venda teavitamata jätta. Frederik II omakorda lootis Moskoovia sõtta tõmbamist, et see ründaks Rootsi valdusi nii Soomes kui Liivimaal, kuid pidas asja siiski riskantseks. Samas ei keelanud ta Magnusel ka läbirääkimisi jätkata.

27. novembril 1569 väljastas Ivan IV kinnituskirja, milles lubas läänistada Magnusele ja tema järeltulijatele Liivimaa. Magnus pidi olema staatuselt „Vene keisri läänidega riigivürst“, võttes kohustuse Rootsi vastu sõtta astuda. Kuna seda eeldati ka Taanilt, siis distantseerus Frederik II koheselt sellest afäärist.

Reaalsuses sai Magnus enda valdusesse vaid Põltsamaa lossi koos mõningate aladega Rootsi valduses olevate territooriumite vahetus naabruses. Väidetavalt ähvardas Ivan IV end tüssatuna tundnud Magnuse saata pagendusse Krimmi khaaniriigi piiri lähistele. Magnus andis järele ning leping kinnitati abieluga Ivan IV onupoja tütrega.

Kõik see viitas, et Ivan IV oli valmis alustama sõda Rootsiga. Samal ajal oli Moskvas ka Poola (täpsemalt Poola-Leedu ühisriik Rzeczpospolita, edaspidi lihtsustamise huvides Poola) saatkond kellega sõlmiti kolmeks aastaks rahu.

Vene – Rootsi sõda 1570–1577

1570. aasta augustis nõudis Magnus Liivimaa kuningana Tallinna alistumist. Peale keeldumist piirati Tallinn Moskoovia vägede poolt sisse, ümbruskond rüüstati. Kuna Ivan IV laevastikku polnud, siis Tallinna varustamine sai edasi toimuda sadama kaudu. Lootused Taani laevastiku abile kustusid peale Stettini rahulepet. Tallinna piiramine kestis 1571. aasta märtsini, kuid linnas puhkenud katkuepideemia levis ka venelaste laagrisse ning Magnus oli sunnitud sõjakäigu katkestama. Ei suutnud Magnuse juhitud Vene väed vallutada ka Paidet.

Ebaedu järel lõid venelastest Ivan IV kättemaksu kartuses lahku Magnuse venelaste leeri meelitanud kunagine Tartu piiskopkonna foogt Elert Krause ning piiskopi nõunik Johan Taube ning asusid poolakate teenistusse, pakkudes vandenõud Tartu hõivamiseks. Mäss toimuski, kuid suruti venelaste poolt veriselt maha ja ellujäänud saksa linnakodanikud küüditati taaskord Venemaale. Magnus, kes asjaga seotud ei olnud, põgenes igaks juhuks tsaari viha eest Saaremaale.

1572. aasta sügisel alanud Moskoovia sõjakäiku juhtis Ivan IV isiklikult. 1573. aasta jaanuaris õnnestus lõpuks vallutada Paide. Komandant Hans Boije aeti tsaari silme ees teibasse ja praeti elusalt. Peale seda siirdus üks osa väest Karksi alla, mis hõivati suhteliselt lihtsalt; teine osa väest löödi Koluvere all Klas Tott’i juhitud Rootsi väe poolt puruks.

Jällegi tekkis tüli palgasõduritega. Enamuses oli tegu sakslastega, kuid 1573. aastal lisandus 3000 šotlast. 1574. aastal võttis Tott ette sõjakäigu Rakvere alla. Peale 2. märtsi ebaõnnestunud tormijooksu tekkis šotlastel tüli sakslastega ning pooled šotlastest löödi maha. Osa päästis end üle jooksmisega Rakvere linnusesse. Sõjakäik oli sellega seoses ka läbi.

Uueks Rootsi väepealikuks Liivimaal määrati Pontus de la Gardie. Algus oli paljutõotav, täpsemalt suurejooneline rüüsteretk Viljandimaale ning Liivimaa „kuningriigi pealinna“ Põltsamaa maha põletamine.

1575. aasta jaanuaris koondus Rakvere juurde 12 000 meheline Vene vägi. Tallinna seekord piirama ei asutud, küll rüüstati Läänemaa, mis jõudis ka saartele. Suvel hõivati poolakate valduses olev Pärnu.

1576. aasta algas uue Moskoovia suure sõjaretkega, vallutati ilma vastupanuta Lihula, Koluvere ja Vigala linnused. See aga tähendas juba teist aastat järjest käe sirutamist Taani valduste järgi. Veebruaris alistusid veel Padise ja Haapsalu linnused.

Sõtta sekkub Poola

Rootslaste valduses oligi 1577. aastaks sisuliselt ainult Tallinna piirkond. Aasta alguses kogunes Pihkvas taaskord ca 12 000 meheline Vene vägi. 27. jaanuaril asuti piirama Tallinna. 1. veebruaril rüüstati Pirita klooster. Veebruaris liikus üle jää Soome rannikule rüüstesalk, mis röövis ja põletas Soome rannikul. Tallinna ei õnnestunud ka seekord vallutada ja Moskoovia vägi lahkus Tallinna alt 13. märtsil.

Samal ajal hakkas hertsog Magnus üles näitama isepäisust ning otsis kontakte Kuramaa hertsogi Gotthard Kettleriga ning Leedu suurmarssali Jan Chodkiewicziga. Rahulolematute linnakodanike abil hõivas Magnus Võnnu, Koknese ja Wolmari. See kõik vihastas omakorda Ivan IV-t, kuid hertsog Magnus pääses vaid sõimuga.

1577. aasta sügiseks saavutas Ivan IV oma edu laineharja. Tema võimu all polnud veel vaid Tallinn, Riia ja Lääne-Eesti saared. Üks asi oli siiski keskaegseid vanamoodsaid linnuseid suurtükitule toel vallutada, kuid sarnaselt teiste osapooltega seisis ka Moskoovia dilemma ees, et kui välivägi lahkub, siis ilma püsivate garnisonideta linnused võttis vastane sama moodi tagasi.

Poolas algas 1572. aasta juulis peale Sigismund Augusti surma neli aastat kestnud interreegnum. Alles 1575. aasta novembris õnnestus šlahtal oma liidri Jan Zamoyski juhtimisel suruda troonipretendendina läbi Transilvaania vürst Stefan Bathory, kes abiellus Sigismund Augusti õe Annaga. Vähemalt alguses oli tal hea klapp ka oma kälimehe Johan III-ga. Nii oli ka Poolal rohkem mahti uue kuninga juhtimisel tegeleda Liivimaa asjadega. Juba 1577. aastal võeti tagasi piirikindlus Dünaburg. Varsti saadi tagasi ka Võnnu. Magnus vahetas seekord juba lõplikult poolt ning 1578. aastal kinnitati Poola kuninga nimel tema õigused Kuramaa piiskopkonna aladele. Ta suri 1583. aastal oma Piltene lossis 42 aasta vanuselt.

1578. aastal asus Poola otsustavamalt rünnakule. Tehti mitmeid rüüsteretki Virumaale ja mujalegi. Muu hulgas põletati maha Tartu eeslinnad ja saadi rikkalik saak.

1578. aastal lõi Rootsi-Poola ühisvägi Võnnu alla 18 000 mehelist Moskoovia väge. See ühisoperatsioon oli siiski tingitud pigem asjaolude kokkulangemisest ja pikemat liitlassuhet see ei tekitanud. Kuningad Johan ja Stefan leppisid küll kokku, et tegutsevad koos Moskoovia vastu, kuid seda mõlemad oma parema äranägemise järgi.

1579. aastal vallutas Stefan Bathory tagasi Polotski, tungides järgmine aasta juba sügavale Vene aladele, andes muu hulgas teada, et Novgorod, Pihkva, Smolensk, Velikije Luki ja Liivimaa on „igipõlised Poola alad“, täpsemini küll Leedu suurvürstile ajalooliselt kuuluv piirkond, seetõttu polevat tema tegevus sissetung, vaid liikumine läbi „oma territooriumi“. Ivan IV üritas küll rahu teha (tahtis endale jätta Narva ja Tartu), kuid Poola kuningas polnud huvitatud. 1581. aastal piirasid Poola väed Pihkvat ja Petserit, kuid edutult. 1581. aasta detsembris algasid Pihkvamaal Jam Zapolski lähedal Kiverova Gora külas läbirääkimised, mida vahendas paavsti legaat Antonio Possevino. Samal ajal kui Poola üsnagi edukalt venelastega sõdis, oli suurem kasusaaja sellest hoopis Rootsi, kes Liivimaal oma valdusi jõudsalt laiendas. Ilmselt oli see ka põhjus, miks Poola ja Moskoovia mõlemad olid rahuleppest huvitatud ning Jam Zapolski rahuleping allkirjastati 15. jaanuaril 1582 kümneks aastaks. Ivan loobus Poola kasuks tervest Liivimaast, sh veel tema käes olevatest Pärnust ja Tartust. Rootslastele oli see kõik selge viide, et Poola peab tervet Liivimaad enda omaks.

Rootsi – Moskoovia sõja jätk

Niisiis, kasutades ära poolakate edu, üritasid rootslased 1579. aastal Narvat vallutada. Kuna laevastik, mis pidi kohale tooma piiramissuurtükiväe, ei ilmunud kohale, siis asja sellest plaanist ei saanud. Vihmade, taudide ja varustusraskuste tõttu hakkas Horni vägi hoopis demoraliseeruma ning igaks juhuks viidi see üle mere Soome, kus olid paremad varustusolud. Sama aasta hilissügisel langes Rakvere all venelaste kätte üks selle sõja kangelasi Iwo Schenkenberg. Tema suuresti eestlastest moodustatud Tallinna lippkond kujunes venelastele tõeliseks nuhtluseks oma sissisõja taktikaga. Ivan IV lasi Schenkenbergi hukata.

Kui Liivimaal läbimurret saavutada ei õnnestunud, läks rootslastel paremini Soome-Vene piiril, kus vägesid hakkas taaskord juhtima Pontus de la Gardie. 1580. aasta lõpus hõivati Käkisalmi. 1581. aasta veebruaris ületas de la Gardie jäätunud Soome lahe ning tungis Ingerimaale ning sealt kaudu Rakvere alla, mis piirati sisse. Peale linnuses puhkenud tulekahjusid asuti läbirääkistele ning 4. märtsil jätsid venelased Rakvere maha. Neli päeva hiljem andis ilma lahinguta alla ka Toolse linnus. Seejärel lahkus Rootsi väesalk üle merejää tagasi Soome, jättes vallutatud kindlustesse garnisonid. Edaspidi võttis sõjategevus rüüstesõja ilme mõlemalt poolt. Suurimaks kannatajaks oli mõistagi kohalik talurahvas. Kuid viimased moodustasid omakorda sissisalku, et rüüstajatele vastu astuda ning võtsid üsna üks-ühele rootslaste ja venelaste taktika üle.

1581. aastal võtsid rootslased tagasi Koluvere, Vigala, Lihula ja Haapsalu linnused. Seejärel liikus de la Gardie edasi Narva (ja Ivangorodi) alla, et poolakatest ette jõuda. Piiramine algas augustis. 4. septembril õnnestus põlema süüdata Narva ja Ivangorodi vaheline sild ja linnused üksteisest eraldada. 6. septembril alanud tormijooksuga Narva vallutati, kõik venelased ja linnaelanikud kes kätte saadi löödi maha (väidetavalt oli ohvreid ca 4000–7000) ja linn rööviti paljaks. 18. septembril pani relvad maha ka Ivangorodi garnison ning septembri lõpuks hõivati Ingerimaal veel Jam ja Koporje. Kogu Soome lahe rannikuala läks Rootsi valdusesse.

Visamat vastupanu osutasid venelased Paide linnuses, mida piirati kolm kuud. Garnison pani relvad maha 27. novembril 1581. Kavad Tartu ja Pärnu vallutamiseks nendeks ka jäid, kuid Põhja-Eesti oli 1582. aastaks kindlalt Rootsi kontrolli all.

Nagu öeldud, rootslaste edu sundis ka poolakaid venelastega Jam Zapolskis rahu sõlmima ja suurkantsler Jan Zamoyski tegi peale seda ettepaneku edasi Paide ja Narva peale minna. Poola seim oli siiski sõja vastu ja kuningal raha otsas ning kindlana näiv sõda jäigi esialgu puhkemata. Kuigi Rootsi käes oli initsiatiiv, otsustati Moskoovia vastasel rindel Poola ohu tõttu siiski rahu kasuks.

Saatkonnad kohtusid 1583. aasta juulis Pljussa jõel ja lepiti kokku kahe kuu pikkuses vaherahus, mida 10. augustil pikendati kolmele aastale. 1585. aastal pikendati vaherahu taaskord Pljussal veel nelja aasta võrra. Rootsit tabas läbirääkimiste järel suur kaotus, sest tagasi Eestisse tulles hukkus paadiõnnetuses Narva jõel tarmukas väejuht Pontus de la Gardie. Uueks ülemjuhatajaks Liivimaal sai Karl Horn.

Ida poolt polnud oht Rootsile samal ajal näiliselt väga suur, sest 1584. aastal oli surnud Ivan IV ja tema vaimselt alaarenenud pojast Fjodorist ei nähtud tõsist vastast. Rootsil oli välivägesid Liivimaal vaid 4000 meest ja linnused vajasid remonti, milleks raha nappis.

Peale vaherahu lõppemist kogus Fjodor väidetavalt 30 000-mehelise väe ja alustas 6. jaanuaril 1590 sõjakäiku Ingerimaale. Tagasi vallutati Jam, Koporje ja Ivangorod ning palju ei puudunud alamehitatud Narva alistamisest. Garnison oli linnakodanike survel juba peaaegu valmis alla andma, kui ootamatult pakkus Vene pool 1591. aasta jaanuarini vaherahu. Ootamatu rahupakkumise põhjuseks oli oht Poola suunalt. Kuningas Johan kutsus vaherahu allkirjastanud Horni Rootsi ning mõisteti riigireetmise eest surma, kuid enne selle täideviimist anti talle vanade teenete eest armu.

Uus ülemjuhataja Liivimaal Jöran Boije sai voli vaherahu rikkuda ning 1590. aasta varasügisel alustati Ivangorodi piiramist. Suurtükivägi suutis müüri purustada, kuid demoraliseerunud jalavägi keeldus rünnakule minemast.

Kuid Rootsi kuningakoda polnud sõjast loobunud. Sõjakäiku asus juhtima hertsog Karl, kes Ingerimaal asuva 20 000 mehelise sõjaväega võttis 1591. aasta jaanuaris sihiks Novgorodi. Plaanist asja ei saanud. Erakordne külm ja haigused sundisid väge ca 60 km kaugusel Novgorodist tagasi pöörduma.

1592. aastal tegid venelased vasturetke Soome, mis jäi Rootsi-Vene rindel mõneks ajaks viimaseks sõjaliseks operatsiooniks. 1593. aasta jaanuaris sõlmiti vaherahu kaheks aastaks. Läbirääkimised jätkusid peale tähtaja kukkumist Narva lähedal Täyssinä külas, kus 18. mail 1595 sõlmiti, „igavene rahu“. Moskoovia loobus pretensioonidest Eestimaal. Piiriks sai Narva jõgi. Rootslased pidid tagasi andma Käkisalmi lääni. Rahu hõlmas ka kaubandust ning vene kaupmehed said õiguse kaubahoovidele Tallinnas ja Viiburis.

Eestlaste sõjasalgad

Eespool oli mainitud juba Iwo Schnkenbergi (hüüdnimi „Hannibal“). Tema isikut teatakse ilmselt rohkem kirjanik Eduard Bornhöhe üsnagi kroonutruust jutustusest „Vürst Gabriel“, eriti aga selle filmiversioonist „Viimne reliikvia“, kus Schenkenbergi esitatakse üsnagi mustades värvides.

Kuid ilukirjanduse põhjal ei peaks ajaloolistele isikutele hinnanguid andma. Tegu oli üsnagi värvika isikuga. Müntmeistri poeg Schenkenberg omandas sõjakunsti algtõed Mustpeade vennaskonnas ja 1576. aastal usaldas Tallinna raad tema juhtida ca 400 talupojast koosneva lippkonna. Hannibali lipkonna sõjaretked viisid Rakvere, Põltsamaa, Laiuse, Haapsalu, Koluvere, Lihula ja Vana-Pärnu alla, 1578 rüüstas Hannibali salk ka Tartu eeslinnu. Ehk nagu kirjutab Liivi sõja aegne kroonik Balthasar Russow:

„Kui venelased vajalikkude toimingute pärast kuskile just ratsutama pidid, siis ei julgenud nad vana harilikku teed või väeteed pidi reisida, vaid tegid suure ringi kõrvalteid minnes ja kartsid siiski igal pool, kus nad silda või metsatukka silmasid, et selle taga Hannibali rahvas oma pikatoruliste musketitega maas lamab ja neid luurab.“

Nõndanimetatud Hannibali rahva kõrval tegutses teisigi talupoegade lipkondi, millele viitab ka Russow. Näiteks hävitas Tallinna lossipealiku moodustatud 300-mehelise talupoegadest koosnenud salk 1579. aasta märtsis kuskil Läänemaal ca 250-pealise venelaste salga.

Esimese „eestlasest ohvitserina“ käib ajalookirjutusest läbi näiteks Ohtra Jürgeni nimi, kes oma tegutses Ivo Schenkenbergiga enam-vähem ühel ajal. Tasuks sai ta 1581. aastal läänikirja 4-adramaalisele Kumna talule (külale). Selle eest kohustus Ohtra Jürgen igal aasta sügisvakuse ajal maksma 20 marka raha ja varustama sõjakäiguks ühe kergratsaniku. Eestlane Ohtra Jürgen küll ilmselt polnud, vaid pigem rannarootsi vabatalupoeg, kuid sõdis ta tõepoolest eestlastest lippkonna eesotsas.

Talupoegade sissisalku ei tasuks tagantjärgi ülemäära idealiseerida, sest need võtsid reeglina üle samuti varauusaegse rüüstesõja taktika, jättes endast muu hulgas maha ka pahaendelise „mõrtsuka“ mõiste (tuletises saksapärasest Morttsocken’stmis tähendas talupoegadest koosnevate üksuste soldateid). Rüüstamise ohvriks olid eelkõige omasugused. Seetõttu on viiteid eestlaste üksustele rohkem hoopis kaebustes ja kohtu dokumentides. Näiteks andis Tallinnas 1579. aastal tunnistusi talupoeg nimega Immota Hans Andresson, kelle sõnul teinud 70-pealine talupoegade salk, mille eesotsas olid Jürgen Hinn, Cassina Bendt, Cory Jaan ja Villicky Jürgen rüüsteretke „Pyrrekülla“ (ilmselt kuskil Harjumaal).

Kui kroonik Russow suhtub eestlaste salkadesse üldiselt hästi, siis ordu teenistuses olnud Johann Renner oma kroonikas mitte niiväga. Ta viitab talupoegade Vene-sõbralikkusele. Mingi tõetera sellel võis ka olla. Eestlasi kasutatigi Vene (või venelaste vasalli Magnuse) väes, sh teejuhtide, luurajate ja voorisulastena, kuid ka sõjasalkadena. Teenismõisate talupoegadest sõjaholoppidele viidatakse mitmes allikas, näiteks on teateid eestlaste osalemisest Polotski vallutamisel 1562. aastal. 1579. aastast pärineb Virumaa taluperemeeste kaebekiri, et nende sulased olla kõik tatarlaste rüüstesalkade teenistusse astunud.

Mõned talupojad Vene väes on teada ka nimeliselt. Näiteks Viljandimaa talupoeg Ayleta Pulck, olla venelaste seas algselt olnud hinnatud teejuht. Hiljem kogunud ta hulga palju talupoegi, kes leidsid rakendust ilmselt garnisoniteenistuses.

Kuid eestlasi juhtus ilmselt ka Vene teenistusaadlikke sekka (mittevenelaste kohta kasutatakse muu hulgas eestikeelset mõisniku terminit – mõznik; venelaste puhul pomeštšik). Näiteks Paide venelaste kätte langemise järel oli seal teenistusraamatu kohaselt pealikuks (golova) keegi Tšudin Novosiltsov, mis tõlkes võiks tähendada „Eestlane Uusmõisnik“. Kuid see on spekulatsioon, sest Novosiltsevid on ka ühe tuntud Vene aadlisuguvõsa nimi ning Tšudin oli kasutusel ka eesnimena (st „Imeline“).

1577. aastal jäeti Raunasse (Ronneburg) linnusepealikuks keegi Tšudin Novokštšenov (tõlkes „Eestlane Vastristitu“). Siinkohal siis ilmselt õigeusku astunud eestlane (kuigi „vastristituiks” kutsuti enamasti usku vahetanud tatarlasi). Kuid huvitav on siinkohal see, et garnison koosnes 150 hertsog Magnuse jalamehest. Neid sai värvata vaid oma võimuala lihtrahva seast. Üsna loogiline, et neid hakkas kamandama mees, kes kohalikku keelt oskas.

Kuid lõpetuseks võib öelda, et eestlaste salgad ei pruukinud olla kellegi teenistuses. Tuntum selline episood oli 1560. aasta sügisel algas talupoegade mäss Läänemaal. Keegi sepp valitud „kuningaks“, põletati mõisasid ja tapeti ka mõni aadlimees. Kuid sõjast laastatud maal tegutses eestlaste ka sissisalku, mis pidasid sõda kõigi vastu, sh omavahel. Ehk nagu selle võtab kokku Näiteks hertsog Magnuse kirjast oma vennale Taani kuningale Frederik II-le:

„Nüüd tuleb aga üks õnnetus teise peale. Sest ei saa meie hoolimata oma kahetsusest seda varjata, et pärast venelaste äraminekut on talupojad Läänemaal, samuti ka Harjus, Virus ja teistes kohtades, kahtlemata vaenlase salakavala nõu ja õhutuse tagajärjel, muutunud mässulisteks, kokku kogunenud ning rüüstavad haletsusväärsel kombel, põletavad ja hävitavad, mis vaenlasest veel järele on jäänud. Ja löövad surnuks, kelle nad sakslastest kätte saavad.“

Jätkusõdad Eesti- ja Liivimaal 1598–1629

XVI sajandi lõpuks näis Eesti ala olema jagatud: Rootsi valdused Põhja-Eestis (Eestimaa), Poola valduses Lõuna-Eesti (Liivimaa põhjaosa) ning Saaremaa Taani valduses. Kuid rahul polnud ilmselt keegi. Liivimaa valduste pärast sõdisid peaasjalikult edasi Poola ja Rootsi. Eelkõige Poola pidas Liivimaad tervikuna endale kuuluvaks.

Peeti maha mitmeid sõdu, mis otsesemalt või kaudsemalt puudutasid Eestit. Rootsi oli jätkuvalt sõjas Moskooviaga (1610–1617 Ingeri sõda). Jätkus ka Rootsi ja Taani vastasseis (Kalmari sõda aastatel 1611–1613).

Poola oli jätkuvalt sõjas Moskooviaga, mida haaras XVII sajandi alguses suur segadusteaeg, mille värvikamaks ilminguks oli mitu isehakanud valetsaari (Vale-Dmitrid). Kuid dünastilised segadused haarasid ka Poolat peale Stefan Bathory surma 1586. aastal. See omakorda lõppes Rootsi kuninga Johani poja Sigismundi Poola troonile tõusmisega. Vaatamata kokkulepetele jäi Liivimaa kuuluvus siiski lahtiseks. 1592. aastal suri Johan III ning ka Rootsit haaras dünastiline segadus. Võimule pretendeerisid nii Poola kuningas Sigismund, kui Johani vend Södermanlandi hertsog Karl, kes mõlemad andsid Eestimaa alade kohta vastuolulisi korraldusi. Üldistavalt tunnistati Sigismundi siinmail Rootsi, mitte Poola (või Rootsi–Poola) kuningana, kuid Tallinn ja Eestimaa rüütelkond keeldus üldse kirjalikust truudusevandest.

Sigismund oli kahe tule vahel. Kui ta oleks Eestimaa poolakatele andnud, siis oleks ta tõenäoliselt kaotanud Karlile Rootsi krooni. De facto kuulus võim Rootsis nagunii Karlile, Eestimaal ja Soomes oli ülemvõim veel tinglikult Sigismundi käes, kuid sedagi pigem pragmaatilistel kaalutlustel, sest kohalik aadel ei soovinud Karli provotseeritavat kodusõda. Viimane siiski 1597. aastal puhkes, kui Karl hõivas Turu linnuse ning Sigismundi poolel kisti Rootsi sisekonflikti ka Eestimaa aadel. 1598. aasta septembris sai Sigismund Linköpingi lähedal lahingus lüüa ja põgenes Poola. 1599. aastal ütles Stockholmi riigipäev truudusevande Sigismundile üles. Eestimaa aadel, Narva ja Tallinn olid kõhkleval seisukohal, kuid kartus Poola ees ning Sigismundi tegevusetus kallutas lõpuks ka Eestimaa Karli leeri. Esimesena läks Karli poole üle Narva garnison 1599. aasta septembris.

Sündmusi kõrvalt vaadates nägi selles oma võimalusi ka Moskoovia, tehes seekord panuse Erik XIV Gdanskis resideeruvale pojale Gustavile. Viimasest taheti sarnaselt hertsog Magnusele teha pärilik Liivimaa n-ö kuningas. Enne pidi ta küll dünastiliste segaduste käigus Moskva suurvürstiks tõusnud Boris Godunovi tütrega abielluma. Kogu selle segaduse juures polnud mitte vähetähtis ka usutunnistus. Rootsi oli valdavalt luterlik, Gustav aga veendunud katoliiklane. Sigismund oli katoliiklane Poola kuningana, kuid ilmselt mitte põhimõtteliselt. Et õigeusk polnud vastuvõetav ei liivimaalastele, poolakatele ega rootslastele, siis arvatavasti oli see üks põhjuseid, miks üritati mõnda aega Gustavit kasutada vastukaaluks nii ühele kui teisele poolele. Moskoovia pakkumised lükkas Karl küll tagasi, kuid huvi läbirääkimiste vastu säilis, sest Poola rahu Moskooviaga hakkas lõppema. Kuna alanud läbirääkimistel nõudis Moskoovia Poolalt Liivimaa põhjaosa (st Tartu, Viljandi ja Pärnu), siis ei viinud need kuhugi. Rootsilt nõuti omakorda Narvat (ja Tartu piirkonna Moskooviale kuulumise tunnustamist) ning ka need läbirääkimised ei viinud kuhugi.

Sigismund omalt poolt kuulutas Eestimaa ühendatuks Poola valdustega, kuid ei leidnud selleks Poola seisuste toetust, sest viimased leidsid, et tegu on Sigismundi erahuvidega. Karl hõivas samal ajal 1600. aasta esimesel poolel Koluvere, Haapsalu, Padise, Rakvere ja Paide linnused. Tallinn ja osa rüütelkonnast polnud veel otsust langetanud, kuid Karli ähvardused ning eriti Sigismundi inkorporeerimisotsus osutus poole valikul kaalukeeleks. Alistumine vormistati aprillis 1600.

Rootsi – Poola sõda 1600–1629

Kui eelnevat võis vaadelda Rootsi sisekonfliktina, siis Karli plaan võtta oma valdusesse ka ülejäänud Liivimaa tähendas juba sõda Poolaga. Viimane oli samal ajal seotud sõjaga Valahhias ning Liivimaal oli teenistuses vaid ca 2000 ratsameest Jürgen von Farensbachi juhtimisel ning ca 750 sõdurit garnisonides. Rootsi koondas 1600. aasta suveks Eestimaale ca 9000 sõdurit ning üritas kaasata ka Eestimaa rüütelkonda.

1600. aasta novembri alguseks oli Rootsi vägede käes Pärnu, Põltsamaa, Laiuse, Karksi ja Viljandi ehk üldistavalt Liivimaa lääneosa Koiva jõest põhjas. Detsembris kapituleerus peale kolmepäevast piiramist Tartu. Liivimaa aadel oli samal ajal kahevahel ja hoiti selle poole, kes näis tugevam. Algselt olid selleks rootslased.

Suurem rootslaste tagasilöök tekkis Võnnu all 29. detsembril 1600, kus Farensbachi ca 700 ratsamehest koosnenud sõjasalk üllatas ootamatu rünnakuga Rootsi ca 3000 väge. See polnud küll sõjaline katastroof, kuid moraal hakkas kehvade varustusolude ja külma talve tõttu alla käima. Karl otsustas sõjakäiku jätkata, ning suurema kokkupõrketa hõivati 1601. aasta alguses Võnnu ja Wolmari linnused. Kokneset enam suurtükitule ja tormijooksuga vallutada ei õnnestunud. Karl jättis ca 2000 mehelise väe linnust blokeerima ja tõmbus tagasi talvekorterisse.

Kui seni oli Rootsi edu tulenenud selles, et rünnak oli ootamatu, siis abiväe saabudes hakkas kaalukauss kalduma Poola poole. Saades seimilt heakskiidu, asus kuningas Sigismund ise väe etteotsa, pantides sõdurite palkamiseks kroonijuveelid. Reaalsuses juhtis vägesid suurkantsler Jan Zamoyski. Esimesed kuni 4000 Poola sõdurit jõudsid Riiga Leedu suurhetmani Krzystof Mikoaj Radzwiłłi ja välihetman Jan Karol Chodkiewiczi juhtimisel. 1601. aasta mais ja juunis löödi puruks Kokneset piirav Rootsi vägi.

Augustis jõudsid Saksamaalt, Rootsist ja Soomest kohale rootslaste abiväed, mis hakkasid koonduma Pärnu piirkonda, kus oli ka hertsog Karl. Viimane lootis enne Poola abiväe saabumist hõivata Riia ning laevastik asus Väina suudmeala blokeerima. Pikemat piiramist ei saanud Poola abivägede ootuses ka ette võtta, sest välilahingut Rootsi väejuhatus ei soovinud. Riia eeslinnad ja eellinnus suudeti küll hõivata, kuid see oli ka kõik. Lootused, et linnakodanikud linna üle annavad ei täitunud samuti. 30. augustil tõmbus Rootsi vägi Riia alt tagasi Pärnu alla, soovimata Koknese alt Riia poole liikuva Jan Zamoyski juhitava ca 9000 sõduriga välilahingus jõudu katsuda.

Karli väes oli küll ligi 20 000 sõdurit, kuid tegu oli üsnagi juhusliku ja ebaühtlase ning kõikuva meeleoluga suuresti palgasõdurite kogumiga. Karl lootis, et suuresti ratsaväest koosnev Poola vägi ei hakka suuremaid piiramisoperatsioone ette võtma ning lahkub Liivimaalt talve saabudes. See ootus ei täitunud. Kuna 1601. aasta suvi oli külm ja vihmane, siis saak ikaldus ning Eesti- ja Liivimaad tabas näljahäda ja epideemiad. See räsis mõlema poole vägesid, kuid eriti Karli omasid. Et see lõplikult ei demoraliseeruks saatis Karl sellest väest enamuse Soome.

3. detsembril 1601 vallutasid Poola väed tagasi Wolmari. Poolal võis olla küll Euroopa parim ratsavägi, kuid täitusid ka Karli ennustused, et linnuste piiramiseks pole see kõige parem lahendus. Nii hoidsid paarisajamehelised Rootsi garnisonid tihtipeale ülisuures ülekaalus olevaid Poola vägesid kinni, kelle põhitegevuseks sai hoopis rüüstamine. Alates märtsist asuti piirama Viljandit, mis kapituleerus 8. mail, jõudmata ära oodata Eestimaa rüütelkonna poolt komplekteeritavat maakaitseväge. Koheselt jäeti ilma lahinguta maha ka Põltsamaa linnus.

1602. aasta kevadeks oli poolakatel tagasi võtmata vaid Pärnu, Laiuse ja Tartu. Juunis olid Poola eelväed juba Tallinna all. Viimast piirama siiski ei asutud ning rootslastele tehti vaherahuettepanek. Karl üritas venitada, kuid taaskord üles kerkinud Taani ja Vene oht sundis septembri alguses läbirääkimistele, pakkudes sõjaeelse olukorra taastamist. Kuna poolakad sellega ei nõustunud, siis sõda jätkus. Juba suvel oli hõivatud Rakvere ning septembris langes ka Paide. Olukorda parandas mõnevõrra ca 7500 mehelise Rootsi abiväe saabumine sügise alguses, kuid näljahäda tõttu oldi sunnitud suur osa sellest väekontingendist saatma Soome. Samal ajal lahkus ka suurem osa Poola väest. Eestisse jäänud hajutati talvekorterisse Põltsamaa ja Tartu vahele Leedu suurhetman Chodkiewiczi juhtimisel.

Kuna abivägesid ei suudetud organiseerida, siis 3. aprillil 1603 langes Tartu taaskord Poola vägede valdusesse. 5. septembril 1603 jõudis Chodkiewiczi vägi taaskord Tallinna alla. Rootslased lahingut vastu ei võtnud ning Poola vägi siirdus edasi rüüstama Läänemaale. Rootsi väes kordus mitu aastat üks ja sama stsenaarium, kui kevadel kohale saabunud väed saadeti aasta lõpus tagasi Soome, kuna kohapeal polnud vahendeid nende ülalpidamiseks.

Lõpuks tunnistasid Rootsi seisused hertsog Karli ka kuningana (Karl IX) ning 1604. aasta veebruaris saadi seisuste kogult vahendid 9000-mehelise sõjaväe värbamiseks. Selle aasta sõjakäigud kulmineerusid rootslastele Paide piiramisega septembris. Hoolimata keelust otsustas Rootsi vägede juhataja Arvid Eriksson Stålarm Mäo mõisa väljadel võtta vastu välilahingu, saades hävitavalt lüüa, kaotades ca 3000 sõdurit, 7 suurtükki ja voori. Ülemjuhataja mõistet kuninga käsu eiramise eest surma, kuid anti armu enne otsuse täideviimist. Ülemjuhatajaks asus Anders Lennartsson.

Samal ajal üritas Karl IX saada Poola vastu tuge Venemaalt, kuid dünastiliste segaduste tõttu kasvas seal hoopis Poola mõju ning tsaaritroonile upitati „Ivan IV pojana“ Vale-Dmitri ning oli karta, et viimane astub sõtta Poola poolel. Seda küll ei juhtunud ning isehakanu koos 500 mehelise Poola garnisoniga tapeti 1606. aasta mais. Sellega polnud segadus küll lõppenud ning tsaaritrooni hõivanud Vassili Šuiski pidi juba 1607. aastal Moskva all silmitsi seisma Vale-Dmitri II väega.

1605. aastal tegi kuningas Karl teise sõjakäigu Riia alla. Kuigi jõudude vahekord oli umbes 3500 : 11 000 rootslaste kasuks, saadi Salaspilsi all septembris hävitavalt lüüa. Oma otsa oleks lahingus leidnud ka kuningas Karl IX, kuid päästjaks osutus aadlimees Heinrich Wrede, kes talle oma hobuse andis, langedes ise lahingus. Kokku kaotas Rootsi Riia all ligi 9000 võitlejat ehk üle 80% isikkoosseisust. Poolakad ei suutnud olukorda aga ära kasutada ning suur osa väest lasti koju ning ülejäänud hajutati talvekorterisse Liivimaa linnustesse.

Poolas omakorda tekkis kuningas Sigismundi suhtes aadliopositsioon, mis võttis kodusõja mõõtmed. Sõda Liivimaal polnud Poola šlahta silmis kunagi olnud populaarne, hoopis suuremat huvi pakkus Venemaa asjadesse sekkumine ja oma mõjuala laiendamine ida suunas. Nii hakkas 1607. aastal sõjaõnn Liivimaal pöörduma rootslaste kasuks. Juunis vallutati tagasi Paide ja sügisel piirati Tartut.

1608. aastal juulis jõudis Riia alla taaskord Rootsi laevastik ning 25. juulil alistus Dünamünde (Daugavgrīva) garnison. Chodkiewicz pakkus seejärel vaherahu, mille uus Rootsi ülemjuhataja krahv Joachim Friedrich von Mansfeld vastu võttis. Kuningas Karl IX aga tühistas selle kiiresti. Rootsi vägi jagunes kaheks, üks pool vallutas Koknese ja teine Viljandi. Koknese võeti kiiresti poolakate poolt tagasi ning seekord notiti maha Rootsi garnison.

Linnuste käest-kätte käimine oli selles väheste suurte välilahinguteta sõjas üsna tavapärane. Pikemale piiramisele ei pidanud vanamoelised väikese garnisoniga kindlused lihtsalt vastu. Ning mõne linnuse langemine ei tähendanud suuremat pööret sõjas. Ka oli tavaline, et palgata jäänud palgasõdurid vahetasid poolt.

1609. aastal õnnestus poolakatel omakorda hõivata Pärnu ning Daugavgrīva garnisonile appi läinud krahv Mansfeldi vägi löödi 26. septembril sealsamas rannaluidetel Chodkiewiczi ratsaväe poolt puruks. Seejärel alistus ka poolakatele Daugavgrīva.

Kokkuvõtteks, ligi 10 aastat kestnud vahetpidamatu kulukas sõjategevus Liivi- ja Eestimaal polnud ei ühele ega teisele poolele andnud midagi ning olukord oli sarnane sõja algusega. Kuna mõlema osapoole huvi kandus Venemaale, siis Liivimaal sõjategevus sisuliselt soikus.

Aega kui Poola ja Rootsi olid seotud omavahelise sõjaga Liivimaal ja Venemaal otsustas oma võimalust kasutada Taani kuningas Christian IV, saavutamaks ülemvõimu Läänemerel. 4. aprillil 1611 kuulutati Rootsile sõda. Sõjategevus toimus suuresti Lõuna-Rootsis, kuid kõrvale ei jäänud ka Hiiumaa ja Saaremaa. 1611. aasta juunis maabus Rootsi vägi Muhu saarel ja augustis järgnes sõjakäik Maasilinnast Kuressaareni. Kuna palgasõdurid keeldusid edasi sõdimast, siis Kuressaare linnus jäi võtmata. Karl IX andis küll korralduse Kuressaaret piirama asuda, kuid tema surm 30. oktoobril 1611 lükkas selle edasi ja uus Rootsi vägede retk Saaremaale võeti ette detsembris. Kuressaaret piirati 1612. aasta märtsini, kuid tulemusteta. Peale seda rüüstati Saaremaad põhjalikult.

Taanlased vastasid omakorda rüüsteretkega rootslaste valduses olevale Hiiumaale sama aasta juunis. Kuna sõda jäi toppama sõlmisid Taani ja Rootsi 1613. aasta jaanuaris inglaste vahendusel Knäredi rahu, mille dikteerisid taanlased. Rootsilt vallutatud alad anti lunaraha eest tagasi, seniks jäi pandiks Älvsborgi kindlus koos seda ümbritsevate aladega. Sõltumata rahuleppest jätkusid vastastikused rüüsteretked Hiiu- ja Saaremaal. Muu hulgas põletati teistkordselt maha Kuressaare eeslinnad.

Kaudsemalt puudutas Eesti alasid ka Ingeri sõda aastatel 1610–1617. Jällegi sai asi alguse Rootsi või Poola kuningakoja soovist oma mõjuvõimu Venemaal kasvatada. Mõlemalt poolt pakuti tsaaritroonile oma kandidaati. Asi lõppes poola- ja rootsivastaste meeleolude süvenemisega ja Mihhail Romanovi troonile tõusuga 1613. aastal.

Ettekäändena vajadusest moodustada Ingerimaal puhvertsoon Poola vägede vastu vallutas Jakob de la Gardie 1611. aastal Käkisalmi ning juunis koguni Novgorodi. Pihkva pidas vastu. 1612. aastal vallutasid Rootsi väed Pähkinälinna, Koporje ja Ivangorodi, kuid Oudova (Gdov) pidas piiramisele vastu. Viimane alistus 1614. aasta sõjakäigu ajal, mida juhtis kuningas Gustav II Adolf isiklikult. Pihkva jäi alistamata ka teistkordse piiramise ajal 1615. aastal. Piiramisel langes sõjakäigu üks juhte Evert Horn.

Peale seda jäi sõjategevus Ingerimaal vinduma ning selle lõpetas Stolbovo rahu 1617. aasta veebruaris. Rootsi sai endale suure osa Ingerimaast. Novgorod tagastati Venemaale koos mõnede muude vallutatud Loode-Venemaa territooriumitega. Ühtlasi loobus Venemaa taaskord kõikidest pretensioonidest Eesti- ja Liivimaale. Rootsi omalt poolt tunnustas Mihhail Romanovit Venemaa valitsejana.

Peale Stolbovo rahu sõlmimist avanes rootslastel võimalus ka Liivimaa küsimus lahendada, sest ka poolakad olid seotud sõdadega Venemaal, aga ka türklaste vastu. 1617. aasta augustis blokeeris Rootsi laevastik taaskord Riiat ning tagasi võeti Daugavgrīva ja seejärel ka Pärnu.

Poolakad vastasid omalt poolt leedu välihetmani Krzysztof Radzwiłłi rüüsteretkega Kesk-Eestisse, mille käigus hõivati Viljandi ja Põltsamaa. Sõjategevuseks oli Liivimaa selleks ajaks juba sedavõrd rüüstatud ja elanikkond vähenenud, et koha pealt polnud võimalik enam moona hankida. See kammitses mõlemat osapoolt ja 1618. aastal sõlmiti Toolse linnuses vaherahu kaheks aastaks. Rootslased pakkusid omalt poolt tagasi ka Pärnut, kui poolakad nõustuvad 10-aastase rahulepinguga. Kuigi poolakad olid seotud sõjaga türklaste vastu, siis nii pikka rahu nad ei soovinud.

1621. aastal blokeerisid ja piirasid rootslased taaskord Riiat. Linna kaitsel oli vaid 300 sõdurist koosnev garnison, kuningas Gustav Adolfil kasutada seevastu kuni 18 000 sõdurit. 15. septembril Riia alistus, säilitades privileegid, müntimisõiguse ja kaubandussidemed (sh oli Riia tähtis sõlmpunkt Leedu mõisnikele kaubanduseks piki Daugavat). 3. oktoobril hõivati Kuramaa pealinn Jelgava (Miitavi, Mittau). Poolakad samal ajal sõlmisid kiirkorras rahuleppe türklastega ja Poola abivägi asus Liivimaa poole teele. 1622. aasta lõpul võeti tagasi Jelgava. Rootslased keskendusid hõivatud alade hoidmisele ja novembris sõlmiti vaherahu 1. juunini 1624, mida pikendati 1. märtsini 1625.

Gustav II Adolf oli valmis loobuma Riiast, kui Sigismund omakorda loobuks pretensioonidest Rootsi troonile. 1625. aasta alguses keeldus Poola seim Liivimaal sõda jätkamast ning vaherahu lõppedes tungisid Gustav II Adolfi väed edasi, võttes kontrolli alla alad Väina jõe jooneni, sh vallutati taaskord Koknese. Teine väekoondis Jakob de la Gardie ja Gustav Hormi juhtimisel siirdus piirama Tartut, mis kapituleerus 16. augustil. Järgmisel aastal saavutas Rootsi vägi üle pika aja suurema võidu välilahingus, kui Zemgales Valle (Wallhof) küla juures löödi puruks Leedu suurmarssali Jan Stanislaw Sapieha juhitud Poola 4000 meheline sõjavägi. Peale seda jätkus Rootsi sõda Poola vastu Preisimaal, kus vallutati kogu rannikupiirkond (v.a Gdansk). Peale seda sekkus Gustav Adolf juba 30-aastasesse sõtta Saksamaal. Saamaks vabad käed Saksamaal oli vaja lõpetada sõda Liivimaal. Sellest oli huvitatud ka Poola. 13. septembril 1629 sõlmiti Altmargis (Stary Targ) kuueaastane vaherahu. Selle kestvuse ajaks pidi Liivimaa jääma Rootsi kontrolli alla.

Saksamaal saavutas Gustav Adolf algselt edu, kuid langes siis ise Lützeni lahingus 1632. aastal. Kaks aastat hiljem saadi hävitav kaotus Nördlingeni all. Poola ei suutnud seda võimalust ära kasutada ning 1635. aastal sõlmiti Stuhmsdorfis vaherahu 1661. aastani. Liivimaal jäid jõujooned samaks, kuid Rootsi oli sunnitud loobuma Preisimaa sadamatest. Poola kuningas Wladislav IV säilitas õiguse tituleerida end Rootsi kuningaks, kuid õigused troonile jäid lahtiseks.

Rootsi–Poola–Vene sõda 1654–1661

Peale 1617. aasta Stolbovo rahu olid Rootsil Venemaaga pikka aega rahumeelsed suhted. Mõlemad käsitlesid suurema vaenlasena Poolat. Küll hakkas Venemaa tugevnemine XVIII sajandi keskel Rootsile muret valmistama. Tsaar Aleksei saavutas suurimat edu Poolale kuuluvas Ukrainas. Planeerides sõjakäiku türklaste vastu, läksid Wladislav IV esindajad tülli ukraina kasakatega, mis kulmineerus Bogdan Hmelnitski mässuga 1648. aastal. Viimane pöördus abi saamiseks tsaar Aleksei poole ja 1654. aastal kirjutas Hmelnitski Perejaslavis alla Venemaa ja kasakate liiduleppele, mis juhatas sisse Vene–Poola 13-aastase sõja (1654–1667). Kaudselt puudutas see ka Eesti alasid, sest rootslased andsid endale aru, et venelaste edu Poola aladel tähendab ühtlasi ohtu Liivimaale.

Pöörde Rootsi välispoliitikasse tõi seni üsna ettevaatlikku välispoliitilist joont ajanud kuninganna Kristiina troonist loobumine 1654. aastal. Tema järeltulija Karl X Gustav oli palju sõjakamalt meelestatud. Poola oli nõrk ja just kaotanud venelastele Smolenski võtmetähtsusega kindluse ja piirkonna. Samal ajal tulid Moskvast signaalid, et seal ei olda rahul isoleeritusest Läänemerest. 1655. aastal andis Rootsi saatkond tsaar Alekseile teada, et alustab Poola vastu sõda. Mõlemad määratlesid piirid millest nad olid huvitatud.

Rootsi väed hõivasid alustuseks 1. juulil 1655 Dünaburgi kindluse. Vägede juhatajaks määrati seejärel riigivarahoidja krahv Magnus de la Gardie. Venelaste ja rootslaste võidujooks Leedu alade pärast tekitas peagi omavahelise hõõrumise, kuni väiksemate kokkupõrgeteni. Suurmaks sõjaõhutajaks kujunes patriarh Nikon, kes käis tsaarile peale, et on vaja tagasi võtta Käkisalmi ja Ingerimaa (õigeusklike kaitse viigilehe varjus).

1656. aastal alustaski tsaar Aleksei pealetungi piki Väinat Riia suunas ning läbi Pihkva Tartu suunal. Novgorodi koondatud jõud pidid samal ajal vallutama Ingerimaa (koos Narvaga). Pihkva suunalt pealetunginud Vene väed Aleksei Trubetskoi ja Juri Dolgoruki juhtimisel hõivasid ilma suurema vastuhakuta Vastseliina kindluse ja 28. juulil alustati Tartu piiramist. 19. augustil jõudsid Vene väed Riia alla (vahepeal vallutati järjekordselt Koknese). Riia piiramine lõpetati ilma suurema eduta 5. oktoobril, kuid Tartu kapituleerus 12. oktoobril.

Edasise sõja kulgu hakkas mõjutama 1656. aasta sügisel puhkenud katk, haarates kogu Eesti- ja Liivimaa. Samuti puhkesid samal ajal Põhja- ja Kesk-Liivimaal talurahvarahutused (Eesti alal eelkõige Laiuse ja Helme kihelkonnas). Venelaste tähelepanu pöördus samal ajal taaskord sõjale Poolaga ning kohale jäänud garnisonid olid nõrgad, ms ei võimaldanud kogu vallutatud ala kontrollida. 1657. aastal jätkas Venemaa vähendatud mahus Eesti aladel sõjategevust. Suurim välilahing toimus Valga lähedal, kus kokku põrkasid ca 8000-meheline Matvei Šeremetjevi vägi ca 3000-mehelise Fredrik Löwe juhitud väesalgaga. Rootslased saavutasid võidu ning Šeremetjev langes surmavalt haavatuna vangi. Planeeritav vasturetk Petserimaale jäi ära, sest piki Väinat tungis samal ajal taaskord Riia poole ca 30 000-meheline Vene vägi. Katkust laastatud maal viibimine pani venelasi siiski ümber mõtlema ja pöörduti tagasi.

Rootslaste suurim sõjaline operatsioon toimus 1657. aasta septembris, kui piirati edutult Oudovat. Sõja põhiraskus kaldus edaspidi Ingerimaale.

Samal aastal olid kogunud end ka Poola. Leedulaste vägi välihetman Wincenty Gosiewski juhtimisel blokeeris alustuseks Riia, seejärel vallutati ilma suurema vastupanuta Salaspils, Võnnu, Wolmar ja Rauna. Eesti alal piirati üheksa nädalat Pärnut ja taaskord vallutati Põltsamaa.

Vene–Poola rahu oli samal ajal katkenud ning algas taaskord ka nendevaheline sõda. Seetõttu pidasid venelased otstarbekamaks Rootsiga vaherahu sõlmida, mis juhtus 20. detsembril 1658 Vallisaaris Narva ja Vasknarva vahel. Esialgu kolmeks aastaks, koos võimalusega pikendada seda 20-aastaks. Venelaste kätte jäid Liivimaal vallutatud alad.

Saavutanud rahu venelastega hakkas siinne Rootsi ülemjuhataja Robert Douglas vägesid koondama Kuramaa küsimuse lahendamiseks. Poola kuninga vasall Kuramaa hertsog oli pikka aega laveerides suutnud säilitada neutraliteedi. Sõjaretkel võeti leedulastelt tagasi Võnnu, Wolmari ja Rauna ning 30. septembril 1658 vallutati Jelgava. Hertsog Jakob säilitas oma privileegid, seekord juba Rootsi vasallina. Koostööst aga ei tulnud midagi välja, hertsog pagendati Ivangorodi ning Kuramaa vallutamine viidi lõpuni. Sõjakäik pidi jätkuma Preisimaal.

Rootsi võim Kuramaal oli siiski ajutine. Juba 1659. aastal, kui kohale olid jäänud väikesed väesalgad, võtsid leedu ratasväeüksused Jelgava tagasi. Vaherahu venelastega samal ajal püsis ja Rootsi otsustas rahulepe sõlmida. Läbirääkimiste kohaks valiti venelaste valduses olev Kärde.

Veel enne rahuläbirääkimis lahvatas taaskord Rootsi tüli naaber Taaniga, mis kulmineerus Kopenhageni piiramisega Rootsi vägede poolt 1659–1660. Peale kuningas Karl X Gustavi surma sõda soikus ning 27. mail kirjutati alla Kopenhageni rahu.

Sõda Poolaga kulges Rootsil tõusude ja mõõnadega, mis lõppes 23. aprillil 1660 Oliwa rahuleppega. Poola tunnistas Väina jõest põhjas asuvate alade ja Saaremaa kuuluvust Rootsile (Taani loovutas Saaremaa Rootsile peale 1643–1644 peetud sõda Brömsebro rahuga 1645. aastal). Poola kuningas Jan Kazimierz loobus lõplikult taotlustest Rootsi troonile.

Üle 100 aasta kestnud sõja Liivimaa pinnal lõpetas mõneks ajaks Rootsi ja Venemaa vahel sõlmitud Kärde rahuleping 21. juunil 1661. Venelased tagastasid viimase sõja käigus rootslastelt vallutatud alad ning kinnitasid üle 1617. aasta Stolbovo rahulepingu sätted.

XVI ja XVII Põhjamaade sõdadest väljus võidukalt Rootsi, mis sajandiga tõusis Euroopa perifeeriast suurjõuks, kontrollides mõnda aega kogu Läänemere-ruumi.

5. PÕHJASÕDA 1700–1721

Rahvusvaheline olukord sõja eelõhtul

Karl XI valitsusajal asendus senine Rootsi ekspansioonipoliitika kaitsepoliitikaga, et säilitada seda, mis oli olemas. Häid suhteid üritati hoida suurvõimude Inglismaa ja Prantsusmaaga, kuid liialt end sidumata. Nii ei andnud ka vastavad lepingud Rootsile tagatist. Rootsi nägi ohtu Ida-Euroopa suurvõimudelt: Venemaa, Poola ja Austria suunalt. Viimaste arusaamu mõjutasid samal ajal ka Türgi edasitung. 1683. aastal piirasid türklased Viini, kuid ka peale sealset lüüasaamist jätkusid võitlused Austriaga Balkanil. 1699. aasta Karlowizi rahu andis austerlastele võimaluse pöörata rohkem tähelepanu muu Euroopa asjadele. Austria kõrvalejäämine Türgi suunalt jättis toetuseta Venemaa, kelle vallutuspoliitika pöördus seejärel tagasi põhja, liitlasteks Taani ja Poola.

Rootsi traditsiooniline vaenlane oli vahetu naaber Taani (viimase koosseisu kuulus ka Norra). Peale seda, kui Rootsi väljus 1523. aastal Kalmari unioonist, oli sõditud väikeste vaheaegadega üle poolteise sajandi, pidades maha kuus pikemat ja lühemat sõda, viimane neist Skåne sõda aastatel 1675–1679, kui Taani üritas edutult tagasi võtta Skandinaavia poolsaare kaotatud alasid.

Taani lähenemise Poolaga tingis suuresti Rootsi liitlane Holstein-Gottropi hertsogiriik, mis ohustas sõdades Poola seljatagust. 1698. aastal sõlmis Taani kuningas Christian V lepingu Poola kuninga August II Tugevaga (ühtlasi Saksi kuurvürst Friedrich August I). Järgmisel aastal sõlmiti liiduleping ka Venemaaga.

Kuigi 1660. aastal sõlmiti Oliwa rahu „igaveseks ajaks“, polnud poolakad (st kuningas) sugugi veel loobunud mõttest Liivimaa vallutamisest. See oli siiski August II isiklik projekt, lootes suurendada oma autoriteeti ja tõusta Poola pärilikuks kuningaks. Ka polnud XVII sajandil veel mitte vähetähtis usuküsimus, sest August II oli astunud Poola kuningaks saades katoliku usku. Lisaks Taaniga sõlmitud lepingule pidas August II oluliseks ka Venemaa toetust. Lisaks sellele, et mõlemal olid ühised huvid võitluses Türgi vastu, polnud 1661. aasta Kärde rahust sõltumata ka Venemaa lõplikult Liivimaast loobunud. Juba 1617. aasta Stolbovo rahu oli Venemaa lahutanud Läänemerest. 1676. aastal Meeksi jõel toimunud piiriläbirääkimistel nõudis Venemaa Rootsilt jätkuvalt Ingerimaa ja Karjala loovutamist. Kõiges selles ei puudunud ka isiklik solvumine, mis isevalitsejate puhul oli vägagi kaalukas. Näiteks keelas Liivimaa kindralkuberner tsaar Peeter I suursaatkonna läbisõidul Riiast salakuulamise, teada saamaks linna garnisoni paigutust ja kindlustuste seisukorda. Nii oli Peeter I liiduleping Poolaga asja loogiline jätk, mis 1698. aastal sõlmitigi. Olgu öeldud, et Poola aadel jäi edasistes sündmustes algselt neutraalseks ja sõjategevuses osalesid põhiliselt Saksi väed.

Omalaadi vahepalaks selles kõiges oli Liivimaa n-ö aadliopositsiooni juhi Johann Reinhold von Patkuli tegevus, kes sõlmis 1699. aastal mingeid volitusi omamata Liivimaa rüütelkonna nimel alistumislepingu August II-ga. Täpsemalt pidi Liivimaast saama Kuramaa sarnane Poola vasallriik.

Lõplik Rootsi-vastane koalitsioon moodustati 1699. aasta detsembris Dresdenis. Plaan nägi ette Saksi vägede pealetungi Liivimaale, taanlased (kuningaks oli saanud vahepeal Frederik IV) pidid omakorda tungima Holsteini ja seejärel Lõuna-Rootsi suunas. Venemaa ülesandeks jäi vallutada Ingerimaa ja Karjala.

Kui sel ajal oli Rootsil ehk veel lootus Prantsusmaa abile, siis pretensioonid 1700. aastal tühjaks jäänud Hispaania troonile tõid lõpuks kaasa Hispaania pärilussõja puhkemise ning prantslaste käed olid seotud.

Rootsi sõjaväekorraldus XVII sajandi lõpus

Peale 1660. aasta Oliwa ja 1661. aasta Kärde rahu oli tänane Eesti ala oli esmakordselt ühendatud ühe võimu alla (v.a osa Setumaast). Rootsi oli selleks ajaks oma võimsuse tipul. Lisaks kuulusid Rootsile veel Soome, Ingerimaa ja rida valdusi Läänemere lõunarannikul (Ees-Pommer, Wismar, Bremen-Werden).

Halduslikult jagunes Eesti ala Eestimaa ja Liivimaa kubermanguks, viimane koos Põhja-Lätiga, keskusega Riias. Sarnane haldusjaotus, teatud mööndustega, jäi üldjoones püsima ka hiljem Vene võimu ajal, kuni 1917. aastani.

Skåne sõda Taaniga aastatel 1675–1679 ja sõjategevus Brandenburgi vastu samal ajal tõstatasid Rootsis sõjaväereformi küsimuse. Karl XI reformide eesmärgiks oli moodustada alaline sõjavägi. 1682. aastal kiitis Rootsi Riigipäev heaks reformiplaani, mille kohaselt pidi iga maakond (või lään) pidama üleval nii sõja-, kui rahu ajal ühte jalaväerügementi (1200 võitlejat).

Laias laastus kaks keskmist talukohta pidid ülal pidama ühte sõdurit. Sedaviisi värvatud sõdur pidi elama samas külas, talle oli ette nähtud väike maja, lehm ja paar lammast, lisaks pidid nimetatud talud tagama aastapalga, riietuse ja puudujääva toidu. Väljaõppeks korraldati regulaarseid õppuseid. Kompanii (150 meest) pidi kogunema kord kuus ja rügement kaheks nädalaks aastast. Rootsi ratsaväe üksuseks oli 250 ratsanikust koosnev eskadron. Talupoeg, kellega allkirjastati vastav leping ratsaniku ülalpidamiseks vabastati riigimaksudest, või rendist, kui tema majapidamine asus riigi maal. Ohvitserid elasid üksuste juures, saades riigilt majapidamise (suurus sõltus aukraadist).

Maapalgalistele rügementidele ja eskadronidele lisandusid alalised väeosad: kaardivägi, suurtükivägi ja garnisoniväeosad.

Kokku kuulus Põhjasõja puhkemisel 1700. aastal Rootsi alalisse väkke ca 36 000 meest maakaitseväeosades ja ca 25 000 värvatud väeosades, kes jagunesid provintside vahel, Läänemere provintsides ca 7000 sõdurit. Lisaks laevastikus ca 15 000 meest.

Jalavägi jagunes piigimeesteks (kolmandik 600 võitlejaga pataljonist) ja musketärideks (2/3 pataljonist). Esimeste relvastusse kuulusid piik ja mõõk, teistel mõõk ja musket. Kümnendiku musketäridest moodustasid grenaderid, kellel oli täägiga musket ja käsigranaadid. Ratsaväelase relvastuses oli mõõk, karabiin ja kaks püstolit. Osa ratsaväelastest olid tragunid ehk ratsastatud jalaväelased.

Paralleelselt sõjaväe ümberkorraldamisega tuli kaasajastada ka kindlustusi, sest keskaegsed kindlused kõrgete, kuid suhteliselt õhukeste müüridega ei pakkunud moodsa suurtükiväe vastu enam tõhusat kaitset. Kaitseehitiste keskseks komponendiks sai bastion.

Kuna ohtu nähti XVII sajandi lõpus eelkõige Taani poolt, siis Läänemere-provintside kindlustused jäid tahaplaanile. Läänemere-provintside kesksed kindlused olid Riia, Tallinn, Narva, Pärnu ja Tartu. Kindluste ümberehitamise eest vastutas Liivimaa kindralkuberner Erik Dahlbergh, kes oli aastatel 1674–1695 Rootsi vägede kindralkortermeister ja fortifikatsiooniteenistuse ülem. Intensiivsemad kindlustusööd algasid 1689. aastal ja bastionid ehitati Tallinna, Narva, Pärnu ja Kuressaare kindlustuste juurde. Erilist tähtsust omistas Dahlbergh Narvale, mida ta pidas võtmetähtsusega tugipunktiks Ingerimaa säilitamisel Rootsi kroonile.

1698. aastal esitas Dahlbergh suurejoonelise kava Läänemere provintside kindlustamiseks, kuid tollaste võimaluste juures peeti seda ebareaalseks. Muu hulgas oli plaanides rajada tugev kindlus Vene piiri lähedale Lõuna-Eestis. Parimaks kohaks pidas Dahlbergh Koiva ja Mustjõe ristumiskohta Taheva lähedal. Kuid plaaniks see ka jäi. Kuigi kindlustusi kaasajastati, siis üldistavalt jäid tööd pooleli. Üheks tagasilöögi põhjuseks oli ka 1695–1697. aastate näljahäda, mistõttu sissetulekute vähenemisega tõmmati kaitsetöödega kokku.

Põhjasõja algus

Juba 1698. aastal hakkas August II koondama vägesid Leetu ja 1699. aasta sügisel asus kuni 6000 Saksi sõdurit talvekorterisse Kuramaa hertsogiriiki. Riiat kaitses sel ajal kaks maapalgalist peamiselt Soomest värvatud sõduritega rügementi ning kaks Eesti- ja Liivimaalt värvatud rügementi, mille koosseisus oli ka arvukalt eestlasi.

Endise Rootsi armee ohvitserina koostas Riia vallutamise plaani „aadliopostitsiooni“ pealik Patkul. Linna kindlustamine oli pooleli: 11 bastionist oli valmis kolm. Kõige nõrgemalt oli kaitstud Väina (Daugava) jõe poolne külg, eriti peale jõe jäätumist. Just sealt kaudu lootis Patkul Riiga sisse tungida.

Plaan siiski ei õnnestunud. Saksilastel õnnestus 1700. aasta veebruaris-märtsis vallutada küll Riia lähistel Kobroni kants ja sundida alistuma Daugavgriva garnison, kuid Riia vallutamiseks jäid jõud ebapiisavaks. Lõpuks tõmmati Saksi väed sama aasta septembris Riia alt tagasi.

Sama aasta märtsis tungisid Taani väed Schleswigi, mis kuulus Rootsi kuninga Karl XII õemehe Holstein-Gottropi hertsogi võimu alla. Rootsi võis Taani-vastases sõjakäigus arvestada Inglise ja Hollandi laevastikuga, sest viimased polnud huvitatud Rootsi võimalikust sõtta astumisest Prantsusmaa poolel. Augustis koondus Själlandile Rootsi 10 000-pealine vägi Kopenhageni ründamiseks, kuid enne jõudis Taani kuningas Holstein-Gortopi hertsogiga 7. augustil 1700 Travendalis rahu sõlmida. Taani lõpetas koostöö Saksimaaga ja Rootsi tõmbas oma väed tagasi. Baasina saksilaste vastu plaanisid rootslased kasutada oma Saksamaa valdusi, mis pidanuks sundima August II-st väed Liivimaa suunalt välja tõmbama. Kuid selgus, et Taani polnud sugugi sõjast lõplikult väljunud. Koos Brandenburgiga deklareeriti, et kui Rootsi ründab Saksimaad, siis ei jää nad neutraalseks.

Mida Karl XII plaanis pole teada, sest plaanidesse tõi muutuse Peeter I poolt 19. augustil välja kuulutatud sõda Rootsi vastu. Teated, et Venemaal sõjaks valmistutakse, jõudsid Rootsi kuningakotta Narva komandandi Henning Rudolph Horni kaudu juba 1700. aasta juulis.

Narva lahing 1700. aasta novembris

12. septembril olid Vene väed Narva all, kokku kuni 38 000 sõdurit (sh kuni 10 000 ratsaväelast) ja kasutada oli 140 suurtükki ja 25 müüserit. Tuumikuks olid Preobraženski ja Semjonovski kaardiväepolgud ja streletsipolgud. Suureks probleemiks oli väejuhtide puudus. Feodor Golovini ja Boris Šeremetjevi kogemused piirdusid sõjakäikudega türklaste vastu. Ka värvatud Austria kindrali Adam Weide kogemused pärinesid sõjast türklastega. Euroopalike sõjapidamisviisidega olid kursis August II vahendusel värvatud varem Austria teenistuses olnud Ludwig Nikolaus von Hallart ja hertsog Charles Eugene de Croy. Viimane oli teeninud Austria, Taani ja Saksi vägedes. Madalama astme välismaiseid ohvitsere oli arvukalt teisigi.

Rootsi garnisoni suurus samal ajal oli ca 1900 sõdurit, kellele lisaks sundvärvati kohalikke talupoegi. Kaitsele asusid ka kohalikud käsitöölised ja kaupmehed. Toiduvarud olid piisavad, kuid probleemiks oli joogivesi, mida sai küll jõest, kuid see oli Vene vägede tule all.

Piiramist juhtis alguses kogenud sõjaväeinsener Hallart, kuid 23. septembril võttis juhtimise üle Peeter I isiklikult. Rootsi garnisonile tehti ettepanek alistuda, viimase keeldumise järel algas linna pommitamine.

Kuningas Karl XII reageeris kiiresti ja asudes ise abiväe etteotsa maabus see 35 laeval oktoobri alguses Pärnus. Esialgu polnud veel selge, kas abivägi siirdub Riia alla Saksi vägede vastu või appi Narvale. Kui kuningas kohtudes Ruhjas Liivimaa kaitset juhtiva kindral Otto Vellingkiga ning saades teada, et Saksi väed on Riia alt tagasi tõmbunud, võttis abivägi suuna läbi Tallinna Narvale. Kogunemispaigaks, kuhu liikus ka Vellingk oma vägedega määrati Rakvere.

Vaatamata sügisvihmade tõttu mülgasteks muutunud teedele ühinesid põhijõud novembri alguses Rakveres ning ära ootamata abivägesid, alustasid Rootsi ca 11 000 sõdurit 12. novembril marssi Narva suunas. 16. novembril löödi Pühajõel põgenema Vene ratsavägi Šeremetjeviga eesotsas. Hilisem sõjapropaganda väitis, et võidus oli kaalukas roll eestlasest talumehel Ronga Tehvanil (Stephan Raabe), kes juhtinud rootslased Vene vägede selja taha.

Peale teateid abiväe jõudmisest Narva lähistele andis Peeter I juhtimise üle de Croyle lahkus 19. novembri Moskva suunas.

Ööl vastu 19. novembrit koondus Rootsi vägi (10 537 sõdurit ja 37 suurtükki) Laagna mõisa. Vastase suurust hinnati 60 000 mehele (tegelikult poole vähem). Kuna ka venelased hindasid rootslaste väe arvukust tublisti üle (25 000-le), siis mõjutas see kõik asjade edasist käiku.

Venelased olid küll suures ülekaalus, kuid vägede paigutus osutus ebaõnnestunuks. Kõige otsustavamaks teguriks oli aga ilmamuutus. Puhkenud lumetormis puhus tuul rootslastele selja tagant. Kui torm lõpuks vaibus olid rootslased venelaste kaitseliinidest läbi murdnud. Vene ratsavägi segunes jalaväega ja algas paaniline põgenemine, kuid selja taga oli Narva jõgi ja üle selle vaid üks kerge sild, mis põgenejate raskuse all pooleks murdus. Ligi 15 000 kindral Weide juhitud jalaväelast ei jõudnudki lahingusse. Kuna põgenevad sõdurid hakkasid tapma välismaalastest ohvitsere, keda peeti hävingu põhjustajaks, andis de Croy end koos ellu jäänud sakslastega end vangi.

Uueks ülemjuhatajaks tõusnud vürst Dolgoruki alustas läbirääkimistega. Ellujäänud ja alla andnud said loa lahkumiseks üle Narva jõe, osa väest võis relvad ales jätta, kuid mitte lipud. Enamus varustusest, sõjamoonast langes rootslaste saagiks, sh sõjakassa 32 000 rublaga ja kõik 177 suurtükki. Rootslased kaotasid hinnanguliselt 700 meest langenute ja 1200 haavatutena. Venelaste kaotused olid koos uppunutega kuni 9000.

Põhjasõja sündmused Eestis 1701–1710

Sõjategevus aastatel 1701–1703

Peale Narva lahingu võitu plaanis Karl XII tungida Venemaale ja rünnata Pihkvat, kuid väejuhtidel õnnestus ta ümber veenda. Kuna Vene väed olid traditsiooniliselt põhjalikult laastanud kogu Virumaa ja jõudnud kaugemalegi, siis tuli talvitumiseks valida paik, mis oli Vene vägedest puutumata, õigemini sinna kus oli võimalik toidumoona muretseda. Peakorteriks sai kunagine Laiuse ordulinnus Põhja-Tartumaal.

Talvel võeti ette mitu väiksemat sõjakäiku Venemaale 1700. aasta jõulude paiku piiras 1000-pealise väega kindral Magnus Stenbocki juhtimisel Oudovat ja põletati maha ümbruskonna külad. 1701. aasta veebruaris võeti 2000-pealise väega ette sõjakäik Petserisse, kindral Jakob Spensi juhtimisel. Asula vallutati ja põletati maha, kuid hästi kindlustatud kloostrit ei õnnestunud vallutada.

Laiusel tegid Rootsi väed õppusi ning 1701. aasta märtsis peeti nende sildi all Jõgeva mõisa väljal kuulsaim lumesõda mis siinmail peetud.

1700/1701. aasta talv osutus erakordselt külmaks ja pikaks. Veel maikuus polnud hobustele piisavalt värsket rohtu, mis lükkas edasi ka suvise sõjakäigu alguse. Maikuus jõudis Rootsist kohale 9000-meheline abivägi. 24 000-meheliseks paisunud vägede põhiosa siirdus edasi Kuramaale Saksi vägede vastu, jättes Liivimaa kaitseks koos garnisoniväeosadega ooberst Wolmar Anton von Schlippenbachi juhtimise alla ca 2300 ratsa- ja 800 jalaväelast. Peakorteriga asus algselt Marienburgis (Aluliina, Alūksne), hiljem Kirumpää linnuses. Lisaks oli idasuunalise ohu tagasitõrjumiseks kasutada väike Peipsi laevastik. Viimane pidas oma esimese lahingu Vene järvelaevastikuga Piirissaare lähedal 1701. aasta juulis.

Kuigi Saksi väed sai rootslastelt korduvalt lüüa, siis lõplikult purustada August II vägesid ei õnnestunud. Seni kuni Karl XII oli tegevuses Saksi vägedega, ei õnnestunud sõjakäiku Venemaale alustada ning Narva all hävitavalt lüüa saanud venelased said hingetõmbeaega. Esialgu piirduti põhiliselt mastaapsete rüüsteretkedega, mille tagasitõrjumiseks polnud väikestel Rootsi garnisonidel jõudu. 1701. aasta septembrist algasid Vene vägede ülemjuhataja Boris Šeremetjevi suunatud rüüsteretked Liivimaal. Esimeseks rüüsteretkeks jagati Pihkvamaal 20 000-meheline vägi kolme kolonni, mis ründasid vastavalt Räpina, Vastse-Kasaritsa ja Rõuge suunas. Šeremetjev ise seadis oma peakorteri sisse Petseris.

Schlippenbachi väeüksused lõid Rõuge ja Vastse-Kasaritsa suunal küll venelased põgenema, kuid oli ka selge, et tema käsutuses olevad jõud on selliste retkede vastu liialt väiksed – koos kohapealt värvatud ja kiiresti väljaõpetatud eestlastest koosneva maakaitseväega (maamiilitsaga, vt allpool) ca 5000 meest. Peakorter tõmmati Erastverre. Järgmine Šeremetjevi suur rüüsteretk viidi läbi juba sama aasta oktoobris ja selles osales ca 22 000 meest. Nendest ca 18 000 suundus Erastvere alla. Schlippenbachil oli peakorteris kasutada koos maamiilitsaga kuni ca 3500 meest ja 29. detsembril toimunud peajõudude lahingus Erastvere all pääses maksvusele venelaste mitmekordne ülekaal. See oli Põhjasõjas Vene vägedele ka esimene tõsisem võit. Kuid eesmärgiks oli siiski vastase kurnamine. Tagasiteel Pihkvamaale rööviti paljaks ja põletati maha kõik mis ette jäi.

Vahepeal kindralmajoriks ülendatud Schlippenbach taandus Sangastesse, kus asus hankima täiendavaid vägesid Liivimaa kaitseks. Olulisel määral kasvas maamiilitsa osakaal. Kui koondatud jõud oleksid jäänud Schlippenbachi käsutusse, oleks sellele järgnenud ilmselt pealetung Pihkva suunas, kuid Saksi vägedega hätta jäänud Karl XII nõudis 1702. aasta kevadel kõik Rootsist ja Soomest saadetud abiväed enda käsutusse Leedu ja Poola sõjakäiguks.

1702. aasta juulis kogunes Šeremetjevi juhtimise alla taaskord ligi 20 000 meest. Rootsi luure hindas kogutud vägede suuruseks kuni 50 000 meest. Schlippenbachil oli kasutada ca 7000 meest. Seetõttu taandus ta oma vägedega üle Väikese-Emajõe ja seadis oma peakorteri sisse Hummulis. Sealsamas peeti ka 18. juulil ka selle sõjakäigu pealahing. Kuna jõudude vahekord oli umbes 7000 : 17 000, siis löödi Rootsi väed taaskord puruks, kaotades ca 3500 võitlejat. Maksvusele pääses nii arvuline ülekaal, kui ratsaväe ja suurtükiväe oskuslik rakendamine venelaste poolt (ratsaväes sõdisid traditsiooniliselt ka kalmõkid, tatarlased ja kasakad). Taaskord rüüstati põhjalikult Tartumaa, kuid ei pääsenud ka muud piirkonnad. Maha põletati muu hulgas Paide, Viljandi, Rakvere, Põltsamaa.

Lüüa saanud rootslastest polnud Eestis enam rüüstajatele vastast ehk nagu selle võttis Šeremetjev ise 1702. aastal kirjas Peeter I-le tabavalt kokku:

„Mu isand, ei ole enam midagi hävitada. […] Kõik kohad on tühjad ja lagedaks tehtud. Mehi, naisi ja lapsi on võetud vangi tuhandete kaupa, samuti hobuseid ja veiseid. Keda kaasa ei saadud võtta, pisteti läbi või raiuti tükkideks. Kogu Liivimaa ja osa Eestimaast on nii tühi, et kohad on veel ainult kaardil olemas. Kõik need aga, eks on läinud pakku soodesse ja metsadesse, hoiavad minu arvates kindlasti Sinu poole.“

Kuigi viimane väide on pigem holopi pugemine tsaari ees, oli siiski aeg küps üle minna rüüsteretkedelt maa vallutamisele. 1703. aastaks oligi juba vallutatud Ingerimaa ja Rootsi kaotas Läänemere-provintsidega maismaaühenduse. Hävitatud Nyeni (Nevanlinna) asemele alustati uue pealinna Peterburi rajamist.

Karl XII oli samal ajal seotud lahingutega Poola aladel, kus lõpuks liitus August II Saksi vägedega ka Poola krooniarmee. Rootsi väed suutsid 1704. aastaks Poolas läbimurde saavutada. August II tõugati mässuliste magnaatide poolt troonilt, keda asendas Stanisław Leszczynski. Eesti- ja Liivimaa olid teisejärgulised lahingutandrid. Oma osa võis sellel olla ka Schlippenbachi optimistlikel ettekannetel, mistõttu vähendati Läänemere-provintsides vägesid veelgi. Kuid ka Peeter I oli vaja toetada oma liitlast August II-st. Liitlasabina alustati 1704. aastal Rootsi vägede sidumiseks Narva ja Tartu piiramist.

Sõjategevus Eestis 1704–1710

Kevadel alustati Jamis (Jamburgis) Vene vägede koondamist Pjotr Apraksini juhtimisel. Narva blokeeriti ja kindlus jäi ilma toidu- ja laskemoonata. 30. mail alustati Narva piiramist. Peeter I oli samuti mõnda aega Narva all, kuid siis liikus edasi Tartu piiramisele.

Tartu all algasid lahingud maikuus laevastike kokkupõrgetega Suurel-Emajõel. Vene laevastik tõi üle Peipsi ca 9000 meest koos 18 suurtükiga, kes saadeti maale Kastre lähedal. Samal ajal liikus Rootsi Peipsi laevastik Tartus Peipsi järve suunas. Laevastikus oli kapten Carl Gustav Löscherni juhtimise all 14 laeva. Teel saadi teada ka Emajõe suudme lähedal viibivast Vene järvelaevastikust. Maabunud Vene jalaväelased tõkestasid Kastre juures jõe palkidega, seadsid üles suurtükid ja lahing lõppes Rootsi laevastiku ja 86 suurtüki langemisega venelaste saagiks. Löschern laskis end lipulaev „Carolusega“ õhku.

Peale seda episoodi piiras venelaste ca 20 000-meheline vägi juuni alguses Tartu sisse. Luuresalgad tegid peagi kindlaks, et linnale abiväge pole oodata. Kindlust oli komandant Carl Gustav Skytte juhtimisel küll kaasajastatud, kuid tööd olid pooleli. Eriti nõrgad olid kindlustused jõepooleses küljes, kus sai loota vaid sellele, et soiste kallastega kohas jäävad ründajad mutta kinni. Kuna suvi oli soe ja kuiv, siis kadus ka see eelis. Piiramise eel põletati komandandi käsul traditsiooniliselt maha eeslinnad ja värvati talupoegade ja linnaelanike hulgast kaitsjaid.

Peale kuu aega kestnud piiramist jõudis Tartu alla Peeter I isiklikult ja paari nädalaga õnnestus kaitsemüür mitmes kohas purustada. Ööl vastu 14. juulit õnnestus venelastel Vene värava juures linna sisse tungida, misjärel Rootsi komandant alustas läbirääkimisi alistumise asjus. Vene väed kaotasid kuni 3500 ja Rootsi väed kuni 2000 sõdurit. Venelaste saagiks langes 132 suurtükki, hulgaliselt laskemoona ja muid varusid. Rootsi garnisonil lubati algselt lahkuda, kuid peeti siiski kinni ja paigutati Tähtvere laagrisse, kus neile tehti ettepanek sõdida edasi Vene vägedes. 140 sõdurit pakkumise ka vastu võttis, ülejäänutel lasti peagi minna.

Narva piiramine kestis samal ajal edasi ja sinna saadeti ka Tartu all vabanenud Vene väed. Ööl vastu 31. juulit tabas suurtükipomm Narva kindluse arsenali, mis lendas õhku koos püssirohutagavaraga. 9. augustil võeti ette tormijooks ja linn vallutati. Kaheks päevaks anti linn võidukatele vägede rüüstamiseks. Narva lahing polnud sellega veel lõppenud, sest üle jõe asunud Jaanilinna kindlus jätkas veel nädal vastupanu. Komandant ooberst Magnus Stiernstrale keeldus tingimusteta alla andmast. 16. augustil sõlmitud alistumislepinguga võis Rootsi garnison koos käsirelvadega lahkuda. Teed Tallinna poole alustati 19. augustil.

Tartu ja Narva langemine ei tähendanud veel Eesti- ja Liivimaal Vene võimu lõplikku kehtestamist. 1705. aastal August II ja Peeter I vahel sõlmitud Grodno lepinguga lubas Vene valitseja kõik Liivimaal vallutatud alad üle anda Poolale. Peale seda, kui August II Rootsi kuningas Karl XII-ga 1706. aasta septembris Altranstädtis rahu sõlmis, deklareeris Peeter I, et varasemad lepingud Liivimaa asjus pole enam maksvad. Kuid Vene tsaar ei kiirustanud ka kogu ala vallutama. Eesti idapoolne osa oli Vene võimu all, lääneosa koos Tallinna, Kuressaare ja Pärnu kindlustega Rootsi võimu all. Kesk-Eesti oli puhvertsoon.

Viimaseks Põhjasõja-aegseks suuremaks välilahinguks Eesti pinnal oli Vinni lahing Virumaal 1708. aasta augustis, kui Rootsi väesalk üritas Vene rüüstajaid takistada ja löödi puruks.

Tartu elanikud küüditati Venemaale 1707. ja 1708 aastal, kokku 1103 inimest. 1708. aastal rüüstati Tartu paljaks ning tehti linna maatasa – linnamüürid lasti õhku, kirikud ja majad pandi põlema. Umbes sama saatus tabas ka Marienburgi, Valgat ja Narvat. Küüditamised ja ulatuslikud rüüstamised viitavad sellele, et jätkuvalt polnud selget plaani Eesti- ja Liivimaa ühendamiseks Venemaaga. Kuid peamine põhjus oli Rootsi pealetung muudel sõjatandritel ja sõja lõpptulemus polnud kaugelt selge.

Suurem osa Põhjasõja lahingutest toimusid Poola aladel (sh Ukrainas ja Valgevenes). Rootslaste sõjaplaan tungida Venemaale ei õnnestunud. Eesti- ja Liivimaa saatuse otsustas lõplikult rootslaste lüüasaamine 27. juunil 1709 Poltava lahingus. Sama aasta oktoobris piirasid Šeremetjevi juhitud väed sisse Riia. Pealetungiga ei kiirustatud, sest Rootsi garnisonil polnud abi kuskilt oodata. Linnas puhkes katk. Kuigi Liivimaa kindralkuberner krahv Nils Stomberg lükkas tagasi Šeremetjevi 10. juunil 1710 esitatud alistumisettepaneku, siis sellele järgnenud linna pommitamine sundis magistraadi ja rüütelkonna nõudmisel läbirääkimisi alustama. Riia kapituleerus 4. juulil. Dünamünde garnison alistus 8. augustil, Pärnu 12. augustil, Kuressaare 15. septembril. Rootsi võim kehtis veel Tallinnas, mis piirati sisse septembris.

Vene vägede suurus Tallinna all kindralleitnant Rudolph Felix Baueri juhtimisel oli ca 20 000 meest. Tallinna garnisonil oli vastu panna ca 4000 meest, lisaks linnakodanikest moodustatud kompaniid. Kuna eeslinnad olid maha põletatud, siis oli linn üle rahvastatud ja peagi hakkas tunda andma toidupuudus. Samalaadselt Riiaga tabas linna ka katk. Kuna kinni aeti Ülemiste järve veekanal, siis lisandus ka veepuudus. Merelt nõrgal vene laevastikul linna blokeerida ei õnnestunud ja sedakaudu sai sissepiiratud linn vähesel määral toiduabi ja abivägesid.

24. septembril toimunud nõupidamisel leiti, et olukord on lootusetu ja otsustati alustada alistumisläbirääkimisi, kooskõlastades selle ka rüütelkonna, rae ja gildidega. Peeter I lubas säilitada kõik varasemad privileegid. 29. septembril 1710 toimus Harku mõisas Tallinna lähedal kapitulatsiooniaktidele allakirjutamine, millega viimane Rootsi võimu tugipunkt oli langenud. Rootsi garnison lahkus laevadega Helsingi suunas.

Eesti sõdurid Rootsi väes Põhjasõja ajal

Katsed laiendada Läänemere-provintsidele Rootsis kehtinud sõjaväekorraldust põrkusid algselt kohaliku aadli vastuseisule. Põhjasõda ajal leidsid kohalikud eestlastest talupojad siiski rakendust. Kuninga väe Eestis viibimise ajal värbamine soikus, kuid jätkus Rootsi väe põhijõudude Eestist lahkumisel, kui väiksed Rootsi garnisonid ei olnud võimelised maa kaitset tagama. Eriti aga hoogustus värbamine seoses Vene rüüstevägede tegevuse intensiivistumisega.

Kuigi värbamine pidi toimuma vabatahtlikkuse alusel, kinni sellest lõpuni ei peetud. Põhiosa värvatutest kuulus algselt linnade lihtrahva sekka. Näiteks 1702. aasta novembris kaebas Tartu magistraat komandant Skyttele, et keegi ei või enam isegi kodus kindel olla, et värbajad teda kinni ei võta. Muu hulgas põhjustas see talupoegade seas väiksemaid mässe, kus värbajatele kallale tungiti, et oma sunniviisiliselt väkke võetu seisusekaaslasi vabastada. Kuid väkke värbamine oli vaid üks lisandunud kohustus. Sunniviisiliselt toimus ka kindlustustöödele saatmine ja küüti võtmine.

Lõpuks andis Eestimaa kindralkuberner Axel Julius De la Gardie korralduse, millega keelati kroonutalupoegade sunniviisiline värbamine.

Peamiselt teenisid eestlased maakaitseväes ehk maamiilitsas. Viimase loomiseks tegi ettepaneku Liivimaa kindralkuberner Erik Dahlbergh kohaliku rüütelkonna konvendil juba 1700. aasta juulis. Alguses põrkuss see aadlike vastuseisule, kuniks kuningas andis 9. jaanuaril 1701 korralduse, millega kindralkubernere kohustati moodustama maamiilitsa üksuseid.

Maamiilitsa ametlikuks moodustamiseks andis viieteistkümne revisjoniadramaa kohta tuli värvata 10 talupoega kes oskasid püssi käsitleda. Sealjuures eelistati perepoegi. Ohvitserid pidid olema kohalikud aadlimehed, allohvitseridena eelistati väikelinnades ja maal elavaid sakslasi (möldrid, käsitöölised jt). Õppuste või sõjakäigu ajaks vabastati talupojad maksudest ja teotööst.

Nekrutikohustuse alusel tuli igal järgmisel aastal anda vajalik arv mehi väljalangenute asemele. Eestimaal loodi maakondade järgi neli rügementi, mille suurus sõltus adramaade arvust: Harju (800–1000 sõdurit), Järva (500), Läänemaa (600–700) ja Viru (700). Liivimaal formeeriti seevastu pataljonid, neist kuus Eesti aladel: Tartu, Põltsamaa, Nõo, Sangaste, Pärnu ja Viljandi pataljon, igas pataljonis ca 300 sõdurit.

Hinnanguliselt käis kohalikest maakaitseväeosadest Põhjasõja ajal läbi umbes 5500 eestlast. Koos läti pataljonidega moodustasid maarügemendid ja -pataljonid 35–40%, Põhjasõja teisel poolel aga umbes 20–25% kõigist Rootsi jala- ja ratsaväeüksustest Eesti- ja Liivimaa provintsis.

Osa talupoegade üksuseid osales ka välilahingutes. Kuna maamiilitsa võitlusvõime hinnati tagasihoidlikuks, siis kasutati seda põhiliselt garnisoniteenistuses. Kohati osutus maamiilits üsna tõhusaks jõuks vene rüüstesalkade vastu.

Arvestatava jõuna näitasid talupoegade üksused end ka Narva ja Tartu piiramisel 1704. aastal. Parema puudumisel lülitati mõned maamiilitsa üksused regulaarväe koosseisu, mis osalesid ka kaugematel sõjakäikudel. Näiteks Saaremaa maamiilitsa üksus (pataljon) osales Adam Ludvig Lewenhaupti korpuse koosseisus 1708. aastal Valgevenes Lesnaja lahingus, mille Rootsi vägi küll kaotas.

Veel Põhjasõja ajal oli Rootsi võimudel plaanis moodustada üldine maakaitsevägi, kuhu oleksid kuulunud kõik võitlusvõimelised talupojad ja väikelinnade elanikud. Kindralmajor Otto Vellingk lubas Rootsi väes võidelnud talupojad vabastada kuni viieks aastaks mõisakoormistest, erilist vaprust ülesnäidanutele aga kogu eluks. Kindlasti oli see lubadus motiveeriv.

Kuid talupojad polnud ainult kahuriliha, vaid ka vajalik tööjõud kindlustustöödel, mida tehti jooksvalt seni kuni sõjategevus siinmail aset leidis. Tallinna kindlustamistöödel osales korraga igapäevaselt üle 500 talupoja. 1702. aastal andis kindralkuberner Tallinna ümbruse kihelkondade (Nissi, Hageri, Harju-Madise, Risti, Keila) mõisnikele käsu saata iga revisjoniadramaa kohta üks talupoeg kindlustustöödele neljaks nädalaks.

Lisandusid veel sõjamaksud. Nii mõisnikel kui talupoegadel oli kohustus anda kindel kogus vilja, linnaseid, võid ja muid toiduaineid ning hobusemoona. Sõjavägede läbiminekul rekvireeriti vaja minevad kasukad, kindad, sokid kohalikelt. Ei pääsenud sõjamaksudest ka linnaelanikud, kuid neilt enamasti rahas. Lisaks sellele oli kohustus sõdureid majutada ja küüdikohustus.

Põhjasõja lõpp ja Eesti ala Venemaaga liitmise vormistamine

Kui kohalike rüütelkondade ja magistraatidega õnnestus privileegide säilitamise hinnaga kokku leppida, siis keerulisem oli August II-ga, kes oli vahepeal Poola troonile naasnud. 1709. aasta oktoobris taastatud liiduleping lubas Peeter I August II-le Liivimaa, kuid Riia vallutamise järel keelduti linna üle andmast, nagu hiljem ka Liivimaad tervikuna. Viimast pakuti kusjuures 1715. aastal hoopis Rootsi kuningale Karl XII-le, kui see on nõus lõplikult loobuma Karjalast, Ingerimaast ja Eestimaast.

Põhjasõda kestis peale Eesti ala vallutamist veel kümmekond aastat edasi, kuid need sündmused ei puuduta enam otseselt Eesti alasid. Küll vallutasid Vene väed osa Soomest. Alles 1718. aastal algasid Ahvenamaal Vene-Rootsi rahuläbirääkimised. Rootsi esindaja parun Görtz nõudis tagasi kõiki kaotatud alasid Eesti-, Liivimaal, Soomes, Ingerimaal. Venemaa oli valmis tagastama Soome (ilma Viiburita). Läbirääkimiste ajal sai Karl XII surma sõjas taanlastega. Täpsemalt Norras Fredrikshaldi piiramisel. Uueks Rootsi kuningaks Fredrik I nime alla sai tema õemees Hessen-Kasseli prints Friedrich. 1719. aasta sügisel läks Ahvenamaa rahukonverents laiali ilma midagi otsustamata.

Näiliselt oli Rootsi end küll nurka mänginud, kuid ka Venemaa tugevnemine Läänemere piirkonnas polnud mitmetele riikidele meelepärane. 1719. aastal sõlmis Rootsi rahu Hannoveriga, millega kaotas Bremeni. 1720. aastal sõlmiti rahu Preisimaaga, millega kaotati suurem osa Ees-Pommerist. Samal aastal sõlmiti rahu ka Taaniga, loovutades Holsteini. Korraks jõudis sõjategevus taaskord Eestisse, kui 1720. aastal mais-juunis blokeeris Inglise-Rootsi ühislaevastik Naissaare juures Tallinna sadama.

Venemaaga jõudis Rootsi rahulepinguni 1721. aastal, mis sõlmiti 30. augustil Uusikaupunkis. Paralleelselt rahuläbirääkimistega rüüstas Vene laevastik ulatuslikult Rootsi rannikut (täpsemalt algas see juba 1717. aastal). Ka avaldas Rootsile survet liitlane Inglismaa. Rahulepingu järgi sai Rootsi tagasi kaotatud alad Soomes (v.a osa Karjalast koos Viiburiga), kuid pidi loovutama Eesti-, Liivimaa- ja Ingerimaa. Kaotatud Liivimaa eest kohustus Venemaa maksma 2 miljonit riigitaalrit. Lisaks sai Rootsi veel teatud tollisoodustusi vilja ostuks Balti sadamatest.

Kapitulatsiooniaktide kohaselt jäi vallutatud provintsides kehtima senine õiguskorraldus ja kohtusüsteem ning saksa keel asjaajamiskeelena. Rüütelkondi meelitas poolt vahetama kindlasti Peeter I lubadus tagastada Rootsi ajal lõpul reduktsiooniga riigistatud maad ja taastada aadli omavalitsusõigus, mida teostasid rüütelkonnad (kusjuures hilinenult andis ka Rootsi riigivõim 1719. aastal rüütelkondadele armukirja, mis lubas veelgi suuremaid vabadusi kui Vene võim.). Ka lubati, et „väärusulisi“ luterlasi ei hakata usu päras taga kiusama. Kõik see kinnitati üle ka Uusikaupunki rahulepingus 1721. aastal ja Turu rahulepingus 1743. aastal. Kuigi aeg-ajalt tsaarivõim ka piiras kapitulatsioonidega kehtestatud Balti erikorda, sätestas see siinse ala poliitilise korralduse üldjoontes järgnevaks kaheks sajandiks.

6. EESTI ALA VENE KEISRIRIIGI KOOSSEISUS 1710–1914

Vene väed Balti kubermangudes XVIII sajandil

Põhjasõja järgselt oli Vene tsaaririik (keisririik) kerkinud Euroopa suurvõimuks. Selle eelduseks oli Peeter I poolt suhteliselt lühikese ajaga formeeritud regulaararmee. Ühiskonda iseloomustas agressiivne välispoliitika ja militariseeritus. 1716. aasta tsaari ukaasiga kinnitatud sõjaväemäärustik oli aluseks kogu ühiskonnakorraldusele. Eriline roll oli tsaarivõimu peamisel toel kaardiväel. See polnud mitte niivõrd välis-, kui sisepoliitiline tegur. Kuni XIX sajandi alguseni ei toimunud ühiskonnas ühtegi olulisemat pööret ilma kaardiväelasi kaasamata. Alles peale 1825. aasta dekabristide mässu hakkas kaardiväe roll ühiskonnas vähenema.

Ekspansiooni põhisuunad olid tinglikult järjekorda pannes: Balti provintsid – Poola (sh Ukraina ja Valgevene alad) – Balkan ja Musta mere väinad – Kaukaasia – Kesk-Aasia – Kaug-Ida. Kõik plaanid ei teostunud, kuid impeerium laienes järjekindlalt. Kõige sellega kaasnes koloniaalpoliitika, mille eesmärgiks oli kehtestada oma usk ja ideoloogia. Poliitika alistatud rahvaste suhtes oli siiski üsna paindlik ega pole käsiteldav ühtsena, sõltudes nii sise- ja välispoliitilistest teguritest, kuid ka sõjalis-strateegilistest eesmärkidest.

Balti kubermangudes asuva Vene väekontingendi arvukus oli XVIII sajandil märkimisväärne, jagunedes garnisoniväeosadeks, regulaarüksusteks ja sõjalaevastikuks. Põhjasõja ajal 1711. aasta seisuga oli Tallinna ja Pärnu garnisonides ca 10 000 sõdurit, mis kogu Vene garnisonivägedest moodustas umbes kuuendiku. Peale Põhjasõda 1727. aastal oli Balti kubermangude garnisonides ca 15 000 sõdurit, kokku 11 polku, Garnisonilinnad olid: Narva (1 polk), Tallinn (4), Riia (4), Dünamünde (1), Pärnu (1).

1764. aastal jagati garnisonipolgud pataljonideks. Kokku oli Vene impeeriumis 64 pataljoni, ca 12 000 sõduriga. Eestis asus Tallinnas kolm, Tartus ja Narvas kaks, Pärnus ja Paldiskis üks pataljon.

Regulaarvägede arvukus sõltus Venemaa sõjalisest aktiivsusest. Väeosad olid hajutatud üsna ühtlaselt üle Eesti, ainult saartel neid alaliselt ei asunud.

Samaaegselt garnisonivägede reorganiseerimisega, tehti seda 1763. aastal ka regulaarvägedega, jagades need diviisideks. Kokku oli Vene impeeriumis XVIII sajandi teisel poolel kuni 12 diviisi. 1779. aasta suvel asus Eesti- ja Liivimaal kaks diviisi.

Eestimaa:

• Ingeri jalaväepolk – majutatud Keila, Madise, Risti, Nissi, Rapla ja Juuru kihelkondades, laatsaret Saku mõisas;
• Velikije Luki jalaväepolk – majutatud Jüri, Harju-Jaani, Kose, Hageri, Ambla ja Järva-Madise kihelkondades, laatsaret Harmi mõisas;
• Käkisalmi jalaväepolk – majutatud Jõelähtme, Harju-Jaani, Kuusalu, Jüri, Kadrina, Haljala, Viru-Jaagupi kihelkondades, laatsaret Kohala mõisas;
• Vologda jalaväepolk – Lihula, Märjamaa, Vigala, Kirbla, Mihkli, Hanila ja Karuse kihelkondades, laatsaret Lihula mõisas;
• Narva karabinjeeripolk – Ambla ja Madise kihelkondades, laatsaret Silmsi mõisas.

Liivimaa:

• Ihukürassiiripolk – Tartu;
• Kargopoli karabinjeeripolk – Valga;
• Siberi jalaväepolk – Wolmar;
• Kiievi jalaväepolk – Pärnu;
• Uglitši jalaväepolk – Lemsalu;
• Pihkva karabinjeeripolk – Viljandi.

Diviis oli ka sõjaväehalduse institutsioon, tinglikult sõjaväeringkonna eelkäija. 1796. aastal moodustati diviiside asemel inspektsioonid. Impeeriumi territoorium oli jagatud 14 inspektsiooni vahel. Balti kubermangud kuulusid Liivimaa inspektsiooni alla (v.a Narva, mis allus Peterburi inspektsioonile).

Kokku oli Vene regulaarvägede suurus 1801. aasta seisuga 217 536 sõdurit, nendest umbes kümnendik paiknes Balti kubermangude inspektsioonivägedes (20 092). 33 506 ratsaväelasest paiknes Eesti- ja Liivimaal 4555 (13,6%) ja 17 673-mehelisest suurtükiväest 1940 (11%). Eesti- ja Liivimaal paiknesid kuus kürassiiri-, kaks grenaderi- ja neli musketäripolku. Vene sõjalaevastiku Balti laevastik jagunes Kroonlinna ja Tallinna eskaadriks, viimasesse kuulus XVIII sajandi lõpul ca 10 000 mereväelast.

Garnisoniväed olid üldiselt linnades, regulaarväed paigutati reeglina maale. Ohvitseride majutamise pidid tagama mõisnikud. Nendel, kelle mõis ületas viis revisjoniadramaad, tuli ohvitseridele ehitada eraldi elamud. Tõsi, mõisnikud sellega reeglina ei kiirustanud või tegid seda väga pealiskaudselt. Reakoosseis paigutati tavaliselt taludesse. See osutus talupoegadele raskeks majanduslikuks koormaks, millele lisandus veel massiline sõdurite omavoli.

Tallinna kindluslinn

Kui Rootsi ajal oli Tallinn maismaakindlus, siis Vene võimu ajal muutus see eelkõige laevastikubaasiks. Nii tuli ette võtta ka Tallinna kaitsmine mere poolt. Kindlustuste moderniseerimisega tehti algust juba Rootsi ajal, kuid tööd jäid pooleli. Valmis jõuti ehitada kolm bastioni 11-st. Neli bastioni jäi pooleli. Venelased esialgu Tallinna kindlustamisega ei kiirustanud, välja arvatud sõjasadama kindlustamise plaanid. Vastavad korraldused andis tsaar Peeter I isiklikult, kui ta 1714. aastal Tallinna külastas. Ehitustööd kestsid tsaari surmani aastal 1725, siis soikusid, sest plaanid olid ka Tallinna lähedal oleva Paldiski sõjasadama rajamiseks. Plaanid olid suured, kuid enamasti jäid ka need paberile.

Mõndagi jõuti teha Tallinna rannakaitserajatiste tugevdamisel. Juba Peeter I ajal rajati kolm uut patareid: Läänepatarei (Kalamajas), Katelpatarei (sadama lääneküljel), Topeltpatarei (Stuarti reduudi ees meres). XVIII sajandil varasemaid rannakaitsekindlustusi tugevdati, lisaks patarei Kadriorgu, Maarjamäele jm. Sadama kaugemate farvaatrite riivistamiseks Naissaarele, Miiduranda ja Väike-Paljassaarele rajati n-ö tähtkantsid. Sõjasadama juurde rajati admiraliteedi töökojad, mille esmane ülesanne oli sõjalaevade remont. XVIII sajandi esimesel kolmandikul ehitati Tallinnasse kaks sõjaväehospidali (maa- ja mereväele).

Garnisoni ülesandeks oli linna kaitsmine välisvaenlase eest. Garnisoni ülemaks oli vähemalt kindralmajori auastmes ülemkomandant, kellele allus ka Insenerkomando, mille ülesandeks oli kindlustustööde teostamine. Kindluse suurtükivägi allus ülemkomandandi abile.

Suhted linna tsiviilvõimudega olid pingelised, sest sõjavägi oli nõudev pool, jättes tsiviilvõimule vaid kohustused. Suureks pingeallikaks oli sõjaväe majutamine. Üksikud kasarmud ei olnud piisavalt ruumikad. 1797. aastaks ehitati Lasnamäele suur kasarmukompleks (Uuslinn), kokku 7 suurt kasarmut ja abihooned, maksumusega 400 000 rubla. Peagi selgus, et paekivist hooned on elamiskõlbmatud.

Lisaks garnisonivägedele säilisid varasemast ajast ka Tallinna raele alluvad väeosad – linnasõdurid, linnakodanike kompaniid ja Mustpeade Vennaskond. Nimetatud üksuseid kasutati peamiselt väravate, linnaasutuste, linna arestimaja valvel ja linnas korra hoidmiseks. XVIII sajandi teisel poolel oli linnasõdurite arv kuni 70. Linnakodanike kompaniid olid jagatud kvartalite vahel ja põhiliseks ülesandeks linnas korra hoidmine. XVIII sajandi lõpuks läks ka see funktsioon järk-järgult garnisoniväeosadele. Kompaniid küll säilisid, kuid põhiliselt esindusülesannete täitmiseks. Siinkohal eelkõige Mustpeade Vennaskonna korpus, mis eksisteeris nimeliselt 1887. aastani. Eraldi oli veel suurtükiväelaste kompanii, mille ülesandeks oli hoida korras linnamüüridel ja suurtükitornides asuvaid suurtükke. Kuna viimased olid vananenud, leidsid linna suurtükiväelased kasutust peamiselt aupaukude laskmisel pidulike sündmuste puhul. 1781. aastal oli ametis 11 linna-suurtükiväelast.

Sõjalist jõudu linnasõdurid ei kujutanud, kuid tõhusamaks osutusid kaklustes garnisonisõduritega. Kuigi ülemkomandant soovis seda kirjut seltskonda laiali saata, siis raad vastas keeldumisega, viidates 1710. aasta kapitulatsiooniaktile. Lõplikult kadus see relikt XIX sajandil.

Paldiski sõjasadam

Terve XVIII sajandi oli päevakorras lisaks Tallinna sõjasadamale ka täiesti uue sõjasadama rajamine Pakri poolsaarele Rogerwieki (Paldiskisse). Viimase eeliseks oli jäävaba sadam. Ehitustöödega alustati Peeter I ajal insenerpolkovnik Ludwig Johann Luberace juhtimisel. Peale tsaari surma tööd soikusid, saades jätku keisrinna Jelizaveta ajal XVIII sajandi keskel. Tööjõuks kasutati sunnitöölisi, keda 1750. aastaks oli kasutada ca 2000. Ehitustöödega jätkati Katarina II valitusemisaja alguses ja senine rootsipärane Rogerwiek nimetati ümber Paldiskiks (Baltijskij Port). Algsed plaanid olid suurejoonelised – Paldiskist pidi kujunema Baltimere sõjalaevastiku peabaas. 1763. aastal kinnitati ehitustööde kava: lisaks sõjasadamale ja kindlustustele veel tsiviilsadam, laevaehitusplatsid, töökojad jm.

Peagi selgus, et plaanitud tööd nõudsid 20 aasta jooksul iga-aastaselt vähemalt pool miljonit kuldrubla ja püsivalt 8000 töölist. Viimane olnuks võimalik vaid täiendava nekrutivõtmisega. Leiti, et Paldiski ainukeseks eeliseks Tallinna ees on suhteliselt varane jääst vabanemine, kuid XVIII sajandi kliima soojenemisega kadus ka see eelis. Suurim puudus oli see, et sadam planeeriti sisuliselt inimtühja kohta. Küll leiti, et Kroonlinna sadamast üksi Soome lahe ja Peterburi kaitseks ei piisa. 1765. aastal leiti lõpuks, et sobivam selleks on ikkagi Tallinn. Kuna sõjasadamale jäi territoorium liiga kitsaks, siis peeti vajalikuks teise sadama rajamist Kopli poolsaarele. Katarina II andis korralduse kõik ressursid üle anda Tallinna sõjasadama ehituseks.

Peale seda jäi Paldiski sadama ehitus soiku. Kulutatud oli tohutult raha, 1760. aastatel kuus miljonit rubla ja valmis oli saadud 800 sammu pikkune sadamamuul. Kuigi Katarina II andis 1768. aastal korralduse ehitustööd seisma panna, need siiski lõplikult ei katkenud ja uut täiendust sai Paldiski sunnitöölaager 1770. aastatel peale Jemeljan Pugatšovi mässu maha surumist. XIX sajandil soikus Paldiski arendamine lõplikult.

Vene impeeriumi sõjad XVIII sajandil peale Põhjasõda

Põhjasõja lõppedes muutus prioriteediks Türgi suund. Oluliseks liitlaseks oli Türgi küsimuses Austria, kellega 1726. aastal sõlmiti liiduleping, mis pidas tollaseid riikidevahelisi liite arvestades vastu üllatavalt kaua.

Läänemere (või Venemaa poolt vaadatuna Balti mere) suuna pikemaks strateegiliseks eesmärgiks oli see muuta oma sisemereks. Põhjasõja ajal oli Venemaa tugevdanud oma mõju Kuramaal, Mecklenburgis, Holsteinis. Vene mõju kasv eriti Holsteinis häiris Taanit ja 1725. aastal oleks peaaegu taas sõda puhkenud. Taani-Inglise laevastik blokeeriski Tallinna sadama. Seekord suudeti siiski sõda ära hoida. Poolaga oli konflikti allikaks viimase formaalne vasallriik Kuramaa, kus ka Venemaa üritas oma mõjuvõimu kasvatada. Peale seda kui Kuramaa maapäev valis 1726. aastal hertsogiks Poolale meelepärase Saksi Moritzi vallutasid Vene väed järgmisel aastal Kuramaa. Hertsogi koht jäi täitmata kuni 1737. aastani kui keisrinna Anna sokutas hertsogiks oma favoriidi Ernst Bironi.

Kuid Poolaga olid lahendamata veel teisigi territoriaalsed vaidlusi Paremkalda Ukrainas ja Valgevenes. Peale August II surma 1733. aastal puhkes Poola pärilussõda. Vene vägede toel suudeti troonile upitada Saksi kuurvürst August III nime all. Viimane oli omakorda Venemaa liitlaseks järjest tugevneva Preisimaa vastu. Vastuolud viimasega viisid lõpuks Inglise-Vene liidulepinguni 1746. aastal, millega Venemaa kohustus Liivimaa kubermangus hoidma 30 000 mehelist väegrupeeringut (1755. lepingus juba 50 000). Lõpuks viis rivaalitsemine Preisimaaga 7-aastase sõja (1756–1763) puhkemiseni. Eesti alasid nimetatud sõda siiski ei puudutanud.

Vene-Rootsi sõjad 1741–1743 ja 1788-1790

Kuigi Rootsi oli Põhjasõjas lüüa saanud, polnud ta sugugi veel kaotusega leppinud, veel vähem tahtsid rootslased tunnistada Venemaa ülemvõimu Läänemerel, kuigi 1724. aastal sõlmiti liiduleping (mida 1735. aastal pikendati veel 12 aastaks). Ka ei lubanud Rootsi 1725. aastal Taani-Vene sõjategevuse ajal kasutada oma sadamaid.

1730. aastate lõpus muutusid Rootsi sisepoliitilised jõujooned ning tooni hakkas andma „kübarapartei“, mis orienteerus Prantsusmaale ning tugevnesid ka revanšitaotlused, mis kajastus soovis tagasi võtta Balti kubermangud.

Esialgu oodati, kui Venemaa käed oleks seotud muude sõjatandritel. Aastatel 1735–1739 toimus järjekordne Vene-Türgi sõda, kuid selles jäi peale Venemaa, millega Rootsi revanšitaotlused said tagasilöögi.

Ka püüti Rootsis ära kasutada Venemaa sisepoliitilist ebastabiilsust keisrinnade Anna ja Jelizaveta valitsemisajal. 1741. aastal kuulutas Rootsi Venemaale sõja, kuid sai juba sama aasta augustis Lappeenranta all Vene vägedelt hävitavalt lüüa. 1742. aastal vallutasid vene väed Hamina (Fredrikshamn), sundides Rootsi vägesid taanduma Helsinki alla, kus need 1742. aastal kapituleerusid. Peale seda langes ka Turu. Lõpuks sõlmiti 1743. aasta Turu rahu, mille tingimused dikteeris Vene pool. Venemaa sai endale Hamina ja Lappeenranta kindlused.

Eesti- ja Liivimaad puudutas see sõda kaudselt, sest just Balti provintsid olid sõjatandri vahetuks tagalaks ja vägede koondumispaigaks. Kuna eeldati, et rootslased võivad Põhja-Eestis teha dessandi, hoiti Eestis suuri jõude. 1743. aastal Rootsi laevastik tõepoolest blokeeris Tallinna merelt.

Vaatamata kaotusele olid Rootsis revanšitaotlused jätkuvalt elujõulised. Eriti hakkasid need ilmnema Gustav III valitsusajal (1771–1792). Välispoliitiliselt kaldus ta Prantsusmaale lähenemisele, saades viimaselt toetust kaitsevõime tugevdamiseks. Muu hulgas ehitati välja suurejooneline Suomenlinna kindlus Helsingi lähedal. Kuid esialgu polnud Rootsi põhivaelaseks Venemaa, vaid Taani. Viimane oli omakorda Katarina II ajal lähenenud Venemaale, saades tagasi Holsteini valdused. Rootsi omakorda pretendeeris Taani valdustele Norras.

Salakuulajatelt saadud teadete kohaselt polevat Balti aadlil olnud midagi Rootsi võimu naasmise vastu. Viimasel võis ka tõepõhi all olla, sest ei oldud rahul rüütelkondade võimu piiramisega asehalduskorra (1775–1795) ajal, millega Katarina II üritas muu hulgas Balti kubermange (sh Venemaaga liidetud Kuramaad) tihedamini siduda. Kuid Balti aadli meeleolud olid kõikuvad, sest midagi poleks neil olnud ka Vene võimu vastu, kui see oleks privileegid tagasi andnud. Ka kardeti talupoegade väljaastumist rootslaste võimu naasmisel. Tulevases sõjas kaaluti ka eestlaste ja lätlaste värbamist Vene armeesse, kuid kardeti just nende rootsimeelsust (võis siis pigem vaenu baltisakslaste võimu vastu).

Otsustavaks ei saanud siiski Balti aadelkond, vaid 1787. aastal taaskord alanud Vene-Türgi sõda. Järgmisel aastal sõlmis Rootsi Türgiga liidulepingu ja võis loota ka Inglismaa ja Prantsusmaa toetusele. Preisimaa omakorda oli huvitatud Kuramaast. Prantsusmaa langes kohe välja seoses 1789. aastal puhkenud revolutsiooniga.

1788. aasta juunis esitas Rootsi Venemaale ultimaatumi, nõudes sõja lõpetamist Türgiga ja viimasele Krimmi tagasi andmist, mis oli vallutatud 1783. aastal. Samuti nõuti Põhjasõja ajal kaotatud alade tagastamist. Mõistagi lükkas Katarina II nõudmised tagasi ja puhkes sõda. Edu ei saatnud Rootsit ka seekord. 6. juulil 1788 Hoglandi (Suursaare) merelahingus kuulutasid mõlemad end võitjaks. Reaalsem tulemus oli see, et lahing ei võimaldanud rootslaste dessanti Ingerimaale.

Sõjategevuse põhiliseks tandriks kujunes Soome. Eesti aladele jõudis sõjategevus 1790. aasta varakevadel. Enne seda oli tugevdatud kindlustusi rannikul. 6. märtsil pommitas Rootsi sõjalaev, kasutades sõjakavalusena Hollandi lippe Rudolf Cederströmi juhtimisel ootamatult Paldiskit. Maale saadetud mõnekümnemeheline dessant hõivas linna ilma vastupanuta. Võttes kaasa sõjasaagi, rikkudes suurtükid, nõudes komandandilt kontributsiooniveksli rootslased lahkusid.

Kui Rootsi laevastik 1790. aasta mais Naissaarel lähedal Tallinna alla jõudis, oli vastas juba Vene sõjalaevastiku eskaader: 10 liinilaeva, viis fregatti ja väiksemad abilaevad (suurtükke 870). Kuigi Rootsi laevastik oli tunduvalt tugevam (20 liinilaeva, seitse fregatti, 1700 suurtükki) oli Vene laevastik kaitses eelisseisus, moodustades Tallinna reidil kolmest liinist omamoodi ujuvpatarei. Rootslased kaotasid kaks liinilaeva ja 42 suurtükki ja olid sunnitud Tallinna alt tagasi tõmbuma. Kuid see lahing polnud kaugeltki otsustav, sest Rootsi laevad tegutsesid Soome lahel edasi suhteliselt karistamatult, sest nõrgem Vene laevastik ei otsinud edaspidi lahingukontakti.

Kuna kumbki poolt otsustavat sõjalist edu ei saavutanud, sõlmiti 1790. aasta augustis Värälas järjekordne „igavene rahu“, mis kinnitas muu hulgas varasemad Uusikaupunki ja Turu rahu põhitingimused. Rootsi revanšitaotlused polnud sellega siiski veel lõplikult läbi ja said jätku mõnikümmend aastat hiljem Napoleoni sõdade ajal. Kuid ka Venemaale oli see sõda õppetunniks, et korraga kahel sõjatandril võitlemiseks ei jätkunud piisavalt jõudu. Kaudselt oli selle tagajärjeks nekrutikohustuse laiendamine äärealadele ja vähemusrahvustele.

Nekrutikohustuse kehtestamine Balti kubermangudes

Nagu öeldud, üheks Peeter I kaalukamaks reformiks oli Vene regulaararmee moodustamine. Selleks kasutati nekrutikohustuse sisseseadmist. Peeter I valitsusajal kuulus nekrutikohustuse alla 3–4% maksualusest elanikkonnast, kuid XVIII sajandi lõpupoole juba 7%. Peeter I ideeks oli armee homogeensus ja seetõttu võeti nekrutiteks esialgu vaid n-ö suurvenelasi, kes moodustasid tollastest impeeriumi elanikkonnast ca 70%.

XVIII sajandi lõpu sõjad, eriti Prantsuse revolutsiooni jätkuna puhkenud Napoleoni sõjad, lõid Euroopas uppi kogu senise varauusaegse värbamiskorralduse. Suund võeti üleminekule üldisele sõjaväekohustusele ja seoses sellega tekkisid massiarmeed. Vene armee peamiseks puuduseks oli reservide nappus. Relvajõude oli võimalik suurendada vaid erakorraliste nekrutivõtmistega. Esialgu loodeti vaegkomplekteeritusest üle saamiseks nekrutikohustuse laiendamisele. Juba 1780. aastatel laiendati nekrutikohustust Ukraina aladele.

Paul I troonile tõusmisega 1796. aastal alustati osade Katarina II reformide tagasipööramisega, sh kaotati koheselt asehalduskord ja Balti aadel sai tagasi oma varasemad privileegid. Vastutasuna laiendati nekrutikohustus Balti kubermangudesse (täpsemalt laiendati 1766. aasta nekrutiseadust). Eesti-, Liivi- ja Kuramaa rüütelkonnad, kelle talupoegkonna arvelt see kõik pidi suuresti tulema, avaldasid mõistagi vastuseisu, kuid keiser jäi endale kindlaks. Kuna Balti erikord taastati varasemal kujul, andis see rüütelkondadele siiski võimaluse teatud määral sekkuda ja võib rääkida ka nekrutivõtmise erikorrast. 1797. aasta novembris toimusid Eesti- ja Liivimaal esimesed nekrutivõtmised – kaks nekrutit iga 500 meeshinge kohta. Enamasti toimusid nekrutivõtmised kord aastas, kuid see polnud kaugeltki reegel. Aastatel 1800, 1801, 1807, 1816, 1817 nekrutivõtmisi ei toimunud, kuid 1806. aastal oli neid seevastu kaks ja 1812. aastal kolm.

Nekrutivõtmine algas keisri ukaasiga, kus anti üldisemad korralduse (nt nekrutite arv, tähtajad jm). Vastavalt ukaasile andsid kubermanguvalitsused korralduse edasi mõisa (valda), koos üksikasjaliste eeskirjadega: nekrutite pikkus, vanus, tähtajad, vastuvõtukomisjonide tegevuse alused, nekrutitele kaasa antava proviandi kogus jpm.

Üleriiklikult määrati kindlaks kubermangude nekrutite arv, võttes aluseks maksualuse meeselanikkonna. Maal teostasid nekrutivõtmist rüütelkonnad. Algselt olid teatud piirangud; vabastatud olid taluperemehed, vanimad pojad-pärijad, osa mõisateenijatest.

Nekrutivõtmise tähtaegu üritati salajas hoida. See toimus kogu kubermangus kõikjal ühel päeval. Kuni XIX sajandi alguse talurahvaseadusteni oli nekrutite väljavalimisel täielik voli mõisnikel. 1804. aasta Eesti- ja Liivimaa talurahvaseadustega anti nekrutikohustuse täitmine vallakohtu kompetentsi, kuid mõisnike mõju see esialgu väga ei piiranud. „Püügipäeval“ algas sõna otseses mõttes inimjaht vajaliku arvu kätte saamiseks. Potentsiaalsed tulevased sõjamehed üritasid aga varakult pakku minna. Keda püügipäeval kätte ei saadud oli tavaliselt selleks korraks pääsenud.

Linnades sõltus nekrutivõtmine suuresti magistraatide suvast. Reeglina üritati nekrutiks kaelast ära saata probleemsed isikud: joodikud, korrarikkujad, hulkurid-kerjused, maksudest kõrvalehoidjad. Kuid põhimõte oli sama mis maal – võeti see, kes püügipäeval kätte saadi. Linnade nekrutinorm jäi pidevalt täitmata.

Inimjaht sellisel kujul asendati 1816. aastal Eestimaal, 1829. aastal Liivimaal ja XIX keskpaigas ka linnades liisuvõtmisega. Hingeloendite alusel koostatud liisunimekirjadesse kanti Eestimaal kõik nekrutiealised mehed (liisupoisid). Liivimaal jagati liisupoisid kuni nelja klassi, vastavalt vanusele, perekonnaseisule jm. Liisuklasside kaupa toimus liisutõmbamine kahes voorus: esimesel korral tõmmatud number määras järjekorra, mille alusel toimus tegelik liisutõmbamine. Kui vajalik arv saadi esimesest klassist täis, siis ülejäänud klassid olid selleks korraks pääsenud. Eriklausel oli, et liisupoisid võisid endale ka asendaja palgata ning lubatud oli ka liisunumbrite vahetamine.

Valik ei olnud siiski täiesti juhuslik. Nekrut pidi vastama kindlatele normidele-mõõtudele, olema terve, kriminaalkorras karistamata ja leeritatud. Kuni 1817. aastani võeti üldjuhul nekruteid vanuses 17–37. 1731. aastal määrati nekruti normpikkuseks 2 arssinat ja 4 verssokit (ca 160 cm). Vanusepiirid sõltusid siiski hetkevajadustest. Nt 1812. aastal Napoleoni Venemaa sõjakäigu ajal oli piirvanuseks 12–40 aastat ja pikkuseks 2 arssinat (143 cm).

Abielus olek ei taganud alati nekrutkohustusest kõrvale jäämist. Nende puhul said naised valida, kas lähevad mehega teenistusse kaasa või jäävad koju. Viimastes moodustus eraldi sotsiaalne grupp „soldatinaised“. Koju jäänud „soldatinaised“ võisid teatud ajavahemiku järel uuesti abielluda. Abielus nekrutite poegi ning mehe soldatiteenistuse ajal soldatinaisele sündinud poisslapsed kuulusid omakorda eraldi sotsiaalsesse gruppi (kantonistid), kes reeglina võeti 18-aastaseks saamisel sõjaväkke. Osa kantoniste saadeti soldatilaste koolidesse, kus nad õppisid 15-eluaastani ja saadeti seejärel 20 aastaks sõjaväeteenistusse.

Seoses nekrutikohustusega olid omad ülesanded ka kohalikul kogukonnal, mis pidi nekrutile kaasa andma vajalikud riided ja proviandi ning teeraha kolmeks kuuks. Samuti pidi kogukond organiseerima küüdi vastuvõtukomisjonidesse ning komisjoni enda ülalpidamiskulud.

Vabatahtlikult nekrutiks minek oli väga haruldane. Küll oli levinum võimalus asendaja saatmine või palkamine. See toimus eraviisiliselt. Mõisnikel oli algselt üsna vaba voli kasutada nekrutikssaatmist ka karistusena. Vähesel määral kasutati ka nekrutiks müümist. Õigemini oli see pigem vahetus, kus siinmail kokku ostetud talupojad vahetati nekrutiks vene talupoegade asemel.

Lõpuks oli võimalus oma nekrutikohustus täita ka rahaga. 1798. aastal oli selliseid meeshingi Eesti- ja Liivimaal ca 10 000 ehk ca 3%. Rahas võisid nekrutikohustust täita ka osad linnaelanikud. Samuti laienes see alla 20 taluperega mõisatele (XIX sajandi alguses igal värbamisel ca 300 rubla).

Mõistagi oli arvukalt ka neid, kellele oli 25-aastane teenistus Vene armees sedavõrd vastumeelne, et eelistati lindpriielu. Pageti enamasti metsarikastesse paikadesse, kuid ka üle mere Soome ja Rootsi, isegi Venemaale. Suur haruldus polnud ka vaatamata karmidele karistustele deserteerimine.

Hinnanguliselt pöördus peale 25-aastast teenistust kodumaale tagasi umbes viiendik nekrutiks võetutest. Teenistusaja üle elanud või siis teenistuse ajal invaliidistunud sõdurid olid omaette sotsiaalne grupp – erusoldatid. Nad vabastati pärisorjusest ja neil oli üsna suured vabadused endale elukoht valida. Erusoldatid olid Eesti külas XIX tavalised figuurid, tihtipeale vallaametis (vallakasakas või vahimees). Nende kui „elu näinud meeste“ poole pöörduti ka nõu saamiseks, seetõttu võib erusoldateid kohata ka XIX sajandi talurahvarahutustes osalenute seas, kui talurahvaseaduste „seletajatena“.

Baltisaksa ohvitserid Vene impeeriumi teenistuses

1710. aasta kapitulatsiooniaktid ei sätestanud Balti aadli väeteenistust tsaariarmees, kuid vabatahtlikud olid sellele vaatamata oodatud. Õigupoolest olid esimesed kohalikud aadlimehed Vene riigi teenistuses olnud juba XVI sajandi sõdade ajal. Kuna armeed oli vaja moderniseerida, siis suhtus Peeter I baltisakslaste värbamisse positiivselt. Balti aadli esindajaid oli ebaproportsionaalselt palju ka riigiaparaadis ja diplomaatilises teenistuses, saades privileege, mis olid ette nähtud välismaalt värvatutele (1729. aastal võrdsustatigi baltlased välismaalastega, kellele oli ette nähtud kaks korda kõrgem palk ja muud soodustused).

1723. aastal antud ukaasiga „Liivi- ja Eestimaa aadli määramisest Venemaa sõjateenistusse“ lihtsustas värbamiskorda, jättis aadlile Rootsi-aegsed auastmed. Need kellel varasemad sõjakogemused puudusid, võeti teenistusse samadel alusel nagu suurvene aadlikud.

Baltisaksa juurtega keisrinna Anna ajal moodustati vastukaaluks Preobraženski ja Semjonovski polgule Izmailovski polk ja korraldati ümber ratsakaardivägi. Eelistus värbamisel anti baltisakslastele. Domineerisid baltisakslased ka 1731. aastal moodustatud kadetikorpuses, saades eriklausliga veerandi vastuvõetute üldarvust. Sama jätkus keisrinna Jelizaveta ajal. Nimetatud protsent oli küll ebaproportsionaalselt suur, kuid selle tingis samas soovimatus lasta baltisakslaste osakaalu minna veelgi suuremaks. Ka üritati ohvitsere hajutada ja suur osa saadeti teenima Venemaal asuvatesse garnisonidesse. Napoleoni sõdade ajal teenis vene armees ca 800 baltisaksa päritolu ohvitseri. Kindralite seas oli baltisakslasi 14–15% koguarvust. Nendest silmapaistvam kindlasti Michael Andreas Barclay de Tolly, sõjaminister aastatel 1810–1812, hilisem vürst ja kindralfeldmarssal. Tema on ka ilmeks näide suhtumisest baltisakslastesse. Kuna kõik ei läinud nii nagu avalik arvamus eeldas-lootis, oli ta vihatud välismaalane. Baltisaksa ohvitserkonda hinnati, kuid argitasandil oli suurvenelaste-poolne tõrjumine üsna tavapärane.

Põhjuseid miks Balti aadlikud oli suuremas osas kasvõi lühikest aega keisri väeteenistusse astusid, oli mitmeid. Mõistagi oli see traditsioon, kuid kindlasti mängisid rolli ka majanduslikud põhjused. Pered olid suured, kuid Balti kubermangude mõisad samal ajal vähese tulukusega. Väeteenistus oli majanduslikult tulus ja võimaldas teha karjääri, kuni tõusmiseni riigi impeeriumi võimuladvikusse.

Napoleoni sõjad ja Venemaa

Eesti ja Napoleoni sõjad 1800–1811

XIX sajandi lõpul ja XXI sajandi alguses tõmmati peaaegu kogu Euroopa sõtta, mis kannab Napoleoni sõdade üldnime. Ei jäänud sellest kõrvale ka Vene impeerium.

Eestit puudutasid Napoleoni sõjad sama moodi kaudselt nagu XVIII sajandi sõjad Rootsiga. Läänemeri kujunes meresõjatandriks. Kui algselt oli Venemaa Paul I juhtimisel vihane Prantsusmaa revolutsiooni vastane, siis sajandivahetuseks seoses Napoleoni tõusuga olid suhted paranenud, mis omakorda tõi kaasa konfliktid Inglismaaga.

Algselt purustas admiral Hyde Parkeri juhitud Briti laevastik 21. märtsil 1801 Venemaa liitlase Taani laevastiku Kopenhageni merelahingus ning järgmiseks sihtmärgiks oli Vene laevastik. Samal ajal polnud Venemaa ja Inglismaa ametlikult sõjajalal. Tugeva Inglise laevastiku vastu polnud Vene Balti laevastikul mingit võimalust, seetõttu üritati lahingut merel vältida ning Tallinnas olevad laevad tõmmati aegsasti Kroonlinna. Küll eeldati, et inglased teevad Balti kubermangude rannikule dessandi. Nii paigutati sisemaal olevad Vene regulaararmee osad rannikule. Kokku nähti kolme Balti kubermangu kaitseks ette 60 000 sõdurit.

12. mail 1801 jõudsid Inglise laevad Tallinna lähistele, kuid kuna Vene laevastik oli peidus Kroonlinnas ja dessantväge nappis, piirdus asi põgusa Tallinna blokeerimisega merelt.

Samal ajal hakkasid seoses Aleksander I troonile tõusmisega 1801. aastal suhted Inglismaaga paranema ja juba sama aasta kevadel sõlmiti kokkulepe millega senine vastasseis lõpetati. See mõistagi polnud meelepärane Napoleonile.

Peale Napoleoni võitu 1807. aastal Friedlandi all, oli Aleksander I sunnitud rahu paluma. Sama aasta juunis kohtusid Tilsitis Vene keiser Aleksander I ja Napoleon ning sõlmiti liiduleping. Venemaa kohustus liituma kontinentaalblokaadiga. Muu hulgas oli Tilsiti rahu ka Euroopa mõjusfäärideks jagamine. Venemaa sai endale üsna vabad käed Ida- ja Põhja-Euroopas. Seda kasutatigi ära ja 1808–1809 toimunud sõja käigus vallutati Rootsile kuulunud Soome.

Üldiselt üritas Aleksander I siiski võimaluste piires oma liitlaskohustustest mööda hiilida, eriti mis puudutab kontinentaalblokaadi. Sellele vaatamata tõi liidulepe Napoleoniga kaasa madala intensiivsusega sõja Inglismaaga (1807–1812). Taaskord oli karta Inglise laevastiku reide Läänemerel. Kuid sõda Rootsiga tõi kaasa viimase laevastiku liitumise inglastega. 1808. aasta suvel ristles viitseadmiral Pjotr Hanõkovi Vene laevastikueskaader Soome lahes, üritades vältida kokkupõrget rootslaste ja inglastega. Lõpuks taanduti Paldiski sadamasse. 16 laevast koosnenud Rootsi laevastik, mida toetas kaks Inglise sõjalaeva (hiljem lisandus veel viis) blokeerisid Paldiski. Mereminister Pavel Tšitšagov siirdus isiklikult Paldiskisse kaitset organiseerima. Piirkonda saadeti juurde ka regulaarväeosasid. Rootslased eelistasid Paldiskit rünnata, kuid inglased olid äraootavad. Lõpuks piirdus sõjakäik kuu aega kestnud Paldiski blokeerimisega ning seejärel lahkuti. Hanõkov viis seejärel oma laevastiku kiiresti Kroonlinna.

Järgmisel aastal tuli Briti laevastik Läänemerele tagasi ja jäädi mõneks ajaks ankrusse Tallinna lähedal Naissaare ja Suurupi lähistel. Suuremaid sõjalisi operatsioone sel aastal peale blokaadi ei järgnenud. Inglise laevastik mõjutas siiski ka kohalikku elu. Lisaks rannakaitse tugevdamisele ja suure väekontingendi kohalolekule soikus suuresti kohalik kalapüük. Inglased tegid maale ka rüüsteretki, hankimaks toitu ja joogivett.

Hiiumaa Suuremõisa parun Ungern-Sternberg tegi rüüsteretkedele viidates ettepaneku organiseerida talupoegadest maakaitsevägi, kuid Vene valitsus ei pidanud seda otstarbekaks.

Niisiis, Vene-Rootsi sõja aegsed laevastikuoperatsioonid maismaad ei puudutanud.

1812. aasta Napoleoni sõjakäik Venemaale

1811. aastaks olid seniste liitlaste Venemaa ja Prantsusmaa suhted läinud juba halvaks. Venemaal peeti Tilsiti lepingut niigi rahvuslikuks häbiplekiks mis nõudis revanši. Napoleon omakorda oli nördinud Aleksander I kahepalgelisusest, mis puudutas inglaste vastu suunatud kontinentaalblokaadi. Samuti kardeti, et Venemaa ründab Preisimaalt äravõetud Poola osast moodustatud Varssavi hertsogkonda. Viimast tahtis muidugi endale tagasi ka Preisi kuningas Friedrich Wilhelm III, kuid viimasel hetkel tõmbus tagasi, sõlmides Napoleoniga liiduleppe.

Mõte tulevasest sõjast Prantsusmaaga oli Venemaa populaarne, eriti sõjaväes ja aadelkonnas. Osad Vene väejuhid, sõjaminister Barclay de Tollyga eesotsas, pooldasid kaitsesõda, sest pealetungil ei nähtud võiduka Napoleoni vastu suuri eduvõimalusi. Kuid kindralkonnas ei puudunud ka need, kes eelistasid rünnakut. 1812. aastal alustati vägede koondamist, sõlmiti vaherahu Türgiga ning liiduleping Rootsi ja Inglismaaga.

Selles mõttes oli Napoleoni sõjakäik preventiivse iseloomuga ja parema meelega poleks ta seda ilmselt ette võtnud. Vene armeest 1812. aasta juunis alanud sõjakäigul Napoleoni Suurele Armeele esialgu vastast ei olnud. Prantsuse väed liikusid kiiresti edasi, kuid Barclay de Tolly juhitud taganemisega suudeti vältida piirilahingut ja kolm eraldiseisvat armeekorpust ühendada. Taganemine tõi kaasa viha „võõramaalaste“ vastu, mis lõppes Barclay de Tolly asendamisega Mihhail Kutuzovi vastu. Osalt avalikkuse survel otsustati Moskva lähistel Borodino väljal lahing vastu võtta. Mõlemad pooled kuulutasid end võitjaks, kuid Vene vägi alustas taganemist ning maha jäeti ka Moskva.

Edasi mängis aeg Aleksander I kasuks, kes keeldus läbirääkimistest ning talviseks sõjapidamiseks halvasti valmistunud Napoleoni armee alustas taganemist läbi laastatud piirkonna, lüües lahinguid peamiselt sissisalkadega. Lõpuks muutis varajane talv ja nälg taganemise korratuks põgenemiseks.

Eesti ala Napoleoni Venemaa-sõjakäik otseselt ei puudutanud, kuid tegemist oli siiski rinde vahetu tagalaga. Napoleoni armeele oli Balti sõjatanner omakorda vasaku tiiva katteoperatsioonide piirkonnaks, kus tegutses 10. korpus, koosseisus ca 33 000 sõdurit (neist 2/3 Preisi liitlasväed) marssal Étienne Jacques-Joseph-Alexandre Macdonaldi juhtimisel. Kolm Läänemere provintsi moodustasid Vene kaitsesüsteemi parema tiiva, olles ühtlasi pealinna Peterburi eelpositsiooniks. Vene vägedel oli vastu panna ca 18 000 sõdurit, enamasti mitte just eliitväeosad, vaid tagavara- ja garnisoniväed. Tinglik kaitseliini moodustati Daugava joonel, kus olid Dünaburgi (Daugavpilsi), Riia ja Dünamünde (Daugavgriva) kindlused. Passiivsele piiramisele oleks need vastu pidanud, küll aga mitte tormijooksule. Eestis asunud Tallinna, Kuressaare, Pärnu ja Narva kindlused olid vananenud ja kaitseks ette valmistamata. Seda asuti kiirkorras tegema. Kõige paremas seisus oli Peterburi kaitsel olulist rolli etendav Narva, kuhu koondati ca 9000-meheline Narva korpus (algne korpuse ülem oli hilisem ülemjuhataja Kutuzov).

Balti kubermangude kaitset juhtis Riia kindralkuberner Magnus Johann Gustav von Essen, Riia komandant Johan Georg Friedrich von Emme ja välivägede komandörid Friedrich von Lövis of Menar ja Ivan Veljaminov.

Probleemiks polnud ainult Napoleoni väed, vaid eriti Poolalt okupeeritud alade elanike varjamatu Vene-vaenulikkus, mis haaras ka Kuramaa, vähem Liivimaa talupoegi (meeleolusid mõjutasid ka kuuldused Napoleoni reformidest, sh lootus pärisorjusest vabastamisele).

Kuramaa langes kiiresti ja Riia suunal edasi tungivad preislased jõudsid peagi Väina jõeni. Riias puhkes paanika. Riia vastaskalda eeslinnad pandi põlema, kubermanguvalitsus põgenes Pärnusse, ülejäänud kroonuasutused samuti; osad ka Viljandisse, teised Tartusse. Napoleoni armee 10. korpus ei üritanudki tõsisemalt üle Väina tungida, kuid ka Vene väed polnud suutelised ka tõhusat vastupealetungi arendama. Pööre toimus Napoleoni taganemise ajal. Preislastega õnnestus 18. detsembril 1812 Taurages sõlmida neutraliteedileping ning peagi oli Preisimaa juba Napoleoni-vastases koalitsioonis, millel õnnestus Napoleon kukutada (kaks korda, 1814 ja 1815).

Maakaitsevägi

Nagu näha, Eesti aladele sõjategevus ei jõudnud, kuid sellele vaatamata polnud Väina liin eestlastega asustatud aladest ka väga kaugel. Vene armee värbamissüsteem osutus kohmakaks – rahuajal oldi sunnitud koos hoidma hiiglaslikku armeed, kuid sõja ajaks puudusid vajalikud väljaõpetatud reservid, sest polnud vastavat mehhanismi üldise sõjaväekohustuse näol. Üheks peamiseks takistavaks teguriks oli pärisorjuslik kord, mille raames oligi nekrutivõtmine sisuliselt ainuvõimalik lahendus. See sundis sõja ajaks kokku kutsuma maakaitseväe.

Esimest korda juhtus see vastavalt Aleksander I manifestile 30. novembrist 1806. Maakaitseväe suuruseks nähti ette 612 000 meest, neist Eestimaa kubermangust 8000 ja Liivimaalt 20 000. Kubermangudes moodustati maakaitseväe (miilits) ülemjuhatused, jäme ots oli tinglikult rüütelkondade käes ja eks moodustasidki nende talumehed maakaitseväe valdava enamuse. Eestimaa kubermangu miilitsaülemaks asus rüütelkonna peamees Berend Johann von Uexküll, Liivimaal kindralmajor Gotthard von Knorring. Miilitsavägi jagunes tuhat-, pooltuhat-, sada- ja poolsadakondadeks, ülemateks määrati kohaliku aadli esindajad.

Miilitsakohuse alla kuulusid kõik 17–50-aastased mehed, laiemalt kogu maksualune meeselanikkond. Kogukond ja mõisnik pidid maakaitseväelastele andma varustuse, toidu ja raha. Teenistusest vabal ajal tuli jätkuvalt täita kõiki ette nähtud koormisi mõisa, riigi ja kiriku ees.

Balti kubermangude rüütelkonnad ja sakslased laiemalt ei suhtunud kroonu algatusse sugugi vaimustusega. Lisaks väkke võetavatele töökätele oli õigustatud kartus talupoegade lojaalsuse küsimuses. Vastavasisulise märgukirja kirjutas pealinna ka Tartu ülikooli rektor Georges-Frederic Parrot, väites, et talumeestele relvade andmine kulmineerub tõenäoliselt relvastatud mässuks.

Juba 1807. aastal reorganiseeriti maakaitsevägi mobiilseks maamiilitsaks, koosseisus 201 075 meest (Eestimaa kubermangus 1788 ja Liivimaal 4759), mis koondati polkudeks (jagunesid pataljonideks ja roodudeks). Varakevadel hakati maamiilitsat koondama õppusteks, mis lõppesid suvel. Miilitsamehed vabastati teotööst, pearahast ning neile hakati maksma palka.

Peale Tilsiti rahu sõlmimist anti rüütelkondadele ja linnakogukondadele õigus jätta värvatud nekrutiteks. Nii ka tehti: Liivimaa sai endale 3846 nekrutit (81% koguarvust) ja Eestimaa 1655 (93%). Miilitsamehed jagati laiali regulaarpolkudesse, kindluspolkudesse ja garnisoniväeosadesse.

1806/1807. aastal anti kolmest Balti kubermangust sõjaväeteenistusse 8262 miilitsameest, sama palju kui tavaliselt nelja-viie nekrutivärbamisega kokku. Töökäsi jäi vähemaks, koos kogukonna täiendavate koormistega miilitsameeste ülalpidamiseks. Koosmõjus ikaldusega algas 1807. aastal näljahäda.

Võimalik, et rüütelkondade vastuseisu tõttu 1812. aasta sõja ajal Balti kubermangudele üldist miilitsateenistuskohustust ette ei nähtud. Üksuseid moodustati sellegi poolest. Algatajaks Kuramaa kindralkuberner Friedrich Wilhelm von Sievers. Kuna tema enda kubermang oli okupeeritud, pöördus ta vastava üleskutsega Liivimaa aadli poole, mida toetas ka von Essen. Liivimaa rüütelkonna maapäeval otsustatigi 1812. aasta augustis moodustada maakaitsevägi, kuhu kuulunuks 2261 meest (võeti teadaolevalt 2076). Maakaitseväe ülemaks määras keiser von Sieversi.

Mõisnikud üritasid poolsunniviisilisest kohustusest mööda hiilida sellega, et saatsid maakaitseväkke poolvigaseid, poolearulisi ja muud mitte kõige kvaliteetsemat inimmaterjali. Paremad polnud hobused ratsasalkade organiseerimiseks. Mingit selget eesmärki sellele seltskonnale lõpuks ei leitud, kuniks uus kindralkuberner Filippo Paulucci andis korralduse moodustada maakaitseväe baasil 800-meheline kasakapolk, kuhu jätta riviteenistuseks enam-vähem kõlbulikud mehed, ülejäänud laiali saata kodudesse. Inspekteerimine näitas, et ka vastne polk polnud kuigi võitlusvõimelisem ja lõpuks saadeti seegi 1813. aasta märtsis laiali. Otsene oht Balti kubermangudele oli selleks ajaks möödas. Tõsi, nimetatud polgus selekteeriti kõlblikumad välja ja määrati nekrutina regulaarväkke. Eksperimendid maamiilitsaga olid läinud Liivimaa rüütelkonnale maksma ligi pool miljonit rubla. Eestimaal rüütelkonna vastuseisu tõttu midagi sarnast ei organiseeritud.

Kuid oli ka edulugusid, milleks võib pidada Peter von Schmiedti ja Karl von Nierothi n-ö vabakorpusi, mis komplekteeriti Liivimaal vabatahtlikest. Nierothi korpusesse võeti aadlike ja muude maksuvabastusega isikute kõrval ka eestlastest linnaelanikke ja talupoegi. Korpus lõi 1812. aasta lõpus lahinguid Kuramaal, hiljem mitmel pool Euroopas, lõpetades 1814. aastal sõjatee Pariisi lähedal.

Krimmi sõda ja Eesti 1854–1855

1840. aastatel muutus keiser Nikolai I välispoliitika järjest agressiivsemaks. Aastatel 1848–1849 osales Vene armee Austrias keisririigis ülestõusu maha surumisel. Järjest suuremat huvi hakkas Nikolai I-le pakkuma Balkan. See tõi omakorda kaasa järjest süvenevad vastuolud Türgiga, samuti teiste suurriikidega, kellel Balkani piirkonnas olid oma huvid, sealhulgas ka Prantsusmaa ja Suurbritanniaga. Maailma juhtivate mereriikidega tülli minek tähendas ühtlasi konflikti kandumist järjekordselt Läänemerele. See kõik tõi kaasa vajaduse pöörata rohkem tähelepanu piiriäärsetele merekindlustele ja laevastikubaasidele.

Läänemere piirkonnas toimus sõjategevus 1854. ja 1855. aastal, hõlmates põhiliselt Soome lahe rannikuala. Inglise-Prantsuse ühendeskaader ilmus Läänemerele 1854. aasta märtsis, tegutsedes karistamatult kuni navigatsioonihooaja lõpuni, sest nõrgem ja tehniliselt maha jäänud Vene laevastik varjas end sadamates, põhiliselt Kroonlinnas ja Suomenlinnas (Sveaborg). 14. juunil jõudsid Inglise luurefregatid lausa Kroonlinna alla.

Inglaste ja prantslaste eesmärgiks polnud maismaaoperatsioonid, vaid Vene merejõudude blokeerimine Läänemerel, kuid ka majandusblokaad. Eriti valusalt tabas blokaad Soome kaubalaevastikku, mis kahe aasta jooksul sisuliselt hävitati. Teiseks eesmärgiks oli maavägede sidumine. Nii dislotseerus Läänemere piirkonnas umbes veerand kogu Vene keisririigi maaväest ja veerand ratsaväest.

Tõsisem sõjategevus toimus Soome rannikul, kus tehti mitu dessanti, põletati maha rannikuasulaid ning rünnati 1854. ja 1855. aastal ka Viiburi, Suomenlinna, Bomarsundi merekindlusi. Viimane Ahvenamaal asunud kindlus, kui Vene Läänemere eelpost, vallutati 1854. aastal dessandiga, mis oli Krimmi sõja suurim maismaaoperatsioon Läänemere piirkonnas. Ühtlasi tõestas see operatsioon, et moodsate laevade ja suurtükkide vastu hakkas ka seda tüüpi merekindluste aeg mööda saama.

Inglise-Prantsuse laevastik Eesti rannikul

Eestit puudutas sõda jällegi kaudsemalt ja taaskord rannikualasid. Esimesed Inglise ja Prantsuse laevastiku alused jõudsid Tallinna alla 17. märtsil 1854, kuid lahkusid peagi. 9. mail liikus neli Inglise sõjalaeva Naissaare juures. Üks neist heitis ankrusse Aegna saare taha ja kaaperdas kaks väiksest puuveolaeva. Tõsisemalt alustati Tallinna blokeerimist 20. mail kui Naissaare juures lasid ankru alla juba suuremad sõjalaevad. Vaikselt liiguti rannale lähemale sügavust mõõtes ja rannakaitsepatareisid läbi pikksilma vaadeldes, kuid midagi tõsisemat ette ei võetud. 4. juulil sõitis 60 alusest koosnev laevastik edasi. Tagasi jõuti uuesti 13. juulil, kui maabuti Naissaarel ja seati sisse hospidalitelgid skorbuudihaigete tarbeks. Sellel hetkel oli Naissaare juures liikumas üheksa liinilaeva, kaks fregatti ja kolm aurusõjalaeva ja väiksemaid aluseid. Lisaks Briti alustele oli Naissaare juures ankrus veel üks kahe tekiga Prantsuse sõjalaev ja Taani kaubalaev. Aeg-ajalt saadeti väikesed, kuid kiirekäigulised aurupaadid Tallinna lähistele luurama. Üks Vene inglaste poolt ka hävitati, täpsemalt osutus selleks Viimsi mõisa purjelaev küttepuulastiga. Laeva meeskond põgenes peale esimesi suurtükilaske väikese jullaga ning britid panid aluse seejärel põlema.

Laevade arv Naissaare juures polnud ühtne, neid tuli ja läks. Saarel seati sisse „koloonia“, mis koosnes telklinnakust. Kaevati kaevusid ja võeti maha mets. Saarerahva kalmistule maeti oma surnud sõdureid. Kunilamäe männik läks põlema ja paks suits saare kohal hõljus 6. augustini.

Jõudemonstratsioonina korraldati 1. septembril Tallinna all manööver. Suurtükikõma olla kostnud Paide alla. See põhjustas arvukalt kuulujutte, et liitlased on maabunud ning Tallinna langemine on aja küsimus. 10. septembril tulistas Briti kahuripaat esmakordselt ka Tallinna linna, õigemini küll Maarjamäe patareid. Vastu ei tulistatud. Väidetavalt olla olnud põhjus selles, et ei leitud üles püssirohukeldri võtit. Küll tulistati suurtükipaati sadama pulvärgilt, mispeale aurupaat tagasi tõmbus.

7. oktoobril lahkus laevastik Tallinna alt. Sõjakahjude komisjon hindas kahjuks 400 tiinu metsa, mis oli Naissaarel maha võetud või tuleroaks langenud. Sellega sõjategevus Tallinna all piirdus ja ei üritatudki teha katset Tallinna ründamiseks või dessandi maale saatmiseks.

1855. aastal olid liitlased Tallinna all mõnevõrra aktiivsemad. 28. aprilli seati end taaskord sisse Naissaarel. 9. ja 10. juunil pommitasid suurtükipaadid Tallinna patareisid, kuid ilma suuremat kahju põhjustamata, vähemalt ettekanded ei kinnita, et oleks millelegi pihta saadud. Blokaad hõreda suurtükitule ja luure- või häirivate retkedena kestis 5. novembrini, kui lõpuks liitlaste laevastik lahkus.

Tõsisem lahing peeti 1855. aasta juunis hoopis Narva jõe suudmes, kus Inglise laevade ja jõesuuet kaitsvate patareide vahel puhkes mitu tundi kestnud suurtükiduell, kuid suuremaid kahjusid see ei põhjustanud ei ühele ega teisele poolele.

Vene väed Balti provintsides ja maakaitse organiseerimine

Liivi- ja Kuramaal asuvaid Vene väed olid allutatud Balti kindralkubernerile (ühtlasi Riia sõjakuberner) kindraladjutant Aleksander Suvorovile. Eestimaal asuvad väed allusid Eestimaa sõjakubernerile ja Tallinna komandandile jalaväekindral Friedrich Wilhelm Rembert von Bergile. 1854. aastal viidi ta üle Soome kaitset juhtima ja tema koha sõjakubernerina võttis üle ratsaväekindral Paul von Grabbe.

Suurimad jõud olid koondatud mõistagi Peterburi kaitseks. Balti kubermangudes asus ca 42 000 sõdurit, nendest umbes pooled Eestimaal. Sõjaplaanides eeldati, et vastase laevastik teeb alguses dessandi Saare- ja Hiiumaale ja seda sillapeana kasutades ründab Tallinna, Riia, Liibavi (Liepāja) ja Pärnu sadamaid. Leiti, et Pärnu ja saarte ning ranniku kaitseks jõudu ei jätku ning alustatigi kroonuasutuste ja vara evakueerimist sisemaale.

1855. aastaks olid jõud mõnevõrra ümber paigutatud. Balti kubermangude kaitseks koondati ca 64 000 sõdurit, nendest 2/3 Liivi- ja Kuramaal (Balti korpus, eesotsas Jacob von Sieversiga). Eestimaal asus ca 22 000 mehest koosnev väekoondis, moodustas n-ö vaatluskorpuse, mis suurema dessandi korral pidi taanduma Narva ja Riia suunas. Seega viimase stsenaariumi teostumisel oldi valmis Eestimaa kubermang koos Tallinnaga maha jätma. Kroonuasutused koliti ümber Paidesse, millest ajutiselt kujunes kubermangukeskus. Tallinna linnaelanikest suur osa seadsid end samuti sisse sisemaale. Tallinna oli samas üsnagi hästi kaitstud ja XIX sajandi esimesel poolel ehitati linna ümber ja saartele patareide ahelik ca 160 suurtükiga. Suurem osa Eestimaal paiknevatest Vene vägedest koondus Tallinna või Tallinna ümbruses olevatesse laagritesse. Liitlastel polnud ilmselt algusest peale plaanis Tallinna rünnata ja kavas oligi Tallinna mereväebaas ainult merelt blokeerida. Naissaar oli soodus koht tormivarjuks ja operatsioonibaasiks. Kuna Tallinna rünnata ei üritatudki, siis jääb lahtiseks ka Tallinna rannakaitse võimekus. Kuid välistada ei saa, et seda peeti siiski arvestatavaks jõuks, mistõttu rünnakut ei toimunud.

Suuremad sõjaväelaagrid olid veel Rakveres ja Narvas. Viimased pidi katma eelkõige Peterburi suunda. Täiesti kaitseta jäi Pärnu. 1855. aastal inglased linnas ka maabusid, leidmata eest Vene vägesid ega sadamast ühtegi laeva. Kroonuasutused ja enamus varusid oli linnast evakueeritud. Linna külastati veel hiljemgi, et veenduda Pärnu „neutraliteedis“. Ilmselt pilt oli inglastele meelepärane ja seetõttu ei peetud vajalikuks ka linna hävitada.

Mitmel pool üritati ka omal algatusel kaitset organiseerida. Kuna Lääne-Eesti saartel sõjaväge polnud ja ära viidi ka kroonuasutused ja varad, siis proovis näiteks Hiiumaal maakaitset organiseerida Ewald von Ungern-Sternberg. Tõsi, teda huvitas eelkõige Kärdla kalevivabriku kaitse ning kuna saar suuresti nagunii talle kuulus, siis oli ta huvitatud peale kroonuvõimude lahkumist ka saarel korra hoidmisest. Luba jäi küll Peterburist saamata. Hiiu saarele aeg-ajalt varusid täiendama tulnud inglased ja prantslased osutusid võrdlemisi rahumeelseteks.

Hoopis tõsisemalt kui sõjategevus mõjutas Balti kubermange hoopis mereblokaad, toiduainete hinnad tõusid kiiresti ja eriti hakkas tunda andma raua ja soola puudus. Kuna sool oli muu hulgas oluline randlastele kala soolamiseks, siis võtsid nad ette riskantseid retki Gotlandile soola hankimiseks, varustades sellega ka sisemaa talupoegi, saades vastu vilja. Vaatamata sellele, et Lääne-Eesti saarte elanikelt võeti ära või kaaperdati üle 100 aluse, ei suudetud sellele vaatamata n-ö salakaubandusele piiri panna. Muu hulgas edendas märgatavalt ka saarlaste ja randlaste laevaehitust.

Sisemaa talupoegadele mõjus sõda rängalt. Lisaks suurenenud sõjamaksule võeti nekruteid tavalisest normist üle kahe korra rohkem. Kokku võeti Krimmi sõja ajal Eesti alalt hinnanguliselt üle 12 000 nekruti ehk üle kolme protsendi maksukohustuslikest meestest. Sõjaolukorras lisandusid naturaalkoormistena veel kindlustustööd, küüdiskäimine, teede- ja sildade ehitamine-korrastamine ja sõjaväe majutuskohustus (kuni neli soldatit), enamasti koos nõudega sõdureid toita.

Sarnaselt Napoleoni 1812. aasta sõjakäigule eelistati võtta pigem nekruteid, kui moodustada kohalikest maakaitseüksuseid. Kuid ei puudunud ka viimased. Riia sadama kaitseks organiseeriti 1854. aastal ca 900-meheline meremiilits (sõude-suurtükipaatide flotill), kuhu värvati ka rannatalupoegi, seal hulgas ca 200 eestlast. Navigatsioonihooaja lõppedes läks miilits laiali, et järgmisel aastal uuesti kokku tulla. Tõsi, 1855. aastal formeeriti see juba suuresti sundvärbamisega ja kokku hõlmas see ca 300 eestlast. Rannikul tuli ette ka väiksemaid kokkupõrkeid inglaste-prantslastega, suurem neist Väina jõe suudmes 29. juulil 1855. Selles kokkupõrkes osales 12 suurtükipaati tõrjelahingutes Inglise sõjalaeva vastu. Sisuliselt oligi tegu ainsa enam-vähem merelahingu mõõdu välja andnud sündmusega Krimmi sõja aegsel Läänemerel. Meremiilitsa kaotused olid suured, üle viiendiku, kuid seda siiski mitte sõjategevuse, vaid kooleraepideemia tagajärjel.

Krimmi sõja tulemusi

Krimmi sõda lõppes 1856. aastal Pariisi rahulepingu allakirjutamisega. Seejärel kaotas Eesti oma tähtsuse eelkõige Vene mereväge silmas pidades.

1856. aastal ellu kutsutud Sõjasadamate Erikomitee jõudis arusaamale, et Vene Baltimere laevastik vajab hädasti ettenihutatud kaasaegset operatiivbaasi. Algselt leiti, et otstarbekam oleks see ehitada Paldiskisse. Algasid aastakümneid kestnud planeerimised, kuid lõpuks otsustati see rajada hoopis Liibavisse.

Tallinn operatiivbaasina sel ajal enam juhtuks ei tulnudki, sest juba 1857. aastal kustutati ta üldse kindluslinnade nimekirjast. Kõik maapoolsed muldkindlustused anti juba 1858. aasta jaanuaris üle Eestimaa tsiviilkubernerile. Merepoolsed kindlustused demilitariseeriti lõplikult 1867. aastal.

Laevastikubaasina oli Tallinn XIX sajandi keskpaigas oma tähtsuse minetanud. Osad sõjasadama objektid anti üle linnale. Mingil kujul jätkus Tallinnas siiski ka Vene mereväe kohalolu. Näiteks esialgu säilitasid oma tähtsuse Tallinna Admiraliteedi töökojad (1860. aastast Tallinna Sadamatehased). Kuna need olid mõeldud eelkõige purjelaevade remondiks, siis auru-sõjalaevade tulek muutis ka sadamatöökojad tähtsusetuks.

Üldise sõjaväekohustuse kehtestamine

Nekrutikohustuse sisseseadmisega Balti provintsides XVIII sajandi lõpul kaasati eestlased tihedamalt Vene sõjaväesüsteemi. Algselt oli teenistus 25 aastat, 1830. aastatel lühenes see 20 aastale. Nekrutivärbamisega võeti esialgu teenistusse kindla normi järgi esialgu 500-lt, hiljem 1000-lt meeshingelt. Üldistavalt nõuti rahuajal 1–3 nekrutit 500-lt hingelt (hiljem 4–6 nekrutit 1000-lt hingelt). Sõja-aastatel arvud suurenesid, seda sõltuvalt kahuriliha vajadusest. Eesti- ja Liivimaal võeti aastatel 1797–1874 nekrutiks ca 145 000 meeshinge, sh Eesti aladelt hinnanguliselt 95 000, (eestlasi nendest ca 90 000), keskmiselt 1230 meest igal aastal.

XIX sajandi keskpaigaks hakkas värbamissüsteem lootusetult ajale jalgu jääma. Eelkõige puudutab see sõjaaegsete reservide koondamist. Kaasaegse armee moodustamist segas muu hulgas pärisorjus. Balti kubermangudes kaotati see XIX sajandi I veerandil, Vene impeeriumis lõplikult 1861. aastal. See võimaldas ka Vene armee põhjalikult reorganiseerida ja üle minna üldisele sõjaväekohustusele. Eeskujuks võeti Preisimaa sõjaväekorraldus. See võimaldas ühtlasi vähendada rahuaegseid koosseise ja tekitada sõja ajaks välja õppinud reserve. Vene armee rahuaegne koosseis oli 1880. aastatel endiselt siiski üsna arvukas, kokku üle miljoni.

Üldine sõjaväekohustus kehtestati 1874. aastal, jagunedes eri teenistusvormideks:

• tegevteenistus (mereväes 7 ja maaväes 6 aastat)
• teenistus reservis (mereväes 3 ja maaväes 9 aastat)
• maakaitsevägi (kuni 40-eluaastani)

Säilisid siiski ka äärealade vähemusrahvuste puhul teatud erisused, näiteks ratsaväe komplekteerimine. Kasakad täitsid teenistuskohuseid eraldi seaduse alusel. Tegevteenistuse alla kuulus vaid 30% kutsealustest (Prantsusmaal nt 80%). Vabastatud oli valdav enamus Kesk-Aasia ja Kaukaasia rahvaid; soomlased täitsid 1901. aastani sõjaväekohustust oma seaduse alusel ja hiljem vabastati üldse jne. Kuid teenistuskohustus soosis ka perekonnainimesi.

Sarnaselt nekrutivõtmisega säilis liisuheitmine, mille alusel valiti välja vajalik arv noorsõdurreid (ülejäänud teenistuskõlblikud arvestati maakaitseväkke). Sõja ajal viidi läbi mobilisatsioon (Vene-Türgi sõda 1877–1878, Vene-Jaapani sõda 1904–1905, I maailmasõda (1914–1918). Viimase puhul saab rääkida üldmobilisatsioonist.

Eestimaa kubermangust võeti aastatel 1875–1913 teenima ca 43 000 meest, Liivimaalt ca 130 000. Kokku seega kuni 175 000, nendest eestlasi ca 100 000 (lisaks ca 10 000 eestlast teistest kubermangudest). Algselt peeti rahvuse järgi küllalt täpselt arvet, XIX sajandi lõpul sellest loobuti.

Kokkuvõtteks, aastatel 1797–1917 võeti Vene armeesse teenima ca 300 000 eestlast, kes osalesid kõikides selle aja Vene impeeriumi sõdades.

Kuna Vene impeerium oli paljurahvuseline riik, siis polnud selle massi sulandamine lihtne, seda enam et rahvusväeosasid ei olnud (v.a tinglikult mõned ratsaväeosad). Mõistagi tõi see kaasa keelelisi-, kultuurilisi- ja usulisi vastuolusid sõdurite seas. Nii polnud patriotism ja „kodanikukohuse täitmine“ sugugi enesestmõistetavad. Eesti aladelt vähemalt XIX sajandil pole täheldatav, et keegi oleks Vene armeesse vabatahtlikult kippununud. Vastupidi, sellest üritati kõrvale hoida. Just armee ümberkorraldamine oli seetõttu üheks XIX sajandi teisel poolel alanud äärealade unifitseerimise ja venestamise põhjuseid ja tagajärgi.

Üldistavalt jagati sõjaväekohustuse sisseseadmisega elanikkond kaheks: esiteks venelased (algselt loeti venelasteks ka ukrainlased ja valgevenelased); teiseks kõik muud rahvad. Iga polgu täiendamisel lähtuti üldjoontes reeglist, et 3/4 oleksid venelased ja veerand ülejäänud rahvad. 1890. aastal jagati esimene kategooria kaheks: suurvenelasteks ning väikevenelasteks (ukrainlased) ja valgevenelasteks (vana kord säilis kaardiväes ja grenaderiväeosades), üldistavalt reegliga, et vähemalt 1/3 peavad olema suurvenelased.